[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

Melliste-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Meliste Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Poka mõis), 1582 Melzy mlyn (veski), 1588 Meczy albo Melzy, 1592 Melzy, 1638 Meliste Pustus, 1730 Melliste Kül, 1923 Meliste.  B2
J. Simm esitab XVI saj isikunimed (1537 Janus Melitze, 1540 Meliste Caupi) ja märgib, et D.-E. Stoebke on esitanud Melitze ja Meliste isikunimedena. Seda need ongi, küsimus on selles, kas lisanimi tuleneb külanimest. Simm lisab, et kuna suurem osa ste-lõpulisi külanimesid tuleneb nen-lõpulistest sugunimedest (eesti keeles -ne), siis võib võrdluseks esitada isikunimed Meli, Mely, Melle, Melly. Ta toetub Stoebke teosele ja E. Roosi kirjutisele meel-ainesega nimedest. Meel-sõna ei näi varasemate kirjapanekute ega tänapäevase kasutuse järgi nimes olevat, kuid isikunimega võib tegu olla; kõigepealt on kohta mainitud ka veskina. L. ja I. Rootsmäe arvates võibki nimi pärineda veskilt, kus võidi jahvatada ka linnaseid (sks Malzmühle ’linnaseveski’, vrd Meltsiveski Tartus). Melliste omaette osad on Mäekala (Mäeküla, 1796 Mägala) lõunas ja Peetrijala idas Luutsna jõe ääres, varasemast on teada Tuimäe (1796 Tuwima). Mäekala ja Tuimäe olid XVI–XVII saj *Pikkpalu või *Pikapalu külas. Mäekala oli omaette küla XVIII saj I poolest, taluna mainitud 1627 (Meddikul), algselt ilmselt *Mädäkala, Rootsmäede arvates ka *Mädäkaela.MJ
BHO: 348; KN; Mellin; PA I: 259; PA II: 426; Rootsmäe 2016: 106–107, 117–118, 121–122; Simm 1973: 68, lisa 95–96; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 117, 121–122

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur