[KNR] Eesti kohanimeraamat

Koeru1 ‹`Koeru ~ -sse› Koe – alevik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas (Koeru kirikumõis).  B4
● XIX saj II poolel hakkas Koeru kiriku ja 1825.–1832. a ehitatud kõrtsi-postijaama ümbruses kujunema alevik. Aleviku nimi pärineb Koeru kihelkonna ja kiriku nimest. Kiriku on ehitanud XIII saj lõpul tõenäoliselt Ojamaa mungad, sisseõnnistamine oli 1288, kirikuõpetajat on esimest korda mainitud 1306. Vrd Koeru2. – MJ
BHO: 338; Ilomets 2011: 11, 17, 21–22

Koeru2 ‹`Koeru ~ -sse› Koe – kihelkond ajaloolisel Järvamaal, sks St. Marien-Magdalenen, 1281 Koykele, 1306 Choichel, 1468 Koyker, 1586 Koicke, Koycker (küla, kihelkond), 1641 Koyre kirch.
● Kiriku kaitsepühaku järgi kutsutud ka Maria-Magdaleena khk-ks (kohalikus pruugis Maria-`Mahtaliena kirik). XVIII saj lõpul mainib A. W. Hupel küll nime Maria Mahdalene Kihhelkond, kuid üldisemalt olevat kihelkonna nimi Koiro või Koikera kihhelkond. Osa vanast Koeru alast (Väike-Maarja khk-s) jääb tänapäeval Lääne-Virumaa koosseisu. Näiteks on Pandivere küla 1281 kuulunud Koeru Piibe külakonda. Nimelt on Kärkna kloostri ja Saksa ordu vahel toimunud tehing, mida arvatakse olevat tegelikult toimunud juba 1279 ja millega on kloostrile Koeru khk-st läinud vahetusena Albu mõisa vastu mh Liigvalla, Nõmmküla ja Piibe küla. Kirikukihelkond rajati XIII saj II poolel. L Kettuneni järgi on nimi algselt *Koikero või midagi sarnast. Ta pakub välja ka isikunime *Koiroi (sõnast koer), kuid see ei sobi lisasilbi tõttu nimes. Nime esmased kirjapanekud viitavad üldse la-lõpulisele nimele, alles XV saj ilmuvad allikatesse r-ga nimed. – MJ
BHO: 338; ENE: IV, 45; EO: 189; Hupel 1774–1782: III, 510; LUB: III, 475a; Markus 2009: 12