[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 139 artiklit

Aaspere [`aaspere] ‹-`perre ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kattentack, 1241 Katkantagus (küla), 1498 Kattentacken (küla), 1511 Kattentaken, 1732 Aastwerre, 1796 Kattentak, Aastwerre M. (mõis), 1913 Haasper m.  A3
Mõis tekkis põlise küla kohale. Küla kuulus Taani ajast a-ni 1796 Hastferite (Hastever) suguvõsale, mõisa esmamaining on a-st 1583. Hastferite järgi sai eestikeelseks nimeks Aaspere. P. Johanseni andmeil pärines suguvõsa Vestfaalist, nimi viitab kohale nimega Haversvörde (vörde ’koole, jõest läbikäigu koht’). 1920. a-tel rajati mõisa maadele Aaspere asundus, al 1977 küla. Küla esialgne nimi *Katkutaguse on säilinud mõisa saksakeelses nimes Kattentack (katk ’madal soine koht, soomülgas’ + tagune). Vrd Päri1. – MA
Bfl: I, 751; BHO: 201; EM: 66; EMS: II, 837; Johansen 2005: 83; Joh LCD: 418; KNAB; Pall 1996: 388

Ahja-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võnalevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’.MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Aidu3`Aitu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Alamõisa [ala`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Annemõisa [anne`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Annõ`mõisa-lõ, -nUrvpaik Valga maakonnas Otepää vallas Koigu külas, mõis (Koigu mõis), sks Annenhof, Koik-Annenhof, 1798, 1805 Annenhof, 1909 Anne m.  A2
Mellini kaardil 1798 on tegemist karjamõisaga. 1685. a kaardil pole selles kohas veel talugi. 1799 eraldati Annemõisa Koigust ja 1804 sai sellest iseseisev rüütlimõis. Erinevalt Truutast olid Annemõisal ja Koigul al 1860 taas samad omanikud ning tegelikuks peamõisaks kujuneski Annemõisa. Sellest ka saksakeelne mõlema mõisa nime sisaldav nimi. XVIII saj lõpul tekkinud karjamõisana sai Annemõisa tõenäoliselt omaaegse moenime. Vrd Anne. – ES
Mellin; BAL: 647; BHO: 19; EAA.567.2.526;  EAA.308.2.88, L 1

Aravuse-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, sks Arrawus, 1345 Aras, 1537 Arow, 1796 Arrawo (veski), 1913 Arawuse m (mõis).  B1
Ametliku külana nimekirjas 1970. L. Kettunen on TMr Aravuste küla nime puhul oletanud isikunime Aravo, põhjendades, et ste-lise kohanime algusosa on harilikult isikunimi. V. Pall on Aravuste soo puhul toonud võrdluseks sama külanime, kuid jätnud nime päritolu lahtiseks. Vrd Aravu. – MK
Bfl: I, 1089; EO: 271; Johansen 1932: 9; KNAB; PTK I: 26

Arula-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus.MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (auavo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks).MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Haanja [`haanja] ‹`Haanja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Haani-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Hahnhof, 1561 волостка Гани, 1586 Ara y Chania, 1627 Hanni kuella, 1638 Hanikülla, 1684 Hano Håff, 1731 Haanhoff, 1798 Hani M, 1909 Haanja m.  A2
Hajataludest koosnev Haanja küla ulatus hilisemast Haanja mõisast Haanja valla põhjapiirini. XVII saj alguses kuulus see Vastseliina linnusele alluvasse *Verstna vakusesse ühes *Verstna külaga ↑Meelaku ümbruses, *Kõola külaga ↑Plaani ümbruses ja *Aroküläga Haanjast Rõuge pool (↑Rasva). 1638. a paiku rajati Haanja küla lõunaosas tühjaks jäänud talude asemele kroonumõis, mis sai nime külalt ja andis nime kogu mõisavallale endise *Verstna kubjaskonna piirides. 1920. a-tel tekkis Haanja asundus, mis 1977 muudeti külaks. Haani ja Haanja vaheldus näib olevat vana, vrd 1586 Chania. Kõige lihtsam oleks pidada külanime lähteks eesnime Haan (Hann), mis on olnud juba keskajal läänegermaani rahvaste juures algnime Johannes mugandusi. Samas on põhjust pidada Haanjat põliseks külanimeks omasuguste lõunaeestikeelsete nimede koosluses ja sel juhul on tõepärasem pärinemine iha-algulisest muinasnimest. Hüpotees lubaks seletada varieerumist mitmuslike nimekujude *Ihani ja *Ihania vahel. Ka nime kolmandavältelisus oleks seletatud sõnaalguse i kadumise kompenseerumisega. Märkimisväärne on külas 1561 mainitud talupoja nimi Тилькъ Игаловъ сынъ (alamsaksapärane Tiilik ja iha-osist sisaldav lisanimi). L. Kettunen on pakkunud nimeseletust hane tähendava sõna kaudu: hahn, haah (‹ hanhi) + oja, jõe. Haanjaga liideti 1977 Hardomäe küla. Vrd Hanikase, Ihatsi. – ES
BAL: 692; BHO: 96; EAA.308.6.316:73, L 66p; EAA.567.3.181:30, L 29p; EO: 47; Mellin; PA I: 13; Rajandi 1966: 71; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 173; Roslavlev 1976: 9; Stoebke 1964: 84; Truusmann 1897a: 40

Heisri [`heisri] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigandi ~ Uue-Piigandi Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Neu-Pigant, 1685 Heisere Jack, Heisere Jahn, 1723 Heissere Pedo, 1909 Heisri m.  C2
Piigandi mõisa talurühma asemele tehti karjamõis XVIII saj II poolel. 1794 eraldati see omaette mõisaks saksa nimega Neu-Pigant (Vastse-Piigandi). Eesti keeles kasutati mõisa nimena endist talunime. 1920. a-tel jagati mõis asundustaludeks. Heisri küla alla kuulusid sellest ajast peale ka sama mõisa põlistalud. Heisri kui talupoja lisanime päritolu jääb hämaraks. Esmapilgul näib nimi olevat kokku tõmbunud liitsõnalisest nimest *hei + seere (sääre). Teisalt võib see sisaldada Heinrichi saksapärast mugandust Heise, millele liitunud -ri on eesti kohanimedes erinevat päritolu. Heisri algtalu ei asunud ehk praeguses kohas, vaid järve ääres ja lühenemine -ere › -ri sai alguse sõnast järv. Heisere Mick elas 1685 Vähkjärve kaldal. On ka mõeldav, et Heisri nimes ei peitu mitte Vähkjärve, vaid hoopis Piigandi järve vana nimi. Enne Heisri mõisa asutamist on XVIII saj Heisri–Järveotsa–Praksi kolmnurgas paiknevate hajatalude nimi allikais Konnokülla ja Kannküll (1758), st küla, mis on tekkinud konnu ehk kannu peale, ülesharimata maale, ääremaale, vastandina põlispõllust ümbritsetud Kanepi külale. 1977 liideti Heisriga ↑Mõndsi küla, mille alla omakorda oli juba liidetud Kellä küla. Heisri põhjapiiril on ↑Tillundi veski. Vrd Heiste, Piigandi1, Vähkjärv. – ES
BAL: 663;  EAA.308.2.173, L 1; HK: 41; KNAB; RGADA.274.1.174:464, L 457p; RGADA.274.1.240/7:52, 58, L 795p, 801p; Stryk 1877: 228

Hertu-sse›, kohalikus pruugis ka Ärtu, kirjakeeles varem ka Härtu Rapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Valtu mõis), 1241 Hærmæto, 1412 Hermyte, 1558 Hermet, 1732 Herto M.  B4
Põlisküla, mis XVII saj mõisastati. 1663 on esimest korda mainitud kõrvalmõisana, 1697 eraldati Valtust iseseisvaks mõisaks, XIX saj sai jälle Valtu mõisa kõrvalmõisaks. Külaks kujunes uuesti 1920.–1930. a-tel. Nime lähtevorm on ilmselt olnud *Härmäto (L. Kettuneni järgi ka *Hermatu, *Hirmutu), Härma on ehk olnud isikunimi, Kettunen võrdleb nime ka soome sõnaga härmä ’härmatis’.PP
Bfl: I, 111, 1479; EO: 250; Joh LCD: 350; LCD: 42r; SK I: 513–514; Thor-Helle 1732: 312

Hundissaare [hundissaare] ‹-`saarde›, kohalikus pruugis ka Undissaare Türpaik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Türi-Alliku mõis), 1712 Hunty Sare Ewert (talupoeg Alliku all), 1726 Hundi Sare Hinrich, Hundi Sare Jahn (talupojad Äiamaa küla all), 1796 Undisaar M. (karjamõis), u 1900 Ундисаре (küla).  B1
Hundissaare (sks Sorgenfrei) oli Türi-Alliku mõisa karjamõis. XX saj küla, nimekirjas hiljemalt 1970. Liideti 1977 Türi-Allikuga. Külanimi on tekkinud loodusnimest talu ja karjamõisa nime kaudu: loomanimetus hunt : hundi + saar ’soosaar’.MK
EAA.3.1.448:110, L 157; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 138

Hõreda-le›, kohalikus pruugis ka Õreda Juuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Hördel, 1241 Hørætha (küla), 1512 Hordell, 1627 Hördell (mõis), 1798 Orreda M.  B3
Hõreda mõis eraldati Sikeldist 1627, vana küla kadus XVII saj lõpuks, ent hiljemalt XX saj alguses hakati Hõreda külaks nimetama talusid mõisast lõunas. Millalgi pärast Teist maailmasõda liideti need Inglistega. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Hõreda asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi võib pärineda sõnast hõre : hõreda (küla koosnes peamiselt hajataludest), kuid see võib olla ka hilisem rahvaetümoloogia.PP
Bfl: I, 774; EO: 11; Joh LCD: 372–373; Kruusimägi 2015: 247; LCD: 42v; Mellin

Härgmäe [`härg`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa EdermisErmis ja *EdergemesErgemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Häädemeeste1 [häädemeeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Äädemeeste Hääalevik Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, mõis, sks Gudmannsbach, XVII saj lõpul Edemest Byy, Edemest Kylla (küla), 1797 Ædemeste M (mõis).  A2
Häädemeeste on teada sadamakohana 1560 (Guedenn mans becke). XVI saj II poolel rajati mõis. 1920. a-test Häädemeeste asundus ja kirikuasundus, millest kujunes 1930. a-teks Häädemeeste alevik. 1945 ja hiljem oli see kirjas Aleviku külana, uuesti muudeti alevikuks 1977. Saksakeelse nime aluseks on peetud alamsaksa sõna gudeman ’laitmatu kodanik, aadlik, vasall’. Sadam oli XVI saj maabumiskohaks Saaremaa piiskoppide saadikuile, kes merd mööda Saare-Lääne piiskopkonnast sõitsid Volmaris ja Võnnus toimuvatele Vana-Liivimaa maapäevadele. Küla kohta on tarvitatud ka *Häädemõisa nime (1840 Hedemoisa Kuella, kus asus kõrts Aedemoise). Kui nimes on tõepoolest olnud järelosises vaheldus -mõiste (sõnast mõis) ~ -me(e)ste, siis tuleks saksakeelset ja tänapäeva eestikeelset nimekuju võib-olla pidada rahvaetümoloogiaks. Veel enam, kõik need nimekujud, nii eesti- kui ka saksakeelne tõlgendus on rahvaetümoloogiad, kui arvestada, et saksa keeles on ajaloolisel kirjakujul Gudeman, Güdeman ka tähendus ’juut’. XVI saj võidi sõnaalguline j märkida g-ga. Sõna juut esineb nimeosisena eesti kohanimedes mitmel pool ja on tähenduse poolest usutavam nime alusena kui hää mees ’aadlik’. 1560 võidi anda eesti nimi *Juudioja edasi tõlkena. Kui oli rajatud mõis, siis saksakeelset mõisanime õilistati aga saksa keeles kui ’aadlikuoja’ ja eesti keeles kui ’heade meeste’. K. Uustalu on dokumenteeritud muistse isikunime *Meelemees alusel oletanud ka isikunime *Häämees, kuid pidanud kaheldavaks selle esinemist Lõuna-Eestis. Muidugi on areng *JuudiojaGuedenn mans beckeGudmannsbachHäädemeeste ainult oletus, aga siiski teoreetiliselt võimalik, nt 1684 on Häädemeeste khk-s mainitud vabadikku Juda Mattz. Häädemeeste alevikuga liideti 1977 Suurküla (1970 I ja II küla, u 1900 Суре) ja osi Padina, Viira jt küladest.MK
Duden 2000: 292; EAA.308.2.218:5, L 22p;  EAA.2072.3.15, L 2, foolio II; EAN; ENE-EE: III, 512; Heintze-Cascorbi 1933: 227; Johansen 2005: 40; KNAB; Leesment 1976: 241; Roslavlev 1977: 32; Uustalu 1972: 216–218

Ilmjärve [`ilmjärve] ‹-`järve ~ -leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Ilmjärw, 1582 Jelmeiar (küla), 1627 Illmer, 1638 Illmejerv (küla), 1688 Ilm Järf By, 1721 Ilmjerwsche Dorf (küla), 1782 Ilmjerw (mõis), 1909 Ilmjärve m (mõis).  A3
XVIII saj keskpaigas eraldus Ilmjärve mõis Otepää mõisast ning mõlemad jäid kroonumõisateks. Mõisanimi on saadud külalt, külanimi omakorda järvelt. Küla on olemas olnud hiljemalt XVI saj. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Ilmjärve asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Ilmjärve nime (Illmjerw) on 1685. a kaardil kandnud Kauru järv Kaurutootsi külas. Järv paikneb Võhandu jõe ülemjooksul ja on selle kõige esimene ehk ülemine järv. Mingis läänemeresoomest erinevas keelevormis, mida on siinmail kasutatud, tähendas sõna *ilim(e) ’ülemine’ (vrd alguurali *wilä ~ *wülä). Sama algupära on Novgorodi lähedal oleva järve nimi Ilmen, eestipäraselt Ilmjärv (Ильмень, varem Ильмерь). On arvatud, et ilm-algulised nimed tulenevad sõnast ilm, mis tähendas õhku, ilma või taevast, ning et sel juhul on tegemist kohaga, mis mõjutab või teeb ilma. Selle nime puhul seletus hästi ei sobi, sest Ilm-algulised vetenimed Loode-Venemaal, Soomes ja Eestis paiknevad just vesikonna ülemises otsas. Vrd Ülemiste järv. – MF, ES
EAA.308.2.88; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Häkkinen 2004: 1535; Joalaid 2013a: 69–70; Mullonen 2002: 235–238; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:187, L 190p; Uustalu 1972: 34

Imastu-sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, sks Mönnikorb, 1732 Immasto mois, 1796 Immasto M. (mõis).  B1
Imastu mõisast on teateid 1447. 1920. a-test asundus, mille kõrval mõisasüdamest hiljem moodustatud asund, al 1977 mõlemad ühendatud külaks. 1586. a revisjonis on mõisa Monnikörb all mainitud küla Immaszell koos veskiga, mille väljaandja on samastanud Jumsalo hajataluga. Viimane on ilmselt Mellini kaardil 1796 mõisast lõunas asuv Jamsallo. Pole aga kindel, kas 1472 Tõrma küla juurde kuulunud veski Jumepell on samastatav sellega. Hiljem on Loksu karjamõisa juures olnud Jumpsalu kõrts ja talu, viimane on praegugi Loksu ja Imastu piiril. On võimalik, et 1586. a kirjapanek samastub Imastu nimega, sel juhul oleks eestikeelne mõisanimi tulenenud varasemast külanimest. R. Tammik kord samastab mõlemad nimed Imastuga, kord räägib kahest külast. Samuti teab ta Imastu mõisast läänes asunud veskit (1583 Immas quarn). Võib-olla on Imastuga seostatav ka Imastu mõisa all 1472. a mainitud külanimi Imepel. L. Kettunen on Imastu nime võrrelnud soome sugunimega Himanen : Himas(t)en ja eesnimedega Ima, Imma, Immoi. Püüd Imastu nime seostada sõnaga ime ei kannata kriitikat. Ka saksakeelne mõisanimi (1346 Nicolaus Minnekorp, 1447 Mennekorwe) on pärit eesti keelest. M. J. Eisen on nime algkujuks pidanud *Männikõrb ’männilaas’, mis polegi päris võimatu, kui pidada silmas ä ~ ö ~ õ vaheldust. Võimalik oleks nime algusosana näha ka isikunime (*Mõnn). Vrd Imavere, Mõniste. – MK
Bfl: I, 292; Eisen 1924a: 76; KNAB; LUB: II, 846; LUB: X, 368; Mellin; Rev 1586: 34; Tammik 2005: 64, 65; Thor-Helle 1732: 313

Ingliste [`ingliste] ‹-leJuuküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Haehl, 1732 Ingliste m.  B3
*Lepiku küla (Leppick) on H. Gustavsoni andmeil mainitud 1456, samanimelist mõisat 1526. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Ingliste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Oma eestikeelse nime Ingliste on ta nähtavasti saanud mõisaomanike perekonnanimest Engdes – 1726 omandas Friedrich Johann v. Stahl Keava ja Ingliste mõisa Reinhold Engdese pärijatelt. Mõisa saksakeelne nimi Haehl (1586 Hele) pärineb oletatavasti külanimest *Hääli (vrd Häälimägi ehk Jaalimägi, mõisaomanike Stahlide perekonna matmispaik Inglistes; külanimena 1436 Hele, 1637 Hæle); algupära pole selge. Praeguse Ingliste piiresse jääb ka vana ↑Hõreda küla lääneosas. ¤ Rahvas peab Ingliste ümbrust kloostriks. Seal olevat inglid olnud. Et sellest see Ingliste nimi on tulnud. (1987) Vrd Äntu. – PP
BHO: 94; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 72; Gustavson 1975: 3; Gustavson 1978: 9; Joh LCD: 534, 647; Kas tunned maad 1965: 144; KM: RKM II 401, 326 (14) – 1987; Kruusimägi 2015: 283, 285; LUB: IX, 89; Rev 1586: 102; Thor-Helle 1732: 311

Isabella-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Reiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920).MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Joosu`Joosu ~ -sse›, kohalikus pruugis`JuusuPlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Waimel-Neuhof, 1782 Joso mois, Wastne Wäimare, 1798 Joso M., 1909 Joosu m.  A3
Väimelast samal ajal Võru ja Tilsi mõisaga eraldatud Joosu sai iseseisvaks mõisaks 1749. Korduvalt omanikke vahetanud mõisa ostis 1774 kolleegiumiassessor Justus Johann Ludwig Briesemann von Nettig, kelle pärijad selle 1784 jälle edasi müüsid. Omaniku eesnime Justus (kõnekeeles arvatavasti Just või Jost) järgi kujunes mõisale eestikeelne nimi. Nime kujunemisel on olnud oluline kõrge ja madalama täishääliku vaheldus vastavalt III ja II välte vaheldumisele Juust : Joosu, nii nagu juusk : joosu ’jooks’. Joosu oli 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa saksakeelne nimi Neu-Waimel või Waimel-Neuhof (’Väimela uus mõis’) märgib jagunemist Väimelast. Joosu edelaotsa tuntakse Lammassaarõ nime all. Joosuga on 1977 liidetud Mõrgi (Joosu-Mõrgi) küla, mis on praeguse Mõrgi küla jätk põhjas.ES
BAL: 682; BHO: 638; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Stryk 1877: 246

Jõesse [`jõesse] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Jõesoo Marküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Jesse, 1498 Jesse (mõis), 1732 Josa m., 1765 Jeß, 1913 Jöesa m., 1923 Jõesoo (asundus), 1945 Jõesuu.  A1
Asub Tabra oja ääres. Jõesse oli a-st 1821 Võnnu mõisa kõrvalmõis, mis 1867 ühendati Võnnuga, kuid säilis omaette kinnistuna. Jõesse küla oli 1977–1997 Ehmja osa. Nimi sisaldab sõna jõgi, kuid pole selge, kas nimi on algselt liitnimi või tuletis, näiteks jõene : jõese. Mõisast edelas oleva Jõesse vana küla nimi on olnud Varese (1844 Warreks, u 1900 Варесе).MK
Bfl: I, 578; BHO: 147; EAA kinnistud; EAN; KNAB; Schmidt 1844; Thor-Helle 1732: 319; ÜAN

