[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 31 artiklit

Aabla [`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka`Aab`lahteKuukülad Harju maakonnas Kuusalu vallas: Kiiu- ja Kolga-Aabla (Kolga mõis), 1517 Habbelach (Kiiu mõisa rannaküla), 1535 Habel (Kiiu mõisas), 1538 Habela (Kiiu mõisas), 1586 Habelach, Habell (Kiiu ja Kolga mõisas), 1699 Habbla Bÿÿ.  A2
Kiiu mõisal on olnud lahustükk Juminda poolsaare lääneosas, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga mõisale. Piiriks oli Aablaht. Aabla küla on seetõttu jagatud kaheks, põhja pool Kiiu-Aabla, lõuna pool Kolga-Aabla. Varasemal ajal on mõlemat nimetatud lihtsalt Aablaks, XVIII saj lõpul saksa keeles ka Gross Habila ’suur Aabla’ (Kiiu-Aabla) ja Klein Habila ’väike Aabla’ (Kolga-Aabla). Samal sajandil on Kiiu rannakülad läinud Kolga mõisale. 1977–1997 olid kaks küla ametlikult ühendatud Aabla nime alla. Külanimi pärineb lahe nimest, mida arvab P. Johansenile toetudes ka L. Kettunen. Nimi on algselt olnud h-alguline, algusosa on puunimetus haab. Vrd Kiiu-Aabla, Kolga-Aabla. – MJ
Bfl: I, 849; EO: 333; Johansen 1951: 160–161; KNAB; Rev 1586: 97; Stuart 1699; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 134

Aarla [`aarla] ‹`Aarla ~ -sseVNgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Ulvi mõis), 1241 Ardala (küla), 1489 Ardel, 1542 Arell, 1796 Arla.  A4
Hilisemal ajal on külas olnud karjamõis, 1920. a-test asundus, 1940. a-test küla, 1977 liideti Viru-Kabalaga, 2017 taastati eraldi külana. L. Kettunen on Aarla vasteks pakkunud oletuslikke isikunimesid *Arta, *Aarda, *Arda ja võrrelnud nime kohanimega Aardla, kuid toonud võrdluseks ka sm arta (ulku) ’nooda- või võrgutoes’, vepsa ard ’teibad nooda (või riiete) kuivatamiseks’. On usutav, et vana la-liitelise kohanime algusosaks oli muistne isikunimi. 1922 on küla nimetatud ka Kolga külaks.MK
Bfl: I, 365, 1197; EO: 70; Joh LCD: 316–317; Kettunen 1922: 9; KNAB

Aru1-sse›, kohalikus pruugis Aruküla Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), u 1690 Arroperre, 1844 Arro (talu), u 1866 Арокюля (küla).  C3
1977–1997 oli Kosu küla osa. Kohanimekartoteegi teatel on küla saanud oma nime kõige suurema ja vanema talu järgi, mida kutsuti rohkem Arupereks. Tundub, et tegemist on pisikülaga, mida u 1690 on nimetatud Arupereks, kus on olnud kaks talu. Kohalikus kasutuses on Arupere nimi säilinud. Nimes sisaldub sõna aru ’kõrgem, kuivem maa’. Balti kohaleksikon (BHO) peab küll varasemaiks kirjapanekuiks 1290 Arweculle ja 1291 Arrenküll, kuid see pole kindel. 1291 on mainitud Aruküla üksinda, 1290 on ta Kolga kloostrivendadele kuulunud külade reas: Kuusalu, Kahala, Kalamäe, Aruküla, Juminda, Uuri jt. Vrd Aruküla1. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 29;  EAA.1.2.C-I-1; EMS: I, 451; KN; LUB: III, 537; Schmidt 1844; Vene TK 126; Vilbaste 1956: 113

Ilmastalu [ilmastalu] ‹-`tallu ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1811 Ilmaste Arro Tönno (vabadik), 1823 Ilmastallo.  C3
1977–1997 oli Kosu küla osa. G. Vilbaste andmeil tekkis Ilmastalu vabadikukohana Kiiu mõisale kuuluvas metsas vastu Kolga mõisa maid kõrgemale arukärkale. P. Ariste väitel on nimekuju varem olnud Ilmaste aro, Vilbaste arvates pärineb vabadikukoha nimi kärka, osalt ka lähedal olevate Kahala küla heinamaade nimest. L. Kettunen arvab, et nimi on IlmasteluIlmaste elu (talu?), O. Sandraku ja U. Kirtsi meelest on külanimi algselt olnud Lihukõrve. Viimast nime on siiski kandnud talu Kuusalu kirikuvallas, 1782 on mainitud vabadikku Lihokörbe Tönno; talu on praegugi olemas.MJ
Ariste 1940: 61; EAA.1864.2.VI-29:234, L 231p; EO: 110; Sandrak, Kirtsi 2013: 6; Vilbaste 1956: 122, 756

Järiste-sseNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Luke mõis), 1582 Jarwitha, 1627 Jereste Kuella; sks Gerrist (karjamõis).  B2
1920. a-te alguses rajati lisaks Järiste põliskülale ka asundus Luke mõisa Järiste karjamõisa maadel. Järiste küla oli 1940. a-teks liitunud Kolga külaga, kusjuures Järiste asundus nimetati 1939. a paiku külaks. Kohanime lähteks on *Järvised : *Järviste, mis näib lähtuvat oletatavast üldsõnast *järvine, st järveäärne elanik. Küla rajajad pärisid selle kas lähedal paiknenud väikejärvest, mis oli juba XVII saj andmeil täielikult kinni kasvanud, või veidi kaugemal asunud Karujärvedelt. Kuivanud veekogu nimest *Järvetä järv (1627 Jerwete Jerwe, 1638 Jerwetsche See, st kuiv järv) pärineb külanime kõige vanem kirjapanek. Vrd Järise. – EE
BHO: 88; EM: 94, 138; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 48; Rev 1624/27 DL: 138; Rev 1638 I: 84; ÜAN

Jätukolga [jätukolga] ‹-`kolka ~ -sseSimpaik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1923 Jätokolga (küla).  C3
Jätukolga ilmus kaartidele 1920. a-tel. Liideti 1977 Veneverega. Oli varem mõisatööliste küla, XX saj muutus asunikukülaks, kui sealsed väikekohad maad juurde said. Nimi tuleb kas sõnast jätt : jätu ’oja’ või jätt : jäti ’jäätmaa’+ kolk : kolga ’kõrvaline koht, nurk’.MK
EMS: II (7), 343; EVK; KNAB; ÜAN

Kahala1-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).  A3
XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;  EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130

Kiiu`KiiduKuualevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kida, 1241 Kithæ, 1290, 1418 Kida (mõis ja küla), 1699 Kijenshof, 1794 Kiokülla. ⇒C3
1241 on küla omanik olnud mõjukas Saxo, kelle suguvõsale on see jäänud XIII saj lõpuni. Et küla suuruseks on 30 adramaad, arvab P. Johansen, et see on tähendanud laiemat maa-ala koos naabruses asuvate *Sääreküla (1517 Serenkulle, hilisema Kiiu küla), ↑Mäepea ja Pirssallika (↑Allika5) külaga. 1586 on *Sääreküla (Serenküll) kohta lisatud, et seda kutsutakse rohkem Kiiu (Kida) külaks. 1418 on Kiiu ja Kolga mõisa vahel sõlmitud kokkulepe Kiiu kalastusõiguses Pärispeal (Pernespe). Kiiu mõisa alla on varem kuulunud Juminda poolsaare lääneosa, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga alla. Kiiu mõisa maale moodustati 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiiu külaga; asunduse ida- ja kagupoolset osa on rahvas kutsunud Salukülaks. 2005 sai Kiiu alevikuks. Johansen ja ka L. Kettunen näevad külanimes isikunime (sm Kiia). O. Sandraku ja U. Kirtsi arvates tuleneb nimi sõnast kiit : kiidukiitma, kuid nad toovad seletuseks ka Wiedemanni mainitud naisenime Ki(i)do ja E. Rajandi teate, et see on nii mehe- kui ka naisenimi (võib-olla kujul Kiit). Vrd siiski Kiidjärve ja Kiiajärv (rabajärv HJn Aruaru külas). Vrd Kiia. – MJ
Bfl: I, 25, 849; BHO: 224; EO: 93; Joh LCD: 254, 434–435; LCD: 46v; Saks 1974: 53; Sandrak, Kirtsi 2013: 7–9; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 153–154

Kiiu-Aabla [kiiu-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis-`Aab`lahteKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Habbelach, 1535 Habel zu Kida, 1538 Habela zum Hofe Kidy, 1637 Kyo-Abell, 1798 Kioabla, 1844 Kiohabla, 1871 Kioabla.  C2
1977–1997 oli Aabla küla osa. Kiiu mõisa alla on kuni XVIII saj lõpuni Juminda poolsaare lääneosas kuulunud kolm küla: Tammistu, Leesi ja pool Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, nendevaheliseks piiriks oli Aablaht, millest põhja pool oli Kiiu-Aabla, lõuna pool Kolga-Aabla. Kiiu-Aabla oli neist tõenäoliselt vanem ja ka suurem. Rahvapärimuse järgi on Põhjasõja järel katk hävitanud enamiku inimestest ja siis on tulnud siia inimesi Soomest ja Venemaalt. Seetõttu on küla nimetatud ka Venekülaks. Vrd Aabla, Kolga-Aabla. – MJ
BHO: 227–228;  EAA.1.2.C-I-5; EVK; Joh LCD: 254; Johansen 1951: 160–161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 134–135

Kolga1`KolkaKuualevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Kolga3`Kolka ~ -sseNõoküla Tartu maakonnas Nõo vallas (Luke mõis), 1826 Kolga (karjamõis), u 1900 Колга (karjamõis).  B3
Küla on moodustatud Eesti Vabariigi algusperioodil loodud asundusest, mis rajati Kolga karjamõisa maadel. Kohanimi pärineb sõnast kolk : kolga ’kolgas’. Kolga kirdeosa Karujärvede juures on ajalooline ↑Järiste küla.EE
Bienenstamm 1826: 290; Eesti TK 42; EM: 94, 155; ÜAN

Kolga4-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastse-Nursi mõis), 1765 Dorf Kolga.  C2
Kolga oli 1977–1997 Mustahamba küla osa. 1684. a kaardi järgi on samal kohal elanud talupoeg Kacko Thomas. Kolga nimi on juurdunud põhjusel, et talu oli Vastse-Nursi poolt laienenud asustuse nurgas ja jäi ka hiljem, kui maastik ümberringi muutus avatuks, mõisavalla nurkmiseks talude rühmaks. Sõnal kolk ei ole Võrumaa kohanimedes otseselt kõrvalise nurga või kolka tähendust.ES
EAA.1268.1.401:274, L 268p; EAA.308.2.178; Saar 2008: 80–81, 103

Kolga-Aabla [kolga-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka-`Aab`lahteKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1586 Habell, 1798 Kolgaabla, 1844 Kolgahabla, 1871 Kolgaabla.  A2
1977–1997 oli Aabla küla osa. Kuni XVIII saj lõpuni on Kiiu mõisa alla kuulunud Juminda poolsaare loodeosa, sh põhjapoolne osa Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, kahe Aabla vaheliseks piiriks oli Aablaht. Kolga-Aabla küla on allikates mainitud vähem ja hiljem kui Kiiu-Aablat. Mõnikord on Kolga-Aablas külaosadena eristatud Altküla ja Kadaguotsa. Vrd Aabla, Kiiu-Aabla. – MJ
Joh LCD: 254; Johansen 1951: 161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 161

Kolgaküla [kolgaküla] ‹-`külla ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1290 Kolco, 1547 dorp Kulck, 1592 Kolkekulle, 1637 Kolck, 1699 Kolck Bÿÿ.  B2
Taani hindamisraamatus 1241 mainitud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele kuuluv in Holki tähistas ilmselt territooriumi, kolk ja kolgas tähendab kõrvalist maanurka. Esimeses läänikirjas 1259 kloostrile kuuluvate külade hulgast Kolga puudus, esines aga järgmises 1290. Kolga küla ja sellest 7 km edelas olnud Kolga mõis olid sama nimega pikka aega. Kõnnu mõisa eraldamisega Kolgast XVII saj sattus küla ka teise mõisa piirkonda ja valda. 1977 otsustati nimesid eristada sel moel, et Kolga mõisa kohal olnud Kolga asundus nimetati Kolga külaks (praegu alevik), siinne küla aga Kolgakülaks. Viimast varianti esines ka 1930. a-te lõpul, kui esimest korda üritati asundusi küladeks muuta. Kolgakülaga on 1977 liidetud ↑Suurekõrve küla. Vrd Kolga1. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 245–246; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 292; Joh LCD: 368–370; LUB: I, 340, 537; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91–92; Vilbaste 1956: 139–140, 174

Kolgavälja [kolgavälja] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Piilsi-Kolgavälja Trmpaik (küla) Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Lohusuu vallas (Avinurme mõis).  A4
Liideti 1977 Piilsiga. Küla arenes välja Piilsi küla Kolga talust XIX saj lõpuks. Omaette nimega 1922. a rahvaloenduse materjalides. Nime algusosa on sõnast kolgas ’nurk; kõrvaline koht; heinamaasopp metsade vahel ja jõekäärus’.PP
KNAB; PTK I: 79

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuussalu-salu ~ -sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu KülasilmaKülassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest.MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kõnnu1`Kõndu›, kohalikus pruugis ka Konnu`KonduKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Könda, 1290 Kundis, 1637 Kondo, 1699 Kondo (mõis).  B3
XIII saj oli Ojamaa kloostri munkade käes, hiljem Kolga mõisa osa. Kõnnu karjamõis tekkis enne 1637. a. XVII saj lõpus sai iseseisvaks mõisaks. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimes peitub sõna kõnd : kõnnu, L. Kettunen osutab soome vastavale sõnale kontu. Kõnnuga on 1977 liidetud ↑Kimbalu ja Soosilla (1938). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 249; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 22, 155, 211; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KNAB; Stuart 1699

Muhkva [`muhkva] ‹-sse ~ -leKrl, Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Tõlliste vallas (Iigaste mõis, Sangaste mõis), 1717 Muchkwa Jahn, 1723 Muckqva Jaan, 1798 Muchwa, 1805 Muckwa Jurry.  B1
Muhkva küla on välja kasvanud talurühmast Iigaste ja Sangaste mõisa piiril, omaette külana esineb 1930. a-test alates. Muhkva on talupoja lisanimena tekkinud Iigaste poolel arvatavasti XVII saj lõpul. Selle päritolu pole teada. Kui jätta kõrvale nime järelosis -va, siis leidub sarnaseid vanu isikunimesid Ida-Soomes, kus need on nen-liitega (Muckoin ~ Muchkoin) või venepärase isikunimelõpuga (Muckoeff ~ Muchkoieff). Nende nimede algeks on peetud tundmatut venepärase eesnime mugandust või siis hoopis sisserännanut tähendavat sõna muukka ~ muukko. Muhkva nime va-lõpp näitab tõenäolisemana idapooolset päritolu nii siin kui ka Ida-Soomes. 1977 liideti Muhkvaga Kolga (Tuule) küla (San), kus asuvad kunagise Sangaste küla põlistalud. Vrd Muhkamõtsa. – ES
EAA.1297.2.1:34, L 32; EAA.567.2.428:2, L 1p; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.174:905, L 899p; Sukunimet 1992: 344

Nüpli [`nüpli] ‹-sseOteküla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste).MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Patuperä [patuperä] ‹-le ~ -`perrä›, rahvakeeles ka Patuperä kolk, kirjakeeles varem ka Patupera Krlpaik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas (Vana-Antsla mõis), 1582 Patoper, 1627 Patupera Kuella, 1688 Pattobähr Byy, 1782 Pattoperra Mert.  C2
Liideti 1977 Valtinaga. Vana küla, mis XVII saj algusest kuulus Vana-Antsla mõisa juurde, kuid kus varem on olnud omaette mõis (1627. a revisjoni järgi Lohnnerhoff, Lohnen Hoffstete). Poola revisjonid loetlesid seda küla Vaabina lossipiirkonna muude üksteisest eraldi asuvate külade hulgas. XIX saj sai Patuperäst talurühma nimi, kuigi rahvalikus pruugis on Patuperä kolga nimi säilinud tänini. Nimes sisalduvad sõnad patt ja perä ’pära, kolgas’ võiksid olla lihtsa võrdlusnime aluseks. See ei pruugi olla sama küla esimene nimi, vrd 1601 Antsla all nimetatud Radawerkull, mille puhul osa talupoegade nimed kattuvad. Patuperä põhjapoolne osa on talurühm Kärnä (Kärna, 1855–1859 Керно), mis oli 1930. a-teni omaette küla.ES
EAA.1865.2.130/1:43, L 43;  EAA.298.2.71, L 17; PA I: 88; Rev 1601: 60; Rev 1624/27 DL: 104, 106; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:558, L 563p

Pärsama [`pärsama] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Pärsamaa Krjküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Persama, 1645 Persni, Perßin, Persim (küla), 1731 Persema, 1782 Persama.  C2
Oletatavasti pärineb küla juba XVI saj-st. Mõis on rajatud ajavahemikus 1731–1738 Põhjasõjast tühjaks jäänud talumaadele ning eraldatud Leisist ja Pammast. Pärsama küla hakkas uuesti tekkima XIX saj II poolel. L. Kettunen on pakkunud nime seletuseks sõnu pärise või ka küsimärgiliselt perse ’tagumik, (millegi) tagumine osa’. Vrd ka soome persamus, persaus ’tagaosa, tagatükk’ ja eesti pärs : pärsi ’teatud lind, tuttpütt või kaur’. Nime järelosa on sõnast maa. Pärsama küla kutsuti ka Õigeusu külaks (u 1900 Эйгеузу), sest maid jaotati õigeusu talupoegadele. Küla üksikud osad kannavad nimesid Kolga (kagus), Ritsu (edelas), Sülla ehk Sillaääre (põhjas) ja Vaheaia (loodes).MK
EKMS: II, 260; EM: 122; KN; KNAB; SK I: 316

Saka-leLügküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Sackhof, ? 1241 Satzæ (küla), 1523 Szacke, 1583 Grodt-Sacke, 1732 Sakka (mõis), 1796 Sackhof (mõis), Gr. Sack (küla).  A2
XIII saj kirjapanekut on varem samastatud ka kohanimega Satsu (T. Teivaala, M. J. Eisen). P. Johansen on selle ühendanud Sakaga, ehkki mainib isegi, et niisugune k ja ts-i vaheldus ei tule mujal esile kui nimede Aa (Hazæ), Atsalama (Akimal) ja Saka (Satzæ) puhul. Hiljem on nähtust püütud seletada omapärase häälikumuutusega Alutaguse murdes (U. Sutrop) või vadja mõjuga, kus eesvokaalile eelnev k muutus -ks (L. Kettunen, A. Künnap). 1587 oli Saka küla jagunenud kahte ossa, millest annavad tunnistust nimed Suur-Saka ja Peen-Saka ehk Taga-Saka. Suur-Saka kõrvale rajati XVII saj keskel mõis, Peen-Saka arvati Ontika alla ja sai nimeks Ontika-Saka (liideti 1977 ↑Ontikaga). Saka mõisa ümber 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Saka külaga. Nime alusena on Johansen oletanud muistset eesti isikunime. Kettunen, kes on isikunime samuti võimalikuks pidanud, on toonud vasteks ka sakk : saku ’salk, tuust’ ja võrrelnud nime Sakalaga. Sakaga on 1977 liidetud Kolga-Saka (1922) ehk Kolga vabatküla (1920) ehk Kolkküla ja ↑Suttermu küla. Vrd Sakala, Sakla, Saku. – MK
Eisen 1920: 86; EO: 69, 90; Joh LCD: 593–594; KNAB; Künnap 2002: 97–98; Mellin; Sutrop 1999: 646; Teivaala 1907: 17, 24

Sigula-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Sicutol, 1259 Sicudal, 1290 Sicudale, 1405 Syckowal, 1507 Sigkull, 1576 Sigkola kulla, 1637 Sickull, u 1690 Siggul.  A3
Kuulus XIII saj Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele, kelle omandiõigust Taani kuningad sel sajandil korduvalt ka kinnitasid. Kolga kloostrivendade maade hulka jäi Sigula kuni konvendi likvideerimiseni XVI saj, pärast seda oli Kolga mõisa valdus. XIII saj on küla olnud suur, 22 adramaad, hiljem jäänud väiksemaks; küla jäi suurtest teedest kõrvale. 1858. a revisjonis oli küla piirides lisaks 18 talule 53 vabadikku, kelle hulgas on hilisemate Vahastu, Liiapeksi ja Koopa küla talud. Sigula nime peab L. Kettunen pärinevaks sõna siga tuletisest *sigoi, mis võib olla ka isikunimi (*SigoiSigoSigu). Ta võrdleb seda vepsa külanimega Sigoila (tegelikult Šigoil´) ning soome perekonnanimega Sikanen ja kohanimega Sikala. Vorme, nagu 1259 Sicudal, peab ta võimalikuks mitmuse alalütlevaks (*Sigadel). Kuid kolmesilbiline kuju esineb varasemates mainingutes korduvalt kuni XV saj-ni välja, ka näib teises silbis algne olevat u. Seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Koopa nime all tuntakse Sigula küla idaosa Liiapeksi küla pool. Siia liivaseljandikule koondusid XIX saj Sigula vabadikud, nime sai küla(osa) arvukate kartulikoobaste järgi seljandikul.MJ
Bfl: I, 11, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 83; Joh LCD: 604; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Vilbaste 1956: 140, 169–170

Soorinna [`soorinna] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1922 Soorinna.  C3
1920. a-te maareformi käigus rajati Loo mõisa maadele uus küla, mis nimetati Soorinnaks, kuna küla asetseb vastu Kahala järve ümbritsevaid soid. 1977–1997 oli Andineeme küla osa. Et küla asub Loo mõisa südames, on seda 1920.–1930. a-tel kutsutud ka Loo asunduseks. Loo mõisa (1708 Lomois, 1732 Lo mois, sks Neuenhof) kohta on teateid a-st 1536 (Nyge Kolck ’uus Kolga’). Mõisa nimi tuleneb arvatavasti sellest, et mõisa ja Muuksi küla vahel paelaval asub laialdane lood, mida nimetatakse Looks (Esilood, Tagaloo).MJ
BHO: 381; EM: 62; Joh LCD: 369; KNAB; Tarvel 1983: 42; Vilbaste 1956: 170, 207

Suurekõrve [suurekõrve] ‹-`kõrbe ~ -sse›, kohalikus pruugis`Suurde`kõrbeKuupaik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1834 Suurekorwe (Kõnnu Kolgaküla vabadik), 1871 Surekorw (talu), 1923 Suurekõrve.  A2
Liideti 1977 Kolgakülaga. Külale pandi alus XIX saj I poolel. Esimene talu rajati Suurekõrve metsa Kolga Hara Suursoo ja Kõnnu Kuivoja soo vahelisele seljakule 1833. Rahvapärimuse järgi oli siia asunud Kõnnu Kimbalu küla kaotamise järel sealse Kadapiku talu peremees Mikk. XIX saj lõpul oli külas seitse talu, kuid 1938, kui küla liideti Kõnnu vallaga, ainult neli hajakülana. Küla on saanud nime metsa järgi, kuhu esimene talu rajati.MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 94–95; Vilbaste 1956: 174; ÜAN

Sõitme [`sõitme] ‹-leKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1693 Sotmeggi, Söttmeggi (Kiiu mõisas).  C3
Küla on jagunenud kaheks, üks osa (Ees(t)-ehk Väike-Sõitme, ↑Kupu) on kuulunud Kiiu mõisa alla, teine osa (Taga- ehk Suur-Sõitme) Kolga mõisa alla. Praegune Sõitme on kunagine Taga-Sõitme. Hiljem on Kolga mõisa osa läinud sellest eraldunud Loo mõisa alla (↑Soorinna). 1637 Kolga mõisal veel Sõitme küla ei olnud, 1680. a-tel on Kolga mõisa all Soitma Loo jõest lääne pool, Kiiu mõisa Sotmeggi on hajaküla veidi lääne pool, mõlemad Narva maanteest põhjas. 1693. a Kiiu mõisa kaardil on kaheksast perest kaks olnud Kolga mõisa omad. Nimi on algselt mägi-lõpuline (Sõitmäe), nime algusosa jääb ebaselgeks. Loo mõisa XIX saj rajatud Maidu karjamõis asus samanimelise talu maadel. Vrd Kupu. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-3; Tarvel 1983: 89; Vilbaste 1956: 175–177, 207

Tsitre [`tsitre] ‹`Tsitre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsitri ~ `Sitre Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Sitter Siby (Aabla külas), 1637 Zitter (Kolga mõisa kolm rannatalupoega), 1683 Zitter (ametimehed ja hajatalud), 1782 Zitter (karjamõis), 1798 Sitter, 1923 Tsitri.  C2
1977–1997 oli Muuksi küla osa. Kuigi 1637. a allikas on räägitud rannatalupoegadest, on hiljem külas elanud Kolga mõisa ametimehed ja küla alla on arvatud hajatalud, nt Vesilinnu (1693 Wessilindo Matz). 1765 rajati mõningail andmeil Tsitresse Loo mõisa karjamõis, kuid E. Tarvel seab selle kahtluse alla. XIX saj on see allikates üldiselt Kolga abimõis, keskseks elatusalaks käsitöö. Sajandi keskel rajati Kolga suvemõis. Esimest hakati kutsuma Tsitreks ehk Suur-Tsitreks (sks Groß-Zitter), teist Väike-Tsitreks (sks Klein-Zitter). Mõisate tekkimise aeg ja täpsem paiknemine jääbki veidi ebaselgeks. Kohalikud arvavad, et küla nimi tuleneb tsistertslastest, kuid küla on ilmselt hilisem kui XVI saj. Võib-olla on tegemist isikunimega.MJ
BHO: 693; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; Mellin; Tarvel 1983: 43, 58–59; Vilbaste 1956: 180–182; Wieselgren 1951: 265; ÜAN

Valtina [`valtina] ‹-sse›, kohalikus pruugis-lõ, -nKrlküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1782 Walthina Ann, 1795 Waltin Johan, 1839 Waltina.  C2
Külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil, oli varem karjamõis ja veski. Karjamõisa rajamine on toimunud XIX saj I poolel. 1811 elas talus – mis talukohana on olemas juba 1685. a kaardil – veel peremees Waltina Johan. Talu nimi on esmakordselt näha Johani eel käinud leskperenaise nimes Walthina Ann, kelle lisanimi võiks pärineda tema mehe nimest Valtin, mis tuleb ristinimest Valentin. Annega samal ajal elas ühes naabertalus Puusmõtsas peremees Waltin, kelle nimi hingeloendis on ka Puusmötsa Walentin. Valtinaga on 1977 liidetud ↑Jundi, Lilu (1970 Lilo), ↑Patuperä, ↑Puusmõtsa, Tohvri (1839 Tofre) ja Valsi (1970) küla. Teise maailmasõja eelses Vana-Antsla vallas tunti kogu seda piirkonda Patuperä kolga nime all. Valtina loodeosas on ↑Meiga, mis kuni 1977 arvati Korijärve alla. Vrd Patuperä. – ES
EAA.1865.2.130/1:44, 47, L 44, 47; EAA.1865.2.130/10:43, 41, L 40p, 43; EAA.1865.2.131/2:35, L 35;  EAA.308.2.88, L 1; Rücker

Vihasoo [viha`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Vihasu Kad, Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1586 Wehas (küla), 1630–1631 Wihaso, u 1900 Выхосоо (küla).  B2
Palmse mõisa XV saj-st pärinevates võltsdokumentides esineb jõenimena Videnso. Jõesuus on 1586 nimetatud sadamat (Wehas), Kolga mõisa all ka küla. Küla tekkeajaks on E. Tarvel pakkunud XV–XVI saj. Külanime seletuseks on kaks võimalust. Muistsest isikunimest lähtumisel tuuakse võrdluseks Wiha, Vya, Wye, Vichty, Vychte. Jõenimest lähtudes võis nimi algselt olla *Võhasoo sõnast võhk, mis oleks sobinud võhkadesse kasvanud jõesuule. Sel juhul oleks pidanud õ asenduma i-ga. Nime järelosis on algselt võinud olla -suu, mis märkinuks jõesuud. L. Kettunen, kes tunneb nime kujul Vihasu, on eelistanud järelosise lähtumist sõnast soo.MK
EO: 226; Tarvel 1983: 69–70

Võnkküla [`võnkküla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vönkküla Käipaik (küla) Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), u 1900 Венкюль (küla), 1939 Võnküla.  A3
Küla on tekkinud 1830. a-te paiku. 1977 liidetud Kolga külaga. XX saj alguse kaardid paigutavad küla ekslikult märksa lõuna poole Luguse küla kohale. ¤ See nimi oli vanast pantud. See oli üheksateissend pered pitk see küla. See nimi oli sellepärast, et see nii vönklik ja suur on. (1952) Vrd Võntküla. – MK
KN: 1952; KNAB

Võtikvere-`verre ~ -sseTrmküla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Torma vallas, mõis, sks Wottigfer, 1624 (Die) Wöttickfersche Wackke, 1697 Wottickferrast, 1758 Wottigfer.  A1
Mõis eraldati Laius-Tähkverest ajavahemikus 1758–1782, selle kõrvale tekkis XIX saj samanimeline küla. L. Kettunen oletab kohanime algusosa võimaliku lähtena isikunime ja toob ka võrdluseks tuletise tegusõnast võtma: võtik ’-võtlik’. Vrd ka isikunimi *Võtteli. 1977 liideti Võtikverega ↑Ersiku, Jõemetsa (1922 ka Nirkoja), Kolgametsa (1922 Kolga), Saaremetsa (1922) ja Teelahkme-Luige (1945) küla ning Tellise asundus (1970).VP
EO: 296; Mägiste 1929; PTK I: 282

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur