[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1428 artiklit, väljastan 550

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma`mõisa Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Aavere2 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Äiavere Koeküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Aavere mõis), 1564 Eÿouer, 1796 Eiawer, 1913 Eiawerre, Аферъ.  B3
Algse nimega Äiavere küla. Pärast Aavere küla mõisastamist XIX saj keskel hakati Äiaveret kutsuma Aavereks, see nimi jõudis XX saj algul ka nimekirjadesse. 1977–1998 kuulus Kuie küla alla. Äiavere nime algusosa pärineb tõenäoliselt isikunimest. Järvamaal oli Eye veel 1564 eesnimena kasutusel. Aavere küla idaosa on endine Mäetaguse küla (varem ka *Metsapere), mis liideti 1977. Vrd Aavere3, Eivere. – FP
EAA.1.2.933:106, L 106; EVK; KNAB; Mellin; Palli 1959: 603

Aaviku1-sse ~ -leJürküla Harju maakonnas Rae vallas (Lehmja mõis), 1798 Awiko (kõrts), 1844 Awik.  C4
Küla on nime saanud Aaviku kõrtsi järgi. Omaette külana tekkis pärast Teist maailmasõda, kuni 1977 oli Vana-Aaviku küla samanimelise talu järgi, millest oli moodustatud ETKVLi abimajand. Vrd Aaviku2. – PP
Mellin; Rev 1725/26 Ha: 335; Schmidt 1844

Abissaare [abissaare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Abisaare Kamküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Veski mõis), 1503 Abisar (?), 1536 Abiſar, 1582 Awistfer, 1601 Awisaar, 1839 Abbisaar (karjamõis).  B1
Abissaare nimi võeti uuesti kasutusele pärast 1939. a (nimestikus 1945). Selle maadel oli samanimeline karjamõis. 1582. a Awistfer on vere-osisega sõna, mille algusosale on liitunud -ste. Nime algusosa seostub tõenäoliselt isikunimega (↑Abikülä). Muutust Avi- › Abi- tohiks ehk lugeda saksa mõjuks (vrd Kivijärve). Järelosise -vere asendumine sõnaga -saar võib olla tingitud -vere tähenduse ähmastumisest elanike teadvuses. Karjamõis kandis eesti keeles Pusu nime, samuti kõrts (1796 Pussu; 1839 Pussi). 1923. a andmeil oli Pusu küla ja asundus. Pusu on tänini säilinud bussipeatuse nimena. Kohanimi seostub kas mehenimega Pussu (vrd Pusak, Pussak, Pusik) või vähem tõenäoliselt mõne sõnaga, nagu pusu ’valupiste’, ’kõht’, ’mingi taim’ jt. Abissaarega on 1977 liidetud lõunas Reinu küla (Kan) ja lääneosas Nõoste ehk Tigase küla.EE
EM: 92, 128; ERA.14.2.717 (Veski vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; LGU: II, 691; Mellin; PA I: 81; Rajandi 2011: 224; Rev 1601: 75; Rücker; Stryk 1877: 33; Uuet 2002: 112, 263; VMS: II, 267

Abja-Paluoja [abja-paluoja] ‹-leHlslinn Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1883 Paluja, u 1900 Палуоя (küla).  C1
Abja-Paluoja nimi tuleneb Abja mõisalt ja Halliste jõkke suubuvalt Paluojalt, mille järgi nimetati ka kõrts. Loodusnimi võib olla üsna vana, vrd sealkandis juba lähedase nimega küla 1601 Pallas, kus elas mh Pallo Andreas. Palu-nimeline paik on praegugi olemas linnast läänes Abjaku piires (Mellinil 1797 küla ja kõrts Pallo). Abja-Paluoja asula on Pärnu–Valga maantee ääres Viljandi teeristil, kus XIX saj Paluoja kõrtsi juures peeti Abja sügislaatasid. 1890. a-tel kujunes Paluojale käsitööliste ja kaupmeeste alevik. 1930. a-tel lisati nimele täiend (Abja-Paluoja alevik). 1945 sai aleviks, linnaõigused 1993. Abja vallaga liideti 1998. Vrd Abja. – MK
ENE-EE: I, 44; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Mellin; Rev 1601: 153

Adaka-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Metsiku mõis), 1550 haddakas (talu), 1725–1726 Addaka Hans, Addaka Jahn, Addaka Thomas (hajatalud), 1796 Adaka, 1844 Addaka, u 1900 Адака.  A2
E. Tarveli andmeil on küla mainitud 1550. a piirikirjas. Külla rajati 1920. a-tel asundustalud. Adaka nimi võib tulla isikunimest Ada, Adu (*Atoi). Küla piiresse kuulub endine ↑Metsiku asundus koos mõisaga.MA
BHO: 3; EO: 310; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 96; Schmidt 1844

Adavere-`verre ~ -ssePltalevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Addafer, 1510 Attversche scheding, 1583 Adawier (küla), 1638 Adafer (küla), 1797 Addafer (mõis).  A2
Mõis rajati P. Johanseni andmeil XVII saj vabatalupoja Susza Hans talukohast. Ü. Tarkiainen on väitnud XVII saj lõpu andmeil, et mõis oli kindlasti suurem, kui ühe talu maade põhjal arvata võiks. 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 alevik. Nime algusosa on isikunimi Ada, Adu (‹ *Atoi).MK
EO: 310; Johansen 1925b: 101; KNAB; LUB: (2) III, 876; Mellin

Adra-leKeiküla Harju maakonnas Harku vallas (Humala mõis), 1844 Addrakul, 1871 Addraküll.  C4
Adra on esinenud Humala mõisa all Mõisakülas lisanimena (1725 Addra Jack), hiljem oli Adra külas ka Adra talu. Külanime lähtekohaks on ader : adra ’künnitööriist; adramaa’ lisa- ja talunime vahendusel. Külaga on 1977 liidetud ↑Joa-Suurküla ja ↑Looküla. Neid kahte koos on Keila-Joa mõisa järgi nimetatud Joakülaks, vahel käib see nimi ka kitsamalt Joa-Suurküla kohta.MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 188; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Aegviidu viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva tegusõna aega viitma tõlge, viibe „aeg“ (arhailine viibe).
Aegviidu [`aegviidu] ‹-`viituAmbalev Harju maakonnas Anija vallas, kuni 2017 omaette vald (Lehtse mõis), 1529 Aykeuyte (metsapere Lehtse mõisas), 1617 Aykwit, 1637 Aigkewit, 1714 Aigwido Mart Kossenemest, 1755 Aegwidi Jaan von Aegwiid, 1798 Aegwid.  C1
XVIII saj alguses on Aegviidus olnud kõrts. Kohal, kus raudteega ristub Piibe maantee, olid juba 1820. a-st asunud hobupostijaam ja Lehtse mõisnike jahiloss. Pisut hiljem rajati sinna Lehtse mõisa karjamõis (sks Charlottenhof). Praegugi kutsub kohalik rahvas endise karjamõisa ala Poolemõisaks. Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi sellest, et soode vahele rajatud käänulise raudtee ehitamine viitis palju aega. Tegelikult on nimi vanem. Ka on nime algusosa nimetavas, mitte omastavas käändes. Ebausutav on nime seostamine VIII saj surnud ja IX saj pühakuks kuulutatud kreeklase püha Aegidiuse nimega, nagu seda teevad E. Rajandi ja Prantsuse uurija M. Dequeker. Nende järgi olevat püha Aegidiuse kultus jõudnud Eestisse siit pärit munk Fulco abil XII saj. Nimi tähendaks eesti keeles metskitse või emahirve. Ajaloolaste arvates aga pole allikates vähimaidki viiteid Fulco viibimisele ja misjonitegevusele Eestis. L. Kettuneni väljapakutud mehenimi Viidu Aegviidu seletamiseks esineb rohkem Lõuna-Eestis. 1970. a-tel Aegviiduga kokku kasvanud Kosenõmme küla koos veskiga on mainitud palju varem (1379 Cosgenomne, Cosghenmomme, 1467 Kossgen-Nomme). Hiljem esines see üksiktaluna (1510 Kossenem, 1511 Kaszenum). Vrd Nelijärve, Nikerjärv. – MJ
Bfl: I, 267, 742, 752; BHO: 49; Dequeker, Rajandi 1979: 74; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 196; EO: 20–21, 326; Johansen 1932: 22–24; Mellin; Rajandi, Dequeker 1981: 359; Rev 1725/26 Jä: 41; TEA E: I, 180

AgaliAgaliVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi).MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahaste-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mihküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks.MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ahekõnnu [ahekõnnu] ‹-`kõndu ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Vahakõnnu mõis), 1412 Adenkande, 1798 Aÿakand, 1871 Ahhakant.  A1
Nime järelosa kõnnu on ajaloolise Harju- ja Pärnumaa piirialadele iseloomulik, tähendades kõrget kuiva maad või kehva, kidura taimestikuga maad. Nime algusosa võiks oletamisi siduda sõnaga ahas (*ahδas) : ahta ’kitsas’ või sm aho ’sööt, aas, lagendik’. Küla nüüdispiiresse kuulub 1977. a-st ka osaliselt Vahakõnnu piiril Lihuveski (1696 Leoske, 1725 Leoweski).PP
Bfl: I, 111; EMS: IV (17), 256, 264; EO: 335; Mellin; Paucker 1847–1849: I, 78; Rev 1725/26 Ha: 272; Schmidt 1871

Ahisilla [ahisilla] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ahesilla Kosküla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1694 Ahasil (talu), 1726 Ahisilla Herm (talupoeg), 1782 Ahhisill (karjamõis), 1796 Ahhisil (karjamõis, kõrts ja küla).  C1
Tõenäoliselt on küla saanud alguse hajatalust. Nime päritolu jääb hämaraks. Ühe variandina on Ahi- ja Ahe-nimesid seostatud võimaliku algkujuga *ahδi- : *ahti- (‹ *ašti-). P. Ariste sõnul ulatub tüvi *ašti- läänemeresoome-volga ühisperioodi ja sellega tähistati algselt kusagil viibimist või teatud koha külastamist, millest hiljem on arenenud ohverdamise mõiste (nt ahikotus ’ohvripaik’). Ahi- ja Ahe-nimed kuuluvad enamasti just veekogudele või veekogudega seotud kohtadele ning sellele võiks viidata ka siinse nime järelosa -silla. Ahisilla nimega on seostatud ka Taani hindamisraamatus kirja pandud nime Æhildelempæ või siis Hildelempæ, hiljem pole seda aga külanimeks peetud, vaid on arvatud, et tegu on pigem isikunimega. Küla keskmest loodes on asunud Nõmme karjamõis (teateid 1555), mille järgi on nime saanud Nõmmemõisa küla (liideti Ahisillaga 1977). Vrd Ahja. – TL
Ariste 1937;  EAA.1.2.C-IV-64; Faster 2014; Hupel 1774–1782: III, 435; KN; Mellin; Paucker 1853: 47–48; Rev 1725/26 Ha: 317

Ahli2 [`ahli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ahelo-sseHarpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1627 Ayalig (veski), Aglick Marcus, Aglick Peep (talupojad), 1638 Ayle Hans, Aylle Hinrich (talud), 1684 Ahillo kylla, 1706 Agly Peter, 1744 Dorff Ahela, Dorf Ahilo, Ahila Henno ~ Ahela Henno, 1798 Ahillo, 1797, 1826, 1839 Ahhelo (küla).  A3
1386. a dokumendis koos teiste Mõniste ja Saru kohtadega mainitud nime Oyl on samastatud Ahliga, ent nimi seostub hoopis Oekülaga Antsla lähedal. Kõik need kohad kuulusid samale Uexküllide suguvõsale. Rahva hulgas käibel olev nimekuju Ahelo on tuletatud arvatavasti vanade üleskirjutuste põhjal. Ahli on olnud XVII saj nii veskikoht kui ka talu, 1684 oli sellest saanud juba küla. Ametlikult liideti 1977 Singa külaga. Külanimi, veskinimi ja talupoegade lisanimed on seotud jõenimega, mille päritolu pole täpselt teada. Tõenäoliselt kuulub Ahli samasse nimepessa Ahi- ja Ähi-alguliste veekogunimedega, ent võib ka seostuda sõnaga ahel, ahil või ahl ’veeloik, suurema loigu küljes olev veeloik’.MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 7, 14, 29, L 4, 6, 11p, 27p; EAA.1295.1.214:34, L 33p; EAA.1295.1.756:186, L 174; Kallasmaa 1991: 681; KNAB; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99–100; Rev 1638 I: 222; Rücker

Aiamaa [aia`maa] ‹-leNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma, 1839 Aiamakülla.  C2
Varasematest nimekujudest ilmneb, et liitsõnalise kohanime -maa on arenenud järelosisest -mägi. Liitsõnalise kohanime algusosa lähteks on tõenäoliselt *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’. Aiamaa piiridesse jääb Valgeristi bussipeatus (1839 kõrts Walgerist). Vrd Aakaru, Aakre, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 7; Ernits 2015: 705; Mellin; PA I: 50; Rev 1624/27 DL: 139; Rücker

Aidu3`Aitu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Aidu-Liiva [`aidu-liiva] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1930 Aiduliiva (küla).  C4
Küla on tekkinud vabadikukülana Liiva karjamõisa (1796 Liwa) juurde. Mõis on tekkinud kunagise Aidu küla poolde (sks Klein Aitsz). 1920. a-tel oli seal Liiva asundus, mis pärast 1945. a liitus Aidu-Liivaga. 1977–1997 oli Aidu-Liiva ametlikult Maidla osa. Vrd Aidu1. – MK
Eesti TK 25; Joh LCD: 329; KNAB; Mellin

Aimla [`aimla] ‹`Aimla ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Aimel, u 1550 Aimel (mõis), 1584 Aimala, 1797 Aimel (mõis).  C1
Algselt tõenäoliselt la-liitelise kohanime algusosa lähtub isikunimest, vrd soome Aima, Aimattu, Aimi, Aimo. Võib-olla on tegemist vana külanimega, küla oli sel juhul mõisastatud juba XVI saj. 1920. a-test uuesti küla.MK
BHO: 8; Forsman 1894: 167; Mellin; Stoebke 1964: 15

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud.MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõujõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi`saar-de~ `Äksi`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Akste [`akste] ‹`AksteVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.).MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

Ala1-lePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1609 Ala Mick, 1798 Alla (küla).  B2
1977–1997 oli Palade osa, 1997–1998 Alaküla. Nime lähtekohaks on ala ’allpool olev, all olev’.MK
Ariste 1938b: 6; EAN; HK: 29; KNAB; Mellin

Alajõe1 [ala`jõe] ‹-leIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Alajõe vallas (Pootsiku mõis), vn Оле́шницы, 1583 Allajöcki (küla), 1636, 1796 Allajöggi (küla).  A3
Küla asub Peipsi põhjarannikul Alajõe suudmes. Eestikeelne nimi on antud jõe järgi, venekeelne nimi on Olešnitsõ, mis on A. Šteingolde järgi moodustatud hääbunud jõenimest *Оле́шня, viimane pärineb eestikeelsest jõenimest Alajõgi, kusjuures foneetilist muundumist on toetanud rahvaetümoloogia (олешня ’lepp’). Alajõega on 1977 liidetud Jõeküla (kuni 1935 Taga-Pootsiku).MK
BHO: 11; ERA.14.2.720 (Iisaku vallavolikogu 24. II 1935 otsuse ärakiri); EVK; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46

Alaküla1 [alaküla] ‹-`külla ~ -sseLihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Alloküll, Allenküllscher Bach, 1586 Allaküll, 1798 Allakül.  A3
Nime esmamaining osutab võimalusele, et algusosa tüvevokaal on olnud o või u, seega võib nimi olla seoses Põhjala Alu-nimedega. See pole aga kindel, sest Alaküla asub mäe otsas oleva Lihula mõisaga võrreldes tõesti alamal. Külaga on 1977 liidetud Alakülaääre (1913 Алакюлаэре, 1970 Alaküla-Ääreküla) ja osa ↑Sipa külast. Vrd Ala. – MK
BHO: 11; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1586: 72

Alaküla2 [alaküla] ‹-`külla ~ -sseMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1529 Allenkull, 1648 Alla Külla, 1687 Allakylla, 1726 Allaküll (Kasti mõisa all), 1798 Alla.  C1
Alaküla oli 1977–1997 ametlikult Kasti osa. Küla asub Kasti mõisast loodes. Vrd Ala. – MK
BHO: 11;  EAA.1.2.C-IV-244; Hansen 1900: 179;  EAA.1.2.C-IV-306; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 58

Alansi [alansi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alanse Kosküla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1241 Atanascæ, 1417 Adonis, 1467 Adanatze, 1501 Allanas (küla), 1696 Alans Kÿla, 1726 Alans, Alandt, 1796 Alanzi.  C2
Põlisküla. 1417 ühendati nime Adonis kandvad mõis, küla ja veski Harmi mõisa valdustega. XVII saj lõpu kaardil on küla jagatud Lööra ja Harmi mõisa vahel. Ka adramaarevisjonis 1726 on osa külast kirjas ühe, osa teise mõisa all. 1743 liideti Lööra Harmiga ning Alansi on sestpeale jälle dokumentides ühtne. L. Kettunen on esitanud nime võimaliku lähtekohana isikunime *Ata, *Atoi? + ase, osutades sealjuures, et nimevormis *Adanase on kolmanda silbi täishäälik välja langenud ning tüved segunenud Ala-ks. Sel juhul on nimes sisalduv n ajalooline omastava käände lõpp. Sõna ase tekitab siiski küsimusi, kuna selle käänamisel lisandub silp -me ning asustusnimede aluskäändeks on tavapäraselt omastav. Veel on Kettunen võimalike vastetena välja pakkunud alane : alase, -tse ning *Atana(i)nen : Atana(i)sen, -tsen. Nime teist poolt saab veel kõrvutada muistse isikunimega Ase, nõnda võib tegu olla kahest isikunimest lähtuva liitkohanimega. Vrd Adavere, Alastvere. – TL
Bfl: I, 119; BHO: 9;  EAA.1.2.C-IV-66; EO: 244; Joh LCD: 322–323; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 316, 318; Stoebke 1964: 16

Alapõdra [alapõdra] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Ala-Põdra Urvküla Võru maakonnas Võru vallas Võhandu (Pühajõe) kaldal, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1624–1627 Porda Peter, 1638 Peddera Peter, 1737 Padra Andres, 1762 Pöddra Samul, 1782 Alla Poedra Samuel, Alla Poedra Michel.  B1
Ametliku külana on märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, 1977–1997 oli Hutita (Utita) osa. Algselt elas Põdra lisanime kandja samas jõeäärses külas, kus praegu on Alapõdra ja Hutita küla, kuid mille varasem nimi oli Võhandu (1627 Wiehandt, 1798 Wöhhando). 1685. a piirkonnakaardil kujutatakse praeguse Alapõdra talurühma kohta asustamatuna. 1737. a kaardil, mis peremeeste nimede järgi otsustades on XVII saj lõpu kaardi koopia, on samas kohas märgitud Padra Andrese talu. Teine Põdra taludest, Mäe-Põdra praeguses Hargi külas, on punktina olemas 1685. a kaardil. 1686. a loendis ja 1737. a kaardil on kirjas nimi Podra Marten (1717 Pötra Märti Naine Markret Wihhastakül Waawina W). Ilmselt olid XVII saj lõpul olemas nii Mäe- kui ka Ala-Põdra talu. Täiend Ala- tuleb maastikus madalal (võru alan) paiknemisest teise Põdra talu suhtes. Põdra nimi tuleb talupoja lisanimest, mida leidub kõikjal Võrumaal, silmatorkavalt palju Vastseliina khk-s. Vrd Hargi. – ES
EAA.1270.1.264; EAA.1865.2.130/9; EAA.1270.2.1:120, L 117p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 101; Rev 1638 I: 54

Alastvere-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Uue-Põltsamaa mõis), 1583 Aleswer (küla), 1601 Allestwer, 1797 Allastfer.  B2
L. Kettunen on nimevasteks andnud Alane : Alase, Alaste, millega on võrrelnud soome sugunime Alanen. Vrd ka sõnu alene ’allpool olev’ ja alene ’künklik’. Nime algusosa aluseks võiks olla ka ne-tuletis põllundusterminist ale.MK
BHO: 11; EO: 310; Mellin; PA IV: 22; VMS

Alavere3-`verre ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis), 1796 Allawer (küla), u 1900 Аллаферъ.  B2
Küla asub Roela ja Rasivere vahel oleva maastikulohu lääneservas. 1977–1997 oli ametlikult Soonuka küla osa. Nime algusosa aluseks on ala ’allpool olev’. Vrd Alavere1. – MK
BHO: 9; EAN; KNAB; Mellin

Albu [al´bu] ‹`Al´pu ~ -sseJMdküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis (Albu mõis), 1281 Alpie, 1615 Alpa ~ Allpa, 1782 Albo.  C2
A-st 1281 on teada mõis, veski ja küla. Albu ehk Nõmme küla asemele rajati 1781 (ekslikel andmetel 1803) karjamõis Neu Alp (A. W. Hupel tõlkis 1782 selle Vetepereks, 1788. a kaardi järgi Nömme, Mellinil 1796 oli Uus Mois, hilisem eestikeelne nimi oli Jäätma, 1898 Ятма). Selle endisele asukohale viidi osa Albu küla talusid ning neist loodi ↑Vetepere küla. Albu mõisa, sh Jäätma karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Albu nimi tuleb tõenäoliselt isikunimest. D.-E. Stoebke järgi võisid isikunimed Alpe, Alpy tuleneda nimest Albert või Albrecht, kuigi pigem oli tol ajal tegu veel paganlike nimedega. Mõisast lõunas oleva Aruküla asemele (↑Kodru) rajati enne 1870 karjamõis. Viimase juurde 1920. a-tel tekkinud asundus (1922 Aro) arvati 1938. a-ks Albu asunduse alla, kuid oli 1940. a-teks taas omaette küla, mis liideti 1977 Albuga. Talurahva Põllupanga poolt enne 1922 müüdud maadele tekkinud Pangaküla Albu idaosas, sh Kaskmäe ja Kureküla, liideti enne 1940. a-id enamasti Albu külaga, osalt Pullevere ja Järva-Madisega.FP
EAA.1.2.938:33, L 31; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p;  EAA.854.4.545, L 1;  EAA.854.4.13, L 1; ERA.2424.1.519:24, lk 16; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; LUB: III, 475a; Mellin; RL 1922: V, 51; Stoebke 1964: 15; Vene TK 42

*Alempois, kirjakeeles ka Alempos ~ Alumbusmuinasmaakond praeguse Järvamaa alal, 1224 Alumbus, 1232 Alenboys, 1241 Alempos, 1251 Alembeys, 1282 Alempois.
Maakonna paigaldamisega on olnud uurijatel raskusi. Tänapäeval arvatakse, et muinasmaakond asus praeguse Türi khk kohal. Reopalu ja Rõhumetsa asusid Viljandimaa ja Järvamaa piiril. Tõenäoliselt on mõlemat nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). M. J. Eisen on maakonnanime Alempois lähtekohaks pidanud sõnu alembus, alemmus ’alamal olev maa’. Toetudes nimekujule Alenboys on A. Westrén-Doll osutanud, et nimi on olnud kaheosaline, b ees on n muutunud m-iks. Lähtudes nimekujudest, kus teises silbis on u, võiks oletada, et nime algusosa on olnud sama, mis tuleb esile kohanimes Alutaguse, sedagi on oletanud juba Westrén-Doll: alo, sm alho ’soo’. Ta hülgas nime järelosa seletamisel V. Reimani pakutu (AlemposAlempoolse) ja arendas edasi W. Schlüteri ideid, kes nägi nimeosise -pois, -poys alusena -põhise sõnast põhi : põhja maapinna tähenduses. Vrd Reopalu. – MK
ENE-EE: I, 139; Järvamaa 2007: 322; Mellin; Westrén-Doll 1921: 162–163

Allaste-sseKrkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), ? 1601 Alstenn (küla), u 1900 Алластъ (talurühm), 1939 Allaste (asundus).  A1
Küla asub Halliste jõe kaldal. Külanimena märgitud 1970. a rahvaloenduse materjalides. Nime aluseks on talunimi, võib-olla sõnast alane vana kirjaviisi mõjul (vrd läheduses Mägiste). Allastega on 1977 liidetud Kõrgemäe (Hls, 1797 Körgema küla, seekõrval mõis Lenchenshof, u 1900 taluna Кергемяе) ja Mägiste (külana 1601 Mekest ning taas 1930. a-tel, taluna 1839 Meckiste ja u 1900 Мягисте).MK
EAN; ERA.14.2.715 (Polli vallavolikogu 7. II 1939 koosoleku protokoll nr 2); KNAB; Mellin; Rev 1601: 140, 141; Rücker

Allika4-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Mäemõisa mõis), 1582 Alikar, 1597–1598 Hallicke By, 1686 Hallick.  C1
1977–1997 oli ametlikult Tuuru küla osa. Külas on XVIII saj olnud Kiideva mõisa kõrvalmõis (Mellinil 1798 ainult mõis Hallik). Nimi on tõenäoliselt lähtunud isikunimest Hallik. Vrd Allika1. – MK
BHO: 12; EAA.1.2.937:86, L 86; EAA.1.2.941:771, L 758p; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:5

Allika6-leVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Paatsalu mõis), 1726 Hallick (küla), 1798 Hallik.  A1
1977–1997 oli Allika ametlikult Varbla küla osa. Nimi võib olla lähtunud isikunimest Hallik. Lisanimena esines Allika Läänemaal XVI saj. Vrd Allika1. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 129

Allikmaa [allik`maa] ‹-leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Palivere mõis), 1726 Hellickma Maddis, 1782 Allickma Andrus, 1798 Allikma (küla), 1913 Allikülla.  B4
Külas on Allikmaa talu, võimalik, et nimi pärineb sõnast allik(as) või isikunimest Hallik. Allikmaaga on 1977 liidetud osa Kõnnu külast (1798 Kendo, 1871 Kaenno, u 1900 Кенно), küla lõunapiiril on Orkse (1593 küla Orkisby, 1798 karjamõis Orks, 1922 Orkse küla), mis osalt on Kaasiku piires.MK
EAA.1864.2.IV-9:424, L 407; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 170; Schmidt 1871

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Altküla2 [`altküla] ‹-`külla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Voka mõis).  B2
Küla ajalooline nimi on Kärilõpe ehk Karilõpe (1426 Kerileppe, 1726 Kirrilep, 1796 Kerrilep, 1871 Kärrilep). XX saj oli ta pikka aega Toila küla, praeguse aleviku osa, hiljemalt 1945 Toila-Altküla, 1977–1997 oli Martsa küla osa, al 1997 Altküla. Küla asub Toila alevikust edelas oja kaldal. Vrd Altküla1. – MK
EVK; Mellin; Monumenta: V, 29; Rev 1725/26 Vi: 191

Ama-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis), 1241 Hama (küla), 1438 Hame, 1447 Hame, Ame, 1462 Ame, Amepolsen, 1544 Aem, 1583 Amopolsam und polsam Hoff, 1586 Amopoltz, 1688 Ammaküll, 1694 Polsema, 1796, 1844 Amma, 1871 Ama.  A3
Veel 1586. a on Ama kuulunud Neeruti mõisale, oletatavalt XVI saj lõpust alates aga Kadrina khk-s asuvale Vatku mõisale. Ama nime tähendussisu on teadmata. XV–XVI saj kuulus Ama küla valduslikult kokku *Põltsamaa peredega (Polsam, Poltsama, P. Johanseni järgi sõnadest põld + maa) ja seepärast esineb 1462. a-st Ama nimi ka kujul Amepolsen jmt (st Ama-Põltsamaa). XVIII saj oli *Põltsamaa abimõis (Polsemah, Poltsama, Pelzama), mis sai sajandi lõpuks omale uue nime Pressi (1796 Prassi, 1844, 1871 Pressi). See tegutses koos kõrtsiga kuni mõisate kaotamiseni XX saj algul. Ama piiresse kuuluvad põhjas endised Vatku-Nõmme talud. 1977 liideti Amaga ↑Vatku küla (Kad), 2017 eraldati ↑Jürimõisa küla. Vrd Hammaste. – MA
Bfl: I, 168, 188, 1231; BHO: 15; EO: 236; Joh LCD: 346–347; LUB: X, 356; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 267, 359–363, 373; Tarvel 1983: 101

Amme jõgi, kohalikus pruugis harva Amedi jõgi MMg, Pal, TMr, Äksjõgi Jõgeva ja Tartu maakonnas, 1582 nad rzeka Amaieg, 1627 Hamma Jeggi, Ammejeggi, 1796 Amme Jöggi, 1839 Ame, Hamme.  B1
V. Pall oletas, et Amme võib pärineda eesti keelest kadunud, kuid soome keeles säilinud sõnast *ammen ~ *amme ’tõrs, tünn, kopp’, mis seostub tegusõnaga ammentaa ’ammutada’. Kõrvutades nime Ambior-kujuga Vaimastveres (↑Pedja) ja L. Kettunenile toetudes pidas ta võimalikuks oletada *ampi : *amben, mis võis tähendada kaart või esineda isikunimena. Nimekuju Amedi jõgi (vrd Amedi sild üle Amme jõe) tuletas L. Kettunen ühendist *Amme tee jõgi, mis võis aja jooksul kuluda lühemaks. ¤ Nimi tulnud sellest, et jõgi toitvat ammena Emajõge.EE
EO: 16; KN: 1930. a-d; Mellin; PA I: 109; PTK I: 22; Rev 1624/27 DL: 12, 32; Rücker

Ammuta2-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Sinalepa mõis), 1591 Ammattes by (küla), 1593 Amota, 1594 Amotha, 1597–1598 Ammeten By (küla), 1689 Ammota By, 1798 Am̄uta.  C1
1977–1997 oli ametlikult Sinalepa küla osa. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Kui seostada külanime tegijanimega sõnast ammutama, siis võiks oletada lähtumist talupoja lisanimest. Vrd Ammuta1. – MK
EAA.1.2.937:86, L 85p; EAA.1.2.941:795, L 783p; EAA kinnistud; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:6; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:172, L 170p

Amula-sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Järve mõis), 1716 Amula Jiry Rein, Ammula Jiry hin (talupojad Järve külas), 1726 Ammola (küla), 1796 Ammula (karjamõis).  B2
Mõisamaade jagamise järel 1920. a-tel tehti asundustalud. Ametliku külana 1970. a-tel, vahepeal 1977–1997 oli Järve küla osa. Külas on ka Amula talu. Nime päritolu on teadmata, lisanimena esines juba 1716. K. Pajusalu arvates võib nime algusosa tuleneda muistsest isikunimest. Vrd Ammuta. – MK
EAA.3.1.451:1, L 1; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 168

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas.MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Anguse [`anguse] ‹-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Rakvere mõis), 1345 Angas (küla), 1492 Angas (mets), 1529 Angnas (küla), 1796 Hangus.  C1
Nime teises silbis on algselt olnud a. V. Pall on Anga-nimedele vasteks toonud angas : anga, angasaid, angasaed ’laasimata puudest, hagudest aed, soeselg’, mida ta on võrrelnud soome sõnaga hangas : hankaan ’painutatud puusse kinnitatud karupüünis, põdrapüüdmistara, mis on ehitatud metsas puid järjestikku maha võttes’.MK
Bfl: I, 393, 975; BHO: 100; Johansen 1932: 9; Mellin; PTK I: 23

Anijala2 [anijala] ‹-`jalga ~ -sseHagpaik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Adila mõis), 1586 Hanegalck, 1725 Hannyalla Hans (vabadik), 1798 Anijalla, 1844 Annikül.  C2
Anijala vabadikukohast arenes küla XVIII saj lõpuks. 1977 liideti Pihali külaga. Nime lähteks näib olevat talupoja lisanimi.PP
Mellin; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 257; Schmidt 1844

Anikatsi-lePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tuhalaane mõis), 1578 да деревнею Аникацю, 1624 Hannikaste (küla), 1638 Hannikast (küla), Hannikaz Hinss (talupoeg), 1797 Annikats (küla ja kõrts).  C1
Anikatsil on olnud ka Tuhalaane mõisa karjamõis. Nimi on kujunenud ste-liitelisest sugunimest, mille algusosa oli tõenäoliselt isikunimi kas linnunimetusest hani või ka h-line variant eesnimest Annik, vrd sm Hannikka. Anikatsi edelaosas on Veneküla talud (1733 WenneKülla, 1839 Weneküll, u 1900 Венекюля). Külaga on 1977 liidetud Mõtsakuru ehk Metsakuru küla (1922 Metskuru). Vrd Hanikatsi laid. – MK
BHO: 18; DLV 1998: 179; EAA.567.3.139:35, L 34p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 52; Rev 1638 II: 64; Rücker

Anne-le›, kohalikus pruugis Annõ`mõisa-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1798 Annenhof.  C2
Karjamõis tekkis XVIII saj lõpus varasema Konnuperä talu kohale. 1795 on talupere ümber asustatud ja rajatud karjamõis Annemötz. Annemõisa nime võib pidada omaaegseks moenimeks, P. Johanseni andmetel leidus XX saj alguse Liivimaal 24 sellenimelist mõisat ja karjamõisat. 1795. a mainitud nime aluseks võib olla loodusnimi Annemõts. Siin võib olla tegemist ka analoogia põhjal nimetamisega, sest naabruse karjamõis oli saanud nime kunagise Nässmõtsa küla järgi. Rahvasuus muutus nimi kohe Annemõisaks (1811 Annemoisa Joseph). Veel 1782 oli Annemõisa kohal Kobela küla alla kuulunud Konnuperä talu (1592 Markus Konopera, 1782 Connoperre Isack), ka lähedal asuv Kungjärv oli selle järgi nimetatud (1685 Konper Jerw). Nimi tuleb sõnadest kond ’kauge, ülesharimata maa’ ja perä.ES
EAA.1865.2.130/1:11, L 10p; EAA.1865.2.130/10:11, L 11;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:3, L 2p; Mellin; PA II: 445; Uustalu 1972: 277

Annemõisa [anne`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ`mõisa-lõ, -nUrvpaik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Annikvere2-`verre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kkaAndikAnnik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Anseküla2 [anseküla] ‹-`külla ~ -sseAnsküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Anseküla kirikumõis), 1798 Ansekül.  C2
Nime algusosa lähtub isikunimest. Külanimi on kandunud kogu kihelkonna nimeks. Anseküla on jaotatud kolmeks osaks: Altküla (kiriku juures), Mägiküla (lõunas) ja Rannaküla ehk Linnuküla (Kotkaninal). Vrd Anseküla1. – MK
KN; Mellin; SK I: 26

Araste-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1591 Artz, 1594 Harrast, 1726 Arrasta, 1798 Arrast.  B2
Araste oli Saare-Lääne piiskopkonna vikariaatmaa, hiljem kuulus Vana-Vigala mõisale. Nime aluseks võib olla muistne isikunimi. Küla kirdeosa on nimetatud Tammakülaks (1726 Tamma, u 1900 Тамма), nimi on talu järgi. Arastega on 1977 liidetud Saunteküla (1922 Araste (Saunde), 1970 Araste-Saunteküla). Vrd Arase, Aravere. – MK
BHO: 23; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 70; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:7; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:195

Aravere1-`verre ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1712 Arrafer (küla), 1726 Arrafer, 1798 Arrawer, 1913 Arraperre.  B2
Nime algusosa jääb hämaraks, vrd oletatavat muistset isikunime *Ara. Araverega on 1977 liidetud ↑Uhja küla. Vrd Arase, Araste. – MK
BHO: 26; EAA.3.1.448:366, L 615; Forsman 1894: 153; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 64

Aravu-le›, kohalikus pruugis-lõRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi hara ’haru’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aro ’aru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Ariste laht, rahvakeeles Ööri lõpp Anslaht Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B2
Nimi võib olla siirik Ida-Saaremaalt, kus oli Ariste küla nii Valjala kui ka Pöide khk-s. Saaremaa idaosa talupoegadel oli kaugeid heinamaid saare lääneosas, ka on olnud siserännet, vrd kohanimed Jämajas Pöidlasteall heinamaa, Pöidlastepöllud. Ööri lõpp on saadud Ööri talu järgi. Lahte on nimetatud ka Kaugatoma laheks, rahvasuus Upsteni laheks (Upsteni on talu Üüdibe külas, 1798 Ubslandi). Vrd Ariste, Valjala-Ariste. – MK
Eesti PK 20; Mellin; SK I: 319

Arisvere-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1514 Aristfer (küla), 1583 Ariswer, 1624 Harristfer Hanss (mölder), 1638 Harrestfer (küla Rutikvere mõisa all), 1797 Arristfer.  B1
Küla nime on L. Kettunen tuletanud sugunimest Arine (Ari+ne). Arisvere kaguosa on Uduküla (1855–1859 Уддо), mis liideti Arisverega arvatavasti 1930. a-te lõpuks. Vrd Ariste. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EO: 310; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 18; Rev 1624 PL: 46; Rev 1638 II: 162

Arjassaare [arjassaare] ‹-`saardePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Pilistvere kirikumõis), 1686 Harjasarest (seestütlev), 1782, 1797 Harjasar, 1839 Hariasaar.  A3
Ümberkaudu on (H)arja või (H)arjo esinenud lisanimena. XVIII saj I poolel oli Kõo mõisas Aria Hans ja Ario Hanso Mart, 1758 Arussaare mõisas Harja Hans (ilmselt sama mees kui esimene Hans) ja Harjo Hanso Jürri, Harjo Maddis ja Harjo Mardi Michel. XVIII saj lõpul oli juba küla (Harjasar), mis kuulus Pilistvere kirikumõisale. Külanime lähtekohaks oli talupoja lisanimi sõnast hari : harja või ka päritolu Harjumaalt, mis sai soosaare nime vahendusel külanimeks.MK
EAA.567.3.117:12, L 11p; EAA.567.3.234:4, 5, L 3p, 4p; EAA.1865.3.217/9:7, L 6p; EAA.3144.2.1:21, L 19p; Mellin; Rücker

Arkma [`arkma] ‹-lePilküla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583, 1624 Artma (küla), 1638 Artama, 1797 Arkma.  C3
Sisekaolist külanime võiks analüüsida kaheosalisena: Ark+ma. Nime algusosaga võib võrrelda sõnu artsik ’varjualune, kuur’ ja artsik ’võsastik, tihnik’. Nimes on juba XVIII saj lõpuks k asendanud varasema t. Arkmaga on 1977 liidetud põhiosa Laeva külast (1797 Laewa) ja Mäo küla (1624 Meos, ↑Meossaare).MK
EMS: I (3), 446; Mellin; PA IV: 8; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Aruküla4 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Mäetaguse mõis), 1796 Arro (küla).  C1
1977–1997 oli Võide osa. Aruküla on olnud väga levinud külanimi. Mh Puru külas esineb Aruküla lisanimena juba XVII saj (1688 Arrokulla Jurgen), kuid pole selge, milline Aruküla oli lisanime lähtekohaks, sest Ereda mõisa all oli 1726 samuti Arroküll. Aruküla põhjaosa on endine Kolustre küla (1871 Kollostri, u 1900 Колустре), mis liitus 1940. a-teks. Vrd Aruküla1. – MK
Mellin; Rev 1725/26 Vi: 179; RGADA.274.1.1614/1:32, L 13p; Schmidt 1871

Aruküla9 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Haimre mõis), 1699 Arrokyla, 1726 Arroküll, 1798 Arrokul.  B1
1977–1997 oli jagatud Haimre ja Naistevalla vahel. Nime aluseks on aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
 EAA.1.2.C-IV-239; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 52

Aruküla10 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1726 Arrokülla Mart (talupoeg Jändja küla all), 1796 Arrokülla.  A2
XX saj on küla olnud jagunenud kahte ossa, millest vanem (Aruküla I, idapoolne) liideti 1977 Põikvaga, uuem (Aruküla II, läänepoolne) Jändjaga. Nimi sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Aruvälja1 [aruvälja] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796 Arruwälli (küla), 1913 Arowelja.  C4
Küla on alguse saanud Aru taludest (1726 olid Maidla mõisa Kulja küla järgi Arro Jürri ja Arro Jak) ning Maidla mõisa karjamaast Aru väljast (1782 juba hajatalu Arro Welja). Vrd Aruküla3, Arupäälse. – MK
EAA.1864.2.IV-3:332, L 322; EVK; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 161

Assamalla-sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Asæmulæ (küla), 1556 Assmull, 1586 Aszemahle, 1796 Assama.  C1
P. Johansen toob nime vastetena sm ase ’relv’ ja muld : mulla, kuid peab seda rahvaetümoloogiaks seoses Kalevipojas esinenud lahinguga kohal, mille nimi oli Assamaa luht. Näib, et muld : mulla on oletatud esinevat eesti kohanimede järelosises (Koimula), ehkki hilisemates nimede üleskirjutustes võib see ühend märkida ka veskit. Algusosa lähtekohaks võiks pigem olla ase : aseme. L. Kettunen moodustas algvormi *Asema-la, ta oletab võimaliku vastena ka isikunime *Asa (*Asanmaa). Teisal moodustab ta nime algvormiks *Assa-lan-maa, pidades silmas kohanime rööpkuju Assalama. Algusosa lähtekohaks on siingi isikunimi.MK
Bfl: I, 1437; EO: 70, 88, 125; Joh LCD: 320; Mellin; PTK I: 77

Astuvere-`verre ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004).EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Asuküla1 [asuküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asu Kaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
Pärast Kaarma mõisa maade jagamist tekkinud asundusküla sai 1925 nime, mille tähendus võiks olla ’asujate või asunikkude küla’. Küla piires asus XVI saj rajatud Kaarma mõis (sks Karmelhof), mida pärast Uue-Kaarma mõisa eraldamist 1872 nimetati ka Vana-Kaarma mõisaks. Asukülaga on 1977 liidetud osa Väljakülast (1798 Welja). Vrd Kaarma2, Nõmme12. – MK
EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; SK I: 31–32

Atika-sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1601 Attikas (küla), 1797 Attichste, 1811 Attika.  A1
Näib, et Atika nime on varem võidud kasutada ka ste-lisena (1922 Atikse). Nime lähtekohaks on isikunimi Ate, Ati. Mellini 1797 a. kaardil oli küla juures märgitud Siitame (Sitena) karjamõis, mille järgi küla on kutsutud ka Siitameks. Atika piiresse jääb endine Mõnsikille karjamõis (1909 Mönsiküla).MK
EAA.1865.3.171/1:4, L 5; EO: 91; KNAB; KN; Mellin

Auaste-sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Wiesenau (al 1843), ? 1591 Haickias (küla), 1686 Haukaste By (küla), 1798 Haukast (karjamõis).  A3
Esmamainingut võiks lugeda ka Haukias. Auaste mõis eraldati Uuglast 1843. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime lähtekohaks on haugas, mis võis esineda ka isikunimena. Auaste ajaloolised osad, kunagised külad, on Meelaküla läänes (1591 Melenkyla, 1798 karjamõis Mälakül) ja Suistema idas (1798 Suustama kõrts). Mõisa kõrval läänes oli XIX saj II pooleni Aruküla (1591 Arokyle, 1798 Arrokül).MK
EAA.1, 2.941:629, L 620p; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:315, 317, 324

Audevälja [audevälja] ‹-leRisküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Kloostri mõis), 1556 Hawdewel (talu), 1565 Haudewelle Hans (talupoeg Padise vakuses Määra küla all), 1568 Haudewelle Hans, 1798 Haudewälja (küla ja kõrts).  C2
Nimi pärineb loodusnimest talupoja lisanime vahendusel. Küla piiresse kuulub ka varasem Jännima küla (1604 Genima, 1871 Jaeinima, u 1900 Янима).MK
Bfl: I, 1438; EAA.1.2.934:32, 243L 30, 240; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:9; Schmidt 1871

Auksi`Auksi ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1584 Austh (küla), 1587 Augusth, 1588 August, 1638 Augst, 1797 Auksi.  C1
Algselt ste-lõpuline nimi võis pärineda suguvõsanimest. Au-algulistele nimedele on L. Kettunen vasteks pakkunud sõna au, mille esmane tähendus olevat ’ava(tud)’, ja oletatavat isikunime *Avo või *Auvoi. Siinses tüves oli ilmselt k (kui see ei ole hiline), mis võiks pärineda vähendusliitest. Vrd ka haugas, auk. Kirjapanekuis ei ole jälgi sõnaalgulisest h-st. Isikunimi August ei näi XVI saj piirkonnas kasutusel olevat, kuid võis mõjutada kirjapanijat. Võib-olla on nimega ühendatavad kirjapanekud Viljandi khk-st 1283 Auese, 1481 Auwes ja 1630 Auwust. Sel juhul kinnitaksid nad L. Kettuneni etümoloogiat. Auksi lääneotsas on Jätiküla, endine popsiküla. Kirdenurgas on Saare talud, mida on 1930. a-tel vahel külaks loetud.MK
EO: 291; LGU: I, 40, 548; Mellin; PA IV: 163, 227, 250; Rev 1638 II: 109; Troska 1987: 103

Auküla [`auküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Au Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kihlevere mõis), 1241 Haudis, 1306 Haudss, 1390 Haudisz, 1459 Hawdes, 1632 Audiss, 1672 Hauküla, 1796 Aukül.  A3
1543 jagati küla Telliste ja Kihlevere mõisa vahel, 1779 läks kogu küla taas Kihleverele. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast haud : haua, mitmuse seesütlevas haudes. Viimane vorm tundub aga ebausutav, M. Kallasmaa pakub ühe võimaliku variandina, et varastes kirjapanekutes on tegemist sõnaga haud ja jäänukiga mingist järelliitest. Endist saunaküla Auküla lõunaosas tunti Karjametsa nime all, loodeosa kutsuti Kurekülaks, põhjaosa Tagaväljaks.MA
EO: 291; Joh LCD: 351–352; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 103, 114

Austurvike [`austurviike], kohalikus pruugis ka Estorvike [`eesturviike] Vorlaht Lääne maakonnas Vormsi vallas, rts Österviken, 1798 Oster Wiek, 1855 Austerwîk.  A4
Rootsikeelne veekogunimi (kirjakeeles Österviken) koosneb sõnadest öster ’ida’ ja vik ’laht’, moodustades paari ↑Västurvikega.MB
Lagman 1964: 107; Mellin; Russwurm 1855: I, 110; Wieselgren 1962: 166

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (auavo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks).MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Avanduse-sse ~ -leSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Awandus, 1241 Auendoys (küla), 1494 Avendes (mõis), u 1900 Катко (Авандусъ) (küla).  A3
Mõisa esmamaining on a-st 1494, praegu jääb mõis Simuna alevikku. A-ks 1774 oli algne küla mõisastatud. 1796 on mõisast idakirdes Katkuküla (Katkül, vrd 1241 Katcækylæ), mille kohal nüüdne Avanduse küla. Avanduse asundus, mis rajati 1920. a-tel mõisa maade jagamisel, on 1977 liidetud Simuna alevikuga. L. Kettunen on nimega võrrelnud sõna avandus : avanduse ’avatud koht’ ja sm avanto, murdes avento ’lahvandus, jäässe raiutud auk’. Avandusega liideti 1977 osa ↑Kissa külast. Vrd Simuna2. – MK
EO: 28–29; Joh LCD: 326; KNAB; Mellin

Avaste-sse›, kohalikus pruugis ka Abaste Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1594 Hawast, 1638 Hawest, 1726, 1798 Awast.  A2
Esimese kirjapaneku h-lisele nimekujule võiks vastata Lõuna-Eestist registreeritud haavist ’haavik’, hiljem on nimi läinud Ava-alguliste rühma, vrd aba : ava ’umbekasvanud jõekäär, soot; tõusuveest tekkinud lomp rannas’, ava ’lahtine, katmata; lagunenud, katkine’. Avaste lõunaosa on Pärase (1798 Perras).MK
Bfl: II, 482; EMS: I (1), 74, (3), 522; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:9

Beresje-sse›, kohalikus pruugis Peresi ~ Perese ~ Peresje-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), vn Бере́зье, 1585–1587 Березье, Подберезья, Исадъ на Березѣ, 1686 Подберезная, 1782 Березья, 1783 Березя, 1792 Подберезье, 1796 Podberesnaja, 1886 Pereznä, Peresi, 1903 Beresi, 1904 Bereźje, 1920 Beresje, 1922 Berese, 1928 Perese.  A1
Mainitud küla ja kalapüügikohana juba XVI saj, kui 5/6 kuulus kroonule (tsaarile ja suurvürstile) ning 1/6 kloostrile. XVIII saj oli jagatud mõisnike ja Petseri kloostri vahel; XIX saj kuulus Lüübnitsa kogukonda ja Kulkna kogudusse. XX saj algul oli vene küla, kus elas ka luterlastest eestlasi ning küla kuulus Tolvitsa (Talabski?) kloostrile (G. Ränk). Külast edelas on Beresje ehk Peresi Umbjärv (vn оз. Березинское). Nimi võib tuleneda vene keelest: kas под + березье ’kasealune’ või под + березная ’kaldaalune’. Eesti algupära korral vrd kagumurretes peresi, perese, pereski, peresintski (mitmuses) ’vene saapad’ (Rõu, Vas, Võn).AK
Arakčeev 2008; Eesti TK 42; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XXVII; Hurt 1904–1907: II, 197; KN; Mellin; Pskov 1585–1587: 111, 145, 146; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 104–105; Setumaa 1928: kaart; Vasilev 1882: 22; VMS; Värska KR 1780–1794: II–III

Eametsa1 [`eametsa] ‹-`metsaPJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pööravere mõis), 1662 Öhhamettz Jahn (talu Lehu küla all), 1797 Eamets (küla).  C3
1977–1997 oli Lehu küla osa. On väike võimalus, et nime esimese kirjapaneku Öhha- on arenenud sõnast oja. Eametsa osad, XX saj alguses paiguti ka külad, on Jüriksma (1797 Jürriksem) ja Seli (1797 Selli). Vrd Eametsa2. – MK
BHO: 57; EAN; KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 84

Eavere [`eavere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Eabre ~ `Jaabre, kirjakeeles varem ka Eapere PJgküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Are mõis), 1515 Eghuer, 1534 Jgaver, 1601 Hiawer, 1797 Eawer.  C4
Küla on kuulunud ka Tori ja Pööravere mõisa alla. Varasemad g-lised üleskirjutused viitavad sellele, et nime aluseks võib olla isikunimi Iga, vrd XVI saj kirjapanekuid Yga, Iga, Hans Igapoy. Eaverega on 1977 liidetud ↑Are küla. Are ja Eavere vahele jääb koht nimega Lätsaru ehk Lätsere, mis on veel XX saj algul eraldi küla olnud (1515 Lettesche, 1797 Letsaar). Eavere lõunaosast moodustati 1977 Are alevik. Vrd Igaküla, Igavere. – MK
BHO: 57; EO: 160; Mellin; SK I: 37; Stackelberg 1926: 208

Ebavere-`verre ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Äntu mõis), 1796 Ebbafer (kõrts).  C2
Külana nimekirjas hiljemalt 1970. 1930. a-tel talu, enne seda Äntu mõisa karjamõis (1913 Ebbawere). Nimi pärineb kõrtsi ja mäe nimest. Nime tähendussisu on ebaselge, L. Kettunen mainib eitavat kildsõna eba ja oletatavat isikunime *Epä, *Epoi, vrd XV saj Ebo, XVI saj liivi isikunime Epe Szamen. Mäenimena esineb Ebavere rahvaluules. Ebaverega on 1977 liidetud osa Mõisamaa külast (1796 Moisama, u 1900 Мойзама), Kaarma asund (1517 küla Karmel) ja Kaarma-Tagaküla (külanimena 1970). Kaarma asund, 1930. a-tel asundus, tekkis Kaarma mõisa (sks Kaarmann) ümber, millest on teateid 1538 (Karmal) ja mis eraldati Kiltsist 1671. Kuivõrd Ebavere kõrts ja varasem küla paiknesid praeguse küla lõunapiiril, on endine Kaarma kujunenud uueks Ebavere küla keskuseks.MK
BHO: 159; EO: 199, 200; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 18, 19

Edise-le›, kohalikus pruugis ka Ädise Jõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Etz-Schloß, 1241 Eteus (küla), 1477 Ettis (mõis), 1796 Etz (mõis).  B2
XV saj ehitati Edisele vasallilinnus. Põlisküla, mis oli olemas veel 1508, oli hääbunud a-ks 1533. 1913 oli olemas juba tööliste küla mõisa juures, millest kasvas välja uus Edise küla. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Edise asundus (1945 Edise-Lossi küla) ning 1970. a-tel oli sellest kagus Edise asund, kõik kolm ühendati 1977 Edise külaks. Nime puhul on L. Kettunen moodustanud algvormi *Edine : *Edise ’ees olev’, ta ei välista ka isikunime, viidates Taani hindamisraamatu ladinapärastusele -us. Edisega on 1977 liidetud Aiandi (1970), endine ETKVLi aiandi asula (uuemal ajal tuntud ↑Revinu nime all).MK
EO: 195; Joh LCD: 335; KNAB; Mellin

Edivere2-`verre ~ -sseSimpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis), 1688 Eddefer (mõis), 1698 Eddeferischen Bauren (mõisa talupojad), 1726, 1796 Eddifer (mõis), 1922 Muuga-Edivere (asundus).  C2
Ediveres oli XIX saj ja XX saj algul karjamõis. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla, 1977 liideti Alekverega. Jõhvi vana Edivere nime on L. Kettunen võrrelnud Edisega, mille lähtekohana peab võimalikuks isikunime tähenduses ’eesseisja’ vms. Seos sõnaga esi (ede-) on ilmne, vrd ka kohanimesid Keskvere ja Tagavere. Siinne suhteliselt hiline Edivere võib olla siirik Jõhvist.MK
Bfl: II, 935; EAA.1.2.943:770, L 801p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 231

Edru-sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Piibe mõis), 1564, 1796 Eddro.  C4
P. Johansen on arvanud, et Rakke ja Edru on XVI saj kuulunud Järvamaa alla. Juba XVI saj-ks välja kujunenud nime tähendussisu jääb hämaraks, vrd edur-, edir-, eder- liitsõna esiosana, näiteks edurpitte ’edaspidi’ ja edru ’edvistaja’.MK
EMS: I (3), 552, 560, 561; Joh LCD: 179; Mellin

Eidapere [eidapere] ‹-`perre ~ -sseVänalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla).  B2
Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18

Einbi [`einbi] ‹`Einbi ~ -sse› = Enby [`eenbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Einbi, kirjakeeles varem ka Einby Noaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Paslepa mõis), u 1540 Einbwͤ, 1547 Enbue, 1560 Embü, 1565 Ehneby.  C4
Rootsi nime algusosa koosneb sõnast en ’kadakas’, kohalikus häälduses ein, ain, ja järelosa sõnast by ’küla’. Nimi on rannaküla loodust hästi kirjeldav, sest seal on kasvanud ilusaid kadakaid. Tuumikust loodes on külaosa Väike-Einbi. Edasi loodesse jääb paik nimega Voose (1798 Osö kõrts), mille järgi on nime saanud ↑Voosi kurk.MB
Johansen 1951: 266; Lagman 1964: 47, 71; Mellin; Russwurm 1855: I, 120–121

Eisma [`eisma] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Einsema ~ `Eisnema Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis), 1697 Häinisma, 1770 Enisma, 1788 Essama, 1796 Heinsama (küla ja kõrts), 1895 Эйнцама, 1908 Enzema, 1913 Эйзма, 1922 Eisma II, Eisma-Rannaküla.  B2
Küla nimetati ka Kandle rannaks (Kandelsche Strandt). Eisma nimi võib tulla sõnast einasmaa ~ eenasmaa ’heinamaa’.MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.854.4.1114, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; ERA.T-6.3.1288; ERA.T-6.3.512; Kallasmaa 2003: 41; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.309, L 1; Mellin; SK I: 36; Valter 1998: 9

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka EygeneEugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера).MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Elbi`Elpi ~ -sse ~ -leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1662 Hellpe Thomas (talu), 1680–1684 Helpa mattze Jurri, 1797 Elbi.  A4
Nimi tuleneb mehenimest, vrd Helppe (XV saj Kop u. Mattyes Helppe pocke). Vrd Halinga all 1543 Ielpes Sur Peter. Elbiga on 1977 liidetud ↑Tootsi küla (PJg).MK
Mellin; Roslavlev 1977: 86, 70; Stackelberg 1928: 149; Stoebke 1964: 20

Ellavere-`verre ~ -sseKoepaik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Kuusna mõis), 1564 Elleuer, 1796 Ellawer.  B3
1977 liideti Metsla külaga. Nimi võib olla siirik Koidu-Ellaverest, kuid võib olla ka tekkinud analoogselt isikunime põhjal. Vrd Illevere, Koidu-Ellavere. – FP
EAA.1.2.933:112, L 112; KNAB; Mellin

Enivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Änivere Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, poolmõis, sks Sternberg, 1855–1859 Анниверре (mõis), 1893 Ennikwerre (mõis), 1922 Enivere, Änivere.  A1
Mõis eraldati Väike-Lähtrust 1789 või 1790, al 1868 poolmõis. Mellini kaardil 1798 esineb üksnes saksakeelne nimi Sternberg. 1977–1997 oli Martna küla osa, pärast taastamist jäi Enivere küla ajalooline tuumik Martna piiresse. L. Kettunen tunneb nime kujul Enikvere ~ Ennikvere ja tuletab selle algusosa oletatavast tüvest *ene (eesti enam, soome enemmän) või kahtlemisi isikunimedest *Ennikko(i), *(H)ennikka, *(H)ennike. Kaartide põhjal tundub Enivere küla varasem nimi olevat olnud *Järgvere (1798 Jerkfer, 1844 Jergwer, 1855–1859 Іергферъ).MK
BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 2; EAN; EM: 85; EO: 317; KNAB; Kröger 1893: 150; Mellin; Schmidt 1844; ÜAN

Eoste [`eoste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Eostõ-he›, kirjakeeles varem ka Jooste Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Timo mõis), 1638 Itzkulla, u 1685 Iddusta kÿlla, 1757 Eosth, 1798 Iddust.  A1
Põlisküla, mis eraldati XIX saj alguses Timo mõisa alla, erinevalt Vana-Koiola alla jäänud naaberküladest Himmastest ja Adistest. Nimi põhineb sõnal idune : iduste, viimasest on kasutusele tulnud nõrgaastmeline eoste. Ei saa kindlalt väita, kas nii on nimetatud külaelanikke nimisõna idu alusel või on see olnud muistne isikunimi (vrd liivi Yddo, Yto). Vrd Koikkülas (Har) pandud perekonnanimi Eomois. 1638. a kirjapildist paistab välja lühenemine (*Iduskülä › *Itskülä). Eesnimega Joost (‹ Justus), millest on tulnud paljud Joosti talud, Eostet kui vana külanime ilmselt ühendada ei saa. Eoste külaosad on Kahuots, Lepäkurm ja Plakiots. Eoste kirdeosa on ↑Kitsõruusuu, mida on vahel omaette külaks peetud. Vrd Iduste. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EAA.3147.1.172:29, L 20p; Mellin; Rev 1638 I: 137; SK I: 54; Stoebke 1964: 25, 32

Epneri [`epneri] ‹`Epneri ~ -sseTürpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Kirna mõis), 1712 Hepnery Hans, Hepnery Marth, 1726 Höpneri Jürri, Höpneri Tönno (talupojad Mõnnaku küla järgi), 1796 Epneri (talu), 1844 Öperre (küla).  B1
Liideti 1977 Poakaga. G. Troska, kellel nimi esineb h-algulisena, on pidanud küla tekkinuks hajatalust XIX saj II poolel. L. Kettunen, kes tunneb Epnerit talunimena, on kahtlemisi teiste nimede analoogial oletanud algkujuks *Epu noore. Vrd ka saksa perekonnanimesid Höfner, Höfener. Eestis on perekonnanimena esinenud Hübner, tänapäeval esineb ka Epner.MK
EAA.3.1.448:114, L 163; EO: 151; Heintze 1908: 174; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 136; Schmidt 1844; Troska 1987: 82

Epra [`epra] ‹-sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584 Epra, 1624 Ebra, 1638 Eppra.  B4
1624 kuulus küla Vastemõisa vakusesse, 1638 Viljandi mõisale. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedane sõna on ebrad ’harakaliha, hobuse kabja siseliha’, ’kühm ülalpool kapja’. Teine võimalus oleks nime tuletada (h)epp-tüvest, vrd hepik, ebel ’kerge, edev’. Epraga on 1977 liidetud osa Uude-Käliste külast (1970), mis koosneb õieti kahest poolest, neist Epra piires on Uudeküla (1624 Udekill, 1738 Uhde, 1797 Udekülla, 1839 Udeküll).MK
BHO: 67; EAN; EKMS: I, 479; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 74; RGADA.274.1.202:459, L 453p; Rücker

Ereste-sse›, kirjakeeles varem ka Eriste Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaubi mõis), 1546 Heres (küla), 1551 Herris (mõis), 1638 Herriss (Pornuse mõisa karjamõis), 1797 Errist (küla).  B3
Nime lähtealuseks võib olla heris : herise ’kelm’ või eris : erisse ’lõõm, hõõgus’, mida L. Kettunen on esitanud ka Eristvere vasteks. Ereste piiresse jääb kagus endine Ägla karjamõis (sks Charlottenholm).MK
EO: 297; Mellin; Rev 1638 II: 59; Stackelberg 1926: 159, 231

Ermistu järv Tõsjärv Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, 1797 Hermes S. (järv).  B2
Nimi Ermistu küla järgi, kutsutud varem ka Tõstamaa järveks (XVII saj II poolel Testama Siöö). Vrd Ermistu. – MK
 EAA.308.2.15, L 1; Mellin

Eru laht, kirjakeeles varem ka Mungalaht Hlj, Kad, Kuulaht Harju ja Lääne-Viru maakonna piiril, 1796 Münke wiek, 1844 Munkewieck, 1871 Moonke Wiek.  B2
Laht Pärispea ja Käsmu poolsaare vahel. Eru laheks kutsutud lahe lõunarannikul oleva Eru küla järgi. Vrd Hara1, Eru. – MK
Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Esivere-`verre ~ -sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Espre [`espre] ‹`Espre ~ -sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Uuemõisa mõis), 1689 Willckipähr Eßper (talu Oomba külas), 1726 Esper Nohr Jürri, Esper Jürri, 1798 Espri (küla).  C4
XIX saj oli Espre karjamõis. Rahvapärimuse kohaselt tuleneb külanimi talunimest Eespere. Espre kaguosa oli varem Oomba ehk Ooma (? 1586 Hoenbeche – P. Johanseni samastus, 1642 Hohemegge, 1689 Homaküla, 1871 karjamõis Homa).MK
EAA.1.2.941:1340, L 1327p; Joh LCD: 859; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 133

Essaksoo [essak`soo], kohalikus pruugis Essäk`suu, rahvakeeles ka Esäkeste suu Räp, Võnsoo Tartu ja Põlva maakonnas, 1839 Essako Soo, 1860 Essako-Soo, Krug Essako (kõrts), 1895 Esako Morast, 1906 Essäko Soo, u 1920 Issaku soo.  A3
Kõige tõenäolisemalt on soo saanud nime Essaku või Issaku kõrtsi järgi Sikakurmu küla kaguosas soo servas (üheverstalisel kaardil Issaku küla). Kuigi kõrtsinime pole enne XIX saj II poolt dokumenteeritud, on tegemist põlise asustusnimega, nt 1811. a hingeloendis on Sika talud ja mõned teised Sikakurmu küla talud kokku võetud Essako küla nime all. Algse asustusnimena pärineb see nimi vene eesnimest Иса́к. Vähem usutav on see, et Essaku küla ja kõrtsi nimi on saadud piirkonnas dominantse soo nimest ja Essäku kujust mugandatud hiljem Issakuks. Siis võiks soo nime seostada hoopis sõnaga essütäjä ’eksitaja’. Väljend essäkuhe võiks tähendada eksimist, eksitusse minemist. Nimekuju Esäkeste suu ’isakeste soo’ on hiline ja usutavasti rahvapärase tõlgenduse teel tekkinud. Kuid ka siin on võimalus, et vana külanime Essäku põhjal kutsuti selle kandi elanikke essäkesteks ja soo nimi kujunes paralleelselt Essäku vormiga ka elanike kollektiivse nime Essäkeste põhjal. Vrd Issaku, Sikakurmu. – ES
EAA.3724.4.1290;  EAA.2072.5.683, L 1;  EAA.3724.5.2884a, L 1; EAA.1865.2.146/11:16, L 14p; Eesti TK 42; Mellin

Haage-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus.EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Haapse [`haapse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oapse Kuuküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1541 Mathias Hapsa (isikunimi), 1563 Hapse Jöns (isikunimi), 1637 Habse Mart, 1693 Haba Sahr, 1798 Hapse, 1923 Haapse.  B3
XVI ja XVII saj on Haapse kuulunud Valklaveski maade hulka. Viimane rajati 1521, kui suurest Valkla külast eraldati 3 adramaad, asutati vesiveski ja läänistati see eraldi. Seal olid juba varem olnud talud. Veski juurde kuulusid ka kolm üksjalga ja üks vabatalupoeg, kes tõenäoliselt elasid Haapse ja ehk ka hilisema Kullamäe küla alal. 1622 ostis Valklaveski maad Jacob de la Gardie ja seega läks see Kiiu mõisa alla. Kindlasti on Haapsel olnud paar talu XVII saj lõpul. Veel XVIII saj keskel oli siin kolm Habaste hajatalu, kuid sajandi lõpust alates hakkas talude arv kasvama, lisandus vabadikke. 1881 läks Haapse koos Kullamäega üle Valkla mõisale. Külanimi näib algselt olevat *Haavasaar ~ *Haabsaar. Hiljem on nimi läinud haabne-tüüpi , mis on omastavas haabse.MJ
BHO: 94;  EAA.1.2.C-I-6; EAA kinnistud; EO: 111; EVK; Johansen 1951: 162; Mellin; Vilbaste 1949: 292; Vilbaste 1956: 114–115, 163, 186–187, 212–213

Haapsi [`haapsi] ‹`Haapsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Aapsi ~ `Oapsi Varküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vaiste mõis), 1689 Habzekulla, 1798 Haapse.  A2
Kuni 1878 kuulus Saulepi mõisa alla. 1977–1997 oli Matsi küla osa. Nimega vrd haabane : haabase ~ haabine : haabise ~ haabne : haabse ’haabne, haava-’. Vrd Haapsu. – MK
EAA.1.2.941:1152, L 1139p; EAA kinnistud; KNAB; Mellin

Haavametsa [haavametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haavamõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havvamõtsa Räp, Võnküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus.ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Haeska2 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Hasick, 1560 Hauist ~ Habisch (vakus), 1782 Hasikna mois, 1798 Hasik (mõis).  B3
Haeska mõis tekkis XVI saj III veerandil. Haeska küla asus mõisast loodes. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. Haeska nimi on problemaatiline, võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’. Lisaks võib esitada aas : aasa (sm haasia) ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja aesk : aesa ’ais’. Haeska vana küla nimi oli mõisaajal *Tagaküla või *Takkaküla (allikais 1780, 1803 Tack, 1798 Tak, u 1900 Такъ). Haeskaga on 1977 liidetud Kuremaa (1945; 1930. a-tel nimetati Soo asunduseks). Vrd Haeska1. – MK
Buxhövden 1851: 104;  EAA.2072.3.240, L 2;  EAA.3724.5.1998, L 1; EM: 125; EO: 338; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 385; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 782; SK I: 14

Haili-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Aili Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1583 Kirkipall, 1586 Kirkepallu, 1726 Kangamann (küla), 1726 Haile Hans, Haile Michell (talupojad), 1732 Kaggaman (küla), 1782 Hayli (küla), 1791 Haila (küla), 1796 Haili (küla), u 1900 Гайли (küla).  A2
E. Tarveli järgi pärinevad küla kohta esimesed andmed 1583. ja 1586. a-st. Al 1716 esines allikais Kagamanni nime all. 1726 on külas elanud ka Haili-nimelised rannatalupojad, kelle järgi on XVIII saj lõpuks küla saanud uue nime. `Ail : `aili (sm haili) on rannikumurdes ’räim’. Kagamanni on säilinud suvemajade nimena Mustoja suudme lähedal.MA
BHO: 88; EAA.308.6.16; EMS: I, 166–167; EO: 105; EVK; KN; KNAB; Mellin: 1796; Rev 1725/26 Vi: 113; Tarvel 1983: 79, 81

Haljala1 [`haljala] ‹-sseHljalevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Halla-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ pääleRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1796 Halla Moisa, 1798 Hallamois, 1839 Altenhof, 1909 Allenhof.  A2
Karjamõis ja endine asundusküla on Saaluse mõisa kõige esimene asukoht, mille vana nimi *Seevä (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну) on säilinud mõisa ligidal paikneva kultuurheinamaa Seeväsuu nimes. XVII saj-st peale on tegemist olnud karjamõisaga (1684 Gamla Hofwet, Gambla Salis). Võiks arvata, et Halla nimi on kujunenud ümbertõlgendamiste ahelas AltenhofAllenhofHalla, kuid selle vastu räägib asjaolu, et nimekuju Hallamois on varasem kui a-algulised nimekujud saksa keeles. Tõenäoliselt sisaldab nimi lihtsalt sõna hall : halla ja võib olla motiveeritud mitmeti, näiteks asukohast madalal hallakartlikul maal. Vrd Uue-Saaluse. – ES
BAL: 701; EAA.1268.1.403:304, L 264p;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Rücker; Truusmann 1897a: 40

Hanikase-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ-`kastõ ~ -kasilõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´kalsa ~ *Haan´kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ-dõHarkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Harilaid [hari`laid] Vorsaar Lääne maakonnas Vormsi vallas, 1437 Harge, 1798 Gressera I., Harrislaid, 1844 Harri; rts Haris.  C2
Nimi tuleneb sõnast hari : harja ’tipp’, vrd mäehari. Nimi Harilaid(u) esineb ka Lääne-Saaremaal (Khk). Vrd Hara2. – MK
Ariste 1938b: 9; HK: 36; KN; Mellin; Schmidt 1844

HaversiHaversi ~ -sseNoapaik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), rts Haversved [háavär`sveed], erts Havorsve [havušve(e)], 1798 Hafreswed.  C2
Küla liideti 1977 Riguldiga. Eestikeelne külanimi on mugandus rootsikeelsest külanimest. Viimane on moodustatud sõnadest havre ’kaer’, mis liitsõnades võib esineda kujul haver, ja sved ’alemaa’. Algselt on tegu olnud viljelusnimega. Paljud sved-lõpulised kohanimed, nagu Linsved (lin ’lina’), Ärtsved (ärt ’hernes’) viitavad alepõllundusele. Mõned neist muutusid hiljem talunimedeks, Haversi aga külanimeks.MB, MK
Johansen 1951: 247–248, 253; KNAB; Lagman 1964: 35, 50, 55, 73, 88–89; Mellin; Russwurm 1855: I, 123–124; Tiberg 1951: 66, 210

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Heinlaid2 [`hein`laid], kohalikus pruugis ka `Ein`laid Tõssaar Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, 1839 Einlaid.  C3
Saar moodustab Värati poolsaare pikenduse meres. XVIII saj võidi seda nimetada ka Värati laiuks (1797 I. Werrati). Vrd Heinlaid1. – MK
Mellin; Varep 1957: 48

Helmküla [`helmküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Elmküla Varküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis, Vana-Varbla mõis), 1689 Elmkulla, 1798 Helme.  A1
1977–1997 oli ametlikult Varbla osa. Külanimi võib olla tekkinud germaanipärasest isikunimest Helm. Vrd ka helm, elm ’mullike, vahukirme’. Helmküla on jagatud kaheks: lõunapoolne Ees-Helmküla (peamiselt Vana-Varbla järgi) ja põhjapoolne Taga-Helmküla (Uue-Varbla järgi). Taga-Helmkülas asub Varbla kirik ja kirikumõis. Vrd Elmrahu, Helme2. – MK
EAA.1.2.941:1148, L 1135p; KNAB; Mellin

Hermani [`hermani] ‹`Hermani ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hermanni ~ Härmani Pilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Hermannshof, 1797 Hermanshof (karjamõis), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M.  A1
Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti. 1920. a-tel tekkis sinna Hermani (Vana-Käsukonna) asundus, mis 1977 liideti Käsukonnaga. Al 2015 Hermani küla. Nimi pärineb mõisanime kaudu isikunimest (Hermann Carl von Vietinghoff). Vrd Käsukonna. – MK
BHO: 115, 340; EM: 115; Mellin; Stryk 1877: 401; ÜAN

Hiienurme [hiienurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis `Iinurme Rappaik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Järvakandi mõis), 1412 Hydenůrm, 1452 Idenorm, 1798 Idnurm.  A4
Põlisküla, mille kõrval XVI saj (1556) on olnud ka samanimeline mõis. 1977 liideti Põlma külaga. Nimi on selgelt kaheosaline: hiis : hiie + nurm.PP
Bfl: I, 111, 210, 1439; Joh LCD: 611; Mellin

Himma-le›, kohalikus pruugis Himmakülä-`külläPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1824 Himma (perekonnanimi), u 1900 Хима-Кюла.  A2
Algselt oli tegemist Koiola küla Vaaski talurühmaga, mille nimi sai alguse talupojast (1627 Lettle Iwassky ’lätlase Ivask’). Mellini kaardil 1798 oli see Waske küla. 1824 sai üks Waaske lisanimega talupere perekonnanimeks Himma. Tõenäoliselt oli see peremehe rahvapärane lisanimi juba enne, vrd Himmakasse Michel Partsi mõisas 1795. XIX saj jooksul kujunes ühe talu rahvapärasest nimest külanimi. Talupoja lisanimed Himma ja Himmakase näitavad tõenäoliselt pärinemist vanast ↑Himmaste külast. Vähem tõenäoline on, et nendes lisanimedes oleks säilinud Himmaste ja Himmiste külale nime andnud talupojasoo muinasaegne nimi, kuid ka seda ei saa välistada. Himmaga on 1977 liidetud ↑Lahokülä, loodeotsas asuvad Kikari talud. Vrd Ivaski. – ES
EAA.3174.1.180:11, L 11; EAA.1865.2.62/7:5, L 5; Mellin; Rev 1624/27 DL: 58; Vene TK 42

Himmiste2-sse›, kohalikus pruugis Immiste Khkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pilguse mõis), 1592 Himmy, 1645 Himmuße Lüll, 1692 Him̄iste Hanso Thomas, 1798 Jm̄ist.  B4
Küla on kuulunud ka Lümanda mõisa alla. 1977–1997 oli Pilguse osa. Himmiste on nime saanud isikunimest lähtunud talunimest. Vrd Himmiste1. – MK
Rehepapp; KNAB; Mellin; SK I: 46

Hingu`Hingu ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Ingu Nisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Laitse mõis), 1689 Ingoby (küla), 1725 Ingo (küla), 1796 Jngo.  B2
1565 oli Kustja vakuses Mattz Hincke. XVII saj-st kuulus Hingu küla Laitse mõisa juurde. Külanime aluseks on isikunimi Hingo, Hink : Hingu, mis võib olla lühend mehenimest Heinrich.MK
EAA.1.2.931:120, L 112p; Mellin; Rajandi 1966: 202; Rev 1725/26 Ha: 236

Hinniala [hinniala] ‹-`allaVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Hinnialla Tannil, 1798 Hinnalla.  B2
1684. a kaardil on peaaegu samas kohas poolemehed Ruka Hans ja Tamme Hint. Esimese nime meenutab mäenimi Rukõmägi, teise eesnimega Hint : Hindi ~ Hinni võiks seostada Hinniala külanime. Algnime Heinrich muganduste hulgas on i-line Hinni suhteliselt vähem esinev kui Hinu, Hino, Hindu jt. ala-lõpuline nimetüüp Hinni + ala ’alumine Hinni’ on küllalt haruldane. Selles piirkonnas Piusa ääres leidub neid nimesid veel, nt Keldoala talu Tellaste külas, Orgala heinamaa Kõrve külas. 1977–1997 oli Hinniala Tellaste küla osa.ES
EAA.1865.2.141/2:48, L 46p;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin

Hintsiko-le›, kohalikus pruugis Hindsiku, kohalikus pruugis varem Hindsigä Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vastse-Roosa mõis), 1684 Hinzighoff, Hintzig Hoff (karjamõis), 1744 Hinsick, 1798 Hinsik, 1839 Hintzig.  B4
1419 on selle küla kohal olnud Vallito küla, mis 1627. a revisjoni ajaks on jäänud tühjaks (Waltto Kuella). Samas revisjonis on Mõniste mõisa all mainitud talupoegi Hintze Lauer ja Hinsske Thomas. 1638 on ka Saru külas elanud Hintzick Thomas. Niisiis on selline lisanimi Mõniste ja Saru mõisas olnud juba enne, kui see kinnistus praegusele Hintsiko külale XVII saj keskel. Al XVII saj lõpust on Hintsiko olnud nii Mõniste kui ka Saru, kõige viimati Vastse-Roosa mõisa karjamõis. 1920. a-tel oli asundus, hiljem küla. Nime aluseks on saksa mehenimi Hinz(ig), üks paljudest Heinrichi muganditest. Samatüvelisi perekonna- ja kohanimesid leidub Soomes, perekonnanimesid Saksamaal. Hintsikoga on 1977 liidetud Puustusõ (Puustuse) ja ↑Seveli (Rõu) küla.MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 15, 22, 30, L 6, 12p, 19p, 28p; Lexikon der Familiennamen 2008: 298; LGU: I, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 216, 222; Vilkuna 2003: 79

Hirla [`hirla] ‹-sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Võivere mõis), 1241 Hyruelæ (küla), 1726 Irla, 1796 Hirla.  A3
P. Johansen on külanime aluseks pidanud küsimärgiliselt loomanimetust hirv : hirve, mis võis L. Kettuneni arvates esineda ka isikunimena, nagu eeldab järgnev liide -la. Hirlaga on 1977 liidetud Karuvälja (1970).MK
EAN; EO: 71; Joh LCD: 284, 378; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 234

Hirmuste2-sse›, kohalikus pruugis ka Irmuste Kärküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1645 Hirmuste Hanß, 1798 Hirmus (talurühm).  C1
Küla lõunaosa tuntakse Taterselja nime all (1798 Tartraselja, u 1900 Таттерселья). Vrd Hirmuste1. – MK
KNAB; Mellin; SK I: 48

Hirvli [`hirvli] ‹-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Irmari, 1455 Hermel, 1467 Hirmell, 1798 Hirmela, 1844 Hirmli.  A3
Taani hindamisraamatus 1241 on märgitud kuuluvaks Ojamaa kloostrivendadele Kolgas. Kuid juba 1259 ei olnud see kloostri maade hulgas, vaid P. Johanseni arvates vahetatud Vohnja vastu, mille omanik oli Saxo, kellele kuulus ka Kiiu küla. 1455 on Hirvli koos *Kõndjärve või *Kõnnujärve (Kendegerwe) külaga läänistatud Kiiule. G. Vilbaste arvates võiks see paar korda Hirvliga koos mainitud nimi, mida on peetud ka Koitjärveks, olla samahästi Kõrveveski (1517 Korbe, ↑Pillapalu). Hirvli omanikud on XVI saj sinna Hirvlist lõunasse rajanud mõisa. L. Kettuneni arvates võib Hirvli nimi pärineda vanast läänemeresoome isikunimest *Irmari (millest on tulnud ka sm Ilmari nimi); häälikute m ~ v vaheldus on kohanimedes sage.MJ
BHO: 117; EO: 104; Joh LCD: 389; LCD: 47r; Mellin; Schmidt 1871; Vilbaste 1956: 117–118, 147, 214

Holdre [`holdre] ‹`Holdre ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Hollershof, 1782 Holder mois, 1900 Oldre mõis.  C3
Holdre mõis on rajatud mitmest varasemast külast XVI saj ja on kandnud saksa keeles nime Morsel-Ilmus, Ilempus, Illmus. 1598 sai mõisa Palm Riegemann abikaasaga, kes loovutasid mõisa oma võõraspojale Caspar Hollerile. See perekonnanimi oli aluseks mõisa hilisemale saksakeelsele ja eestikeelsele nimele. Veel Mellini kaardil 1798 oli märgitud mõisa saksakeelseks nimeks Morsel Ilmus ja eestikeelseks Holder M. Vana nimi on pärit eesti keelest, L. Kettunen on selle kujuks oletanud *Ilmuse ja arvanud, et aluseks oli isikunimi, seega liituks nimi teiste Ilm-alguliste kohanimedega. M. J. Eiseni oletatud lühenemine kujust *Ilm-Annuse on vähem usutav. Holdre läänepiiril, osalt Pilpa küla piires on Kure talud. Holdrega on 1977 liidetud ↑Eera ja Peetri ehk Piitre (1922) küla. Halduspiiriga eraldatud Holdre idaosa (Pihle) liideti 1977 Koorkülaga.MK
EAN; Eisen 1929a: 161; EO: 178; KNAB; Mellin; Uustalu 1968: 735; Valgamaa 1932: 328–329

Holopi-le›, kohalikus pruugis ka Holobi-lõRõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1798 Hollop (kõrts), 1805 Holleppi Jahn, 1826 Pallometz Holloppe, u 1900 Холуба.  A1
Liideti 1977 Umbsaare külaga. Holopi juhtumil pole selge, kas algne on Palometsa külast välja asutatud talu või Vastse-Kasaritsa mõisakõrtsi nimi. Talupoja lisanime Holop tekkimisele on olnud kaks seletust: vn холоп ’pärisori, ori, poiss’ või eesnime Olaf mugandus Oolop, millele on ehk sõna holopp tähendusseose mõjul lisandunud h nime algusse. Vrd ka palju levinum lisanimi Holo või Hol´o traditsioonilise kirjapildiga Hollo.ES
EAA.567.2.783:2, L 1p; EAA.1865.2.83/9:14, L 14p; Mellin; Rajandi 1966: 138; Vene TK 42

Holsta [`holsta] ‹`Holsta ~ -leRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1765 Holste Jakkab, 1796 Dorf Holsta, 1798 Holsta (kõrts), 1909 Holstakrug.  A2
Hajatalu selles kohas kandis 1684 nime Wocke Peep. Voki lisanimi, mis esineb al 1638, on siit kohast praegusesse Voki külla üle kandunud. Holsta lisanimi ilmus allikatesse XVIII saj ja võib olla seotud kõrtsi asutamisega sellesse talurühma. Kõige tõenäolisemalt seostub nimi vene sõnaga холст ’lõuend’, vrd perekonnanimi Holstov. Teine võimalus on Saksa-Madalmaade perekonnanimi Holst, mis on tavaliselt saadud Holsteini päritolu näitavast lisanimest. Holstaga on 1977 liidetud Prandsumõtsa (Prantsumetsa) küla (Vas).ES
BAL: 701; EAA.1268.1.401:115, L 110p; EAA.1268.1.403:289, L 250p;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Unbegaun 1995: 155

Hundissaare [hundissaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undissaare Türpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’.MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Hutita-le›, kohalikus pruugis `Hut´t´a-lõ›, kirjakeeles varem ka Utita Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, veski (Linnamäe mõis), 1762 Huttita, 1839 Huttaja.  B1
Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Algselt kannavad seda nime Linnamäe mõisa veski ja kõrts. 1762 mainitud Huttita Mihkli T. Ewa on kasulaps Tepu talus. 1815. a personaalraamatust selgub, et Huttita on juba XVII saj jälgitava, mõisa veskikohaks muudetud Jägera talu rööpnimi; Mellini kaardil 1798 on veski nimi veel Jägera. Hutitaga sama algupära on ilmselt Hutitaja talunimi (Rõu Rogosi mõis), mis sisaldab tegijanime. Tõenäoliselt on kohanime aluseks linnunimetus hutitaja, hutt või hütt ’metstuvi’, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Vrd ka Utika küla (Vas Loosi mõis, ↑Tohkri).ES
EAA.1270.1.264:66, L 66; EAA.1270.2.4:132, L 124p; Mellin; Rücker

Hõbeda2-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Õbeda Mihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Kõima mõis), 1662 Hobbeda, 1797 Höbbeda.  A3
1977–1997 oli Hõbeda ametlikult Ura küla osa. Nimega võiks samastada XVI saj Kõima küla all märgitud talupoja Bertolmeus Hepeseppe lisanime. L. Kettunen peab külanime aluseks sõna hõbe : hõbeda, mis isiku- või kohanime täiendosast on üldistunud külanimeks. Näib, et külale on nime andnud lisanime algusosa. Teisalt võis külanime aluseks olla 1534 mainitud üksjala Hebbedisch Marth lisanimi. Vrd Hõbeda1. – MK
EAN; EO: 10–11; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1662:6; Stackelberg 1926: 217; Stackelberg 1928: 138

Hõreda-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia.PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

HäidasteHäidaste ~ -sse›, kohalikus pruugis Äidaste Tõspaik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Haitaste, 1638 Eydeste, 1797 Edast.  C1
Liideti 1977 Alu külaga. Võimalik, et ste-lõpulise külanime aluseks on isikunimi, vrd XVI saj Eyto (Jan Eytopoyk ~ Jan Ejtopoik), XIV saj Aythe. Lisanimena esineb Tõstamaal 1601 Haitt Hanns.MK
BHO: 7; EAN; Mellin; Rev 1601: 187; Stoebke 1964: 15, 18

Hälvati-sse›, kohalikus pruugis ka Älvati Lihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Helvelse, 1564 Helwatt, Helwett by, 1689 Hellwet Byy, 1798 Heiwat.  B2
Nime lähtekoht jääb hämaraks. XVI–XVIII saj kirjapanekuile vastab paremini isikunimi Helvart, mis on Eesti alal kasutusel olnud vähemalt XVI saj, näiteks Padise läänis (Ante Heinrich vn: Helwartt). Tänapäeva nimekuju järgi vrd rootsi helvete ’põrgu’ ja helvit ’üleni või täiesti valge’, häll ’kalju, kiviplaat’. See võib olla aga rahvaetümoloogia. Kui oletada, et algne külanimi oli eestikeelne, siis võis Hälvati esimese kirjapaneku järgi olla liitnimi, mille järelosa võinuks olla vesi. Tõenäolisim nimevaste on siiski isikunimi. Hälvatiga on 1977 liidetud Ojaküla ja Seljaküla, mõlemad moodustati Lihula asundusest 1939. a paiku. Hälvati piires asus endine Lihuntsi karjamõis (1798 Lihholist, 1844 Lihhonits).MK
BHO: 113; EAA.1.2.932:19, 41, L 17, 36p; EAA.1.2.934:210, L 208; EAA.1.2.947:765, L 752p; EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LUB: VI, Reg 1238b; Mellin; Schmidt 1844

Hänike-le ~ -sse›, kohalikus pruugis-le ~ -ste, -n ~ -senUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Kärgula mõis), sks Henningshof, 1638 Hennige Metz Pustus, 1752 Hennige Petre, Hennige Külla, 1798 Henninge.  B1
Hänike küla maa-ala karjamõisa asukohast Paadi taluni on varem kandnud teist nime (1582 Ligora, 1638 Liggoar, 1782 Liggoharra). Rootsi aja alguses juba tühi Hänike hajatalu koht (puustus) on jäänud asustamata terve XVII sajandi, alles XVIII saj keskel on sealt jälle talupere kirja pandud ja nimetatud ka kogu kanti Paadi ehk Hänike külaks. Kärgula mõisa karjamõis on talu asemele tehtud vahemikus 1762–1782. Hänike nimi on saadud alamsaksapärasest eesnimest Hennick, Henneck, Henneke, vrd nt 1588 Jan Henik Uhtjärve külas. Algnimi on Heinrich, karjamõisa saksa nime Henning- on selle teisendeid. Hänikest loodes olevat osa tuntakse Pudru külana. Hänikega on 1977 liidetud Kaagu küla (1937).ES
EAA.1270.2.2:126, L 125p; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; Eesti TK 50; Mellin; PA I: 88, 257; PTK I: 33; Rajandi 1966: 74; Rev 1638 I: 151

Härgmäe [`härg`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa EdermisErmis ja *EdergemesErgemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Härma2-le›, kohalikus pruugis ka Ärma Emmküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1565 Harman Dirich, Harman Jacob, 1576 Hermen Jacke, 1587 Herman Stoffer, 1605, 1609 Herma Stoffer, 1725, 1798 Herma (küla).  C3
1977–1997 oli ametlikult Kaderna osa. Küla on alguse saanud talust, mille nimi on tulenenud isikunimest, vrd Herman, Herm.MK
EAN; HK: 292; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 193; Tiik 1970a: 607

Härmakosu [härmakosu] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1586 Hermakoszeck ~ Hermokosck (kaks talu), 1689 Hermakosko (küla), 1699 Hermakosko, 1725–1726 Hermakosso Jahn (hajatalu), 1798 Hermakosse, 1923 Härmakoosu (küla).  C4
Kõrvemaa hajatalude alale jääv küla, 1977–1998 oli Vikipalu osa. Külas on samanimeline talu ning rahvapärimuse järgi on selle kõige vanema ja suurema talu järgi nimetatud kogu küla. XVI ja XVIII saj on Härmakosut taluks nimetatud. Kuna lähedal asuv Kosu küla on vanem (Härmakosu puudub 1379. a allikas, kus leidub Kosu), on võimalik, et tegemist on Kosust (ka algselt hajatalu) välja kasvanud taluga, mille asutas Härma-nimeline mees (HärmHermann). 1923. a Härmakoosu näib olevat juhuvariant, kuid on võrreldav Kooskora nime algusosaga. Vrd Kosu, Kooskora. – MJ
BHO: 68;  EAA.1.2.C-III-31; EVK; KN; Mellin; Rev 1586: 92; Rev 1725/26 Ha: 349; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 118–120; ÜAN

Hürjapea [hürja`pea] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Ürja`pea ~ Ürjaba Nispaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1565 Yriawa Cubias Jurgen Wrua, 1796 Irjapä.  A2
1977 liideti Jaanika külaga. Kaheosalise külanime algusosa näitab tõenäoliselt päritolu Ürjaste külast, sõnaalguline h on hiljem tekkinud. Vrd Ürjaste. – MK
EAA.1.2.931:83, L 77; KN; Mellin

Idavere-`verre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Iedikrava [iedikrava], kirjakeeles ka Eedikrava Khnsaar Pärnu maakonnas Kihnu vallas, 1797 Eidiklaid, 1870 Эдикъ Рабба.  B4
Iedikrava paikneb Kihnu loodeserva vastas Imutlaiust põhja pool. Nime aluseks on murdepärane vorm isikunimest Eedik.MK
 EAA.3724.4.935, L 1; Mellin

Ignase-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’).EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Ihamaru-`marru ~ -sseKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aroIhamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Ihasalu [ihasalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Iasalu Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas samanimelisel poolsaarel (Rummu mõis), 1387 Janeselke, 1431 Jaensal, 1556 Jesal, 1559 Easal, 1693 Ihosal, 1798 Ihhasal.  B2
Esimene kirjapanek viitab nimele *Jänesselkä, hiljem on nimi ümber mõtestatud. P. Wieselgren loeb 1687. a kuju (Jehusall) *Jääsalu, Ihasalu on talle tähenduslikult ebaloogiline. C. J. Pauckeri pakutud kuju Jäsal on tema meelest ühenduslüli nime vanema ja uuema staadiumi vahel. Kuna küla ja poolsaar on kandnud eri nimesid (1536 Jenniszholme, dorp Jees-Ballu, 1564 Jegisholmen, Jeeszballu), siis on võimalik, et *Jänesselkä on olnud algselt poolsaare nimi ja Ihasalu või Iasalu on külanimi. On võimalik, et külanime kirjapanekute -palu on tegelikult eksitus, mille asemel peaks olema Jeesallu. Iha küll esineb kohanimedes ja võib tähistada muistset isikunime. Wieselgreni andmeil räägib rahvasuu endisest 35 taluga külast, mis olevat asunud poolsaare kaelast selle keskpaigani ja olevat hävitatud venelaste poolt Põhjasõja ajal, misjärel rajati uus Ihasalu küla praegusele kohale ja veel hiljem Neeme. Siiski on Neeme küla esmamaining 1560 ja 1568 märgitakse taluperemeest Klausi Vanakülast (Claws wannaküll). Poolsaare kaela idaosa rannalähedast sügavikku kutsutakse Vanaküla hauaks. On võimalik, et vana küla on tõesti tühjenenud ja asemele on tulnud uut elanikkonda, kes moodustas oma nimekuju ametlikust nimest. Teisalt, arvestades kohalikku kuju Iasalu, mis sobib kokku varasemate kirjapanekutega XVII saj alguseni (alles siis ilmub kirjapanekutesse h, nt 1637 Jöhasall), on algusosas tegemist ehk sõnaga *itä : *iä(n) ’ida’. Küla asub poolsaare idarannikul ja on võrreldav Iaotsa (Idaotsa) nimega Pranglis. Ihasalu piires lõunas on Punakivi, mis 1920.–1930. a-tel oli omaette küla.MJ
BHO: 127;  EAA.1.2.C-I-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 6; EE: III, 1119; ENE-EE: III, 552–553, XII, 160; Joh LCD: 252; Johansen 1951: 164–165; Mellin; Puhk 1996: 62; Rintala 2008: 227–231; Stoebke 1964: 84–85; Viidas 1990: 11–25; Wieselgren 1951: 226–227, 235–236, 242, 251; ÜAN

Iidva raba [`iidva raba] Türsoo Järva maakonnas Türi vallas, 1694 Idwa soo.  A1
Raba asub Harju- ja Järvamaa piiril. Kutsutud Änari küla järgi ka Änari rabaks. Mellini kaardil 1796 on märgitud Idwa Saar, tõenäoliselt oli see soosaare nimi. Kas soosaar on nimetatud soo järgi või vastupidi, pole selge, samuti jääb hämaraks nime keeleline päritolu. Kui analüüsida nime Iid+va, siis on võimalik, et nime lähtekohaks on olnud sõna hiis : hiie. Teine osis -va võib pärit olla varasemast järelosisest, küllalt sagedasti pärineb -va sõnast vahe või ka sõnast pea.MK
 EAA.1.2.C-IV-184; EO: 259; KNAB; Mellin

Ikeperä järv [ikeperä järv], kirjakeeles varem ka Ikumäe Hel, Krkjärv Valga ja Viljandi maakonna piiril, XVII saj II poolel Ikane Jerwe, 1839 Iggone S (järv).  B2
Järv on Ikeperä raba kirdenurgas Ärikülast kagus ja Lilli Perakülast kirdes. Nime algusosa on lähtunud tõenäoliselt isikunimest (isikunimed Ick, Ikade, Ike, Icke jt). Ärikülas näiteks on olnud kaks Igali talu. L. Vaba on juhtinud tähelepanu võimalusele, et järvenimes on läti murdesõna iguon ’ugandi’. Ilmselt hilisema järelosa aluseks võiks olla perä ’pära’. Nime võib olla mõjutanud ka Peraküla (1797 Perra, ↑Lilli) nimi. Järve on kutsutud ka Tikepära ja Metsamatsi järveks Metsamatsi talude järgi.MK
 EAA.308.2.12, L 1; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Stoebke 1964: 25, 26, 28

Illi2-leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illia Laur, 1688 Illia Lauri Pahl, 1798 Illi (karjamõis), 1839 Illi oder Carlshof.  B2
1684. a kaardil on kõrvuti *Ilja Lauri talu ja üks veskikoht, mida 1688. a andmete järgi võis pidada Viitka Jurka (Wetka Jurcka). XVIII saj lõpus oli selle Illi talu koha peale tekkinud Vastseliina mõisa karjamõis, kuid sama lisanimega talupoeg oli siin olemas veel 1820. a. 1920 jagati Illi karjamõis asundustaludeks. Illi nimi tuleb talupoja lisanimest, mille aluseks on vene eesnimi Ilja, algnimest Elias. Vrd seto eesnimemugandus Il´l´o. Illi kirdeosa on talurühm Ravvanurmõ. Illiga on 1977 liidetud ↑Kurõkivi küla, mis XIX saj kuulus hoopis Misso mõisa alla.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.223:117, L 219; Mellin; Rajandi 1966: 81; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker

Illurma [`illurma] ‹-leKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Klooga mõis), 1457 Illemannorme (küla või mõis), 1532 Ilmenorm (veski), 1562 Illenorm, 1796 Ilnorm.  C4
Esmamainimise dokumendis esineb Keilas ka Illemskole küla või mõis (↑Ilmandu). Varaseima nimekuju järgi võiks oletada, et nime lähtekohaks on ülem, mis hiljem on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud ilm-sõnaks ja siis hoopis lühenenud. Nime järelosis on lähtunud sõnast nurm. Algusosa võimalik lähe on ka ilm, kuid sel juhul oli see arvatavasti isikunimi või selle osa. Illurma kaguosa on endine Tõstri küla (1798 Tostri kõrts). Vrd Ilmandu, Ilmasoo. – MK
Bfl: I, 1033; BHO: 128; Johansen 1951: 201; LUB: XI, 703; Mellin

IllusteIlluste ~ -sseKsepaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Illust, keskajal Hyllis (küla Lihula nunnakloostri valduses), 1591 Hillist by (küla), 1645, 1654, 1798 Illust (mõis).  A4
1930. a-test küla, 1977 liidetud Paatsaluga. Hiljemalt XVIII saj lõpust oli Paatsalu mõisa kõrvalmõis. Vrd XV saj esinenud mehenime Hille. Väärib märkimist, et Hiiumaa Hilleste kuulus kirikumõisale, siinne on kuulunud kloostrile. Vähemalt Hiiumaa nime lähtekohaks on pakutud ka sks heilig ’püha’. Vrd Hilleste. – MK
BHO: 129; EAA.1.2.932:76, L 72; Mellin; Stoebke 1964: 20

Ilmandu2-sse›, kirjakeeles varem ka Ilmando VMrpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, poolmõis, 1497 Illmandes (küla), 1586 Ilmandes, 1796 Ilmando (kõrts ja küla).  C3
1497 kuulus küla Järvamaa alla, 1586 Väike-Maarja (Neukirchen) kihelkonda Virumaal. Ilmandu oli XIX saj lõpul või XX saj algul Raigust eraldatud poolmõis, 1945 küla, 1977 liideti Raigu külaga. Nime lähtekohaks on tõenäoliselt Ilm-alguline isikunimi, näiteks muistseks eesti nimeks peetud Ilmandu. Vrd Ilmandu1. – MK
Joh LCD: 178; Mellin; Rajandi 1966: 203; Rev 1586: 39–40

Ilpla [`ilpla] ‹`Ilpla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ilbla Phaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Ilpel, 1453 Ylpel, 1592, 1645 Ilpell.  C4
Ilpla mõis eraldati Kaarma-Suuremõisast, Randverest, Uuelõvest ja Vanalõvest ajavahemikus 1744–1750. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. la-liitelise nime algusosa on isikunimi, millele juba R. Saxén on leidnud paralleele vanaülemsaksa ja rootsi keelest. L. Kettunen oletab muistset isikunime *Ilppoi ja *Ilpoi. L. Tiik kõrvutab dokumentidest leitud Hilp-nimesid isikunimedega Hildebrecht ja Hilpert. Ilplaga on 1977 liidetud Kalmu (asundusküla 1920. a-test, nimetatud mõisapõllu järgi, XVIII saj lõpus Kalmo Pöld) ja Mõisaküla (1930. a-tel Ilpla-Mõisaküla, kohanimekartoteegi identifitseerimata kaardil Suur Ilbla külla, vrd XVIII saj lõpus Groß Ilpel Dorf, 1798 Nieder Ilpel, u 1900 Унтеръ Ильпель). Vrd Kuusiku4. – MK
 EAA.2072.3.213, L 1; EO: 330; KNAB; Mellin; Saxén 1899: 4–5; SK I: 45; Tiik 1977: 286

Imastu-sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Mönnikorb, 1732 Immasto mois, 1796 Immasto M. (mõis).  B1
Imastu mõisast on teateid 1447. 1920. a-test asundus, mille kõrval mõisasüdamest hiljem moodustatud asund, al 1977 mõlemad ühendatud külaks. 1586. a revisjonis on mõisa Monnikörb all mainitud küla Immaszell koos veskiga, mille väljaandja on samastanud Jumsalo hajataluga. Viimane on ilmselt Mellini kaardil 1796 mõisast lõunas asuv Jamsallo. Pole aga kindel, kas 1472 Tõrma küla juurde kuulunud veski Jumepell on samastatav sellega. Hiljem on Loksu karjamõisa juures olnud Jumpsalu kõrts ja talu, viimane on praegugi Loksu ja Imastu piiril. On võimalik, et 1586. a kirjapanek samastub Imastu nimega, sel juhul oleks eestikeelne mõisanimi tulenenud varasemast külanimest. R. Tammik kord samastab mõlemad nimed Imastuga, kord räägib kahest külast. Samuti teab ta Imastu mõisast läänes asunud veskit (1583 Immas quarn). Võib-olla on Imastuga seostatav ka Imastu mõisa all 1472. a mainitud külanimi Imepel. L. Kettunen on Imastu nime võrrelnud soome sugunimega Himanen : Himas(t)en ja eesnimedega Ima, Imma, Immoi. Püüd Imastu nime seostada sõnaga ime ei kannata kriitikat. Ka saksakeelne mõisanimi (1346 Nicolaus Minnekorp, 1447 Mennekorwe) on pärit eesti keelest. M. J. Eisen on nime algkujuks pidanud *Männikõrb ’männilaas’, mis polegi päris võimatu, kui pidada silmas ä ~ ö ~ õ vaheldust. Võimalik oleks nime algusosana näha ka isikunime (*Mõnn). Vrd Imavere, Mõniste. – MK
Bfl: I, 292; Eisen 1924a: 76; KNAB; LUB: II, 846; LUB: X, 368; Mellin; Rev 1586: 34; Tammik 2005: 64, 65; Thor-Helle 1732: 313

Imste [`imste] ‹`Imste›, kohalikus pruugis `Impstõ ~ Imastõ ~ Immastõ Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis, Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582, 1584 Imps, 1585 Emps, 1627 Immaste, 1729 Imsist, 1796 Emst, 1834 Imbste, 1925 Imste (Imaste).  B2
1582 kuulus Imste Vana-Kastre mõisale (Aldendorn), 1585 juba Ahja mõisale. 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Imste küla all ka Ibaste küla talud, 1930. a-teks oli Imste jagatud Ibaste ja Lääniste küla ning Võnnu aleviku vahel. Küla moodustati uuesti 1977. Külanime algul esinevad vaheldumisi i ja e. J. Simm peab nime pärinevaks mehenimest Em(m)a ~ Im(m)a. Kurista ja Lootvina külas ning Sonnatari kurmus Võnnu–Ahja tee ääres on ka Imma talu. Tegemist ongi tavalise (muistsest) isikunimest pärineva ste-liitelise külanimega. Impste nimekujus on p m-i ja s-i vahele tekkinud hääldamise hõlbustamiseks. Imste ja Ibaste küla kutsutakse ka Alaveereks, kuna nad paiknevad Laanemäe veere all. Vrd Ibaste. – MJ
ERA.14.2.717 (Ahja vallavanema otsused 6. VI 1939, protokoll nr 7); KN; Mellin; PA I: 54, 139, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 481–482; Simm 1973: 30–31, lisa 25–26; Simm 1975a: 183; Tartumaa 1925: 476

Imukvere2-`verre ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Preedi mõis), 1599 Emutfer, 1654 Imogfer (küla), 1726 Immogfer, 1796 Immakfer, u 1900 Иммокферъ (küla).  B4
Küla on varem kuulunud Venevere ja Luusika mõisa alla. Külanime algusosa pärineb isikunimest. Imukverega on 1977 liidetud Kase (1970), Kõrveküla (1871 Koerwe, u 1900 Керве), Onga (1970) ja Pärtlivälja (1970). Vrd Imukvere1. – MK
BHO: 131; EAN; KNAB; Mellin; P XVI: 138; Rev 1725/26 Vi: 240; Schmidt 1871

Imutlaid [imut`laid] Khnsaared Pärnu maakonnas Kihnu vallas, 1797 Im̄ustlaid, 1839 Imutlaid.  B4
Koosneb kahest osast, millest idapoolse, väiksema nimi on Imutlao suardu. Nimi pärineb isikunimest, vrd Immotu, Ymmotu, Jnmoet, Himmot, Himmote, Tahkurannas oli ka Immuta talu (1795 Im̄uta Mardt).MK
EAA.1865.3.272/4:17, L 16p; Mellin; Stoebke 1964: 20, 32; Varep 1957: 52

Irvala-sseLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1708 Hirwalla (küla), 1796 Hirwala (küla).  C4
1732 on kohal kaks hajatalu (Hirwala Jahn, Hirwala Ado). Nime lähtekohaks on võinud olla loomanimetus hirv : hirve, mis isikunime vahendusel on saanud la-liiteliseks talunimeks ja siis külanimeks, kuid sel juhul jääks teise silbi a seletuseta. Vrd Iira. – MK
EAA.3.1.469:888, L 889; Mellin

Isabella-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920).MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Isakõnnu [isakõnnu] ‹-`kõndu ~ -sseRappaik (küla) Rapla maakonnas Kehtna vallas (Vahakõnnu mõis), 1412 Isenkande (küla ja veski), 1798 Issakand.  A2
Väike põlisküla; liideti 1977 Ahekõnnuga. kõnnu-osise kohta vt Ahekõnnu, Vahakõnnu jt. Nime algusosa näib olevat seotud sõnaga isa (vrd 1725 revisjonis Issa Tönno Jahn), kuigi motiiv ei ole selge. Kui aga oletada rööpsust ↑Ahekõnnuga, siis võiks algusosa seostada ka soome sõnaga iso ’suur’. Vrd Isabella. – PP
Bfl: I, 111; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 272

Jaakna [`jaakna] ‹-leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Palivere mõis), 1726 Jackne Jahn, 1798 Jakma, Jakna (talu), 1844 Jakra (küla).  B4
Nimi pärineb talult, mis omakorda on nime saanud isikult, vrd Jaak, selguseta on praegu nime järelosa -na päritolu. Jaaknaga on 1977 liidetud Mike (Kul, 1726 Mickis, u 1900 Микке) ja Nõmme (1798 Nöm̄e kõrts, u 1900 Немме) küla.MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 99, 170; Schmidt 1844

Jaama1-sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Vasknarva mõis), vn Я́мы, 1796 Wichtisby oder Jama (küla), u 1900 Ямъ (Вихтица) (küla).  B3
Jaama nimi on arvatavasti XVIII saj tekkinud rööpnimena. Tavaliselt on Eesti Jaama-nimed seotud posti- või raudteejaamadega. Varasem nimi oli Vihtse või Vihtitsa (1583 Wichtes, 1620 Wichtisby Vasknarva all, 1688 mõis Wichtis). Selle nimega võiks võrrelda muistseid isikunimesid Vychte, Vichtemas, Vichtemes. Soome Vihti-nimede puhul on oletatud nimevastena nii germaanipärast isikunime Vihti, Wihto, Wichtic kui ka sõna vihti ’suunav tara linnupüünisesse’, kuid Soomes tuleb vihti esile just loodusnimedes. Eesti keelealalt Iisakust on registreeritud vihe ’tara, mis suunab linnupaelte juurde’.MK
Almquist 1917–1922: 311; Bfl: II, 935; BHO: 139, 670–671; EAN; ENE: III, 321; Igal puul oma juur 1989: 166; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46; SPK: 504; Stoebke 1964: 75

Jaanika-leNisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1394 Jovneken (küla?), 1565 Martt Janick, XVII saj Jonick, Jaunick (mõis), 1782 Jaunack, 1796 Jaunik.  A2
1695 on mõis redutseeritud mõisate nimekirjas. Küla on kuulunud ka Munalaskme mõisa alla. Nime esisilp on varieerunud, tõenäoliselt on nime lähtekohaks isikunime lühivariant kas Johannesest või Joachimist (ka HJn Kehra mõisa varasem nimi oli XVII saj Jaunack, 1620 Jannekas). 1977 liideti Jaanikaga ↑Hürjapea ja ↑Viisu küla. Vrd Jauni, Kehra2. – MK
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 993; BHO: 140;  EAA.1.2.C-IV-84; EAA.1.2.931:82, L 76; EAA.1.2.940:312, 317, L 304, 308p; LUB: VI, 2927; Mellin

Jaanikese-leLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Paju mõis), 1630 Janikan Jak, 1688 Jancken, 1867 Jahnikesse (karjamõis), 1949 Яаникесе (küla).  A2
Algselt oli Jaanikese talu küla all, mille nimekujud olid 1630 Arakull, Mellini kaartidel XVIII saj lõpus Erri ning Erikülla, XIX saj veel üksnes kirjalikus pruugis talunimedes Erro ja Ero. Vana külanime tegelik hääldus pole teada. Küla tuumik jääb tänapäeval Lätimaale (lääne poole Valga–Tõrva maanteed), see oli juba XVII saj lätistunud, kuigi vana nimi ise näib olevat eestipärane. XIX saj sai Jaanikese talust karjamõis, selle staatuse mõjul kujunes ilmselt ka külanimi. Kunagine lisanimi on moodustatud hellitusliitega eesnimest Jaan. L. Vaba on leidnud, et kese-lõpp on tüübi poolest lätipärane. Jaanikese küla piires on ↑Tõukvere ehk Vajatu küla, mille talud hävitas sõjaväelennuväli XX saj II poolel.ES
Dunsdorfs 1974: 200;  EAA.3724.4.1374, L 1; LVVA.7348.1.6:50, L 46p; Mellin; NL TK 25

Jaanimõisa [jaani`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1798 Johannishof, 1839 Johannenhof, u 1900 Янимойзъ.  B1
Mooste mõisa karjamõis tekkis XVIII saj, 1686. a kaardil on sellel kohal veel Säkna küla all kirja pandud talu Huiliso Petter. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks. XVIII saj lõpule oli iseloomulik karjamõisate nimetamine pühakute nimedega, sellest moest näib pärinevat ka Johannese ehk Jaani nimi Jaanimõisal. Jaanimõisa omaette talurühmad on Kääpä ja Tsiaoro, viimane kuulus Ahja mõisa (Võn) alla.ES
 EAA.308.2.104, L 1; Mellin; Rücker; Vene TK 42

Jaaniveski [jaani`ves´ki] ‹-leMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1798 Janiwesk (veski), XIX saj II poolel Janiweski (kõrts).  C1
Külana 1945. a nimekirjas. Nimi pärineb arvatavasti talu- või omanikunimest. 1930. a-te katastrikaardil on Jaaniveski kinnistu Vigala (Konuvere) jõe idakaldal praeguse Metsküla piires. Selle vastas üle jõe oli varem Jaaniveski kõrts. 1930. a-tel nimetati Jaaniveskit Kasti-Jõeääre külaks.MK
 EAA.3724.4.567, L 1; Eesti SK 10; Eesti TK 200; KN; KNAB; Mellin

Jalukse-sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Uugla mõis), 1601 Jallus, 1689 Iallust By, 1798 Jallukse.  A3
Nime aluseks on tuletis sõnast jalg, vrd jalune ’jalaline’, jalus ’sadula jalaraud; aas, silmus; kannus; mõõtühik kalade tükikaupa müümisel’, või pigem isikunimi, vrd vanad isikunimede kirjapanekud Jale, Iales, Yales, Jallekes, Yalles, Jallo, Jallus. Jaluksega on 1977 liidetud osa ↑Änniste külast. Vrd Jaluse. – MK
EAA.1.2.941:627, L 618p; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:4; Stoebke 1964: 24

Jaluse-le›, kohalikus pruugis harva Jalukse Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Järlepa mõis), 1513 Jallis, 1725 Jallukse Jahn, 1798 Jallukse.  B2
Nimi näib tulenevat sõna jalg mõnest tähendusest või tuletisest jalus, vrd ka jalus kalu ’kimp kalu, tav 50 või 25 tükki (müügiks kokku seotud)’. Vrd Jalukse. – PP
Bfl: I, 779; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 290; Wd

Jaska-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Jaskamois, 1797 Jeska (mõis), 1900 Jäska.  C4
1470 sai vabatalupoeg Heinrich von Jeßkes (Heinike van Jeszkes) kolm adramaad ja veski lääniks, sellest kasvas välja Jaska mõis, mida on mainitud 1592. Mõis ja sellest läänes olnud Allaküla (1724 Allakulla Matz, Allakulla Jahn, Allakulla Jahne Matz, 1744 Allaküll) on ühendatud Jaska külaks XX saj (1945 Jaska-Alla, 1922 ja enne 1977 Jaska-Allaküla). Nimi pärineb isikunimest, kuid pole selge, kas läänimehe järgi või sai läänimees lisanime koha (ja selle varasema omaniku) järgi. Jaskaga on 1977 liidetud ↑Löövi küla ja ↑Olustvere asundus.MK
BHO: 141–142; EM: 116; Johansen 1925b: 101; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.182/1:36, L 29p; RGADA.274.1.215/1:61, L 57p; Uustalu 1968: 736

Joa-Suurküla [`joa-`suurküla] ‹-`külla ~ -sseKeipaik (küla) Harju maakonnas Harku vallas (Volkonski (Joa) mõis), u 1900 Іоа-кюля, 1936 Joa-Suurküla (külaosa).  C4
Liideti 1977 Adra külaga. 1922. a rahvaloenduse materjalides veel Joa küla, ametliku Joa-Suurküla nime all hiljemalt 1945 (täiend Joa- mõisa järgi eristab siinset Suurküla teistest). Joaküla nime on kasutatud nii kitsamalt Suurküla kohta kui ka Suurküla ja Looküla ühisnimena, sest mõlemad kuulusid Keila-Joa mõisa alla. Suurküla varasem nimi on olnud *Jaosma (P. Johansen on külanimega samastanud päritolukoha: 1395 Myleke van Yausem, 1436 Jawsemecke, 1796 Jausma, 1844 Jauksma, 1871 Jouksma).MK
Eesti TK 50; Johansen 1929: 49, 80; KNAB; LUB: IX, 56; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Joosu`Joosu ~ -sse›, kohalikus pruugis`JuusuPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Waimel-Neuhof, 1782 Joso mois, Wastne Wäimare, 1798 Joso M., 1909 Joosu m.  A3
Väimelast samal ajal Võru ja Tilsi mõisaga eraldatud Joosu sai iseseisvaks mõisaks 1749. Korduvalt omanikke vahetanud mõisa ostis 1774 kolleegiumiassessor Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettig, kelle pärijad selle 1784 jälle edasi müüsid. Omaniku eesnime Justus (kõnekeeles arvatavasti Just või Jost) järgi kujunes mõisale eestikeelne nimi. Nime kujunemisel on olnud oluline kõrge ja madalama täishääliku vaheldus vastavalt III ja II välte vaheldumisele Juust : Joosu, nii nagu juusk : joosu ’jooks’. Joosu oli 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa saksakeelne nimi Neu-Waimel või Waimel-Neuhof (’Väimela uus mõis’) märgib jagunemist Väimelast. Joosu edelaotsa tuntakse Lammassaarõ nime all. Joosuga on 1977 liidetud Mõrgi (Joosu-Mõrgi) küla, mis on praeguse Mõrgi küla jätk põhjas.ES
BAL: 682; BHO: 638; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Stryk 1877: 246

Juba-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka-lõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla.ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Juminda-le›, kohalikus pruugis ka Jumida-lleKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud.MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Juula1-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Elistvere mõis), 1826 Julenhof.  C4
Varem karjamõis, XX saj algusest tükeldatud ja taludeks jaotatud. Nimi on pärit isikunimest Juula. Mellini atlases 1796 on karjamõisa nimeks Elisenberg, samuti isikunimest. Juula küla kaguserval olevaid talusid, endisi kandikohti, tuntakse Mikumäe külana.PP
BHO: 156; Mellin; PTK I: 42, 141

Jõe-le›, kohalikus pruugis Jöö Pöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Audla mõis).  B3
Audla mõisa maale rajatud hiline küla (1922), asub Kuke jõe ääres. 1977–1997 oli Audla osa. Küla lõunaosas teisel pool jõge asus varem Kuke mõis, mis eraldati 1731 Audlast (1798 Kukkemois). Hiljem liideti uuesti Audlaga, mõis oli jälgitav XIX saj II pooleni (1855–1859 Куккемойзъ), praegu tuntakse veel Kuke veskit. Vrd Kaarma-Jõe, Kuke2. – MK
 EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 124; KNAB; Mellin

Jõeküla1 [`jõeküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jööküla, kirjakeeles varem ka Jõe Käiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Vaemla mõis), 1726 Bach-Dorff, 1798 Joe (küla ja kõrts).  B3
Küla asub Vaemla jõe ääres, seal oli XIX saj ka Jõe karjamõis (1844 Joe). Jõekülaga on 1977 liidetud ↑Pasti küla (Phl).MK
HK: 55; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 211; Schmidt 1844

Jõeranna [`jõeranna] ‹-`randa›, kohalikus pruugis `Jööranna Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), u 1900 Іоэранна (talurühm), 1913 Іоэранна (küla), 1923 Jõeranna.  C2
Küla asub Jõesuu lahe ääres, millesse suubuvad Allikoja ja Jõeranna oja. Külas on Jõe talu (1798 Jöe, vrd lisanimena Kõrgessaare mõisas 1660 Jöggi Tönnis).MK
Ariste 1938b: 31; EAA.1.1.66:10, L 7p; KNAB; Mellin; ÜAN

