[KNR] Eesti kohanimeraamat

Meiga ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Kalu‿matsi Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Sangaste mõis), 1585 Kalmec Tyn, 1601 Kallimetz Tin, 1638 Kalmutz (hajatalu), 1723 Kalmetze Mick, 1798 Meiga (küla), 1839 Meiga.  C2
● Tegemist on Korijärve küla tütarkülaga, mille talusid tänapäevalgi vahel loetletakse kui Korijärve talusid. Al 1977 kuulub Meiga Valtina küla alla. Meiga on ka talunimi XVIII saj-st, külanimena ilmus see ootamatult Mellini kaardil ja tõrjus sealtpeale Kalumatsi nime külanime kohalt. Varaseim kirjapanek on oletamisi Karula kirikuraamatus 1719 Meka Johan Sangastest. V. Pall on Kodavere talunime Mekavere tõlgendanud kui *Meikavere. Kuigi sõna meigas ’kaelustuvi, metstuvi’ lõunaeesti kuju on mehik, on see üks võimalik seletus. Võib-olla on lisanimi väga vana ja käibinud enne kirjalikku mainimist loodusnimest saadud *Kallumõtsa kõrval. Vrd ka XIV–XVI saj lisanimed Meyke, Meyce. Küla vanem nimi on samuti kasutusel, säilinud Kalumatsi talunimes. Algupäraselt on see olnud loodusnimi *Kallumõts või *Kallimõts, ümbertõlgendamine matsi-lõpuliseks on toimunud XVIII saj. Algusosa tähendust aitab ehk seletada sõnakõrvutus 1817. a-st: "puusta ma auch kello oder kölle ma und joude ma, wüstes Ackerland“, st hüljatud põllumaa. Vrd Kalliküla, Miiaste. – ES
EAA.1297.2.1:46, L 43p; Mellin; Must 2000: 318; PA I: 169; PTK I: 138; Rev 1601: 35; Rev 1638 I: 34; RGADA.274.1.174:922, L 917p; Rücker; Stoebke 1964: 48