[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kärevere3 ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Lõhavere mõis), 1584 Kierewer (küla), 1638 Kerrifer, 1839 Kerrefer; sks Kerrafer.  B4
● Külas asunud Leemuti talu nime on seostatud Henriku Liivimaa kroonikas (1211, 1217) mainitud külaga villa Lambite, mis olevat olnud Lembitu küla. Hilisemal ajal kuulus Kärevere ka Lahmuse mõisa alla. Külast 2 km loodes asub Lõhavere linnamägi. Kärevere nime lähtekohana näeb L. Kettunen sõnu kära ’lärm, riid’, käre ’äge, kergesti süttiv’, kärajad ’vanaaegne rahvakoosolek, kohus’, kera. Olgu mainitud, et Kier, Kehr, Kerro on Eestis esinenud mehenimena. Vrd Kärevere1. – MK
BHO: 216; EO: 200, 299–300, 305; PA IV: 172; Rev 1638 II: 104; Rücker

Lõhavere ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Lehowa, 1215 Leole, 1584 Lahauecula (küla), 1587 Lahawa (küla), 1797 Lehhowa (mõis).  B4
● Mõisast on teateid XVII saj-st, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudub). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Külast 2 km idas asub Lõhavere linnamägi, mida seostatakse Lembitu linnusega (Leole). Kui Lõhavere peaks olema arenenud Leole kujust, siis on algselt la-liitelisest nimest saanud vere-lõpuline. L. Kettunen on pakkunud nime lähtekohaks oletuslikku isikunime *Lõha või *Loha. Lähedased tuletised eesti murretes on ka lõhandik, lõhandus ’lõhe’, lõhask ’lõhandik’, lõhastik ’lõhandik’, lõhastus ’auk’. Vrd Lahmuse. – MK
BHO: 299; Mellin; PA IV: 172, 236; VMS

-tu – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpu -tu lähtekohaks on peetud millegi puudumist väljendavate omadussõnade liidet -tu : -tu (~ -tuma, nt metsatu, vrd sm -ton : -ttoman ~ -tön : -ttömän) ja tud-lõpulise umbisikulise tegumoe kesksõna tuletist -tu (nt kõneldu). Selline kesksõnatuletis esineb isikunimedes, nagu Imotu, Lembitu, Meelitu, Toivotu, need omakorda võivad olla kohanimede aluseks. Vanast isikunimest tekkinute rühma võivad kuuluda Imatu, Lümatu, Nehatu, Nihatu, Puiatu (?), Taritu. L. Kettunen on oma töös püüdnud kohanimesid jaotada kas omadussõnadest või kesksõnadest lähtunuiks. Ka on ta oletanud, et -tu võis asendada mingi muu liite. V. Pall on märkinud, et Kettunen on paljudel puhkudel pidanud leppima hüpoteesiga või nõrgalt motiveeritud lahendusega. Pall nentis, et tu-omadussõnast lähtumine toob Põhja-Eesti nimede puhul raskusi nii nimetamismotiivi kui ka nimede vormi osas. Liigisõnata nimede aluskääne on omastav, -tu omastav on põhjaeesti murdeis -tuma, aga see ei tule kohanimedes esile ei tänapäeval ega varasemais kirjapanekuis, kui mitte arvesse võtta kahtlasevõitu etümoloogiaga nime Kaugatoma. P. Ariste on eesti väljendi küllatu küll eeskujul oletanud, et kohanimede -tu märgib kellegi või millegi tüüpilist olemasolu: Vaiatu oli koht, kus asus vailasi (vadjalasi). Pall on märkinud, et sellise tähenduse eeldamine hõlbustaks muudegi ilmselt nimisõnast tuletatud tu-lõpuliste kohanimede tõlgitsemist (Kobratu, Nurmetu, Põvvatu, Pühatu, Võhmetu). – MK
EMK 2009: 279; EO: 246–255; PTK II: 100–101