[KNR] Eesti kohanimeraamat

Koluvere1 ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kolovere Kul – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Kullamaa vallas, mõis, sks Lohde-Schloß, 1578 Коловери, 1732 Kollowerre lin, 1798 Kollowerre Lin.  C1
● Mõisa kohta on teateid a-st 1496 (Lode). Mõisa maadel tekkis 1920. a-tel asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Koluvere külaga. A. Saareste on nimega samastanud Kullamaa vakuraamatus oleva kirjapaneku XVI saj I veerandist (kulleuer). Lisanimena tuleb Koluvere XVI saj esile veel Põhja-Tartumaal (1585 Jurko Kolower), kuid pole selge, kas see on ühendatav Kullamaa Koluvere või mõne teise Koluvere või Koloverega. Väga sageli on -vere ees isikunimi. M. Veske on nimele võrdluseks toonud sm kolo ’kettakujuline tipp’, kolo ’süvend, auk’ ja eesti kolu ’süvend’, kolu tee ’maaalune käik’, kolu ’rämps’. Mõisa saksakeelne nimi Lohde tuleneb omanikusuguvõsa Lode nimest. Koluverega on 1977 liidetud ↑Vaikna küla. Vrd Kolo, Kolovere, Kolu, Koluvere2. – MK
BHO: 316; DLV 1998: 147; Ligi 1961: 365; Mellin; PA I: 193; Saareste 1923b: 143; Thor-Helle 1732: 318; Weske 1877b: 16

Koluvere2 ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas (Liigvalla mõis), 1441 Kolobeer (küla), 1564 Kollower, u 1900 Веггева-Коловере.  C4
● Tundub, et vanim Koluvere. XVIII saj läks küla Järvamaalt Liigvallalt Vägeva mõisa juurde. 1977–1997 oli Piibe küla osa. Ehkki sõnal kolu on eesti keeles mitmeid tähendusi, võiks -vere ees oletada isikunime. Vrd Kolovere, Kolu, Koluvere1. – MK
Bfl: I, 174; BHO: 248; Hupel 1774–1782: III, 498; KNAB