Jädivere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Jädibre Vigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Jeddefer, 1390 Jetevere, 1586 Jedeversche Wacken (vakus), 1709, 1765 Jeddefer, 1732 Jeddiwerre m.  B3
1694 on mainitud Jädivere mõisat, mis oli algul Velise mõisa karjamõis; Velisest eraldati 1709. Keskajal olevat küla kuulunud Haapsalu toomkapiitlile. 1920. a-test Jädivere asundus, hiljem Jädivere II küla, al 1977 Jädivere. Jädivere mõisale kuulus ka lahustükk Kivi-Vigalast läänes, Jädivere-Tagaküla (1970 Jädivere I), see liideti 1977 Säälaga. Kui oletada häälikuvaheldust jõ/jö ~ , siis võiks nime aluseks pakkuda sõna jõgi : jõe nõrgaastmelist mitmuse omastavat + -vere. Vrd jätt : jäti ’jäätmaa’. Küla asub Velise jõe ääres. Vrd Jõõdre. – MK
Aitsam 2006: 67, 68; BHO: 142; EM: 88; EMS: II (7), 343; Rev 1586: 70; Thor-Helle 1732: 319

Kaagjärve [`kaagjärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaavere1 [`kaavere] ‹-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, sks Kawershof, 1560 Kavers hoff (mõis), 1583 Kawier (küla), 1797 Kawershof, Kawri M.  C2
Esimesena on märgitud mõisana, hiljem oli ühendatud Põltsamaa mõisaga, millest eraldati 1750. Al 1855 fideikomiss koos Kurista ja Kaave (Lai) mõisaga. Arvatakse, et nimi pärineb kunagisest omanikunimest von Kawerist. Kaavere kirdeotsas asus varem Oja ehk Oe karjamõis (1797 Oja küla ja kõrts).MK
BHO: 206; EM: 116; Mellin; PA IV: 22

Kalvi [`kal´vi] ‹`Kal´vi ~ -sse ~ -leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Pöddes, 1732 Kalbi mois, 1797 Kalvi M. (mõis).  B2
Kalvi küla (a-ni 1977 asundus) sai nime Kalvi mõisalt. XVI saj oli mõisa omanik Kalff, kelle nimest tuleneb mõisa eestikeelne nimi. L. Kettunen, kes on nime alusena oletanud Kalevit, on ilmselt eksiteel. Mõisat on mainitud 1528 (Koyell), kuid kohta ennast 1453 (Podebus), vasallilinnust 1485 (slot huss unde hoff te Podwes), 1797 on kirjas Pöddis. Nimekuju Koyell võis pärit olla varasemast külanimest, sest samas dokumendis on mainitud ka sellenimelist küla. Saksakeelne nimi Pöddes pärineb tõenäoliselt eesti keelest, kuid selle sisu jääb hämaraks, võrdluseks võiks tuua Saaremaalt rannanime Pödu (1798 Poedwa Laid), mille põhjal võiks konstrueerida oletusliku tundmatu tähendusega sõna *pötv : *pödva või *põtv : *põdva. Niisugust sõna ei ole registreeritud. Nimed tähistavad mõlemad rannaäärseid kohti, ka Kalvi mõis asub mere ääres. Kalviga on 1977 liidetud ↑Kelu ja Kesimetsa küla (u 1900 Кезиметца).MK
Bfl: I, 950; BHO: 459–460; ENE-EE: IV, 263; EO: 269; KNAB; Ligi 1961: 341; Mellin; SK I: 319; Thor-Helle 1732: 314

Kambja1 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kamja Kamalevik Tartu maakonnas Kambja vallas (Kambja kirikumõis, Vastse-Kambja mõis), 1782 Waiko-Kambja (mois), 1909 Uue Kambja m., 1923 Väike-Kambja (asundus); sks Neu-Kamby, Klein-Kamby (varasem).  C3
Vastse-Kambja ehk Väike-Kambja mõis eraldati Suure-Kambjast XVII saj lõpul. Enne mõisat oli seal küla nimega Kipsal (järelosa sõnast salu), mida mainitakse nt 1585 Kambja talupoja lisanimes (Kipsal Jak). Tänapäevane asula tekkis kiriku ja mõisakeskuse ümber XIX saj lõpus ja XX saj alguses. Kuni 1977 kandis Väike-Kambja asundi nime, 1977 muudeti Kambja alevikuks. Kambja idapoolset, kirikumõisale kuulunud osa nimetati Kirikukülaks; praegu on see osaliselt Mäeküla piirides. Vrd Kambja2, Suure-Kambja. – EE
BHO: 174; EM: 92, 147; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; PA I: 159; RGADA.274.1.226:74, L 1289; Uuet 2002: 107, 220

Kastolatsi [kastolatsi] ‹-`latsiOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq).MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Keeni`Keeni ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Könhof, 1551 Kehn (mõis), 1582 Kien (küla), XVI saj Kehn, 1638 Kähn, Känemoyse, 1782 Könenhof, Köhnenhof, Köni m, 1826 Könhof, Könenhof, 1909 Könhof, Keeni m (mõis).  C3
1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id muudeti külaks, enne 1977. a oli kaks nummerdatud küla. Keeni asundiks nimetati 1970. a-tel Keeni raudteejaama asulat, 1977 liideti see Lota külaga. M. J. Eisen on oletanud, et mõisanimes sisaldub Saksamaa kohanimi. Vald nimega Köhn asub tõepoolest Saksamaal Schleswig-Holsteini liidumaal ja see nimi on ilmselt mõjutanud Keeni saksakeelseid nimekujusid, sest ö-ga nimekujud tekivad alles XVIII saj, varasemad on olnud ä-ga. Mõisanime aluseks on siiski eesti külanimi, nagu on arvanud ka K. Uustalu. 1582. a üleskirjutuses võib näha nimes lõunaeestile omast häälikute kõrgenemist: Kiin (nimetav) : Keeni (omastav). Nime aluseks ei saa olla kiin : kiini ’kärbselaadne putukas’ ega mitte kiin : kiini ’teatud terariist’, sest nendes sõnavormides ei toimu häälikute kõrgenemist ega madaldumist. Nime võiks võrrelda Põhja-Saksamaalt pärit perekonnanimedega Kiehn või Kiene, mis on mugandused naisenimest Kuningunde. Kiehn võib pärineda ka sõnast Kien ’tõrvas’. Saksa perekonnanimena esineb veel Köne, mis on Konradi mugandus. Keeni nimi jääb hoolimata toodud võrdlustest hea seletuseta.MF
Bfl: I, 1365; Bienenstamm 1826: 293; Eisen 1926: 193–202; Hupel 1774–1782: III, 290–291; Lexikon der Familiennamen 2008: 339, 355; Ligi 1961: 361; PA I: 71; Rajandi 1966: 98–99; Rev 1638 I: 21, 27; Surname 2013: Keen; Uustalu 1972: 67

Kehtna [`kehtna] ‹`Kehtna ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kehkna Rapalevik Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Kechtel, 1470 Kectel, 1485 Kechtenell, 1798 Kechtel, Kechtna M.  B4
Alevik on tekkinud Kehtna riigimõisa ümber põhiliselt XX saj, varasemast ajast on mainitud üksnes samanimelist mõisat (teateid 1470). Kuigi nimes võib ehk eristada tüve *keht- ja liidet -n(a), jääb nime päritolu ebaselgeks.PP
Bfl: I, 353, 1278; EO: 147; Joh LCD: 395; Mellin

Kiltsi1 viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna tõlge, viibe „kits (kitsehabe)“.
Kiltsi1`Kiltsi›, kohalikus pruugis Kilsi`KiltsiVMralevik Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis (Kiltsi-Vorsti mõis), sks Aß-Schloß, Gilsenhof, 1466 Asze (mõis), 1725–1726 Ass, 1732 Kilsi m., 1782 , Kilsi mois.  C2
Kiltsi linnus on ehitatud arvatavasti XIV saj ja renoveeritud mõisahooneks 1790. See oli XVI saj üks tugevamaid vasallikindlustusi kogu Virumaal, kuid juba Põhjasõja ajal ei olnud purustatud linnusel enam sõjalist tähtsust. Mõisat on esmakordselt mainitud 1466 Väike-Maarja khk-s. 1920. a-tel tekkis mõisa ümber Kiltsi asundus, mis liideti 1977 Liivakülaga. Kiltsi nime all tuntakse nüüd mõisast põhja pool raudteejaama ümber kujunenud alevikku, mis tekkis pärast raudtee ehitamist XIX saj lõpul ja arenes eriti 1920.–1930. a-tel. Nimi tuleneb Gilseni perekonna nimest, kellele mõis kuulus XVI saj (sks Gilsenhof). Koha varasem nimi on säilinud saksakeelses nimes Ass, mis on lühenenud nagu saksa nimedele tavaline varasemast kujust Asse. Asse on muistne isikunimi, mainitud liivi isikunimena Asse (Asso) juba XIII saj Henriku Liivimaa kroonikas, kuid on olnud ka eesti isikunimi. XIX saj II poolel liideti mõisaga Järvepera (koh Jäärepere) küla maad (1586 Jerwenpehr, 1725–1726 Jerweperra, 1828 Jerweperre), mis asusid u praeguse Kiltsi aleviku kohal jõe ääres. Kiltsiga liideti 1977 Liiduri küla.MJ
BHO: 33; EAA.1314.1.36:13, L 12p; Eisen 1924b: 78; ENE: III, 542; Hupel 1774–1782: III, 493; Joonuks 1963: 64–65; KN; Rev 1586: 38; Rev 1725/26 Vi: 259; Stoebke 1964: 17; Thor-Helle 1732: 315

Kirdalu [`kirdalu] ‹-sseHagküla Harju maakonnas Saku vallas (Kurtna mõis), 1565 Kyrdle, 1725 Kirdall, 1732 Kirdallo m.  A1
Kirdalu küla on mainitud 1565 Liivi sõja aegsete sündmuste kirjelduses. 1662 eraldati Kohila mõisast Kirdalu mõis, al 1789 olid Kirdalul ja Kurtnal ühised omanikud. 1920.–1930. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kirdalu asundus, mis hiljem muutus külaks. Nimi võib koosneda tüvedest kirre : kirde + alu (alune vms). Küla piiresse jääb ka ajalooline Saku mõisale kuulunud Kõrnumäe (1499 Kornurm /üksjalg/, 1725 Kerre Norme Jurri, 1871 Kernoma), mis on varem olnud *Kõrenurme (vrd kõre ’pikk ja sirge’, kõrend).PP
Bfl: I, 586; EAA kinnistud; EM: 56; EO: 88; Joh LCD: 569; Rev 1725/26 Ha: 190, 245; Schmidt 1871; Thor-Helle 1732: 312

Kloodi-leRakküla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Peuth, 1796 Klodi M.  B4
Mõis on rajatud XVII saj alguses; Jost Klot sai läänistuse 1618. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa eestikeelne nimi tulenebki omanikuperekonna Clodti (Klot) nimest. Saksakeelse nime Peuth sai mõis Päide küla (1241 Pæitis) järgi. Vrd Päide. – MK
Eisen 1920: 80; Joh LCD: 528; KNAB; Mellin

Kloostri [`kloostri] ‹`Kloostri ~ -sseKirküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Klosterhof, 1732 Loostri m., 1923 Kloostri (asundus).  B2
Keskajal asus nüüdse Kloostri küla kohal Lihula tsistertslaste kloostri majandusmõis. Pärast kloostri kadumist XVI saj riigimõis, hiljem eravalduses. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Koha saksa nimena on esinenud ka 1782 Löwenberg (1368 Levenbergh) ’lõvimägi’.MK
BHO: 235; KNAB; ÜAN

Kodasema1-lePeeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas, mõis, 1586 Koddaszem (küla), 1615 Koddoassmo, 1686 Kodossme (küla), 1796 Koddasim, Koddaassem M (mõis).  A3
1615 oli tühi kroonule kuuluv küla, al 1765 iseseisev mõis. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Vrd Kodasema2. – MK
BHO: 237; EAA.1.22.942:1081, L 1061; Ungern-Sternberg 1912b: 66, 83

Koigi-Väljaküla [koigi-väljaküla] ‹-`külla ~ -sseJaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Reina mõis), 1798 Wälja M., 1855–1859 Велья (küla), u 1900 Вялья, kuni 2017 Väljaküla.  A2
1977–1997 oli liidetud Tagaverega. Tagavere all on juba 1592 mainitud talupoega Welly Hanß. Välja mõis (sks Niethof) rajati XVII saj. XVIII saj lõpuks muutus see Reina mõisa kõrvalmõisaks ning maa jagati osaliselt taludeks, tekkis Väljaküla. Välja-osis on väga levinud talunimedes, kuid ka küla- ja külaosanimedes. Hargtäiend Koigi- (raba järgi) lisati nimesse 2017 Saaremaa valla moodustamisel. Vrd Väljaküla4. – MK
BHO: 385;  EAA.298.2.71, L 7; KNAB; Mellin; Rehepapp; SK I: 504–505

Koikküla [`koikküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Koikkülä, kohalikus pruugis ajalooliselt Koovakülä Harküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas, mõis, sks Adsel-Koiküll, 1541 Koyuenkul (vakus), 1582 Koiwekilla, 1627 Koywa, 1688 Koikyllhoff, 1716 Kowa Külla wallast, 1798 Koikül, Kowakülla M.  B3
Koivaliina (Gaujiena, sks Adsel) mõisa eestikeelses osas ehk Taheva vakuses on 1627 loetletud kolm küla: Taheva (Taywa), Koiva (Koywa) ja Aheru (Ayhero Kuella). Koikküla mõis moodustati XVIII saj Koiva ehk Koikküla ja Aheru küla maadest. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimi on saadud Koiva jõe nimest. Koikküla on kolmest Koiva jõega kokku puutunud eestikeelsest põliskülast kõige rohkem allavoolu paiknev. Nimekujudes on rööpselt käibinud kaks moodustusviisi, nimetavaline Koiv + küläKoikkülä ja omastavaline Koiva (teisenenud kujule Koova) + külä. Teine nimekuju on tänapäevaks hääbunud. Mõisa saksakeelsesse nimesse lisati alati täiend Adsel-, et seda eristada Vana-Koiola nimest (Kirrumpäh-Koiküll). XX saj on rahvalikus pruugis Koikküla asustust jagatud kolmeks kandiks: Mäekolk (praeguse Koikküla tuumik, sh eraldi seisvad Nuustaku ja Mänike), Alakolk (talud Koiva jõe ääres, praegu Koiva küla) ja Ujumõtsa kolk (talud Uju ehk Ujuste oja piirkonnas, praegu Lepa küla). Koikkülaga on 1977 liidetud osa Pügeri külast. Vrd Koiva1. – ES, MF
BHO: 4;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.1297.2.1:27, L 25; KN; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 97

Kose-Uuemõisa [kose-uue`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseKosalevik Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neuenhof-Kosch, 1340 Nova curia (mõis), 1413 Hof zu dem Nyenhofe (mõis), 1704 Gut Nienhoft im Kossichen (mõis), 1796 Neuenhof, Ue M. (mõis).  C1
Mõisast on teateid a-st 1340. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Uuemõisa asundus, millest pärast Teist maailmasõda kujunes alevik koos eristava täiendiga Kose-. Nimi tuleneb sõnadest uus : uue + mõis : mõisa. P. Johansen kirjutab, et arvatavasti asus läheduses muistne Tapawolkae küla (1241, nimi säilinud põllunimes Tabaaru ja Tabase talu nimes; hiljem samas *Hiiepere küla), kuhu esmalt võidi mõis rajada ja mis uue mõisa (Nova curia) ehitamise järel hävis. Vrd Liiva1. – TL
Bfl: I, 112; BHO: 381–382; Joh LCD: 615–617; KN; KNAB; Mellin

Kriimani [`kriimani] ‹-`manni ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1582 Dwor Dytrycha Brynka, 1584 Brynkow, 1588 Brink Moyze, 1591 Folwark Brynk Moyza, 1627 Brinckenhoff, 1782 Brinkenhof, ee Krimanni mois, 1796 Krimani M.  B2
1627. a revisjonis on mõisa kohta öeldud, et see kuulub küll Brinckenile, kuid on peaaegu täielikult tühi ja võssa kasvanud, külasid kasutavad Räpina ja Ahja mõis. Perekond Brinckenile kuulus mõis 1640. a-ni, mil see müüdi Diedrich Riegemannile. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa eestikeelsele nimele on aluseks Riegemanni, saksakeelsele Brink(en)i nimi. Kriimani lõunaosa tuntakse Kulpna [`kul´pna] nime all 1860. a paiku endise Kulpna kõrtsi asemele rajatud karjamõisa (sks Kultena) järgi. Pärast rentniku pankrotistumist 1870. a paiku jaotati mõis pooleterameestele ehk moonakatele.MJ
BHO: 46; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55, 143, 307; Rev 1601: 70; Rev 1624/27 DL: 122; Rootsmäe 2016: 78, 80; Simm 1973: 29, 49, lisa 20–21, 57; Simm 1975a: 187

Krootuse [`krootuse] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis `Kruutusõ`Kruutustõ ~ -lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Köllitz, 1549 Kollis, 1627 Kelles, Sundimois oder Bergshoff, 1638 Kellitz, 1782 Alt-Köllitz, Kretusse Mois, 1798 Alt-Köllitz, Krotuse M.  C1
Suurest algselt Põlva kihelkonda kuulunud mõisast eraldati Põlgaste mõis 1652 (viimasest omakorda hiljem Hurmi). XVIII saj keskel eraldati pärastise Karaski mõisa maad, esialgu kahe eraldi mõisana, Karaski ja Musti ehk Vastse-Kõlleste (sks Schwarzhof, Neu-Köllitz). XIX saj rajati mõisa naabrusse vallamaja ja koolimaja, 1920. a-tel jagati mõisa maa asundustaludeks, tekkis Krootuse asundus, al 1977 küla. Krootuse mõisa saksakeelne nimi Köllitz pärineb Kõlleste külalt, mis paikneb mõisast kirdes. Eestikeelne nimi kujunes mõisniku nime mugandist *Krootus ~ *Kruutus (1782 nähtavasti ka *Krõõtus). Selle üheks võimalikuks lähteks võib pidada perekonnanime Rothkirch, mõisa omanikke 1625–1742. Kuid Rothkirchide poolt panti pandud mõisa tegelikuks valdajaks oli 1652–1710 perekond Rothausen. Tõenäolisem ja ka varasemate uurijate poolt õigeks peetud seisukoht on, et rahvasuus tunti Krootuse nime all just Rothauseneid nende nime alamsaksapärase häälduse [rothus] järgi. Krootuse eraldiseisvad paigad on ↑Hilba (küla kuni 1977), Madaliku ja Ts´ombo. Krootusega on 1977 liidetud ↑Kõlleste küla. Vrd Kõlleste. – ES
BHO: 247–248; Eisen 1922; Hupel 1774–1782: III, 276; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 128; Stryk 1877: 224, 225, 230

Kudruküla [kudruküla] ‹-`külla ~ -sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Kutterküll, 1503 Kudderendorp, 1620 Kutterkylla, 1726 Kutterkülla (küla), 1913 Kudruküla m.; sm Kutterkylä.  C2
Kudruküla oli XIX–XX saj vahetuse paiku Narva linna mõis. L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud kudrutama ja kudres : kudrekse ’teder’ ning oletanud viimasest isikunime *Kutroi. Kudruküla nime kannab ka Narva linna lahusosa, Leekovasohu ehitatud suvilate piirkond.MK
Almquist 1917–1922: 309; EO: 187; KNAB; LUB: (2) II, 469; Rev 1725/26 Vi: 195

Kuijõe [`kui`jõe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kuie Kulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Kuijöggi, XVI saj I poolel Kuvyecke Nano (vabatalupoeg), 1688 Kuijöggi (mõis), 1732 Kuie m.  C3
Juba Kullamaa vakuraamatus XVI saj I veerandist on mainitud veskikohta Chui moller, Chwi pere, Moller de Chwyell. Mõis on rajatud XVII saj. 1909 ostis selle Talurahva Põllupank ja jaotas taludeks, tekkis Kuijõemõisa küla ehk Kuie-Mõisaküla. See ja vana Kuijõe küla (1913 Kuijöggi, 1930. a-tel Kuie, 1945 Kuijõevalla) liideti 1977 Kuijõe külaks. Nimi koosneb sõnadest kui ’kuiv’ + jõgi : jõe ja esineb mujalgi karstialadel.MK
BHO: 265–266; EAA kinnistud; EAN; EM: 83; KNAB; Saareste 1923b: 143; Stackelberg 1928: 194

Kuusiku1-leRapalevik Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Saage, 1732 Kusiko m.  A4
Kuusiku riigimõisa asula nimetati pärast Teist maailmasõda Kuusiku asundiks, 1977 muudeti see alevikuks. Nimi on Kuusiku mõisa järgi, mida on mainitud 1467 omanike nimega (läks Diedrich Kalfilt üle Hermen Soyele). Eestikeelne nimi on ehk varem olnud laiema ala nimi, 1545 mainitakse Kabala mõisa juures metsamaad nimega Kussik. Mõisa saksakeelne nimi Saage (1546 Sage, 1626 Szage) arvatakse pärinevat kunagiste omanike perekonnanimest (1467 Hermen Soye, 1470 Gert Soege jt), kes on saanud selle Saha mõisa (Jõe) nime järgi. 1977 liideti Kuusiku alevikuga endine Kuusiku baasi sõjaväelaste asula Rohelisetänava (vn Зелёная Улица).PP
Bfl: I, 1264; Gustavson 1978: 12; Joh LCD: 363; KNAB; Thor-Helle 1732: 312

