[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 43 artiklit

Antkruva [`an´tkruva] ‹-`ruvva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Andrikova ~ Andr´ova ~ `Antr´ova-`rovvaSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Андрейково, 1652 Андроново, u 1790 Андрикова, 1872 Андрюково, 1904 Andrikova, Андрюко́во, u 1920 Andrikovo, 1922 Adrikova, Adrikovo, Andrükova, 1949 Андрикова (Карамышево), 1997 Antkruva.  C1
XVIII–XIX saj kuulus küla Taeluva kiriku piirkonda ja Obinitsa kogukonda. Kohanimi põhineb arvatavasti seto eesnimel Andri, mis tuleneb vene eesnimest Андрей (‹ kreeka Ανδρείος/Andreios ’mehine, vapper’). Kohanime Andrikovo (Андриково) esineb kaunis hõredalt nii Venemaal kui ka Valgevenes. L. Vaba järgi ei kuulu nimi väga vanade hulka. Petserimaal oli Petseri vallas Androna puustus; Pihkvamaal esineb kohanimi Andronovo (Андроново). Vrd Alaotsa. – AK
Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XIX; KN; KNAB; NL TK 25; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 507; RL 1922; SeK: 11; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897b: 45; Vaba 2014: 920

Arbi järv Nõojärv Tartu maakonnas Elvas, 1627 Arpe Jerwe, Arpe (tühi küla), 1638 die Harpsche See, 1839 Arbi (talud).  B3
XV–XVI saj ürikuis on juttu mõisakohast nimega Harpen (1495 Harpenland ehk Hohenheide), samuti läänist ja veskist. Järve nimi võib neist pärineda ning seostuda kunagise peremehega, kelle nimeks oli Arp : Arbi. Viimase lähteks peetakse kas kreeka isikunime Archippos (Ἄρχιππος, tõlkes ’hobuste hoidja’) või eesti sõna arp : arba ~ arbi ~ harbu ’nõiatemp, nõidumisriist’. Võimatu pole üldsõna pidada kohanime otseseks allikaks. Veekogu nimeks on veel Väikejärv ehk Elva Väikejärv. Vrd Arbavere. – EE
Bfl: I, 270, 678; EMS: I (3), 442; Mäemets 1977: 34; Rajandi 2011: 27, 29; Rev 1624/27 DL: 139; Rev 1638 I: 87, 109; Rücker

Eesti viipenimi. Kohamärk osutab eestlaslikult tugevale lõuajoonele. Kohamärgi vorm on ajas muutunud.
(Vanem Eesti viipenimi.)
Eesti-sse› – riik, Eesti Vabariik.
Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).

Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.

Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.


Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).

Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).

Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā).
Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614

Hilana-le›, kohalikus pruugis-he›, kohalikus pruugis ka Hilandõ-he›, kohalikus pruugis varem ka Hilana`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Филлинова Гора, u 1790 филипова Гора, u 1866 Филанскъ Гора, 1872 Филоново Гора, 1889 Hilana, 1904 Hilana, Hilanõmäe, Фило́ново Гора́, u 1920 Hilane, 1922 Hilande-Mäe, Hilande.  C1
Küla kuulus XVIII–XIX saj Taeluva kogudusse ning Obinitsa kogukonda. Perekonnanimi Filonov (Филонов) tuleneb isikunimest Филон (‹ kreeka Φίλων/Philon ’armastatu, armastav’), kuigi venelastel esines seda nime väga harva. V. Aabramsi väitel võib kohanimi tuleneda vene eesnimest Filimon ~ Filon (Филoнъ). Võimalikud kohanime lähted on ka филон ’logard’ ja филин ’loorkull’ (millest perekonnanimi Филинов); viimast varianti toetab rahvapärimus kõige enam. Pihkvamaal leidub mitu Filonovo (Филоново) küla.AK
Aabrams 2013: 241; Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 64; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 589; RL 1922; SeK: 28; Truusmann 1890: 54; Tupikov 1903: 330; Vene TK 126; Vene TK 420; VMS

Hotõmäe [hotõ`mäe] ‹-leRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1688 Hotti Thomas, Hotti Mick, 1805 Hotte Jürry Tanil, Hotte Jani Jacob, 1839 Hotti.  C2
Hotõmäe (kuni 1977 Hote) oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa. 1688 Haanja mõisa all mainitud Hotti lisanimega talupojad ei pruukinud elada küla praeguses asukohas, sest 1684. a kaardi järgi sellel ääremaal veel asustust polnud. Pärast asustuse tekkimist on külanimeks XVIII saj dokumenteeritud Walde, arvatavasti on selle taga saksakeelne sõna ’mets’. 1796 selles külas kirja pandud Jani Jakkap kannab 1805. a vakuraamatus juba lisanime Hotte, sama nime sai ta hiljem perekonnanimeks. See näitab, et tema hõimu peeti XVII saj lõpu sama lisanime kandjate järeltulijaks, võib-olla oli ka elukohta rahvakeeles juba varem nii kutsutud. Hotõ, algselt Hoti lisanimi põhineb õigeusu eesnimel Фотий (kreeka Φώτιος/Photios).ES
EAA.567.2.777:3, L 3p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.403:260, L 224p; Roslavlev 1976: lisa 12; Rücker; Sukunimet 1992: 107

Karijärv [kari`järv] Nõojärv Tartu maakonnas Elva vallas, 1627 Karri, Kari Jerw (veski nimes), 1638 Karejerwe.  B2
Eestis leidub rohkesti kari-osisega kohanimesid, mis võivad tegelikult olla erinevat algupära. Käsitletava nime lähe pole selge. Häälikuliselt ja tähenduse poolest sobiks kari : kari ’konnakarp’, ent see sõna on registreeritud vaid kitsal alal rannikumurde ühes murrakus. Välistada ei saa ka kari : karja, nagu oletas L. Kettunen Karivere nimes. Karistvere nime puhul pidas keeleuurija võimalikuks seostada seda sõnaga kari ’range kord; karistus’ (siit ka karistama) või muinasskandinaavia päritolu isikunimega, vrd sm Kari, Karri. Viimane on lühenenud Makariosest (kreeka Μακάριος ’õnnis’). V. Pall lisas ühe võimaliku sõnalise vastena kari ’kaljurahu, kivine madalik’. Konkreetsel juhul kumbki vaste ei sobi. Veel võiks arvesse tulla Kuusalus (ja soome k-s) tuntud sõna kari ’kruus’, kui sel oli muiste Eestis laiem levik, vrd sm Karijoki. ¤ Rahvajutu järgi olevat Karijärve nimi tulnud sellest, et kunagi asunud seal pisike lombike. See põhjustanud karja jootmisel alati tüli. Ükskord sadanud selle peale maha suur järv, mis uputanud karja.EE
EMS: II, 737; EO: 294, 300; Marand 2001–2004: I, 8; PTK I: 55–56; Rev 1638 I: 109; SPK: 136

