[KNR] Eesti kohanimeraamat

Keri1 ‹-sse ~ -le› Pee – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas (Huuksi mõis), 1586 Kierti, Kirre oder Kerti (küla), 1726 Kerry, 1796 Kerri.  A4
● XVII saj lõpul ja XVIII saj algul kuulus küla Huuksi mõisa alla. Keri nime etümoloogia on ebaselge. Kerivere (õieti Kärivere) puhul on L. Kettunen toonud vasteks keri ’rattake’. Pigem on nime lähtekohaks isikunimi, Kier(t), Kehr on esinenud isikunimena. Vrd Kerita. – MK
EO: 294; Mellin; Rev 1586: 78; Rev 1725/26 Jä: 121; Ungern-Sternberg 1912a: 39

Keri2 ‹-le›, kohalikus pruugis ka Keri‿`saar ‹-`saarde›, kirjakeeles varem ka Kokskeri Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1623 Kupcken, Kocxschaer (Blaeuw), 1645 Kougskär, Kougskiär, Koughskär (Månsson; kaardil Kucksker), 1751 Kokskar (Homann), 1798 Kärimaa, 1893 Kääri-maa (Wd), 1923 Kokseri (Kokskeri); rts Kockskär, Kokskär, sks Kokschär.  A1
● Eesti põhjapoolseim punkt. Saarel on tuletorn, mille ehitamist alustati 1718, alaliselt töötas see 1724. Eesti Keri pärineb rootsi nimest (vrd skär ’kari’), ent viimase algusosa päritolu on keerukam. XVII saj esinevad Kougschär, Kaugschär võiksid seostuda eesti sõnaga kauge (*Kaugesaar). Rootsi saarestiku Kock-algulisi nimesid on tõlgendatud sõna kock ’kukk; peenis’ abil. Juba Blaeuw’ merekaardi ajal oli saare seljandikul kivikuhil, mille kuju võis nime aluseks olla. Eelkõige kehtib see paralleelse vähendusliitega esmamainingu Kupcken kohta. Nimi esineb sageli ka kujul Koggskär ja seda on seostatud sõnaga kogg ’hansalaev’. Kuid Keri pole üldse kogetaoline, pigem on tegemist hoopis kaugel asuva skääriga, kaugekariga. Vrd siiski lähedasi Eesti kohanimesid mujal. Vrd Keri1, Kerikutsi. – MJ
BHO: 244; Blomqvist 2000: 65–66; Eesti väikesaared 2009: 54–55; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 38, 40, 41; Johansen 1951: 174; Mellin; Puhk 1996: 112; Vilberg 1919: 2; Wieselgren 1951: 114–116, 119–120, 220; ÜAN