[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aakaru [`aak‿aru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
● Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
● la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Abissaare [abis‿saare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Abisaare Kam – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Veski mõis), 1503 Abisar (?), 1536 Abiſar, 1582 Awistfer, 1601 Awisaar, 1839 Abbisaar (karjamõis).  B1
● Abissaare nimi võeti uuesti kasutusele pärast 1939. a (nimestikus 1945). Selle maadel oli samanimeline karjamõis. 1582. a Awistfer on vere-osisega sõna, mille algusosale on liitunud -ste. Nime algusosa seostub tõenäoliselt isikunimega (↑Abikülä). Muutust Avi- › Abi- tohiks ehk lugeda saksa mõjuks (vrd Kivijärve). Järelosise -vere asendumine sõnaga -saar võib olla tingitud -vere tähenduse ähmastumisest elanike teadvuses. Karjamõis kandis eesti keeles Pusu nime, samuti kõrts (1796 Pussu; 1839 Pussi). 1923. a andmeil oli Pusu küla ja asundus. Pusu on tänini säilinud bussipeatuse nimena. Kohanimi seostub kas mehenimega Pussu (vrd Pusak, Pussak, Pusik) või vähem tõenäoliselt mõne sõnaga, nagu pusu ’valupiste’, ’kõht’, ’mingi taim’ jt. Abissaarega on 1977 liidetud lõunas Reinu küla (Kan) ja lääneosas Nõoste ehk Tigase küla. – EE
EM: 92, 128; ERA.14.2.717 (Veski vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; LGU: II, 691; Mellin; PA I: 81; Rajandi 2011: 224; Rev 1601: 75; Rücker; Stryk 1877: 33; Uuet 2002: 112, 263; VMS: II, 267

Abja ‹`Apja ~ -sse› Hls – paik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
● Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Abja-Vanamõisa [abja-vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1504 Wannamoise, 1582 Abia mit Wannamoise, 1601 Wannemoyse (mõis), 1797 Wannamois (karjamõis).  C1
● Vanamõisat on samastatud (H. Ligi, E. Varep) kirjapanekuga a-st 1457 Abbalis et Meitzekull. Kui nii, siis kutsuti küla või mõisat XV saj *Mõisakülaks. 1811 sai Vanamõisa Abja mõisa kõrvalmõisaks (sks Friedrichsheim) ning oli Abja mõisaga samade omanike käes kuni 1856, mil ta iseseisvus. 1920. a-test Vanamõisa asundus. 1939. a paiku nimetati Tümpsi külaks, mis pärast sõda jagunes kaheks (Tümpsi I ja II). Need liideti 1977 uuesti Tümpsi külaks, al 1997 Abja-Vanamõisa. ↑Tümpsi on õieti omaette paik Vanamõisast põhjas. Vanamõisast läänes Veelikse mõisa maadel on eraldiseisev piirkond Roosu. Vrd Abja, Vanamõisa, Veskimäe2. – MK
BHO: 87; EAA.1865.3.173/7:1, 25, L 1, 25p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); EVK; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 153; Stryk 1877: 303–304; ÜAN

Ahli2 [`ahli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ahelo ‹-sse› Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1627 Ayalig (veski), Aglick Marcus, Aglick Peep (talupojad), 1638 Ayle Hans, Aylle Hinrich (talud), 1684 Ahillo kylla, 1706 Agly Peter, 1744 Dorff Ahela, Dorf Ahilo, Ahila Henno ~ Ahela Henno, 1798 Ahillo, 1797, 1826, 1839 Ahhelo (küla).  A3
● 1386. a dokumendis koos teiste Mõniste ja Saru kohtadega mainitud nime Oyl on samastatud Ahliga, ent nimi seostub hoopis Oekülaga Antsla lähedal. Kõik need kohad kuulusid samale Uexküllide suguvõsale. Rahva hulgas käibel olev nimekuju Ahelo on tuletatud arvatavasti vanade üleskirjutuste põhjal. Ahli on olnud XVII saj nii veskikoht kui ka talu, 1684 oli sellest saanud juba küla. Ametlikult liideti 1977 Singa külaga. Külanimi, veskinimi ja talupoegade lisanimed on seotud jõenimega, mille päritolu pole täpselt teada. Tõenäoliselt kuulub Ahli samasse nimepessa Ahi- ja Ähi-alguliste veekogunimedega, ent võib ka seostuda sõnaga ahel, ahil või ahl ’veeloik, suurema loigu küljes olev veeloik’. – MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 7, 14, 29, L 4, 6, 11p, 27p; EAA.1295.1.214:34, L 33p; EAA.1295.1.756:186, L 174; Kallasmaa 1991: 681; KNAB; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99–100; Rev 1638 I: 222; Rücker

Ahunapalu [ahuna‿palu] ‹-`pallu›, kohalikus pruugis Ahuna‿palo Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1512 Awenpallo, 1582 Afneballo, 1588 Achnibal, 1732 Ahonapallo, 1744, 1750 Dorff Perrawald oder Afnapalloküll.  C2
● 1627. ja 1638. a revisjonides on Ahunapalu paigutatud kokku Pühajärve (↑Leego) külaga. J. Simmu järgi on nimi sisuliselt ebaloogiline, sest sisaldab sõnu ahun ’ahven’ ja palu ’kuiv kõrge mets, liivane väheviljakas maa jm’. Võib lisada võimaluse, et Ahun on olnud isikunimi. Perävallas Ahunapalust põhjas on olnud Tasa küla (1750 ja 1758 Tassa od. Taimetzkülla), mida veel 1930. a-tel on juhuti eraldi külaks peetud. – MJ
KN; LGU: II, 123; PA I: 113, 287; Rootsmäe 2016: 189–190, 260; Simm 1973: 23, lisa 8–9; Simm 1977: 110

Aidu3 ‹`Aitu ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
● 1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
● Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud. – MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
● 1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Alamõisa [ala‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
● Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Alustre ‹-sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Päri mõis), 1630 Allastfer (tühi küla Päri ja Kuselsz’i mõisa all), 1724 Allustfer (küla), 1795 Allustare Ado (Viljandi mõisa talupoeg), 1855–1859 Алустра.  B2
● Külanimena 1922. a rahvaloenduse materjalides. On võimalus samastada tänapäeva külanimi 1470. a kirjapanekuga Alsteverschen wege, mida on ühendatud 1630. a kirjapanekuga. Alustre on vana vere-lõpuline külanimi, mille algusosa võis pärineda vanast sugunimest ja hilisem tare on rahvaetümoloogiline teisend. Alustrega on liidetud osa Kudu külast (1704 Kudo Henn, 1724 neli Kuddo talu Alustre külas, 1930. a-tel Kudu talurühm Raudna oru ääres, külana 1970) ja Riste (asundus või küla 1930. a-test, 1704 Riste Mert). – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:17, L 16p; EAA.1865.5.72:56, L 55p; EAN; EVK; KNAB; LGU: I, 465; RGADA.274.1.181/6:1, 87, 88, L 490p, 576p, 577p

Annikoru [annik‿oru] ‹-le› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis).  A3
● Kujunes asulaks Konguta valla keskusena. Loodusnimest saadud külanimi Annikoru on tuntud väidetavalt 1930. a-test, ametlikult hiljemalt 1970. a-st. Kohanimi, mille järelosa on org : oru, lähtub kas sõnast annik ~ annikas ’helde’ või selle põhjal kujunenud isikunimest Annik (‹ *Antikka või *Antikko). 1977 liideti Annikoruga Soova küla. Soova (ka jõe ja oru kohta) on vana nimi (1449 Sove, 1582 Sowa). Annikorust põhja pool asub Soovaveski, iidne veskikoht (1418 ilmselt ebatäpselt Sohne, 1495 Sövenmöle), mis külana liideti 1977 Mäeseljaga. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega soo ja soovima. Pigem seondub nimi sõnaga sova ~ soova ’kuhjalava; õllenõu rest; kõrgendik heinamaal’, ehkki on registreeritud üksnes Saare- ja Hiiumaalt. ¤ Kui kaks pruuti kirikust [laulatuselt] tulles kokku said, pidi teine lõhki tõmmatama. Ühe nimi oli Annik. Oli[d] Annikoru kohal trehvanu kokku, Annik sai surma. (1958) Vrd Annikvere. – EE
Bfl: I, 94, 270; BHO: 562, 565; EO: 274; KN: 1958; KNAB; LGU: I, 308; PA I: 61; Uuet 2002: 108, 220; VMS: II, 342

Arisvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1514 Aristfer (küla), 1583 Ariswer, 1624 Harristfer Hanss (mölder), 1638 Harrestfer (küla Rutikvere mõisa all), 1797 Arristfer.  B1
● Küla nime on L. Kettunen tuletanud sugunimest Arine (Ari+ne). Arisvere kaguosa on Uduküla (1855–1859 Уддо), mis liideti Arisverega arvatavasti 1930. a-te lõpuks. Vrd Ariste. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EO: 310; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 18; Rev 1624 PL: 46; Rev 1638 II: 162

Arukülä [aru‿külä] ‹-`küllä ~ -sse› Krl – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Arrekull, 1782 Arrokülla Hanns, 1839 Arroküll od Pille.  C3
● 1977 liidetud Koemetsaga. Küla esmamaining võib olla veelgi vanem, juhul kui 1419 Uexkullide päranduse jagamisel mainitud Eleyerve vakus küladega Permel, Arro, Vyrgha ja Pallokule peaks asuma Ähijärve ja Saru vahel. Seda ei saa siiski tõestada. 1601 on Aruküläs kirja pandud kümme talu, kõik peremehed isanimedega, mis võiks näidata, et asustus paiknes pigem külasarnaselt ja Arukülä ei olnud suurt hajatalude piirkonda kattev nimi. XVII saj algupoolest puuduvad teated, 1685. a kaardil on üks talu, alles 1811 on tekkinud uuesti neli talu. Nime tähendus on sama nagu teistel Aruküladel. – ES
EAA.1865.2.130/1:57, L 56p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:45, L 44p; LGU: I, 208; Rev 1601: 61; Rücker

Arula ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
● Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus. – MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Astuvere ‹-`verre ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
● Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004). – EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Audru2 [`audru] ‹`Audru ~ -sse› Aud – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Audern, ? 1395 Anderen, dorpe to der Audern, Auder, 1449 Auder, 1510 Auder, Awder.
● Pole kindel, et XIV saj kirjapanekud on sellest Audrust. Muinasajal kuulus Audru ala tõenäoliselt Läänemaa Soontaga kihelkonda, oli XIII saj keskpaigast Liivi sõjani Saare-Lääne piiskopkonna valduses. Kirikukihelkond arvatakse olevat tekkinud enne 1519, kuid iseseisvana eksisteerib al 1636, enne allus Vana-Pärnule. L. Kettunen on rekonstrueerinud küsimärgiliselt nimekuju *Autero ja võrrelnud seda soome sõnaga autere ’põuavine’. – MK
BHO: 34; ENE: I, 236; EO: 187; LGU: I, 144; LUB: IV, 1388, X, 562; Stackelberg 1926: 212

Auksi ‹`Auksi ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1584 Austh (küla), 1587 Augusth, 1588 August, 1638 Augst, 1797 Auksi.  C1
● Algselt ste-lõpuline nimi võis pärineda suguvõsanimest. Au-algulistele nimedele on L. Kettunen vasteks pakkunud sõna au, mille esmane tähendus olevat ’ava(tud)’, ja oletatavat isikunime *Avo või *Auvoi. Siinses tüves oli ilmselt k (kui see ei ole hiline), mis võiks pärineda vähendusliitest. Vrd ka haugas, auk. Kirjapanekuis ei ole jälgi sõnaalgulisest h-st. Isikunimi August ei näi XVI saj piirkonnas kasutusel olevat, kuid võis mõjutada kirjapanijat. Võib-olla on nimega ühendatavad kirjapanekud Viljandi khk-st 1283 Auese, 1481 Auwes ja 1630 Auwust. Sel juhul kinnitaksid nad L. Kettuneni etümoloogiat. Auksi lääneotsas on Jätiküla, endine popsiküla. Kirdenurgas on Saare talud, mida on 1930. a-tel vahel külaks loetud. – MK
EO: 291; LGU: I, 40, 548; Mellin; PA IV: 163, 227, 250; Rev 1638 II: 109; Troska 1987: 103

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka Eygene ‹ Eugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера). – MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Erastvere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere ‹-`viirde› ~ Erästvere `mõisa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
● Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetati 1977–2021 Soodoma külaks (praegu taas Erastvere osa), ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere, 2021 liideti Soodoma. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Esivere ‹-`verre ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
● Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Haage ‹-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
● Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus. – EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haamaste ‹-le›, kohalikus pruugis Haamastõ ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Hammaste ~ Hamaste Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1456 Hames, 1627 Hamms, 1638 Hameszkülla, 1782 Hamast, 1926 Haamaste.  C3
● 1977–1997 oli Leiso küla osa. Küla on mainitud esimest korda piiskopimaade ja Peetrimõisa piirikirjelduses, asukoht kattub tänasega. XVIII saj kirikuraamatutes on selle küla talusid nimetatud Koigera küla all, kuid sama aja hingeloendites on külanimi säilinud. XX saj on rööpselt kasutatud nimekuju Hammaste, mis on tekkinud rahvaetümoloogia mõjul. ste-lõpulise külanime aluseks võiks olla vana isikunimi kujul *Haama või *Hama. Vrd Hammaste. – ES
EAA.1865.2.130/3:6, L 6; LGU: I, 375; Rev 1624/27 DL: 61; Rev 1638 I: 150; Võrumaa 1926: 355

Hammaste ‹Hammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
● 1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951) – MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
● Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Hellenurme [helle‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Hellenorm, 1382 Helvenurme, 1582 Helmenorm, 1627 Helenormb, 1782 Ellenorme mois.  C1
● Põline küla kuulus XV saj Konguta mõisa alla. Hellenurme mõisa kohta on teateid al 1641. Selle maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohalik rahvas olevat seda kunagi kutsunud ka Helmnurmeks. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes lähtus sõnast helve ’viljapeade nutid; kulurohi’, mistõttu *Helvenurme tähendaks kulurohuga kaetud nurme. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast helve : helbe ’helves’ või küsimärgiga samalähtesest isikunimest. Hellenurme nimi lähtub tõenäoliselt küla piirides voolava Elva jõe nimest. 1977 liideti Hellenurmega Palu küla (1945). Vrd Elva. – EE
Bfl: I, 65; BHO: 111; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 140; EO: 177, 343; EVK; Hupel 1774–1782: III, 271; KN; LGU: I, 110; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Uuet 2002: 107; ÜAN

Hintsiko ‹-le›, kohalikus pruugis Hindsiku, kohalikus pruugis varem Hindsigä Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vastse-Roosa mõis), 1684 Hinzighoff, Hintzig Hoff (karjamõis), 1744 Hinsick, 1798 Hinsik, 1839 Hintzig.  B4
● 1419 on selle küla kohal olnud Vallito küla, mis 1627. a revisjoni ajaks on jäänud tühjaks (Waltto Kuella). Samas revisjonis on Mõniste mõisa all mainitud talupoegi Hintze Lauer ja Hinsske Thomas. 1638 on ka Saru külas elanud Hintzick Thomas. Niisiis on selline lisanimi Mõniste ja Saru mõisas olnud juba enne, kui see kinnistus praegusele Hintsiko külale XVII saj keskel. Al XVII saj lõpust on Hintsiko olnud nii Mõniste kui ka Saru, kõige viimati Vastse-Roosa mõisa karjamõis. 1920. a-tel oli asundus, hiljem küla. Nime aluseks on saksa mehenimi Hinz(ig), üks paljudest Heinrichi muganditest. Samatüvelisi perekonna- ja kohanimesid leidub Soomes, perekonnanimesid Saksamaal. Hintsikoga on 1977 liidetud Puustusõ (Puustuse) ja ↑Seveli (Rõu) küla. – MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 15, 22, 30, L 6, 12p, 19p, 28p; Lexikon der Familiennamen 2008: 298; LGU: I, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 216, 222; Vilkuna 2003: 79

Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof.  C3
● Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46

Hummuli ‹Hummuli ~ -sse› Hel – alevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
● Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli⁴) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la. – MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Härgmäe [`härg‿`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
● Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa Edermis › Ermis ja *Edergemes › Ergemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Ibaste ‹Ibaste›, kohalikus pruugis Ibastõ Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1419 Yppas (isikunimes), 1512 Yppacht, 1582 Ibasth, 1713 Ibbasist (seestütlev), 1798 Ibast.  C3
● 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Ibaste talud Imste küla all. 1930. a-teks oli osa Imste küla talusid liidetud Ibastega. 1977 loodi uuesti Imste küla ja liideti sellega Ibaste küla Võnnu valda jäänud põhjapoolne osa. L. Kettunen annab küsimärgilise lähtekohana *Ibane, millega võib nõustuda. J. Simmu pakutud saksa isikunimed häälikulisele sarnasusele vaatamata ilmselt arvesse ei tule. Tegemist on sageda külanime lõpuga -ste, mis liitub tavaliselt muistsele eesti isikunimele. Ibaste ja Imste küla kutsutakse ja on XVIII–XIX saj kutsutud ka Alaveereks, sest nad paiknevad Laanemäe veere all. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et kuna talude päriseksostmine toimus siin varem (1860. a-tel) kui mujal Võnnus, on küla varem kutsutud ka Saksa külaks. Ibaste küla eraldiseisvad osad on Kadaja talud lõunas (Vanamõisast kagus, Kadaja küla jätk läände) ja Kripsi talud idas. Vrd Imste. – MJ
BHO: 125; EO: 215; KN; LGU: I, 212, II, 123; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 74, 480–481; Simm 1973: 30, lisa 24–25; Simm 1975a: 183

Igevere ‹-`verre ~ -sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1471 Hufmer, 1518 Huygefer, 1795 Higever, 1839 Iggefer (talud).  A2
● vere-osist sisaldav kohanimi võib seostuda mingi *hu(i)k-algulise sõnaga, vrd nt huige : huike ’ühekordne hõikamine’, või inimesenimega (1453 Huke). Praeguse küla piiridesse jääb Ignaste ehk Ignase karjamõis (sks Ignaz). Vrd Igaküla, Igavere. – EE
Bfl: I, 461; BHO: 127; EAA.1865.5.29:19, L 19; EM: 92, 142; EO: 281; LGU: I, 426; PTK I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 22, 25, 28