Jõesuu1 [`jõe`suu] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Joesu Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1565 Jöggisuw, 1582 Jesu, 1798 Joesu.  A3
Küla asub Jägala jõe suudmes ja on saanud nime asukoha järgi. Varem oli tuntud põhiliselt sadamana. 1977–1997 oli jagatud Jägala-Joa ja Manniva küla vahel. Vrd Jõesuu2, Jõesuu3. – MJ
BHO: 150; ENE-EE: IV, 159; Johansen 1951: 165–166; Mellin; Puhk 1996: 75; ÜAN

Jõeveere [`jõeveere] ‹-`veerde ~ -lePlv, Rõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Leevi mõis, Vastse-Koiola mõis).  B3
XX saj keskel (hiljemalt 1970) nime saanud külasse kuuluvad Vastse-Koiola mõisa asundustalud ja Leevi mõisa mõned vanatalud teine teisel pool Võhandu jõge, Leevilt ülesvoolu. Mellini atlases 1798 on Vastse-Koiola poolel näha Kindsi talu (Kintzi).ES
Mellin; Vene TK 42

Jõeääre1-`äärdeKirküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Vanamõisa mõis), 1913 Joeärse, 1922 Jõeääre.  C2
Oli 1977–2014 Rumba küla osa. Küla asub Vigala jõe ääres, Kalda talusid ja Tõnnet on märgitud juba 1871. a kaardil (Kalda, Tönne). Natuke vanem koht on läänes Vigala ja Kasari jõe liitumiskoha juures olev Annimõisa (1798 karjamõis An̄enhof, 1871 An̄imois, u 1900 Аннимоиза). Küla peeti Võhma tütarkülaks.MK
KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871

Jõgeveste-sse ~ -leHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Beckhof, 1599 Jaggiwicz, 1638 Joggewestkuell (küla), Jogwest Rein, Joegwest Juergen (talupojad), 1797 Jöggiweski (küla).  A2
XVII saj oli küla Helme mõisa all, 1718 eraldati Jõgeveste mõis Helmest (1826 Jöggiweske oder Jöggiweste, Bekhof). 1920. a-tel tekkis Jõgeveste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tõenäoliselt on küla alguse saanud Väikesel Emajõel olnud veskikohast. Jõgevestega on 1977 liidetud osa Alakülast (↑Liva küla jätk lõunasse üle vallapiiri), Keskküla (külanimena 1920. a-test, 1922 Kesk) ja Parve (1922 Parve alevik ehk Kiisalinn).MK
BHO: 39; Eisen 1929a: 162; EM: 114; KNAB; Mellin; P XVI: 246; Rev 1638 II: 123

Jõgisoo3 [jõgi`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Jõgisu Kulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Jöggis, XVI saj I veerandil Jheggeheze, Jeggeßell, 1726 Jöggis, 1765 Jöggis u. Idowa.  C1
Jõgisoo mõis eraldati Pärist XVII saj. 1910 ostis mõisa Talurahva Põllupank ja jaotas taludeks. 1920.–1930. a-tel oli vallakirjades Mõisa asundus, 1970. a-tel Jõgisoo asundus, al 1977 küla. Tõenäoliselt on nimi olnud algseltki kaheosaline: jõgi + -soo või -selja. Jõgisooga on 1977 liidetud ↑Madaste ja ↑Oomküla. Küla piires on Iideva, endine Jõgisoo mõisa kõrvalmõis (1691, 1798 Idowa). Vrd Jõgisoo1. – MK
BHO: 151; EAA.1243.2.1:18, L 33; EM: 83; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); Mellin; Rev 1725/26 Lä: 94; Saareste 1923b: 142

Jõksi1`Jõksi ~ -sseKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Karste mõis), sks Jexi, 1723 Jäxi Jaans Pustus, 1782 Jexi, Jeksi mois, 1783 Jexi moisa, 1798 Jexi, 1903 Jexi Mühlenland, Beigut Jexi.  B2
Algse ↑Hoboala küla lõunaosas juurdus XVIII saj talupoja lisanimi Jõksi. 1723. a mainingus pole tegu veel veskikohaga, vaid Kaagvere küla järgi olnud puustusega. Veskikoht oli ka varem Hoboala nime all olemas (1582 w Oboli). XVIII saj II poolel sai Jõksi Kaagvere mõisa karjamõisaks, 1784 eraldati Jõksi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1843 liideti kaks mõisat, Jõksi ja Karste, Kooraste mõisa valdustega, neist eraldi mõisana säilitati al 1875 Karste. Jõksi mõisa maa-ala ehk varasemat Hoboala küla nimetati XIX–XX saj Jõksi külaks. Jõksi nimi kinnistus ka Jõksi järvele (1627 Hobbdalle Jerwe, 1684 Hobbohall Lacus, 1903 Der Jexi See). Praegu on traditsiooniline Jõksi küla (rahvapäraselt ka Mäekülä) jagatud Kanepi ja Valgjärve valla vahel, lõunaosa kannab Jõksi nime, põhjaosa on 1977 liidetud Mügra külaga. Kohanime aluseks olev talupoja lisanimi Jõks : Jõksi on levinud mitmel pool Lõuna-Eestis. Selle algne tähendus pole teada. Omasõnavarast lähtuv seletus võiks olla seotud tegusõnaga jõks´ma ’luksuma’ (tavalisem esinemiskuju küll hõks´ma). Talupoja lisanimena oleks see mõeldav. Kuna Jaks on eesnime Jakob tuntud mugandusi, siis oleks mõeldav, et Jõks kuuluks selle eesnime arvukate variantide hulka. š-lõpulisi nimesid Jaksch ja Jokisch peetakse saksa perekonnanimede puhul Jakobi slaavipärasteks mugandusteks. Vrd ka vene perekonnanimi Ёкшин. Sama struktuuriga nimede hulgas võiks olla esinenud ka jek-alguline *Jekš, millest tuleneks omakorda Jõks. Vrd Hoboala. – ES
EAA.1267.1.286:80, L 149;  EAA.3724.5.2829, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; EMS: jõksma; Hupel 1774–1782: III, 277; Lexikon der Familiennamen 2008: 317–318; Mellin; PA I: 87–88; Rajandi 2011: 86; Rev 1624/27 DL: 65; RGADA.274.1.174:521, L 514p; Stryk 1877: 214–215

Jõuga-le›, kohalikus pruugis ka Jouga Iisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas (Pagari mõis), 1426 Joleckole, Jowkull (küla), 1726 Jaucka, 1796 Jouga; vn Е́вгаль.  C2
Küla on kuulunud Tärivere mõisa alla, varem ka Purtse ja Pungerja alla. Nime on analüüsitud Jõu+ga, kus järelosa on kujunenud arvatavasti sõnast küla. A. Moora on tõenäoliseks pidanud, et Jõuga nime aluseks on olnud sama vadjapärane tüvi, mis Jõhvi nime puhul (vrd *jõuhi, sm jouhi, vadja jevi ‹ *jõu-ijouhi). Alutaguse venelased on küla nimetanud Е́вково, Е́вгаль. Kuna Jõugal on muinaskalmed, siis on V. Reimaa nime võrrelnud liivi sõnaga jõuvgõ-em ’kalmistuvaim’. Tähelepanuväärne on l-aines esmamainingus, nimelt on Alutaguse poluvertsikute murde peajooni, et silbilõpu л on muutunud u-ks, nii võiks nime arengut ette kujutada ka *Jõleküla › *Jõlküla › Jõuga. Tüvi jõle on tulnud esile talunimedes, kus ta võis olla isikunimi.MK
Ariste 1930: 366; EO: 271; Joh LCD: 420; KN; KNAB; LUB: VII, 411; Mellin; Monumenta: V, 29; Moora 1964: 39; Reimaa 2007: 116; Rev 1725/26 Vi: 153; SK I: 58

Jõõpre [`jõõpre] ‹`Jõõpre ~ -sseAudküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Jäper, 1500. a-tel Jeckeper, 1571 Jöckinper (talu), 1618 Joepärby, 1839 Jäper.  A1
Jõõpre mõis rajati XVII saj keskel. Nimi on olnud kaheosaline: jõgi : jõe + pera või pere. L. Kettunen näis pidavat pere-osist nooremaks ja eelistas pera, kui see topograafiliselt vastuvõetav on. Jõõpre rööpnimi on olnud Mõisaküla (Mellinil 1797 mõis Jæper ja küla Moisakül), ametlikult oli kuni 1977 Mõisa asundus. Jõõprega on 1977 liidetud ↑Agasilla, Kaseküla (1936), Kirikuküla (1970 Kiriku, 1945 Kirikumõisa) ja Metsaküla (1839 Metzkülla, u 1900 Метса).MK
BHO: 136; EO: 160; KNAB; Mellin; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:24

Jägala-Joa [jägala-`joa] ‹-leJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Jukal, 1565 Joall, 1686 Joa Kylla.  B3
Joa küla lähedal Jägala jõel on 1241 olnud ka esimene teadaolev veski Eestis. Jägala-Joa küla juures langeb jõgi 8 km kõrguse ja 60 m laiuse kaarja joana alla (rahvapäraselt Joarüngas). Küla asub Jägala joa läheduses ja on saanud sellelt nime (*Jugala). L. Kettunen on välja pakkunud, et -l varasemates kirjapanekutes on tähistanud alalütlevat käänet (Joal). XX saj algul tekkis küla maile puupapivabriku ümbrusse töölisasula. 1920.–1930. a-tel esines küla Joa nime all, 1970. a-tel oli töölisasula nimeks Jägala küla, Joa küla paiknes selle kõrval idas. 1977 nimetati töölisasula Jägala-Joa külaks, Joa küla liideti Ruu külaga.MJ
BHO: 148; ENE-EE: IV, 159; EO: 72–73; Joh LCD: 390–391; LCD: 45v; Mellin; ÜAN

Jälevere-`verre ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1584 Jalawer, 1601 Jellofer, 1638 Jallafer, 1797 Jllewerre (küla ja kõrts).  B3
Varasemate kirjapanekute põhjal on vere-lõpuline nimi lähtunud sõnast jalg, mis võis tähendada millegi allosa või oli vana põllundustermin, nagu on oletanud E. Tarvel, vrd põllu jalad ’nööripõllu siilud, ribad’. Pole ka võimatu, et -vere ees oli isikunimi. Nimes on tekkinud muutus ja, mis on j-i järel üldlevinud, nt ka sõna jälg : jälje on samuti lähtunud sõnast jalg. Jäleverega on 1977 liidetud Linnu (1922), Nõmme (1816 kolm talu, Musta Nemme, Koolmeistri Nemme ja Nemme, külana 1970) ja Turpsi (1688–1692 Turbise Jurgen, 1724 Turpsi Jurgen, 1816 kaks talu, Suur Turpsi ja Weikse Turbsi, 1839 Turbse talud, u 1900 Турпси küla).MK
BHO: 144; EAA.1865.3.255/4:10, 34, 37, L 9p, 33p, 36p; EAN; HK: 53; KNAB; Mellin; PA IV.173; Rev 1601: 109; Rev 1638 II: 103; RGADA.274.1.182/1:19, L 12p; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:663, L 6p; Tarvel 2001: 202–203

Jändja [`jändja] ‹-leTürküla Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1564 Gendell (küla), 1796 Jenja, 1871 Jaenga.  A2
Küla kuulus XVI saj Türi-Alliku mõisa Särevere vakusesse, hiljem Laupa mõisa alla. Nimi on problemaatiline, usutavat etümoloogiat ei ole antud. Parima vihje on andnud E. Tarvel, kes on osutanud loomanimetusele, vrd sõna jänes tüve. L. Kettunen on nime võrrelnud tegijanimega jändaja. Siiski võiks Pärnu jõe ääres oleva küla nime analüüsida ka kui Jän(d)+ja ja oletada, et järelosis -ja tuleneb varasemast osisest -jõe. Sel juhul on raske leida algusosale sobivat vastet, kuid võrdluseks võiks tuua Jäneda, mille varasemad kirjapanekud osaliselt siinsetega kokku langevad, ja jõenime Jänijõgi, siis võiks Tarvelil õigus olla. Esmamainingu järgi paistab, et külanimi on algselt olnud la-liiteline. Sel juhul tuleks algusosa alusena kaaluda isikunime. Jändja külaga liideti 1977 osa ↑Arukülast (Aruküla II).MK
EO: 44; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Ungern-Sternberg 1912b: 448, 508

Jänesselja [jänesselja] ‹-lePärpaik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), XVII saj II poolel Jönniselle Tietz, 1680–1684 Januselg tyt, 1700 Jennisel Titz, 1797 Jennesilla (kõrts).  B1
XIX saj ka Jänesselja metskond või karjamõis. 1920.–1970. a-tel vallakirjades Seljaküla. 1977 liideti karjamõisa ümbrus Sauga alevikuga, muu osa Kilksamaga. Nimi võiks lähtuda sõnast jänes, mis võis esineda ka isikunimena.MK
EAA.1000.2.947:3, L 3p; EAA.1000.2.948:4, L 4p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 42

Järise1-leKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Massu mõis), 1564–1565 Jerffuis by, Jerffis (küla ja vakus), 1798 Jerris.  A3
Vrd järvine : järvise sõnast järv. Vrd Järise2. – MK
EAA.1.2.932:21, L 19; Mellin

Järtsaare [`järtsaare] ‹-`saardeKJnküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Soosaare mõis), 1583 Jarczer (küla), 1624 Jerrazar, 1638 Jerrisar, 1797 Jertsaar.  A4
1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 uuesti küla. Soosaare raba lääneservas asuva küla nimi pärineb ajast, mil raba asemel oli järv. Veel Mellini kaardil 1797 on küla lõunaküljel märgitud järv. Tõenäoliselt on küla asunud järvesaarel ja sõna järv on olnud ka nime algusosa lähtekohaks. Küla haarab endise Soosaare mõisa (1681–1684 Sosare Hoff). Järtsaare lääneosa oli 1920.–1930. a-tel Metsanurga küla.MK
 EAA.308.2.205, L 1; Mellin; PA IV: 6; Rev 1624 PL: 42; Rev 1638 II: 154

Järve1-leJõhKohtla-Järve linnaosa.  A2
Järve on Kohtla-Järve keskne linnaosa, mis on tekkinud töölisasulana põhiliselt ajaloolise Järve küla maadele 1920.–1930. a-tel. 1946 sai asula Kohtla-Järve linnaks, mille algne maa-ala kattub u praeguse Järve linnaosaga, kui sellest välja arvata 1990 lahutatud ↑Kohtla-Nõmme. Laias laastus on Järve linnaosa jagatud kolmeks: läänepoolne Vanalinn, kuhu tööstus ja töölisasustus tekkis kõigepealt, idapoolne Uuslinn (tinglik nimetus, Nõukogude ajal nimetati seda Sotsialistlikuks linnaosaks, vn Соцгород, uushoonestus peamiselt al 1965) ning lõunapoolne ↑Käva, mis tekkinud samanimelise küla maadel. Vanalinna ajalooliste töölisasumitena on eristatavad mh Hädaküla (Pioneeri tänava kant), Kooliküla (Tehase tänava kirdeots), Lilleküla (Kaevuri tänavast läänes), Siidisuka (Vanalinna idaosa samanimelise tänava kandis), Sikupilli (Kauba tänava lääneots), Suitsuküla (Vanalinna lääneosa Järveküla tee ääres) ja Vaheküla (Vanalinna lõunaosa Kävast läänes). Suitsuküla kandis asus ajalooline Pavandu kõrts (1796 Paue, 1871 Powando), mille järgi tunti ka laiemat piirkonda. Uuslinna on uuemal ajal jagatud Kesk-, Lõuna- ja Põhjaelurajooniks. Vrd Kohtla-Järve. – PP
ENE: IV, 50–51; KNAB; Mellin; Schmidt 1871

Järve2-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Türpsal, 1241 Jeruius (küla), 1583 Jarwküll, Jerffuekyll, 1796 Jerwe (kõrts ja küla).  A2
Järve küla on XIII saj mainitud koos hilisema mõisa kohal olnud külaga (1241 Torvascula). Viimase asemel rajatud Järve mõis (1497 Torvesso) on eestikeelse nime saanud Järve küla järgi. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Järve asundus, mis 1977 nimetati külaks. Mõisale nime andnud algne Järve küla jäi pärast 1946. a moodustatud Kohtla-Järve linna maa-alale, asudes umbes tänapäeva ↑Järve linnaosa kesk- ja idaosas (uuslinnas). Mõisa juures olnud Torvascula oli täielikult mõisastatud XVI saj. Selle küla nime algvormiks on peetud *Tõrvassalu. Mõisa hilisemat saksakeelset nimekuju Türpsal on P. Johansen pidanud rahvaetümoloogiaks saksa keele põhjalt (1523 Torwessell, 1583 Dorfsahl, 1689 Törpsahl), sks -sahl (murdevormid -säl, -sele) tähendab lompi või veeauku, seega nime tähendussisu sakslasele olnuks ’külatiik’. Järve küla ja mõisa nimi sisaldub teise osisena Kohtla-Järve linna nimes.MK
EAN; EO: 92; Joh LCD: 388, 625; Johansen 2005: 81; KNAB; Mellin

Järve4-leAnsküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1690 Jerfwa Laratz (talu), 1798 Jerwe (talu), 1855–1859 Ярве (küla).  C1
1977–1997 oli ametlikult Tehumardi osa. Algselt talu, samuti kõrts (XVIII saj lõpul Jerwe Mart), läheduses on Järve järv (1690 Jerwa Lacus, XVIII saj lõpul Aida Nem̄e Jerw). 1920.–1930. a-tel arvati kokku Keskrannaga (Järve-Keskranna), 1945 omaette küla. Vrd Järveküla. – MK
 EAA.298.2.71, L 6;  EAA.308.2.35, L 1;  EAA.2072.3.18, L 1; KNAB; Mellin; SK I: 60

Järveküla4 [järveküla] ‹-`külla ~ -sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Uue-Suislepa mõis), 1531 Jerwecke, 1583 Jarwar, 1601 Jerwekulla, 1624 Jerrefer, 1797 Jerwekül.  B3
Põlisküla Võrtsjärve ääres. On olnud nii vakus, küla kui ka karjamõis. 1585. a-st oli kaks Järveküla, millest Tarvastu vakusesse kuuluv oli põhja pool ja paiknes järve ääres, teine, Suislepa vakuse küla jäi sellest lõunasse Õhne jõe lähedale, hilisema Obriku küla kanti. Vanal ajal jäi Õhne jõe suue sügavamale sisemaale ning siis paiknes ka teine küla järve ääres. 1920. a-teks oli esimene Järveküla karjamõis läinud Uue-Suislepale, teine Vana-Suislepale. 1624. a revisjonist peale on näha, et põhjapoolsest küla osast on tekkinud Kivilõppe (Kiwilep) küla. Järvekülaga on 1977 liidetud Obriku (1909 Obrokuküla) ja Retsnigu (Retsniku, 1624 Retzneck Toennies) küla. Vrd Kivilõppe. – MKu
Mellin; PA IV: 143; Pedai 2001: 13; Rev 1601: 128; Rev 1624 PL: 79, 80

Järvere [`järvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis-`viirdeUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis (Sõmerpalu mõis), sks Jerwen, 1638 Jerwkulla, 1719 Järwe weere Märt, Jerwere Hindric, 1752 Jerwere Samul, u 1770, 1798 Jerwer.  B1
Kaht Sõmerpalu mõisa talupoega on 1716 nimetatud Järwe weere ja sellest lühenenud Järvere (Jerwere) lisanimega, seda elukoha järgi Vagula järve kaldal. Sama koht on ilmselt ka Jerwkulla Sõmerpalus Vagula järve kaldal, kust 1638 nimetatakse pärinevat üks Kärgula talupoeg. Talunimed on jälgitavad 1760. a-teni, mõisa rajamise järel ümber asustatuna on neist saanud Kala ja Sarve talu. 1766 jagati Sõmerpalu mõis nelja venna vahel neljaks iseseisvaks mõisaks, üks neist sai Järvere (Jerwer) nime. Ilmselt oli sellel ajal Vagula kaldal juba mõisahoone või suvituskoht olemas. 1867 liideti mõis uuesti Sõmerpaluga, koht säilis suvitusmõisana. Saksakeelne nimi on aja jooksul sarnastunud Järvamaa saksakeelse nimega Jerwen. 1920. a-test asundus, XX saj keskel rajati Järveresse Võru metsamajandi keskus ja kujunes välja rahvarohke asula, ametlikult Järvere asund, al 1977 küla.ES
BHO: 146, 558; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:117, L 116p; EAA.1270.1.264:106, L 106; Mellin; Rev 1638 I: 151

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sseSaaküla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Jäärumetsa [jäärumetsa] ‹-`metsaVarpaik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Vana-Varbla mõis), 1478 Jaremetzs, 1782 Gerometz, 1798 Jeromets.  B1
Liidetud 1977 Rammukaga. Nime algusosa on pikenenud täishäälikuga variant sõnast järv : järve, järelosa mets : metsa. Vrd Saaremaal Järumetsa järv (↑Karujärv).MK
EAA.1864.2.IV-9:319, L 301; LGU: I, 524; Mellin

Jööri`Jööri ~ -le›, kirjakeeles varem ka Jõõri Vllküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas, mõis, sks Jöör, 1610, 1798 Jöör.  C3
XVI saj on nimi kuulunud Lööne vakuses olnud külale, mis veel samal sajandil oli vähemalt osaliselt ka Ratla vakuses. Jööri mõis eraldati Kastist ajavahemikus 1744–1750. Mõisa kõrval idas oli samanimeline küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1939. a paiku Jööri külaga. Ühest seletust külanimele ei ole, vrd sõnu jõõr : jõõra ~ jõõri ~ jõõru ’kiim, tahtmine’, jõõr : jõõra ’järsk kallak’, jõõrastus, jõõrak ’viltune koht taliteel, kus regi viitab’. Jööri vana küla kohal olla XVIII saj olnud Aruste mõis (1798 küla Arrust), nimetatud ka Räägi mõisaks (1769 Reke küla). Mõis ühendati Jööriga 1769. Otsustades Räpsu talu järgi võis Jööri küla kandis olla ka XVI–XVIII saj mainitud Räpsu mõis (sks Repsenhof).MK
BHO: 154, 496; Buxhövden 1851: 94; EM: 125; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; SK I: 58

Kaagjärve [`kaagjärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaagu`Kaaku ~ -sseVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kago Hint, 1684 Kakonen Häntt, 1688 Kackon Hinto (jt), 1782 Kago Iwann, 1798 Kagu.  B2
Kaagu nimi tuleb talupoja lisanimest, 1684 oli sellenimelisi poolemehi juba viis. Lisanime päritolu pole teada, kuid soome perekonnanime Kaakko : Kaakon peetakse kõige tõenäolisemalt tulenevaks linnunimetusest, vrd kaakkuri ’kaur’. Kaagu nime soomepärasena tajumist näitab ka Rootsi maamõõtjate mugandus Kakonen (Kaakkonen) 1684. a. Naabruses Pindi mõisas leidub Kaagataja järv (vrd 1588 Pindis peremees Hans Kagathoy). Kaagu küla paikneb vanas asustuskeskuses, mille külanimi (suursarase nimi) oli varem *Hatusitsa (1561 Хатузица, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz). Kaagu põhjaosa talurühm kannab Tsertsu nime. Kaaguga on 1977 liidetud ↑Palakõstõ küla. Vrd Külaoru. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:45, L 45; Mellin; PA I: 33, 35; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 164; Roslavlev 1976: lisa 7; Sukunimet 1992: 157; Truusmann 1897a: 39

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri-le, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaansoo [`kaan`soo] ‹-sse ~ -leSJnküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vastemõisa mõis), 1704 Kanso Hannus (talupoeg Vastemõisas), 1797 Koaso, Kanzo (küla ja kõrts).  C4
Tänapäeva nimekuju järgi on nimes sõna kaan : kaani ’rõngasuss (Hirudinea)’, mis koos järelosaga soo esineb teisteski kohanimedes, kuid seda on raske ühendada kirjapanekuga, millega on nime seostanud Balti kohaleksikon (BHO): 1599 Kubanczo Anus, 1638 Koanss Juergen. Võimalik, et algselt oja vasakkaldal olnud küla oli teise nimega, hiljem on kõrtsinimi saanud külanimeks. Kaansooga on liidetud Alt-Kaansoo ja Kaansoo-Ojaküla (1930. a-test) ning Pärassaare (1601 Perraser Jaack, 1816 kaks talu – Perresare Iurry ja Perrasare Hans, 1839 Perrasaar).MK
BHO: 178; EAA.567.3.99:40, L 42p; EAA.1865.3.255/5:37, 38, L 37p, 38p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 108; Rev 1638 II: 88; Rücker

Kaarli2 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Karlsberg.  B3
1416 oli alal *Jõetaga küla (Jehentacke, Jodentack või Jogentacke), 1445 Isentacken. Selle kohale tekkis mõis, mis eraldati ajavahemikus 1795–1811 Õisust (1797 karjamõis Karlsberg). Eesti nimi on saksakeelse nime mugandus. 1920. a-test Kaarli asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on isikunimi.MK
BHO: 184; EM: 109; KNAB; LGU: I, 193; Mellin

Kaarma2 [`kaarma] ‹-leKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
Küla arvatakse olemas olnud juba XIII saj, 2,5 km lääne pool Kaarma-Kirikukülas on ka Kaarma maalinn. Kaarma mõis (sks Karmel) rajati XVI saj, küla oli sellest lõunas. Tänapäeva Kaarma külale vastabki vana küla (Mellinil 1798 Kertiper, 1855–1859 Кармель); Kaarma ehk Vana-Kaarma mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus sai nimeks ↑Asuküla. A-tel 1977–1997 kandis Kaarma nime ↑Kaarma-Kirikuküla, praegune Kaarma küla aga oli liidetud Uduverega. Kaarma külla kuulub osaliselt 1977 liidetud Väljaküla (1798 Welja, 1922 Välja). Vrd Asuküla1, Kaarma1, Kaarma-Kirikuküla. – MK
BHO: 186;  EAA.298.2.71, L 6; EM: 121; KNAB; Mellin

Kaasiksaare [kaasiksaare] ‹-`saardeSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), u 1900 Казиксааръ (küla).  C3
Algselt Venevere mõisa kahepäevakohad. Nime aluseks on kaasik : kaasiku + -saare, mis on olnud alal mitmete kohanimede järelosis. Kaasiksaare üks osa on olnud külast põhjas Iiba, endine veskikoht (külana 1726, 1818 Iba, u 1900 Иба, vt ka Regissaare). 1977 liideti Kaasiksaarega Mariküla (1726 Marriküll, u 1900 Марикюля), ↑Regissaare ja Västriku (1970).MK
 EAA.854.4.171, L 1; EAN; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 224

Kaasiku4-leMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Väike-Lähtru mõis), 1591, 1592 Kaseka, 1598 Kasike och Kurise, 1726 Kasick, 1798 Kasik.  B4
Külas oli XIX saj ka Kaasiku ehk Kurisoo karjamõis (1844 Kurrisal). Külast põhjas on Orkse (LNg), endine Palivere mõisa kõrvalmõis (1593 küla Orkisby, 1798 karjamõis Orks, 1922 Orkse küla). Vrd Kaasiku2. – MK
EAA.1.2.937:73, L 72p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 180; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:2, O:3; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:136, L 134

KaatermuKaatermu ~ -sseIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Pagari mõis), 1583 Katnurm (küla), 1726, 1796 Katnorm, u 1900 Катермо.  A1
E. Varep on oletanud küla olemasolu enne Liivi sõda. Nime algkujuks on pärimuse kohaselt olnud Katkunurme, arvatavasti sõnast katk : katku ’soomülgas’. Kaatermuga on 1977 liidetud Raasiku küla (1583 Rasikusby, 1738, 1844 Rasik, u 1900 Разикъ). Küla lõunaossa jääb Maladina, endine metsavahikoht.MK
EAA.1225.2.1:4, L 3p; EVK; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46; Rev 1725/26 Vi: 164; Schmidt 1844; Varep 1983: 92–93

Kaavere1 [`kaavere] ‹-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Kawershof, 1560 Kavers hoff (mõis), 1583 Kawier (küla), 1797 Kawershof, Kawri M.  C2
Esimesena on märgitud mõisana, hiljem oli ühendatud Põltsamaa mõisaga, millest eraldati 1750. Al 1855 fideikomiss koos Kurista ja Kaave (Lai) mõisaga. Arvatakse, et nimi pärineb kunagisest omanikunimest von Kawerist. Kaavere kirdeotsas asus varem Oja ehk Oe karjamõis (1797 Oja küla ja kõrts).MK
BHO: 206; EM: 116; Mellin; PA IV: 22

Kaavere2 [`kaavere] ‹-`verre ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Koila mõis), 1479 Kower (küla), 1671 Klein- u. Gross-Kahwer, 1796 Kafer.  A4
1977–1997 oli Koila küla osa. Omamata täpset nimekirja küla kunagiste omanike kohta, on raske seostada nime mujal asuvate Kaaveredega. Nime päritolu jääb hämaraks. Tuleb siiski mainida, et Johann Kaveril on olnud vähemalt XVI saj Simunas maid, samuti on Simuna küladega XVI saj olnud seotud Rottgerdt Kawer. Nii võib seegi nimi tuleneda perekonnanimest. Vrd Kaavere1. – MK
Bfl: I, 335, II, 785; Joh LCD: 614; Mellin

Kaavere3 [`kaavere] ‹-`verre ~ -sseKJnküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Võisiku mõis), 1583 Kawier, 1797 Kawer (küla ja kõrts).  B1
Dateerimata kaardil, arvatavasti XIX saj-st, mainitakse Kaavere kõrtsi (Kawer-Krug). Vrd Kaavere1. – MK
EAA.3724.5.2752; EO: 311; Mellin; PA IV: 5

Kabala1-ssePilküla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Kabbal, 1583 Kabla (küla), 1599 Kabala, 1624 Kabballa (küla Kahala vakuses), 1638 Kabbala (mõis), 1797 Kabbal (mõis).  C2
Mõis on rajatud vahemikus 1624–1638 küla asemele. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Võimalik, et nime aluseks on kabel, ladina capella, mis esmamainingu alusel langeb kokku sõnaga kabel : kabla ’nöör, ohelik’. Virumaa Kabala puhul on L. Kettunen lisaks toonud võrdluseks kaba ’esileküündiv osa’ ja kapp : kapa ’teatud nõu, mõõt’. Kabala on nii Harju- kui ka Virumaal. Kabalaga on 1977 liidetud Raja (1945) ja Saare (1970 Saare I ja Saare II) küla. Vrd Suurküla4, Viru-Kabala. – MK
EO: 74; Mellin; PA IV: 13; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Kaberneeme [kaberneeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis ka Kaber`nieme ~ Kaperneme Kuuküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1537 Kapperyene, 1541 Kappernimes, 1633 Kabbernehm, u 1690 Nemeotza, 1694 Nehme; sks Kabbernömme.  B2
Algselt Kaberla küla juurde kuulunud rannaküla Kaberneeme poolsaare idaosas. XVII saj lõpul kuulus osa külast Kaberlale, st Kodasoo mõisale, osa Anija mõisale. Põhjasõja ajal jäi küla tühjaks ja kuulus al 1732 Kääniku mõisale, kuni läks 1739 jälle Kodasoole. Nimes peitub ilmselt sama kaber (kaper), mis Kaberla nimes. Kuigi sellegi külanime kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muude seda tüüpi kohanimede puhul, asub küla selgelt poolsaarel ehk neemel (Kaberneem ehk Neemeots) ja on ilmselt saanud sellelt oma nime. Rootsi aja lõpu kaartidel on küla nimetatudki üksnes Neemeks või Neemeotsaks. Vrd Leppneeme. – MJ
BHO: 160;  EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 255; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164, 539; Jõelähtme 2010: 143; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Lepik 2002–2003: 18; Mellin; Vilbaste 1956: 126–127

Kablaküla [kablaküla] ‹-`külla ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kablakula (küla), 1624 Kabballa (Umbusi vakuses), 1638 Cabbla Kyla, 1797 Kabla.  B3
Nime aluseks võiks olla kabel : kabeli (ladina capella), mille käänamine sealkandis võis kokku langeda sõnaga kabel : kabla. Kablaküla loodeosa on endine Põltsamaa kirikumõisa järgi olnud Viruvere küla (1583 Wieruwier, 1797 Munniwirrofer, 1839 Wirrofer), mis 1939. a paiku liideti Kablakülaga, sest valla piires oli ka teine Viruvere (Pil). Vrd Kabala. – MK
EO: 74; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Mellin; PA IV: 25, 26; Rev 1638 II: 152; Rücker

Kadaja-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla.MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kadakalaid [kadaka`laid] Phlsaar Hiiu maakonnas, 1782 Kaddakalaid.  C2
Nime lähtekohaks on kadakas : kadaka. Saar on kandnud ka rootsipärast nime Uxholm (1798).MK
HK: 62; Hupel 1774–1782: III, 574; Johansen 1951: 289; Mellin

Kadapiku2-`pikku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kadarpiku ~ Kadastiku Kadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Saksi mõis), 1796 Kaddapik (küla), u 1900 Кадарпики (küla).  C1
1977–1998 oli Piisupi osa. Nimi pärineb sõnast kadapik ’kadastik’. Ümbruskonnas on Kadapiku sage talunimi, kuid selles külas teadaolevalt Kadapiku talu ei olnud. Vrd Kadapiku1. – MK
BHO: 162; EAN; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 519

Kadarpiku-`pikku ~ -sse ~ -leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Taebla mõis), 1798 Kaddang, 1811 Kaderpik, 1857 Kadderpick (küla).  A4
Tänapäeva nimekuju lähtub sõnast kadarpik : kadarpiku ’kadarik’, vrd kadarbik. Kadarpikuga on 1977 liidetud Nurme küla (1970).MK
BHO: 162;  EAA.46.2.307, L 1;  EAA.863.1.437, L 6; EAN; KNAB; Mellin

Kadiküla [kadiküla] ‹-`külla ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Salla mõis), 1241 Katinkylæ (küla), 1796 Kaddikül.  A4
1977–1997 oli Salla osa. L. Kettunen toob võrdluseks katt : kati ’kass’ ja nendib, et liitsõnades võis esimese ja teise silbi piiril olev pikk sulghäälik lüheneda. Ta oletab ka, et Katt(i) võis esineda isikunimena.MK
EO: 262; Joh LCD: 416; Mellin

Kadja`Katja ~ -sseJuuküla Harju maakonnas Kose vallas (Ojasoo mõis), 1241 Kathis, 1417 Kattyges, 1680 Caddias, 1798 Kadja.  C3
Põlisküla, XVI saj oli Maidla mõisa järgi. 1977–1998 oli Virla küla osa. L. Kettunen oletab, et nime lähteks on sõna kadajas ’kadakas’ või *kadijas (vrd sm kati ’kahju, kaotus, häving’ ja nimi Katinen). Vrd Kadjaste. – PP
EO: 48, 197; Joh LCD: 416–417; LCD: 42v; Mellin

Kadrina3Kadrina ~ -sse ~ -leKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas, mõis, sks Hohensee, 1796 Katharinenhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof.  B2
1782 müüdi Alatskivi mõisast Kodavere küla ja 1791 Ranna mõisast maatükk koos Punikvere külaga ning moodustati Kadrina mõis. 1921. a-st asundus, 1977. a-st küla. Nimi pärineb isikunimest Katharina. Saksakeelne nimi oli a-st 1862 Hohensee ’kõrgjärv’, mida tuleb ilmselt pidada tollaseks moenimeks. Vrd Kadrina2. – PP
BHO: 120; KNAB; Mellin; PTK I: 48; Tartumaa 1925: 200

Kadrina4-leMMgpaik (küla) Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), sks Katharinenhof, 1796 Kathrinhof (karjamõis ja veski), 1839 Catharinenhof (karjamõis).  C3
Algselt karjamõis, 1930. a-test küla (vahel arvati ka Kõrenduse alla). Liideti 1977 Otslava külaga. Vrd Kadrina3. – PP
Mellin; PTK I: 48

Kaelase-sse ~ -lePJgküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Kailes, 1543 Caiselas (küla), 1575 Kayhelas, Kailes, 1561 Kayselitz, 1601 Kaysell, 1797 Kailes.  C3
Mõis on rajatud XVII saj I poolel, eraldati Koongast. Selle kõrval säilis ka küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kaelase asundus, mis 1939. a paiku nimetati Aasa külaks. Praegune Kaelase küla vastab vanale külale, kuigi 1970. a-tel kuni 1977 oli kirjas asundusena. Kirjapanekute põhjal on Kaelase nimi lähtunud taimenimetusest kaisel : kaisla või isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + -la. M. Joalaid on nime tänapäevakuju võrrelnud vepsa sõnaga kagлaz ’maakitsus kahe soo või metsasalu vahel’. Nime varasemad kirjapanekud siiski seda ei kinnita.MK
Beiträge 1874: 394, 395; BHO: 166; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Joalaid 2002: 32; Mellin; Stackelberg 1928: 142

Kahala3Kahala ~ -ssePilküla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1423 Kaiel, 1560 Kajel (küla), 1583, 1599 Kahal, 1624 Kahell, Kahal, 1638 Kahala, 1797 Kahhala (küla).  B3
1624 ka samanimeline vakus. Võib-olla juba muinasajal, kindlasti aga XV–XVI saj viis Kahala kaudu tee Sakalast Revalasse. Harjumaa Kahala nime puhul on L. Kettunen märkinud, et sõnal kaha on palju tähendusi, sealhulgas ’jäähunnik’, la-liitelises nimes ei välista ta algusosana ka isikunime. A. Saareste annab kaha ’hunnik’, mere kaha ’kaldale kuhjunud jää, jääkuhi’, kaha ’kogu, kogum, ühendus, ühine osasaamine’, kaha ’laiem või jämedam ots’. E. Tarvel peab võimalikuks nime lähtumist isikunimest, tuues võrdluseks Caye, Cayo. Küllalt vana la-liitelise nime puhul eeldakski lähtekohana isikunime. Kahala Villevere-poolset otsa nimetati varem Ronikülaks.MK
EKMS: I, 539, 1315, II, 355; EO: 73; Joh LCD: 241; KN; Mellin; PA IV: 12; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 155; Tarvel 1983: 20

Kahkva1 [`kahkva] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heRäpküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas, mõis, sks Kachkowa, 1582 Chochowa, 1601 Cachwa, 1625 Kochhowa, 1630 Kachowa kylla, 1638 Kochkowa, 1686 Kackowa kulla, 1798 Kachkowa.  A2
Tegemist oli põlise külaga Mädajõe kaldal. XVIII saj rajati külla karjamõis. 1787 muudeti päranduse jagamisel Kahkva omaette mõisaks, ametliku rüütlimõisa staatuse sai see 1826. Seoses mõisamaade laiendamisega samal ajajärgul küla kadus. 1920. a-tel tekkis Kahkva mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kahkva Räpinas ja Kahkva Vastseliinas (Orava vallas) pole teadaolevalt kunagi moodustanud ühte küla, kuid nime päritolu on ühine. Kahkvaga liideti 1977 Lepiku asundus (↑Suure-Veerksu) ja Plotina küla. Esimene sai nime karjamõisa, teine veski järgi. Kahkva keskusest kirdes asub paik nimega Süväoro. Vrd Kahkva2. – ES
BHO: 161; EAA.567.3.190:26, L 26p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 93; Rev 1601: 15; Rev 1638 I: 276; Roslavlev 1975: 26; Stryk 1877: 263–264

Kahkva2 [`kahkva] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1561 Кохова, 1627 Kochowa (küla ja järv), 1638 Kachwa Jerw, 1684 Kachwa Kylla, 1798 Kachkwa, 1820 Kahkwa (küla).  A2
Siinne Kahkva oli 1977–1998 Päka küla osa. Räpina Kahkva ja Vastseliina Kahkva vahelt läheb läbi põline piir, Vastseliina linnuse maade keskaegne piir. Vaid piiripealse Niitsiku veski (1627 Kochoffa, 1638 Oraw Jürgen Weszky) kohta mainitakse XVII saj jagatud veskiõigust. Ka Petserimaa-poolse Järvepää küla venekeelne nimi on Журово Кахово. Et kolme külanime siduda, on loomulik oletada, et Kahkva nimede aluseks on olnud Järvepää järve vana nimi *Kohkova, millega on kutsutud ka järvest välja voolavat Mädajõge (1463 до Кохове реке). Varaseim Mädajõe nime maining on 1627 (Medde Jeggi). Keeleliselt läbipaistva nimena võikski Mädajõgi nimena igal juhul olla Kahkva nimepesast noorem. Kahkva nimi sisaldab väga vanadele vetenimedele omast va-lõppu. Jääb küll ka võimalus, et -va on kesksõna lõpp, vrd sm kuohuva ’vahutav’, võru koho ’vaht’, kohonõma ’(keedes) kerkima’. Raskusi valmistab Järvepää järve ja aeglase soise Mädajõe sidumine „vahutava“ tähendusega. L. Kettunen on pakkunud, et Kahkva nimi võiks tulla sõnast kahkuma ’midagi külmetama, külmuma’. Tõepoolest, vastav võru sõnakuju kahutama ’pealt koorikuks külmuma’ sobib kirjalike nimekujude valguses hästi ja kui oletada täishäälikute ebatäpset märkimist, siis tänapäevanimega isegi paremini. v-kesksõnaga kohanimesid pole Eestis palju võrreldes Soomega, kuid seda nimemoodustusviisi võib pidada kõigis läänemeresoome keeltes vähesel määral levinuks. C. Schirren (1871) on esitanud 1558. a mainitud nimekuju Kachtkiwa, mida tema ja O. Roslavlev on sidunud Räpina poole Kahkvaga (Kahkva mõisaga). Seostamine on põhjendatud mõlema Kahkva suhtes, kuid varasemad ja sama perioodi Vene allikad võiksid olla häälduse *Kohkova või *Kahkova edasiandmisel originaalilähedasemad. Vene х-le vastab pigem eesti hk, eesti h-le vastaks vene г. Kõige tõenäolisemalt on Kahkva siiski väga vana ja keeleliselt läbipaistmatu veekogunimi. Kahkva omaette paigad on läänes Kääropalo (a-ni 1977 küla) ja edelas Ruunamäe. Vrd Järvepää, Mädajõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.226:180, L 1803; Eesti PK 20; EO: 166; Kiviniemi 1971: 128–130; Mellin; Rev 1624/27 DL: 67, 74, 78; Rev 1638 I: 159, 160; Roslavlev 1975: 8; SeK: 91; Truusmann 1897a: 39; VES: 148–149

Kahula-sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Tammiku mõis), 1241 Kawal, 1391 Kauel, 1583 Kaffila, 1694 Kavola, 1712 Kahulla, 1796 Kahhula.  B3
Küla on kuulunud Edise, Jõhvi ja Tammiku mõisa alla. Nimega on P. Johansen võrrelnud soome kohanime Kavila. Esmamainingu järgi oli nimi v-line ja seda võiks analüüsida kaheti. Kui on tegemist la-liitelise kohanimega, siis oli -la ees Kava-, oletatavasti isikunimi. Kui aga l kuulus tüvesse, siis võime võrdluseks tuua omadussõna kaval : kavala, nagu L. Kettunen on ette pannud Kavilda puhul. Siiski näib, et nimi kuulub raskesti seletatavate Kava-, Kavi-, Kaava-, Kaave-nimede hulka ja on etümoloogiliselt läbipaistmatu. Nimesisene v on asendunud h-ga alles XVIII saj. Kahulaga on 1977 liidetud Kahula-Rutiku (1913 Кахула Руттике, vrd 1796, 1844 Ruttik, ↑Sompa1) ja Kirbulinna (1970) küla. Vrd Kaavi, Kavastu, Kavilda, Kavõldi. – MK
EO: 29; Joh LCD: 419; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

Kaigepere [kaigepere] ‹-`perre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kaegepere Rapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1492 Kaufeer, Kawfer, 1506 Kowenfer, 1586 Kayfer, 1725 Kaikfer, 1798 Kaigefer (karjamõis).  A4
Põlisküla, hiljem karjamõis. XIX saj lõpu kaardil on märgitud teomaju, millest 1920. a-tel arenes küla. Nime tähendussisu ei ole selge, nime kuju on enne Põhjasõda olnud märgatavalt teistsugune. Võiks oletada lähtumist isikunimest. Vrd Kaigutsi. – PP
Bfl: I, 409, 680; Mellin; Rev 1586: 105; Rev 1725/26 Ha: 260; Vene TK 42

Kaisvere [`kaisvere] ‹-`verre ~ -sseKaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Loona mõis), 1453 Oloff Kyrwemes is tho Kaysever eyn bur, 1645 Kaißfer, 1798 Wannakaifer.  B4
Külanimi lähtub isikunimest, vrd XIII saj Cayse. Vrd Kaisa, Kaisma. – MK
Mellin; SK I: 73

Kaitsemõisa [kaitse`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), ? 1582 Koizewer, 1584 Kaucymoiza, 1601 Kautzimoyse (kaks talu), 1744 Auf Kantzemoisa Jürgens land, 1758 Katzimoisa Ado, 1796 Kaitsimois, 1805 Kaitsemoisa, 1839 Kautzimois.  A3
Nime algusosa, kus varasemate kirjapanekute kohaselt vahelduvad Kaitse-, Katsi-, Kautsi- ja Kantsi-, jääb rahuldava seletuseta. Et järelosaks on -mõisa, tundub usutav, et algusosa on olnud isikunimi (sellest ka nime häälikuline vahelduvus).PP
BHO: 266; Mellin; PTK I: 50; PA I: 105, 148; PTMT: II, 258; Rev 1601: 47

Kaitu [`kaitu] ‹`Kaitu ~ -sseHanpaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Hanila kirikumõis, Voose mõis), 1782, 1798 Kaito, 1913 Koitko.  C3
Liidetud 1977 Hanilaga. 1689 on Vananurme (↑Kause) küla all mainitud talupoeg Kaito Andrus. Nime tugev aste viitab lühenemisele mingist pikemast nimevormist, vrd oletatavat isikunime *Kaivattu (XV saj kirjutatud kujul Cainatu, milles ilmselt u ja n ära vahetatud). Nime tähendussisu jääb neil andmetel siiski segaseks, võiks oletada ka mehenime *Kait, võrdluseks tänapäeval esinevad Kaido, Kaidu, mille algupära on selgitamata.MK
EAA.1.2.941:1124, L 1111p; EAA.1864.2.IV-9:391, L 366p; Mellin; Rajandi 1966: 92; Stoebke 1964: 33, 164

Kakulaane [kakulaane] ‹-`laande ~ -sseSanpaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1923 Kakulaane.  B1
XIX ja XX saj vahetusel tekkinud popsiküla, mis kuulus kas Lauküla või Tagula alla. 1977 liideti Laukülaga. Nime aluseks on metsanimi Kakulaan ehk Kakulaas (1796 Kakku Laas, 1839 Kacko Laas), mis omakorda koosneb sõnadest kakk : kaku ’öökull’ ja laas ’suur mets’. Metsane ja soine ala on ulatunud Visela (Sarapuu) jõest kuni Antsla (Ravva) jõe ja Lambahanna ojani. Vrd Kaku1, Kakumetsa. – MF
KN; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 103; Vene TK 42; ÜAN

Kakumäe2 [kaku`mäe] ‹-leKeiTallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis), 1467 Kakamaye, 1688 Kackomeggi, 1798 Kakkomäggi.  A1
Endine küla, liideti 1975 Tallinnaga. Nime varasem vorm näib olevat olnud *Kakumaja, kuid tegu võib olla ka ebatäpse kirjapanekuga. Nime esimene pool viitab tõenäoliselt linnunimetusele kakk : kaku. Rahvasuus seletatakse nime ka sõnaga katk : katku (katkuaegse matusepaiga järgi).PP
 EAA.1.2.C-III-1; Johansen 1951: 190; Johansen 1973: 87; Kivi 1964: 411; KN; LUB: XII, 636; Mellin; Tallinn 2004: II, 168–169; Wd

Kalana2-ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1514 Kallelinde, 1583 Kalalina, 1638, 1797, 1839 Kallalin, u 1900 Калана.  B2
Küla on tuntud lubjakivi, Kalana marmori poolest, läheduses on maalinn. Nimi on olnud kaheosaline, algusosa arvatavasti isikunimi. Kalanat on seostatud Kalevi nimega (*Kalevanlinna › Kallalinna › Kalana), kuid mõeldav on ka vana nimel Karl põhinev mugand, eesnimi Karl muutus üle Euroopa tuntuks Karl Suure (surnud 814) nimena. Järelosa aluseks on linn : linna, mis on lühenenud kujule -na. Vrd Kalina. – MK
EO: 140–141; Joh LCD: 401; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 19; Rajandi 1966: 95; Rev 1638 II: 153; Rücker

Kalbu [`kal´bu] ‹-sseRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1241 Calablia, Calablæ (küla), 1567 Kallepe, 1725 Kalbo, 1798 Kailbo (kõrts).  B4
L. Kettunen võrdleb nime nüüdiskuju sõnaga kaljapuu ’hapude maitsetute viljadega puu’, kuid sellega on raskem seostada varasemaid kirjapanekuid. Ilmselt on nimi varem olnud kaheosaline, mis tugeval lühenemisel on põhjustanud nime III välte. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on nimi saadud kelleltki Kalbu-nimeliselt tervendajalt, kes mõisniku silmad allikavee abil terveks ravis ja sai tänutäheks päriskoha mõisa ääremaal (1954; loo on välja mõelnud P. Rummo).PP
EO: 9; Joh LCD: 395; KM: RKM II 333, 365/8 (2) – 1954; Kruusimägi, Paidla 1974: 29–30; LCD: 41v, 42r; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 270

Kalda2 [`kalda] ‹-leJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Härgla mõis), 1725 Kalta Jack, 1798 Kolda (talu), 1871 Kaldamä.  B2
Liideti 1977 Härglaga, ent 2010. a-st on taas omaette küla. Alguses hajatalu Atla jõe kaldal (sellest nimi), XIX saj muutus külaks.PP
Mellin; Rev 1725/26 Ha: 292; Schmidt 1871

Kaliküla1 [kaliküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kalliküla Pltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kaly (küla), 1599 Kali, 1638 Kalli Kuella, 1797 Kalliküll (mõis), u 1900 Калликюля (mõis); sks Kalliküll.  B3
On XVII saj lõpus olnud mõis, XVIII saj II poolel ühendatud Lustivere mõisaga. Mellini kaardil 1797 mõis (Kalliküll) ja sellest lõunas küla (Moisakülla), viimane kadus XIX saj I poolel. L. Kettunen on Haljala Kaliküla nime ühendanud isikunimega *Kalli : *Kallin. Põltsamaa Kaliküla püüab ta tuletada nimest Kalev. Vrd Kalana2, Kaliküla2. – MK
BHO: 171; Mellin; EO: 53, 141–142; KNAB; PA IV: 26; P XVI: 270; Rev 1638 II: 152

Kaliküla2 [kaliküla] ‹-`külla ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kunda mõis), 1241 Kaligalæ, 1359 Kallighalle, 1430 Kaligal, 1521 Kalligel, 1583 Kalieküll, 1586 Kalliel, 1615 Kalliala kylla, 1796 Kalliküll, 1844, 1871 Kallikül, 1922 Kali, 1931 Kalliküla.  C2
Kaliküla kuulus kuni 1583 Wrangellite suguvõsale, seejärel Tatruse mõisale. Ajavahemikus 1739–1744 müüdi Kaliküla Kunda mõisale (VNg), küla jäi aga endiselt Haljala kihelkonda. L. Kettuneni ja V. Palli järgi tuleb külanimi isikunimest *Kalli : *Kallin. M. Joalaid ei pea seda aga tõenäoliseks, sest osa varasemaid kirjapanekuid ja nime praegune ametlik kuju on Kaliküla, mitte Kalliküla. Nime päritolu jääb lahtiseks. Vrd Kaliküla1, Kiviküla2. – MA
EO: 53; ERA.T-6.3.1120; Joalaid 2013a: 60; Joh LCD: 396–397; KNAB; Mellin; PTK I: 51–52; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Kalju1`Kalju ~ -sse ~ -leKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Kalju-Leila mõis), XVI saj I veerandil Pyscku Kally, 1539 Calge minor, 1798 Kl. Kalio.  C4
Kalju mõis (sks Kaljo, hiljem Kaljo-Leilis) rajati XVII saj I poolel, selle kõrval säilis Kalju küla, mis jagunes kaheks: põhjapoolne Suur-Kalju (Taga-Kalju, samas kõrval oli Kalju mõis) ja lõunapoolne Väike-Kalju (Eest-Kalju). Suur-Kalju nimetati 1939. a paiku Leila külaks, Väike-Kalju aga Kalju külaks. Vrd kalju ’paekivipank’, kalju ’kail’. Vrd Kalju2, Leila. – MK
BHO: 169;  EAA.854.4.208, L 1; EM: 83; ERA.14.2.451 (Kolovere-Kalju vallavolikogu 9. III 1939 koosoleku protokoll nr 9); Mellin; Saareste 1923b: 142; Stackelberg 1928: 188

Kalli järv Võnjärv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage.MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Kalme3 [`kalme] ‹-le ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Uderna mõis).  A3
Hiline küla, mis praeguse nime sai u 1939, kui nimetati ümber Uderna küla, eristamaks seda samanimelisest asundusest. TEA entsüklopeedia järgi on küla saanud nime seal kõrguva Kalmemäe järgi. Külas on ka Kalme talu. Pigem on asula nimetatud talu järgi, mille nimi pärineb mäekünkalt. L. Kettunen on kohanime tuletanud sõnast kalm : kalma ~ kalmu ’(pühitsemata) hauakoht, paganlik ohverdus- või matusekoht’ mitmuse omastavas käändes. Kohanimekartoteegi andmeil on küla nimetatud ka Kirepi-Uderna ja Pimsi külaks. Viimane seostub ilmselt Uderna mõisa vanema eestikeelse nimega (1796 Pinski M). 1977 liideti Kalmega osa Lauri ja ↑Leivaste külast. Kalme piirides on ka Kanepi karjamõis (sks Kanepäh, 1839 Kanepä). Vrd Uderna. – EE
ENE-EE: X, 14; EM: 96; EO: 127; ERA.14.2.717 (Elva vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); KN; KNAB; Mellin; Rücker; TEA E: X, 12

Kalvi [`kal´vi] ‹`Kal´vi ~ -sse ~ -leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Pöddes, 1732 Kalbi mois, 1797 Kalvi M. (mõis).  B2
Kalvi küla (a-ni 1977 asundus) sai nime Kalvi mõisalt. XVI saj oli mõisa omanik Kalff, kelle nimest tuleneb mõisa eestikeelne nimi. L. Kettunen, kes on nime alusena oletanud Kalevit, on ilmselt eksiteel. Mõisat on mainitud 1528 (Koyell), kuid kohta ennast 1453 (Podebus), vasallilinnust 1485 (slot huss unde hoff te Podwes), 1797 on kirjas Pöddis. Nimekuju Koyell võis pärit olla varasemast külanimest, sest samas dokumendis on mainitud ka sellenimelist küla. Saksakeelne nimi Pöddes pärineb tõenäoliselt eesti keelest, kuid selle sisu jääb hämaraks, võrdluseks võiks tuua Saaremaalt rannanime Pödu (1798 Poedwa Laid), mille põhjal võiks konstrueerida oletusliku tundmatu tähendusega sõna *pötv : *pödva või *põtv : *põdva. Niisugust sõna ei ole registreeritud. Nimed tähistavad mõlemad rannaäärseid kohti, ka Kalvi mõis asub mere ääres. Kalviga on 1977 liidetud ↑Kelu ja Kesimetsa küla (u 1900 Кезиметца).MK
Bfl: I, 950; BHO: 459–460; ENE-EE: IV, 263; EO: 269; KNAB; Ligi 1961: 341; Mellin; SK I: 319; Thor-Helle 1732: 314

Kamara-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kamare Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1684 Kammar Hans (talupoeg Vanamõisa all), 1797 Kam̄ara (küla).  B1
Küla asemele rajati vahemikus 1826–1834 Abja mõisa karjamõis, mis 1856 läks Vanamõisa alla. 1920.–1930. a-tel oli Kamara talu Pässaste külas. 1970. a-tel Kamara asund, al 1977 küla. Kamara nimega vrd kamar : kamara ~ kamare ’maapinna rohujuurtega läbikasvanud pealiskiht’, ’kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind’, kamar ’kanarbik’. Lisanimena esines Kamara 1638 Kariste mõisa all (Kammare Andres) ja 1751 Pornuse mõisa all Mägiste külas (Kamar Hans). Pässaste küla (1551 Pesses, 1624 Passastekil) hõlmas laiemat piirkonda, kuhu kuulusid Abja mõisa läänepoolsed talud ja nende rühmad, sh Kalbaküla, Kamarapera ja Lämba. 1968. a-ni oli Pässaste Kamara ametlik nimi. Vrd Kamari. – MK
BAL: 717–718; BHO: 173, 448; EAA.308.6.269:9, L 9;  EAA.2072.5.271, L 1; EAA.1865.3.173/7:7, L 7p; EAA.1865.3.172/1:69, L 73p; EAA.1865.3.171/9:71, L71p; ENE: VI, 401; KN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 58; Rev 1638 II: 72; RGADA.274.1.229/1:220, L 108p; Stackelberg 1926: 235

KamariKamari ~ -ssePltalevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1583 Kameri Male, Kamery Wielkie (külad), 1624 Kammar, Kleinkammer (küla ja karjamõis), 1797 Kamar (küla).  B3
Kamari koolimaja juurde 1960.–1970. a-tel kujunenud Kamari küla tihedamast alast moodustati 1977 Kamari alevik ning alevikku ümbritsevad hajatalud nimetati Väike-Kamari külaks. Kamari nime peab L. Kettunen raskusi tekitavaks, küsimärgiliselt on ta vasteks esitanud kamar, mille tähendust ta ei ole andnud. Vrd kamar : kamara ~ kamare ’maapinna rohujuurtega läbikasvanud pealiskiht’, ’kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind’, kamar ’kanarbik’. Vrd Väike-Kamari. – MK
EMS: II (8), 615, 616; EO: 181; Mellin; PA IV: 25

Kamariku-leVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Kärsa mõis), 1796 Kammarik (karjamõis ja küla).  C3
Ametliku külana taas nimekirjas 1970. Kamariku nime lähtekohaks on kamarik : kamariku ’konarlik’ või ’kanarbik’. Kamariku piiresse kuulub ↑Jäola küla (liidetud 1977).MK
KNAB; Mellin; VMS

Kanavere-`verre ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1343 Kannever, 1462 Kanaveer (küla), 1696 Kanafer (küla), 1796 Kannafer (küla, kõrts), 1906 Kanawere (küla).  C2
Põline küla. Jüriöö ülestõusu ajal peeti seal suur lahing, milles ülestõusnute eelvägi võitles Liivimaa ordu peajõududega, lahingus langes 1600 eestlast. Nimi tuleneb arvatavasti linnunimetusest kana, mis võis külanimeks saada isikunime kaudu (vere-lõpuliste nimede algusosa pärineb tihti isikunimest), sama oletab L. Kettunen. 1977 liideti Kanaverega osa ↑Kurena külast. Praeguse küla aladele jäävad ka kunagise Leva karjamõisa alad. Vrd Leva raba. – TL
Bfl: I, 243;  EAA.1.2.C-IV-66;  EAA.3724.4.114, L 8; ENE-EE: IV, 287; EO: 293; Joh LCD: 242; Mellin

Kanepi2Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi-heKankihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Kannapäh, 1684 Cannipes Kirckspil, 1685 Kanepe Kiörkia, 1782 Cannapäh, 1798 Kanapæ.
Kanepi kihelkond asutati 1675 Valgjärve mõisniku Benedict Johann von Bergi palvekirja alusel. Enne seda oli Berg lasknud ehitada uue kiriku Kanepi külla. Kihelkonna nimi on saadud külanimest. Bergile kuulusid sellel ajal veel osadeks jagamata Valgjärve mõis ühes Saverna mõisa ja Karste külaga ning Piigandi mõis ühes Sõreste külaga. Teine uue kihelkonna moodustaja oli Erastvere mõis, mille alla kuulus sellel ajal Kooraste. Kolmas ühineja oli Kaagvere mõis koos lahustükkides paiknenud Jõksi (Hoboala) küla ja Peetrimõisaga. Neljas oli veel kaheks jagamata Piigaste mõis. Kõik need mõisad kuulusid varem põliselt Otepää kihelkonda, vaid üht osa Kooraste maadest oli loetud traditsiooniliselt Urvastele kuuluvaks. Uude kihelkonda õnnestus liita ka Põlva kihelkonda kuulunud Krootuse mõis, millest olid veel eraldamata Põlgaste ja Hurmi, Musti ja Karaski. Kanepi khk sisse jäid kaks Vana-Otepää kroonumõisa küla Sirvaste ja Aiaste, mis kuulusid ka edaspidi Otepää kihelkonda.ES
EAA.308.6.321:9, L 9;  EAA.308.2.173, L 1; Hupel 1774–1782: III, 274–276; Mellin; Stryk 1877: 209–222

Kangru3 [`kangru] ‹-leMärküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Valgu mõis), 1945 Kangru.  C1
1977–1997 oli Valgu küla osa. Külanimi on tõenäoliselt tekkinud talunimest, Vanamõisa külas on Kangru talu (arvatavasti 1782 hajatalu Kangro Mats Valgu mõisa all, 1798 Weber). Nime lähtena vrd kangur : kangru ’kangakuduja’ või ka kangur : kangru ’kivikangur’. Vrd Kangru2. – MK
EAA.1864.2.IV-8:124, L 126; KN; Mellin; Uuet 2002: 97

Kangrussaare [`kangrussaare] ‹-`saardePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), u 1900 Кангрусааре.  C3
Kangrussaare karjamõis (1797 Hinrichshof, 1839 Heinrichshof) näib XIX saj II pooleks olevat kadunud (kolmeverstakaardil 1855–1859 on kohal märgitud Казарма), sajandi lõpuks on seal Kangrussaare, Kõo mõisa popsiküla. Pilistveres oli ka teine, Kabala mõisale kuulunud Kangrussaare karjamõis (1797 Kangrosar, 1839 Kangrosaar), mis asus tänapäeva Meossaare küla piires. Vrd Kangru. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 100; Varep 1957: 61

KangustiKangusti ~ -sseKeipaik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Klooga mõis), 1712 Kanggust (küla), 1726 Kangusta, 1798 Kangust, u 1900 Кангусти (küla), 1913 Kangusti.  A1
Liideti 1977 Maeruga. Küla nimi jääb ebaselgeks, võib olla seotud XVII saj lisanimega Kanger Thomas (1687 Nahkjala küla all). Vrd Kangsti. – MK
EAA.1.2.940:784, L 767p; EAA.3.1.448:183, L 258; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 181

Kantküla1 [`kan´tküla] ‹-`külla ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1462 Kantküll, u 1900 Канткюля.  A2
1462 on küla kohta kirjutatud, et see on tühi. XVII saj lõpul on nimi säilinud lisanimena (Kankülla Madis) ning 1726. a adramaarevisjonis võib Ojasoo (sks Alt-Harm) mõisast leida lausa neli Kanti lisanimega talupoega. Mellini kaardil 1796 on küla kohale märgitud vaid Ziegeley ’telliselööv’. Külana kirjas u 1900. Nime lähtekohaks on arvatavasti kand : kannu, kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kantküla põhjatipus paiknevaid Punamäe talusid on varem nimetatud Tagametsa külaks. Vrd Kantküla2, Kantküla3. – TL
Bfl: I, 243;  EAA.1.2.C-IV-69, L 1; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 312

Kapera-sse›, kohalikus pruugis Kapõra-heVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1798 Kappera (karjamõis), 1839 Reinholdshof, 1850 Kappera (talud), 1901 Kappera.  B2
Kapera nimi tuli esialgu kasutusele Vastseliina mõisa karjamõisa nimena. XIX saj keskel üritati juurutada karjamõisa uut saksakeelset nime Reinholdshof. Maade kruntimise ajal jagati karjamõisa maad taludeks. Nime päritolu pole selge. XVIII saj karjamõisa tähistamiseks tekkinud nimena võiks see olla saadud saksapärasest perekonnanimest Kapper. Sama perekonnanime pandi XIX saj alguses mitmel pool Eestis. Vastseliinas Hanikase külas on 1930. a-tel katastrikirjades olnud Mihkel Kapar 90. Kapera lõunapoolne külaosa on Tuuma. Vrd Kapra, Kapri. – ES
EAA.1865.1.154:99, L 99p;  EAA.3724.4.1958, L 3; Eesti SK 10; Mellin; Rücker

Karepa-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1541 Wald von Karrepso, Karlopso (mets), 1726 Karepaeh, 1796 Karepä, 1844 Karlpae.  B2
Nime esmamaining pärineb a-st 1541 seoses Vihula ja Annikvere piiritüliga. E. Tarvel on pakkunud nime tulenemise sõnadest kare, karine ’kruusane ja kivine maa’ või ’üles kündmata, söödis maa’ + -pa (sõnast pea ’neem’).MA
Bfl: I, 1186; BHO: 181; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 92; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 84

Karilatsi1 [karilatsi] ‹-`latsi ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Karilepa [karilepa] ‹-`leppa ~ -sseHMdküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vasalemma mõis), 1364 Karieleppe (küla), 1562, 1565 Karlep, 1798 Karrilep; erts Karlep.  C1
P. Johansen on nime tuletanud sõnadest kari : karja ja lõpp : lõpe ’lõpp’. Võib-olla on viimane juba ammu tähendanud ka lahte. Karilepaga liideti 1977 ↑Väemla küla.MK
Bfl: I, 55; BHO: 181; Johansen 1951: 210; Lagman 1964: 64; LUB: II, 1002; Mellin

Karivärava [karivärava] ‹-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Rakvere mõis), 1796 Karriwer (küla), 1871 Karjawerrawo, 1913 Karriwerraw (karjamõis).  B4
Kariväravat on nimetatud Rakvere mõisa popsikülaks. Tänapäeva külanime aluseks on karjamõisa nimi, mille hilisem nimekuju lähtub liitsõnast karjavärav, kuid pole selge, kas karjamõisale nime andnud algne külanimi lähtus samast sõnast või oli tegemist vere-lõpulise külanimega. Karivärava külaga on 1977 liidetud Arupealse (1930. a-te topokaardil Aru, kuni 1935 Saratovi, 1913 Saratowe) ja Laanemõisa küla (1716 Lanamois, 1726 Lanemois). Viimasega seostab P. Johansen 1241. a kuju Jagenæl (*Lagenal).MK
EAA.3.1.451:165, L 115; Joh LCD: 379–380; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 118; Schmidt 1871; Troska 1987: 100

Karjaküla1 [karjaküla] ‹-`külla ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Hohenhof, 1241 Carias (küla), 1782 Karjaküll (küla ja mõis).  C4
XVI saj vakus. Karjaküla mõis rajati XVII saj. 1796 (teistel andmetel 1806) oli jagunenud Uus- ja Vana-Karjakülaks (sks Alt-Karjakül ja Neu-Karjakül, al 1860 Alt-Hohenhof, Neu-Hohenhof). Algselt asus (Vana-)Karjaküla mõis külast lõuna pool, pärast kaheks jagamist tekkis Uus-Karjaküla mõis ka külasse. 1920.–1930. a-tel Vana-Karjaküla, pärast Teist maailmasõda Karjaküla asund, a-st 1977 alevik. P. Johansen on nime lähtekohaks pidanud kari : karja. Vrd Karja1, Tõmmiku. – MK
BHO: 119; Joh LCD: 284, 406–407; Mellin

Karkuse2 [`karkuse] ‹-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Vinni mõis), ? 1754 Karkowa (küla), 1796 Karkse (küla), u 1900 Каркузе.  B4
1977–1997 oli Piira osa. Nime ei ole etümologiseeritud. Vrd Karksi1, Karkuse1. – MK
 EAA.46.2.126, L 1; KNAB; Mellin

KaroliKaroli ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Tärivere mõis), vn Кáроль, 1496 Karrol (küla), 1726 Karull, 1796 Karrol.  C2
E. Varep on külanimega samastanud kirjapaneku 1475 Kavele. Varasemal ajal on küla kuulunud Sompa mõisa alla. Tõenäoliselt on eestikeelne külanimi olnud la-liiteline nimi, mille algusosa oli isikunimi. Praegune nimekuju võib olla tekkinud rahvaetümoloogia teel vene keele alusel, vrd король ’kuningas’. Karolist kirdes Narva jõe ääres oli varem Eesti Perevoloka küla (1796 Perewolok, 1913 Переволокъ), selle vastas üle Narva jõe Vene poolel oli küla Djuk-Perevolok. Mõlemad on nüüdseks hääbunud.MK
Bfl: I, 310, 511; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 178

Karste [`karste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Karstõ-lõ, -n~ `Karsti ~ `Karst`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Karstemois, 1582 Karstmoiza, 1638 Karstakyll, Karstamoysa, 1685 Karste moisa, 1783 Karstimoisa, 1798 Karstemois.  B2
Millal Karstesse mõis asutati, pole teada, kuid hiljemalt Poola ajal on küla olnud eraldi läänistatud. Poola ajast pärineb ka kokkukuuluvus Valgjärvega, erinevalt naaberküladest Kaagverest ja Jõksist (Hoboalast), mis kuulusid kokku omavahel. XVII saj lõpust oli Karste omaette mõis, 1843 müüdi Erastvere ja Kooraste omanike kätte ning kuulus seejärel XX saj keskpaigani ka Kooraste valda. Karste küla alla kuuluvad nii põlistalud kui ka mõisaasundus. Ametlikult oli Karste 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nagu nähtub kirjapanekutest, on Karste nime kogu aeg kasutatud kahte moodi, ste-lõpulisena ja väljajättega st + mõisa. Nime aluseks on vana ste-lõpuline külanimi. Karsti nimevariandis peaks i olema juba mitmusevormis nimele topelt lisandunud mitmuse tunnus. Karste nime kolmas välde peaks näitama, et nimi on lühenenud. Kas kadunud on sisetäishäälik i (vrd Kariste, Karistvere, Karilatsi) või mõni muu täishäälik või mitu häälikut, ei saa kindlaks teha. Kõige tõenäolisem on Karste nime kokkukuulumine kari-alguliste nimedega. Juhul kui sisekadu pole olnud (ürikud selle toimumist samuti ei näita), võib nime aluseks pidada mingit keskaegset isikunime, vrd alamsaksa Karsch [karsk], Joh. Karsche. Võru keele karss ’härmatis’ ei sobi nime aluseks, sest siis pidanuks 1638 olema *Karsakülä, mitte *Karstakülä (Karstakyll). Vrd Karilatsi1, Vana-Kariste. – ES
 EAA.308.2.88, L 1; EAA.1267.1.286:98, L 185; Mellin; PA I: 87, 252; Rev 1638 I: 7; Stryk 1877: 215; SK I: 86

Karujärve [karujärve] ‹-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Paju mõis, Pidula mõis).  C3
Nimi on pandud Karujärve järgi 1997 (mitteametlikult juba 1994). Küla piires asus varem Pidula mõisa Karu karjamõis (1691 Karro Mikle u Marre S. Andrus, 1798 Karro talu, karjamõis XIX saj I poolest), mille järgi sai arvatavasti nime Karujärv ise. 1920.–1930. a-tel oli koht kirjas Karu asundusena. 1939 hakati sinna rajama Nõukogude sõjaväebaasi asulat, mis pärast Teist maailmasõda, 1959. a, sai sõjas langenud sõduri Vladimir Dejevi järgi nimeks Dejevo (1970. a-tel Dejevi, vn Деево). Karujärve küla idaosa on Järumetsa (Kär), nimetatud endise mõisa (sks Jerwemetz) järgi. Viimane tekkis Kandla mõisa kõrvalmõisana XVII saj II poolel, XVIII saj keskpaiku oli korraks iseseisev mõis, hiljem liidetud uuesti Kandlaga. Vrd Karujärv. – MK
BHO: 146, 191; KNAB; Mellin; NL TK 25: 1959; SK I: 87

Karula2-sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Karula3-sse›, kohalikus pruugis ka Karula `mõisa-dõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Karolen, 1717 Carrolo wald, 1723 Carolen, 1798 Karolen.  B2
Karula mõis Sangaste abimõisana tekkis XVII saj tõenäoliselt seal, kus varem oli Karula küla Karula talu, aga XIX saj karjamõis Karola. Tänapäeval on see koht Lüllemäel tuntud Visseri talu varemetena. XVIII saj alguses jagati arvestuslikult juba omaette Karula mõisa talupoegi Karula valla ja Rebäste (Rebasemõisa) valla alamateks. 1741 eraldati Karula Sangastest iseseisvaks mõisaks. Umbes samal ajal viidi peamõis Karula nime all uude kohta lääne poole varasema Vihma küla asemele. Mõisa saksakeelses nimes lisati saksapärane -en, mida võib pidada kas sks daativi lõpuks või mitmuse tunnuseks. 1809 osteti Karulale Iigaste mõisast juurde endine Pikkjärve küla. Kasvamise ajaloost tulenevalt on mõisat sageli nimetatud koos Kirbu ehk Pikkjärve (Langensee) ja Rebasemõisa (Repsberg) kõrvalmõisaga. 1920. a-tel tekkis mõisamaadele asundus, al 1977 on see küla. Karula mõisa asukohas on varem paiknenud Vihma ehk Vehma küla (1584 Wiehma, 1586 Wieszma, 1627 Wehmo kuella, u 1690 Wiehma Dorf). 1638 loeti Vihma küla (Wehma kyllo) all üles vaid kaks peremeest Wehma Puntz ja Wehma Jaack. Külanimi võib olla kujunenud talupoja lisanimest veel varasemas suures Pikkjärve külas. Vana külanime meenutab Karula mõisas Vehmerjärv (Vehmer- ‹ vehm + järv). Vihmjärv Kolskis võiks olla nime saanud Vihma külaga seotud maakasutussuhte järgi. Vihma küla pole seal paiknenud, kuigi varem on just Vihmjärve nime mõjul ka seda oletatud. Vrd Karula1, Lüllemäe, Rebasemõisa. – ES
BHO: 126, 188; EAA.1297.2.1:17, L 15;  EAA.3724.5.2803, L 1; EAA.567.3.67:28, L 26p; Mellin; PA I: 130; PA II: 324; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 32; RGADA.274.1.174:931, L 927; Uustalu 1972: 46

Kasaritsa-`ritsa ~ -sse›, varem ka Vana-Kasaritsa Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Kasseritz, 1592 Kazarycza, 1627 Kasaritz, 1684 Gambla Kasaritz Hoff, 1798 Alt Kasseritz.  C2
Kasaritsa mõis rajati samanimelise vakuse asemele vahemikus 1588–1592. XVII saj keskpaigas jagati mõis kaheks nimedega Vana- ning Vastse-Kasaritsa. Alates XVII saj lõpu mõisate reduktsioonist oli tegemist kroonumõisatega. 1920. a-tel tekkis mõisakeskusse Vana-Kasaritsa asundus, mis 1977 nimetati Kasaritsa külaks, kuna siin paiknes ka Kasaritsa vallamaja, hilisem külanõukogu keskus. Mõisa nimi pärineb Kasaritsa külalt, varasemalt vakuselt. Külanime ulatust on hajatalude asustuses määratletud muutlikult. XVII saj keskel ulatus see praegusest Kusma külast Sika külani, kattes kogu hilisema Vana-Kasaritsa mõisa maa. XVIII saj ja XIX saj alguses ulatus Kasaritsa küla Kusmalt Meelikuni, siis jagati Vana-Kasaritsa mõisa hajatalusid Kasaritsa, *Kaugjärve ja Kurvitsa (↑Sika) küla vahel. tsa-lõpuline nimi on moodustatud ne-liite mitmuse vormist (*kasaridsõq). Vana isikunime päritolu on tundmatu. Soome perekonnanimede Kasari ja Kasurinen puhul on oletatud, et tuntud Christiani mugandustest Kasten, Kassen, Kasse või algnimest Cassian(us) on moodustatud ri-lõpuline tuletis. Nimed on küllalt vanad, nt 1467 Magnus Kassarist, 1470 Uoti Kassari. Pole ka võimatu, et see nimi pärineb turgipärasest nimest Kasari, mida võidi kasutada nii lisanime kui ka eesnimena ja mis võis Võrumaale levida keskajal slaavlaste vahendusel. Vrd Kasari. – ES
BHO: 196; EAA.308.2.178; EAA.567.2.782; EAA.1865.2.83/10; Mellin; Rev 1624/27 DL: 88; Roslavlev 1976: 3; Sukunimet 1992: 182

Kaseküla [kaseküla] ‹-`külla ~ -sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), ? 1320 Caskennenne, 1478 Kasenkull (vakus), 1798 Kasse.  C3
Nime aluseks on puunimetus kask : kase + küla. Kui XIV saj kirjapanek on tõepoolest selle külaga seotud, siis on nimi lähtunud loodusnimest, kus varasema -nina on asendanud -küla.MK
Bfl: I, 35; LGU: I, 524; LUB: II, 672; Mellin

Kasispea [kasis`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Kasispa Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispe By, 1637 Kaßkißpee, 1699 Kasipaby, 1798 Kassispa.  B2
Kasispea küla esineb ajalooallikates 1580. a-tel (enne 1587), kui seal oli kolm peret, sh Lasse Merten. Kasispea on pää-lõpuline nimi, mille algusosa on olnud puunimetuse kask mitmuslik vorm, nagu on näha ka esimesest kirjapanekust. Sama etümoloogia annab L. Kettunen, kuid pakub ka välja seost nimega *Kassine : *Kassise (nagu Kassisaba, nii ka Kassipää), pidades seda siiski pigem rahvaetümoloogiaks. Kasispea rannal kasvas kaski just neemenuki kohal. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest, kusjuures neem-sõna tähistab teravat kaugele merre ulatuvat maanina. Küla jaguneb kolmeks otsaks: Karuots lõunas, Peebuots põhjas ja Pügalaots ehk Pügala või Pügalaküla läänes (külast kaugemal asuvad metsapered). Mõnikord esineb ka Idapooltots.MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 2–3, 206–207; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66–67, 83–85; Vilbaste 1956: 111, 131–132

Kastja [`kastja] ‹-sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Päri mõis), XVI saj I veerandil Kastya kulle, 1583–1589 Casteykell, 1689 Casteby, 1782 Kasja, 1798 Kastja, 1913 Kastiaso.  C2
Nime päritolu on ebaselge, vrd kasi : kasi ’kevadine niiskus mullas’, kast : kasti ’karp, laegas, ruum rehealuse otsas või kõrval, sillaalune palkidest tugiehitis, harkadra kast’; järelosa -ja võib tuleneda sõnast -jõe. Küla asub Kasari jõe kaldal. Kastjaga on 1977 liidetud Jõeääre küla (koh aj Jõõpre, ? 1798 Joeäärsed talud, 1844 Joeere talu, 1913 Jöerwe). Vrd Kasti. – MK
BHO: 197; EAA.1.2.941:464, L 456; EAA.1864.2.IV-8:269, L 266; EMS: II (9), 800, 811–812; KN; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:130, L 44p; Schmidt 1844

Kastmekoja [`kastmekoja] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kastmõkoda-`kotta~ `Kastmõ`kua ~ `Kastmõkülä ~ `Kastmõ, rahvakeeles ka Sousti Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1582 Kastmut, 1627 Kassmah, 1714 Kastmakoast (seestütlev), 1744 Kasmakodda, 1796 Kastmakodda, 1923 Kastmekoa.  C3
1582 kuulus Vana-Kastre mõisale, 1627 Mäksa alla. J. Simm oletab, et kui a nime varasemate kirjapanekute algusosa lõpus on ebatäpsus, siis algusosa oleks kaste : kastme, mis ei sobi aga tähenduslikult. Kui koda on hilisem lisand, siis on nimes Kastme ~ Kastma ehk kokku sulanud kaste + maa, mis sobiks hästi koha asukohaga madalatel maadel. Esimene Simmu etümoloogia ei tule vist arvesse, sest vaevalt on tegemist märkimise ebatäpsusega, kuna a on nime algusosa lõpus enamikus varasemates kirjapanekutes. Teine etümoloogia on võimalik, koda : koja (murdes kua) liitubki nimele alles XVIII saj kirjapanekuis ja siis ka mitte kõigis. Tähelepanuväärne on aga see, et külanimi esineb rahvapäraselt nimetavalisena, seda kuni tänapäevani välja.MJ
Mellin; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 54; Rootsmäe 2016: 631–632; Simm 1973: 38, lisa 39–40; Simm 1977: 111–112; ÜAN

Kastna1 [`kastna] ‹`Kastna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kasna Tõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas, mõis, 1364 Caskenenne, 1560 Kasskeuel, 1638 Kasken, 1797 Kastna (mõis, küla).  B2
Küla on kuulunud keskajal Saksa ordule ja ostetud Pärnu linnale 1565. Kastna mõis, Pärnu linnamõis, on rajatud XVII saj. Küla säilis mõisa kõrval. 1920. a-tel tekkinud Kastna asundust hakati nimetama Kastna-Merikülaks, u 1939. a-st Lahe külaks; 1977 liideti see Kastnaga. Kastna nimi on lähtunud loodusnimest: kask + nina ’neem’. 1977 liideti Kastnaga osa ↑Vaiste külast, kus asus mõis.MK
BHO: 197; EO: 335; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; LUB: III, 1002; Mellin; Stackelberg 1926: 245

Kastna2 [`kastna] ‹-sseVänküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1624 Kassanda (talu), 1638 Kassma, 1797 Kastna (talu), u 1900 Кастна (küla).  C1
Nime päritolu on ebaselge. Kui oletada, et algne on lihtnimi, siis võiks nime esimese kirjapaneku põhjal võrrelda sõnadega kasvand, kasvandane ’kasvaja’. Sama kirjapaneku põhjal on võimalik aga nime analüüsida ka kaheosalisena Kassan+da, kus algusosa tuleneks ikkagi omastavalisest kasv-sõna vormist, vrd a-tüvelisi kasvama, kasvatama, kasvandik, ja -da võiks olla lühenenud sõnast taga. Kastnaga on 1977 liidetud Asunduse (1970) ja Vanaaseme (1922; 1839 Wannaasseme talu) küla. Vrd Kastna1. – MK
BHO: 197; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15

Kata [kata] ‹-leKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Tuhala mõis), 1241 Katal, 1413 Kattel (küla, mõisaase), 1726 Kattas (küla), Kattaweski Tönno (talupoeg), 1782 Katta Külla, 1796 Katta (küla, veski).  B2
Põlisküla, mille maadel on Tuhala jõe valgalal Tuhala karstiala (teise nimega Kata karstiala), kus huviväärne on suurvee ajal üle ajav Nõiakaev. 1413 mainitud mõisaase on XVI saj-ks kadunud. 1447 on mainitud veskit (tänapäeval Kataveski talu). Nime lähtekoht ei ole selge, oletusena võib välja pakkuda lähtumise isikunimest (nii oletab ka L. Kettunen), vrd nt Catu. 1977 liideti Kataga osa ↑Võivere külast, samuti Kabeliküla. 1770. a-tel lasi Tuhala mõisa omanik krahv Karl Mellin Kata lähistele kabeli ehitada (1796 Karls Kapelle, mille kõrval on ka kõrts). Kabeli kõrtsi ja kabeli enda järgi hakati ümbritsevat asulat hüüdma Kabelikülaks.TL
Bfl: I, 112; EAA.1864.2.IV-1:531, L 510p; ENE-EE: IV, 386; EO: 75; EVK; Joh LCD: 414–415; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 309; Stoebke 1964: 35

Kaukvere [`kaukvere] ‹-`verre ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Püssi mõis, Tudu mõis), 1732 Kaugwere Niggolas (hajatalu), 1796 Kaukwer, u 1900 Каукферъ (küla).  A1
XX saj algul nimetatud ka Tudu-Kaukvere külaks vastukaaluks Püssi-Kaukvere külale; eristavad täiendid on mõisate järgi. Püssi-Kaukvere liitus pärast 1945. a Tudu-Kaukverega. Kaukvere asub Tudust idas metsas, võimalik, et -vere ees on algselt sõna kauge. L. Kettunen tunneb seda veel talunimena. Eesti vere-lõpuliste kohanimede algusosa on sageli isikunimi, kuid siinne külanimi võib olla algselt teise järelosisega. On võimalus samastada nimega 1726 Püssi mõisas esinenud lisanimi Kautjärv (Kautjerw Hinrich, Kautjerw Niggolas), sel juhul oleks tänapäeva nimes -järve asendunud osisega -vere, nagu mõneski teises nimes on juhtunud, ka vaheldus t ~ k pole kohanimedes haruldane. Kaukverega on 1977 liidetud Jõepere (u 1900 Юэперъ). Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi, Kautla. – MK
EAA.3.1.469:888, L 889; EO: 291; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 155

Kauru`Kauru ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1638 Cauro killa, 1797 Kauer (küla ja kõrts), 1839 Kauro.  B2
1977–1997 oli liidetud Tapikuga. Külanime tähendussisu jääb hea lahenduseta. L. Kettunen on andnud nimevasteks kaur (~ kaul) : kauri ja isikunimed Kaur : Kauri ning Kauril (‹ Gavril). Rutikvere mõisa piirkonnas esines XVIII saj lisanimi Kawa, 1744 ka külanimena Kawa, võimalik, et Kauru küla nimes peegeldub see lisanimi, eriti, kui oletada, et see oli algselt liitnimi, mille järelosa võis olla näiteks aru või ka -vere. 1583 on Tapiku ja Tamsi kandis kirja pandud küla Kawrowier, millest oleks lühenemisel mõeldav Mellini Kauer. 1638. a Kaoferrby ja Cauro killa on ilmselt sama küla. Siiski võis Kaur(u) esineda Arisvere küla all lisanimena juba varem (1586 Jan Kaul ja Rein Kor).MK
EAA.567.3.108:28, L 27p; EAN; EO: 189, 336; KNAB; Mellin; PA IV: 17, 67; Rev 1638 II: 149, 153; Rücker

Kause [`kause] ‹`Kause ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kaose Hanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Voose mõis), 1585 Kowsse (küla), 1590 Kaus, 1591 Kause och Wananurme, 1689 Kausaby, 1798, 1844, 1871 Kause.  A3
1977–1997 oli ametlikult Hanila osa. Võimalik, et külanimi pärineb isikunimest, vrd mugandit Kaus mehenimest Nikolaus. Kause loodeosa tuntakse Vananurme nime all, küla on mainitud varem ka koos ↑Ridasega (1564 Wånhanurmm). Omaette külana esines ta allikates XIX saj II pooleni (1844 Wannanurm). Vrd Kausi. – MK
EAA.1.2.932:165, L 150; EAN; KN; KNAB; Mellin; Nissilä 1956: 228; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:9; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:45, L 58; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SK I: 92

Kausi-leVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1712 Kaisa Thoma Andrus (talupoeg Pikauulitsa külas), 1726 Kausi Andres (talu Kesu küla all).  A2
Külanimi võib pärineda isikunimest, kuid on ka võimalik, et näitab päritolu Kause külast, vrd KausNikolaus. Vrd ka isikunime Cayse. Kausi küla põhjaosa, mis nüüd on jagatud Kesu ja Ojapere vahel, nimetati varem Pikauulitsa külaks (1712 Pitkulitz, 1798 Pikka Ulitza). Mõnes allikas on Kausi ja Pikauulitsa loetud samaks külaks. Vrd Kaisa, Kause. – MK
EAA.3.1.448:365, L 614; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66

Kautjala [`kautjala] ‹-`jalga ~ -sseJürküla Harju maakonnas Rae vallas, mõis, sks Kautel, 1470 Kowtialke, 1505 Coetjall, 1697 Kautialg hoff, 1725 Cautell.  C4
Külast on teateid XIV saj-st. Mõis eraldati Raest 1690. a-tel; küla kadus. Mõis kuulus Tallinna linnale ja selle asutustele. 1920. a-test Kautjala asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi on ehk pärit isikunimest, kuid algusosa tähendus jääb hämaraks. jala-lõpulisi nimesid on Jüri khk-s teisigi, vrd Vaskjala, Lehmja (*Lehmjala).PP
Beiträge 1874: 204; Johansen 1925c: 49, 75; Joh LCD: 542; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 337; TLA.149.4.336

Kavadi järv Rõujärv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1630 Kiweste Jerw, 1638 Kywaste Jerw, Kywast Kylla, 1684 Kiwesck Jerw, XIX saj Kavati järv.  A2
1880 Uue-Saaluses kolmest järvest kokku paisutatud järve nimi esines varem järverühma põhjapoolsema järve nimena ja ühtlasi Saaluse mõisa eelkäijaks olnud küla nimena. 1627. a revisjon nimetab sama järve Pustacke, mis oli ka 1684 järve kaldal leiduva talu nimi. Tõenäoliselt on järv saanud nime ste-lõpulise vana külanime järgi. -ste ja -di (*KivasteKavadi) vaheldumist esineb Lõuna-Eesti kohanimedes küll, kuid miks on nime alguses toimunud muutus *kiva- › kava-, jääb ebaselgeks. Mõisa laienemise tõttu kadunud küla esineb veel Mellini kaardil 1798 nime all Salusse. Kui küla algupärane nimi on olnud *Kivaste või *Kiveste, sisaldab see tõenäoliselt sõna kivi. Vrd Kiva. – ES
 EAA.308.2.177, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 176; Roslavlev 1976: lisa 3

Kavaru-leTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Pootsi mõis), 1624 Kawar (talu Pootsi mõisa all), 1797 Kawer.  A3
Nime tähendussisu on ebaselge. Võib-olla on nimi ühendatav Kaava, Kaave, Kaavi nimedega, millele L. Kettunen on võrdluseks toonud eesti keelest kava ’skeem’, kavatsema ja lume kaaved ’õhukeselt langev lumi’, kaave ’kummitus’; järelosa on aru ’kõrge kuiv maa’. Kavaruga on 1977 liidetud Lembra (u 1900 Лембра) ja Sepa küla (u 1900 Сеппа). Omaette paigad on Künnima (vanemas häälduses Küünimaa, 1731 Kynymah Jürry, u 1866 Кюнима) Kavaru ja Lembra vahel ning Seljaküla (u 1866 Селья) Sepast põhjasMK
BHO: 204; EAN; EO: 46, 268, 269; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 24; RGADA.274.1.193:537, L 531p

Kavastu1-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kedre-leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Roosna mõis), 1591 Keddeuer (küla), 1598 Keddeuer by, 1798 Keddre.  B4
1977–1997 oli Leediküla osa. Nimi on olnud algselt vere-lõpuline. Algusosa aluseks on võib-olla sõna kesi : kee ~ kede ’väliskest, nahk, kest, sõkal’, kus sarnaselt idamurdelise omastavaga on veel säilinud omastava käände sulghäälik.MK
BHO: 209; EAA.1.2.937:61, L 61; EAN; EMS: II (10), 1044; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:100, L 97

Keedika-sse›, kohalikus pruugis Kiidika, kirjakeeles varem ka Keediku LNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Kedik, 1598 Kedekes by, 1798 Ködik.  B3
Keedika mõis, mis oli algselt Uugla karjamõis ja eraldati sellest 1800, on nimetatud küla järgi. Keedika mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Keedika külaga. Nimi võib iseloomustada maapinda, vrd keedik : keediku, keedigu ’vesine või allikane maa’. Keedika vana küla mõisast lõunas on varem olnud Pürge (1726 Purgi, 1844 Pürge). Keedika põhjaosa on Reitsla ehk Keedika-Tagametsa (külana 1598 Reitzla by, 1726 taluna Pürge küla all Reitzla Michell, 1871 Reitla). Endise Keedika asunduse läänepoolseid vanu talusid on nimetatud Kapeti külaks.MK
BHO: 209; EAA.1.2.937:52, L 52, 52p; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 160; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Keelva [`keelva] ‹-sse ~ -leKeiküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Volkonski (Käesalu) mõis), 1591 Kyllewel (küla), 1613 Kilewaby, 1615 Killowaby (küla), 1620 Kiellowa by, 1689 Kollwaby (külas Kölfwa Mick, Matz, Caffer ja Jurgen), 1796 Keelwa.  C4
Küla on olnud Karjaküla ja Käesalu all. P. Johansen on Keelva nimega samastanud vabatalupoja nime 1562 Mich Kelefelde. Sellest lähtudes võis algne eestikeelne nimi olla *Keelevälja. Sõna keel on olnud kasutusel maastikuterminina millegi väljaulatuva kitsa osa kohta (maakeel, metsakeel). Vrd ka keel ’kiil’. On ka võimalus, et nime aluseks on isikunimi, Pakri mõisahärra nimi XIV saj oli Clawes Kele. 1977 liideti Keelvaga ↑Sitpeksi küla.MK
Almquist 1917–1922: 285; EAA.1.2.938:7, L 6; EAA.1.2.940:972, L 957p; Johansen 1951: 203; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:417, L 167; Wd

Keemu-leKseküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, karjamõis (Matsalu mõis), ? 1598 Kennemeky, 1798 Kemo (kõrts).  A2
Hiljemalt XIX saj I poolest oli Keemu karjamõis (1844 Kaemo, 1893 Kemo, hilisemates allikates ekslikult Känno, millest on tuletatud eestikeelne vigane Kännu). Mõisa lähedal on olnud Keemu kõrts. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla, mis 1970. a-teks oli jagunenud kaheks (I ja II). 1977–2014 oli liidetud Matsalu külaga. J. Koit on Keemuga samastanud 1598. a kirjapaneku Kennemeky. Lisanimi Kähmo ja Kehmo oli alal levinud juba XVII saj, Saastna talupoegade hulgas näiteks Kehmo Andrus. XVIII saj on Karusel Keemu esinenud lisanimena, mis võis näidata päritolu Keemu külast, nt Õekülas 1782 Kemo Endrick (sama mees 1795 Kechmo Endrik), 1795 Paga mõisa all vabadik Kemo Ado Tonnis, Matsalu mõisas Kemo Ann. Lähedane lisanimi esineb 1726 Petaaluse külas (Kegmo Adam). Tõenäoliselt on nime lähtekohaks isikunimi, vrd ka soome lisanime Keimo, mille taustal on sõna keimeä ’uhkustav, enesearmastaja jne’. Kui 1598. a kirjapanek käib Keemu kohta, siis vrd ka isikunime Kenn + mägi : mäe.MK
EAA.1.2.943:589, L 612p; EAA.1864.2.IV-9:274, L 261p; EAA.1864.2.V-64:7, 93, 102, 204, L 6, 94p, 103p, 205; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 113; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:10; SPK: 149

Keeri-leNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas, mõis, sks Kehrimois, 1582 Kiry, 1627 Keri Moysa (küla), 1796 Kerri mois (küla ja karjamõis).  B2
Ajavahemikus 1784–1795 eraldati Keeri Tähtverest eraldi mõisaks. 1920. a-te alguses tekkis ka sama nimega asundus, mis sulandus kokku külaga. Külanimi tuleneb järve nimest. Vrd Keeri järv. – EE
BHO: 211; EM: 94, 151; EO: 182; Marand 2001–2004: I, 52; Mellin; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 140; Uuet 2002: 264

Kehala-sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Kupna mõis), 1241 Hælæ, 1281 Kelæ, 1554 Kegel, 1621 Kehel, 1796 Kehhal.  A1
P. Johanseni arvates tuleks esmamainingut lugeda *Kele või *Kælæ. Ka Viru-Nigula kirikukihelkond oli vahemikus 1345–1453 tuntud Kehala nime all (Keel), tõenäoliselt asuski kirik siis Kehalas. L. Kettunen on nime tuletanud sõnast keha ’kere, põhi- või keskosa’, mis võis olla ka isikunime osa. Kehala põhjaosa on tuntud Karuoru nime all, XX saj alguses oli see omaette küla. Kehalaga on 1977 liidetud Saueaugu (1716 Saue Auko Andres, 1796 Sauauk, 1844 Sauaugo, u 1900 Соосаугъ) ja Sooaluse küla (u 1900 Сооалузе).MK
EAA.3.1.451:103, L 74; EAN; EMS: II (10), 946, 947; EO: 72; Joh LCD: 200, 343; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

KehilaKehila ~ -sseKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1570 Keuell, 1696 Kehhala, 1798 Kähhila.  B3
L. Kettunen on Kehala nime pidanud tuletiseks sõnast keha, mis on võinud esineda isikunime või selle osana. Sõna tuleks kõne alla ka Kehila puhul, vrd Eestis XV saj isikunimed Keue(n), Keuepoicke.MK
EO: 72; Mellin; SK I: 93; Stoebke 1964: 37

Kehtna [`kehtna] ‹`Kehtna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kehkna Rapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kechtel, 1470 Kectel, 1485 Kechtenell, 1798 Kechtel, Kechtna M.  B4
Alevik on tekkinud Kehtna riigimõisa ümber põhiliselt XX saj, varasemast ajast on mainitud üksnes samanimelist mõisat (teateid 1470). Kuigi nimes võib ehk eristada tüve *keht- ja liidet -n(a), jääb nime päritolu ebaselgeks.PP
Bfl: I, 353, 1278; EO: 147; Joh LCD: 395; Mellin

Keibu-leRisküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Vihterpalu mõis), erts Keip, 1275–1285 Kaypenkoya, Kapenkayo (kaev?), 1402 Kaypennkayue, Kaybenkayue (küla), 1798, 1844 Keibo.  A1
XIII saj lõpul oli mainitud Läänemaa ja Harjumaa piiril olevana, 1402 oli küla juba Harjumaa piires – Läänemaa piir oli nihkunud läände. Külanimi on olnud kaheosaline, järelosis kaev : kaevu (kaju). Algusosa lähtub isikunimest, vrd Keibe, Keiben, Caibo, Kaybe, Kaiben, 1519 Lauri Keypepoyck. Keibu külaga on 1977 liidetud ↑Moosi ja ↑Ristna küla, 1930. a-tel olid eraldi külad veel Kobru (erts Kobers ~ Kåbes, XVI saj vabatalupoeg Kobber Andres, 1615 Kobro, 1798 Kabbro) ja Maissoo küla (erts Maisve, 1871 Maiso, u 1900 Майссо). Vrd Kobru. – MK
Hoppe 1997; Johansen 1951: 231; KNAB; Lagman 1964: 62–63, 65; LUB: III, Reg 498b, 439b; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 32, 33, 37

Kemba-le›, kohalikus pruugis ka Kembaküla Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1592 Kempe Andresz (isikunimi), 1694 Kempa (talu), Kiempa Hans (isikunimi), 1699 Kiemba, 1798 Kemba (karjamõis).  B3
XVIII saj lõpul võttis Kõnnu mõis Kemba hajatalu endale karjamõisaks. Pärast mõisate jagamist 1920 asutati Kemba lähedale mõisamaadele mitu talu. Alguses Kõnnu asunduse osa, sai Kemba 1930. a-teks omaette külaks. Külas on Kemba talu, mille kohal olnud rahvajutu järgi vana Kemba mõisa viinaköök; küla saanud nime mõisa järgi. Nime tähendus on ebaselge, algselt esineb see isikunimes. Küla maa-alale jääb endine Tõldjõe kõrts (1694 Tellijöggi krogarn Jörgen, 1725–1726 hajatalu Toljöggi Hans, 1798 Toljöggi). Kembaga on 1977 liidetud ↑Uurita küla. Vrd Kõmmusselja. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 1808, 294; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 374; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 132

Keravere-`verre ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Rannamõisa mõis), keskajal Kereuer, 1530 Kerever, 1689 Kerrefer Byy, 1798 Kerrafer.  A1
Keskajal oli küla Haapsalu toomhärra tulumaa, hiljem on küla kuulunud Rannamõisa alla. Nime lähtekohaks võib olla kera ’kera, pundar, tihe põõsastik’ või ka kere ’keha, juurtega puutüvi’, kere ’puukoorest või laudadest kalurihütt’; ’niinmatt, rogusk’. Vrd Kerema. – MK
Ariste 1938b: 13; BHO: 217; EAA.1.2.941:379, L 387; EO: 119; EVK; Läänemaa 1938: 272; Mellin; Wd

Keri1-sse ~ -lePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Huuksi mõis), 1586 Kierti, Kirre oder Kerti (küla), 1726 Kerry, 1796 Kerri.  A4
XVII saj lõpul ja XVIII saj algul kuulus küla Huuksi mõisa alla. Keri nime etümoloogia on ebaselge. Kerivere (õieti Kärivere) puhul on L. Kettunen toonud vasteks keri ’rattake’. Pigem on nime lähtekohaks isikunimi, Kier(t), Kehr on esinenud isikunimena. Vrd Kerita. – MK
EO: 294; Mellin; Rev 1586: 78; Rev 1725/26 Jä: 121; Ungern-Sternberg 1912a: 39

Keri2-le›, kohalikus pruugis ka Keri`saar-`saarde›, kirjakeeles varem ka Kokskeri Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 Kupcken, Kocxschaer (Blaeuw), 1645 Kougskär, Kougskiär, Koughskär (Månsson; kaardil Kucksker), 1751 Kokskar (Homann), 1798 Kärimaa, 1893 Kääri-maa (Wd), 1923 Kokseri (Kokskeri); rts Kockskär, Kokskär, sks Kokschär.  A1
Eesti põhjapoolseim punkt. Saarel on tuletorn, mille ehitamist alustati 1718, alaliselt töötas see 1724. Eesti Keri pärineb rootsi nimest (vrd skär ’kari’), ent viimase algusosa päritolu on keerukam. XVII saj esinevad Kougschär, Kaugschär võiksid seostuda eesti sõnaga kauge (*Kaugesaar). Rootsi saarestiku Kock-algulisi nimesid on tõlgendatud sõna kock ’kukk; peenis’ abil. Juba Blaeuw’ merekaardi ajal oli saare seljandikul kivikuhil, mille kuju võis nime aluseks olla. Eelkõige kehtib see paralleelse vähendusliitega esmamainingu Kupcken kohta. Nimi esineb sageli ka kujul Koggskär ja seda on seostatud sõnaga kogg ’hansalaev’. Kuid Keri pole üldse kogetaoline, pigem on tegemist hoopis kaugel asuva skääriga, kaugekariga. Vrd siiski lähedasi Eesti kohanimesid mujal. Vrd Keri1, Kerikutsi. – MJ
BHO: 244; Blomqvist 2000: 65–66; Eesti väikesaared 2009: 54–55; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 38, 40, 41; Johansen 1951: 174; Mellin; Puhk 1996: 112; Vilberg 1919: 2; Wieselgren 1951: 114–116, 119–120, 220; ÜAN

Kersalu [`kersalu] ‹-`sallu ~ -sseHMdküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Keila mõis), 1392 Kirczel, 1436 Kirtzelke, 1477 Kyssel, 1562 Kyrsele by, Kyrsala, 1796 Kirrisal; erts Kirsala.  B4
1392 kinnitas Clawes Kele poolteist adramaad vabatalupojale Nitcze Berndes szoene tho Kirczel. Sellest arvatakse kujunenud olevat Kersalu küla. Hilisemal ajal on küla kuulunud Keila mõisa alla. Külanimes on vaheldunud järelosisena -selg ja -salu. Nime algusosis liitub ilmselt Kiri-nimedega.MK
BHO: 218; Hoppe 1997; Johansen 1951: 203–204; Mellin

Keskküla2 [`keskküla] ‹-`külla ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1712 Keskyll (küla), 1726 Keskell Ado, Kesküll Hindrich, Kesküll May (talupojad Velise mõisa all), 1798 Keskül (küla).  B2
1977–1997 oli Velise osa. Nimi lähtub sõnast kesk ’keskmine’. Vrd Keskküla1. – MK
BHO: 221; EAA.3.1.448:366, L 615; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 65

Keskvere1 [`keskvere] ‹-`verre ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Keskfer, XVI saj Keskefer, 1591 Käskfäre (küla), 1798 Kæskfer (mõis).  B1
XVI saj oli küla Haapsalu toomhärra tulumaa, XVII saj kuulus Keskvere mõis Haapsalu krahvkonda. 1726 oli Keskvere mõisa all kaks küla, Keskvere ja Kesu. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Keskvere nimega vrd kesk ’keskmine’. Külaga on 1977 liidetud Aruküla (1798 Arrokül, u 1900 Арокюля). Vrd Keskvere2, Pöide-Keskvere. – MK
BHO: 221; EO: 319; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:163, L 162

Kesu1-sseRidküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Keskvere mõis), 1589 Kesse, 1598 Kesso by (küla), 1798 Kässo.  A1
1977–1997 oli ametlikult Ehmja osa. Nimega võib võrrelda sõnu kesu ’vilets’ või kesu ’sõkal’. Vrd Kesu2. – MK
EAA.1.2.937:74, L 74; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:14

Kidise-sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Mõtsu mõis), 1478 Kideszoll, 1542 Ian Kiddin (üksjalg), 1726 Kiddise Jahn, 1798 Kittis.  B1
Võimalik, et algne oli loodusnimi, vrd kidihein, kidehein ’kukehari’, kide ’kõhn, kidur’. Nime järelosa võis olla algselt salu.MK
EMS: III (11), 38, 39; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 128; Stackelberg 1928: 160

Kihelkonna-Liiva-leKhkküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Loona mõis), u 1900 Лійва (küla), 1923 Liiva, kuni 2017 Liiva.  B4
1977–1997 oli Vedruka osa. Hargtäiend Kihelkonna- (valla järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Tõenäoliselt talu- või lisanimest tekkinud külanimi (vrd Kihelkonnal 1617–1618 Lyva Risti), lähteks ilmselt liiv : liiva. XVIII–XIX saj on kohta kutsutud ka Pajukülaks (1798 Pajokül, 1856 Pajokülla). Küla idaosa on nimetatud Araste külaks (1695 Harakuß Lüll, 1731 Haraste Redick). Kihelkonnal on olnud ka teine Liiva küla Lääne-Saare vallas, mis on liidetud Lümandaga.MK
 EAA.3724.5.1999, L 1; EAN; KNAB; Mellin; SK I: 27, 183; ÜAN

Kihlepa [`kihlepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Kihleba ~ Kihleva Audküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1500. a-tel Kihlema (mõisake), 1624 Kyhlema, 1797 Kichlepä, 1839 Kihleppkülla.  A2
Nime on võimalik analüüsida Kihle + papea, viimane on asendanud varasema maa. L. Kettunen on pidanud Kihle-osist sõna kihl : kihla ’pant, kihlvedu’ mitmuse omastavaks, kusjuures sel puhul oodatavat tugevat astet ei pea ta sõnaühendi puhul kohustuslikuks. Tänapäeval on siiski tugev aste valitsev. Kihlepa põhjaosa tuntakse õigeusu kiriku järgi Uruste nime all (vrd seal 1684 Uroße Hans). Vrd Kihlevere. – MK
BHO: 226; EAA.308.2.218:146, L 143p; EO: 277; KN; Mellin; Rev 1624 PL: 31; Varep 1957: 56

Kihmla [`kihmla] ‹-sseHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Kiumbala, 1491 Kemel, 1524 Kemekul, 1621 Kembla, 1637 Kichmala, 1871 Kiimla.  B4
Kuulus XV saj Padise kloostrile, 1491 müüdi aga lahustükina Anija mõisnikule Soiele. Sellest tuli tüli, 1522 ostis klooster küla tagasi ja sestpeale oli küla Raasiku mõisa all. Varaste nimekujude järgi võib olla tegemist la-, 1524 ka küla-lõpulise nimega. Nime algusosa päritolu on ebaselge. Kihmlaga on 1977 liidetud Uusküla (1564–1565 Uskyle by, 1690 Uhskylla By, 1798 Uskülla).MJ
Bfl: I, 376; BHO: 224; EAA.1.2.931:236, L 229; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 77;  EAA.1.2.C-III-31;  EAA.1.2.C-III-40; Joh LCD: 436–437; LCD: 46r; Mellin; Schmidt 1871

Kiili-leJüralev Harju maakonnas Kiili vallas (Kurna mõis, Sausti mõis).  C4
Kiili muudeti 1977 alevikuks, 2008 aleviks. Nimi on pandud Kiili kõrtsi (1844 Kili), varasema Kiili pere (1782 Kuily Jürri) järgi, selle lähteks on olnud talupoja lisanimi. Soome perekonnanime Kiili on peetud rootsi laenuks (rts kil ’riba, siil(u)’) või ladina isikunime Virgilius mugandiks. Varasem nimi kuni 1977 oli Veneküla (1798 Wen̄ekülla), nimetatud selle järgi, et pärast Põhjasõda asus sinna elama venelasi (revisjonides kajastuvad al 1782. a-st). Varem kuulusid Veneküla maad Lähtse küla alla. ¤ Keiser Peeter I ajal olnud kord vürst Menšikov Eestimaa kuberneriks, tema toonud Sise-Venemaalt Moskva ja Jaroslavli kubermangust oma mõisadest vene talupoegi Saustisse ja Kostiveresse. Saustis on Vene küla ja mõnede vene nimedega talud ja saunad. Ka inimestel vene liignimed, kuna nüüd inimesed kõik eestistatud on. Aastat 30 tagasi oskanud veel vanemad inimesed vene keelt. Praegu enam mitte keegi. (1914)PP
KM: E 49020 (3) – 1914; Mellin; Schmidt 1844; Sukunimet 2000: 220; Tärk 2010: 7, 62

Kiisa2-leTorküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Tammiste mõis), 1638 Kysa Hanss, 1683 Keiße Hans, Keiße Juri (talupojad Tammiste mõisa all), 1797 Kisa (küla).  C1
1638 ja 1731 oli Kiisa talu *Vahakose külas (1624 Wahkosk, 1638 Wahhankuss). Talunimi oli XVIII saj juba asendamas vana külanime: 1731 Wahakusse oder Kiesaküll. 1977–1997 oli Vainu küla osa. Kiisa nimi on arvatavasti tekkinud talunime vahendusel isikunimest. Kiisa talusid on Eestis arvukalt. Vrd lisanime lähtekohaks olevaid isikunimesid Kies, Kys, mida L. Tiik on pidanud mugandeiks täisnimest Giesebert. Vrd Kiisamaa. – MK
 EAA.308.2.21, L 1; EAA.1000.2.947:3, L 3p; EAA.1865.3.232/4:11, L 11p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 20; Rev 1638 II: 36, 37; RGADA.274.1.193:319, L 314p; Tiik 1977: 286

Kiisa3-lePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Heimtali mõis), 1858 Kisa (talu), u 1900 Киса (talu).  B2
Külana nimekirjas 1945. Nimi pärineb talunimest, mis Heimtali hingeloendisse ilmus alles 1858. Kiisa küla hõlmab endise Piitre ehk Peetri karjamõisa (1797, 1839 Peterfeld, u 1900 Петерфельдъ) ala. 1977 liideti Kiisaga ↑Kärgiste ja Matsi (1935 Matsa). Kiisat koos laiema alaga, sh Matsi ja Piska, kutsuti 1930. a-tel Alakülaks. Vrd Kiisa1. – MK
EAA.1865.3.214/2:53, L 51p; KNAB; Mellin; Rücker

Kiissa [`kiissa] ‹`Kiissa ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kiisa Trmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas (Avinurme mõis), 1796 Kisa (talu), 1811 Kiesa.  A3
1977–1997 kuulus Änniksaare küla alla. Nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest, mis varasemates kirjapanekutes esineb kujul Kiss, Kies, Kys jms. Varem võis küla olla *Kiisasaare nime all (1758 Kisasaar, XVIII saj Kiesosahr, 1834 Kisasaar).PP
KNAB; Mellin; PTK I: 67

Kiiu-Aabla [kiiu-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-`Aab`lahteKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Habbelach, 1535 Habel zu Kida, 1538 Habela zum Hofe Kidy, 1637 Kyo-Abell, 1798 Kioabla, 1844 Kiohabla, 1871 Kioabla.  C2
1977–1997 oli Aabla küla osa. Kiiu mõisa alla on kuni XVIII saj lõpuni Juminda poolsaare lääneosas kuulunud kolm küla: Tammistu, Leesi ja pool Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, nendevaheliseks piiriks oli Aablaht, millest põhja pool oli Kiiu-Aabla, lõuna pool Kolga-Aabla. Kiiu-Aabla oli neist tõenäoliselt vanem ja ka suurem. Rahvapärimuse järgi on Põhjasõja järel katk hävitanud enamiku inimestest ja siis on tulnud siia inimesi Soomest ja Venemaalt. Seetõttu on küla nimetatud ka Venekülaks. Vrd Aabla, Kolga-Aabla. – MJ
BHO: 227–228;  EAA.1.2.C-I-5; EVK; Joh LCD: 254; Johansen 1951: 160–161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 134–135

Kikaste-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas (Kavastu mõis), ? 1582 Kikastwer, 1585 Kikas, 1638, 1839 Kikast, 1796 Kikastus, u 1866 Кикастъ.  B1
XVII saj I poolel on mainitud, et varem asunud küla asemel karjamõis. XIX saj keskpaiku oli küla veel olemas, ent ilmselt mõisastati sama sajandi teisel poolel. 1920.–1930. a-tel loeti Kavastu asunduse osaks, 1939. a paiku tehti eraldi külaks. Vahepeal eksisteeris vaid Kikaste asundustalu. See asunud esimesena maa-alal, mille nimi oli Kikaste väli. Mitmuse omastavas ste-liitega kohanimi tuleneb lõunaeesti sõnast kikas : kikka ’kukk’ ja võib viidata algsele isikunimele. 1977 liideti Kikastega Saeveski küla, endine karjamõis (1839 Saeweski, hiljem sks Saghof, üheverstakaardil Сайвики (Икастъ), sulgudes vigane nimi viitab Kikastele). Kikaste piiridesse jäävad loodes ka Savikoja talud ja Siugsoo (küla 1945).EE
Eesti TK 42; Eesti TK 50; EM: 97; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KN; KNAB; Mellin; PA I: 106, 196; Rev 1638 II: 242; Rücker; Uuet 2002: 109; Vene TK 126

Kikepera raba [kikepera raba] Kõp, Saa, Torsoo Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1544 Kikebersche gebrockte, 1797 Kikkeperre Soo.  B2
Nimi on pandud Kikepera küla järgi. Vrd Kikepera. – MK
BHO: 226; LGU: II, 977; Mellin

Kikivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kikevere Äksküla Tartu maakonnas Tartu vallas (Vesneri mõis), 1582 Kikiwier, 1601 Kykywer, 1727 Kikkewerre Jürri (veski), 1811 Kikifere (talu Vedu mõisas).  A4
Praeguse nime sai küla uuesti 1977 Kikivere veski järgi. L. Kettunen on nime sidunud sõnaga kikas : kikka. V. Palli arvates ei sobi see häälikuliselt hästi, vahest oli kikas murdeti ka ilma as-lõputa või tuleb seletusi otsida muudest sõnadest, nt kikk(is) ’ülespoole suunatud’. Kuni 1977 oli Kikivere nimi Metsküla (1796 Metsa), ent Kikivere nime kasutati aeg-ajalt veski ümbruse talude kohta ennegi.PP
EAA.1865.2.163/10:9, L 9; Mellin; PA I: 109; PTK I: 68, 139

Kiku`Kikku ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Jõepere mõis), 1241 Kicko (küla), 1416 Kykko, 1694 Kick, 1726 Kicko.  B1
Põlisküla kuulus Jõepere mõisa alla, enne selle eraldamist Saksi mõisa alla. Nimi oli välja kujunenud juba XIII saj, selle aluseks on L. Kettunen oletanud isikunime või lähtumist sõnast kikk : kiku ’tükk’. Hilisemal ajal on Kiku esinenud talunimena Saaremaal, Pärnu-Jaagupis ja Väike-Maarjas. Kiku lähedal loodes on endine Orapere küla, rahvapäraselt ka Peruküla. Kikuga on 1977 liidetud Kõrbse (1796 Kärpse, 1871 Körpse) ja ↑Polli küla.MK
EAN; EO: 65; Joh LCD: 428; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 73; Schmidt 1871; SK I: 102

Kildu-leSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1586 Kilda Ancz bobol (vabadik), 1683 Kildo Hanß (hajatalu Vastemõisas), 1923 Kildu (veski).  B1
Hajatalust ja veskist alguse saanud küla nime lähtekohaks on Viljandimaal esinenud mehenimi Kild, vrd XVIII saj-st Loodi mõisas toapoiss Kild. Lisanimena esineb 1587 ka Olustveres (Kildo Janus nowo, arvatavasti hilisem Killu talu). Ametlikuks külanimeks sai siinne Kildu 1977, kui liideti Ketu ja ↑Lituvere küla. Nimele häälikuliselt lähedased sõnad on kild : killu, kild : killa ja kilt : kilda. Ketu kujunes külaks hiljemalt XVIII saj (1724 hajatalud Ketto Peet ja Ketto Mart, 1797 Ketto, u 1866 Кетто), 1638 oli Taevere mõisas Sarwa külas talupoeg Ketto Sim, 1816 on Taevere mõisa all mainitud neli Ketu (Ketto) lisanimega talupoega. Vrd Kildemaa. – MK
EAA.567.3.99:14, L 14; EAA.1865.3.209/4:5, L 9; EAN; KNAB; Mellin; PA IV: 197, 235; Rev 1638 II: 103; RGADA.274.1.182/1:15, L 8p; Vene TK 126; ÜAN

Kipastu-sse›, kohalikus pruugis ka-deRanküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Valguta mõis), 1627 Kippetus, 1638 Kippastokyllo, 1796 Kipposta.  C3
Rühma tähistava stu-liitega kohanimi pärineb oletatavasti sõnast *kipane, mis on samatüveline ja sama tähendusega kui kipakas ’kärsitu, läbematu’. Tänapäeva küla piiridesse jääb lõunas endine Maarja karjamõis (sks Marien, 1826 Marienhof).EE
BHO: 228; EMS: III, 184; KN; Mellin; Rev 1624/27 DL: 148; Rev 1638 I: 103

KirasteKiraste ~ -sseTõsküla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Kirrestekulle.  B1
Küla on mainitud XVI saj teise nimega (1560 Tollias, 1624 Kirrast koos Tolli taluga). Kira esines lisanimena mitmel pool ümbruskonnas, nimega võiks võrrelda sõnu kirane : kirase, kiratse, kõhna-kirane ’vilets, armetu, hale’. Vrd ka kire ’krõbe, kuiv, kõrbenud’, kire ’pehme, vesine maa’. Kirastega on 1977 liidetud Teoste (1797 Teost) ja Viruna (u 1900 Вируна metsavahikoht), mis 1970. a-tel olid liidetud (Viruna-Teoste). Vrd Kiratsi. – MK
BHO: 228; EAN; EMS: III (11), 197–198; KNAB; Mellin

Kirbla2 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kirla ~ `Kerla Kirküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Kirbla kirikumõis, Seira mõis), 1519 Kirpever (küla), 1534 Kirckver, 1549 Kirrever, 1565 Kiriffer by, 1798, 1844 Kirrefer.  B2
Küla on kuulunud XVI saj Lihula ametkonda, hilisemal ajal Seira mõisa alla. Tundub et p-aines nimes on algne. Sel juhul vrd isikunimesid Kerbo ~ Kierpo. 1534. a kirjapaneku ajal oli ka kirik tükk aega olemas olnud, selle mõjul võis tekkida kirjapanekusse k, vrd kirk ’kirik’. Nimi on olnud algselt vere-lõpuline, selle osise on asendanud la-liide.MK
BHO: 230; EAA.1.2.932:4, L 2; EAN; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 33; Schmidt 1844; Stackelberg 1928: 114

Kirbla3 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sseHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Laatre mõis), ? XVI saj Corbelenn, 1504 Corbeles, 1511 Kurbelle, ? 1518 Korbolitz, 1560 Korbenkul, 1638 Kuerbely, 1797 Kirbel (mõis); läti Ķirbēni, Ķirbeļi.  C2
Piiriküla Kirbla on külana mainitud 1970, liideti 1977 Laatrega. Kirbla mõis (sks Kürbelshof), mis oli Laatre mõisa kõrvalmõis, ja põhiosa Kirbla külast jäi Läti poolele. Nime lähtekohaks võiks olla kõrb : kõrve, kui õ-d oleks tänapäeval edasi antud i-ga nagu oletab ka P. Johansen. Vrd Kirbla2. – MK
BHO II: 312; Johansen 1937: 59; KNAB; LGU: II, 37; Lvv: II, 225; Mellin; Rev 1638 II: 79

Kirbu1-le›, kohalikus pruugis-lõKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Karula mõis), 1627 Kirpo Wessky, 1716 Kirpu Rein, Kirpo Ott, 1805 Kirbo Gust, 1909 Langensee (kõrvalmõis), 1949 Кирбу (küla).  B2
Tänase Kirbu küla maal oli väga pikka aega tegemist Pikkjärve külaga (1582 Pikierwe, 1798 Pikjerw). Kuni 1809. a-ni kuulus küla Iigaste mõisa alla, seejärel müüdi Iigaste mõisa lõunaosa Karulale. Kirbu oli tõenäoliselt veski- ja talukoht Pikkjärve idapoolses otsas sissevoolaval ojal. Kirbu talu oletuslikku asukohta oli juba XVIII saj rajatud Pikkjärve (sks Langensee) karjamõis, mis sai ametlikult Karula mõisa kõrvalmõisaks. Kohalikus pruugis jäi kasutusele Kirbu karjamõisa nimi. Tänapäeval on Pikkjärve küla nimi kehtestatud Pikkjärve teises, läänepoolses otsas, kuhu Iigastele kuulunud ajalooline Pikkjärve küla XVII-XVIII saj ulatus ainult hajataludena põhjakaldal. Talu- ja veskinimest külanimeks arenenud Kirbu on päritolult tüüpiline talupoja lisanimi. Vrd Kirbu2, Pikkjärve2, Väheru. – ES
BAL: 667; BHO: 126; EAA.1297.2.1:27, L 24p; EAA.567.2.428:3, L 2p; Mellin; NL TK 25; PA I: 69; Rev 1624/27 DL: 162

Kirikla-sseHagküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Hageri kirikumõis).  C2
Kirikumõisa alale tekkinud küla; praeguse nime sai 1930. a-tel, varem oli Hageri-Kirikuküla, ka Hageri-Kirikuvalla küla. 1977–1997 oli Kernu küla osa. Hageri kirikumõisat on mainitud 1586, seda on eesti keeles nimetatud ka Rootsivoori mõisaks (1798 Rotsiwar).PP
KNAB; Mellin

Kirikuküla1 [kirikuküla] ‹-`külla ~ -sseLihküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula kirikumõis), 1923 Kiriku.  A2
Kirikuküla on nime saanud sellest, et kuulus Lihula kirikule, sealsed talupojad maksid makse kirikuõpetajale. 1782. a revisjonis on küla märgitud kui Strand dorff und dorff Tallo meggi, külas leidub ka lisanimena Tallo. Hiljem oli külas Talu saun ning kaks Talu talu. Mellini kaardil 1798 on kohale märgitud Lasi, ilmselt hilisema Kirikuküla Laasu talu järgi. 1977–1997 oli Kirikuküla ametlikult Suitsu küla. Suitsu on paik küla loodetipus Tuudi jõe ääres (1855–1859 Суйтсо). Tänase Kirikuküla neid osi, mis kuulusid varem Lihula mõisa alla, nimetati Äärenurga külaks (1855–1859 Эренуркъ), see liideti Kirikukülaga pärast 1940. a-id.MK
 EAA.298.2.71, L 2; EAA.1864.2.IV-9:495, L 459p;  EAA.298.2.71, L 2; KN; KNAB; Mellin

Kirikumäe [kiriku`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kerigu`mäe ~ `Kerko`mäe Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kirckmeggi Pustus, 1684 Kirkenne Peep, 1688 Kirckmeggi Ifwan, Hinno, 1782 Kerkoma Iwann, 1820 Kerrikomäe (küla).  B3
1688. a oli talu kahe poolemehega, külaks hakati pidama XIX saj. Nimi on saadud Liivi sõja ajal 1560. a-tel Petseri kloostri poolt ehitatud õigeusu kiriku järgi. 1638. a on teade varemetes kirikust. Küla, kirikut ja Kirikumäe järve on varem nimetatud teise nimega, mis kuulub algupäraselt järvele (1561 Огіяръ, 1588 Ahirewo, 1627 Ayha järv). O. Roslavlev on pakkunud eksliku tõlgenduse *Hagujärve. Vene keele häälduse eripära tõttu annab aga Огіяръ edasi sedasama nime mis muudki üleskirjutused: *Ahijärv. Hiljem on järve nimetatud juba Kirikumäe järveks. Mellini kaardi kirjapanek 1798 Kerkomä oder Peddez S. tähtsustab järve kui Pedetsi (Pedejä) jõe algust. Kirikumäe külaga on 1977 liidetud Pundsu (Punsu) ja Tõlva küla (1638 Telwa Iwan). ¤ Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vahtsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni pääväni Kerigumäe järves selle, et siäl ollõv selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu. Vana rahvas kõnõlõsõ, et ildaaigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanalõ rahvalõ tähes ollu. Kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakkas sadama. See järv um Vastseliina keriku mant lõunõ poolõ kaia ja kerigu mant um sinnä 9 versta maa vana Marinpurgi suurt tiid minnä. (1903) Vrd Ahijärv, Ähijärve. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:19, L 18p; EAA.1271.1.224:15, L 477; KM: H II 71, 344 (2) – 1903; Mellin; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 161, 168, 174; Roslavlev 1976: 6, lisa 3; Truusmann 1897a: 40

Kirila-sseTürküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Mündi mõis), 1591 Kiriola (küla), 1615 Kirla, 1796 Kirila.  B1
XVII saj algul kuulus küla kroonule, hiljem on olnud Mündi mõisa järgi. 1977–1997 oli jaotatud Kriilevälja ja Mündi vahel. Kirila nime algusosa liite -la ees on tõenäoliselt väga vana isikunimi või selle osa, vrd XIII saj isikunimesid Kyrianus, Kyriawanus.MK
EAA.1.2.938:32, L 31; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:461, L 19; Stoebke 1964: 38

Kirimäe [kiri`mäe] ‹-leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Kirrimeggi, 1522 Kiremäggi, Kirimegge, 1565 Kyremechi, 1586 Kirremecke.  A4
Mõis on P. Johanseni andmeil eraldatud 1422 Võnnust, teistel andmetel on mõisa kohta teateid al 1569. Mõisa kõrval kagus säilis samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 liideti Kirimäe külaga. Tõenäoliselt on Kirimäe nime algusosa aluseks Kiri-alguline isikunimi, vrd ka kiri ’kirju’. Kirimäega on 1977 liidetud ↑Kuundra (Rid) ja ↑Maalse küla ning Roosna asundus. Viimane sai nime Roosna mõisalt (sks Rosenhof, 1798 ka Nurms), mis rajati XVII saj ja oli hiljem Kirimäe mõisa kõrvalmõis.MK
EAA.1.2.930:39, L 38p; ENE-EE: IV, 544; Johansen 1951: 259; Mellin; Rev 1586: 62; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:16, 17

Kirivere1-`verre ~ -ssePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1624 Kyrryfer, 1638 Kyrifer (küla), 1797 Kirrefer.  C3
Võimalik, et nimega on samastatav 1583 Kirima küla Pilistvere lähedal ja 1599. a kirjapanekud Kirima (külas ka taluperemees Marc Koik), Macz Koith z Kirimeru. Kui nii, siis võis nimi algselt olla maa- või mäe-lõpuline. Kiriverega on 1977 liidetud Mändla (1839 Mendila, u 1900 Мяндла) ja Paluküla (1721, 1797 Pallo). Vrd Kirimäe. – MK
EAN; KNAB; Mellin; P XVI: 301, 302; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 155; RGADA.274.1.171/1:202, L 199p; Rücker; Vene TK 126

Kirna2`Kirna ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Suure-Lähtru mõis), 1539 Henno Kirno (üksjalg), 1591 Kirna (küla), 1597–1598 Kirnw (küla), 1620, 1689 Kirnby, 1798 Kirno, 1913 Керна, 1922 Kirna (Kerne).  B1
Nimi on olnud u-tüveline, vrd kirn : kirnu. Siiski võiks ka Kirnu nimede puhul arvesse võtta võimalikku laenu keskülemsaksast: kürn ’veski’, isikunimi Kirn(er) ’mölder’. Vrd Kirna1, Kirna3. – MK
Almquist 1917–1922: 297; EAA.1.2.937:72, L 71p; EAA.1.2.941:1633, L 1623p; Heintze-Cascorbi 1933: 304; Kallasmaa 2012a: 190–191; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:140, L 138; Stackelberg 1928: 133

Kirumpää [kirum`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Kiräppää ~ Kiräbä-le ~ -hePlvküla Võru maakonnas Võru vallas, linnus (Võru mõis), 1340 Kiriempe, 1368 к Кирьепигѣ, 1369 Кирьипигоу, 1406 от Кирьяпиге, 1410 Kirimpe, 1447 poola Kieremperskim, 1534 Kyrempe, Kyrgenpae, 1558 Kirienpee, 1627 Kyrrenpoe, 1765 Kerrenpi, Kirrenpi, 1798 Kirumpa; sks Kirrumpäh.  C1
Tartu piiskopile kuulunud linnust on nimetusega castrum esmakordselt mainitud 1322. XVII saj revisjonidest näeme, et linnusepiirkond kattub üldjoontes Põlva kirikukihelkonnaga. Kirumpää oli keskaegse ja varauusaegse administratiivüksuse peamine nimi. Veel 1757. a Põlva kiriku personaalraamatus on hilisemaid Vana-Koiola kroonutalupoegi liigitatud Kirjenpah alla, kuigi linnus ise asus sellel ajal juba taas erakätesse läinud Võru mõisa maa-alal. Nimi koosneb linnusenimedes tavalisest järelosast -pää ja algusosast, mille omastava käände ajaloolist n-lõppu on juba varakult vaheldatud m-iga. Pihkva kroonikate kirjapanekutes seda käändelõppu enam pole, nagu ka kohapealses häälduses tänapäeval. Algusosa on uurijad väheste eranditega pidanud isikunimeks. Nagu kirjapanekutest näha, on selle tüvevokaaliks kujunenud u üksnes saksa traditsioonis, alates Abraham Orteliuse atlasest 1574. Kuna ka varased Vene allikad näitavad kolme erinevat tüvevokaali, võis selleks tegelikult olla ä, nii nagu rahvasuus praegu. L. Kettunen on alusena oletanud sõna *kirja (*kirjä), mis võib olla olnud ka isikunimi ja mida on peetud läänemeresoome vana isikunimesüsteemi korduvaks elemendiks. Teine, raskemini tõestatav võimalus on, et see nimeosis oli laadivahelduslik *kirki : *kirjen, tänapäevakujul kirg : kire, mille arhailisem tähendus on ’kuumus, tulelõõm’. Pole teada, kas 1534. a keskalamsaksa kirjapanekus võis g juba j-häälikut tähistada, nagu see hiljem tavaline on. Kirg : kire analoogiale kurg : kure võiks põhineda linnusele kõige lähemal paiknenud küla nimi *Kurenurme XVII–XVIII saj. Kolmanda võimalusena on pakutud Kirumpää nime lähtekujuks *Keräjänpää ’kärajate pidamise koht’, mida tuleb pidada põhjendamatuks.ES
BHO: 231; EAA.3147.1.172:8, 244, L 4p, 215p; EO: 159; LGU: I, 323, II, 599, 600; Mellin; Rev 1624/27 DL: 55; Stoebke 1964: 132; Tulnola 2005: 8

Kiruvere-`verre ~ -sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Paunküla mõis), 1371 Kirievere, 1417 Kirover (küla), 1726 Kirrowerre Hans (talupoeg), 1796 Kirrefer (karjamõis), 1871 Kirrower.  A2
L. Kettunen võrdleb nime algusosa sõnadega kirju ja kiruma. Tõenäolisem on aga, et nimi lähtub isikunimest, vrd nt Kyrro. Vrd Kirivalla, Kiruma. – TL
Bfl: I, 119; BHO: 229; EO: 294–295; Joh LCD: 893; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 304; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 38

Kitseküla1 [kitseküla] ‹-`külla›, kirjakeeles ka Kitse Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1767 Kitse K., 1795 Kitzeküll, 1796 Kitse, 1834 Kitsekülla, 1925 Kitse.  A2
Nimi pärineb talupoja lisanimest (1638 Kitze Rein). XVIII saj-ni oli küla tuntud Mõrajärve nime all (1431 Morajerwe, 1536 Moragerwe), arvatavasti on seda nimetatud ka Ojakülaks (1582 Haye, 1638 Hayokylle, 1713 Ojakühla).MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 39; Simm 1973: 43, lisa 46; Simm 1977: 112–113; Tartumaa 1925: 476

Kiuma [`kiuma] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Kioma Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1498 Kimo, 1543 Kyuma, u 1900 Кіома.  A2
Vana küla, mis on oma nime saanud Kiuma mõisalt. Kuigi 1498 ja 1543 on mainitud küla nime, võis see küla asuda pigem ↑Kiumamõisa kohal. Praegune Kiuma küla on XVII–XIX saj kirjas olnud Kärevere nimega (1627 Kerrefehr, 1757 Kerrawer, 1798 Kerrefer, 1839 Kerrafer). Samas on selles külas XVIII saj rühm Kioma lisanimega peremehi. Kärevere näib olevat külanimi, mis tekkis asustuse laienemisega vanast asustuskeskusest lõuna poole, endisele metsamaale. Kiuma vald hõlmas al 1890. a-test Kiuma ja Varbuse mõisavalla. 1933 ühines Kiuma vallaga Kähri vald. Mõni aasta enne 1938. a suurt vallareformi nimetati Kiuma vallamajaks endist Kähri vallamaja Tännassilma külas. Kiuma lõunaosas Puskaru piiril asuvad Viira talud, mida 1930. a-tel ajuti loeti omaette külaks. Kiuma idaosas teisel pool Hatiku oja paiknevad Lepä ja Naadimõtsa talurühmad, mis varem kuulusid Kähri mõisa alla. Vrd Kiumamõisa, Kärevere2, Kärevere3. – ES
BHO: 228; EAA.3147.1.172:159, L 139p; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rücker; Vene TK 42

Kiumamõisa [`kiuma`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-hePlvpaik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Kioma, 1495 Küemahe, 1498 Kimo, 1543 Kyuma, 1627 Kyvimoisa oder Kyhama, Koehamahoff, 1638 Kioma.  A1
Kõige varasemates allikates on mainitud küla, mille juurde kuulus ilmselt samanimeline mõis. XVII saj-st alates on nimetatud eraldi mõisat ja kahte küla: *Koorvere ja *Kärevere. Viimane on praegune Kiuma küla Kiumamõisast lõuna pool, samas kui Kiumamõisa on Aarna küla osa. Tõenäoliselt paiknes algselt Kiuma nime kandnud asula just hilisema mõisa ümbruses. 1627. a kirjapilt Kyvimoisa (*Kivimõisa, st ’veskimõisa’) näib olevat kõlaliselt sarnane rööpnimi Kyhama nimele. Kuigi häälikuliselt ootuspärane, ei saa väita, et Kiuma nimi oleks *Kivimõisa lühenemise tulemus. Talunimed, mis 1805 on kirjas Kiioma kujul, viivad järeldusele, et nimi hääldus ilmselt pika i-ga ja i lühenemine põhjustas III välte kujunemise häälduses. Sellisena on Kiumamõisa ja Kiuma nime algupära tundmatu. Nimi erineb teistest ümbruskonna vanadest külanimedest ka kõlaliselt, võimalik, et ma-lõpp viitab hoopis slaavi algupärale. Liitsõnalise päritolu variantidest oleks esimene kivi + mäe – koht, mis asub mäe otsas vesiveski suhtes, võib-olla selle piirkonna esimese vesiveski suhtes. Teine võimalus, mida kirjapanekud toetavad, oleks Kiho + mäe, kus Kiho ~ Kihu on lõunaeesti vana isikunimi, mis on üle kandunud küllalt paljudesse talunimedesse. Mõisat on varem eesti keeles XVII–XVIII saj omanike perekonnanime Plater järgi nimetatud ka *Laatrimõisaks (1798 Latri M.). Vrd Kiideva, Kiivera, Rosma, Toolamaa. – ES
BHO: 228; EAA.567.2.699:2, L 1p; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 62; Rev 1638 I: 152

Kiva-leHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis, Karula mõis), 1697 Kifwi oija (kolm talu ja jõgi), 1796 Kiwioja, 1871 Kiwwa (talu?), 1895 Кива, 1931 Kiiva.  B2
Vainupea jõest lääne poole jääv osa Kiva külast kuulus Karula, idapoolne Kandle mõisale. 1782 on Kiva talu loetud Pajuveskile kuuluvaks. Talu ja küla nimi tuleb jõenimest, mis 1697. a kaardil on kujul Kifwi oija (praegune Vainupea jõgi). Kiva nimi tuleneb sõnadest kivi + oja. Kiva koosseisu kuulub lõunaosas endine Palli küla (1871, 1931 Palli), mille nimi tuleb Ariste järgi isikunimest Pall : Pallu ~ Palli.MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; EO: 102; ERA.T-6.3.1120, L 3; EVK; KNAB; Mellin; Tarvel 1983: 105

Kiviloo [kivi`loo] ‹-leHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Fegefeuer, 1241 Kiulo, 1415 Kyvilo, 1694 Kiwila, 1798 Kiwwilo (küla).  A1
Mõisana mainitud 1322, piiskopilinnusena 1474, orduajal oli Tallinna piiskoppide lauamõis. Mõis asus Harju-Jaani khk-s, Kiviloo küla ajalooline tuumik Kose khk-s praeguse Lükati küla piires (liideti millalgi pärast Teist maailmasõda suures osas Kiviloo asundusega). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiviloo ja Lükati külaga. Praegune Kiviloo küla hõlmab oma tuumikus endist mõisasüdant ja asundustalusid. P. Johansen peab nime lähtekohaks sõnapaari kivine loo (’pinnas’) ehk kivi-loo. L. Kettunen usub, et nime tähenduse selgus on seda lühenemise eest kaitsnud, kuigi rahvasuus on see võinud olla lühem (nt ühel vanal kaardil olevat kõrvuti nii Kiviloo kui ka Kivilu). Ta möönab siiski, et kuna nime vanemad kirjapanekud on üsnagi erinevad (1414 Kyvel, 1442 Kyvelle, 1541 Kyffellekülle jne), ei pruugi nime tulenemine sõnast lood : loo ’paepealne maa, alvar; saareke’ olla täielikult kindel. Mõisa saksakeelne nimi Feg(e)feuer ’puhastustuli’ tuleneb Johanseni järgi nimest *Väägevere (vrd TMr Väägvere), olles eesti kohanime (1322 Neghenor, ilmselt *Veghevvor, 1413 Vegevur) saksakeelne rahvaetümoloogiline edasiarendus. Kivilooga on 1977 liidetud Kaugemäe (1690 Kaugmeggi By, 1844 Kaugumae talu) ja Kännuküla (1922 Kännu). Vrd Lükati. – TL
 EAA.1.2.C-III-31; EAA kinnistud; EM: 57; ENE-EE: IV, 571; EO: 114; Joh LCD: 435–436; KNAB; LCD: 41v; Mellin; Schmidt 1844

Kivilõppe [kivi`lõppe] ‹-sseTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vana-Suislepa mõis), 1624 Kiwelep, Kywelep, 1638 Kiblep, 1798 Sobonin̄a oder Kiwwilep.  B3
Küla on tekkinud varasema Järveküla (Jarwar) põhjapoolsest piirkonnast Võrtsjärve ääres, kus 1583 on olnud veski. Sellele viitavad nimed Mieldry Piep ja Mik Mielnik. 1585. a revisjonis oli juba kaks Järveküla: nimetatud isikud jäid Tarvastu vakusesse kuuluva küla alla, lõunapoolsem küla kuulus Suislepa alla. 1601. a revisjon märkis samuti ühe veski olemasolu. 1624. a revisjonis oli esmakordselt külanimi (Kywelep) ning mainiti, et varem oli siin üheksa talupoega, nüüd vaid kaks. 1693. a kaardil on talupojad Kivi Mats (hajatalu küla lähedal) ja Kiwi Petter (üks küla taludest). Nagu Suislepa puhul, võiks -lõp(p)e tähendus olla ’lõpp, ots’, vaadates Järveküla või Soe küla poolt. Algusosa tuleb ilmselt talunimest, viidates veski olemasolule (vesi kiviveski), või ka maastiku omapärast, milles on kaldaastangud, kivine rand ning kaks silmapaistvalt suurt kivirahnu (Kalevipoja ja Vanapagana kivid). Kivilõppe põhjaosa talud on tuntud Nälgu nime all. 1798 mainitud Sobonin̄a on külast põhja poole jääv soine maanina Suupa nukk, mis paikneb Suupa ehk Nälgu soo kõrval. Vrd Järveküla, Suislepa. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Mellin: V; PA IV: 143, 185; Rev 1601: 128–129; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 119; Tavast, Raukas, Moora 1983: 364–373

Kivi-Vigala-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, 1782 Alt & Stein-Fickel (Vana- ja Kivi-Vigala), 1795 Groß- oder Stein-Fickel, 1844 Steinfickel.  B2
Küla on nime saanud mõisalt. Kivi-Vigala mõis oli XIX saj Vana-Vigala mõisa kõrvalmõis. Mellini kaardil 1798 on Kivi-Vigala lihtsalt Wiggola M. Revisjonidest nähtub, et talupoegade jagunemine Vigala-nimeliste mõisate vahel oli küllaltki kaootiline, XVIII saj oli toimunud mitu immissiooni (protseduur, kus kellegi pärand või maavaldus läheb ühelt isikult teisele). Näib, et XVIII saj revisjonides sks Alt-Fickel võis märkida Vanamõisat, sellele kuulus ka Vanamõisa küla. 1638 on mainitud Vigala ja Vanamõisa mõisaid viimase kohta täpsemalt osutamata, seega võib see ka mõni muu Vanamõisa olla. Mellinil on Wan̄a-Wiggola siiski tähistamas praegust Vana-Vigalat. Nime täiend Kivi- on tulenenud kas Uexküllide poolt XV saj rajatud kivist vasallilinnusest või ka veskist, mida võidi kutsuda kiviks, igatahes on möldrit mainitud 1726. Kivi-Vigala oli 1970. a-tel alevik, al 1977 küla. Vrd Vanamõisa9, Vana-Vigala, Vigala. – MK
Bfl: II, 482; EAA.1864.2.V-67:59, L 58p; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66

Kloodi-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Peuth, 1796 Klodi M.  B4
Mõis on rajatud XVII saj alguses; Jost Klot sai läänistuse 1618. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa eestikeelne nimi tulenebki omanikuperekonna Clodti (Klot) nimest. Saksakeelse nime Peuth sai mõis Päide küla (1241 Pæitis) järgi. Vrd Päide. – MK
Eisen 1920: 80; Joh LCD: 528; KNAB; Mellin

Kobilu-sse›, kirjakeeles varem ka Kobiluse Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1495 dorp to Kobelisz, 1627 Koblitz, 1796 Kobbilius, 1839 Kobbila; sks Kobbilo (karjamõis).  A2
Karjamõisa kohta on teateid XIX saj II poolest. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega kobima, kobisema, sm kopelo ’kohmakas’ jt, eitamata seejuures halvustava sisuga isikunime võimalust. Vanemad kirjapanekud võimaldavad oletada kohanimevariante järelosistega -la või (-line :) -litse, võib-olla ka -ste. Liited toetavad kohanime isikunimelist algupära (vrd XV saj Kopoi). Kobiluga liideti 1977 osaliselt Karjalepiku küla. ¤ Vanasti Kabeliküla, oli olnud varem surnuaed, surnuluud tulevad välja, sakslased muutsid – Kobilu (1958).EE
BHO: 160; EM: 95, 153; EO: 115, 116; KN: 1958; LGU: I, 596; Mellin; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker; Stoebke 1964: 166

Kobru-leRisküla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Munalaskme mõis), 1555 Kobbro (talu), 1565 Suremets eller Kober (külas elas Willam Suremettz).  A2
Ristil on kaks Kobru küla, üks asub kihelkonna loodeosas Vihterpalu mõisa alal ja on liidetud ↑Keibuga, teine asub metsade taga Padise ja Riisipere piiril ning on kuulunud Munalaskme mõisa alla. P. Johansen on esimest küsimärgiliselt pidanud Kibru tütarkülaks. Johansen on Kibru külaga samastanud 1402 Kubbernes, Kubbernisse, 1438 Eskil van Kubber, kuid need on tõenäolisemalt selle Kobru küla mainingud, mis asus Keibust idas. Johansen on ilmselt kaks küla segamini ajanud. XVI saj esineb lisanimena, vabatalupoeg Kobber Andres on samuti samastatav Keibu-lähedase Kobruga. Padise piiril olev metsaküla Kobru (Mellinil 1798 arvatavasti Koiro), mis on külana säilinud tänapäevani, võis kanda varem rööpselt teist nime *Suuremetsa. Esmamainingu talunimi võis märkida päritolu teisest, Vihterpalu Kobru külast. Munalaskme Kobru küla piires on veel varasemad, 1930. a-tel olnud külad Larvi (1871 Larwi, u 1900 Ларви) ja Riidika (1871 Riddepikko). Vrd Kobruvere. – MK
Bfl: I, 1425; EAA.1.2.931:80, L 73; EAA.1.2.934: 188, L 186; EAA.1.2.938:6, L 4p; EAN; Johansen 1951: 230; KNAB; Mellin

Kodasema2-leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas (Harku mõis, Hüüru mõis), 1457 Coddesam, 1586 Kottafam (lugeda Kottasam – kaks talu), 1687 Kodasme, 1796 Koddaassem.  A4
Liideti 1977 Vatsla külaga. 1586. a dokumendis mainitud koos Hüüru veskiga Hüüru küla all, kuid eraldi nimega. Küla on peetud kuulunuks ka Harku mõisa alla, võib-olla ekslikult. 1687 on Kodasme nimetatud Hüüru all. Ka 1726 on mõlemad Kodasema talud Hüüru mõisa all: Kodda assim Jahn, Kodda assim Mart. L. Kettunen on selle nimetüübi puhul toonud vasteks koda, kodu, nime tähenduseks ’koduase’, V. Pall seletab nime sõnadega koda + aseme. Kodasema nime on vahel segi aetud Kotermaaga (ajalookirjanduses esineb see arvatavasti ekslikult Kotipere nime all), mis asus Tallinna–Paldiski maantee lähedal Harku järvest lõunas samanimelise talu kandis. Selle koha varasemad mainingud on 1551 Kottiper (talu), 1615 ja 1620 Kåttopär, Kåttoper (Harku mõisa küla), 1687 Kottoper, Kottoperre, 1732 Kottiperma m. (mõis), 1798 Kottiper (karjamõis ja kõrts), 1844 Kotti ja 1909 Kotterma (kõrts). Vrd Kodesmaa. – MK
Almquist 1917–1922: 288; BHO: 236; EAA.1.2.938:14, L12p; EAA.1.2.940:806, 807, 894, L 790, 791, 879p; EO: 124, 246; Johansen 1929: 74; Mellin; PTK I: 75; Rev 1586: 118; Rev 1725/26 Ha: 175; Schmidt 1844; Tallinn 2004: I, 240; Thor-Helle 1732: 312

Kodavere2-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kõdavere Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Kadrina mõis, Kodavere kirikumõis), 1582 Kohawer, 1796 Koddafer.  B2
Küla on mainitud koos kihelkonnaga selle esmamainimisest alates. Kihelkonnale nime andnud külanime seletust vt ↑Kodavere1. 1977 liideti Kodaverega Tedreküla (1722 Tödderkullast).PP
KNAB; Mellin; PA I: 114; PTK I: 237

KohalaKohala ~ -sseRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Tolks, 1489 Tolckes (küla ja mõis), 1732 Kohhala (mõis).  C3
Mõisast on teateid 1489. a-st. 1920. a-test Kohala asundus, al 1977 küla. Liitmistega hõlmas 1977 Kohala ka vana Kohala küla mõisast edelas, ent 1997 eraldati see ↑Kohala-Eesküla nime all. Mõisa eestikeelne nimi pärinebki varasemalt külalt, mis osteti Toomla mõisalt XVI saj. Kohala mõisa saksakeelne nimi Tolks viitab algsele külale (1241 Tolkas), mis vahemikus 1726–1744 mõisastati. Kohala piiresse kuulub praegu Vanamõisa küla (1726, 1796 Wannamois, u 1900 Ванамойза), mis liideti 1977. Kohala lõunaosa nimetatakse endise kõrtsi järgi Lambasabaks; P. Johanseni järgi asus seal varem *Määri küla (1241 Mauris, 1520 Meggers, 1694 Meyers). Vrd Koila, Kohala-Eesküla. – MK
Bfl: I, 365; BHO: 600; EO: 77; Joh LCD: 461–462, 498; KNAB; Mellin: 121; Rev 1725/26 Vi: 121

Kohatu2-sseKul, Märküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Kohhat, XVI saj I poolel Cohatto Oloff (vabatalupoeg), ? 1529 Koath (veski), 1689 Kohatta, 1798 Kohhat (mõis).  A4
Kohatu mõis eraldati Vaiknast ajavahemikus 1726–1733. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti Kohatu külaga millalgi pärast 1940. a-id. Mõis oli Kullamaa, küla Märjamaa khk poolel. L. Kettunen on nime puhul kaheldavaks pidanud võrdlust soome nimega Kuohatti ja toonud võrdluseks eesti kohitsema, kohitud, kohitu, kuid tunnistab isegi, et i-lisi vorme nimest ei ole. Seejärel toob ta kohatu ’ebasobiv, ilma kohata’, mis tema arvates sobiks isikunime täiendiks. Kohatuga on 1977 liidetud Laane ehk Käändalaane (Kul, 1945 Laaneküla, varem Käända asundus). Küla piiresse jäävad endine ↑Käända ja Kütke mõis (Kul). Viimane oli Kohatu mõisa kõrvalmõis. Vrd Kohatu1. – MK
EAA.1.2.941:1644, L 1634p; EAN; EM: 83; EO: 247; Hansen 1900: 179; KNAB; Mellin; Stackelberg 1928: 192

Kohtru [`kohtru] ‹-sse›, rahvakeeles ka `Kohtruma Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Nurtu mõis), 1591 Kochtor (küla), 1689 Kocktro kulla, 1782 Kohtra, 1798 Kochtra.  C2
Küla asus varem Nurtu jõe lõunakaldal koos, on hiljem mõnevõrra hajunud. Nimi jääb ebaselgeks, see näib olevat lühenenud, tõenäoliselt võiks seda analüüsida kaheosalisena Koht+ru. Algusosale võib nime tänapäevakuju põhjal võrdluseks tuua sõna koht, -ru on lühenenud mingist järelosisest, eesti kohanimedes on selleks tavaliselt aru.MK
EAA.1.2.941:1655, L 1645p; EAA.1864.2.IV-9:126, L 128p; EVK; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:244, L 65p

Koigi1`Koiki ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Koik, 1564 Koyke (küla), 1796 Koik (mõis).  A1
Koigi külla rajati Mäo mõisa karjamõis 1750, 1757 sai see iseseisvaks mõisaks. 1920. a-test asundus (1930. a-tel nimetatud ka alevikuks), 1977. a-st küla. Nimi põhineb isikunimel Koik. Eristamaks siinset küla teistest samanimelistest, on Ubakalu kõrtsi järgi küla kutsutud ka Ubakalu-Koigiks. Ubakalu oli ühtlasi Koigi mõisa juures olnud küla nimi (1564 Ubbokall, 1796 Ubbakal, u 1840 mõisastatud). 1977 liideti Koigiga Ugametsa küla (1712 Ugametz Hanß). Vrd Koigi3. – MK
BHO: 240; EAA.3.1.448:102, L 139; EVK; KNAB; Mellin; Ungern-Sternberg 1912b: 70

Koigi-Väljaküla [koigi-väljaküla] ‹-`külla ~ -sseJaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Reina mõis), 1798 Wälja M., 1855–1859 Велья (küla), u 1900 Вялья, kuni 2017 Väljaküla.  A2
1977–1997 oli liidetud Tagaverega. Tagavere all on juba 1592 mainitud talupoega Welly Hanß. Välja mõis (sks Niethof) rajati XVII saj. XVIII saj lõpuks muutus see Reina mõisa kõrvalmõisaks ning maa jagati osaliselt taludeks, tekkis Väljaküla. Välja-osis on väga levinud talunimedes, kuid ka küla- ja külaosanimedes. Hargtäiend Koigi- (raba järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Vrd Väljaküla4. – MK
BHO: 385;  EAA.298.2.71, L 7; KNAB; Mellin; Rehepapp; SK I: 504–505

Koigu2`Koiku ~ -sse›, rahvakeeles ka `Siirius-tõUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Koigu mõis, Urvaste mõis), 1798 Koigo (kõrts).  A3
Tegemist on Koigu mõisapiirkonna lõunaosaga, kuhu jääb XIX saj tekkinud vallakeskus. Omaette külaks kujunes pärast vallapiiri nihutamist 1938. 1970. a-tel oli kirjas Koigu asundusena, al 1977 küla. Koigu kõrtsi lähedal asus kohaliku seltsi Siirius rahvamaja, mille järgi sai nime ka 1950. a-te kolhoos. Siirius(e) käibib rahvaliku rööpnimena tänapäevalgi. Vrd Koigu1. – ES
KNAB; Mellin

Koikküla [`koikküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koikkülä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koovakülä Harküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + küläKoikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Koila1 [`koila] ‹-sseJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1241 Kogæl (küla ja veski), 1688 Koillküla.  B3
Põlisküla, oli 1977–1997 Koogi küla osa. L. Kettunen oletab, et Koila nimi (ka Simunas ja Viru-Nigulas) võiks olla algselt *Kohila või *Kojila ’kohev’, kuid lisab siis Hageri Kohila, rõhutades, et -la pole neis kohanimeliide, vaid sama -la, mis sõnas räbal : räbala. P. Johansen on lisanud olulise tähelepaneku, et kõik neli küla asuvad jõe ääres ja võivad seega olla seotud sõnaga kohin, millele on liitunud -la. E. V. Saksa arvates on Jõelähtme Koila paiknemine Jägala jõe ääres juhuslik kokkusattumus, sest teiste läheduses jõge pole (Simuna Koila asub isegi mäe otsas) ja seega nad ei saa ka veekohina järgi nime saanud olla. Tema arvates on nimed tulnud sõnast kogu, nii nagu Kogula ja Kogela nimes, mis on tähistanud vana hõimu kogunemiskohta. Ükski neist etümoloogiatest pole usutav, samuti võivad nimed olla eri päritolu. Jõelähtme Koila nimes pole varasemate kirjapanekute alusel pruukinud h-d ollagi. Vrd Koela. – MJ
BHO: 243;  EAA.1.2.C-III-8; EE: IV, 927; EO: 76–77; Joh LCD: 448; LCD: 45v; Mellin; Saks 1974: 54; Wrede 2006: 48

Koipsi [`koipsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Koipse-sseKuuküla ja saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1770 Kobo, 1798 Koibse, 1823 Koipse Klaus.  B2
Saar jääb Kaberneeme Neemeotsast vaevalt paar kilomeetrit põhja poole, teda eraldab mandrist üsna sügav Koipsi salm. Saar on kuulunud alati Kodasoo mõisa maade hulka Kuusalu khk-s, kuid oli vahepeal Kääniku mõisa all Jõelähtme khk-s (↑Ruu). Saar asustati XVIII saj lõpul, kui sinna asus elama Soomest tulnud vaba talupoeg, keda mainitakse Kuusalu kiriku personaalraamatus 1823 Kaberneeme küla vabadikuna. Koipsi oli külade nimekirjas XX saj algupoolel, kuid pärast 1940. a-id kadus sealt; taastati 1997. Nime päritolu on ebaselge. Wiedemann on andnud saare rööpnimeks Kaupsesaar.MJ
KNAB; Mellin; Vilbaste 1949: 121; Vilbaste 1956: 136–137, 235–236; Wieselgren 1951: 261, 263; Wd

Koitjärve [`koitjärve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Käidra ~ `Käidre ~ `Käidruma Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Koitjerw, 1518 Coyttyerffe, 1586 Kautjerve (talu), 1592 Koeitiarw (*Köitjärv), 1594 Keyte Jerue, 1653 Koitjerw, 1840 Koitjerwe, Keidra, 1900 Кейкерве.  A3
Tallinna linnamõis 1733–1940. Algselt üksiktalu ja ilmselt nii suur, et juba 1592 on seda nimetatud mõisakeseks (Gütchen). „Eesti mõisate“ andmeil rajati mõis siiski XVII saj II poolel. 1703–1733 kuulus Maardu mõisale. Siis ostis selle oksjonilt Tallinna linn, kes paigutas sinna oma metsavahi. Enamasti oli mõis rendil. Viimane linna metsavaht oli 1903–1943 kirjanik Tammsaare vend Jüri Hansen. Talusid oli mõisal ainult mõni. Aegviidu sõjaväepolügooni rajamisel 1952 mõisasüda ja talud lammutati ning asustus lakkas. Nimi taastati 1997, kuid praegune Koitjärve asub põhja pool Soodla jõge, samas kui ajalooline Koitjärve asus jõest lõunas Anija valla Pillapalu küla maa-alal. Mõis on saanud nime järvenimest. Käidra nime lõpuosa -ra peab L. Kettunen lühenenuks sõnast -järve. Nime algusosa üleskirjutustes on erinevaid täishäälikuid, tähendus ebaselge. J. Kents on venekeelse verstakaardi kujule (Кейкерве) toetudes pidanud nime algkujuks *Käikõrve või *Keikerve, millest on ekslikult tagasi tuletatud -järve, nagu on tehtud Aukõrvest Augjärve ja Aukjärve. Koitjärve puhul ei toeta seda siiski rahvapärane kasutus ega varased kirjapanekud. Praeguse Koitjärve maa-alale jääb Koonukõrve küla (Amb, 1379 Konocorbi), mis kaotati Koitjärvega samal ajal.MJ
Bfl: II, 129, 145, 667; BHO: 243–244; EM: 62; EO: 168; Kents 1947: 15; KNAB; Koitjärve 2008: 5; Mellin; Rev 1586: 97; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:20; Vilbaste 1956: 211

Kojastu-sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1696 Koyasto Jack (talupoeg Tõnumaa külas), 1726, 1798 Koast, 1913 Koaste.  A2
Kojastu nime all al 1977. Nimi pärineb sõnast koda : koja või kojane : kojase. Tõenäoliselt on kollektiivliide -stu asendanud varasema -ste. Kojastu ühendati varem enamasti läänepoolse Rumbaga ühe nime alla (1922 Koaste-Rumma, 1970 Kojastu-Rumba). ↑Rumba põhiosa asub Kirbla khk-s.MK
 EAA.1.2.C-IV-278; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 72

Kokaviidika [kokaviidika] ‹-leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Uue-Võidu mõis), 1751 Kocka Marti Widik (taluperemees Võidu mõisas), 1806 Kokka Widiko Josep (talupoeg Võidu mõisas), u 1900 Коккавидика (talu), 1945 Kokaviidika (küla).  C1
XVIII saj algul olid Koka talud *Harjaka küla (Harjakas) all. 1970. a-tel Koka-Viidika, al 1977 Kokaviidika. Eesti kohanimedes laialt levinud lisanimi Koka esines XVIII saj Viljandi khk-s mujalgi, see võib tuleneda kas maastikuterminist *kokka ’küngas, mägi, muust tasapinnast esile tõusev kõrgem koht, (maa)nina’, ametinimetusest kokk või võimalikust eesnimest, vrd Cocke, Koke. L. Tiik on tuletanud viimase isikunimest Habakuk. Viidik (Widik) on Viljandis esinenud eesnimena teisalgi, nt 1751 on Teya Olo Widick pidanud hajatalu sealsamas Võidu mõisas. Tegemist võib olla kas nime Vitus teisendiga või siis germaani Wid-tüve sisaldava lühendiga nimedest Widdig, Wittichen, Wiedi(n)g või Wieti(n)g, mis on rahvaetümoloogiliselt segunenud eesti kalanimetusega viidikas : viidika. Kokaviidika võib olla asendanud varasemad külanimed *Lustivere (1583 Lustifer, 1797 Lustiwer) ja *Harjaka.MK
EAA.567.3.85:40, L 40p; Heintze-Cascorbi 1933: 515; KNAB; Mellin; PA IV: 160; RGADA.274.1.182/7; SK I: 114

Koksvere [`koksvere] ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Koksivere Pilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Kokoswier (küla), 1599 Kokoswer, 1624 Koxsfer, 1797 Koksfer.  C3
XVI saj kuulus küla Põltsamaa staarostkonda. Arvatavasti on küla olnud ka Eistvere mõisa all (1624 oli Eistvere mõisa teine vakus Tomas von Embdeni lese omanduses, sh Koksvere küla). Külanime lähtekohaks on tõenäoliselt isikunimi, vrd Cock(e), Kocke, Cokes, Koeck. Võiks arvata, et algselt on -vere ees olnud ste-lõpuline suguvõsanimi. L. Kettunen on nime algusosa võrrelnud sõnadega koks : koksi ’pootshaak’ ja koksima ’koputama, kopsima’, kuid oletanud, et algusosa võis olla ka isikunimi, mis ongi tõenäoline.MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 10; P XVI: 297; Rev 1624 PL: 47; Stoebke 1964: 38–39

Kokuta1-leHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Massu mõis), 1534 Kogkgutto, 1537 Kockete, 1565 Kokottha, 1798 Kokkota.  C3
XVI saj kuulus Lihula ametkonda, hiljem on küla olnud Massu mõisa all. 1977–1997 oli Massu küla osa. L. Kettunen on Kokuta nimedele toonud vasteks kokutaja sõnast kokutama, tegijanimi võinuks esineda lisanimena. Võrdluseks võiks tuua ka ürikute isikunimed Cock(e), Kogge, mille mitmuse omastav on teisenenud liiteks -ta.MK
EAA.1.2.932:49, L 44p; EAN; EO: 230; KNAB; Mellin; Stackelberg 1926: 222; Stackelberg 1928: 128

Kokõ-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kirjakeeles varem ka Koke Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1626 Koeke Reinn, 1627 Kocko Rein, 1630 Koko Rein, 1684 Kåckerin Jacob, 1765 Dorf Kokke Reino, 1798 Kokke.  C2
Kokõ oli 1977–1997 Nogu küla osa. XVII saj oli tegemist Haanja mõisa *Arokülä (Ara, Arrokülla) ühe keskse taluga. Hiljem arenes talurühmast omaette küla, mis muutus laiemalt tuntuks al 1870. a-test, kui külas tegutses Haanja valla Kokõ (Koke) kool. Mitmetest Kokõ lisanimega talupoegadest alguse saanud asustuses XVII saj seostus see talurühm esmalt Kokõ Reinu, hiljem aga lihtsalt Kokõ nimega. Lõuna-Eestis väga levinud talupoja lisanimi võib pärineda mitmest allikast. Tavalisem on ehk ametinimetuse kokk : koka e-line käänamine koke. Teise võimalusena on Koke ja Koki nimede aluseks pakutud inimese eesnime. Tavaliselt viidatud D.-E. Stoebke näited XIV–XVI saj on siiski kõik olnud lisanimed. Kolmas võimalus on võrdlus Soome lisanimega Kokko ’kotkas’, millest pärineb ülitavaline perekonnanimi Kokkonen. Haanja Kokõ nimede mõned o-lõpulised kirjapildid XVII saj-st võivad siiski olla vaid Rootsi kirjutajate poolt loodud seosed Soome Kokko nimedega. Vrd Koke, Koki. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:102, L 98p; Mellin; PTK I: 77–78; Rev 1624/27 DL: 77; Roslavlev 1976: lisa 1; SK I: 114; Stoebke 1964: 38; Sukunimet 1992: 212

Kolda-leKrkpaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1731 Koldeuss, 1795 Kolda Johan (talupoeg Karksi mõisas).  B1
Liidetud 1977 Hirmukülaga. Külanimena esineb Kolda 1970. a rahvaloenduse materjalides. Vana nimi oli Saviaru (1601 Saur, 1797 veski Sawiar). Saviaru küla jagunes XVIII saj kord Karksi ja Polli mõisa vahel, kord kuulus tervikuna Karksi mõisa alla. XIX saj algul olid Saviaru talud Karksi all. Kolda nimi on pandud sellenimelise XVIII saj-sse tagasi ulatuva talu järgi, mis võib olla nime saanud talupoja lisanimest, nime aluseks oletuslik sõna *kolt : *kolda, vrd koldas ’kaldaalune urgas’, vormiliselt samalaadne paar on nt kolk ja kolgas. Esmamaininguga vrd ka kolle : kolde.MK
EAA.1865.3.196/1:41, L 41; KNAB; Liitoja 1981: 20; Mellin; Rev 1601: 138; RGADA.274.1.192/1:364, L 353p; VMS

Kolga-Aabla [kolga-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka-`Aab`lahteKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1586 Habell, 1798 Kolgaabla, 1844 Kolgahabla, 1871 Kolgaabla.  A2
1977–1997 oli Aabla küla osa. Kuni XVIII saj lõpuni on Kiiu mõisa alla kuulunud Juminda poolsaare loodeosa, sh põhjapoolne osa Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, kahe Aabla vaheliseks piiriks oli Aablaht. Kolga-Aabla küla on allikates mainitud vähem ja hiljem kui Kiiu-Aablat. Mõnikord on Kolga-Aablas külaosadena eristatud Altküla ja Kadaguotsa. Vrd Aabla, Kiiu-Aabla. – MJ
Joh LCD: 254; Johansen 1951: 161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 161

Kolgu-leAmbküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Lehtse mõis, Pruuna-Põriki mõis), 1716 Kolcka Hans (talu), 1913 Kollu (küla), 1922 Kolgo.  B4
Tekkis taluna hiljemalt XVIII saj alguseks. Hiljem oli seal ka *Kolgunõmme kõrts (1796 Kolgonem). Kolgu nimi tuli rohkem kasutusele alles XIX saj lõpul, tegu oli hajatalude piirkonnaga. Küla kaotati pärast 1940. a-id ja oli pikka aega Suru piires; taastati 1997. Nimi tuleb sõnast kolgas : kolka ’kõrvaline maanurk’. Praegustes piirides hõlmab Kolgu veel Tammemetsa ehk Tammetsa talu (1379 küla Tammenmetze) ja kunagisi Kadrina khk külasid: Kukepalu (1687 metsavaht Kuckupahl), Sinipalu (1726 talu Sinnepal Dirich) ja Tepu (1732 talu Teppy Marth).FP
BAE: 398; EAA.3.1.450:22, lk 38; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 79; Rev 1732; RGADA.274.1.1614/9:8, L 625p; RL 1922: V, 52

Kolila-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Käpla mõis, Ridala kirikumõis, Sinalepa mõis), 1739 Kollil (küla), ? 1798 Koddil, 1844, 1858 Kollila, 1923 Kolila.  C1
Küla on kuulunud Sinalepa mõisa alla, varem aga tõenäoliselt Võnnu mõisa Jõesse kõrvalmõisa alla, kui viimane oli iseseisev mõis (külanimega on samastatav vigane kirjapanek 1726 Dollil, vrd 1739 Kollil). Külas on ↑Ridala kirik ja kirikumõis, 1977–1997 oli Kolila ametlikult Ridala osa. Külanimi on ilmselt la-liiteline, algusosaks isikunimi, vrd vanu nimesid Mats Kolle (1564), Kollewayte (enne 1479). Nimega on võrreldav ka sõna kolju (kollu, kollo, koli) ’kõrgem koht, mäenukk’. Vrd Kolli, Kollino. – MK
EAA.3.1.474:563, L 565p; EAA.1864.2.X-300:17, L 18p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 182; Schmidt 1844; Stoebke 1964: 39; VMS; ÜAN

Kolu3-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiltsi mõis), 1550 Kolle, 1798 Kollo.  C1
1977–1997 oli Ahli küla osa. Mellinil on Ridalas kaks Kollo-nimelist küla. Siinne asub Tanska külast kirdes, Ahli küladest läänes. Teine Kolu (1726 Kollo) asus esimesest põhja pool Mägari küla ja Tamma vahel. L. Kettunen on vasteiks andnud kolu ’süvend’ (sm kolo), ’pea’, kolu mees ’tark mees’, põllu kolu ’kündmata koht põllu servas’. Osis Kolle on esinenud ka isikunimes. Vrd Kolila, Kolu1. – MK
Bfl: I, 1352; BHO: 247; EO: 290; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 153

Koluvere1-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kolovere Kulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Lohde-Schloß, 1578 Коловери, 1732 Kollowerre lin, 1798 Kollowerre Lin.  C1
Mõisa kohta on teateid a-st 1496 (Lode). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Koluvere külaga. A. Saareste on nimega samastanud Kullamaa vakuraamatus oleva kirjapaneku XVI saj I veerandist (kulleuer). Lisanimena tuleb Koluvere XVI saj esile veel Põhja-Tartumaal (1585 Jurko Kolower), kuid pole selge, kas see on ühendatav Kullamaa Koluvere või mõne teise Koluvere või Koloverega. Väga sageli on -vere ees isikunimi. M. Veske on nimele võrdluseks toonud sm kolo ’kettakujuline tipp’, kolo ’süvend, auk’ ja eesti kolu ’süvend’, kolu tee ’maaalune käik’, kolu ’rämps’. Mõisa saksakeelne nimi Lohde tuleneb omanikusuguvõsa Lode nimest. Koluverega on 1977 liidetud ↑Vaikna küla. Vrd Kolo, Kolovere, Kolu, Koluvere2. – MK
BHO: 316; DLV 1998: 147; Ligi 1961: 365; Mellin; PA I: 193; Saareste 1923b: 143; Thor-Helle 1732: 318; Weske 1877b: 16

Konnukülä [konnukülä] ‹-`küllä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Konnuküla ~ Konnu Harpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1627 Konkul Jacob, 1638 Konnukull Jacke, 1684 Konnaküll Thomas, Konnaküll Matz, 1706 Konokul Matt, 1744 Konnokülla Tiedt, 1798 Kon̄o (küla), 1826 Konnokülla, u 1920 Konnuküla.  A4
Liideti 1977 Hüti külaga. Algselt oli tegemist vana Mõniste küla talurühmaga, mis paiknes kõige lähemal Mustjõe ja Vaidva jõe luhtadele – maastikule, mida kohalikus keelepruugis nimetatakse sõnaga kond : konnu. Seda sõna on kasutatud ka teistes Mõniste ja Saru piirkonna väikekülade ja talurühmade nimedes: Peräkonnu (1627 Perecken Hanss), Mõtuskonnu, Konnuvere jt.MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:5, 15, L 4, 12p; EAA.1295.1.756:29, L 24; Eesti TK 42; Faster 2005: 94; KNAB; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 220

Kookla [`kookla] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Koogla Vilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Sürgavere mõis), 1583 Kokla (küla), 1797 Kookla, 1839 Kogla.  B1
Tõenäoliselt taandub la-liiteline külanimi isikunimele, vrd Cocke, Kock, Koke. Vrd siiski ka looduseseme nimedes Saaremaal Kookla niit ja Kookla põld. Kookla külaga on 1977 liidetud Pilustvere küla (1583 Pilister, 1601 Pilluster, 1797 ja 1839 Pillustfer). Vrd Pilistvere1. – MK
Mellin; PA IV: 148; Rev 1601: 114; Rücker; SK I: 120; Stoebke 1964: 38

Koolma1 [`koolma] ‹-leLügküla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796, 1913 Kolma (küla).  A1
Küla asub Purtse jõe kaldal, kus arvatavasti oli ka koolmekoht. Nimi on saadud talunimest, kunagi on Koolmal olnud metsavahikoht, tõenäoliselt Maidla mõisa järgi. Lisanimena esineb Koolma alal 1782 (Kohlma Simmo Jaans Weib May). Vrd Koolma2. – MK
EAA.1864.2.IV-3:336, L 326; EVK; KNAB; Mellin

Koordi`Koorti ~ -sse›, kohalikus pruugis harva Koorti Peeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas (Koordi mõis), 1483 Herenkow, Wäyszell, 1796 Herjanga, Waso, 1913 Erjaango, Waoso, 1922 Koordi.  C4
Enne 1920. a-id koosnes läänepoolsest Ärjangu ja idapoolsest Vaasu külast. Rahvasuus kasutati mõlemat nime ka pärast Koordi küla moodustamist 1921. a paiku. Küla sai nime Koordi mõisa järgi (nüüd Kirisaare külas), mille maal ta asus. Koordi mõisa nimi tekkis XVI saj keskpaigas mõisa saanud Bartolomeus von Goreni (ka Gordti) nimest (1627 Gohrenhoff, 1732 eesti keeles Kordi). Saksa keeles jäi mõisa nimeks Kirrisar. Vrd Kirisaare. – FP
BAE: 424; KN; Mellin; RL 1922: V, 51; Ungern-Sternberg 1912a: 12, 78, 91, 96

Koosa-leKodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kavastu mõis), 1582 Kosakul ~ Kosakula, 1585 Kozakila, 1592 Kosz, 1601 Koeß.  B4
Küla, oli ka vahepeal kuni 1977 kirjas asundina. Nime päritolu jätab V. Pall lahtiseks, oletades, et tegu võib olla isikunimega (nt on olemas perekonnanimi Koosapoeg). Pole siiski välistatud, et tegu on siirdnimega: külast 11,5 km lõunakagus on Koosa järv, millest Peipsi poole voolab Koosa jõgi, moodustades koos Emajõega küllaltki silmatorkava maanina. Kui veel arvesse võtta kolmeverstakaardil 1855–1859 Koosa jõe suudmes oleva Liivanina kohta kasutatud nime Коса, siis tundub loogiline oletada Koosa nime lähtumist vene sõnast коса ’maasäär, maanina, piklik neem; (kitsas metsa-, liiva- vm) riba’. Veel Mellini atlases 1796 on asula Kosa ka Koosa järve kirdeotsas Lagina ja Kargaja jõe hargnemiskohas; on täiesti võimalik, et sellest lähtus millalgi tütarasula Kargaja jõge pidi ülesvoolu (1796 on olemas mõlemad asulad Kosa nimega).PP
 EAA.298.2.71, L 10; KNAB; Mellin; PA I: 113; PTK I: 83

Koovälja [`koovälja] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Kuovälja Rakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Sõmeru mõis), 1780 Kowellie (küla).  C4
1726 on Sõmeru mõisa küla Ny Dorff ’uusküla’ all märgitud talupoeg Kohwelja Laur ja Katku küla all Kowelja Mart. Sajandi lõpul oli lisanimi saanud juba külanimeks: Sõmeru mõis ostis Kohala mõisalt 1780 Koovälja küla (Kowellie). 1796 olid Mellinil *Uusküla (Uuskülla) ja Koovälja (Kowälja) eraldi külad, esimene paiknes Aluverest lõunas. Koovälja nimi pärineb loodusnimest, vrd kubu : koo + väli : välja. Kooväljaga on 1977 liidetud Lõuta küla (u 1900 Леута). ¤ Koovälja väljadel on kevaditi palju koovitajaid olnud. Sellest saanudki küla omale nime. (1968)MK
BHO: 253; KN: 1968; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 122

Kopa-leReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1726 Koppa Matz (talupoeg Kõrgessaare mõisa all), 1798 Koppa (talu).  C2
Kopa talust XX saj alguseks väljakasvanud väikeküla oli ilmselt 1930. a-teks liidetud Villamaaga, ent taastati 1997 omaette külana. V. Pall toob Kursi Kopa talu puhul oletamisi võrdluseks nime Jakob koos variandiga Koop. P. Ariste on lähtekohaks esitanud kopp : kopa ’koor, kest, väike anum’ ja Lönnrotilt sm koppa : kopan ’õõnesasi, midagi õõnsat, otsmik, katel, pott, peale vihma kõvaks muutunud maapind’. XVIII saj oli Läänemaal Koopa (Kopa) küla (1782 Kopa, ↑Kunsu), mis samuti sai alguse samanimelisest talust.MK
Ariste 1938b: 34; EAA.1864.2.IV-8:27, L 26p; KNAB; Mellin; PTK I: 83; Rev 1725/26 Lä: 202

Korva niit [`korva niit] Krl, Sansoo Valga maakonnas, 1796 Korwa Soo, 1852 Korwa niit.  B1
Korva niite on Eestis kaks. Üks on Karula ja Sangaste khk piiril, teine Hargla khk-s Villikel, kus on ka Korva talud. Korva nimega on Lõuna-Eestis kutsutud veel küla ja mõisat Lätimaal (läti Karva). Mõis on nime saanud XVI saj Jürgen Korwe järgi (baltisaksa suguvõsa von Korff). Korva talusid on tänapäeval Läänemaal Turvalepa külas (LNg) ja Järvamaal Järva-Madise külas (JMd). Nende nimede päritolu pole lähemalt uuritud. Hargla Korva talude ja niidu puhul võib arvata, et nimi näitab elaniku päritolu Läti Korva mõisast. Sangaste suure pindalaga Korva niidu (Korva soo) nime aluseks võiks olla pigem maastikusõna. Niitu läbib Väike Emajõgi, mida seal on kutsutud ka Korva jõeks. Soome kohanimedes ei tähista korva konkreetset paika, vaid mingi objekti lähedust, nt Lähteenkorva (koht, mis on allika lähedal) või Sillankorva (talu silla kõrval). Korva niidu puhul on võimalik, et sõnaga korva sai kõnelda Väikese Emajõe lõigust, kus see voolas luhamaastikus mitme haruna, mitu haru kõrvuti. Korva kohanimi peaks sel juhul olema küllalt vana ja kasutajate jaoks hämardunud, nii et sellega pole enam seostatud muutuse oõ läbi teinud sõnu kõrv ja kõrval.MF, ES
BHO II: 297;  EAA.1381.1.27, L 1; Mellin; SPK: 180–181

Kose4-leJõhküla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas (Jõhvi mõis), 1533 Kotz (küla), 1796 Kosse (küla).  B3
Küla on kuulunud Edise ja hiljem Jõhvi mõisa alla, XX saj algul oli karjamõis. 1920. a-test asundus, 1970. a-teks küla. Esimese kirjapaneku järgi on külanimi päritolult sama Kotsu ja Kotsma nimedega, hilisem Kose võib olla rahvaetümoloogia, igatahes Jõhvi mõisa Puru küla all oli 1688 Kosso Hans ja 1726 Kosse Thomas, Kosse Thoma Jürri. Teise silbi täishäälik näib olevat muutunud e-ks XVIII saj. Kosega liideti 1977 Kose ehk Metsamajandi asund, mis paiknes külast kagus. Vrd Kotsma, Karuse, Valtu. – MK
Bfl: I, 1038; BHO: 259; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 185–186; RGADA.274.1,1614/1:32, 13p

Kose5-lePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Kurista mõis), 1583 Koskula (küla), 1601 Kosskula, 1797 Kosse (küla).  C2
1977–1997 oli Vägari osa. Kose ei asu mingi suurema oja või jõe ääres, tõenäoliselt on elanikud nime mujalt kaasa toonud või on nimi muud algupära. Vrd ka kosk : kose ’paks puukoor, koorik, taru’. Kose põhjaosa, osalt Kõpu piires, on Uduküla (1797 Uddo küla ja karjamõis), mis liideti 1977. Vrd Kose1. – MK
EAN; EMS: III (14), 730–740; KNAB; Mellin; PA IV: 22; Rev 1601: 92

Kose-Uuemõisa [kose-uue`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neuenhof-Kosch, 1340 Nova curia (mõis), 1413 Hof zu dem Nyenhofe (mõis), 1704 Gut Nienhoft im Kossichen (mõis), 1796 Neuenhof, Ue M. (mõis).  C1
Mõisast on teateid a-st 1340. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Uuemõisa asundus, millest pärast Teist maailmasõda kujunes alevik koos eristava täiendiga Kose-. Nimi tuleneb sõnadest uus : uue + mõis : mõisa. P. Johansen kirjutab, et arvatavasti asus läheduses muistne Tapawolkae küla (1241, nimi säilinud põllunimes Tabaaru ja Tabase talu nimes; hiljem samas *Hiiepere küla), kuhu esmalt võidi mõis rajada ja mis uue mõisa (Nova curia) ehitamise järel hävis. Vrd Liiva1. – TL
Bfl: I, 112; BHO: 381–382; Joh LCD: 615–617; KN; KNAB; Mellin

Kosova-le›, kirjakeeles varem ka Kosuva Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1796 Karlsburg (karjamõis), 1812 Carlsberg, 1826 Karlsberg, Kossowa-M, 1925 Kosuva.  B3
Kosova oli Ahja mõisa karjamõis, millest pärast maareformi sai asundus ja 1939. a paiku küla. Nimi näib olevat vene päritolu (‹ Косово). Kosovaga liideti 1977 Pilpakülä, kus kõigil majadel olnud ühtemoodi pilpakatused. Lülletemäe järgi kutsuti ka Lülletekülaks. Loodepoolsemate talude rahvapärane nimetus on Kelmikülä, kuna seal elanud pikanäpumehed. Kosova põhjaosas on Moloka ehk Sonnatari kurm (1688 Sontor Matz). 1758 ja 1816 kuulus see Ahja Vanamõisa, 1818–1858 Ahja-Metsküla alla, 1920.–1930. a-tel on olnud ka omaette Sonnatari küla. Talud on muust maailmast võrdlemisi eraldatud, aga jõukad, seetõttu on kurmu pilkamisi kutsutud ka Saksakurmuks ja Sandikurmuks.MJ
BHO: 185; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rootsmäe 2016: 491, 499, 573–574; Simm 1972: 289; Simm 1973: 47–48, lisa 57; Simm 1977: 120

Kosu`KoskuKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1379 Cosko, 1798 Kosso.  C3
Hajatalude alale jääv küla, mida XIV saj on nimetatud kolme adramaaga külaks. Pärimuse järgi olevat küla asemel vanasti olnud mõisataoline suur talu, mille peremees kinkinud Kuusalu kirikule kella. Selle talu järgi saanud küla nime. Talu on võinud saada nime lähedal voolava Kosu oja järgi. Hilisemal ajal külas enam Kosu talu pole nimetatud, kuid Lõpe talu põllul on muistne matusepaik Naerismägi, mille juures olevat olnud suur kivi. Vrd Kooskora. – MJ
BHO: 260; Johansen 1932: 24; KN; Mellin; Vilbaste 1956: 140–141

Kraavi-le›, kohalikus pruugis kaKraavi pääleUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1762 Krawi Körtsi Matli, 1798 Krawi (kõrts).  A1
Külanimi on saadud Kraavi kõrtsi nimest. Varasem, 1688. a kaart nimetab seda *Kassimõisa kõrtsiks (Kaßi Moiß Krough). Kõrts asus Vana-Antsla poolel. Vastse-Antsla poolele jäävad põlistalud külas, mille varasem nimi oli Vaaraste (1627 Wahraste kuella). Kraavi kinnistus külanimeks tänu kuulsatele Kraavi kõrtsi laatadele ja Kraavi õigeusu kiriku ehitamisele 1895. Kõrtsinimi võib olla saadud maastikusõnast kraav, kuid kuna maastik selleks põhjust ei anna, võib olla tegemist ka isikunimega. Kraaviga on 1977 liidetud Mägiste ja osa ↑Nässmõisa külast.ES
BHO: 261; EAA.1270.1.264:50, L 49p;  EAA.308.2.187, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 105

Krabi-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Schönangern, 1796 Krabbenhoff, Krabbimoisa perre, 1798 Grabbenhof, 1839 Grabenhof oder Schönanger.  B3
Küla ise on suhteliselt noor, kuid asustus küla ümber vana. Vana-Roosa mõisa karjamõisana mainitakse Krabit XVIII saj lõpul. Nime aluseks on arvatavasti olnud Paganamaal olev suur „kraav“, tänapäeval tuntud Piirioru nimega, läti keeles Peļļu-Kornetu grava. Teine võimalus, mida toetab kõige varasem kirjapilt kirikuraamatus, näib viitavat sõnale või isikunimele Krabbe ~ Grabbe ’krabi’, kuid sellel juhul pole teada ühtki vihjet nimeandmise motiivile. Saksakeelsest nimest on mugandatud ka tänapäevane eesti nimi, mis sai XIX saj II poolel esmalt vallanimeks, 1920. a-tel asunduse- ja 1977 külanimeks. Schönangern (’ilusad niidud’) oli enne 1848. a Vana-Roosa mõisa rööpne saksakeelne nimi. Siis eraldati Krabi Vana-Roosa mõisast iseseisvaks mõisaks ja see nimi anti Krabi mõisale. Krabi kandi põliste hajatalude külanimi oli 1684. a kaardi järgi *Räste (Räste Külla ~ Reste By). Sellega haakub keskaegne vakusenimi (1386 Rese, 1419 Rees, 1561 Расти, 1565 Растиньские деревни 1585 Rassna). Vrd Vana-Roosa. – MF
Ambus 1960: 742; BHO: 541; EAA.1268.1.403:597, L 535p; EAA.308.2.178; LGU: I, 119, 208; Mellin; PA I: 6; Truusmann 1897a: 41; Uustalu 1972: 257–258

Krei [`krei] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kreiküla-`küllaKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1782 Krei Tomas (talupoeg), u 1900 Креи (küla).  C2
Asundusküla, mis sai alguse mõisa teomeeste majadest (nn moonakate küla). Enne moonakamajade ehitamist oli seal asunud suur Krei talu. Nii on küla saanud nime endise talu järgi, mille nimi on võinud lähtuda talupoja isikunimelist päritolu lisanimest. Tulenemist isikunimest oletab ka nt M. Kallasmaa Saaremaa kohanime Kreijalg (Jäm) puhul. Vähem tõenäolise variandina on nimi võinud muganeda saksapärasest samas asunud karjamõisa nimest Breinthal (ka Brunnthal, 1796 Brunnenthal).TL
EAA.1864.2.IV-1:454, L 438p; EVK; Joh LCD: 364; KN; KNAB; Mellin; SK I: 126

Krootuse [`krootuse] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis `Kruutusõ`Kruutustõ ~ -lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Köllitz, 1549 Kollis, 1627 Kelles, Sundimois oder Bergshoff, 1638 Kellitz, 1782 Alt-Köllitz, Kretusse Mois, 1798 Alt-Köllitz, Krotuse M.  C1
Suurest algselt Põlva kihelkonda kuulunud mõisast eraldati Põlgaste mõis 1652 (viimasest omakorda hiljem Hurmi). XVIII saj keskel eraldati pärastise Karaski mõisa maad, esialgu kahe eraldi mõisana, Karaski ja Musti ehk Vastse-Kõlleste (sks Schwarzhof, Neu-Köllitz). XIX saj rajati mõisa naabrusse vallamaja ja koolimaja, 1920. a-tel jagati mõisa maa asundustaludeks, tekkis Krootuse asundus, al 1977 küla. Krootuse mõisa saksakeelne nimi Köllitz pärineb Kõlleste külalt, mis paikneb mõisast kirdes. Eestikeelne nimi kujunes mõisniku nime mugandist *Krootus ~ *Kruutus (1782 nähtavasti ka *Krõõtus). Selle üheks võimalikuks lähteks võib pidada perekonnanime Rothkirch, mõisa omanikke 1625–1742. Kuid Rothkirchide poolt panti pandud mõisa tegelikuks valdajaks oli 1652–1710 perekond Rothausen. Tõenäolisem ja ka varasemate uurijate poolt õigeks peetud seisukoht on, et rahvasuus tunti Krootuse nime all just Rothauseneid nende nime alamsaksapärase häälduse [rothus] järgi. Krootuse eraldiseisvad paigad on ↑Hilba (küla kuni 1977), Madaliku ja Ts´ombo. Krootusega on 1977 liidetud ↑Kõlleste küla. Vrd Kõlleste. – ES
BHO: 247–248; Eisen 1922; Hupel 1774–1782: III, 276; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 128; Stryk 1877: 224, 225, 230

Kräsuli, kohalikus pruugis Kresuli ~ Kresuli`saar ~ Kresuli`maa Jõesaar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Heina Sahr el. Grääs Öen, 1807 О. Кресуль, XIX saj II poolel Kresso Laid, 1923 Kresoli; rts Gräsö, sks Grasholm.  B2
Saar moodustab Rohuneeme pikenduse meres. Püsiasustus tekkis Kräsulis 1918 Aegna saarelt. P. Johanseni järgi on saare nimi Gräsö ja sakslased nimetasid seda õigesti Grasholm (nimi esineb sel kujul juba A. W. Hupelil). P. Wieselgren seevastu arvab, et Kresuli tuleneb küll rootsi nimest, aga mitte kujust Gräsö, vaid Gräsör, kus r on muutunud l-ks. Nimi oleks seega „rohukari“ (rts gräs ’rohi’, ör ’kari’, ö ’saar’). Nime rootsi päritolu eeldab ka M. Blomqvist. Vrd Kresuli lauk (laht Leppneemes, milles Kresuli kari).MJ
Ariste 1940: 5; Blomqvist 2000: 64;  EAA.1.2.C-II-34;  EAA.854.4.777, L 1; Eesti väikesaared 2009: 62–63; ENE-EE: V, 170; EO: 104; Gustavson 1998: 44; Hupel 1774–1782: I, 358; KN; Mellin; Nerman 2008a: 21–22, 30; Viik 2010: 16; Wieselgren 1951: 182

Kudani-sse› = Gutanäs [`gũũtanes, ka `gũttanes, kohalikus pruugis gũtanes] ‹-iNoaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Noarootsi kirikumõis), u 1540 Guthnis, 1557 Gutna, Gottenysz, 1563 Guthanes, 1565 Gottanes, Gotthenes, Guttanus, 1798 Gutnäs.  C3
Eestikeelne nimi Kudani on rootsikeelse mugand. Rootsi nime algusosa on raske tõlgendada, järelosa on aga rootsi sõna näs ’neem’. C. Russwurm ja P. Wieselgren ühendavad algusosa rahvanimetusega gute ’ojamaalane’. Nimi viitaks nõnda ojamaalaste (gotlandlaste) viibimisele neemel. E. Lagman seevastu näeb algusosas idaskandinaavia sõna *gut, millele vastab islandi ja norra got ’kalamaim, kudu’. Vormsil Rumpo lähedal on kaks kari, millel nimeks Gutagrundet. Wieselgreni arvates on algusosa lühend sõnast gutabo ’Kudani elanik’, vahest meenutuseks sellest, et Kudani elanikke on sinna karile sattunud. Kudaniga on 1977 liidetud ↑Vööla asundus.MB, MK
BHO: 264; Danell 1951: 139; Johansen 1951: 267; Lagman 1964: 34, 47, 71, 104; Mellin; Russwurm 1855: I, 113–114; Söderbäck 1939: 84; Tiberg 1951: 29, 50–56; Wieselgren 1962: 169

Kuiavere-`verre ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Olustvere mõis, Sürgavere mõis), 1584, 1599 Kuiawer (küla), 1797 Kujafer (küla).  C4
Nime tänapäevakuju on välja kujunenud juba ammu. Algusosa lähtekohaks võis olla kui ’kuiv’. M. Veske on nime sidunud soome sõnaga kuja ’kahe aia vaheline tee’, vrd Lönnroti sõnaraamatus liitsõna kujawieri ’(kahe aia vahelise) tee veer’. Vrd Kuhjavere. – MK
Mellin; PA IV: 171; P XVI: 224; Weske 1877b: 34–35

Kuivajõe [kuiva`jõe] ‹-leKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1782 Kuiwa Kortsmik Ewert (talupoeg), 1796 Kuiwajoggi (jõgi), Kuiwa (kõrts, veski), 1876 Kuiwajoe (kõrts, talu), 1900 Куйвае (küla).  C2
Küla moodustati osalt asundustaludest, nimekirjas hiljemalt 1970. Nimi lähtub samas asuva jõe nimest (nimepaneku vahetuks motiiviks oli aga, et seal paiknes Kuivajõe vallamaja). Kuivajõgi (Kuivajõe jõgi) on Pirita jõe suurim lisajõgi. Jõe alamjooksul paikneb Kuivajõe karstiala, kus asub karstihäil ning põhja suunas jätkuv Kuivajõe org. Häilus kaob Kuivajõgi suure kurisu kaudu maa alla, org jätkub salajõe (u 2,5 km) kohal Kose-Uuemõisani, kus jõgi taas nähtavale ilmub. Vaid suurvee ajal voolab muidu kuiva jõesängi pidi vett otse Pirita jõkke. Nimi moodustub sõnadest kuiv : kuiva + jõgi : jõe ja see esineb ka mujal karstialadel. 1977 liideti Kuivajõega ↑Kurena küla põhjaosa. Vrd Kuijõe. – TL
EAA.1864.2.IV-1:453, L 438; EAA.46.2.62; ENE-EE: V, 181; EVK; KN; KNAB; Mellin

Kuke1-leHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Massu mõis), keskajal Kuck (küla oli Saare-Lääne piiskopkonna vikariaatmaa), 1537 Mart Ustallo Kuck, Iacob Ianusßon Kucke (Mäeküla all), 1589 Kuckukill, 1591 Kucku By, 1798 Kukke.  C3
1977–1997 oli ametlikult Kukeranna küla, hõlmates laiemat piirkonda (Kuke randa, sh Mõisa- ja Rannaküla). Kuke nimi võib tuleneda linnunimetusest kukk : kuke, mis võis esineda isikunimena. Kuke nimede puhul äratavad tähelepanu kirjapanekud, kus tüvevokaaliks on märgitud o või u, seetõttu vrd ka sm kukku : kukun ’kerajas tipp’, kukkula ’tipp, latv, klint, mägi, kõrgendik, küngas’. Kuke külas oli varem Mäeküla ehk Kuke karjamõis (1798 Mäkül, varasemaid nimekujusid vt ↑Mõisaküla3 alt). Vrd Kuke2, Kukka. – MK
KNAB; Läänemaa 1938: 273; Mellin; Stackelberg 1928: 129, 210

Kuke3-leNisküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Sooniste mõis), 1782 Kucka Hindrich, Kucka Rein (hajatalud Sooniste mõisa all), 1796 Kukke, u 1900 Куке.
Tõenäoliselt on hilisema Kuke külaga samastatav 1586. a kirjapanek ein Schmidt Kuck mit 2 Haken (sepp Kukk kahe adramaaga). Külana hiljemalt XVIII saj lõpust. Liideti 1977 Rehemäe külaga, a-st 2018 uuesti eraldi küla. Vrd Kuke1, Kuke2. – MK, PP
EAA.1864.2.IV-8:239, L 238; Mellin; Rev 1586: 54; Vene TK 42
Märkus. Uus artikkel. 2018-06-14T22:46:14.

Kukevere-`verre ~ -sseAmbküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Ambla vallas, mõis, sks Kuckofer, 1564 Kuckeuer.  C1
Kukevere küla asemele rajati 1680. a paiku mõis. Hiljemalt XVIII–XIX saj vahetusel hakati Kukevereks nimetama *Säänla küla mõisast edelas (XIV saj Sönele, 1796 veel Söänla, 1809 Kuckofer). Mõisa maadele tekkinud Kukevere asundus (Piibe mnt-st kirdes) liideti 1977 külaga. Nime algusosa tuleneb tõenäoliselt isikunimest (nt Harjumaal 1564 Koke). 1977 liideti Kukeverega osa Käravete küla taludest.FP
Blumfeldt 1949: 169;  EAA.46.2.212, L 1; EAA.1.2.933:80, L 80; EAA.1.2.942:143, L 137p; KNAB; Mellin; Palli 1959: 603

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970).ES