[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kõnnu1 ‹`Kõndu›, kohalikus pruugis ka Konnu ‹`Kondu› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Könda, 1290 Kundis, 1637 Kondo, 1699 Kondo (mõis).  B3
● XIII saj oli Ojamaa kloostri munkade käes, hiljem Kolga mõisa osa. Kõnnu karjamõis tekkis enne 1637. a. XVII saj lõpus sai iseseisvaks mõisaks. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimes peitub sõna kõnd : kõnnu, L. Kettunen osutab soome vastavale sõnale kontu. Kõnnuga on 1977 liidetud ↑Kimbalu ja Soosilla (1938). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 249; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 22, 155, 211; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KNAB; Stuart 1699

Kõnnu2 ‹`Kõndu ~ -sse› Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Kondo, 1493 Konde, 1599 wieś Konde, 1601 Kondo, 1695 Kondohoff, Kondokylla.  C1
● Küla on mainitud 1493, mõisa kohta on teateid 1533. Küla säilis mõisa kõrval idas. Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti külaga. Nimi pärineb sõnast kõnd : kõnnu ’kuiv, kõrge, savine maa; põndak’. Nimisõna kõnd kohta on üksikud teated Põhja-Eestist. Kohanimede põhjal võib eeldada, et sõna oli laiemalt tuntud. 1977 liideti Kõnnuga Nõmme ja ↑Palastvere küla. Vrd Kõnnu4. – VP
EO: 98; PTK I: 98–99; P XVI: 140

Kõnnu3 ‹`Kõndu ~ Kõnnu `külla› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas (Räpina mõis), 1582 Kond, 1601 Kenda kulla, 1627 Kendositz, 1686 Kondokylla, 1798 Köndo, 1822 Könno.  A3
● Põlise küla nimi tuleb hääbunud maastikusõnast kõnd. Räpina põhjaosa asub piiril, millest põhja pool on levinud sõnakuju kõnd, lõuna pool kond või kund. Seejuures Vastseliinas on kund omandanud täielikult üksnes metsa tähenduse. Võrumaa kohanimedes levinud arhailiste häälikkujude kond ja kand puhul pole enam võimalik nende sõnade tähenduserinevust näidata, isegi kui algupäraselt võis olla tegemist kahe eri päritolu maastikusõnaga. Ka suur mägi Linte külas Kõnnu-poolses servas kannab nime Konnumägi. Kõnnu küla keskosa asub samuti kõrgendikul. Motiiviks sobivad nii sõna kõnd tähendus ’kõrge, kuiv maa’ kui ka ’ülesharimata, kõlbmatu maa, metsamaa’. Asustusloolises pildis paistab Kõnnu veel XVIII saj kaardil vanade naaberkülade Linte ja Nahaga võrreldes silma väiksema põlispõllu pinnaga, ka Linte Konnumägi oli samal kaardi järgi veel põllustamata. Kõnnu küla jaguneb külaosadeks: Ede-Kõnd ehk Alaots, Mäeots ja Taga-Kõnd. Vrd Hellekunnu, Kannu2, Kõnnu4, Kõnnu7. – ES
EAA.308.2.104; EAA.1269.1.796:84, L 208; Faster 2005: 91–96; Mellin; PA I: 94; Rev 1601: 18; Rev 1624/27 DL: 71; Saar 2008: 114–115

Kõnnu4 ‹`Kõndu ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, sks Könno, 1578 Кенду, деревнею Кендою (küla), 1601 Koenne (vakus), 1797 Kön̄o.  A2
● Mõis on tekkinud enne 1681. Mõis ja küla olid kõrvuti; mõisamaale 1920. a-tel tekkinud asundus nimetati 1939. a paiku Karukülaks (al 1977 Kõnnu osa). Kõnnu nime lähtekohaks on tõenäoliselt kõnd : kõnnu, mille olemust on põhjalikumalt käsitlenud V. Pall ja M. Kallasmaa: sõna on tänapäeva murretes tundmatu, kuid esineb Põhja-Eestis laiemalt kohanimedes. A. W. Hupelil on siiski kond maa, konno maa ’vesine maa, mis vilja ei kanna’. Võrdluseks toob Pall soome keelest kontu : konnun ’mõis, maa’, mille vasteks Põhja-Eestis oleks kõnd : kõnnu. Kõnnuga on 1977 liidetud Linnamaa (1938) ja Selja (u 1900 Селья). Kõnnu idaosas on paik nimega Taarikõnnu (1797 Tarikand, u 1900 Тарикенно). Vrd Taarikõnnu raba. – MK
BHO: 251; DLV 1998: 175; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Kallasmaa 2011: 863–868; KNAB; Mellin; PTK I: 99; Rev 1601: 177; Rücker

Kõnnu6 ‹`Kõndu ~ -sse›, kohalikus pruugis Könnu Vll – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Valjala vallas (Lööne mõis), 1453 Kondys, 1592 Conde, 1645 Konde.  C3
● 1977–1997 oli Vilidu osa. Nime aluseks on kõnd : kõnnu, algselt vist e-mitmuses. Vrd Kõnnu4. – MK
Rehepapp; SK I: 142

Kõnnu7 ‹`Kõndu› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Kiende, 1627 Koenda, 1638 Konto kylle, 1684 Mätzkondo Kÿlla, 1731 Könno.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre mõisale. Nimes peituv sõna kõnd : kõnnu esineb ka teistes läänemeresoome keeltes. Näiteks vepsa kohanimedes tähendab kond : kondun puustust, mahajäetud või tühjaks jäänud kohta. J. Simm arvab, et kuigi Lõuna-Eestis ootaks nimekuju Konnu, on õ-line kõnd kohanimede järgi otsustades tuntud olnud ka siin. Tartumaa koguteose järgi on paralleelnimi Mäekõnnu, kuid see tundub ekslik. Varasemates allikates on küla sageli nimetatud Metskõnnuks. Kõnnu lõunaosas on Räustava (koh Räüstävä) talud (ka Räüstävä nukk või külä). Kõnnu põhjaosa rahvapärane nimetus on Kõivosaare ots (1731 külanimi seestütlevas Koiwusarest, osa talude üldnimetus on Kõnnu-Peräots). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
BHO: 355; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 506–507, 564; Simm 1973: 53–54, lisa 66–67; Simm 1977: 114; Tartumaa 1925: 476

Kõnnu8 ‹`Kõndu ~ -sse› Iis – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Kurtna mõis), 1583 Kondoby, 1726 Groß Köndo, Klein Köndo, 1796 Köndo, 1871 Suurkönno, Peenkönno; vn Кондище, Канди́ще.  A1
● Küla on olnud jagunenud põhjapoolseks Suure-Kõnnuks ja lõunapoolseks Peen-Kõnnuks. Täiend peen tähendab nimes väikest, vrd sm pieni. Al 1977 on Kõnnu küla Ongassaare küla osa. Vrd Kõnnu4. – MK
Ariste 1930: 366; EVK; KNAB; Mellin; Moora 1964: 42, 46; Paucker 1847–1849: II, 46; Rev 1725/26 Vi: 188; Schmidt 1871

Kõnnu9 ‹`Kõndu ~ -sse› Rap – paik (küla) Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Raikküla vallas (Raikküla mõis), 1490 Kündo (kaks talu), 1540 Künde.  A4
● Varem kaks talu (Kõnnujaani, Kõnnujüri), mis XIX saj lõpuks olid kujunenud külaks. 1977 liideti Keo külaga. XIX saj nimetati ka Villema külaks (1871 Willema) samanimelise talu järgi. Vrd Kõnnu4. – PP
Bfl: I, 372, 1159; Schmidt 1871