[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kambja1 [`kambja] ‹`Kambja ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kamja Kam – alevik Tartu maakonnas Kambja vallas (Kambja kirikumõis, Vastse-Kambja mõis), 1782 Waiko-Kambja (mois), 1909 Uue Kambja m., 1923 Väike-Kambja (asundus); sks Neu-Kamby, Klein-Kamby (varasem).  C3
● Vastse-Kambja ehk Väike-Kambja mõis eraldati Suure-Kambjast XVII saj lõpul. Enne mõisat oli seal küla nimega Kipsal (järelosa sõnast salu), mida mainitakse nt 1585 Kambja talupoja lisanimes (Kipsal Jak). Tänapäevane asula tekkis kiriku ja mõisakeskuse ümber XIX saj lõpus ja XX saj alguses. Kuni 1977 kandis Väike-Kambja asundi nime, 1977 muudeti Kambja alevikuks. Kambja idapoolset, kirikumõisale kuulunud osa nimetati Kirikukülaks; praegu on see osaliselt Mäeküla piirides. Vrd Kambja2, Suure-Kambja. – EE
BHO: 174; EM: 92, 147; Hupel 1774–1782: III, 260; KNAB; PA I: 159; RGADA.274.1.226:74, L 1289; Uuet 2002: 107, 220

Väike-Kõpu [`väike-kõpu] ‹-`Kõppu ~ -sse› Kõp – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Klein-Köppo, 1638 Koppekull.  B2
● 1797 oli metskond. Kui Kõpu mõis 1800 jagati, tekkis väiksemast osast Väike-Kõpu mõis, mis on andnud tänapäeva nime külale, ehkki mõis jagati taludeks XIX saj II poolel. Praegusel kujul kinnistus külanimi 1930. a-tel, enne seda ka Kõpu-Väike küla. Külaga on 1977 liidetud ↑Nutru ja Solu (taluna 1811 Sollo, külana 1945). Vrd Kõpu1. – MK
BHO: 254; EAA.1865.3.282/8:20, L 20; EAN; ENE-EE: X, 543; KNAB