[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 17 artiklit

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma`mõisa Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Ala-Tsumba-le ~ -`Tsumpa ~ -sse›, rahvakeeles ka Surmakülä Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), 1882 Чумпа (puustus), 1904 Tsumna, пустошь Цу́мна (puustus), u 1920 Tsumpa, 1922 Zumba-Ala, 1940 Ala-Tsumba (puustus).  C1
1977–1997 oli Kiksova küla osa. Puustust on mainitud alles XIX saj lõpupoole; veski ümber kujunes XX saj alguseks peamiselt eestikeelne küla. Kohanime lähteks võib pakkuda tsomplikane, tsumplikanõ ’auklik’. J. Truusmann pakkus seletuseks sm kumpu ’küngas’ või läti kumpa, kumpis ’seljandik, küür’. ¤ Surmaküla nimi tulevat sellest, et mölder jäänud „veski vahele“. Vrd Tsumba. – AK
Academic; Eesti SK 10; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; KNAB; RL 1922; SeK: 10; Truusmann 1897b: 86; Vasilev 1882: 341

Kaunissaare [kaunissaare] ‹-`saardeHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, poolmõis, 1326 Kaunizaar (piiskopimõis), 1390 Caunissar (mõis), 1691 Kaunissar (sh Kaunisahr Jüri ja Kusich Mart), 1712 Kaunisar (veski, möldriks Kaunisare Jürri).  C4
Tallinna piiskopi mõisana on üks vanimaid Eesti mõisaid. Hiljem, kui 1473 rajati Kiviloole uus piiskopimõis, kaotas oma tähtsuse. 1691. a kaardil on neli talukohta, neist keskne Kaunissaare. Õpetaja H. Ch. Wrede kirikukroonika järgi kuulus 1712 hajataluna Peningi mõisa alla. Mellini kaardil 1798 on kujutatud karjamõisana, H. v. Wistinghauseni järgi eraldati 1815 Peningist poolmõisana. Kaunissaare kõrval oli XX saj Kuusiku küla (1922), mis sai nime Pikva mõisa Kuusiku kõrtsitalu järgi (1691 Kusich Mart). 1977 nimetati Kuusiku Kaunissaareks.MJ
BHO: 202;  EAA.1.2.C-III-57; EAA.1210.2.2:13, lk 22; KNAB

Kirna1`Kirna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kerna Türküla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, 1564 Kirna (küla).  B1
Mõis on asutatud küla asemele XVII saj, mainitud 1627. L. Kettunen taandab nime kujule *Kiruna ja võrdleb Kiruverega, mida omakorda võrdleb sõnadega kirju ja kiruma (sm kirota, kiro-sana). Vrd isiku- või lisanime Kyrro (1537 Lauwer Kyrro). Eesti Kirna nimede seletamisel võiks arvesse võtta ka keskülemsaksa sõnu kürnveski’ ja Kirn(er)mölder’. Kirnaga on 1977 liidetud Tedre (1726 Teddre). Vrd Kernu, Kirna2, Kirna3. – MK
BHO: 229–230; EO: 148, 295; Heintze-Cascorbi 1933: 304; Kallasmaa 2012a: 190–191; Rev 1725/26 Jä: 136; Ungern-Sternberg 1912a: 72

Kirna2`Kirna ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Suure-Lähtru mõis), 1539 Henno Kirno (üksjalg), 1591 Kirna (küla), 1597–1598 Kirnw (küla), 1620, 1689 Kirnby, 1798 Kirno, 1913 Керна, 1922 Kirna (Kerne).  B1
Nimi on olnud u-tüveline, vrd kirn : kirnu. Siiski võiks ka Kirnu nimede puhul arvesse võtta võimalikku laenu keskülemsaksast: kürnveski’, isikunimi Kirn(er)mölder’. Vrd Kirna1, Kirna3. – MK
Almquist 1917–1922: 297; EAA.1.2.937:72, L 71p; EAA.1.2.941:1633, L 1623p; Heintze-Cascorbi 1933: 304; Kallasmaa 2012a: 190–191; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:140, L 138; Stackelberg 1928: 133

