[KNR] Eesti kohanimeraamat

Leesi1 ‹-le›, kohalikus pruugis `Liesi Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Leisy, 1586 Lesy, 1637 Lessi, 1693 Lesze Bÿÿ, 1699 Lesibÿÿ.  C1
● Kuulus varem lahustükina koos Tammistu ja Kiiu-Aablaga Kiiu mõisale. XVIII saj lõpul, kui krahvidele Stenbockidele kuulusid mõlemad mõisad, läks Kolga mõisa alla. P. Wieselgreni järgi peitub nimes sõna leesk : leese ’liivamadalik’. Selline tähendus on ka Wiedemanni sõnaraamatus (paralleelvorm lees). Küla jaguneb kolmeks otsaks: Liivaots ehk Liivaniots (lõunaosa), Suuguots (keskel Suugu talu ümber) ja Ternemäeots (põhjaosa). Mõned eristavad Leesil ka Rasiotsa ja Sebaotsa. – MJ
Bfl: I, 847; BHO: 297; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 29;  EAA.1.2.C-I-5; Johansen 1951: 160; Rev 1586: 96–97; Stuart 1699; Tarvel 1983: 61–62; Vilbaste 1956: 148–149; Wd; Wieselgren 1951: 268–270

Leesi2 ‹`Leesi ~ -sse ~ -le› Amb – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas (Lehtse mõis), 1695 Lesse.  A1
● Leesi karjamõis rajati 1695. a-ks, võib-olla samanimelise talu asemele. 1712. a-ks loodi Kurge mõis, mis 1716 kandis Leesi nime, 1732 „Leesi ehk Kurge“ nime, samal ajal Thor-Helle järgi oli saksakeelse mõisanime Kurkül vaste eesti keeles Lese. XIX saj alguseks jäi mõisanimena püsima Kurge nimi (vrd 1816 Kurküll et Lese, 1818 Kurküll). Nähtavasti viidi peamõis Kurgele ning Leesi jäi karjamõisaks. Leesist sai 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Tõõrakõrve külaga. Nime lähtekohaks on tõenäoliselt lees : lee (L. Kettuneni järgi algselt ’liiv’). Vrd Läste. – FP
EAA.1864.2.VII-127:206, L 214; EAA.3.1.448:150, L 219; EAA.3.1.450:3, lk 1; EAA.3.1.470:154, L 151; EES; EO: 78, 198; KNAB; Land-Rolle 1818: 38; Schilling 1970: 26–27; Thor-Helle 1732: 316