Kõo1-ssePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Wolmarshof, 1583 Kiedikula (küla), 1601 Keykula, 1624 Keywokille, 1638 Keiwo Killa, 1797 Käo M. (mõis).  C3
Mõis on rajatud XVII saj. Eestikeelne mõisanimi tuleneb varasemast külanimest. 1920. a-test nimetati asulat paralleelselt Kõo asunduseks ja Mõisakülaks (kuni 1968), mõnes nimekirjas (nt 1923 ja 1939) näivad need olevat eraldi asulad. Al 1977 Kõo küla. XVII saj kirjapanekuist on nime alusena sedastatav lõunaeestiline puunimetus kõiv ’kask’, kuid nime esmamainingu järgi võis see olla ka rahvaetümoloogiline asendus. Oletades, et esisilbi õ oli algne, võis nime lähtekoht olla keelest kaduv sõna kõid, mille tähendust mäletatakse ebamääraselt: ’mingi kitsam maakoht’ ja ’oja, mäda koht soisel maal’. V. Pall on seda kõrvutanud soome kohanimedes esineva sõnaga keidas ’maakitsus, mis eraldab kaht järve või ühendab poolsaart mandriga’ ja ’soo, kõrgem koht soos’. L. Kettunen on Kõo puhul nimevasteiks toonud sõnad kõiv ja kõu : kõue, V. Pall on pidanud võimalikuks lähtuda puunimetusest kõiv : kõo. Mõisa saksakeelne nimi Wolmarshof (1681–1684 Wollmarshof) on oletatava rajaja Wolmar Wrangelli järgi. Vrd Kõidama. – MK
 EAA.308.2.205, L 1; ENE: IV, 280; EO: 308; KNAB; Mellin; PA IV: 10; PTK I: 99; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 154; ÜAN

Kõrgessaare1 [kõrgessaare] ‹-`saardeReialevik Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas, mõis, sks Hohenholm, 1532 Korkeszar, 1534 Korkeser (küla), 1688 Kergesahr, Korgesarby, 1732 Kerge Sare mois, 1798 Körge-Saare M., Körge Saare Ninna.  C2
Kõrgessaare mõis on rajatud 1624. 1970. a-tel oli Kõrgessaare asund, al 1977 alevik. Nii aleviku kui ka poolsaare nimi on saadud kunagise saare järgi. Nime on seletanud juba P. Ariste sõnadega kõrge + saar : saare. Kõrgessaaret tuntakse ka Viskoosa nime all 1911 sinna ehitatud tehissiidivabriku (Viscosa) järgi, vabrik evakueeriti 1915. Kõrgessaare alevikuga on 1977 liidetud Ninametsa (uudismaa-asundus 1939, küla 1945).MK
Ariste 1938b: 34–35; ENE-EE: V, 284–285; ERA.T-3.15.3156, L 1; Essen, Johansen 1939: 55; HK: 106; KNAB

Kõue-le›, varem ka Kõu Kosküla Harju maakonnas Kose vallas (Triigi mõis), 1241 Køy (küla), 1379 Kowe (mõis, veski), 1695 Kouw (mõis), 1796 Koukülla (küla), Kau, Trigi M. (mõis).  A3
Põlisküla, mis andis nime ka lähedale rajatud mõisale (sks Kau, eestikeelne nimi Triigi). Nimi pärineb sõnast kõu, mille tähenduseks on arvatavasti esialgu olnud ’esiisa, vanaisa; taevataat, jumalus’. H. Göseken annab sõna Anherr (sks ’esiisa’) üheks vasteks wanna kouw. P. Johanseni järgi on Kõu piksejumal, oletab, et lähtekohaks võib olla isikunimi. Vrd Triigi. – TL
Bfl: II, 993; BHO: 201; Eisen 1924b: 141–143; Göseken 1660: 106; Joh LCD: 454–455; Mellin

Kähri1`Kähri ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Heimadra, 1638 Kerry Hans, Kerry Meus, 1782 Käri mois, 1798 Kähri M., 1909 Kähri m.  A2
Kähri mõis tekkis Tännassilma küla ääremaale XVIII saj. Endise Kirumpää lossipiirkonna kroonumaadest kinnistati uue kroonumõisa juurde Tännassilma küla ja eraldi asuv Karilatsi piirkond. Kähri valla keskus oli XX saj alguses Karilatsis, 1920. a-st olid eraldi Karilatsi vald ja Kähri vald vallamajaga Tännassilmas. XIX saj II poolel ehitati Kähri mõisa maale Tännassilma küla piirile õigeusu kirik. Kroonumõisa maad jagati asundustaludeks juba XX saj esimesel kümnendil. Eestikeelne nimi Kähri on tõenäoliselt vaheldunud nimekujuga *Kääri ja pärineb 1638. a revisjonis esinenud talupoegade lisanimest. Selle aluseks võib olla alamsaksapärane eesnimi Käärik (vrd Gerke, Gericke algnimest Gerhard). Võimalik on ka Kähri nime pärinemine loomanimetusest kähr ’mäger’ või sellest saadud talupoja lisanimest. Eesti h kuuldub võrreldes saksa ch-ga tunduvalt nõrgemana ja see jäeti saksa kirjapildis sageli märkimata. Kähri mõisa saksakeelse nime Heimadra päritolu on tundmatu, vrd Haimre. Kähri edelapiiril Puskaru külaga on ↑Laanõ talud. Vrd Käärikmäe, Kääriku. – ES
BAL: 677;  EAA.3724.4.1877, L 3; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1638 I: 140–141

Kärkna [`kärkna] ‹`Kärkna ~ -sseÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Falkenau, 1798 Kärkna M.  C1
Küla sai nime 1977 Kärkna mõisa järgi, mis ise jääb praegu Lammiku küla piiresse. M. J. Eiseni väitel on nimi tulenenud Carl Berendt von Gerteni nimest, kes rajas sinna mõisa u 1600. L. Kettunen on püüdnud nime seletada sõnaga kärkima või kärk : kärgu ’kärgatus’. Nii hilise mõisanime puhul peab V. Pall tõenäolisemaks lähtumist mõisniku nimest, ilmselt on areng olnud Gerten › *KärtnaKärkna. Märgitagu siiski, et kuni 1601. a revisjonini esineb vaadeldaval alal järjekindlalt nimi, mille saaks esitada kujul *Kärkla (1582 Kakiel, 1586 Kierkiel, 1592 Kierkula, 1601 Kerkuella). See võib viidata asjaolule, et Kärkna nimi on varasema külanime ja mõisniku nime segunemise tulemus. Kärkna küla nimi XIX saj lõpust kuni 1977 oli Mõisaküla (u 1900 Мойзакюля), nimi esines korra ka varem (1627 Moysekuell), arvatavasti *Kärkla küla uue nimena. 1977 sai Mõisaküla põhiosast Kärkna küla, põhjaosas moodustati ↑Sojamaa küla. Kärkna mõisa alal paiknenud kloostri eestikeelne nimi võis olla *Valkena (esines ka Mõisaküla rööpnimena, nt u 1866 Волькена). Sellest lähtus Kärkna mõisa, XVI saj II pooleni aga kloostri saksakeelne nimi Falkenau (1253 Valkena, 1525 Valckana, 1687 Falkenau). Falkenau (’pistrikuniit’) on tõenäoliselt eesti nime ümbermõtestus saksa keeles. Juba P. Johansen oletas *Valkena lähteks sõna valgma. L. Kettunen kahtles selles, sest varasemates kirjapanekutes on järjekindlalt -na, mitte -ma. Tema oletus oli, et nimi on päritolult seostatav nimedega Valguta ja Valgita (ehk sõnast valk ~ välk), ent tähenduslik paralleelsus Kärkna ja *Valkena vahel olevat juhuslik. V. Pall peab jõe lähedust arvestades tõenäolisemaks P. Johanseni seletust, märkides, et na-lõpuline vorm sai kloostri tõttu varakult hästi tuntuks. Kloostri täpsem asukoht on tuntud Muuge nime all (muuk on murdes ’munk’). See jääb nagu mõiski Lammiku küla piiresse Kärkna mõisast edelasse.PP
BHO: 75; EO: 144; PA I: 111; PA II: 341, 396; PTK I: 104, 265; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 185; Vene TK 42; Vene TK 126

Kärsa1`KärssaVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Kersell, 1241 Kærsælæ, 1456 Karzill (mõis, küla ja veski), 1732 Kersa m., 1782 Kersa mois.  C3
Kuna küla on olnud väike, sulandus ta mõisasse, mõisast sai 1920. a-tel asundus, al 1977 taas küla. *Kärsala on XIII saj olnud Pudiviru, st Väike-Viru lõunapoolsetest küladest läänepoolseim, edasi tuli ilmselt juba Järvamaa ala. L. Kettuneni järgi tuleneb nimi sõnast kärss : kärsa, mis on tõenäoliselt hüüdnimi. Tema järgi oleks ootuspärane vorm *Kärsla. Läänemeresoome traditsioonis ongi la-lõpulistes nimes tavaliselt isikunimi, kusjuures kasutus kord la-liitega, kord ilma pole välistatud. M. J. Eisen on seostanud nime sama sõnaga, kuid lisab, et rahvasuus on nimi vahel Kärsa, vahel Kärsu. Saksakeelse nime Kersell kohta arvab ta, et see on tekkinud mõne sarnase nime analoogial. ¤ Kärsa omanik Brevern pole ennem mõisnik olnud. Ta olnud toapoisiks ühes mõisas Järvamaal. Selle mõisa omanik on vana preili olnud, kellele peale muude ka Kärsa mõis kuulunud. Kärsa mõisal olnud teine nimi. Kord pidusöögil seisnud toapoiss preili taga. Preili peeretanud. Toapoiss võtnud selle omaks süüks. Preili kinkinud toapoisile mõisa, mida hüütud esiteks Kärtsu, hiljem Kärsa mõisaks. (1930. a-d) Vrd Kaersoo. – MJ
Bfl: I, 232; Eisen 1924a: 75–76; EO: 74–75; Hupel 1774–1782: III, 493; KN: 1930. a-d; LCD: 53v; Rev 1725/26 Vi: 252; Thor-Helle 1732: 315

Küti2`Kütti ~ -sseVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Kurküll, 1732 Kurkülla m., Kütti m.  B1
1920. a-test asundus, 1970. a-tel asund ja al 1977 küla. Nimi pärineb Küti mõisalt, mille eestikeelne nimi on tulnud XVII saj omanikunime Gerdt Schütte järgi. Mõisa saksakeelne nimi Kurküll tuleneb ilmselt kunagisest eesti külanimest *Kureküla (mõisast teateid 1473 Kurkull, 1637 Kurgkell). Uus Kureküla rajati 1939. a paiku Küti asunduse osast ja liideti 1977 uuesti Kütiga. Nime algusosa lähtekohaks on linnunimetus kurg.MK
BHO: 274; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KNAB; Ligi 1961: 340; Thor-Helle 1732: 315

Laatre1 [`laatre] ‹-sseSanalevik Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Fölk, 1782, 1826 Plaatre ~ Laatre, 1839 Fölcks, Laatre M. (mõis).  B1
Mõis kuulus enne Liivi sõda Kärkna kloostrile ja seda on esmakordselt mainitud 1555 (Völck, vrd 1582 Dwor niegdy mnszki do Falkienau ’endine Kärkna munkade mõis’, 1594 Felcke). Mõis võis siiski olemas olla juba palju varem. 1585 läänistati mõis Conrad Taubele. Temalt läks see kaasavarana Plateri perekonna valdusse ja püsis nende käes 1790. a-ni. 1920. a-test oli Laatre asundus, al 1977 alevik. Laatre nimi on tekkinud eesti keeles perekonnanimest Plater. K. Uustalu arvates on saksakeelne nimi Fölk tulnud mõisale kuulunud küla nimest Vella (XVI saj Welle, Wellakul, 1638 Wello). Sel juhul oleks tuletuskäik järgmine: Wellakul › *WelkFelk. Algselt õ-liseks peetud eestipärasest nimest tegid sakslased suupärasema nimekuju Fölk. Vella ei ole tegelikult mingi kadunud küla, vaid on tänapäeval tuntud Väljakülana (kohalikus häälduses Välläkülä). Nime esisilbis on tegemist ä-ga, mitte õ-ga, samuti pole tuletuskäik päris tavaline, sest eeldab nimes mitut kokkutõmbumist. Seepärast võib see arvamus ka vale olla. Mõisanimi Fölk võib olla varieeritud nimest Falkenau, mis on Kärkna kloostri saksakeelne nimi. Folk ~ Fölkel ~ Volk(e) ~ Völk on ka tavalised saksa perekonnanimed. Vrd Väljaküla6. – ES, MF
Bfl: II, 140; ENE: IV, 325; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; Lexikon der Familiennamen 2008: 226, 629; Ligi 1961: 361; Rev 1638 I: 16; Rücker; Stryk 1877: 151; Uustalu 1968: 744; Uustalu 1972: 25–26

Leebiku-sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Abenkat, 1724 Clebecke Jurry, 1798 Lepekki M. (mõis).  A1
Orduajal on mõis kuulunud Stryki suguvõsale, XVII saj keskel sai mõisa Agneta Stryki mehelemineku kaudu Eberhard Klebeck. Klebeckitele jäi mõis a-ni 1729. Sellest perekonnanimest on muganenud mõisa hilisem eestikeelne nimi Leebiku. 1920. a-tel oli Leebiku asundus, al 1977 küla. Saksakeelne mõisanimi Abenkat (1531 Abenkath, 1588 Moiza Mekistel et Pagast Abdekacz) on pärit oletatavasti eesti keelest: *Haavakatku. Leebiku idapoolseid talusid on varem nimetatud Alakülaks (1932).MK
BHO: 1; Eisen 1929a: 158; EO: 67; KNAB; LGU: II, 529; Mellin; RGADA.274.1.181/2:24, L 117p; Tarvel 1964: 292; Uustalu 1968: 744

Lellapere [lellapere] ‹-`perre ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Lellefer, 1241 Lælleuer, 1512 Lelfer, 1725 Lellefer, 1732 Lellewerre m.  A1
Alguses küla, pärast 1626 mõis (eraldati Sikeldist), misjärel küla kadus. 1920. a-test asundus. 1936 nimetati Sepa külaks, sest seal elavat kaks seppa; 1945 oli nimekirjas taas Lellapere küla. L. Kettunen oletab seost sõnaga lell ’isavend’; Lello on ka isikunimena esinenud. Lelle aleviku nimi tundub olevat samast tüvest. Nime järelosa -vere teisenemine -pereks on hiline. Käbiküla ja Lellapere piiril on endine Järvakandi mõisa alla kuulunud Kabeli küla, liidetud 1977, mis on nime saanud Peetri kabeli (1857 Kapelle St. Petri) järgi; küla kujunes XX saj alguseks.PP
Bfl: I, 774; EAA.3724.4.60; EO: 277–278; ERA.14.2.713 (Järvakandi vallavolikogu 30. XII 1936 koosoleku protokoll nr 4); Joh LCD: 470; LCD: 41v; Rev 1725/26 Ha: 273; Thor-Helle 1732: 313

Liivi-leKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Parmel, 1732 Liwi m.  B1
Liivi mõisa kohta on teateid a-st 1389 (Parmel), kui mõisa omanikuks sai Hincke Live. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Eestikeelne nimi pärineb omanikusuguvõsa nimest Live ehk Lieven. Mõisa saksakeelset nime Parmel on samuti seotud suguvõsanimega (Parmele), kuid oletatud eesti algupära. Liiviga on 1977 liidetud Mõisimaa (1691, 1726 Moisama, u 1900 Мызима) ja ↑Äntse küla.MK
BHO: 432; EAA.1243.2.1:17, L 33; Eisen 1926: 201; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 81; Thor-Helle 1732: 318

Lohu-leHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Loal, 1216 Lone, 1241 Loal, 1376 Loole, 1436 Lohall, 1732 Lohho m.  A2
Küla ja selle juures olevat linnust (Lohu Jaanilinna, castrum Lone) on mainitud juba Henriku Liivimaa kroonikas. Lohu mõis rajati u 1620 veski juurde; Lohu küla, mis asus mõisast u 1 km põhjas kummalgi pool Keila jõge linnuse juures, kadus enne 1837. a. 1920. a-tel tekkis Lohu asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kuigi nimi Lohu näib olevat seotud sõnaga lohk : lohu, mis on maastikutermin, on mõneti keeruline seda seostada varaseima kirjapanekuga (Lone) ja saksa nimega Loal. Näib, et külanimi on varem olnud *Lohala, L. Kettunen oletab lähteks isikunime *Loha, *Lohoi (nt sõnast lohistama). P. Johansen toob Loone–Lohu võrdluseks saksa Mone ~ Mohn ja eesti Muhu. Lohu mõisa talud ida pool Keila jõge kuuluvad praegu ↑Loone külasse.PP
EO: 78; HLK: XX, 2, XXIII, 9, XXVII, 6; Joh LCD: 487–488; LCD: 41r; Thor-Helle 1732: 312; Tõnisson 2008: 199–200

Loodna [`loodna] ‹`Loodna ~ -sse ~ -leKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis (Luiste-Loodna mõis), sks Pall, 1732 Loodna m.  A1
Mõisa kohta on teateid a-st 1505 (Pall). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Küla on saanud nime mõisa järgi, mis omakorda tuleneb omanikusuguvõsa Lode nimest, Loded olid omanikud al 1496 või 1505. Tõenäoliselt on mõisa saksa nime Pall aluseks eesti kohanimi, arvatavasti külanimi, mille lähteks võis olla palu. Loodnaga on 1977 liidetud ↑Kärsama ja ↑Vinguta.MK
Bfl: I, 955; BHO: 424; Ligi 1961: 366; Thor-Helle 1732: 318

Lota-leSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas, mõis, sks Charlottenthal, 1826 Lotta-M., 1900 Lota m.  B3
Lota mõis on tekkinud 1790, kui Keeni mõisa karjamõis koos muude liidetud maadega ära müüdi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa omanikuks oli 1815–1817 Elisabeth Dorothea Charlotte Freymann. Üks mõisaproua keskmistest nimedest, Charlotte, võis olla aluseks mõisanime tekkimisele. Eesti keeles on kadunud nime rõhutu osa ja alles jäänud vaid tagumine osa. Samal ajal oli Liivimaal siiski veel 11 mõisanime, mis põhinesid naisenimel Charlotte. Seega võis nimi olla ka omaaegne moenimi. Lotaga on 1977 liidetud ↑Keeni asund (Keeni raudteejaama asula).MF
Bienenstamm 1826: 293; KNAB; Stryk 1877: 155; Uustalu 1972: 279–280

Luiste [`luiste] ‹`Luiste ~ -sseKulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis (Luiste-Loodna mõis), sks Luist, 1505 Ludes (küla), 1798 Luides, Luisti M.  A1
Luiste mõis eraldati Loodnast 1645. XIX saj lõpus sattus Luiste Loodnaga sama omaniku kätte ja maavaldus liideti Loodnaga 1914. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Luiste külaga. Nime päritolu jääb ebaselgeks, alusena on oletatud suguvõsanime Lode. Eesti päritolu korral võiks võrdluseks tuua sõna lude, luuded ’teatud umbrohi’ või sellest saadud ne- : se-tuletise, samuti luste (luiste) ’teatud umbrohi, heintaim’. Mõisast lõunasse jääva Luiste vana küla algne nimi on Viira (1505 Vier, 1798 Wiira), nime on tuntud veel XX saj. Luiste ja Viira vahel oli 1930. a-tel väike Leeniste küla.MK
BHO: 324; EAA kinnistud; EM: 83; KNAB; Mellin; Paucker 1852: 29

Luke1-sseLukkihelkond ajaloolisel Valgamaal, osalt Lätis, läti Lugaži, sks Luhde, 1477 kerspell tor Lude, 1520 thor Luide, thor Luiden, 1782 Luggaschu basnizas walste (läti k), 1837 Lukkelina m. und K. (eesti k).
Luke kihelkond on nime saanud Luke linnuse järgi Lätis (1431 Lude), kihelkonna kirik asub Valka linna (Läti) keskväljakul. Luke kihelkonda kuulunud mõisatest on Eesti territooriumil Sooru ja Paju, viimase maade läänepoolne osa jääb Läti aladele. Keskajal kuulus Luke ala Saksa ordule erinevalt hilisemast Valga kihelkonnast Valga linnast idas, mis oli Tartu piiskopkonna maa. Kihelkonna saksakeelne nimi tuleb Luke linnuse arvatavate rajajate perekonnanimest Lude [luude]. Vahel on seda kirjutatud ka nii, et võib oletada hääldust [lüüde]. Linnus on rajatud XIV saj. Perekonnanimi on tekkinud saksa keeles, nime aluseks on peetud peamiselt germaani isikunime Ludolf või ka Ludwig. Selgusetuks jääb, kuidas on nimesisene d asendunud läti keeles g ja eesti keeles k-ga. Arvestatav võimalus on, et Ludwigi alamsaksa nimevorm Ludeke on lühenenud kujule Luke. Vrd soome Ludwigi mugandused Luikki ja Luikko. On ka mõeldav, et linnuse ja kihelkonna läti ja eesti nimi ei pärinegi otse perekonnanimest Lude, vaid sisaldab linnusekoha vanemat, loodussõnavarast pärinevat nime (↑Luke2). Näiteks on 1520. a Luke mõisa piirikirjelduses mainitud üht sood bys inn dath Lugdenn sypp (kuni Luke sooni). Vrd Valga1. – ES
Hagemeister 1836–1837: 292–293; Hupel 1774–1782: III, 138; LGU: I, 262, 521, II, 333; Rajandi 1966: 114; Verzeichnis 1837: 5; Vilkuna 2003: 119

Maardu1 [`maardu] ‹`Maardu›, kohalikus pruugis `Martu`MartuJõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Maart, 1241 Martækilæ, 1271 Mart, 1397 Mærte (mõis), 1700 Mart Hoff, 1725 Martult (alaltütlev), 1798 Marto M.  A3
Mõisat on mainitud 1397 seoses ordumeistri eesõigusega aladele Viimsi poolsaarel. 1497 pidi mõis vahekohtu otsuse peale loovutama suurema osa poolsaare metsast ja kõnnumaast Pirita kloostrile. Siiski jäid Maardule poolsaare idaranniku külad ehk Randvere, nagu kutsuti kogu ala Randverest alates põhja poole. Maardu mõisa alad on ulatunud praeguse Mäheni välja, hõlmates Pärnamäe mäealuse talud endisel merepõhjal, seega küllalt lähedal Viimsi mõisale. Ka on Maardul olnud poolsaarel piir Saha mõisa valdustega. XIX saj-st on teateid, et mõisa külad jagunesid kaheks. Uusküla ja sellest lääne pool, ranna ääres oli Rannavald, ida pool, rohkem sisemaal Maavald. Maardu mõisa talupoegi kutsuti martlasteks. Maardu mõisa kõrval lõunas säilis pikka aega samanimeline küla (nt 1692 Mardt Byy); üksnes XVIII saj II poolel näib ta olevat kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1940. a-id oli kirjas külana. J. Jõgever peab nime lähteks soome sõna marto, omastav marron ’sigimatu, viljatu’, mis võis esineda ka isikunimena. Maardu mõisast itta või kagusse paigutab P. Johansen 1241 mainitud *Saarna küla (Sarnæ), millest andvat tunnistust kohanimed Saare mägi ja Otsa-saare-raba. Viimased teated külast on a-st 1529 (Sarnus).MJ
Bfl: I, 16;  EAA.1.2.C-III-10; EE: V, 805; Joh LCD: 495–496, 591; Jõgever 1913; Kasenurm 1948: 11; KNAB; LCD: 46r; Stuart 1699; Wieselgren 1951: 248; Wrede 2006: 124

Maidla1 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sseHagküla Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Wredenhagen, 1732 Maidle m.  C1
Maidla mõisat on mainitud 1586, selle naabruses olnud Pärinurmet 1465. Veel 1716 olid need eraldi mõisad, hiljem on Pärinurme mõis kadunud. Maidla küla paikneb mõisast u 2 km põhja pool. 1920.–1930. a-tel olid Maidla asundus ja küla eraldi, pärastpoole liideti (1970 Maidla I). Al 1977 Maidla küla. Oma eestikeelse nime on Maidla mõis saanud omanikelt: XV saj-st on need olnud Maydellid. Mõisa saksakeelse nime Wredenhagen (1586) seostab P. Johansen Mecklenburg-Schwerinis oleva kirikukülaga. Maidla vana küla on varem koosnenud osadest, neist kõige vanem on Saluste (praegu talu, 1465 Salentacken, 1725 Sallusta), mille P. Johansen seob oletamisi 1241. a Taani hindamisraamatu nimekujuga Sochentakæs. Küla kirdeosa on kandnud Jänesmaa (1725 Innisma) nime, praegu on seal samanimeline talu. Vrd Maidla2, Maidla3, Pärinurme. – PP
Gustavson 1978: 9–10; Joh LCD: 607–608; LCD: 45r; Rev 1586: 117; Rev 1725/26 Ha: 243; Thor-Helle 1732: 312

Metsiku-sse›, kohalikus pruugis ka `Metsiku Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Metzikus, 1241 Kottewæræ, 1504 Hans Lode von Metzkus, 1524 Koddeuer (küla), Metzkuß (mõis), 1732 Metskusse, Pruntagusse (mõis), 1796 Metzikus, Pruntagse M. (mõis), Koddawer (küla), 1871 Metsikus (mõis), Koddawer (küla), u 1900 Кодувере (Метцикусъ) (küla).  A2
Metsiku küla algne nimi on olnud Koduvere. Metsiku mõisa esmamaining on a-st 1524. Metsiku mõisa järgi omandas XX saj algul Koduvere küla Metsiku nime. Seevastu mõisa maadele 1920. a-tel loodud Metsiku asundus liideti 1939. a paiku Adaka külaga. E. Tarveli järgi on Metsiku nimi pandud metsiku, harimata, läbimatu maa järgi, kuhu mõis tekkis. Al 1650 kuni Põhjasõja aastateni kuulus mõis perekond Brunthanile, kelle järgi kutsuti mõisat veel XIX saj Pruntase ehk Pruntaguse mõisaks. Koduvere nime algupäraks on L. Kettunen pakkunud sõna koda (vrd ka Kodavere), P. Johansen on oletanud nime algusosa tulenemist isikunimest (sm Kotia, eesti Kotti).MA
Bfl: I, 681; BHO: 355; EO: 277; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); Hupel 1774–1782: III, 484; Joh LCD: 286, 454; Joonuks 1969: 36; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tamla 1996: 211

Moora`Moora ~ -sseSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas, mõis, sks Mohrenhof, 1732 Mora m., 1782 Taxfer oder Mohrenhof (mõis).  B3
Mõisat on mainitud E Tarveli andmeil 1548 kujul Taxfer, 1551 Taxtfer, Tackystfer. Veel Mellin annab 1796 eestikeelse mõisanimena Taxfer M. Ilmselt oli *Taks(t)vere või *Takistevere mõisaeelse eesti küla nimi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Moora nimi pärineb XV–XVI saj Virumaa perekonnanimest Mor (Mohr, Moer, Mora): 1414 läänistati valdus Floreken Morenile. Moora külaga on 1977 liidetud endise Lõusa mõisa (1548 Louwes, 1549, 1583 Laus) alasid, asundus ja hilisem Lõusa küla.MK
Bfl: I, 1367; BHO: 292, 359; Joh LCD: 883; Mellin; Thor-Helle 1732: 315

Mustanina [mustanina] ‹-sse›, kohalikus pruugis Mustana Vaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Vana-Sõtke mõis), 1903 Мустанина, 1913 Mustanina m(ois) (karjamõis); sks Schwarzwald (karjamõis).  A3
Mustanina oli Türsamäe karjamõis, mis tehti mõisa metsavahikohast. Metsavahikohast läänes olevat sood kutsuti samuti Mustanina sooks. Võimalik, et metsavahikoha nimi on tekkinud loodusnimest või tõrvapõletamisega seotud talupoja lisanimest. Küla tekkis pärast Vabadussõda, kui sõjast osavõtnutele maad jagati. Mustaninaga liideti 1977 Sirgala küla (talud, mis ei kuulunud ↑Sirgala linnajao piiresse). Mustanina piires on ka endised külad Metsküla (1796 Metskül), Putki (1913) ja ↑Viivikonna ehk Vana-Viivikonna; need hääbusid pärast Teist maailmasõda.MK
EAA.3724.4.1775; EVK; KNAB

Muuga2`Muuka ~ -sse ~ -leSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas, mõis, sks Münkenhof, 1676 Mönckenhoff, 1796 Muga M.  B2
P. Johanseni arvates oli ala XIII saj suhteliselt inimtühi, asustamine kestis veel 1469 ja 1526. Praeguse nime järgi otsustades rajasid mõisa mungad, vrd muuk : muuga ’munk’. 1581 on E. Tarveli andmeil märgitud Pirita kloostrile kuuluv Klosterhof mit Nahmen Rachkel, 1617 Rachel od. Münkenhoff, 1685 Mönchenhoff od. Rachel; seega on nimi seostatav ka naabermõisa Rahklaga. Muuga mõisa varasemaks nimeks oli 1526 Kottesam, Cottessam, mis tulenes arvatavasti külanimest. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Muugaga on 1977 liidetud Kurme (1698 Kurckemeggi, 1726 Kurckma, u 1900 Курме ehk Клемпси), ↑Noavere ja osa Liivaku külast (u 1900 Ливаку). Vrd Kodesmaa, Rahkla1. – MK
Bfl: II, 820; EAA.1.2.943:770, L 801p; EAN; Joh LCD: 43; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 231

Mõdriku-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Mödders, 1241 Modrigas, 1674 Modrick, 1732 Möeriki m.  C4
Mõisat on mainitud 1470. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõisa kõrval olnud Mõdriku küla liideti 1977 põhiosas Vetikuga. Muinasajast pärit kohanime tähendussisu jääb ebaselgeks. Nime aluseks on L. Kettunen pakkunud oletamisi isikunime ja V. Pall muistset isikunime. Lähedane hajatalu nimi esines Põlula mõisas (1726 Möddrusse Tönno). Häälikuliselt lähedased sõnad eesti keelest on modrijas ’pehme’, modru (motru) ’kraam’ (vrd madri ’nodi’) ja mödru ’praht, sodi’. Kui oletada alusena laenulist isikunime, siis sobiksid võrdluseks sks Modrach, Modrak, Maudrich. Küla nimi oleks siiski eeldatavalt eesti keelest lähtunud. Jõhvi khk-s oli XVII saj Moddrig Hans, kuid selle lisanime päritolu pole teada. Mõdriku küla on jagatud kolmeks osaks: Vanaküla (põhjas, jääb praegu Vetiku piiresse), Metsaserva (lõunas) ja Kunela (läänes).MK
Bahlow: 348; EMSK; EO: 64; Joh LCD: 504; Pall 1996: 389; Thor-Helle 1732: 315

Mäo1-sse ~ -lePaiküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas, mõis, sks Mexhof, 1558 Mekes (mõis), 1796 Mäo M.  C4
1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tõenäoliselt on seegi nimi lähtunud sõnast mägi, arvatavasti isikunime vahendusel. Mäoga on 1977 liidetud Aniküla (1686 Hannikulla, 1726 Hanniküll, 1796 Han̄ekül), Luua (endine karjamõis, sks Bärenshof, 1796 Berenshof ehk Lua M.) ja Suurevälja küla (1970). Vrd Mäo2. – MK
BHO: 356; EAA.1.2.942:943, 926p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 113

Müüsleri [`müüsleri] ‹`Müüsleri ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, mõis, sks Seinigal, 1732 Miisleri m (mõis), 1796 Müsleri M.  A4
1669 omandas Cord Meuseler Sainall’i, Kaerevere ja ↑Kahala küla, mille põhjal rajati Müüsleri mõis. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Mõisa eestikeelne nimi tekkis kunagise omaniku Meuseleri järgi; saksakeelne nimi Seinigal põhineb vanal hääbunud eesti külanimel (XIV saj Saginal, 1564 Sainall, 1634 Säunigall). Mõisa kõrval olnud Kaerevere küla (1623 ja 1634 Karefer, u 1900 Кареферъ) hakati peagi nimetama Müüsleri külaks (oli selle nimega a-ni 1977, mil liideti Müüsleri asundusega üheks külaks), ent vana nime mäletati veel hiljaaegu.MK
BHO: 181, 543; Blumfeldt 1949: 170; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 317

Nurga-lePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1583 Norka (tühi küla), 1638 Nurkaperre (talu Rutikvere mõisa all), 1797 Nurka M. (karjamõis).  B2
Nurga karjamõisa (sks Friedrichshof) ostis Pajusi mõis 1868. 1920. a-tel Nurga asundus, hiljem küla. Nime lähtekohana tuleb arvesse nurk : nurga. Nurga külaga on 1977 liidetud Uinvilja, nimetatud karjamõisa (sks Karlswald, u 1900 Унвиліа (Карлсвальдъ)) järgi. Vrd seal XVII saj talupojad Uniwilla Johan, Mart (1690).MK
BHO: 87;  EAA.308.2.209, L 1; EAN; KNAB; PA IV: 18; Rev 1638 II: 162

Nursi`Nurssi ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt `Vahtsõ-Nursi, kirjakeeles varem ka Vastse-Nursi Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Neu-Nursie, 1798 Neu Nursie, Wastse Nursi M.  C2
Vastse-Nursi mõis eraldati Vana-Nursist 1765. 1890. a-te valdade liitmisega moodustati Vana- ja Vastse-Nursist üks vald vallamajaga Vastse-Nursis. 1938. a-ni eksisteerinud Nursi valla ja palju kauem püsinud Nursi kooli mõjul kujunes asulanimeks Nursi (ametlikult kuni 1977 Vastse-Nursi asundus). Vastse-Nursis oli enne mõisa rajamist veski ja talurühm, mida nimetati Aiu jõe järgi (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller Paap ja veel kaks talupoega). Vrd Vana-Nursi. – ES
BAL: 698; BHO: 396; EAA.308.2.178; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Ohekatku [ohekatku] ‹-`katku ~ -leRapküla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Odenkat, 1241 Othengat, 1433 Odenkatken, 1732 Ohhekatko m.  B4
Küla ja mõis (teateid 1453) on sajandeid kõrvu eksisteerinud, küla paikneb mõisast kagus. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus sulandus külasse pärast Teist maailmasõda. Nime algusosa lähtub karu märkivast sõnast *ohto või *ohte, järelosa katku viitab mülkale või soole. Mõisat on XVIII saj nimetatud ka *Ääverdu mõisaks (1732 Awerto mois), mille lähteks on ilmselt 1630–1649 mõisaomaniku Ewert Taube nimi.PP
Ariste 1960: 480; EO: 60; Gustavson 1978: 12; Joh LCD: 522–523; LCD: 42r

Ohukotsu [ohukotsu] ‹-`kotsuRapküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Odenwald, 1241 Othencotæs (küla), 1412 Odenkotz, 1732 Ohhokotso m.  C3
Ohukotsu mõisasüdamesse 1920. a-tel tekkinud asundus, al 1977 küla. Mõisaaset on mainitud samanimelise küla kõrval 1412, mõisast on teateid 1484. Ohukotsu vana küla hakati XX saj kutsuma Suurkülaks (↑Risu-Suurküla). P. Ariste seletab nime koosnevat kahest osast: *ohto ehk *ohte (vrd lõunaeesti ott) ’karu’ ja kotsu, mille vasteid leiab mujalt Eestist ja sugulaskeeltest. Tegemist on kadunud sõnatüvega, mis võis tähendada kõrgendikku. L. Kettuneni järgi on kotsu aga „müstiline sõna“, mis võis tähendada elupaika laiemalt (vrd ka Kotsu, hilisem ↑Valtu). Saksakeelse nimena käibis pikka aega eesti nime mugandus Odenkotz; 1843 muudeti nimi Odenwald’iks (sks Wald ’mets’) ilmselt halva kõla tõttu (sks Kotze ’okse’). Mõisast kirdes paikneb endine Piksta küla (1505 Pittekzode), mille nimi tuleneb ilmselt sõnadest pikk + sööt.PP
Ariste 1960: 480–481; Bfl: I, 111, 673; EO: 60, 246, 330; Joh LCD: 523–524; LCD: 42r; Thor-Helle 1732: 313

Paju2-leLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Luhde-Großhof, 1689 Gros-Hoff i Lude, 1782 Luggaschu leela muischa, 1909 Pajo m.; läti Liellugaži.  A2
Mõis rajati siia XVII saj (eraldi mõisakaart pärineb 1689. a-st). Lätis asuvast Luke mõisast (eesti keeles varem *Lukeliina mõis, läti Lugaži, sks Luhde-Schloß) eraldati Paju mõis 1748. Eraldamisele eelnenud nimetamine suureks mõisaks (sks groß, läti liel-) võis nimeandjate jaoks viidata mõisamajanduse arendamise võimalustele, kuna keskaegne linnusekoht Luke oli ümbritsetud teiste mõisate maadest. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Paju nime vanus ja päritolu pole selge. Kõige tõenäolisemalt on see tekkinud eesti keeles nöökava vastusena uhkele saksakeelsele nimele Großhof. Täiendavaks motiiviks võivad olla olnud suured heinamaa-alad Pedeli ja Viira oja ääres, vahetult mõisapõldude all. Vrd Pajumõisa. – ES
BAL: 497; BHO: 323; Hupel 1774–1782: III, 139; KNAB; Lvv: II, 333;  LVVA.7404.1.1426, L 1

Palupera [palupera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Paluperä Oteküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Penuja-leHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Penneküll, 1525 Penniger (küla), 1580 Penniküll (mõis), 1782 Pennoje mois, 1909 Penoja m(ois).  C2
Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Penuja alevik, 1970. a-tel oli kirjas Penuja asundus ja küla, mis 1977 liideti külaks. L. Kettunen on eestikeelset nime käsitlenud kaheosalisena Penu+ja, kus algusosa lähtuks isikunimest Penu, järelosa oleks lühenenud sõnast oja. Varasemate kirjapanekute põhjal võis järelosa olla ka -jõe. Algusosa puhul tuleb märkida, et teise silbi u võib olla hiline muutus osise -oja mõjul, vrd sks mõisanimi Penneküll. Penuja põhjaosa on nimetatud Kivikülaks. 1977 liideti Penujaga lõunapoolne osa Sookülast (1970) ehk Vihtsist (1922, ↑Abjaku). Vrd Penijõe, Penniküla. – MK
Bfl: II, 50; BHO: 442; EO: 42; Hupel 1774–1782: III, 337; KNAB; LGU: II, 425; Stackelberg 1926: 161

Pikajärve [pikajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikäjärve, rahvakeeles ka Kitsõ`mõisa, rahvakeeles varem Jaani`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Langensee, Groß-Johannishof (kuni 1869), 1782 Johannishof, Jani mois, Kitsi mois, 1783 Johannshoff, Jani Möisa, 1909 Pitkajärwe m., u 1900 Мз. Пикъярвъ.  A1
Mõisa ja seda ümbritseva küla praegune nimi tekkis 1869, kui mõis sai saksakeelseks nimeks Langensee. Samatähenduslik Pikajärve tuli kirjalikku käibesse XX saj alguses. Samas piirkonnas asus XVI–XVII saj *Lootvina küla (1582 Lotwin). Osa sellest ajaloolisest külast kuulub tänapäeval Kooli ja Puugi küla ning Otepää valla Vana-Otepää küla alla. Karjamõis rajati XVIII saj I poolel Kitse talu asemele (1722 Kitze Jürri), 1749 eraldati see Valgjärvest omaette mõisaks. Nimeks sai alguses saksa keeles Johannishof (eesti muganduses Jaanimõisa) Valgjärve mõisniku tütrepoja Leonhard Johann von Schreiterfeldi järgi. Pikajärve nimi anti mõisale järvenime järgi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pikkjärv, tänapäeval külanime järgi ümberkujunenult Pikajärv, on vaid üks selle järve nimesid. Järv on ka tegelikult selle kandi järvedest kõige piklikuma kujuga, erinevalt näiteks Alapikä järvest, mis on nime saanud Ala-Pikä talu järgi. Pikajärve nimed varem on olnud *Lootvina küla järgi (1627 Lothi) ja Tõoste talu järgi järve läänekaldal (1638 Tewojerwe, 1861 Teo Jerw). 1685. a kaardile on märgitud nimi Endjerw. Kitse nimi kandus Pikajärve mõisalt üle sellest lõuna pool paiknenud kõrtsile (1861 Kitza). Peamiselt Kitse (Kitsõ) kõrtsi järgi tuntakse ka Karstest Pikajärvele viivat teed (Kitsõ tii). Kadunud külanime *Lootvina (võrupäraselt *Luutvina) päritolu pole selge, kuid sarnasus Valgevene mitmete külanimedega Lotva, Lotvinõ, samuti valgevene-juudi perekonnanimega Lotvin, sunnib kõige tõenäolisemaks pidama siirdnime Valgevene aladelt. Vrd Lootvina. – ES
BAL: 663; EAA.1267.1.286:147, L 281;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:454, L 447p; Stryk 1877: 218–219; Vene TK 42

Polli2`Polli ~ -sseKadpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Udriku-Pala mõis), sks Kurrisaar, 1429 Kursalle, 1732 Polli m.  A4
Polli mõis on eestikeelse nime saanud XVI saj omanikusuguvõsa Polli järgi. 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liidetud Kikuga. Saksakeelne nimi Kurrisaar pärineb eesti keelest, selle aluseks on kas kuri : kurja, isikunimi Kuri nimest Gregorius või kurg : kure, järelosis on algselt olnud salu, mis on asendunud osisega saar. Vrd Polli1. – MK
Joh LCD: 500; KNAB; Thor-Helle 1732: 313

Porkuni viipenimi. Kohamärk osutab Porkunis tegutsenud kurtide koolile (1925–2001), viibe „õpilane“.
Porkuni [`porkuni] ‹`Porkuni ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas, mõis, sks Borckholm, alamsaksa Borchholm, ? 1407 к Порху, 1732 Porkholmi m.  C1
Porkuni on saanud oma nime Tallinna piiskopi Simon von der Borchi järgi, kes veest piiratud küngassaarele laskis 1479. a ehitada kindlustatud linnuse. Ent kohanimi võib olla ka varasem, sest 1407 on III Pihkva kroonikas mainitud suurvürst Konstantini sõjakäiku Narva jõe taha к Порху. XVI saj peeti kindlustatud piiskopilinnuse pärast hulgaliselt lahinguid, XVII saj alguseks oli see juba nii varemeis, et kindlustatud kohana enam ei mainitud. Varemete rahvapärane nimi on Vana Linn. 1725.–1726. a on mõis jagunenud kahe omaniku vahel. Tõenäoliselt on krahvinna Wellingu osa (Aburi, Alupere, Loksa, Piisupi, Täru ja Vistla küla) kuulunud vanale Järvamaale, Tiesenhauseni külad Abaja, Assamalla, Kadila, Kullenga, Naraka (Männisalu), Nurmetu, Tõnuvere ja Veadla alati Virumaale. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Porkuni asundus, millest hiljem mõisasüda eraldati Porkuni asundiks. 1977 ühendati mõlemad külaks. Porkuniga liideti 1977 Jõeotsa küla (1970).MJ
BHO: 42; Hupel 1774–1782: III, 493; Joonuks 1963: 49; KN; Mellin; PL: II, 114; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 244–250; Thor-Helle 1732: 316

Prangli1 [`prangli] ‹`Prangli ~ -sse›, kohalikus pruugis-de, -nKamküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Wrangelshof, Neu-Wrangelshof, 1550 Wrangel, 1582 Frangiel, 1782 Perris Prangli mois (Vana-Prangli), Kunninga Prangli mois (Vastse-Prangli), 1909 Wana Prangli m., Wastse Prangli m.  A4
Mõisa kohta on andmeid al 1550. Sellest eraldati 1725 Vastse-Prangli mõis. Saksa keeles eristasid kaht mõisat omavahel täiendosad Alt ’vana’ ja Neu ’uus’, eesti keeles olid aga nimed esialgu *Päris-Prangli ja *Kuninga-Prangli. Viimane nimi tuli sellest, et Vastse-Prangli läks kroonumõisana riigi valdusse. 1920. a-te alguses rajati mainitud mõisate maadel vastavalt Vana-Prangli ja Vastse-Prangli asundus (↑Krüüdneri). Vana-Prangli nime kasutati veel 1940. a-tel, 1970 on nimekirjas Prangli küla. Kohanimi lähtub M. J. Eiseni väitel XVI–XVII saj mõisaomanike Wrangelli suguvõsa nimest (Wrangellite nime kohta ↑Varangu1). 1794 eraldati Vana-Pranglist ↑Veski ja 1800 ↑Tapu mõis. 1977 liideti Prangliga Aiaküla, Aksi, Hädaküla, Jaaska ehk Jaska, Nuusa (1839 Nusa), Russaku (1839 Russako), Saviküla, ↑Taraski, Tornimäe, Võresoo ehk Väljamäe ja ↑Ääru. Neist Aksi (sks Axelshof) oli varem karjamõis. Omaette piirkonnad on Klimbiküla Prangli mõisast läänes ja Nuusapalu ehk Santepalu Nuusast kagus. Prangli lõunapiiril oli Pataste karjamõis (sks Freiburg).EE
BHO: 689; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 132, 202; ENE-EE: VII, 441; KN; KNAB; Ligi 1961: 354; PA I: 81; Rücker; Stryk 1877: 29; Uustalu 1968: 743; ÜAN

Puugi`Puuki ~ -sseKamküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, poolmõis, sks Karlsberg, 1796 Pugi M., u 1900 Пуки, 1923 Kaarli (Puugi) (asundus).  B1
Oli Krüüdneri mõisast eraldatud poolmõis. 1920. a-te alguses rajati mõisa maadele asundus, hiljem küla. Kohanimi kajastub XVII–XVIII saj talupoegade lisanimes (1688 Puckj Andris, 1721 Pucke Andres, 1723 Pucka Hans), mis on kõik lühikese u-ga. Seepärast pole selge, kas kohanime lähteks on puuk : puugi ’putukas; mütoloogiline varavedaja’, pukk : puki ’seade; kutsari iste; sokk’, pukk : puka ’sokk’ või isikunimi Bock. Pucke võib kujutada endast ka lõunaeesti mitmuse omastavat puuge, puuke ’puukide’. Puugi küla on kandnud ka Kaarli nime, mis on tuletatud poolmõisa saksakeelsest nimest Karlsberg. 1977 liideti Puugiga ↑Tamme küla (Kan).EE
Eesti TK 50; EM: 92, 148; KN; Mellin; RGADA.274.1.172:78, L 74; RGADA.274.1.174:79, L 93p; RGADA.274.1.211/11:106, L 1090p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:162, L 164p; Uuet 2002: 112; ÜAN

Põdrangu-le›, kohalikus pruugis-lleVMrküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas, mõis, sks Pöddrang, 1536 Poddernysse (küla), 1540 Podernas (küla), 1583 Pöddernis (mõis), 1732 Pödrango m.  C2
1586 on olnud veel mõis ja küla, 1725.–1726. a küla enam ei olnud. 1920. a-tel asundus, mille kõrvale hiljem tekkis mõisasüdamest asund. 1977 ühendati mõlemad külaks. L. Kettunen võrdleb Põdrangut Kullenga nimega, kus nime algusosa on isikunimi (*Kulta) ja järelosa -kaevu. Ka Põder : Põdra on isikunimi. Teine tõlgendus on *Põdran + augu, millest tuleneb Põdrangu. Hiljem on Kettunen P. Johansenilt teada saanud kujust Podernas ja arvanud, et nimi on *Põdra-na seesütlevas käändes. Nime algne kuju tundub siiski olevat *Põdernise (või *Põdernase).MJ
Bfl: I, 1158; BHO: 460; EO: 35, 38–39, 328; Hupel 1774–1782: III, 493; Mellin; Rev 1586: 38; Rev 1725/26 Vi: 262; Thor-Helle 1732: 316

Päri1-sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Kattentack, 1732 Perri m.  C1
Päri mõisa kohta on teateid a-st 1450 (Kattentappe, Kattentacke). 1920. a-test asundus, 1970. a-tel oli kirjas külana. 1977–1997 oli Lemmikküla osa. Mõis on eestikeelse nime saanud omanikusuguvõsa Bergide järgi, kelle omanduses oli mõis XVI saj. Saksakeelse nime Kattentack aluseks on koha varasem eestikeelne nimi, arvatavasti *Katku(n)taga, mille algusosa lähteks on sõna katk : katku ’madal soine koht, soomülgas; murd, soine põõsastik’, järelosa taga või tagune : taguse. Päri küla piires on endine Turpla mõis (sks Turpel, vrd 1450 külanime kirjapanekut Durgell), mis lahutati Pärist 1638, ent oli XVIII saj II poolest alates Päriga samade omanike käes. Vrd Päri2, Aaspere. – MK
EAA kinnistud; EAN; Eisen 1924a: 73; EMS: II (10), 837; KNAB; Ligi 1961: 366

Päärdu [`päärdu] ‹`Päärdu ~ -sseVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, mõis, sks Kosch, 1732 Päärto m., 1782 Päärto.  B2
Mõisa kohta on teateid a-st 1520 (Korskull, Koskill). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. M. Aitsami järgi on mõis eestikeelse nime saanud XVII saj omanikult Bernt Tuvelt (ka Duve), kusjuures perekonnanime lõpp -ve on kadunud. M. J. Eisen on tuletanud Päärdu varasemast nimekujust Päärtoa või Päärutoa, milles algusosa oleks isikunimi Päär ja teine tuba : toa. Nime ei olegi vaja kaheosalisena kujutleda, sest Perto, Berto on esinenud eesnimena nt naaberkihelkonnas Kirblas XVI saj, vrd PäärtBart(h)olomeus, Bernhard, Berthold. Ka Päärdu võiks olla lähtunud üksnes omaniku eesnimest Bernt. Saksakeelne mõisanimi Kosch pärineb eesti sõnast kosk : kose, see on olnud Päärdut läbiva jõe nime (mõnedel andmetel Kosene jõgi) aluseks. Päärduga on 1977 liidetud Päärdu-Mõisaküla (1922 Päärdumõisa), osa ↑Pikkkülast ja Veneküla (u 1900 Венекюля).MK
Aitsam 2006: 65; Eisen 1924a: 72–73; Hupel 1774–1782: III, 531; KNAB; Ligi 1961: 370; Rajandi 1966: 36; Stackelberg 1928: 115; Thor-Helle 1732: 319

Rahumäe1 [rahu`mäe] ‹-le›, rahvakeeles varem `Priitholmi-`holmiRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1876 Friedholm, Heidhof, 1909 Fridholmi m., 1923 Friedholmi as, 1937 Rahumäe.  C1
Mõis eraldati Räpina mõisast 1873. Selle koha peal Võhandu jõe kaldal oli varem Palokülä (1582 Pallokul, 1839 Palloküll). Enne omaette mõisaks saamist rajati karjamõis (sks Heidhof sõnast Heide ’nõmm, palu’). Palokülä kaotati ja talupojad asustati osaliselt ümber mõisast lõunasse jäävatele soosaartele. Karjamõisa kõrval on Võhandu jõe ja ühe vanajõe vahel saar, mis inspireeris saksakeelset nimeandjat kui kujuteldav linnusekoht. Sinna rajati uue mõisa peahoone pseudoajaloolise kohanimega Friedholm. Nime järelosaga Holm ’saareke, neemik’ liideti Fried- pigem arhailise väljendi Burgfried ~ Bergfried ’linnuse peatorn’ tähenduses, mitte sõna Frieden ’rahu’. 1920. a-tel jagati mõisa maad asundustaludeks, kohanimi tõlgiti sõnasõnaliselt eesti keelde Rahumäeks 1930. a-tel. 1977. a-ni oli Rahumäe asundus, sealtpeale küla. Rahumäe külaga on 1977 ühendatud sellest lõunas paiknev Palokülä (u 1900 Палокюля).ES
BAL: 684; BHO: 86;  EAA.2059.1.765, L 6; Eesti TK 50; PA I: 92; Rücker; Vene TK 42; ÜAN

Rannajõe [ranna`jõe] ‹-leMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Rannamõisa mõis), 1732 Ranna m., 1923 Rannamõisa.  A1
Rannajõe nimi on kasutusel u a-st 1939 (nimekirjas 1945), varem oli see Rannamõisa asundus, nimetatud Rannamõisa (sks Vogelsang) järgi. Mõisa kohta on teateid a-st 1564 (Fogelsanck). Küla asub Rannamõisa jõe ääres. Saksakeelne mõisanimi Vogelsang ’linnulaul’ peegeldab tõenäoliselt nimeandja soove ja lootusi. Vrd Rannamõisa. – MK
BHO: 630; EE: VII, 21; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Thor-Helle 1732: 320; Uuet 2002: 95; ÜAN

Reigi2`Reiki ~ -sseReiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1453 Renke, 1539 Reke, 1564 Roykell, 1798 Röiks, Röiki M.; rts Röicks, erts Räike.  C1
Reigi on XVIII saj olnud ka mõis, XIX saj Kõrgessaare mõisa karjamõis. Praegune Reigi küla on tekkinud 1920. a-tel karjamõisa maadele. Reigi kirik ja kirikumõis asuvad Pihla külas. C. Russwurm, P. Ariste ja L. Tiik on olnud seisukohal, et nime lähtekohaks on rootsi rök, räik ’suits’, vanarootsi *reykja. E. Lagman on nimevasteks esitanud sõnad räik + -erauk ’viljahakk, hakkjalg’, *hraukia, *röiki, räike ’kivine koht’, M. Meristo Ojamaa murdesõna rauk ’järsk kalju mere ääres’. Üldiselt jääb Meristo Lagmaniga ühele arvamusele ja peab võimalikuks lähtekohaks sõna räike ’kivine maa, piirkond’. L. Kettunen toob vasteks rootsi sõna rök ’suits’, kuid esitab võimaliku lähtekohana ka oletusliku isikunime *Raukkoi (mida võrdleb sm sõnaga raukka ’vaene’ jne), *Räikköi (sm Räikkönen). A. Naert on osutanud, et tegemist on algselt saarenimega: hiiurootsi murraku öy on andnud i, ta toob paralleeli Turu ümbruse kohanimedest. Reigi nime tähendussisu võiks olla ’kivine saar’ või ka ’suitsusaar’. Reigi kirikut on küla järgi varem nimetatud ka Pihla kirikuks (1732 Reike ~ Pihla kirrik). Vrd Raugi. – MK
HK: 208–209; KNAB

Restu`Restu ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Rösthof, 1499 haff Raszthe, 1582 Rosth, 1599 Rost, 1628 Roeste, 1638 Röste moyse, 1723 Rösthoff, 1782 Rösthof, Resthof, ee Rösto mois, 1805 Roesthoff (mõis), 1839 Rösthoff, 1909 Resto m.  C3
XV–XVII saj oli Restu mõisal kaks küla, Visela ja Koruse või Korjuse (↑Risttee). Visela on kuulunud Urvaste kihelkonda, Koruse või Korjuse küla nimi on tänapäevaks kadunud. XVIII saj vakuraamatutes esines vaid Restu mõisa nimi ja selle all palju talusid, mida polnud küladesse jaotatud. 1920. a-test Restu asundus, mis pärast 1930. a-id nimetati Risttee külaks (1970 Risttee I), al 1977 Restu. Restu nimi ilmselt ei tule isikunimest Risto ~ Ristu, sest juba varastest üleskirjutustest paistab, et esisilbi täishäälik on a või o, võib-olla ka õ, millest hiljem saadi saksa keeles ö ja eesti keeles e. Nimi võib kuuluda samasse tähenduspessa Rastla ja Rõstla nimedega, mille päritolu pole selge. Saksa keeles on nimi arvatud pärinevat sõnast Rest ’ülejääk’, mis on rahvaetümoloogia. Restu mõisal on olnud läbi aegade kaks karjamõisat: Tuusa ehk Vanamõisa (↑Risttee) ja Kirbu, viimane asus Restu küla põhjaosas. Restuga on 1977 liidetud osa Mäekülast (1970 Mäeküla III), mille piires oli ka endine Tsäni karjamõis (1796 Tsen̄i). Vrd Risttee. – MF
BAL; Bfl: II, 235; EAA.567.2.441:1, L 1; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KNAB; LGU: I, 674; PA I: 86; Rev 1624/27 DL: 163; Rev 1638 I: 27; RGADA.274.1.174:976, 982, 983, L 969, 974p, 975p; Rücker

Rinsi`Rinssi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Rintsi Muhküla Saare maakonnas Muhu vallas, mõis, sks Grabbenhof, 1782 Rinsi mois, 1798 Rintsi M.  C1
Mõis asutati XVIII saj keskpaiku ning eraldati Maasist ja Muhu-Suuremõisast. XIX saj II poolel arvati Kapi mõisaga kokku (Kapi-Rinsi). Pöide Ula külas oli 1738 Rintzi Ado. 1977–1997 ja ajuti varemgi on Rinsi olnud Paenase osa, iseseisev küla taastati 1997. Talunimena esineb Rinsi peale Pöide veel Pärnumaal. Nime päritolu on ebaselge, võrdluseks võiks tuua isikunime Rents, mis on mugand täisnimest Florentius.MK
BHO: 179; EAN; EM: 123; KNAB; SK I: 343

Ruusmäe [`ruus`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ajalooliselt Rogosi-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Rogosinsky, 1591 Stanislaw Rogozinski (läänimees), 1627 Roggosinsken Hoff, 1798 Rogosinsky, Rogosi M., 1939 Rogosi, Laitsna-Rogosi (vald), 1952 Русмяэ.  A3
Kaua aega Rogosi nime kandnud koht sai Ruusmäe nime, kui 1938. a nimetati Laitsna-Rogosi vald ümber Ruusmäe vallaks. Ühe rahvapärimuse järgi valiti vallale uus nimi mäe järgi Rogosi ja Vana-Laitsna vahelisel teel, kuid tegelikult paikneb tuntud nimega Ruusmägi Käänult Vastseliina poole viival teel. See koht võib küll nimevalikuga seostuda, sest 1938. a liideti vallaga ka mõned külad Vastseliina poolelt. Ruusmäe asundus muudeti külaks 1977. Varasem, mõisa kohta tänapäevalgi käibiv Rogosi nimi kujunes piirkonnale Stanisław Rogoziński perekonnanimest, kes oli mõisaga seotud vaheaegadega 1591–1625. Rogozińskile 1591. a läänistatud Polarwa küla on 1585–1588 kirja pandud Vastseliina lossi alla kuulunud vakuse ja külana (Pulhiarwa, Puliharwa, Puluiarwa). Küla võib samastada mõnede talupojanimede, hilisemate külanimede abil, nt 1588 Jurik Saris (vrd Sarise küla). Kahtlemisi võib seda vana külanime seostada Palojärve kui piirkonna suurima, ehkki äärealal asuva järve nimega.ES
BHO: 508; Eesti TK 50; Mellin; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 31; Rev 1624/27 DL: 85; Roslavlev 1976: 3

Räpina viipenimi. Kohanime kirjapildiga sarnaneva sõna täpid tõlge, viibe „tedretäpid“.
Räpina2-sse›, kohalikus pruugis Räpinä-le ~ -heRäplinn Põlva maakonnas Räpina vallas, mõis, 1582 Repin, w Repinie, 1588 pod Repinem, 1601 Rapinn, 1616 Rapin, Jamakiel, 1627 Rapyn, Jamma, 1638 Rappin, 1686 Rapyns Hoff, 1782 Rappin, Rapin, Rapien, Rappina wald, 1909 Räpina m.  C1
Esmamainimise ajal oli tegemist põlise külaga Võhandu jõe vasakul kaldal. Samal 1582. a rajas Poola võim siia riigimõisa. Mõisaks muudeti küla lõunaosa, veel 1686. a kaartidel paikneb mõis ja sillakoht praegusest tunduvalt lõuna pool, Liivamäe piirkonnas. Kiriku asukoha lähedusse rajati tõenäoliselt riigimõisaga seotud postijaam, millest hiljem sai Jaama kõrts (1638 Krug ... bey den Kirchen, 1670 die Krugh zu Jama). XVII saj alguses teisenes ka külanimi. 1616 on esimest korda mainitud Jaamakülä nime ja selle kõrval „tühja“ Räpina küla. Tegelikult säilis talupoegade lisanimede komplekt muutunud nimega külas 1580.–1630. a-tel isegi paremini kui naaberkülades. Jaamakülä ülesvoolu laienenud otsa lõikas ära Jaamamõisa rajamine XIX saj algupoolel. Pärast seda paiknes Jaamakülä Raadama oja kaldal pastoraadist ↑Köstrimäeni. XVIII saj alguses tekkis Võhandu jõele rajatud paisule uus sillakoht, 1734 hakkas tööle paberiveski. Asula kasvamine sai võimalikuks pärast mõisa ja Räpina kirikumõisa maade asunduskruntideks jagamist 1920. a-tel. Räpina sai aleviks 1945, oli rajoonikeskus 1950–1961 ja sai linnaks 1993.

Räpina nime päritolu pole selge. A. W. Hupeli teade 1782. a, et eestikeelne nimi on Rappina, aga mõned ütlevad ka Reppina, võiks viidata sellele, et XVIII saj oli sõnaalguse r tugevalt peenendatud (*R´apina). Hupel loetleb erinevaid saksakeelseid kirjapilte: Rappin [rapin], Rapin [raapin], Rapien [rapiin]. Ka suurem osa varasemaid üleskirjutusi võimaldab välja lugeda esisilbi pikka täishäälikut, alles 1638. a kirjapilt Rappin näitab selgelt lühikest a-d. Need nüansid suunavad pooldama varem korduvalt väljapakutud oletust, et Räpina nime taga peitub vana slaavipärane isikunimi. Selle lähtevorm ei tohiks olla mitte Рябина ’pihlakas’, vaid isanimi *Ряпин (omastava käände kuju nimest *Ряпа). Sellega sobivad Poola-aegsed kirjapildid, sest tavalisemat vene nime Repin (vanas kirjaviisis Рѣпин) oleks poolapäraselt edasi antud kirjapildiga Riepin. Räpinaga samasse nimepessa kuulub kadunud külanimi Võnnu khk ↑Sarakustes (1582 Repnic, XVIII saj *Rääbnitse või *Rääpnitse). Slaavi in-lõpulise isikunime Räpina nimes pakkus välja juba P. Johansen 1952. a. Räpina nime muudest seletustest on kõige tuntum J. Simmu oma, kes seostas slaavi isikunime vene keele üldnimega рябина. Nime on katsutud seletada ka rehielemu suitsuauku tähendava sõna räppen, heli imiteeriva sõna räpin : räbinä, võserikku märkiva maastikusõna räbä jm abil. Hüpoteetilise maastikusõna abil loodud seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et tegemist on olnud vana keskuskülaga. Võimalik, et vene isikunimede allikates tundmatu *Rjapin põhinebki läänemeresoome sõnal, kuid kohanimeks kujunemise ajal on see nimi käibinud slaavi keelevormis.


XVIII saj Räpina mõisat tuntakse tänapäeval Alamõisa nimega. Praeguse linna territooriumile tekkis töölisasulana Paprõkülä (nt 1822 Papierdorff, 1852 Papreküll), hilisem Vabrikukülä. 1850. a-tel ehitati endise Sillapää küla poolele mõisa uus peahoone, mis sai rahvapärase nime Sillapää loss. Lossi kõrval paiknenud majandushoonete kompleksi on kutsutud Mäemõisaks (sks Hoflage Sillapäe). Räpina omaette asumid on ↑Sillapää ja Vabrikukülä lõuna pool jõge, Kelmikülä ja Kerkomõisa lääne pool ning Pilpakülä ja Tsungli ida pool.
¤ Vanarahvas teab veel jutustada mõnda, mis meie Räpina algnime kohta käib. Ühed seletavad, et kus nüüdne Räpin asub, seal olnud vanal hallil ajal suur paju räbastik. Peale suure Põhjasõja, kui kõik nüüdse aja Räpina ümbruskonnas mõisa kui ka talurahva varandus sõjasaagiks langes, asutati koguni uus ja uude kohta rabastikku mõis. Mis selleks põhjust andis, et mõis rabastikku asutati, ei ole teada. Uut mõisat hakatud räbastiku järgi Räbastikuks hüüdma. Viimasest ollagi „Räpin“ välja võrsunud. Mõned jälle ütlevad, et Räpina kohal Põhjasõja ajal nõnda olla võideldud, et soldatite riiete räppin olnud kaugele eemale kuulda. Peale selle lahingu hakatud kohta „Räppinaks“ kutsuma. (1905) Vrd Köstrimäe, Sarakuste, Sillapää. – ES
BAL: 688; EAA.308.2.103; EAA.1269.1.796:123, L 282; EAA.1269.1.766:18, L 35; ENE-EE: VIII, 267; EO: 145; Hupel 1774–1782: III, 283–284; KM: H III 31, 427/9 – 1905; PA I: 53, 91, 96, 264; Rev 1601: 16; Rev 1624/27 DL: 67, 69; Rev 1638 I: 256, 257; Roslavlev 1975: 6, 14, 32; Simm 1978: 147

Sae1-le›, kohalikus pruugis `Saeküla-`küllaKosküla Harju maakonnas Kose vallas (Paunküla mõis, Ravila mõis), 1694 Sage Adams (talu), 1796 Säge M. (veski).  A2
Külana mainitud 1970, 1977–1998 oli Paunküla osa. Külanimi lähtub kunagisest lisanimest, mida saab kõrvutada sõnaga saag : sae, võrdluseks sobib ka ürikutes kirjapandud isikunimi Saggj. ¤ Asub Paunküla lähedal Pirita jõe ääres, nimetuse on saanud sellest, et jõel asub veski ja laualõikamise vabrik (1956).TL
BHO: 527;  EAA.1.2.C-IV-64, L5; KN: 1956; Mellin; Mägiste 1929: 45

Salutaguse3 [salutaguse] ‹-le ~ -sse ~ -tahaHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Sallentack, 1424 Salletake, 1457 Sallentacken, 1725 Sallotack, 1732 Sallatagguse m.  A2
Küla on mainitud 1424, mõis eraldati Angerjast 1700, selleks ajaks oli küla ilmselt mõisastatud. Nimi on sisult läbipaistev (salu + taguse), motiiviks on ehk olnud küla ja hiljem mõisa asend Angerja mõisa poolt vaadatuna (vahele jääb mets) või seos Aitsalu külaga. Ajalooline Aitsalu või Aitsa küla (1436 Auxell, 1507 Uxselle, 1524 Ockfel, 1612 Hauckezall, 1871 Aitsallo) asub mõisast u 2 km lõuna pool, XX saj on seda mõisa järgi juba kutsutud Salutaguse külaks. Salutaguse küla kagupiiril asub endine Paatja põlisküla (Viita, Madise ja Vanakubja talu, 1457 Pate, 1524 Patkul, 1871 Pati), mis oli omaette külana veel kirjas 1920. a-tel. 1977 liideti Salutagusega lääneosas paiknev Pargi küla, mis oli kujunenud pärast Teist maailmasõda (külas oli Pargi talu).PP
Bfl: I, 141, 163, 233, 694, 908, II, 290; EVK; Rev 1725/26 Ha: 255; Schmidt 1871; Thor-Helle 1732: 312

Saue viipenimi. Modifitseeritud viibe „kohv“ osutab Sauel tegutsenud Pauligi kohvitehasele, sisaldab s-sõrmendit.
Saue2-leKeilinn Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, mõis, sks Friedrichshof, 1796 Saua M.  A4
1920. a-tel hakkas Saue raudteejaama lähedale Saue mõisa ja Vanamõisa küla maadele tekkima aedlinn. 1960 liideti elamupiirkond Tallinnaga ning kujundati 1973 Tallinna linna Lenini rajoonile allutatud aleviks. Selle piiresse arvati ka Sauevälja küla (endine Saue asundus) koos Saue mõisaga. Linn a-st 1993. Linn on nime saanud Saue mõisalt (algselt sks Klein-Sauss, a-st 1786 Herman Friedririch von Ferseni eesnime järgi Friedrichshof), mis omakorda võttis eestikeelse nime üle Saue külalt (↑Saue1). Vrd Sausti. – MK
BHO: 536–537; ENE: VII, 98; ENE-EE: VIII, 388–389; Joh LCD: 596–597

Sooru-le ~ `SooruLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus rl on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru

Suudla [`suudla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles ka Soodla, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigaste Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Neu-Pigast, 1450 Sotell (küla), 1582 Sotla, 1638 Sodla kyllo, 1722 Dorff Sohdel, Punga Sohdel (talupoeg), 1798 Sotla (karjamõis), 1839 Neu-Pigast, 1909 Soodla m.  B2
Piigaste mõisa alla kuulunud põlise Suudla küla lääneserva, Saverna piirile asutati XVIII saj karjamõis. Sellest sai 1801 iseseisev mõis, mille saksa nimi tuletati Piigaste järgi (Neu-Pigast, st Vastse-Piigaste). Eesti keeles kutsuti mõisat vana külanimega. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus. Osa sellest on 1977 liidetud Tiido küla alla (Tiido oli varem talurühm Suudla külas), osa Saverna küla alla. Suudla ehk ajalooliselt vanemal häälduskujul Soodla nime päritolu pole selge. 1722–1723 on seda kirja pandud ka eesnimena Sohdel, kuid ainult ühel peremehel samas külas, mitte mujal naabruskonnas. Soodla ja Suudla talusid leidub ka mujal Eestis ja vähemalt osa neist näib olevat lähtunud sõltumatult kas siis isikunimest või kohaga seotud sõnast. L. Kettunen on pakkunud seletust *Sooden küla või *Soodelan sõnast soo. See on tõenäoline, sest 1627 on loetletud kõrvuti külasid Sotag (*Sootaga) ja Sodell. 1627 külas Sotag elanud Kollia Peter on ilmselt sama, kes 1638 Kangekahl Peter Suudla küla nimekirjas. Vähem usutav tundub võimalus, et Suudla külanimi oli kirjapanekute algusajaks juba lühenenud muinasaegne isikunimi, nt *Sotavalta. Vrd Jägala, Soodla. – ES
BAL: 664; BHO: 453; EO: 83, 96; LGU: I, 342; Mellin; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 57; RGADA.274.1.174:499, L 492p; Rücker; SK I: 388

Suure-Lähtru [suure-`lähtru] ‹-`Lähtru ~ -sseMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas, mõis, sks Groß-Lechtigall, 1537 Grothe Lechtgall, 1591 Store lechtigall (küla), 1598 Lechtials Wacka, Store Lechtiall by (vakus ja küla), 1687 Stora Lechtigal (mõis), 1798 Gr. Lechtigal, Ledo M.  B1
Mõis arvatakse asutatud olevat XVI saj. 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Lähtru nime sai mõis külalt. Nimi on algselt olnud ilmselt kaheosaline. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Lähtre, on küsimärgiliselt algkujuks pakkunud Lähte-ääre, algusosa vasteks lähe : lähte ’allikas’, mis tõepoolest tuleb ette Põhja-Eesti kohanimedes. Teisal seevastu tuletab ta kohanimede lõpu -ru komponentidest aru, oru, uru, murru, muru, kuru, järv(e), neist levinuim on aru. A. Saareste on oletanud nime lähtekohana küsimärgiliselt lähte oru. Vastavate kirjapanekute puudusel on Lähtru nime kunagise järelosa päritolu raske oletada. XVIII saj on Suure-Lähtrut nimetatud ka Ledo mõisaks. Vrd Väike-Lähtru. – MK
BHO: 295; EAA.1.2.937:70, L 70; EAA.1.2.941:334, L 326; EO: 175, 185–186; Essen, Johansen 1939: 73; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:139, L 136p; Saareste 1924: 13; Thor-Helle 1732: 319
Märkus. Lisatud varasem maining 1537. 2021-12-30T19:05:13.

Suuremõisa1 [suure`mõisa] ‹-`mõisa ~ -ssePhlküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas, mõis, sks Großenhof, 1633 Grossenhof, 1732 Sure m., 1798 Grosenhof, Suure M.  C3
1519. a kirjapanekus nimega hoff tho Poylow ’Pühalepa mõis’, 1560 Poylipe. 1920. a-test Suuremõisa asundus, al 1977 küla. Suuremõisa nime sai saare suurima ja vägevaima mõisana. Ka Pühalepa valda nimetati 1935. a-ni Suuremõisa vallaks, rahvapäraselt Suurevallaks. C. Russwurmi järgi olevat pärimuse kohaselt Suuremõisa asemel seal leidunud allika järgi varem olnud Suur-Hallikaküla ja ka Suuremõisat olevat alguses hüütud Hallika mõisaks.MK
BHO: 91; HK: 28, 234; Ligi 1961: 374; Uuet 2002: 54

Suurpalu [`suurpalu] ‹-`pallu ~ -ssePeeküla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Palu-Põhjaka mõis), 1564 Suriszpallo, 1647 Surepahl (küla), 1796 Surpallo M. (mõis).  C4
Palu mõis (sks Suurepall, pärast 1840 Pallo) rajati XVII saj. Küla nimi XX saj on olnud Palu (u 1900 Палло) kuni a-ni 1977, mil see muudeti Suurpaluks, ilmselt Palu-nimeliste kohtade rohkuse pärast Eestis. Vrd Paluküla. – MK
Bfl: II, 604; BHO: 426; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 68

Taagepera [taagepera] ‹-`perra ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Wagenküll, 1782 Takelbergi (mõis), 1797 Tagaper M. (mõis).  B2
1920. a-test Taagepera asundus, 1970. a-tel asund, al 1977 küla. Nimi on pandud mõisa järgi. 1674 ostis mõisa Otto Stackelberg, kelle suguvõsa kätte jäi see XIX saj alguseni. Suguvõsa nimest on muganenud eestikeelne mõisanimi. Mõisa saksakeelne nimi Wagenküll (1624 Wahokil) tuleneb vanast eesti külanimest. Mõis oli olemas hiljemalt 1600, kuid seekõrval oli ka samanimeline küla (1509 vakusena Wafenkul, 1624 külana Wahokill), mis XVIII saj lõpuks oli kadunud. Mellinil on 1797 mõisa saksakeelne nimi Wagenkül, sellest põhja pool olev Vanamõisa karjamõis on Alt Wagenkül. M. J. Eisen on nime aluseks pidanud sõna vagu : vao, mis muu hulgas võis tähendada küntud maatükki. 1938 nimetati Taagepera vald ümber Vaoküla vallaks, nimi oli kasutusel kuni 1950. Taageperaga on liidetud Põhu (1945).MK
BHO: 633; EAN; Eisen 1929a: 160; EO: 161; KNAB; LUB: (2), III, 701; Mellin; Rev 1624 PL: 89; Uustalu 1968: 745

Tahu`Tahku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Tahuküla = Skåtanäs [skotanä(ä)s, kohalikus pruugis skotanes] ‹-iNoaküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, sks Schottanäs, u 1540 Schothnis, 1565 Schottanes, Schåthanes, Schotthenes, 1627 Skatenäs, 1798 Skottanäs, Tahko M.  C4
Tahu mõis on rajatud XVII saj. 1920. a-test küla. Eestikeelse nime kohta vt ↑Tahkuna. Rootsikeelne liitnimi koosneb murdesõnast skata ’neem, neemik’ selle kohalikul häälduskujul skåta ja üldkeele sõnast näs ’neem’. Skåtanäs on algselt loodusnimi. C. Russwurm märgib, et küla härrastemaja asetseb madalal maaninal („niedrige Landspitze“). Skåtanäs ’neemikuneem’ on sisult liiane, seetõttu võib oletada, et keskaja asukate jaoks oli kohanimi lihtsalt *Skåta, millele ehk võõrpäritolu ametnikud lisasid kirjakeelse sõna -näs. Mainitagu, et Helsingis on samasugust tähendusliiasust: XVII saj Estnäs Skatan (’Vironniemi tipp’) kinnistus XIX saj rootsi keelde kujul Skatudden, kui murdesõna skata oli jäänut kohalikele võõraks. Soome keelde tuli see nimi kujul Katajanokka (esimest korda 1863), kus tundmatust algusosast tehti lihtne hääldusmugand.MB, MK
Johansen 1951: 264–265; Lagman 1964: 47–48, 109–110; Mellin; Russwurm 1855: 121–122; SPK: 142

Teenuse [`teenuse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Tiinuse Kulküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Stenhusen, 1456 Stenhusen, 1536 Steynhuess (küla), 1560 Steinhusen (mõis), 1732 Willingi m., 1798 Tenuce oder Willingi M.  A1
Mõis tekkis ajavahemikus 1536–1560 küla asemele. 1922. a rahvaloenduse materjalides on märgitud külana, 1945 asundusena. Hiljem jagati laiali teiste külade vahel, moodustati uuesti 1977 Altkülast ja Kimaru külast (viimane hõlmas mõisasüdame). Teenuse on muganenud võõrkeelsest nimest Stenhusen. Altküla (1855–1859 Алтъ Кюлля) on Teenuse mõisa juurde XIX saj kujunenud küla, Kimaru (1945 Kimaro) on nime saanud talu järgi. Teenuse edelaotsas olnud talud moodustasid XX saj algupoolel Paisuotsa küla (1811 Paisootsa Mihkel, 1913 Пайзо-Отса).MK
Bfl: I, 1080, 1499; BHO: 566;  EAA.298.2.71, L 3; EAA.1864.2.VI-69:360, L 339p; ENE-EE: IX, 333; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 318

Tohisoo [tohi`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Tohise ~ Tohisu Hagpaik Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Tois, 1241 Tois (küla), 1298 Thoyz, 1732 Tohhise m.  A2
Tohisoo mõis rajati XVII saj keskel. Toisi-nimelist aadlisuguvõsa on mainitud a-st 1298. Küla asus Keila jõe idakaldal mõisast põhjas, a-ks 1844 oli ta kadunud ning tekkis uuesti asundusena 1920. a-tel. Hiljem on asunduse põhjaosa liidetud Kohila aleviga, lõunaosa moodustab ↑Pukamäe küla. Nime järelosaks on A. W. Hupeli järgi kujunenud -soo, ent rahvasuus on ka -se, mis viitab ne-liitele. Sel juhul oleks loogilisem nime siduda sõnaga tohine ’kasetohust tehtud’, tohik (kasetohik). Tohisoo nime all on tuntud ka Kohilast loodes paiknevat Saku küla, mis kuulus Tohisoo mõisale (↑Vilivere).PP
EO: 195; Joh LCD: 621–622; LCD: 41v; Thor-Helle 1732: 312; Wd

Tolli-leKul, Märküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Pargenthal, 1732 Tolli m, 1798 Tolli M. (mõis).  A1
Mõisa kohta on teateid a-st 1531. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Tolli asundus, mis 1977 liideti Tolli külaga; Tolli mõisasüda on tänapäeval Urevere piires. Küla on saanud nime mõisalt, mille eestikeelne nimi on tulenenud omanikuperekonnalt Toll, kelle valduses oli mõis XVII saj. Tolli mõisa asemel olnud küla algne eestikeelne nimi on säilinud mõisa saksakeelses nimes Pargenthal (1456 küla Parientall, 1531 mõis Parital) ja sisaldab sõnu parg ’kõrkjatega segi kasvanud rohi’ või pari ’padrik, võsane soomets, raba ja suurt metsa ühendav siirdesoo ala’. Tolli mõis jäi Kullamaa khk poolele, selle juurde kuuluvad külad olid Märjamaa khk-s. Tolli vana küla nimi on olnud Übina (1456 Ubbenal, 1536 Ubynel, 1726 Ublina, 1782 Ibbina). Osa Tolli külast (Ketu, XVI saj I poolel Kette Caupi, 1591 Ketto), mis oli halduspiiriga eraldatud, liideti 1977 Ureverega. Tolliga on 1977 liidetud ↑Kuuda. Vrd Parila, Urevere. – MK
Bfl: I, 229, 1080; BHO: 431; EAA.1864.2.IV-8:286, L 280p; EM: 84; EVK; Ligi 1961: 366; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 85; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:265; SK I: 280; Stackelberg 1928: 185; Thor-Helle 1732: 318

Torgu`Torku ~ -sseJämpaik (küla) Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas, mõis, sks Torkenhof, ? 1390 Amt Tork, 1592 Torcke, 1617 Torcke (vakus), 1798 Torke M. (mõis).  B3
Balti kohaleksikon (BHO) oletab, et Torgu oli XIV saj piiskopliku ametkonna keskus. 1853 anti mõis üle õigeusu kirikule ja maa jaotati talupoegadele, mõisakoht kadus. XX saj I poolel oli tuntud eeskätt vallanimena. 1977 moodustati Torgu küla ametlikult Iide külast ja osast Mõisakülast, kuid 1997 vanad nimed taastati. Praegu on Torgu nime all tuntud endine mõisakoht Laadla küla piires, Torgu õigeusu kirik ja kalmistu jäävad Iide küla piiresse, Liivaotsa. Nime on peetud isikunimeks, mis on mugand mehenimedest Thorkil, Thorkillus või ka Theoderich. Ka Läänemaal on olnud kaks Torgu küla, Paadrema mõisa järgi (1654 Torck, ↑Kiska) ja Vana-Vigala mõisa järgi (1726 talupoeg Torgo Jahn, praegu Kojastu piires).MK
BHO: 603; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67; SK I: 438

Tori1-sseToralevik Pärnu maakonnas Tori vallas, mõis, sks Torgel, 1528 Turgila, 1560 Turgel (mõis), 1797 Torri M., 1923 Tori (asundus ja kirikuasundus).  A1
XVI saj oli Tori mõis Pärnu ordukomtuuri peamõis, hiljem erakätes, siis kroonumõis, mis 1854 läks Liivimaa rüütelkonnale rendile hobusekasvatuse sisseseadmiseks. 1930. a-tel hobusekasvatuse suunaga riigimõis. Alevik hakkas kujunema XIX saj lõpus, kuid kandis kuni a-ni 1977 Tõia küla nime (taluna 1720 Toya Andres, külana 1855–1859 Тоя, u 1866 Теіакюля). Aleviku moodustamisel liideti sellega Tõia asund. Tori nime lähtekohaks on isikunimi, vrd Thore Sunde XVI saj Eestis ja soome Tori, Thorijo, Torria, Torrio jne. L. Kettunen tunneb Pärnu-Jaagupist Tõija Mardi talu, praegu Tõia nime all (↑Libatse). See nimi tuleneb samuti isikunimest, vrd mehenimesid Teije, Teye, Teio, Theye, Theyo, Thei. Tori alevikuga on liidetud väiksem osa Kose külast (↑Oore).MK
BHO: 602–603;  EAA.298.2.71, L 8; EAA.567.3.160:119, L 116; EAN; ENE-EE: IX, 482; EO: 48; KNAB; Mellin; Pärnumaa 1930: 435, 549; Stoebke 1964: 69; Tiik 1976a: 417; Vene TK 126

Triigi2`Triiki ~ -sseVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Ottenküll, 1501 Ottenkul, 1586 Otteküll, 1725–1726 Ottenküll, 1732 Triki m.  A2
XVI saj esines ainult mõis, kuigi nime järgi otsustades võis siin varem olla küla. 1725–1726 oli siiski nii mõis kui ka küla. 1920. a-tel asundus, mille kõrvale 1970. a-teks tekkis mõisasüdamest asund. 1977 ühendati mõlemad külaks. Triigi eestikeelne nimi on tulnud XVII saj mõisaomanike Strykide järgi. Saksakeelses mõisanimes Ottenküll võiks peituda varasem eestikeelne nimi *Oteküla ’karuküla, otiküla’, vrd (karu)ott. Triigiga liideti 1977 Karutiigi, endine Triigi mõisa popsiküla.MJ
BHO: 413; Eisen 1924a: 70; Hupel 1774–1782: III, 493; Rev 1586: 37; Rev 1725/26 Vi: 257; Thor-Helle 1732: 316

Tuhala-sseKosküla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Toal, 1241 Tohal, 1468 Toall (mõis), 1796 Toal, Tuhhala M. (mõis).  B1
Tuhala mõis on nime saanud seal asunud põliskülalt, mis oli XV saj keskpaigaks kadunud. Mõis kuulus XVII saj lõpust XIX saj lõpuni Mellinitele, sealt on pärit ka krahv Ludwig August Mellin, „Liivimaa atlase“ koostaja. 1920. a-te maareformiga loodi mõisa maadele Tuhala asundus, küla 1977. a-st. L. Kettunen pakub nime lähtekohaks tuhk : tuha, tuhane (võib-olla Tuha küla ~ Tuhala), kõrvutab ka sõnaga tuhar : tuhara ja soome perekonnanimega Tuhkanen. Huvitav paralleel võiks olla veel muistne eesti isikunimi Tuyhewalde, nimelõpp -valla on lühenenud la-lõpuks mitmes nimes (nt ↑Jägala).TL
Bfl: I, 275; EO: 83; Joh LCD: 621; KNAB; Mellin; Stoebke 1964: 71
Märkus. Täiendatud etümoloogiat. 2019-08-26T00:08:21.

TumalaTumala ~ -ssePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas, mõis, sks Thomel, 1453 Hans van Thomall is tho Ricke eyn bur, 1645 Thomall, 1798 Tum̄ala M.  B2
1495 läänistas ordumeister Tumala, Ariste, Saikla, Rahula ja Ridala külast maid Heinrich Scholmannile. XVI saj keskel tekkis läänistusest Tumala mõis, mida 1647 veelgi laiendati. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimele on L. Kettunen esitanud võrdluseks tumama ’peksma, nüpeldama, kolkima’ ja rekonstruktsiooni *Toomala isikunimest Toomas. Mõeldav on, et rahvas on nime korduvalt ümber mõtestanud, võttes aluseks puunimetuse toom : toome või isikunime Toomas.MK
BHO: 593; EO: 91; KNAB; SK I: 443

Tõlliste-sseSanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Teilitz, 1582 Tyliczakul, 1625, 1628 Theilitz, 1638 Teylitz, Teilitz, 1782 Teilitz, Tölliste mois, 1900 Teilitz, Telliste m.  A1
Keskajal kuulus küla Laatrega kokku ja mõlemad olid Kärkna kloostri all. Iseseisvaks mõisaks sai 1663, kui eraldati Laatrest. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külanime esmane Poola-aegne üleskirjutus kajastab nime tegelikku hääldust õ-ga, nii nagu seda tunneme ka tänapäeval. Hilisemad kujud on saksa keelest mõjutatud, isegi XX saj eestikeelne Telliste. Nimes esinev järelliide -ste viitab inimeste rühmale (lõunaeesti keeles *tõllitsõ) ja nime aluseks on arvatavasti isikunimi Tõll. Tõlliste omaette piirkonnad on Piiriotsa (Piiri karjamõisa ümbrus keskusest kirdes) ja Uru (talurühm), küla piires on endine Hoovi karjamõis (sks Owi). Tõllistega on 1977 liidetud Kuski küla (1970), samuti hiljem Liivaküla (1922 Liiva). Vrd Tõlija, Tõlli1. – MF
Bfl: II, 69; BHO: 587–588; Hupel 1774–1782: III, 291; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 164; Rev 1638 I: 14, 164; Valgamaa 1932: 446

Ubasalu1 [ubasalu] ‹-`sallu ~ -sseKulküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas (Liivi mõis), 1389 Hopeselle (küla Liivi mõisa all), 1798 Ubbasallo M. (mõis), 1923 Ubasalu (asundus).  C1
XIV saj mainitud küladest Hopeselle ja Parmele moodustati hiljem Liivi mõisa Ubasalu karjamõis. Liivi mõisa poolitamisel 1694–1706 sai Ubasalu iseseisvaks mõisaks (sks Neu-Parmel, st ’uus Liivi mõis’), kuid oli XVIII saj keskpaigast alates enamasti Liiviga samade omanike käes. 1910 ostis mõisa Doni Põllumajanduspank ja ta muutus poolmõisaks. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Ubasalu lõunaosa on Ohmukse (1693 Ohunxe Jurri, 1726 Ohungs, 1798 Ochmus, u 1900 Охмуксе), mis oli veel 1920. a-tel omaette küla. Ubasaluga on 1977 liidetud ↑Marimetsa küla. Vrd Ubasalu2. – MK
Bfl: I, 74; BHO: 432; EAA.1243.2.1:26, L 48; EAA kinnistud; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 82; ÜAN

Ulvi2-leVNgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas, mõis, sks Oehrten, 1732 Ulwi m (mõis).  A4
1920. a-test asundus, al 1977 küla. Eestikeelne nimi pärineb XVI saj omanikult Hinrich Wulffilt, ka saksakeelne mõisanimi Oehrten (1489 Orten) on antud omanikusuguvõsa Ortheni või Örteni järgi. Vrd Ulvi1. – MK
Joh LCD: 448; Ligi 1961: 341; Thor-Helle 1732: 314

Umbru [`umbru] ‹`Umbru ~ -sse›, kohalikus pruugis `Umru ~ `Uhmru Juupaik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis (Järlepa mõis), ? 1389 Vmers, 1586 Ommer ~ Ömmer (küla), 1637 Hoemre (küla), 1725 Ummern (mõis), 1732 Ummere m.  B2
Umbru mõis eraldati Angerjast 1662, al 1880 oli Järlepa mõisaga samades kätes. 1920. a-tel tekkis Umbru (Umru) asundus, mis 1977 jagati Jaluse ja Järlepa küla vahel. Nimi võib pärineda isikunimest. Vrd Ummaru. – PP
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 75; EAA kinnistud; Johansen 1932: 35; Paucker 1847–1849: I, 23; Rev 1725/26 Ha: 288; Thor-Helle 1732: 311

Ungru [`ungru] ‹-sseRidpaik (küla) Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Linden, 1732 Ungri m. (mõis), 1798 Ungri M., 1923 Ungru (asundus).  C4
Ungru mõis oli algselt osa Kiltsi mõisast, millest eraldati 1523. 1920. a-test Ungru asundus (vallakirjades Mõisa asundus), mis pärast Teist maailmasõda kadus Nõukogude sõjaväebaasi rajamisel. Ungru ala paikneb praegu Kiltsi ja Rohuküla piiril. Mõis kuulus korduvalt Ungern-Sternbergidele, kelle perekonnanimest on tekkinud eestikeelne mõisanimi. Saksakeelset mõisanime Linden on esmalt mainitud 1524. Esimese omaniku Gorris Herkelli järgi on mõisa saksa nimi olnud ka Herkuleshof.MK
BHO: 310; EM: 88; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Ligi 1961: 370; Mellin

Uuemõisa1 [uue`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseRidalevik Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas, mõis, sks Neuenhof, 1539 Nienhaue (mõis), 1732 Uemois, 1798 Ue M., 1923 Uuemõisa (asundus); erts Nihove.  C4
Mõis kuulus algselt Saare-Lääne piiskopkonnale, 1628–1691 Haapsalu krahvkonda. 1920. a-test asundus, al 1977 alevik.MK
BHO: 381; Johansen 1951: 261; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 320

Uugla [`uugla] ‹-sseLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, 1323 Udenkule (küla), 1421 Udenkul (mõis), 1798 Udenkül, Ugla M..  A4
XIV saj kuulus küla Joannes de Udenkullile. Mõis XV saj-st. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Saksakeelne nimi on säilitanud vana omastava vormi sõnast uus. Eesti keeles on nimi lühenenud, küla on andnud järjendi -gla.MK
Bfl: I, 137; BHO: 625; Johansen 1932: 39; LUB: II, 686; Mellin

Uulika-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke-leVõnpaik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408

Vaemla [`vaemla] ‹-sseKäiküla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Waimel, 1453 Peter Somelepis tho Vaymonen, 1565 Waymäll, 1609 Waimell Wackan (vakus), 1688 Waimel (mõis), 1732 Waimle m, Waimel, 1782 Waima- oder Waimla mois, 1826 Waima-M.  B3
Vaemla mõisa kohta on teateid a-st 1598. 1920. a-test Vaemla asundus, al 1977 küla. Nime tähendussisu on ebaselge, võrrelda võiks sõnaga vaim, mis murretes tähendab muu kõrval pisikest olendit või eset. Vrd Vaimastvere. – MK
EM: 84; HK: 270; Thor-Helle 1732: 321; VMS; ÜAN

Vahakõnnu [vahakõnnu] ‹-`kõndu ~ -sseRapküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas, mõis, sks Wahhakant, 1412 Wagenkande, 1555 Wahakande, Wahkand, 1732 Wahhakanto m.  A1
XV saj mainitud külana, XVII saj I poolel tekkis samasse mõis (1690 Altenguth, 1744 Altguth ’vana mõis’), küla seejärel enam ei mainitud. 1920. a-test asundus, hiljem küla. Nime algusosa võib tuleneda sõnast vahe (vrd Ahekõnnu, Isakõnnu) või vaha ’suur kivi’ (vrd Vahakulmu, Vahastu), järelosa kõnd : kõnnu tähistab kas kõrget kuiva maad või kehva, kidura taimestikuga maad. 1977 liideti Vahakõnnuga ↑Vaharu küla. Vahakõnnu piiresse läänes jääb ka endine Järvakandi mõisale kuulunud Mailukse küla (algselt talud 1725 Maliko Ado, 1732 Mallicks Ado), mis pärast Teist maailmasõda on liidetud Vahakõnnuga.PP
Bfl: I, 111, 1429; EMS: IV (17), 256, 264; Joh LCD: 556–557; Rev 1725/26 Ha: 280; Rev 1732; Thor-Helle 1732: 313

Vahi1-leTMralevik Tartu maakonnas Tartu vallas, poolmõis (Raadi mõis), sks Franzenshütte, 1909 Wahhi m(ois).  C1
1920. a-te alguses rajati poolmõisa maadele asundus. Sai tõsiselt kannatada Teises maailmasõjas ja taastati 1950.–1960. a-tel Vahi asundina. Muudeti külaks 1977, alevikuks 2011. Kohanimi seostub sõnaga vaht : vahi ’valvur’, mis on esinenud lisanimena, vrd ka põlluvaht, metsavaht. Poolmõisa saksa nimi seostub ehk mingil moel Saksamaal Franz Mayri 1837 rajatud rauasulatusvabrikuga. Praeguse aleviku piiridesse jääb Müta mõis (u 1900 Мютта) ja ↑Tila karjamõisa keskus.EE
BHO: 85; EM: 98, 137; Kirt 1988: 59; PTK I: 261–262; Uuet 2002: 264; Vene TK 42

Vana-Antsla [vana-`antsla] ‹-`Antsla ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ka Vana`mõisa-lõ, -n~ `Ants`mõisa Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Alt-Anzen, 1405 Antzen, 1582 Ancen, 1716 Wanna Moisa Wallast, 1717 AntziMoisede, 1782 Ansmois, Antso, Andsena, 1798 Wanna Antso M., 1909 Wana Antsmöisa.  C1
Mõis oli Uexkülli suguvõsa valduses al 1376. Siin paiknes keskaegne vasallilinnus, mille kaitsmist Liivi sõjas 1558 on kajastatud paljudes allikates. XVII saj lõpu poole eraldati Vastse-Antsla mõis, mille vastandusena hakkas kujunema Vana-Antsla (Vanamõisa) nimi. Raudteejaama kaudu andsid mõisad nime Antsla linnale, palju varem oli kujunenud Urvaste kihelkonna saksakeelne nimi Anzen. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Vana-Antsla (vallakirjades ka Vana-Antsmõisa) asundus. 1970. a-tel oli asula kirjas Kobela asundina, al 1977 Vana-Antsla alevik. Nime päritolu vaagides on huvitav Vana-Antsla valla talupoegade hüüdnimi hants´mamehed. L. Kettunen on pakkunud, et *Antsna võikski olla algupärane kohanimi. Kuigi ka la-lõpulise nime algupära pole välistatud, tuleb tunnistada, et kirjalikesse allikatesse ilmub Antsla nimi alles XX saj. Saksakeelse nime -en näib olevat daativi käändelõpp ja Antsmõisa variantides pole samuti la-liidet. Mõisanime pärinemine ristiusu isikunimest Ants pole usutav, see pidanuks varajases alamsaksakeelses pruugis olema kujul *Hans-. Urvastes eriti sage talupoja nimi An´t´s´ : Andsi ei pruugi olla Hansu mugandus, nagu Ants : Andsu. Pigem on see Johannese muude muganduste sekka imbunud vanem nimi, mille taga võib oletada muinasgermaani nime Ans(h)elm, vrd vastav soome nimi Anssi. Eesti keeles on sageli ns muutunud nts-ks. Ans(h)elmist pärinev Ants võikski olla Antsla kohanime aluseks.ES
BAL: 649; BHO: 21; EAA.1270.2.1:119, L 166p; EO: 87; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); Hupel 1774–1782: III, 658; LGU: I, 162; Mellin; PA I: 84; Saar 2008: 147

Vana-Koiola [vana-`koiola] ‹-sse›, kohalikus pruugis`Vanna-`KoiolahePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Alt-Koiküll-Kirrumpäh, 1627 Koykuell, 1638 Koygull Moysa, 1782 Koiala mois, Koiela mois, 1798 Wanna Kojola M.  A2
Kirumpää lossi piirkonnas oli see 1627 neljast mõisast suurim, kuid mitte vanim. 1638. a revisjon teatab, et mõis rajati „veidi enne viimast vallutust“ (u 1620?) ja selle maad asustati u 10 aasta eest jälle talupoegadega. Tegemist on Koiola küla tühjaks jäänud lõunaossa rajatud mõisaga, mis sai oma nime külalt. Veel 1757. a Põlva personaalraamat pealkirjastas sellele mõisale allutatud külasid üksnes Kirjenpah nimega. Koiola nimi muutus aktuaalseks Väimela mõisa eraldamisel ja osadeks jagamisel XVIII saj keskpaigas. Vana- lisandus mõisanimele, kui XVIII saj lõpukümnendil eraldati Vastse-Koiola mõis ja sellest omakorda 1806 Vardja (Aleksandri, Pragi) mõis. Koiola küla kogu talumaa jäi viimase territooriumile, Vana-Koiola mõisale jäid allutatuks Põlva khk põhjaosa suured külad. Mõisa järgi oli seal kuni 1938. a-ni Koiola vald, mille vallamaja asus Mammastes. Mõisamaale 1920. a-tel tekkinud Vana-Koiola asundus muudeti 1977 külaks. Koiola nime lõpuosis -la võiks olla lühenenud sõnast küla, vrd 1627 Koykuell ja Koykul Jerw, 1638 Koygull ja Kaugala Jerw, u 1685 Koykelle Kylla. la-lõpuline nimi oleks pigem arenenud kujuks *Kojola, siin aga on ilmne lühenemisest tingitud tugevnemine: *KojoküläKoiola. Algusosis võiks olla muinasaegne isikunimi, vrd soome perekonnanimed Kojo, Kojola ja Kojonen. Vrd Koigi, Koikküla, Pragi. – ES
BHO: 242; EAA.3147.1.172:8, L 3p; EAA.308.6.332:4, L 3p; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56, 58; Rev 1638 I: 129, 136–137; Sukunimet 1992: 211

Vanamõisa6 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Altenhof, 1241 Katenshapæ, 1577 Kassiseppe, 1660 Oldenhoff, u 1700 Kattsaba oder Altenhoff, 1732 Wanna, Kattisawwa m.  A3
Taani hindamisraamatus on nimetatud *Katisaba ehk *Kassisaba küla (Katenshapæ ‹ *Katenszapa, katt : kati ’kass’ + saba). 1597 on nimetatud Karula mõisnikule kuuluvat väikest mõisat, 1637 aga *Ohuküla talupoega Kattisab Peter. Vahepeal hävinud mõis ehitati uuesti üles, eraldati Karula mõisast 1660 ning sai endise mõisa kohale rajamise järgi Vanamõisa nime (Oldenhoff), ent *Katisaba nimi esines ajuti veel XVIII saj lõpul, nt 1782 Kattisabba. 1920. a-tel rajati mõisa maadele Vanamõisa asundus, al 1977 küla. 1977 liideti Vanamõisaga Mõisavälja küla ning osa Arukülast. Viimane oli varem Aru karjamõis (sks Arro). Mõisast kirdes asunud Vanaküla (sks Wannakülla) oli samuti karjamõis ja sai hiljem Vanamõisa asunduse osaks. Kuni XIX saj keskpaigani oli Vanaküla maadel *Ohuküla (1241 Høckæ, 1844 Ohhokül), mille maad mõisastati ning talud viidi üle endise Võle mõisa maadele, Võle mõis aga liideti 1844 Vanamõisaga. Vrd Lihulõpe, Võle. – MA
EM: 66; EO: 262; Joh LCD: 415–416; Joonuks 1969: 34; KN

Vanamõisa12 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Leebiku mõis), 1668 Altdorff, 1797 Althof, Wanna M.  A2
Nime saanud Leebiku mõisa kõrvalmõisa järgi. Külanimena kehtestati 1977, moodustades selle Mäekülast (1932) ja ↑Raudsepani külast. 1930. a-tel nimetatud Vana-Leebikuks (1936) või Vanakülaks (1939).MK
BHO: 14; EVK; KNAB; Mellin; Stryk 1877: 356

Vana-Nursi-`Nurssi ~ -sse›, rahvakeeles ka Vis`nevski Rõuküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Nursie, 1588 Nurssy (veski), 1627 Nursi Kuella, Nursi (veski), 1638 Nursi Kywi, Nursy Hinn, 1684 Nursch Hoffe, 1782 Alt Nursie, 1909 Wanna Nursi m.  C2
Tänapäeva külapiiridega on Vana-Nursi mõisakompleks, kus enne Teist maailmasõda paiknes Eesti kaitseväe väeosa, ja ajalooline Vana-Nursi küla sattunud Lompka küla alla, aga Vana-Nursi nime kannab ametlikult 1950.–1960. a-tel sellest läänes tekkinud Višnevski sõjaväemetskonna asula (kuni 1977 Vana-Nursi asund). XVI saj on mainitud Nursi veskit Rõuge mõisa alal, XVII saj algupoolel lisaks veskile ka samanimelist küla. 1668 eraldati Nursi Rõugest iseseisvaks mõisaks. 1765 jagunes mõis Vana- ja Vastse-Nursiks (↑Nursi). Nursi nime päritolu on tundmatu. L. Kettunen on pakkunud, et see võiks tulla sõnast nuri : nurja, kuid oletanud ka *Nurmsi tüüpi nime lühenemist, st lähtumist sõnast nurm. Pole teada, kas algne on veski või sellest lõunas paiknenud küla nimi. Möldrite lisanimedele toetudes võiks esmaseks pidada veski nime. Nii võiks oletada veskinimede juures vahel esineva heliassotsiatsiooni kasutamist: nurss : nursi kui nurruv heli. Ka inimese lisanimi Nurss nurisemise (võrupäraselt nurrama) alusel oleks mõeldav. Vrd Nursi, Nurste. – ES
BAL: 697; EAA.308.6.316:45, L 39p; EM: 106; EO: 201; Hupel 1774–1782: III, 287; PA I: 40; Rev 1624/27 DL: 91, 92; Rev 1638 I: 196, 199

Vao2-sse›, kohalikus pruugis Vau VMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Wack, 1286 Johannes, Henricus und Jordanus de Wakkede (isikunimed), 1325 Hennekinus de Wakka (isikunimi), 1442 Wacke (mõis ja küla), 1586 Wacka, 1732 ee Wao m., sks Wack, 1782 Wao mois, 1883 Wau.  C2
1286 läänistas kuningas Erik Menved Wakkede vendadele (hiljem Wacke perekond) kogukäeõiguse alusel nende isa valduse. Suguvõsal oli teisigi valdusi Virumaal. Vao püsis nende käes ilmselt XV saj lõpuni, arvatavalt suguvõsa hääbumiseni. A. Tuulse arvab, et vasallilinnus on ehitatud 1375, samal ajal kui Väike-Maarja kirik, hiljem on seda küll restaureeritud. Küla asus mõisast põhjas. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Vao asundus, selle kõrvale 1970. a-teks asund. 1977 liideti asund ja asundus külaga. On arvatud, et Vao sai nime omanike järgi, ent tõenäoliselt on asi vastupidi. Nimi pärineb sõnast vakk : vaku või vaka (viimane tundub olevat varasemates nimekujudes) tähenduses ’maa-ala, maamõõduühik’. Vaoga liideti 1977 Veski küla (endine Moonaküla) ja osa Mõisamaa külast (↑Ebavere). Vao põhjaosas asus varem Imakaevu küla (1796 Im̄akaew).MJ
BHO: 632; Grenzstein 1882–1883; Hupel 1774–1782: III, 493; Johansen 1932: 5; LUB: II, 713; Rev 1586: 37; Saks 1974: 184–185; Thor-Helle 1732: 316

Varbla2 [`varbla] ‹`Varbla ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vana-Varbla mõis), 1426 Warpell (mõis), 1732 Warbla m, 1798 Warbla M.  A1
Varbla külaks nimetati 1920. a-tel tekkinud Vana-Varbla asundus 1939. a paiku, külas asus varem Vana-Varbla mõis (sks Alt-Werpel). Varbla mõis, mille kohta on teateid a-st 1426, jagati Vana- ja Uue-Varblaks 1799, viimane asus praeguse Aruküla alal. Vrd Varbla1. – MK
BHO: 665; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Mellin

Vardi`Varti ~ -sse ~ -lePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Schwarzhof, 1583 Wardei Moiza, 1909 Schwarzhof, Wardi m.  B2
1920. a-tel Vardi asundus, al 1977 küla. Mõisa omanik on olnud XVI saj Joann Szwarcs, kelle nimest pärineb eestikeelne mõisanimi. Vardi idapoolne osa kannab Ridaküla nime. Vardiga on 1977 liidetud Koigu (1482 Koicke, 1584 Koika, 1798 Koigo, 1839 Koigoküll), ↑Rabina ja Tagamõtsa küla (1970 Tagametsa, taluna 1724 Tagga Metze Andres). Koigu tihedam piirkond kagus on Rahetsema (1724 Rahetzema Lohman).MK
EAA.567.3.113:20, L 19p; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 161, 170; Rücker

Verioramõisa [veriora`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Paulenhof, 1627 Wirriora, 1630 Weriora kylla, 1682 Weryura, 1686 Weriorrakulla, 1798 Paulenhof, Werriora M.  C2
Küla pole veel mainitud XVI saj lõpus. XVII saj II poolel oli siin juba neli talu poolemeestega. Mõis tekkis algselt Räpina mõisa karjamõisana XVIII saj lõpus, küla maad mõisastati. Omaette mõisana pidamine päranduse jagamise tulemusel algas 1800. Veriorast sai 1828 rüütlimõis, 1833 pantis üks Löwenwoldede järglane selle Gustav v. Rothile, kelle suguvõsa kätte jäi Veriora mõis lõpuni. 1920 jagati mõisa maad asundustaludeks, tekkis Veriora asundus. 1977 liideti asundus Vändramaa (↑Vändra) külaga, 1998 sai see taas omaette külaks. Veriora nimi on saadud ojanimest Veriora, mille kaldale esialgne küla tekkis. Oja tänapäevane nimi on Verioja. Hääbunud maastikusõna ora (läänepoolses Lõuna-Eestis ura) tähendus ongi ’oja’. Nime algusosa päritolu pole päris selge. Võimalik, et ojanimes on sõna veri kasutatud punakaspruuni soovee pärast, sest oja voolab välja suurest Meenikunnu soost. Kuid on ka võimalik, et nimes on kadunud maastikusõna *veeri, mis on tähendanud lehtpuumetsa või alepõllunduseks sobivat maad. Sel juhul on toimunud esisilbi e lühenemine, mis on kirjapiltide järgi otsustades täiesti võimalik. Millest on saadud Veriora mõisa saksakeelne nimi Paulenhof, pole teada. XVIII saj lõpul anti samasugune eesnimest tehtud nimi ka Toolamaale (Carolenslust), kuid seal ei jäänud see käibele. Verioramõisa läänepoolne ots kannab Kannukülä nime. ¤ Rootsi sõa aigo lüüde Veriora mõisa kotsel veneläste ja rootslastõ vaihõl suur lahing. Lahingoh sai vääga pallö rootslasi surma, nii et tuu väikene ojakõnõ, mis Veriora mõisa alt möödä juusk, oll verest punanõ ja tuud oia kutsutas Veriojas. Tuu org, kos Veriora mõisa om, oll tapõtuise täüs ja veri nirise säält orost ojja. Tuud orgo kutsutas Veriorg ja kui sinnä orgo mõisa ehiteti, sis nakate tuud mõisat oro nime perrä kutsma, Verioro mõisa ehk Veriora mõisa ja mõisa perrä om ka valla nimi. (1940) Vrd Verilaske. – ES
BHO: 436; EAA.308.2.104; EAA.1269.1.796:180, L 456; KM: ERA II 271, 454 (2) – 1940; KNAB; PTK I: 272; PTK II: 83–84; Rev 1624/27 DL: 72; Roslavlev 1975: 7, 26, 46; Stryk 1877: 260–261

Vidrike-sse ~ -leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, 1764 sks Friedrichshof, 1826, 1900 Widriko m.  A2
Vidrike mõisa maad eraldati Pilkuse mõisast, kui osa maadest anti pärast 1714. a Johann Friedrich Bellingshauseni kasutusse. 1764 müüdi tekkinud mõis edasi. Selleks ajaks oli Bellingshauseni teisest eesnimest kujunenud mõisanimi, mis mugandati eesti keeles suupäraseks kohanimeks. 1920. a-tel kujunes mõisa maadele asundus, 1939. a paiku muutus see külaks. ke-liide tuli nime lõppu ilmselt teiste nimede eeskujul, vrd Käärike (↑Kääriku) ja Lutike. Vidrikega liideti 1977 osa Oriku külast, täpsemalt Kandsu talurühm. Vidrike lääneosa on Säre, endine karjamõis (sks Serre).MF
BAL: 140; BHO: 87; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Stryk 1877: 116; Uustalu 1972: 281

Viti-leKeiküla Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Wittenpöwel, 1796 Witti M.  C3
1515 on alalt nimetatud Pääla ehk Päävla nimega kohta (Pewelis), 1517 vakust (Pewel), 1569 küla (Pefele). 1630 sai Hermann Witte donatsiooni 6 adramaale Aiba (Aipa) ja Pääla (Pefel) külas, millest hiljem tekkiski Viti mõis (Wittenpöwel). Seekõrval olid Viti mõisast põhja pool Rootsi aja lõpul veel Pääla ehk *Vääna-Pääla mõis (Taubenpöwel, 1798 ka Fänapöwel) ja Otsa mõis (Schotens Pöwel). Viimane kadus XVIII saj-ks, ent Pääla muutus Viti mõisa kõrvalmõisaks. Lisanimena esineb Viti 1698 (Witti Thoma, Witti Thomas). Viti küla moodustati 1977 põhiliselt varasema Vitikindluse (1922 Viti kindluse) maal, hõlmates ka Viti mõisa südame. Selle kõrval oli Vitimõisa (Viti-Mõisaküla), mis liideti 1977 Vääna-Jõesuu külaga. Eestikeelne nimi Viti on pärit mõisa omaniku nimest Witte.MK
BHO: 679; EAA.1.2.943:973, 974, L 1113p, 1114p;  EAA.1.2.C-II-4;  EAA.3724.4.360, L 1; Essen, Johansen 1939: 9; Joh LCD: 602; KNAB; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:15; Thor-Helle 1732: 311; Uuet 2002: 86
Märkus. Lisatud Pääla varasem maining 1515. 2021-12-30T16:36:43.

Voka1`Vokka ~ -sseJõhalevik Ida-Viru maakonnas Toila vallas, mõis, sks Chudleigh, Fockenhof (kuni 1781), 1732 Wokka m.  C2
XVI saj rajati Kollota külla (samastatud 1586. a kirjapanekuga Kelle) mõis (sks Fokenhof). Mõisa omanik Rootsi ajal oli Johann Fock, kelle perekonnanimest tuli mõisa hilisem eestikeelne nimi; alguses olevat mõisat küla järgi hüütud (nt 1726 Kollota mõis). 1781 ostis mõisa inglane Elisabeth Chudleigh, kes andis mõisale hilisema saksakeelse nime. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale Voka asundus, 1970. a-tel oli Voka postijaama juurde tekkinud Voka asund, mõlemad liideti 1977 Voka alevikuks.MK
BHO: 50; ENE-EE: X, 477; KNAB; Rev 1586: 145, 201; Rev 1725/26 Vi: 169

Voltveti [`voltveti] ‹-`vetti ~ -sseSaapaik Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Tignitz, 1797 Wolwelti M.  A1
Varasema Liivi sõja käigus põletatud eesti küla (1560 Ticonas) asemele rajatud mõisast on teateid 1563 (Tignitz). Mõisa eestikeelne nimi pärineb omanikunimest Wolffeldt, sellele perekonnale kuulus mõis 1631–1737. Saksakeelne Tignitz tuleneb eesti külanimest. Mõisa maadele rajati 1920. a-tel Voltveti asundus, hilisem Asuvere küla ja praegune Tihemetsa alevik. Vrd Tihemetsa. – MK
BHO: 594–595; ENE-EE: IX, 416

Voore3-leKeipaik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, mõis, sks Forby, 1569 Foor (mõis), 1796 Forbi, Wori M. (mõis), 1913 Форби.  C1
Mõisa nimi sai XX saj algul asundusele, 1977 liideti Koppelmaa külaga. Nime päritolu on ebaselge. Kui lähtuda eesti keelest, siis oleks nime aluseks voor : voore. Võimalik oleks lähtuda ka rootsi keelest, siis oleksid kirjapanekute põhjal võimalikud nime tõlgendused ’eesküla’ või ’lammasküla’.MK
BHO: 85; KNAB; Mellin

Võru viipenimi. Kohanime tõlge, viibe „(käe)võru“.
Võru`Võrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Võro-lõ ~ `VõrroPlv, Rõulinn Võru maakonnas, 1538 Forro, Farro (oja), 1582 Ferow (mõis), 1590 Weremoisa, 1627 Wohramoysa, Wohro Kywi (mõis, veski), 1638 Wærra Moysa, 1757 Wörro M; sks Werro.  C1
Linn asutati 1784 Võru mõisa asemele, see kavandati maakonnalinnaks uuele, 1783 loodud maakonnale. Linna sisse jäänud, seejärel uude kohta viidud Võru mõisast on nimelisi teateid XVI saj lõpust, kuid tõenäoliselt on sama kohta mainitud juba 1534 kui mõisa Feinell vana aset. Võru kohanimi pärineb ojalt, mida tänapäeval tuntakse kui Koreli oja. Oja nime päritolu pole päris selge, kuid kõige tõenäolisemalt on tegemist vetenimede mitte väga haruldase elemendiga võro ~ viro. Viroojasid, Virosildu ja -lompe (ka Viru-algulisel kujul) leidub mujalgi Kagu-Eestis. Sõna viru säilinud tähendust ’keeris’ ja ilmselt samast sõnaperest lähtunud tuletist võreng, võrendik orientiiriks võttes on E. Ernits oletanud järgnevat tähendusarengut: ’heli tekkimine-tekitamine keerlemisel’ (virisema, vurisema, võrisema jt) › ’tuule- või veekeeris’ (viru) › ’veekeeris kivide tõttu’ › ’kivine põld, kivistik’ (kivivõrendik) ja viimasega paralleelne tähendusareng ’veevoolu uuristatud sügav koht jões või järves’ (võrendik). Ernits nimetab tuletusaluseks olnud täishäälikuvaheldusega tüve onomatopoeetilis-deskriptiivseks (kõlajäljenduslikuks). Samas toob näiteid naaberkeeltest, kus slaavi aladel esineb nii вир- kui ka выр-tüvelisi keerist tähendavaid sõnu ja kohanimesid. Muistsele nimeandjale sai Võro, tänane Koreli oja selliseid motiive pakkuda Haanja kõrgustikult laskuval keskjooksul, kus oja kaldal leidub ka Võrastmägi. Võro oja (Koreli oja) voolab järsu languse alal läbi Verijärve, kuid nende kahe kohanime omavaheline suhe jääb selgusetuks. Võru omaette piirkonnad on ↑Kose, ↑Kubja, ↑Liitva, Nöörimaa ja ↑Võrusoo. Vrd Koreli oja, Viruküla, Võrevere, Võruküla, Võrungi. – ES
BHO: 667; EAA.3174.1.172:115, L 104p; Ernits 2009; LGU: II, 600, 751; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127–130; Saar 2009

Võrumõisa [võru`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis Võro`mõisa-hePlvküla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Werrohof, 1795 Werrohof, 1909 Wöru m., 1937 Võru (küla).  C1
Kui 1784 osteti kroonule Võru mõis (sks Werro) ja hakati rajama maakonnalinna, viidi mõisakeskus üle uude kohta, kus juba XVII saj oli paiknenud Võru veski (1627 Wohro Kyvi). Ka mõisa ametlikus nimes lisandus sellest ajast sõna -hof ’mõis’. 1920. a asundustaludeks jagatud mõisast kujunes algul Võru asundus, 1977. a-st Võrumõisa küla. Võrumõisaga on 1977 liidetud Valsiniidü küla.ES
BAL: 683; EAA.1865.2.62/14; Eesti TK 50; Rev 1624/27 DL: 56

Vööla [`vööla] ‹`Vööla ~ -sseNoapaik (küla) Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas, mõis, rts Bysholm [`büsholm], erts Bisholm [`bisholm, bisulm], 1557 Gorysz Boysholm (talupoeg), 1576 Hinrich van Bisholm, 1591 Biszholm, 1627 Bysholm, 1798 Wöla M. (mõis), 1913 Wööla m, 1923 Vööla (asundus ja küla).  C3
Lääne pool rannajärve endisel saarel asus Vööla mõis (rts Bysholm), mis 1782 oli Uugla mõisa karjamõis ja 1783 sai iseseisvaks, ja ida pool rannajärve paiknes Vööla küla (1922 Võõla, rts Lill-Harga). Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Vööla asundus (Vöölamõisa), mis 1977 liideti Kudaniga; Vööla küla liideti samal ajal Haraga. Eestikeelse nime päritolu on teadmata, C. Russwurm esitab 1855 nimekujud Wöle, Wöla, Wola ja vasteks sõna voolas : voola ’veekeeris, vool’. Võib-olla on nimi olnud kaheosaline, kus liigisõna laid on lühenenud la-ks. Rootsikeelne nimi Bysholm tähendab külasaart, vahest Kudanile kuulunud saart. Veel Russwurmi ajal eraldasid kitsad väinad saart Paslepast, Kudanist ja Harast. Saar kuulus kaua tagamaana eri mõisatele, kuni sellele 1775 ehitati oma häärber. Nii küla kui ka mõis said nime laiu järgi, mis XIX saj II pooleks kasvas Noarootsiga kokku. Mõis on eestirootslastele oluline, kuna seal peeti 19. II 1909 Rootsi Hariduse Sõprade ühingu (Svenska Odlingens Vänner, SOV) asutamiskoosolek. 2009 tähistati seal saja aasta juubelit. Vrd Hara2. – MB, MK
Aman 1992: 247–257; BHO: 47; EM: 87; KNAB; Lagman 1964: 34, 48, 72; Mellin; Russwurm 1855: I, 115–116; ÜAN

Õle-ssePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Kareda vallas, karjamõis (Vodja mõis), sks Arrohof, 1796 Ole M. (karjamõis).  A4
Õle (ka Õle-Aru) oli Vodja mõisa karjamõis. 1920. a-test asundus (1922. a nimestikus küla), 1977–1997 oli ametlikult Ammuta osa. Taastati 1997 Õle külana. Häälikuliselt vastab nimele sõna õlg : õle.MK
EAN; EVK; KNAB; Mellin

Ädara-le›, kirjakeeles varem ka Edara Simpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, poolmõis, 1732 Eddara m., 1765 Eddara, 1796 Edara (küla), 1913 Ädara m (mõis).  C2
Küla on 1977 liidetud Rasiverega. XIX saj ja XX saj algul oli Ädara poolmõis. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Huvitaval kombel annab A. W. Hupel 1782 Mõdriku (sks Mödders) eestikeelseks nimeks Eddera ja samas Simuna khk-s Eddara, viimane on samastatav Ädaraga. Häälikuliselt lähedane tundub veel arvatavasti Rakvere Uhtna mõisale kuulunud ja 1647 koos Uhtna külaga mainitud küla Etter, mille asukoht on teadmata.MK
Bfl: II, 602; BHO: 59; Hupel 1774–1782: III, 490, 495; Mellin; Thor-Helle 1732: 315

Äntu`ÄntuVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Engdes, 1277 Robertus de Engdis (isikunimi), 1458 Engedas (mõis ja küla), 1558 hoff to Enges, 1725–1726 Engdes (mõis), 1732 Ento m.  C3
1920. a-tel Äntu asundus, mis 1977 nimetati külaks. Äntu nime etümoloogia on ebaselge, nimi on lühenenud. Äntu Punamäge on peetud Henriku Liivimaa kroonikas mainitud Virumaa Agelinde linnuseks, kuid ala ei kuulunud tollal mitte Viru-, vaid Järvamaale. Pigem tuleks linnust otsida lõuna poolt Simuna khk aladelt, nt Emumägi ehk Salla mägi, mis olevat olnud jumal Tooru asupaik. Äntuga liideti 1977 Uguri ja Vigala küla, mõlemad olid asulate nimekirjas hiljemalt 1970.MJ
Bfl: I, 238; BHO: 65; Bienenstamm 1826: 83; KM: E 55374; Rev 1725/26 Vi: 250; Thor-Helle 1732: 315

Ärina-le›, kohalikus pruugis-lleVMrküla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Errinal, 1402 Hergenowde, 1540 Hergenow, 1586 Harrienow (*Herrienon), 1595 Ergena, 1725–1726 Errinall, 1732 Errina m., 1796 Errinal, Errina (mõis, küla).  C2
1402 on küla kuulunud *Soonurme (Roosna) mõisale Järvamaal, XVI saj lõpul on Ärina mõis eraldatud Põdrangust (1586 on olnud veel küla, 1595 mõis). 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Nime esimesed kirjapanekud lubavad algseks nimekujuks oletada *Härjaõu, vähemalt nime algusosa näib olevat härg. Nimi on ilmselt muutunud, kui see sai mõisanimeks. Saksakeelse mõisanime lõpu -l võib olla alalütleva käände lõpp. Päris selge nime etümoloogia siiski pole. Ärinaga liideti 1977 Ärina-Kännu (↑Kännuküla).MJ
Bfl: I, 1158; BHO: 69; Joh LCD: 178; Mellin; Rev 1586: 38; Rev 1725/26 Vi: 255; Thor-Helle 1732: 316; Ungern-Sternberg 1914: 454

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur