[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
● Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Aavere2 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Äiavere Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Aavere mõis), 1564 Eÿouer, 1796 Eiawer, 1913 Eiawerre, Аферъ.  B3
● Algse nimega Äiavere küla. Pärast Aavere küla mõisastamist XIX saj keskel hakati Äiaveret kutsuma Aavereks, see nimi jõudis XX saj algul ka nimekirjadesse. 1977–1998 kuulus Kuie küla alla. Äiavere nime algusosa pärineb tõenäoliselt isikunimest. Järvamaal oli Eye veel 1564 eesnimena kasutusel. Aavere küla idaosa on endine Mäetaguse küla (varem ka *Metsapere), mis liideti 1977. Vrd Aavere3, Eivere. – FP
EAA.1.2.933:106, L 106; EVK; KNAB; Mellin; Palli 1959: 603

Aaviku1 ‹-sse ~ -le› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Lehmja mõis), 1798 Awiko (kõrts), 1844 Awik.  C4
● Küla on nime saanud Aaviku kõrtsi järgi. Omaette külana tekkis pärast Teist maailmasõda, kuni 1977 oli Vana-Aaviku küla samanimelise talu järgi, millest oli moodustatud ETKVLi abimajand. Vrd Aaviku2. – PP
Mellin; Rev 1725/26 Ha: 335; Schmidt 1844

Abissaare [abis‿saare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Abisaare Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Veski mõis), 1503 Abisar (?), 1536 Abiſar, 1582 Awistfer, 1601 Awisaar, 1839 Abbisaar (karjamõis).  B1
● Abissaare nimi võeti uuesti kasutusele pärast 1939. a (nimestikus 1945). Selle maadel oli samanimeline karjamõis. 1582. a Awistfer on vere-osisega sõna, mille algusosale on liitunud -ste. Nime algusosa seostub tõenäoliselt isikunimega (↑Abikülä). Muutust Avi- › Abi- tohiks ehk lugeda saksa mõjuks (vrd Kivijärve). Järelosise -vere asendumine sõnaga -saar võib olla tingitud -vere tähenduse ähmastumisest elanike teadvuses. Karjamõis kandis eesti keeles Pusu nime, samuti kõrts (1796 Pussu; 1839 Pussi). 1923. a andmeil oli Pusu küla ja asundus. Pusu on tänini säilinud bussipeatuse nimena. Kohanimi seostub kas mehenimega Pussu (vrd Pusak, Pussak, Pusik) või vähem tõenäoliselt mõne sõnaga, nagu pusu ’valupiste’, ’kõht’, ’mingi taim’ jt. Abissaarega on 1977 liidetud lõunas Reinu küla (Kan) ja lääneosas Nõoste ehk Tigase küla. – EE
EM: 92, 128; ERA.14.2.717 (Veski vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; LGU: II, 691; Mellin; PA I: 81; Rajandi 2011: 224; Rev 1601: 75; Rücker; Stryk 1877: 33; Uuet 2002: 112, 263; VMS: II, 267

Abja-Paluoja [abja-palu‿oja] ‹-le› Hls – linn Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1883 Paluja, u 1900 Палуоя (küla).  C1
● Abja-Paluoja nimi tuleneb Abja mõisalt ja Halliste jõkke suubuvalt Paluojalt, mille järgi nimetati ka kõrts. Loodusnimi võib olla üsna vana, vrd sealkandis juba lähedase nimega küla 1601 Pallas, kus elas mh Pallo Andreas. Palu-nimeline paik on praegugi olemas linnast läänes Abjaku piires (Mellinil 1797 küla ja kõrts Pallo). Abja-Paluoja asula on Pärnu–Valga maantee ääres Viljandi teeristil, kus XIX saj Paluoja kõrtsi juures peeti Abja sügislaatasid. 1890. a-tel kujunes Paluojale käsitööliste ja kaupmeeste alevik. 1930. a-tel lisati nimele täiend (Abja-Paluoja alevik). 1945 sai aleviks, linnaõigused 1993. Abja vallaga liideti 1998. Vrd Abja. – MK
ENE-EE: I, 44; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Mellin; Rev 1601: 153

Adaka ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Metsiku mõis), 1550 haddakas (talu), 1725–1726 Addaka Hans, Addaka Jahn, Addaka Thomas (hajatalud), 1796 Adaka, 1844 Addaka, u 1900 Адака.  A2
● E. Tarveli andmeil on küla mainitud 1550. a piirikirjas. Külla rajati 1920. a-tel asundustalud. Adaka nimi võib tulla isikunimest Ada, Adu (*Atoi). Küla piiresse kuulub endine ↑Metsiku asundus koos mõisaga. – MA
BHO: 3; EO: 310; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 96; Schmidt 1844

Adavere ‹-`verre ~ -sse› Plt – alevik Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Addafer, 1510 Attversche scheding, 1583 Adawier (küla), 1638 Adafer (küla), 1797 Addafer (mõis).  A2
● Mõis rajati P. Johanseni andmeil XVII saj vabatalupoja Susza Hans talukohast. Ü. Tarkiainen on väitnud XVII saj lõpu andmeil, et mõis oli kindlasti suurem, kui ühe talu maade põhjal arvata võiks. 1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 alevik. Nime algusosa on isikunimi Ada, Adu (‹ *Atoi). – MK
EO: 310; Johansen 1925b: 101; KNAB; LUB: (2) III, 876; Mellin

Adra ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas (Humala mõis), 1844 Addrakul, 1871 Addraküll.  C4
● Adra on esinenud Humala mõisa all Mõisakülas lisanimena (1725 Addra Jack), hiljem oli Adra külas ka Adra talu. Külanime lähtekohaks on ader : adra ’künnitööriist; adramaa’ lisa- ja talunime vahendusel. Külaga on 1977 liidetud ↑Joa-Suurküla ja ↑Looküla. Neid kahte koos on Keila-Joa mõisa järgi nimetatud Joakülaks, vahel käib see nimi ka kitsamalt Joa-Suurküla kohta. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 188; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Agali ‹Agali› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
● J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi). – MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Aasi Mih – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas, mõis, sks Friedenthal, 1601 Austa, 1618 Autzeby, 1797 Ahast (karjamõis).  A1
● Ahaste ja Nedrema läänistati 1637. a-ks Magnus Wollfeldile Keblaste mõisa osana; 1819 said need valdused iseseisvaks mõisaks (sks Friedenthal, hiljem Friedenthal-Ahhast). Tänapäeva nimekujule vastaks mitmuse omastav sõnast ahas ’kitsas’, küla asub kahe raba vahelisel seljandikul; vrd ahane ’hall’, ahk : aha ’suur must merelind, hahk’, aha (sama). Mõisa eestikeelne nimi Ahaste pärineb omaaegselt karjamõisalt, hiljem tuli käibele saksakeelse nime mugandus Riintali. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Riintali asundus, mis u 1939 nimetati Ahaste külaks. – MK
BHO: 86; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:18

Ahekõnnu [ahe‿kõnnu] ‹-`kõndu ~ -sse› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Vahakõnnu mõis), 1412 Adenkande, 1798 Aÿakand, 1871 Ahhakant.  A1
● Nime järelosa kõnnu on ajaloolise Harju- ja Pärnumaa piirialadele iseloomulik, tähendades kõrget kuiva maad või kehva, kidura taimestikuga maad. Nime algusosa võiks oletamisi siduda sõnaga ahas (*ahδas) : ahta ’kitsas’ või sm aho ’sööt, aas, lagendik’. Küla nüüdispiiresse kuulub 1977. a-st ka osaliselt Vahakõnnu piiril Lihuveski (1696 Leoske, 1725 Leoweski). – PP
Bfl: I, 111; EMS: IV (17), 256, 264; EO: 335; Mellin; Paucker 1847–1849: I, 78; Rev 1725/26 Ha: 272; Schmidt 1871

Ahisilla [ahi‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ahe‿silla Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1694 Ahasil (talu), 1726 Ahisilla Herm (talupoeg), 1782 Ahhisill (karjamõis), 1796 Ahhisil (karjamõis, kõrts ja küla).  C1
● Tõenäoliselt on küla saanud alguse hajatalust. Nime päritolu jääb hämaraks. Ühe variandina on Ahi- ja Ahe-nimesid seostatud võimaliku algkujuga *ahδi- : *ahti- (‹ *ašti-). P. Ariste sõnul ulatub tüvi *ašti- läänemeresoome-volga ühisperioodi ja sellega tähistati algselt kusagil viibimist või teatud koha külastamist, millest hiljem on arenenud ohverdamise mõiste (nt ahikotus ’ohvripaik’). Ahi- ja Ahe-nimed kuuluvad enamasti just veekogudele või veekogudega seotud kohtadele ning sellele võiks viidata ka siinse nime järelosa -silla. Ahisilla nimega on seostatud ka Taani hindamisraamatus kirja pandud nime Æhildelempæ või siis Hildelempæ, hiljem pole seda aga külanimeks peetud, vaid on arvatud, et tegu on pigem isikunimega. Küla keskmest loodes on asunud Nõmme karjamõis (teateid 1555), mille järgi on nime saanud Nõmmemõisa küla (liideti Ahisillaga 1977). Vrd Ahja. – TL
Ariste 1937;  EAA.1.2.C-IV-64; Faster 2014; Hupel 1774–1782: III, 435; KN; Mellin; Paucker 1853: 47–48; Rev 1725/26 Ha: 317

Ahli2 [`ahli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ahelo ‹-sse› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1627 Ayalig (veski), Aglick Marcus, Aglick Peep (talupojad), 1638 Ayle Hans, Aylle Hinrich (talud), 1684 Ahillo kylla, 1706 Agly Peter, 1744 Dorff Ahela, Dorf Ahilo, Ahila Henno ~ Ahela Henno, 1798 Ahillo, 1797, 1826, 1839 Ahhelo (küla).  A3
● 1386. a dokumendis koos teiste Mõniste ja Saru kohtadega mainitud nime Oyl on samastatud Ahliga, ent nimi seostub hoopis Oekülaga Antsla lähedal. Kõik need kohad kuulusid samale Uexküllide suguvõsale. Rahva hulgas käibel olev nimekuju Ahelo on tuletatud arvatavasti vanade üleskirjutuste põhjal. Ahli on olnud XVII saj nii veskikoht kui ka talu, 1684 oli sellest saanud juba küla. Ametlikult liideti 1977 Singa külaga. Külanimi, veskinimi ja talupoegade lisanimed on seotud jõenimega, mille päritolu pole täpselt teada. Tõenäoliselt kuulub Ahli samasse nimepessa Ahi- ja Ähi-alguliste veekogunimedega, ent võib ka seostuda sõnaga ahel, ahil või ahl ’veeloik, suurema loigu küljes olev veeloik’. – MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 7, 14, 29, L 4, 6, 11p, 27p; EAA.1295.1.214:34, L 33p; EAA.1295.1.756:186, L 174; Kallasmaa 1991: 681; KNAB; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99–100; Rev 1638 I: 222; Rücker

Aiamaa [aia‿`maa] ‹-le› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1582 Aiamegi, 1627 Ayameggi, 1796 Ayoma, 1839 Aiamakülla.  C2
● Varasematest nimekujudest ilmneb, et liitsõnalise kohanime -maa on arenenud järelosisest -mägi. Liitsõnalise kohanime algusosa lähteks on tõenäoliselt *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’. Aiamaa piiridesse jääb Valgeristi bussipeatus (1839 kõrts Walgerist). Vrd Aakaru, Aakre, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 7; Ernits 2015: 705; Mellin; PA I: 50; Rev 1624/27 DL: 139; Rücker

Aidu3 ‹`Aitu ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
● 1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Aidu-Liiva [`aidu-liiva] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1930 Aiduliiva (küla).  C4
● Küla on tekkinud vabadikukülana Liiva karjamõisa (1796 Liwa) juurde. Mõis on tekkinud kunagise Aidu küla poolde (sks Klein Aitsz). 1920. a-tel oli seal Liiva asundus, mis pärast 1945. a liitus Aidu-Liivaga. 1977–1997 oli Aidu-Liiva ametlikult Maidla osa. Vrd Aidu1. – MK
Eesti TK 25; Joh LCD: 329; KNAB; Mellin

Aimla [`aimla] ‹`Aimla ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Aimel, u 1550 Aimel (mõis), 1584 Aimala, 1797 Aimel (mõis).  C1
● Algselt tõenäoliselt la-liitelise kohanime algusosa lähtub isikunimest, vrd soome Aima, Aimattu, Aimi, Aimo. Võib-olla on tegemist vana külanimega, küla oli sel juhul mõisastatud juba XVI saj. 1920. a-test uuesti küla. – MK
BHO: 8; Forsman 1894: 167; Mellin; Stoebke 1964: 15

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
● Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud. – MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõu – jõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
● Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Aksi, kohalikus pruugis `Aksi ~ `Aksi‿`saar ‹-de› ~ `Äksi‿`saar, kirjakeeles varem ka Äksi ~ Väike-Prangli Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 kleyn Wrangher (Blaeuw), 1689 Lilla Wrangön eller Hachesahr, 1798 Aakse Saar, 1923 Väike-Prangli, Äksi saar; rts Lilla Vrangelsholm, sks Klein-Wrangelsholm.  A2
● Aksi nime on varem kasutatud liitnimena järelosaga -saar, nt Wiedemannil Haksi-saar´, Haakse-saar´, Haaksi-saar´, veel 1902 on Aksisaar. Saar asustati esmaselt XVIII saj algul, püsivalt sama sajandi lõpul ja on alati olnud seotud Prangliga. Elanikke on ekslikult peetud rootslasteks veel XX saj, ilmselt rootsipäraste perekonnanimede tõttu, mis on aga antud Haljava mõisa rootslasest valitseja poolt. Suurem osa saare elanikest olid Aksbergid (koh Akspärk), kuid mitte rootslased. Al 1953 asustuseta, kui Nõukogude piirivalve elanikud saarest ümber asustas. Aksi nimele annab P. Wieselgren kaks võimalikku etümoloogiat: haaksi (vrd sm haaksi ’laev’) või haks ’valge räim’. Väike-Prangli on tõlge rootsi ja saksa nimest. Kui nimes on ä algne, mida ei kinnita aga varasemad ha-lised kirjapanekud, siis leidub paralleele Eesti teistes kohanimedes. Vrd Äksi2, Äksi3. – MJ
BHO: 690; EE: I, 210, T, 27; Eesti väikesaared 2009: 36–41, 48; ENE-EE: XII, 14; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 44, 48; Landrolle 1902: 4–5; Mellin; Varep 1970a: 346–349; Viik 2011: 8; Vilberg 1919: 2; Wd; Wieselgren 1951: 222–223; Õun 2008: 6

Akste [`akste] ‹`Akste› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
● J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.). – MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

Ala1 ‹-le› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas (Suuremõisa mõis), 1609 Ala Mick, 1798 Alla (küla).  B2
● 1977–1997 oli Palade osa, 1997–1998 Alaküla. Nime lähtekohaks on ala ’allpool olev, all olev’. – MK
Ariste 1938b: 6; EAN; HK: 29; KNAB; Mellin

Alajõe1 [ala‿`jõe] ‹-le› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Alajõe vallas (Pootsiku mõis), vn Оле́шницы, 1583 Allajöcki (küla), 1636, 1796 Allajöggi (küla).  A3
● Küla asub Peipsi põhjarannikul Alajõe suudmes. Eestikeelne nimi on antud jõe järgi, venekeelne nimi on Olešnitsõ, mis on A. Šteingolde järgi moodustatud hääbunud jõenimest *Оле́шня, viimane pärineb eestikeelsest jõenimest Alajõgi, kusjuures foneetilist muundumist on toetanud rahvaetümoloogia (олешня ’lepp’). Alajõega on 1977 liidetud Jõeküla (kuni 1935 Taga-Pootsiku). – MK
BHO: 11; ERA.14.2.720 (Iisaku vallavolikogu 24. II 1935 otsuse ärakiri); EVK; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46

Alaküla1 [ala‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Alloküll, Allenküllscher Bach, 1586 Allaküll, 1798 Allakül.  A3
● Nime esmamaining osutab võimalusele, et algusosa tüvevokaal on olnud o või u, seega võib nimi olla seoses Põhjala Alu-nimedega. See pole aga kindel, sest Alaküla asub mäe otsas oleva Lihula mõisaga võrreldes tõesti alamal. Külaga on 1977 liidetud Alakülaääre (1913 Алакюлаэре, 1970 Alaküla-Ääreküla) ja osa ↑Sipa külast. Vrd Ala. – MK
BHO: 11; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1586: 72

Alaküla2 [ala‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1529 Allenkull, 1648 Alla Külla, 1687 Allakylla, 1726 Allaküll (Kasti mõisa all), 1798 Alla.  C1
● Alaküla oli 1977–1997 ametlikult Kasti osa. Küla asub Kasti mõisast loodes. Vrd Ala. – MK
BHO: 11;  EAA.1.2.C-IV-244; Hansen 1900: 179;  EAA.1.2.C-IV-306; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 58

Alansi [alansi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alanse Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Harmi mõis), 1241 Atanascæ, 1417 Adonis, 1467 Adanatze, 1501 Allanas (küla), 1696 Alans Kÿla, 1726 Alans, Alandt, 1796 Alanzi.  C2
● Põlisküla. 1417 ühendati nime Adonis kandvad mõis, küla ja veski Harmi mõisa valdustega. XVII saj lõpu kaardil on küla jagatud Lööra ja Harmi mõisa vahel. Ka adramaarevisjonis 1726 on osa külast kirjas ühe, osa teise mõisa all. 1743 liideti Lööra Harmiga ning Alansi on sestpeale jälle dokumentides ühtne. L. Kettunen on esitanud nime võimaliku lähtekohana isikunime *Ata, *Atoi? + ase, osutades sealjuures, et nimevormis *Adanase on kolmanda silbi täishäälik välja langenud ning tüved segunenud Ala-ks. Sel juhul on nimes sisalduv n ajalooline omastava käände lõpp. Sõna ase tekitab siiski küsimusi, kuna selle käänamisel lisandub silp -me ning asustusnimede aluskäändeks on tavapäraselt omastav. Veel on Kettunen võimalike vastetena välja pakkunud alane : alase, -tse ning *Atana(i)nen : Atana(i)sen, -tsen. Nime teist poolt saab veel kõrvutada muistse isikunimega Ase, nõnda võib tegu olla kahest isikunimest lähtuva liitkohanimega. Vrd Adavere, Alastvere. – TL
Bfl: I, 119; BHO: 9;  EAA.1.2.C-IV-66; EO: 244; Joh LCD: 322–323; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 316, 318; Stoebke 1964: 16

Alapõdra [ala‿põdra] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Ala-Põdra Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas Võhandu (Pühajõe) kaldal, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1624–1627 Porda Peter, 1638 Peddera Peter, 1737 Padra Andres, 1762 Pöddra Samul, 1782 Alla Poedra Samuel, Alla Poedra Michel.  B1
● Ametliku külana on märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, 1977–1997 oli Hutita (Utita) osa. Algselt elas Põdra lisanime kandja samas jõeäärses külas, kus praegu on Alapõdra ja Hutita küla, kuid mille varasem nimi oli Võhandu (1627 Wiehandt, 1798 Wöhhando). 1685. a piirkonnakaardil kujutatakse praeguse Alapõdra talurühma kohta asustamatuna. 1737. a kaardil, mis peremeeste nimede järgi otsustades on XVII saj lõpu kaardi koopia, on samas kohas märgitud Padra Andrese talu. Teine Põdra taludest, Mäe-Põdra praeguses Hargi külas, on punktina olemas 1685. a kaardil. 1686. a loendis ja 1737. a kaardil on kirjas nimi Podra Marten (1717 Pötra Märti Naine Markret Wihhastakül Waawina W). Ilmselt olid XVII saj lõpul olemas nii Mäe- kui ka Ala-Põdra talu. Täiend Ala- tuleb maastikus madalal (võru alan) paiknemisest teise Põdra talu suhtes. Põdra nimi tuleb talupoja lisanimest, mida leidub kõikjal Võrumaal, silmatorkavalt palju Vastseliina khk-s. Vrd Hargi. – ES
EAA.1270.1.264; EAA.1865.2.130/9; EAA.1270.2.1:120, L 117p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.104, L 1;  LVVA.6828.4.467, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 101; Rev 1638 I: 54

Alastvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Uue-Põltsamaa mõis), 1583 Aleswer (küla), 1601 Allestwer, 1797 Allastfer.  B2
● L. Kettunen on nimevasteks andnud Alane : Alase, Alaste, millega on võrrelnud soome sugunime Alanen. Vrd ka sõnu alene ’allpool olev’ ja alene ’künklik’. Nime algusosa aluseks võiks olla ka ne-tuletis põllundusterminist ale. – MK
BHO: 11; EO: 310; Mellin; PA IV: 22; VMS

Alavere3 ‹-`verre ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis), 1796 Allawer (küla), u 1900 Аллаферъ.  B2
● Küla asub Roela ja Rasivere vahel oleva maastikulohu lääneservas. 1977–1997 oli ametlikult Soonuka küla osa. Nime algusosa aluseks on ala ’allpool olev’. Vrd Alavere1. – MK
BHO: 9; EAN; KNAB; Mellin

Albu [al´bu] ‹`Al´pu ~ -sse› JMd – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas, mõis (Albu mõis), 1281 Alpie, 1615 Alpa ~ Allpa, 1782 Albo.  C2
● A-st 1281 on teada mõis, veski ja küla. Albu ehk Nõmme küla asemele rajati 1781 (ekslikel andmetel 1803) karjamõis Neu Alp (A. W. Hupel tõlkis 1782 selle Vetepereks, 1788. a kaardi järgi Nömme, Mellinil 1796 oli Uus Mois, hilisem eestikeelne nimi oli Jäätma, 1898 Ятма). Selle endisele asukohale viidi osa Albu küla talusid ning neist loodi ↑Vetepere küla. Albu mõisa, sh Jäätma karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Albu nimi tuleb tõenäoliselt isikunimest. D.-E. Stoebke järgi võisid isikunimed Alpe, Alpy tuleneda nimest Albert või Albrecht, kuigi pigem oli tol ajal tegu veel paganlike nimedega. Mõisast lõunas oleva Aruküla asemele (↑Kodru) rajati enne 1870 karjamõis. Viimase juurde 1920. a-tel tekkinud asundus (1922 Aro) arvati 1938. a-ks Albu asunduse alla, kuid oli 1940. a-teks taas omaette küla, mis liideti 1977 Albuga. Talurahva Põllupanga poolt enne 1922 müüdud maadele tekkinud Pangaküla Albu idaosas, sh Kaskmäe ja Kureküla, liideti enne 1940. a-id enamasti Albu külaga, osalt Pullevere ja Järva-Madisega. – FP
EAA.1.2.938:33, L 31; EAA.1864.2.IV-6:113, L 111p;  EAA.854.4.545, L 1;  EAA.854.4.13, L 1; ERA.2424.1.519:24, lk 16; EVK; Hupel 1774–1782: III, 509; KNAB; LUB: III, 475a; Mellin; RL 1922: V, 51; Stoebke 1964: 15; Vene TK 42

*Alempois, kirjakeeles ka Alempos ~ Alumbus – muinasmaakond praeguse Järvamaa alal, 1224 Alumbus, 1232 Alenboys, 1241 Alempos, 1251 Alembeys, 1282 Alempois.
● Maakonna paigaldamisega on olnud uurijatel raskusi. Tänapäeval arvatakse, et muinasmaakond asus praeguse Türi khk kohal. Reopalu ja Rõhumetsa asusid Viljandimaa ja Järvamaa piiril. Tõenäoliselt on mõlemat nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). M. J. Eisen on maakonnanime Alempois lähtekohaks pidanud sõnu alembus, alemmus ’alamal olev maa’. Toetudes nimekujule Alenboys on A. Westrén-Doll osutanud, et nimi on olnud kaheosaline, b ees on n muutunud m-iks. Lähtudes nimekujudest, kus teises silbis on u, võiks oletada, et nime algusosa on olnud sama, mis tuleb esile kohanimes Alutaguse, sedagi on oletanud juba Westrén-Doll: alo, sm alho ’soo’. Ta hülgas nime järelosa seletamisel V. Reimani pakutu (Alempos ‹ Alempoolse) ja arendas edasi W. Schlüteri ideid, kes nägi nimeosise -pois, -poys alusena -põhise sõnast põhi : põhja maapinna tähenduses. Vrd Reopalu. – MK
ENE-EE: I, 139; Järvamaa 2007: 322; Mellin; Westrén-Doll 1921: 162–163

Allaste ‹-sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), ? 1601 Alstenn (küla), u 1900 Алластъ (talurühm), 1939 Allaste (asundus).  A1
● Küla asub Halliste jõe kaldal. Külanimena märgitud 1970. a rahvaloenduse materjalides. Nime aluseks on talunimi, võib-olla sõnast alane vana kirjaviisi mõjul (vrd läheduses Mägiste). Allastega on 1977 liidetud Kõrgemäe (Hls, 1797 Körgema küla, seekõrval mõis Lenchenshof, u 1900 taluna Кергемяе) ja Mägiste (külana 1601 Mekest ning taas 1930. a-tel, taluna 1839 Meckiste ja u 1900 Мягисте). – MK
EAN; ERA.14.2.715 (Polli vallavolikogu 7. II 1939 koosoleku protokoll nr 2); KNAB; Mellin; Rev 1601: 140, 141; Rücker

Allika4 ‹-le› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Mäemõisa mõis), 1582 Alikar, 1597–1598 Hallicke By, 1686 Hallick.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Tuuru küla osa. Külas on XVIII saj olnud Kiideva mõisa kõrvalmõis (Mellinil 1798 ainult mõis Hallik). Nimi on tõenäoliselt lähtunud isikunimest Hallik. Vrd Allika1. – MK
BHO: 12; EAA.1.2.937:86, L 86; EAA.1.2.941:771, L 758p; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:5

Allika6 ‹-le› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Paatsalu mõis), 1726 Hallick (küla), 1798 Hallik.  A1
● 1977–1997 oli Allika ametlikult Varbla küla osa. Nimi võib olla lähtunud isikunimest Hallik. Lisanimena esines Allika Läänemaal XVI saj. Vrd Allika1. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 129

Allikmaa [allik‿`maa] ‹-le› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Palivere mõis), 1726 Hellickma Maddis, 1782 Allickma Andrus, 1798 Allikma (küla), 1913 Allikülla.  B4
● Külas on Allikmaa talu, võimalik, et nimi pärineb sõnast allik(as) või isikunimest Hallik. Allikmaaga on 1977 liidetud osa Kõnnu külast (1798 Kendo, 1871 Kaenno, u 1900 Кенно), küla lõunapiiril on Orkse (1593 küla Orkisby, 1798 karjamõis Orks, 1922 Orkse küla), mis osalt on Kaasiku piires. – MK
EAA.1864.2.IV-9:424, L 407; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 170; Schmidt 1871

Altja [`altja] ‹`Altja ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Sagadi mõis), 1465 Wandemunde, Juwanden Münde, Rotzinpe, 1544 Ieszo (rannaküla), 1648 Kerbann, 1671 Rotzipäh (rannaküla), 1678 Halti Jahn (talupoeg), 1699 Kerpe under Annickfer, Iheso Eller Hallia By under godzet Saggad, 1744 Hallja, Halldja, 1796 Haltja (küla), 1871 Haldja, u 1900 Альтья (küla), 1922 Haldja (küla).  A2
● Altja külal on harva esinevalt palju nimesid: Wandemunde (’Oandu suu’), *Jõesuu, *Rootsipea, *Kärba, Altja. E. Tarveli järgi on Altja hajaküla tekkimise aega raske määrata. Esmakordselt on Altja ümbrust nimetatud 1465 Annikvere mõisale kuuluva kalapüügikohana Oandu jõe suus (in der Wandemunde) ning sealne mereäärne maa kandis nime *Rootsipea. Nimi tuleb kunagistest neemel (-pea) elanud rootsi asukatest. Külana on Altjat mainitud esimest korda 1544 kui *Jõesuu (Ieszo) rannaküla. 1618. a paiku tulid Soomest *Rootsipea (Rotzepeh) taluasemele elama talupojad, kelle nime (*Kärppä või *Kärpänen) järgi hakati *Rootsipea talu- või külaaset kutsuma *Kärba (1648 Kerbann, 1699 Kerpe). Nähtavasti sellest nimest pärineb ka Altja oja alamjooksu nimetus Kärbseoja (-jõgi). *Rootsipea oli neeme läänepoolne osa, mis kuulus Annikverele, *Jõesuu ehk Altja küla kuulus Sagadi mõisale. Tänapäeval ainuvalitsev nimi Altja esines esmakordselt 1678. a ühe talupoja Halti Jahn lisanimena, külanimena 1699 (Hallia). L. Kettunen pakub nime aluseks Alt-oja või -aia ning sarnaselt Haljalale haldjat. E. Tarvel peab neid seletusi ebatõenäoliseks ning seostab nime mõne Halli-tüvelise isikunimega, K. Pajusalu peab tõenäolisemaks kuju Halti-. Võrdluseks võib veel tuua ka Lõuna-Soome Haltia küla nime, mida S. Paikkala järgi on seotud nii haldjauskumusega, sõnaga haltija ’haldaja, omanik’ aga ka Haltia-nimelise esmaasukaga. Vrd Haldi, Haljala1. – MA
Bfl: I, 253, 255, II, 785; BHO: 99;  EAA.1.2.C-IV-121; ENE-EE: I, 165; EO: 107, 146, 200; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; SPK: 67; Tarvel 1983: 77–78, 81; Tarvel jt 1996: 5–8

Altküla2 [`alt‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas (Voka mõis).  B2
● Küla ajalooline nimi on Kärilõpe ehk Karilõpe (1426 Kerileppe, 1726 Kirrilep, 1796 Kerrilep, 1871 Kärrilep). XX saj oli ta pikka aega Toila küla, praeguse aleviku osa, hiljemalt 1945 Toila-Altküla, 1977–1997 oli Martsa küla osa, al 1997 Altküla. Küla asub Toila alevikust edelas oja kaldal. Vrd Altküla1. – MK
EVK; Mellin; Monumenta: V, 29; Rev 1725/26 Vi: 191

Ama ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Vatku mõis), 1241 Hama (küla), 1438 Hame, 1447 Hame, Ame, 1462 Ame, Amepolsen, 1544 Aem, 1583 Amopolsam und polsam Hoff, 1586 Amopoltz, 1688 Ammaküll, 1694 Polsema, 1796, 1844 Amma, 1871 Ama.  A3
● Veel 1586. a on Ama kuulunud Neeruti mõisale, oletatavalt XVI saj lõpust alates aga Kadrina khk-s asuvale Vatku mõisale. Ama nime tähendussisu on teadmata. XV–XVI saj kuulus Ama küla valduslikult kokku *Põltsamaa peredega (Polsam, Poltsama, P. Johanseni järgi sõnadest põld + maa) ja seepärast esineb 1462. a-st Ama nimi ka kujul Amepolsen jmt (st Ama-Põltsamaa). XVIII saj oli *Põltsamaa abimõis (Polsemah, Poltsama, Pelzama), mis sai sajandi lõpuks omale uue nime Pressi (1796 Prassi, 1844, 1871 Pressi). See tegutses koos kõrtsiga kuni mõisate kaotamiseni XX saj algul. Ama piiresse kuuluvad põhjas endised Vatku-Nõmme talud. 1977 liideti Amaga ↑Vatku küla (Kad), 2017 eraldati ↑Jürimõisa küla. Vrd Hammaste. – MA
Bfl: I, 168, 188, 1231; BHO: 15; EO: 236; Joh LCD: 346–347; LUB: X, 356; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tammik 2005: 267, 359–363, 373; Tarvel 1983: 101

Amme jõgi, kohalikus pruugis harva Amedi jõgi MMg, Pal, TMr, Äks – jõgi Jõgeva ja Tartu maakonnas, 1582 nad rzeka Amaieg, 1627 Hamma Jeggi, Ammejeggi, 1796 Amme Jöggi, 1839 Ame, Hamme.  B1
● V. Pall oletas, et Amme võib pärineda eesti keelest kadunud, kuid soome keeles säilinud sõnast *ammen ~ *amme ’tõrs, tünn, kopp’, mis seostub tegusõnaga ammentaa ’ammutada’. Kõrvutades nime Ambior-kujuga Vaimastveres (↑Pedja) ja L. Kettunenile toetudes pidas ta võimalikuks oletada *ampi : *amben, mis võis tähendada kaart või esineda isikunimena. Nimekuju Amedi jõgi (vrd Amedi sild üle Amme jõe) tuletas L. Kettunen ühendist *Amme tee jõgi, mis võis aja jooksul kuluda lühemaks. ¤ Nimi tulnud sellest, et jõgi toitvat ammena Emajõge. – EE
EO: 16; KN: 1930. a-d; Mellin; PA I: 109; PTK I: 22; Rev 1624/27 DL: 12, 32; Rücker

Ammuta2 ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Sinalepa mõis), 1591 Ammattes by (küla), 1593 Amota, 1594 Amotha, 1597–1598 Ammeten By (küla), 1689 Ammota By, 1798 Am̄uta.  C1
● 1977–1997 oli ametlikult Sinalepa küla osa. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Kui seostada külanime tegijanimega sõnast ammutama, siis võiks oletada lähtumist talupoja lisanimest. Vrd Ammuta1. – MK
EAA.1.2.937:86, L 85p; EAA.1.2.941:795, L 783p; EAA kinnistud; EAN; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:6; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:172, L 170p

Amula ‹-sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Järve mõis), 1716 Amula Jiry Rein, Ammula Jiry hin (talupojad Järve külas), 1726 Ammola (küla), 1796 Ammula (karjamõis).  B2
● Mõisamaade jagamise järel 1920. a-tel tehti asundustalud. Ametliku külana 1970. a-tel, vahepeal 1977–1997 oli Järve küla osa. Külas on ka Amula talu. Nime päritolu on teadmata, lisanimena esines juba 1716. K. Pajusalu arvates võib nime algusosa tuleneda muistsest isikunimest. Vrd Ammuta. – MK
EAA.3.1.451:1, L 1; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 168

Andja [`andja] ‹`Andja ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Addinal, 1241 Adnæias (küla), 1406 Adnyel (küla ja mõis), 1489 Addynal (mõis), 1732 Andia.  C3
● Küla oli mõisa kõrvalt kadunud 1489. 1920. a-tel rajati asundus, 1939 nimetati külaks. L. Kettunen toob võrdluseks tegijanime andja ja oletatava isikunime *Andjas : *Andja, kuid peab nime lõpuks siiski etümoloogiliselt läbipaistmatuks. Oja ääres oleva küla nimi võis olla ka kaheosaline *Adinoja või *Adinjõe, kus algusosa oli isikunimi ja järelosis on tänaseks andnud -ja, kuid praeguste andmete juures jääb see pelgaks oletuseks. Andjaga on 1977 liidetud Andja-Paasküla (1922; külana 1796 Paaskül). Andja piiresse kuulub praegu ka Ubja-Vanamõisa (1970), Ubja kaevanduse hääbunud asula Aresist põhjas. – MK
EO: 43–44; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Joh LCD: 308; KNAB; Mellin

Anguse [`anguse] ‹-le› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Rakvere mõis), 1345 Angas (küla), 1492 Angas (mets), 1529 Angnas (küla), 1796 Hangus.  C1
● Nime teises silbis on algselt olnud a. V. Pall on Anga-nimedele vasteks toonud angas : anga, angasaid, angasaed ’laasimata puudest, hagudest aed, soeselg’, mida ta on võrrelnud soome sõnaga hangas : hankaan ’painutatud puusse kinnitatud karupüünis, põdrapüüdmistara, mis on ehitatud metsas puid järjestikku maha võttes’. – MK
Bfl: I, 393, 975; BHO: 100; Johansen 1932: 9; Mellin; PTK I: 23

Anijala2 [ani‿jala] ‹-`jalga ~ -sse› Hag – paik (küla) Rapla maakonnas Kohila vallas (Adila mõis), 1586 Hanegalck, 1725 Hannyalla Hans (vabadik), 1798 Anijalla, 1844 Annikül.  C2
● Anijala vabadikukohast arenes küla XVIII saj lõpuks. 1977 liideti Pihali külaga. Nime lähteks näib olevat talupoja lisanimi. – PP
Mellin; Rev 1586: 111; Rev 1725/26 Ha: 257; Schmidt 1844

Anikatsi ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tuhalaane mõis), 1578 да деревнею Аникацю, 1624 Hannikaste (küla), 1638 Hannikast (küla), Hannikaz Hinss (talupoeg), 1797 Annikats (küla ja kõrts).  C1
● Anikatsil on olnud ka Tuhalaane mõisa karjamõis. Nimi on kujunenud ste-liitelisest sugunimest, mille algusosa oli tõenäoliselt isikunimi kas linnunimetusest hani või ka h-line variant eesnimest Annik, vrd sm Hannikka. Anikatsi edelaosas on Veneküla talud (1733 WenneKülla, 1839 Weneküll, u 1900 Венекюля). Külaga on 1977 liidetud Mõtsakuru ehk Metsakuru küla (1922 Metskuru). Vrd Hanikatsi laid. – MK
BHO: 18; DLV 1998: 179; EAA.567.3.139:35, L 34p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 52; Rev 1638 II: 64; Rücker

Anne ‹-le›, kohalikus pruugis Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1798 Annenhof.  C2
● Karjamõis tekkis XVIII saj lõpus varasema Konnuperä talu kohale. 1795 on talupere ümber asustatud ja rajatud karjamõis Annemötz. Annemõisa nime võib pidada omaaegseks moenimeks, P. Johanseni andmetel leidus XX saj alguse Liivimaal 24 sellenimelist mõisat ja karjamõisat. 1795. a mainitud nime aluseks võib olla loodusnimi Annemõts. Siin võib olla tegemist ka analoogia põhjal nimetamisega, sest naabruse karjamõis oli saanud nime kunagise Nässmõtsa küla järgi. Rahvasuus muutus nimi kohe Annemõisaks (1811 Annemoisa Joseph). Veel 1782 oli Annemõisa kohal Kobela küla alla kuulunud Konnuperä talu (1592 Markus Konopera, 1782 Connoperre Isack), ka lähedal asuv Kungjärv oli selle järgi nimetatud (1685 Konper Jerw). Nimi tuleb sõnadest kond ’kauge, ülesharimata maa’ ja perä. – ES
EAA.1865.2.130/1:11, L 10p; EAA.1865.2.130/10:11, L 11;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:3, L 2p; Mellin; PA II: 445; Uustalu 1972: 277

Annemõisa [anne‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – paik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
● Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Annikvere2 ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Annigfer, 1241 Andikewæræ (küla), 1406 Annekever (küla), 1445 Annekevere (mõis ja küla), 1463 Anikvere (mõis), 1469 Annigkever (mõis, küla, veski), 1542 Annickver (küla), 1796 Annigfer (mõis), 1844 Annigfer (mõis, küla), Annigver (küla).  A3
● Kuigi Annikvere mõisast on teateid a-st 1445, tekkis mõis P. Johanseni arvates juba Taani ajal. 1920. a-te maareformiga rajati mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 Annikvere külaga. P. Johanseni järgi tuleb külanimi isikunimest Anikka, Annike. L. Kettunen on pakkunud tulenemist isikunimest *Anti : *Annin koos hellitusliitega -kka, -kkoi, -kkei (*Anti-kka › Andik › Annik). Kettunen on lisanud võimalikuks lähtenimeks *Andikanveere. Annikvere mõisale kuulus Jorika rannaküla, praegu ↑Pihlaspea osa. Vrd Annikvere1. – MA
Bfl: I, 99, 183, 246; EO: 274, 310; EVK; Joh LCD: 286, 314–315; KNAB; LUB: XII, 636; Mellin; Pall 1996: 389; Tarvel 1983: 37

Anseküla2 [anse‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ans – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Salme vallas (Anseküla kirikumõis), 1798 Ansekül.  C2
● Nime algusosa lähtub isikunimest. Külanimi on kandunud kogu kihelkonna nimeks. Anseküla on jaotatud kolmeks osaks: Altküla (kiriku juures), Mägiküla (lõunas) ja Rannaküla ehk Linnuküla (Kotkaninal). Vrd Anseküla1. – MK
KN; Mellin; SK I: 26

Araste ‹-sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1537 Harrawast, 1591 Artz, 1594 Harrast, 1726 Arrasta, 1798 Arrast.  B2
● Araste oli Saare-Lääne piiskopkonna vikariaatmaa, hiljem kuulus Vana-Vigala mõisale. Nime aluseks võib olla muistne isikunimi. Küla kirdeosa on nimetatud Tammakülaks (1535 Tammaton, 1726 Tamma, u 1900 Тамма), nimi on talu järgi. Arastega on 1977 liidetud Saunteküla (1922 Araste (Saunde), 1970 Araste-Saunteküla). Vrd Arase, Aravere. – MK
BHO: 23; Essen, Johansen 1939: 59, 77; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 70; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:7; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:195
Märkus. Lisatud Araste varasem maining 1537 ja Tammaküla varasem maining 1535. 2021-12-30T19:15:22.

Aravere1 ‹-`verre ~ -sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1712 Arrafer (küla), 1726 Arrafer, 1798 Arrawer, 1913 Arraperre.  B2
● Nime algusosa jääb hämaraks, vrd oletatavat muistset isikunime *Ara. Araverega on 1977 liidetud ↑Uhja küla. Vrd Arase, Araste. – MK
BHO: 26; EAA.3.1.448:366, L 615; Forsman 1894: 153; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 64

Aravu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
● Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi hara ’haru’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aro ’aru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Ariste laht, rahvakeeles Ööri lõpp Ans – laht Saare maakonnas Saaremaa vallas.  B2
● Nimi võib olla siirik Ida-Saaremaalt, kus oli Ariste küla nii Valjala kui ka Pöide khk-s. Saaremaa idaosa talupoegadel oli kaugeid heinamaid saare lääneosas, ka on olnud siserännet, vrd kohanimed Jämajas Pöidlasteall heinamaa, Pöidlastepöllud. Ööri lõpp on saadud Ööri talu järgi. Lahte on nimetatud ka Kaugatoma laheks, rahvasuus Upsteni laheks (Upsteni on talu Üüdibe külas, 1798 Ubslandi). Vrd Ariste, Valjala-Ariste. – MK
Eesti PK 20; Mellin; SK I: 319

Arisvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1514 Aristfer (küla), 1583 Ariswer, 1624 Harristfer Hanss (mölder), 1638 Harrestfer (küla Rutikvere mõisa all), 1797 Arristfer.  B1
● Küla nime on L. Kettunen tuletanud sugunimest Arine (Ari+ne). Arisvere kaguosa on Uduküla (1855–1859 Уддо), mis liideti Arisverega arvatavasti 1930. a-te lõpuks. Vrd Ariste. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EO: 310; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 18; Rev 1624 PL: 46; Rev 1638 II: 162

Arjassaare [arjas‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Pilistvere kirikumõis), 1686 Harjasarest (seestütlev), 1782, 1797 Harjasar, 1839 Hariasaar.  A3
● Ümberkaudu on (H)arja või (H)arjo esinenud lisanimena. XVIII saj I poolel oli Kõo mõisas Aria Hans ja Ario Hanso Mart, 1758 Arussaare mõisas Harja Hans (ilmselt sama mees kui esimene Hans) ja Harjo Hanso Jürri, Harjo Maddis ja Harjo Mardi Michel. XVIII saj lõpul oli juba küla (Harjasar), mis kuulus Pilistvere kirikumõisale. Külanime lähtekohaks oli talupoja lisanimi sõnast hari : harja või ka päritolu Harjumaalt, mis sai soosaare nime vahendusel külanimeks. – MK
EAA.567.3.117:12, L 11p; EAA.567.3.234:4, 5, L 3p, 4p; EAA.1865.3.217/9:7, L 6p; EAA.3144.2.1:21, L 19p; Mellin; Rücker

Arkma [`arkma] ‹-le› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583, 1624 Artma (küla), 1638 Artama, 1797 Arkma.  C3
● Sisekaolist külanime võiks analüüsida kaheosalisena: Ark+ma. Nime algusosaga võib võrrelda sõnu artsik ’varjualune, kuur’ ja artsik ’võsastik, tihnik’. Nimes on juba XVIII saj lõpuks k asendanud varasema t. Arkmaga on 1977 liidetud põhiosa Laeva külast (1797 Laewa) ja Mäo küla (1624 Meos, ↑Meossaare). – MK
EMS: I (3), 446; Mellin; PA IV: 8; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Aruküla4 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Mäetaguse mõis), 1796 Arro (küla).  C1
● 1977–1997 oli Võide osa. Aruküla on olnud väga levinud külanimi. Mh Puru külas esineb Aruküla lisanimena juba XVII saj (1688 Arrokulla Jurgen), kuid pole selge, milline Aruküla oli lisanime lähtekohaks, sest Ereda mõisa all oli 1726 samuti Arroküll. Aruküla põhjaosa on endine Kolustre küla (1871 Kollostri, u 1900 Колустре), mis liitus 1940. a-teks. Vrd Aruküla1. – MK
Mellin; Rev 1725/26 Vi: 179; RGADA.274.1.1614/1:32, L 13p; Schmidt 1871

Aruküla9 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Haimre mõis), 1699 Arrokyla, 1726 Arroküll, 1798 Arrokul.  B1
● 1977–1997 oli jagatud Haimre ja Naistevalla vahel. Nime aluseks on aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
 EAA.1.2.C-IV-239; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 52

Aruküla10 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1726 Arrokülla Mart (talupoeg Jändja küla all), 1796 Arrokülla.  A2
● XX saj on küla olnud jagunenud kahte ossa, millest vanem (Aruküla I, idapoolne) liideti 1977 Põikvaga, uuem (Aruküla II, läänepoolne) Jändjaga. Nimi sõnast aru ’kõrge kuiv maa’. Vrd Aruküla1. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Aruvälja1 [aru‿välja] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796 Arruwälli (küla), 1913 Arowelja.  C4
● Küla on alguse saanud Aru taludest (1726 olid Maidla mõisa Kulja küla järgi Arro Jürri ja Arro Jak) ning Maidla mõisa karjamaast Aru väljast (1782 juba hajatalu Arro Welja). Vrd Aruküla3, Arupäälse. – MK
EAA.1864.2.IV-3:332, L 322; EVK; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 161

Assamalla ‹-sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Asæmulæ (küla), 1556 Assmull, 1586 Aszemahle, 1796 Assama.  C1
● P. Johansen toob nime vastetena sm ase ’relv’ ja muld : mulla, kuid peab seda rahvaetümoloogiaks seoses Kalevipojas esinenud lahinguga kohal, mille nimi oli Assamaa luht. Näib, et muld : mulla on oletatud esinevat eesti kohanimede järelosises (Koimula), ehkki hilisemates nimede üleskirjutustes võib see ühend märkida ka veskit. Algusosa lähtekohaks võiks pigem olla ase : aseme. L. Kettunen moodustas algvormi *Asema-la, ta oletab võimaliku vastena ka isikunime *Asa (*Asanmaa). Teisal moodustab ta nime algvormiks *Assa-lan-maa, pidades silmas kohanime rööpkuju Assalama. Algusosa lähtekohaks on siingi isikunimi. – MK
Bfl: I, 1437; EO: 70, 88, 125; Joh LCD: 320; Mellin; PTK I: 77

Astuvere ‹-`verre ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
● Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004). – EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Asuküla1 [asu‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asu Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma mõis).  B4
● Pärast Kaarma mõisa maade jagamist tekkinud asundusküla sai 1925 nime, mille tähendus võiks olla ’asujate või asunikkude küla’. Küla piires asus XVI saj rajatud Kaarma mõis (sks Karmelhof), mida pärast Uue-Kaarma mõisa eraldamist 1872 nimetati ka Vana-Kaarma mõisaks. Asukülaga on 1977 liidetud osa Väljakülast (1798 Welja). Vrd Kaarma2, Nõmme12. – MK
EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; SK I: 31–32

Atika ‹-sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1601 Attikas (küla), 1797 Attichste, 1811 Attika.  A1
● Näib, et Atika nime on varem võidud kasutada ka ste-lisena (1922 Atikse). Nime lähtekohaks on isikunimi Ate, Ati. Mellini 1797 a. kaardil oli küla juures märgitud Siitame (Sitena) karjamõis, mille järgi küla on kutsutud ka Siitameks. Atika piiresse jääb endine Mõnsikille karjamõis (1909 Mönsiküla). – MK
EAA.1865.3.171/1:4, L 5; EO: 91; KNAB; KN; Mellin

Auaste ‹-sse› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Wiesenau (al 1843), ? 1591 Haickias (küla), 1686 Haukaste By (küla), 1798 Haukast (karjamõis).  A3
● Esmamainingut võiks lugeda ka Haukias. Auaste mõis eraldati Uuglast 1843. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime lähtekohaks on haugas, mis võis esineda ka isikunimena. Auaste ajaloolised osad, kunagised külad, on Meelaküla läänes (1591 Melenkyla, 1798 karjamõis Mälakül) ja Suistema idas (1798 Suustama kõrts). Mõisa kõrval läänes oli XIX saj II pooleni Aruküla (1591 Arokyle, 1798 Arrokül). – MK
EAA.1, 2.941:629, L 620p; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:315, 317, 324

Audevälja [aude‿välja] ‹-le› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Kloostri mõis), 1556 Hawdewel (talu), 1565 Haudewelle Hans (talupoeg Padise vakuses Määra küla all), 1568 Haudewelle Hans, 1798 Haudewälja (küla ja kõrts).  C2
● Nimi pärineb loodusnimest talupoja lisanime vahendusel. Küla piiresse kuulub ka varasem Jännima küla (1604 Genima, 1871 Jaeinima, u 1900 Янима). – MK
Bfl: I, 1438; EAA.1.2.934:32, 243L 30, 240; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:9; Schmidt 1871

Auksi ‹`Auksi ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1584 Austh (küla), 1587 Augusth, 1588 August, 1638 Augst, 1797 Auksi.  C1
● Algselt ste-lõpuline nimi võis pärineda suguvõsanimest. Au-algulistele nimedele on L. Kettunen vasteks pakkunud sõna au, mille esmane tähendus olevat ’ava(tud)’, ja oletatavat isikunime *Avo või *Auvoi. Siinses tüves oli ilmselt k (kui see ei ole hiline), mis võiks pärineda vähendusliitest. Vrd ka haugas, auk. Kirjapanekuis ei ole jälgi sõnaalgulisest h-st. Isikunimi August ei näi XVI saj piirkonnas kasutusel olevat, kuid võis mõjutada kirjapanijat. Võib-olla on nimega ühendatavad kirjapanekud Viljandi khk-st 1283 Auese, 1481 Auwes ja 1630 Auwust. Sel juhul kinnitaksid nad L. Kettuneni etümoloogiat. Auksi lääneotsas on Jätiküla, endine popsiküla. Kirdenurgas on Saare talud, mida on 1930. a-tel vahel külaks loetud. – MK
EO: 291; LGU: I, 40, 548; Mellin; PA IV: 163, 227, 250; Rev 1638 II: 109; Troska 1987: 103

Auküla [`au‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Au Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kihlevere mõis), 1241 Haudis, 1306 Haudss, 1390 Haudisz, 1459 Hawdes, 1632 Audiss, 1672 Hauküla, 1796 Aukül.  A3
● 1543 jagati küla Telliste ja Kihlevere mõisa vahel, 1779 läks kogu küla taas Kihleverele. L. Kettunen on pakkunud nime tulenemist sõnast haud : haua, mitmuse seesütlevas haudes. Viimane vorm tundub aga ebausutav, M. Kallasmaa pakub ühe võimaliku variandina, et varastes kirjapanekutes on tegemist sõnaga haud ja jäänukiga mingist järelliitest. Endist saunaküla Auküla lõunaosas tunti Karjametsa nime all, loodeosa kutsuti Kurekülaks, põhjaosa Tagaväljaks. – MA
EO: 291; Joh LCD: 351–352; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 103, 114

Austurvike [`austurviike], kohalikus pruugis ka Estorvike [`eesturviike] Vor – laht Lääne maakonnas Vormsi vallas, rts Österviken, 1798 Oster Wiek, 1855 Austerwîk.  A4
● Rootsikeelne veekogunimi (kirjakeeles Österviken) koosneb sõnadest öster ’ida’ ja vik ’laht’, moodustades paari ↑Västurvikega. – MB
Lagman 1964: 107; Mellin; Russwurm 1855: I, 110; Wieselgren 1962: 166

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
● 1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (au ‹ avo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks). – MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Avanduse ‹-sse ~ -le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Awandus, 1241 Auendoys (küla), 1494 Avendes (mõis), u 1900 Катко (Авандусъ) (küla).  A3
● Mõisa esmamaining on a-st 1494, praegu jääb mõis Simuna alevikku. A-ks 1774 oli algne küla mõisastatud. 1796 on mõisast idakirdes Katkuküla (Katkül, vrd 1241 Katcækylæ), mille kohal nüüdne Avanduse küla. Avanduse asundus, mis rajati 1920. a-tel mõisa maade jagamisel, on 1977 liidetud Simuna alevikuga. L. Kettunen on nimega võrrelnud sõna avandus : avanduse ’avatud koht’ ja sm avanto, murdes avento ’lahvandus, jäässe raiutud auk’. Avandusega liideti 1977 osa ↑Kissa külast. Vrd Simuna2. – MK
EO: 28–29; Joh LCD: 326; KNAB; Mellin

Avaste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Abaste Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), 1594 Hawast, 1638 Hawest, 1726, 1798 Awast.  A2
● Esimese kirjapaneku h-lisele nimekujule võiks vastata Lõuna-Eestist registreeritud haavist ’haavik’, hiljem on nimi läinud Ava-alguliste rühma, vrd aba : ava ’umbekasvanud jõekäär, soot; tõusuveest tekkinud lomp rannas’, ava ’lahtine, katmata; lagunenud, katkine’. Avaste lõunaosa on Pärase (1798 Perras). – MK
Bfl: II, 482; EMS: I (1), 74, (3), 522; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 66; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:9

Beresje ‹-sse›, kohalikus pruugis Peresi ~ Perese ~ Peresje ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), vn Бере́зье, 1585–1587 Березье, Подберезья, Исадъ на Березѣ, 1686 Подберезная, 1782 Березья, 1783 Березя, 1792 Подберезье, 1796 Podberesnaja, 1886 Pereznä, Peresi, 1903 Beresi, 1904 Bereźje, 1920 Beresje, 1922 Berese, 1928 Perese.  A1
● Mainitud küla ja kalapüügikohana juba XVI saj, kui 5/6 kuulus kroonule (tsaarile ja suurvürstile) ning 1/6 kloostrile. XVIII saj oli jagatud mõisnike ja Petseri kloostri vahel; XIX saj kuulus Lüübnitsa kogukonda ja Kulkna kogudusse. XX saj algul oli vene küla, kus elas ka luterlastest eestlasi ning küla kuulus Tolvitsa (Talabski?) kloostrile (G. Ränk). Külast edelas on Beresje ehk Peresi Umbjärv (vn оз. Березинское). Nimi võib tuleneda vene keelest: kas под + березье ’kasealune’ või под + березная ’kaldaalune’. Eesti algupära korral vrd kagumurretes peresi, perese, pereski, peresintski (mitmuses) ’vene saapad’ (Rõu, Vas, Võn). – AK
Arakčeev 2008; Eesti TK 42; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XXVII; Hurt 1904–1907: II, 197; KN; Mellin; Pskov 1585–1587: 111, 145, 146; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 104–105; Setumaa 1928: kaart; Vasilev 1882: 22; VMS; Värska KR 1780–1794: II–III

Eametsa1 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Pööravere mõis), 1662 Öhhamettz Jahn (talu Lehu küla all), 1797 Eamets (küla).  C3
● 1977–1997 oli Lehu küla osa. On väike võimalus, et nime esimese kirjapaneku Öhha- on arenenud sõnast oja. Eametsa osad, XX saj alguses paiguti ka külad, on Jüriksma (1797 Jürriksem) ja Seli (1797 Selli). Vrd Eametsa2. – MK
BHO: 57; EAN; KNAB; Mellin; Roslavlev 1977: 84

Eavere [`eavere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis varem ka `Eabre ~ `Jaabre, kirjakeeles varem ka Eapere PJg – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Are mõis), 1515 Eghuer, 1534 Jgaver, 1601 Hiawer, 1797 Eawer.  C4
● Küla on kuulunud ka Tori ja Pööravere mõisa alla. Varasemad g-lised üleskirjutused viitavad sellele, et nime aluseks võib olla isikunimi Iga, vrd XVI saj kirjapanekuid Yga, Iga, Hans Igapoy. Eaverega on 1977 liidetud ↑Are küla. Are ja Eavere vahele jääb koht nimega Lätsaru ehk Lätsere, mis on veel XX saj algul eraldi küla olnud (1515 Lettesche, 1797 Letsaar). Eavere lõunaosast moodustati 1977 Are alevik. Vrd Igaküla, Igavere. – MK
BHO: 57; EO: 160; Mellin; SK I: 37; Stackelberg 1926: 208

Ebavere ‹-`verre ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Äntu mõis), 1796 Ebbafer (kõrts).  C2
● Külana nimekirjas hiljemalt 1970. 1930. a-tel talu, enne seda Äntu mõisa karjamõis (1913 Ebbawere). Nimi pärineb kõrtsi ja mäe nimest. Nime tähendussisu on ebaselge, L. Kettunen mainib eitavat kildsõna eba ja oletatavat isikunime *Epä, *Epoi, vrd XV saj Ebo, XVI saj liivi isikunime Epe Szamen. Mäenimena esineb Ebavere rahvaluules. Ebaverega on 1977 liidetud osa Mõisamaa külast (1796 Moisama, u 1900 Мойзама), Kaarma asund (1517 küla Karmel) ja Kaarma-Tagaküla (külanimena 1970). Kaarma asund, 1930. a-tel asundus, tekkis Kaarma mõisa (sks Kaarmann) ümber, millest on teateid 1538 (Karmal) ja mis eraldati Kiltsist 1671. Kuivõrd Ebavere kõrts ja varasem küla paiknesid praeguse küla lõunapiiril, on endine Kaarma kujunenud uueks Ebavere küla keskuseks. – MK
BHO: 159; EO: 199, 200; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 18, 19

Edise ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ädise Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Jõhvi vallas, mõis, sks Etz-Schloß, 1241 Eteus (küla), 1477 Ettis (mõis), 1796 Etz (mõis).  B2
● XV saj ehitati Edisele vasallilinnus. Põlisküla, mis oli olemas veel 1508, oli hääbunud a-ks 1533. 1913 oli olemas juba tööliste küla mõisa juures, millest kasvas välja uus Edise küla. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Edise asundus (1945 Edise-Lossi küla) ning 1970. a-tel oli sellest kagus Edise asund, kõik kolm ühendati 1977 Edise külaks. Nime puhul on L. Kettunen moodustanud algvormi *Edine : *Edise ’ees olev’, ta ei välista ka isikunime, viidates Taani hindamisraamatu ladinapärastusele -us. Edisega on 1977 liidetud Aiandi (1970), endine ETKVLi aiandi asula (uuemal ajal tuntud ↑Revinu nime all). – MK
EO: 195; Joh LCD: 335; KNAB; Mellin

Edivere2 ‹-`verre ~ -sse› Sim – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis), 1688 Eddefer (mõis), 1698 Eddeferischen Bauren (mõisa talupojad), 1726, 1796 Eddifer (mõis), 1922 Muuga-Edivere (asundus).  C2
● Ediveres oli XIX saj ja XX saj algul karjamõis. 1920. a-test asundus, pärast 1930. a-id küla, 1977 liideti Alekverega. Jõhvi vana Edivere nime on L. Kettunen võrrelnud Edisega, mille lähtekohana peab võimalikuks isikunime tähenduses ’eesseisja’ vms. Seos sõnaga esi (ede-) on ilmne, vrd ka kohanimesid Keskvere ja Tagavere. Siinne suhteliselt hiline Edivere võib olla siirik Jõhvist. – MK
Bfl: II, 935; EAA.1.2.943:770, L 801p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 231

Edru ‹-sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Piibe mõis), 1564, 1796 Eddro.  C4
● P. Johansen on arvanud, et Rakke ja Edru on XVI saj kuulunud Järvamaa alla. Juba XVI saj-ks välja kujunenud nime tähendussisu jääb hämaraks, vrd edur-, edir-, eder- liitsõna esiosana, näiteks edurpitte ’edaspidi’ ja edru ’edvistaja’. – MK
EMS: I (3), 552, 560, 561; Joh LCD: 179; Mellin

Eidapere [eida‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Vän – alevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Eidaperre, 1522 Hans Heiteperse, 1530 Heytepyrsse, 1557 Heytopyrse (lisanimena), 1797 Heide Perre (küla).  B2
● Mõis oli alguses Lelle mõisa karjamõis, tekkinud arvatavasti XIX saj alguses. Iseseisev mõis al 1885, teistel andmetel 1877. XIX saj asutatud klaasivabriku ja raudteejaama juurde tekkis XX saj alev, ametlikult küla või asundus (1970. a-tel), al 1977 alevik. Kaheosalise nime algusosa on võinud tuleneda isikunimest, vrd XVI saj Jan Eytopoik ~ Jan Ejtopoik. Võib-olla oli isikunimi algselt h-alguline. Nime järelosa aluseks on tänapäevakujust lähtudes pere, kuid kirjapanekuist lähtuvalt on võimalik, et algselt oli perse, mis kohanimedes tähendab päramist osa, taguosa. Eidapere alevikuga liideti 1977 osa Aleti külast (1970) ja ↑Põllussaare. Vrd Allika2. – MK
BHO: 60; EM: 112; Essen, Johansen 1939: 21; Joh LCD: 329; Johansen 1973: 475; Mellin; Stoebke 1964: 18
Märkus. Lisatud varasem maining 1522. 2021-12-30T16:43:13.

Einbi [`einbi] ‹`Einbi ~ -sse› = Enby [`eenbü] ‹-sse›, kohalikus pruugis Einbi, kirjakeeles varem ka Einby Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Paslepa mõis), u 1540 Einbwͤ, 1547 Enbue, 1560 Embü, 1565 Ehneby.  C4
● Rootsi nime algusosa koosneb sõnast en ’kadakas’, kohalikus häälduses ein, ain, ja järelosa sõnast by ’küla’. Nimi on rannaküla loodust hästi kirjeldav, sest seal on kasvanud ilusaid kadakaid. Tuumikust loodes on külaosa Väike-Einbi. Edasi loodesse jääb paik nimega Voose (1798 Osö kõrts), mille järgi on nime saanud ↑Voosi kurk. – MB
Johansen 1951: 266; Lagman 1964: 47, 71; Mellin; Russwurm 1855: I, 120–121

Eisma [`eisma] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Einsema ~ `Eisnema Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Kandle mõis), 1697 Häinisma, 1770 Enisma, 1788 Essama, 1796 Heinsama (küla ja kõrts), 1895 Эйнцама, 1908 Enzema, 1913 Эйзма, 1922 Eisma II, Eisma-Rannaküla.  B2
● Küla nimetati ka Kandle rannaks (Kandelsche Strandt). Eisma nimi võib tulla sõnast einasmaa ~ eenasmaa ’heinamaa’. – MA
 EAA.46.2.147, L 1;  EAA.854.4.1114, L 1;  EAA.3724.4.1583, L 1; ERA.T-6.3.1288; ERA.T-6.3.512; Kallasmaa 2003: 41; KN; KNAB;  LVVA.6828.4.309, L 1; Mellin; SK I: 36; Valter 1998: 9

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka Eygene ‹ Eugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера). – MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Elbi ‹`Elpi ~ -sse ~ -le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1662 Hellpe Thomas (talu), 1680–1684 Helpa mattze Jurri, 1797 Elbi.  A4
● Nimi tuleneb mehenimest, vrd Helppe (XV saj Kop u. Mattyes Helppe pocke). Vrd Halinga all 1543 Ielpes Sur Peter. Elbiga on 1977 liidetud ↑Tootsi küla (PJg). – MK
Mellin; Roslavlev 1977: 86, 70; Stackelberg 1928: 149; Stoebke 1964: 20

Ellavere ‹-`verre ~ -sse› Koe – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Kuusna mõis), 1564 Elleuer, 1796 Ellawer.  B3
● 1977 liideti Metsla külaga. Nimi võib olla siirik Koidu-Ellaverest, kuid võib olla ka tekkinud analoogselt isikunime põhjal. Vrd Illevere, Koidu-Ellavere. – FP
EAA.1.2.933:112, L 112; KNAB; Mellin

Enivere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Änivere Mar – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, poolmõis, sks Sternberg, 1855–1859 Анниверре (mõis), 1893 Ennikwerre (mõis), 1922 Enivere, Änivere.  A1
● Mõis eraldati Väike-Lähtrust 1789 või 1790, al 1868 poolmõis. Mellini kaardil 1798 esineb üksnes saksakeelne nimi Sternberg. 1977–1997 oli Martna küla osa, pärast taastamist jäi Enivere küla ajalooline tuumik Martna piiresse. L. Kettunen tunneb nime kujul Enikvere ~ Ennikvere ja tuletab selle algusosa oletatavast tüvest *ene (eesti enam, soome enemmän) või kahtlemisi isikunimedest *Ennikko(i), *(H)ennikka, *(H)ennike. Kaartide põhjal tundub Enivere küla varasem nimi olevat olnud *Järgvere (1798 Jerkfer, 1844 Jergwer, 1855–1859 Іергферъ). – MK
BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 2; EAN; EM: 85; EO: 317; KNAB; Kröger 1893: 150; Mellin; Schmidt 1844; ÜAN

Eoste [`eoste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Eostõ ‹-he›, kirjakeeles varem ka Jooste Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Timo mõis), 1638 Itzkulla, u 1685 Iddusta kÿlla, 1757 Eosth, 1798 Iddust.  A1
● Põlisküla, mis eraldati XIX saj alguses Timo mõisa alla, erinevalt Vana-Koiola alla jäänud naaberküladest Himmastest ja Adistest. Nimi põhineb sõnal idune : iduste, viimasest on kasutusele tulnud nõrgaastmeline eoste. Ei saa kindlalt väita, kas nii on nimetatud külaelanikke nimisõna idu alusel või on see olnud muistne isikunimi (vrd liivi Yddo, Yto). Vrd Koikkülas (Har) pandud perekonnanimi Eomois. 1638. a kirjapildist paistab välja lühenemine (*Iduskülä › *Itskülä). Eesnimega Joost (‹ Justus), millest on tulnud paljud Joosti talud, Eostet kui vana külanime ilmselt ühendada ei saa. Eoste külaosad on Kahuots, Lepäkurm ja Plakiots. Eoste kirdeosa on ↑Kitsõruusuu, mida on vahel omaette külaks peetud. Vrd Iduste. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EAA.3147.1.172:29, L 20p; Mellin; Rev 1638 I: 137; SK I: 54; Stoebke 1964: 25, 32

Epneri [`epneri] ‹`Epneri ~ -sse› Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Kirna mõis), 1712 Hepnery Hans, Hepnery Marth, 1726 Höpneri Jürri, Höpneri Tönno (talupojad Mõnnaku küla järgi), 1796 Epneri (talu), 1844 Öperre (küla).  B1
● Liideti 1977 Poakaga. G. Troska, kellel nimi esineb h-algulisena, on pidanud küla tekkinuks hajatalust XIX saj II poolel. L. Kettunen, kes tunneb Epnerit talunimena, on kahtlemisi teiste nimede analoogial oletanud algkujuks *Epu noore. Vrd ka saksa perekonnanimesid Höfner, Höfener. Eestis on perekonnanimena esinenud Hübner, tänapäeval esineb ka Epner. – MK
EAA.3.1.448:114, L 163; EO: 151; Heintze 1908: 174; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 136; Schmidt 1844; Troska 1987: 82

Epra [`epra] ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584 Epra, 1624 Ebra, 1638 Eppra.  B4
● 1624 kuulus küla Vastemõisa vakusesse, 1638 Viljandi mõisale. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedane sõna on ebrad ’harakaliha, hobuse kabja siseliha’, ’kühm ülalpool kapja’. Teine võimalus oleks nime tuletada (h)epp-tüvest, vrd hepik, ebel ’kerge, edev’. Epraga on 1977 liidetud osa Uude-Käliste külast (1970), mis koosneb õieti kahest poolest, neist Epra piires on Uudeküla (1624 Udekill, 1738 Uhde, 1797 Udekülla, 1839 Udeküll). – MK
BHO: 67; EAN; EKMS: I, 479; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 74; RGADA.274.1.202:459, L 453p; Rücker

Ereste ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eriste Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaubi mõis), 1546 Heres (küla), 1551 Herris (mõis), 1638 Herriss (Pornuse mõisa karjamõis), 1797 Errist (küla).  B3
● Nime lähtealuseks võib olla heris : herise ’kelm’ või eris : erisse ’lõõm, hõõgus’, mida L. Kettunen on esitanud ka Eristvere vasteks. Ereste piiresse jääb kagus endine Ägla karjamõis (sks Charlottenholm). – MK
EO: 297; Mellin; Rev 1638 II: 59; Stackelberg 1926: 159, 231

Ermistu järv Tõs – järv Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, 1797 Hermes S. (järv).  B2
● Nimi Ermistu küla järgi, kutsutud varem ka Tõstamaa järveks (XVII saj II poolel Testama Siöö). Vrd Ermistu. – MK
 EAA.308.2.15, L 1; Mellin

