[KNR] Eesti kohanimeraamat

Lihu ‹`Lihtu ~ -sse› Juu – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas (Kaiu mõis), 1346 Lechto, 1687 Leho, 1798 Lihho.  C4
● 1977 liideti Vana-Kaiu külaga. P. Johansen samastab Lihuga 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju Leiusi, põhjendades seda mh sellega, et nimekirjas on ta lähestikku Oraniku nimekujuga ...rauangæs, ent mõlema samastamine on tegelikult siiski küsitav. L. Kettunen seob nime muude Lihu-tüvelistega (Lihula, Lihukõrve), nähes nende taga isikunime *Lihoi (võib-olla sõnast liha). Varasemates nimekujudes esineva t (1346 ja 1586 Lechto) arvab ta ekslikuks nime samastamiseks sõnaga leht : lehe. Siiski näitab lühikese sisseütleva vorm Lihtu, et t on nime tüvesse varem kuulunud ja Lihu nimi võib olla kujunenud muust tüvest kui Lihula. – PP
EO: 77–78; Joh LCD: 475–476; LCD: 42r; Mellin

Lilu ‹-le› MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Kaiavere mõis), 1684 Lello Külla (talud), 1758 Lilo (karjamõis), 1839 Lillo.  C3
● Varem ilmselt talu(d), nagu kirjas 1684. a kaardi alusel valminud koopiakaardil. Hiljem karjamõis, 1920. a-test küla (vahel kirjas ka asundusena). Nimi pärineb isikunimest Lillo või Lilo. 1977 liideti Liluga põhjapoolne osa ↑Igavere külast (Igavere I). – PP
 LVVA.6828.4.390, L 1; PTK I: 121

Limu ‹-sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas (Rae mõis), 1241 Limbus (küla), 1499 Lumbe, 1725, 1871 Limmo.  A4
● Al 1415 Jaani seegi omanduses, lühikest aega XVI saj on olnud ka mõisakoht. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnast limu ~ lima ning varasem nimelõpp -bus on nime latiniseering. Küla kõrval on Limu järv, mis võib nime motiivi selgitada. Siiski näib, et -b- kuulub ka teistesse varasematesse nimekujudesse (vrd veel 1555 Lumbden, 1697 Limbo) ja nime varasemaks kujuks võiks pidada *Limb- või *Lümb-. Soome keeles on lymy ’redu, pelgupaik’, mis võiks samuti üks seletus olla. Rahvasuus on küla nimetatud ka Kitsekülaks. ¤ Limu küla oli vanaste nii vaene küla, et ei jõutud lehmi pidada, mutkui kitsed olid. Siis Rautsepa peremees (praegu Raudoja) oli Tuombealt omale ühe kitse tuond. Ja juos seal linnas parem oli, et Rautsepa kits võttis teised kitsed kokku ja läksid Tuombeale kõik. Siis tuli sest nisuke nalja jutt, et Limu kitsed läksid Tuombälle kaebama, et ei old nii ea olla, kui linnas oli. Sest on jäändki Kitse küla ja sie jutt, et Limu kitsed käisid Tuombäl kaebamas. (1938) – PP
EO: 130–131; Joh LCD: 484; KM: AES, MT 240, 12 – 1938; KN; LCD: 47r; Rev 1725/26 Ha: 336; Schmidt 1871

Lipu ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1689 Lippowoͤhma (mets), 1739, 1796 Lippo (küla).  B1
● 1977–1997 oli Tarumaa osa. Kirjapanekute alusel on külanimi lühenenud loodusnimest, mille algusosa aluseks on isikunimi (Lipp ‹ Philippos), järelosis -võhma on välja langenud. – MK
EAA.3.1.475:1118, L 1022p; EAN; EVK; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 47; Rajandi 2011: 60

Litu ‹-le› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), u 1900 Лито (küla).  A1
● 1977–1997 oli Saanika osa. Ilmselt XIX saj lõpus tekkinud moonakaküla, külas olnud Litu saun. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda sõnu litu ’jänes; lita’ ja ka litu ’leedulane’. Näib siiski, et Võnnu mõisas olid XIX saj ka Liku hajatalud (1834 Likko Ado, Likko Jaan, hiljem Liku talu Üsse külas). Vrd Lituvere. – MK
EAA.1864.2.VIII-181:154, 155, L 158p, 159p; EKMS: IV, 78; EMS: V (21), 42, 22, 23, 24; EO: 307; EVK; KNAB

Liu ‹`Liugu ~ -sse› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Pootsi mõis), 1500. a-tel Liku (küla), 1534 Liuohe, 1638 Luhk (küla), 1680–1684 Liuge Kylla.  A3
● Nimega vrd ligu ’linaligu’, -ohe 1534. a kirjapanekus võib tähistada järelosa -oja. Võib-olla on nimega kokku viidav lisanimi Jurgen Liue (1517) ja talunimi Leokulla (1558), mõlemad Läänemaalt. ¤ Olevat olnud enne ’lõvilinn’. Kirikunukas olevat olnud rootsi kirik, kust alles hiljuti olevat välja tulnud surnuluid ja olevat leitud raha. (1927) – MK
BHO: 312; Essen, Johansen 1939: 12, 196–197; KN: 1927; Rev 1638 II: 29; Roslavlev 1977: 60; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 175