[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

Aakaru [`aakaru, varem ka aakaru] ‹-sse ~ -leKamküla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1468 Aykar, u 1557 Ayakurbe, 1582 Aiakorul, 1638 Ajakorb, 1923 Ajakaru; sks Ayakar.  C3
Aakaru oli kunagi ka mõis. Nii küla kui ka mõisa kohta on teateid al 1468, kusjuures XV–XVII saj eristati kaht mõisakest, nt 1494 Lutike Ayacker (’väike Aakaru’) ja Grote Ayacker (’suur Aakaru’). Mõisakesed ühendati XVII saj või hiljem Vana-Kuuste mõisaga. L. Kettunen oletas seost kohanimega Aakre ja eraldas ettevaatlikult kaks osa (Ai-karu ’aiakaru’), kuid pidas nime päritolult siiski ebaselgeks. Vanade kirjapanekute järgi otsustades on seos sõnadega aak ’haak’ ja aru ’kuiv rohumaa’ näiv. Tegemist on liitsõnalise kohanimega, mille järelosa tuleneb sõnast kõrb : kõrve ’põlismets’. Nime algusosa on Tartu murde sõnakujuga aid : aia ’aed’ sisuliselt raske põhjendada. Tõenäoliselt sobib lähtesõnaks läänemeresoome *akja : *aγja- (‹ alggermaani *agjā; Tartu murde oletatava sõnana tüübilt nagu lag´a : laja ’lai’) põhitähendusega ’äär, serv’, millest pole kaugel ’piir’, vrd lääne- ja saarte murdes ai ’seeliku või särgi äärepael’, liivi aigā ’kallas, äär; paikkond; külg’, vepsa aǵj ’ots (sh külal), tükk, lõpp’ jt. Sama päritolu on Salatsi piirkonna jõenimi Aģe (Ayia, Adia). Vrd Aakre, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
BHO: 37; EO: 177–178; Ernits 2015: 704; KN; LGU: I, 400, 583; PA I: 46; Pajusalu, Winkler 2011: 180; Rev 1638 I: 81; Stryk 1877: 22; ÜAN

Kõrvetaguse [kõrvetaguse] ‹-sse ~ -taha›, kohalikus pruugis ka Kõrvetse Märküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas, mõis, sks Körwentack, ? 1681 Korbentack, 1726 Korwentack (mõis), 1765 Korwentack, 1923 Kõrvetaguse.  C4
Pole kindel, et XVII saj kirjapanek käib siinse küla kohta, kuid see on võimalik, sest maavaldus näib olevat kuulunud Sikeldi juurde. On olnud eraldi Kõrvetaguse mõis ja sellele kuuluv küla. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus sulandus Kõrvetaguse külasse millalgi pärast 1940. a-id. Kõrvetaguse nimi lähtub sõnadest kõrb : kõrve ’suur mets’ + taguse. Kõrvetaguse küla vana nimi oli Aimula ehk Aimla (1726 Haimda, 1739 Haimulla, 1798 Heimula). Seda külanime on samastatud 1275. ja 1285. a vahel tehtud Lääne- ja Harjumaa vahelise piiri kirjelduses oleva külanimega Aggemulle.MK
Bfl: II, 866; BHO: 257; EAA.3.1.474:278, 268; EVK; KN; LUB: III, 439b; Rev 1725/26 Lä: 59; ÜAN

-la, murdeti ka -Eesti kohanimede tuletusliide.
-la (-) on vana soome-ugri kohta ja vähendust ehk hellitust (deminutiivsust) märkiv liide, mis on eesti keeles säilinud kohanimedes. Soome küla- ja talunimedes on -la enamasti liitunud isikunimele. See kehtib enamasti ka eesti la-liiteliste nimede puhul. Tänapäeval esinevad nimelõpuga -la kohanimed kogu Eestis, eriti Virumaa põhjaosas, Harju-, Lääne- ja Saaremaal, üldjuhul Hanila–Narva joonest põhja pool. Lõuna-Eestis tõusevad esile Urvaste ja Rõuge khk. Eestis leidub la-nimesid ka loodusnimede puhul, just Lõuna-Eestis on märkimisväärne hulk la-lõpulisi veekogunimesid (nt järvenimed Lõõdla, Tamula, Vagula). Lõpu -la kujunemisel on kohta märkiva liite kõrval oma osa ka liitnime järelosade lühenemisel: -valla (Aula, Jägala), -küla (Audla, Uugla, Äikla), -jala (Kahtla, Ratla, Sadala), -laiu (Pikla, Sigala, Talila), -lahe (Aabla) -vilja (Vetla), -välja (Jõgela), -selja (Tubala, Tammela) või -salu (Austla).MK
EMK 2009: 270–271; EO: 68; PTK II: 93, 195; Päll 2012: 166–167; SK II: 28–29

Lääne-Nigula-sseLNgkihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Poenal.
Kihelkond XIV saj-st, esimene kirik arvatavasti u 1300. Kirik on pühendatud pühale Nikolausele, kelle nimest pärineb ka kihelkonna eestikeelne nimi. Täiend Lääne- on vastukaaluks Viru-Nigulale. Saksakeelset nime Poenal (1367 Pönele) on peetud vanaks eesti keelest pärinevaks nimeks. M. J. Eisen on kahtlemisi nime pidanud liitnimeks, mille algusosa vasteks olnuks põõn ja järelosana alho või ala. Teise võimalusena esitab Eisen algvormidena Paenalho või Paenala.MK
BHO: 385, 461; Eisen 1924a: 81

Paduvere-`verre ~ -sseLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kärde mõis), 1534 Paddover, 1599 wioska Padower, 1601 Paddower, 1839 Paddofer.  A1
Häälikuliselt sobib kohanime algusosa vasteks padu : pao ~ paju ’madal, vesine koht’. Üldnime levila on tänapäeval lääne- ja saarte murre. Idamurde alal, kust on pärit vaadeldav kohanimi, oleks esikomponent astmevahelduseta. Selliste nimede puhul nagu Padussaare, Padussoo sobiks mainitud üldnimi algusosa vasteks igati. vere-lõpuliste nimede puhul on nime esikomponendiks sageli isikunimi. Ei puudu siiski ka teistsugused algusosad. Paduvere edelapoolseid, tihedamini paiknevaid talusid on nimetatud Arukülaks (XVII saj Arro Buy).VP
EO: 297; PTK I: 169–170; PTMT: I, 87; P XVI: 131; Rücker

Palupere [palupera] ‹-`perre ~ -sse ~ -leLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Laiuse mõis), 1406 Pallunper, 1474 Pallompere, 1599 wieś Palioper, 1839 Palloper.  B1
Kohanime üldnimelisteks vasteteks on palu + pere. Nimeosa -pere põhilevilaks on Eesti lääne- ja loodeosa ja on seotud sõna tähendusega märkida ka asukohta (talu). 1977 liideti Paluperega ↑Küüravälja, Otiaru (1922) ja Ristimetsa (1922) küla.VP
PTK I: 173; PTK II: 219; P XVI: 108; Rücker

Russalu [`russalu] ‹-sseNisküla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Russal, 1285 Ruskezalle (küla), 1586 Russel (mõis), 1725 Russall (mõis ja küla).  B3
Küla asub Lääne- ja Harjumaa piiril ja ongi esmalt mainitud 1275. ja 1285. a vahel koostatud piiri määravas ürikus. Mõisa kohta on teateid al 1586. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Esimese kirjapaneku järgi on nime algusosa aluseks sõna ruske, järelosa on salu. Russaluga on 1977 liidetud Jõeääre küla (1871 Jöere), Terjatu (on praegu Lehetu küla piires) ja Väljataguse (u 1900 Вяльятага).MK
EM: 62; KNAB; LUB: III, 498b; Rev 1586: 61; Rev 1725/26 Ha: 232

ViiratsiViiratsi ~ -sseVilalevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Wieratz, 1481 Vyrrites, 1584 Wirasth (küla), 1638 Wiritz (mõis).  C2
Mõis on rajatud ajavahemikus 1599–1624. Küla on veel mainitud 1638, kuid Mellini kaardil 1797 on märgitud üksnes mõis. Oli 1789–1940 Viljandi linnamõis. 1970. a-tel asund, al 1977 alevik, mis on tänapäeval käsitatav Viljandi eeslinnana. Esmamainingu järgi oli nime esisilbi täishäälik lühike, selle põhjal võiks nime seostada Virita külanimega, mis esineb Lääne- ja Saaremaal. Erinevalt varasemast seisukohast tuleks arvata, et nende kohanimede lähtekohaks on *tti-lõpuline isikunimi. L. Kettunen seob nime sõnaga viir : viira ’joon, triip’ ja moodustab oletatava sõna *viirats : *viiratsi nagu kergats, oletatava tähendusega ’viirastus’. Vrd Virita, Viira. – MK
ENE-EE: X, 402; EO: 244; LGU: I, 548; PA IV: 161; Rev 1638 II: 95

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vorsaar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku.MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur