[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Kolga2 ‹`Kolka ~ -sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Putkaste mõis), 1609 Kolcka Luko Christer, 1687 Kollka, Kolka Laße Henrich, 1668 Kollka By, 1782 Kollga, 1798 Kolga, 1834 Koljakülla.  A3
● Nimi põhineb sõnal kolk : kolga ’nurk; kõrvaline koht; heinamaasopp metsade vahel ja jõekäärus; põld metsade ja heinamaade vahel’, ’maakoht, -nurk, külaosa’, kolgas : kolka ’metsanurk, kõrvaline maakoht’. Kolgaga on 1977 liidetud ↑Võnkküla. – MK
BHO: 245; EAN; HK: 90

Kolga3 ‹`Kolka ~ -sse› Nõo – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Luke mõis), 1826 Kolga (karjamõis), u 1900 Колга (karjamõis).  B3
● Küla on moodustatud Eesti Vabariigi algusperioodil loodud asundusest, mis rajati Kolga karjamõisa maadel. Kohanimi pärineb sõnast kolk : kolga ’kolgas’. Kolga kirdeosa Karujärvede juures on ajalooline ↑Järiste küla. – EE
Bienenstamm 1826: 290; Eesti TK 42; EM: 94, 155; ÜAN

Kolga4 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastse-Nursi mõis), 1765 Dorf Kolga.  C2
● Kolga oli 1977–1997 Mustahamba küla osa. 1684. a kaardi järgi on samal kohal elanud talupoeg Kacko Thomas. Kolga nimi on juurdunud põhjusel, et talu oli Vastse-Nursi poolt laienenud asustuse nurgas ja jäi ka hiljem, kui maastik ümberringi muutus avatuks, mõisavalla nurkmiseks talude rühmaks. Sõnal kolk ei ole Võrumaa kohanimedes otseselt kõrvalise nurga või kolka tähendust. – ES
EAA.1268.1.401:274, L 268p; EAA.308.2.178; Saar 2008: 80–81, 103