Mõdriku-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Mödders, 1241 Modrigas, 1674 Modrick, 1732 Möeriki m.  C4
Mõisat on mainitud 1470. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõisa kõrval olnud Mõdriku küla liideti 1977 põhiosas Vetikuga. Muinasajast pärit kohanime tähendussisu jääb ebaselgeks. Nime aluseks on L. Kettunen pakkunud oletamisi isikunime ja V. Pall muistset isikunime. Lähedane hajatalu nimi esines Põlula mõisas (1726 Möddrusse Tönno). Häälikuliselt lähedased sõnad eesti keelest on modrijas ’pehme’, modru (motru) ’kraam’ (vrd madri ’nodi’) ja mödru ’praht, sodi’. Kui oletada alusena laenulist isikunime, siis sobiksid võrdluseks sks Modrach, Modrak, Maudrich. Küla nimi oleks siiski eeldatavalt eesti keelest lähtunud. Jõhvi khk-s oli XVII saj Moddrig Hans, kuid selle lisanime päritolu pole teada. Mõdriku küla on jagatud kolmeks osaks: Vanaküla (põhjas, jääb praegu Vetiku piiresse), Metsaserva (lõunas) ja Kunela (läänes).MK
Bahlow: 348; EMSK; EO: 64; Joh LCD: 504; Pall 1996: 389; Thor-Helle 1732: 315

Möldri2 [`möldri] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge mõis), 1627 Moldri Mick, 1638 Möller Mick Kywi, 1684 Möller Mick, Pep, Peter, 1765 Dorf Mölre.  C2
Möldri Miku veski asus Ala-Rõuges Suurjärve ja Ratasjärve vahel. 1684. a on kolm venda elanud nii veski peal kui ka mäenõlval praeguse Möldri küla tuumikus. 1977–1997 oli Möldri jagatud Mustahamba küla ja Rõuge aleviku vahel. Möldri idaosas on Sikasuu (Sikasoo), mis oli omaette küla kuni 1977.ES
 EAA.308.2.180, L 1; EAA.1268.1.401:259, L 253p; Rev 1624/27 DL: 92; Rev 1638 I: 196

Möldri3 [`möldri] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Möldre-he ~ `külläVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Möller Kersten, 1782 Möldri, 1820 Möldre (küla).  B2
1627. a revisjonis on öeldud, et Vastseliina linnuse all on Piusa jõel kolm veskipaisu kohta. Üks esialgsest kolmest veskist, mis on märgitud ka 1684. a kaardile, on andnud aluse Möldri küla nimele. 1688 oli tekkivas külas juba neli poolemeest. Hiljem tekkis Piusale veskeid juurde, linnuse poolt allavoolu lugedes olid Vanaveski, Vahtsõveski, Kelbä veski, Möldre veski, Makõ veski, Savioja veski ja Tiisleri veski.ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:46, L 46; EAA.1271.1.223:89, L 165

Peedu1-leNõoElva linnajagu (Pangodi mõis), 1804 Pedosche (veski).  B3
Asulat hakati kavandama enne Esimest maailmasõda. Kujunes suvituskohaks pärast Vabadussõda Nuti aleviku nime all; maju hakati ehitama 1925. Nimetati Peeduks 1936. Peedu koos Peedumäe suvilatega liideti Elva linnaga 1958. Peedu nimi pärineb veskilt, mida on ehk Elva jõel mainitud juba 1638 (ilma nimeta). A.-A. Marand oletab, et veski nimi on lähtunud kunagise möldri nimest (1721 Mossina Pedo). Eesnimi Peet : Peedu on kreeka päritoluga nime Peeter (vrd kreeka πέτρος ’kalju’) lühivorme. Nuti nimi pärineb samanimelise talu juures olevalt veskilt, mille kohta on teateid al 1875. ¤ Rahvapärimuse järgi ehitanud vanasti Rootsist tulnud vennad Ill, Nutt ja Peedu Elva jõele endanimelised veskid.EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 86; ENE-EE: VII, 232; Marand 2001–2004: IV, 13; Rajandi 2011: 139–140; Rev 1638 I: 82; RGADA.274.1.172:161, L 161

Pupli [`pupli] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1909 Pupli.  B3
Pupli oli 1977–1997 Kimalasõ (Kimalase) küla osa. Pupli veski nimi ilmub dokumentidesse väga hilja, dateerimata märkus „Pupli“ on leitav 1820. a alustatud personaalraamatust ühe Lemmätsist pärit talupere juures. Veskikoht Pedetsi jõel Ritsiko ja Lemmätsi küla piirimaadel on vana, tõenäoliselt on seda mainitud 1638, kui Mölder Pep on Ritsiko puustuses (Ritzky Pustus) uue veski rajanud. 1684. a kaardil leidub Missoküläst kirdes asuvate Mikeli ja Tika järve juures kiri Puple Jerwe. Pupli nime päritolu küsimus on mitmetahuline. Nimi Pup esineb vanavene nimede hulgas, sh tuletisena Пупляк (1654). Pupli nimega sobib hästi ka haruldasem kreeka-ladina taustaga vene ristinimi Поплий ~ Пуплий, mille üks mugandusi on Плия. 1561 mainitud Misso kandi nime Пупгала on tavaliselt seostatud vana külanimega Pugola, ent ka lätipärane *Pupgala sobiks selle nime aluseks (Pup(a) + läti gals ’ots, nulk’), nagu on pakkunud L. Vaba. Vrd veel Pupalatsi mägi Misso kandi piiril Muratis, millest saaks hästi rekonstrueerida Misso-poolsete naabrite nimetuse *pup(k)aladsõq. Vrd Pliia, Pupastvere, Siksälä. – ES
BAL: 672; EAA.1271.1.224:156, L 731;  EAA.308.2.178, L 1; Petrovskij 1966: Пуплий; Rev 1638 I: 160; Truusmann 1897a: 40; Tupikov 2004: 326

Savioja2 [savioja] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), u 1920 Savioja.  B2
Savioja külaks hakati XIX saj lõpupoolel kutsuma Möldri ja Hinniala küla piirile tekkinud Möldre-Savioja ja Hinni-Savioja talu. 1977–1997 oli Savioja Möldri küla osa. Nimi põhineb loodusnimel Savioja. Savioja veski ei paiknenud Saviojal, vaid Piusa jõel Möldre-Savioja talu maal.ES
Eesti SK 10; Eesti TK 42

Urevere-`verre ~ -sseKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Teenuse mõis), 1456 Urever, 1798 Urrewer.  A1
Küla asub Urevere oja kaldal; vere-lõpulise nime algusosa lähteks on lõunaeestiline urg : ura ’jõgi, org’, lühenenud võib-olla e-mitmuslikust vormist. L. Kettunen on nimega võrrelnud tegusõna urelema ’pomisema, nurisema’ ja oletanud varasemat vormi *Uruvere, mille algusosa vasteks oleks urg : uru ’auk, süvend’. Arvatavasti on Ureveres asunud veski, möldrit on mainitud XVI saj algupoolel (Kette Caupi molitor de Urga). Ureverega on 1977 liidetud osa ↑Tolli külast, täpsemalt Ketu (Mär, nimetatud endise karjamõisa järgi).MK
Bfl: I, 229; BHO: 623; EO: 316; MS; SK II: 77–78; Stackelberg 1928: 185

Vana-Nursi-`Nurssi ~ -sse›, rahvakeeles ka Vis`nevski Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Nursie, 1588 Nurssy (veski), 1627 Nursi Kuella, Nursi (veski), 1638 Nursi Kywi, Nursy Hinn, 1684 Nursch Hoffe, 1782 Alt Nursie, 1909 Wanna Nursi m.  C2
Tänapäeva külapiiridega on Vana-Nursi mõisakompleks, kus enne Teist maailmasõda paiknes Eesti kaitseväe väeosa, ja ajalooline Vana-Nursi küla sattunud Lompka küla alla, aga Vana-Nursi nime kannab ametlikult 1950.–1960. a-tel sellest läänes tekkinud Višnevski sõjaväemetskonna asula (kuni 1977 Vana-Nursi asund). XVI saj on mainitud Nursi veskit Rõuge mõisa alal, XVII saj algupoolel lisaks veskile ka samanimelist küla. 1668 eraldati Nursi Rõugest iseseisvaks mõisaks. 1765 jagunes mõis Vana- ja Vastse-Nursiks (↑Nursi). Nursi nime päritolu on tundmatu. L. Kettunen on pakkunud, et see võiks tulla sõnast nuri : nurja, kuid oletanud ka *Nurmsi tüüpi nime lühenemist, st lähtumist sõnast nurm. Pole teada, kas algne on veski või sellest lõunas paiknenud küla nimi. Möldrite lisanimedele toetudes võiks esmaseks pidada veski nime. Nii võiks oletada veskinimede juures vahel esineva heliassotsiatsiooni kasutamist: nurss : nursi kui nurruv heli. Ka inimese lisanimi Nurss nurisemise (võrupäraselt nurrama) alusel oleks mõeldav. Vrd Nursi, Nurste. – ES
BAL: 697; EAA.308.6.316:45, L 39p; EM: 106; EO: 201; Hupel 1774–1782: III, 287; PA I: 40; Rev 1624/27 DL: 91, 92; Rev 1638 I: 196, 199

Vastsekivi [`vastsekivi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Vahtsõkivi-le ~ pääleRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1839 Weski, u 1920 Vastsekivi.  A3
Vastsekivi oli 1977–1997 Tuuka küla osa. Nime tähendus on ’uus kivi’, õieti ’uus veski’. Põline veskikoht Kuural oli olemas juba XVII saj alguses. 1782. a hingeloendis nimetati Rogosi mõisa all juba kolme möldrit, nii et siis võis ka uus veski juba rajatud olla. Vastsekivi veskikohta näitab Rückeri kaart 1839 (Weski).ES
EAA.1865.2.81/7:17, L 17; Eesti TK 42; Rev 1624/27 DL: 85; Rücker

Veskitaguse [`ves´kitaguse] ‹-le›, rahvakeeles ka Üle`jõe Jürküla Harju maakonnas Rae vallas (Rae mõis), u 1900 Вескитагузе.  C4
Endine saunaküla, hõlmab ka varasemaid Kautjala mõisa talusid. 1977–1997 oli liidetud Patika külaga. On nime saanud tõenäoliselt Patika veski järgi, mille taga üle jõe küla paikneb. Patika veski on kujutatud nt 1697. a kaardil, asus praeguse Möldri talu juures.PP
TLA.149.4.336; Troska 1987: 99; Vene TK 42

Vetla [`vetla] ‹-sseKosküla Harju maakonnas Anija vallas (Alavere mõis), 1379 Vettevilge, 1694 Wetla Qwärn (veski), 1796 Wetla (veski), 1844 Wätla.  B1
Esimest korda ilmub nimi veski nimena, veski järgi sai ka küla hiljem nime. Kohanime lähtekohaks on peetud sõnu vesi + vili, mis vesiveski nimena tundub piisavalt motiveeritud. V. Pall kirjutab, et nimi *Vetvilja paistab olevat olnud veskiga seoses laiemalt kasutuses ja et Johanseni arvates võis see olla möldri metafoorne nimetus. 1977 liideti Vetlaga Taganurga küla. Viimane oli mõisaomaniku pandud nimi Alavere mõisa idasopis asunud talude kohta. 1939. a sooviti see asendada rahvasuus talu järgi kasutusel olnud Vetlaga, ent pärast Teist maailmasõda olid Taganurga ja Vetla eri asulad. Vetla piires on praegu ka ↑Tapi.TL
 EAA.1.2.C-IV-64; ERA.14.2.713 (Alavere vallavolikogu 10. II 1939 protokoll nr 7); Johansen 1932: 22; KN; KNAB; Mellin; PTK I: 273; Schmidt 1844

Voika-le›, kohalikus pruugis ka Voitka Nõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Meeri mõis), 1731 Woikasche Mühle (veski), u 1900 Войка (karjamõis), 1923 Voika (asundus); sks Woika (karjamõis).  B3
Esimene teade veski kohta pärineb a-st 1684 (pole teada, kas nimega või ilma). Al 1731 on teada Voika talu (hiljem 1811 Woika Jahns Gesinde, 1816 Woike). Voika karjamõis rajati XIX saj II poolel. 1920. a-tel rajati selle põhjal asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Talu, karjamõisa, küla ja oja nimi pärineb veskilt, mida kutsuti tõenäoliselt möldri järgi. 1731 on Meeri mõisas mainitud Woikka Teppo, kuid pole seostatud veskiga. Tegu on ilmselt slaavipärase nimega, nagu seda on vn Войка (1648), poola eesnimi Wojtek (omastav Wojtka, lähtenimi Wojciech) ja perekonnanimi Wojtko ning ukraina perekonnanimi Войтко, vrd ka Lõuna-Eestis kirjapandud 1638 Woyke Peter ein Reusz ’venelane; Vene alalt tulnu’ ja Woitko Hin Ein Rusz ’venelane’. L. Kettunen oletas Voitka puhul isikunime *Voidika. Ansomardi esitatud isikunime Votiko ~ Vodiko ei saa arvesse võtta, sest see on tuletatud ilma tõestuseta ühest vere-lõpulisest kohanimest. Vaevalt sobiks päritolu selgitamisel Kuusalu voika ’noodatiiva märk’, sest see on liiga kitsa levikuga. 1977 liideti Voika külaga osaliselt Vastse-Nõo küla (↑Nõo). ¤ Ka rahvajutt toetab kohanime puhul isikunimelist lähet: Voika olevat saanud nime sellest, et seal elanud pikka aega Voika-nimeline mölder. (1939) Viimase veski omaniku sõnutsi olevat ta esivanemad seal vilja jahvatanud juba üksteist inimpõlve.EE
Ansomardi 1903: 845; BHO: 683; EAA.1865.2.45/4:5, L 4p; EAA.1865.2. 45/14:5, L 50p; Eesti TK 42; EM: 94, 202; EO: 58; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KM: ERA II 241, 533 – 1939; KN; Marand 2001–2004: III, 23, 24, IV, 19; Rev 1638 I: 58, 294; RGADA.274.1.190/2:680, 693, L 642, 655; Tupikov 1903: 89; VMS: II, 696; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur