[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 241 artiklit

Aakaru [`aakaru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Aardla [`aardla] ‹`Aardla ~ -sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1534 an der Ardelschen Grense (piir), 1627 Arlla, 1839 Ardlakülla.  A2
la-liiteline kohanimi lähtub L. Kettuneni järgi oletatavast muistsest eesnimest *Arta või *Aarta; isikunimi võib olla germaani algupära, vrd sks Hartwig, tõlkes ’tugev’. Sama päritolu on sm Hartola. Küla järgi on nime saanud org, järv, jõgi ja polder. Vrd Aarla, Ardla. – EE
ENE-EE: I, 22; EO: 70; LGU: II, 360; Rev 1624/27 DL: 125; SK I: 28; SPK: 71; Rücker

Abissaare [abissaare] ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Abisaare Kamküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Veski mõis), 1503 Abisar (?), 1536 Abiſar, 1582 Awistfer, 1601 Awisaar, 1839 Abbisaar (karjamõis).  B1
Abissaare nimi võeti uuesti kasutusele pärast 1939. a (nimestikus 1945). Selle maadel oli samanimeline karjamõis. 1582. a Awistfer on vere-osisega sõna, mille algusosale on liitunud -ste. Nime algusosa seostub tõenäoliselt isikunimega (↑Abikülä). Muutust Avi- › Abi- tohiks ehk lugeda saksa mõjuks (vrd Kivijärve). Järelosise -vere asendumine sõnaga -saar võib olla tingitud -vere tähenduse ähmastumisest elanike teadvuses. Karjamõis kandis eesti keeles Pusu nime, samuti kõrts (1796 Pussu; 1839 Pussi). 1923. a andmeil oli Pusu küla ja asundus. Pusu on tänini säilinud bussipeatuse nimena. Kohanimi seostub kas mehenimega Pussu (vrd Pusak, Pussak, Pusik) või vähem tõenäoliselt mõne sõnaga, nagu pusu ’valupiste’, ’kõht’, ’mingi taim’ jt. Abissaarega on 1977 liidetud lõunas Reinu küla (Kan) ja lääneosas Nõoste ehk Tigase küla.EE
EM: 92, 128; ERA.14.2.717 (Veski vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 4); KN; LGU: II, 691; Mellin; PA I: 81; Rajandi 2011: 224; Rev 1601: 75; Rücker; Stryk 1877: 33; Uuet 2002: 112, 263; VMS: II, 267

Abja`Apja ~ -sseHlspaik Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Abia, 1504 Abie (küla), 1551 wacke thor Abbingen (vakus), 1601 Abienn (mõis), 1638 Abiakh, Abbia (mõis ja küla).  C1
Paikkond haarab Abja-Paluoja linna ja selle lähiümbrust koos Abja mõisaga. Mõisa kohta on teateid alates Poola ajast, võib-olla aga on nimega samastatav ka 1457. a kirjapanek Abbalis et Meitzekull (mõis Viljandimaal). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Abja asundus. 1939. a paiku nimetati Abja asundus Põlde külaks ning Abja küla sellest lõunas Abjaku külaks. Nime tänapäevakujule vastaks sõna abjas : abja, mis tähendab eeskätt merelahte, aga ka siia maastikku sobilikku ojakääru. Abja nime puhul on L. Kettunen oletamisi moodustanud algvormi *Abija = abik : abiku ’abimees, abiline’, mis oleks seoses tegusõnaga aitama (sm auttaa, avittaa). Seletuse puuduseks on see, et eesti keelest ei ole teada Kettuneni poolt konstrueeritud sõna, ja sõna abi üldjuhul eesti kohanimedes ei esine. See häälikukombinatsioon on tänapäeva kohanimedes küll olemas, aga ta on muud algupära. ¤ Rahvapärimus seob nime sõnaga abi: Abja olevat algselt Vanamõisa abimõis. Vrd Abissaare, Abjaku. – MK
BHO: 2; ENE-EE: I, 44; EO: 49; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 152; Rev 1638 II: 57; Wd

Abja-Vanamõisa [abja-vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1504 Wannamoise, 1582 Abia mit Wannamoise, 1601 Wannemoyse (mõis), 1797 Wannamois (karjamõis).  C1
Vanamõisat on samastatud (H. Ligi, E. Varep) kirjapanekuga a-st 1457 Abbalis et Meitzekull. Kui nii, siis kutsuti küla või mõisat XV saj *Mõisakülaks. 1811 sai Vanamõisa Abja mõisa kõrvalmõisaks (sks Friedrichsheim) ning oli Abja mõisaga samade omanike käes kuni 1856, mil ta iseseisvus. 1920. a-test Vanamõisa asundus. 1939. a paiku nimetati Tümpsi külaks, mis pärast sõda jagunes kaheks (Tümpsi I ja II). Need liideti 1977 uuesti Tümpsi külaks, al 1997 Abja-Vanamõisa. Tümpsi on õieti omaette paik Vanamõisast põhjas. Vanamõisast läänes Veelikse mõisa maadel on eraldiseisev piirkond Roosu. Vrd Abja, Vanamõisa, Veskimäe2. – MK
BHO: 87; EAA.1865.3.173/7:1, 25, L 1, 25p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); EVK; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 153; Stryk 1877: 303–304; ÜAN

Ahli2 [`ahli] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ahelo-sseHarpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Saru mõis), 1627 Ayalig (veski), Aglick Marcus, Aglick Peep (talupojad), 1638 Ayle Hans, Aylle Hinrich (talud), 1684 Ahillo kylla, 1706 Agly Peter, 1744 Dorff Ahela, Dorf Ahilo, Ahila Henno ~ Ahela Henno, 1798 Ahillo, 1797, 1826, 1839 Ahhelo (küla).  A3
1386. a dokumendis koos teiste Mõniste ja Saru kohtadega mainitud nime Oyl on samastatud Ahliga, ent nimi seostub hoopis Oekülaga Antsla lähedal. Kõik need kohad kuulusid samale Uexküllide suguvõsale. Rahva hulgas käibel olev nimekuju Ahelo on tuletatud arvatavasti vanade üleskirjutuste põhjal. Ahli on olnud XVII saj nii veskikoht kui ka talu, 1684 oli sellest saanud juba küla. Ametlikult liideti 1977 Singa külaga. Külanimi, veskinimi ja talupoegade lisanimed on seotud jõenimega, mille päritolu pole täpselt teada. Tõenäoliselt kuulub Ahli samasse nimepessa Ahi- ja Ähi-alguliste veekogunimedega, ent võib ka seostuda sõnaga ahel, ahil või ahl ’veeloik, suurema loigu küljes olev veeloik’.MF
 EAA.308.2.169, L 1; EAA.567.3.168:5, 7, 14, 29, L 4, 6, 11p, 27p; EAA.1295.1.214:34, L 33p; EAA.1295.1.756:186, L 174; Kallasmaa 1991: 681; KNAB; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99–100; Rev 1638 I: 222; Rücker

Ahunapalu [ahunapalu] ‹-`pallu›, kohalikus pruugis Ahunapalo Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1512 Awenpallo, 1582 Afneballo, 1588 Achnibal, 1732 Ahonapallo, 1744, 1750 Dorff Perrawald oder Afnapalloküll.  C2
1627. ja 1638. a revisjonides on Ahunapalu paigutatud kokku Pühajärve (↑Leego) külaga. J. Simmu järgi on nimi sisuliselt ebaloogiline, sest sisaldab sõnu ahun ’ahven’ ja palu ’kuiv kõrge mets, liivane väheviljakas maa jm’. Võib lisada võimaluse, et Ahun on olnud isikunimi. Perävallas Ahunapalust põhjas on olnud Tasa küla (1750 ja 1758 Tassa od. Taimetzkülla), mida veel 1930. a-tel on juhuti eraldi külaks peetud.MJ
KN; LGU: I, 123; PA I: 113, 287; Rootsmäe 2016: 189–190, 260; Simm 1973: 23, lisa 8–9; Simm 1977: 110

Aidu3`Aitu ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Ainja [`ainja] ‹`Ainja ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aine Krkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1795 Aina Krug, Aina Müller Johan̄ (kõrts ja veskimees), 1839 Aina (kõrts ja veski).  B1
Mellini kaardil 1797 on märgitud karjamõis ja vesiveski, ida pool küla nimega An̄ist (Aniste). Ainja ilmus külana kaartidele 1930. a-tel. Nime võib analüüsida kaheosalisena Ain+ja, milles järelosis -ja pärineb sõnadest oja või jõe ja algusosa Mellinil märgitud küla nimest. Veski- ja kõrtsinimi on asendanud ste-lise külanime. Teise võimalusena tuleks kaaluda nime algusosa tulenemist sõnast hain ’hein’; vastav nimi on esinenud jõenimena Paistu khk-s (1416 Haynejecke). Ainjaga on 1977 liidetud kagu pool paiknev Aniste (1970. a nimekirjas Vakiste) küla. ↑Vagiste (Vakiste) paiknes varem Ainjale lähemal, moodustades selle edelaosa ja hõlmates Kõvaküla. Vagistest omakorda edelasse, Äriküla piirile, jäävad Rauksi talud.MK
EAA.1865.3.196/1:37, L 36p, 37; KNAB; LGU: I, 193; Mellin; Rücker

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Helküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Alamõisa [ala`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Assikas, 1518 Asykas (mõis), 1782 Alla mois, 1798 Alla M. (mõis).  A3
Alamõisa nimega al 1977, XX saj varem Ala küla. Eestikeelne nimi tuleb sõnadest ala ’all olev, alumine’ + mõis. Saksakeelne nimi võib olla samuti tulenenud eesti keelest, isikunimest Asikka, vrd soome kohanime Asikkala ja isikunime Asikka. Alamõisa lõunaosa on tuntud Nilbi nime all (taluna 1839 Nilbi, 1855–1859 Нильби). Alamõisaga on 1977 liidetud Kangru (1945). Vrd Assaku, Assikvere. – MK
BHO: 32;  EAA.298.2.71, L 14; EO: 57; EVK; KNAB; LGU: II, 276; Rücker

Alustre-sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Päri mõis), 1630 Allastfer (tühi küla Päri ja Kuselsz’i mõisa all), 1724 Allustfer (küla), 1795 Allustare Ado (Viljandi mõisa talupoeg), 1855–1859 Алустра.  B2
Külanimena 1922. a rahvaloenduse materjalides. On võimalus samastada tänapäeva külanimi 1470. a kirjapanekuga Alsteverschen wege, mida on ühendatud 1630. a kirjapanekuga. Alustre on vana vere-lõpuline külanimi, mille algusosa võis pärineda vanast sugunimest ja hilisem tare on rahvaetümoloogiline teisend. Alustrega on liidetud osa Kudu külast (1704 Kudo Henn, 1724 neli Kuddo talu Alustre külas, 1930. a-tel Kudu talurühm Raudna oru ääres, külana 1970) ja Riste (asundus või küla 1930. a-test, 1704 Riste Mert).MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:17, L 16p; EAA.1865.5.72:56, L 55p; EAN; EVK; KNAB; LGU: I, 465; RGADA.274.1.181/6:1, 87, 88, L 490p, 576p, 577p

Annikoru [annikoru] ‹-lePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis).  A3
Kujunes asulaks Konguta valla keskusena. Loodusnimest saadud külanimi Annikoru on tuntud väidetavalt 1930. a-test, ametlikult hiljemalt 1970. a-st. Kohanimi, mille järelosa on org : oru, lähtub kas sõnast annik ~ annikas ’helde’ või selle põhjal kujunenud isikunimest Annik (‹ *Antikka või *Antikko). 1977 liideti Annikoruga Soova küla. Soova (ka jõe ja oru kohta) on vana nimi (1449 Sove, 1582 Sowa). Annikorust põhja pool asub Soovaveski, iidne veskikoht (1418 ilmselt ebatäpselt Sohne, 1495 Sövenmöle), mis külana liideti 1977 Mäeseljaga. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega soo ja soovima. Pigem seondub nimi sõnaga sova ~ soova ’kuhjalava; õllenõu rest; kõrgendik heinamaal’, ehkki on registreeritud üksnes Saare- ja Hiiumaalt. ¤ Kui kaks pruuti kirikust [laulatuselt] tulles kokku said, pidi teine lõhki tõmmatama. Ühe nimi oli Annik. Oli[d] Annikoru kohal trehvanu kokku, Annik sai surma. (1958) Vrd Annikvere. – EE
Bfl: I, 94, 270; BHO: 562, 565; EO: 274; KN: 1958; KNAB; LGU: I, 308; PA I: 61; Uuet 2002: 108, 220; VMS: II, 342

Arisvere-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1514 Aristfer (küla), 1583 Ariswer, 1624 Harristfer Hanss (mölder), 1638 Harrestfer (küla Rutikvere mõisa all), 1797 Arristfer.  B1
Küla nime on L. Kettunen tuletanud sugunimest Arine (Ari+ne). Arisvere kaguosa on Uduküla (1855–1859 Уддо), mis liideti Arisverega arvatavasti 1930. a-te lõpuks. Vrd Ariste. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EO: 310; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 18; Rev 1624 PL: 46; Rev 1638 II: 162

Arukülä [arukülä] ‹-`küllä ~ -sseKrlpaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Arrekull, 1782 Arrokülla Hanns, 1839 Arroküll od Pille.  C3
1977 liidetud Koemetsaga. Küla esmamaining võib olla veelgi vanem, juhul kui 1419 Uexkullide päranduse jagamisel mainitud Eleyerve vakus küladega Permel, Arro, Vyrgha ja Pallokule peaks asuma Ähijärve ja Saru vahel. Seda ei saa siiski tõestada. 1601 on Aruküläs kirja pandud kümme talu, kõik peremehed isanimedega, mis võiks näidata, et asustus paiknes pigem külasarnaselt ja Arukülä ei olnud suurt hajatalude piirkonda kattev nimi. XVII saj algupoolest puuduvad teated, 1685. a kaardil on üks talu, alles 1811 on tekkinud uuesti neli talu. Nime tähendus on sama nagu teistel Aruküladel.ES
EAA.1865.2.130/1:57, L 56p;  EAA.308.2.88, L 1; EAA.1865.2.131/2:45, L 44p; LGU: I, 208; Rev 1601: 61; Rücker

Arula-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus.MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Astuvere-`verre ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004).EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Audru2 [`audru] ‹`Audru ~ -sseAudkihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Audern, ? 1395 Anderen, dorpe to der Audern, Auder, 1449 Auder, 1510 Auder, Awder.
Pole kindel, et XIV saj kirjapanekud on sellest Audrust. Muinasajal kuulus Audru ala tõenäoliselt Läänemaa Soontaga kihelkonda, oli XIII saj keskpaigast Liivi sõjani Saare-Lääne piiskopkonna valduses. Kirikukihelkond arvatakse olevat tekkinud enne 1519, kuid iseseisvana eksisteerib al 1636, enne allus Vana-Pärnule. L. Kettunen on rekonstrueerinud küsimärgiliselt nimekuju *Autero ja võrrelnud seda soome sõnaga autere ’põuavine’.MK
BHO: 34; ENE: I, 236; EO: 187; LGU: I, 144; LUB: IV, 1388, X, 562; Stackelberg 1926: 212

Auksi`Auksi ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1584 Austh (küla), 1587 Augusth, 1588 August, 1638 Augst, 1797 Auksi.  C1
Algselt ste-lõpuline nimi võis pärineda suguvõsanimest. Au-algulistele nimedele on L. Kettunen vasteks pakkunud sõna au, mille esmane tähendus olevat ’ava(tud)’, ja oletatavat isikunime *Avo või *Auvoi. Siinses tüves oli ilmselt k (kui see ei ole hiline), mis võiks pärineda vähendusliitest. Vrd ka haugas, auk. Kirjapanekuis ei ole jälgi sõnaalgulisest h-st. Isikunimi August ei näi XVI saj piirkonnas kasutusel olevat, kuid võis mõjutada kirjapanijat. Võib-olla on nimega ühendatavad kirjapanekud Viljandi khk-st 1283 Auese, 1481 Auwes ja 1630 Auwust. Sel juhul kinnitaksid nad L. Kettuneni etümoloogiat. Auksi lääneotsas on Jätiküla, endine popsiküla. Kirdenurgas on Saare talud, mida on 1930. a-tel vahel külaks loetud.MK
EO: 291; LGU: I, 40, 548; Mellin; PA IV: 163, 227, 250; Rev 1638 II: 109; Troska 1987: 103

Eistvere [`eistvere] ‹-`verre ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Eigstfer, 1540 Eystver (küla), 1560 hoff to Eistfer (mõis), 1599 Exfer albo Ikiswer nazwana, 1638 Extfer (mõis), 1797 Eigstfer (mõis).  C2
1920. a-test asundus, al 1977 küla. L. Kettunen on nime algusosa lähtekohaks pidanud sugunime *Eikkinen, millest olevat tekkinud kohanimeosa *Eigisten-. Kahtlemisi on Kettunen esitanud vasteks ka sugunime Heikkinen. Mõlema aluseks on peetud eesnime Hendrik, esimese puhul ka EygeneEugenius. Nimekuju Ikiswer viitab sellele, et -vere ees võis olla ka veel vanem eesnimi. Eistverega on liidetud endise Kaera karjamõisa ala (sks Kairo, 1855–1859 Каира, u 1900 talurühm Каера).MK
BHO: 61;  EAA.198.2.71, L 9; EO: 142, 143; KNAB; LGU: II, 828; Mellin; P XVI: 302; Rev 1638 II: 157

Erastvere-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis Erästvere-`viirde~ Erästvere `mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Errestfer, 1452 Erstever (mõis), 1582 Erstfier, 1592 Erestwer, 1627 Erbstfehr.  C2
Mõisat on esmakordselt mainitud ürikus, millega Tartu piiskop müüs selle maa Hans Soygele (hilisem Zöge suguvõsa). Hiljem on mõisa maa-ala muutunud vähe, XVII saj keskel on Kooraste alt Erastvere alla läinud Nahakülä, veel varem on omanikku vahetanud Peetrimõisa. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Erastvere nimi on käinud asustusala kohta, mille keskust nimetatakse praegu Soodoma külaks, ehkki juba esmamainimisel loetletakse siin terve rida väikeste külade nimesid, mis olid kadunud XVII saj keskpaigaks. Erastvere paikneb vere-lõpuliste nimede levikuala lõunapiiril. st-komponent tuleb kollektiivliitest -ste (Erä-st-vere). Kui silmas pidada, et tegemist oli Ugandi tuumiku Otepää khk servaalaga vastu teistsuguse kuuluvusega asustuskeskusi Põlvas ja Urvastes, siis on kõige tõepärasema seletuse andnud juba M. Veske 1877, et nimi on sõnalist päritolu, tähendades *eräste maa-ala. Erinevalt Veskest ei tuleks seda tõlgendada mitte kui eraldi elavaid, vaid „erategijaid“, maahõivajaid suures metsas. Teine võimalus on, et *Erä on olnud isikunimi, vrd Erala (Äks). Kolmanda võimalusena võib isikunimi olla lühenenud pikemast nimest, vrd sm Ervasti, mis põhineb muinasskandinaavia nimel Ærnfast. Vrd ka kreeka-ladina Erasm(us) ja selle võimalikud mugandused. Erastvere piires on ↑Lajavangu, külaga on 1977 liidetud ↑Kolovere. Vrd Soodoma. – ES
LGU: I, 354; PA I: 87; PA II: 438; Rev 1624/27 DL: 102; PTK I: 33; Sukunimet 1992: 64

Esivere-`verre ~ -sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), 1478 Essever (vakus), 1689 Essefer.  C3
Nime algusosa vasteks on toodud esi, esimene. Esiverega on 1977 liidetud Aruküla (1922), ↑Rõuste ja Sepamaa (1689 Zeppama, Seppamah, 1871 Seppakül, u 1900 Сеппама). Esivere põhjapoolseim osa oli 1930. a-teni Uueküla (koh Uieküla, 1798 karjamõis Uekül). Vrd Esiküla. – MK
EAA.1.2.941:1204, 1205, 1210, L 1191p, 1192p, 1197p; EO: 317; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Schmidt 1871

Haage-le›, kohalikus pruugis ka Aage TMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Haakhof, 1299 Hakus, 1588 Age Moyze (Hack Moyze), 1626 Hacken Muehle.  C2
Küla esmamainimist XIII saj peetakse tõenäoliseks, kuid mitte päris kindlaks. Mõisa kohta on andmeid al 1588. Mellinil on kaardile märgitud nii mõis, veski kui ka kõrts. Praegune küla on tekkinud mõisakeskuse ümber, varasem küla, mis liideti 1987 ↑Külitsega, paiknes sellest lõuna pool. Praeguse Haage piiridesse jääb Ilmatsalu jõele paisutatud Haage järv. Kohanimi pärineb M. J. Eiseni arvates tõenäoliselt saksapärasest isikunimest Hake ~ Ha(a)g ~ Hage (vrd ka Haagi talu Saaremaal). Tartus elas XIV–XV saj mitu Hake-nimelist tähtsat isikut, kuid pole andmeid nende seotusest kõnealuse kohaga. Kohanime varasem, osaliselt ka paralleelne kuju oli *Haaguse või *Haagese, mis võib olla mainitud isikunimest tuletatud ne- : se-lõpuga omadussõna, vrd sm karhu ’karu’ ja Karhunen. Teisalt pole võimatu, et XIII saj us-lõpp on hoopis ladinapärasus.EE
BHO: 92; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 139; EO: 193, 256–257; KN; KNAB; LGU: I, 54; Mellin; PA I: 226; Rev 1624/27 DL: 137; SK I: 10; ÜAN

Haamaste-le›, kohalikus pruugis Haamastõ-lõ›, kirjakeeles varem ka Hammaste ~ Hamaste Urvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Kärgula mõis), 1456 Hames, 1627 Hamms, 1638 Hameszkülla, 1782 Hamast, 1926 Haamaste.  C3
1977–1997 oli Leiso küla osa. Küla on mainitud esimest korda piiskopimaade ja Peetrimõisa piirikirjelduses, asukoht kattub tänasega. XVIII saj kirikuraamatutes on selle küla talusid nimetatud Koigera küla all, kuid sama aja hingeloendites on külanimi säilinud. XX saj on rööpselt kasutatud nimekuju Hammaste, mis on tekkinud rahvaetümoloogia mõjul. ste-lõpulise külanime aluseks võiks olla vana isikunimi kujul *Haama või *Hama. Vrd Hammaste. – ES
EAA.1865.2.130/3:6, L 6; LGU: I, 375; Rev 1624/27 DL: 61; Rev 1638 I: 150; Võrumaa 1926: 355

HammasteHammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951)MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Heimtali1 [`heimtali] ‹`Heimtali ~ -ssePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Heimthal, 1797 Heimthal, 1840 Eimthali mois.  B2
Külanimi pärineb XVIII saj lõpu saksakeelsest mõisanimest (Heimthal ’koduorg’, ametlikult kinnitatud 1793). Nimi olevat valitud mõisaomaniku 1779 surnud noorpõlvearmsama preili Heimendali mälestuseks. „Koduorg“ sobis ka maastikuga, sest mõis asus Raudna jõe orus. Algselt Karksi ordulinnusele kuulunud mõisa esmamaining on a-st 1528 (Linsen), hiljem on selle nimed Kurwitz ja Agende mois, kusjuures A. W. Hupel peab esimest saksakeelseks, eesti keeles olevat Agende; Mellin annab eestikeelseks nimeks Kurwitzo M. Al 1744 kuulus mõis von Sieversitele. XVII saj II poolest on säilinud eestikeelne külanime maining Aggewallakylla, vrd 1744 Ajande. XX saj asundus ja al 1977 küla. Heimtaliga on 1977 liidetud Kaseküla (1970). Vrd Aidu3. – MK
 EAA.308.2.200, L 1; ENE: II, 537; ENE-EE: III, 343; Hupel 1774–1782: III, 326; LGU: II, 467; RGADA.274.1.214/9:51, L 881p; Uustalu 1972: 241, 242

Hellenurme [hellenurme] ‹-`nurme ~ -sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Hellenorm, 1382 Helvenurme, 1582 Helmenorm, 1627 Helenormb, 1782 Ellenorme mois.  C1
Põline küla kuulus XV saj Konguta mõisa alla. Hellenurme mõisa kohta on teateid al 1641. Selle maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohalik rahvas olevat seda kunagi kutsunud ka Helmnurmeks. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes lähtus sõnast helve ’viljapeade nutid; kulurohi’, mistõttu *Helvenurme tähendaks kulurohuga kaetud nurme. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast helve : helbe ’helves’ või küsimärgiga samalähtesest isikunimest. Hellenurme nimi lähtub tõenäoliselt küla piirides voolava Elva jõe nimest. 1977 liideti Hellenurmega Palu küla (1945). Vrd Elva. – EE
Bfl: I, 65; BHO: 111; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 140; EO: 177, 343; EVK; Hupel 1774–1782: III, 271; KN; LGU: I, 110; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Uuet 2002: 107; ÜAN

Hintsiko-le›, kohalikus pruugis Hindsiku, kohalikus pruugis varem Hindsigä Harküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vastse-Roosa mõis), 1684 Hinzighoff, Hintzig Hoff (karjamõis), 1744 Hinsick, 1798 Hinsik, 1839 Hintzig.  B4
1419 on selle küla kohal olnud Vallito küla, mis 1627. a revisjoni ajaks on jäänud tühjaks (Waltto Kuella). Samas revisjonis on Mõniste mõisa all mainitud talupoegi Hintze Lauer ja Hinsske Thomas. 1638 on ka Saru külas elanud Hintzick Thomas. Niisiis on selline lisanimi Mõniste ja Saru mõisas olnud juba enne, kui see kinnistus praegusele Hintsiko külale XVII saj keskel. Al XVII saj lõpust on Hintsiko olnud nii Mõniste kui ka Saru, kõige viimati Vastse-Roosa mõisa karjamõis. 1920. a-tel oli asundus, hiljem küla. Nime aluseks on saksa mehenimi Hinz(ig), üks paljudest Heinrichi muganditest. Samatüvelisi perekonna- ja kohanimesid leidub Soomes, perekonnanimesid Saksamaal. Hintsikoga on 1977 liidetud Puustusõ (Puustuse) ja ↑Seveli (Rõu) küla.MF
 EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 15, 22, 30, L 6, 12p, 19p, 28p; Lexikon der Familiennamen 2008: 298; LGU: I, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 216, 222; Vilkuna 2003: 79

Hoomuli [`hoomuli] ‹`Hoomuli ~ -sse› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas Ērģeme vallas, mõis, läti Omuļi, sks Homeln, 1463 Omelensche (piir), 1638 Hummelß hoeff, Homelshof, Homol, Homeln, Omels hof.  C3
Baltisaksa uurijad on pidanud Eesti Hummulit perekonnanimest saadud mõisanimeks ja Läti Hoomulit jõe nimest lähtuvaks. I. Jansone on leidnud, et Eestist algava ja Eestisse suunduva Õhne jõe ühe lõigu nimi Hoomuli mõisa all (Omuļu upe) on pigem sekundaarne, st teisest nimest saadud. Jansone seostab Hoomuli nime eelkõige humala nimetusega (eesti humal, liivi umal), kuid juhib tähelepanu ka kimalase (sks Hummel) ühele alamsaksapärasele nimetusele homele. Vähem tõenäoline on pärinemine keskaegsest slaavi isikunimest. Siiski, kui nimi on olnud o-alguline, nagu esmamainingus, siis vrd Haanja (Rõu) endine külanimi *Ummõlka (↑Horoski), perekonnanimi Ommelk (1684 Melacka Omelka), mis tulevad õigeusu eesnime Jemeljan variandist Omeljan. Vrd Horoski, Hummuli, Õhne jõgi. – ES
Jansone 2013: 85–88; LGU: I, 411; Unbegaun 1995: 46

HummuliHummuli ~ -sseHelalevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli4) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la.MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Härgmäe [`härg`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa EdermisErmis ja *EdergemesErgemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

IbasteIbaste›, kohalikus pruugis Ibastõ Võnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1419 Yppas (isikunimes), 1512 Yppacht, 1582 Ibasth, 1713 Ibbasist (seestütlev), 1798 Ibast.  C3
1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Ibaste talud Imste küla all. 1930. a-teks oli osa Imste küla talusid liidetud Ibastega. 1977 loodi uuesti Imste küla ja liideti sellega Ibaste küla Võnnu valda jäänud põhjapoolne osa. L. Kettunen annab küsimärgilise lähtekohana *Ibane, millega võib nõustuda. J. Simmu pakutud saksa isikunimed häälikulisele sarnasusele vaatamata ilmselt arvesse ei tule. Tegemist on sageda külanime lõpuga -ste, mis liitub tavaliselt muistsele eesti isikunimele. Ibaste ja Imste küla kutsutakse ja on XVIII–XIX saj kutsutud ka Alaveereks, sest nad paiknevad Laanemäe veere all. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et kuna talude päriseksostmine toimus siin varem (1860. a-tel) kui mujal Võnnus, on küla varem kutsutud ka Saksa külaks. Ibaste küla eraldiseisvad osad on Kadaja talud lõunas (Vanamõisast kagus, Kadaja küla jätk läände) ja Kripsi talud idas. Vrd Imste. – MJ
BHO: 125; EO: 215; KN; LGU: I, 212, II, 123; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 74, 480–481; Simm 1973: 30, lisa 24–25; Simm 1975a: 183

Igevere-`verre ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1471 Hufmer, 1518 Huygefer, 1795 Higever, 1839 Iggefer (talud).  A2
vere-osist sisaldav kohanimi võib seostuda mingi *hu(i)k-algulise sõnaga, vrd nt huige : huike ’ühekordne hõikamine’, või inimesenimega (1453 Huke). Praeguse küla piiridesse jääb Ignaste ehk Ignase karjamõis (sks Ignaz). Vrd Igaküla, Igavere. – EE
Bfl: I, 461; BHO: 127; EAA.1865.5.29:19, L 19; EM: 92, 142; EO: 281; LGU: I, 426; PTK I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 22, 25, 28

Ilmatsalu1 [ilmatsalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka-nTMralevik Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Ilmazahl, 1542 Ilmesar, 1627 Illmatzall, 1782 Ilmazarro mois.  B1
Mõisa kohta on andmeid al 1557. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdamiku ümber asundus, mis 1977 nimetati alevikuks. Algselt loodusobjekti tähistav liitsõnaline kohanimi koosneb sõnadest ilm : ilma ja salu või vanemates üleskirjutistes saar : saare (H. Neusi järgi aru ’kuiv rohumaa’). Sõnasisest t-häälikut, mis esineb ka soome ja karjala kohanimedes, on seletatud mitmeti. L. Kettuneni järgi ühendub see mitmusliku vormiga ilmad. Teisalt võiks oletada ainsuse omastavast käändest tekkinud tse-liitelist kohanime (*ilmane : *ilmatse), mis võib seostuda isikunimega. D.-E. Stoebke ongi kohanime kõrvutanud Ilm-tüveliste isikunimedega, sh lisanimega Ilmatz (1445).EE
BHO: 129; Eisen 1918b: 1; EM: 97, 142; EO: 238–239; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: II, 577; Neus 1852: 910; Rev 1624/27 DL: 133; Stoebke 1964: 30, 86; Uustalu 1972: 33–34; ÜAN

Imavere1-`verre ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Immafer, 1454 Ymmover (küla), 1583 Imawier (küla), 1839 Immafer.  A2
Mõis kuulus algselt Loopre juurde, al 1748 iseseisev mõis, millega liideti 1783 Võrevere karjamõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pärast Teist maailmasõda nihkus valla ja külanõukogu keskus lääne poole ajaloolise Järavere küla tuumikusse. 1977 liideti see osa ametlikult Imavere külaga, Järavere külaks jäid vaid põhjapoolsed hajatalud. Imavere nimi pärineb isikunimest *Ima, Immo(i), mida on peetud nii muistseks eesti nimeks kui ka germaani päritolu nimelühendiks. 1977 liideti Imaverega Kureküla (taluna 1855–1859 Куре, külana 1970).MK
BHO: 130–131;  EAA.298.2.71, L 9; EO: 308; KNAB; LGU: I, 361; PA IV: 16; Rajandi 1966: 82, 204

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vasjõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi.ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Jaugamõisa [jauga`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvpaik (talu) Võru maakonnas Antsla vallas Soome külas (Vana-Antsla mõis), 1685 Jacob Pust Hoff, 1762 Jauga Körtsi Peep, 1782 Jauka Moisa Johan; sks Jakobshof.  A2
Tõenäoliselt on just seda mõisat mainitud Uexküllide päranduse jagamisel nime all Oyl 1386 ja uue mõisana Thetis-nimelises külas 1419 (↑Oe). Suure Rootsi katastri ajal joonistati Jaugamõisast veel omaette kaart, kuigi juba siis nimetati seda tühjaks mõisaks (Pust Hoff, sõnast puustus ’tühi talu, ääremaa’). Hiljem oli mõisas veel kõrtsikoht, siis tavaline talu. Jaugamõisa nimi tuleb eesnime Jakob mugandusest Jauk, mida Urvastes pandi veel XVIII saj.ES
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.308.2.188, L 1; EAA.1270.1.264:35, L 35; EAA.1865.2.130/1:18, L 17p; LGU: I, 119, 208

Jõepera2 [`jõeppera] ‹-le ~ -`perra›, kohalikus pruugis `Jõõpperä, kohalikus pruugis varem `Iipperä Krlküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Jegenpere, 1627 Jeper Kuella, 1638 Jeberkyllo, 1811 Joepere.  A2
Vana küla, mis on põliselt kuulunud Vana-Antsla mõisa *Ülemõtsa (1386 Yldemittze) vakusesse, kuigi 1638. a revisjon mainib ka kunagist kuulumist Tsooru alla. Külanimi viitab paiknemisele Mustjõe ülemjooksu kõige ülemistel harudel, „jõe päras“ jõge mööda altpoolt läheneja jaoks. Jõepera põhjaosa on tuntud Andsi nime all.ES
EAA.1865.2.131/2:35, L 35; LGU: I, 408; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 41

Järvaküla [järvaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Järväkülä Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Jerwekul, 1582 Jarwakiel, 1628 Jerwe Kuella.  A2
Nime andmise motiiv on ebaselge, sest küla läheduses pole järvi. Ehk osutab a-lõpp esmaasuka pärinemisele Järvamaalt. Järva-osise a~ä-lõpu kohta ↑Järvamaa. Varasemates üleskirjutistes võib järgsilbi e kajastada ä-d. 1977 liideti Järvakülaga osaliselt Aruküla (Aru), endine popsiküla Tännassilmas.EE
Bfl: I, 131; BHO: 146; KN; LGU: I, 308; PA I: 61; Rev 1624/27 DL: 145; Troska 1987: 103

Jäärumetsa [jäärumetsa] ‹-`metsaVarpaik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Vana-Varbla mõis), 1478 Jaremetzs, 1782 Gerometz, 1798 Jeromets.  B1
Liidetud 1977 Rammukaga. Nime algusosa on pikenenud täishäälikuga variant sõnast järv : järve, järelosa mets : metsa. Vrd Saaremaal Järumetsa järv (↑Karujärv).MK
EAA.1864.2.IV-9:319, L 301; LGU: I, 524; Mellin

Kaagjärve [`kaagjärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Valküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaagvere1 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kaagri-le, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis (Kooraste mõis), sks Kagrimois, 1540 Kaever, 1582 Kaigwerkilla, 1627 Kagrimoysa, Kagri Kuella, 1638 Kakafer, 1685 Kaifers Hoff, 1723 Kagrimoisa, Dorf Kagwer, 1798 Kaifer, Kagremois, 1839 Kagrimois.  B2
1530. a-test peaaegu kolm sajandit Stackelbergidele kuulunud mõisa kaks algupärast lahustükki olid veel Jõksi (Hoboala) ja Peetrimõisa. 1820 läks Kaagvere mõis Koorastega samade omanike kätte. XIX saj keskel ühendati see ametlikult Koorastega ja Kaagveres säilis üksnes kõrvalmõis. Kaagvere küla alla kuuluvad nii endise mõisa põlistalud kui ka mõisamaadele 1920. a-tel rajatud asundustalud. 1920. a-test oli Kaagvere asundus, al 1977 küla. Keskaegne mõis on saanud nime külalt. Baltisaksa kirjanduses leidub arutelusid, miks just see mõis võiks olla mõisnike suguvõsa Kawer (varem ka Kaifer) algkodu. Peamine põhjendus on, et al XVI saj algusest, kui teisi valdusi Kaweri nimega seostama hakatakse, ei ole siinse mõisa omandisuhetes kunagi Kawereid mainitud. Selle arutlusega võib nõus olla, sest ürikud näitavad selgesti vana vere-lõpulise küla olemasolu, mida oleks raske perekonnanimest tekkinuks tõlgendada. Rahvasuus lühenenud kuju Kaagri võib olla vastupidise nähtuse, mõisanime perekonnanimeks tõlgendamise tulemus, samamoodi nagu 1685 Kaifers Hoff. Vana vere-lõpulise külanime korral on algusosa kaag võrreldav Kaagu lisanimega, mis on andnud talu- ja külanime mitmel pool Võrumaal. Mõeldav oleks linnunimetusega seotud muistne isikunimi, vrd Kaagataja järv (Rõu Pindi). Kaagri nimi võiks ka otse tuleneda isikunimena käibinud linnunimetuse ajaloolisest ri-tuletisest, vrd sm kaakko ~ kaakkuri ’kaur’. Teine vana külanime tõlgendamise võimalus on *Kaikvere, milles diftong on lihtsustunud pikaks a-ks. See annaks hea lähte perekonnanime Kaifer tekkimiseks, millest alles hiljem sai Kawer, ja oleks kooskõlas esmamainingu kirjapildiga Kaever (mida võidi lugeda *kaefer). *Kaikvere algusosa *kaik oleks kokku viidav muinasgermaani nimega Gaike, Gaiko, mille olid isikunimeks laenanud ka läänemeresoome rahvad. Vrd Kaagna, Kaagu, Kaguvere. – ES
BHO: 165;  EAA.308.2.88, L 1; Genealogisches Handbuch: Livland II, 752, 754; LGU: I, 804a; Mellin; PA I: 80; Rev 1624/27 DL: 109–110; Rev 1638 I: 50; RGADA.274.1.174:519, L 512p; Rücker; Stryk 1877: 213–214; Sukunimet 1992: 157, 160

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sseVõnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaarli2 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Karlsberg.  B3
1416 oli alal *Jõetaga küla (Jehentacke, Jodentack või Jogentacke), 1445 Isentacken. Selle kohale tekkis mõis, mis eraldati ajavahemikus 1795–1811 Õisust (1797 karjamõis Karlsberg). Eesti nimi on saksakeelse nime mugandus. 1920. a-test Kaarli asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on isikunimi.MK
BHO: 184; EM: 109; KNAB; LGU: I, 193; Mellin

Kaatsi`Kaatsi ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Suure-Kambja mõis), 1418 Kåds, 1424 Katis, 1430, 1504 Kades, 1591 Kac, 1592 Kacztikula, 1638 Kahtzakullo.  A3
Küla nimi tuleneb tõenäoliselt kunagise omaniku nimest, sest 1418 pantis küla Hinrik Katze (ka Kadsze). Teisalt on võimalik, et omanik sai nime küla järgi. Sel juhul võib tegu olla tsi-liitelise kohanimega (vrd Kuigatsi jt). A. Westrén-Doll ei seostanud 1582. a nimekuju Kacz Kaatsiga. 1977 liideti Kaatsiga Tapu-Soe (ka Tapu) küla. See oli nimetatud Tapu mõisa (sks Lilienheim, varem Kleinhof) järgi; mõisasüda jääb praegu Talvikese külla. Kaatsi piiridesse jäävad läänes Simka (1839 Simka) ja põhjas Trossi, mida on XX saj alguses vahel eraldi küladeks arvatud.EE
EES: 110; EM: 92, 162; EMS: II, 432–433; LGU: I, 217, 231, 248, II, 75; PA II: 339, 425; Rev 1638 I: 78; Rücker; Westrén-Doll 1923: 41

Kaiavere2-`verre ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, mõis, sks Kayafer, 1473 Kayver (kahe mõisaasemega küla), 1512 Kayfer, 1514 Cayfer, 1539 Kaiwer.  C3
Algselt küla, mõisast on teateid 1512. Mõisa kõrval loodes säilis samanimeline küla (↑Kaiavere1). Mõisa maadele tekkis 1922 asundus, mis pärast Teist maailmasõda oli kirjas külana. M. Veske arvates on nime algusosa seotud sm sõnaga kaita : kaidan ’kitsas’, sest küla asub suhteliselt kitsal seljandikul kahe järve vahel. L. Kettunen seostab nime algusosa sõnadega kajakas, sm kaija (murdeti kajo) ning kohanimega Kaiu, pidades vahetuks lähteks isikunime. P. Johansen peab võimalikuks ühendada nime algusosa naisenimega Kai, mis tuleneb Katharinast (meelitusvorm Kay), sest alamsaksa nimesid leiduvat teistegi vere-lõpuliste nimede alguses. V. Pall usub, et tegu on isikunimelise algusosaga, aga lähteks võiks olla mehenimi (teada on nt Kaio, ürikutes Cayo). Sel juhul oleks *Kaia selle nime teisend. 1627 on mõisa nimeks saksa keeles olnud ka Nonnenhoff, sest mõis kuulus tollal Tartu Katariina kloostrile. XV–XVII saj on Kaiavere mõisas olnud *Pakavere või *Pagavere küla ja veski (1420 Packever, 1514 Packefer, 1627 Packafehr wesky ja tühi küla, 1638 taas asustatud), selle täpsem asukoht on teadmata. Vrd Luua. – PP
EO: 300; LGU: I, 488; Ligi 1961: 355; PTK I: 49–50, 171; Tartumaa 1925: 277

Kalana2-ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1514 Kallelinde, 1583 Kalalina, 1638, 1797, 1839 Kallalin, u 1900 Калана.  B2
Küla on tuntud lubjakivi, Kalana marmori poolest, läheduses on maalinn. Nimi on olnud kaheosaline, algusosa arvatavasti isikunimi. Kalanat on seostatud Kalevi nimega (*Kalevanlinna › Kallalinna › Kalana), kuid mõeldav on ka vana nimel Karl põhinev mugand, eesnimi Karl muutus üle Euroopa tuntuks Karl Suure (surnud 814) nimena. Järelosa aluseks on linn : linna, mis on lühenenud kujule -na. Vrd Kalina. – MK
EO: 140–141; Joh LCD: 401; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 19; Rajandi 1966: 95; Rev 1638 II: 153; Rücker

Kalliküla [kalliküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis KallipääleHarküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Taheva mõis), 1386 Cally (küla), 1419 Kalli (küla), 1627 Kallo Kuella, 1685 Callj Kylla, 1688 Callikylla ~ Kalli-Kylla, 1744 Dorff Kally, Kallikule.  C4
Kohta on allikates algusest peale külaks nimetatud ja nimi on püsinud muutumatuna sajandeid. 1627. a revisjoni ajal oli küla tühi. Kuni XVIII saj lõpuni on see kuulunud Mõniste ja Saru mõisa alla, hiljem Taheva mõisa alla. Kalli on olnud Mõniste postijaama asukoht ja selle kõrval on olnud kõrts. Külanimi tuleb muistsest isikunimest Kalli ehk Kalle. Vahel on küla jagatud kaheks osaks: lõunapoolne Ala-Kalli ja põhjapoolne Mäe-Kalli. Vrd Kalli1, Kallivere. – MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; EAA.567.3.168:10, L 8; EAA.567.2.590:5, L 4p; EAA.1295.1.754:92, L 89; LGU: I, 119, 208; Rev 1624/27 DL: 100; Stoebke 1964: 89

Kardla [`kardla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-deNõo, TMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas (Tähtvere mõis, Vorbuse mõis), 1517 Cardell (küla), 1627 Kard(el)la Kuella, 1796 Karla.  B1
Küla maadel asus kunagi ka mõis (1544 Kardell). Kohanimi võib seonduda germaanipärase isikunimega Gardo või vähem tõenäoliselt sõnaga kard : karra ’jäätus’, kusjuures la-liide märgib kohta. 1977 liideti Kardlaga osaliselt ↑Leetsi küla.EE
BHO: 180; EM: 147; KN; LGU: II, 141, 271; Rev 1624/27 DL: 133, 138; SK I: 83

Karula4-sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Neu-Woidoma (Karolen), 1481 Karwall, 1583 Karulia, 1598 Carrol (mõis), 1923 Uue-Võidu (Karula) (asundus).  C1
1939. a paiku nimetati Karula külaks, enne seda oli mõisa järgi Uue-Võidu asundus. Karula on külanimena vana, esinedes hiljemalt XV saj. XVI–XVII saj on mainitud mõisat. 1729 ostis mõisa Hartwig Nöding ja moodustas karjamõisa (sks Neu-Carrol), mis hiljem kuulus Võidu (sks Woidoma, ↑Vana-Võidu) juurde. Mellini kaardil 1797 eraldi Nöödingu (Nöding) ja Karula (Karrol) karjamõis, mis Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil koos eraldati 1822 Vana-Võidust iseseisvaks Uue-Võidu mõisaks. Perekonnanimi Nöding on elanud edasi Nöödingu oja ja Nöödingu veski (1923 Nõõdingu) nimes. Karula nime on L. Kettunen seletanud sõnaga karv : karva. Nime areng võis olla kas *Karvala(n) › *KarvlaKarula või *KarvolaKarula. Ta on oletanud lähteks isikunimesid *Karvoi, *Karvei või Karva ‹ *Karvajalg. Vrd Karula1, Vana-Võidu. – MK
BHO: 49, 387, 682; EO: 74, 87; ERA.14.2.719 (Viljandi maavalitsuse ettepanek 24. IV 1939 nr 600 asunduste nimede muutmiseks); KN; LGU: I, 548; PA IV: 148; ÜAN

Kaseküla [kaseküla] ‹-`külla ~ -sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Virtsu mõis), ? 1320 Caskennenne, 1478 Kasenkull (vakus), 1798 Kasse.  C3
Nime aluseks on puunimetus kask : kase + küla. Kui XIV saj kirjapanek on tõepoolest selle külaga seotud, siis on nimi lähtunud loodusnimest, kus varasema -nina on asendanud -küla.MK
Bfl: I, 35; LGU: I, 524; LUB: II, 672; Mellin

Kastolatsi [kastolatsi] ‹-`latsiOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq).MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Kauksi1 [`kauksi] ‹`Kauksi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kaukse Iisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Iisaku vallas, mõis, 1543 Kauks (küla), 1630 Kaugaschi; vn Каукс, Ка́вказна.  C3
Kauksi mõis on eraldatud Kiiklast, Maidlast ja Liigvallast ajavahemikus 1782–1795, 1726 on Kauksit veel mainitud rannakülana Aidu mõisa all. XX saj küla, 1970. a-tel asundus, al 1977 uuesti küla. Nimi kuulub si-lõpuliste külanimede hulka, mis on kujunenud se- : ste-listest sugunimedest ja milles -si ees on muistne isikunimi, vrd Kaukka, Kaucko, Kauken. Nimi põhineb läänemeresoome tüvisõnal *kauka (sõnale on esitatud nii soome-ugri kui ka germaani etümoloogia). Vanem lähedane külanimi on olnud Kursi khk-s (1433 Caukes, 1627 Kaugsi kuell), selle lähtekohana on V. Pall näinud samuti isikunime. Oletades, et Iisakus on räägitud kunagi soomepärast murrakut, on XVII saj üleskirjutuse põhjal pakutud nime aluseks sm kaukainen ’kauge’ põhjendusega, et küla asus mõisast kaugel (R. Aunap). Eesti murretest ei ole 2. silbis a-ga varianti tähenduses ’kauge’ registreeritud, kui mitte arvestada Kuusalu üksikteateid määrsõnadest kaugale, kaugal, kaugalt. Isikunimeline lähtekoht on siiski tõenäolisem. Vrd Kaugatoma, Kaugu, Kauksi2. – MK
BHO: 202; EAA.308.2.2; EES; EMS: II (10), 858; LGU: I, 271; Moora 1964: 42; PTK I: 62; PTK II: 85–86; Rev 1624/27 DL: 16; Rev 1725/26 Vi: 159; Stoebke 1964: 36

Kidise-sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Mõtsu mõis), 1478 Kideszoll, 1542 Ian Kiddin (üksjalg), 1726 Kiddise Jahn, 1798 Kittis.  B1
Võimalik, et algne oli loodusnimi, vrd kidihein, kidehein ’kukehari’, kide ’kõhn, kidur’. Nime järelosa võis olla algselt salu.MK
EMS: III (11), 38, 39; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 128; Stackelberg 1928: 160

Kiidjärve [`kiidjärve] ‹-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kikepera raba [kikepera raba] Kõp, Saa, Torsoo Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1544 Kikebersche gebrockte, 1797 Kikkeperre Soo.  B2
Nimi on pandud Kikepera küla järgi. Vrd Kikepera. – MK
BHO: 226; LGU: II, 977; Mellin

Kirbla3 [`kirbla] ‹`Kirbla ~ -sseHlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Laatre mõis), ? XVI saj Corbelenn, 1504 Corbeles, 1511 Kurbelle, ? 1518 Korbolitz, 1560 Korbenkul, 1638 Kuerbely, 1797 Kirbel (mõis); läti Ķirbēni, Ķirbeļi.  C2
Piiriküla Kirbla on külana mainitud 1970, liideti 1977 Laatrega. Kirbla mõis (sks Kürbelshof), mis oli Laatre mõisa kõrvalmõis, ja põhiosa Kirbla külast jäi Läti poolele. Nime lähtekohaks võiks olla kõrb : kõrve, kui õ-d oleks tänapäeval edasi antud i-ga nagu oletab ka P. Johansen. Vrd Kirbla2. – MK
BHO II: 312; Johansen 1937: 59; KNAB; LGU: II, 37; Lvv: II, 225; Mellin; Rev 1638 II: 79

Kirumpää [kirum`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Kiräppää ~ Kiräbä-le ~ -hePlvküla Võru maakonnas Võru vallas, linnus (Võru mõis), 1340 Kiriempe, 1368 к Кирьепигѣ, 1369 Кирьипигоу, 1406 от Кирьяпиге, 1410 Kirimpe, 1447 poola Kieremperskim, 1534 Kyrempe, Kyrgenpae, 1558 Kirienpee, 1627 Kyrrenpoe, 1765 Kerrenpi, Kirrenpi, 1798 Kirumpa; sks Kirrumpäh.  C1
Tartu piiskopile kuulunud linnust on nimetusega castrum esmakordselt mainitud 1322. XVII saj revisjonidest näeme, et linnusepiirkond kattub üldjoontes Põlva kirikukihelkonnaga. Kirumpää oli keskaegse ja varauusaegse administratiivüksuse peamine nimi. Veel 1757. a Põlva kiriku personaalraamatus on hilisemaid Vana-Koiola kroonutalupoegi liigitatud Kirjenpah alla, kuigi linnus ise asus sellel ajal juba taas erakätesse läinud Võru mõisa maa-alal. Nimi koosneb linnusenimedes tavalisest järelosast -pää ja algusosast, mille omastava käände ajaloolist n-lõppu on juba varakult vaheldatud m-iga. Pihkva kroonikate kirjapanekutes seda käändelõppu enam pole, nagu ka kohapealses häälduses tänapäeval. Algusosa on uurijad väheste eranditega pidanud isikunimeks. Nagu kirjapanekutest näha, on selle tüvevokaaliks kujunenud u üksnes saksa traditsioonis, alates Abraham Orteliuse atlasest 1574. Kuna ka varased Vene allikad näitavad kolme erinevat tüvevokaali, võis selleks tegelikult olla ä, nii nagu rahvasuus praegu. L. Kettunen on alusena oletanud sõna *kirja (*kirjä), mis võib olla olnud ka isikunimi ja mida on peetud läänemeresoome vana isikunimesüsteemi korduvaks elemendiks. Teine, raskemini tõestatav võimalus on, et see nimeosis oli laadivahelduslik *kirki : *kirjen, tänapäevakujul kirg : kire, mille arhailisem tähendus on ’kuumus, tulelõõm’. Pole teada, kas 1534. a keskalamsaksa kirjapanekus võis g juba j-häälikut tähistada, nagu see hiljem tavaline on. Kirg : kire analoogiale kurg : kure võiks põhineda linnusele kõige lähemal paiknenud küla nimi *Kurenurme XVII–XVIII saj. Kolmanda võimalusena on pakutud Kirumpää nime lähtekujuks *Keräjänpää ’kärajate pidamise koht’, mida tuleb pidada põhjendamatuks.ES
BHO: 231; EAA.3147.1.172:8, 244, L 4p, 215p; EO: 159; LGU: I, 323, II, 599, 600; Mellin; Rev 1624/27 DL: 55; Stoebke 1964: 132; Tulnola 2005: 8

Kivimäe1 [kivi`mäe] ‹-lePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Luua mõis).  C3
Endised kandikohad, mis 1920. a-tel hakkasid kujunema omaette külaks. Ametlikult esimest korda nimistus alles 1945, varem Mõisamaa osa. Külas on Kivimaa ja Kivimäe talu. 1977 liideti Kivimäega ajalooline Mõisamaa küla (1519 Moisema, 1739 Lua Moisama), mille nimi kaotati ilmselt sageda esinemuse tõttu Eesti kohanimedes. Mõisamaa külas on Sääsküla veski, samanimeline küla on seal olnud XVI–XVII saj (1519 veski Seszkull, 1538 Szeszekulle, 1582 Saskula, 1638 Soßkylla).PP
KN; KNAB; LGU: II, 312; PA I: 109; PTK I: 74, 147, 231; PTMT: I, 12, II, 435

Kobela-sse›, kohalikus pruugis Kobõla-lõ, -n›, rahvakeeles ka Linda, rahvakeeles varem Boose Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Kowol, Kovele, 1582 Kowala, 1588 Loustkowala, 1601 Lansskull, 1627 Laustokowwalde, 1638 Laustokyllo, 1762 Kowela Külla, 1811 Kobbola.  C1
Vanasse Kobela külla, mida esmamainimise ajal nimetati vakuseks, loodi XIX saj keskel Vana-Antsla mõisa ↑Boose kõrvalmõis (sks Bosenhof). 1920. a-tel tekkis Boose asundus, XX saj keskel rajati mõisasse Linda kolhoosi keskus, asula tuumik oli 1970 kirjas Määrastu külana. 1977 nimetati asula Kobela alevikuks seda ajalooliselt ümbritsenud küla järgi, vana küla jagati samal ajal Madise ja Lusti talu järgi nimetatud küladeks. Kobela nime varasemad üleskirjutused on kokkulangevad Põhja-Tartumaa Kõola omadega. Võrumaa nimi pole allunud lühenemisele, seda võib olla soodustanud talupoja lisanime (Kowall, Kowol) püsimine külas XVII saj. Sõnasisese v muutumist b-ks võib olla soodustanud assotsiatsioon vene sõnaga кобыла ’mära’. Kobela nime varasemad üleskirjutused pakuvad toetust Kõola nime seletustest sellele, mille kohaselt mõlemad la-lõpulised külanimed pärinevad isikunimest, mille ’kõva’ tähendav alussõna käändus kova : kove-, vrd sm Kovela. XVI–XVII saj revisjonide kirjapanekute algusosas *laust-, mis vahel esineb ka üksi (1601, 1638), võib ära tunda ste-lõpulise elanike nimetuse, mis põhineb ristinime Klaus mugandusel Laus ~ Laos. Nt 1419 on Clauwes (Clawes) van Ixkule päranduse jagamise subjektiks olnud, kuid tema on Antsla valdustest, sh Kobelast, just siis loobuma pidanud. Kobela asundina märgiti 1970. a-tel praegust ↑Vana-Antsla alevikku. Nime tegelikust asukohast nii kaugele nihutamise põhjuste kohta pole midagi teada. Vrd Boose, Kõola, Kõomäe. – ES
BHO: 43; EAA.1270.1.264:26, L 25p; EAA.1865.2.131/2:4, L 3p; LGU: I, 207–208; PA I: 85, 255; PTK I: 99; Rev 1601: 57; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 43

Kobilu-sse›, kirjakeeles varem ka Kobiluse Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1495 dorp to Kobelisz, 1627 Koblitz, 1796 Kobbilius, 1839 Kobbila; sks Kobbilo (karjamõis).  A2
Karjamõisa kohta on teateid XIX saj II poolest. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnadega kobima, kobisema, sm kopelo ’kohmakas’ jt, eitamata seejuures halvustava sisuga isikunime võimalust. Vanemad kirjapanekud võimaldavad oletada kohanimevariante järelosistega -la või (-line :) -litse, võib-olla ka -ste. Liited toetavad kohanime isikunimelist algupära (vrd XV saj Kopoi). Kobiluga liideti 1977 osaliselt Karjalepiku küla. ¤ Vanasti Kabeliküla, oli olnud varem surnuaed, surnuluud tulevad välja, sakslased muutsid – Kobilu (1958).EE
BHO: 160; EM: 95, 153; EO: 115, 116; KN: 1958; LGU: I, 596; Mellin; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker; Stoebke 1964: 166

Kodavere1-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kõdavere Kodkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Koddafer, 1443 Kotever, 1519 Kottiver, 1582 Kohawer, 1585 Kodafer.
Varem kuulus kihelkonna ala ↑Soopoolitse muinasmaakonna alla, XV saj-st on teada Kodavere kihelkonna olemasolu. L. Kettunen seletab kohanime algusosa sõnaga koda ja toob võrdluseks Haljala Koduvere, mis on pärit selle tuletisest (*kotoi).PP
BHO: 236–237; LGU: I, 311; PA I: 114; PTK I: 75–76

Kodijärve [kodijärve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis ka-nKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Gothensee, Kodjerw (kuni 1855), 1582 Kodyar (küla), 1638 Koddejerw(e), 1782 Koddijärwe mois.  B3
Kodijärve mõis eraldati XVII saj II poolel Arula mõisast. 1920 moodustati mõisa maadel asundus, mis 1977 muudeti praeguseks Kodijärve külaks. Samanimeline põlisküla on teada al 1582. M. J. Eiseni arvates on kohanime lähteks sm koti ’kodu’ ja tema väidetud eesti sõna kodi. H. Rebane on jäänud kahevahele, kas küla nimi pärineb selle kunagise valdaja nimest (1449 Peter Ghudejaer ~ Gudeiaer) või isikunimi pärineb kohanimest. L. Kettunen ühendas loodusnimest lähtuva kohanime algusosa sõnadega koda : koja, kodu : kodu ja sm koti : kodin (vrd ka sm Kodesjärvi). Koda- ~ Kodi-tüve vaheldus on ehk sarnane nagu ↑Pühi nimes. Mõisa hilisema saksakeelse nime Gothensee kasutuselevõtt on seotud usutavasti nn gooti teooriaga, mille kohaselt olid Eesti esmaasukad germaani hõimud goodid. Praeguse küla piiridesse jääb Kirbu karjamõis (sks Woldau).EE
BHO: 90; Bfl: I, 197; Eisen 1919a: 6; Eisen 1924a: 67; EM: 92, 138; ENE-EE: IV, 610; EO: 314; Hupel 1774–1782: III, 260; KN; LGU: I, 336; PA I: 47; Rebane 1928: 10; Rev 1638 I: 89, 90; SPK: 169; ÜAN

Koemetsa [`koemetsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Koemõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis varem ka `Koojmõtsa Krlküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Vana-Antsla mõis), 1688 Kuimettz Markus, 1782 Koja Metza Jann, 1795 Koemötsa Jaan.  A3
Külanimi on tekkinud talu ja talurühma nimest. Samas kohas on talu olnud ka 1685. a kaardil. Juba 1419 mainitakse dokumendis Kumetze küla Saru vakuses, kuid pole päris selge, kas tegemist on Koemetsa esmamaininguga. *Koemõts on olnud viljelusala, mitte otseselt metsa nimi. 1782. a nimekuju viitab sõnale koda : koja, kuid see sõna pidanuks kohaliku keele päraselt andma nime *Kuamõtsa, vrd sagedad nimed Kuamägi, Kuasuu. Vrd ka sõna koi (putukas) e-liselt käänduv variant kohi : kohe (Har). Koemetsaga on 1977 liidetud ↑Arukülä ja Järve (Har, 1970).ES
EAA.1865.2.130/1:58, L 57p; EAA.1865.2.130/10:53, L 53;  EAA.308.2.88, L 1; LGU: I, 208; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:558, L 563p

Koigu1`Koiku ~ -sseUrvküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Koik, 1509 Koykull (küla), 1582 Koikie, 1584 Koika, 1627 Gross und Klein Koykul, 1719 Koigo.  A2
Koigu, mida mõisana on mainitud 1582, jagati 1799 kolmeks, Koigu, ↑Annemõisa ja ↑Truuta. XIX saj elasid Koigu omanikud Annemõisas, viimase nimegi on kasutatud kujul Koik-Annenhof. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus (1939 Koigo-Anne asundus). 1938 läks põhjapoolne osa Koigu vallast Kooraste valla alla, sh Koigu asundus, mis hiljemalt 1945 oli muudetud külaks. Ka nüüd kuulub Koigu kandi kirdeosa Kanepi valda (↑Rebaste1), loodeosa ühes hävinud Koigu mõisa asemega Otepää valda, lõunaosa aga sama nime all Urvaste valda. Varastes nime kirjapanekutes Koikie ja Koika võib oletada mitmuse omastava käände lõppu (vanapärane a-mitmus), teises variandis on liitunud liigisõna küla. Nime aluseks on muistne isikunimi, vrd Koigi. Koigu mõisat on nimetatud ka Roonimõisaks (Runemois, Runnemois). Praegu on sellenimeline talu Urvaste valla poolel.ES
BHO: 241; EAA.1270.2.1:4, L 4; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); KNAB; LGU: I, 82; PA I: 78, 133; Rev 1624/27 DL: 107

Koiva1, kohalikus pruugis ka Koiv ~ Koova (Har), Kᵘoju ~ `Kuova (Lei), Koeva (San), Kuiva (Se, Vas)jõgi Eestis ja Lätis, läti Gauja, 1224–1227 Coiwa ~ Coiwe, 1226 Thoreda, 1248 Coiva; sks Treider Aa, die Livländische Aa.  B3
Koiva on Läti kõige pikem jõgi (452 km), millest 22 km ulatuses on see Eesti-Läti piirijõgi. XIX saj uurijad on olnud seisukohal, et nimi tuleneb eesti sõnast kõiv ’kask’, mis on Salatsi liivis küu, Kuramaa liivis kõuvõ ja kȭvaz. See seletus ei ole tõepärane sõnade tüvevokaali tõttu, milleks on enamasti o või u. Veel on pakutud, et nimes võiks sisalduda sõna koib ~ koiv : koiva ja sel juhul oleks tegemist võrdlusnimega (jõgi nagu koib maastikus, mille kaldaid mööda sai jalgsi käia), ent Koiva on veel üsna hiljuti olnud parvetatav jõgi, nii pole olnud põhjust selle kaldal jalgsi matkata. V. Reiman on arvanud, et kuna rahvalauludes esineb nimevariant Kuiv, on tegemist „kuiva“ jõega. Koiva on suhteliselt suur jõgi, mis ei kuiva päriselt ära mitte kunagi, seetõttu ei ole „kuiva“ motiiv usutav. Läti uurijad on nime aluseks pakkunud leedu sõna gaujá ’kari, rahvamurd, hunnik’ või läti govs ’lehm’ vms, ent ükski seletus pole piisavalt põhjendatud. Mitmed uurijad peavad kõige tõenäolisemaks seletust, et läti Gauja võiks tuleneda indoeuroopa tüvest gou- ’kisendama’ ja viidata häälele, mida jõgi teeb. W. Schmid toob nimenäiteid, mis esinevad nii Lätis, Leedus kui ka vanapreisi aladel ning kuuluvad Gauja nimega samasse pessa, seega võib tegu olla muinaseuroopa või balti tüvega. Schmid võrdleb Gauja nime saksa sõnaga Gau, mis tähistab harilikult piirkonda orus vee ääres ja võib olla germaani keeltes substraatne sõna. Kohanimede põhjal võiks selle tähendus olla ’maajõgi või jõgi, mis viib orgu asulate juurde, kuid pole liikumisteeks kuhugi kaugemale’. Muistne nimeandja võis ehk võrrelda Koiva (Gauja) jõge lähedal oleva Väina jõega, kuivõrd Väina on muistne tähtis veetee, Koiva aga lihtsalt sisemaale viiv jõgi. Igatahes pole Koiva nimi läänemeresoome päritoluga, sest P. Kallio arvates on algbalti *gaujā omapärane tuletis ja algläänemeresoome *koiva on laen sellest. Saksa traditsioonis on jõenimi Aa (= Skandinaavia å) tähistanud lihtsalt mingi piirkonna suurt jõge, Koiva puhul Liivimaa kõige suuremat jõge. Nimevariant Treider Aa ja teised sarnased kujud viitavad Turaida linnusele.MF
Bušs 2003: 27–29; ENE-EE: III, 123; HLK: 62; Kallio 2015: 38–48; Kluge 2002: Gau; KNAB; Koivulehto 1986: 170; LGU: I, 4, 19; Reiman 1916: 25–32; Schmid 1998: 145–153

Koivaliina [koivaliina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis ka Koiva`liin, Koova`liin (Har), Kova`liin ~ `Kuova`lein ~ Kõeva`liin (Lei)asula Lätis Vidzemes Hopa piirkonnas, praegune vallakeskus, läti Gaujiena, sks Adsel, 1224 terra Agzele, 1443 Atzel, 1465 Adtzell, 1566 от Говѣйского (уѣзда).  C4
Koivaliina linnus on ehitatud strateegiliselt olulisse paika, kus kohtusid Koiva veetee ja mõned maismaateed. Mõniste kandi rahvapärimuses on tuntud muistset sõjateed, mis läks Koivaliina. Adsele linnuse esmamaininguks on peetud 1111. a, mil Novgorodi kroonika järgi toimus vürst Mstislavi sõjaretk Otšelasse (нa Очелу). E. Tarveli arvates ei ole piisavalt argumente, arvamaks, et tegu on Adsele ehk Koivaliinaga. L. Vaba ja H. Valgu arvates võib häälikuliste ja uuemate arheoloogiliste seikade põhjal arvata, et tegu on siiski Koivaliinaga. Arvatakse, et linnus on ehitatud XIII saj lõpul. Enne seda oli seal puu- ja maalinn, mis läks Mõõgavendade ordu kätte. Kui XIV saj rajati Vastseliina ja Alūksne (Marienburgi) linnus, siis Koivaliina tähtsus vähenes. Vahepealsed enam kui sada aastat aga valitseti sealt kogu Adsele muinasmaakonda. XVII saj kuulusid linnuselääni koosseisu Koivaliina (Adsele) linnus, Humalaküla (sks Hummelzeem), Vaartu (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof) jt mõisad ning Kaaramõisa, Taheva ja Koikküla mõis. Alates Põhjasõjast hakkas linnuse tähtsus vähenema ja pärast pommitamisi jäi see varemetesse. Linnuse juurde ehitatud mõisakompleks kuulus enne riigistamist Adolf von Wulfi perekonnale ning see on Läti suurimaid. Samale perekonnale kuulus veel kümneid ümbruskonna mõisaid. Läti- ja eestikeelsed nimed viitavad asukohale Koiva (Gauja) jõe ääres. Lõunaeestikeelne sõna liin Koivaliina nimes tähendab linnust. Linnuse saksakeelse nime Adsele etümoloogia pole selge, ent Liivi- ja Kuramaal leidub mitmeid adzal- või adzel-algulisi kohanimesid.MF
BHO II: 8, 10; LGU: I, 115; Selart 2016: 117; Tarvel 1975: 549–553; Valk, Laul 2014: 186

Kooraste-sse›, kohalikus pruugis Koorastõ-lõ, -nKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, 1511 Kors, 1551 Korss, 1582 Koresth, 1588 Koroscziel, Korest, 1627 Korast, Koraste (küla).  B2
Kooraste on keskaegne mõis, mis sattus XVI saj keskel Erastverega samade omanike kätte ja mida XVII saj keskpaigast enam omaette mõisaks ei peetud. Uuesti kujundati Koorastele mõisastaatus XVIII saj lõpul, ilma et omanikud oleksid muutunud. 1869 ühendati Koorastega Jõksi, Kaagvere ja Karste mõis. 1875 jagas omanik selle valduse kaheks ja Koorastega jäi liidetuks vaid Kaagvere mõis. Algupärase Kooraste põlistalusid jagati rahvapäraselt Mäeküläks ja Alaküläks. Kooraste oli 1920.–1930. a-tel asundus, 1970. a-tel oli ametlikult Mäeküla nime all, al 1977 uuesti Kooraste. Tänapäeval kuuluvad Kooraste küla alla mõisaasunduse talud, Mäekülä põlistalud ja endine popsiküla Tutuliin, samuti Moonakülä. Nime varasemates mainingutes võib näha alamsaksa väga tugevalt esisilpi rõhutavat hääldust. Poola revisjonides ilmus Kooraste kohta pikem nimekuju Koroscziel (Choroscziel), selle põhjus jääb ebaselgeks, vrd Kurista2. Koorastet on eesti keeles rööpselt nimetatud Ungra mõisaks Ungern-Sternbergi perekonnanime järgi. Kooraste nimi pärineb mõisaeelsest ste-lõpulisest külanimest. Selle päritolu on ebaselge, vrd Koorküla, Koorvere. Nimi pole unikaalne ka varasemal ajal, 1499 leidub Restu mõisas (San) küla Coresztevalde (1627 Korese kuella, XX saj Korjusküla, ↑Risttee). Võimalik, et Kooraste nimes on Gregoriuse mõni varasem ning haruldasem nimemugandus (nt *Koora), vrd harilik mugandus Korjus. Vrd Jõgehara. – ES
BHO: 254; LGU: I, 674, II, 113; PA I: 86, 251; Rev 1624/27 DL: 103, 163; Stryk 1877: 212–215

Koorküla [`koorküla] ‹-`külla ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Korküll, 1226 Kyriania, 1487 Kuerkull, 1798 Korkül.  C3
1920. a-test kuni 1977 Koorküla asundus, nimetatud mõisa järgi, mille kohta on andmeid a-st 1518 (Corkulle). Kuna esimeste nimemainingute täishäälikud on ebakindlad, siis jääb nime etümoloogia lahtiseks. M. J. Eisen on nime võrrelnud Kilingi saksakeelse nimega Kurkund ja pakkunud lähtevormiks kas Kuraküla või Kureküla. L. Kettunen on neid lähtekohti pidanud põhjendamatuteks, ise midagi paremat vasteks pakkumata: koor, koorima, mille oma rahvajutus on ära toonud juba Eisen. Läheduses on Koorja järv, vrd 1624 on Koorküla (Kurkel) mõisa all talupoeg Koyri Jerwe Juergen, 1518 Koreierwesche landt. Võimalik, et nime lähtekohaks on olnud mõni Gregoriuse mugand. Mõis oli varem olemas Blanckensee nime all (esineb allikais al 1487). Koorküla lõunapoolseid talusid tuntakse Otike nime all (1638 Ottick), põhjas on Kannu. Koorkülaga on 1977 liidetud ↑Holdre (ka Pihle ehk Pihla) ja ↑Keisri küla. ¤ Rahva seletuse järele on Koorküla nimi ühelt mõisnikult päritud, keda ta kiskuva, rööviva iseloomu pärast Koorijaks, Koorjaks hüütud. Selle nimega tahetud tähendada, et ta rahvast hirmsasti koorib. See Koorija uppunud hiljemini järve ära. Koorkülas kannab praegu üks järv Koorja järve ja üks niit Koorja niidu nime. Koorja järele hakatud mõisat ja valda Koorküla mõisaks ja vallaks hüüdma. (1929) Vrd Jeti, Kooraste. – MK
Eisen 1929a: 161; EO: 36; LGU: I, 577, II, 285; Ligi 1961: 346; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126

Koreli oja, kohalikus pruugis Kor´eli ~ Korõli Plv, Rõuoja Võru maakonnas Võru linnas.  C1
Selle nimega ilmub oja kirjalikesse allikatesse XX saj II poolel. Varasem nimi on olnud Võro oja ehk jõgi (1538 Forro, Farro, 1785 Klein Werro Fluss, 1841 Wörro Jöggi, 1850 Wirro-jöggi), mis on andnud nime ka ↑Võru mõisale ja hiljem linnale. XIX saj kaartidel nimetatakse Võro nimega idast soo pealt tulevat haru, praegust ametlikku peaharu on nimetatud *Kiviojaks (Kiwwi-oja) Kirepi veski järgi. XX saj suulises pärimuses Kasaritsas oli viimane Kirepi oja, soo pealt tulevat haru aga nimetati Koreli kraaviks. Kuigi see soo on kandnud Võro soo nime (1688 Werreso, 1850 Werro soo), võib noor Koreli nimi olla motiveeritud soo põlemisest, vrd vn горелый ’põlenud’, ent ka ’haudunud, läpastunud’. Algne nimeobjekt võinuks olla nt Горелый мох ’põlenud samblasoo’. Vrd Korela, Võru. – ES
 EAA.308.2.224, L 1;  EAA.291.1.131, L 1;  EAA.2072.3.57a, L 1;  EAA.2072.3.57b, L 1; LGU: I, 471, 472

Krabi-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Schönangern, 1796 Krabbenhoff, Krabbimoisa perre, 1798 Grabbenhof, 1839 Grabenhof oder Schönanger.  B3
Küla ise on suhteliselt noor, kuid asustus küla ümber vana. Vana-Roosa mõisa karjamõisana mainitakse Krabit XVIII saj lõpul. Nime aluseks on arvatavasti olnud Paganamaal olev suur „kraav“, tänapäeval tuntud Piirioru nimega, läti keeles Peļļu-Kornetu grava. Teine võimalus, mida toetab kõige varasem kirjapilt kirikuraamatus, näib viitavat sõnale või isikunimele Krabbe ~ Grabbe ’krabi’, kuid sellel juhul pole teada ühtki vihjet nimeandmise motiivile. Saksakeelsest nimest on mugandatud ka tänapäevane eesti nimi, mis sai XIX saj II poolel esmalt vallanimeks, 1920. a-tel asunduse- ja 1977 külanimeks. Schönangern (’ilusad niidud’) oli enne 1848. a Vana-Roosa mõisa rööpne saksakeelne nimi. Siis eraldati Krabi Vana-Roosa mõisast iseseisvaks mõisaks ja see nimi anti Krabi mõisale. Krabi kandi põliste hajatalude külanimi oli 1684. a kaardi järgi *Räste (Räste Külla ~ Reste By). Sellega haakub keskaegne vakusenimi (1386 Rese, 1419 Rees, 1561 Расти, 1565 Растиньские деревни 1585 Rassna). Vrd Vana-Roosa. – MF
Ambus 1960: 742; BHO: 541; EAA.1268.1.403:597, L 535p; EAA.308.2.178; LGU: I, 119, 208; Mellin; PA I: 6; Truusmann 1897a: 41; Uustalu 1972: 257–258

KuigatsiKuigatsi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuikatsi Sanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas, mõis, sks Löwenhof, Kuikatz (XVIII saj-ni), 1466 Quuigatz, Kuugqatz (küla), 1509 Koiwkatz (mõis), 1522 Koywenkatz (küla, mõis), 1585 Koikac (küla), 1638 Koykatzkyll (küla), 1524 Kuikatze, Kyvekazts (mõis), 1543 Kuykatz (mõis), 1638 Koykas (mõis), 1782 Kuikatz, ee Kuikaste ~ Timpa mois, 1826 Löwenhof, ehemals Kuikazz (mõis).  B2
Väidetavasti on Kuigatsi mõis olemas olnud juba 1322. XVI saj on kuulunud ka Rõngu mõisale. Mõisal on läbi aegade olnud eri nimesid, mis on antud omanike järgi. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, al 1977 küla. Kuigatsi nimi kuulub teiste lõunaeestiliste katsi-lõpuliste nimede pessa ja see liide on varasemalt hääldunudki k-ga. Nime struktuur on aja jooksul silbi võrra lühenenud ja ilmselt see ongi tinginud g-ga vormi tekke, ehkki kõige varasem nimekuju on tänapäevasele kõige sarnasem. Nimes sisaldub arvatavasti muistne isikunimi Kuy(e) (teada nt XV saj Helmest), millele on liitunud kollektiivliide -ste, sellest on omakorda elanikke iseloomustava omadussõna kaudu tekkinud kohanimi. Teine võimalus on, et nime aluseks on sõna kuiv : kuiva. XVI saj oli mõisa nimeks saksa keeles Dumpianshof, mis tuleb omanike perekond Dumpiani nimest. Nime on kasutatud kuni XIX saj alguseni ning sellest on arenenud ka eestikeelne nimi Tümbä mõisa või Timpa mõisa. XVIII saj lõpul sai mõisa omanikuks Paul Ludvig Johann Loewenstern, kes pani uue nime Löwenhof, mida on samuti eesti keelde mugandatud (XIX saj Löwi möisa ja XX saj algul Leevi vald). Kuigatsi külaks on aeg-ajalt nimetatud Kuigatsi mõisa piirkonna vanu talusid, kuid küla on olnud hajusate piiridega. Kuigatsiga on 1977 liidetud Vaaksi (1970) ja Viki (1970) küla.MF
Bfl: I, 261, 739, 894, 916; Bienenstamm 1826: 293; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KN; LGU: II, 446, 943; PA I: 172; Rev 1638 I: 24; Stoebke 1964: 40; Uustalu 1972: 72, 236, 248; Valgamaa 1932: 448–449

Kuldre [`kul´dre] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kul´dri-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1762 Kulti Jürri.  C1
Külanimi põhineb Kuldi-Jüri, lühenenult Kuldri talu nimel. Talu asub põlises külas, mille tänapäevaks kadunud nimi võis olla *Sääslä (1419 Seeskül, 1582 Seslakilla, 1798 Säsla). Uue külanime kujunemisel oli otsustav Vastse-Antsla vallamaja rajamine Kuldri talu juurde XIX saj II poolel ja valla koolimaja ehitamine 1910. Talunimi ja inimese lisanimi Kuldi võib olla võrdlus loomaga, kuid nagu on näidanud M. Kallasmaa, võib see põhineda ka alamsaksa sõnal schulte [skulte] (sks Schulze), mis muuhulgas tähendab külavanemat. Kuldrega on 1977 liidetud Kiisa küla (1970).ES
EAA.1270.1.264:15, L 14p; LGU: I, 208; Mellin; PA I: 84; SK I: 130

Kungi-leHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Leebiku mõis, Riidaja mõis), 1599 Kunke Meius (talupoeg Helme alal), 1630 Kunki Peter, 1839 Kungi (talu Leebiku mõisa all).  A1
Külana 1932. Nimi pärineb talunimest, on olnud Kungi ja Alakungi talu. Kungi nime päritolu pole selge. Nimega võiks võrrelda kirjapanekut a-st 1433, kus Kärkna klooster vahetab orduga maid ja annab muu hulgas ära Kursi khk-s (Talkhof) ühe Kunge adramaa (enen haken landes to der Kunge). XVI saj esinevad lisanimena Kungi ja Kongi. Nimele pole vastet leitud. Tähenduselt sobiks võib-olla lisanimeks läti kungs ’isand’, kuid L. Vaba märkuse kohaselt töötab läti oletuse vastu tüvevokaal i. Kungi kaguosa tuntakse Koosi nime all, seda on 1930. a-tel ka külaks peetud. Kungiga on 1977 liidetud ↑Sälgu küla (Trv).MK
EVK; KNAB; LGU: I, 271; LUB: VIII, 676; LVVA.7348.1.6:38, L 34p; P XVI: 247; PTK I: 92; Rücker

Kurevere6-`verre ~ -sseHanpaik (küla) Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Uue-Virtsu mõis), 1478 Kurver (küla), 1689 Kurrefer.  C3
Küla on 1977 liidetud Esiverega. Kurevere lõunaosa Kasse lahe ääres on varem nimetatud Kasse külaks (XVIII saj algul KassiBy, 1726 Kasse, 1798 Kassekül). Vrd Kurevere1. – MK
EAA.1.2.941:1205, L 1193;  EAA.1.2.C-IV-191; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 120

Kurista1-leLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Kurrista, 1424 Coristal (mõis), 1611 Kurisza, 1695 Kurrista.  A2
Mõisast on teateid XV saj-st. A-st 1922 Kurista asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen on nime tuletanud tegusõna kuristama tegijanimest. Jõgeva valla Kurista lähteks on ilmselt olnud mõisa omaniku perekonnanimi (Coristel). Tänapäeva kuju on nimi saanud eesti keele kõnelejalt.VP
BHO: 276; EO: 210, 231; LGU: I, 223; PTK I: 94; Tartumaa 1925: 251

Kuutsi-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi-lõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1563 Кучь (küla), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90

Kõpu1`Kõppu ~ -sseKõpalevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Kõpu kirikumõis, Suure-Kõpu mõis), 1470 Koppeschen Wech (’Kõpu tee’), 1560 Koppe, 1593 Kepa (mõis), 1601 Koppe (vakus).  A2
Kõpu alevik moodustati 1977. Ka endise Suure-Kõpu mõisa (sks Groß-Köppo) hooned jäävad alevikku. Kõpu nimi pärineb tõenäoliselt isikunimest. Kuigi asula kohta kasutati Kõpu või Suure-Kõpu nime ka nt 1930. a-tel, oli ametlik nimi hiljemalt 1945. a-st kuni 1977 Keskküla asundus. Aleviku moodustamisel liideti sellega osa Mõisavälja külast (1970, varem Asuküla), mille piiresse jäi Suure-Kõpu mõis. Vrd Kõpu3. – MK
BHO: 254; ENE-EE: V, 280; LGU: I, 465; Rev 1601: 122

Kõrkküla1 [`kõrkküla] ‹-`külla ~ -sseLügküla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Koogu mõis, Purtse mõis), 1472 Kerpykull, 1726 Korcküll (küla), 1796 Gr. Korkül, Kl. Korkül.  B3
1930. a-teni olid eraldi idapoolne Ees-Kõrkküla (sks Klein Korkül) ja läänepoolne Taga-Kõrkküla (sks Gross Korkül). Esimene on olnud Purtse, teine Koogu mõisa järgi. Küla asub paepangal, nime algusosa aluseks võiks olla omadussõna kõrge, kuid see võib olla ka hiline rahvaetümoloogia. P. Johansen on külanimega samastanud hoopis aadlisuguvõsa nime Korpkulle (1417 Hannes Korpkullen kindere), mõis nimega Kerpykull osteti 1472 Purtse mõisale. Nimi pärineb eesti keelest, selle aluseks on kõrb ’suur mets’. Siin on see külanimeks tõenäoliselt saanud suguvõsanime vahendusel mõisanime kaudu, kui Johanseni samastus paika peab. Paepealsel ilmselt suurt metsa ei kasvanud. Kõrkkülaga on 1977 liidetud Ridaküla (VNg, 1922). Vrd Kõrkküla3. – MK
EVK; Joh LCD: 869–870; KNAB; LGU: I, 197; Rev 1725/26 Vi: 152

Käru3`Kärgu ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vatla mõis), 1478 Kerro, 1913 Käro (küla).  B4
1977–1997 oli ametlikult Mõtsu osa. Käru nimega vrd vanemaid isikunimesid Kerro, 1534 Hans Kerropoyck, vrd ka kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Käru idaots on Väänja, nimetatud endise karjamõisa järgi (Mih, 1798 Wenja küla, vrd 1726 Oidrema mõisa all kõrtsmik Wenja Maddis). Vrd Käru1. – MK
EAN; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 107; Stoebke 1964: 37

Laatre2 [`laatre] ‹`Laatre ~ -sse›, kohalikus pruugis varem `Laadre Hlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Moiseküll, läti Plāteri, Plātere, Silmuiža, 1504 Hartwich Plate (maaomanik).  C2
Ajalooliselt kuulus Ruhja kihelkonda Lätis. Laatre küla vana nime Mo[y]sekull on esmakordselt mainitud 1504, kui Liivimaa ordumeister läänistas selle koos Veelikse (Felix) külaga Hartwich Platele. Mõis rajati siia hiljemalt 1540. a-tel. Mõis jäi sama suguvõsa omandusse kuni 1730, kuid nime kirjutati 1838 kujul Plath ja hiljem Plater. Sellest perekonnanimest on saadud nii mõisa eesti- kui ka lätikeelne nimi. 1920. a-test Laatre asundus, al 1977 küla. Laatre mõisa saksakeelsel nimel Moiseküll on üksnes kaudne ajalooline seos noore Mõisaküla linnaga, mis paikneb naabruses, kuid on asutatud Abja mõisa maale. Laatrega liideti 1977 ↑Kirbla, ↑Masaku ja Vanamõisa (1922) küla. Kui 1997 ühendati Laatrega ↑Penniküla, siis hõlmas see ka varem liidetud külasid (↑Leisimõisa, ↑Põlde ja Rinna). Vrd Laatre1. – ES
Hagemeister 1836–1837: I, 129; KN; KNAB; LGU: II, 37; LVVV: P2, 207–208; Rev 1638 II: 79

Lange-le›, kohalikus pruugis ka Lange`mõisa Kamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis (Vana-Kuuste mõis), sks Langenhof, 1796 Langemois.  C2
Küla ja mõisa kohta on andmeid al 1471. Tartu bürgermeister Hinrick Lange ostis mõisa koos külaga 1483. Selle maad läksid 1600. a paiku Vana-Kuuste mõisale, kes rajas sinna hiljem karjamõisa. XVIII saj alguses siirdus Haaslava mõisale, hiljem aga Vana-Kuustele tagasi. 1920. a-te alguses tehti karjamõisa maadele asundus. Kohanimi, mida hakati kasutama XVI saj, tuleneb omaniku perekonnanimest Lange. Mõis kandis esialgu teisi nimesid: 1471 Koykis, 1483 Lude. Esimene neist pärineb ühe mõisa alla kuulunud küla nimest. *Koiksi või *Koikise (1483 Koyken, 1534 Koikyll) on tõenäoliselt suguluses teiste Koik-tüveliste nimedega (Koigi jt) ja lähtub L. Kettunenile toetudes isikunimest. Lude tuleneb omanikuperekonna Lude ehk Ludeni nimest.EE
BHO: 322; EM: 92, 160; KN; EO: 167; LGU: I, 426, 516, II, 360; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Leebiku-sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Abenkat, 1724 Clebecke Jurry, 1798 Lepekki M. (mõis).  A1
Orduajal on mõis kuulunud Stryki suguvõsale, XVII saj keskel sai mõisa Agneta Stryki mehelemineku kaudu Eberhard Klebeck. Klebeckitele jäi mõis a-ni 1729. Sellest perekonnanimest on muganenud mõisa hilisem eestikeelne nimi Leebiku. 1920. a-tel oli Leebiku asundus, al 1977 küla. Saksakeelne mõisanimi Abenkat (1531 Abenkath, 1588 Moiza Mekistel et Pagast Abdekacz) on pärit oletatavasti eesti keelest: *Haavakatku. Leebiku idapoolseid talusid on varem nimetatud Alakülaks (1932).MK
BHO: 1; Eisen 1929a: 158; EO: 67; KNAB; LGU: II, 529; Mellin; RGADA.274.1.181/2:24, L 117p; Tarvel 1964: 292; Uustalu 1968: 744

Leedi1 [leedi, ka `leedi] ‹`Leedi ~ -sseLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Ledis, 1408 Lede-Gut, 1541 Ledes (mõis), 1599 wieś Lideza, 1638 Lehdekülla.  B1
Mõisast on teateid 1541, selle kõrval oli ka samanimeline küla. Mõis plaanistati 1920, tekkis asundus, mis 1977 liideti külaga. Varasemais kirjapanekuis esineb üsna järjekindlalt nime lõpus -s. On väheusutav, et kõik kirjapanekud märkisid seesütlevat käänet. Häälikuliselt täpset vastet oletatavale lähtekujule *lees : leede tänapäeva üldnimede hulgast ei õnnestunud leida. Võrdluseks võiks siiski esitada leede : leete, VNg liedes : liete, Trm liedas ’liivaseljandik järves, meres; savine, liivane maa’. Tähenduse poolest võiks see üldnimi sobida sooäärsel mäeveerul asuva küla nime lähteks. Vrd siiski saksa isikunimesid Ledi, Lethe. XVI–XVII saj on mõisat nimetatud ka omaniku von der Rope järgi (1599 Rop mojza, 1638 Ropen Hoff). 1977 liideti Leediga ↑Kirivere, Mõisamaa (1599 w Moyzamie) ja Vaheküla. Mõisamaa oli Poola ajal karjamõis ja kandis ka omanike nimesid (1624 Dietrich Haken Hofichen ja Brinckstete). Vrd Leediküla. – VP
BHO: 297; LGU: I, 171; PTK I: 116; PTMT: I, 194; P XVI: 109, 135, 139; Rev 1624/27 DL: 173; Tartumaa 1925: 250

Leevi-leRõuküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Löweküll, 1525, 1534 Leinenküll, 1561 Дер. Левикелъ, 1588 Liewika, 1627 Lawakuell, 1638 Lewy külla, 1684 Leefwe Kylla, 1839 Löweküll.  B3
Baltisaksa kohalookirjutus on võtnud seisukoha, et esmamainingute kirjapilt allikapublikatsioonis LGU on ekslik, p.o Lewenküll. Tartu piiskopi poolt väikesele läänimehele antud vana küla Võhandu jõe ääres kuulus XVII saj lahustükina Saaluse mõisa alla, sellest ka kihelkondlik kuuluvus. 1726 sai Leevist iseseisev mõis. Leevist, Vastse-Koiolast ja Palomõisast tekkinud asula kasv XX saj alguses tõi kaasa uue Leevi valla moodustamise 1938. a haldusreformis, vald kestis 1950. a-ni. 1920. a-tel tekkinud Leevi asundus muudeti 1977 külaks. Leevi nime saksakeelne kirjapilt hakkas esisilbi ö-d sisaldama alles XIX saj. Tõenäoliselt oli see ümbertõlgendus sõna Löwe ’lõvi’ alusel. Erandlikku 1588. a kirjapilti Liewika tuleb võrrelda Leevaku nime sama aja üleskirjutusega Lewaka. Nime päritolu pole selge. Kõige tõenäolisem on päritolu isikunimest, seda võiks näidada ka vana omastavalõpp -n nimekujus Lewenküll. Vrd keskaegseid isikunimesid Leve Meell, Leweles. Tõenäoliselt pole see isikunimi kokku viidav Vana Testamendi prohvetinimega Leevi, kuna küla võiks olla nime saanud enne ristiusu levikut. Nime saamine sõnast lööv ’savilööv, tellisetehas, suur hoone’ pole Leevi puhul üldse tõepärane. Leeviga liideti 1977 ↑Palomõisa (Palo küla). Leevi piiresse jääb ka endise Vastse-Koiola (sks Neu-Koiküll-Kirrumpäh) mõisa süda (Plv). Vrd Levala1. – ES
BHO: 320; EAA.308.2.178; LGU: II, 430, 714; PA I: 35; PTK I: 119; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 178; Rücker; Stoebke 1964: 47; Truusmann 1897a: 39

Leevijõe [leevi`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Leevi-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Lewenkuyll, 1584 Liewikula, 1588 Lewikula, 1675 Levi-Külla, 1829 Dorff Löweküll, 1844 Hoflage Lewiküll (karjamõis), 1925 Leevi.  C1
Küla oli olemas juba piiskopkonna ajal, esmamainimise ajal kuulus Reynolth Vyffhusenile. Kuni Kurista mõisa eraldamiseni Ahja mõisast oli Ahja, siis Kurista mõisa all. 1829 müüdi küla ja veski Vastse-Kuuste mõisale, samast aastast on esimene teade ka karjamõisast (sks Lewiküll), mille põldude laiendamise käigus kaotati kuus-seitse talu, mis moodustasid Jõeküla. Karjamõisa maadele tekkinud Leevi asundus liitus 1930. a-teks külaga. Külanimi on algselt olnud Leeviküla, mis XX saj lühenes kujuks Leevi ja muudeti 1977 Leevijõeks, et eristada teistest Leevi-nimelistest paikadest. Leevi jõgi teeb küla juures silmuse, jões leidunud palju vähke ja varem isegi pärlikarpe. J. Simm arvab J. Mägiste isikunimede loendile tuginedes, et tegemist võib olla isikunimega, jättes selle siiski küsimärgiliseks. Kindlasti on jõenimi seotud külanimega. Kumb neist on esmane, jääb lahtiseks. Leevijõe osa on Popsiküla Külajärve ja Veskijärve vahel.MJ
BHO: 305; KNAB; LGU: II, 599; PA I: 137, 262; Rootsmäe 2016: 391–393, 423; Simm 1973: 61, lisa 79–81; Simm 1975a: 189; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Lembevere-`verre ~ -ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1417 Lembyvere, 1449 Llemmever, Lemmever, 1628 Lemmiwehre, 1839 Lembefer.  A3
L. Kettuneni järgi lähtub vere-liitega kohanime algusosa isikunimest ning on kõrvutatav teiste samatüveliste kohanimedega (Lemmatsi, Lemuvere). 1977 liideti Lembeverega ↑Ängu küla ja osaliselt Karjalepiku. ¤ Varem olnud kohanimeks Lombiveere, uus nimi tekkinud sakslaste moonutamise tagajärjel (1958).EE
Bfl: I, 88, 131; BHO: 301; EO: 299, 304; KN: 1958; LGU: I, 194, 336; Rev 1624/27 DL: 145; Rücker

Levala1-sseMMgküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Roela mõis), ? 1432 Lefvel (küla Tartu stiftis), 1582 Lewel, 1585 Leuel, 1592 Lewal, 1627 Lehwal, 1839 Lewwal (karjamõis).  C2
Algselt küla, hiljemalt XVIII saj lõpust karjamõis, 1920. a-test uuesti küla. P. Johansen on toonud võrdluseks sm kohanime Levälä. L. Kettunen võrdleb nime sm sõnadega levä ’veetaim; samblakord; laugas, soosilm; vesine maastik’ või leveä ’lai’, levällään ’laialilaotatud’. V. Pall lisab, et lähteks võib olla ka isikunimi (ürikutes nt Leve, Leweles). 1977 liideti Levalaga Soo-otsa küla. Vrd Levala2. – PP
BHO: 304–305; LGU: I, 269; PA I: 103; PTK I: 119

Liikatku [`liikatku] ‹-leTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Torma mõis), 1493 bis an den Lieffkamischen Weg (lugeda -katkischen), 1696 Liwkatkust, 1797 Liwkatko.  C1
Nimi pärineb sõnadest liiv : liiva ja katk : katku ’madal, soine koht, soomülgas’. Üldnime katk kohta on teateid Harjumaalt ja Järvamaalt. 1977 liideti Liikatkuga Torma küla.VP
EO: 330; LGU: I, 616; Mellin; PTK I: 119–120

Linna2`LinnaHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Helme mõis), ? 1624 Linnataxs, Linnatax (küla), 1684 Linna Kylla, 1795 Lienna.  C2
1624. a kirjapanekust ei selgu asukoht. 1684. a kaardil oli praeguses asukohas. Mellini kaardil 1798 on Lin̄akül Helmest kagus, praeguse Linna küla kohal on kaardile märgitud kõrts. Linna-nimelised kohad (vrd kohamääratlust 1487 Linekulschen brugghe) Helme lähedal on nime saanud keskaegselt alevilt, millel olid omad kodanikud ja mida kohapeal ilmselt linnaks nimetati. 1731 on kõrvuti nimetatud Linaküll ja Allewakülla. Küla on talu järgi kutsutud ka Ritsu külaks.MK
EAA.1865.3.176/1:19, L 19; KNAB; LGU: I, 577; Mellin; Rev 1624 PL: 82, 83; RGADA.274.1.192/1:19, L 12p

Loopre2 [`loopre] ‹`Loopre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Loopra Pilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Loper, 1454 Loper (mõis, küla, veski), 1480 Lopere (mõis küla ja veskiga), 1583 Lopier, 1624 Loper (küla Kaavere mõisa all), 1839 Loper (mõis), u 1900 Лоопре (küla).  A3
L. Kettunen nimetab Loopre või Lõhupere mõisat. Nime lõpuosise -pre kohta arvab ta, et aluseks on olnud -pere, -pera või -vere. Nime algusosana on ta näinud Lohu- või Lõhu-, mille võimalik vaste oleks lohk : lohu. K. Uustalu arvab 1480. a kirjapaneku põhjal järelosa lähteks -pere.MK
Bfl: I, 218; EO: 78, 160, 309; KN; KNAB; LGU: I, 545; PA IV: 10; Rev 1624 PL: 48; Uustalu 1972: 170

Lossiküla [lossiküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Asuküla ~ Sangaste asundus Sanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1977 Lossiküla.  B1
Sangastes oli rahvapärane külade jaotus kujunenud nii, et oli Sangaste küla (tänapäeval on nimi kaotatud, ent maa-ala jääb Väljaküla ja Muhkva piiresse), Kirikuküla (praegune Sangaste alevik) ja Sangaste mõis. Viimase alale tekkis 1920. a-tel Sangaste asundus, mis pärast 1930. a-id jagati osadeks, neist mõisasüda jäi Asuküla piiresse. 1977 nimetati see Lossikülaks Sangaste lossi ja mõisakompleksi järgi. Sangaste mõisat on esmakordselt mainitud 1522 (Sangnitz). Al 1626 on mõis olnud eraomanduses. Praegune loss ehitati 1874–1881. Vrd Sangaste1, Väljaküla6. – MF
BHO: 527; ENE: VII, 81; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; LGU: II, 369

Luige2`Luike ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1522 Groth Luickh (küla), 1583 Loiky Male (küla), 1599 Łojki Mniejsza, 1601 Klein Luck, 1624 Klein Luyck, Gross Luyck, 1839 Luik (küla ja karjamõis).  B2
XVI–XVIII saj oli Luige kahes osas: suur ja väike küla (Mellini kaardil 1797 ka samanimelised karjamõisad). Esimese kohal oli 1839 Luige karjamõis, teise kohal aga küla ja see osa sai 1997 uueks nimeks Uuevälja. Luige nime kirjapanekute põhjal täpselt ei selgu, kas nime lähtekohaks oli väiksemat veekogu tähistav loik (loigass) või linnunimetus luik, üks võis teist asendada. Vrd Uuevälja. – MK
KN; LGU: II, 368; PA IV: 17; P XVI: 279; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 39, 40; Rücker

Luke1-sseLukkihelkond ajaloolisel Valgamaal, osalt Lätis, läti Lugaži, sks Luhde, 1477 kerspell tor Lude, 1520 thor Luide, thor Luiden, 1782 Luggaschu basnizas walste (läti k), 1837 Lukkelina m. und K. (eesti k).
Luke kihelkond on nime saanud Luke linnuse järgi Lätis (1431 Lude), kihelkonna kirik asub Valka linna (Läti) keskväljakul. Luke kihelkonda kuulunud mõisatest on Eesti territooriumil Sooru ja Paju, viimase maade läänepoolne osa jääb Läti aladele. Keskajal kuulus Luke ala Saksa ordule erinevalt hilisemast Valga kihelkonnast Valga linnast idas, mis oli Tartu piiskopkonna maa. Kihelkonna saksakeelne nimi tuleb Luke linnuse arvatavate rajajate perekonnanimest Lude [luude]. Vahel on seda kirjutatud ka nii, et võib oletada hääldust [lüüde]. Linnus on rajatud XIV saj. Perekonnanimi on tekkinud saksa keeles, nime aluseks on peetud peamiselt germaani isikunime Ludolf või ka Ludwig. Selgusetuks jääb, kuidas on nimesisene d asendunud läti keeles g ja eesti keeles k-ga. Arvestatav võimalus on, et Ludwigi alamsaksa nimevorm Ludeke on lühenenud kujule Luke. Vrd soome Ludwigi mugandused Luikki ja Luikko. On ka mõeldav, et linnuse ja kihelkonna läti ja eesti nimi ei pärinegi otse perekonnanimest Lude, vaid sisaldab linnusekoha vanemat, loodussõnavarast pärinevat nime (↑Luke2). Näiteks on 1520. a Luke mõisa piirikirjelduses mainitud üht sood bys inn dath Lugdenn sypp (kuni Luke sooni). Vrd Valga1. – ES
Hagemeister 1836–1837: 292–293; Hupel 1774–1782: III, 138; LGU: I, 262, 521, II, 333; Rajandi 1966: 114; Verzeichnis 1837: 5; Vilkuna 2003: 119

Lusti2-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka Piller`pall-`palliUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1601 Lustie Ernst, Hoech Lusty Hans, 1627 Lusti Jann, 1762 Lusti Ad.  C1
Siinse Lusti küla nime eelkäijaks on Lusti talu ja Lusti kool. Vana nimega Kobela külas asunud talu näitab keskse talurühmana juba 1839. a Rückeri kaart. Kobelasse 1854 rajatud kooli nimetati esialgu Hannuste kooliks (talu järgi), al 1878 Lusti kooliks. Kooli uus nimi olevat kinnistunud mitte Lusti talude, vaid koolmeistri perekonnanime Lust järgi. Kobela küla keskosa talusid ei müüdud päriseks, need mõisastati ja hävitati XX saj alguseks. Mõisavälja keskele jäi alles Lusti kool. 1920. aastatel rajati asundustalud, taastatud küla kandis edasi Kobela nime. 1970. a rahvaloenduse kaardil tähistatakse Lusti küla nimega veidral kombel hoopis Sillaotsa talu ümbrust. 1977 liideti see „Vale-Lusti“ Antsu külaga. Senise Kobela keskmes paikneva Lusti koolimaja järgi sai Kobela küla uueks nimeks Lusti, Kobela nimi anti aga Boose mõisast tekkinud alevikule. Lusti kool viidi 1981 üle parkmetsa Antsla linna külje all, kuhu oli ehitatud lasteaed Pillerpall. Lasteaiaga külaosa nimetatakse tänapäevalgi Pillerpalliks, Lusti küla nime kasutatakse rohkem vana Lusti koolimaja ümbruses. Külanimi on tekkinud talupoja lisanimest. See võib olla saadud sõnast lust, aga võib sisaldada ka raskesti kindlakstehtavat isikunime, seda eriti juhul, kui u on olnud pikk. Vrd Luustoja (Har), mille kirjapilt ürikutes on samuti Lust-alguline. Vrd Kobela, Lusti1. – ES
EAA.1270.1.264:30, L 29p;  EAA.3724.4.1867, L 3; Kinsi 1997; LGU: I, 207–208; Rev 1601: 57–58; Rev 1624/27 DL: 106; Rücker; Vene TK 42

Luua-lePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Ludenhof, 1588 Luda (mõis), 1591 Curia Luda, 1627 Ludenhoff.  B3
Mõisast on teateid 1519, kui v. der Ludenite perekond omandas *Pakavere või *Pagavere (Packuver, 1535 Vackever) mõisa; XVI saj lõpus on mainitud juba Luua mõisat. 1921 tekkis Luua asundus, mis 1977 nimetati külaks. Nimi on pärit mõisaomanike Ludenite perekonnanimest. Vrd Kaiavere2. – PP
LGU: II, 312, 631; Ligi 1961: 358; PA I: 282; PTK I: 128–129, 171; Tartumaa 1925: 349

Luusika-leSimküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1534 Luske (küla), 1557 Lusick (küla), u 1900 Люзику (küla).  B3
E. Tarvel on samastanud nimega 1453. a kirjapaneku (den ganzen Hoff to Lutzeke, dat dorp to Angas); seega oli mõis juba XV saj. Hiljemalt 1787 läks Venevere mõisaga samade omanike kätte, taandudes XIX saj karjamõisaks, mis 1871 oli hääbunud. Küla asub Peedla raba ja metsa idaserval, nimi on tulenenud M. Joalaiu arvates (ja praeguse häälduskuju järgi tõenäoliselt) taimenimetusest *luusik ’lillakas’ (vrd vepsa лūźik, лunźik, лunźikaińe ’lillakas, Rubus saxatilis’), kuigi eesti murretest pole seda seni registreeritud. Häälikuline areng on samasugune nagu mansikka ja maasika puhul. V. Pall on Luusika nimede puhul pakkunud lähtumist sõnast lusikas : lusika või isikunime Ambrosius mugandist. Esmamainingu põhjal oleks nime aluseks hoopis teine isikunimi, vrd sks eesnime Lutz; -ke olnuks vähendusliide, mis esineb paljude lühinimede puhul. On ka võimalik, et võõrkeelne kirjur pani kohanime kirja endale tuttavamas vormis. Luusikaga on 1977 liidetud Hanguse (1453 Angas, ? 1599 Aug, 1601 Anse, 1871 Hangusaar).MK
Bfl: I, 1455; EAA kinnistud; Joalaid 2002: 31–32; KNAB; LGU: 601; PTK I: 128; P XVI: 138; Rev 1601: 161; Zajceva, Mullonen 1972

Läti2`Lätti ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Lätiküla Nõoküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Luke mõis), 1299 Lettecule, 1524 Lettenkull, 1582 Latykiel, 1627 Letti Kuella, 1839 Lettiküll.  C2
Küla nimi on tekkinud ilmselt asukate Läti päritolu märkivast lisanimest. Sama algupära on Eestis arvukalt hilisemaid talunimesid. M. J. Eiseni arvates on küla tekkinud XIII saj, mil sakslased võisid selle asustada Lätist toodud inimestega, et sundida neid ehitama Tartu piiskopilinnust.EE
BHO: 304; Eisen 1921b; EO: 116; KN; LGU: I, 54, II, 238; PA I: 51; Rev 1624/27 DL: 138; Rücker

LümatiLümati ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Lümäti Kodküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Ranna mõis), 1752 Lim̄matist (Rannamoisa wallast), 1782 Limmat.  B2
Nimi võib pärineda talupoja lisanimest: 1601 on Punikvere külas mainitud Lummat Titt, kelle järeltulijad on ehk hiljem asunud Lümatisse. Lümati on olnud Kodavere khk-s ehk juba varem, 1443 on nime Lummette mainitud koos Kokoraga (Kockenarwe). XVI saj esines see nimi Elistvere mõisas, mille valdused võisid ulatuda Kodavere khk-ni. L. Kettunen on nime seletamiseks toonud sõnad lümama ’maha panema’, lümakil ’lömakil’ (ja sm lymyä ’end peitma’). V. Pall toob lisaks lümitama ’maha heitma’, Kambja lümale (keema) ’paksuks keema (toidu kohta)’, Audru lümane ’libe’. Ükski neist ei tundu siiski kohanimega hästi seostuvat. 1977 liideti Lümatiga Rüütli küla (nimetatud karjamõisa järgi) ja põhiosa Kütimetsa külast (teine osa liideti Raatverega). Vrd Elistvere, Lümatu2. – PP
EO: 249; LGU: I, 311; PTK I: 131; Rev 1601: 9; Treial 2007: 72

Maarja-Magdaleena1 [`maarja-magdaleena] ‹-sseMMgkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks St. Marien-Magdalenen.
Maarja-Magdaleena kihelkonna ala kuulus varem ↑Vaiga muinasmaakonna alla. 1380 on nimetatud Palamuse all ’uuekiriku’ abikirikut (hilisemad mainingud 1443 Nyenkerken, 1465 Nigenkerke, 1488 Neukirch). 1443 nimetati seda juba eraldi kihelkonnaks (sks Marien). Ajuti, XVI–XVII saj on kihelkond olnud ühendatud Palamusega. XVII saj muutus Maarja-Magdaleena nimetus üldiseks. Kihelkonna nimi tuleneb kiriku nimipühaku nimest.PP
Bfl: I, 179; BHO: 338–339; LGU: I, 311; PTK I: 132; Rev 1624/27 DL: 7

Magari-le›, kohalikus pruugis-lõKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1638 Lemmest Makur, 1783 Maggari, Maggara, 1839 Maggari (küla).  C2
Külana on Magari kirjas Rückeri kaardil 1839, varem on olnud talurühm ja talu Erastvere piirkonnas ehk Suurküläs. Magari nimi tuleb vene eesnimest Makar. 1638. a Lemmest Makur ongi revisjoni määratluse järgi olnud venelane (või Venemaalt tulnud). Lalli, Magari ja Vedelä talu on 1638 arvatud külla nimega Löwekyllo. See võib olla sama koht, mis varasemate allikate Leynenkull (1452) ja Laynen Kuella (1627). Magari lääneosa on 1930. a-te kaardil Lalli küla, edelapiiril Soodoma külaga on Loko, nimetatud karjamõisa järgi (1798 Lokko kõrts, 1839 Locko karjamõis).ES
EAA.1267.1.286:6, 7, L 6, 7; LGU: I, 354; Mellin; Rev 1624/27 DL: 102; Rev 1638 I: 46; Rücker

Majala1-sse ~ -lePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Väike-Konguta mõis), 1449 Maiel (veski), Maiol, 1582 Maial (do Nausu), 1638 Mahelakyllo, 1839 Mälla.  A3
Külanime varieerunud kirjapilt on usutavasti tingitud sakslastele võõrast häälikujärjendist. L. Kettunen võrdles kohanime sõnaga maja, mis on sisu poolest ebatõenäoline. Pigem võiks lähtuda sõnast majaja ~ majajas : majaja ’kobras’; nime vanem vorm oleks *Majajala, kui oletada, et -la on teisene ja tekkinud esimestes ürikutes ekslikult märgitud alalütleva kujust. Võimalik, et loomanimetusest tuleneb isiku lisanimi (nagu sm Mainiemi). 1977 liideti Majalaga Palu küla, mille nimi seondub Palumõisa karjamõisaga (sks Pallamois, u 1900 Паллу). Vrd Majala2. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 334; EM: 95, 175; EO: 89; LGU: I, 308; PA I: 59; Rev 1638 I: 116; Rücker; SPK: 257; Vene TK 42; Wd

Matapera [matapera] ‹-`perra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Matapära Vilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1470 Mattenpere, 1584 Mattaper (küla ja mõis), 1601 Mattenpere (mõis), 1624 Mattenpersche Wacke (vakus), 1797 Mettaper (küla).  B2
XVI saj ja XVII saj algul on küla juures olnud mõis, hiljem (1624) kuulus Matapere vakus Viljandi mõisale, Matapere mõisat enam ei mainitud. Raudna jõe vasakkaldal olnud Matapera küla osast on 1977 moodustatud ↑Sinialliku küla, millega on põhiliselt liidetud ka Everti oja ääres asuv Orika ala (väike osa on liidetud Vardja külaga). Nime lähtekohaks on isikunimi Matt + pere, järelosa on vahetunud lähedase osisega pera ’pära’. Matapera külaga on 1977 ühendatud Reinu küla (1930. a-tel Reinu asundus, endine Reinu karjamõis jääb praegu Viljandi Männimäe linnajao piiresse).MK
ENE-EE: VI, 210; KNAB; LGU: I, 465; Mellin; PA IV: 167; Rev 1601: 122

Meegaste-leOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Arula mõis), 1880 Megaste (talu), 1909 Megastimäe II, 1936 Meegaste (küla).  C2
Meegaste talu rajati XIX saj keskel talumaade kruntimise ajal mõisamaale. Suured hooned 1906. a kaardil näitavad, et Meegastet võidi majandada nagu karjamõisat. 1909 oli see Richteri aadressiraamatu andmeil müüdud. Hiljem, 1920. a-te paiku, on Meegaste jagatud väiksemateks asundustalude kruntideks. Siis hakati Meegastet ka külaks pidama. Meegaste talu- ega lisanime ajaloolistes allikates ei leia. Kuid et mägi, millele talu rajati, on Otepää kõrgustiku kõrgemaid, siis võib oletada, et Meegaste mäe nimi ongi vanem kui XIX saj talul. ste-lõpuline nimi võiks olla isikunimelist päritolu ja kanda edasi isegi keskaegse küla nime. Naabruses on praegu Mägiste küla. Ajalooline Mägiste (*Mäkste) asetses praegusest põhja pool ja kuigi Arula mõisa maadele pole see küla teadaolevalt ulatunud, võisid kas keerukad maakasutuslikud suhted või liikumisteed anda naaberküla järgi Meegaste mäe nime. Meegaste nimes sisaldub oletatavasti Mägiste nime hääldusvariant, kuid külanime algupärane kuju jääb vaid oletuseks. Meegastega on 1977 liidetud Albi (1945, varem Rebase) ja Koorvere (esmamaining 1449 Korever) küla. Vrd Meegomäe, Miikse, Mägiste. – MF
BAL: 612;  EAA.3781.1.122, L 3;  EAA.2469.1.10001, L 6; Eesti TK 200; KN; KNAB; LGU: I, 336

Meemaste-sse›, kohalikus pruugis Meemaskülä-`küllä~ Meemastõ-hePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Peri mõis), 1544 Memskul, 1627 Nemest (täheveaga?), 1757 Moemast, 1795 Memasti.  A2
Esmamainimise dokumendis kannavad Meemaskülä nime (Memskul) nii küla kui ka mõis (↑Peri). Põlist külanime on läbi pika aja kasutatud kahes variandis, ste-lõpulisena ja sellele omakorda liitunud küla liigisõnaga. 1638. a revisjonis on kohta nimetatud Kiudu Perre külla, varieerides siin naaberküla ja mõisa nime Peri. 1757. a kirjapanekust võib oletada hääldusteisendit *Mõõmaste. Külanimest jääb ste-liite või selle jäänuki s-i lahutamisel alles Meema-, mis vastab küllalt hästi muinasaegsele isikunimele Henriku Liivimaa kroonikas (Meme). Sama nimi võis eesnimena kasutusel olla XVI saj-ni, vrd 1592 Mehikoormas (Räp) talupoeg Miem. E. Rajandi on seda omakorda võrrelnud friisi nimedega Meem, Meemke, Meme, Memeke, D.-E. Stoebke vanasaksa nimedega Memmo, Memo, Mimo, Mima. Tõenäoliselt oligi Meme laennimi, seda ei saa siduda ühegi läänemeresoome tähendusliku sõnatüvega.ES
EAA.3147.1.172:221, L 197p; EAA.1865.2.62/8:9, L 17; LGU: II, 978; PA II: 436; Rajandi 1966: 129; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 155; Stoebke 1964: 155

Mustivere-`verre ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Pärsti mõis), 1481 Musteversschenn wech (’Mustivere tee’), 1583 Mustiuer (küla), 1599 Mustywer (küla), 1638 Mustefer, 1797 Mustafer.  B2
Külanime algusosa aluseks olev must : musta pärineb tõenäoliselt isikunimest. Viljandi khk kohanimedes on must kohanimedes laialt levinud. Mustivere loodeosa tuntakse Undi nime all endise karjamõisa (sks Uinti, 1724 Hunt Jüry Andres, 1731 Hundi Jurry) järgi. Mustiverega on 1977 liidetud osa Kirikumõisa külast (1970).MK
EAA.567.3.89:14, L 9p; EAN; EO: 311; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1638 II: 99; RGADA.274.1.192/1:869, L 850p

MõnisteMõniste ~ -sse›, kohalikus pruugis Mõ̭nistõ-dõ›, kohalikus pruugis ka Mõ̭nist`mõisa-dõHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Menzen, 1386, 1419 Mendis (küla), 1443 Mendes (küla), 1449 Möndes (küla), 1529 Mensz (mõis), 1542 Mentz (mõis), 1627 Mentzen Hoff, 1782 Menniste mois.  A3
Mõnistet on esmakordselt mainitud dokumendis, millega Vana-Antsla mõisnikud Uexküllid jagasid oma pärandust. Mõis on külla rajatud XVI saj karjamõisana, hiljem arendatud suureks iseseisvaks mõisaks. Küla ei kadunud, vaid eksisteeris mõisa kõrval edasi, hajudes siiski XIX saj väiksemateks talurühmadeks. XVI saj kuulus mõis Urvaste kihelkonda, XVII saj keskpaigast Koivaliina kihelkonda, sama sajandi lõpust aga Hargla kihelkonda. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Mõniste vanimad nimekujud on Mendis, Mendes ja Möndes, algne eestikeelne külanimi oli ilmselt *Mendiste või *Mõndiste. Saksa tarvituses nimi lühenes (Mentz, XIX saj-st Menzen). Mõniste nime aluseks on ilmselt mingi vana isikunimi, millele on liitunud -ste. Kas nimi on laenatud või oma sõnast saadud, ei saa kindlalt öelda. Saksa Mentz seostab selle nime eesnime Meinhard levinud lühivormiga Menz(e), millest on saadud mitmeid Saksa kohanimesid. Tegelikult leidub ka *Menti-nimele vasteid vanasaksa isikunimeraamatutes, nt Ment(e), Menthe, Menn, Menne. Neid peetakse samuti Meinhardi, Meinrichi jt germaani algkeeles sõnaga *megin alanud isikunimede mugandusteks. Mõniste jts nimede puhul on peetud tõenäoliseks ka lähtumist läänemeresoome muistsest isikunimest *Montoi või *Monta. Mõnistega on 1977 liidetud Aidamäe küla (1970).MF
 EAA.308.2.172, L 1;  EAA.308.2.167, L 1; Forsman 1894: 159; Hupel 1774–1782: III, 295; Lexikon der Familiennamen 2008: 415–416; LGU: I, 119, 208, 312, 338, II, 485, 890; Rev 1624/27 DL: 216, 224; Rev 1638 I: 216, 224; Sukunimet 1992: 333; Tarvel 1983: 49

Mõra-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Maregerwe, 1536 Moragerve, 1582 Mera, 1592 Merakul, 1627 Meeru Jerw (järv), 1796 Morra.  A2
Vahepeal, 1970. a-tel kuni 1977. a-ni Mõra-Tuigo küla. On olemas ka Mõra jõgi, mille alamjooks on paisutatud järveks. L. Kettunen võrdles kohanime sõnadega mõra, mõre ja mõru ’mõra; kibe’. Nende sisuline seos kohaga jääb paraku hämaraks. Mõra küla piiridesse jääb edelas kunagine Tuigu (1923 Tuigo) asundus. Vrd Mõraste. – EE
Bfl: I, 113, 577; EO: 173; Kirt 1988: 147; LGU: I, 253; Mellin; PA I: 98; PA II: 423; ÜAN

Mõtsu [`mõtsu] ‹`Mõtsu ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Metzeboe, 1478 Metsowe (vakus), 1725–1726 Metzobbo (mõis).  B4
Mõis tekkis arvatavasti Rootsi ajal. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. Kohanime päritolu on ebaselge. Esimese kirjapaneku järgi oli nimi kolmesilbiline ja e-ga võidi edasi anda nii e-d kui ka õ-d. Praegu kuulub küla alasse, kus sõna mets hääldatakse e-lisena. Kui tahta nimes näha seda sõna, tuleks oletada nime lähtumist Lõuna-Eestist. Tõenäolisem on siiski, et nimi on pärit mõnelt isikult, vrd isikunimesid ürikutes Meetse, Meyze, Meytse, Metse, Metsi. Nimelõpp -(o)we jääb praegu selgusetuks.MK
BHO: 355; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); LGU: I, 524; Rev 1725/26 Lä: 128; Stoebke 1964: 48, 59

Nasja`Nasja ~ -ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Ulila mõis), 1418 dorp tho Nasyen, 1582 Naza, 1638 Naisa kyllo, 1839 Nassia.  A2
L. Kettunen võrdles külanime sõnaga nasima ’näsima’, oletatava isikunimega *Nasoi ja kohanimega Nasuvere. Ettevaatlikult võiks lähtuda algkujust *Nasi+jõe ja mõelda seejuures Kavilda ehk *Nasja jõge. Kohanime algusosa tähendus jääb ebaselgeks. Häälikuliselt sobiks nasi ’näsiniin’, kuid see kuju on lääne-eestiline, vrd ka vn Назия (Laadogasse suubuv jõgi) ja sm Näsijärvi. Nasja lõunapiiril Võllingega asus varem Kasumetsa (kuni 1977 Nasja-Kasumetsa), mis oli ametlik küla kuni 1997, hõlmates Nasja ja Võllinge küla maid.EE
BHO: 376; EJOK 1986: 61; EO: 49; LGU: I, 216; PA I: I 59; Rev 1638 I: 121; Rücker; SPK: 298; VMS: II, 79

Neeruti2Neeruti ~ -sseOteküla Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Megel, 1782 Neroti, 1826 Neroti-M., 1908 Neroti, Niroti mõis.  A1
Mõis tekkis XV saj II poolel. XVI saj lõpul ja XVII saj algul on Neeruti mõisa omanikuks olnud Magnus Nieroth (Nyrod), kelle perekonnanime mugandades on saadud tänapäevane eestikeelne nimi. Saksa keeles kasutati Nierothi perekonnanimel põhinevat kohanime Nierothsgut või Nierotshof vaid lühikest aega. Neeruti saksakeelne vaste Megel on tõenäoliselt koha varasem eestikeelne nimi (1447 küla Megel) ning võiks tuleneda *Mäekülast. Mõisat on XVI saj kutsutud ka tollase omaniku perekonnanime järgi (Mettstack, Metstacken, Mettstaken), mis on eesti juurtega (’metstaga’). Neeruti mõisast idas olevad talud kannavad Klaverikülä nime. Vrd Neeruti1. – MF
Bienenstamm 1826: 292; KNAB; Kond 1986: 742–744; LGU: I, 331; Paatsi 2012: 115–117; Uustalu 1968: 737; Uustalu 1972: 86, 251, 272

Nõo1`Nõkku ~ -sse›, kohalikus pruugis ka-nNõoalevik Tartu maakonnas Nõo vallas (Nõo kirikumõis, Vana-Nõo mõis, Vastse-Nõo mõis), 1582 Nicho (küla), 1601 Nuegenn, 1796 Neo; sks Nüggen.  B2
Asula tekkis XIX saj lõpul kihelkonnakeskuse ja liiklussõlmena. 1977 liideti sellega Vana-Nõo asundus ning osa põlisest Nõo külast ja Vastse-Nõo asundusest. Kohanimi leidub esmakordselt 1319 Tartu toomhärra nimes Johann de Nughen. Nõo mõis tekkis XVI saj keskel Unipiha mõisast eraldamise teel. 1759 jagunes ta Vana-Nõoks (sks Alt-Nüggen) ja Vastse-Nõoks (sks Neu-Nüggen). F. Kuhlbars ühendas Nõo nime sõnaga nõgu : nõo. M. J. Eiseni väitel tekkis nimi kiriku lähedal paikneva nõo järgi. Saksa nimekujud pärinevad ajast, mil eesti g oli astmevahelduslike sõnade nõrgas astmes veel vähemalt osaliselt säilinud. Aleviku piiridesse jääb idas endine Vastse-Nõo mõisa Maanuse karjamõis.EE
BHO: 393; EM: 94, 171; Ise 1925; KN; Kuhlbars 1905: 752; LGU: I, 54; Marand 2001–2004: III, 22–23; Mellin; PA I: 52; Rev 1601: 30

Nõo2`Nõkku ~ -sseNõokihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Nüggen.
Kuulus muinasajal Tartu khk alla. Nõo kirik oli ehitatud arvatavasti XIII saj lõpul (1559 kercken tho Nuggen), kuid kirikukihelkonda mainiti esmakordselt alles 1468 (Nuggen), „Eesti entsüklopeedia“ järgi 1483. Vrd Nõo1. – EE
BHO: 393; ENE-EE: VI, 694; LGU: I, 400

Närapää [nära`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Närä`pää, kirjakeeles varem ka Närapa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas (Erastvere mõis), 1783 Nerrepe Juhhan, 1795 Narrapae Johann.  C3
Algne talu ja talurühm ei kuulu piirkonna vanimate hulka, ka 1685. a kaardil pole sellel kohal veel talu. Külana on esmakordselt märgitud 1945. a nimestikus. Närapää, Uha ja Ala-Jakapi piirkonda on varem nimetatud Erästvere Alaküläks (1795 ka sks Unter Errestfer). Võimalik, et Alakülä nimi on väga kaua käibel püsinud, vrd 1452 ja 1627 mainitud külanime All. Närapää on talupoja lisanimi, millele leidub vaste Soome Karjala kannaselt (1791 Mich. Näräpä). See annab alust uskuda, et lisanimi on algusest peale olnud kaheosaline ja sisaldanud sõna pää. Kujud Nerrepe ja XX saj Närapi annaksid aluse ka teistsuguseks tõlgenduseks. Lisanime algusosa võib olla seotud sõnaga näru ’närts’ (Mulgis ka ’pearätt’), kuid lisaks on huvipakkuv Wiedemanni sõnaraamatus esinev näru ’kõva, vintske’ ja närupea kõva pealuuga inimese või looma kohta. Vrd Soodoma. – ES
EAA.1267.1.286:15, L 26; EAA.1865.2.15/1:16, L 15p; Eesti TK 50; KNAB; LGU: I, 354; Rev 1624/27 DL: 102; Sukunimet 1992: 384; Wd

Nässmõisa [`näss`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, kirjakeeles ka Nässmetsa, kõnekeeles, slängis Nässu Urvpaik (küla) Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1419 Nesmetze, 1627 Nessmetzkuella, 1723 Dorff Nesmetz, 1762 Nestmeste Karja Rein, 1900 Hoflage Nessmets, 1909 Nestmöts.  A1
Tegemist oli põlise külaga, kuhu XVIII saj alguses rajati Vana-Antsla mõisa karjamõis – 1723. a revisjoniprotokolli kohaselt oli Markuse Miku maa karjamõisaks võetud. 1762. a Urvaste personaalraamatus enam küla kirjas polnud, karjamõis oli laienenud ja samade lisanimedega talupojad nagu 1723 paiknesid nüüd Vana-Antsla mõisa teistes külades. XIX saj lõpus oli Nässmõisa tuntud veski poolest. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad asundustaludeks ja tekkis küla, mis 1977 liideti põhiliselt Taberlaane, osalt Kraavi külaga. Tänapäeval on karjamõisa koht kokku kasvanud Antsla linnaga. Rahvapärases kohanimes on asendunud -mõtsa sõnaga -mõisa, mis al XVIII saj-st vastas paremini koha olemusele. Esialgne Nässmõtsa küla näib olevat tekkinud veel põlisema Kobela küla ääremaale, millele viitab järelosa -mõtsa. Algusosa Näss- jääb hea seletuseta. Kirjapanekutes esineb ka algusosa kuju Nest-, nt 1638 Nestneckkyl, aga ei ole täishäälikuga lõppevat varianti nagu nt Nässuma nimes. Samas leidub ka Näsuvere küla nimest kirjapilt Nezvere (1402), nii et tõenäoliselt on Nässmõisa nime algusosa keeleliselt sama algupära kui viidatud külanimed.ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:25, L 25;  EAA.3724.5.2893, L 1; LGU: I, 208; Rev 1624/27 DL: 105; Rev 1638 I: 40; RGADA.274.1.174:531, L 524p; SK I: 254

Nüpli [`nüpli] ‹-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste).MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Oe-le›, kohalikus pruugis `Oekülä-`külläUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1386 Oyl, 1582 Aiakilla, 1592 Oiekila, 1627 Oya Kuella, 1762 Oë Külla.  C2
Veel XIX saj alguses kuulusid Oe küla alla taludena praegused ↑Soome ja ↑Kollino ning Hauka talu, mille maadele tekkis hiljem ↑Antsla linn. 1386 mainitud nime Oyl pole varasemad uurijad Oega samastanud. Sellele, et 1386 mainitud uus mõis Oyl ja selle juurde kuuluv küla Oyl tähendavad Oe küla, juhib tähelepanu 1627. a revisjoni teade, mille järgi on Antsla mõisa maal vanal ajal veel kaks mõisat olnud: Wehast ja Lohnnerhoff. Viimane paigutub ↑Patuperä külla (Lohnen Hoffstete), Wehast aga on olnud küla Mändiku talu ümbruses (↑Ähijärve). Oyl ja Wehast peaksid viitama ühele ja samale mõisale, mida nimetatakse kord põhjapoolse, kord lõunapoolse küla järgi. Mõisat mainib uue mõisana ka Uexküllide 1419. a päranduse jagamise ürik, uusajal on see tuntud ↑Jaugamõisa nime all. 1419 nimetatakse uut mõisat asuvat küla Thetis ääremaal. See on ilmselt sama küla, mis 1600. a esineb nime all Tekull ja mis hõlmab hiljem, XVIII saj, Oe külana mõistetud asustuse idaosa. Oe nimi pärinebki tõenäoliselt küla lääneosast, kust oja läbi voolab. Nime aluseks peaks olema sõna oja. Oe küla osad on Andsioja ja Puka, Oe piiresse kuulub kagus ka Villaku talurühm, mis 1970 oli omaette küla (liideti 1977).ES
EAA.1270.1.264:32, L 31p; EAA.1270.2.3:83–96, L 80–92p; LGU: I, 119, 208; PA I: 85; PA II: 446; Rev 1601: 58–59; Rev 1624/27 DL: 104, 106

Olustvere-`verre ~ -sseSJnalevik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas, mõis, sks Ollustfer, 1424 Olswer (küla?), 1470 Holstever (vakus), 1587 Oluster, 1638 Hallastfer (mõis), 1797 Ollustfer.  C4
Mõis on rajatud XVI saj keskel. XX saj algul tekkis raudteejaama juurde alevik. 1970. a-tel oli eraldi asula ka mõisasüdame ümber moodustunud Olustvere asund, mis liideti alevikuga 1977. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud Olustvere asundus paiknes alevikust kagus ja on 1977 liidetud Jaska külaga. Nime aluseks on L. Kettunen pidanud oletatavat isikunime, kas sugunime *Ol(l)u-ne : -se : -ste, mis seostuks Olavi ja Oleviga, või isikunime *Holloi (sm Hollo), kui võrrelda kohanime Holstre nimega. Olustverega on 1977 liidetud Papioru küla (1970, külas on olnud varem vene õigeusu kirik). Vrd Holstre. – MK
BHO: 406; ENE: V, 500; ENE-EE: VII, 60; EO: 307, 312; EVK; KNAB; LGU: I, 469; PA IV: 235; Rev 1638 II: 102

Orajõe1 [ora`jõe] ‹-le›, rahvakeeles Nabakülä Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis).  A1
Orajõe nimi anti 1977. a sellele osale ajaloolisest Himmaste külast, mis jäi jõe, raudtee ja Põlva linna piiri vahele. Nabaküläks on seda kutsutud Naba talu ja Naba raudteeülesõidu järgi. Orajõe küla lõunaosa on veski järgi nimetatud Tilsiks. Põlvat läbiva Orajõe nimi on kohalikus rahvakeeles olnud lihtsalt Ora, vrd nt Ora hainamaa Põlva kiriku all, Orakülä Metstes. Siiski on jõenime juba pikemat aega tähenduselt läbipaistvate liigisõnadega täiendatud, nt Orra Oija 1876. a mõisakaardil. Jõenime kirjapilt 1798. ja 1839. a kaardil oli Orra Fl. Sõna ora on Ida-Võrumaa arhailises sõnavaras tähendanud jõest väiksemat vooluvett ehk oja. Lääne pool on selle üksnes kohanimedes säilinud sõna kuju ura või ka urg : ura. Huvitavalt on mõlemad sõnad kombineerunud 1456. a ojanime üleskirjutuses vlet Urgorra, mis on asunud Osula ja Peetrimõisa piiril, kust Orajõgi tegelikult alguse saabki. Uusajal on jõe ülemjooksu kohta olnud käibel teine nimi Mustjõgi (1627 ka tõlgitud nimena Schwartze Beche). Vrd Mustajõe, Orajõe2. – ES
EAA.2072.5.581; Faster 2005: 56–58; LGU: I, 375; Mellin; Rev 1624/27 DL: 56; Rücker

Osula-sse›, kohalikus pruugis ka Osola-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1456 Ossel, 1627 Osell, 1638 Ossula, 1752 Ossula Külla.  B1
Vana küla, mille tuumik pärast Sõmerpalu mõisa neljaks jagamist 1766 jagunes Mustja ja Lilli mõisa vahel. Rahvakeelne külanimi säilis ka siis, kui XIX saj ja XX saj algupoolel kasutati asjaajamises külanimena mõisa, hiljem karjamõisa nime Mustja. Veel 1970 oli nimekirjas Mustja I ja II asundus, Osula nimi taastati ametlikult 1977. Esmapilgul on nime päritolu võimalik seostada läti keelega, kuid see ei pea paika. Läti ozols ’tamm’ esineb paljudes isiku- ja talunimedes. Läti ja latgali tänapäevased hääldusvariandid on [uozuols, uuzuls]. Selle sõna eesti keelde laenamise juhtumid on enamasti pika o-ga, nt Oosuli oja (Val). Topelt s varajastes kirjapanekutes (erandina 1627) erineb läti tamme tähendava sõna sama ajastu kirjapanekutest. Osula küla esialgne suurus võiks viidata nime suurele vanusele. Võimalik, et *Oso on muistne isikunimi, millele on liitunud la-liide. Vrd V. Palli esitatud asustusnimed Ossukese, Osu ja Ossu ning soome perekonnanimed Oso ja Osola, eriti aga Soomes Kymi orus XVI saj mainitud talurühma nimi Osolat.ES
EAA.1270.2.2:107, L 107; EO: 89; LGU: I, 375; PTK I: 167; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 148; Sukunimet 1992: 395

Otepää viipenimi. Kohamärk osutab piirkonna kuppelmaastikule.
Otepää1 [ote`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Otempä ~ Otem`bää ~ Otõmba ~ Otõm`bää ~ Otebä-le ~ -deOtelinn Valga maakonnas Otepää vallas, linnusekoht, 1116 Медвежья голова, 1208 Odenpe, id est Caput Ursi, 1224 Odempe, 1386 Odenpe (piiskopilinnus), 1582 Odempe (mõis), 1782 Ottepä.  A2
Otepää Linnamägi (koh aj Liinamägi) oli asustatud juba I aastatuhandel eKr. XI–XIII saj oli linnus Ugandi peamisi keskusi. 1224 ehitati muinaslinnuse asemele kivist piiskopilinnus. Linnus kaotas oma valitsemiskeskuse tähenduse XIV saj lõpul. 1398 läänistati linnusekoht Pühajärve Uexkullidele. Hiljem on linnusekoht asunud küll jätkuvalt ↑Vana-Otepää mõisa maal. Linnus hävis arvatavasti 1480.–1481. a, seda ümbritsenud alev aga Liivi sõjas. Otepää kroonumõisa (XVII saj keskel mõnda aega olnud ka eramõis) valitsemine kandus üle Vana-Otepääle. Algupärane Otepää jäi püsima kihelkonna keskuse ja kirikumõisana. Otepää linnamäe vahetus naabruses Pühajärve mõisa maal asus ↑Nuustaku karjamõis. 1862 tehti sellest alevik, 1919 alev ja 1922 nimetati M. J. Eiseni ettepanekul Otepääks. 1936 sai Otepää linna õigused. Juba varased üleskirjutajad on osanud nime õigesti tõlkida. Nimi tähendab oti ehk karu pead. Nime aluseks on karu tähendav lõunaeestiline sõna ott : oti ~ ote ~ ota (*otti*okti). Sama sõna vaste oksi soome keeles tuleb samuti ette isiku- ja kohanimedes. Vanade linnuste kohti on tihti nähtud mingite tippude ehk päädena (vrd Kirumpää). Nime algusosa kujunemisel võis rolli mängida karu kui austusväärse looma kultus. Kindlasti ei ole linnus saanud nime selle järgi, et see oleks olnud karupeakujuline, nagu mõnikord on arvatud. Otepää koosneb põhiliselt kahest osast: algsest Otepääst (Nuustaku alevist) ja Pühajärve ääres olevast Otepää ehk Pühajärve aedlinnast. Hõredamalt hoonestatud loodeosa kutsutakse Hundisooks.MF, ES
Ambus 1960: 740; ENE: V, 536–538; HLK: 90, 252; Hupel 1774–1782: 272; KN; LGU: I, 119, 150; Oksanen 2007; PA I: 75

Otepää2 [ote`pää] ‹-leOtekihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Odenpäh, 1417 der kerspel kerken tome Odempe (’kihelkonna kirikule Otepääl’), 1449 ime kerspel tome Odenpe.
Otepää on olnud ↑Ugandi muinasmaakonna keskus. Linnamäge, mis on kõigi Otepää nimede lähtekohaks, on esmakordselt mainitud 1116. Otepää on vanimaid kirikukihelkondi Eestis, rajatud XIII saj. 1224 rajati linnuse lähedale Eliisabetile pühendatud kirik. 1234. a-st on teada, et Otepääl oli oma preester. Tülid eestlaste ja sakslaste vahel viisid selleni, et eestlastele rajati Mariale pühendatud kirik praeguse kiriku kohale väljapoole linnuse territooriumi. 1417. a dokument mainib mõlemat kirikut. Praegune kirik on ehitatud 1890. Enne Kanepi khk moodustamist 1675 kuulusid ka Kanepi alad Otepää khk alla, v.a Põlgaste, Hurmi ja Krootuse kant. XIX saj oli kihelkonna territooriumil 12 mõisat, varem veelgi rohkem. Vrd Otepää1. – MF
BHO: 400; Kruus 1969: 3–5; LGU: I, 197, 336; Valga praostkond

Paatsalu [`paatsalu] ‹-`sallu ~ -sseVarküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Patzal, 1446 Patzell, 1478 Patsell (vakus), 1798 Patsallo, Patzal (küla ja mõis).  A4
Mõis tekkis XVI saj lõpul või XVIII saj alguses, eraldati Paadremast. Mõisa kõrval säilis küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Paatsalu asundus, mis 1939. a paiku nimetati Kiviste külaks ja 1977 Paatsalu külaks. Paatsalu vana küla jäi 1977. a reformiga Tamba küla piiresse, kuid kuulub 1997. a-st taas Paatsalu alla. Võimalik, et Paatsalu nime algusosa lähtub sõnast paas, järelosa aluseks näib olevat salu. Paatsaluga on 1977 liidetud ↑Illuste, Metsaküla (1938 Metsa) ja ↑Viira küla. Illuste ja Viira on Karuse khk-s.MK
EM: 82; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:2

PajusiPajusi ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas, mõis, sks Pajus, 1405 Payus (küla), 1583 Paiusz (küla), 1601 Payus (küla), 1624 Payosse (küla), 1638 Paius (küla), 1797 Pajus (mõis).  B2
Mõis rajati XVII saj, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudus). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. V. Pall on Pajusi liitnud si-lõpuliste kohanimede hulka, mis on sama päritolu ste-liste kohanimedega, si-nimede lähtekohaks on olnud ne-lõpulised sõnad, milles üldistus i-mitmuse tüvi. Algusosise aluseks võis olla puunimetus paju või vesist kohta tähendav padu (paju, pai) : paju.MK
LGU: I, 163; Mellin; PA IV: 19; PTK II: 87, 88; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 39; Rev 1638 II: 149, 152; VMS

PajustiPajusti ~ -sseVJgalevik Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Vinni mõis), 1405 Payus, 1537 Pajus, 1726 Pajust.  A1
Liivimaa mõisaürikute kogu (LGU) samastab 1405. a kirjapaneku Plt Pajusiga, kuid see on ilmselt vale, õigem on kirjapanekut seostada Virumaa Pajustiga, nagu teeb ka Balti kohaleksikon (BHO). XX saj Pajusti küla, 1970. a-tel asund, al 1977 alevik. Nime lähteks on ne-tuletis pajune puunimetusest paju või mitmusevorm sõnast pajus ’pajuvõsa’. Algse -ste on asendanud -sti.MK
Bfl: I, 1089; BHO: 422; LGU: I, 163; Rev 1725/26 Vi: 214

Palamuse1-lePalalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis, Palamuse kirikumõis), sks St. Bartholomäi, 1472 Palmes (kihelkond), 1519 Palamusz, 1627 Pallamahl, 1739 Pallamois.  B2
Palamuse kiriku ümbruses kujunenud alevik, XX saj alguseni küla. Eestikeelse nime seostavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall tüvega või nimega Pala. Varasemad kirjapanekud lubavad oletada seost sõnaga *palamus ’põlendik, alemaa’, hilisematest nähtub nimekuju *Palamaa või *Palamõisa, mis võib olla nime arusaadavamaks mõtestamise tulemus. Nimest võis olla mitu varianti, millel sama algusosa. Saksakeelne nimi St. Bartholomäi tuleneb kiriku nimipühaku nimest, eestipäraselt Pärtlist. Nimeuurijad ei ole enamasti seostanud eesti- ja saksakeelset nime etümoloogiliselt, kuigi pühakunime valikul võis kõlaline sarnasus mõjuda. E. Tarvel on siiski seisukohal, et eesti nimi on kujunenud pühakunime mõjul, sest on suhteliselt hiline. Kas 1234 Vatikani dokumentides mainitud kirik Paldessen käis Palamuse või mõne muu koha kohta ja esimesel juhul kas see moodustaks puuduva lüli eestikeelse Palamuse ja saksakeelse Bartholomäi vahel, ei ole selge.PP
BHO: 38; EO: 132; LGU: I, 485; PTK I: 171–172; Tarvel 2013: 99

Palupera [palupera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Paluperä Oteküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Palupõhja [palupõhja] ‹-`põhjaPuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1406 Pallempoye, 1500 Pallenpoyaesz (heinamaa), 1627 Pallopoeh, 1839 Pallopochia.  C1
Liittüveline külanimi koosneb osistest palu ja põhi : põhja tähenduses ’kauge koht, kolgas’. 1977 liideti Palupõhjaga Kaldasaare küla (1945).EE
LGU: I, 164, 647; Rev 1624/27 DL: 143; Rücker

Parasmaa [paras`maa] ‹-lePJgküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas, mõis (Sõõrike-Parasmaa mõis), sks Parrasma, 1429 Parasama, 1500. a-tel Parasma, 1638 Parrassma (küla), 1797 Perrasma (mõis).  A3
1977–1997 oli Tammaru osa. Mõisast on teateid XVII saj I poolest. 1920. a-test Parasmaa asundus, u 1939. a-st küla. Häälikuliselt sobiks nime algusosa vasteks sõna paras. Et aga küla on asetsenud soosaarel, siis on lähtekohaks võinud olla sõna parras : parda, mis võis tähistada maatõuse või -langusi. Nime praegune kuju on sel juhul tekkinud häälikulise lühenemise teel. Vrd Parasmetsa, Parasmäe. – MK
EAN; EO: 120; KNAB; LGU: I, 245; Mellin; Rev 1638 II: 51; Stackelberg 1928: 152

Patküla [`pat´küla] ‹-`külla ~ -sseHelküla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Owerlack.  A2
Kuni 1977 Patküla asundus, nimetatud mõisa järgi. Patküla mõisaid oli tegelikult ühtedes kätes kaks: Patküla ja Patküla Vanamõisa (↑Tõrva). Viimast on XV saj saksa keeles nimetatud kui Hofzumfelde või hoff zum Felde (1478). 1517 läks Hoff zum Felde Johann Overlackerile, kelle perekonnanimest sai Patküla mõis oma saksakeelse nime (Owerlack). 1596 sai mõlema mõisa omanikuks Joh. Patkul, kelle perekonnanime järgi on moodustatud mõisa ja küla tänapäeva eestikeelne nimi. Võimalik, et Patkuli nimel on eesti alus, kuid sellenimelise küla asukoht ei ole teada. L. Kettunen on P. Johansenile osutades maininud, et suguvõsanime Patkull aluseks oli liivi kohanimi. On ka arvatud, et Patkull oli Pidalimõisa (sks Nieskenhof) varasem nimi (F. Amelung, M. J. Eisen). H. Moora on Pidalimõisa seostanud hilisema Peetrimõisaga Viljandi lähedal. Patkülaga on 1977 liidetud Koive (1922), Mäeküla (1922 Mäe) ja ↑Tantsumäe küla.MK
BHO: 414; Eisen 1929a: 161; EO: 331; EVK; KNAB; LGU: I, 548; Ligi 1961: 346; Moora 1956: 15; Uustalu 1968: 742–743; Valgamaa 1932: 327

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgijõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Peetrimõisa1 [`peetri`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Piitre`mõisa-heKanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, karjamõis (Sõmerpalu mõis), sks Petrimois, 1452 Petersmoyse, 1456 Peterszmoysze, 1627 Peter Moysa, 1638 Petermoysakyllo.  C3
Varasemate mainingute puhul pole tegemist olnud iseseisva mõisaga, vaid mõisaks nimetatud hajatalu või külaga Erastvere mõisa koosseisus. XVII saj alguse revisjonide järgi kuulus Peetrimõisa lahustükina hoopis Kaagvere mõisa külge. Sajandi keskel iseseisvaks muudetud väikemõis osteti ja liideti 1867 Sõmerpalu mõisaga. Talupojad jäid siiski seotuks Kanepi khk-ga. 1912 jagati mõisamaa taludeks ja müüdi saksa asunikele (↑Heimtali2). Nimi on saadud isikunimest Peeter (võru Piitre, algnimi Peter), sõna mõis on keskajal tähendanud kas mõisat või hajatalu, eriti ääremaal paiknevat suuremat hajatalu. Peetrimõisaga on 1977 liidetud Raudsepä (1970 Raudsepa) küla.ES
BHO: 449, 558; LGU: I, 354, 375; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 45; Saar 2008: 79

Penuja-leHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, sks Penneküll, 1525 Penniger (küla), 1580 Penniküll (mõis), 1782 Pennoje mois, 1909 Penoja m(ois).  C2
Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel Penuja alevik, 1970. a-tel oli kirjas Penuja asundus ja küla, mis 1977 liideti külaks. L. Kettunen on eestikeelset nime käsitlenud kaheosalisena Penu+ja, kus algusosa lähtuks isikunimest Penu, järelosa oleks lühenenud sõnast oja. Varasemate kirjapanekute põhjal võis järelosa olla ka -jõe. Algusosa puhul tuleb märkida, et teise silbi u võib olla hiline muutus osise -oja mõjul, vrd sks mõisanimi Penneküll. Penuja põhjaosa on nimetatud Kivikülaks. 1977 liideti Penujaga lõunapoolne osa Sookülast (1970) ehk Vihtsist (1922, ↑Abjaku). Vrd Penijõe, Penniküla. – MK
Bfl: II, 50; BHO: 442; EO: 42; Hupel 1774–1782: III, 337; KNAB; LGU: II, 425; Stackelberg 1926: 161

Peri-lePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Perrist, 1544 Pergel (küla), 1627 Poereste, Poerssmoysa, Poerss kuella, 1638 Perrest, 1757 Perri.  A2
Mõisast perekond Stackelbergi valduses on teateid 1530. a-st. 1544. a dokumendis nimetati seda Meemaskülä mõisaks (hoff tho Memskul, ↑Meemaste), mille juurde kuulusid Peri (Pergel) ja Kõlleste (Kolles) küla. XVII saj dokumentides nimetati mõisat juba Peri küla järgi, mille nimi oli sellel ajal ste-lõpuline. XVIII saj dokumentide järgi on algne küla kaheks jagunenud, Mäe-Peri (1757 Mahperri), mille alla jäävad tänased Naruski ja Sika küla, ning Alakülä (1757 Alla Kulla, liideti 1977 Periga). 1920. a-tel tekkis Peri asundus, mis 1977 muudeti külaks. 1627. a kirjapanekute põhjal võib oletada, et nimi kõlas siis *Põriste, *Põr(i)ssmõisa. XVI saj samuti kujul Pergel mainitud kohast Viitinas (Rõu) on võib-olla saanud ↑Põru küla, Oraval (Vas) leidub Põri talu. Hoolimata sellest, kas algupärane nimi oli Peri- või Põri-alguline, pole selle tähendus läbipaistev. Pära, pärimise või pärusvaldusega seotud tähendused pole tõenäolised, sest algupäraselt on olnud tegemist tavalise külanimega teiste ste-lõpuliste külanimede koosluses. Peri küla kirdeots, Sutinukk, kuulus varem Saarjärve mõisa alla. Vrd Põripõllu, Pärivere. – ES
BHO: 447; EAA.3147.1.172:214, 216, L 191p, 193p; LGU: II, 978; Rev 1624/27 DL: 61, 62; Rev 1638 I: 154

Piigaste-sse›, kohalikus pruugis Piigastõ-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigaste Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas, mõis, sks Alt-Pigast, 1450 Pyks, 1582 Piggasth, 1628 Pihast oder Pigast, 1638 Pigastkyllo, 1684 Pixbhoffläger, Pixtkylla, 1723 Pigast oder Pixt.  C1
Küla on mainitud 1450. Mõis, mille alla küla kuulus, asus varem kindlakstegemata asukohaga Pulmetze külas ja toodi Piigaste külla üle XVI saj II poolel. Mõisaga kõrvuti eksisteerinud Piigaste küla tuumik jäi XVII saj praeguse Palutaja küla kohale. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. Põlise külanime Piigaste tähendus pole selge. Nimekuju Pixt näib olevat saksa keeles lühenenud variant. Nimes on külanimedele tüüpiline ste-liide, mis kõige sagedamini on liitunud vanadele isikunimedele. Võib-olla seostub Piigaste nimi sõnaga piik : piigi. Vrd vn пика ’piik’, mis on käibinud ka vana isikunimena (Пика). Nimekuju Pihast lubab Piigastet siduda sõna piho ’peoleo’ sisaldavate vanade isikunimedega. Kolmas võimalus on pidada külanime lähteks maastikusõna pihk : piha, vrd pihastik ’padrik’. Et Piigaste nimi sisaldaks sõna piiga ’tütarlaps’, on vähetõenäoline, kuna on raske ette kujutada küla ja elanike eristamist selle sõna alusel. Piigaste külaga on 1977 liidetud Tiksi küla, varasema nimega Janokjärve (nt 1582 Janoter, 1638 Jennetjerwe kyllo). Vrd Janokjärv, Piha, Pihke, Pihosi, Suudla. – ES
BHO: 453; EAA.308.6.321:7, L 6p; LGU: II, 342; PA I: 82, 83; Rev 1624/27 DL: 111; Rev 1638 I: 55–57; RGADA.274.1.174:497, L 491; Tupikov 2004: 303

Pilistvere1-`verre ~ -ssePilkihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Pillistfer, 1454 Pilszekon (kihelkond), 1480 Pilstever.
XIII saj algul moodustas kihelkonna ala koos hilisema Kolga-Jaani khk-ga Nurmekunna maakonna, kus juba 1234 oli preester. Kolga-Jaani eraldati enne Liivi sõda. Pilistvere kuulus Põltsamaa foogtkonda kuni u 1480, seejärel Viljandi komtuurkonda, Poola võimu ajal Põltsamaa staarostkonda, hiljem Tartu ja Pärnu maakonda. Kirik on ehitatud hiljemalt XIV saj. Nimi pärineb arvatavasti vere-lõpulisest külanimest, mille algusosa oli ste-line suguvõsa nimi. L. Kettunen pidas esmamainingu järelosaks sõna või liidet kond : konna. Nime algusosa pidas ta samuti sugunimeks, mida võrdles sõnadega pill : pilli, pillimees, pilu ja oletatava isikunimega *Piloi, *Pilloi, mispuhul Pilliste lähtuks vormist *Piluste. Kettunen näib pidavat Viljandi khk Pilustvere küla (↑Kookla) nime sama algupära variandiks. ¤ Pilistvere kirikusse oli müüritud sisse üks Pilli Mihkel. Müüritud siis sinna sisse ja sellest ajast ei olevat enam kirikut maha lõhutud. Sellest oligi Pilistvere. See olnud siuke lollakas ja sellest ei ole kellelgi nii kahju olnd. (1993)MK
Bfl: I, 337; ENE: VI, 121; EO: 307–308; KM: RKM II 455, 295/6 (2) – 1993; LGU: I, 361

Pornuse [`pornuse] ‹-sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Alt-Bornhusen, 1542 Bardenhusen (mõis), 1782 Pornhuse.  A1
Eestikeelne Pornuse on muganenud mõisa saksakeelsest nimest Bornhusen. 1678 eraldati Pornuse mõisast Kaubi talu, mille asemele rajati Kaubi mõis (sks Neu-Bornhusen), nime on mainitud 1624 (Kaupe Andros) ja 1638 (Kaup, hajatalu). Sks Alt-Bornhusen jäi eesti keeles Pornuseks, kuigi vahel on Pornuse mõisat nimetatud ka Vana-Pornuseks ja Kaubi mõisat Uue-Pornuseks. Kaubi mõisa järgi nimetati 1970. a nimestikus kaht Kaubi küla, mis mõlemad on 1977 liidetud Kulla külaga. Kaubi mõis ise asus praeguse Pornuse küla piires.MK
BHO: 43; EO: 158; Hupel 1774–1782: III, 336; KNAB; LGU: II, 882; Rev 1624 PL: 62; Rev 1638 II: 59

Pringi2`Prinki ~ -leSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1508 „Brinkenlandt“ bei Wollust (maa Pühajärve mõisa juures), 1627 Brincken Hoff, 1782 Pringi, 1840 Prinkimois.  C2
Mõisat mainitakse esimest korda 1520 seoses Diederick Brincki (Brincke, Brinken) valduste müügiga. Mõisa kõrval oli samanimeline küla. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id liideti külaga. Mõis on nime saanud kunagise omaniku perekonnanime järgi, eestikeelne mugand esineb juba XVIII saj lõpuveerandil. XVI saj allikates esineb paralleelselt nimi Mex, mis võib viidata naaberkülale Mägistele. Pringiga on 1977 liidetud ↑Mägiste I küla.MF
BHO: 46; EVK; Hupel 1774–1782: III, 290; LGU: II, 334; Rev 1624/27 DL: 137; Uustalu 1972: 232–233

Puhja1`Puhja ~ -ssePuhalevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis, Puhja kirikumõis), 1418 Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia, Puia, 1638 Poyhakyll, 1839 Puchja.  A2
XX saj alguses kujunes kiriku ümber alevikulaadne asula, hõlmates ka toonase kirikumõisa maid. H. Neus ja L. Kettunen pidasid võimalikuks, et kohanimi tuleneb sõnast puhuja (vrd jutu-, sarve- või soolapuhuja). Järelosa -ja võib lähtuda sõnadest oja või jõe. Sel juhul jääb nime algusosa teadmata. Välistatud pole ka isikunimi (vrd 1481 Poye, 1533 Poya). E. Pässi oletus, et kohanimi tuleneb sõnast põhi : põhja kujul pohja, on ebausutav. Vrd Kükita. – EE
Bfl: I, 271; BHO: 468; ENE-EE: XII, 422; EO: 46; LGU: I, 216; Neus 1852: 910; PA I: 164; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 119; Rücker; Stoebke 1964: 63

Puhja2`Puhja ~ -ssePuhkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Kawelecht, 1397 kerke to Puyen (kirik), 1449 Pujen.
Hõlmas nüüdse Puhja valla ja osa Konguta vallast. Muinasajal kuulus ala Ugandi maakonna alla. Tiesenhausenite suguvõsa ehitas XIV saj Puhja Püha Dionysiuse kiriku ning Kavilda ja Konguta vasallilinnuse. Ulila ümbrus kuulus Vene-Liivimaa sõjani Kärkna kloostrile. Esialgu kandis kirikukihelkond ka saksa keeles Puhjast lähtuvat nime, kuid al 1636 esines esmakordselt Cawelecht. Vrd Kavilda, Puhja1. – EE
BHO: 205; ENE-EE: XII, 422; LGU: I, 170; LUB: VI, 306

Puiatu1Puiatu ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Adavere mõis), 1510 Pugat, 1797 Pujat.  A2
Vana küla, mainitud koos Pilistvere Puiatuga 1583 (Puiat, Puiat Wietsza), hiljem on arvatavalt Pilistveres Väike- (1601 Klein Puiat) ja Põltsamaal Suur-Puiatu (1601 Gross Puigt). 1624 on mõlemad külad ühes ja samas vakuses, aga XVII saj lõpu kirikuraamatutes kasutatakse nime ilma täiendita nii Põltsamaal kui ka Pilistveres. Hilisemal ajal näib Põltsamaa Puiatu püsivat külana. Häälikuliselt lähedase vaste nimele saame liivi vanast isikunimest Puyate, mille V. Kiparsky ongi ühendanud eesti kohanimega Puiatu. L. Kettunen on ühendanud Anna, Maarja-Magdaleena ja Jüri Puiatu ning võrrelnud neid sõnaga poeg. Seda on kritiseerinud V. Pall, kes on näidanud häälikuloolisi raskusi Puiatu ühendamisel sõnaga pojatu. Puiatuga on 1977 liidetud Metsaküla (külana 1930. a-test) ja ↑Varivere.MK
LGU: I, 876; Mellin; PA IV: 14, 15; PTK I: 187; Rev 1601: 96, 103

Puiatu2Puiatu ~ -ssePilküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Eistvere mõis), ? 1510 Pugat (küla), ? 1601 Klein Puiat, ? 1638 Poiatoby, Poiadt, 1797 Pujat (küla).  A2
XIX saj lõpul rajati Eistvere mõisa karjamõis. XX saj asundus või küla, 1977–1997 oli liidetud Taadikverega. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; KNAB; LGU: I, 876; PA IV: 14, 15; Rev 1601: 96; Rev 1638 II: 150, 155

Puiatu5Puiatu ~ -sseKõpküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Pujat ~ Pujat-Lapinsky, 1584 Puetha (küla), 1601 Poyat (küla), 1797 Pugat, Pujato (mõis ja küla).  B2
Nime on samastatud kirjapanekuga 1510 Paget või Puget. Mõis oli olemas 1688. 1920. a-test Puiatu asundus, millest 1970. a-teks oli eraldunud mõisa ümbrust tähistav Puude asund lääne pool. Puude asund ja Puiatu asundus on ühendatud Puiatu külaks 1977. Vrd Puiatu1. – MK
BHO: 471; ENE: VI, 260; KNAB; LGU: II, 98; Mellin; PA IV: 175; Rev 1638 II: 122

Põlva1 [`põlva] ‹-sse ~ `Põlva›, kohalikus pruugis-hePlvkihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Pölwe, 1452 Polves, 1498 Polwesz, 1627 Poelwe, 1638 Pölwische Kirche, Pölw, 1782 Pölwe, Pölswe, 1795 Poelwa.
XV saj mainingud käivad kihelkonna, XVII saj omad kiriku kohta. Põlva khk tuumiku haldusvõimu kandis keskajal Kirumpää linnus. Kirikukihelkond on olnud suurem kui Kirumpää linnusepiirkond, hõlmates XVII saj alguses lisaks Kirumpääle Põlva khk vanad eramõisad, Räpina khk kesk- ja lõunaosa, Krootuse koos Põlgastega ja formaalselt ka Piigandi. Viimane kuulus sama sajandi keskel, enne Kanepi khk loomist, juba kindlalt Otepää kihelkonda. Põlvat peetakse võimalikuks muinaskihelkonnaks ja kiriku rajamise ajaks on oletatud isegi XIII saj. Pole päriselt selge, kas algupäraselt on tegemist muinasajast pärineva kihelkonnanime või väiksema koha nimega, kuhu lihtsalt ehitati kirik. Muinaskihelkonna konkureeriva nimena võiks tulla arvesse üksnes Kirumpää, kuid näib, et selle koha võim on laienenud põhja poole keskaja jooksul ja Põlva põhjaosa suurtel küladel (Rosma linnusega) võis olla oma liidustruktuur. Põlva nime varajaste kirjapiltide s-lõpp on kõige tõenäolisemalt jäänuk ste- või tse-lõpulisest nimest, nagu näitab kuju Polwitz, samuti 1782. a Pölswe (ehk *Põlv’sse ‹ *Põlvaset?). Nimes sisaldub kõige tõenäolisemalt iidvana küla või asula tähendusega sõna *palwa, vrd ungari falu ’küla’. Sama sõna võiks esineda ka Walgatabalwe nime järelosana. Esisilbi a on muutunud õ-ks. *Palva(t)set või *Palvasi lühenemise kompensatsiooniks on sõna muutunud kolmandavälteliseks, kuid säilitanud algupärase tüvevokaali a. Alamsaksa hääldusest lähtuvas saksakeelses pruugis on see a varakult asendatud ebamäärast täishäälikut märkiva e-ga. ne-omadussõna omastavat või mitmuse nimetavat käänet sisaldanud nimi võis kõige tõenäolisemalt märkida *palvaseid, külakaupa koos majandavaid talupoegi, „külalisi“, mis oli erinev mujal Kagu-Eestis levinud muinas- ja keskaegsest asustustüübist, kus asustuse laienedes ehitati uue pere või suurpere koht teistest pisut eemale. J. Mägiste ja J. Simm on Põlva nime seletanud kui loodusnimest *Põlvjõgi või *Põlvoja lühenenut. Tõepoolest, sõnast põlv (*polvi : *polven) pole võimalik moodustada a-mitmust ja seda Mägiste ei pakkunudki. Sõna põlv jõelooke nimetusena pole Lõuna-Eestis võõras ja *Põlvoja võiks olla Orajõe üks vanemaid nimesid. Niisuguse võimaluse korral sai Põlva esialgu jõe kaldale ehitatud kiriku ja siis kihelkonna nimeks. Algupäraselt Mägistelt pärineva etümoloogia kõige nõrgem koht on vanade kirjakujude -s, mida ta on pidanud seesütleva käände lõpuks. Põhjaeestiline käändelõpp keskaegses Lõuna-Eestis pole üldse tõenäoline. Simm on möönnud, et -s johtub sõnast põlvine : põlvitse. Siis aga on jälle raske jõuda nimelõpu a-ni mis sõna põlv puhul sobib *Põlvoja tüüpi seletusega. M. Norvik on rekonstrueerinud sõna põlv algkujule *polva läänemeresoome algkeele vanemas staadiumis. Sel juhul oleks tegemist väga arhailise häälikkuju säilimisega omastavast *polvan, kuid seletuseta jääb Põlva nime III välde.ES
BHO: 464; EAA.1865.2.62/9:4, L 4; Hupel 1774–1782: 280; LGU: I, 354, 671; Mägiste 1970b: 249–255; Norvik 1963: 226; Rev 1624/27 DL: 8, 56; Rev 1638 I: 79, 130; Simm 1975c: 29

Põru2`Põrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), ? 1542 Pergel, 1638 Perro Pustus, 1684 Pöro Kasper, Pörro Laur, 1765 Dorf Pörro.  B3
Vana talurühma, hiljem küla nimi. Pärast 1945. a liideti Mikita külaga, 1977 Kellämäega, taastati 1997. Nime päritolu pole teada. Talupoja lisanimena on see Lõuna-Eestis mõõdukalt levinud, varasem kirjapilt tavaliselt Perro. Võrdlus sõnavaraga, nt Vastseliina põru ’puru’, vana lõunaeesti põru ’mõra’, põruma jne ei paku head lisanime motiivi. Tähenduse poolest oleks hõlpsam lisanime seostada inimese kõne eripäraga, nt talunimes Põri (Vas Kahkva) on see paremini tuntav, vrd ka sm poru ’nutt, lärm, tüli’. 1542. a viljaaida nimi Pergel võiks põhineda Pärlijõe oletataval vanal nimel *Peräjõgi, kuid võib-olla seostub ka tänane Põru nimi sellesama aida ja kaubakohaga. Vrd Peri, Põru1, Pärlijõgi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:12, L 7; LGU: II, 899; Rev 1638 I: 188; SSA: porata1; VMS: 279

Pähni-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1419 Peheneyekky (küla), 1684 Pächne Jaack, 1798 Pähni (karjamõis).  B3
Pähni oli talu ja Vana-Roosa mõisa karjamõis, kuhu kujunes XX saj Roosa metskonna keskus. Pähni jõgi (ka Pähnijõgi, Pähnioja) on rahvapärane jõenimi. 1419. a mainitud küla täpne asukoht pole teada, kuid tõenäoliselt paiknes see sama jõe ääres Pähnilt allavoolu, ühes vakuses koos Sokari ja tänapäeval Lätisse jääva Dauškāniga. Nimi tuleb puunimetuse pähn ’pärn’ mitmuse omastava vormist.ES
EAA.308.2.178; LGU: I, 208; Mellin

Päkste [`päkste] ‹`Päkste ~ -sseKam, Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1431 Packus, 1533 Yex (vigane), 1582 Piakszty, 1592 Pexte, Pextikullo, u 1900 Пяксте.  A2
Põline küla, mis liideti 1977 Roiu alevikuga ja taastati 1997. Osist -ste sisaldav kohanimi tuleneb tõenäoliselt sugunimest Päkkäsed : Päkäste; selle lähteks on lõunaeesti päkk : päkä ’pöial’, millel võib olla muidki tähendusi (vrd Rõuge päkäkene ’poisikese noku’).EE
Ariste 1972: 111–113; Bfl: I, 565, 566; LGU: I, 253; PA I: 159; PA II: 423; Rev 1638 I: 123; Uuet 2002: 286; Vene TK 42

Päri2-sse ~ -leVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Ninigal, 1782 Perri mois.  B2
Päri mõisat on peetud üheks Viljandimaa vanimaks. 1421 ja 1429 on mainitud curiam Jerwer, hilisem saksakeelne nimi Ninigal pärineb XVI saj omanike nimest. XVII saj olid omanikud von Bergenid, kelle nimest on saadud mõisa eestikeelne nimi Päri. 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem küla. Päriga on 1977 liidetud osa Kudu külast (1970; 1724 Kuddo talurühm) ja Uudismaa küla (1970). Vrd Päri1. – MK
BHO: 386; EAA.567.3.378:32, L 30p; EAN; Hupel 1774–1782: III, 324; KNAB; LGU: I, 220, 246; Uustalu 1968: 745

Pärlijõgi [`pärlijõgi] Rõujõgi Võru maakonnas ja osalt Lätis, 1627 Schennsche Beche, 1638 Kühnsche beche, Perriell (ait), 1684 Wanna moise Jeggi, 1798 Perlen Bach; sks Perl-Bach, läti Pērļupīte, Sveķupe.  B2
XVIII saj dokumentides on jõge nimetatud asustusnimedega Sänna, Vanamõisa ja kadunud vakuse Kühn järgi. Aita nimega Pergel on mainitud 1542. a Viitina müügikirjas, 1638 on aidast (Perriell) kirjutatud, et sinna koguti vilja, mida paatidega Riiga viidi. Pärlijõe nimi on saksa keeles kindlaks kujunenud hiljem, motiiviks küll juba XVII saj tuntud teated pärlite leidmisest. Keskajast peale tuntud aida nimi oli tõenäoliselt saadud jõenimest, mis polnud Pärlijõgi, vaid *Peräjõgi vms – kõige ülemine jõgi Koiva-Mustjõe jõgikonnas, kuhu kauba järele mindi. Veel XIX saj on Mustjõge kirjeldatud nii, et Pärlijõgi ongi selle ülemjooksuks. Pärlijõe lätikeelne rööpnimi on Sveķupe ’vaigujõgi’. Sveķu pūrs on ühtlasi ↑Luhasoo lätikeelne vaste. Vrd Parila2, Perila. – ES
Bienenstamm 1826: 158; EAA.308.2.178; LGU: II, 899; Mellin; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 185; VD

Pärsti`Pärsti ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Perst, 1481 upp denn Parsschenn wech (’Pärsti tee’), 1583 Persthe (küla), 1601 Persse (mõis), 1797 Perst, Neu-Perst (mõis ja karjamõis).  B1
Mõis arvatakse rajatud olevat XVI saj keskel (Perschemoise oder Kurtz). 1601 mainiti ainult mõisat. 1920. a-tel Pärsti asundus, al 1977 küla. Nimi oli ilmselt ä-line juba XV saj, sest alamsaksakeelses dokumendis anti ä-d edasi a või e-ga. Kohanime lähtekohaks võis olla tuletis sõnast pära, vrd ka pärss ’teatud lind’ ja pärs : pärsi ’põrsas’. On esitatud ka oletus, et eesti Pärsa ja Põrsa nimed on arenenud mingist ühisest isikunimest. Lühiaegse omaniku järgi on saksakeelne nimi 1601 olnud ka Schwartzenhof. Pärstiga on 1977 liidetud Kavaku (1930. a-tel talu, 1970 küla) ja Vaheküla (1945). Vrd Põrsaku, Põrstõ, Pärsama, Pärsi, Pärsikivi. – MK
BHO: 448; EAN; KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 147; Rev 1601: 114; SK I: 316; Wd

Pühajärve [pühajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Pühäjärve, kohalikus pruugis varem ka Pühäre Oteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Heiligensee, Wollust (varem), 1782 Pühhajärw (mõis), 1836 Heiligensee (mõis), 1922 Pühajärve (küla).  A2
Mõisat mainitakse esmakordselt, aga nimeta, 1398. a. Järgnevad kirjapanekud on *Võluste või *Valuste nimega (1417 Wollust, 1508 Hof Wollust; külana 1582 Waliusth, 1628 Walluste, 1749–1762 Walluste Dorf). Kuigi mõisat on mainitud varem, näib nii, et mõisasüda on nime saanud seal varem eksisteerinud külalt, sest ste-lõpp viitab eestipärasele nimele. Nimi oli kasutuses kuni XIX saj keskpaigani, ent tänapäeval on see tundmatu. On teada, et kohalikud elanikud kutsusid mõisat juba XVIII saj lõpul Pühajärve nimega (Pühhajärw). 1836 lasi omanik oma valdused saksa keeles ümber nimetada Heiligensee’ks, mis vastab tähenduslikult eestikeelsele Pühajärve nimele. 1920. a-tel tekkis Pühajärve asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa peahoone ümber on arenenud tänapäevane küla, mis on kokku kasvanud Otepää aedlinnaga. Pühajärve külaosad on Rüüvlikülä järvepoolses küljes ja Lillekülä maanteest põhjas. Kaugemad paigad on loodes Kannistiku ja Laose, viimane nimi on karjamõisa järgi. ¤ Otepään oli kuningas Pühan, sellega oli ka järvel Pühani nimi. Otepää kuningal oli 12 last. Siss lask Pühan järve täita 12 saart, ega latse jaoks üits. Üte saare täitmise jaoks oli tarvis 1000 paari härgi. Talvega saanu üits saar valmis. Nendest om säitse saart alles, viis saart om aga ära vajunu, nii on suvisel ajal umbes 4 jalga vett pääl. Pühajärve mõisa om ollu kesk valda enne Põhjasõda, Vooluste mõisa nime all. Pääle Põhjasõja om mõisa tehtud sinna, kus ta om praegu, Pühajärve veere pääl. Siss oli ikka Vooluste nime all. Kui Villapoi Pühajärve mõisa omanik oli, siis lask tema Riian nime muuta. Nii et Pühani järvele sai nimeks Pühajärv ja mõisale Pühajärve mõisa. See nime muutmine maksis Villepoil 2000 hõberubla. Vanarahva mälestuse järgi, et sääl, kus asub nüüd mõisa, olnud enne klooster. See tee, mis kõrtsi mant mõisade üle tuleb, olevat vana Juudas täitnu umbes 140 aastat tagasi. Vesi om katsipidi üle tee lainetanu. Siis hakkanu mõisniku katsipidi teed järve täitma. Nimelt Paumann, Sampson, Strük ja Srenk. Srenk täitis põhjapoolse osa järve näiteks kandudega täis. Ja Siivest täitse viimase osa, ja tegi suure tee üle. (1939) Vrd Pühajärv. – MF
BHO: 109; EAA.1260.1.9:153, 316, L 154p, 317; ENE: VI, 340; KM: ERA II 242, 283 (3) – 1939; KN; KNAB; LGU: I, 150, 197; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 114; Uustalu 1972: 201–202

Rahivere-`verre ~ -sseMMgküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kudina mõis), 1447 Reyveer (veski), 1540 Rayefehr (küla), 1582 Rachewer, 1638 Raywer, Rehiwer, 1796 Rahhifer (karjamõis).  C2
Algselt küla, siis karjamõis ja 1920.–1930. a-test uuesti küla. L. Kettunen tuletab nime algusosa sõnast rahi ’paekivi’. V. Pall võrdleb seda sm kohanimega Rahikkala, mis tuleneb perekonnanimest ning see omakorda sõnast rahi ’pink; järi’. 1977 liideti Rahiverega Virtsa küla (1447 Veertzell, 1582 Wersom).PP
EO: 95, 302; LGU: I, 329; Mellin; PA I: 102; PTK I: 199; PTMT: II, 295, 306

Rame-sseHanküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Uue-Virtsu mõis), 1478 Ramme, 1798 Ram̄e.  C4
Kui Virtsu oli veel saar, siis Rame asus mandril. Nimele võib võrdluseks tuua ramm : rammi ’muul, sadamasild’.MK
LGU: I, 524; Mellin; MS

Rannaküla11 [rannaküla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ranna Ranküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Valguta mõis), 1796 Ranno, 1839 Rannakülla.  C3
Küla on saanud praeguse nime asendi järgi Võrtsjärve ääres, nimi tuleneb sõnast rand : ranna. Seal asub tänapäeval Võrtsjärve limnoloogiajaam. Adramaarevisjonides esines Rannaküla nimi esmakordselt 1758 (RannaKülla). Küla kandis esialgu teist nime, mille tüvele *nav- ~ *nõv- (vrd Nava, Navesti, Navi, Nõva) liitus stu-liide ning põhiosa oli rand (1494 Nouwenstarende, heinamaa Noiestendras, 1588 Nawaistr, 1638 Nawasto Rande). Hiljemalt XVIII saj II poolest alates on külanimena ka Rannakolk (1774 Rannakolka külla, 1808 Rannakolk). Praeguse küla piiridesse jääb Haani karjamõis (1839 Siversky). Vrd Rannaküla1. – EE
BHO: 484; EM: 96, 139; EVK; LGU: I, 623, 628; Mellin; PA II: 232; Rev 1638 I: 103; Rücker

Rannu1`Randu ~ -sseRanalevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas, mõis, sks Randen-Schloß, 1438, 1449 Randen, 1466 Rannen (linnus), 1471 Randen (mõis), 1582 Ranokulla (küla), 1744 Dorff Randoküll.  C3
Mõisat on esimest korda mainitud 1471. Rannu küla paiknes Rannu kiriku lähedal lõunas (tänapäeval on see Kaarlijärve küla maal), kuid oli XIX saj lõpuks ilmselt juba mõisastatud või sulandunud Kurekülla. Mõisasüdamesse tekkis 1920. a-tel Rannu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Juba esimesed Eesti kohanimede uurijad (A. W. Hupel, Mellin) on arvanud, et nii küla kui ka mõis on nime saanud sõnast rand, mis viitab asukohale Võrtsjärve ääres. Pigem on lähtutud sama üldsõna oi-liitega tuletisest. L. Kettunen pidas silmas mitmusetüve rannu- ’randade’ ja oletatavat isikunime *Randoi(n). Tõik, et Tartu murdes, eriti lääneosas, peaks astmevahelduslike käändsõnade mitmus olema tugevas astmes, teeb L. Kettuneni arvamuse mitmusetüve kohta kaheldavaks. Vrd Rannu2. – EE, MF
BHO: 482–483; EMK 2009: 175; EO: 28; Hupel 1774–1782: III, 267; KNAB; LGU: I, 471; PA I: 66; RGADA.274.1.212/4:31 L 317p; Uustalu 1972: 107–108

Rautina järv [`rautina järv] Krl, Valjärv Valga maakonnas Valga vallas, u 1690 Rautiet Märta Peter, Rautiet Märt, 1805 Rautit (talud), 1839 Rauta S., 1905 Rautit Jerw, Rautit Krug.  B2
Järvenimi kujunes järve läänekaldale tekkinud Rautina talude (läti Rautiņi) nimest XIX saj. Rautina talurühma nimi pärineb tõenäoliselt läti keelest, kuid selle tähendus pole selge. Hellitusliite vaheldus (nimetavas) Rautīt(i)s või Rautiņš on samuti selgelt lätilik. Järve vana nimi seostub kadunud *Räste külaga: 1541 Rastgarve, u 1690 juba järvenimest lühenenult Rester külla, 1798 järvenimena Restjerw. Tänini on säilinud Rästinä talu nimi (1805 Rester Jahn). Vrd Kaagjärve. – ES
EAA.567.3.67:47, L 45p; EAA.567.2.677:3, L 2p;  EAA.2059.1.214, L 1; LGU: II, 839; Mellin; Rücker

Reiu`Reiu ~ -ssePärküla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas, mõis, sks Reidenhof, 1265 Reidesrö (tõenäoliselt tähistab see nimi Reiu jõge või jõesuud, vrd Reidesw, Stackelberg on välja lugenud Reidesu), 1680–1684 Redo (küla), 1734 Reidshes Dorff.  C2
Arvatakse, et sellenimeline küla oli olemas juba XIII saj. 1265 antud privileegi põhjal sai Pärnu linn mereranna lossi vallist kuni Reidesrö ja Wachterspe’ni ning sealt mereranna kuni Emajõeni (Embecke), st nüüdse Pärnu jõeni. Ordumeister annetas Reiu mõisa (Reidthof) XIV saj Pärnu linnale. 1617 läänistati linnale veel mõis nimega Karinen (vrd 1726 talupojad Karrinem Mazo Iurri, Karinem Hans). Neist maist moodustus Reiu linnamõis (1782 Reidenhof), mõisasüda jääb tänapäeva Silla külasse. Küla ja mõis on nime saanud tõenäoliselt Reiu jõe järgi, mille murdepärane hääldus on nii Rõiu kui ka Reiu, ja nimevasteks võikski sobida Wiedemanni sõnaraamatus sõna roid all esinev rõid ’jäme liiv, kruus, tolm, põrm’. L. Kettunen on nimele võrdluseks toonud isikunime Reidu (sm Reijo), kuid nentinud, et nime etümoloogia jääb hämaraks. Reiu tuli külanimena käibele 1939. a paiku, varem jaotati küla väiksemateks osadeks: Altküla ja Keskküla. Vrd Mereküla, Silla2, Viisireiu. – MK
BHO: 494; EAA.1000.2.818:2, L 1p; EAA.1000.2.819:3, L 2; EO: 57; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Kallasmaa 2003: 114–115; KNAB; LGU: I, 30; LUB: VI, 3112a; Pärnumaa 1930: 428; Stackelberg 1926: 169

Reola [`reola] ‹`Reola ~ -sseTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Rewold, Reol, Reul, 1522 Rewolde, 1544 Rebol, 1601 Gross Rewolde, Klein Rewolde.  C2
Mõisat on esmakordselt mainitud 1522. Sellest eraldati XVII saj Väike-Reola ja 1829 Vastse-Reola, hilisem ↑Maaritsa mõis (sks Neu-Rewold). Väike-Reola kohale on tekkinud praegune Reola küla, mille kohta on andmeid al 1922. Suure-Reola mõisa südamik jääb tänapäeval Uhti piiridesse ja on kihelkonna mõttes kuulunud Kambjasse. M. J. Eiseni oletuse kohaselt sisaldab kohanimi osiseid reo ja vald. Tõenäolisemalt on Reola tuletatud sõnast rebu : reo ’rebane’ kohta tähistava la-liite abil (vrd sm Revonlahti ja repo ’rebane’). Tegu näib olevat isikunimest lähtunud kohanimega. Reola küla osadel on olnud rahva seas oma nimed: Lotaküla (loodeosa), Metsakuru (põhjaosa), Pesaküla ja Vaheküla (praegune küla tuumik). Mõisa sks nimi Rewold on K. Uustalu andmeil eesti kohanime rahvaetümoloogiline edasiarendus d lisamisega, vrd Reh ’metskits’ ja Wald, murdeline Wold ’mets’. Vrd Rebala, Reo, Reolasoo, Reopalu. – EE
Bfl: I, 481; BHO: 501; Eisen 1919a: 6; EM: 92, 1822; Hupel 1774–1782: III: 260; KN; KNAB; LGU: II, 223, 632, 633; Mellin; Rev 1601: 24, 25; SPK: 377; Uustalu 1972: 113

Restu`Restu ~ -sseSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Rösthof, 1499 haff Raszthe, 1582 Rosth, 1599 Rost, 1628 Roeste, 1638 Röste moyse, 1723 Rösthoff, 1782 Rösthof, Resthof, ee Rösto mois, 1805 Roesthoff (mõis), 1839 Rösthoff, 1909 Resto m.  C3
XV–XVII saj oli Restu mõisal kaks küla, Visela ja Koruse või Korjuse (↑Risttee). Visela on kuulunud Urvaste kihelkonda, Koruse või Korjuse küla nimi on tänapäevaks kadunud. XVIII saj vakuraamatutes esines vaid Restu mõisa nimi ja selle all palju talusid, mida polnud küladesse jaotatud. 1920. a-test Restu asundus, mis pärast 1930. a-id nimetati Risttee külaks (1970 Risttee I), al 1977 Restu. Restu nimi ilmselt ei tule isikunimest Risto ~ Ristu, sest juba varastest üleskirjutustest paistab, et esisilbi täishäälik on a või o, võib-olla ka õ, millest hiljem saadi saksa keeles ö ja eesti keeles e. Nimi võib kuuluda samasse tähenduspessa Rastla ja Rõstla nimedega, mille päritolu pole selge. Saksa keeles on nimi arvatud pärinevat sõnast Rest ’ülejääk’, mis on rahvaetümoloogia. Restu mõisal on olnud läbi aegade kaks karjamõisat: Tuusa ehk Vanamõisa (↑Risttee) ja Kirbu, viimane asus Restu küla põhjaosas. Restuga on 1977 liidetud osa Mäekülast (1970 Mäeküla III), mille piires oli ka endine Tsäni karjamõis (1796 Tsen̄i). Vrd Risttee. – MF
BAL; Bfl: II, 235; EAA.567.2.441:1, L 1; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KNAB; LGU: I, 674; PA I: 86; Rev 1624/27 DL: 163; Rev 1638 I: 27; RGADA.274.1.174:976, 982, 983, L 969, 974p, 975p; Rücker

Rimmi`Rimmi ~ -sse›, rahvakeeles ka Jüri`öö Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1627 Rimmi Jan, 1719 Rimmi Jurri, 1762 Rimmi Külla, 1782 Rammy Meus.  A2
Küllalt varakult külanimeks kujunenud talunimi Rimmi on tõrjunud välja vanema külanime ja keskaegse vakusenime, mis oli tõenäoliselt *Ülemõtsa (1386 Yldemittze, 1582 Ulmecz, 1627 Ilmetz Kuella), üle metsa Vana-Antsla südamaade suhtes. XX saj II poolel kasutati Rimmi kandi jaoks aktiivselt 1960. a-te kolhoosinime Jüriöö. Rimmi nimi on tundmatut päritolu. Võimalik, et sama nimi oli 1601. a Rimanny Notig Vana-Antsla Vemestekulla’s. Sel juhul saaks nime seostada Kriimaniga (‹ Riegemann) nt talupoja päritolu kaudu. 1638. a peremeest Renni Waszyl (Rimmi-Vasila talurühma algus) nimetas revisjon venelaseks. Rimmi omaette osad on Kolmõsilla ja Piidsakülä. Rimmiga liideti 1977 Kauksi küla (1970). Vrd Kriimani. – ES
EAA.1270.2.1:4, L 4; EAA.1270.1.264:38, L 38; EAA.1865.2.130/1:25, L 25; LGU: I, 119; PA I: 85; Rev 1624/27 DL: 106; Rev 1638 I: 41

Roosiku-le›, kohalikus pruugis ka Roosikatsi-`katsiRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1627 Roseke Meus, 1638 Rusche Iwan, Rosche Lenert, 1684 Roeske Paap, Roske Lennart, 1688 Roske Peepe Hindrich, Rosekaste Lenarte Jörry, 1765 Dorf Roskesse.  B2
1638. a mainitud mõlemad talupojad olid pärit Rõugest, samal ajal kui Tsoorut loeti veel Urvaste kihelkonda kuuluvaks. Talud asusid eri kohtades. XVIII saj asutati Paabu kohale karjamõis, 1798. a kaardil Rooskesse, hiljem saksastatult Rosettenhof. Lennarti koha talurühma on 1796 nimetatud Kiwwi Roskesse ja see on praeguse Roosiku küla tuumik. Nime päritolu pole selge. Loogiline oleks oletada lisanime tekkimist Roosa mõisast pärinemise põhjal. Vanapärane kollektiivliide -kese või -katsi näitab, et neid naabreid sai siis kutsuda roosikesteks (roosikadsõq, roosikuq). Teine võimalus on, et roosikeste nime aluseks sai keskajal käibele tulnud eesnime Ambrosius mugandus *Roos. Roosikuga on 1977 liidetud Päkä (Päka) ja Raudsepä (1970 Raudsepa I) küla, läänes kuulub Roosiku piiresse endine Ohe küla (liidetud samuti 1977). Vrd Vana-Roosa, Roosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:217, L 212p; EAA.1268.1.403:616, L 551p; LGU: I, 119, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 49; Rajandi 1966: 25; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:569, L 569p

Ropka [`ropka] ‹`Ropka ~ -sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Ropkoy, Taubenhof (varem), 1638 Karlefer, Rupkoy (mõis).  C2
Linnajagu on saanud nime mõisa järgi. Viimase kohta on andmeid al 1531 (Karlefer). Mõisa maad, kuhu kavandati rajada tööstusettevõtted (praegune Ropka tööstusrajoon), anti Tartule 1923. Samal ajal ühendati Tartuga Piiskopi mõisa maad (1627 Papi Moisa, sks Bischofshof). Aedlinnaline eramupiirkond (Ropka aedlinn ehk ↑Variku) liideti Tartuga 1962. Ropka mõisale kuulunud Külitse külas (Nõukogude ajal asus seal Ülenurme õppe-katsemajandi Ropka osakonna keskus) asub Ropka paisjärv. Ropka nime kannab ka üks Aru mõisa karjamõisaid (sks Ropka; Nõo). Selle asemele tekkinud küla liideti 1977 Mäeotsaga. Ropka nime päritolu pole selge. Seda on ühendatud vene sõnaga робкo ’aralt’, mis pole eriti usutav. M. J. Eiseni arvates on kohanimi tulnud Roopide suguvõsalt; ka seda on raske põhjendada. Nime algusosa saab häälikuliselt ühendada sõnadega roobakas : roobaka ’rooplik’, ropp : ropu ’räpane’ või rupik : rupiku ’kõlbmatu maa; mõlgiline, puukoorest torbik’, järelosa aga sõnadega koda : koja või oja : oja, ent kohanime päritolu jääb siiski ebaselgeks. Varasem sks nimi Taubenhof pärineb XVI saj mõisaomaniku nimest. Karlefer lähtub eestikeelsest vere-liitelisest nimest või on ületaotluslik. Viimasel juhul võib kohanime algusosa seostuda isikunimega Karl. Vrd Roobaka, Roobuka. – EE
BHO: 512; Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 11; Eisen 1918b: 2; ENE-EE: VIII, 214; EM: 94, 98, 184; LGU: II, 316; Pullat 1980: 43; Rajandi 2011: 145; Rev 1638 I: 70; SK I: 347; VMS: II, 347, 348

Rutikvere-`verre ~ -ssePltküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Ruttigfer, 1514 Ruttigkeveren (mõis), 1638 Ruttifer (mõis), 1797 Ruttigfer (mõis).  B1
1514 läänistati mõis Wilhelm von Zwifelnile, kelle nime järgi on mõisat mainitud 1585 (Moyza Czweiwel) ja 1624 (Wilhelm v. Zweifels Gutt). 1920. a-test oli Rutikvere asundus, al 1977 küla. Nimele on L. Kettunen vasteks esitanud tegusõna ruttama ja sõnad rutt : rutu, rutlik ning isikunime *Rutik : *Rutiku. Võrdluseks on ta toonud soome kohanime Rutikko. Tulenemine isikunimest on väga võimalik, nimi esineb hiljem ka eesti perekonnanimes Rutiku. Rutikvere lõunaosa on Pendi, nimetatud endise karjamõisa (sks Jürgensbach) järgi. Kõige lõunapoolsemaid talusid (Kalamäe jt) on 1930. a-tel nimetatud Pendimetsaks.MK
EO: 310; KNAB; LGU: II, 169; Mellin; Rev 1638 II: 161

Rõngu2`Rõngu ~ -sseRõnkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Ringen, 1449 Ringen, 1475 Ryngenn, 1782 Ränko kihhelkond.
Kihelkond oli muinasajal Ugandi maakonna koosseisus. XIV saj rajati Rõngu aladele vasallilinnus ja kirik. Viimane on pühendatud peaingel Miikaelile (Rõngu Püha Mihkli kirik). 1224–1558 moodustas kihelkond osa Tartu piiskopkonnast. Vrd Rõngu1. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 503; ENE-EE: XII, 489; Hupel 1774–1782: III, 268; LGU: I, 309, 467

Räni-leTMralevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Renningshof, 1782 Renni.  C2
Esmateade mõisa kohta pärineb XVI saj keskpaigast. 1618 läks see Tartu raehärra Hans Renni valdusesse. XVII saj keskel oli omanikuks Jacob Renni, kes sai hiljem perekonnanimeks Renning. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdames Räni asundus, mis 1977 nimetati külaks, 2013 alevikuks. A-tel 1923–1977 oli peale asunduse ka Räni küla (↑Õssu). Mõisa ja asunduse järgi on nimetatud Tartu linnajagu Ränilinn. K. Uustalu järgi tuleneb Räni XVII saj mõisaomaniku perekonnanime varasemast (Renni), saksakeelne nimi aga hilisemast variandist. Räni mõisa algne nimi, hääbunud lõunaeestipärane *Tseamõisa (1618 Zeamoisa, 1627 Zigga Moysa, Szoeha Moysa, 1630 Zian moisio) koosneb osadest tsiga : tsia ~ tsea ’siga’ ja mõis(a). 1977 liideti Räniga Mäeküla ja ↑Ränna.EE
Almquist 1917–1922: 316; BHO: 495; Eisen 1918b: 1; EM: 98, 182; KN; LGU: I, 110, 216; Mellin; Rev 1624/27 DL: 130, 137; Uuet 2002: 112, 220, 264; Uustalu 1968: 739

Ränna-leTMrpaik (küla) Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Tähtvere mõis), 1382 hof to Renne (mõis), 1418 Rennemoyse, 1585 Renokula, 1626 Renna kuella, 1855–1859 Реннекюла; sks Renne.  C2
1977 liideti Räni külaga. 1418 asus seal mõis, mille omanikuks oli Odert Renne. Juba M. J. Eisen hoiatas, et seda mõisat ei tohi segi ajada Räni mõisaga. Kohanimi tuleneb kunagise mõisaomaniku nimest. Sel juhul oleks seos murdesõnaga ränd : rännä ’lörts; õhuke lumekord; rämps; ila’ näiline. Vrd Räni. – EE
Bfl: I, 48, 94; BHO: 495;  EAA.298.2.71, L 10; Eisen 1918b: 1; KN; LGU: I, 110, 216; PA I: 161; Rev 1624/27 DL: 132, 136; VMS: II, 358

Saare4-le›, rahvakeeles varem ka Saare`päälne Puhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Sare, 1627 Sara Kuella, 1839 Saare.  A2
1977–1997 oli Vihavu küla osa. Küla paikneb kõrgemal kohal soode vahel. Sellest on saanud alguse ka kohanimi, vrd saar ’kõrgem ala soos’.EE
Bfl: I, 131; BHO: 522; KN; LGU: I, 308; Rev 1624/27 DL: 145; Rücker; Uuet 2002: 286

Sangaste2-sseSankihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Theal, Theal-Fölk, 1274 Tidemannus de Toyvele (isik), 1379 Touvel, 1499 Thoyvell, 1582 Thewal (kirik), 1627 Teubel, Theol, 1638 Teal, 1782 Sagnitz, Theal, ee Sangaste kihhelkond, Tealla kihhelkond.
Sangaste on Eesti vanimaid kihelkondi, mis muinasajal moodustas koos Karulaga Ugandi läänepoolse kihelkonna. Keskajal oli Sangastes piiskopimõis, sinna kuulus ka osa Hargla khk-st, mis hiljem liideti Koivaliinaga. Karula eraldus omaette kihelkonnaks enne 1532. a. Keskajal on kihelkonnas olnud palju kabeleid, Tartu piiskopi lauamõis ja Kärkna kloostrile kuulunud Laatre kloostrimõis. Sangaste kirik (rajatud XIV saj) on peakirik, Laatres asub abikirik. Kihelkond sai XVIII saj jooksul eestikeelse nime mõisalt, mõis omakorda külalt. On arvatud ka, et kihelkonna nimel on ladinakeelne põhi. Ladina keeles on kasutatud nimetust Ecclesia Sanguinis Christi, mis sõna-sõnalt tähendab Kristuse vere kirikut ehk kohta, kus asub reliikvia tilga Kristuse verega. Niisugune arvamus tuleks liigitada õpetlasetümoloogia alla. Kirikukihelkonna saksakeelse nimena on mõnikord kasutusel kaheosaline Theal-Fölk (Sangaste-Laatre). Nimes Theal on säilinud läänemeresoome maastikusõna *taival ~ *taibal (vrd sm taival : taipaleen) ’üleveokoht ühest veekogust teiseni, teekond, teekonna algus’. Esialgu on nimi tähistanud vaid kiriku ümbrust, hiljem nimetati sellega kogu kihelkonda. Võib oletada, et Sangaste kirik rajati kohta, kus muistne veetee Väikesel Emajõel ristus maismaateega või läkski üle mitmeks eri suunda viivaks maismaateeks. A. W. Hupeli arvates tuleb nimi Tealla sõnaühendist tee alla, ent seda ei saa tõsiselt võtta. Vrd Sangaste1. – ES, MF
BHO: 593; Hupel 1774–1782: III, 288; LGU: I, 674; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10, 154, 157; Rev 1638 I: 13, 22; Valgamaa 1932: 393, 414

Sarja`Sarja ~ -sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1504 Sarszische brock, 1811 Sarja Jaan, Sarja Krüger Adi (talupoeg ja kõrtsmik Abja mõisa all), 1839 Sarja (talu).  C1
Külana 1930. a-tel, asus Sarja oja või jõe ääres, tänapäeva Tiru oja ja Hendrikhansu oja ühinemiskohas. Võimalik, et nimi on olnud kaheosaline, nimelõpu -ja võib pärineda järelosast -jõe või -oja. Algusosa võib olla lühenenud sõnast saar. Vrd ka sari : sarja ’tuulamisvahend’, sari : sarja ’kobar’. Sarja küla kirdeosa on tuntud Käbikülana. Sarjaga on 1977 liidetud Peraküla (1722 Peria Külla, 1797 Para küla, u 1900 Пяракюля) ja Sambla (1970). Peraküla osa on Tõõtsimõisa (1547 Tetsenmoise, 1722 kaks Tötzemoise talu).MK
EAA.1865.3.171/1:31, 35, L 32, 35p; EAN; KNAB; Stackelberg 1926: 157, 235; LGU: II, 37; Mellin; Rücker; VMS

Saru`Sarru ~ -leHarküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas, mõis, sks Saara, 1386 Sarrega, Sarrego (vakus, küla), 1419 Sargo (vakus), 1443 Tzergo (vakus), 1449 Tzargo (vakus), 1529 Sarck (mõis), 1542 Sarge (mõis), 1627 Sara Moysa, 1638 Sarwehoff (mõis), 1684 Sarwe kylla, Sarwe hoff, 1744 Saru (mõis), Sarukülsche Krug (kõrts), Sarrokull ~ Sarrakull, Sarro, Sahruküll (küla), 1782 Sahren, Saru, 1798 Saro (karjamõis), 1839 Sara (mõis), Saaruweski.  A4
Saru on tänapäeval Eesti pikim ridaküla. Sellise asustuspildi on tinginud maastik: kõikide põlistalude krundid küünivad pikkade ribadena jõest metsani. Krunte läbib Võru–Valga maantee, mille ääres paiknevad reana majapidamised. Saru mõis ja küla on pikka aega eksisteerinud kõrvuti. Saru mõisa maale 1920. a-tel rajatud asundus (Sarumõisa) liideti 1977 Hürova külaga. Külanime päritolu kohta arvatakse harilikult, et nimi tuleb sõnast sarv (sarv : saru, nagu järv : järu). Varaseimad kirjapanekud enne XVII saj seda arvamust siiski ei kinnita, samuti puudub hea motivatsioon vana küla nii nimetada. Külanime lähteks pole ka ilmselt isiku- ega talunimi, vaid selleks võib olla kadunud sõna *saarg(u) : *saaru (nagu veerg : veeru) › Saru, mille tähendus võiks olla sama mis soome murrete, vepsa ja lüüdi sõnal sar(a) ‹ *sa(a)ra ’oja, jõeharu’. Sõna esineb tihti liigisõnana vepsa jõenimedes. Siinsel juhul on sõna võinud tähistada peajõge Mustjõge kui üht Koiva haru (vrd 1627 jõenimi Scharra) või siis ühte lõiku jõel, kuhu suubub mitu harujõge. Saru on olnud selle jõe äärne vana tuumikküla. Saru asendit vaadates sobib selline seletus hästi, sest siin voolab Mustjõkke mitu harujõge: Uskuna oja, Vaidva jõgi ja Peetri jõgi. Suur küla koosneb eri osadest, millest mõni on olnud varem omaette küla. Andrusõl (küla kuni 1977) paiknesid Saru vallamaja, kool ja raamatukogu, nimi pärineb isikunimelähtesest talunimest. Saru põhiosas paiknevad põlistalud, seda on mõnikord varem jagatud Mäeküläks ja Alaküläks, ent nende piirid ja paiknemine on ebaselged. Läänepoolset osa tuntakse Konnuvere nime all. Veel edasi lääne poole on Lauavabriku, endise Saru raudteejaama (1896–1970) juurde moodustunud tööstusküla (kuni 1977 Saru asund), nimetatud Saru lauatehase või lauavabriku järgi.MF
 EAA.308.2.167, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.308.2.172, L 1; EAA.567.3.168:7, 9, 12, 20, 28, L 6, 6p, 9p, 17p, 26p; EAA.1865.2.1/4:13, L 13; EAA.1295.1.756:142, L 132; ENE: VII, 94; Faster 2013b: 48–51; Hupel 1774–1782: III, 294; LGU: I, 119, 208, 312, 338; LGU: II, 485, 890; Mellin; Mullonen 1988: 28; Rev 1624/27 DL: 87, 99; Rev 1638 I: 216; Rücker

Soinaste-sseTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Ropka mõis), 1540 Synis, 1582 Soinesth, 1638 Soinast, Soynastkyll, 1922 Soinaste-Ala, Soinaste-Mäe.  C2
Osa külast arvati 1977 Tartu alla. Juba J. Hurt väitis, et ste-ga lõppevad kohanimed kujutavad endast ne-lõpulisi sõnu, sh isikunimesid, mitmuse omastavas käändes. L. Kettunen kõrvutas käsitletavat külanime soome isikunimega Soininen, vrd sama päritolu sm kohanime Soini. 1518–1544 on Eesti alalt registreeritud ka Soyne. See lähtub mehenimest Sven, mis omakorda on tuletatud muinasskandinaavia sõnast svend ’nooruk; poeg; kannupoiss’. Soinaste koosneb kahest poolest: läänepoolsest Mäe-Soinastest ja idapoolsest Ala-Soinastest, viimane kuulub praegu Tartu piiridesse. Praeguse Soinaste küla piiridesse jääb Tähtvere mõisa ↑Tõrvandi karjamõis.EE
BHO: 555; EO: 211, 216; Hurt 1876; KNAB; LGU: II, 532; PA I: 46; Rajandi 2011: 155; Rev 1638 I: 71; SPK: 419; Stoebke 1964: 65

Sokari-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Tsia`mäe Rõupaik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Vana-Roosa mõis), 1386 Sokyerve, 1419 Sokyerve (vakus), 1561 Сокоръ, 1585 Sokura (vakus), 1638 Soker Andres, 1684 Sakara By, 1839 Soikeri.  B4
Vana külanimi on tänapäeval taandunud väikeküla (talurühma) nimeks ning liideti ametlikult 1977 Tagakolga külaga. Keskaegse külanime aluseks on *Sokkjärv, mis võib olla mõne Piirioru järve vana nimi. Kirjapiltidest võib välja lugeda ka oru- ja ura-lõpulist nime. Algusosa sokk põhitähendusi on olnud ’soohein’, kuid välistada ei saa ka meile tundmatut tähendust. Sama küla rahvasuus levinum nimi Tsiamäe põhineb teise talurühma nimel, mis kuulus Vastse-Roosa mõisa (Har) alla. Tsiamäe on rahvaetümoloogiline mugandus läti päritolu talunimest Ciemeži (‹ ? ciems ’küla’ + mežs ’mets’; 1839 küla Zeemesch, u 1920 Seamäe). Vrd Vana-Roosa. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119, 208; Lvv: I, 172; PA I: 6; Rev 1638 I: 194; Rücker; Truusmann 1897a: 41

Soontaga [`soontaga] ‹-sse ~ -taha›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Soontagutse Rõnküla Viljandi maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Sontack, 1439 Sontacke (mõis), 1518 Sodatz, 1585 Sotak, 1731–1776 Dorf Sotack (küla), Sotagga Hann ~ Sodagko Hann ~ Sodackaste Han (talupoeg), 1782 Sontago, Sontagusse.  B2
Mõisast on teateid XV saj-st. XVII saj liideti Soontaga Rannu mõisaga. Veel XVIII saj alguses kuulus taas omaette mõisaks saanud Soontaga Rannu khk alla. 1750 on mõis kuulunud Rõngu khk alla. XIX saj lõpul kuulus Soontaga mõisa ümbrus küll Rõngu khk alla, ent mõisa põlistalud Tartu–Riia maantee ääres kuulusid Sangaste khk alla. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Nimi on vana, selles on säilinud varasem omastava käände tunnus -n nagu soome keeles. Nimi tähendab kohta, mis asub soo taga. Soontagaga liideti 1977 Laane ja Sika küla ning osa ↑Põrja külast. Vrd Sootaga, Sootaguse1. – MF
EAA.567.3.57:4, 6, 8, L 3p, 5p, 9p; BHO: 559–560; Eisen 1919b; ERA.14.2.718 (Riigi Keskarhiivi ettepanek juunis 1939 nr 395); Hupel 1774–1782: III, 271; LGU: I, 299; PA I: 168; Rev 1638 I: 101; RGADA.274.1.172:335, L 338p; RGADA.274.1.226:499, L 487; Uustalu 1972: 125–126

Sooru-le ~ `SooruLukküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas, mõis, sks Soorhof, 1388 curia Sore, 1630 Hof Sore, 1683 Sohrhoff, 1688 Sohr Hoff, Zohrhoff, 1689 Soorshoff, 1909 Sooru m., Zohru m. (läti); läti Core, Coresmuiža.  A1
Sooru oli väga vana rüütlimõis, mis püsis muutumatutes piirides sajandeid. Mellini kaart 1793 esitab mõisast loode pool paiknevaid talusid kui eesti küla (Esti Külla), kagupoolseid kui läti küla (Letti Külla, ↑Supa). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis pärast 1940. a-id muutus külaks. Sooru nimi pole oluliselt muutunud. Kas nime alguses on hääldunud ts, jääb kirjapanekute põhjal ebaselgeks. Pigem on nimi olnud s-alguline, kui võrrelda Tsooru (Rõu) kõigi varasemate mainimistega. Tähelepanuväärne on mõisat läbiva Piiri oja, rahvapäraselt ka Sooru oja nimi: 1430 vlete de Sole, 1689. a kaardil Sole upp. Kuna asendus rl on kohanimedes tavaline, on väga tõenäoline, et Sooru mõis on nime saanud ojalt või maastikusõnast, mis seostub vooluveega. Maastikuliselt tulevad sügava oru nõlval paikneva Sooru mõisa puhul esmajärjekorras kõne alla võrdlused lõunaeesti sõnaga ts´ori või ts´oro ’soonekoht, märja põhjaga org, sälkorg’. Sel juhul oleks Sooru kandi sõnakujus ts juba keskajal asendunud s-iga, vrd soru ’peen veejuga, riba, nire’, soristama ~ tsoristama. Võrdlus sõnaga soor (võru tsuur) ’looma suguliige’ on lisandunud taustale nime kasutuse käigus, nime algupärase alusena on see vähem tõenäoline. Vrd Tsooru. – ES
BAL: 498; Dunsdorfs 1974: 200; LGU: I, 127, 252; Lvv: I, 175; LVVA.7348:1.6:54, L 50p;  LVVA.7404.1.1285, L 1;  LVVA.7404.1.1427, L 1; Mellin; VMS: soru

Supsi`Supsi ~ -sseKõpküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõpu vallas (Suure-Kõpu mõis), 1724 Subsi Matsi Jurry (talupoeg Kõpu mõisas), 1782 Köppo mit Subsie, 1797 Supsi (karjamõis).  A2
Praegune Supsi küla asub endise Supsi karjamõisa kohal. Mellini kaardil 1797 on karjamõisale lisaks Supsi talu, viimane asub Puiatu mõisast põhja pool praeguses Väike-Kõpu külas. Nime tähendussisu on teadmata, eesti keelest on raske leida tähenduseks kohanimeks sobivat sõna, vrd sups ’pauk’, ’jääsupp’, supsik ’väike viljavihk’. L. Kettunen on kohanime algvormiks oletanud *Subisi ja võrrelnud seda soome perekonnanimega Supinen, tegusõnaga supista ’sosistada’ ja ühenditega supi suomalainen ’täiesti soomlane’ ning eesti subi sańt ’täiesti vaene, puupaljas’. Peale selle tunneb ta Viljandi khk-st talunime Supsera, mis kirikuraamatus olevat kantseleietümoloogiana Supsaare. Helme khk-st pärineb järvenime kirjapanek Supszen szee. Vrd ka 1630 Pirmastu küla all Subse Matz. Saaremaa Suba ja Subi puhul on võrdluseks toodud sks murdeline Schubbejack ’kelm, petis, kaabakas’, samuti lisanimi Schuppe ja eesnimi Subbe või Schubbe täisnimest Subbert. XVI saj on Suure-Jaani ning Kõpu piirkonnas lisanimena kasutusel olnud Suba ja Subiel. Ehkki Hiiumaa sõna subi, sube ’metsaülem’ on registreeritud kitsalt alalt, väärib märkimist, et Saaremaal on Supsimets ja ka Kõpu Supsi karjamõisat nimetab Balti kohaleksikon (BHO) metskonnaks (Forstei). Supsiga on 1977 liidetud Jõeküla (1945 Jõe), Napsi (1839 Napsi), osa Mõisavälja külast (1930. a-tel Asuküla) ja Keskküla asundusest (↑Kõpu1).MK
BHO: 568; EO: 169, 202; Hupel 1774–1782: III, 319; KNAB; LGU: II, 393; LVVA.7348.1.6:17, L 13p; Mellin; PA IV: 282, 283; RGADA.274.1.181/6:40, L 529p; Rücker; SK I: 392; VMS

Suudla [`suudla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles ka Soodla, kirjakeeles varem ka Vastse-Piigaste Kanpaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Neu-Pigast, 1450 Sotell (küla), 1582 Sotla, 1638 Sodla kyllo, 1722 Dorff Sohdel, Punga Sohdel (talupoeg), 1798 Sotla (karjamõis), 1839 Neu-Pigast, 1909 Soodla m.  B2
Piigaste mõisa alla kuulunud põlise Suudla küla lääneserva, Saverna piirile asutati XVIII saj karjamõis. Sellest sai 1801 iseseisev mõis, mille saksa nimi tuletati Piigaste järgi (Neu-Pigast, st Vastse-Piigaste). Eesti keeles kutsuti mõisat vana külanimega. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus. Osa sellest on 1977 liidetud Tiido küla alla (Tiido oli varem talurühm Suudla külas), osa Saverna küla alla. Suudla ehk ajalooliselt vanemal häälduskujul Soodla nime päritolu pole selge. 1722–1723 on seda kirja pandud ka eesnimena Sohdel, kuid ainult ühel peremehel samas külas, mitte mujal naabruskonnas. Soodla ja Suudla talusid leidub ka mujal Eestis ja vähemalt osa neist näib olevat lähtunud sõltumatult kas siis isikunimest või kohaga seotud sõnast. L. Kettunen on pakkunud seletust *Sooden küla või *Soodelan sõnast soo. See on tõenäoline, sest 1627 on loetletud kõrvuti külasid Sotag (*Sootaga) ja Sodell. 1627 külas Sotag elanud Kollia Peter on ilmselt sama, kes 1638 Kangekahl Peter Suudla küla nimekirjas. Vähem usutav tundub võimalus, et Suudla külanimi oli kirjapanekute algusajaks juba lühenenud muinasaegne isikunimi, nt *Sotavalta. Vrd Jägala, Soodla. – ES
BAL: 664; BHO: 453; EO: 83, 96; LGU: I, 342; Mellin; PA I: 82; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 57; RGADA.274.1.174:499, L 492p; Rücker; SK I: 388

Suure-Kambja [suure-`kambja] ‹-`Kambja ~ -sseKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Groß-Kamby, Alt-Kamby (varasem), 1582 Kambi, 1782 Suur Kambja mois.  C3
Küla kohale tekkinud mõisat on esmakordselt mainitud 1504. Sellest eraldati XVII saj lõpul Vastse-Kambja (↑Kambja1). Vana-Kambja nimetati hiljem Suure-Kambjaks. 1920. a-te alguses rajati asundus, mis 1977 nimetati külaks. Kambja mõis oli tekkinud XV saj Vaarna mõisale kuulunud kahest külast (1430 grote Linenputte ja lutteke Linenputte, st suur ja väike küla, 1627 Linnupitte Kuella). Külade järgi hakati kutsuma ka tolleaegset mõisat (1504 Lynepith, 1511 Linepet); XVI saj lõpupoole tuli kasutusele Kambja nimi. Camby-nimelisi mõisaid oli XVI–XIX saj mujalgi, nagu 1433 Salatsi Johanni Cambi ja 1599 Cambimoize ning 1582 ↑Voldi mõisa endine nimi dwor Kambi. Vaarna mõis (sks Wahrenhof) sai hiljem Suure-Kambja mõisa karjamõisaks. Vrd Kambja1, Kambja2. – EE
Bfl: I, 415; BHO: 174; EM: 92, 146; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; LGU: I, 253, II, 35, 109; PTK I: 53; Rev 1624/27 DL: 118

Sõmerpalu1 [sõmerpalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Sõmmõrpalo-`pallo›, rahvakeeles ka `Mõisa Urvalevik Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Sommerpahlen, 1561 Sommerpalen, 1627 Sommerpahl, 1716 Somerpaalo Wal, Somerpalo, 1752 Sommerpalo Külla.  B1
Osula ja Haamaste küla on 1456 kuulunud Tartu piiskopi läänistamata valduste hulka („kiriku rahvas“). Hiljem kuulusid mõlemad külad Sõmerpalu mõisa alla. 1555. a on mainitud piiskopkonna foogti Georg Kurseli rajatud Sõmerpalu linnust. XVII saj alguse revisjonides nimetati Sõmerpalu juba Kurseli pärusmõisaks. Kärgula mõis, millele jäi Haamaste küla, eraldati Sõmerpalust XVII saj algupoolel. Tõenäoliselt said linnus ja mõis nime Sõmerpalu külalt, mille vana tuumik kannab tänapäeval Varese nime. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis 1970. a-tel jagunes kaheks nummerdatud asundiks (Sõmerpalu I ja II). Al 1977 alevik. Nime algusosa sisaldab sõna sõmer (koh sõmmõr), mis seostub pinnase iseloomuga. Nime järelosa seletamiseks on kaks võimalust. See võib olla sõna palo ehk palu, mis Võrumaal tähendab kuiva okasmetsa. Selline seletus rahuldaks, kui kujutada ette, et Osula on iidne emaküla, millest välja on asustatud kaks palo-nimelist kohta: Sõmerpalu ja *Piilpalo (↑Sulbi). Samas paiknevad kõik need kohad Pühajõe ääres ja on tõenäoliselt väga vana asustusega. Teine võimalus on, et järelosa on olnud pika a-ga (*paalo). Maakeelsed kirikuraamatu kanded, mis ei topelda l-i (vrd Pallo ’palu’) või kirjutavad lausa kaks a-d, näikse seda võimalust toetavat. Võib-olla sisaldub Sõmerpalu nimes ja Sulbi endises nimes küla tähendav vana sõna *palwa, mis kuulub uurali sõnavara hulka ja mille säilimist Eesti kohanimedes on vahel oletatud. Vrd Põlva1, Walgatabalwe. – ES
BHO: 558; EAA.1270.2.1:2, 3, L 2, 2p; EAA.1270.2.2:105, L 104p; LGU: I, 375; Renner 2006: 199; Rev 1624/27 DL: 59; Saarikivi 2007b: 74

Sõrve poolsaar`Sõrve›, kohalikus pruugis Sörve, kirjakeeles ka Sõrvemaa Ans, JämSaaremaast edelasse ulatuv poolsaar, 1234 Svorve, 1240 Zworbe, 1453 tho Zorvell, 1545 up Schworv, 1782 Serwe ma, 1798 Serwe Maa; sks Sworbe.  B3
Varasemates ürikutes on Sõrvet mainitud enamasti eraldi üksusena koos Kaarma ja Kihelkonnaga. XIII saj moodustus Sõrves Jämaja ja XV või XVI saj iseseisev Anseküla khk. Sõrve asustus sai rängalt kannatada Teises maailmasõjas. Nimega võib võrrelda sõnu serv : serva, sõrv : sõrva ~ sõrve. Vrd Sõrve. – MK
BHO: 572; LGU: II, 1162; LUB: I, 139; LUB: XI, 300; SK I: 404

Säde jõgijõgi Lätis, läti Seda, 1509 an de Seddewen, Sedwen, 1520 Tzeddewer, 1627 Szedwe, Soda kuella, 1839 Sedde, 1872 die Sedde.  C4
Valga linnast kagu pool algava ja Asti ehk Burtnieki järve suubuva jõe tänapäevane eestikeelne nimi on saadud otseselt saksakeelsest nimekujust baltisaksa häälduses [zäde]. See kinnistus lõplikult, kui 1902 asutati Valgas „Säde“ eesti selts. Nime vanade kujude võrdlemisel paistab silma kaks rühma: saksa daativi käändelõpuga võiksid olla vormid Seddewen ja Sedwen ning teisalt jõe lätetel paiknenud küla nimed Soda (1582), Soddaperra kyllo (1638). See lubab algupäraseks jõenimeks oletada *Sedava, millest e muutumisel õ-ks sai *Sõdava, kadunud *Sõdakülä nime alus. Nimi näib olevat olnud ava-lõpuline vana veekogunimi, mille seletamine võiks ehk olla tulemuslikum balti keelte abil. Vrd Söödi, Süldinä. – ES
 EAA.3366.1.629, L 1; LGU: II, 84, 333; PA I: 88; Rev 1624/27 DL: 166; Rev 1638 I: 29; Rücker

Sätsuvere-`verre ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Tõikvere mõis), 1408 Tzatzevere, 1505 Satsiverer, 1599 wioska Szacawer, 1624 Sazafer, 1796 Sessower.  C1
L. Kettunen on Wiedemanni sõnaraamatust nimele esitanud võrdluseks üldnime säts : sätsu väljendist sätsu kargama, sätslauda kargama (sätslaud ’kiigelaud’). Teisena leiab J. Mägistelt isikunime Satsu, millele V. Pall lisab võimaluse, et isikunimest esines ka eesvokaalne variant. 1977 liideti Sätsuverega osa Rääbise (Ojataguse) külast (senine Rääbise asundus nimetati külaks). Vrd Näduvere. – VP
EO: 344; LGU: I, 170; Mellin; PTK I: 230; P XVI: 118

Sääsekõrva [sääsekõrva] ‹-`kõrva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Sääsakõrva-nTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas (Luunja mõis), 1535 Sesenkorns (heinamaad; saksa keele omastav), 1627 Sasakorw, Säsekorwe, 1744 Sawa oder Sesse Korb.  B1
Liitsõnalise kohanime algusosa lähteks peab V. Pall sõna sääsk : sääse mitmes tähenduses (’sääsk (putukas)’, ’merikotkas’ või ’hagudest kalatõke jões’, viimane ka kujul sääs : sääse ~ sääsa). Metsa nimes peab ta sobivamateks kaht esimest tähendust. Järelosa -kõrva tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’suur mets’ või ’liivane maa’. Küla on saanud nime loodusobjekti järgi. Seostamine kõrv-sõnaga on rahvaetümoloogiline.EE
KN; KNAB; LGU: II, 383; PTK I: 230–231; RGADA.274.1.190/2:50, L 630; Rev 1624/27 DL: 42

Taabri [`taabri] ‹-sseTMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Anrepshof, 1796 Taawry.  B1
Mõisa kohta on andmeid alates Poola ajast (1582 Dworzyszcze Symona Anrippa). 1920. a-te alguses rajati mõisa maadel asundus, mis 1939. a paiku sai külaks. Taabri nime päritolu pidas L. Kettunen selgusetuks. Tegelikult tuleneb see mõisa omaniku perekonnanimest, vrd 1721 notar Gustav Wilhelm Tabor. Mõisa sks nimi Anrepshof lähtub samuti omaniku nimest. 1977 liideti Taabriga Kaarli küla. Viimase nimi seondub Kaarli mõisaga (1839 Kuinorm oder Carlsberg, sks Karlsberg), mille 1800. a paiku rajas Carl Gustav Krüdener *Kuinurme külla (1541 Kuyvenorm, 1582 Kuifnorm, 1796 Kainorm). Algselt loodusobjekti nimena koosneb kohanimi osadest kuiv ja nurm. Vrd Tabria. – EE
BHO: 20; EM: 98, 130, 147; EO: 182; KNAB; LGU: II, 557; Mellin; PA I: 101; RGADA.274.1.171/2:253, L 754; ÜAN

Teilma2 [`teilma] ‹`Teilma ~ -ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Ulila mõis), 1582 Thelma, 1628 Theomahl, 1630 Teidelma, 1638 Taydelma, 1839 Teilma.  A2
Ajalooline Teilma asus praeguse ↑Rämsi maadel. 1582. a revisjoni kirjades on mainitud teda külana, 1592 mõisana, 1601 ametkonnana. Teilma küla oli tõenäoliselt olemas veel 1860. a-tel, ent XIX saj lõpuks mõisastati ning on hiljem taas tekkinud asunduskülana. Teidelma ja Taydelma osutavad kohanime Laiuse Teilmast erinevale lähtekujule. Siinse Teilma puhul sobib seletuseks läänemeresoome isikunimi (nt 1375 eestlane Teyte, 1392 liivlane Symon Tayte). Isikunimele on lisatud liide -la või sõna maa. 1977 liideti Teilmaga ↑Ulila asundus ja Pulli ehk Kannistiku küla, mis rahvasuus on kandnud nime Pullinukk ehk Kandiküla. Vrd Teilma1. – EE
Almquist 1917–1922: 316; BHO: 593; EO: 118; LGU: I, 255; PA I: 49; Rev 1624/27 DL: 141, 144; Rev 1638 I: 111, 112; Rücker

Toomemägi [toomemägi], kirjakeeles ka Toome TMrmägi Tartus, 1495 an dem dom barge, an deme doemberge, 1708 Toomi pääl, 1869 Dom-mäe (omastav); sks Domberg.  C1
Looduslikult oli Tartu vanim asustuspiirkond algselt ürgoru neemik, mis hilisemate kaevamiste ja kindlustustöödega omandas mäe kuju. Muinasajal paiknes seal eestlaste linnus. Toomemägi oli keskajal Tartu piiskopiriigi keskus piiskopilinnuse ja toomkirikuga (sks Domkirche). XIX saj alguses kujundati pargiks. Saanud nime toomkiriku järgi. Toomemäe üht osa, kus varem kaevandati kruusa, nimetatakse Kassitoomeks. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat Kassitoome nimi tulnud sellest, et sealt kostnud tihti kasside näugumist.EE
ENE-EE: XII, 600; KNAB; LGU: I, 597

Torma1 [`torma] ‹`Torma ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tõrma Trmalevik Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, 1493 (Df) Torma, 1624 (Dorff) Tormes, 1686 Tormahoff, 1695 Torma Kyrkus, Torma kylla.  C1
Mõis, hiljem asundus ja asund, a-st 1977 alevik. L. Kettunen on esitanud nime võimalike vastetena soome keele apellatiiivid törmä, termä. Lisatagu, et soome keeles on sõnal enamgi murdevariante, näiteks termäs, törmäs, termi ’küngas, kõrgem koht, järsak jne’. On võimalik, et eesti keeles esines ka üldnime tagavokaalne variant *torma(s), *tõrma(s) ja ka *tirma(s). Selline oletatav üldnimi sobiks lähtena Eesti nimereale Torma, Tõrma, Tirma (Lai). Mõisa varasem nimi oli *Paadevesti (1493 Pattoves, 1758 Alt und Neu Padefest, 1834 Tormahof, Hoflage Padefest), mille päritolu on ebaselge. Mõis asus XVIII saj-ni praeguse Vanamõisa kohal. 1977 liideti Tormaga ↑Lullikatku alevik. ¤ Torma kirik ehitatud sinna, kus Tõrma küngas olnud. Selle järele hakatud kirikutki Tõrmaks hüüdma, pärast muudetud aegamööda Tõrma nimi Tormaks, nagu nüüd üteldakse. (1932–1933) Vrd Vanamõisa4. – VP
EO: 123–124, 296; KM: E 8° XII 80, 254 – 1932–1933; LGU: I, 616; PTK I: 169, 245

Tsooru`Tsooru ~ -sse›, kohalikus pruugis Tsooru ~ Ts´ooru`TsuuruRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Fierenhof, 1419 Tzoro, 1627 Zoor kulla, 1638 Zorakyllo, 1796 Zoro Moisa, 1909 Zooru.  A2
1419. a on mainitud vakust koos küladega Virro ja Virga. 1516 on mainitud iseseisvat mõisat Vyer. 1920. a-tel tekkis Tsooru asundus, mis 1977 muudeti külaks. Tsooru mõisa eestikeelse nime päritolu pole selge. Võrdluseks võib tuua lõunaeesti sõna ts´ori (ts´oro), mis tähendab soonekohta, märja põhjaga orgu, sälkorgu. Raskusi valmistab vana vakuse- või külanime ühendamine tsori seletusega, maastikus kindlasse kohta paigutuva mõisa puhul see rahuldaks. Tsooru küla paiknes 1627 ja 1638 Mustjõe ääres, praeguse Roosiku kandis. Tsooru valla elanikke on veel XX saj nimetatud ts´ooruq. Nime võib võrrelda ka sõnadega tsuur : tsoori ’(looma) peenis’, soorutama ’kaotama, peitma’. Kohanimedest pakuvad võrdlust Lõuna-Eesti Tsuura talud ja heinamaa Tsuur : Tsuura Räpinas. Vrd ka Sooru (Luk), samuti on olnud Sooru karjamõis (1875 Soro) Haaslavas (Võn). Tsooru mõisa saksakeelse nime (Vire, Vyhre, Vohr, 1625 Fuwer, 1627 Fuehren, 1638 Fyhr) eestikeelne lähe on säilinud ↑Viirapalu metsa- ja külanimes. Viira tähendab ääremaad, maad mitme valduse piiril. Võimalik, et see või sellega sarnanev sõna on tähendanud ka alemaad. Tsooru ja Sänna piir oli keskajal Uexküllide lääni ja Vastseliina linnuse maade piir. Tsooru vallale anti 1938. a uueks nimeks Lepistu vald, põhjenduseks toodi vana nime halvakõlalisust. Lepistu nimi pärineb suhteliselt noorelt vallatalult, mille krundil paiknesid nii valla- kui ka koolimaja. Tsooruga liideti 1977 Kannussaarõ (Kannussaare), Sadulamõtsa (Sadulmetsa) ja Savikõrdsi küla. ¤ 1. Tsooru küla nimi kõneldes tulevat tuust, et alt lätt läbi tsoru, väike oja. (1991) 2. Lepistu kohanimi om tulnu tuust, et parun käskse meestel mõtsa raiuda. Mehe’ jätseva lepiku alale ja parun ütle, et ku te selle lepiku alale jätseti, siis ongi selle koha nimi Lepistü. (1991)ES
BAL: 691; BHO: 82; EAA.1268.1.403:637, L 570p; KM: EKRK I 92, 318 (3) – 1991; KM: EKRK 376/7 (20) – 1991; LGU: I, 207, II, 213, 283, 292, 401; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48–49; Saar 2008: 115–116; Stryk 1877: 276

Tõnumaa [tõnu`maa] ‹-leVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Vana-Vigala mõis), ? 1420 Tambeke, 1514 Tunnemeck (veskikoht), 1516 Tonnenbeke, Tonnabeck (küla), 1638 Tönnomegge, 1798 Tön̄oma.  A2
Veskikoha lähedusse sündinud küla nimi pärineb isikunimest Tõnu ja järelosast mäe, viimane on muutunud osiseks -maa. M. Aitsam on nimega samastanud 1420. a kirjapaneku Tambeke. See samastus ei ole kindel.MK
Aitsam 2006: 58; Bfl: II, 482; BHO: 589; Essen, Johansen 1939: 11; LGU: II, 220; Stackelberg 1926: 207

Tõrenurme [tõrenurme] ‹-`nurme ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), ? 1411 Terrenurme, 1583 Tenurma, 1599 Terenorm (küla), 1797 Terrenorm.  C3
Tõre-alguliste nimede puhul on tõenäolisim lähtumine isikunimest, vrd eesti ürikunimi Thore, XVI saj Thore Sunde, vrd ka tõrv : tõrve. Tõrenurme loodeosa oli 1930. a-teni Leisu küla (1797 Leiso). Vrd Tõre. – MK
LGU: I, 181; Mellin; PA IV: 20; P XVI: 272; SK I: 451; Stoebke 1964: 69

Tõrvandi-sseNõoalevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas (Tähtvere mõis), 1426 Tarwen (mõis), 1533 Tarwenn (küla), 1582 Derwenth, 1638 Terwanto kyllo; sks Törwant (karjamõis).  C2
Esmakordselt esineb nimi kirjasõnas 1426, mil Tõrvandi mõis läänistati Claus Walmesele. Hiljem sai sellest Tähtvere mõisa karjamõis (keskus jääb praeguse Soinaste küla piiridesse). Tõrvandi nime on aegade vältel kandnud ka küla karjamõisast lõunas. 1920. a-te alguses rajati karjamõisa maadele asundus, mis pärast 1930. a-id sulandus külasse; 1970. a-tel oli kirjas asundusena. Et sinna oli moodustatud Tartu masina-traktorijaam ja sellest sai hiljem koondise Eesti Põllumajandustehnika Tartu osakond, nimetati Tõrvandi 1977 alevikuks. L. Kettunen on lähteks pidanud sõna tõrvand ’tõrvane puit’, mis on tõrv-sõna tuletis nd-liite abil. Kohanimi lähtub pigem tõmmu välimusega esmaasuka lisa- või hüüdnimest (vrd Rõuge tõrvand ’must olend või ese’).EE
BHO: 605; EM: 94, 194; EO: 26, 327; Kirt 1988: 136–137; KNAB; LGU: I, 236, II, 345; PA I: 46; Rev 1638 I: 61; Uuet 2002: 265; VMS: II, 574; ÜAN

Tõõraste-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1471 Toris (maatükk), 1839 Tarraste, 1923 Tõõraste, 1939 Тыррасте.  A2
Põline küla, mille maadele rajati XIX saj lõpul karjamõis. 1920. a-te alguses tehti sinna maareformi käigus asundus, hiljem küla. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast tõõras ~ tõbras. Kui pikk õ on teisene, siis tuleks lähtuda sugunimest *Tõrased : *Tõraste, mis võiks olla sõna tõra ’tüli, tõrelemine’ tuletisi, vrd ka XVI saj isikunimi Thore. Karjamõisa nimi oli u 1900 Корбкюль, st Kõrbküla. Vrd Kõrkküla, Tõravere, Tõre, Tõõrakõrve. – EE
EO: 215; KNAB; LGU: I, 476; NL TK 50; Rücker; Stoebke 1964: 69; Tartumaa 1925: 151; ÜAN

Tännassilma3 [tännassilma] ‹-`silma ~ -ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Tynsilme, 1500 Tenysilm, 1582 Thanasilma, 1839 Tennasilm.  A2
Külanime päritolu jääb hämaraks, sest pole selge, kas osise -silm puhul lähtuda maastikuterminist (E. Pässil ’veepaisukoht’, J. Mägistel hallika silm ’allikasilm’), mis on tekkinud nägemiselundi nimetusest, või nägemiselundist endast (L. Kettunen, E. Saar). Kummalgi juhul pole leida sobivat vastet kohanime algusosale (P. Voolainel tänne ’siia’, L. Kettunenil tänama jt, J. Mägistel tänima ’karjuma’). Kettuneni loodud tähendus ’nõiasilm’ (sm tenhosilmä põhjal) pole vastuvõetav häälikuliselt, Mägiste ’mühisev koht jões’ ja kõrvutamine saami jõenimega Deatnu aga asjaomaste jõgede suurust arvestades (Puhja khk Tännassilma ei seostu veekoguga). 1977 liideti Tännassilmaga osaliselt Aruküla (Aru), endine popsiküla Tännassilmas. Vrd Tännassilma2. – EE
Bfl: I, 131; BHO: 589; EO: 124; LGU: I, 308, 647; Mägiste 1955: 83–87; PA I: 61; Päss 1924: 31; Rücker; Troska 1987: 103

Ubajärv [uba`järv] Harjärv Võru maakonnas Rõuge vallas Koemetsa külas (Saru mõis), 1386 (See zu) Uppehawde, 1627 Hubba Jerw, 1638 Vbbj Jerwe, 1744 Huba hawa, 1798 Ubba S., 1839 Ubbahawa S., 1907 Abbahawa Jerw, u 1900 Oз. Убa-яpвъ, u 1920 Uba j.  A3
Ubajärv jääb Saru ja Vana-Antsla mõisa piirile ja on olnud soisest pinnasest hoolimata tähtis kalajärv, sellest ka küllalt varane mainimine. Nimi on varem olnud pikem, *Ubahavvajärv või *Ubahaavajärv. Keskmise nimeosa väljalangemine on kolmeosalistes nimedes sage. Nimes on lõunaeesti sõnad huba ’pude, rabe, mäda’ ja haud : havva (mida on varieeritud haava) ’auk, lohk’. Nime põhjal on tegu tüma augu taolise järvega. Järvele on raske ligi pääseda, sest kaldad on soised.MF
EAA.567.3.168:9, L 7;  EAA.2072.9.626, L 1; Eesti TK 42; LGU: I, 119; Mellin; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 217; Rücker; Vene TK 42; VMS: II, 594

Uderna-sseRõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas, mõis, sks Uddern, 1449 Lutke Udernal (’väike Uderna’), 1486 Udernall, 1630 Udrina.  A3
Põlisküla Elva jõe vasakul kaldal. Esmamainimine külana 1449, mõisana 1486. Kuni XVIII saj lõpuni oli kaks küla, *Suure-Uderna ja *Väike-Uderna (Gross-Uddern ja Klein-Uddern). XIX saj-st on taas üks küla. Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus. Uderna küla nimetati 1939. a paiku ↑Kalme külaks ja senine Uderna asundus muudeti külaks. Nime on L. Kettunen võrrelnud Kadrina Udrikuga, pidades võimalikuks tulenemist oletatavast isikunimest *Utrikkoi, *Utrikke̮i või *Utrikki, ja Vaivara Udriaga, mille lähteks *Udrina. Samas jättis ta viimasel juhul lahtiseks, kas on tegemist kohakäände lõpuga -na või isikunimest tulenemisega (sm Utriainen). Vrd ka nt murdesõna udris ’kärmas, usin’. Uderna mõisat on eesti keeles varem nimetatud ka Poola-aegse omaniku Sbinsky järgi: 1782 Piuski mois, 1796 Pinski M (vrd ka Pimsi Kalme küla rööpnimena). Udernaga liideti 1977 ↑Rundsu küla.MKu
BHO: 614; ENE-EE: X, 14; EO: 47–48, 64, 146–147; ERA.14.2.717 (Elva vallavalitsuse 7. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Hupel 1774–1782: III, 271; KNAB; LGU: I, 336; Mellin; VMS

Uhti-leTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis (Reola mõis), sks Ucht, 1299, 1524 Huchten, 1582 Uchth, 1826 Uhtja-M(ois).  C2
Kuigi tegu on põlise külaga, pole seda sageli külade hulgas mainitud. XVIII saj lõpul ja järgmisel aastasajal on seal olnud mõis ja karjamõis. L. Kettuneni oletus, et Uht-algulised kohanimed seostuvad alet tähendava sõnaga uht (sm huhta), lõunaeesti keelealal ei kehti. Nende ht on arenenud varasemast häälikuühendist *kt, mida Lõuna-Eestis esindaks tänapäeval tt (seega peaks uht- olema *utt-). Seepärast sobib Uhti lähtesõnaks paremini uhtma (kohati ka huhtma) ’loputama; peksma; vett üles ajama’, uht : uhu ~ uhi ’loputamine’, uht ’vesi jää peal’, uhtu ’madal heinamaa’, mille ht tuleneb häälikuühendist *št (vrd mokša štams ’pesema’). Samast tüvest võib pärineda ka iidne teekonda tähistav sõna (↑Uhtjärv). Küla nimi on lähtunud ilmselt jõe nimest (1638 Vchtsche bäche, ↑Porijõgi) ja käibis kunagi kujul *Uhtjõe. Tänapäeva küla piiridesse jääb Suure-Reola mõisa keskus ja osa varasemast ↑Reola asundusest (mõisasüdamiku ümbruse krundistatud maad). Mõisasüda arvati varem Kambja kihelkonda.EE
Bfl: II, 238; Bienenstamm 1826: 287; EES: 575; EM: 92, 195; EO: 146, 176; LGU: I, 54; PA I: 97; Rev 1638 I: 122; VMS: II, 598; Wd

Uhtjärv [`uht`järv] Urvjärv Võru maakonnas Antsla vallas, 1627 Uchte Jerw, 1638 Vchtejerwe.  A1
Järvenimel põhinevat asustusnime on kirjalikult mainitud 1419 vakuse nimena (Huchtiyerwe). Järvenimi põhineb tõenäoliselt väga vanal, uurali keelevormi kuuluval sõnal *uhti. I. Mullonen on analüüsinud uht-elementi sisaldavaid jõe- ja järvenimesid Loode-Venemaal ning jõudnud järeldusele, et need paiknevad peajõgede kitsastel ülemjooksudel ning peaaegu alati on nende kohtade kaudu võimalus liikuda ühest vesikonnast teise. Ta peab vastavat kadunud sõna tähenduselt samaks soome ja karjala sõnaga matka ’teekond’ ning visandab nimeelemendi leviku läänepiiri Äänisjärve ümbruses. Lõuna-Eesti Uhtjärve geograafiline asetus sobib Mulloneni teooriaga hästi: tegemist on kõige ülemise järvega Väikese Emajõe vesikonna Visela ojal, kust mööda ürgoru tasast põhja sai liikuda ja paate lohistada varem Võhandu vesikonda kuulunud Lõõdla järvele. Seletuse muudab pisut küsitavaks koha paiknemine kaugemal läänes uht-nimede peamisest levilast, mida Mullonen seostab Volga ülemjooksul kõneldud uurali keelevormiga. Teine võimalik Uhtjärve nime seletus lähtub h-algulisest huhta ~ huhti sõnast, mis eesti murretes ja soome keeles tähendab alet ja mille abil on seletatud Ida-Soomes Kymenlaakso järvenime Huhdasjärvi. ¤ See lugu sündis kauges minevikus. Tollel ajal, kui järved rändasid paigast teise. Kord olnud üks mees praeguse Uhtjärve kaldal ja raiunud hagu. Korraga kuulnud ta kanget mühinat ja kohinat. Ta nägi, et veekogu rändas. Kohe mees hüüdis: „Järv, mida sa uhad?“ Järv jäi silmapilk seisma. Pärast hakatigi järve kutsuma Uhtjärveks. (1939)ES
KM: ERA II 243, 159 (1) – 1939; LGU: I, 208; Mullonen 2002: 208–215; Rev 1624/27 DL: 100; Rev 1638 I: 52; SPK: 84

Uhtjärve [`uhtjärve] ‹-leUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas (Vastse-Antsla mõis), 1419 Huchtiyerwe, 1582 Uter, 1627 Uchter Kuella, 1762 Uchtjerwe Külla.  A1
Uhtjärve külaks nimetatakse järve edelakalda asustust Vastse-Antsla mõisa maal. Esimest korda on mainitud külast suuremat üksust vakust, hiljem samanimelist küla. Asustusnimi on saadud järvenimest. Uhtjärve külas on kaks tihedamat talurühma, Koll´upa ja Kubija.ES
EAA.1270.1.264:1, L 1; LGU: I, 208; PA I: 84; Rev 1624/27 DL: 105

Uniküla2 [uniküla] ‹-`külla ~ -sseKam, Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Unnenküll (ka mõis), 1582 Unikiel (küla), Unikiel moiza (mõis), 1638 Vnykylle, 1839 Uniküll.  A2
Uniküla oli XV–XVI saj ka mõis, XVII saj kuulus Ilja mõisa alla. L. Kettunen on Uniküla nime seostanud sõnaga uni : une. M. Joalaid ühendab kohanime isikunimega *Unti : *Unne. Viimast on peetud kas läänemeresoome- (vrd eesti uni, isikunimed Unne, Unde-lempe; sm untelo) või germaanipäraseks (vrd vanarootsi Unde, sks Unti). Unikülas asub Undemägi ja läheduses Unnemägi. Sel juhul ei saa kohanimi lähtuda uni-sõnast. Uniküla piires on Ilja ehk Hilja mõis (1627 Huellenmoysa, 1630 Hillÿ Kÿlla, Hillÿ Moisio, 1638 Elias Höffgen; sks Hiljamois). Rootsi ajal liideti mõis Haaslavaga ja oli selle karjamõis a-ni 1919, pärastpoole rajati sinna samanimeline talu. Kohanimes Huellenmoysa sisalduv n pole vana omastava lõpp, vaid tekkinud ehk sks *Hüllenhoff’i mõjul. Nime algusosa võis eesti keeles kõlada kujul *Hülli. See tuleneb tõenäoliselt Tartu bürgermeistrist omaniku Huelle nimest. Mõisake on ilmselt mõne valdaja eesnime Eliase (nt Poola ajal Elias Mengershuszen) järgi ümber nimetatud, mistõttu kaks nime on omavahel segunenud, muutudes (H)ilja-kujuliseks. Unikülas tegutseb al 1776 Sillaotsa kool (rajatud 1765, praegune nimi al 1860). Vrd Uniküla3, Unipiha. – EE
Bfl: I, 113; BHO: 116, 621; EO: 93; EM: 92, 141; Joalaid 2013a: 67; LGU: I, 253; LVVA.7348.1.5:9, L 6p, 7; PA I: 53; Rev 1624/27 DL: 122; Rev 1638 I: 225, 228; Rootsmäe 2016: 65; Rücker; Stoebke 1964: 72, 101–102

Urvaste3-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Urbs, 1516 Urbes (küla), 1541 Urbs (mõis), 1582 Urbstfier, 1585 Urwasth, 1627 Uhrast, 1716 Urwase walast, Urwast (seestütlev), 1752 Urwasto.  A3
Nii mõisale kui ka kihelkonnakirikule on nime andnud Urvaste (*Urbaste) küla, mis on paiknenud hajali mõisa ja kiriku vahelisel alal. *Urvastvere on olnud tõenäoliselt mõisa nimi (1585 Dwor Hanus Seia Urbstfier). Praeguse Urvaste küla tuumiku kohta on nimetatud Lauri talude järgi ka Lauri külaks. XIX saj tekkis siia vallakeskus. 1920. a-test Urvaste asundus, al 1977 küla. Praeguste piiride järgi jääb Urvaste kirik Kirikukülla ja mõis Ruhingu külla (↑Urvastemõisa). Urva talunimesid ja lisanimesid on esinenud ka mujal Võrumaal. Külanime tekkimise ajendiks pole Urvaste kiriku kaitsepühak Urbanus, pühakunimi on valitud kirikust vanema külanime järgi. Küll peetakse ka Soomes esinevat vähemalt keskaegset isikunime Urpa või Urpo Urbanuse muganduseks. Muinasaegse omakeelse nimena (urb : urva) kasutamine pole siiani tõendust leidnud. Urvaste nimi on igal juhul ste-lõpuline tuletis küllalt vanast isikunimest. Juba A. V. Forsman tõi sm Urpo üheks näiteks selle kohta, kuidas ristiusustamise algusjärgus läksid hõlpsamini käibele need pühakunimed, mis meenutasid vanu isikunimesid või mida sai omakeelse sõnaga samastada. Urvastega on 1977 liidetud Horma-Kärstnä (1970 Horma-Kärsna, koosnes Horma ja Kärstnä talurühmast), Keema-Kerge (koosnes Keema ja Kerge külast) ning Lauri küla. Vrd Kirikuküla3, Urvastemõisa. – ES
BHO: 623; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:134, L 133p; Forsman 1894: 71, 83; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179; Rev 1624/27 DL: 104; Sukunimet 1992: 659

Urvastemõisa [urvaste`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ`mõisa-lõ, -nUrvpaik (asundus) Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, 1541 Urbs, 1582 Urbstfier.  B3
Urvaste mõis on paiknenud mõisapiirkonna talude suhtes ääremaal, praeguse Ruhingu küla piires. 1585. a revisjonist tuleb välja erinevus nimedes: küla on Urwast ja mõis Dwor Hanus Seia Urbstfier (Hans Szoige *Urvastvere mõis). Peamõisa maade jätkuks on olnud kolm karjamõisat: Hansi (Richteri aadressiraamatu Antri on ümberkirjutusviga), Rebäse (↑Rebaste) ja ↑Ruhingu (Ruhiku). Asunduse nimi Urvastemõisa tekkis pärast mõisa kruntideks jagamist 1920. a-tel, 1970. a-tel oli mõisasüda Hansi küla piires. Mõisaasunduse osade rahvapärased nimed on veel Piidsakülä, Lutikaliin ja Raotu. Vrd Ruhingu, Urvaste3. – ES
BAL: 654; BHO: 623;  EAA.2072.9.731, L 1; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179

Uue-Saaluse [uue-`saaluse] ‹-sse›, rahvakeeles Saalussõ`Saalustõ~ `Vahtsõ-Saalussõ Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Salishof, 1540 Reinhold Salis, 1561 Салуме Рейну (daativ), 1563 мызника Салуша Рейна, 1798 Salishof.  A2
Reinhold (ka Reinholt) Salis oli XVI saj Vastseliina linnusefoogt ja Tartu piiskop eraldas talle lääniks linnuse maid. Esialgne Saaluse mõis tekkis tänasesse Halla külla (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну). XVII saj viidi peamõis üle praegusesse Vana-Saaluse külla (1684 Salishoff, Salitz Hoff), Hallale jäi vana mõis (1684 Gambla Salis, Gamla Hofwet). Pärast Põhjasõda viidi peamõis teist korda uude kohta, seekord külla, mille kohta XVII saj kasutati nimesid Kiwast ja Keller. Uue-Saaluseks hakati mõisat ja sellest 1920. a-tel kujunenud asundust nimetama XX saj, asundus muudeti külaks 1977. Rahvalikus kasutuses eksisteerib tänini peamõisa nimi Saalussõ ja Vana-Saaluse kohta kasutatav nimi Vanamõisa. Enne Uue-Saaluse mõisaks kujunemist olnud külanimi *Kiwast on muutununa säilinud ↑Kavadi järve nimes. Sama koha teine külanimi (1684 Keller Külla) pärineb talupoja lisanimest ja on tänapäevaks kinnistunud mõisa teises kandis ↑Kelläri talule ja järvele. Uue-Saaluse põhjapoolseid talusid tuntakse Sitasilla nime all, loodeosas on Tepomõtsa ja Kõrbjärvesaare (küla kuni 1977). Uue-Saalusega liideti 1977 Hääli ja Vanakao küla.ES
BHO: 529; EAA.308.2.178;  EAA.308.2.177, L 1; LGU: II, 802; Rev 1638 I: 176; Rücker; Selart 2016: 72; Truusmann 1897a: 40

Vaabina [`vaabina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nUrvküla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Uelzen, 1582 Fabin, 1627 Fabian Moysa, 1716 Wabin, Waawina.  A1
Mõisas asus keskaegne vasallilinnus, saksakeelse nime erinevaid kirjapilte leidub paljudel XVI ja XVII saj Liivimaa kaartidel. Vaabina mõisa alla kuulus kuni XVIII saj keskpaigani ka hilisem Linnamäe mõis. 1522 sai Fabian von Tiesenhausen isa pärandi jagamisel mõisa (Ulsen), mis jäi tema omanduseks 1588. a-ni. Eesnimest Fabian pärinebki mõisa paralleelne nimi, mis hiljem kujunes eestikeelseks nimeks. 1716 esineb nimi esimest korda eestikeelsena Urvaste vanimas meetrikaraamatus (Wabin Wald, Waawina Walast). Vaabina oli 1920. a-test asundus, pärast 1945. a jagati väiksemateks küladeks ja ühendati taas 1977 Vaabina nime alla. Koha varaseimaid mainimisi pärineb oletatavasti a-st 1405 isikunimedes Hermen v. Ultzen, Odert Ultzen. Hiljem jääbki see mõisa saksakeelseks nimeks (1582 Elsen, 1627 Ueltzen, 1638 Yltzen, u 1900 Ильценъ). Nime päritolu on teadmata. Vaabinaga on 1977 liidetud osa Palumõisast (1970), Peebu (1909 Pebo), Piiri (1970) ja Puustusõ (1970 Puustuse) küla. Vrd Ilžnä. – ES
EAA.1270.2.1:2, L 2; KNAB; LGU: I, 162; PA I: 83; Rev 1624/27 DL: 100; Rev 1638 I: 51; Uustalu 1972: 280; Vene TK 42

Vaalu`Vaalu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Vaala Sanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas, mõis, sks Wahlenhof, 1516 Walmesz (mõis, küla), 1582 Walmakul (küla), 1584 Walmas (mõis), Walmakil (küla), 1627 Walmes (mõis, küla), 1782 Walo mois.  B2
1366. a-st on teada aadlik Henneke von Walmus, kes arvatakse pärinevat Vaalu mõisast. XVIII saj lõpus muudeti Vaalu Kuigatsi mõisa karjamõisaks. Vaalu mõisa ase ei jää praeguse Vaalu küla piiresse, vaid Mägiste küla alla Jaanimäe (lauda) krundile. Nimes sisalduv sõna näib olevat nii eesti kui ka saksa keeles tugevasti lühenenud. Selle tähendus pole teada. Varasem nimekuju võib olla alamsaksa keeles tüüpiliselt e-liseks muutunud *valma(s). Sellel juhul oleks hea võrdlusalus sõna valgma. Valgma ei tähenda Eesti kohanimedes ainult paadisadamat või muistset veeliikluse oskussõna. Nt Valgma metsa Võnnus on kohalikud elanikud kirjeldanud kui kohta, kuhu veed kokku valguvad ja kust Luutsna jõgi saab alguse. Tähelepanu äratab Vaalu mõisaaseme all paiknev võimas soine laiend muidu kitsal Kuigatsi oja orul. Pole võimatu, et just seda kohta on esialgu nimetatud *Valgmaks. XVII saj oli mõis panditud Schillingitele, kelle perekonnanime järgi on mõisa saksakeelne nimi olnud ka Schillingshof. Vaaluga on 1977 liidetud Lombi küla (1970). Vrd Valgma, Valma. – MF
Bfl: I, 56; BHO: 636; EVK; Faster 2013b: 42–43; Hupel 1774–1782: III, 290–291; LGU: II, 207; PA I: 72, 131; Rev 1624/27 DL: 158

Vagula järv, kohalikus pruugis ka Vagola järv, kohalikus pruugis harva Vakul´ Plv, Rõu, Urvjärv Võru maakonnas Võru vallas, 1563 в(ъ) Валгулскомъ устье (Vagula suudmes), 1627 Walgulsche See, 1630 Waugula, 1638 Waggola, Wagull, Wagga, 1644 die Waggelsche See, 1775 Waggula Jerwe.  C1
Järvenimi on esmane kummalgi järve kaldal paikneva Vagula küla suhtes. Vana järvenime tähendus ja päritolu pole teada. 1479. a on Ruhjast tänases Lätis üles kirjutatud soonimi Waggul purwe ja ojanimi Waggul urwe (tõenäoliselt sama sõna mis liivi ūrga, võru ura ’oja’). Esikomponent jääb ka nendes nimedes seletuseta. ¤ Viitinas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: „Tammul sa taganõ iist, siist Vakol nakkas vaoma!“ Ennevanasti olnud Vagula järv Viitinas Luhasoo asemel. Mispärast ta ära vajunud, seda ei teata.ES
 EAA.567.3.195, L 1; EAA.2072.3.56a; KM: ERA II, 143, 395 (12); LGU: I, 536; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 196, 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Selart 2016: 86

Vaiatu1-sseTrmküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Somel, 1402 Vakgytu, 1418 Hof zu Somel, das Dorf zu Waggeta, 1599 wioska Waiath, 1758 Waiato.  C1
Mõis (mainitud 1418), selle kõrval põhjas samanimeline küla. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti külaga. Nime on jagatud tüveks Vaia- ja järelliiteks -tu. Tüvi on ühendatud muistse maakonna nimega *Vaia (*Vagja, ↑Vaiga), mille vasteks on rahvanimetus vadja. Erinevad on olnud seisukohad -tu osas. Kõige usutavam tundub P. Ariste seisukoht, et liitega -tu (‹*-tto ‹ *-ttai) kohanimede osana on märgitud kellegi või millegi olemasolu vastavas kohas. Mõisa saksakeelne nimi Somel pärineb ilmselt mõisa kohal olnud varasema küla *Soomla nimest, sest 1402 nimetatakse Somele ja Vakgytu külasid koos. Nimi on tõenäoliselt seotud soome rahvanimetusega. Vaiatu küla lõunaosa on varem kõrtsi järgi tuntud Mälaja külana (1696 Mällajalt, 1826 karjamõis Mellaja).PP, VP
Ariste 1965b: 95; BHO: 556; EO: 250–251; LGU: I, 155; PTK I: 151, 225, 263; P XVI: 107

WalgatabalweEesti kõige kagupoolsem Henriku Liivimaa kroonikas mainitud koht, võib-olla muinaskihelkond, 1220 Walgatabalwe, 1538 Valkenpalsches burlant, 1561 Валкопалъ, 1588 Chatuzicza i Biela, 1627 Biahle, Walgepallo (veski), 1630 Walckeballa, 1638 WalgPalla Külla.
Selle kohanimega tähistatud piirkond tõmbus aja jooksul kokku. Henrik mainis Walgatabalwe all ka kõige äärmisi külakesi, mis loob mulje küllalt suurest piirkonnast. 1538 on Valkenpal’i talupoegade maa all juttu Kasaritsast Kirumpää lõunapiiril. 1561 on mainitud puustust, st tühjaks jäänud hajaküla, kuid selle all on loetletud siiski ka teisi külasid, nagu Тапино (Tabina), Хатузицы (Külaoru kant) ja Микижицы (Meeksi kant). Alates Poola ajast oli mõnda aega kirjalikus kasutuses sõna valge tõlge Biela, vakusenimena paaril korral Chatuzycza y Biela (1586, 1588). XVII saj nimetati vakust juba kindlalt *Hatusitsa küla järgi, *Valgõpalo küla all loetleti talusid Noodaskülast tänase Loosini. Külanimi kadus XVII saj lõpus, kui vakust hakati kutsuma *Hatusitsa kunagise kupja nimest saadud nimega Tillis, Tilsiske. Võimalik, et nimi ongi saadud valge, valgusküllase palumetsa järgi, mis on Loosi kandile iseloomulik. Sellisel juhul jääks 1220. a nimevorm erandlikuks, kui tegemist pole just tartupärase sisseütleva vormiga. Tõenäolisem on siiski, et nimi on „valgeks paluks“ ümber tõlgendatud ja sisaldas varem algusosa, mis seostub sõnaga valgma (vn волок, läti valks või valka), paatide lohistamise ja muinasaegse kaubateega. Milliseid ülevedusid muinasaegsel Võrumaal kasutati, pole teada, kuid üks hea potentsiaaliga tee on Peipsi vesikonnast Piusalt Pedetsile Daugava vesikonnas. Loosi kandi jaoks on mõeldav võtmeroll paatide lohistamisel mööda Võru orundi ojasid ja järvi Piusalt Mustjõele Koiva vesikonnas. Nime järelosa -balwe võiks sisaldada kadunud sõna asustusüksuse kohta *palwa ~ *palwe, vrd handi puγǝal, mansi pawal, ungari falu ’küla, asustusüksus’. Kui see oli nii, siis asus küla tuumik väga pikka aega Loosis. Kui suur ala oli Walgatabalwele allutatud, pole teada, kuid see ei saanud olla väiksem kui Vastseliina khk keskosa ja Rõuge kirdeosa. Varem on Walgatabalwe nime seostatud ka Valga ja Põlvaga. Loosit on pakkunud J. Mägiste ja O. Roslavlev. S. Laul seostas Walgatabalwe nime Vastseliinaga, kuid leidis, et see võib olla kadunud kohanimi hilisema Vastseliina linnuse juurest. Vrd Külaoru, Loosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Ernits 1978; Faster 2013b: 43; HLK: 218–219; Laul 1999: 58–59; LGU: II, 751; Mägiste 1970b; PA I: 13, 33; Rev 1624/27 DL: 74, 77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 14–15; Truusmann 1897a: 39

Valgma1 [`valgma] ‹-le›, kohalikus pruugis `Valma Äksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Elistvere mõis), 1627 Walgamah (Raadi mõisas), 1638 (Hoff) Walckama, 1725 Walgma.  C4
Küla on kuulunud Raadi ja Saadjärve mõisa alla; 1638 oli Praaklimat ja Saadjärve hõlmava mõisa keskus. Paikneb Saadjärve ja Soitsjärve vahelisel voorel. Nimi pärineb sõnast valgma ’paadisadam’. A. Westrén-Doll samastab Valgmaga 1406. a nimekuju Walgemus, tollases ürikus on juttu Väänikvere (Vennedevere) mõisast, mille juurde kuuluvad külad Palupõhja (Pallempoye) ja Walgemus. V. Palli arvates tuleks selle nime puhul kõne alla pigem samastus *Valkenaga (↑Kärkna).PP
BHO: 643; LGU: I, 164; II, lk 910; PTK I: 265–266; PTMT: III, 585; Rev 1624/27 DL: 38

Valula SJnpaik Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Taevere mõis), 1424 to dem Walle (kihelkond), 1428 to Walle (kihelkond), 1470 zum Walle (kihelkond), 1584 Walula (küla), 1638 Wallol (küla).  B4
Tõenäoliselt muinasküla, mille maile ehitati Suure-Jaani kirik, hiljem kirikuküla, kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud hiljem ka Jaani külaks. Valula küla järgi on vanasti kutsutud kogu Suure-Jaani kihelkonda. Hiljemalt XX saj alguses on olnud ka Valula karjamõis (sks Walula). Tänapäeval moodustab ala Suure-Jaani linna lõunaosa. Vrd Suure-Jaani1. – MK
LGU: I, 469; LUB: VII, 94, 766; PA IV: 173; Rev 1638 II: 103

Vana-Antsla [vana-`antsla] ‹-`Antsla ~ -sse›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ka Vana`mõisa-lõ, -n~ `Ants`mõisa Urvalevik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis, sks Alt-Anzen, 1405 Antzen, 1582 Ancen, 1716 Wanna Moisa Wallast, 1717 AntziMoisede, 1782 Ansmois, Antso, Andsena, 1798 Wanna Antso M., 1909 Wana Antsmöisa.  C1
Mõis oli Uexkülli suguvõsa valduses al 1376. Siin paiknes keskaegne vasallilinnus, mille kaitsmist Liivi sõjas 1558 on kajastatud paljudes allikates. XVII saj lõpu poole eraldati Vastse-Antsla mõis, mille vastandusena hakkas kujunema Vana-Antsla (Vanamõisa) nimi. Raudteejaama kaudu andsid mõisad nime Antsla linnale, palju varem oli kujunenud Urvaste kihelkonna saksakeelne nimi Anzen. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel Vana-Antsla (vallakirjades ka Vana-Antsmõisa) asundus. 1970. a-tel oli asula kirjas Kobela asundina, al 1977 Vana-Antsla alevik. Nime päritolu vaagides on huvitav Vana-Antsla valla talupoegade hüüdnimi hants´mamehed. L. Kettunen on pakkunud, et *Antsna võikski olla algupärane kohanimi. Kuigi ka la-lõpulise nime algupära pole välistatud, tuleb tunnistada, et kirjalikesse allikatesse ilmub Antsla nimi alles XX saj. Saksakeelse nime -en näib olevat daativi käändelõpp ja Antsmõisa variantides pole samuti la-liidet. Mõisanime pärinemine ristiusu isikunimest Ants pole usutav, see pidanuks varajases alamsaksakeelses pruugis olema kujul *Hans-. Urvastes eriti sage talupoja nimi An´t´s´ : Andsi ei pruugi olla Hansu mugandus, nagu Ants : Andsu. Pigem on see Johannese muude muganduste sekka imbunud vanem nimi, mille taga võib oletada muinasgermaani nime Ans(h)elm, vrd vastav soome nimi Anssi. Eesti keeles on sageli ns muutunud nts-ks. Ans(h)elmist pärinev Ants võikski olla Antsla kohanime aluseks.ES
BAL: 649; BHO: 21; EAA.1270.2.1:119, L 166p; EO: 87; ERA.14.2.721 (Võru maavalitsuse ettepanek 20. III 1939); Hupel 1774–1782: III, 658; LGU: I, 162; Mellin; PA I: 84; Saar 2008: 147

Vanamõisa13 [vana`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseSJnküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1584 Wana Moyza (küla), 1630 bey dem alten hove, u 1900 Ванамойза (küla).  B1
Vanamõisa külas on asunud kabel, mida Ristikirikuks oli kutsutud, mainitud juba 1481 (deme hilligenn Crutze, 1797 Risti Kirrik). Külanimi on tekkinud kunagi seal olnud mõisa järgi. Läheduses ka Vastemõisa. Vrd Vastemõisa. – MK
KNAB; LGU: I, 548; Mellin; PA IV: 174

Vanamõisa14 [vana`mõisa] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, karjamõis (Viitina mõis), 1684 Alt Hoff, Gambla Koss, 1796 Wannamoisa, 1798 Alt-Kosse.  C3
Tegemist on Viitina mõisa esialgse asukohaga. Hiljemalt XVII saj oli peamõis üle viidud praegusesse asukohta, kuid jaotus vanaks ja uueks mõisaks (Alt-Kosse, Neu-Kosse) jäi kauaks püsima ka talude loetlemisel. 1920. a-tel rajati karjamõisa maadele asundusküla. 1977–1997 oli Vanamõisa Pärlijõe küla osa. Dokumentides Vanamõisa alla kuulunud Viitina külad on rahvakeeles olnud Alanukk.ES
EAA.308.2.177; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.403:448, L 434p; LGU: II, 899; Mellin; Rev 1638 I: 185

Vana-Roosa-`Roosa ~ -sse›, kohalikus pruugis`Vanna-`Ruusa ~ `Vanna-`RuuskaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas, mõis, sks Rosenhof, 1522 Schonangern oder Rosen, 1561 Мыза Рожина, 1585 Rozen Moysa, 1627 Rosen Hoff, 1782 Roosna mois.  A3
Mõisat on üldse esimest korda mainitud 1493. a nime all Schenanger. Saksakeelne nimi Schönangern ’kaunid niidud’ käibis rööpselt kaua aega ja võeti alles XIX saj üle Vana-Roosa mõisast eraldatud Krabi mõisale. Mõisa põhinimi on tulnud perekonnanimest Rosen. Von Rosenid olid mõisa omanikeks hiljemalt XV saj-st kuni 1794. a-ni. Eestikeelset nime on esinenud ka Roosna kujul sarnaselt teiste Roseni nimest saadud Roosnatega Eestis. 1920. a-tel tekkinud Vana-Roosa asundust nimetati 1970. a-tel Roosa külaks, 1977. a-st on nüüdne nimi. Vana-Roosaga liideti 1977 Palukülä (Har), Savira (sh Virulasõ) ja Sulõmõisa (Sulemõisa) küla. Mõisa nimega sarnane, kuid mitte kokkulangev on 1585. a mainitud vakus (vardjaskond) Rassna. Selle ulatus pole teada. 1684. a on olemas olnud *Räste küla (Räste Külla ~ Reste By), mis hõlmas praegust Krabi ja Paganamaa küla. Näib, et juba 1386. a Uexküllide omandusena mainitud vakus Rese (1419 Rees) paiknes Vana-Roosa maadel, nii nagu seda kindlasti oli ↑Sokari küla (1386 Sokyerve, 1585 Sokura, 1684 Sakara By). Kas Rosenile kuuluv mõis oli XIV saj kitsamates piirides juba olemas, pole teada.ES
BHO: 513; EAA.308.2.178; Hupel 1774–1782: 288; LGU: I, 119, 208, 615, II, 364; PA I: 6; Rev 1624/27 DL: 95; Truusmann 1897a: 41

Vana-Vastseliina [vana-`vastseliina] ‹-`liina›, rahvakeeles `Vahtsõliina`mõisa-he~ `Vahtsõliina asundus-tõ›, kirjakeeles varem ka Vastseliina Vasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, linnus, sks Neuhausen, Schloß Neuhausen, 1341 Новыи городок, 1343 Нового городка, 1368 castrum Vrowenborgh, 1371 Nyenhus, Vrowenborch, 1524 Nyenhus, 1541 Nienhusz, 1585 Nowogrod, 1627 Newenhausen, 1638 Neühausen, 1688 Wastilinna, 1798 Neuhausen, Wastselin, Krustapils, Nowogrodek Liwonski, 1949 Вастселийна-Асундус.  B2
Linnuse asutamise ajaks peetakse 1342. a. Pihkva kroonikad mainivad kohta „uue linnuse“ nime all juba selle ehitamise ajal. Esialgu nimetati linnust saksa keeles ka Frauenburgiks, mis on üks jumalaema Maarja pühendusnimedest (vrd samal ajal asutatud Alūksne linnus – sks Marienburg). Käibele jäi siiski rahvapärane, eri keeltesse tõlgitav nimi tähendusega ’uus linnus’. Seda kajastab üldlõunaeestiline vastse + liin ’linnus’ ja võrupärane vahtsõ + liin. Linnusevaremete vana võrukeelne nimi on Liinakands ’linnuse vare’. Uurijad on olnud ühel meelel, et uueks peeti seda linnust Kirumpää suhtes. Juba 1367 olevat mainitud uue linnuse juurde tekkinud alevit (suburbium). Alev (miasto, Hackelwerk) on eraldi välja toodud ka Poola ja Rootsi revisjonides. Linnuse juures oli Tartu piiskopi lauamõis, Poola ajal sai sellest Vastseliina staarostkonna peamõis, XVII saj keskel eramõis. Rootsi riigile 1681 redutseeritud mõis sai pärast Põhjasõda kroonumõisaks, kuid panditi 1755 ja läks 1766 Liphartite suguvõsa kätte. Mõisas arendati XVIII saj lõpul suurejoonelist tootmistegevust (viin, tõrv jms). XIX saj keskel eraldati Vastseliina mõisast Orava, Loosi, Lasva, Tsorona ja Misso mõis. 1920.–1930. a-tel, kui mõisa tähtsus kahanes ja maad jagati asundustaludeks, kandus Vastseliina nimi üle kihelkonna köstrimaja ja Vastseliina vallamaja juures kiiresti kasvama hakanud alevikule. Mõisat hakati kirjalikult nimetama Vastseliina asunduseks, ka suulises pruugis juurdus nimi Asundus. 1977–1997 kandis küla ametlikku nime Vahtseliina, mis on Vastseliina võrupärane variant. 1997 taastati Vastseliina nimi, 1998 aga valiti külale nimeks Vana-Vastseliina, soovides rõhutada kohanime algset paiknemist just selles kohas. Vrd Vastseliina. – ES
Ambus 1960: 741; BHO: 382–383; LGU: II, 401, 452; Mellin; NL TK 25; PA I: 4, 40; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 157; Roslavlev 1976: 6–7, lisa; Stryk 1877: 240–241

Vana-Võidu-`Võitu ~ -sseVilküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Alt-Woidoma, 1463 Weydema (küla), 1507 Waydema (mõis), 1797 Woidoma.  C2
1624 on Võidu mõis (Waidema) olnud tühi. Pärast jagunemist (1822 eraldati Uue-Võidu mõis, ↑Karula) juurdus Vana-Võidu nimi. XX saj asundus ja küla, mis 1977 omavahel liideti. Küla- ja mõisanime lähtekohaks on ilmselt isikunimi *Võitto : *Võido, vrd 1342 isikunime Johannes Woyde. Saksakeelne mõisanimi tugineb eestikeelsele külanimele, kus isikunimele järgneb järelosis -maa. XVII saj on mõisat nimetatud Wrangeli omanikusuguvõsa järgi (1601 Wrangelss Hoff). 1977 liideti Vana-Võiduga Aruküla (1463 Arokull).MK
ENE-EE: X, 210; LGU: I, 405; PTK I: 280, 281; Rev 1601: 113; Rev 1624 PL: 77

Vardi`Varti ~ -sse ~ -lePstküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Schwarzhof, 1583 Wardei Moiza, 1909 Schwarzhof, Wardi m.  B2
1920. a-tel Vardi asundus, al 1977 küla. Mõisa omanik on olnud XVI saj Joann Szwarcs, kelle nimest pärineb eestikeelne mõisanimi. Vardi idapoolne osa kannab Ridaküla nime. Vardiga on 1977 liidetud Koigu (1482 Koicke, 1584 Koika, 1798 Koigo, 1839 Koigoküll), ↑Rabina ja Tagamõtsa küla (1970 Tagametsa, taluna 1724 Tagga Metze Andres). Koigu tihedam piirkond kagus on Rahetsema (1724 Rahetzema Lohman).MK
EAA.567.3.113:20, L 19p; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 161, 170; Rücker

Vasula-sseTMralevik Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Wassula, 1220 Wasala, 1446 Wazel, 1582 Wazula abo Sowasol.  C4
Mõisast on teateid al 1446. Mõisakeskuse maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, 1970. a-tel asund. Sellega paralleelselt eksisteeris Vasula küla, mis 1977 liideti asundiga üheks külaks. Alevikuks sai Vasula 2012. L. Kettunen pidas tõenäoliseks, et la-liiteline kohanimi lähtub isikunimest *Vasoi. 1977 liideti Vasulaga ↑Änni küla. ¤ Kohanimi olevat tulnud sellest, et mõisal asunud Amme jõe ääres veski, mis jahvatanud vaske. Vrd Vasula järv. – EE
BHO: 655; EM: 98, 199; EO: 91; HLK: 218; KN; KNAB; LGU: I, 295; PA I: 102; Rev 1624/27 DL: 19

Vedu-leÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Fehtenhof, 1588 Wed Moyza, 1627 Fehtt (mõis), 1638 Fäthen Hoff, 1684 Fehtenhoff, Fähtenhoffs (Bönder).  C4
Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liitus 1940. a-teks samanimelise külaga. Mõis ja küla on saanud nime mõisaomaniku järgi: XV saj lõpus ja XVI saj I poolel oli selleks Hinrich Fet; suguvõsa nime on kirjutatud ka Vethen ja Fehte. Mõisniku enda perekonnanimi on pärit Väo mõisa nimest. Mõisa nimi enne Vedut oli *Marivere (1489 ja 1557 Marifer, 1582 Maryfer, 1589–1590 Maczifer Moize). Mõisa juures oleva küla varasem nimi oli *Karivere (1489 Karifer, 1532 Karrifer, 1582 Karywer; nimi esineb veel 1838).PP
Bfl: I, 1470; BHO: 76; Joh LCD: 917–918; LGU: I, 584; PA I: 108, 282; PA II: 473, 511; PTK I: 56, 270; Tartumaa 1925: 532

Veelikse2-leHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas, mõis, ? 1504 Felix (küla), 1542 Felixs (mõis), 1601 Velix, 1883 Weliksemõis, 1923 Velikse (küla).  C1
1504 läänistas ordumeister von Plettenberg Veelikse küla (Felix) Hartwich Plathile, 1542 oli seal juba mõis. Plathi (Plateri) perekonnale jäi mõis kuni 1727. 1920.–1930. a-tel Veelikse asundus, 1939. a paiku nimetati Veere külaks, 1977 taastati Veelikse nimi. Nime päritolu jääb hämaraks, saksakeelne Felix võib olla rahvaetümoloogiline moodustis varasemast eestikeelsest nimest. Veelikse koosneb kahest osast: Veelikse (1930. a-tel ka Veelikse-Mõisaküla, 1970. a-tel Veere I) ja ↑Veere (1930. a-tel Veelikse-Tagaküla, 1970. a-tel Veere II). 1977 on Veeliksega liidetud Kangru ehk Lambaküla (u 1900 Кангро) ja ↑Sukapolli. Vrd Veelikse1, Veere3, Velise. – MK
BHO: 77; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Grenzstein 1882–1883; KNAB; LGU: II, 37, 895; Rev 1601: 151; Rev 1624 PL: 63; ÜAN

Velise-leVigküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Velise mõis), 1513 Phelix, 1516 Vellisz (küla), 1521 Felckes.  C2
Velise mõisa asutamisaeg on teadmata. Arvatavasti oli 1390 ala Uexküllide käes. Mõisat on mainitud 1528 (Velkes). Velise vallamaja ja õigeusu kiriku juures oli XIX saj tekkinud Velise alevik, mis 1977 nimetati külaks. Velise mõisast oli 1920. a-tel moodustatud Velise asundus, praegune ↑Velisemõisa küla. Kaks asulat on üksteisest lahus, vahele jääb Võeva küla. XVI–XIX saj nimekujud käivad Velisemõisa kohta. Nime päritolu on ebaselge: kas on sakslased mugandanud varasema eesti nime või on eestlased mugandanud mõisale sakslaste poolt antud nime.MK
BHO: 77; KNAB; LGU: II, 220

Vesneri [`vesneri] ‹`Vesneri ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vesnari TMrküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Weßlershof, 1584 Wiosnarmoiza, 1585 Wiosnar, 1627 Lawen oder Wesslershoff, 1782 Wesneri mois.  A1
Mõisa kohta on esmateade 1532, mil see kuulus Didrich Weszlerile. Eesti Vabariigi algusperioodil rajati mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohanimi lähtub M. J. Eiseni ja K. Uustalu arvates eespool mainitud omaniku perekonnanimest. Saksakeelses nimekujus esines l-i ja n-i vaheldust XVII saj isegi ühes ja samas ürikus (1646 Wesslershofischen ~ Wessnersshoff).EE
Bfl: II, 579; BHO: 669; Eisen 1918b: 2; EM: 98, 200; Hupel 1774–1782: III, 253; LGU: II, 334; PA I: 149, 190; Rev 1624/27 DL: 31; Uustalu 1968: 112; ÜAN

Vihavu-ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1449 Vyane, 1500 Vehaff, 1638 Wehawekyllo, 1839 Wihawo.  A2
Külanime järelosa on aegade vältel vaheldunud (-va ~ -vu). E. Päss lähtus enda oletatud varasemast kujust *Vihavoo (vrd ka sm Vihavuosi), milleks pole aga küllaldast alust. Varaseim kirjakuju, kui see pole vigane, näib lähtuvat sõnast vihane. L. Kettunen kõrvutas kohanime sõnaga vihav ’mõru’ ning sellest tuleneva soome isikunimega Vihavainen ja oletatava isikunimega *Vihavo(i).EE
Bfl: I, 131, 316; BHO: 673; EO: 271; LGU: I, 308, 647; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 120; Rücker

Viirapalu [viirapalu] ‹-`pallu ~ -sseRõuküla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1895 Wirapallo, 1923 Viirapalu (asum).  A2
XIX saj lõpus mõõtis Tsooru mõis koos muude metsaasundustaludega välja kaks Viirapalu talu samanimelises metsas. Pikka aega oli samas kohas metsavahikoht ja kolm asundustalu. Metsa nimi Viirapalu seostub Tsooru mõisa saksakeelse nimega Fierenhof ’Viira mõis’. Võimalik, et enne mõisa rajamist 1419. a mainitud küla Virga asus just hiljem mõisastatud maadel. Seda oletust toetab Viirapalu paiknemine mõisasüdame lähedal, võrreldes teiste Tsooru mõisa metsadega. Nime päritolu kohta lähemalt ↑Tsooru artiklist, vrd ka teiste Viira-alguliste nimedega. 1977 arvati Viirapalu küla alla varem omaette küladeks peetud talurühmad Kaudsi (↑Pehmejärv) ja Punaku.ES
EAA.2469.1.764; Eesti TK 50; LGU: I, 207; Vene TK 42; ÜAN

ViiratsiViiratsi ~ -sseVilalevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Wieratz, 1481 Vyrrites, 1584 Wirasth (küla), 1638 Wiritz (mõis).  C2
Mõis on rajatud ajavahemikus 1599–1624. Küla on veel mainitud 1638, kuid Mellini kaardil 1797 on märgitud üksnes mõis. Oli 1789–1940 Viljandi linnamõis. 1970. a-tel asund, al 1977 alevik, mis on tänapäeval käsitatav Viljandi eeslinnana. Esmamainingu järgi oli nime esisilbi täishäälik lühike, selle põhjal võiks nime seostada Virita külanimega, mis esineb Lääne- ja Saaremaal. Erinevalt varasemast seisukohast tuleks arvata, et nende kohanimede lähtekohaks on *tti-lõpuline isikunimi. L. Kettunen seob nime sõnaga viir : viira ’joon, triip’ ja moodustab oletatava sõna *viirats : *viiratsi nagu kergats, oletatava tähendusega ’viirastus’. Vrd Virita, Viira. – MK
ENE-EE: X, 402; EO: 244; LGU: I, 548; PA IV: 161; Rev 1638 II: 95

Viitina [`viitina] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis `Viitinä ~ `Viitenä-le, -nRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Kosse, 1542 Kosz, 1627 Koss, Vietingshoff, 1638 Fythings Hof, Vitingshoff, Kosz.  C3
Mõisana on Viitina vanem kui Rõuge, mis umbes Viitina esmamainimise ajal sellest eraldati. XVI saj mõisakoht asus ↑Vanamõisas. 1598 ostis mõisa Otto Vietinghoff, kelle järeltulijate kätte jäi mõis pea 200 aastaks. Perekonnanimest kujunes peagi mõisanimi. 1920. a-test Viitina asundus, 1977. a-st küla. Saksa traditsioonis on mõisa nimeks Kosse, mida XVII saj kasutati paralleelselt Vitingshoffi nimega. Kosse põhineb vanemal, keeleliselt eesti algupära nimel. Eesti traditsioonis oli Kosse kasutusel veel XIX saj (1826 Kosse ehk Witina). Kuigi eestikeelsest sõnast pärinev, näitavad 1542. ja 1638. a allikad, et mõisanimi võiks tulla baltisaksa suguvõsa Koskulli (1638 Koszkell) nimest. On ainult väga väike võimalus, et 1542 mõisa endise omanikuna mainitud Jurgen Koszkull ei kandnud suurelt Koskulli suguvõsalt saadud perekonnanime, vaid oli selle nime saanud oma suguvõsa mõisa ehk siinse koha järgi. Vrd Kose1, Kose2, Partsi2. – ES, MF
Eisen 1924a; LGU: II, 899, 900; Rev 1638 I: 185; Uustalu 1968: 734–746; Uustalu 1972: 266

Viru-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles varem ka Viru`nukk-`nukkaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Kõrgepalu mõis, Sänna mõis), 1630 Wiro Juri, 1638 Wirro Jurgen Pustus, 1684 Wirro, Wiro, 1765 Dorf Wirro.  B2
Küla maa-ala on võrreldes XVIII saj-ga laienenud, Viru küla alla kuuluvad nüüd ka vanad kohad Pihlaku ja Vasara. 1684. a kaardil on Wirro ja Wiro lisanimega talupoegi kogu praeguse Viru küla maal ja ka Pärlijõe suudme lähedal. Mustjõe selles lõigus on olnud Viru kohanimi ka Tsooru poolel (1419 Virro, 1627 tühi Wihro küla, 1638 Wirrikyllo). Seda arvesse võttes pole siin tegemist siirdnimega Virumaalt, vaid maastikupiirkonna, Sänna suhtes ääremaa tähistamisega sõna viru ~ viro, võib-olla ajalooliselt *viiro abil. Sõna on hämardunud, kuid oletatav tähendus seostus põlispõllust erineva, märja, kivise või liivase, peamiselt alepõllunduseks sobiva maaga. Viru külas voolab Verioja. Piirkonda jääb suur Rooma rauaaegne tarandkalmistu Virunuka kalmed. Oleks siiski väga ebatõenäoline pidada Viru küla nime II–VI saj, st u 1600 a tagasi harrastatud alepõllunduse viiteks, pigem on selle nime kujundanud kesk- ja varauusaegne maakasutus. Vrd Viro, Virosi järv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:235, L 229p; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 48, 191; Roslavlev 1976: lisa 3

Voki1-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Saaluse mõis), 1765 Wokki Johann, 1796 Dorf Wokki.  A2
Voki ilmus Saaluse mõisa tühja hajatalu ehk puustuse nimena allikatesse XVII saj algupoolel, talu paiknes esialgu praeguse Holsta küla tuumiku kohal (1638 Wocky Pustus, 1684 Wocke Peep, 1688 Woike Peep). Voki talurühma hilisemas asukohas elas 1684. a veel Siidra Jüri (Sydra Jürri). Pole kindel, kas Voki nimi sisaldab algupäraselt sõna vokk tööriista tähenduses. Pigem oli selle laensõnalise nime andjal esemena silme ees kedervars, mis on ka keskalamsaksa sõna wocken algne tähendus. Võru sõna kistavars aga tähendab nii kedervart kui ka veskikivi võlli. Ühisjoon Voki algse asukoha Holsta ja Otepää khk Voki (Sihva küla osa) vahel on veskikoha olemasolu, ka muud Lõuna-Eesti Voki kohanimed esinevad väikeste vooluvete lähedal. Seos germaanipäraste isikunimedega on vähem tõenäoline kui Voka nimede puhul. Vokiga on pärast Teist maailmasõda üheks loetud Hirmu, Ihärde (Iharde) ja Kruuda küla, 1977 on liidetud ↑Abikülä (Kivikülä), Ando (Andu), ↑Kolodsi ja Viro küla. Praegu Voki küla alla liidetud väikekülade maa-ala on varem tuntud teise põlise külanime all, mille eri kirjapiltidest nähtub lõunaeestiline nimi *Hütsi või *Hüste ’süte’ (1544 Hutz, 1588 Heczi, 1638 V̈ste kulla, 1688 Häste kylla, 1765 Dorf Höste, Dorf Hüste). Veel on kogu tänase Voki kandi külanimena 1684. a kaardil kasutatud Kolodsi nime (Kallatz Külla). Vrd Kolodsi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:112, 116, L 107p, 111p; EAA.1268.1.403:292, L 253p; Kluge 2002: Wocken; LGU: II, 852; PA I: 32; Rev 1638 I: 176; Roslavlev 1976: lisa 14; Truusmann 1897a: 40

Voki2-leOtepaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1627 Wocki Peter, 1638 Woyke Peter, 1749–1762 Wokki Märt (talupojad), 1909 Wokki (endine karjamõis).  A2
XVII saj on olnud Woeheste (1627) või Woytze (1638) küla, mille ainsa põlise taluna on märgitud Voki talu. Külanime varasem kuju on 1419 (wacken) Wodis. Voki kui paikkonna nimi on arenenud talunimest. Esimene teadaolev Voki talu peremees Peeter on tulnud Vastseliinast. Võimalik, et ta tuli Saaluse mõisa Voki külast ja tõi oma lisanime sealt kaasa. Nimi võib olla seotud tööriistaga vokk, aga see võib olla ka mingit muud päritolu. Praegu on Voki ametlikult Sihva küla osa, moodustades selle lääneosa. Vrd Sihva, Voki1. – MF
BAL: 614; EAA.1260.1.9:151, L 152p; ENE: VIII, 462–463; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58

Voore1-lePalküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, kuni 1977 Roela asundus.  C2
Roela mõisast (1591 küla Roefer, 1599 folwark Roëll, 1758 Royell; sks Rojel) on teateid XVI saj-st (kas 1472 mainitud Jurgen Wrangell van Rogull oli Roelast, pole kindel). Mõisa asemele tekkis 1920. a-tel Roela asundus, mis 1977 nimetati Voore külaks. Voore enda nimi tuli Roela valla uue nimena kasutusele juba 1939. a vallareformiga ilmselt Vooremaa nime põhjal (Kohanimede Nõukogu algne ettepanek oli Roelma, eristamaks seda Virumaal olevast vanemast Roelast). Roela nime seletavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall sõnaga roe : rooja. Üksikutel juhtudel esineb kirjapanekutes h (nt 1599 Rohel), mis võimaldab nime varasemaks kujuks oletada ka *Rohela. Roela mõisat on eesti keeles XVIII saj nimetatud ka *Suuremõisaks (A. W. Hupelil Suremois) ja XVII saj saksa keeles omanike nime järgi Brakelshoff’iks (1601). A-st 1977 kuuluvad Voore küla piiresse ka Linnamäe (1945) ja Mägisevälja (1930. a-tel Mägise küla laiendus lõunasse, ↑Mägise-Olukvere) küla.PP
BHO: 509–510; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 protokoll); LGU: I, 480; PA I: 299; PTK I: 205–206; P XVI: 115

Vorbuse [`vorbuse] ‹-leTMrküla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Forbushof, 1782 Worbusse mois.  C1
Mõisa kohta on andmeid al 1524, mil on kirjas ilmselt omanik Hinrick Tuven von Vohr. 1582 kuulus mõis Kärkna kloostrile. 1625 läänistati see Matthias Fohrbußile (ka Mathias Forbes), kellelt mõis sai M. J. Eiseni ja K. Uustalu teatel uue eesti- ja saksakeelse nime. 1920. a-tel tekkis küla kõrvale mõisakeskuse maadel asundus. Asundust nimetati 1970. a-tel Vorbuse II külaks, endisi mõisa juures olnud külasid Vorbuse I külaks. 1977 liideti mõlemad kokku. Varasemad mõisa- ja külanimed (1582 Worr, 1627 Fohre Moysa, Fohre Kuella jt) lähtuvad K. Uustalu teatel mõisa maadel olnud Voore küla nimest ja seostuvad maastikusõnaga voor : voore. Sks varasem mõisanimi Nonnertshof sai alguse XVII saj omaniku Stefan Nonnerti nimest. Endine Vorbuse küla oli õieti kolmes osas: Metsaküla (1796 Metsakülla), Soomeküla (1839 Some) ning Voore küla (1839 Wooreküll). Praeguse Vorbuse piiridesse, täpsemalt Metsakülla, jääb ka Vanaaseme karjamõis (sks Friedrichsberg).EE
BHO: 85; Eisen 1918b: 2; EM: 98, 137, 138; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: II, 238; Mellin; PA I: 51; Rev 1624/27 DL: 137, 138; Rücker; Uustalu 1968: 741; ÜAN

Võibre [`võibre] ‹-le›, kohalikus pruugis harva `Võibra Hlspaik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Uue-Kariste mõis), 1601 Weiber (küla), 1624 Woyfer, 1797 Suur Woibra, Weike Woibra, 1811 Woibra.  A3
Liideti 1977 Mulgi külaga. Varem on Võibre küla all loetletud ka praeguse Vabamatsi küla talud. XX saj alguseks oli Võibre asukoht ähmastunud, uuesti võeti nimi kasutusele 1939. a paiku, kui Võibreks nimetati Uue-Kariste asunduse osa. Nime päritolu jääb ebaselgeks. A. Selart on nimega seostanud 1578. a kirjapaneku деревнею Выверью. Näib, et tegemist on kunagise vere-lõpulise kohanimega, vrd Sim Võivere (1541 Woypever) ja SJn Reegoldi saksakeelset nime (1839 Weibstfer). Algusosa poolest liitub nendega Kariste mõisa teine küla (1601 Weibes, 1624 Woipistekill, 1797 Woibest, asus Vana-Kariste ja Päigiste vahel), Viljandi Võistre ning Äksi Võibla, viimase lähtekohaks on V. Pall pidanud isikunime Võibo ~ Võibu + -la. Varem on nimetatud ka Võibre-Altkülaks ehk Metsakülaks (1922). Vrd Võibla, Võipere. – MK
DLV 1998: 179; EAA.1865.3.171/3:10, L 10; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; LGU: II, 844; Mellin; PTK I: 281; Rev 1601: 145, 146; Rev 1624 PL: 54, 55; Rücker; Selart 1999: 138

Võllinge-sse›, kohalikus pruugis ka-dePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis), 1723 Wellinge, 1796 Wöllinga, 1839 Wellinge (talud).  A2
Jagati 1977 Kasumetsa ja Vihavu küla vahel, taastati ametliku külana 1997. Külanimi on ühenduses talupoja lisanimega, vrd 1592 Welink Markus, 1638 Welling Mart. L. Kettunen seostas kohanime sõnaga võllima ’võlvima’. Ent võimalik on lähtuda ka saksa isikunimest Welling (1626 Obervogt Welling). Põltsamaa jõe lisajõena on tuntud Võllinge oja. Küla varasem nimi oli *Võhm-tüveline (1418 Woͤmel, 1495 Womell, 1731 Wochmia oder Welling). Hääbunud kohanime lähteks on võhmas : võhma ’soosaar’ (↑Võhma). 1977 liideti Võllingega Koiduaru küla. Võllinge ja Nasja piiril oli varem Kasumetsa küla (↑Nasja).EE
Bfl: II, 336; ENE-EE: X, 516; EO: 137; LGU: I, 216, 596; Mellin; PA II: 385; Rev 1624/27 DL: 143; RGADA.274.1.174:198, L 194; RGADA.274.1.190/2:751, L 708; Rücker; Uuet 2002: 286

Võnnu2`VõnduVõnkihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden.MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497

Võru viipenimi. Kohanime tõlge, viibe „(käe)võru“.
Võru`Võrru ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Võro-lõ ~ `VõrroPlv, Rõulinn Võru maakonnas, 1538 Forro, Farro (oja), 1582 Ferow (mõis), 1590 Weremoisa, 1627 Wohramoysa, Wohro Kywi (mõis, veski), 1638 Wærra Moysa, 1757 Wörro M; sks Werro.  C1
Linn asutati 1784 Võru mõisa asemele, see kavandati maakonnalinnaks uuele, 1783 loodud maakonnale. Linna sisse jäänud, seejärel uude kohta viidud Võru mõisast on nimelisi teateid XVI saj lõpust, kuid tõenäoliselt on sama kohta mainitud juba 1534 kui mõisa Feinell vana aset. Võru kohanimi pärineb ojalt, mida tänapäeval tuntakse kui Koreli oja. Oja nime päritolu pole päris selge, kuid kõige tõenäolisemalt on tegemist vetenimede mitte väga haruldase elemendiga võro ~ viro. Viroojasid, Virosildu ja -lompe (ka Viru-algulisel kujul) leidub mujalgi Kagu-Eestis. Sõna viru säilinud tähendust ’keeris’ ja ilmselt samast sõnaperest lähtunud tuletist võreng, võrendik orientiiriks võttes on E. Ernits oletanud järgnevat tähendusarengut: ’heli tekkimine-tekitamine keerlemisel’ (virisema, vurisema, võrisema jt) › ’tuule- või veekeeris’ (viru) › ’veekeeris kivide tõttu’ › ’kivine põld, kivistik’ (kivivõrendik) ja viimasega paralleelne tähendusareng ’veevoolu uuristatud sügav koht jões või järves’ (võrendik). Ernits nimetab tuletusaluseks olnud täishäälikuvaheldusega tüve onomatopoeetilis-deskriptiivseks (kõlajäljenduslikuks). Samas toob näiteid naaberkeeltest, kus slaavi aladel esineb nii вир- kui ka выр-tüvelisi keerist tähendavaid sõnu ja kohanimesid. Muistsele nimeandjale sai Võro, tänane Koreli oja selliseid motiive pakkuda Haanja kõrgustikult laskuval keskjooksul, kus oja kaldal leidub ka Võrastmägi. Võro oja (Koreli oja) voolab järsu languse alal läbi Verijärve, kuid nende kahe kohanime omavaheline suhe jääb selgusetuks. Võru omaette piirkonnad on ↑Kose, ↑Kubja, ↑Liitva, Nöörimaa ja ↑Võrusoo. Vrd Koreli oja, Viruküla, Võrevere, Võruküla, Võrungi. – ES
BHO: 667; EAA.3174.1.172:115, L 104p; Ernits 2009; LGU: II, 600, 751; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127–130; Saar 2009

Võsivere-`verre ~ -ssePuhküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Väike-Ulila mõis), 1582 Wasywer, 1600 Wossofer, 1721 Woisefer, 1796 Wessifer, 1945 Võisivere.  B2
Pole selge, kas esimese silbi õi 1945. a nimekujus on tekkinud peenenduse mõjul või on see algne. L. Kettunen pidas vere-liitelise kohanime lähteks sõna võsa. Võimalik on oletada ka isikunime, vrd 1344 Vesse (esimese silbi e võib tähistada õ-d), liivi 1212 Vesike, 1582–1583 Veseke (-ke on liide). Vrd Võisiku, Võsu. – EE
EO: 304; LGU: II, 220; Mellin; PA I: 49; RGADA.274.1.172:201, L 203; Stoebke 1964: 75; Uuet 2002: 110

Väike Munamägi [`väike munamägi], kohalikus pruugis Munamägi, kõnekeeles, slängis Munakas Otemägi Valga maakonnas Otepää vallas, 1842 Munna Meggi.  A2
1508. a on olemas olnud mõis, mille saksakeelne nimekuju on Monenberg. See on piirnenud Pühajärve mõisaga ja on arvatavasti hilisem Nüpli mõis. Mõis on tõenäoliselt nime saanud mäelt, mille nimi on pooleldi saksa keelde tõlgitud. Niisiis on tegemist küllalt vana mäenimega. Väike Munamägi on Otepää kõrgustiku kõrgeimaid mägesid. Nimeandjatele on mäe kuju võrreldes teiste mägedega meenutanud muna. See nimeandmismall on Lõuna-Eestis harilik. Täiend väike on nimele saadud võrdluses Suure Munamäega Haanjas (Rõu). Kohalikus pruugis kutsutakse mõlemaid mägesid lihtsalt Munamäeks. Vrd Nüpli. – MF
 EAA.2072.3.46a, L 1; ENE: V, 476, VIII, 504; LGU: II, 46; Saar 2008: 167

Väimela [`väimela] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Väimälä-he›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Väimärä Plvalevik Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Waimel, 1403 Veymel, 1418 Waimel, 1627 Weimel, Weimels (mõis), 1638 Waymel Moysa, 1757 Waimel, Waimer, 1766 Groß Waimera Wald (mets), 1782 Wäimara Mois.  C1
XV saj mainingud käivad vakuse ja küla kohta. 1534. a-st pärineb teade vanast mõisaasemest Feinell, mis asus „teisel pool“ Kirumpääd, tõenäoliselt Võru mõisa kohal. Kui nii, siis oli Väimela mõis selleks ajaks üle viidud küla keskele. Samanimeline küla eksisteeris Lapi ja Loosu küla paigas veel XVIII saj. Vahepeal Kirumpääga kokku kuulunud Väimelast sai uuesti iseseisev rüütlimõis 1744. Sellest eraldati 1749 Võru, Joosu, Tilsi ja 1760. a-tel Varbuse mõis. 1920. a-tel tekkis Väimela asundus, 1970. a-tel nimetati seda asundiks, al 1977 alevikuks. Nime päritolu küsimuses on otsustava tähtsusega, kas algupärane on - või -lõpuline nimi. Väimärä puhul on loogiline see kokku viia muinassaksa mehenimega Waimer, vrd Soome külanimi Vaimare (1470 Waimara). Kõik vanemad nimenäited sisaldavad siiski l-i, võimalik, et ara/ärä-lõpp tuli käibele analoogiamuutusena teiste selle piirkonna Hara-nimede mõjul, nt *Mõtshara Navi küla osana. Muinasaegse la/-lõpulise külanime korral võiks kohanime aluseks pidada *Väim- või *Väin-algulist isikunime. L. Kettunen on oletanud külanime lühenemist kujust *Väimehela (väimees), aga see ei ole vana külanime puhul eriti usutav, vrd sm vävy ’väi’. Väimelaga liideti 1977 Õnnõmäe (Õnnemäe) küla. Vrd Vaemla, Vaimastvere. – ES
BHO: 638; EAA.3174.1.172:80, 81, 290, L 69p, 70p, 259p; EO: 97; Hupel 1774–1782: 282; LGU: II, 600; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 127; SPK: 487; Stryk 1877: 244; Sukunimet 1992: 708

Õvanurme [õvanurme] ‹-`nurme ~ -sseÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas (Elistvere mõis), 1443 Hovenorme, 1500 Hogenurme, 1582 Hewenorm, 1725 Uwwanurm, 1839 Oewenurm.  C4
Nime esimese koostisosa (varem ehk *Hõva- või *Hõve-) päritolu jääb ebaselgeks, võib-olla on tegu isikunimega. Isuri kohanime Heva, mis on ehk siinsega suguluses, on samuti peetud isikunimest lähtunuks. Õvanurme põhjapoolsemaid talusid kutsutakse endise moonamaja järgi Kapa külaks.PP
LGU: I, 311; PA I: 111; PTK I: 54, 285

Äidu-leOtepaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Palupera mõis), 1418 Heyduwe, 1475 Heydewe, 1582 Haidakul, 1584 Heidokila, 1628 Heide Kuella, 1638 Heydokyll, 1795 Eido, 1811 Mae Eido, Alla Eido (talud), 1922 Äidu (karjamõis).  C2
Äidu on olnud vana ja laialdase territooriumiga küla Arulast põhja pool, mida on XV saj dokumentides mainitud alati koos Arulast lõunas paiknenud külaga (1418 Woynel, hiljem Waist, ka waiwasta kyllo, ↑Arula). Balti kohaleksikon (BHO) mainib ka Äidu mõisaks olemist (1436 Hof von der Heyde), aga pole kindel, kas see on ikka sama koht. Samuti pole kindel, millist veskit on mõeldud Heydemole (1449) nime all, kõige tõenäolisemalt siiski Palu veskit (↑Palupera). XVI–XVIII saj kuulus küla Arula mõisa alla. Äidu küla nimi kandus XVII saj üle talurühmale. XIX saj omandas selle kandi Palupera mõis, Äidule rajati karjamõis. Karjamõisa maad jagati 1920. a-te alguses asundustaludeks. 1977 liideti Äidu Arulaga. Äidu nimi on ilmselt sama päritolu nimega, mida kandis Võnnu Poka mõis (sks Heidohof, 1582 Heitho). Seda nime on saksa keeles olnud lihtne samastada sõnaga Heide ’nõmm, palu’. Kõige usutavamalt pärineb Äidu nimi vanast isikunimest, mis kestis edasi talupoegade lisanimedena, nt Häide (Räp). Varajastes mainingutes näib sisalduvat kesksõna kuju *häitüvä. Isikunime aluseks võiks olla vanasaksa nimi Hait, Heit, Heite, Heito, Haito. Nt soome perekonnanime Heittola peetakse põhinevaks sellel, hiljemalt keskajal Soome jõudnud isikunimel. Vrd Poka2. – MF, ES
BHO: 29–30, 61, 109; EAA.1865.5.38:18, L 30; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; KNAB; LGU: I, 202, 508; PA I: 79, 132; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 90; Sukunimet 1992: 91–92

Ängu-ssePuhpaik (küla) Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Konguta vallas (Suure-Konguta mõis), 1449 Enge, 1582 Angi, 1628 Hengi, 1638 Engokyll, 1839 Engo.  A3
1977 liideti Lembevere külaga. Ängi h-algulisele nimekujule osutab ka 1638 seal elanud talupoja nimi Henge Matt. Seda nimekuju on ehk mõjutanud sõna heng : henge ’hing’. Kohanimi tuleneb isikunimest, nagu oletas juba L. Kettunen, kuid kas Äng- või Henk-tüvelisest, jääb lahtiseks. Vrd Enge, Änkküla. – EE
EO: 303; LGU: I, 308; PA I: 61; Rev 1624/27 DL: 145; Rücker

ÄnnikseÄnnikse ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ennikse Varküla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Mõtsu mõis), 1478 Hennekesten, 1798 Ennikse, 1938 Ännikse.  B1
1977–1997 oli Paadrema osa. Tõenäoliselt on külanime lähtekohaks isikunimi, vrd mehenimesid Enni, Henni, Hennik, Henn, mis võivad olla lühenenud või teisenenud nimest Heinrich või Enn, viimasel võib olla ka vanaeesti juuri.MK
BHO: 66; EAN; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Rajandi 1966: 55, 77

Ülenurme [ülenurme] ‹-`nurme ~ -sse ~ -leTMralevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Uellenorm, 1637–1646 Uellenorm, Uhlenorm (mõis), 1638 Jllinurm (küla), 1721 Ullenorm (küla).  C2
M. J. Eiseni ettevaatlik oletus, et küla on esmakordselt mainitud 1419 Ulemoma kujul, pole leidnud kinnitust. Ülenurme mõis tekkis küla asemele XVII saj II veerandil, mil ta anti Busselbergide valdusesse. 1721. a andmeil kuulus külana Veibri mõisale, kuid järgmiseks aastaks Ülenurme mõisa õigused taastati. 1920. a-te alguses moodustati mõisakeskuse maadel asundus, mis 1970. a-tel oli kirjas asundina. 1977 muudeti see alevikuks ja liideti sellega Ülenurme küla. Liitsõnaline kohanimi (algselt loodusnimi) koosneb osadest üle ja nurm : nurme. Näiliselt eestipärane *Pussupära (1782 Pussoperra-Mois) pärineb mõisaomanike Busselbergide nimest. Viimase aastakümnendi kinnisvaraarenduse tõttu on alevikku lisandunud Männi, Aasa ja Mõisa uuselamurajoon.EE
BHO: 616; Eisen 1918b: 3; EM: 98, 196; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: I, 212; Rev 1638 I: 122; RGADA.274.1.171/2:250, L 749p; Stryk 1877: 54; Uuet 2002: 220, 265; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur