[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ereste ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eriste Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaubi mõis), 1546 Heres (küla), 1551 Herris (mõis), 1638 Herriss (Pornuse mõisa karjamõis), 1797 Errist (küla).  B3
● Nime lähtealuseks võib olla heris : herise ’kelm’ või eris : erisse ’lõõm, hõõgus’, mida L. Kettunen on esitanud ka Eristvere vasteks. Ereste piiresse jääb kagus endine Ägla karjamõis (sks Charlottenholm). – MK
EO: 297; Mellin; Rev 1638 II: 59; Stackelberg 1926: 159, 231

Kaersoo [`kaer‿`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso ‹`Kaerso› ~ `Kaersu ~ `Käärso HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
● Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949) – MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kärde [`kärde] ‹`Kärde ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, mõis, sks Kardis, 1411 Kerdes, 1602 Kardysz, 1695 Kardeshoff, Kerde Sepp.  C1
● Algul küla, 1532 mainiti mõisana, küla kadus. 1920. a-test Kärde asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohanime päritolu kohta pole esitatud usutavat seletust. Jõgevamaa Kärde puhul on viidatud Hiiumaa nimele Kärdla. Selle kohanime lähteks oletatakse aga laensõna rootsi keelest. – VP
BHO: 180; EO: 88–89; HK: 109; PTK I: 103

Määri [`määri] ‹`Määri ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Meyris, 1483 Meres (küla ja mõis), 1726 Meyres (küla ja mõis), 1796 Meäri, Meiris (küla ja mõis).  A3
● Mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1940. a-teks oli liitunud külaga, 1970 oli kirjas asundusena, al 1977 uuesti küla. Nime tugev aste eeldaks lühenemist mingist pikemast nimekujust, siiski võiks võrdluseks tuua loomanimetuse määras (mäer, mear) ’mäger’. Kuigi see sõna on tänapäeval a-tüveline, on murdeis siiski ka määr : määri. A. W. Hupel on maininud, et Määri mõis on nime saanud mäelt, mille nimi on Meäri mäggi. Kui algne oli mäenimi, siis sobiks ’mäger’ hästi. Määriga on 1977 liidetud Määri-Sagadiku (1970). – MK
Bfl: II, 919; Hupel 1774–1782: III, 496; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 228; VMS; ÜAN