Eru laht, kirjakeeles varem ka Mungalaht Hlj, Kad, Kuu – laht Harju ja Lääne-Viru maakonna piiril, 1796 Münke wiek, 1844 Munkewieck, 1871 Moonke Wiek.  B2
● Laht Pärispea ja Käsmu poolsaare vahel. Eru laheks kutsutud lahe lõunarannikul oleva Eru küla järgi. Vrd Hara1, Eru. – MK
Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Esivere ‹-`verre ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
● Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Espre [`espre] ‹`Espre ~ -sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Uuemõisa mõis), 1689 Willckipähr Eßper (talu Oomba külas), 1726 Esper Nohr Jürri, Esper Jürri, 1798 Espri (küla).  C4
● XIX saj oli Espre karjamõis. Rahvapärimuse kohaselt tuleneb külanimi talunimest Eespere. Espre kaguosa oli varem Oomba ehk Ooma (? 1586 Hoenbeche – P. Johanseni samastus, 1642 Hohemegge, 1689 Homaküla, 1871 karjamõis Homa). – MK
EAA.1.2.941:1340, L 1327p; Joh LCD: 859; KN; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 133

Essaksoo [essak‿`soo], kohalikus pruugis Essäk‿`suu, rahvakeeles ka Esäkeste suu Räp, Võn – soo Tartu ja Põlva maakonnas, 1839 Essako Soo, 1860 Essako-Soo, Krug Essako (kõrts), 1895 Esako Morast, 1906 Essäko Soo, u 1920 Issaku soo.  A3
● Kõige tõenäolisemalt on soo saanud nime Essaku või Issaku kõrtsi järgi Sikakurmu küla kaguosas soo servas (üheverstalisel kaardil Issaku küla). Kuigi kõrtsinime pole enne XIX saj II poolt dokumenteeritud, on tegemist põlise asustusnimega, nt 1811. a hingeloendis on Sika talud ja mõned teised Sikakurmu küla talud kokku võetud Essako küla nime all. Algse asustusnimena pärineb see nimi vene eesnimest Иса́к. Vähem usutav on see, et Essaku küla ja kõrtsi nimi on saadud piirkonnas dominantse soo nimest ja Essäku kujust mugandatud hiljem Issakuks. Siis võiks soo nime seostada hoopis sõnaga essütäjä ’eksitaja’. Väljend essäkuhe võiks tähendada eksimist, eksitusse minemist. Nimekuju Esäkeste suu ’isakeste soo’ on hiline ja usutavasti rahvapärase tõlgenduse teel tekkinud. Kuid ka siin on võimalus, et vana külanime Essäku põhjal kutsuti selle kandi elanikke essäkesteks ja soo nimi kujunes paralleelselt Essäku vormiga ka elanike kollektiivse nime Essäkeste põhjal. Vrd Issaku, Sikakurmu. – ES
EAA.3724.4.1290;  EAA.2072.5.683, L 1;  EAA.3724.5.2884a, L 1; EAA.1865.2.146/11:16, L 14p; Eesti TK 42; Mellin

Haage ‹-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
● Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus. – EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
● Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Haapse [`haapse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oapse Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1541 Mathias Hapsa (isikunimi), 1563 Hapse Jöns (isikunimi), 1637 Habse Mart, 1693 Haba Sahr, 1798 Hapse, 1923 Haapse.  B3
● XVI ja XVII saj on Haapse kuulunud Valklaveski maade hulka. Viimane rajati 1521, kui suurest Valkla külast eraldati 3 adramaad, asutati vesiveski ja läänistati see eraldi. Seal olid juba varem olnud talud. Veski juurde kuulusid ka kolm üksjalga ja üks vabatalupoeg, kes tõenäoliselt elasid Haapse ja ehk ka hilisema Kullamäe küla alal. 1622 ostis Valklaveski maad Jacob de la Gardie ja seega läks see Kiiu mõisa alla. Kindlasti on Haapsel olnud paar talu XVII saj lõpul. Veel XVIII saj keskel oli siin kolm Habaste hajatalu, kuid sajandi lõpust alates hakkas talude arv kasvama, lisandus vabadikke. 1881 läks Haapse koos Kullamäega üle Valkla mõisale. Külanimi näib algselt olevat *Haavasaar ~ *Haabsaar. Hiljem on nimi läinud haabne-tüüpi , mis on omastavas haabse. – MJ
BHO: 94;  EAA.1.2.C-I-6; EAA kinnistud; EO: 111; EVK; Johansen 1951: 162; Mellin; Vilbaste 1949: 292; Vilbaste 1956: 114–115, 163, 186–187, 212–213

Haapsi [`haapsi] ‹`Haapsi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Aapsi ~ `Oapsi Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vaiste mõis), 1689 Habzekulla, 1798 Haapse.  A2
● Kuni 1878 kuulus Saulepi mõisa alla. 1977–1997 oli Matsi küla osa. Nimega vrd haabane : haabase ~ haabine : haabise ~ haabne : haabse ’haabne, haava-’. Vrd Haapsu. – MK
EAA.1.2.941:1152, L 1139p; EAA kinnistud; KNAB; Mellin

Haavametsa [haava‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haava‿mõtsa ‹-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havva‿mõtsa Räp, Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
● Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus. – ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Haeska2 [`haeska] ‹`Haeska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aeska Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Hasick, 1560 Hauist ~ Habisch (vakus), 1782 Hasikna mois, 1798 Hasik (mõis).  B3
● Haeska mõis tekkis XVI saj III veerandil. Haeska küla asus mõisast loodes. 1920. a-tel mõisa maale tekkinud asundus liideti 1939. a paiku külaga. Haeska nimi on problemaatiline, võiks lähtuda tuletisest aasik, vrd aas : aasa ’silmus’, ’heinamaa jõe silmuses’. Lisaks võib esitada aas : aasa (sm haasia) ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ja aesk : aesa ’ais’. Haeska vana küla nimi oli mõisaajal *Tagaküla või *Takkaküla (allikais 1780, 1803 Tack, 1798 Tak, u 1900 Такъ). Haeskaga on 1977 liidetud Kuremaa (1945; 1930. a-tel nimetati Soo asunduseks). Vrd Haeska1. – MK
Buxhövden 1851: 104;  EAA.2072.3.240, L 2;  EAA.3724.5.1998, L 1; EM: 125; EO: 338; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 385; KNAB; Mellin; Saaremaa 1934: 782; SK I: 14

Haili ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Aili Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Vihula mõis), 1583 Kirkipall, 1586 Kirkepallu, 1726 Kangamann (küla), 1726 Haile Hans, Haile Michell (talupojad), 1732 Kaggaman (küla), 1782 Hayli (küla), 1791 Haila (küla), 1796 Haili (küla), u 1900 Гайли (küla).  A2
● E. Tarveli järgi pärinevad küla kohta esimesed andmed 1583. ja 1586. a-st. Al 1716 esines allikais Kagamanni nime all. 1726 on külas elanud ka Haili-nimelised rannatalupojad, kelle järgi on XVIII saj lõpuks küla saanud uue nime. `Ail : `aili (sm haili) on rannikumurdes ’räim’. Kagamanni on säilinud suvemajade nimena Mustoja suudme lähedal. – MA
BHO: 88; EAA.308.6.16; EMS: I, 166–167; EO: 105; EVK; KN; KNAB; Mellin: 1796; Rev 1725/26 Vi: 113; Tarvel 1983: 79, 81

Haljala1 [`haljala] ‹-sse› Hlj – alevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Haljala kirikumõis, Idavere mõis), 1241 Halela, 1402 Halgel, 1445 Halligell, 1447 Haliel, 1674 Halja, 1796 Haljal, 1913 Гальяль.  B3
● Haljala küla kasvas alevikuks XIX saj lõpul. Nime järelosaks ei pea L. Kettunen mitte lõppu -jalg : -jala, vaid -la. V. Palli järgi on la-lõpuliste nimede algusosa sageli olnud isikunimi. A. Kartano on võrrelnud Hal-isikunimesid (Hali(kko), Halli) sõnaga hall : halli ’hallipäine, halli habemega’ (vrd sm kohanimi Hallila). R. Alitalo on sidunud soome Hali-kohanimede (nt Halinen) tähenduse veeäärsete maa-aladega, mis samuti võiks Haljalale sealse allikarohke järve tõttu sobida. Vrd ka rannikumurde `(h)al´ligas ’allikas’. 1966 liideti alevikuga osa Idavere ja Maheda külast, 1977 Maheda küla terviklikult. Mahedat on mainitud juba Taani hindamisraamatus (1241 Maidalæ, 1488 Maydel, 1765 Maheda, 1871 Mahheda). Maheda nimi võib tulla Johanseni ja Kettuneni järgi sõnast mahe : maheda ’sõbralik’, mis võis olla aluseks isikunimele. Vrd Haljala2, Idavere, Maidla3. – MA
Bfl: I, 93, 1445; ENE: II, 499; EO: 11–12, 54, 71, 78; EVK; Joh LCD: 283, 344–345, 492; KNAB; Mellin; Pall 1996: 389; SPK: 65–66

Halla ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ pääle› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1796 Halla Moisa, 1798 Hallamois, 1839 Altenhof, 1909 Allenhof.  A2
● Karjamõis ja endine asundusküla on Saaluse mõisa kõige esimene asukoht, mille vana nimi *Seevä (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну) on säilinud mõisa ligidal paikneva kultuurheinamaa Seeväsuu nimes. XVII saj-st peale on tegemist olnud karjamõisaga (1684 Gamla Hofwet, Gambla Salis). Võiks arvata, et Halla nimi on kujunenud ümbertõlgendamiste ahelas Altenhof › Allenhof › Halla, kuid selle vastu räägib asjaolu, et nimekuju Hallamois on varasem kui a-algulised nimekujud saksa keeles. Tõenäoliselt sisaldab nimi lihtsalt sõna hall : halla ja võib olla motiveeritud mitmeti, näiteks asukohast madalal hallakartlikul maal. Vrd Uue-Saaluse. – ES
BAL: 701; EAA.1268.1.403:304, L 264p;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Rücker; Truusmann 1897a: 40

Hanikase ‹-sse›, kohalikus pruugis `Haan´kasõ ‹-`kastõ ~ -kasilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1627 Hayniglas Peter, 1630 Chanikals Petter, 1638 Hannikals Peter, 1684 Hannigals By, Hannigalßen Kyla, 1688 Hannigaste Byy, 1798 Hainkasse.  C1
● Põlise küla vanem nimi on olnud *Väiko-Vaigustõ või *Väiko-Vaigussidõ (1561 Меньшія-Вайгужицы, 1627 Klein Wagositz, 1630 Kleen Wayguß kylla). Vana küla on asunud Mäe-Haan´kasõ küla kohal. Vahetegemine põhja poole oja äärde kujunenud Ala-Haan´kasõ külaga on tekkinud XVIII–XIX saj, kui kumbki küla sai omad eraldiseisvad külamaad. Kaks küla, kirjades Ala-Hanikase ja Mäe-Hanikase, liideti uuesti 1977. Hanikase nimi on tulnud isikunimest, 1630 oli Chanikals Petter ainus maksualune talupoeg oma külas. Lisanimi tuleb eesnimest Hann, Haan või Haneke, mis oli Johannese mugandus keskalamsaksa keeles ja sealt eesti keelde laenatud. Pika a-ga Haan´kasõ jäljendab saksa keelele omast esisilbi täishääliku pikenemist sõnarõhu mõjul. Haanikanõ : Haanikasõ on lisanimena omadussõnakujuline tuletis nimest *Haanik. Vrd Soome perekonnanime Hannikainen, mis pärineb samuti Johannesest. Vrd ka haanik ’õlu, taar’, tuletis saksa sõnast Hahn ’kraan’, mis on isikunimega samakõlaline. Esimesest kirjapanekust Hayniglas võib välja lugeda elementi Niglas (‹ Nikolaus), kuid selline tõlgendus toob kaasa rohkem probleeme. Kirjapanekud ls-ühendiga on arvukamad ja nendest võib välja lugeda Haani + Kalsa nimeelemente. Kalsa on Ida-Võrumaal levinud talupoja lisanimi, mis põhineb arvatavasti pükse tähendaval alamsaksa või vene laensõnal. Sellise liittüvelise nime algupära on Hanikase puhul samuti võimalik, kuid siis tekib küsimus, miks pole suulises keeles säilinud vorm *Haan´‿kalsa ~ *Haan´‿kasa. Hanikasega on 1977 liidetud Süväoja (Süvaoja) ja Varigu (Variku) küla. ¤ Vastseliina kihelkonnan Orava vallan om Hainikasse küla. See olevat oma nime järgmisest saanu: Orava mõisa teomehe olliva nimitedü küla all haina tegemän, üts poiss neide seast olli kubija käsule vastu pandnu ja tedä lubati selle eest pessä. Vaene poiss tundse suurt hirmu, selleperäst toppe temä ummi pükse sisse hainu, et pesmine mitte nii vallus es oles. Kui nüüd kubijas ja valitseja poissi vimmeldämä naksiva, sis löüsevä nemä, et poisil haina ümbre kehä olliva mähitü ja ütlivä: „Ah sina koer, vai haina kaatsan, haina kaatsan!“ ja poisile anti viil rohkemb. Sellest jäi küläle täämbä päiväni Hainikasse nimi. (1894) Vrd Haanja. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EES: 123; EMS: aanik; KM: H I 6, 87 (1) – 1894; Mellin; PTK I: 52; Rajandi 1966: 89; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Roslavlev 1976: 11, lisa 2, 4; Sukunimet 1992: 79–80; Truusmann 1897a: 39

Hargla1 [`hargla] ‹`Hargla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Harglõ ‹-dõ› Har – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Harjel, 1782 Hargla kihhelkund, 1798, 1839 Harjel.
● Hargla on vana Võrumaa kõige noorem kihelkond, mis eraldati 1694 ↑Koivaliina khk-st. Hargla piirneb Karula ja Rõuge khk-ga, lõunas Lätimaa Koivaliina (Gaujiena) ja Opukalna (Apekalnsi) khk-ga. Enne 1558. a kuulusid Koikküla ja Laanemetsa mõis Karula (enne XV saj Sangaste) khk alla, Mõniste ja Saru mõis aga Uexküllide omandina Urvaste khk alla. 1667. a-st oli Hargla Koivaliina abikirik. Kogudus sai iseseisvaks samuti 1694. Kirik sai praeguse kuju 1873–1874 tehtud ümberehituse käigus. XIX saj keskel toimus kihelkonnas hoogne õigeusku minek ja Laanemetsa ehitati õigeusu kirik. Hargla khk-s on alati elanud eestlaste kõrval lätlasi. Juba A. W. Hupel teadis, et kihelkond sai nime Hargla jõelt (ojalt) (1798 Hargla Fl., 1864 Hargleoja), mis on Mustjõe lisajõgi. Ojanimi tähendab tõenäoliselt jõeharu või harujõge. Oja on nimetatud 1586 (per fluminem Sara ’Hargla oja mööda’), nimes on esindatud keeleajalooliselt vanem sõna *sara ’haru’. Nimelõpp -la esineb mitme Lõuna-Eesti veekogu nimes. Vrd Hargla2, Saru. – MF
BHO: 103;  EAA.2486.3.243, L 24; ENE: II, 518–519; Faster 2013b: 51–52; Hupel 1774–1782: III, 294; Mellin; Rücker; Tarvel 1975; Valgamaa 1932: 216–266

Harilaid [hari‿`laid] Vor – saar Lääne maakonnas Vormsi vallas, 1437 Harge, 1798 Gressera I., Harrislaid, 1844 Harri; rts Haris.  C2
● Nimi tuleneb sõnast hari : harja ’tipp’, vrd mäehari. Nimi Harilaid(u) esineb ka Lääne-Saaremaal (Khk). Vrd Hara2. – MK
Ariste 1938b: 9; HK: 36; KN; Mellin; Schmidt 1844

Haversi ‹Haversi ~ -sse› Noa – paik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), rts Haversved [háavär`sveed], erts Havorsve [havušve(e)], 1798 Hafreswed.  C2
● Küla liideti 1977 Riguldiga. Eestikeelne külanimi on mugandus rootsikeelsest külanimest. Viimane on moodustatud sõnadest havre ’kaer’, mis liitsõnades võib esineda kujul haver, ja sved ’alemaa’. Algselt on tegu olnud viljelusnimega. Paljud sved-lõpulised kohanimed, nagu Linsved (lin ’lina’), Ärtsved (ärt ’hernes’) viitavad alepõllundusele. Mõned neist muutusid hiljem talunimedeks, Haversi aga külanimeks. – MB, MK
Johansen 1951: 247–248, 253; KNAB; Lagman 1964: 35, 50, 55, 73, 88–89; Mellin; Russwurm 1855: I, 123–124; Tiberg 1951: 66, 210

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
● Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Heinlaid2 [`hein‿`laid], kohalikus pruugis ka `Ein‿`laid Tõs – saar Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, 1839 Einlaid.  C3
● Saar moodustab Värati poolsaare pikenduse meres. XVIII saj võidi seda nimetada ka Värati laiuks (1797 I. Werrati). Vrd Heinlaid1. – MK
Mellin; Varep 1957: 48

Helmküla [`helm‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Elm‿küla Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Uue-Varbla mõis, Vana-Varbla mõis), 1689 Elmkulla, 1798 Helme.  A1
● 1977–1997 oli ametlikult Varbla osa. Külanimi võib olla tekkinud germaanipärasest isikunimest Helm. Vrd ka helm, elm ’mullike, vahukirme’. Helmküla on jagatud kaheks: lõunapoolne Ees-Helmküla (peamiselt Vana-Varbla järgi) ja põhjapoolne Taga-Helmküla (Uue-Varbla järgi). Taga-Helmkülas asub Varbla kirik ja kirikumõis. Vrd Elmrahu, Helme2. – MK
EAA.1.2.941:1148, L 1135p; KNAB; Mellin

Hermani [`hermani] ‹`Hermani ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hermanni ~ Härmani Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Hermannshof, 1797 Hermanshof (karjamõis), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M.  A1
● Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti. 1920. a-tel tekkis sinna Hermani (Vana-Käsukonna) asundus, mis 1977 liideti Käsukonnaga. Al 2015 Hermani küla. Nimi pärineb mõisanime kaudu isikunimest (Hermann Carl von Vietinghoff). Vrd Käsukonna. – MK
BHO: 115, 340; EM: 115; Mellin; Stryk 1877: 401; ÜAN

Hiienurme [hiie‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ii‿nurme Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Järvakandi mõis), 1412 Hydenůrm, 1452 Idenorm, 1798 Idnurm.  A4
● Põlisküla, mille kõrval XVI saj (1556) on olnud ka samanimeline mõis. 1977 liideti Põlma külaga. Nimi on selgelt kaheosaline: hiis : hiie + nurm. – PP
Bfl: I, 111, 210, 1439; Joh LCD: 611; Mellin

Himma ‹-le›, kohalikus pruugis Himma‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas (Vardja mõis), 1824 Himma (perekonnanimi), u 1900 Хима-Кюла.  A2
● Algselt oli tegemist Koiola küla Vaaski talurühmaga, mille nimi sai alguse talupojast (1627 Lettle Iwassky ’lätlase Ivask’). Mellini kaardil 1798 oli see Waske küla. 1824 sai üks Waaske lisanimega talupere perekonnanimeks Himma. Tõenäoliselt oli see peremehe rahvapärane lisanimi juba enne, vrd Himmakasse Michel Partsi mõisas 1795. XIX saj jooksul kujunes ühe talu rahvapärasest nimest külanimi. Talupoja lisanimed Himma ja Himmakase näitavad tõenäoliselt pärinemist vanast ↑Himmaste külast. Vähem tõenäoline on, et nendes lisanimedes oleks säilinud Himmaste ja Himmiste külale nime andnud talupojasoo muinasaegne nimi, kuid ka seda ei saa välistada. Himmaga on 1977 liidetud ↑Lahokülä, loodeotsas asuvad Kikari talud. Vrd Ivaski. – ES
EAA.3174.1.180:11, L 11; EAA.1865.2.62/7:5, L 5; Mellin; Rev 1624/27 DL: 58; Vene TK 42

Himmiste2 ‹-sse›, kohalikus pruugis Immiste Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Pilguse mõis), 1592 Himmy, 1645 Himmuße Lüll, 1692 Him̄iste Hanso Thomas, 1798 Jm̄ist.  B4
● Küla on kuulunud ka Lümanda mõisa alla. 1977–1997 oli Pilguse osa. Himmiste on nime saanud isikunimest lähtunud talunimest. Vrd Himmiste1. – MK
Rehepapp; KNAB; Mellin; SK I: 46

Hingu ‹`Hingu ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Ingu Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Laitse mõis), 1689 Ingoby (küla), 1725 Ingo (küla), 1796 Jngo.  B2
● 1565 oli Kustja vakuses Mattz Hincke. XVII saj-st kuulus Hingu küla Laitse mõisa juurde. Külanime aluseks on isikunimi Hingo, Hink : Hingu, mis võib olla lühend mehenimest Heinrich. – MK
EAA.1.2.931:120, L 112p; Mellin; Rajandi 1966: 202; Rev 1725/26 Ha: 236

Hinniala [hinni‿ala] ‹-`alla› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Hinnialla Tannil, 1798 Hinnalla.  B2
● 1684. a kaardil on peaaegu samas kohas poolemehed Ruka Hans ja Tamme Hint. Esimese nime meenutab mäenimi Rukõmägi, teise eesnimega Hint : Hindi ~ Hinni võiks seostada Hinniala külanime. Algnime Heinrich muganduste hulgas on i-line Hinni suhteliselt vähem esinev kui Hinu, Hino, Hindu jt. ala-lõpuline nimetüüp Hinni + ala ’alumine Hinni’ on küllalt haruldane. Selles piirkonnas Piusa ääres leidub neid nimesid veel, nt Keldoala talu Tellaste külas, Orgala heinamaa Kõrve külas. 1977–1997 oli Hinniala Tellaste küla osa. – ES
EAA.1865.2.141/2:48, L 46p;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin

Hintsiko ‹-le›, kohalikus pruugis Hindsiku, kohalikus pruugis varem Hindsigä Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vastse-Roosa mõis), 1684 Hinzighoff, Hintzig Hoff (karjamõis), 1744 Hinsick, 1798 Hinsik, 1839 Hintzig.  B4
● 1419 on selle küla kohal olnud Vallito küla, mis 1627. a revisjoni ajaks on jäänud tühjaks (Waltto Kuella). Samas revisjonis on Mõniste mõisa all mainitud talupoegi Hintze Lauer ja Hinsske Thomas. 1638 on ka Saru külas elanud Hintzick Thomas. Niisiis on selline lisanimi Mõniste ja Saru mõisas olnud juba enne, kui see kinnistus praegusele Hintsiko külale XVII saj keskel. Al XVII saj lõpust on Hintsiko olnud nii Mõniste kui ka Saru, kõige viimati Vastse-Roosa mõisa karjamõis. 1920. a-tel oli asundus, hiljem küla. Nime aluseks on saksa mehenimi Hinz(ig), üks paljudest Heinrichi muganditest. Samatüvelisi perekonna- ja kohanimesid leidub Soomes, perekonnanimesid Saksamaal. Hintsikoga on 1977 liidetud Puustusõ (Puustuse) ja ↑Seveli (Rõu) küla. – MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 15, 22, 30, L 6, 12p, 19p, 28p; Lexikon der Familiennamen 2008: 298; LGU: I, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 216, 222; Vilkuna 2003: 79

Hirla [`hirla] ‹-sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Võivere mõis), 1241 Hyruelæ (küla), 1726 Irla, 1796 Hirla.  A3
● P. Johansen on külanime aluseks pidanud küsimärgiliselt loomanimetust hirv : hirve, mis võis L. Kettuneni arvates esineda ka isikunimena, nagu eeldab järgnev liide -la. Hirlaga on 1977 liidetud Karuvälja (1970). – MK
EAN; EO: 71; Joh LCD: 284, 378; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 234

Hirmuste2 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Irmuste Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Kaarma-Suuremõisa mõis), 1645 Hirmuste Hanß, 1798 Hirmus (talurühm).  C1
● Küla lõunaosa tuntakse Taterselja nime all (1798 Tartraselja, u 1900 Таттерселья). Vrd Hirmuste1. – MK
KNAB; Mellin; SK I: 48

Hirvli [`hirvli] ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Irmari, 1455 Hermel, 1467 Hirmell, 1798 Hirmela, 1844 Hirmli.  A3
● Taani hindamisraamatus 1241 on märgitud kuuluvaks Ojamaa kloostrivendadele Kolgas. Kuid juba 1259 ei olnud see kloostri maade hulgas, vaid P. Johanseni arvates vahetatud Vohnja vastu, mille omanik oli Saxo, kellele kuulus ka Kiiu küla. 1455 on Hirvli koos *Kõndjärve või *Kõnnujärve (Kendegerwe) külaga läänistatud Kiiule. G. Vilbaste arvates võiks see paar korda Hirvliga koos mainitud nimi, mida on peetud ka Koitjärveks, olla samahästi Kõrveveski (1517 Korbe, ↑Pillapalu). Hirvli omanikud on XVI saj sinna Hirvlist lõunasse rajanud mõisa. L. Kettuneni arvates võib Hirvli nimi pärineda vanast läänemeresoome isikunimest *Irmari (millest on tulnud ka sm Ilmari nimi); häälikute m ~ v vaheldus on kohanimedes sage. – MJ
BHO: 117; EO: 104; Joh LCD: 389; LCD: 47r; Mellin; Schmidt 1871; Vilbaste 1956: 117–118, 147, 214

Holdre [`holdre] ‹`Holdre ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Hollershof, 1782 Holder mois, 1900 Oldre mõis.  C3
● Holdre mõis on rajatud mitmest varasemast külast XVI saj ja on kandnud saksa keeles nime Morsel-Ilmus, Ilempus, Illmus. 1598 sai mõisa Palm Riegemann abikaasaga, kes loovutasid mõisa oma võõraspojale Caspar Hollerile. See perekonnanimi oli aluseks mõisa hilisemale saksakeelsele ja eestikeelsele nimele. Veel Mellini kaardil 1798 oli märgitud mõisa saksakeelseks nimeks Morsel Ilmus ja eestikeelseks Holder M. Vana nimi on pärit eesti keelest, L. Kettunen on selle kujuks oletanud *Ilmuse ja arvanud, et aluseks oli isikunimi, seega liituks nimi teiste Ilm-alguliste kohanimedega. M. J. Eiseni oletatud lühenemine kujust *Ilm-Annuse on vähem usutav. Holdre läänepiiril, osalt Pilpa küla piires on Kure talud. Holdrega on 1977 liidetud ↑Eera ja Peetri ehk Piitre (1922) küla. Halduspiiriga eraldatud Holdre idaosa (Pihle) liideti 1977 Koorkülaga. – MK
EAN; Eisen 1929a: 161; EO: 178; KNAB; Mellin; Uustalu 1968: 735; Valgamaa 1932: 328–329

Holopi ‹-le›, kohalikus pruugis ka Holobi ‹-lõ› Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1798 Hollop (kõrts), 1805 Holleppi Jahn, 1826 Pallometz Holloppe, u 1900 Холуба.  A1
● Liideti 1977 Umbsaare külaga. Holopi juhtumil pole selge, kas algne on Palometsa külast välja asutatud talu või Vastse-Kasaritsa mõisakõrtsi nimi. Talupoja lisanime Holop tekkimisele on olnud kaks seletust: vn холоп ’pärisori, ori, poiss’ või eesnime Olaf mugandus Oolop, millele on ehk sõna holopp tähendusseose mõjul lisandunud h nime algusse. Vrd ka palju levinum lisanimi Holo või Hol´o traditsioonilise kirjapildiga Hollo. – ES
EAA.567.2.783:2, L 1p; EAA.1865.2.83/9:14, L 14p; Mellin; Rajandi 1966: 138; Vene TK 42

Holsta [`holsta] ‹`Holsta ~ -le› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1765 Holste Jakkab, 1796 Dorf Holsta, 1798 Holsta (kõrts), 1909 Holstakrug.  A2
● Hajatalu selles kohas kandis 1684 nime Wocke Peep. Voki lisanimi, mis esineb al 1638, on siit kohast praegusesse Voki külla üle kandunud. Holsta lisanimi ilmus allikatesse XVIII saj ja võib olla seotud kõrtsi asutamisega sellesse talurühma. Kõige tõenäolisemalt seostub nimi vene sõnaga холст ’lõuend’, vrd perekonnanimi Holstov. Teine võimalus on Saksa-Madalmaade perekonnanimi Holst, mis on tavaliselt saadud Holsteini päritolu näitavast lisanimest. Holstaga on 1977 liidetud Prandsumõtsa (Prantsumetsa) küla (Vas). – ES
BAL: 701; EAA.1268.1.401:115, L 110p; EAA.1268.1.403:289, L 250p;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; Unbegaun 1995: 155

Hundissaare [hundis‿saare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undis‿saare Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
● Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’. – MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Hutita ‹-le›, kohalikus pruugis `Hut´t´a ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Utita Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, veski (Linnamäe mõis), 1762 Huttita, 1839 Huttaja.  B1
● Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Algselt kannavad seda nime Linnamäe mõisa veski ja kõrts. 1762 mainitud Huttita Mihkli T. Ewa on kasulaps Tepu talus. 1815. a personaalraamatust selgub, et Huttita on juba XVII saj jälgitava, mõisa veskikohaks muudetud Jägera talu rööpnimi; Mellini kaardil 1798 on veski nimi veel Jägera. Hutitaga sama algupära on ilmselt Hutitaja talunimi (Rõu Rogosi mõis), mis sisaldab tegijanime. Tõenäoliselt on kohanime aluseks linnunimetus hutitaja, hutt või hütt ’metstuvi’, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Vrd ka Utika küla (Vas Loosi mõis, ↑Tohkri). – ES
EAA.1270.1.264:66, L 66; EAA.1270.2.4:132, L 124p; Mellin; Rücker

Hõbeda2 ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Õbeda Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Kõima mõis), 1662 Hobbeda, 1797 Höbbeda.  A3
● 1977–1997 oli Hõbeda ametlikult Ura küla osa. Nimega võiks samastada XVI saj Kõima küla all märgitud talupoja Bertolmeus Hepeseppe lisanime. L. Kettunen peab külanime aluseks sõna hõbe : hõbeda, mis isiku- või kohanime täiendosast on üldistunud külanimeks. Näib, et külale on nime andnud lisanime algusosa. Teisalt võis külanime aluseks olla 1534 mainitud üksjala Hebbedisch Marth lisanimi. Vrd Hõbeda1. – MK
EAN; EO: 10–11; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1662:6; Stackelberg 1926: 217; Stackelberg 1928: 138

Hõreda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
● Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia. – PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

Häidaste ‹Häidaste ~ -sse›, kohalikus pruugis Äidaste Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Haitaste, 1638 Eydeste, 1797 Edast.  C1
● Liideti 1977 Alu külaga. Võimalik, et ste-lõpulise külanime aluseks on isikunimi, vrd XVI saj Eyto (Jan Eytopoyk ~ Jan Ejtopoik), XIV saj Aythe. Lisanimena esineb Tõstamaal 1601 Haitt Hanns. – MK
BHO: 7; EAN; Mellin; Rev 1601: 187; Stoebke 1964: 15, 18

Hälvati ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Älvati Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Helvelse, 1564 Helwatt, Helwett by, 1689 Hellwet Byy, 1798 Heiwat.  B2
● Nime lähtekoht jääb hämaraks. XVI–XVIII saj kirjapanekuile vastab paremini isikunimi Helvart, mis on Eesti alal kasutusel olnud vähemalt XVI saj, näiteks Padise läänis (Ante Heinrich vn: Helwartt). Tänapäeva nimekuju järgi vrd rootsi helvete ’põrgu’ ja helvit ’üleni või täiesti valge’, häll ’kalju, kiviplaat’. See võib olla aga rahvaetümoloogia. Kui oletada, et algne külanimi oli eestikeelne, siis võis Hälvati esimese kirjapaneku järgi olla liitnimi, mille järelosa võinuks olla vesi. Tõenäolisim nimevaste on siiski isikunimi. Hälvatiga on 1977 liidetud Ojaküla ja Seljaküla, mõlemad moodustati Lihula asundusest 1939. a paiku. Hälvati piires asus endine Lihuntsi karjamõis (1798 Lihholist, 1844 Lihhonits). – MK
BHO: 113; EAA.1.2.932:19, 41, L 17, 36p; EAA.1.2.934:210, L 208; EAA.1.2.941:876, L 863p; EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LUB: VI, Reg 1238b; Mellin; Schmidt 1844
Märkus. Parandatud EAA viide. 2022-12-28T07:16:26.

Hänike ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-le ~ -ste, -n ~ -sen› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, karjamõis (Kärgula mõis), sks Henningshof, 1638 Hennige Metz Pustus, 1752 Hennige Petre, Hennige Külla, 1798 Henninge.  B1
● Hänike küla maa-ala karjamõisa asukohast Paadi taluni on varem kandnud teist nime (1582 Ligora, 1638 Liggoar, 1782 Liggoharra). Rootsi aja alguses juba tühi Hänike hajatalu koht (puustus) on jäänud asustamata terve XVII sajandi, alles XVIII saj keskel on sealt jälle talupere kirja pandud ja nimetatud ka kogu kanti Paadi ehk Hänike külaks. Kärgula mõisa karjamõis on talu asemele tehtud vahemikus 1762–1782. Hänike nimi on saadud alamsaksapärasest eesnimest Hennick, Henneck, Henneke, vrd nt 1588 Jan Henik Uhtjärve külas. Algnimi on Heinrich, karjamõisa saksa nime Henning- on selle teisendeid. Hänikest loodes olevat osa tuntakse Pudru külana. Hänikega on 1977 liidetud Kaagu küla (1937). – ES
EAA.1270.2.2:126, L 125p; EAA.1865.2.130/3:12, L 11p; Eesti TK 50; Mellin; PA I: 88, 257; PTK I: 33; Rajandi 1966: 74; Rev 1638 I: 151

Härgmäe [`härg‿`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
● Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa Edermis › Ermis ja *Edergemes › Ergemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Härma2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ärma Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Emmaste mõis), 1565 Harman Dirich, Harman Jacob, 1576 Hermen Jacke, 1587 Herman Stoffer, 1605, 1609 Herma Stoffer, 1725, 1798 Herma (küla).  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Kaderna osa. Küla on alguse saanud talust, mille nimi on tulenenud isikunimest, vrd Herman, Herm. – MK
EAN; HK: 292; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 193; Tiik 1970a: 607

Härmakosu [härma‿kosu] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1586 Hermakoszeck ~ Hermokosck (kaks talu), 1689 Hermakosko (küla), 1699 Hermakosko, 1725–1726 Hermakosso Jahn (hajatalu), 1798 Hermakosse, 1923 Härmakoosu (küla).  C4
● Kõrvemaa hajatalude alale jääv küla, 1977–1998 oli Vikipalu osa. Külas on samanimeline talu ning rahvapärimuse järgi on selle kõige vanema ja suurema talu järgi nimetatud kogu küla. XVI ja XVIII saj on Härmakosut taluks nimetatud. Kuna lähedal asuv Kosu küla on vanem (Härmakosu puudub 1379. a allikas, kus leidub Kosu), on võimalik, et tegemist on Kosust (ka algselt hajatalu) välja kasvanud taluga, mille asutas Härma-nimeline mees (Härm ‹ Hermann). 1923. a Härmakoosu näib olevat juhuvariant, kuid on võrreldav Kooskora nime algusosaga. Vrd Kosu, Kooskora. – MJ
BHO: 68;  EAA.1.2.C-III-31; EVK; KN; Mellin; Rev 1586: 92; Rev 1725/26 Ha: 349; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 118–120; ÜAN

Hürjapea [hürja‿`pea] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Ürja‿`pea ~ Ürjaba Nis – paik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1565 Yriawa Cubias Jurgen Wrua, 1796 Irjapä.  A2
● 1977 liideti Jaanika külaga. Kaheosalise külanime algusosa näitab tõenäoliselt päritolu Ürjaste külast, sõnaalguline h on hiljem tekkinud. Vrd Ürjaste. – MK
EAA.1.2.931:83, L 77; KN; Mellin

Idavere ‹-`verre ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Itfer, 1241 Itereuaræ, 1499 Itterver, 1635 Idefer, 1652 Itfer, 1732 Iddawerre, Ot Loodna (mõis, Lode suguvõsa järgi).  B3
● Taani hindamisraamatus on mainitud külasid Itereuaræ (Idavere) ja Honolius. Viimase asemele rajati mõis, mille nimi oli esmamainimisel 1474 veel küla järgi Onalja, 1499 aga kõrvalasuva küla järgi Idavere (Itterver). Idavere küla hävis ajavahemikus 1774–1782, talud viidi üle Maheda külla, mille seda osa hakati kutsuma Idavere külaks (praegu osa Haljala alevikust). Mõisamaadest moodustati 1920. a-tel Idavere asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettuneni järgi ei tule Idavere nimi mitte ilmakaart tähistavast sõnast ida, vaid ilmselt isikunimest *Itere, *Itara, *Ittera vmt + -vere. 1977 liideti Idaverega Haljala-Raja (1796 Raja) ja osaliselt Männiku küla. Vrd Haljala1. – MA
 EAA.1224.1.170, L 1; EVK; EO: 172, 275; Joh LCD: 370, 389–390; KNAB; Mellin

Iedikrava [iedik‿rava], kirjakeeles ka Eedikrava Khn – saar Pärnu maakonnas Kihnu vallas, 1797 Eidiklaid, 1870 Эдикъ Рабба.  B4
● Iedikrava paikneb Kihnu loodeserva vastas Imutlaiust põhja pool. Nime aluseks on murdepärane vorm isikunimest Eedik. – MK
 EAA.3724.4.935, L 1; Mellin

Ignase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz.  A3
● Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’). – EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p

Ihamaru ‹-`marru ~ -sse› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Karaski mõis), 1627 Ehamah (küla), 1684 Ihammar kylla, 1723 Dorf Ihamar, 1783 Ihhoma Körtsi Peter, 1798 Ihama, 1862 Ehamarro (kõrtsitalu).  C1
● Vana külanimi, mis XIX saj taandus mõisanimest saadud Karaski küla nime ees. Rückeri kaart esitab 1839 Ihamaru kohal talurühmade nimedega väikesi külasid, samal ajal ja hiljem tunti selle vana nime all üksnes Ihamaru kõrtsi lähemat ümbrust. Hiljemalt 1930. a-test sai Ihamaru taas ametliku külanime staatuse. Nime on läbi ajaloo kirja pandud kahel kujul *Ihama ja *Ihama + aro › Ihamaru. Ihama on läänemeresoome muistne isikunimi, mida on viimati eesnimena kasutatud Karjalas veel XVI saj. Eestlaste ja liivlaste juurest on keskajast teada selle nime s-lõpuline kuju *Ihamas (Jamas, Yemas). P. Rintala on P. Ravilale toetudes kirjutanud, et järelliite -ma keeleajalooliselt vanem ülesanne on olnud rõhutada üht objekti võimalike hulgast. Tänapäeva soome keele ma-tuletised tegusõnast kohta tähendavaks sõnaks on Rintala arvates uuem areng ja Ihama või Ihamas oli just nimelt isikunimeks moodustatud tuletis paljudes teisteski kombinatsioonides levinud isikunime elemendist iha-. Ihamaru nimevariandis on liitunud sõna aru (aro), mis tänapäeva eesti keeles tähendab kuiva rohumaad, aga veel Wiedemanni määratluse järgi ka lihtsalt viljakat, kuivas kohas paiknevat maad. Just Põlva ja Kanepi vahel esineb seda järelosist kohanimedes küllalt sageli. Ihamaru tähtsamad omaette nimega osad on Juusa, Runi, Täikülä (kuni 1977 ↑Hilba osa), Valgõmõisa ja Viia, viimane oli veel 1970 omaette küla, mis liideti 1977. Põlva khk Varbuse mõisa väikekülad Lukatsi ja Sõra on samuti 1977 Ihamaru külaga liidetud. Vrd Ihatsi, Puskaru. – ES
EAA.308.6.321:5, L 4p; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.2059.1.2760, L 2; Mellin; Rev 1624/27 DL: 63; RGADA.274.1.174:488, L 481p; Rintala 2008: 120–124; Rücker; Saar 2008: 115; Stoebke 1964: 24–25

Ihasalu [iha‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ia‿salu Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas samanimelisel poolsaarel (Rummu mõis), 1387 Janeselke, 1431 Jaensal, 1556 Jesal, 1559 Easal, 1693 Ihosal, 1798 Ihhasal.  B2
● Esimene kirjapanek viitab nimele *Jänesselkä, hiljem on nimi ümber mõtestatud. P. Wieselgren loeb 1687. a kuju (Jehusall) *Jääsalu, Ihasalu on talle tähenduslikult ebaloogiline. C. J. Pauckeri pakutud kuju Jäsal on tema meelest ühenduslüli nime vanema ja uuema staadiumi vahel. Kuna küla ja poolsaar on kandnud eri nimesid (1536 Jenniszholme, dorp Jees-Ballu, 1564 Jegisholmen, Jeeszballu), siis on võimalik, et *Jänesselkä on olnud algselt poolsaare nimi ja Ihasalu või Iasalu on külanimi. On võimalik, et külanime kirjapanekute -palu on tegelikult eksitus, mille asemel peaks olema Jeesallu. Iha küll esineb kohanimedes ja võib tähistada muistset isikunime. Wieselgreni andmeil räägib rahvasuu endisest 35 taluga külast, mis olevat asunud poolsaare kaelast selle keskpaigani ja olevat hävitatud venelaste poolt Põhjasõja ajal, misjärel rajati uus Ihasalu küla praegusele kohale ja veel hiljem Neeme. Siiski on Neeme küla esmamaining 1560 ja 1568 märgitakse taluperemeest Klausi Vanakülast (Claws wannaküll). Poolsaare kaela idaosa rannalähedast sügavikku kutsutakse Vanaküla hauaks. On võimalik, et vana küla on tõesti tühjenenud ja asemele on tulnud uut elanikkonda, kes moodustas oma nimekuju ametlikust nimest. Teisalt, arvestades kohalikku kuju Iasalu, mis sobib kokku varasemate kirjapanekutega XVII saj alguseni (alles siis ilmub kirjapanekutesse h, nt 1637 Jöhasall), on algusosas tegemist ehk sõnaga *itä : *iä(n) ’ida’. Küla asub poolsaare idarannikul ja on võrreldav Iaotsa (Idaotsa) nimega Pranglis. Ihasalu piires lõunas on Punakivi, mis 1920.–1930. a-tel oli omaette küla. – MJ
BHO: 127;  EAA.1.2.C-I-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 6; EE: III, 1119; ENE-EE: III, 552–553, XII, 160; Joh LCD: 252; Johansen 1951: 164–165; Mellin; Puhk 1996: 62; Rintala 2008: 227–231; Stoebke 1964: 84–85; Viidas 1990: 11–25; Wieselgren 1951: 226–227, 235–236, 242, 251; ÜAN

Iidva raba [`iidva raba] Tür – soo Järva maakonnas Türi vallas, 1694 Idwa soo.  A1
● Raba asub Harju- ja Järvamaa piiril. Kutsutud Änari küla järgi ka Änari rabaks. Mellini kaardil 1796 on märgitud Idwa Saar, tõenäoliselt oli see soosaare nimi. Kas soosaar on nimetatud soo järgi või vastupidi, pole selge, samuti jääb hämaraks nime keeleline päritolu. Kui analüüsida nime Iid+va, siis on võimalik, et nime lähtekohaks on olnud sõna hiis : hiie. Teine osis -va võib pärit olla varasemast järelosisest, küllalt sagedasti pärineb -va sõnast vahe või ka sõnast pea. – MK
 EAA.1.2.C-IV-184; EO: 259; KNAB; Mellin

Ikeperä järv [ike‿perä järv], kirjakeeles varem ka Ikumäe Hel, Krk – järv Valga ja Viljandi maakonna piiril, XVII saj II poolel Ikane Jerwe, 1839 Iggone S (järv).  B2
● Järv on Ikeperä raba kirdenurgas Ärikülast kagus ja Lilli Perakülast kirdes. Nime algusosa on lähtunud tõenäoliselt isikunimest (isikunimed Ick, Ikade, Ike, Icke jt). Ärikülas näiteks on olnud kaks Igali talu. L. Vaba on juhtinud tähelepanu võimalusele, et järvenimes on läti murdesõna iguon ’ugandi’. Ilmselt hilisema järelosa aluseks võiks olla perä ’pära’. Nime võib olla mõjutanud ka Peraküla (1797 Perra, ↑Lilli) nimi. Järve on kutsutud ka Tikepära ja Metsamatsi järveks Metsamatsi talude järgi. – MK
 EAA.308.2.12, L 1; KN; KNAB; Mellin; Rücker; Stoebke 1964: 25, 26, 28

Illi2 ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Illia Laur, 1688 Illia Lauri Pahl, 1798 Illi (karjamõis), 1839 Illi oder Carlshof.  B2
● 1684. a kaardil on kõrvuti *Ilja Lauri talu ja üks veskikoht, mida 1688. a andmete järgi võis pidada Viitka Jurka (Wetka Jurcka). XVIII saj lõpus oli selle Illi talu koha peale tekkinud Vastseliina mõisa karjamõis, kuid sama lisanimega talupoeg oli siin olemas veel 1820. a. 1920 jagati Illi karjamõis asundustaludeks. Illi nimi tuleb talupoja lisanimest, mille aluseks on vene eesnimi Ilja, algnimest Elias. Vrd seto eesnimemugandus Il´l´o. Illi kirdeosa on talurühm Ravvanurmõ. Illiga on 1977 liidetud ↑Kurõkivi küla, mis XIX saj kuulus hoopis Misso mõisa alla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.223:117, L 219; Mellin; Rajandi 1966: 81; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker

Illurma [`illurma] ‹-le› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Klooga mõis), 1457 Illemannorme (küla või mõis), 1532 Ilmenorm (veski), 1562 Illenorm, 1796 Ilnorm.  C4
● Esmamainimise dokumendis esineb Keilas ka Illemskole küla või mõis (↑Ilmandu). Varaseima nimekuju järgi võiks oletada, et nime lähtekohaks on ülem, mis hiljem on rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud ilm-sõnaks ja siis hoopis lühenenud. Nime järelosis on lähtunud sõnast nurm. Algusosa võimalik lähe on ka ilm, kuid sel juhul oli see arvatavasti isikunimi või selle osa. Illurma kaguosa on endine Tõstri küla (1798 Tostri kõrts). Vrd Ilmandu, Ilmasoo. – MK
Bfl: I, 1033; BHO: 128; Johansen 1951: 201; LUB: XI, 703; Mellin

Illuste ‹Illuste ~ -sse› Kse – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Illust, keskajal Hyllis (küla Lihula nunnakloostri valduses), 1591 Hillist by (küla), 1645, 1654, 1798 Illust (mõis).  A4
● 1930. a-test küla, 1977 liidetud Paatsaluga. Hiljemalt XVIII saj lõpust oli Paatsalu mõisa kõrvalmõis. Vrd XV saj esinenud mehenime Hille. Väärib märkimist, et Hiiumaa Hilleste kuulus kirikumõisale, siinne on kuulunud kloostrile. Vähemalt Hiiumaa nime lähtekohaks on pakutud ka sks heilig ’püha’. Vrd Hilleste. – MK
BHO: 129; EAA.1.2.932:76, L 72; Mellin; Stoebke 1964: 20

Ilmandu2 ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Ilmando VMr – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, poolmõis, 1497 Illmandes (küla), 1586 Ilmandes, 1796 Ilmando (kõrts ja küla).  C3
● 1497 kuulus küla Järvamaa alla, 1586 Väike-Maarja (Neukirchen) kihelkonda Virumaal. Ilmandu oli XIX saj lõpul või XX saj algul Raigust eraldatud poolmõis, 1945 küla, 1977 liideti Raigu külaga. Nime lähtekohaks on tõenäoliselt Ilm-alguline isikunimi, näiteks muistseks eesti nimeks peetud Ilmandu. Vrd Ilmandu1. – MK
Joh LCD: 178; Mellin; Rajandi 1966: 203; Rev 1586: 39–40

Ilpla [`ilpla] ‹`Ilpla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Ilbla Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Ilpel, 1453 Ylpel, 1592, 1645 Ilpell.  C4
● Ilpla mõis eraldati Kaarma-Suuremõisast, Randverest, Uuelõvest ja Vanalõvest ajavahemikus 1744–1750. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. la-liitelise nime algusosa on isikunimi, millele juba R. Saxén on leidnud paralleele vanaülemsaksa ja rootsi keelest. L. Kettunen oletab muistset isikunime *Ilppoi ja *Ilpoi. L. Tiik kõrvutab dokumentidest leitud Hilp-nimesid isikunimedega Hildebrecht ja Hilpert. Ilplaga on 1977 liidetud Kalmu (asundusküla 1920. a-test, nimetatud mõisapõllu järgi, XVIII saj lõpus Kalmo Pöld) ja Mõisaküla (1930. a-tel Ilpla-Mõisaküla, kohanimekartoteegi identifitseerimata kaardil Suur Ilbla külla, vrd XVIII saj lõpus Groß Ilpel Dorf, 1798 Nieder Ilpel, u 1900 Унтеръ Ильпель). Vrd Kuusiku4. – MK
 EAA.2072.3.213, L 1; EO: 330; KNAB; Mellin; Saxén 1899: 4–5; SK I: 45; Tiik 1977: 286

Imastu ‹-sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Mönnikorb, 1732 Immasto mois, 1796 Immasto M. (mõis).  B1
● Imastu mõisast on teateid 1447. 1920. a-test asundus, mille kõrval mõisasüdamest hiljem moodustatud asund, al 1977 mõlemad ühendatud külaks. 1586. a revisjonis on mõisa Monnikörb all mainitud küla Immaszell koos veskiga, mille väljaandja on samastanud Jumsalo hajataluga. Viimane on ilmselt Mellini kaardil 1796 mõisast lõunas asuv Jamsallo. Pole aga kindel, kas 1472 Tõrma küla juurde kuulunud veski Jumepell on samastatav sellega. Hiljem on Loksu karjamõisa juures olnud Jumpsalu kõrts ja talu, viimane on praegugi Loksu ja Imastu piiril. On võimalik, et 1586. a kirjapanek samastub Imastu nimega, sel juhul oleks eestikeelne mõisanimi tulenenud varasemast külanimest. R. Tammik kord samastab mõlemad nimed Imastuga, kord räägib kahest külast. Samuti teab ta Imastu mõisast läänes asunud veskit (1583 Immas quarn). Võib-olla on Imastuga seostatav ka Imastu mõisa all 1472. a mainitud külanimi Imepel. L. Kettunen on Imastu nime võrrelnud soome sugunimega Himanen : Himas(t)en ja eesnimedega Ima, Imma, Immoi. Püüd Imastu nime seostada sõnaga ime ei kannata kriitikat. Ka saksakeelne mõisanimi (1346 Nicolaus Minnekorp, 1447 Mennekorwe) on pärit eesti keelest. M. J. Eisen on nime algkujuks pidanud *Männikõrb ’männilaas’, mis polegi päris võimatu, kui pidada silmas ä ~ ö ~ õ vaheldust. Võimalik oleks nime algusosana näha ka isikunime (*Mõnn). Vrd Imavere, Mõniste. – MK
Bfl: I, 292; Eisen 1924a: 76; KNAB; LUB: II, 846; LUB: X, 368; Mellin; Rev 1586: 34; Tammik 2005: 64, 65; Thor-Helle 1732: 313

Imste [`imste] ‹`Imste›, kohalikus pruugis `Impstõ ~ Imastõ ~ Immastõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis, Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582, 1584 Imps, 1585 Emps, 1627 Immaste, 1729 Imsist, 1796 Emst, 1834 Imbste, 1925 Imste (Imaste).  B2
● 1582 kuulus Imste Vana-Kastre mõisale (Aldendorn), 1585 juba Ahja mõisale. 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Imste küla all ka Ibaste küla talud, 1930. a-teks oli Imste jagatud Ibaste ja Lääniste küla ning Võnnu aleviku vahel. Küla moodustati uuesti 1977. Külanime algul esinevad vaheldumisi i ja e. J. Simm peab nime pärinevaks mehenimest Em(m)a ~ Im(m)a. Kurista ja Lootvina külas ning Sonnatari kurmus Võnnu–Ahja tee ääres on ka Imma talu. Tegemist ongi tavalise (muistsest) isikunimest pärineva ste-liitelise külanimega. Impste nimekujus on p m-i ja s-i vahele tekkinud hääldamise hõlbustamiseks. Imste ja Ibaste küla kutsutakse ka Alaveereks, kuna nad paiknevad Laanemäe veere all. Vrd Ibaste. – MJ
ERA.14.2.717 (Ahja vallavanema otsused 6. VI 1939, protokoll nr 7); KN; Mellin; PA I: 54, 139, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 481–482; Simm 1973: 30–31, lisa 25–26; Simm 1975a: 183; Tartumaa 1925: 476

Imukvere2 ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Preedi mõis), 1599 Emutfer, 1654 Imogfer (küla), 1726 Immogfer, 1796 Immakfer, u 1900 Иммокферъ (küla).  B4
● Küla on varem kuulunud Venevere ja Luusika mõisa alla. Külanime algusosa pärineb isikunimest. Imukverega on 1977 liidetud Kase (1970), Kõrveküla (1871 Koerwe, u 1900 Керве), Onga (1970) ja Pärtlivälja (1970). Vrd Imukvere1. – MK
BHO: 131; EAN; KNAB; Mellin; P XVI: 138; Rev 1725/26 Vi: 240; Schmidt 1871

Imutlaid [imut‿`laid] Khn – saared Pärnu maakonnas Kihnu vallas, 1797 Im̄ustlaid, 1839 Imutlaid.  B4
● Koosneb kahest osast, millest idapoolse, väiksema nimi on Imutlao suardu. Nimi pärineb isikunimest, vrd Immotu, Ymmotu, Jnmoet, Himmot, Himmote, Tahkurannas oli ka Immuta talu (1795 Im̄uta Mardt). – MK
EAA.1865.3.272/4:17, L 16p; Mellin; Stoebke 1964: 20, 32; Varep 1957: 52

Irvala ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1708 Hirwalla (küla), 1796 Hirwala (küla).  C4
● 1732 on kohal kaks hajatalu (Hirwala Jahn, Hirwala Ado). Nime lähtekohaks on võinud olla loomanimetus hirv : hirve, mis isikunime vahendusel on saanud la-liiteliseks talunimeks ja siis külanimeks, kuid sel juhul jääks teise silbi a seletuseta. Vrd Iira. – MK
EAA.3.1.469:888, L 889; Mellin

Isabella ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
● Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920). – MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Isakõnnu [isa‿kõnnu] ‹-`kõndu ~ -sse› Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Kehtna vallas (Vahakõnnu mõis), 1412 Isenkande (küla ja veski), 1798 Issakand.  A2
● Väike põlisküla; liideti 1977 Ahekõnnuga. kõnnu-osise kohta vt Ahekõnnu, Vahakõnnu jt. Nime algusosa näib olevat seotud sõnaga isa (vrd 1725 revisjonis Issa Tönno Jahn), kuigi motiiv ei ole selge. Kui aga oletada rööpsust ↑Ahekõnnuga, siis võiks algusosa seostada ka soome sõnaga iso ’suur’. Vrd Isabella. – PP
Bfl: I, 111; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 272

Jaakna [`jaakna] ‹-le› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Palivere mõis), 1726 Jackne Jahn, 1798 Jakma, Jakna (talu), 1844 Jakra (küla).  B4
● Nimi pärineb talult, mis omakorda on nime saanud isikult, vrd Jaak, selguseta on praegu nime järelosa -na päritolu. Jaaknaga on 1977 liidetud Mike (Kul, 1726 Mickis, u 1900 Микке) ja Nõmme (1798 Nöm̄e kõrts, u 1900 Немме) küla. – MK
KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 99, 170; Schmidt 1844

Jaama1 ‹-sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Vasknarva mõis), vn Я́мы, 1796 Wichtisby oder Jama (küla), u 1900 Ямъ (Вихтица) (küla).  B3
● Jaama nimi on arvatavasti XVIII saj tekkinud rööpnimena. Tavaliselt on Eesti Jaama-nimed seotud posti- või raudteejaamadega. Varasem nimi oli Vihtse või Vihtitsa (1583 Wichtes, 1620 Wichtisby Vasknarva all, 1688 mõis Wichtis). Selle nimega võiks võrrelda muistseid isikunimesid Vychte, Vichtemas, Vichtemes. Soome Vihti-nimede puhul on oletatud nimevastena nii germaanipärast isikunime Vihti, Wihto, Wichtic kui ka sõna vihti ’suunav tara linnupüünisesse’, kuid Soomes tuleb vihti esile just loodusnimedes. Eesti keelealalt Iisakust on registreeritud vihe ’tara, mis suunab linnupaelte juurde’. – MK
Almquist 1917–1922: 311; Bfl: II, 935; BHO: 139, 670–671; EAN; ENE: III, 321; Igal puul oma juur 1989: 166; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 46; SPK: 504; Stoebke 1964: 75

Jaanika ‹-le› Nis – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1394 Jovneken (küla?), 1565 Martt Janick, XVII saj Jonick, Jaunick (mõis), 1782 Jaunack, 1796 Jaunik.  A2
● 1695 on mõis redutseeritud mõisate nimekirjas. Küla on kuulunud ka Munalaskme mõisa alla. Nime esisilp on varieerunud, tõenäoliselt on nime lähtekohaks isikunime lühivariant kas Johannesest või Joachimist (ka HJn Kehra mõisa varasem nimi oli XVII saj Jaunack, 1620 Jannekas). 1977 liideti Jaanikaga ↑Hürjapea ja ↑Viisu küla. Vrd Jauni, Kehra2. – MK
Almquist 1917–1922: 290; Bfl: II, 993; BHO: 140;  EAA.1.2.C-IV-84; EAA.1.2.931:82, L 76; EAA.1.2.940:312, 317, L 304, 308p; LUB: VI, 2927; Mellin

Jaanikese ‹-le› Luk – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Paju mõis), 1630 Janikan Jak, 1688 Jancken, 1867 Jahnikesse (karjamõis), 1949 Яаникесе (küla).  A2
● Algselt oli Jaanikese talu küla all, mille nimekujud olid 1630 Arakull, Mellini kaartidel XVIII saj lõpus Erri ning Erikülla, XIX saj veel üksnes kirjalikus pruugis talunimedes Erro ja Ero. Vana külanime tegelik hääldus pole teada. Küla tuumik jääb tänapäeval Lätimaale (lääne poole Valga–Tõrva maanteed), see oli juba XVII saj lätistunud, kuigi vana nimi ise näib olevat eestipärane. XIX saj sai Jaanikese talust karjamõis, selle staatuse mõjul kujunes ilmselt ka külanimi. Kunagine lisanimi on moodustatud hellitusliitega eesnimest Jaan. L. Vaba on leidnud, et kese-lõpp on tüübi poolest lätipärane. Jaanikese küla piires on ↑Tõukvere ehk Vajatu küla, mille talud hävitas sõjaväelennuväli XX saj II poolel. – ES
Dunsdorfs 1974: 200;  EAA.3724.4.1374, L 1; LVVA.7348.1.6:50, L 46p; Mellin; NL TK 25

Jaanimõisa [jaani‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1798 Johannishof, 1839 Johannenhof, u 1900 Янимойзъ.  B1
● Mooste mõisa karjamõis tekkis XVIII saj, 1686. a kaardil on sellel kohal veel Säkna küla all kirja pandud talu Huiliso Petter. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks. XVIII saj lõpule oli iseloomulik karjamõisate nimetamine pühakute nimedega, sellest moest näib pärinevat ka Johannese ehk Jaani nimi Jaanimõisal. Jaanimõisa omaette talurühmad on Kääpä ja Tsiaoro, viimane kuulus Ahja mõisa (Võn) alla. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; Mellin; Rücker; Vene TK 42

Jaaniveski [jaani‿`ves´ki] ‹-le› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Kasti mõis), 1798 Janiwesk (veski), XIX saj II poolel Janiweski (kõrts).  C1
● Külana 1945. a nimekirjas. Nimi pärineb arvatavasti talu- või omanikunimest. 1930. a-te katastrikaardil on Jaaniveski kinnistu Vigala (Konuvere) jõe idakaldal praeguse Metsküla piires. Selle vastas üle jõe oli varem Jaaniveski kõrts. 1930. a-tel nimetati Jaaniveskit Kasti-Jõeääre külaks. – MK
 EAA.3724.4.567, L 1; Eesti SK 10; Eesti TK 200; KN; KNAB; Mellin

Jalukse ‹-sse› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Uugla mõis), 1601 Jallus, 1689 Iallust By, 1798 Jallukse.  A3
● Nime aluseks on tuletis sõnast jalg, vrd jalune ’jalaline’, jalus ’sadula jalaraud; aas, silmus; kannus; mõõtühik kalade tükikaupa müümisel’, või pigem isikunimi, vrd vanad isikunimede kirjapanekud Jale, Iales, Yales, Jallekes, Yalles, Jallo, Jallus. Jaluksega on 1977 liidetud osa ↑Änniste külast. Vrd Jaluse. – MK
EAA.1.2.941:627, L 618p; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, I:4; Stoebke 1964: 24

Jaluse ‹-le›, kohalikus pruugis harva Jalukse Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas (Järlepa mõis), 1513 Jallis, 1725 Jallukse Jahn, 1798 Jallukse.  B2
● Nimi näib tulenevat sõna jalg mõnest tähendusest või tuletisest jalus, vrd ka jalus kalu ’kimp kalu, tav 50 või 25 tükki (müügiks kokku seotud)’. Vrd Jalukse. – PP
Bfl: I, 779; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 290; Wd

Jaska ‹-le› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Jaskamois, 1797 Jeska (mõis), 1900 Jäska.  C4
● 1470 sai vabatalupoeg Heinrich von Jeßkes (Heinike van Jeszkes) kolm adramaad ja veski lääniks, sellest kasvas välja Jaska mõis, mida on mainitud 1592. Mõis ja sellest läänes olnud Allaküla (1724 Allakulla Matz, Allakulla Jahn, Allakulla Jahne Matz, 1744 Allaküll) on ühendatud Jaska külaks XX saj (1945 Jaska-Alla, 1922 ja enne 1977 Jaska-Allaküla). Nimi pärineb isikunimest, kuid pole selge, kas läänimehe järgi või sai läänimees lisanime koha (ja selle varasema omaniku) järgi. Jaskaga on 1977 liidetud ↑Löövi küla ja ↑Olustvere asundus. – MK
BHO: 141–142; EM: 116; Johansen 1925b: 101; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.182/1:36, L 29p; RGADA.274.1.215/1:61, L 57p; Uustalu 1968: 736

Joa-Suurküla [`joa-`suur‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kei – paik (küla) Harju maakonnas Harku vallas (Volkonski (Joa) mõis), u 1900 Іоа-кюля, 1936 Joa-Suurküla (külaosa).  C4
● Liideti 1977 Adra külaga. 1922. a rahvaloenduse materjalides veel Joa küla, ametliku Joa-Suurküla nime all hiljemalt 1945 (täiend Joa- mõisa järgi eristab siinset Suurküla teistest). Joaküla nime on kasutatud nii kitsamalt Suurküla kohta kui ka Suurküla ja Looküla ühisnimena, sest mõlemad kuulusid Keila-Joa mõisa alla. Suurküla varasem nimi on olnud *Jaosma (P. Johansen on külanimega samastanud päritolukoha: 1395 Myleke van Yausem, 1436 Jawsemecke, 1796 Jausma, 1844 Jauksma, 1871 Jouksma). – MK
Eesti TK 50; Johansen 1929: 49, 80; KNAB; LUB: IX, 56; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Joosu ‹`Joosu ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹`Juusu› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Waimel-Neuhof, 1782 Joso mois, Wastne Wäimare, 1798 Joso M., 1909 Joosu m.  A3
● Väimelast samal ajal Võru ja Tilsi mõisaga eraldatud Joosu sai iseseisvaks mõisaks 1749. Korduvalt omanikke vahetanud mõisa ostis 1774 kolleegiumiassessor Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettig, kelle pärijad selle 1784 jälle edasi müüsid. Omaniku eesnime Justus (kõnekeeles arvatavasti Just või Jost) järgi kujunes mõisale eestikeelne nimi. Nime kujunemisel on olnud oluline kõrge ja madalama täishääliku vaheldus vastavalt III ja II välte vaheldumisele Juust : Joosu, nii nagu juusk : joosu ’jooks’. Joosu oli 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa saksakeelne nimi Neu-Waimel või Waimel-Neuhof (’Väimela uus mõis’) märgib jagunemist Väimelast. Joosu edelaotsa tuntakse Lammassaarõ nime all. Joosuga on 1977 liidetud Mõrgi (Joosu-Mõrgi) küla, mis on praeguse Mõrgi küla jätk põhjas. – ES
BAL: 682; BHO: 638; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Stryk 1877: 246

Juba ‹-le ~ `Juppa›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Quellenhof, 1765 Jubba Jaan, 1796 Jubba Pola Juhhani Jaak, 1798 Juba (karjamõis), 1839 Quellenhof.  C1
● 1684. a kaardil on koht veel tühi. 1765 on mainitud Juba Jaani Vana-Nursi mõisa Vagula küla all, 1796. a kirjapanekus leiab hilisema Poola talu nime, millest järeldub, et Jubal võis olla mitu talu. Karjamõis rajati küla keskele XVIII saj lõpus. 1817 müüdi Juba iseseisva mõisana, saksa keeles anti mõisale uus nimi Quellenhof ’allika mõis’. 1920. a-tel tekkis Juba asundus, mis 1977 nimetati külaks. Juba nimi on alguse saanud talupoja lisanimest, mille päritolu on tundmatu. Oletada võib mõnda j-algulist eesnime, vrd nt Jakobi hollandi-friisi mugandus Jaap või poolapärane (lääneslaavi) Jakuba. Vrd ka Soome Juva-algulised nimed, mida peetakse Johannesest lähtunuteks. Juba alla on pärast Teist maailmasõda arvatud hääbunud Ligõri (Ligeri) küla, 1977 liideti Ala-Vagula (ametlikult Vagula II) küla. – ES
BHO: 475; EAA.1268.1.401:273, L 267p; EAA.1268.1.403:798, L 709p; EAA.308.2.178; Mellin; Rücker; Sukunimet 1992: 152

Juminda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jumida ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
● Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud. – MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Juula1 ‹-le› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Elistvere mõis), 1826 Julenhof.  C4
● Varem karjamõis, XX saj algusest tükeldatud ja taludeks jaotatud. Nimi on pärit isikunimest Juula. Mellini atlases 1796 on karjamõisa nimeks Elisenberg, samuti isikunimest. Juula küla kaguserval olevaid talusid, endisi kandikohti, tuntakse Mikumäe külana. – PP
BHO: 156; Mellin; PTK I: 42, 141

Jõe ‹-le›, kohalikus pruugis Jöö Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Audla mõis).  B3
● Audla mõisa maale rajatud hiline küla (1922), asub Kuke jõe ääres. 1977–1997 oli Audla osa. Küla lõunaosas teisel pool jõge asus varem Kuke mõis, mis eraldati 1731 Audlast (1798 Kukkemois). Hiljem liideti uuesti Audlaga, mõis oli jälgitav XIX saj II pooleni (1855–1859 Куккемойзъ), praegu tuntakse veel Kuke veskit. Vrd Kaarma-Jõe, Kuke2. – MK
 EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 124; KNAB; Mellin

Jõeküla1 [`jõe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Jöö‿küla, kirjakeeles varem ka Jõe Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Vaemla mõis), 1726 Bach-Dorff, 1798 Joe (küla ja kõrts).  B3
● Küla asub Vaemla jõe ääres, seal oli XIX saj ka Jõe karjamõis (1844 Joe). Jõekülaga on 1977 liidetud ↑Pasti küla (Phl). – MK
HK: 55; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 211; Schmidt 1844

Jõeranna [`jõe‿ranna] ‹-`randa›, kohalikus pruugis `Jöö‿ranna Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), u 1900 Іоэранна (talurühm), 1913 Іоэранна (küla), 1923 Jõeranna.  C2
● Küla asub Jõesuu lahe ääres, millesse suubuvad Allikoja ja Jõeranna oja. Külas on Jõe talu (1798 Jöe, vrd lisanimena Kõrgessaare mõisas 1660 Jöggi Tönnis). – MK
Ariste 1938b: 31; EAA.1.1.66:10, L 7p; KNAB; Mellin; ÜAN

Jõesuu1 [`jõe‿`suu] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Joesu Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Jägala mõis), 1565 Jöggisuw, 1582 Jesu, 1798 Joesu.  A3
● Küla asub Jägala jõe suudmes ja on saanud nime asukoha järgi. Varem oli tuntud põhiliselt sadamana. 1977–1997 oli jagatud Jägala-Joa ja Manniva küla vahel. Vrd Jõesuu2, Jõesuu3. – MJ
BHO: 150; ENE-EE: IV, 159; Johansen 1951: 165–166; Mellin; Puhk 1996: 75; ÜAN

Jõeveere [`jõe‿veere] ‹-`veerde ~ -le› Plv, Rõu – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Leevi mõis, Vastse-Koiola mõis).  B3
● XX saj keskel (hiljemalt 1970) nime saanud külasse kuuluvad Vastse-Koiola mõisa asundustalud ja Leevi mõisa mõned vanatalud teine teisel pool Võhandu jõge, Leevilt ülesvoolu. Mellini atlases 1798 on Vastse-Koiola poolel näha Kindsi talu (Kintzi). – ES
Mellin; Vene TK 42

Jõeääre1 ‹-`äärde› Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Vanamõisa mõis), 1913 Joeärse, 1922 Jõeääre.  C2
● Oli 1977–2014 Rumba küla osa. Küla asub Vigala jõe ääres, Kalda talusid ja Tõnnet on märgitud juba 1871. a kaardil (Kalda, Tönne). Natuke vanem koht on läänes Vigala ja Kasari jõe liitumiskoha juures olev Annimõisa (1798 karjamõis An̄enhof, 1871 An̄imois, u 1900 Аннимоиза). Küla peeti Võhma tütarkülaks. – MK
KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871