Ilmatsalu1 [ilmat‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-n› TMr – alevik Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Ilmazahl, 1542 Ilmesar, 1627 Illmatzall, 1782 Ilmazarro mois.  B1
● Mõisa kohta on andmeid al 1557. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdamiku ümber asundus, mis 1977 nimetati alevikuks. Algselt loodusobjekti tähistav liitsõnaline kohanimi koosneb sõnadest ilm : ilma ja salu või vanemates üleskirjutistes saar : saare (H. Neusi järgi aru ’kuiv rohumaa’). Sõnasisest t-häälikut, mis esineb ka soome ja karjala kohanimedes, on seletatud mitmeti. L. Kettuneni järgi ühendub see mitmusliku vormiga ilmad. Teisalt võiks oletada ainsuse omastavast käändest tekkinud tse-liitelist kohanime (*ilmane : *ilmatse), mis võib seostuda isikunimega. D.-E. Stoebke ongi kohanime kõrvutanud Ilm-tüveliste isikunimedega, sh lisanimega Ilmatz (1445). – EE
BHO: 129; Eisen 1918b: 1; EM: 97, 142; EO: 238–239; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: II, 577; Neus 1852: 910; Rev 1624/27 DL: 133; Stoebke 1964: 30, 86; Uustalu 1972: 33–34; ÜAN

Imavere1 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Immafer, 1454 Ymmover (küla), 1583 Imawier (küla), 1839 Immafer.  A2
● Mõis kuulus algselt Loopre juurde, al 1748 iseseisev mõis, millega liideti 1783 Võrevere karjamõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pärast Teist maailmasõda nihkus valla ja külanõukogu keskus lääne poole ajaloolise Järavere küla tuumikusse. 1977 liideti see osa ametlikult Imavere külaga, Järavere külaks jäid vaid põhjapoolsed hajatalud. Imavere nimi pärineb isikunimest *Ima, Immo(i), mida on peetud nii muistseks eesti nimeks kui ka germaani päritolu nimelühendiks. 1977 liideti Imaverega Kureküla (taluna 1855–1859 Куре, külana 1970). – MK
BHO: 130–131;  EAA.298.2.71, L 9; EO: 308; KNAB; LGU: I, 361; PA IV: 16; Rajandi 1966: 82, 204

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vas – jõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
● Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Jaugamõisa [jauga‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Urv – paik (talu) Võru maakonnas Antsla vallas Soome külas (Vana-Antsla mõis), 1685 Jacob Pust Hoff, 1762 Jauga Körtsi Peep, 1782 Jauka Moisa Johan; sks Jakobshof.  A2
● Tõenäoliselt on just seda mõisat mainitud Uexküllide päranduse jagamisel nime all Oyl 1386 ja uue mõisana Thetis-nimelises külas 1419 (↑Oe). Suure Rootsi katastri ajal joonistati Jaugamõisast veel omaette kaart, kuigi juba siis nimetati seda tühjaks mõisaks (Pust Hoff, sõnast puustus ’tühi talu, ääremaa’). Hiljem oli mõisas veel kõrtsikoht, siis tavaline talu. Jaugamõisa nimi tuleb eesnime Jakob mugandusest Jauk, mida Urvastes pandi veel XVIII saj. – ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; EAA.1270.1.264:35, L 35; EAA.1865.2.130/1:18, L 17p; LGU: I, 119, 208

Jõepera2 [`jõep‿pera] ‹-le ~ -`perra›, kohalikus pruugis `Jõõp‿perä, kohalikus pruugis varem `Iip‿perä Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Jegenpere, 1627 Jeper Kuella, 1638 Jeberkyllo, 1811 Joepere.  A2
● Vana küla, mis on põliselt kuulunud Vana-Antsla mõisa *Ülemõtsa (1386 Yldemittze) vakusesse, kuigi 1638. a revisjon mainib ka kunagist kuulumist Tsooru alla. Külanimi viitab paiknemisele Mustjõe ülemjooksu kõige ülemistel harudel, „jõe päras“ jõge mööda altpoolt läheneja jaoks. Jõepera põhjaosa on tuntud Andsi nime all. – ES
EAA.1865.2.131/2:35, L 35; LGU: I, 408; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 41

Järvaküla [järva‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Järvä‿külä Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Jerwekul, 1582 Jarwakiel, 1628 Jerwe Kuella.  A2
● Nime andmise motiiv on ebaselge, sest küla läheduses pole järvi. Ehk osutab a-lõpp esmaasuka pärinemisele Järvamaalt. Järva-osise a~ä-lõpu kohta ↑Järvamaa. Varasemates üleskirjutistes võib järgsilbi e kajastada ä-d. 1977 liideti Järvakülaga osaliselt Aruküla (Aru), endine popsiküla Tännassilmas. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 146; KN; LGU: I, 308; PA I: 61; Rev 1624/27 DL: 145; Troska 1987: 103

Jäärumetsa [jääru‿metsa] ‹-`metsa› Var – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Vana-Varbla mõis), 1478 Jaremetzs, 1782 Gerometz, 1798 Jeromets.  B1
● Liidetud 1977 Rammukaga. Nime algusosa on pikenenud täishäälikuga variant sõnast järv : järve, järelosa mets : metsa. Vrd Saaremaal Järumetsa järv (↑Karujärv). – MK
EAA.1864.2.IV-9:319, L 301; LGU: I, 524; Mellin

Kaagjärve [`kaag‿järve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Val – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
● Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri ‹-le, -n› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
● 1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
● Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaarli2 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Karlsberg.  B3
● 1416 oli alal *Jõetaga küla (Jehentacke, Jodentack või Jogentacke), 1445 Isentacken. Selle kohale tekkis mõis, mis eraldati ajavahemikus 1795–1811 Õisust (1797 karjamõis Karlsberg). Eesti nimi on saksakeelse nime mugandus. 1920. a-test Kaarli asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on isikunimi. – MK
BHO: 184; EM: 109; KNAB; LGU: I, 193; Mellin

Kaatsi ‹`Kaatsi ~ -sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Suure-Kambja mõis), 1418 Kåds, 1424 Katis, 1430, 1504 Kades, 1591 Kac, 1592 Kacztikula, 1638 Kahtzakullo.  A3
● Küla nimi tuleneb tõenäoliselt kunagise omaniku nimest, sest 1418 pantis küla Hinrik Katze (ka Kadsze). Teisalt on võimalik, et omanik sai nime küla järgi. Sel juhul võib tegu olla tsi-liitelise kohanimega (vrd Kuigatsi jt). A. Westrén-Doll ei seostanud 1582. a nimekuju Kacz Kaatsiga. 1977 liideti Kaatsiga Tapu-Soe (ka Tapu) küla. See oli nimetatud Tapu mõisa (sks Lilienheim, varem Kleinhof) järgi; mõisasüda jääb praegu Talvikese külla. Kaatsi piiridesse jäävad läänes Simka (1839 Simka) ja põhjas Trossi, mida on XX saj alguses vahel eraldi küladeks arvatud. – EE
EES: 110; EM: 92, 162; EMS: II, 432–433; LGU: I, 217, 231, 248, II, 75; PA II: 339, 425; Rev 1638 I: 78; Rücker; Westrén-Doll 1923: 41

Kaiavere2 ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Kayafer, 1473 Kayver (kahe mõisaasemega küla), 1512 Kayfer, 1514 Cayfer, 1539 Kaiwer.  C3
● Algselt küla, mõisast on teateid 1512. Mõisa kõrval loodes säilis samanimeline küla (↑Kaiavere¹). Mõisa maadele tekkis 1922 asundus, mis pärast Teist maailmasõda oli kirjas külana. M. Veske arvates on nime algusosa seotud sm sõnaga kaita : kaidan ’kitsas’, sest küla asub suhteliselt kitsal seljandikul kahe järve vahel. L. Kettunen seostab nime algusosa sõnadega kajakas, sm kaija (murdeti kajo) ning kohanimega Kaiu, pidades vahetuks lähteks isikunime. P. Johansen peab võimalikuks ühendada nime algusosa naisenimega Kai, mis tuleneb Katharinast (meelitusvorm Kay), sest alamsaksa nimesid leiduvat teistegi vere-lõpuliste nimede alguses. V. Pall usub, et tegu on isikunimelise algusosaga, aga lähteks võiks olla mehenimi (teada on nt Kaio, ürikutes Cayo). Sel juhul oleks *Kaia selle nime teisend. 1627 on mõisa nimeks saksa keeles olnud ka Nonnenhoff, sest mõis kuulus tollal Tartu Katariina kloostrile. XV–XVII saj on Kaiavere mõisas olnud *Pakavere või *Pagavere küla ja veski (1420 Packever, 1514 Packefer, 1627 Packafehr wesky ja tühi küla, 1638 taas asustatud), selle täpsem asukoht on teadmata. Vrd Luua. – PP
EO: 300; LGU: I, 488; Ligi 1961: 355; PTK I: 49–50, 171; Tartumaa 1925: 277

Kalana2 ‹-sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1514 Kallelinde, 1583 Kalalina, 1638, 1797, 1839 Kallalin, u 1900 Калана.  B2
● Küla on tuntud lubjakivi, Kalana marmori poolest, läheduses on maalinn. Nimi on olnud kaheosaline, algusosa arvatavasti isikunimi. Kalanat on seostatud Kalevi nimega (*Kalevanlinna › Kallalinna › Kalana), kuid mõeldav on ka vana nimel Karl põhinev mugand, eesnimi Karl muutus üle Euroopa tuntuks Karl Suure (surnud 814) nimena. Järelosa aluseks on linn : linna, mis on lühenenud kujule -na. Vrd Kalina. – MK
EO: 140–141; Joh LCD: 401; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 19; Rajandi 1966: 95; Rev 1638 II: 153; Rücker

Kalliküla [kalli‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kalli ‹pääle› Har – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1386 Cally (küla), 1419 Kalli (küla), 1627 Kallo Kuella, 1685 Callj Kylla, 1688 Callikylla ~ Kalli-Kylla, 1744 Dorff Kally, Kallikule.  C4
● Kohta on allikates algusest peale külaks nimetatud ja nimi on püsinud muutumatuna sajandeid. 1627. a revisjoni ajal oli küla tühi. Kuni XVIII saj lõpuni on see kuulunud Mõniste ja Saru mõisa alla, hiljem Taheva mõisa alla. Kalli on olnud Mõniste postijaama asukoht ja selle kõrval on olnud kõrts. Külanimi tuleb muistsest isikunimest Kalli ehk Kalle. Vahel on küla jagatud kaheks osaks: lõunapoolne Ala-Kalli ja põhjapoolne Mäe-Kalli. Vrd Kalli1, Kallivere. – MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.168:10, L 8; EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:92, L 89; LGU: I, 119, 208; Rev 1624/27 DL: 100; Stoebke 1964: 89

Kardla [`kardla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-de› Nõo, TMr – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Tähtvere mõis, Vorbuse mõis), 1517 Cardell (küla), 1627 Kard(el)la Kuella, 1796 Karla.  B1
● Küla maadel asus kunagi ka mõis (1544 Kardell). Kohanimi võib seonduda germaanipärase isikunimega Gardo või vähem tõenäoliselt sõnaga kard : karra ’jäätus’, kusjuures la-liide märgib kohta. 1977 liideti Kardlaga osaliselt ↑Leetsi küla. – EE
BHO: 180; EM: 147; KN; LGU: II, 141, 271; Rev 1624/27 DL: 133, 138; SK I: 83

Karula4 ‹-sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).  C1
● 1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *Karvla › Karula või *Karvola › Karula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN

Kaseküla [kase‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), ? 1320 Caskennenne, 1478 Kasenkull (vakus), 1798 Kasse.  C3
● Nime aluseks on puunimetus kask : kase + küla. Kui XIV saj kirjapanek on tõepoolest selle külaga seotud, siis on nimi lähtunud loodusnimest, kus varasema -nina on asendanud -küla. – MK
Bfl: I, 35; LGU: I, 524; LUB: II, 672; Mellin

Kastolatsi [kasto‿latsi] ‹-`latsi› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
● Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq). – MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Kauksi1 [`kauksi] ‹`Kauksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kaukse Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, 1543 Kauks (küla), 1630 Kaugaschi; vn Каукс, Ка́вказна.  C3
● Kauksi mõis on eraldatud Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast ajavahemikus 1782–1795, 1726 on Kauksit veel mainitud rannakülana Aidu mõisa all. XX saj küla, 1970. a-tel asundus, al 1977 uuesti küla. Nimi kuulub si-lõpuliste külanimede hulka, mis on kujunenud se- : ste-listest sugunimedest ja milles -si ees on muistne isikunimi, vrd Kaukka, Kaucko, Kauken. Nimi põhineb läänemeresoome tüvisõnal *kauka (sõnale on esitatud nii soome-ugri kui ka germaani etümoloogia). Vanem lähedane külanimi on olnud Kursi khk-s (1433 Caukes, 1627 Kaugsi kuell), selle lähtekohana on V. Pall näinud samuti isikunime. Oletades, et Iisakus on räägitud kunagi soomepärast murrakut, on XVII saj üleskirjutuse põhjal pakutud nime aluseks sm kaukainen ’kauge’ põhjendusega, et küla asus mõisast kaugel (R. Aunap). Eesti murretest ei ole 2. silbis a-ga varianti tähenduses ’kauge’ registreeritud, kui mitte arvestada Kuusalu üksikteateid määrsõnadest kaugale, kaugal, kaugalt. Isikunimeline lähtekoht on siiski tõenäolisem. Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi2. – MK
BHO: 202; EAA.308.2.2; EES; EMS: II (10), 858; LGU: I, 271; Moora 1964: 42; PTK I: 62; PTK II: 85–86; Rev 1624/27 DL: 16; Rev 1725/26 Vi: 159; Stoebke 1964: 36

Kidise ‹-sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Mõtsu mõis), 1478 Kideszoll, 1542 Ian Kiddin (üksjalg), 1726 Kiddise Jahn, 1798 Kittis.  B1
● Võimalik, et algne oli loodusnimi, vrd kidihein, kidehein ’kukehari’, kide ’kõhn, kidur’. Nime järelosa võis olla algselt salu. – MK
EMS: III (11), 38, 39; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 128; Stackelberg 1928: 160

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kikepera raba [kike‿pera raba] Kõp, Saa, Tor – soo Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1544 Kikebersche gebrockte, 1797 Kikkeperre Soo.  B2
● Nimi on pandud Kikepera küla järgi. Vrd Kikepera. – MK
BHO: 226; LGU: II, 977; Mellin

Kirbla3 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sse› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Laatre mõis), ? XVI saj Corbelenn, 1504 Corbeles, 1511 Kurbelle, ? 1518 Korbolitz, 1560 Korbenkul, 1638 Kuerbely, 1797 Kirbel (mõis); läti Ķirbēni, Ķirbeļi.  C2
● Piiriküla Kirbla on külana mainitud 1970, liideti 1977 Laatrega. Kirbla mõis (sks Kürbelshof), mis oli Laatre mõisa kõrvalmõis, ja põhiosa Kirbla külast jäi Läti poolele. Nime lähtekohaks võiks olla kõrb : kõrve, kui õ-d oleks tänapäeval edasi antud i-ga nagu oletab ka P. Johansen. Vrd Kirbla2. – MK
BHO II: 312; Johansen 1937: 59; KNAB; LGU: II, 37; Lvv: II, 225; Mellin; Rev 1638 II: 79

Kirumpää [kirum‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Kiräp‿pää ~ Kiräbä ‹-le ~ -he› Plv – küla Võru maakonnas Võru vallas, linnus (Võru mõis), 1340 Kiriempe, 1368 к Кирьепигѣ, 1369 Кирьипигоу, 1406 от Кирьяпиге, 1410 Kirimpe, 1447 poola Kieremperskim, 1534 Kyrempe, Kyrgenpae, 1558 Kirienpee, 1627 Kyrrenpoe, 1765 Kerrenpi, Kirrenpi, 1798 Kirumpa; sks Kirrumpäh.  C1
● Tartu piiskopile kuulunud linnust on nimetusega castrum esmakordselt mainitud 1322. XVII saj revisjonidest näeme, et linnusepiirkond kattub üldjoontes Põlva kirikukihelkonnaga. Kirumpää oli keskaegse ja varauusaegse administratiivüksuse peamine nimi. Veel 1757. a Põlva kiriku personaalraamatus on hilisemaid Vana-Koiola kroonutalupoegi liigitatud Kirjenpah alla, kuigi linnus ise asus sellel ajal juba taas erakätesse läinud Võru mõisa maa-alal. Nimi koosneb linnusenimedes tavalisest järelosast -pää ja algusosast, mille omastava käände ajaloolist n-lõppu on juba varakult vaheldatud m-iga. Pihkva kroonikate kirjapanekutes seda käändelõppu enam pole, nagu ka kohapealses häälduses tänapäeval. Algusosa on uurijad väheste eranditega pidanud isikunimeks. Nagu kirjapanekutest näha, on selle tüvevokaaliks kujunenud u üksnes saksa traditsioonis, alates Abraham Orteliuse atlasest 1574. Kuna ka varased Vene allikad näitavad kolme erinevat tüvevokaali, võis selleks tegelikult olla ä, nii nagu rahvasuus praegu. L. Kettunen on alusena oletanud sõna *kirja (*kirjä), mis võib olla olnud ka isikunimi ja mida on peetud läänemeresoome vana isikunimesüsteemi korduvaks elemendiks. Teine, raskemini tõestatav võimalus on, et see nimeosis oli laadivahelduslik *kirki : *kirjen, tänapäevakujul kirg : kire, mille arhailisem tähendus on ’kuumus, tulelõõm’. Pole teada, kas 1534. a keskalamsaksa kirjapanekus võis g juba j-häälikut tähistada, nagu see hiljem tavaline on. Kirg : kire analoogiale kurg : kure võiks põhineda linnusele kõige lähemal paiknenud küla nimi *Kurenurme XVII–XVIII saj. Kolmanda võimalusena on pakutud Kirumpää nime lähtekujuks *Keräjänpää ’kärajate pidamise koht’, mida tuleb pidada põhjendamatuks. – ES
BHO: 231; EAA.3147.1.172:8, 244, L 4p, 215p; EO: 159; LGU: I, 323, II, 599, 600; Mellin; Rev 1624/27 DL: 55; Stoebke 1964: 132; Tulnola 2005: 8

Kivimäe1 [kivi‿`mäe] ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Luua mõis).  C3
● Endised kandikohad, mis 1920. a-tel hakkasid kujunema omaette külaks. Ametlikult esimest korda nimistus alles 1945, varem Mõisamaa osa. Külas on Kivimaa ja Kivimäe talu. 1977 liideti Kivimäega ajalooline Mõisamaa küla (1519 Moisema, 1739 Lua Moisama), mille nimi kaotati ilmselt sageda esinemuse tõttu Eesti kohanimedes. Mõisamaa külas on Sääsküla veski, samanimeline küla on seal olnud XVI–XVII saj (1519 veski Seszkull, 1538 Szeszekulle, 1582 Saskula, 1638 Soßkylla). – PP
KN; KNAB; LGU: II, 312; PA I: 109; PTK I: 74, 147, 231; PTMT: I, 12, II, 435