Kimalasõ-sse ~ -le›, kohalikus pruugisKima`lastõ ~ -lõ›, kirjakeeles varem Kimalase Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1627 Kywalehm, 1630 Kiwalar Iwan, 1638 Kimala Iwan, 1688 Kimblas, 1782 Kimalasse Petri Tannil, 1820 Kimmalasse (küla).  B4
Hajatalust tekkinud külas oli 1688 kolm sama lisanimega poolemeest. Kimalasõ nime varasemate kirjapiltide puhul võiks kahelda, kas pole mitte tegemist ümberkirjutusveaga (mw). Kahtlemisi võiks nime mainimiste ritta asetada ka 1588. a nimekuju Han Kiwakow. Võiks arvata, et külanime aluseks olev talupoja lisanimi pärineb sõnast kimalane. Kindel see pole, sest selline lisanimi oleks kogu Võrumaal ainukordne. Et kuni XIX saj-ni ei esine kirjapiltides mm-i, võib oletada, et nimi hääldus varem pika i-ga. Sellisel juhul oleks nime väga hea võrrelda vana karjalapärase perekonnanimega Kiimalainen, mis pärineb õigeusu ristinimest Jevdokim (kreeka Ευδόκιμος). Aluseks olnud vene hellitusvorm Кима võib pärineda ka eesnimest Joachim, vn Jakim. Tõenäoliselt on sama päritolu ka mitmed Ida-Eesti Kiima talunimed.ES
EAA.1865.2.141/2:23, L 22p; EAA.1271.1.224:171, L 757; Petrovskij 1966: Иаким; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 168; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 197

Kitsõ-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1585–1587 Косляково-Вяхирево, 1882 Козликово, Вахорево (puustus), 1886 Kitse kõrts, u 1900 Козляево, 1903 Kitsõ kõrdsi, u 1920 Kozlääevo, 1928 Kitseküla.  C2
Kohta on mainitud XIX saj ka puustusena ning XX saj algul kõrtsina. Tegemist on ehk tõlkenimega, vrd vn козёл ’kits’ või козлик ’kitsetall’. Pihkvamaal on mitmeid samatähenduslikke kohanimesid. Värska vallas on Kitsõmägi ja Kitsõsuu. Paralleelnime Вахорево päritolu on teadmata, ehk tuleneb see isikunimest ВахрушаВахромейВарфоломей (‹ kreeka Βαρθολομαῖος/Bartholomaios). Venemaal on mitu Vahruševo (Вахрушево) nimega kohta. Kitsõga on 1977 liidetud Raba küla (vn Рябово). Vrd Kitseküla1. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 44, 164; KNAB; Pskov 1585–1587: 313; SeK: 42; Setumaa 1928: kaart; Truusmann 1897b: 27; Vasilev 1882: 136; VMS

Kriguli-sse›, kohalikus pruugis-heRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Kriggul, Wiggul Jahn, 1765 Dorf Krigoli, 1839 Krigula.  A3
Kriguli oli 1977–1997 Ruusmäe küla osa. Talurühma ja küla nimi pärineb eesnimest KrigulGrigori, mis on algnime Gregorius (kreeka Γρηγόριος/Gregorios) venepärane mugand.ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:137, L 132p; Rajandi 1966: 68; Rücker

Kundruse [`kundruse] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kundrusõ-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1585 Кондрашкина, 1686 Кондрашева, 1781 Кондрошева, 1872 Кондратoво, 1882 Кондрашово, 1886 Kundruse, 1904 Kundrusõ, Кондрашо́во, u 1920 Kundrutse, 1923 Kondrašova.  B1
XIX saj kuulus Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. 1977–1997 oli Saabolda osa. A. Šteingolde järgi tuleneb varaseim ülestähendus Кондрашкина hüüdnimest Кондрашка, see omakorda isikunimest Кондраш. J. Simm oletas külanime pärinemist vene isanimest Kondrašov (Кондрашoв). Vene perekonnanimi Kondrašev (Кондрашев, ukraina Кондрашов) tuleneb eesnimest Кондратий (‹ kreeka Κοδράτος/Ko(n)dratos, ladina quadratus ’neljakandiline’). Saksamaal esineb perekonnanimi Kundrus. Võimatu pole ka setopärase nime tuletamine eesnimest KonradKunder. L. Vaba ei pea kohanime väga vanaks. Seto nimekuju võib seostuda mütoloogilise tegelasega virusskundra (ka virsskundra, virusskundri, virusskundre, virusskondra) ’lastehirmutis; ahju peal elav vaim või tont (laste hirmutamiseks)’. Vrd ka Kundra (Oraval) ning Kundragu (Kundraku) ja Kundrapõllu (Vas). Vrd Kundru, Kundrussaare. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XX; Pskov 1885: 542; Simm 1970b: 137; Vaba 2014: 920; Vasilev 1882: 139; VES; VMS

Lutja [`lutja] ‹-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Лутяхнова, u 1866 Лукьянова, 1882 селеніе Лукъяхново, u 1900 Лукьяново, u 1920 Lutja, 1923 Lutjahnovo.  C2
XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) koguduse alla; 1939 oli puustus. 1977–1997 oli Tsirgu küla osa. Kohanimi on J. Truusmanni järgi mugandus vene ristinimest Lukjan (Лукьян). Perekonnanimi Lukjanov (Лукьянов) tuleneb vene eesnimedest Лука (‹ kreeka Λουκᾶς/Lukas) või Лукьян (‹ ladina Lucianus). Lukjanovo (Лукьяново) on Venemaal (sh Pihkvamaal) väga sage kohanimi. Vrd Lütä, Lutepää. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; SeK: 74; Truusmann 1897b: 38; Vasilev 1882: 171; Vene TK 126; ÜAN

Lädinä-sse ~ -le›, kohalikus pruugis-he›, kirjakeeles ka Lädina Seküla Petseri rajoonis Krupa vallas (Petseri, Saatse nulk), vn Ляди́нка, 1536 Лединки, 1780 Лядинокъ, Лединокъ, 1829 Лѣдинокъ, 1885 Лядины, 1886 Lädinä, 1903 Lätina, 1904 Lädinä, Леди́нки, 1920 Lädina, u 1970 Лядинка.  B1
Eesti algupära korral vrd Lõuna-Eesti lädinal ’pladinal’. L. Vaba paigutas kohanime vanemasse nimekihistisse ning võrdles seda vn sõnaga лядá ’noore metsaga kaetud ala, uudismaa jm’. J. Simm andis lähtesõnadele ligi paarkümmend tähendust: ляда, лядина ’aletamiseks kõlblik metsatükk, metsast puhastatud koht, kõrge kuiv koht; põld, kõlvik; harv mets, kuusemets, võsa; madal soine koht’, лединка ’põõsastega ümbritsetud soo’. Teise võimalusena oletas ta pärinemist isanimedest Ледин ja Лядинин. V. Dali põhjal võib eelnevale lisada ляда, лядина ’puustus, mets, täiskasvanud maa, (metsane) soosaareke, kasesalu’, лядинник ’väike kasesalu’, лядинеть, лядеть ’võssa kasvama’, samuti лядь ’vilets, käestlastud; vanakurat’. Vene perekonnanimi Ledin (Ледин) tuleneb vene ristinimedest Леон, Леонид, Леонтий (kreeka ’lõvi, lõvisarnane’). Vanavene isikunimedena on kirjas Лядъ (XVII saj) ja isanimed Лединъ, Лядининъ (XVI–XVII saj). Vrd Leedi1, Läädinka. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XX; NL TK 100; SeK: 75; Simm 1970b: 137–138; Simm 1971c: 169–172; SRNG: (17), 263–267; Truusmann 1890: 56; Tupikov 1903: 238, 620, 633; VES

Mahnova-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Petseri rajoonis Uue-Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Махно́во, 1652 Махново, u 1790 Махнова, u 1866 Михнова, 1903 Machnowa, 1904 Mahnova, Махно́во, 1922 Mahnovo.  B2
XIX saj kuulus Kossolka kogukonda ja Irboska Nikolai kogudusse. L. Vaba arvates tuleneb kohanimi hno-lõpuga lisa- ja hüüdnimest, mis on tuletatud slaavi kanoonilistest nimedest: МахновоМахноМатвей. Kuigi hno-lõpulisi isikunimesid leidub Vene allikates XII saj-st, on nad A. Popovi andmeil vene foneetikale ebatavalised ning jäänud püsima Pihkvamaal, samuti Valgevenes (vrd valgevene Махнович, Махнóвічы). Eesnimi Махно võib tulla ka nimedest Максим või Епимах (‹ kreeka Ἐπίμαχος/Epimachos). Kohanimi Mahnovo (Махново) on Pihkvamaal ja mujal Venemaal väga levinud. Vrd Paloveere1. – AK
Academic; EMS; Hurt 1903: 258; Hurt 1904: XXIV; PGM 1785–1792; Popov 1981: 115–116; RL 1922; SeK: 77; Truusmann 1890: 57; Vaba 2014: 921; Vene TK 126; VMS

Makarova-sse›, kohalikus pruugis-heSeküla Petseri rajoonis Uue-Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Мака́рово, 1627 пус. Макарова (puustus), 1882 Макарово, 1903 Makarowa, 1904 Makarova, Мака́рово, u 1920 Makarovo, 1928 Mäe, 1937 Mäeküla.  B2
Mainitud esmalt puustusena, XIX saj kuulus seto küla Kossolka kogukonda ja Irboska Nikolai peakiriku alla. Vene perekonnanimi Makarov (Макаров) tuleb isanimest ning sealtkaudu õigeusu eesnimest Макар (‹ kreeka Μακάριος/Makarios ’õnnelik, õnnistatu’). J. Truusmann seostas sõna макаръ Pihkva murretes leiduva tähendusega ’sääsk’. Makarovo on laialt levinud kohanimi Venemaal, ka Pihkvamaal. Petserimaal Laura kandis on Makarova-Pustoranova (vn Макарово) ning nüüdseks kadunud Makarova-Bobrova (Макарово-Боброво) küla, Irboska juures aga Täätlova-Makarova (Макарово) küla. Mäe nime määras külale siseminister Petserimaa kohanimede esimese eestistamise käigus 1928, nimi leidis teataval määral ka kasutust. Vrd Magari. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 258; Hurt 1904: XXIV; Ivanov 1841: 203; Markus 1937; RT 1928: 104, 638; SeK: 77–78; Zouroff 1937: 5; Truusmann 1897b: 39; Vasilev 1882: 174

Mammaste-sse›, kohalikus pruugis Mammastõ-he›, kohalikus pruugis ajalooliselt Mamastõ Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Mammes, 1638 Mammast, 1839 Mamasta, u 1900 Мамасте.  A1
Põline küla, mille nime kirjapildis on mm kinnistunud vana kirjaviisi mõjul. Liide -ste on tavaliselt liitunud isikunimele, mis nii suure küla puhul võiks pärineda muinasajast. Võrdluseks sobivad nimed on siiski laenulised. Vene Mamant, Mamai jt põhinevad kreeka pühakunimel Mamas (Μάμας, vrd vene perekonnanimi Mamantov ~ Mamontov, Mamošin). Eesti talupoja lisanime (nt Mamma Clas XVII saj) on võrreldud ka vanasaksa eesnimedega Mamo, Mammo. Venemaa kaudu tulnud kristliku nime etümoloogia on Kagu-Eestis ootuspärasem, kuid selle seab kahtluse alla vastavate isikunimede ilmumine Karjala allikatesse alles XVI–XVII saj. Mammaste omaette piirkonnad on Hauka, Kurvitsa, Leppoja ja Visse. Loodepiiril on Kanariku ja Lutsu talud. Mammastega on 1977 liidetud Mõtsanuka (Mammaste-Metsanurga) küla, algupäraselt suurema Mõtsanuka küla lääneosa liideti Aarnaga.ES
PTK I: 135; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 139; Rücker; Sukunimet 1992: 306; Unbegaun 1995: 45, 69; Vene TK 42

Mauri-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1638 Mauri Andres, 1684 Mauri Johan, Tohmas, 1820 Mauri (küla).  B3
Esmamainimise Mauri Andrest on nimetatud venelaseks (ein Rusz). 1684. a kaartide järgi on Mauri Johan koos Toomaga ja *Rebäse Hans (Räfwas Hans) elanud praeguse Pedejä küla kohas. Praeguses Mauri külas on elanud kaks venda, Kindnar ja Raußeps (raudsepp). XVIII–XIX saj on mõlemat talurühma loetud üheks Mauri külaks, Mauri nimi on lõpuks kinnistunud idapoolsele. Nime päritolu pole selge. Algnime Mauritius mugandusena on Lõuna-Eestis üldiselt tuntud saksapärane pika o-ga Moorits. Vastseliinas on üks kohalik isanimi omastavas olnud Morossa (Morosse, Morrosa), millest on arenenud muuhulgas Morosuu-Tsäpsi külanimi (↑Haava3). Vene perekonnanimesid Mavrin ja Mavrišin on peetud tekkinuks hoopis naisenimest Mavra (kreeka Μαύρα). Samatähenduslik mehe eesnimi Mavr (Мавр) on liiga haruldane. Püha Mauritiuse vene vaste Маврикий on ehk see, mille mugandusest Mauri küla nimi kõige usutavamalt pärineb. Sõna maur (sks Maure) ei tule liiga uue keelendina kõne alla, vrd vanem moorlane, Mooramaa mees. Vrd Pedejä. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:58, L 51p; EAA.1271.1.224:80, L 593; EES: 284; Petrovskij 1966: Мавр; Rajandi 1966: 128; Rev 1638 I: 169; Unbegaun 1995: 89

Meelaku-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ MeelakilõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1585 Mieliech Piepow, 1588 Mieliech (eesnimi), 1626 Melack Jacob, 1627 Melach Jacob, 1638 Mellick Jacob, 1684 Melacka, 1765 Dorf Melako.  A2
Meelaku oli 1977–1997 Holdi küla osa. Meelaku asub endise vardjaskonna *Verstna (1561 волостка Вярсна, 1585 Warsnia, 1627 Warssna, 1638 Werstna) geograafilises keskkohas. Talupoeg Mieliech (Peebu poeg) oli 1580. a-tel *Verstna vardja. Meelaku kohanimi pärineb usutavasti tema nimest. XVI saj võis olla tegemist eesnime kahesuguse vormiga, dokumentides oli venepärane nimi Мелех, mis on ristinime Мелентий käibevorm ja mille algnimeks on kreeka Meletios (Μελέτιος). Rahvakeelsele külanimele aluseks saanud nimi kõlab nagu läänemeresoome muinasnimi *Meelakko ~ *Meelikko ja tõenäoliselt nimega *Meelak meest kohapeal tuntigi. Üllatav on praktiliselt samasuguse külanime Meeliku väljailmumine naabruses Kasaritsas, seal on koht varem olnud Meeni lisanimega. Vrd Meeliku, Meelva. – ES
EAA.567.3.180:4, L 4;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:72, L 68p; PA I: 4, 31; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 172; Stoebke 1964: 97–98; Truusmann 1897a: 40; Unbegaun 1995: 54, 70

Meenikunnu soo [meenikunnu soo], kohalikus pruugis Meenikunnu suu Räpsoo Põlva maakonnas, 1798 Meenjerw S. (järv), 1926 Meenikunnu soo, 1937 Meenikunnu soo, Lagesoo, 1949 бол. Меникюнд.  C2
Soo on saanud nime suure soosaare järgi, mille nimi on Meenikund. Sõna kund tähendab metsa, ülesharimata maad. Nime algusosa tuleb Räpinas tavalisest isikunimest Meeni, mis on talupoegade lisanimena kasutusel olnud vähemalt XVI saj (1584 Mik Manipoik Leevakul, 1625 Meni Mert jt Pääsna külas). Tõenäoliselt on Meeni olnud eesnimi. Selle päritolu pole teada, kuid vrd germaani Meinhard. Nimelühendi *Meini diftongi ei teisenemine ee-ks oleks ootuspärane. Teine võimalus oleks mugandus vene nimest Евмений (Jevmeni) kreeka algnimest Eumenes (Εὐμένης). ¤ Leevi vallan, Palo asundusõn asuv Meenikund sai uma nime tollõst, et oll´ soost ümbritsetu maa, kos kasveva vanast paiu- ja lepävõso. Niisugust maakotust kutsute kund vai kunnus. Edimäne inemine, kes sinnä elämä asose, oll´ Meeni ja nii sai kotus nime Meenikund. (1940) Vrd Meeliku. – ES
EAA.567.3.190:6, L 5p; Eesti TK 50; KM: ERA II 271, 462 (9) – 1940; Mellin; NL TK 25; PA I: 141; Petrovskij 1966: Евмений; Rajandi 2011: 127; Võrumaa 1926

Melso [mel´so] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Тереховщина, u 1866 Тереховшина, 1874 Melso, 1885 Melso K., 1904 Mels(s)o, Терехо́вщино, 1923 Terehovshtshino.  C1
XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanime aluseks võiks pakkuda muistset eesti isikunime Meel ~ Meles. Tõenäoline on ka Lõuna-Eesti linnunimetus meldsass, meltsas ’roherähn, hallrähn’. Kolmandaks võib eeldada arengut vene eesnimest Мелех, mis on ristinime Мелентий üks vorme (‹ kreeka Μελέτιος/Meletios). Vrd Kasaritsa Melsomäe talu (Rõu). Perekonnanimi Terehhov (Терехов) on Venemaal üpris sage, tulenedes isikunimest Терентий (‹ ladina Terentius). Terehhovo (Терехово) küla leiab Petserimaalt Laura vallast, samanimelisi külasid on Pihkvamaal ja Karjalas. Vrd Meltssaarõ. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 185; KNAB; SeK: 82; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44, 46; Vasilev 1882: 316; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Mikita-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Kircko Mick, Mickita Peter, 1765 Dorf Mikkita.  C3
Mikita oli 1977–1997 Kellämäe küla osa. 1684. a kaardile on kohanimena peale pandud veel lisanimi Kirk. Ilmselt saab just sellel ajal alguse Mikita Peetri isanime kujunemine külanimeks. Mikita nimi on saadud eesnimest Mikit, mille aluseks on Loode-Venemaa ja Ukraina mehenimi Микита. Selle nimemuganduse, nagu ka hariliku vene Nikita algnimeks on kreeka Niketas (Νικήτας), kuigi seda on vahel kasutatud ka teise algnime Nikolaos (Νικόλαος) mugandusena, vrd seto MikkNikolai. Vrd Rogosi-Mikita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:166, L 161p; Rajandi 1966: 136

Mikitamäe [mikita`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Mik´tä`mäe ~ Mikidä`mäe-leSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1500 Никитина Гора, 1585 Микиткино, 1686 Микитина, u 1790 Никитина гора, 1886 Mikitämäe, 1903 Mikitamäe, Mikita mäe, 1904 Mikitämäe, Ники́тина Гора́, 1922 Nikitino-Gora, 2002 Miḱtämäe.  A2
1652 kuulus küla Petseri kloostri Rõsna prikaz’i, XVIII saj keskel kuulus küla Petseri kloostrile, XIX saj aga Selise kogukonda ning Värska kogudusse. 1922 moodustati Lobotka valla põhjaosast Mikitamäe vald, 1923 nimetati see Mäe vallaks. Al 1950 Mikitamäe külanõukogu, al 1992 uuesti vald. Kohanimi on kaheosaline: seto eesnimi Mikit ~ Mikita + mägi. Algusosa (nagu ka seto Mikk) on tulenenud vene mehenimest Mikita (Микита), mis on Nikita (Никита) rahvalik teisend. Nime lähe on kreeka Νικήτας/Niketas ’võitja’. Nimealguse vaheldus n ~ m on tekkinud Venemaal juba varem, Petserimaal aga kindlasti XVI saj-ks. Mikitamäega on 1977 liidetud ↑Soelaanõ küla. Vrd Miku, Mikita1. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; Ivanov 1841: 240; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 85, 86; Simm 1978: 148; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Varep 1978: 66; VES

Miku-le›, kohalikus pruugis ka Mikukülä ~ Miku`mäe Seküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Оглобино Нефеткино, 1652 Оглоблино, u 1866 Салоблина (viga?), 1882 Аглоблино, 1885 Miku, Оглобино, u 1900 Оглоблина, 1904 Mikumäe, Огло́блино, 1922 Mikkumäe.  C1
Küla kuulus kuni 1585 Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, hiljem Petseri kloostrile. XVIII saj allus see Taeluva kogudusele, XIX saj kuulus Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanimi koosneb kahest osast: seto eesnimest Mikk : Miku + mägi või küla. Eesnimi Mikk on tulenenud vene mehenimest Микита, mis omakorda on mugandus nimest Никита. Teine võimalik lähe on nimest MihkelMichael. Нефеткино tuleneb A. Šteingolde järgi nime Мефодий (kreeka Μεθόδιος/Methodios) lühivormist Нефёдка. Vene nime Оглоблино seletab J. Truusmann vn sõnaga оглобля ’saani osa, ais’ või eesti kabl ’nöör, köis’, sm kappale ’osa, tükk’ jne; viimased ei ole tõsiselt võetavad. Ogloblino (Оглоблино) on Venemaal üsna sage kohanimi. Ogloblja (Оглобля) esines XVI–XVII saj lisanimena. Vrd Mikitamäe. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; KNAB; Maslennikova 1955: 126; RL 1922; SeK: 86; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 1; Vasilev 1882: 9; Vene TK 126

Männisalu1 [männisalu] ‹-`sallu›, kohalikus pruugis Männisalo-`sallo›, rahvakeeles varem Leeväti ~ Leevati`nukk Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Kahkva mõis), 1937 Männisalu.  C2
Tegemist oli Kirmsi küla asustamata metsamaaga, esimene talu Kuivamäe rajati 1863. Varasem rahvapärane nimi oli Leeväti (Leevati) talu järgi Leevätinukk. Männisalu nimi anti külale 1930. a-tel. Samasugune muutus toimus Naraka küla nimega Virumaal (↑Männisalu2). Leeväti nimi tuleb Räpina nimevaras kõige varem nähtavale Nohipalo Leeväti järve nimes (1627 Lewatt). Võimalik, et tegemist on kadunud eesnimega, vrd nt kreeka Leonidase (Λεωνίδας) vene vaste Леонид ja selle variant Леванид. ¤ Siin om pall´o mõtsasaari, männisaari, muud´o üteldäs õks petäi. Kuivamäe oll´ edimäne talo. (1952) Vrd Männisalu2. – ES
Eesti SK 10; Eesti TK 50; KN: 1952; Rev 1624/27 DL: 67; Unbegaun 1995: 49

Olehkova-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis Ol´ehkuva-`kuvvaSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1585 Отлухово Олешино, u 1866 Алехнова, 1882 Алехново, Олехново (otreez), 1904 Olehkova, Але́хново, u 1920 Alehnova, 1922 Olehnova.  C2
XIX saj kuulus küla Koolina kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Kuigõ küla osa. Kohanimi pärineb isikunimest. Vene foneetikale ebatavalise hno-järjendiga isikunimed on jäänud püsima kohanimedes, mille tuumikala asub A. Popovi andmeil Pihkvamaal. Nimekuju on arenenud järgmiselt: Алехново, Олехново (vrd valgevene Олехнович, Алехнович) ‹ АлехноАлексей. Niisamuti perekonnanimed Aljohhin (Алёхин) ja Aljohhov (Алёхов) tulenevad ristinimest Aleksei (Алексейkreeka Ἀλέξιος/Alexios ’abiline, abimees, eestseisja’), võib-olla ka eesnimest Aleksandr (Александр). Kohanimi Aljohnovo (Алёхново) on Venemaal levinud, eriti Pihkvamaal; Olehnovo (Олехново) aga Valdais ja Valgevenes. J. Truusmann oletas, et Алехново tuleneb sõnast олень ’põhjapõder, hirv’ (võrdles seda ka sm sõnaga eläin ’loom’), pidades võimalikuks lähteks ka ale (maaharimisviis). Vrd Olohkuva1, Olohkuva2. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXII; KNAB; Popov 1981: 115–116; RL 1922; SeK: 95–96; Truusmann 1897b: 48; Vaba 2014: 921; Vasilev 1882: 11, 208; Vene TK 126; VMS

Ortuma [`ort´uma] ‹`Or`t´umma ~ -sse ~ -leVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1627 Ortoma Lesska, 1638 Ortoma Lessky, 1684 Årtum, 1820 Ortuma (küla).  B2
Talu (1684 kolm poolemeest), talurühma ja küla nimi on tekkinud XVII saj alguse lisanimest, see aga omakorda eesnimest, vrd nt 1627 samas piirkonnas peremees Ponckras Ortoma. Eesnimi Ort´um(a) tuleb venepärasest eesnimest Artjom ~ Ortjom (ristinimi Артемий). Nimealguse muutus ao on iseloomulik laiale alale ukraina keelest Loode-Vene murreteni. Algnimeks on Ἀρτεμᾶς/Artemas, mis omakorda seostub kreeka jumalanna Artemisega. Ortuma külaga on 1977 liidetud Kassioro, samuti ajaloolised külad Tahma (1684 Thama) ja Tissi (1638 Tyssy).ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1271.1.225:254, L 1407; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 164

Palandõ-le›, kohalikus pruugis-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Тимошева, u 1866 Юковъ Конецъ, 1882 Тимашево, Розляково (küla[osa]d), Рончаково, Назаркино (puustused), 1885 Polande K., Juga otsa, 1897 Polande, Jugadtsa, Тимошево (Юковъ Конецъ), 1904 Palandõ, Ю́ковъ коне́цъ, u 1920 Palante, 1922 Palande, 1923 Palandu, Jukov konets.  C2
XVIII saj jagunes küla neljaks osaks (Кранцова, Бездѣлья, Дѣнязова?, Красикова?), nimed on tänaseks kadunud. XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla Timaševo (Тимашево, Lähkova kogukonnas) ja Rozljakovo (Розляково, Koolina kogukonnas) külaks ning Rontšakovo (Рончаково) ja Nazarkino (Назаркино) puustuseks. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Palandõ nimi pärineb palama ’põlema’ tüvest. Petserimaal oli ka teine Palandõ (1939 Põlenud Variku, 1938 Горелый Бор) küla. Vene nime Юков Конец algusosa tuleneb ilmselt isikunimest. Nimi võib tuleneda talupoja lisanimest (allikates Jugo, Jocko, Jocka), mille päritolu pole selge. Leidub ka lisanimi Juka (sm Jukka) algnimest Johannes. Karjalas kasutatav eesnimi Juko on andnud talunime Jukola. Юковский oli Vene aadlisuguvõsa, kes pärines XVII saj Vologda kubermangust. Vene talupoja lisanimena esines XVII saj Юговъ, eesnimena Юго. Timaševo (Тимашево) on Venemaal sage kohanimi. Isanimi Timošev (Тимошев) tuleneb kanoonilisest vene eesnimest Тимофей (‹ kreeka Τιμόθεος/Timotheos ’jumalakartlik’). Розляково nimi võiks A. Šteingolde andmeil tuleneda sõnast росляк ’sihvakas inimene; noor männimets’. Vrd Jugo, Jugu. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; RL 1922; SeK: 100; Truusmann 1890: 58, 59; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 77, 89; Tupikov 1903: 854; ÜAN

Palli2-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ `küllä›, kirjakeeles varem ka Melsopi Rõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1796 Palli Tannil, 1926 Palli.  C3
Praegust Palli küla peeti XVIII ja ka XIX saj veel Mustahamba küla osaks. Seetõttu on küla kohta kaartidel kasutatud ka Mustahamba küla läti keelest pärinevat nime Melsopi ehk Melsobi. Asustus sai alguse XVII saj, 1694. a kaardil on talu rootsikeelse määratlusega Nysatt (uusasunik). Palli nimi pärineb eesnimest Pall, mis on tõenäoliselt mugandus algnimest Balthasar. Eesnime mugandustes võib esineda varieerumist kreekakatoliku eesnime Pavel (kreeka Παύλος/Paulos) alusel: Paali ~ Paal ~ Pall. Palliga on 1977 liidetud Pallisoo ja Sumbi küla. Vrd Mustahamba. – ES
EAA.1268.1.403:383, L 336p;  EAA.308.2.179, L 1; Rajandi 1966: 214; Võrumaa 1926: 262

Peedu1-leNõoElva linnajagu (Pangodi mõis), 1804 Pedosche (veski).  B3
Asulat hakati kavandama enne Esimest maailmasõda. Kujunes suvituskohaks pärast Vabadussõda Nuti aleviku nime all; maju hakati ehitama 1925. Nimetati Peeduks 1936. Peedu koos Peedumäe suvilatega liideti Elva linnaga 1958. Peedu nimi pärineb veskilt, mida on ehk Elva jõel mainitud juba 1638 (ilma nimeta). A.-A. Marand oletab, et veski nimi on lähtunud kunagise möldri nimest (1721 Mossina Pedo). Eesnimi Peet : Peedu on kreeka päritoluga nime Peeter (vrd kreeka πέτρος ’kalju’) lühivorme. Nuti nimi pärineb samanimelise talu juures olevalt veskilt, mille kohta on teateid al 1875. ¤ Rahvapärimuse järgi ehitanud vanasti Rootsist tulnud vennad Ill, Nutt ja Peedu Elva jõele endanimelised veskid.EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 86; ENE-EE: VII, 232; Marand 2001–2004: IV, 13; Rajandi 2011: 139–140; Rev 1638 I: 82; RGADA.274.1.172:161, L 161

Pliia-leSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Üle-Pelska nulk), ? 1585 Захарково, u 1790 Кожуха, u 1866 Захарина, 1904 Pliia, Заха́рино, u 1920 Plia, 1922 Plija, 1923 Pliija, Saharino.  C2
Küla on 2010. a nimestiku järgi Üle-Pelska nulgas, ent seda on arvatud ka Koolina nulka. XIX saj kuulus küla Taeluva koguduse alla. 1977–1997 oli Uusvada küla osa. Setos on levinud vene laensõna pliidanõ ’paekivine’ või pliit : pliida ’paas’. Et lähikonnas on paekivipaljandid ning karjäär, on see kohanime lähtena tõenäoline. Pliia (Плия) on ka eesnime Поплий (kreeka Πόπλιος/Poplios) hellitusvorme (↑Pupli). Vene eesnimi Захар on lühend nimest Заха́рия, mis tuleneb kreeka variandist Ζαχαρίας/Zacharias, see omakorda pärineb heebrea keelest. Pihkvamaal ja ka mujal Venemaal leidub hulganisti osisega Захар algavaid kohanimesid.AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XXIV; RL 1922; SeK: 110; Truusmann 1897b: 21; Vasilev 1882: 113; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Põnni-le›, kohalikus pruugis Põ̭nni Vasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Punni Jacob, 1798 Poenni, 1820 Põnni (küla), 1839 Pün̄i.  B3
Põnni lisanimi selles kandis on palju vanem, kuid 1684. a kaartide järgi paiknes Põnni talu praeguses Missoküläs ja küla praeguses asukohas oli vaid ↑Hürsi Vinnora puustus. Vanemad mainingud on 1561 Панъ Хантуевъ сынъ, 1563 Пангулъ, 1627 Poeni Hannss, 1630 Panni Hans, 1638 Penni Hand, 1684 Punni Juri. Missokülä kuulus siis *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіяръ, 1588 Kisiarwa, 1627 Jarwa, 1638 Kiesse Jerw), nagu ka tänane Põnni ja Tsiistre kant. Põnni küla nimi läheb tagasi lisanimele ja see omakorda talupoja eesnimele, nagu on näha vanimast kirjapanekust. Eesnime algupära pole selge. Nimi võib olla muinasaegne, vrd 1638 Viitka kandis Pantza külla (*Põnnitsõq ~ *Põnnistõ). Kui Põnni pärineb kristlike nimede hulgast, on lähedane ladina Bonifacius, esmamainimise Панъ aga seostub selliste kreeka algupära vene nimedega nagu Panteleimon (kreeka Παντελεήμων) ja Pankrati (Παγκράτιος). Vrd Missokülä, Pankjavitsa. – ES
EAA.1865.2.141/2:13, L 12p; EAA.1271.1.224:92, L 617;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; PA I: 30; Rajandi 1966: 215; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166–167; Roslavlev 1976: lisa 1, 2; Rücker; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; Unbegaun 1995: 83

Ronivere-`verre ~ -ssePalküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Kuremaa mõis), 1582 Runifer, 1627 Ronnifehr, 1839 Ronnifer.  C2
L. Kettunen on lähteks pakkunud sõnu roni ’kalade paeluss’ ja ronima või isikunime, vahest nimest Ronimus, kreeka Ἱερώνυμος/Hieronymos. V. Pallile tundub usutavaim viimane seletus, sest nimevorm Ronimus on 1758 Kõdu mõisas ka kirja pandud.PP
EO: 298; PA I: 103; PTK I: 206–207; Rücker

Saki-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Sacka, 1765 Dorf Sakki.  B3
Saki oli 1977–1997 Ristemäe küla osa. Juba 1684. a on talurühm koosnenud kolmest majapidamisest ja olnud keskne naabertalude Pundi, Põdra ja Kuklasõ suhtes. Kui pidada talupoja lisanime iidvanaks, siis pole selle päritolu selge, vrd Saka, Sakala. Hilisemate kristlike eesnimede hulgast sobib alusnimeks Sakarias (Sacharias, kreeka Ζαχαρίας), vrd perekonnanimed Sakka ja Sakki Soomes. Tavasõna sakk nime alusena pole eriti tõenäoline, sest selle võrupärane kuju on tsakk. Saki lõunaosa moodustavad Pundi talud, mis oli 1977. a-ni omaette küla (1970 Ala-Pundi).ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:171, L 166p; EO: 90; Sukunimet 1992: 532

Saurova nulk [`saurova nulk] Senulk (külastu) Petseri rajoonis Petseri ja Krupa vallas (Petseri), 1904 Saurova nulk, 1985 Sauruva, Sauruva nulk, 1990 Anomanulk.  B1
Nulgale nime andnud Saurova küla on esmakordselt kujutatud Petseri maakonna kaardil 1785–1792 (Саурова). 1849 kuulus see (Саурово) Petseri kogudusse ning 1882 Ivana-Paloda (Иваново Болото) kogukonda. Nime eesti algupära korral sobiksid nimevasteks saur ’saad’ ja sauras ’sassis’. J. Truusmann pakkus seletuseks läti šaurs ’kitsas’. On võimalik, et nimi on kujunenud liitsõnast savi + aru või sau + aru. Kui kohanimi pärineb vene perekonnanimest Saurov (Сауров), siis see võib olla mh turgi või kreeka päritoluga. A. Šteingolde välistab kohanime vene päritolu, sest järjend -ау- pole vene keelele iseloomulik. Saurova nulga külad on ↑Hergova, ↑Jandova, ↑Kolovina, ↑Korski, ↑Krabilova, Kubanova (vn Губаново), ↑Lääpä, ↑Nudretsuva, ↑Molniga, Palandõ ehk Põlenud Variku (Горелый Бор), ↑Peresniga, ↑Pitaluva, ↑Pulatna, ↑Puravitsa, Riss´ova (Ры́сево), Sabelinna (Забе́лино), Sagor´a (Ко́зье Заго́рье), Saurova (Сау́рово), Sorokinna (Соро́кино), Tendüvä (Деми́дово), Till´o ehk Kurnova ehk Puravitsa Palo (Буравитский Выселок), Vaslamäe (Крохово, 1904 Крухно́во ehk Крахно́во), Väiko-Krabilova (Ма́лое Грабило́во) ja Väiko-Puravitsa (Ма́лые Бу́равцы).AK
Ernits 2012: 38; Hurt 1904: XXVIII; Hõrn 1990: 21; Hõrn 2009; KN; KNAB; PGM 1785–1792; Remmel 1985: 3, 8–10; SeK: 136; Truusmann 1897b: 67; Vasilev 1882: 283; VMS

Sossi-le›, kohalikus pruugis-lõRõupaik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1627 Sosi Jann, 1638 Sossi Jaen, 1684 Sossikülla.  A2
Sossi küla kujunes välja XVIII saj, XIX saj asutati selle ääremaadele kroonumõisa popsi- ja soldatikohti. Liideti 1977 Koloreino külaga. Hajatalust ja talurühmast tekkinud küla nime päritolu pole teada. Võimalik, et talupoja lisanimi on saadud eesnimest Soss, mis võiks olla vene nime Сосфен (kreeka Σωσθένης/Sosthenes) mugandus. Sõna liivasoss ’viljatu liivane maa’ oleks võrupäraselt liivatsoss ja ei sobi selle tõttu eriti hästi.ES
 EAA.308.2.178, L 1; Rev 1624/27 DL: 89; Rev 1638 I: 204

Tabina-le›, kohalikus pruugis-lõ ~ TabinilõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1561 Тапино, 1563 Топино, Топинская (vakus), 1588 Thopino, 1627 Topinna, 1638 Tappin, 1684 Tabinna, Tabina.  B1
Vana küla, mida mainitakse ajalooallikates tihti sinna Liivi sõja ajal rajatud õigeusu kiriku tõttu. Enne Loosi mõisa alla jaotamist kuulus Tabina kokku praeguse Orava valla küladega, vakust nimetati põhiliselt *Vaigustõ nimega (1688 Wayguzicza, 1627 Waigositz). Tabina nime päritolu pole selge. Soomes eristatakse Tapani nimepesa (kreeka algnimest Στέφανος/Stephanos) ja rahvaluulest tuntud Tapio jumalusenime. Ka viimane esineb talupoegade keskaegsetes lisanimedes, nt Tapialan, Tapia, Tapio. Vastseliina Tabina nimes oleks na-lõppu lihtsam tõlgendada Stephanosest lähtuvaks, vrd Hans tapavaine 1556 ja Hendric tapanain 1560 Viiburis, Ивашко Табанов 1500 Venemaal. Ent kindel teise silbi -i- üleskirjutustes paneb lähtena pooldama muinasnime. -na võib olla ka slaavipärane lisanimeliide, mis on liitunud põlisele läänemeresoome isikunimele. Vrd Tabivere. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 34, 35; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Selart 2016: 63–64; Sukunimet 1992: 600–602; Truusmann 1897a: 39; Tupikov 1903: Табанов; Stoebke 1964: 65–66; Vilkuna 2003: 177–178

TaraskiTaraski ~ -sseKampaik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Vana-Prangli mõis), 1782 Tarrasky.  A3
Liideti 1977 Prangli külaga. Nimi pärineb *Matukme küla (1721 Mattukma, 1744 Mattukmeggi) talult, nt 1721 Tarrasski Andres. L. Kettuneni väitel on nimi lähtunud sõnast taras : tarase ’latt’. Tõenäolisem on J. Mägiste oletus, et külanime lähteks on vene mehenimi, täpsemini hüüdnimi Taraska kreeka algupäraga eesnimest Tarass (kreeka Ταράσιος; Prangli mõisa *Tammiste külas oli 1627 Tammiste Taross, 1638 Tarraszkj Ein Rusze ’venelane’).EE
EAA.1865.2.4/9:2, L 2; EO: 208, 338; Petrovskij 1966: 206; Rev 1624/27 DL: 116; Rev 1638 I: 302; RGADA.274.1.172:16, 17, L 10p, 12; RGADA.274.1.211/11:51, L 1036p; ÜAN

Tepia-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Tepiä-he ~ TepijilõSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1866–1867 Зарѣчье, u 1920 Tepia, 1922 Tepija, 1928 Tepja, vn Заречье.  C2
1977–1997 oli Serga küla osa. Kohanimi pärineb arvatavasti seto eesnimest Tepo, Teppo, mis tuleneb vene isikunimest Степан (‹ kreeka Στέφανος/Stephanos ’vanik’). Vene nimi Заречье on tõlkes ’jõe- või ojatagune’. Ajalooline Tepia küla asus praegusest u 2,5 km lääneedelas, selle kirjapanekud algavad XVII saj-st (1627 Денисово, 1882 Денисково (Гурвицо)). Too küla kuulus Pankjavitsa valda Koolina kogukonda ning nulka. 1882 oli küla (siis kaks talu) arvatud Saalessa (Залесье) kogudusse, 1885 Taeluva omasse. Eesti nime on mainitud 1885 (Hurowitsi), J. Hurdal on see 1904 (Tepja, Дени́сково) esitatud seto külade hulgas. 1920. a-tel oli tegemist vaid taluga; praegu on seal Ulaskova küla Kruusi, Paloka ja Kopli talu (2007). Mehenimi Денис on kreeka päritoluga (‹ Διόνυσος/Dionysos). Kolmas nimekuju (Гурвицо, Hurowitsi) võiks tuleneda linnunimetusest kurvits. Vrd Kurvitsa2, Tebäne. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 18; Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1904: XXI; Ivanov 1841: 193; KN; KNAB; RL 1922; SeK: 159; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 80

Tika-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Tika Andre, 1820 Tikka (küla).  B3
Tika oli 1977–1997 Möldre küla osa. XVII saj lõpus veel asustamata maal oli 1782. a juba mitu sama lisanimega peremeest. Pole teada, kas külanimi pärineb talupoja lisanimest või oli enne olemas mets nimega Tikakund. Sõna tikk : tika ’rähn’ võru keeles võiks otsest kasutust leida metsanimes ja on küllalt ootuspärane ka talupoja lisanimena nagu muudki linnunimetused. Ka Soomes tavalisi perekonnanimesid Tikka, Tikkanen jm peetakse peamiselt linnunimetusest tekkinuks, kuigi esineb ka isikunimedest ümberkujundamise näiteid. Kui 1782. a mainingut võiks pidada *Tiika häälduse kajastuseks, võiks seda võrrelda sm perekonnanimega Tiikkainen, mille lähteks arvatakse eesnimi Tihhon (kreeka Τυχῶν/Tychon, klassikaline hääldus [tükhon]). Võrumaal on levinum siiski Tihhoni h-line vaste, nt Tihunga talu (Räp).ES
EAA.1865.2.141/2:10, L 10; EAA.1721.1.223:170, L 319; Sukunimet 1992: 615–618; VES: tikk

Tilsi`Tilssi ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Laheda vallas, mõis, sks Tilsit, 1638 Tilss Michell, 1738 Tilsi, 1757 Tilsi Wald, Tilsi Moisa.  A2
*Pikkjärve küla (1627 Pitker Kuella) hakkas XVII saj I poolel kuuluma Väimela mõisa alla. Väimela revisjoninimekirjas 1738 oli veel viis Tilsi lisanimega peremeest. Väimela jagamise tulemusel asutati 1749 uus mõis, mis sai nime samal kohal asunud Tilsi taludelt. 1920. a-tel tekkis Tilsi asundus, mis 1977 sai külaks. Talupoja lisanimi Tilsi (mujal Võrumaal ka Tilso, Tilsu) pärineb eesnimest Tilss (Tyls), mille algnimeks on peetud nime Philemon (kreeka Φιλήμων), Filimon, Thilemon. Saksakeelses pruugis lisati Tilsi lõppu t, sest mõisanimi seostus Tilsiti linnaga Ida-Preisimaal. Tilsiga on 1977 liidetud Koolitarõ (Koolitare) ja Viuperä (Viupera) küla.ES
BHO: 595; EAA.567.3.186:3, L 3p; EAA.3147.1,172:115, 122, L 103p, 108p; Rev 1624/27 DL: 58; Rev 1638 I: 134; SK I: 430

Timo`Timmo ~ -ssePlvküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas, mõis, sks Klein-Koiküll-Kirrumpäh, 1795 Timo Peter, 1839 Timmo.  B2
Uus mõis rajati XIX saj alguses (vanim kaart 1817) Vana-Koiola mõisa jagamisel. Samal kohal oli varem olnud hajatalu, võimalik, et selle peremees oli 1757 Tingo Thomas. Mõisa maale rajati 1920. a-tel Timo asundus, 1977 liideti see Koolma külaga, 1998 taastati Timo külana. Talupoja lisanimi Timo pärineb eesnimest Timotheus (kreeka Τιμόθεος, venepäraselt Timofei). Juhul kui 1757. a Tingo ja Timo on sama koha nimed, oleks algupärane hoopis vana hämarat päritolu isikunimi Tink : Tingo (‹ Konstantin?), mis on hiljem tavalisemasse Timo tüüpi ümber vormunud. Saksakeelne nimi on sündinud korduvast mõisate jagamisest: Vastse-Koiola mõis jagati XIX saj alguses Vastse-Koiolaks, mis müüdi erakätesse, ja Väike-Koiolaks, mis jäi kroonumõisaks. Timo (Väike-Koiola) mõisavald koosnes lahustükkidest, millest suurimad olid Tsolgo kant, Rosma-Sooküla kant ja Eoste küla.ES
BHO: 242; EAA.1865.2.62/4:3, L 3;  EAA.3724.4.1935, L 6; EAA.3147.1.172:65, L 57p; Rajandi 1966: 166; Rücker; SK I: 431

Ulitina-sse›, kohalikus pruugis `Ul´tina-heSeküla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1780 Улитина, u 1790 Улагина, 1829 (Сельцо) Улитина, 1887 Ulitino, 1928 Ulitina, 1945 Ultina.  B1
XVIII saj mainitud külana, XIX saj mõis. J. Simm oletas külanime tulenemist isanimest Ulitin (Улитин). Vene perekonnanimi Улитин tuleneb naisenimest Улита (itaalia Iulitta ~ Iulia), mis omakorda pärineb kreeka keelest (tõlkes ’laineline, kohev’). Vrd ka улита, улитка ’tigu’. Vanavene isikunimena on registreeritud Улита (XVI saj) ning isanimi Улитинъ (XVII saj). Eesti päritolu korral võib nimega võrrelda Lõuna-Eesti hulitama ’laaberdama’ või ul´l´ ’väike laine, kerge lainetus’. Wiedemannil on Hul´l´ mehenimi. Ulitinaga on 1977 liidetud Jäneste (Зайцево) ja ↑Kotelnika küla.AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Hurt 1904–1907: III, 465; PGM 1785–1792; PTK I: 256; Setumaa 1928: 277; Simm 1970b: 144; Tupikov 1903: 408, 798; Uuet 2002; VES; VMS; Wd

Vaskna järv [`vas´kna järv] Rõujärv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1627 Wassma, 1638 Waszkna Jerw, 1684 Wasken Jerwy, 1790 Wask Jerw, 1839 Wasese S., 1876 Васкъ-Ярвь.  A2
Üleskirjutuste põhjal otsustades on selle küllalt suure järve nime viimastel sajanditel tõlgendatud sõnast vask lähtuvalt. Seda näitavad üleskirjutused Wask, Wasken ’vaskne, vasene’ ja Wasese. Järvenime tegelik päritolu võib seostuda sõnaga vask, kuid kindel see pole. Võimalikus nimetava-omastava vahekorras vasken : vaskna võib näha ka alamsaksapärase meelitusliitega -ken lõppevat eesti talupoja isikunime. Soome kohanime Vaskela, perekonnanimede Vaskelainen ja Vasko lähteks on peetud vene eesnime Vassili (kreeka Βασίλειος). Järvenimi võiks olla küll vanem kui need XVI saj-st pärinevad nimed. Isikunime oletades võib võrdlusi tõmmata pigem XIII saj mainitud ↑Vaskjala nimega. Sõna vastne ’uus’ nime alusena on keeleliselt mõeldav, kuid kuna järv on suur ja selle nimi algupärane (ei pärine asustusnimest), siis ei ole uusjärve tähendav nimi usutav. Vrd Vasknarva. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.6.259, L 1;  EAA.3724.4.1859, L 1; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Sukunimet 1992: 676

Veibri [`veibri] ‹-leTMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Timmofer, Timmomoise, 1782 Weiberri.  A2
Hiljemalt XVII saj algupoolel tekkinud mõis on M. J. Eiseni ja K. Uustalu väitel saanud nime XVIII saj elanud omanikult Jakob Tönnis Zweybergilt. Eesti Vabariigi algusperioodil rajati mõisa maadel samanimeline asundus, mida 1945. a nimestikus pole (ilmselt liideti Ihastega, nagu 1939. a kavandati), kuid esineb külana 1970. Mõisa saksakeelse ja varasema eestikeelse liitsõnalise nime (1638 Timanmoisie, 1782 Timmowerre) algusosa pärineb isikunimest Timmu ~ Timmo ~ Timo, mis on kreeka nime Timotheos (Τιμόθεος, tõlkes ’jumala austaja’) lühend, ning järelosa lähteks on vastavalt -vere või -mõis. 1977 liideti Veibriga osaliselt ↑Ihaste küla.EE
BHO: 596; Eisen 1918b: 1; EM: 98, 193; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; Rajandi 2011: 164; Rev 1638 II: 255; Uuet 2002: 220; Uustalu 1968: 745; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur