[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kärevere1 ‹-`verre ~ -sse› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Kerrefer, 1564, 1615 Kerrewerre (küla).  B2
● Käreverega on samastatud enne 1523 kohanimest lähtunud isikunimeosa, vrd Wolmar v. Wrangell auf Kerrefer. Mõis rajati XVII saj, liideti Türi-Allikuga 1652, eraldati Oisust 1797 (1844 Kerrefer). Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1940. a-teks samanimelise külaga. L. Kettunen võrdleb nimega sõnu kära ja käre, teisal arvab, et kaaluda tuleks ka lähtumist sõnast kärajad või sõnast kera. Võimalik, et -vere ees oli isikunimi. Vrd Kärevere3. – MK
BHO: 217; EM: 79; EO: 200, 293, 299–300; KNAB

Kärevere2 ‹-`verre ~ -sse› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas, mõis, sks Kerrafer, 1582 Karywer, 1601 (Dorff) Kereüer, 1684 Kerrefer, 1758 Kerrafer.  B1
● Algselt küla, mõis on rajatud XVII saj. On üsna küsitav, kas 1295 mainitud Kirivere on märkinud sama kohta. L. Kettunen on nime seostanud kõige lähemalt sõnaga kära (vrd sm käräjät ’maksukogumine, kohus’), pidades algseks tähenduseks rahvakogunemist või kohut. Võimatu ei ole tema arvates ka lähtumine sõnast kera. V. Pall juhib tähelepanu sellele, et Kärevere tüüpi nimed asuvad jõgede ääres või nende vahetus läheduses. Siinse Kärevere juures on Emajões kärestikuline koht, mistõttu võiks nime algupära pigem otsida sõnast käre (kärestik). 1977 liideti Käreverega Koosa (1805 Kosa Ado), Ojaküla (1945 Oja) ja Piiri (1796 Pieri talu) küla. Vrd Kärevere3. – PP
BHO: 216; EO: 293, 299; LUB: III, 640a; Mellin; PA I: 108; PTK I: 83, 103–104

Kärevere3 ‹-`verre ~ -sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Lõhavere mõis), 1584 Kierewer (küla), 1638 Kerrifer, 1839 Kerrefer; sks Kerrafer.  B4
● Külas asunud Leemuti talu nime on seostatud Henriku Liivimaa kroonikas (1211, 1217) mainitud külaga villa Lambite, mis olevat olnud Lembitu küla. Hilisemal ajal kuulus Kärevere ka Lahmuse mõisa alla. Külast 2 km loodes asub Lõhavere linnamägi. Kärevere nime lähtekohana näeb L. Kettunen sõnu kära ’lärm, riid’, käre ’äge, kergesti süttiv’, kärajad ’vanaaegne rahvakoosolek, kohus’, kera. Olgu mainitud, et Kier, Kehr, Kerro on Eestis esinenud mehenimena. Vrd Kärevere1. – MK
BHO: 216; EO: 200, 299–300, 305; PA IV: 172; Rev 1638 II: 104; Rücker