Kobela ‹-sse›, kohalikus pruugis Kobõla ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ka Linda, rahvakeeles varem Boose Urv – alevik Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Kowol, Kovele, 1582 Kowala, 1588 Loustkowala, 1601 Lansskull, 1627 Laustokowwalde, 1638 Laustokyllo, 1762 Kowela Külla, 1811 Kobbola.  C1
● Vanasse Kobela külla, mida esmamainimise ajal nimetati vakuseks, loodi XIX saj keskel Vana-Antsla mõisa ↑Boose kõrvalmõis (sks Bosenhof). 1920. a-tel tekkis Boose asundus, XX saj keskel rajati mõisasse Linda kolhoosi keskus, asula tuumik oli 1970 kirjas Määrastu külana. 1977 nimetati asula Kobela alevikuks seda ajalooliselt ümbritsenud küla järgi, vana küla jagati samal ajal Madise ja Lusti talu järgi nimetatud küladeks. Kobela nime varasemad üleskirjutused on kokkulangevad Põhja-Tartumaa Kõola omadega. Võrumaa nimi pole allunud lühenemisele, seda võib olla soodustanud talupoja lisanime (Kowall, Kowol) püsimine külas XVII saj. Sõnasisese v muutumist b-ks võib olla soodustanud assotsiatsioon vene sõnaga кобыла ’mära’. Kobela nime varasemad üleskirjutused pakuvad toetust Kõola nime seletustest sellele, mille kohaselt mõlemad la-lõpulised külanimed pärinevad isikunimest, mille ’kõva’ tähendav alussõna käändus kova : kove-, vrd sm Kovela. XVI–XVII saj revisjonide kirjapanekute algusosas *laust-, mis vahel esineb ka üksi (1601, 1638), võib ära tunda ste-lõpulise elanike nimetuse, mis põhineb ristinime Klaus mugandusel Laus ~ Laos. Nt 1419 on Clauwes (Clawes) van Ixkule päranduse jagamise subjektiks olnud, kuid tema on Antsla valdustest, sh Kobelast, just siis loobuma pidanud. Kobela asundina märgiti 1970. a-tel praegust ↑Vana-Antsla alevikku. Nime tegelikust asukohast nii kaugele nihutamise põhjuste kohta pole midagi teada. Vrd Boose, Kõola, Kõomäe. – ES
BHO: 43; EAA.1270.1.264:26, L 25p; EAA.1865.2.131/2:4, L 3p; LGU: I, 207–208; PA I: 85, 255; PTK I: 99; Rev 1601: 57; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 43

Kobilu ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Kobiluse Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1495 dorp to Kobelisz, 1627 Koblitz, 1796 Kobbilius, 1839 Kobbila; sks Kobbilo (karjamõis).  A2
● Karjamõisa kohta on teateid XIX saj II poolest. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega kobima, kobisema, sm kopelo ’kohmakas’ jt, eitamata seejuures halvustava sisuga isikunime võimalust. Vanemad kirjapanekud võimaldavad oletada kohanimevariante järelosistega -la või (-line :) -litse, võib-olla ka -ste. Liited toetavad kohanime isikunimelist algupära (vrd XV saj Kopoi). Kobiluga liideti 1977 osaliselt Karjalepiku küla. ¤ Vanasti Kabeliküla, oli olnud varem surnuaed, surnuluud tulevad välja, sakslased muutsid – Kobilu (1958). – EE
BHO: 160; EM: 95, 153; EO: 115, 116; KN: 1958; LGU: I, 596; Mellin; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker; Stoebke 1964: 166

Kodavere1 ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kõdavere Kod – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Koddafer, 1443 Kotever, 1519 Kottiver, 1582 Kohawer, 1585 Kodafer.
● Varem kuulus kihelkonna ala ↑Soopoolitse muinasmaakonna alla, XV saj-st on teada Kodavere kihelkonna olemasolu. L. Kettunen seletab kohanime algusosa sõnaga koda ja toob võrdluseks Haljala Koduvere, mis on pärit selle tuletisest (*kotoi). – PP
BHO: 236–237; LGU: I, 311; PA I: 114; PTK I: 75–76

Kodijärve [kodi‿järve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis ka ‹-n› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Gothensee, Kodjerw (kuni 1855), 1582 Kodyar (küla), 1638 Koddejerw(e), 1782 Koddijärwe mois.  B3
● Kodijärve mõis eraldati XVII saj II poolel Arula mõisast. 1920 moodustati mõisa maadel asundus, mis 1977 muudeti praeguseks Kodijärve külaks. Samanimeline põlisküla on teada al 1582. M. J. Eiseni arvates on kohanime lähteks sm koti ’kodu’ ja tema väidetud eesti sõna kodi. H. Rebane on jäänud kahevahele, kas küla nimi pärineb selle kunagise valdaja nimest (1449 Peter Ghudejaer ~ Gudeiaer) või isikunimi pärineb kohanimest. L. Kettunen ühendas loodusnimest lähtuva kohanime algusosa sõnadega koda : koja, kodu : kodu ja sm koti : kodin (vrd ka sm Kodesjärvi). Koda- ~ Kodi-tüve vaheldus on ehk sarnane nagu ↑Pühi nimes. Mõisa hilisema saksakeelse nime Gothensee kasutuselevõtt on seotud usutavasti nn gooti teooriaga, mille kohaselt olid Eesti esmaasukad germaani hõimud goodid. Praeguse küla piiridesse jääb Kirbu karjamõis (sks Woldau). – EE
BHO: 90; Bfl: I, 197; Eisen 1919a: 6; Eisen 1924a: 67; EM: 92, 138; ENE-EE: IV, 610; EO: 314; Hupel 1774–1782: III, 260; KN; LGU: I, 336; PA I: 47; Rebane 1928: 10; Rev 1638 I: 89, 90; SPK: 169; ÜAN

Koemetsa [`koe‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Koe‿mõtsa ‹-`mõtsa›, kohalikus pruugis varem ka `Kooj‿mõtsa Krl – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1688 Kuimettz Markus, 1782 Koja Metza Jann, 1795 Koemötsa Jaan.  A3
● Külanimi on tekkinud talu ja talurühma nimest. Samas kohas on talu olnud ka 1685. a kaardil. Juba 1419 mainitakse dokumendis Kumetze küla Saru vakuses, kuid pole päris selge, kas tegemist on Koemetsa esmamaininguga. *Koemõts on olnud viljelusala, mitte otseselt metsa nimi. 1782. a nimekuju viitab sõnale koda : koja, kuid see sõna pidanuks kohaliku keele päraselt andma nime *Kuamõtsa, vrd sagedad nimed Kuamägi, Kuasuu. Vrd ka sõna koi (putukas) e-liselt käänduv variant kohi : kohe (Har). Koemetsaga on 1977 liidetud ↑Arukülä ja Järve (Har, 1970). – ES
EAA.1865.2.130/1:58, L 57p; EAA.1865.2.130/10:53, L 53;  EAA.308.2.88, L 1; LGU: I, 208; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:558, L 563p

Koigu1 ‹`Koiku ~ -sse› Urv – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Koik, 1509 Koykull (küla), 1582 Koikie, 1584 Koika, 1627 Gross und Klein Koykul, 1719 Koigo.  A2
● Koigu, mida mõisana on mainitud 1582, jagati 1799 kolmeks, Koigu, ↑Annemõisa ja ↑Truuta. XIX saj elasid Koigu omanikud Annemõisas, viimase nimegi on kasutatud kujul Koik-Annenhof. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus (1939 Koigo-Anne asundus). 1938 läks põhjapoolne osa Koigu vallast Kooraste valla alla, sh Koigu asundus, mis hiljemalt 1945 oli muudetud külaks. Ka nüüd kuulub Koigu kandi kirdeosa Kanepi valda (↑Rebaste¹), loodeosa ühes hävinud Koigu mõisa asemega Otepää valda, lõunaosa aga sama nime all Urvaste valda. Varastes nime kirjapanekutes Koikie ja Koika võib oletada mitmuse omastava käände lõppu (vanapärane a-mitmus), teises variandis on liitunud liigisõna küla. Nime aluseks on muistne isikunimi, vrd Koigi. Koigu mõisat on nimetatud ka Roonimõisaks (Runemois, Runnemois). Praegu on sellenimeline talu Urvaste valla poolel. – ES
BHO: 241; EAA.1270.2.1:4, L 4; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); KNAB; LGU: I, 82; PA I: 78, 133; Rev 1624/27 DL: 107

Koiva1, kohalikus pruugis ka Koiv ~ Koova (Har), Kᵘoju ~ `Kuova (Lei), Koeva (San), Kuiva (Se, Vas) – jõgi Eestis ja Lätis, läti Gauja, 1224–1227 Coiwa ~ Coiwe, 1226 Thoreda, 1248 Coiva; sks Treider Aa, die Livländische Aa.  B3
● Koiva on Läti kõige pikem jõgi (452 km), millest 22 km ulatuses on see Eesti-Läti piirijõgi. XIX saj uurijad on olnud seisukohal, et nimi tuleneb eesti sõnast kõiv ’kask’, mis on Salatsi liivis küu, Kuramaa liivis kõuvõ ja kȭvaz. See seletus ei ole tõepärane sõnade tüvevokaali tõttu, milleks on enamasti o või u. Veel on pakutud, et nimes võiks sisalduda sõna koib ~ koiv : koiva ja sel juhul oleks tegemist võrdlusnimega (jõgi nagu koib maastikus, mille kaldaid mööda sai jalgsi käia), ent Koiva on veel üsna hiljuti olnud parvetatav jõgi, nii pole olnud põhjust selle kaldal jalgsi matkata. V. Reiman on arvanud, et kuna rahvalauludes esineb nimevariant Kuiv, on tegemist „kuiva“ jõega. Koiva on suhteliselt suur jõgi, mis ei kuiva päriselt ära mitte kunagi, seetõttu ei ole „kuiva“ motiiv usutav. Läti uurijad on nime aluseks pakkunud leedu sõna gaujá ’kari, rahvamurd, hunnik’ või läti govs ’lehm’ vms, ent ükski seletus pole piisavalt põhjendatud. Mitmed uurijad peavad kõige tõenäolisemaks seletust, et läti Gauja võiks tuleneda indoeuroopa tüvest gou- ’kisendama’ ja viidata häälele, mida jõgi teeb. W. Schmid toob nimenäiteid, mis esinevad nii Lätis, Leedus kui ka vanapreisi aladel ning kuuluvad Gauja nimega samasse pessa, seega võib tegu olla muinaseuroopa või balti tüvega. Schmid võrdleb Gauja nime saksa sõnaga Gau, mis tähistab harilikult piirkonda orus vee ääres ja võib olla germaani keeltes substraatne sõna. Kohanimede põhjal võiks selle tähendus olla ’maajõgi või jõgi, mis viib orgu asulate juurde, kuid pole liikumisteeks kuhugi kaugemale’. Muistne nimeandja võis ehk võrrelda Koiva (Gauja) jõge lähedal oleva Väina jõega, kuivõrd Väina on muistne tähtis veetee, Koiva aga lihtsalt sisemaale viiv jõgi. Igatahes pole Koiva nimi läänemeresoome päritoluga. P. Kallio on näidanud, et algbalti *gaujā või veel varasem balti-slaavi *gouiaH on laenatud algläänemeresoome *Koiva nimeks ja mitte vastupidi. Kui nime etümologiseerida indoeuroopa tegusõnatüve *ģhou- ’valama, kallama’ kaudu, peab see olema tekkinud mingis centum-tüüpi indoeuroopa keeles ja olema laen ka satem-tüüpi balti algkeeles. Saksa traditsioonis on jõenimi Aa (= Skandinaavia å) tähistanud lihtsalt mingi piirkonna suurt jõge, Koiva puhul Liivimaa kõige suuremat jõge. Nimevariant Treider Aa ja teised sarnased kujud viitavad Turaida linnusele. – MF
Bušs 2003: 27–29; ENE-EE: III, 123; HLK: 62; Kallio 2015: 38–48; Kluge 2002: Gau; KNAB; Koivulehto 1986: 170; LGU: I, 4, 19; Reiman 1916: 25–32; Schmid 1998: 145–153

Koivaliina [koiva‿liina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis ka Koiva‿`liin, Koova‿`liin (Har), Kova‿`liin ~ `Kuova‿`lein ~ Kõeva‿`liin (Lei) – asula Lätis Vidzemes Hopa piirkonnas, praegune vallakeskus, läti Gaujiena, sks Adsel, 1224 terra Agzele, 1443 Atzel, 1465 Adtzell, 1566 от Говѣйского (уѣзда).  C4
● Koivaliina linnus on ehitatud strateegiliselt olulisse paika, kus kohtusid Koiva veetee ja mõned maismaateed. Mõniste kandi rahvapärimuses on tuntud muistset sõjateed, mis läks Koivaliina. Adsele linnuse esmamaininguks on peetud 1111. a, mil Novgorodi kroonika järgi toimus vürst Mstislavi sõjaretk Otšelasse (нa Очелу). E. Tarveli arvates ei ole piisavalt argumente, arvamaks, et tegu on Adsele ehk Koivaliinaga. L. Vaba ja H. Valgu arvates võib häälikuliste ja uuemate arheoloogiliste seikade põhjal arvata, et tegu on siiski Koivaliinaga. Arvatakse, et linnus on ehitatud XIII saj lõpul. Enne seda oli seal puu- ja maalinn, mis läks Mõõgavendade ordu kätte. Kui XIV saj rajati Vastseliina ja Alūksne (Marienburgi) linnus, siis Koivaliina tähtsus vähenes. Vahepealsed enam kui sada aastat aga valitseti sealt kogu Adsele muinasmaakonda. XVII saj kuulusid linnuselääni koosseisu Koivaliina (Adsele) linnus, Humalaküla (sks Hummelzeem), Vaartu (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof) jt mõisad ning Kaaramõisa, Taheva ja Koikküla mõis. Alates Põhjasõjast hakkas linnuse tähtsus vähenema ja pärast pommitamisi jäi see varemetesse. Linnuse juurde ehitatud mõisakompleks kuulus enne riigistamist Adolf von Wulfi perekonnale ning see on Läti suurimaid. Samale perekonnale kuulus veel kümneid ümbruskonna mõisaid. Läti- ja eestikeelsed nimed viitavad asukohale Koiva (Gauja) jõe ääres. Lõunaeestikeelne sõna liin Koivaliina nimes tähendab linnust. Linnuse saksakeelse nime Adsele etümoloogia pole selge, ent Liivi- ja Kuramaal leidub mitmeid adzal- või adzel-algulisi kohanimesid. – MF
BHO II: 8, 10; LGU: I, 115; Selart 2016: 117; Tarvel 1975: 549–553; Valk, Laul 2014: 186

Kooraste ‹-sse›, kohalikus pruugis Koorastõ ‹-lõ, -n› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1511 Kors, 1551 Korss, 1582 Koresth, 1588 Koroscziel, Korest, 1627 Korast, Koraste (küla).  B2
● Kooraste on keskaegne mõis, mis sattus XVI saj keskel Erastverega samade omanike kätte ja mida XVII saj keskpaigast enam omaette mõisaks ei peetud. Uuesti kujundati Koorastele mõisastaatus XVIII saj lõpul, ilma et omanikud oleksid muutunud. 1869 ühendati Koorastega Jõksi, Kaagvere ja Karste mõis. 1875 jagas omanik selle valduse kaheks ja Koorastega jäi liidetuks vaid Kaagvere mõis. Algupärase Kooraste põlistalusid jagati rahvapäraselt Mäeküläks ja Alaküläks. Kooraste oli 1920.–1930. a-tel asundus, 1970. a-tel oli ametlikult Mäeküla nime all, al 1977 uuesti Kooraste. Tänapäeval kuuluvad Kooraste küla alla mõisaasunduse talud, Mäekülä põlistalud ja endine popsiküla Tutuliin, samuti Moonakülä. Nime varasemates mainingutes võib näha alamsaksa väga tugevalt esisilpi rõhutavat hääldust. Poola revisjonides ilmus Kooraste kohta pikem nimekuju Koroscziel (Choroscziel), selle põhjus jääb ebaselgeks, vrd Kurista². Koorastet on eesti keeles rööpselt nimetatud Ungra mõisaks Ungern-Sternbergi perekonnanime järgi. Kooraste nimi pärineb mõisaeelsest ste-lõpulisest külanimest. Selle päritolu on ebaselge, vrd Koorküla, Koorvere. Nimi pole unikaalne ka varasemal ajal, 1499 leidub Restu mõisas (San) küla Coresztevalde (1627 Korese kuella, XX saj Korjusküla, ↑Risttee). Võimalik, et Kooraste nimes on Gregoriuse mõni varasem ning haruldasem nimemugandus (nt *Koora), vrd harilik mugandus Korjus. Vrd Jõgehara. – ES
BHO: 254; LGU: I, 674, II, 113; PA I: 86, 251; Rev 1624/27 DL: 103, 163; Stryk 1877: 212–215

Koorküla [`koor‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Korküll, 1226 Kyriania, 1487 Kuerkull, 1798 Korkül.  C3
● 1920. a-test kuni 1977 Koorküla asundus, nimetatud mõisa järgi, mille kohta on andmeid a-st 1518 (Corkulle). Kuna esimeste nimemainingute täishäälikud on ebakindlad, siis jääb nime etümoloogia lahtiseks. M. J. Eisen on nime võrrelnud Kilingi saksakeelse nimega Kurkund ja pakkunud lähtevormiks kas Kuraküla või Kureküla. L. Kettunen on neid lähtekohti pidanud põhjendamatuteks, ise midagi paremat vasteks pakkumata: koor, koorima, mille oma rahvajutus on ära toonud juba Eisen. Läheduses on Koorja järv, vrd 1624 on Koorküla (Kurkel) mõisa all talupoeg Koyri Jerwe Juergen, 1518 Koreierwesche landt. Võimalik, et nime lähtekohaks on olnud mõni Gregoriuse mugand. Mõis oli varem olemas Blanckensee nime all (esineb allikais al 1487). Koorküla lõunapoolseid talusid tuntakse Otike nime all (1638 Ottick), põhjas on Kannu. Koorkülaga on 1977 liidetud ↑Holdre (ka Pihle ehk Pihla) ja ↑Keisri küla. ¤ Rahva seletuse järele on Koorküla nimi ühelt mõisnikult päritud, keda ta kiskuva, rööviva iseloomu pärast Koorijaks, Koorjaks hüütud. Selle nimega tahetud tähendada, et ta rahvast hirmsasti koorib. See Koorija uppunud hiljemini järve ära. Koorkülas kannab praegu üks järv Koorja järve ja üks niit Koorja niidu nime. Koorja järele hakatud mõisat ja valda Koorküla mõisaks ja vallaks hüüdma. (1929) Vrd Jeti, Kooraste. – MK
Eisen 1929a: 161; EO: 36; LGU: I, 577, II, 285; Ligi 1961: 346; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126

Koreli oja, kohalikus pruugis Kor´eli ~ Korõli Plv, Rõu – oja Võru maakonnas Võru linnas.  C1
● Selle nimega ilmub oja kirjalikesse allikatesse XX saj II poolel. Varasem nimi on olnud Võro oja ehk jõgi (1538 Forro, Farro, 1785 Klein Werro Fluss, 1841 Wörro Jöggi, 1850 Wirro-jöggi), mis on andnud nime ka ↑Võru mõisale ja hiljem linnale. XIX saj kaartidel nimetatakse Võro nimega idast soo pealt tulevat haru, praegust ametlikku peaharu on nimetatud *Kiviojaks (Kiwwi-oja) Kirepi veski järgi. XX saj suulises pärimuses Kasaritsas oli viimane Kirepi oja, soo pealt tulevat haru aga nimetati Koreli kraaviks. Kuigi see soo on kandnud Võro soo nime (1688 Werreso, 1850 Werro soo), võib noor Koreli nimi olla motiveeritud soo põlemisest, vrd vn горелый ’põlenud’, ent ka ’haudunud, läpastunud’. Algne nimeobjekt võinuks olla nt Горелый мох ’põlenud samblasoo’. Vrd Korela, Võru. – ES
 EAA.308.2.224, L 1;  EAA.291.1.131, L 1;  EAA.2072.3.57a, L 1;  EAA.2072.3.57b, L 1; LGU: I, 471, 472

Krabi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Schönangern, 1796 Krabbenhoff, Krabbimoisa perre, 1798 Grabbenhof, 1839 Grabenhof oder Schönanger.  B3
● Küla ise on suhteliselt noor, kuid asustus küla ümber vana. Vana-Roosa mõisa karjamõisana mainitakse Krabit XVIII saj lõpul. Nime aluseks on arvatavasti olnud Paganamaal olev suur „kraav“, tänapäeval tuntud Piirioru nimega, läti keeles Peļļu-Kornetu grava. Teine võimalus, mida toetab kõige varasem kirjapilt kirikuraamatus, näib viitavat sõnale või isikunimele Krabbe ~ Grabbe ’krabi’, kuid sellel juhul pole teada ühtki vihjet nimeandmise motiivile. Saksakeelsest nimest on mugandatud ka tänapäevane eesti nimi, mis sai XIX saj II poolel esmalt vallanimeks, 1920. a-tel asunduse- ja 1977 külanimeks. Schönangern (’ilusad niidud’) oli enne 1848. a Vana-Roosa mõisa rööpne saksakeelne nimi. Siis eraldati Krabi Vana-Roosa mõisast iseseisvaks mõisaks ja see nimi anti Krabi mõisale. Krabi kandi põliste hajatalude külanimi oli 1684. a kaardi järgi *Räste (Räste Külla ~ Reste By). Sellega haakub keskaegne vakusenimi (1386 Rese, 1419 Rees, 1561 Расти, 1565 Растиньские деревни 1585 Rassna). Vrd Vana-Roosa. – MF
Ambus 1960: 742; BHO: 541; EAA.1268.1.403:597, L 535p; EAA.308.2.178; LGU: I, 119, 208; Mellin; PA I: 6; Truusmann 1897a: 41; Uustalu 1972: 257–258

Kuigatsi ‹Kuigatsi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuikatsi San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas, mõis, sks Löwenhof, Kuikatz (XVIII saj-ni), 1466 Quuigatz, Kuugqatz (küla), 1509 Koiwkatz (mõis), 1522 Koywenkatz (küla, mõis), 1585 Koikac (küla), 1638 Koykatzkyll (küla), 1524 Kuikatze, Kyvekazts (mõis), 1543 Kuykatz (mõis), 1638 Koykas (mõis), 1782 Kuikatz, ee Kuikaste ~ Timpa mois, 1826 Löwenhof, ehemals Kuikazz (mõis).  B2
● Väidetavasti on Kuigatsi mõis olemas olnud juba 1322. XVI saj on kuulunud ka Rõngu mõisale. Mõisal on läbi aegade olnud eri nimesid, mis on antud omanike järgi. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, al 1977 küla. Kuigatsi nimi kuulub teiste lõunaeestiliste katsi-lõpuliste nimede pessa ja see liide on varasemalt hääldunudki k-ga. Nime struktuur on aja jooksul silbi võrra lühenenud ja ilmselt see ongi tinginud g-ga vormi tekke, ehkki kõige varasem nimekuju on tänapäevasele kõige sarnasem. Nimes sisaldub arvatavasti muistne isikunimi Kuy(e) (teada nt XV saj Helmest), millele on liitunud kollektiivliide -ste, sellest on omakorda elanikke iseloomustava omadussõna kaudu tekkinud kohanimi. Teine võimalus on, et nime aluseks on sõna kuiv : kuiva. XVI saj oli mõisa nimeks saksa keeles Dumpianshof, mis tuleb omanike perekond Dumpiani nimest. Nime on kasutatud kuni XIX saj alguseni ning sellest on arenenud ka eestikeelne nimi Tümbä mõisa või Timpa mõisa. XVIII saj lõpul sai mõisa omanikuks Paul Ludvig Johann Loewenstern, kes pani uue nime Löwenhof, mida on samuti eesti keelde mugandatud (XIX saj Löwi möisa ja XX saj algul Leevi vald). Kuigatsi külaks on aeg-ajalt nimetatud Kuigatsi mõisa piirkonna vanu talusid, kuid küla on olnud hajusate piiridega. Kuigatsiga on 1977 liidetud Vaaksi (1970) ja Viki (1970) küla. – MF
Bfl: I, 261, 739, 894, 916; Bienenstamm 1826: 293; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KN; LGU: II, 446, 943; PA I: 172; Rev 1638 I: 24; Stoebke 1964: 40; Uustalu 1972: 72, 236, 248; Valgamaa 1932: 448–449

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
● Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970). – ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130

Kungi ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Leebiku mõis, Riidaja mõis), 1599 Kunke Meius (talupoeg Helme alal), 1630 Kunki Peter, 1839 Kungi (talu Leebiku mõisa all).  A1
● Külana 1932. Nimi pärineb talunimest, on olnud Kungi ja Alakungi talu. Kungi nime päritolu pole selge. Nimega võiks võrrelda kirjapanekut a-st 1433, kus Kärkna klooster vahetab orduga maid ja annab muu hulgas ära Kursi khk-s (Talkhof) ühe Kunge adramaa (enen haken landes to der Kunge). XVI saj esinevad lisanimena Kungi ja Kongi. Nimele pole vastet leitud. Tähenduselt sobiks võib-olla lisanimeks läti kungs ’isand’, kuid L. Vaba märkuse kohaselt töötab läti oletuse vastu tüvevokaal i. Kungi kaguosa tuntakse Koosi nime all, seda on 1930. a-tel ka külaks peetud. Kungiga on 1977 liidetud ↑Sälgu küla (Trv). – MK
EVK; KNAB; LGU: I, 271; LUB: VIII, 676; LVVA.7348.1.6:38, L 34p; P XVI: 247; PTK I: 92; Rücker

Kurevere6 ‹-`verre ~ -sse› Han – paik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Uue-Virtsu mõis), 1478 Kurver (küla), 1689 Kurrefer.  C3
● Küla on 1977 liidetud Esiverega. Kurevere lõunaosa Kasse lahe ääres on varem nimetatud Kasse külaks (XVIII saj algul KassiBy, 1726 Kasse, 1798 Kassekül). Vrd Kurevere1. – MK
EAA.1.2.941:1205, L 1193;  EAA.1.2.C-IV-191; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 120

Kurista1 ‹-le› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Kurrista, 1424 Coristal (mõis), 1611 Kurisza, 1695 Kurrista.  A2
● Mõisast on teateid XV saj-st. A-st 1922 Kurista asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen on nime tuletanud tegusõna kuristama tegijanimest. Jõgeva valla Kurista lähteks on ilmselt olnud mõisa omaniku perekonnanimi (Coristel). Tänapäeva kuju on nimi saanud eesti keele kõnelejalt. – VP
BHO: 276; EO: 210, 231; LGU: I, 223; PTK I: 94; Tartumaa 1925: 251

Kuutsi ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi ‹-lõ› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
● Petseri kloostri Liivi sõja aegsete valduste kirjelduse publikatsioonis on Anti Selart seostanud 1563. a mainitud nime Кучь (küla) praeguse Kuutsi külaga, mis ei ole õige. 1563. a mainitud küla on kadunud; see on asunud praeguse Jaama ja Matsi küla lähedal Varstu kandis. 1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90
Märkus. 1563. a maining ei käi uuemate andmete põhjal Kuutsi küla kohta (vt artikli esimest lauset). 2019-05-29T18:20:09.

Kõpu1 ‹`Kõppu ~ -sse› Kõp – alevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Kõpu kirikumõis, Suure-Kõpu mõis), 1470 Koppeschen Wech (’Kõpu tee’), 1560 Koppe, 1593 Kepa (mõis), 1601 Koppe (vakus).  A2
● Kõpu alevik moodustati 1977. Ka endise Suure-Kõpu mõisa (sks Groß-Köppo) hooned jäävad alevikku. Kõpu nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest. Kuigi asula kohta kasutati Kõpu või Suure-Kõpu nime ka nt 1930. a-tel, oli ametlik nimi hiljemalt 1945. a-st kuni 1977 Keskküla asundus. Aleviku moodustamisel liideti sellega osa Mõisavälja külast (1970, varem Asuküla), mille piiresse jäi Suure-Kõpu mõis. Vrd Kõpu3. – MK
BHO: 254; ENE-EE: V, 280; LGU: I, 465; Rev 1601: 122

Kõrkküla1 [`kõrk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Koogu mõis, Purtse mõis), 1472 Kerpykull, 1726 Korcküll (küla), 1796 Gr. Korkül, Kl. Korkül.  B3
● 1930. a-teni olid eraldi idapoolne Ees-Kõrkküla (sks Klein Korkül) ja läänepoolne Taga-Kõrkküla (sks Gross Korkül). Esimene on olnud Purtse, teine Koogu mõisa järgi. Küla asub paepangal, nime algusosa aluseks võiks olla omadussõna kõrge, kuid see võib olla ka hiline rahvaetümoloogia. P. Johansen on külanimega samastanud hoopis aadlisuguvõsa nime Korpkulle (1417 Hannes Korpkullen kindere), mõis nimega Kerpykull osteti 1472 Purtse mõisale. Nimi pärineb eesti keelest, selle aluseks on kõrb ’suur mets’. Siin on see külanimeks tõenäoliselt saanud suguvõsanime vahendusel mõisanime kaudu, kui Johanseni samastus paika peab. Paepealsel ilmselt suurt metsa ei kasvanud. Kõrkkülaga on 1977 liidetud Ridaküla (VNg, 1922). Vrd Kõrkküla3. – MK
EVK; Joh LCD: 869–870; KNAB; LGU: I, 197; Rev 1725/26 Vi: 152

Käru3 ‹`Kärgu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vatla mõis), 1478 Kerro, 1913 Käro (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Mõtsu osa. Käru nimega vrd vanemaid isikunimesid Kerro, 1534 Hans Kerropoyck, vrd ka kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Käru idaots on Väänja, nimetatud endise karjamõisa järgi (Mih, 1798 Wenja küla, vrd 1726 Oidrema mõisa all kõrtsmik Wenja Maddis). Vrd Käru1. – MK
EAN; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 107; Stoebke 1964: 37

Laatre2 [`laatre] ‹`Laatre ~ -sse›, kohalikus pruugis varem `Laadre Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Moiseküll, läti Plāteri, Plātere, Silmuiža, 1504 Hartwich Plate (maaomanik).  C2
● Ajalooliselt kuulus Ruhja kihelkonda Lätis. Laatre küla vana nime Mo[y]sekull on esmakordselt mainitud 1504, kui Liivimaa ordumeister läänistas selle koos Veelikse (Felix) külaga Hartwich Platele. Mõis rajati siia hiljemalt 1540. a-tel. Mõis jäi sama suguvõsa omandusse kuni 1730, kuid nime kirjutati 1838 kujul Plath ja hiljem Plater. Sellest perekonnanimest on saadud nii mõisa eesti- kui ka lätikeelne nimi. 1920. a-test Laatre asundus, al 1977 küla. Laatre mõisa saksakeelsel nimel Moiseküll on üksnes kaudne ajalooline seos noore Mõisaküla linnaga, mis paikneb naabruses, kuid on asutatud Abja mõisa maale. Laatrega liideti 1977 ↑Kirbla, ↑Masaku ja Vanamõisa (1922) küla. Kui 1997 ühendati Laatrega ↑Penniküla, siis hõlmas see ka varem liidetud külasid (↑Leisimõisa, ↑Põlde ja Rinna). Vrd Laatre1. – ES
Hagemeister 1836–1837: I, 129; KN; KNAB; LGU: II, 37; LVVV: P2, 207–208; Rev 1638 II: 79

Lange ‹-le›, kohalikus pruugis ka Lange‿`mõisa Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis (Vana-Kuuste mõis), sks Langenhof, 1796 Langemois.  C2
● Küla ja mõisa kohta on andmeid al 1471. Tartu bürgermeister Hinrick Lange ostis mõisa koos külaga 1483. Selle maad läksid 1600. a paiku Vana-Kuuste mõisale, kes rajas sinna hiljem karjamõisa. XVIII saj alguses siirdus Haaslava mõisale, hiljem aga Vana-Kuustele tagasi. 1920. a-te alguses tehti karjamõisa maadele asundus. Kohanimi, mida hakati kasutama XVI saj, tuleneb omaniku perekonnanimest Lange. Mõis kandis esialgu teisi nimesid: 1471 Koykis, 1483 Lude. Esimene neist pärineb ühe mõisa alla kuulunud küla nimest. *Koiksi või *Koikise (1483 Koyken, 1534 Koikyll) on tõenäoliselt suguluses teiste Koik-tüveliste nimedega (Koigi jt) ja lähtub L. Kettunenile toetudes isikunimest. Lude tuleneb omanikuperekonna Lude ehk Ludeni nimest. – EE
BHO: 322; EM: 92, 160; KN; EO: 167; LGU: I, 426, 516, II, 360; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Leebiku ‹-sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Abenkat, 1724 Clebecke Jurry, 1798 Lepekki M. (mõis).  A1
● Orduajal on mõis kuulunud Stryki suguvõsale, XVII saj keskel sai mõisa Agneta Stryki mehelemineku kaudu Eberhard Klebeck. Klebeckitele jäi mõis a-ni 1729. Sellest perekonnanimest on muganenud mõisa hilisem eestikeelne nimi Leebiku. 1920. a-tel oli Leebiku asundus, al 1977 küla. Saksakeelne mõisanimi Abenkat (1531 Abenkath, 1588 Moiza Mekistel et Pagast Abdekacz) on pärit oletatavasti eesti keelest: *Haavakatku. Leebiku idapoolseid talusid on varem nimetatud Alakülaks (1932). – MK
BHO: 1; Eisen 1929a: 158; EO: 67; KNAB; LGU: II, 529; Mellin; RGADA.274.1.181/2:24, L 117p; Tarvel 1964: 292; Uustalu 1968: 744

Leedi1 [leedi, ka `leedi] ‹`Leedi ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Ledis, 1408 Lede-Gut, 1541 Ledes (mõis), 1599 wieś Lideza, 1638 Lehdekülla.  B1
● Mõisast on teateid 1541, selle kõrval oli ka samanimeline küla. Mõis plaanistati 1920, tekkis asundus, mis 1977 liideti külaga. Varasemais kirjapanekuis esineb üsna järjekindlalt nime lõpus -s. On väheusutav, et kõik kirjapanekud märkisid seesütlevat käänet. Häälikuliselt täpset vastet oletatavale lähtekujule *lees : leede tänapäeva üldnimede hulgast ei õnnestunud leida. Võrdluseks võiks siiski esitada leede : leete, VNg liedes : liete, Trm liedas ’liivaseljandik järves, meres; savine, liivane maa’. Tähenduse poolest võiks see üldnimi sobida sooäärsel mäeveerul asuva küla nime lähteks. Vrd siiski saksa isikunimesid Ledi, Lethe. XVI–XVII saj on mõisat nimetatud ka omaniku von der Rope järgi (1599 Rop mojza, 1638 Ropen Hoff). 1977 liideti Leediga ↑Kirivere, Mõisamaa (1599 w Moyzamie) ja Vaheküla. Mõisamaa oli Poola ajal karjamõis ja kandis ka omanike nimesid (1624 Dietrich Haken Hofichen ja Brinckstete). Vrd Leediküla. – VP
BHO: 297; LGU: I, 171; PTK I: 116; PTMT: I, 194; P XVI: 109, 135, 139; Rev 1624/27 DL: 173; Tartumaa 1925: 250

Leevi ‹-le› Rõu – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Löweküll, 1525, 1534 Leinenküll, 1561 Дер. Левикелъ, 1588 Liewika, 1627 Lawakuell, 1638 Lewy külla, 1684 Leefwe Kylla, 1839 Löweküll.  B3
● Baltisaksa kohalookirjutus on võtnud seisukoha, et esmamainingute kirjapilt allikapublikatsioonis LGU on ekslik, p.o Lewenküll. Tartu piiskopi poolt väikesele läänimehele antud vana küla Võhandu jõe ääres kuulus XVII saj lahustükina Saaluse mõisa alla, sellest ka kihelkondlik kuuluvus. 1726 sai Leevist iseseisev mõis. Leevist, Vastse-Koiolast ja Palomõisast tekkinud asula kasv XX saj alguses tõi kaasa uue Leevi valla moodustamise 1938. a haldusreformis, vald kestis 1950. a-ni. 1920. a-tel tekkinud Leevi asundus muudeti 1977 külaks. Leevi nime saksakeelne kirjapilt hakkas esisilbi ö-d sisaldama alles XIX saj. Tõenäoliselt oli see ümbertõlgendus sõna Löwe ’lõvi’ alusel. Erandlikku 1588. a kirjapilti Liewika tuleb võrrelda Leevaku nime sama aja üleskirjutusega Lewaka. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisem on päritolu isikunimest, seda võiks näidada ka vana omastavalõpp -n nimekujus Lewenküll. Vrd keskaegseid isikunimesid Leve Meell, Leweles. Tõenäoliselt pole see isikunimi kokku viidav Vana Testamendi prohvetinimega Leevi, kuna küla võiks olla nime saanud enne ristiusu levikut. Nime saamine sõnast lööv ’savilööv, tellisetehas, suur hoone’ pole Leevi puhul üldse tõepärane. Leeviga liideti 1977 ↑Palomõisa (Palo küla). Leevi piiresse jääb ka endise Vastse-Koiola (sks Neu-Koiküll-Kirrumpäh) mõisa süda (Plv). Vrd Levala1. – ES
BHO: 320; EAA.308.2.178; LGU: II, 430, 714; PA I: 35; PTK I: 119; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 178; Rücker; Stoebke 1964: 47; Truusmann 1897a: 39

Leevijõe [leevi‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Leevi ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Lewenkuyll, 1584 Liewikula, 1588 Lewikula, 1675 Levi-Külla, 1829 Dorff Löweküll, 1844 Hoflage Lewiküll (karjamõis), 1925 Leevi.  C1
● Küla oli olemas juba piiskopkonna ajal, esmamainimise ajal kuulus Reynolth Vyffhusenile. Kuni Kurista mõisa eraldamiseni Ahja mõisast oli Ahja, siis Kurista mõisa all. 1829 müüdi küla ja veski Vastse-Kuuste mõisale, samast aastast on esimene teade ka karjamõisast (sks Lewiküll), mille põldude laiendamise käigus kaotati kuus-seitse talu, mis moodustasid Jõeküla. Karjamõisa maadele tekkinud Leevi asundus liitus 1930. a-teks külaga. Külanimi on algselt olnud Leeviküla, mis XX saj lühenes kujuks Leevi ja muudeti 1977 Leevijõeks, et eristada teistest Leevi-nimelistest paikadest. Leevi jõgi teeb küla juures silmuse, jões leidunud palju vähke ja varem isegi pärlikarpe. J. Simm arvab J. Mägiste isikunimede loendile tuginedes, et tegemist võib olla isikunimega, jättes selle siiski küsimärgiliseks. Kindlasti on jõenimi seotud külanimega. Kumb neist on esmane, jääb lahtiseks. Leevijõe osa on Popsiküla Külajärve ja Veskijärve vahel. – MJ
BHO: 305; KNAB; LGU: II, 599; PA I: 137, 262; Rootsmäe 2016: 391–393, 423; Simm 1973: 61, lisa 79–81; Simm 1975a: 189; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Lembevere ‹-`verre ~ -sse› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1417 Lembyvere, 1449 Llemmever, Lemmever, 1628 Lemmiwehre, 1839 Lembefer.  A3
● L. Kettuneni järgi lähtub vere-liitega kohanime algusosa isikunimest ning on kõrvutatav teiste samatüveliste kohanimedega (Lemmatsi, Lemuvere). 1977 liideti Lembeverega ↑Ängu küla ja osaliselt Karjalepiku. ¤ Varem olnud kohanimeks Lombiveere, uus nimi tekkinud sakslaste moonutamise tagajärjel (1958). – EE
Bfl: I, 88, 131; BHO: 301; EO: 299, 304; KN: 1958; LGU: I, 194, 336; Rev 1624/27 DL: 145; Rücker

Levala1 ‹-sse› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Roela mõis), ? 1432 Lefvel (küla Tartu stiftis), 1582 Lewel, 1585 Leuel, 1592 Lewal, 1627 Lehwal, 1839 Lewwal (karjamõis).  C2
● Algselt küla, hiljemalt XVIII saj lõpust karjamõis, 1920. a-test uuesti küla. P. Johansen on toonud võrdluseks sm kohanime Levälä. L. Kettunen võrdleb nime sm sõnadega levä ’veetaim; samblakord; laugas, soosilm; vesine maastik’ või leveä ’lai’, levällään ’laialilaotatud’. V. Pall lisab, et lähteks võib olla ka isikunimi (ürikutes nt Leve, Leweles). 1977 liideti Levalaga Soo-otsa küla. Vrd Levala2. – PP
BHO: 304–305; LGU: I, 269; PA I: 103; PTK I: 119

Liikatku [`lii‿katku] ‹-le› Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Torma mõis), 1493 bis an den Lieffkamischen Weg (lugeda -katkischen), 1696 Liwkatkust, 1797 Liwkatko.  C1
● Nimi pärineb sõnadest liiv : liiva ja katk : katku ’madal, soine koht, soomülgas’. Üldnime katk kohta on teateid Harjumaalt ja Järvamaalt. 1977 liideti Liikatkuga Torma küla. – VP
EO: 330; LGU: I, 616; Mellin; PTK I: 119–120

Linna2 ‹`Linna› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Helme mõis), ? 1624 Linnataxs, Linnatax (küla), 1684 Linna Kylla, 1795 Lienna.  C2
● 1624. a kirjapanekust ei selgu asukoht. 1684. a kaardil oli praeguses asukohas. Mellini kaardil 1798 on Lin̄akül Helmest kagus, praeguse Linna küla kohal on kaardile märgitud kõrts. Linna-nimelised kohad (vrd kohamääratlust 1487 Linekulschen brugghe) Helme lähedal on nime saanud keskaegselt alevilt, millel olid omad kodanikud ja mida kohapeal ilmselt linnaks nimetati. 1731 on kõrvuti nimetatud Linaküll ja Allewakülla. Küla on talu järgi kutsutud ka Ritsu külaks. – MK
EAA.1865.3.176/1:19, L 19; KNAB; LGU: I, 577; Mellin; Rev 1624 PL: 82, 83; RGADA.274.1.192/1:19, L 12p

Loopre2 [`loopre] ‹`Loopre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Loopra Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Loper, 1454 Loper (mõis, küla, veski), 1480 Lopere (mõis küla ja veskiga), 1583 Lopier, 1624 Loper (küla Kaavere mõisa all), 1839 Loper (mõis), u 1900 Лоопре (küla).  A3
● L. Kettunen nimetab Loopre või Lõhupere mõisat. Nime lõpuosise -pre kohta arvab ta, et aluseks on olnud -pere, -pera või -vere. Nime algusosana on ta näinud Lohu- või Lõhu-, mille võimalik vaste oleks lohk : lohu. K. Uustalu arvab 1480. a kirjapaneku põhjal järelosa lähteks -pere. – MK
Bfl: I, 218; EO: 78, 160, 309; KN; KNAB; LGU: I, 545; PA IV: 10; Rev 1624 PL: 48; Uustalu 1972: 170

Lossiküla [lossi‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asuküla ~ Sangaste asundus San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1977 Lossiküla.  B1
● Sangastes oli rahvapärane külade jaotus kujunenud nii, et oli Sangaste küla (tänapäeval on nimi kaotatud, ent maa-ala jääb Väljaküla ja Muhkva piiresse), Kirikuküla (praegune Sangaste alevik) ja Sangaste mõis. Viimase alale tekkis 1920. a-tel Sangaste asundus, mis pärast 1930. a-id jagati osadeks, neist mõisasüda jäi Asuküla piiresse. 1977 nimetati see Lossikülaks Sangaste lossi ja mõisakompleksi järgi. Sangaste mõisat on esmakordselt mainitud 1522 (Sangnitz). Al 1626 on mõis olnud eraomanduses. Praegune loss ehitati 1874–1881. Vrd Sangaste1, Väljaküla6. – MF
BHO: 527; ENE: VII, 81; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; LGU: II, 369

Luige2 ‹`Luike ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1522 Groth Luickh (küla), 1583 Loiky Male (küla), 1599 Łojki Mniejsza, 1601 Klein Luck, 1624 Klein Luyck, Gross Luyck, 1839 Luik (küla ja karjamõis).  B2
● XVI–XVIII saj oli Luige kahes osas: suur ja väike küla (Mellini kaardil 1797 ka samanimelised karjamõisad). Esimese kohal oli 1839 Luige karjamõis, teise kohal aga küla ja see osa sai 1997 uueks nimeks Uuevälja. Luige nime kirjapanekute põhjal täpselt ei selgu, kas nime lähtekohaks oli väiksemat veekogu tähistav loik (loigass) või linnunimetus luik, üks võis teist asendada. Vrd Uuevälja. – MK
KN; LGU: II, 368; PA IV: 17; P XVI: 279; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 39, 40; Rücker

Luke1 ‹-sse› Luk – kihelkond ajaloolisel Valgamaal, osalt Lätis, läti Lugaži, sks Luhde, 1477 kerspell tor Lude, 1520 thor Luide, thor Luiden, 1782 Luggaschu basnizas walste (läti k), 1837 Lukkelina m. und K. (eesti k).
● Luke kihelkond on nime saanud Luke linnuse järgi Lätis (1431 Lude), kihelkonna kirik asub Valka linna (Läti) keskväljakul. Luke kihelkonda kuulunud mõisatest on Eesti territooriumil Sooru ja Paju, viimase maade läänepoolne osa jääb Läti aladele. Keskajal kuulus Luke ala Saksa ordule erinevalt hilisemast Valga kihelkonnast Valga linnast idas, mis oli Tartu piiskopkonna maa. Kihelkonna saksakeelne nimi tuleb Luke linnuse arvatavate rajajate perekonnanimest Lude [luude]. Vahel on seda kirjutatud ka nii, et võib oletada hääldust [lüüde]. Linnus on rajatud XIV saj. Perekonnanimi on tekkinud saksa keeles, nime aluseks on peetud peamiselt germaani isikunime Ludolf või ka Ludwig. Selgusetuks jääb, kuidas on nimesisene d asendunud läti keeles g ja eesti keeles k-ga. Arvestatav võimalus on, et Ludwigi alamsaksa nimevorm Ludeke on lühenenud kujule Luke. Vrd soome Ludwigi mugandused Luikki ja Luikko. On ka mõeldav, et linnuse ja kihelkonna läti ja eesti nimi ei pärinegi otse perekonnanimest Lude, vaid sisaldab linnusekoha vanemat, loodussõnavarast pärinevat nime (↑Luke²). Näiteks on 1520. a Luke mõisa piirikirjelduses mainitud üht sood bys inn dath Lugdenn sypp (kuni Luke sooni). Vrd Valga1. – ES
Hagemeister 1836–1837: 292–293; Hupel 1774–1782: III, 138; LGU: I, 262, 521, II, 333; Rajandi 1966: 114; Verzeichnis 1837: 5; Vilkuna 2003: 119

Lusti2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka Piller‿`pall ‹-`palli› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
● Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Luua ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Ludenhof, 1588 Luda (mõis), 1591 Curia Luda, 1627 Ludenhoff.  B3
● Mõisast on teateid 1519, kui v. der Ludenite perekond omandas *Pakavere või *Pagavere (Packuver, 1535 Vackever) mõisa; XVI saj lõpus on mainitud juba Luua mõisat. 1921 tekkis Luua asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nimi on pärit mõisaomanike Ludenite perekonnanimest. Vrd Kaiavere2. – PP
LGU: II, 312, 631; Ligi 1961: 358; PA I: 282; PTK I: 128–129, 171; Tartumaa 1925: 349

Luusika ‹-le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1534 Luske (küla), 1557 Lusick (küla), u 1900 Люзику (küla).  B3
● E. Tarvel on samastanud nimega 1453. a kirjapaneku (den ganzen Hoff to Lutzeke, dat dorp to Angas); seega oli mõis juba XV saj. Hiljemalt 1787 läks Venevere mõisaga samade omanike kätte, taandudes XIX saj karjamõisaks, mis 1871 oli hääbunud. Küla asub Peedla raba ja metsa idaserval, nimi on tulenenud M. Joalaiu arvates (ja praeguse häälduskuju järgi tõenäoliselt) taimenimetusest *luusik ’lillakas’ (vrd vepsa лūźik, лunźik, лunźikaińe ’lillakas, Rubus saxatilis’), kuigi eesti murretest pole seda seni registreeritud. Häälikuline areng on samasugune nagu mansikka ja maasika puhul. V. Pall on Luusika nimede puhul pakkunud lähtumist sõnast lusikas : lusika või isikunime Ambrosius mugandist. Esmamainingu põhjal oleks nime aluseks hoopis teine isikunimi, vrd sks eesnime Lutz; -ke olnuks vähendusliide, mis esineb paljude lühinimede puhul. On ka võimalik, et võõrkeelne kirjur pani kohanime kirja endale tuttavamas vormis. Luusikaga on 1977 liidetud Hanguse (1453 Angas, ? 1599 Aug, 1601 Anse, 1871 Hangusaar). – MK
Bfl: I, 1455; EAA kinnistud; Joalaid 2002: 31–32; KNAB; LGU: 601; PTK I: 128; P XVI: 138; Rev 1601: 161; Zajceva, Mullonen 1972

Läti2 ‹`Lätti ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Läti‿küla Nõo – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Luke mõis), 1299 Lettecule, 1524 Lettenkull, 1582 Latykiel, 1627 Letti Kuella, 1839 Lettiküll.  C2
● Küla nimi on tekkinud ilmselt asukate Läti päritolu märkivast lisanimest. Sama algupära on Eestis arvukalt hilisemaid talunimesid. M. J. Eiseni arvates on küla tekkinud XIII saj, mil sakslased võisid selle asustada Lätist toodud inimestega, et sundida neid ehitama Tartu piiskopilinnust. – EE
BHO: 304; Eisen 1921b; EO: 116; KN; LGU: I, 54, II, 238; PA I: 51; Rev 1624/27 DL: 138; Rücker

Lümati ‹Lümati ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Lümäti Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1752 Lim̄matist (Rannamoisa wallast), 1782 Limmat.  B2
● Nimi võib pärineda talupoja lisanimest: 1601 on Punikvere külas mainitud Lummat Titt, kelle järeltulijad on ehk hiljem asunud Lümatisse. Lümati on olnud Kodavere khk-s ehk juba varem, 1443 on nime Lummette mainitud koos Kokoraga (Kockenarwe). XVI saj esines see nimi Elistvere mõisas, mille valdused võisid ulatuda Kodavere khk-ni. L. Kettunen on nime seletamiseks toonud sõnad lümama ’maha panema’, lümakil ’lömakil’ (ja sm lymyä ’end peitma’). V. Pall toob lisaks lümitama ’maha heitma’, Kambja lümale (keema) ’paksuks keema (toidu kohta)’, Audru lümane ’libe’. Ükski neist ei tundu siiski kohanimega hästi seostuvat. 1977 liideti Lümatiga Rüütli küla (nimetatud karjamõisa järgi) ja põhiosa Kütimetsa külast (teine osa liideti Raatverega). Vrd Elistvere, Lümatu2. – PP
EO: 249; LGU: I, 311; PTK I: 131; Rev 1601: 9; Treial 2007: 72

Maarja-Magdaleena1 [`maarja-magdaleena] ‹-sse› MMg – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks St. Marien-Magdalenen.
● Maarja-Magdaleena kihelkonna ala kuulus varem ↑Vaiga muinasmaakonna alla. 1380 on nimetatud Palamuse all ’uuekiriku’ abikirikut (hilisemad mainingud 1443 Nyenkerken, 1465 Nigenkerke, 1488 Neukirch). 1443 nimetati seda juba eraldi kihelkonnaks (sks Marien). Ajuti, XVI–XVII saj on kihelkond olnud ühendatud Palamusega. XVII saj muutus Maarja-Magdaleena nimetus üldiseks. Kihelkonna nimi tuleneb kiriku nimipühaku nimest. – PP
Bfl: I, 179; BHO: 338–339; LGU: I, 311; PTK I: 132; Rev 1624/27 DL: 7

Magari ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1638 Lemmest Makur, 1783 Maggari, Maggara, 1839 Maggari (küla).  C2
● Külana on Magari kirjas Rückeri kaardil 1839, varem on olnud talurühm ja talu Erastvere piirkonnas ehk Suurküläs. Magari nimi tuleb vene eesnimest Makar. 1638. a Lemmest Makur ongi revisjoni määratluse järgi olnud venelane (või Venemaalt tulnud). Lalli, Magari ja Vedelä talu on 1638 arvatud külla nimega Löwekyllo. See võib olla sama koht, mis varasemate allikate Leynenkull (1452) ja Laynen Kuella (1627). Magari lääneosa on 1930. a-te kaardil Lalli küla, edelapiiril Soodoma külaga on Loko, nimetatud karjamõisa järgi (1798 Lokko kõrts, 1839 Locko karjamõis). – ES
EAA.1267.1.286:6, 7, L 6, 7; LGU: I, 354; Mellin; Rev 1624/27 DL: 102; Rev 1638 I: 46; Rücker

Majala1 ‹-sse ~ -le› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Väike-Konguta mõis), 1449 Maiel (veski), Maiol, 1582 Maial (do Nausu), 1638 Mahelakyllo, 1839 Mälla.  A3
● Külanime varieerunud kirjapilt on usutavasti tingitud sakslastele võõrast häälikujärjendist. L. Kettunen võrdles kohanime sõnaga maja, mis on sisu poolest ebatõenäoline. Pigem võiks lähtuda sõnast majaja ~ majajas : majaja ’kobras’; nime vanem vorm oleks *Majajala, kui oletada, et -la on teisene ja tekkinud esimestes ürikutes ekslikult märgitud alalütleva kujust. Võimalik, et loomanimetusest tuleneb isiku lisanimi (nagu sm Mainiemi). 1977 liideti Majalaga Palu küla, mille nimi seondub Palumõisa karjamõisaga (sks Pallamois, u 1900 Паллу). Vrd Majala2. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 334; EM: 95, 175; EO: 89; LGU: I, 308; PA I: 59; Rev 1638 I: 116; Rücker; SPK: 257; Vene TK 42; Wd

Matapera [mata‿pera] ‹-`perra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Matapära Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1470 Mattenpere, 1584 Mattaper (küla ja mõis), 1601 Mattenpere (mõis), 1624 Mattenpersche Wacke (vakus), 1797 Mettaper (küla).  B2
● XVI saj ja XVII saj algul on küla juures olnud mõis, hiljem (1624) kuulus Matapere vakus Viljandi mõisale, Matapere mõisat enam ei mainitud. Raudna jõe vasakkaldal olnud Matapera küla osast on 1977 moodustatud ↑Sinialliku küla, millega on põhiliselt liidetud ka Everti oja ääres asuv Orika ala (väike osa on liidetud Vardja külaga). Nime lähtekohaks on isikunimi Matt + pere, järelosa on vahetunud lähedase osisega pera ’pära’. Matapera külaga on 1977 ühendatud Reinu küla (1930. a-tel Reinu asundus, endine Reinu karjamõis jääb praegu Viljandi Männimäe linnajao piiresse). – MK
ENE-EE: VI, 210; KNAB; LGU: I, 465; Mellin; PA IV: 167; Rev 1601: 122

Meegaste ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Arula mõis), 1880 Megaste (talu), 1909 Megastimäe II, 1936 Meegaste (küla).  C2
● Meegaste talu rajati XIX saj keskel talumaade kruntimise ajal mõisamaale. Suured hooned 1906. a kaardil näitavad, et Meegastet võidi majandada nagu karjamõisat. 1909 oli see Richteri aadressiraamatu andmeil müüdud. Hiljem, 1920. a-te paiku, on Meegaste jagatud väiksemateks asundustalude kruntideks. Siis hakati Meegastet ka külaks pidama. Meegaste talu- ega lisanime ajaloolistes allikates ei leia. Kuid et mägi, millele talu rajati, on Otepää kõrgustiku kõrgemaid, siis võib oletada, et Meegaste mäe nimi ongi vanem kui XIX saj talul. ste-lõpuline nimi võiks olla isikunimelist päritolu ja kanda edasi isegi keskaegse küla nime. Naabruses on praegu Mägiste küla. Ajalooline Mägiste (*Mäkste) asetses praegusest põhja pool ja kuigi Arula mõisa maadele pole see küla teadaolevalt ulatunud, võisid kas keerukad maakasutuslikud suhted või liikumisteed anda naaberküla järgi Meegaste mäe nime. Meegaste nimes sisaldub oletatavasti Mägiste nime hääldusvariant, kuid külanime algupärane kuju jääb vaid oletuseks. Meegastega on 1977 liidetud Albi (1945, varem Rebase) ja Koorvere (esmamaining 1449 Korever) küla. Vrd Meegomäe, Miikse, Mägiste. – MF
BAL: 612;  EAA.3781.1.122, L 3;  EAA.2469.1.10001, L 6; Eesti TK 200; KN; KNAB; LGU: I, 336

Meemaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Meemas‿külä ‹-`küllä› ~ Meemastõ ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1544 Memskul, 1627 Nemest (täheveaga?), 1757 Moemast, 1795 Memasti.  A2
● Esmamainimise dokumendis kannavad Meemaskülä nime (Memskul) nii küla kui ka mõis (↑Peri). Põlist külanime on läbi pika aja kasutatud kahes variandis, ste-lõpulisena ja sellele omakorda liitunud küla liigisõnaga. 1638. a revisjonis on kohta nimetatud Kiudu Perre külla, varieerides siin naaberküla ja mõisa nime Peri. 1757. a kirjapanekust võib oletada hääldusteisendit *Mõõmaste. Külanimest jääb ste-liite või selle jäänuki s-i lahutamisel alles Meema-, mis vastab küllalt hästi muinasaegsele isikunimele Henriku Liivimaa kroonikas (Meme). Sama nimi võis eesnimena kasutusel olla XVI saj-ni, vrd 1592 Mehikoormas (Räp) talupoeg Miem. E. Rajandi on seda omakorda võrrelnud friisi nimedega Meem, Meemke, Meme, Memeke, D.-E. Stoebke vanasaksa nimedega Memmo, Memo, Mimo, Mima. Tõenäoliselt oligi Meme laennimi, seda ei saa siduda ühegi läänemeresoome tähendusliku sõnatüvega. – ES
EAA.3147.1.172:221, L 197p; EAA.1865.2.62/8:9, L 17; LGU: II, 978; PA II: 436; Rajandi 1966: 129; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 155; Stoebke 1964: 155

Mustivere ‹-`verre ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1481 Musteversschenn wech (’Mustivere tee’), 1583 Mustiuer (küla), 1599 Mustywer (küla), 1638 Mustefer, 1797 Mustafer.  B2
● Külanime algusosa aluseks olev must : musta pärineb tõenäoliselt isikunimest. Viljandi khk kohanimedes on must kohanimedes laialt levinud. Mustivere loodeosa tuntakse Undi nime all endise karjamõisa (sks Uinti, 1724 Hunt Jüry Andres, 1731 Hundi Jurry) järgi. Mustiverega on 1977 liidetud osa Kirikumõisa külast (1970). – MK
EAA.567.3.89:14, L 9p; EAN; EO: 311; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1638 II: 99; RGADA.274.1.192/1:869, L 850p

Mõniste ‹Mõniste ~ -sse›, kohalikus pruugis Mõ̭nistõ ‹-dõ›, kohalikus pruugis ka Mõ̭nist‿`mõisa ‹-dõ› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Menzen, 1386, 1419 Mendis (küla), 1443 Mendes (küla), 1449 Möndes (küla), 1529 Mensz (mõis), 1542 Mentz (mõis), 1627 Mentzen Hoff, 1782 Menniste mois.  A3
● Mõnistet on esmakordselt mainitud dokumendis, millega Vana-Antsla mõisnikud Uexküllid jagasid oma pärandust. Mõis on külla rajatud XVI saj karjamõisana, hiljem arendatud suureks iseseisvaks mõisaks. Küla ei kadunud, vaid eksisteeris mõisa kõrval edasi, hajudes siiski XIX saj väiksemateks talurühmadeks. XVI saj kuulus mõis Urvaste kihelkonda, XVII saj keskpaigast Koivaliina kihelkonda, sama sajandi lõpust aga Hargla kihelkonda. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõniste vanimad nimekujud on Mendis, Mendes ja Möndes, algne eestikeelne külanimi oli ilmselt *Mendiste või *Mõndiste. Saksa tarvituses nimi lühenes (Mentz, XIX saj-st Menzen). Mõniste nime aluseks on ilmselt mingi vana isikunimi, millele on liitunud -ste. Kas nimi on laenatud või oma sõnast saadud, ei saa kindlalt öelda. Saksa Mentz seostab selle nime eesnime Meinhard levinud lühivormiga Menz(e), millest on saadud mitmeid Saksa kohanimesid. Tegelikult leidub ka *Menti-nimele vasteid vanasaksa isikunimeraamatutes, nt Ment(e), Menthe, Menn, Menne. Neid peetakse samuti Meinhardi, Meinrichi jt germaani algkeeles sõnaga *megin alanud isikunimede mugandusteks. Mõniste jts nimede puhul on peetud tõenäoliseks ka lähtumist läänemeresoome muistsest isikunimest *Montoi või *Monta. Mõnistega on 1977 liidetud Aidamäe küla (1970). – MF
 EAA.308.2.172, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; Forsman 1894: 159; Hupel 1774–1782: III, 295; Lexikon der Familiennamen 2008: 415–416; LGU: I, 119, 208, 312, 338, II, 485, 890; Rev 1624/27 DL: 216, 224; Rev 1638 I: 216, 224; Sukunimet 1992: 333; Tarvel 1983: 49

Mõra ‹-le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Maregerwe, 1536 Moragerve, 1582 Mera, 1592 Merakul, 1627 Meeru Jerw (järv), 1796 Morra.  A2
● Vahepeal, 1970. a-tel kuni 1977. a-ni Mõra-Tuigo küla. On olemas ka Mõra jõgi, mille alamjooks on paisutatud järveks. L. Kettunen võrdles kohanime sõnadega mõra, mõre ja mõru ’mõra; kibe’. Nende sisuline seos kohaga jääb paraku hämaraks. Mõra küla piiridesse jääb edelas kunagine Tuigu (1923 Tuigo) asundus. Vrd Mõraste. – EE
Bfl: I, 113, 577; EO: 173; Kirt 1988: 147; LGU: I, 253; Mellin; PA I: 98; PA II: 423; ÜAN

Mõtsu [`mõtsu] ‹`Mõtsu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Metzeboe, 1478 Metsowe (vakus), 1725–1726 Metzobbo (mõis).  B4
● Mõis tekkis arvatavasti Rootsi ajal. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. Kohanime päritolu on ebaselge. Esimese kirjapaneku järgi oli nimi kolmesilbiline ja e-ga võidi edasi anda nii e-d kui ka õ-d. Praegu kuulub küla alasse, kus sõna mets hääldatakse e-lisena. Kui tahta nimes näha seda sõna, tuleks oletada nime lähtumist Lõuna-Eestist. Tõenäolisem on siiski, et nimi on pärit mõnelt isikult, vrd isikunimesid ürikutes Meetse, Meyze, Meytse, Metse, Metsi. Nimelõpp -(o)we jääb praegu selgusetuks. – MK
BHO: 355; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); LGU: I, 524; Rev 1725/26 Lä: 128; Stoebke 1964: 48, 59

Nasja ‹`Nasja ~ -sse› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Ulila mõis), 1418 dorp tho Nasyen, 1582 Naza, 1638 Naisa kyllo, 1839 Nassia.  A2
● L. Kettunen võrdles külanime sõnaga nasima ’näsima’, oletatava isikunimega *Nasoi ja kohanimega Nasuvere. Ettevaatlikult võiks lähtuda algkujust *Nasi+jõe ja mõelda seejuures Kavilda ehk *Nasja jõge. Kohanime algusosa tähendus jääb ebaselgeks. Häälikuliselt sobiks nasi ’näsiniin’, kuid see kuju on lääne-eestiline, vrd ka vn Назия (Laadogasse suubuv jõgi) ja sm Näsijärvi. Nasja lõunapiiril Võllingega asus varem Kasumetsa (kuni 1977 Nasja-Kasumetsa), mis oli ametlik küla kuni 1997, hõlmates Nasja ja Võllinge küla maid. – EE
BHO: 376; EJOK 1986: 61; EO: 49; LGU: I, 216; PA I: I 59; Rev 1638 I: 121; Rücker; SPK: 298; VMS: II, 79

Neeruti2 ‹Neeruti ~ -sse› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Megel, 1782 Neroti, 1826 Neroti-M., 1908 Neroti, Niroti mõis.  A1
● Mõis tekkis XV saj II poolel. XVI saj lõpul ja XVII saj algul on Neeruti mõisa omanikuks olnud Magnus Nieroth (Nyrod), kelle perekonnanime mugandades on saadud tänapäevane eestikeelne nimi. Saksa keeles kasutati Nierothi perekonnanimel põhinevat kohanime Nierothsgut või Nierotshof vaid lühikest aega. Neeruti saksakeelne vaste Megel on tõenäoliselt koha varasem eestikeelne nimi (1447 küla Megel) ning võiks tuleneda *Mäekülast. Mõisat on XVI saj kutsutud ka tollase omaniku perekonnanime järgi (Mettstack, Metstacken, Mettstaken), mis on eesti juurtega (’metstaga’). Neeruti mõisast idas olevad talud kannavad Klaverikülä nime. Vrd Neeruti1. – MF
Bienenstamm 1826: 292; KNAB; Kond 1986: 742–744; LGU: I, 331; Paatsi 2012: 115–117; Uustalu 1968: 737; Uustalu 1972: 86, 251, 272

Nõo1 ‹`Nõkku ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-n› Nõo – alevik Tartu maakonnas Nõo vallas (Nõo kirikumõis, Vana-Nõo mõis, Vastse-Nõo mõis), 1582 Nicho (küla), 1601 Nuegenn, 1796 Neo; sks Nüggen.  B2
● Asula tekkis XIX saj lõpul kihelkonnakeskuse ja liiklussõlmena. 1977 liideti sellega Vana-Nõo asundus ning osa põlisest Nõo külast ja Vastse-Nõo asundusest. Kohanimi leidub esmakordselt 1319 Tartu toomhärra nimes Johann de Nughen. Nõo mõis tekkis XVI saj keskel Unipiha mõisast eraldamise teel. 1759 jagunes ta Vana-Nõoks (sks Alt-Nüggen) ja Vastse-Nõoks (sks Neu-Nüggen). F. Kuhlbars ühendas Nõo nime sõnaga nõgu : nõo. M. J. Eiseni väitel tekkis nimi kiriku lähedal paikneva nõo järgi. Saksa nimekujud pärinevad ajast, mil eesti g oli astmevahelduslike sõnade nõrgas astmes veel vähemalt osaliselt säilinud. Aleviku piiridesse jääb idas endine Vastse-Nõo mõisa Maanuse karjamõis. – EE
BHO: 393; EM: 94, 171; Ise 1925; KN; Kuhlbars 1905: 752; LGU: I, 54; Marand 2001–2004: III, 22–23; Mellin; PA I: 52; Rev 1601: 30

Nõo2 ‹`Nõkku ~ -sse› Nõo – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Nüggen.
● Kuulus muinasajal Tartu khk alla. Nõo kirik oli ehitatud arvatavasti XIII saj lõpul (1559 kercken tho Nuggen), kuid kirikukihelkonda mainiti esmakordselt alles 1468 (Nuggen), „Eesti entsüklopeedia“ järgi 1483. Vrd Nõo1. – EE
BHO: 393; ENE-EE: VI, 694; LGU: I, 400

Närapää [nära‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Närä‿`pää, kirjakeeles varem ka Närapa Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1783 Nerrepe Juhhan, 1795 Narrapae Johann.  C3
● Algne talu ja talurühm ei kuulu piirkonna vanimate hulka, ka 1685. a kaardil pole sellel kohal veel talu. Külana on esmakordselt märgitud 1945. a nimestikus. Närapää, Uha ja Ala-Jakapi piirkonda on varem nimetatud Erästvere Alaküläks (1795 ka sks Unter Errestfer). Võimalik, et Alakülä nimi on väga kaua käibel püsinud, vrd 1452 ja 1627 mainitud külanime All. Närapää on talupoja lisanimi, millele leidub vaste Soome Karjala kannaselt (1791 Mich. Näräpä). See annab alust uskuda, et lisanimi on algusest peale olnud kaheosaline ja sisaldanud sõna pää. Kujud Nerrepe ja XX saj Närapi annaksid aluse ka teistsuguseks tõlgenduseks. Lisanime algusosa võib olla seotud sõnaga näru ’närts’ (Mulgis ka ’pearätt’), kuid lisaks on huvipakkuv Wiedemanni sõnaraamatus esinev näru ’kõva, vintske’ ja närupea kõva pealuuga inimese või looma kohta. Vrd Soodoma. – ES
EAA.1267.1.286:15, L 26; EAA.1865.2.15/1:16, L 15p; Eesti TK 50; KNAB; LGU: I, 354; Rev 1624/27 DL: 102; Sukunimet 1992: 384; Wd

Nässmõisa [`näss‿`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, kirjakeeles ka Nässmetsa, kõnekeeles, slängis Nässu Urv – paik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Nesmetze, 1627 Nessmetzkuella, 1723 Dorff Nesmetz, 1762 Nestmeste Karja Rein, 1900 Hoflage Nessmets, 1909 Nestmöts.  A1
● Tegemist oli põlise külaga, kuhu XVIII saj alguses rajati Vana-Antsla mõisa karjamõis – 1723. a revisjoniprotokolli kohaselt oli Markuse Miku maa karjamõisaks võetud. 1762. a Urvaste personaalraamatus enam küla kirjas polnud, karjamõis oli laienenud ja samade lisanimedega talupojad nagu 1723 paiknesid nüüd Vana-Antsla mõisa teistes külades. XIX saj lõpus oli Nässmõisa tuntud veski poolest. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks ja tekkis küla, mis 1977 liideti põhiliselt Taberlaane, osalt Kraavi külaga. Tänapäeval on karjamõisa koht kokku kasvanud Antsla linnaga. Rahvapärases kohanimes on asendunud -mõtsa sõnaga -mõisa, mis al XVIII saj-st vastas paremini koha olemusele. Esialgne Nässmõtsa küla näib olevat tekkinud veel põlisema Kobela küla ääremaale, millele viitab järelosa -mõtsa. Algusosa Näss- jääb hea seletuseta. Kirjapanekutes esineb ka algusosa kuju Nest-, nt 1638 Nestneckkyl, aga ei ole täishäälikuga lõppevat varianti nagu nt Nässuma nimes. Samas leidub ka Näsuvere küla nimest kirjapilt Nezvere (1402), nii et tõenäoliselt on Nässmõisa nime algusosa keeleliselt sama algupära kui viidatud külanimed. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:25, L 25;  EAA.3724.5.2893, L 1; LGU: I, 208; Rev 1624/27 DL: 105; Rev 1638 I: 40; RGADA.274.1.174:531, L 524p; SK I: 254

Nüpli [`nüpli] ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
● Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste). – MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Oe ‹-le›, kohalikus pruugis `Oe‿külä ‹-`küllä› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Oë Külla.  C2
● Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977). – ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106

Olustvere ‹-`verre ~ -sse› SJn – alevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Ollustfer, 1424 Olswer (küla?), 1470 Holstever (vakus), 1587 Oluster, 1638 Hallastfer (mõis), 1797 Ollustfer.  C4
● Mõis on rajatud XVI saj keskel. XX saj algul tekkis raudteejaama juurde alevik. 1970. a-tel oli eraldi asula ka mõisasüdame ümber moodustunud Olustvere asund, mis liideti alevikuga 1977. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud Olustvere asundus paiknes alevikust kagus ja on 1977 liidetud Jaska külaga. Nime aluseks on L. Kettunen pidanud oletatavat isikunime, kas sugunime *Ol(l)u-ne : -se : -ste, mis seostuks Olavi ja Oleviga, või isikunime *Holloi (sm Hollo), kui võrrelda kohanime Holstre nimega. Olustverega on 1977 liidetud Papioru küla (1970, külas on olnud varem vene õigeusu kirik). Vrd Holstre. – MK
BHO: 406; ENE: V, 500; ENE-EE: VII, 60; EO: 307, 312; EVK; KNAB; LGU: I, 469; PA IV: 235; Rev 1638 II: 102

Orajõe1 [ora‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles Naba‿külä Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis).  A1
● Orajõe nimi anti 1977. a sellele osale ajaloolisest Himmaste külast, mis jäi jõe, raudtee ja Põlva linna piiri vahele. Nabaküläks on seda kutsutud Naba talu ja Naba raudteeülesõidu järgi. Orajõe küla lõunaosa on veski järgi nimetatud Tilsiks. Põlvat läbiva Orajõe nimi on kohalikus rahvakeeles olnud lihtsalt Ora, vrd nt Ora hainamaa Põlva kiriku all, Orakülä Metstes. Siiski on jõenime juba pikemat aega tähenduselt läbipaistvate liigisõnadega täiendatud, nt Orra Oija 1876. a mõisakaardil. Jõenime kirjapilt 1798. ja 1839. a kaardil oli Orra Fl. Sõna ora on Ida-Võrumaa arhailises sõnavaras tähendanud jõest väiksemat vooluvett ehk oja. Lääne pool on selle üksnes kohanimedes säilinud sõna kuju ura või ka urg : ura. Huvitavalt on mõlemad sõnad kombineerunud 1456. a ojanime üleskirjutuses vlet Urgorra, mis on asunud Osula ja Peetrimõisa piiril, kust Orajõgi tegelikult alguse saabki. Uusajal on jõe ülemjooksu kohta olnud käibel teine nimi Mustjõgi (1627 ka tõlgitud nimena Schwartze Beche). Vrd Mustajõe, Orajõe2. – ES
EAA.2072.5.581; Faster 2005: 56–58; LGU: I, 375; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56; Rücker

Osula ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Osola ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1456 Ossel, 1627 Osell, 1638 Ossula, 1752 Ossula Külla.  B1
● Vana küla, mille tuumik pärast Sõmerpalu mõisa neljaks jagamist 1766 jagunes Mustja ja Lilli mõisa vahel. Rahvakeelne külanimi säilis ka siis, kui XIX saj ja XX saj algupoolel kasutati asjaajamises külanimena mõisa, hiljem karjamõisa nime Mustja. Veel 1970 oli nimekirjas Mustja I ja II asundus, Osula nimi taastati ametlikult 1977. Esmapilgul on nime päritolu võimalik seostada läti keelega, kuid see ei pea paika. Läti ozols ’tamm’ esineb paljudes isiku- ja talunimedes. Läti ja latgali tänapäevased hääldusvariandid on [uozuols, uuzuls]. Selle sõna eesti keelde laenamise juhtumid on enamasti pika o-ga, nt Oosuli oja (Val). Topelt s varajastes kirjapanekutes (erandina 1627) erineb läti tamme tähendava sõna sama ajastu kirjapanekutest. Osula küla esialgne suurus võiks viidata nime suurele vanusele. Võimalik, et *Oso on muistne isikunimi, millele on liitunud la-liide. Vrd V. Palli esitatud asustusnimed Ossukese, Osu ja Ossu ning soome perekonnanimed Oso ja Osola, eriti aga Soomes Kymi orus XVI saj mainitud talurühma nimi Osolat. – ES
EAA.1270.2.2:107, L 107; EO: 89; LGU: I, 375; PTK I: 167; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 148; Sukunimet 1992: 395

Otepää2 [ote`pää] ‹-le› Ote – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Odenpäh, 1417 der kerspel kerken tome Odempe (’kihelkonna kirikule Otepääl’), 1449 ime kerspel tome Odenpe.
● Otepää on olnud ↑Ugandi muinasmaakonna keskus. Linnamäge, mis on kõigi Otepää nimede lähtekohaks, on esmakordselt mainitud 1116. Otepää on vanimaid kirikukihelkondi Eestis, rajatud XIII saj. 1224 rajati linnuse lähedale Eliisabetile pühendatud kirik. 1234. a-st on teada, et Otepääl oli oma preester. Tülid eestlaste ja sakslaste vahel viisid selleni, et eestlastele rajati Mariale pühendatud kirik praeguse kiriku kohale väljapoole linnuse territooriumi. 1417. a dokument mainib mõlemat kirikut. Praegune kirik on ehitatud 1890. Enne Kanepi khk moodustamist 1675 kuulusid ka Kanepi alad Otepää khk alla, v.a Põlgaste, Hurmi ja Krootuse kant. XIX saj oli kihelkonna territooriumil 12 mõisat, varem veelgi rohkem. Vrd Otepää1. – MF
BHO: 400; Kruus 1969: 3–5; LGU: I, 197, 336; Valga praostkond

Paatsalu [`paat‿salu] ‹-`sallu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Patzal, 1446 Patzell, 1478 Patsell (vakus), 1798 Patsallo, Patzal (küla ja mõis).  A4
● Mõis tekkis XVI saj lõpul või XVIII saj alguses, eraldati Paadremast. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Paatsalu asundus, mis 1939. a paiku nimetati Kiviste külaks ja 1977 Paatsalu külaks. Paatsalu vana küla jäi 1977. a reformiga Tamba küla piiresse, kuid kuulub 1997. a-st taas Paatsalu alla. Võimalik, et Paatsalu nime algusosa lähtub sõnast paas, järelosa aluseks näib olevat salu. Paatsaluga on 1977 liidetud ↑Illuste, Metsaküla (1938 Metsa) ja ↑Viira küla. Illuste ja Viira on Karuse khk-s. – MK
EM: 82; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:2

Pajusi ‹Pajusi ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas, mõis, sks Pajus, 1405 Payus (küla), 1583 Paiusz (küla), 1601 Payus (küla), 1624 Payosse (küla), 1638 Paius (küla), 1797 Pajus (mõis).  B2
● Mõis rajati XVII saj, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudus). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. V. Pall on Pajusi liitnud si-lõpuliste kohanimede hulka, mis on sama päritolu ste-liste kohanimedega, si-nimede lähtekohaks on olnud ne-lõpulised sõnad, milles üldistus i-mitmuse tüvi. Algusosise aluseks võis olla puunimetus paju või vesist kohta tähendav padu (paju, pai) : paju. – MK
LGU: I, 163; Mellin; PA IV: 19; PTK II: 87, 88; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 39; Rev 1638 II: 149, 152; VMS

Pajusti ‹Pajusti ~ -sse› VJg – alevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Vinni mõis), 1405 Payus, 1537 Pajus, 1726 Pajust.  A1
● Liivimaa mõisaürikute kogu (LGU) samastab 1405. a kirjapaneku Plt Pajusiga, kuid see on ilmselt vale, õigem on kirjapanekut seostada Virumaa Pajustiga, nagu teeb ka Balti kohaleksikon (BHO). XX saj Pajusti küla, 1970. a-tel asund, al 1977 alevik. Nime lähteks on ne-tuletis pajune puunimetusest paju või mitmusevorm sõnast pajus ’pajuvõsa’. Algse -ste on asendanud -sti. – MK
Bfl: I, 1089; BHO: 422; LGU: I, 163; Rev 1725/26 Vi: 214

Palamuse1 ‹-le› Pal – alevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis, Palamuse kirikumõis), sks St. Bartholomäi, 1472 Palmes (kihelkond), 1519 Palamusz, 1627 Pallamahl, 1739 Pallamois.  B2
● Palamuse kiriku ümbruses kujunenud alevik, XX saj alguseni küla. Eestikeelse nime seostavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall tüvega või nimega Pala. Varasemad kirjapanekud lubavad oletada seost sõnaga *palamus ’põlendik, alemaa’, hilisematest nähtub nimekuju *Palamaa või *Palamõisa, mis võib olla nime arusaadavamaks mõtestamise tulemus. Nimest võis olla mitu varianti, millel sama algusosa. Saksakeelne nimi St. Bartholomäi tuleneb kiriku nimipühaku nimest, eestipäraselt Pärtlist. Nimeuurijad ei ole enamasti seostanud eesti- ja saksakeelset nime etümoloogiliselt, kuigi pühakunime valikul võis kõlaline sarnasus mõjuda. E. Tarvel on siiski seisukohal, et eesti nimi on kujunenud pühakunime mõjul, sest on suhteliselt hiline. Kas 1234 Vatikani dokumentides mainitud kirik Paldessen käis Palamuse või mõne muu koha kohta ja esimesel juhul kas see moodustaks puuduva lüli eestikeelse Palamuse ja saksakeelse Bartholomäi vahel, ei ole selge. – PP
BHO: 38; EO: 132; LGU: I, 485; PTK I: 171–172; Tarvel 2013: 99

Palupera [palu‿pera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Palu‿perä Ote – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
● Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Palupõhja [palu‿põhja] ‹-`põhja› Puh – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1406 Pallempoye, 1500 Pallenpoyaesz (heinamaa), 1627 Pallopoeh, 1839 Pallopochia.  C1
● Liittüveline külanimi koosneb osistest palu ja põhi : põhja tähenduses ’kauge koht, kolgas’. 1977 liideti Palupõhjaga Kaldasaare küla (1945). – EE
LGU: I, 164, 647; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker

Parasmaa [paras‿`maa] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis (Sõõrike-Parasmaa mõis), sks Parrasma, 1429 Parasama, 1500. a-tel Parasma, 1638 Parrassma (küla), 1797 Perrasma (mõis).  A3
● 1977–1997 oli Tammaru osa. Mõisast on teateid XVII saj I poolest. 1920. a-test Parasmaa asundus, u 1939. a-st küla. Häälikuliselt sobiks nime algusosa vasteks sõna paras. Et aga küla on asetsenud soosaarel, siis on lähtekohaks võinud olla sõna parras : parda, mis võis tähistada maatõuse või -langusi. Nime praegune kuju on sel juhul tekkinud häälikulise lühenemise teel. Vrd Parasmetsa, Parasmäe. – MK
EAN; EO: 120; KNAB; LGU: I, 245; Mellin; Rev 1638 II: 51; Stackelberg 1928: 152

Patküla [`pat´küla] ‹-`külla ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Owerlack.  A2
● Kuni 1977 Patküla asundus, nimetatud mõisa järgi. Patküla mõisaid oli tegelikult ühtedes kätes kaks: Patküla ja Patküla Vanamõisa (↑Tõrva). Viimast on XV saj saksa keeles nimetatud kui Hofzumfelde või hoff zum Felde (1478). 1517 läks Hoff zum Felde Johann Overlackerile, kelle perekonnanimest sai Patküla mõis oma saksakeelse nime (Owerlack). 1596 sai mõlema mõisa omanikuks Joh. Patkul, kelle perekonnanime järgi on moodustatud mõisa ja küla tänapäeva eestikeelne nimi. Võimalik, et Patkuli nimel on eesti alus, kuid sellenimelise küla asukoht ei ole teada. L. Kettunen on P. Johansenile osutades maininud, et suguvõsanime Patkull aluseks oli liivi kohanimi. On ka arvatud, et Patkull oli Pidalimõisa (sks Nieskenhof) varasem nimi (F. Amelung, M. J. Eisen). H. Moora on Pidalimõisa seostanud hilisema Peetrimõisaga Viljandi lähedal. Patkülaga on 1977 liidetud Koive (1922), Mäeküla (1922 Mäe) ja ↑Tantsumäe küla. – MK
BHO: 414; Eisen 1929a: 161; EO: 331; EVK; KNAB; LGU: I, 548; Ligi 1961: 346; Moora 1956: 15; Uustalu 1968: 742–743; Valgamaa 1932: 327

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
● Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Peetrimõisa1 [`peetri‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Piitre‿`mõisa ‹-he› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, karjamõis (Sõmerpalu mõis), sks Petrimois, 1452 Petersmoyse, 1456 Peterszmoysze, 1627 Peter Moysa, 1638 Petermoysakyllo.  C3
● Varasemate mainingute puhul pole tegemist olnud iseseisva mõisaga, vaid mõisaks nimetatud hajatalu või külaga Erastvere mõisa koosseisus. XVII saj alguse revisjonide järgi kuulus Peetrimõisa lahustükina hoopis Kaagvere mõisa külge. Sajandi keskel iseseisvaks muudetud väikemõis osteti ja liideti 1867 Sõmerpalu mõisaga. Talupojad jäid siiski seotuks Kanepi khk-ga. 1912 jagati mõisamaa taludeks ja müüdi saksa asunikele (↑Heimtali²). Nimi on saadud isikunimest Peeter (võru Piitre, algnimi Peter), sõna mõis on keskajal tähendanud kas mõisat või hajatalu, eriti ääremaal paiknevat suuremat hajatalu. Peetrimõisaga on 1977 liidetud Raudsepä (1970 Raudsepa) küla. – ES
BHO: 449, 558; LGU: I, 354, 375; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 45; Saar 2008: 79

Penuja ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Penneküll, 1525 Penniger (küla), 1580 Penniküll (mõis), 1782 Pennoje mois, 1909 Penoja m(ois).  C2
● Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Penuja alevik, 1970. a-tel oli kirjas Penuja asundus ja küla, mis 1977 liideti külaks. L. Kettunen on eestikeelset nime käsitlenud kaheosalisena Penu+ja, kus algusosa lähtuks isikunimest Penu, järelosa oleks lühenenud sõnast oja. Varasemate kirjapanekute põhjal võis järelosa olla ka -jõe. Algusosa puhul tuleb märkida, et teise silbi u võib olla hiline muutus osise -oja mõjul, vrd sks mõisanimi Penneküll. Penuja põhjaosa on nimetatud Kivikülaks. 1977 liideti Penujaga lõunapoolne osa Sookülast (1970) ehk Vihtsist (1922, ↑Abjaku). Vrd Penijõe, Penniküla. – MK
Bfl: II, 50; BHO: 442; EO: 42; Hupel 1774–1782: III, 337; KNAB; LGU: II, 425; Stackelberg 1926: 161

Peri ‹-le› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Perrist, 1544 Pergel (küla), 1627 Poereste, Poerssmoysa, Poerss kuella, 1638 Perrest, 1757 Perri.  A2
● Mõisast perekond Stackelbergi valduses on teateid 1530. a-st. 1544. a dokumendis nimetati seda Meemaskülä mõisaks (hoff tho Memskul, ↑Meemaste), mille juurde kuulusid Peri (Pergel) ja Kõlleste (Kolles) küla. XVII saj dokumentides nimetati mõisat juba Peri küla järgi, mille nimi oli sellel ajal ste-lõpuline. XVIII saj dokumentide järgi on algne küla kaheks jagunenud, Mäe-Peri (1757 Mahperri), mille alla jäävad tänased Naruski ja Sika küla, ning Alakülä (1757 Alla Kulla, liideti 1977 Periga). 1920. a-tel tekkis Peri asundus, mis 1977 muudeti külaks. 1627. a kirjapanekute põhjal võib oletada, et nimi kõlas siis *Põriste, *Põr(i)ssmõisa. XVI saj samuti kujul Pergel mainitud kohast Viitinas (Rõu) on võib-olla saanud ↑Põru küla, Oraval (Vas) leidub Põri talu. Hoolimata sellest, kas algupärane nimi oli Peri- või Põri-alguline, pole selle tähendus läbipaistev. Pära, pärimise või pärusvaldusega seotud tähendused pole tõenäolised, sest algupäraselt on olnud tegemist tavalise külanimega teiste ste-lõpuliste külanimede koosluses. Peri küla kirdeots, Sutinukk, kuulus varem Saarjärve mõisa alla. Vrd Põripõllu, Pärivere. – ES
BHO: 447; EAA.3147.1.172:214, 216, L 191p, 193p; LGU: II, 978; Rev 1624/27 DL: 61, 62; Rev 1638 I: 154

Piigaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Piigastõ ‹-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigaste Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Pigast, 1450 Pyks, 1582 Piggasth, 1628 Pihast oder Pigast, 1638 Pigastkyllo, 1684 Pixbhoffläger, Pixtkylla, 1723 Pigast oder Pixt.  C1
● Küla on mainitud 1450. Mõis, mille alla küla kuulus, asus varem kindlakstegemata asukohaga Pulmetze külas ja toodi Piigaste külla üle XVI saj II poolel. Mõisaga kõrvuti eksisteerinud Piigaste küla tuumik jäi XVII saj praeguse Palutaja küla kohale. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. Põlise külanime Piigaste tähendus pole selge. Nimekuju Pixt näib olevat saksa keeles lühenenud variant. Nimes on külanimedele tüüpiline ste-liide, mis kõige sagedamini on liitunud vanadele isikunimedele. Võib-olla seostub Piigaste nimi sõnaga piik : piigi. Vrd vn пика ’piik’, mis on käibinud ka vana isikunimena (Пика). Nimekuju Pihast lubab Piigastet siduda sõna piho ’peoleo’ sisaldavate vanade isikunimedega. Kolmas võimalus on pidada külanime lähteks maastikusõna pihk : piha, vrd pihastik ’padrik’. Et Piigaste nimi sisaldaks sõna piiga ’tütarlaps’, on vähetõenäoline, kuna on raske ette kujutada küla ja elanike eristamist selle sõna alusel. Piigaste külaga on 1977 liidetud Tiksi küla, varasema nimega Janokjärve (nt 1582 Janoter, 1638 Jennetjerwe kyllo). Vrd Janokjärv, Piha, Pihke, Pihosi, Suudla. – ES
BHO: 453; EAA.308.6.321:7, L 6p; LGU: II, 342; PA I: 82, 83; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 55–57; RGADA.274.1.174:497, L 491; Tupikov 2004: 303

Pilistvere1 ‹-`verre ~ -sse› Pil – kihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Pillistfer, 1454 Pilszekon (kihelkond), 1480 Pilstever.
● XIII saj algul moodustas kihelkonna ala koos hilisema Kolga-Jaani khk-ga Nurmekunna maakonna, kus juba 1234 oli preester. Kolga-Jaani eraldati enne Liivi sõda. Pilistvere kuulus Põltsamaa foogtkonda kuni u 1480, seejärel Viljandi komtuurkonda, Poola võimu ajal Põltsamaa staarostkonda, hiljem Tartu ja Pärnu maakonda. Kirik on ehitatud hiljemalt XIV saj. Nimi pärineb arvatavasti vere-lõpulisest külanimest, mille algusosa oli ste-line suguvõsa nimi. L. Kettunen pidas esmamainingu järelosaks sõna või liidet kond : konna. Nime algusosa pidas ta samuti sugunimeks, mida võrdles sõnadega pill : pilli, pillimees, pilu ja oletatava isikunimega *Piloi, *Pilloi, mispuhul Pilliste lähtuks vormist *Piluste. Kettunen näib pidavat Viljandi khk Pilustvere küla (↑Kookla) nime sama algupära variandiks. ¤ Pilistvere kirikusse oli müüritud sisse üks Pilli Mihkel. Müüritud siis sinna sisse ja sellest ajast ei olevat enam kirikut maha lõhutud. Sellest oligi Pilistvere. See olnud siuke lollakas ja sellest ei ole kellelgi nii kahju olnd. (1993) – MK
Bfl: I, 337; ENE: VI, 121; EO: 307–308; KM: RKM II 455, 295/6 (2) – 1993; LGU: I, 361

Pornuse [`pornuse] ‹-sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Alt-Bornhusen, 1542 Bardenhusen (mõis), 1782 Pornhuse.  A1
● Eestikeelne Pornuse on muganenud mõisa saksakeelsest nimest Bornhusen. 1678 eraldati Pornuse mõisast Kaubi talu, mille asemele rajati Kaubi mõis (sks Neu-Bornhusen), nime on mainitud 1624 (Kaupe Andros) ja 1638 (Kaup, hajatalu). Sks Alt-Bornhusen jäi eesti keeles Pornuseks, kuigi vahel on Pornuse mõisat nimetatud ka Vana-Pornuseks ja Kaubi mõisat Uue-Pornuseks. Kaubi mõisa järgi nimetati 1970. a nimestikus kaht Kaubi küla, mis mõlemad on 1977 liidetud Kulla külaga. Kaubi mõis ise asus praeguse Pornuse küla piires. – MK
BHO: 43; EO: 158; Hupel 1774–1782: III, 336; KNAB; LGU: II, 882; Rev 1624 PL: 62; Rev 1638 II: 59

Pringi2 ‹`Prinki ~ -le› San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1508 „Brinkenlandt“ bei Wollust (maa Pühajärve mõisa juures), 1627 Brincken Hoff, 1782 Pringi, 1840 Prinkimois.  C2
● Mõisat mainitakse esimest korda 1520 seoses Diederick Brincki (Brincke, Brinken) valduste müügiga. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. Mõis on nime saanud kunagise omaniku perekonnanime järgi, eestikeelne mugand esineb juba XVIII saj lõpuveerandil. XVI saj allikates esineb paralleelselt nimi Mex, mis võib viidata naaberkülale Mägistele. Pringiga on 1977 liidetud ↑Mägiste I küla. – MF
BHO: 46; EVK; Hupel 1774–1782: III, 290; LGU: II, 334; Rev 1624/27 DL: 137; Uustalu 1972: 232–233

Puhja1 ‹`Puhja ~ -sse› Puh – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis, Puhja kirikumõis), 1418 Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia, Puia, 1638 Poyhakyll, 1839 Puchja.  A2
● XX saj alguses kujunes kiriku ümber alevikulaadne asula, hõlmates ka toonase kirikumõisa maid. H. Neus ja L. Kettunen pidasid võimalikuks, et kohanimi tuleneb sõnast puhuja (vrd jutu-, sarve- või soolapuhuja). Järelosa -ja võib lähtuda sõnadest oja või jõe. Sel juhul jääb nime algusosa teadmata. Välistatud pole ka isikunimi (vrd 1481 Poye, 1533 Poya). E. Pässi oletus, et kohanimi tuleneb sõnast põhi : põhja kujul pohja, on ebausutav. Vrd Kükita. – EE
Bfl: I, 271; BHO: 468; ENE-EE: XII, 422; EO: 46; LGU: I, 216; Neus 1852: 910; PA I: 164; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 119; Rücker; Stoebke 1964: 63

Puhja2 ‹`Puhja ~ -sse› Puh – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kawelecht, 1397 kerke to Puyen (kirik), 1449 Pujen.
● Hõlmas nüüdse Puhja valla ja osa Konguta vallast. Muinasajal kuulus ala Ugandi maakonna alla. Tiesenhausenite suguvõsa ehitas XIV saj Puhja Püha Dionysiuse kiriku ning Kavilda ja Konguta vasallilinnuse. Ulila ümbrus kuulus Vene-Liivimaa sõjani Kärkna kloostrile. Esialgu kandis kirikukihelkond ka saksa keeles Puhjast lähtuvat nime, kuid al 1636 esines esmakordselt Cawelecht. Vrd Kavilda, Puhja1. – EE
BHO: 205; ENE-EE: XII, 422; LGU: I, 170; LUB: VI, 306

Puiatu1 ‹Puiatu ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Adavere mõis), 1510 Pugat, 1797 Pujat.  A2
● Vana küla, mainitud koos Pilistvere Puiatuga 1583 (Puiat, Puiat Wietsza), hiljem on arvatavalt Pilistveres Väike- (1601 Klein Puiat) ja Põltsamaal Suur-Puiatu (1601 Gross Puigt). 1624 on mõlemad külad ühes ja samas vakuses, aga XVII saj lõpu kirikuraamatutes kasutatakse nime ilma täiendita nii Põltsamaal kui ka Pilistveres. Hilisemal ajal näib Põltsamaa Puiatu püsivat külana. Häälikuliselt lähedase vaste nimele saame liivi vanast isikunimest Puyate, mille V. Kiparsky ongi ühendanud eesti kohanimega Puiatu. L. Kettunen on ühendanud Anna, Maarja-Magdaleena ja Jüri Puiatu ning võrrelnud neid sõnaga poeg. Seda on kritiseerinud V. Pall, kes on näidanud häälikuloolisi raskusi Puiatu ühendamisel sõnaga pojatu. Puiatuga on 1977 liidetud Metsaküla (külana 1930. a-test) ja ↑Varivere. – MK
LGU: I, 876; Mellin; PA IV: 14, 15; PTK I: 187; Rev 1601: 96, 103

Puiatu2 ‹Puiatu ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Eistvere mõis), ? 1510 Pugat (küla), ? 1601 Klein Puiat, ? 1638 Poiatoby, Poiadt, 1797 Pujat (küla).  A2
● XIX saj lõpul rajati Eistvere mõisa karjamõis. XX saj asundus või küla, 1977–1997 oli liidetud Taadikverega. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; KNAB; LGU: I, 876; PA IV: 14, 15; Rev 1601: 96; Rev 1638 II: 150, 155

Puiatu5 ‹Puiatu ~ -sse› Kõp – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Pujat ~ Pujat-Lapinsky, 1584 Puetha (küla), 1601 Poyat (küla), 1797 Pugat, Pujato (mõis ja küla).  B2
● Nime on samastatud kirjapanekuga 1510 Paget või Puget. Mõis oli olemas 1688. 1920. a-test Puiatu asundus, millest 1970. a-teks oli eraldunud mõisa ümbrust tähistav Puude asund lääne pool. Puude asund ja Puiatu asundus on ühendatud Puiatu külaks 1977. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; ENE: VI, 260; KNAB; LGU: II, 98; Mellin; PA IV: 175; Rev 1638 II: 122

Põlva1 [`põlva] ‹-sse ~ `Põlva›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Pölwe, 1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölswe, 1795 Poelwa.
● XV saj mainingud käivad kihelkonna, XVII saj omad kiriku kohta. Põlva khk tuumiku haldusvõimu kandis keskajal Kirumpää linnus. Kirikukihelkond on olnud suurem kui Kirumpää linnusepiirkond, hõlmates XVII saj alguses lisaks Kirumpääle Põlva khk vanad eramõisad, Räpina khk kesk- ja lõunaosa, Krootuse koos Põlgastega ja formaalselt ka Piigandi. Viimane kuulus sama sajandi keskel, enne Kanepi khk loomist, juba kindlalt Otepää kihelkonda. Põlvat peetakse võimalikuks muinaskihelkonnaks ja kiriku rajamise ajaks on oletatud isegi XIII saj. Pole päriselt selge, kas algupäraselt on tegemist muinasajast pärineva kihelkonnanime või väiksema koha nimega, kuhu lihtsalt ehitati kirik. Muinaskihelkonna konkureeriva nimena võiks tulla arvesse üksnes Kirumpää, kuid näib, et selle koha võim on laienenud põhja poole keskaja jooksul ja Põlva põhjaosa suurtel küladel (Rosma linnusega) võis olla oma liidustruktuur. Põlva nime varajaste kirjapiltide s-lõpp on kõige tõenäolisemalt jäänuk ste- või tse-lõpulisest nimest, nagu näitab kuju Polwitz, samuti 1782. a Pölswe (ehk *Põlv’sse ‹ *Põlvaset?). Nimes sisaldub kõige tõenäolisemalt iidvana küla või asula tähendusega sõna *palwa, vrd ungari falu ’küla’. Sama sõna võiks esineda ka Walgatabalwe nime järelosana. Esisilbi a on muutunud õ-ks. *Palva(t)set või *Palvasi lühenemise kompensatsiooniks on sõna muutunud kolmandavälteliseks, kuid säilitanud algupärase tüvevokaali a. Alamsaksa hääldusest lähtuvas saksakeelses pruugis on see a varakult asendatud ebamäärast täishäälikut märkiva e-ga. ne-omadussõna omastavat või mitmuse nimetavat käänet sisaldanud nimi võis kõige tõenäolisemalt märkida *palvaseid, külakaupa koos majandavaid talupoegi, „külalisi“, mis oli erinev mujal Kagu-Eestis levinud muinas- ja keskaegsest asustustüübist, kus asustuse laienedes ehitati uue pere või suurpere koht teistest pisut eemale. J. Mägiste ja J. Simm on Põlva nime seletanud kui loodusnimest *Põlvjõgi või *Põlvoja lühenenut. Tõepoolest, sõnast põlv (*polvi : *polven) pole võimalik moodustada a-mitmust ja seda Mägiste ei pakkunudki. Sõna põlv jõelooke nimetusena pole Lõuna-Eestis võõras ja *Põlvoja võiks olla Orajõe üks vanemaid nimesid. Niisuguse võimaluse korral sai Põlva esialgu jõe kaldale ehitatud kiriku ja siis kihelkonna nimeks. Algupäraselt Mägistelt pärineva etümoloogia kõige nõrgem koht on vanade kirjakujude -s, mida ta on pidanud seesütleva käände lõpuks. Põhjaeestiline käändelõpp keskaegses Lõuna-Eestis pole üldse tõenäoline. Simm on möönnud, et -s johtub sõnast põlvine : põlvitse. Siis aga on jälle raske jõuda nimelõpu a-ni mis sõna põlv puhul sobib *Põlvoja tüüpi seletusega. M. Norvik on rekonstrueerinud sõna põlv algkujule *polva läänemeresoome algkeele vanemas staadiumis. Sel juhul oleks tegemist väga arhailise häälikkuju säilimisega omastavast *polvan, kuid seletuseta jääb Põlva nime III välde. – ES
BHO: 464; EAA.1865.2.62/9:4, L 4; Hupel 1774–1782: 280; LGU: I, 354, 671; Mägiste 1970b: 249–255; Norvik 1963: 226; Rev 1624/27 DL: 8, 56; Rev 1638 I: 79, 130; Simm 1975c: 29

Põru2 ‹`Põrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), ? 1542 Pergel, 1638 Perro Pustus, 1684 Pöro Kasper, Pörro Laur, 1765 Dorf Pörro.  B3
● Vana talurühma, hiljem küla nimi. Pärast 1945. a liideti Mikita külaga, 1977 Kellämäega, taastati 1997. Nime päritolu pole teada. Talupoja lisanimena on see Lõuna-Eestis mõõdukalt levinud, varasem kirjapilt tavaliselt Perro. Võrdlus sõnavaraga, nt Vastseliina põru ’puru’, vana lõunaeesti põru ’mõra’, põruma jne ei paku head lisanime motiivi. Tähenduse poolest oleks hõlpsam lisanime seostada inimese kõne eripäraga, nt talunimes Põri (Vas Kahkva) on see paremini tuntav, vrd ka sm poru ’nutt, lärm, tüli’. 1542. a viljaaida nimi Pergel võiks põhineda Pärlijõe oletataval vanal nimel *Peräjõgi, kuid võib-olla seostub ka tänane Põru nimi sellesama aida ja kaubakohaga. Vrd Peri, Põru1, Pärlijõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:12, L 7; LGU: II, 899; Rev 1638 I: 188; SSA: porata¹; VMS: 279

Pähni ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1419 Peheneyekky (küla), 1684 Pächne Jaack, 1798 Pähni (karjamõis).  B3
● Pähni oli talu ja Vana-Roosa mõisa karjamõis, kuhu kujunes XX saj Roosa metskonna keskus. Pähni jõgi (ka Pähnijõgi, Pähnioja) on rahvapärane jõenimi. 1419. a mainitud küla täpne asukoht pole teada, kuid tõenäoliselt paiknes see sama jõe ääres Pähnilt allavoolu, ühes vakuses koos Sokari ja tänapäeval Lätisse jääva Dauškāniga. Nimi tuleb puunimetuse pähn ’pärn’ mitmuse omastava vormist. – ES
EAA.308.2.178; LGU: I, 208; Mellin

Päkste [`päkste] ‹`Päkste ~ -sse› Kam, Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1431 Packus, 1533 Yex (vigane), 1582 Piakszty, 1592 Pexte, Pextikullo, u 1900 Пяксте.  A2
● Põline küla, mis liideti 1977 Roiu alevikuga ja taastati 1997. Osist -ste sisaldav kohanimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest Päkkäsed : Päkäste; selle lähteks on lõunaeesti päkk : päkä ’pöial’, millel võib olla muidki tähendusi (vrd Rõuge päkäkene ’poisikese noku’). – EE
Ariste 1972: 111–113; Bfl: I, 565, 566; LGU: I, 253; PA I: 159; PA II: 423; Rev 1638 I: 123; Uuet 2002: 286; Vene TK 42

Päri2 ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Ninigal, 1782 Perri mois.  B2
● Päri mõisat on peetud üheks Viljandimaa vanimaks. 1421 ja 1429 on mainitud curiam Jerwer, hilisem saksakeelne nimi Ninigal pärineb XVI saj omanike nimest. XVII saj olid omanikud von Bergenid, kelle nimest on saadud mõisa eestikeelne nimi Päri. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem küla. Päriga on 1977 liidetud osa Kudu külast (1970; 1724 Kuddo talurühm) ja Uudismaa küla (1970). Vrd Päri1. – MK
BHO: 386; EAA.567.3.378:32, L 30p; EAN; Hupel 1774–1782: III, 324; KNAB; LGU: I, 220, 246; Uustalu 1968: 745

Pärlijõgi [`pärli‿jõgi] Rõu – jõgi Võru maakonnas ja osalt Lätis, 1627 Schennsche Beche, 1638 Kühnsche beche, Perriell (ait), 1684 Wanna moise Jeggi, 1798 Perlen Bach; sks Perl-Bach, läti Pērļupīte, Sveķupe.  B2
● XVIII saj dokumentides on jõge nimetatud asustusnimedega Sänna, Vanamõisa ja kadunud vakuse Kühn järgi. Aita nimega Pergel on mainitud 1542. a Viitina müügikirjas, 1638 on aidast (Perriell) kirjutatud, et sinna koguti vilja, mida paatidega Riiga viidi. Pärlijõe nimi on saksa keeles kindlaks kujunenud hiljem, motiiviks küll juba XVII saj tuntud teated pärlite leidmisest. Keskajast peale tuntud aida nimi oli tõenäoliselt saadud jõenimest, mis polnud Pärlijõgi, vaid *Peräjõgi vms – kõige ülemine jõgi Koiva-Mustjõe jõgikonnas, kuhu kauba järele mindi. Veel XIX saj on Mustjõge kirjeldatud nii, et Pärlijõgi ongi selle ülemjooksuks. Pärlijõe lätikeelne rööpnimi on Sveķupe ’vaigujõgi’. Sveķu pūrs on ühtlasi ↑Luhasoo lätikeelne vaste. Vrd Parila2, Perila. – ES
Bienenstamm 1826: 158; EAA.308.2.178; LGU: II, 899; Mellin; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 185; VD

Pärsti ‹`Pärsti ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Perst, 1481 upp denn Parsschenn wech (’Pärsti tee’), 1583 Persthe (küla), 1601 Persse (mõis), 1797 Perst, Neu-Perst (mõis ja karjamõis).  B1
● Mõis arvatakse rajatud olevat XVI saj keskel (Perschemoise oder Kurtz). 1601 mainiti ainult mõisat. 1920. a-tel Pärsti asundus, al 1977 küla. Nimi oli ilmselt ä-line juba XV saj, sest alamsaksakeelses dokumendis anti ä-d edasi a või e-ga. Kohanime lähtekohaks võis olla tuletis sõnast pära, vrd ka pärss ’teatud lind’ ja pärs : pärsi ’põrsas’. On esitatud ka oletus, et eesti Pärsa ja Põrsa nimed on arenenud mingist ühisest isikunimest. Lühiaegse omaniku järgi on saksakeelne nimi 1601 olnud ka Schwartzenhof. Pärstiga on 1977 liidetud Kavaku (1930. a-tel talu, 1970 küla) ja Vaheküla (1945). Vrd Põrsaku, Põrstõ, Pärsama, Pärsi, Pärsikivi. – MK
BHO: 448; EAN; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1601: 114; SK I: 316; Wd

Pühajärve [püha‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Pühä‿järve, kohalikus pruugis varem ka Pühäre Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Heiligensee, Wollust (varem), 1782 Pühhajärw (mõis), 1836 Heiligensee (mõis), 1922 Pühajärve (küla).  A2
● Mõisat mainitakse esmakordselt, aga nimeta, 1398. a. Järgnevad kirjapanekud on *Võluste või *Valuste nimega (1417 Wollust, 1508 Hof Wollust; külana 1582 Waliusth, 1628 Walluste, 1749–1762 Walluste Dorf). Kuigi mõisat on mainitud varem, näib nii, et mõisasüda on nime saanud seal varem eksisteerinud külalt, sest ste-lõpp viitab eestipärasele nimele. Nimi oli kasutuses kuni XIX saj keskpaigani, ent tänapäeval on see tundmatu. On teada, et kohalikud elanikud kutsusid mõisat juba XVIII saj lõpul Pühajärve nimega (Pühhajärw). 1836 lasi omanik oma valdused saksa keeles ümber nimetada Heiligensee’ks, mis vastab tähenduslikult eestikeelsele Pühajärve nimele. 1920. a-tel tekkis Pühajärve asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa peahoone ümber on arenenud tänapäevane küla, mis on kokku kasvanud Otepää aedlinnaga. Pühajärve külaosad on Rüüvlikülä järvepoolses küljes ja Lillekülä maanteest põhjas. Kaugemad paigad on loodes Kannistiku ja Laose, viimane nimi on karjamõisa järgi. ¤ Otepään oli kuningas Pühan, sellega oli ka järvel Pühani nimi. Otepää kuningal oli 12 last. Siss lask Pühan järve täita 12 saart, ega latse jaoks üits. Üte saare täitmise jaoks oli tarvis 1000 paari härgi. Talvega saanu üits saar valmis. Nendest om säitse saart alles, viis saart om aga ära vajunu, nii on suvisel ajal umbes 4 jalga vett pääl. Pühajärve mõisa om ollu kesk valda enne Põhjasõda, Vooluste mõisa nime all. Pääle Põhjasõja om mõisa tehtud sinna, kus ta om praegu, Pühajärve veere pääl. Siss oli ikka Vooluste nime all. Kui Villapoi Pühajärve mõisa omanik oli, siis lask tema Riian nime muuta. Nii et Pühani järvele sai nimeks Pühajärv ja mõisale Pühajärve mõisa. See nime muutmine maksis Villepoil 2000 hõberubla. Vanarahva mälestuse järgi, et sääl, kus asub nüüd mõisa, olnud enne klooster. See tee, mis kõrtsi mant mõisade üle tuleb, olevat vana Juudas täitnu umbes 140 aastat tagasi. Vesi om katsipidi üle tee lainetanu. Siis hakkanu mõisniku katsipidi teed järve täitma. Nimelt Paumann, Sampson, Strük ja Srenk. Srenk täitis põhjapoolse osa järve näiteks kandudega täis. Ja Siivest täitse viimase osa, ja tegi suure tee üle. (1939) Vrd Pühajärv. – MF
BHO: 109; EAA.1260.1.9:153, 316, L 154p, 317; ENE: VI, 340; KM: ERA II 242, 283 (3) – 1939; KN; KNAB; LGU: I, 150, 197; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 114; Uustalu 1972: 201–202