[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Aakre [`aakre] ‹`Aakre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aagre Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Ayakar, 1557 Aicker (mõis), 1582 Aiakar (väikemõis), Aiakiell (küla), 1782 Ajakarre mois.  B1
● Aakre mõisa maad jagati 1920. a-te alguses kruntideks ja moodustati asundus. Pärast Teist maailmasõda jagunes asundus omakorda väiksemateks küladeks, Aakre mõisa keskus jäi Kivirehe külla. Uuesti moodustati Aakre külana 1977. Liitsõnalise kohanime algusosa on ilmselt sama päritolu kui Aakaru nimes. Erinevalt viimasest ei viita järelosises miski sõnale kõrb : kõrve. Seevastu võiks väga ettevaatlikult oletada hääbunud *kar-tüve metsa või soo tähenduses. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes saksakeelsest variandist lähtudes oletas alusetult, et algsem kuju võis olla kas *Ainakaar ’heinakaar’ või *Ajatar ’metsavaim’ ja võrdles seda leedu sõnaga aitvaras ’luupainaja; tulihänd’. Mõisa varasem nimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) seondub XV–XVI saj omanike Kawerite nimega. 1977 moodustati Aakre järgmistest küladest: Kanaküla, Kivirehe, Matu, Tuuse, Undi (1839 Undi karjamõis, sks Carlsberg), Veere, Väljaotsa ja Ägli. Enamik liidetud väikekülasid oli nime saanud taludelt. Matu tuleneb eesnimest, mis on Matt(h)euse ja Matt(h)iase lühendeid. Ägli tähendab Lõuna-Eestis äket. Tuuse pärineb isiku lisanimest (1628 Tusa Hann). Vrd Aakaru, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
Bfl: I, 1454; BHO: 37; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 132; EO: 176–177; Ernits 1993; Ernits 2015: 705; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; PA I: 64; Rajandi 2011: 125; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Rücker; Stryk 1877: 130; ÜAN

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma‿`mõisa Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
● Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Aavere1 [`aavere] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Aavre ~ `Oavere HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1241 Hauaueeræ, 1330 Havere, 1339 Haueuere, 1712 Hawra, 1725–1726 Hawer (külas Havre Jahn), 1798 Awerre, 1923 Aavere.  B4
● 1355 on läinud Pirsu (Pirsen) mõisa omaniku valdusse, 1540 kuulunud Anija mõisale. Balti kohaleksikonis (BHO) on viidatud arvamusele, et nime on andnud Hans Haver, kes suri 1492, kuid nimi on vanem ja hoopis vasallisuguvõsa nimi pärineb külanimest. Nimi on võinud algselt olla *Haavaveere sõnadest haab : haava ja veer : veere, nagu arvab P. Johansen. Seda peab võimalikuks ka L. Kettunen, kuid lisab, et võimalik on samuti *Hauaveere (haud : haua), mööndes, et viimasel puhul oleks Taani hindamisraamatu variandis võinud d olla alles. – MJ
BHO: 36; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EO: 274–275; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 350–351; LCD: 45v; Rev 1725/26 Ha: 348; Vilbaste 1949: 293

Ahtma [`ahtma] ‹-le›, kirjakeeles ka Ahtmaa ~ Ahtama Kei – paik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Põllküla mõis), 1583–1589 Achtema (küla), 1591 Achtuna, 1595 Achtemaby, 1615 Achtmaby (küla), 1798 Athma.  C4
● Liideti 1977 Käesaluga. Lisanimena esinesid Padise alal Määra külas juba XVI saj Achtame Jurgen ja Achtama Matz, kes on nime andnud hilisemale Ahtama külale Risti khk-s (praegu Metslõugu osa, esmamaining 1556 Achtema, mille vasteks L. Kettunen on pakkunud ahe : ahte ’parsil kuivav või kuivanud vili’). P. Johansen on oletamisi Keila Ahtma nimega samastanud a-st 1392 pärineva kirjapaneku Mattias van Achkil. Tänapäeva nimekujule võib vasteks tuua ahas : ahta ’kitsas’ + -maa või -mäe. Vrd ka sm ahde : ahteen ’mäerinnak’. – MK
Bfl: I, 1438; BHO: 2; EAA.1.2.934:34, L 32; EAA.1.2.938:7, L 6; EO: 110, 118; Johansen 1929: 46, 75; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:4; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:418, L 17; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:11, L 20

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
● 1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Akste [`akste] ‹`Akste› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
● J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.). – MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

*Alempois, kirjakeeles ka Alempos ~ Alumbus – muinasmaakond praeguse Järvamaa alal, 1224 Alumbus, 1232 Alenboys, 1241 Alempos, 1251 Alembeys, 1282 Alempois.
● Maakonna paigaldamisega on olnud uurijatel raskusi. Tänapäeval arvatakse, et muinasmaakond asus praeguse Türi khk kohal. Reopalu ja Rõhumetsa asusid Viljandimaa ja Järvamaa piiril. Tõenäoliselt on mõlemat nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). M. J. Eisen on maakonnanime Alempois lähtekohaks pidanud sõnu alembus, alemmus ’alamal olev maa’. Toetudes nimekujule Alenboys on A. Westrén-Doll osutanud, et nimi on olnud kaheosaline, b ees on n muutunud m-iks. Lähtudes nimekujudest, kus teises silbis on u, võiks oletada, et nime algusosa on olnud sama, mis tuleb esile kohanimes Alutaguse, sedagi on oletanud juba Westrén-Doll: alo, sm alho ’soo’. Ta hülgas nime järelosa seletamisel V. Reimani pakutu (Alempos ‹ Alempoolse) ja arendas edasi W. Schlüteri ideid, kes nägi nimeosise -pois, -poys alusena -põhise sõnast põhi : põhja maapinna tähenduses. Vrd Reopalu. – MK
ENE-EE: I, 139; Järvamaa 2007: 322; Mellin; Westrén-Doll 1921: 162–163

Aljava ‹-le› Muh – küla Saare maakonnas Muhu vallas (Muhu-Suuremõisa mõis), 1645 Hallichavo, 1798 Hajewa.  C2
● Külanimes on tegemist sõnaga allik või isikunimega Hallik. Esmamainingust lähtudes ei saa nõustuda L. Kettuneniga, kes on nimevasteks esitanud haljas. Nime järelosa jääb hämaraks. – MK
BHO: 10; EO: 263; SK I: 19

Ao ‹-sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Hackeweid, 1536 Hackeueyde, 1559 Hackeweide, 1732 Ao.  C3
● Küla juurde rajati mõis hiljemalt 1559. Mõis muudeti 1845 Liigvalla kõrvalmõisaks ning müüdi enne 1897 taluks (Hageveid). Eraldi oli Ao küla. Eestikeelne Ao on teada küll alles a-st 1732, kuid see kinnitab päritolu sõnast hagu : hao. Läänemeresoome keelte põhjarühmas tähendab hago, hako ka pehkinud, vettinud puud. Nime võimalik järelosis on teada vaid saksakeelsetes nimekujudes ja selle päritolu on teadmata (vrd sks Weide ’karjamaa’). ¤ Paremal pool teed (Hao külas) elasid hoolsad inimesed, kes suvel hao ilusasti ära põletasid ja puud talveks hoidsid. Teised nimetasid neid pilkavalt haoküla meesteks. Vasakul pool teed aga elasid laisad, kes ei viitsinud hagu korjata ja suvel puid põletasid. Talvel aga lõppesid puud otsa. Neid mehi koos nende külaga nimetati Puuküla meesteks. (1962) Vrd Aa. – FP
Bfl: I, 1485;  EAA.4187.1.164, L 21; EES; Eesti SK 10; Essen, Johansen 1939: 71; KM: RKM II 182, 492/3 (16) ‹ Koeru khk., Rakke v. - Juta Kolju, Rakke KK ‹ Lüüs, 62 a. (1962); KNAB; Schilling 1970: 88–89
Märkus. Lisatud varasem maining 1536. 2021-12-30T18:54:18.
Märkus. Lisatud nimepärimus. 2023-09-14T13:20:08.

Aruaia [aru‿aia] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1874 Arroaid, 1900 Aroaid, 1925 Aru.  B1
● L. ja I. Rootsmäe märgivad rahvamälestustele toetudes, et Aruaia karjamõisat hakkas endise kandiküla kohale u 1889 rajama mõisnik Nikolai v. Essen, kes aga 1900 suri. Karjamõis jäigi lõplikult välja ehitamata, valmis said ainult küün ja väljavahi maja. Hilisem küla (1945 ja varem asundus) kujunes karjamõisa põldudele pärast maareformi. Külanimi on hilistele nimedele omaselt loodusoludele viitav: algusosa on seotud sõnaga aru (lõunaeesti aro), mis tähendab kehva, kuiva maad või niitu. Aruaiaga liideti 1977 osa ↑Kastre külast. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 192–193; Simm 1973: 28, lisa 20; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 476

Astuvere ‹-`verre ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas (Suure-Rõngu mõis), 1449 Hastiver (ka mõis), 1582 Hastfier (ka mõis), 1601 Astofer, 1721 Astowersche Dorf, 1796 Astuwer; sks Hastofer.  C1
● Astuvere mõisa olemasolu kohta on teateid 1638. a-ni, mil ta oli juba tühi. Kohanime päritolu on ebaselge. P. Johanseni arvates seostub see Haversvordede suguvõsaga, kes olevat oma nime „eestipärastanud“ Hastferiks. Seevastu L. Kettunen oletas, et vere-osisega kohanimi võis alguses olla kas kolmesilbiline *Asutu- (vrd tegusõna asuma) või tuleks lähtuda tegusõnast astuma. See kõrvutamine ei anna tulemusi, sest uurija lähtus põhjendamatult h-ta nimekujust. ¤ Rahvajutu järgi Astuvere nimi oli sellest tulnud, et nii kõvad lahingud olnud, et astu verre (2004). – EE
Bfl: I, 131; BHO: 107; EO: 304–305; KM: ERA, MD 290 (2) – 2004; LGU: I, 309; Mellin; PA I: 77; Rev 1601: 64; Rev 1638 I: 95; RGADA.274.1.172:234, L 236

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
● 1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (au ‹ avo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks). – MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Avinurme [avi‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Trm – alevik Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Avinurme vallas, mõis, sks Awwinorm, 1599 Awinorma, 1601 Abinorm.  A3
● Avinurme oli XVII saj I poolel veel küla, mõis rajati pärast 1638. XVII saj lõpul läks riigi kätte ning oli edaspidi riigimõis ulatusliku maa-alaga, millest hiljem eraldati rannavald (Lohusuu). Mõisamaa jagati 1906 talupoegadele. Kuigi enamasti oli XX saj allikais nimeks Avinurme alevik, esines ametlikes nimistutes vahel ka Mõisa küla. L. Kettunen oletab, et kohanime kujunemise lähtekohaks on jõenimi Avijõgi (Avinurme jõgi). V. Pall peab võimalikuks, et nime algusosa võib olla ka isikunimi, sest nime (H)avi mainitakse muistsete eesnimede hulgas. Avinurme edelaots on XX saj alguskümnenditel olnud Pärniku küla (u 1900 Пярнико). ¤ Avinurme rahvas kaebasid vanaste selle üle, et neil kala pole saada. Kalevipoeg, kes seda kaebtust ka kord kuulis, lubas selle vasta abi saata. Kalevipoeg ajas havisid Peipsist mööda Avinurme jõge ülesse ning sest ajast kannab see metsanukk Avinurme nime. (1897) – PP
EO: 270–271; KM: E 32340/1 (19) – 1897; KNAB; PTK I: 29; P XVI: 120; Tartumaa 1925: 472

Boose ‹-le›, kohalikus pruugis Boosõ ‹-lõ› Urv – paik Võru maakonnas Antsla vallas, mõis (Vana-Antsla mõis), sks Bosenhof.  C1
● Vana-Antsla kõrvalmõis Boose rajati Kobela külla XIX saj keskel. Mõisasse tekkis XX saj keskel Linda kolhoosi keskus, mis 1977 nimetati Kobela alevikuks mõisat varem ümbritsenud küla järgi. Mõisa järgi kannavad nime veel Boose järved. Nimi on saadud krahvinna Elisabeth von Bose (sündinud v. Löwensterni) järgi, kes 1834 sai oma valdusse nii Vana- kui ka Vastse-Antsla mõisa ja kelle ajal mõis tõenäoliselt rajati. Kuna Antsla mõisad olid kaua olnud von Löwensternide pärusvaldus ja juba järgmises ringis läks Vana-Antsla üle krahvinna Bose väimehele Stael von Holsteinile, siis võib mõisale nime andmist tõlgendada ka kui kummardust valdaja abikaasale, Saksi kammerhärra ja õuemarssal krahv August von Bosele. 1970. a-tel nimetati Boose külaks talusid Kobela alevikust edelas. Need liideti 1977 Madise külaga. Vrd Kobela. – ES
BHO: 43; KNAB

Elbiku ‹-le›, kirjakeeles varem ka Õlbiku = Ölbäck [`ööl`bekk] ‹-i›, kohalikus pruugis Älbäcken ~ Älbicken Noa – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Noarootsi vallas (Riguldi mõis), 1539 Elbeke, 1565 Elebecken by, 1613 Ellebeck, 1627 Ölebeck, 1798 Oelbek.  C2
● 1977–1997 oli Tuksi küla osa. E. Lagman lähtub nimekujust *Älbäcken, millele viitavad nii XVI saj kirjapanekud kui ka säilinud murdekuju Älbicken. Nime algusosa koosneb tema järgi rootsi sõnast äle ’lepik’ (kollektiivvorm sõnast al ’lepp’, vrd ka Telise). Järelosa on rootsi bäck ’oja’, mis kohapealses murdes hääldus bikk. Älbäcken on seega algselt loodusnimi, mis on viidanud lepikus olevale ojale. XVII saj alguses näib algne kuju olevat kirjapanijatele, kes rääkisid ehk rootsi kirjakeeles, muutunud arusaamatuks ning nad on nime seostanud sõnaga öl, murdes eel ’õlu’, vahest oja õllekarvalise värvi põhjal. Nime seostamine õllega on tõenäoliselt rahvaetümoloogia. Elbiku lõunaosa on ↑Roosta, endine küla. – MB, MK
Danell 1951: 489; Johansen 1951: 236, 241–242, 246; Lagman 1964: 18, 35, 50, 58–59, 71–72, 134, 210; Russwurm 1855: I, 123, 125; Wieselgren 1960: 14

Epneri [`epneri] ‹`Epneri ~ -sse› Tür – paik (küla) Järva maakonnas Türi vallas (Kirna mõis), 1712 Hepnery Hans, Hepnery Marth, 1726 Höpneri Jürri, Höpneri Tönno (talupojad Mõnnaku küla järgi), 1796 Epneri (talu), 1844 Öperre (küla).  B1
● Liideti 1977 Poakaga. G. Troska, kellel nimi esineb h-algulisena, on pidanud küla tekkinuks hajatalust XIX saj II poolel. L. Kettunen, kes tunneb Epnerit talunimena, on kahtlemisi teiste nimede analoogial oletanud algkujuks *Epu noore. Vrd ka saksa perekonnanimesid Höfner, Höfener. Eestis on perekonnanimena esinenud Hübner, tänapäeval esineb ka Epner. – MK
EAA.3.1.448:114, L 163; EO: 151; Heintze 1908: 174; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 136; Schmidt 1844; Troska 1987: 82

Haabersti ‹Haabersti ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Habersti Kei – Tallinna linnaosa ja asum, mõis, ? 1557 Tonnyes Habres, 1688 Godzet Habers (mõis).  A2
● 1993 ametlikult moodustatud linnaosa sai nime Haabersti mõisa järgi, millele kuulus suurem osa praeguse linnaosa maid. Tallinnale kuuluv mõis (sks Habers Hof ‹ murdeline Haber ’kaer’, vrd Hafer) asutati tõenäoliselt XVI saj lõpus. Mõis oli renditud raehärradele, kes tasusid renti peamiselt kaeras. Haabersti nimi võib olla mõisast vanem, vrd 1557 on *Lahepea külas (↑Mustjõe²) mainitud Tonnyes Habres; sel juhul on nime seos kaeraga hilisem rahvaetümoloogia. Haabersti kitsamas mõttes, st asum, hõlmab endise mõisa südant, 1920. a-tel tekkis sinna samanimeline asundus, hiljem küla, mis liideti 1946 Tallinnaga. Tänapäeval tuntakse seda kaubanduskeskuse järgi sageli ka Rocca al Marena. Haabersti asumid on ↑Astangu, ↑Haabersti, ↑Kakumäe, ↑Mustjõe, ↑Mäeküla, ↑Pikaliiva, ↑Rocca al Mare, ↑Tiskre, ↑Veskimetsa, ↑Vismeistri, ↑Väike-Õismäe ja ↑Õismäe. – PP
EAA.1.2.940:1191, L 1175p; Johansen 1951: 190; Tallinn 2004: I, 98–101

Haabneeme [`haab‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Aab‿`nieme Jõe – alevik Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1271 Apones, 1288 Appones, 1387 Apenes, 1550 Habenem, 1687 Habbenem (mõis), Habenem (küla).  C2
● Koosneb praegu endise näidiskalurikolhoosi keskasulast ja Haabneeme aedlinnast. 1970. a-tel oli Haabneeme küla, al 1977 alevik. On arvatud, et rootslased asustasid küla juba XIII saj, kuid selle kohta puuduvad ürikutes andmed. Järeldatud on seda ilmselt seetõttu, et nime järelosa -nes on rootsipärane (rts näs ’neem’). Kuulus XIII–XIV saj Maardu mõisale, ilmselt läks XV saj Pirita kloostri valdusse, kes on 1550 oma marstalli pere ning 1551 Haabneeme ja Rohuneeme küla pantinud. Küllap on kuulumise tõttu kloostrile neid külasid nimetatud rootsi omadeks (Swedischer Habenes und Rochnim). Haabneeme on olnud viimastel sajanditel eelkõige väikemõis (mainitud 1682) ja laht (Aabnieme ~ Abineeme ~ Aabineeme laht) ning laiemalt selle ümbruskond. Isegi veel 1934 ei nimetatud Haabneemet külaks, vaid ainult taludeks. Alates Carl Magnus Stenbockist 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Nime algusosa näib olevat puunimetus haab. Et sõnaalguline h ilmus nimesse XIV saj II poolel ning nime varasemad kirjapanekud ei ole a-tüvelised, on ilmselt haab hilisem rahvaetümoloogiline tõlgendus. P. Wieselgren on algusosaks pakkunud germaani isikunime Abbi ~ Abbe ~ Appi ~ Appe, Ap(p)o, Hap(p)o jt. Viimased variandid võiksid aga samahästi olla läänemeresoomeline o(i)-liitega isikunimi. Nime võiks siduda ümbruskonnas olevate teistegi sarnaste kohanimedega: Aabenieme laht ehk Aabineeme lõugas (Aegna ehk Äigna ja Lemmiku vahel) ning Aabiniem (Lääneotsa ehk Länneotsa küla lõpp Pranglis). Nimed pärinevad sõnast aabi ’hülgejahiks kasutatud kiiluga meresõidupaat, mille mõlemad otsad on teravad ja mis mahutas 2–6 meest’. Aabineeme otsa nime on ka Wieselgren tõlkinud rootsi keelde Båtnäs „ända“ ’paadineeme ots’. Võimalik on siiski, et see on rahvaetümoloogiline tõlgendus isikunimest. Järelosad neem ja nõmm on segunenud muudeski kohanimedes (nt Kaberneeme, vanades kirjapanekutes Kabbernömme). Tegelikult Haabneeme ümbruses õiget neeme polegi. Mõisa saksa nimi (Habbinem, 1682 Habbinem, Habbinömm) langeb kokku Ämari mõisa saksa nimega (Habbinem, Habbinöm). Vrd Ämari1. – MJ
BHO: 93, 162; EE: III, 591; EM: 58; ENE-EE: III, 261, XII, 130; Johansen 1951: 179; KNAB; Mik 2011: 75; Puhk 1996: 45; Särg 2006: 20–21; Viidas 1992: 88–90; Wieselgren 1951: 132, 134–138, 192

Haapse [`haapse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oapse Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1541 Mathias Hapsa (isikunimi), 1563 Hapse Jöns (isikunimi), 1637 Habse Mart, 1693 Haba Sahr, 1798 Hapse, 1923 Haapse.  B3
● XVI ja XVII saj on Haapse kuulunud Valklaveski maade hulka. Viimane rajati 1521, kui suurest Valkla külast eraldati 3 adramaad, asutati vesiveski ja läänistati see eraldi. Seal olid juba varem olnud talud. Veski juurde kuulusid ka kolm üksjalga ja üks vabatalupoeg, kes tõenäoliselt elasid Haapse ja ehk ka hilisema Kullamäe küla alal. 1622 ostis Valklaveski maad Jacob de la Gardie ja seega läks see Kiiu mõisa alla. Kindlasti on Haapsel olnud paar talu XVII saj lõpul. Veel XVIII saj keskel oli siin kolm Habaste hajatalu, kuid sajandi lõpust alates hakkas talude arv kasvama, lisandus vabadikke. 1881 läks Haapse koos Kullamäega üle Valkla mõisale. Külanimi näib algselt olevat *Haavasaar ~ *Haabsaar. Hiljem on nimi läinud haabne-tüüpi , mis on omastavas haabse. – MJ
BHO: 94;  EAA.1.2.C-I-6; EAA kinnistud; EO: 111; EVK; Johansen 1951: 162; Mellin; Vilbaste 1949: 292; Vilbaste 1956: 114–115, 163, 186–187, 212–213

Harku1 [`harku] ‹`Harku ~ -sse› Kei – alevik Harju maakonnas Harku vallas, mõis, sks Hark, 1371 Harke (mõis).  A4
● Lisanimest Harku on P. Johanseni järgi teateid 1317 (Ficko de Harke), kuid mõisast u 3 kilomeetrit põhjas paekaldal oleva Harku külaga (↑Harku²) on seostatud ka Taani hindamisraamatu (LCD) kirjapanekut 1241 Harkua. Viimast peab Johansen Nissi Harku (Arku) kirjapanekuks. Hiljemalt 1970. a rahvaloenduse materjalides oli Harku alevik, mis hõlmas Harku mõisat ja selle lähemat ümbrust haaravat Harkumõisa asulat ning Ämari küla (viimane kuulub praegu Alliku piiresse). P. Johansen on nimevasteks esitanud oletatava sõna *harku ’kiviplokk, pank’, soome harkko, mis algse küla asendiga hästi sobiks. L. Kettunen, kes peab LCD üleskirjutust samuti Nissi nimega ühendatuks, toob võrdluseks harkuma ’lahku minema, hargnema’ ja moodustab küsimärgiliselt algvormi *Harkuva. Sõna on tänapäeval lõunaeestiline, kuid Keila khk-s on ka Liikva, mille algvormiks on oletatud *Liikuva. Paljaks oletuseks jääb, et nime lähtekohaks oli isikunimi, vrd alamsaksa Harke, friisi Harck. Nime aluseks on kas tänapäeval soome keeles olev harkko või on see ikkagi lühenenud mingist pikemast nimekujust. Tundub tõenäoline, et algne oli küla nimi. – MK
Bahlow: 205, 206; ENE: II, 524; ENE-EE: III, 323; EO: 263; Joh LCD: 21, 283, 349, 854; LUB: III, 1080

Hellenurme [helle‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Hellenorm, 1382 Helvenurme, 1582 Helmenorm, 1627 Helenormb, 1782 Ellenorme mois.  C1
● Põline küla kuulus XV saj Konguta mõisa alla. Hellenurme mõisa kohta on teateid al 1641. Selle maadele rajati 1920. a-te alguses asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohalik rahvas olevat seda kunagi kutsunud ka Helmnurmeks. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes lähtus sõnast helve ’viljapeade nutid; kulurohi’, mistõttu *Helvenurme tähendaks kulurohuga kaetud nurme. L. Kettunen tuletas kohanime sõnast helve : helbe ’helves’ või küsimärgiga samalähtesest isikunimest. Hellenurme nimi lähtub tõenäoliselt küla piirides voolava Elva jõe nimest. 1977 liideti Hellenurmega Palu küla (1945). Vrd Elva. – EE
Bfl: I, 65; BHO: 111; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 140; EO: 177, 343; EVK; Hupel 1774–1782: III, 271; KN; LGU: I, 110; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Uuet 2002: 107; ÜAN

Hiiu ‹-le› Kei – Tallinna asum Nõmmel.  A2
● Linnajagu sai nime selle järgi, et esimese maja ehitanud sinna hiidlane Andrus Bork, kes olla oma majale teiste villaomanike eeskujul riputanud sildi Hioküla (1886). XX saj algul hakati paika kutsuma Hiiukülaks, aegamööda lühenes nimi Hiiuks. Hiiu nimi anti 1922 ka tänavale ja 1926 raudteepeatusele. – PP
Kivi 1972: 37; Tallinn 2004: I, 120–121; Tallinna asumid 2013: 180–181

Holdre [`holdre] ‹`Holdre ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Hollershof, 1782 Holder mois, 1900 Oldre mõis.  C3
● Holdre mõis on rajatud mitmest varasemast külast XVI saj ja on kandnud saksa keeles nime Morsel-Ilmus, Ilempus, Illmus. 1598 sai mõisa Palm Riegemann abikaasaga, kes loovutasid mõisa oma võõraspojale Caspar Hollerile. See perekonnanimi oli aluseks mõisa hilisemale saksakeelsele ja eestikeelsele nimele. Veel Mellini kaardil 1798 oli märgitud mõisa saksakeelseks nimeks Morsel Ilmus ja eestikeelseks Holder M. Vana nimi on pärit eesti keelest, L. Kettunen on selle kujuks oletanud *Ilmuse ja arvanud, et aluseks oli isikunimi, seega liituks nimi teiste Ilm-alguliste kohanimedega. M. J. Eiseni oletatud lühenemine kujust *Ilm-Annuse on vähem usutav. Holdre läänepiiril, osalt Pilpa küla piires on Kure talud. Holdrega on 1977 liidetud ↑Eera ja Peetri ehk Piitre (1922) küla. Halduspiiriga eraldatud Holdre idaosa (Pihle) liideti 1977 Koorkülaga. – MK
EAN; Eisen 1929a: 161; EO: 178; KNAB; Mellin; Uustalu 1968: 735; Valgamaa 1932: 328–329

Holstre [`holstre] ‹`Holstre ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Holstfershof, 1424 Olstever (mõis), 1782 Olstwerre mois.  C3
● XX saj asundus ja al 1977 küla. Nimest on ka h-algulisi kirjapanekuid. L. Kettunen on oletanud -vere ees kuju *Holleste, mille aluseks arvab isikunime *Holloi (sm Hollo). Teistel andmetel anti 1494 Nickolaus Holsteverile Wittensee mõis, kolm küla (Peterzierble, Letsche ja Lytell) ning heinamaid lääniks. XVI saj lõpul ja XVII saj oli mõis Karksi lossi maade hulgas, hiljem taas iseseisev. K. Uustalu, kes on pidanud mõisa esmamaininguks a-t 1494, on pooldanud mõisanime tekkimist perekonnanimest, sest sellenimelist suguvõsa olevat mainitud u 60 aastat varem. Mõisat on mainitud siiski juba 1424, nii et mõisanimi võis siiski olla pärit varasemast külanimest. Holstrega on 1977 liidetud Liivausse ehk Kooli (külana 1970, 1840 mainitud Holstre lähedal Supsi Schulland) ning osa Lepiku (u 1900 Леппику) külast, mida tuntakse Allikate nime all samanimelise talu järgi. Vrd Lolu, Olustvere. – MK
 EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; EAN; EO: 175, 312; Hupel 1774–1782: III, 326; KNAB; LUB: VII, 94; Uustalu 1968: 735–736

Hummuli ‹Hummuli ~ -sse› Hel – alevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
● Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli⁴) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la. – MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Hutita ‹-le›, kohalikus pruugis `Hut´t´a ‹-lõ›, kirjakeeles varem ka Utita Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, veski (Linnamäe mõis), 1762 Huttita, 1839 Huttaja.  B1
● Ametliku külana märgitud 1970. a rahvaloenduse kaardil. Algselt kannavad seda nime Linnamäe mõisa veski ja kõrts. 1762 mainitud Huttita Mihkli T. Ewa on kasulaps Tepu talus. 1815. a personaalraamatust selgub, et Huttita on juba XVII saj jälgitava, mõisa veskikohaks muudetud Jägera talu rööpnimi; Mellini kaardil 1798 on veski nimi veel Jägera. Hutitaga sama algupära on ilmselt Hutitaja talunimi (Rõu Rogosi mõis), mis sisaldab tegijanime. Tõenäoliselt on kohanime aluseks linnunimetus hutitaja, hutt või hütt ’metstuvi’, kes on oma nime saanud häälitsuse järgi. Vrd ka Utika küla (Vas Loosi mõis, ↑Tohkri). – ES
EAA.1270.1.264:66, L 66; EAA.1270.2.4:132, L 124p; Mellin; Rücker

Häädemeeste1 [hääde‿meeste] ‹-le›, kohalikus pruugis `Ääde‿meeste Hää – alevik Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, mõis, sks Gudmannsbach, XVII saj lõpul Edemest Byy, Edemest Kylla (küla), 1797 Ædemeste M (mõis).  A2
● Häädemeeste on teada sadamakohana 1560 (Guedenn mans becke). XVI saj II poolel rajati mõis. 1920. a-test Häädemeeste asundus ja kirikuasundus, millest kujunes 1930. a-teks Häädemeeste alevik. 1945 ja hiljem oli see kirjas Aleviku külana, uuesti muudeti alevikuks 1977. Saksakeelse nime aluseks on peetud alamsaksa sõna gudeman ’laitmatu kodanik, aadlik, vasall’. Sadam oli XVI saj maabumiskohaks Saaremaa piiskoppide saadikuile, kes merd mööda Saare-Lääne piiskopkonnast sõitsid Volmaris ja Võnnus toimuvatele Vana-Liivimaa maapäevadele. Küla kohta on tarvitatud ka *Häädemõisa nime (1840 Hedemoisa Kuella, kus asus kõrts Aedemoise). Kui nimes on tõepoolest olnud järelosises vaheldus -mõiste (sõnast mõis) ~ -me(e)ste, siis tuleks saksakeelset ja tänapäeva eestikeelset nimekuju võib-olla pidada rahvaetümoloogiaks. Veel enam, kõik need nimekujud, nii eesti- kui ka saksakeelne tõlgendus on rahvaetümoloogiad, kui arvestada, et saksa keeles on ajaloolisel kirjakujul Gudeman, Güdeman ka tähendus ’juut’. XVI saj võidi sõnaalguline j märkida g-ga. Sõna juut esineb nimeosisena eesti kohanimedes mitmel pool ja on tähenduse poolest usutavam nime alusena kui hää mees ’aadlik’. 1560 võidi anda eesti nimi *Juudioja edasi tõlkena. Kui oli rajatud mõis, siis saksakeelset mõisanime õilistati aga saksa keeles kui ’aadlikuoja’ ja eesti keeles kui ’heade meeste’. K. Uustalu on dokumenteeritud muistse isikunime *Meelemees alusel oletanud ka isikunime *Häämees, kuid pidanud kaheldavaks selle esinemist Lõuna-Eestis. Muidugi on areng *Juudioja → Guedenn mans becke → Gudmannsbach → Häädemeeste ainult oletus, aga siiski teoreetiliselt võimalik, nt 1684 on Häädemeeste khk-s mainitud vabadikku Juda Mattz. Häädemeeste alevikuga liideti 1977 Suurküla (1970 I ja II küla, u 1900 Суре) ja osi Padina, Viira jt küladest. – MK
Duden 2000: 292; EAA.308.2.218:5, L 22p;  EAA.2072.3.15, L 2, foolio II; EAN; ENE-EE: III, 512; Heintze-Cascorbi 1933: 227; Johansen 2005: 40; KNAB; Leesment 1976: 241; Roslavlev 1977: 32; Uustalu 1972: 216–218

Ihasalu [iha‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ia‿salu Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas samanimelisel poolsaarel (Rummu mõis), 1387 Janeselke, 1431 Jaensal, 1556 Jesal, 1559 Easal, 1693 Ihosal, 1798 Ihhasal.  B2
● Esimene kirjapanek viitab nimele *Jänesselkä, hiljem on nimi ümber mõtestatud. P. Wieselgren loeb 1687. a kuju (Jehusall) *Jääsalu, Ihasalu on talle tähenduslikult ebaloogiline. C. J. Pauckeri pakutud kuju Jäsal on tema meelest ühenduslüli nime vanema ja uuema staadiumi vahel. Kuna küla ja poolsaar on kandnud eri nimesid (1536 Jenniszholme, dorp Jees-Ballu, 1564 Jegisholmen, Jeeszballu), siis on võimalik, et *Jänesselkä on olnud algselt poolsaare nimi ja Ihasalu või Iasalu on külanimi. On võimalik, et külanime kirjapanekute -palu on tegelikult eksitus, mille asemel peaks olema Jeesallu. Iha küll esineb kohanimedes ja võib tähistada muistset isikunime. Wieselgreni andmeil räägib rahvasuu endisest 35 taluga külast, mis olevat asunud poolsaare kaelast selle keskpaigani ja olevat hävitatud venelaste poolt Põhjasõja ajal, misjärel rajati uus Ihasalu küla praegusele kohale ja veel hiljem Neeme. Siiski on Neeme küla esmamaining 1560 ja 1568 märgitakse taluperemeest Klausi Vanakülast (Claws wannaküll). Poolsaare kaela idaosa rannalähedast sügavikku kutsutakse Vanaküla hauaks. On võimalik, et vana küla on tõesti tühjenenud ja asemele on tulnud uut elanikkonda, kes moodustas oma nimekuju ametlikust nimest. Teisalt, arvestades kohalikku kuju Iasalu, mis sobib kokku varasemate kirjapanekutega XVII saj alguseni (alles siis ilmub kirjapanekutesse h, nt 1637 Jöhasall), on algusosas tegemist ehk sõnaga *itä : *iä(n) ’ida’. Küla asub poolsaare idarannikul ja on võrreldav Iaotsa (Idaotsa) nimega Pranglis. Ihasalu piires lõunas on Punakivi, mis 1920.–1930. a-tel oli omaette küla. – MJ
BHO: 127;  EAA.1.2.C-I-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 6; EE: III, 1119; ENE-EE: III, 552–553, XII, 160; Joh LCD: 252; Johansen 1951: 164–165; Mellin; Puhk 1996: 62; Rintala 2008: 227–231; Stoebke 1964: 84–85; Viidas 1990: 11–25; Wieselgren 1951: 226–227, 235–236, 242, 251; ÜAN

Ilmasoo [ilma‿`soo] ‹-sse ~ -le› HMd – paik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Põllküla mõis), 1346 Ylmensalo, alodium Ylmezallo (mõis), 1565 Jllemsall, 1568 Jllmsall, 1602 Ilmesall (küla Padise kloostri all), 1686 Ilmasahlby (küla Põllküla mõisa all), 1796 Ilmasal; erts Ilmsal.  C1
● 1346 langes küla Taani kuningale, kes andis selle samal aastal Padise kloostrile. XVII saj-st Põllküla mõisa all. Liideti 1977 Madise külaga. Hilisel ajal on algne salu asendunud osisega soo, veel 1871 Ilmasalo, 1923 ja 1939 juba Ilmasoo. Varasemate kirjapanekute põhjal peaks nime lähtekoht olema ülem või ilm, mis võis olla isikunimi või selle osa, vrd oletatavaid muistseid eesti nimesid Ilmandu, Ilmavald, Ilmelemb, Ilmetõiv, Ilmevald. Vrd Illurma, Ilmandu. – MK
BHO: 129; EAA.1.2.938:14, 209, 409, L 14, 206p, 404p; EAA.1.2.940:1130, L 1114p; Eesti VP; Hoppe 1997; LUB: III, 841, 848a; Rajandi 1966: 203–204; Schmidt 1871; ÜAN

Irboska ‹-sse›, kohalikus pruugis varem ka Irbosk ‹-ahe› Se – küla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Избо́рск, 862 въ Изборьстъ, Изборьскъ, Изборьск, въ Изборьскѣ, в Словенскѣ, Словѣньскъ, 1233 Изборескъ, 1240 Îsburc (die burc), 1240 Изборьско, Изборскъ, 1348 Eysenburk, Eysenwurch, 1391 Ызборьско, Изборско, 1496 Yseborch, kuni 1626 Isborg, Isburg, Iseborg, 1859 Изборскъ, 1875 Isborsk, 1893 Irboska, 1897 Изборсько, 1923 Irbuska, 1928 Vana-Irboska (alevik), 1967 Старый Изборск.  B2
● Irboska oli XIV saj-st samanimelise valla ja zassaadi, XVI saj-st aga maakonna keskus. Samal ajal oli Irboska kahe gubaa (Nikolski ja Pavlovski) ja kahe koguduse (Nikolai peakiriku ja Jumalaema Sündimise) keskus. XIV saj-st oli Irboska Pihkva sõltlaslinn, 1719–1777 maakonna keskus, pärast seda Pihkva kubermangu vallakeskus ilma maakonnata linna õigustes. 1919–1922 Eesti Vabariigi Isborski, 1922–1939 Irboska ja 1939–1945 Linnuse valla ja 1945–1995 Pihkva oblasti Irboska külanõukogu ning 1995–2015 Irboska valla (Изборская волость) keskus. 2015 liideti 53 külaga Irboska vald Petseri linna külge. Juba XVIII saj-st peale on ajaloolased (G.-F. Miller, A. L. Schlözer, P. A. Munch, P. Johansen, J. R. Aspelin) esitanud kohanime päritolu Skandinaavia hüpoteesi kujul *Issaburg. Hilisemate uurijate (K. Plotkin, S. Beletski, D. Matšinski) arvates kujunes soome-ugri ja Skandinaavia päritolu kohanimi osistest Iso (sm iso ’suur’) või Isa ehk Issa (eesti isa) + Skandinaavia borg ’mägi; linnus, linn’. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge Isa (1690), Исса (1745, 1791, ↑Optjoki jõgi). Ka saksa ajaloolane G. Schramm esitas koha algse nime kujul *Isuborg. Eesti perioodikasse („Eestimaa Kubermangu Teataja“) ilmus nimi *Isaborg (ka *Isajõgi) 1888, nimetuse Isa tõi välja ka J. Truusmann (1894). Mitmed Vene uurijad (V. Sedov, T. Jackson, T. Roždestvenskaja, I. Šaskolski) pooldavad slaavi päritolu hüpoteesi. Izbor (Избор) oli Joakimi leetopissi (XVIII saj) järgi legendaarne Irboska asutaja, VI–VII saj elanud vürst Vandali (Вандал) poeg. Leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ (XVII saj) on Izbor Sloven Mladõi (Словен Младый) poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (Гостомысл, IX saj keskpaik) pojapoeg. Vene ajalookogumik „Хронограф“ (1679) lisab, et Sloveni (Словен) poeg Izbor nimetas Словенеск’i linna ümber oma nime järgi Изборск’iks. Kirikuslaavi kontekstis on избор ’valik, valimine; valitud vili’. Rahvasuus on veel levinud nime seletus ühendist Из Бора ’(männi)metsast, palust’. J. Truusmanni vigase tõlgenduse järgi on kohanimi lähtunud lätikeelsest sõnaühendist aizpurieši ’sootagused’. Kui otsida nimele eesti algupära, siis vrd irbuska, irbuss, irbus ’väike lameda põhjaga lootsik, küna, paat’ (Räp); lähtesõnana on välja pakutud ka hirv (vrd Irbe väin Saare- ja Kuramaa vahel). Irboska nimesid esineb mujal harva, Novgorodimaal oli Izborskaja (Изборская) puustus (1582). ¤ Leetopisside legendis (XII saj) varjaagide kutsumisest räägitakse 862. aastast (6370 Vana-Vene ajaarvamise järgi) järgmist: „Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja [need] võtsid kaasa kõik russid ja tulid ja asus vanim, Rjurik, Novgorodi, aga teine, Sineus, Beloozerosse, aga kolmas, Truvor, Irboskasse (въ Изборьстъ)“. Selle legendi põhjal on Irboska linnamäge hakatud kutsuma Truvori linnamäeks ja Irboska surnuaial olevat suurt, tegelikult hilisemast keskajast pärit kiviristi Truvori ristiks. Teise pärimuse järgi rajas Irboska linnuse Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kelle järgi tuli nimi Slovensk. Tal olnud poeg Izbor, kes hukkus noorena ussi hammustusest ning kelle järgi hakati asulat nimetama. Vrd Ervu, Optjoki jõgi. – AK
Academic; Jakuškin 1860: 169; Jujukin 2003: 52, 105; Levin 2013: 41–48; LUB: (2) I, 346; LVR: 2091, 2122, 2153, 7707; Malkov 1991: 185–187; MS; PL: I, 14, 17, II, 27, 73, 79, 88; Plotkin 1993: 115; PSRL: I, 1, II, 14, III (2000), 72, 77, 106, 210, 282, 294, 369, 384, 434, 449, 460, 512, V (2), 73, XXXI; PVL I: 18; SeK: 31–32; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 22; Truusmann 1897c: 3; Truusmann 1898: 97; VES; VMS; Wd; Weske 1876: 42

Irta [`irta] ‹-sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1604 Irte, 1618 Irta By, 1624 Hyrte, Hirtte (talu).  C4
● Võimalik, et nime aluseks on mitmuse omastav sõnast hirs. Sellele näib vastu rääkivat nime kolmas välde, kuid kahetüvelisest sõnast võiks mitmuse omastavas oletada ka tugevat astet. Nimest on kasutusel olnud h-line variant (1638 Hirtta Laur, 1662 Hiertte, 1663 Hirte), mida tunneb ka L. Kettunen, kes on küsimärgiliselt rekonstrueerinud nime kujule *(H)irvitaja (vrd (h)irvitama) või *Hirtaja (vrd hirtama ’pooma’, soome hirttää), kuid ta tunnistab ka, et nimi võib siiski muud algupära olla. – MK
EO: 232; Rev 1624 PL: 14; Rev 1638 II: 54; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1604:5, SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:41

Isabella ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Isablu Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1565 Isapalo by, 1688 Isapell, Isapolo, 1798 Issapallo M., 1914 Issapöld.  C2
● Küla on kuulunud Kõrgesssaare ja Lauka mõisa alla. XVIII–XIX saj on olnud ka Isabella karjamõis (1798 sks Margarethenhof). P. Ariste rekonstrueerib lähtevormiks *isäpe̮lδon või *isän pe̮lδon ja annab nime tähenduseks ’suurpõlluküla’ või ’isapõlluküla’. L. Tiik osutab dokumendis olnud variatsiooninimele 1565 Swrepälle, Swrepell (= Suurepõllu) ja viitab sõna isu tähendusele ’suur’. Esimene kirjapanek osutab siiski küllalt selgesti ka võimalusele, et järelosa oli palu, mis läänepoolsetes murrakutes tähendab madalat, vesist (heina)maad. Mujalgi dokumendinimedes esineb vaheldust -pello ~ -pallo. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on Isabella mõis nimetatud Rootsi kuninga tütre nime järgi, kes olla Rootsist põgenenud (1920). – MK
Ariste 1938b: 30–31; HK: 50; KM: E 55143 – 1920; Mellin; RehepappHi; Rücker 1914; Tiik 1966: 552

Jalastu ‹-le› Lüg – paik (küla) Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, kuni 2017 Sonda vallas (Hirmuse mõis, Kalvi mõis), 1796 Jallasto (küla).  B4
● 1977 liideti Jalastu Nüri külaga. Veel 1774 on Püssi mõisa all märgitud vabadikku Jallasto Rein, kes näib olevat sama kui 1765 Jallaka Rein. Viimast on hajataluna mainitud 1750 (Jallaka Bertel). Külanimi on kujunenud selle hajatalu nimest, aluseks algselt puunimetus jalakas : jalaka. XVIII saj II poolel on liide -kas : -ka asendunud kollektiivliitega -stu. – MK
EAA.3.1.489:709, L 733; EAA.3.1.498:187, L 195p; EAA.3.1.505:173, L 193p; KNAB

Jausa ‹`Jaussa ~ -sse›, kohalikus pruugis Jäusa Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Aadma mõis), 1564 Joosz dorp, 1565 Jaus by, 1587 Jawsar, 1688 Jaustakülla, 1770 Iausa, 1798 Gr. Jaust, Kl. Jaust, 1834 Jauste.  A4
● Küla on kuulunud Aadma ja Putkaste mõisa alla. Nimega võib võrrelda saksa isikunime Jauß, XVI saj esines Muhus Iowß. P. Tatter, kes on oma sõnul järginud L. Tiigi andmeid, on lähtunud r-lõpulisest kirjapanekust ja pidanud nime liitnimeks *Jaosaar, mis olevat tekkinud sellest, et kunagi küla kohal olnud saarel jaotatud kalasaaki, jagusid. Nime lähtekoht jääb siiski ebaselgeks, kuni pole välja selgitatud teiste Eesti Jausa nimede päritolu, nt on Jausa talu Pöidel ja Tõstamaal. Küla edelaosa nimetatakse Remmaotsaks. – MK
HK: 53; RehepappHi; Tatter 2007: 14–16

Jändja [`jändja] ‹-le› Tür – küla Järva maakonnas Türi vallas (Laupa mõis), 1564 Gendell (küla), 1796 Jenja, 1871 Jaenga.  A2
● Küla kuulus XVI saj Türi-Alliku mõisa Särevere vakusesse, hiljem Laupa mõisa alla. Nimi on problemaatiline, usutavat etümoloogiat ei ole antud. Parima vihje on andnud E. Tarvel, kes on osutanud loomanimetusele, vrd sõna jänes tüve. L. Kettunen on nime võrrelnud tegijanimega jändaja. Siiski võiks Pärnu jõe ääres oleva küla nime analüüsida ka kui Jän(d)+ja ja oletada, et järelosis -ja tuleneb varasemast osisest -jõe. Sel juhul on raske leida algusosale sobivat vastet, kuid võrdluseks võiks tuua Jäneda, mille varasemad kirjapanekud osaliselt siinsetega kokku langevad, ja jõenime Jänijõgi, siis võiks Tarvelil õigus olla. Esmamainingu järgi paistab, et külanimi on algselt olnud la-liiteline. Sel juhul tuleks algusosa alusena kaaluda isikunime. Jändja külaga liideti 1977 osa ↑Arukülast (Aruküla II). – MK
EO: 44; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Ungern-Sternberg 1912b: 448, 508

Kaarepere [kaare‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Kersel, 1756 Kareperrest, 1768 Caraperrewallast.  B3
● Kaarepere mõisast on teateid XVI saj keskpaigast. Praegune Kaarepere küla on XIX–XX saj vahetusel Kaarepere raudteejaama ja õigeusu kiriku ümber tekkinud asula, mida ajuti nimetati ka Aruküla alevikuks. Praegustes piirides moodustus küla 1977, kui Aruküla (1582 Arro, 1627 Arrokülla) nimetati ümber Kaarepereks. Kaarepere mõisa ümber 1920. a-tel kujunenud asundus liideti 1977 ↑Pikkjärve külaga. Mõisa eestikeelne nimi tuleneb v. Scharenbergide nimest, kes said omanikuks 1601. Saksakeelne nimi Kersel (1627) on ehk lähtunud varasemast eestikeelsest nimest *Kärsla, mis võib olla olnud isikunimi (sõnast kärss). M. J. Eisen peab eestikeelse nime varasemaks kujuks *Käärselja. Mõisa varasem saksakeelne nimi on XVI saj olnud Waltershof või Woltershof (1589–1590 Wolter Moize). – PP
BHO: 218; KNAB; Ligi 1961: 358; PA I: 107; PA II: 468; PTK I: 27, 45–46, 105; PTMT: II, 360; Rev 1624/27 DL: 21

Kaarli1 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas, mõis, sks Alt-Sommerhusen.  C4
● 1642 jagati Sõmeru mõis (sks Sommerhusen) koos kõrval oleva külaga vendade Hastferite vahel nii, et mõis jäi Carlile (sks Alt-Sommerhusen) ja küla Heinrichile, kes rajas sinna samuti mõisa (sks Neu-Sommerhusen). Eestikeelne mõisanimi Kaarli pärineb omanikult Carl Hastferilt. 1920. a-tel tekkis Kaarli asundus, 1977 nimetati külaks. Vrd Sõmeru1. – MK
BHO: 557; ENE-EE: IV, 189; KNAB

Kadila ‹-sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1281 Koddiel (küla), 1586 Cattelono, Cattelaw, 1645 Kaddell, 1726 Kaddila.  A1
● Balti kohaleksikoni (BHO) ja P. Johanseni viidatud kohas (LUB) esineb a-st 1281 siin toodud nimekuju. Ilmselt on P. Johansenilt pärit samastus siiski õige, sest külanimi esineb koos Veadlaga (Johansenil Vætele, LUB-s Vaetele). Samuti võis Johansen, kes oli ehk tutvunud käsikirjalise dokumendi endaga, lugeda sealt välja nimekuju Kadiel, mille esitavad ilmselt Johanseni järgi ka BHO ja ENE. LUB kirjapanek on tõenäoliselt vigane, see eeldaks hilisemat kuju *Kodila. Kadila lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd islandi ja norra Katla, Ketill, rootsi Kætil, soome Kattilus. Kadila asukoht on XX saj II poolel nihkunud põhja. Ajalooline Kadila küla liitus millalgi enne 1970. a-id ↑Veadlaga, moodustades praegu selle lääneosa. Külast u 2 km põhja pool olnud endine Assamalla sovhoosi asula kujunes 1960. a-tel uueks Kadila külaks, kuhu ehitati korterelamud, kuivati, sigalad, veiselaudad ja töökoda. Vrd Kadja, Kadjaste, Veadla. – MK
BHO: 162; Joh LCD: 45, 819; LUB: I, 475; Rev 1586: 42; Rev 1725/26 Vi: 249; SPK: 143

Kaersoo [`kaer‿`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso ‹`Kaerso› ~ `Kaersu ~ `Käärso HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
● Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949) – MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kalbu [`kal´bu] ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Kehtna mõis), 1241 Calablia, Calablæ (küla), 1567 Kallepe, 1725 Kalbo, 1798 Kailbo (kõrts).  B4
● L. Kettunen võrdleb nime nüüdiskuju sõnaga kaljapuu ’hapude maitsetute viljadega puu’, kuid sellega on raskem seostada varasemaid kirjapanekuid. Ilmselt on nimi varem olnud kaheosaline, mis tugeval lühenemisel on põhjustanud nime III välte. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on nimi saadud kelleltki Kalbu-nimeliselt tervendajalt, kes mõisniku silmad allikavee abil terveks ravis ja sai tänutäheks päriskoha mõisa ääremaal (1954; loo on välja mõelnud P. Rummo). – PP
EO: 9; Joh LCD: 395; KM: RKM II 333, 365/8 (2) – 1954; Kruusimägi, Paidla 1974: 29–30; LCD: 41v, 42r; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 270

Kallavere ‹-sse› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
● Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.

Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks. – MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Kalvi [`kal´vi] ‹`Kal´vi ~ -sse ~ -le› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Pöddes, 1732 Kalbi mois, 1797 Kalvi M. (mõis).  B2
● Kalvi küla (a-ni 1977 asundus) sai nime Kalvi mõisalt. XVI saj oli mõisa omanik Kalff, kelle nimest tuleneb mõisa eestikeelne nimi. L. Kettunen, kes on nime alusena oletanud Kalevit, on ilmselt eksiteel. Mõisat on mainitud 1528 (Koyell), kuid kohta ennast 1453 (Podebus), vasallilinnust 1485 (slot huss unde hoff te Podwes), 1797 on kirjas Pöddis. Nimekuju Koyell võis pärit olla varasemast külanimest, sest samas dokumendis on mainitud ka sellenimelist küla. Saksakeelne nimi Pöddes pärineb tõenäoliselt eesti keelest, kuid selle sisu jääb hämaraks, võrdluseks võiks tuua Saaremaalt rannanime Pödu (1798 Poedwa Laid), mille põhjal võiks konstrueerida oletusliku tundmatu tähendusega sõna *pötv : *pödva või *põtv : *põdva. Niisugust sõna ei ole registreeritud. Nimed tähistavad mõlemad rannaäärseid kohti, ka Kalvi mõis asub mere ääres. Kalviga on 1977 liidetud ↑Kelu ja Kesimetsa küla (u 1900 Кезиметца). – MK
Bfl: I, 950; BHO: 459–460; ENE-EE: IV, 263; EO: 269; KNAB; Ligi 1961: 341; Mellin; SK I: 319; Thor-Helle 1732: 314

Kanepi1 ‹Kanepi ~ -sse›, kohalikus pruugis Kan´epi ‹-he› Kan – alevik Põlva maakonnas Kanepi vallas (Kanepi kirikumõis, Piigandi mõis), 1582 Kanapieza, 1627 Kannapoeh Kuella, Kannapse Jack, 1638 Kannebkyllo, 1685 Kanepe, Kanipä, 1722 Dorf Kannepäh, 1782 Cannapäh, Kannapä, 1798 Kanapæ, 1839 Kannapäh, 1909 Kanapää, 1923 Kanepi (alevik ja postkontor).  B2
● Põline küla, mille alale tekkis Piigandi mõis, oli esialgu selle mõisa ainus küla. Nt 1590 on Kanepi küla all mainitud talupoega Mustiiar Tenis, kelle nimi seostub Mustjärvega Heisris. XVII saj lõpu kaartidel on küla tuumikuna tunnetatav vanade talude piirkond praegusest alevikust ida pool, Tartu–Võru uue maantee ääres. XIX saj hakkas kasvama alevik kiriku ja pastoraadi ümber vana küla lääneservas. Kanepi nimega seoses on hästi teada 1920. a-te vaidlus Kanepi või Kanapää nimekuju üle. Teemat käsitles põhjalikult M. J. Eisen 1923, kes leidis õigesti, et nimi pole algupäraselt olnud pää-lõpuline. Kõige varasemates Poola-aegsetes kirjapanekutes on kajastatud mitmuse omastavast käändest tekkinud järelliidet -tsa, nii nagu veel XIX saj on rahvakeelest üles kirjutatud nimekujusid Kannapiste, Kanepitsi, Kanepitsa ning elanikunimetus kanepetsaq. 1627 mainitud talupoja nimi võinuks kõlada ainsuse vormis *Kanepse Jaak. Näib, et rööpselt on küla nimest kasutatud ka mitmuse nimetava kuju *Kanepiq. Tänapäevaks on mitmuse tunnus nime lõpust reeglipäraselt kadunud. Häälduses kuuldud kõrisulghääliku märkimine h-ga on olnud küllalt levinud. Niimoodi kujunenud kirjapiltides Kannapoeh, Kannepäh jt on h-d hiljem hakatud tõlgendama kui pikendusmärki. Arvatavasti just nii on nimi saksa keeles ümber kujundatud pää-lõpuliseks. Eeskujuks võisid olla nimed nagu Otepää (Odenpäh) ja Kirumpää (Kirrumpäh). Nimi ise põhineb kõige tõenäolisemalt sõnal kanep, võimalik et tänapäevasest erineval häälduskujul kanap (vrd vn конопля ’kanep’). Lisanime, hilisema külakogukonna nime aluseks on võinud olla kas kanepikasvatus või veel usutavamalt kanepikiust tehtud riideesemed. Teine tõlgendusvõimalus on siduda nime hääbunud maastikusõnaga kand : kanna, mida on ühes kommentaaris pakkunud M. Kallasmaa. Kuid sellel juhul tuleks p-d pidada nimeosise -pää jäänukiks, mida see tõenäoliselt ei ole. Sõnal kand võib küll põhineda kagupoolse naaberküla Lauri vana nimi *Kanastõ või *Kannastõ. Aleviku lõunaosa, mis asub kirikumõisa maal, nimetatakse Kerikuküläks. Vrd Lauri1. – ES
BAL: 659;  EAA.308.2.173, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eisen 1923; EMS: kanepetsa; Hirvlaane 2003: 79; PA I: 87, 253; Rev 1624/27 DL: 66; Rev 1638 I: 7; ÜAN

Kantküla2 [`kan´t‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laiuse mõis), 1419 Candekall, 1599 wieś Kankula, 1638 Kantkula, 1839 Kaintküll.  B1
● V. Pall toob võrdluseks Taani hindamisraamatus 1241 esineva VJg Kantküla (Kandukylae) ja P. Johansenile viidates, kes toob võrdluseks soome nime Kantokylä, tuletab selle nime algusosa üldnimest kand : kannu. Muutus kan´t- pro kant- saab seletuse sellest, et nimi ühendati sõnaga kan´t : kan´di. Vrd Kantküla3. – VP
EO: 73; Joh LCD: 402; PTK I: 54; P XVI: 108; Rücker

Karuse1 ‹-sse ~ -le› Kse – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Karusen, 1267 Karissen, 1726 Karussens Kirchspiel.
● Karuse kihelkond on haaranud varem maid Matsalu lahest Paadrema jõeni. Karuse kirik on pühendatud pühale Margareetale, kelle mälestuspäev on 13. juulil, rahvakalendris mareta- ehk karusepäeval. Üks võimalus ongi pidada karusepäeva (ja kihelkonnanime Karuse) puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (regilaulus Mareta-kareta neidu). Karusepäeva on püütud seostada ka paganliku karukultusega, kuid vihjed sellele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või on kaldunud fantaseerima. O. Loorits on tuletanud karuse sõnast karvase. Kuna karusepäeval on rukkimaa ettevalmistamise aeg, tegeldi sel ajal oraseöölase tõrjega. On esitatud arvamus, et karune võis tähendada rukkiussi ja püha Margareeta (võit draakoni või mao üle) assotsieerus senise paganliku tähtpäevaga. Teine võimalus Karuse nime puhul on lähtuda sõnast karus ’sööt, kargemaa’, mida on pooldanud P. Alvre. 1937 näitas J. Uluots, et Karuse vanaks nimeks tuleb pidada juba Henriku kroonikas esinevat Läänemaal paikneva koha nime Cozzo (1218) või Cotze (1224), mida paigutati varem lõuna poole. P. Ariste on Cozzo aluseks pidanud Eestis üksnes kohanimedes säilinud, kuid sugulaskeelis esinevat tüve kotsa-, kotso- › kotsu-, mille tähendus võis olla ’kõrgendik’ või ’tõus, nõlvak’. Võttes arvesse, et alal on olnud veel XIII saj algul teine nimi, võib Karuse kihelkonna nime lähtekohaks olla pühakunimi. Vrd Karuse2. – MK
Alvre 1983: 132–133; Ariste 1960: 479–481; Hiiemäe 1985: 218–220; Rajandi 1966: 122; Tarvel 1971: 292–298

Kasakova ‹-`kovva ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Kasakuva ‹-`kuvva› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1686 Казакова, u 1866 Козакова, 1872 Козаково, 1882 Казаково, Зайцево (puustus), Красиково (küla), 1904 Kossikova, Koskova, Красико́во, u 1920 Kosakova, 1923 Kasakova (talu).  C2
● XIX saj küla ja puustus Ulanuva (Уланово) kogukonnas ja Saalessa (Залесье) koguduses; XX saj algul ka taluna. Arvatavasti 1930. a-tel ühendati Tobrova külaga, omaette küla uuesti al 1997. Perekonnanimi Kozakov (Козаков) ei pea alati viitama kasakale, sõnatüve tähenduseks on ka ’eraklik inimene; (aastaks palgatav) sulane’. Sõna козак ~ казак on laenatud tatari keelest (algselt tähenduses ’vaba inimene’) ning seda kohtab lisanimena Venemaal juba XV saj. Sõna on laenatud Lõuna-Eesti murretesse (kasak ’vallakorrapidaja; kasakas’). Kohanimi Kazakovo (Казаково) on levinud nii Pihkvamaal, Ingerimaal kui ka Udmurtias (seal küll Kazakgurt). Lämmijärve-taguses Kasakova külas (vn Казаковец) Haniva (Пнёво) poolsaarel elasid varem luterlastest eestlased, kes allusid Räpina kirikule. Vrd Koskuva. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XVIII; Ivanov 1841: 232; Pskov 1885: 541; SeK: 39; Vasilev 1882: 124, 136; Vene TK 126; VES; ÜAN

Keika [`keika] ‹-sse› JJn – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Orina mõis), 1220 Kettis, 1223 Keytis, 1253 Keytingen, 1686 Keiten, 1709 Keika.  A3
● Liideti 1977 Kuksema külaga, praegu on enamjaolt Järva-Jaani alevi piires, moodustades selle lõunaosa. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus mainitud vasalli Willelmus de Kedingiga, kellele kuulusid mitmed külad Simuna khk-s jm Virumaal ning kes võis olla samane Wilhelmus de Bremaga (mainitud vasallina 1254–1277), kuivõrd Bremeni lähedal asus koht Kehdingen. Sarnaseid kohanimesid on veel mujalgi Saksa- ja Prantsusmaal (Kedingen, Ketting) ja Taanis (Ketting), samuti leidub perekonnanime Keding. Kohanime eesti päritolu Johansen välistab. Arvestades aga Läti Henriku sõnastust (que Kettis vocantur ’mida kutsutakse Kettiseks’), mida ta kasutab just eesti kohanimede puhul, on tõenäolisem just nime eesti päritolu ning sarnaselt teistele vasallisuguvõsadele võis hoopis küla anda nime Willelmusele (nagu Johansen teiste puhul enamasti arvaski). Algse eesti kohanime tähendus on ebaselge, alles XVII saj alguseks lühenes see Keikaks. Kui oletada varasemaks kujuks *Keitinga ~ *Keitika, siis selle lühenemine Keikaks oleks foneetiliselt usutav. Kihelkonnanimena püsis Keika (Keitinge) XVII saj alguseni, hiljem esines lühenemata vaid Järva-Jaani ajaloolise paralleelnimena. Vrd Järva-Jaani. – FP
EAA.1233.2.1:22, L 39p; EAA.1.2.942:365, L 354p; HLK: 216–217, 242; Joh LCD: 798–799; LUB: III, 258a

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kirepi1 ‹Kirepi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Rõn – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas, mõis, sks Kirrumpäh, 1721 Kirripa, 1782 Kirrepä.  A4
● Kirepi mõis eraldus Rõngu mõisast vahemikus 1641–1688. XVIII saj II poolel eraldati Vana-Kirepist (sks Alt-Kirrumpäh) 1,4 km edelas paiknenud Uue-Kirepi mõis (sks Neu-Kirrumpäh), mis XIX saj I poolel oli muutunud karjamõisaks ja seejärel kadus. XIX saj II poolest on teada Väike-Kirepi (Klein-Kirrumpäh) karjamõis Vana-Kirepist 3,5 km põhjas, mis jaotati 1922 asundustaludeks ja millest moodustati Väike-Kirepi asundus (praegu põhiliselt Tammiste küla piirides). Samal ajal rajati Vana-Kirepi mõisa maadele Kirepi asundus, al 1977 küla. Esimesena on kohanime käsitlenud M. J. Eisen, kes tuletas selle varasemast kujust *Kerrompä ~ *Kerumpää ’ümar pea või küngas’. Tõenäolisem on L. Kettuneni oletus, mille kohaselt liitsõnaline kohanimi pärineb oletatavast isikunimest *Kirjupää. 1977 liideti Kirepiga Kahu (1922) ja Tõlvamäe (1839 Tölwamä talud) küla. Kirepi piiridesse jääb kagus endine Konnu küla (1923). Vrd Kirumpää. – EE
BHO: 231; Eisen 1919b: 6; EO: 159; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; KNAB; RGADA.274.1.172:244, L 246; Stryk 1877: 129, 133; Tartumaa 1925: 412; ÜAN

Kirivalla [kiri‿valla] ‹-`valda› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Habaja mõis), 1241 Kiriawold, 1467 Kirewalde (küla ja mõisaase), 1665 Kirriwalla (küla).  C2
● Põlisküla. P. Johansen võrdleb nime soome kohanimega Kirjavala. Varaseima kirjapaneku o-d selgitab asjaolu, et alamsaksakeelsed kirjutajad asendasid sageli nimeosa -vald rahvaetümoloogia teel sõnaga wold (sks Wald ’mets’). Germaani laen vald on läänemeresoome vanades isikunimedes ja kohanimedes olnud sage koostisosa. L. Kettuneni meelest lähtub nimeosa Kirja- sõnast kiri : kirja, mida teised uurijad on aga ebausutavaks pidanud. J. A. Lopmeri oli kindel, et nime algusosa on isikunimi Kirja, ja oletas, et ka kogu nimi võib isikunimi olla. Temaga nõustub M. Kallasmaa, kes peab samuti võimalikuks nime pärinemist liitsest isikunimest ja toob võrdluseks Risti külanime Vilivalla (1283–1288 Wiliawalde). Kallasmaa toonitab, et taolist liitisikunime ei ole küll registreeritud, kuid on väga tõenäoline, et kohanimed on muistseid isikunimesid säilitanud. – TL
Bfl: I, 266; BHO: 229; Joh LCD: 429; Kallasmaa, Päll 2009: 573–576

Kodru ‹-sse ~ -le› JMd – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Albu vallas (Albu mõis), 1281 Kodere, 1525 Kodderen, 1686 Kodro.  C2
● XVII saj II poolest oli küla jagatud Seidla ja Kaalepi mõisa vahel, hiljemalt al 1732 kuulus vaid Kaalepile. Vahemikus 1782–1795 toimunud kohtuprotsessi tulemusel läks Kodru küla Kaalepilt Albu mõisale. Viimane müüs küla talupojad Kurisoo mõisale, kes asustas nad Liutsalu külla. Kodru küla asemele rajas 1790. a-tel Kaalepi mõis osalt tagasi saadud Kodru küla, osalt Joatvere küla taludest uue, Aruküla (↑Albu). Albu mõis rajas Kodru küla oma osa asemele 1803. a-ks karjamõisa (sks Sophienberg mõisaproua krahvinna Sophie Douglase järgi). 1920. a-tel karjamõisa maadele tekkinud asundus liideti 1977 Albuga, praegu moodustab see Järva-Madise küla põhjaosa. Nimi võib olla seotud sõnaga koda : koja või mõne isikunimega. – FP
Blumfeldt 1957: 40; EAA.1.2.942:413, 428, L 401p, L 416p; EAA.3.1.470:200, L 198p; EAA.1864.2.V-53:147, 365, L 145, 360; EES; EO: XVIII; KN; KNAB; LUB: III, 475a; Ungern-Sternberg 1912a: 145

Kohala-Eesküla [kohala-`ees‿küla] ‹-`külla› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Kohala mõis), 1241 Kwalæ (küla), 1489 Coall, 1796 Kohhala, u 1900 Кохала.  C3
● Kohala küla nimetati Kohala-Eeskülaks 1997, enne seda 1977–1997 moodustas ta Kohala asundusega ühise Kohala küla. Nime kirjapaneku juures on mainitud XIII saj vasall Albern de Kokæl, kelle lisanimi võib olla samuti Kohala varasem nimekuju. P. Johansen on lisanime samastanud VNg Koilaga. Kohala küla osteti Toomla mõisalt (Thomel) XVI saj mõisale, mille saksakeelne nimi oli Tolks, ning eesti keeles kandus Kohala nimi järgnevalt üle ka mõisale. L. Kettunen, kes on ekslikult küla paigutanud Paidesse Järvamaale, on nimele võrdluseks toonud koha (tegusõnast kohama), koha ’hahk’ ja koha ’kohakala’ (sm kuha). Vana la-liitelise kohanime algusosa võinuks olla isikunimi ja linnunimetused esinesid läänemeresoomlastel isikunimedena. Soome Kuhala aluseks on peetud kalanimetust. Vrd Kohala, Koila. – MK
EO: 77; Joh LCD: 461–462; KNAB

Kohila ‹-sse› Hag – alev Rapla maakonnas Kohila vallas, mõis, sks Koil, 1241 Koil, Koylæ (küla), 1438 Kogell, 1535 Koygell.  A2
● Kohila mõisast on teateid 1438. Küla kadus mõisa kõrvalt XVII saj lõpuks. 1893 asutati Kohila mõisasse puupapivabrik ja pärast raudtee valmimist ehitati 1907 paberivabrik, mille juurde tekkis XX saj algul alevik. 1945 muudeti Kohila aleviks, 2002 liideti Kohila vallaga. L. Kettunen tuletab nime sõnast kohil või kohel ’kohe(da), kohev’, kuid peab tõenäoliseks ka P. Johanseni oletust, kes seob nime sõnaga kohisema (Kohila ja Koila asuvad suurte koskede lähedal). Kohilat on XX saj alguses raudteejaama järgi nimetatud ka Kapa-Kohilaks (sks Kappakoil), nime esimene pool viitab Kapa kõrtsile (1798 Kappa). Vt ka ↑Masti. – PP
Bfl: I, 167; ENE: IV, 49; EO: 76–77; Joh LCD: 440–441; LCD: 41r, 41v; Rev 1725/26 Ha: 248

Koitjärve [`koit‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Käidra ~ `Käidre ~ `Käidruma Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Koitjerw, 1518 Coyttyerffe, 1586 Kautjerve (talu), 1592 Koeitiarw (*Köitjärv), 1594 Keyte Jerue, 1653 Koitjerw, 1840 Koitjerwe, Keidra, 1900 Кейкерве.  A3
● Tallinna linnamõis 1733–1940. Algselt üksiktalu ja ilmselt nii suur, et juba 1592 on seda nimetatud mõisakeseks (Gütchen). „Eesti mõisate“ andmeil rajati mõis siiski XVII saj II poolel. 1703–1733 kuulus Maardu mõisale. Siis ostis selle oksjonilt Tallinna linn, kes paigutas sinna oma metsavahi. Enamasti oli mõis rendil. Viimane linna metsavaht oli 1903–1943 kirjanik Tammsaare vend Jüri Hansen. Talusid oli mõisal ainult mõni. Aegviidu sõjaväepolügooni rajamisel 1952 mõisasüda ja talud lammutati ning asustus lakkas. Nimi taastati 1997, kuid praegune Koitjärve asub põhja pool Soodla jõge, samas kui ajalooline Koitjärve asus jõest lõunas Anija valla Pillapalu küla maa-alal. Mõis on saanud nime järvenimest. Käidra nime lõpuosa -ra peab L. Kettunen lühenenuks sõnast -järve. Nime algusosa üleskirjutustes on erinevaid täishäälikuid, tähendus ebaselge. J. Kents on venekeelse verstakaardi kujule (Кейкерве) toetudes pidanud nime algkujuks *Käikõrve või *Keikerve, millest on ekslikult tagasi tuletatud -järve, nagu on tehtud Aukõrvest Augjärve ja Aukjärve. Koitjärve puhul ei toeta seda siiski rahvapärane kasutus ega varased kirjapanekud. Praeguse Koitjärve maa-alale jääb Koonukõrve küla (Amb, 1379 Konocorbi), mis kaotati Koitjärvega samal ajal. – MJ
Bfl: II, 129, 145, 667; BHO: 243–244; EM: 62; EO: 168; Kents 1947: 15; KNAB; Koitjärve 2008: 5; Mellin; Rev 1586: 97; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:20; Vilbaste 1956: 211

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Konuvere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Konovere Mär, Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Konofer, ? 1438 Konnofer (küla), 1563 Konofer (mõis).  B1
● Konuvere mõis ja kaks talu, mis asusid Konuvere jõe lõunakaldal, kuulusid Vigalasse, teised mõisa külad ja talud Märjamaa kihelkonda. 1543 on PJg Uduvere järel mainitud üksjalga Konofer Iacob, kes võis lisanime saada päritolu järgi Konuverest. Siiski tuleb märkida, et Läänemaal on olnud teinegi Konuvere, tänapäeval ↑Kuundra Ridala Võnnu mõisa (hiljem Kirimäega ühes) all (1341 Kunevere, Mellinil 1798 Konfer), ja samanimeline koht on olnud ka Virumaal. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Konuvere asundus, mis 1977 liideti samanimelise külaga. Võimalik, et nime lähtekohaks on sõna kond : konnu, mis esineb veel A. W. Hupelil tähenduses ’vesine maa, mis vilja ei kanna’ ja mis omastavas on lühenenud. Nimele toob L. Kettunen võrdluseks konutama ja oletab küsimärgiliselt isikunime *Konoi. – MK
Aitsam 2006: 71; BHO: 251; EO: 305; Johansen 1951: 262; Kallasmaa 2011: 864, 866; Stackelberg 1928: 146

Kotelnika ‹-`nikka ~ -sse›, kohalikus pruugis Kotol´nika ~ Koteniki ‹-he›, rahvakeeles ka Suurõ-Kotelnika Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1843 Кателкинское, u 1866 Калешникъ, 1872 Котельниково, 1882 Кательниково, 1904 Kotelnika, Котельнико́во, 1923 Suur-Kotelnikovo, 1970 Kotelniki.  B1
● Lähedal asus Väiko-Kotelnika talu (1923). XIX saj on mainitud nii küla, puustust kui ka otreezi, need kuulusid Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. 1977 liidetud Ulitina külaga. J. Simm oletas külanime pärinemist isanimest Kotelnikov (Котельников). Vanavene isikunimedena on registreeritud Котельникъ, Котель (XVI–XVII saj) ja isanimi Котельниковъ (XV–XVII saj). Külanimi on arvatavasti tulenenud elukutsest котельник ’katlategija; inimene, kes valmistab vasknõusid, samovare’; algselt sõnast котел (vrd ee katel). J. Truusmann pakkus sama seletuse, tuues kõrvutuseks läti katlinieks ja leedu katilninkas. A. Šteingolde peab võimalikuks järgnevat tuletuskäiku: кателка ’puurõngas või -vits’ › Кателка (lisanimi) › Кателкин (perekonnanimi) › Кателкинское (külanimi); seejärel seostus nimi rahvaetümoloogia alusel sõnaga котельник ’katlategija’. Ingerimaal ja mujalgi Venemaal leidub Kotelnikovo külasid. Vrd ka Pankjavitsa Kotelova (Котелёво). Vrd Kotelniki. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Dal’ 1955: II, 178; Hurt 1904: XX; KNAB; Pskov 1843; Pskov 1885: 544; RL 1959, 1970; SeK: 52; Simm 1970a: 175; Simm 1970b: 136; Truusmann 1897b: 25; Tupikov 1903: 202, 594; Vasilev 1882: 144; Vene TK 126; ÜAN

Krantsova [`kran´t´s´ova] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Petseri rajoonis Pankjavitsa vallas, järv (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), vn Кранцо́во, u 1790 Самарина, u 1866 Кранцова, 1872 Кранцево, 1875 Krantsowa, 1882 Шамарино, Черно-озеро, 1884 Kranzowa, Krańtsova, 1897 Кранцово, 1904 Krantsova, Кранцо́во, 1922 Krantseva, 1937 Krantsuva.  C2
● XIX saj kuulus küla Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1897 on nimetatud ka puustust ja otreezi. Kohanimi võib lähtuda sõnast krants ’koer’ (ka ’pärg’), nagu pakkus J. Truusmann, kes tõi paralleele nii eesti, liivi, läti kui ka saksa (Kranz) keelest. Kriivikova küla Lauras nimetati varem Krantsova puustuseks (пустошь Кранцево). Venemaal võrreldavad kohanimed puuduvad. Veel 1882 oli külal paralleelnimi Шамарино. Vrd Samarina. – AK
Academic; Hurt 1903: 42, 255; Hurt 1904: XXII; Hurt 1904–1907: II, 150; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 544; RL 1922; SeK: 54; Truusmann 1897b: 30; Vasilev 1882: 146; Vene TK 126; Weske 1876: 46

Kristiine ‹-sse› – Tallinna linnaosa, 1686 Christinen Dahl, 1689 Christinadahl, 1732 Kristiindalid; sks Christinental.  B2
● 1993 moodustatud linnaosa sai nime Kristiine heinamaa järgi. Nimi on pandud Rootsi kuninganna Kristina (Christina) järgi, kes 1653 kinnitas Toompea lossivõimude ja Tallinna rae vahelise piiritüli lahendamise kokkuleppe. XVII saj rajati sinna palju suvemõisaid. Tänapäeva Kristiine linnaosa koosneb ↑Järvest, ↑Lillekülast ja ↑Tondist. – PP
BHO: 500; EAA.1.2.940:1196, L 1181;  EAA.1.2.C-III-2; Tallinn 2004: 241–242; Thor-Helle 1732: 309

Kuigatsi ‹Kuigatsi ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kuikatsi San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas, mõis, sks Löwenhof, Kuikatz (XVIII saj-ni), 1466 Quuigatz, Kuugqatz (küla), 1509 Koiwkatz (mõis), 1522 Koywenkatz (küla, mõis), 1585 Koikac (küla), 1638 Koykatzkyll (küla), 1524 Kuikatze, Kyvekazts (mõis), 1543 Kuykatz (mõis), 1638 Koykas (mõis), 1782 Kuikatz, ee Kuikaste ~ Timpa mois, 1826 Löwenhof, ehemals Kuikazz (mõis).  B2
● Väidetavasti on Kuigatsi mõis olemas olnud juba 1322. XVI saj on kuulunud ka Rõngu mõisale. Mõisal on läbi aegade olnud eri nimesid, mis on antud omanike järgi. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, al 1977 küla. Kuigatsi nimi kuulub teiste lõunaeestiliste katsi-lõpuliste nimede pessa ja see liide on varasemalt hääldunudki k-ga. Nime struktuur on aja jooksul silbi võrra lühenenud ja ilmselt see ongi tinginud g-ga vormi tekke, ehkki kõige varasem nimekuju on tänapäevasele kõige sarnasem. Nimes sisaldub arvatavasti muistne isikunimi Kuy(e) (teada nt XV saj Helmest), millele on liitunud kollektiivliide -ste, sellest on omakorda elanikke iseloomustava omadussõna kaudu tekkinud kohanimi. Teine võimalus on, et nime aluseks on sõna kuiv : kuiva. XVI saj oli mõisa nimeks saksa keeles Dumpianshof, mis tuleb omanike perekond Dumpiani nimest. Nime on kasutatud kuni XIX saj alguseni ning sellest on arenenud ka eestikeelne nimi Tümbä mõisa või Timpa mõisa. XVIII saj lõpul sai mõisa omanikuks Paul Ludvig Johann Loewenstern, kes pani uue nime Löwenhof, mida on samuti eesti keelde mugandatud (XIX saj Löwi möisa ja XX saj algul Leevi vald). Kuigatsi külaks on aeg-ajalt nimetatud Kuigatsi mõisa piirkonna vanu talusid, kuid küla on olnud hajusate piiridega. Kuigatsiga on 1977 liidetud Vaaksi (1970) ja Viki (1970) küla. – MF
Bfl: I, 261, 739, 894, 916; Bienenstamm 1826: 293; EVK; Hupel 1774–1782: III, 291; KN; LGU: II, 446, 943; PA I: 172; Rev 1638 I: 24; Stoebke 1964: 40; Uustalu 1972: 72, 236, 248; Valgamaa 1932: 448–449

Kullenga ‹-le› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Porkuni mõis), 1241 Kuldenkava (küla), 1716 Kullakajo, 1726 Kullekayo (küla Porkuni mõisa all).  C1
● Kullenga karjamõisast (oli olemas 1796) tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati külaks. L. Kettunen, kes on järginud P. Johansenit, on Taani hindamisraamatu (LCD) Kuldenkava nime ühendanud VJg Kulinaga, kuid Balti kohaleksikon (BHO) omistab selle kirjapaneku VMr Kullengale. Nime algusosana on Johansen näinud isikunime Kulta ja järelosise aluseks pakkunud sõna kaev. Näib, et sarnaste nimedega ja nende kihelkondliku paigutusega on olnud hädas nii BHO kui ka segaduse tekitanud Johansen, kuid BHO on olnud õigel teel. Teiste külanimede järgi otsustades oli Porkuni mõisale kuulunud küla Kullekayo 1726 Väike-Maarja khk-s, seevastu iseseisev Kulina mõis ja küla (sks Kullina) asus Viru-Jaagupi all. Kullenga ja Vadiküla piiril asub asundustaludest koosnev Seeneküla, endine moonaküla. Vrd Kulina. – MK
BHO: 269, 270; EAA.3.1.451:114, L 81; EO: 35; Joh LCD: 457; KN; Rev 1725/26 Vi: 248

Kumna [`kumna] ‹-sse› Kei – küla Harju maakonnas Harku vallas, mõis, 1508–1509 Ollof van Kumen, 1688 Kumna (mõis), 1725 Kumna (küla ja mõis).  A4
● ENE ja Balti kohaleksikon (BHO) samastavad nimega kirjapaneku 1480 Kummelden. XVII saj lõpu kaardil on näidatud Kumna mõisast põhjaloodes Engla küla (Englakylla), mis kuulus Keila alla, esmamaining 1241 (Engæl; XV–XVI saj vahetusel Engel, Enggell). 1725 oli see küla üles loetud Keila mõisa all Engla külana, 1871. a kaardil on Engkeküll. U 1900 verstakaardil on varasema Engla asemel külanimena Кумна. 1920. a-test olid kõrvuti Kumna küla ja mõisa maadel tekkinud asundus, mis 1977 liideti külaks. Esimese kirjapaneku järgi võiks nime lähteks olla taimenimetus kummel. Kumna mõisat on nimetatud ka Knoobuse mõisaks Joh. Knopiuse järgi, kes XVII saj oli Kumna mõisa omanik. Ka Kumna asundust ja küla on nimetatud Knoobuseks (1798 kõrtsinimena Knobes). Kumnaga on liidetud osa Kirikukülast (1945 Kiriku). Vrd Kumbli. – MK
BHO: 235, 270–271;  EAA.1.2.C-II-4; EAN; ENE: IV, 235; Johansen 1926: 21, 22, 48; Joh LCD: 334–335; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 182, 186; Schmidt 1871

Kursi4 ‹`Kurssi ~ -sse› JJn – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1477 Kurss, 1667 Korps und Kursz, 1688 Kursi.  B2
● A-ks 1609 oli rajatud Kursi mõis (hõlmas Savalduma ja Kaeva küla), mis ühendati Einmanni mõisaga (Kerguta, Kõdeküla ja Kaasiku) vahemikus 1716–1726; juba varem olid mõisad samade omanike käes. XVIII saj lõpuni kasutati „Einmanni ja Kursi“ nime, seejärel vaid Einmanni. Kursi säilis karjamõisana, XIX saj II poolest moonakate asulana (võimalik, et karjamõis viidi üle Kaevale), mis kuulus hiljem Einmanni asunduse alla. Viimane nimetati 1939. a paiku asunduste kaotamise kampaania ajal Kursi külaks. Tõenäoliselt tuleb nimi sõnast kurisu ’vett neelav karstilehter’, piirkonnas on neid kohalikus pruugis kuristikke teada mitmeid, läheduses on Savalduma karstiala. H. Gustavsoni oletus, et Kursi ja Korps tulenevad samast isikunimest, pole usutav. Einmanni mõisa saksakeelne nimi Korps on saadud vasalliperekonna Korpes järgi, kes omakorda sai nime Kadrina Kõrvekülast. Hans Korbys sai hilisema Einmanni mõisa maa-ala 1432 lääniks, misjärel rajati mõis. 1517 omanikeks saanud Firxide järgi oli mõis Firxenhof ehk Firxengut. Viimase Firxi lesk abiellus enne 1627 Wilhelm Heidemanniga, kelle järgi tekkis mõisa eestikeelne nimi (1732 Heinmanne, 1840 Heidemanni (Heinmanni)). Einmanni vald nimetati 1936 Vajangu vallaks. Vrd Korba, Kursi1, Savalduma. – FP
Bfl: I, 320; EAA.1.2.942:308, L 298p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); EVK; Gustavson 1980: 14; Joh LCD: 761, 869; KNAB; Land-Rolle 1840: 52; Schilling 1970: 67; Thomson 1986: 5, 7, 94, 108, 110, 136; Thor-Helle 1732: 316

Kuusalu2 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse› Kuu – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kusal, 1241 Kusala, 1517 Kosszel.
● Kiriku on ehitanud ja seega kihelkonnale aluse pannud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri mungad P. Johanseni arvates 1220, kes rajasid siia oma abikloostri. XIII saj kuulus Kuusalu kirikukihelkond veel *Rebala ehk *Räpälä muinaskihelkonda (Repel kylagund), hiljem oli Harjumaa kihelkond. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 277–278; Joh LCD: 183, 211, 784–785; LCD: 46v

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kuusiku1 ‹-le› Rap – alevik Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Saage, 1732 Kusiko m.  A4
● Kuusiku riigimõisa asula nimetati pärast Teist maailmasõda Kuusiku asundiks, 1977 muudeti see alevikuks. Nimi on Kuusiku mõisa järgi, mida on mainitud 1467 omanike nimega (läks Diedrich Kalfilt üle Hermen Soyele). Eestikeelne nimi on ehk varem olnud laiema ala nimi, 1545 mainitakse Kabala mõisa juures metsamaad nimega Kussik. Mõisa saksakeelne nimi Saage (1546 Sage, 1626 Szage) arvatakse pärinevat kunagiste omanike perekonnanimest (1467 Hermen Soye, 1470 Gert Soege jt), kes on saanud selle Saha mõisa (Jõe) nime järgi. 1977 liideti Kuusiku alevikuga endine Kuusiku baasi sõjaväelaste asula Rohelisetänava (vn Зелёная Улица). – PP
Bfl: I, 1264; Gustavson 1978: 12; Joh LCD: 363; KNAB; Thor-Helle 1732: 312

Kõrvemaa [kõrve‿`maa] ‹-le› – looduspiirkond Harju ja Järva maakonnas.  A4
● Kõrvemaa on laialdane ala, mis põhjas ulatub peaaegu Soome laheni (Lahemaa rahvuspargi lõunaosa) ja lõunas Soomaani. Enamik Kõrvemaast asub siiski Jägala jõgikonna alal. Nime algusosa lähtub sõnast kõrb : kõrve ’suur mets, põlismets’. Kõrvemaa nime võttis 1930. a-tel kasutusele J. Kents, kes on ka käsitlenud eesti kõrve-osisega kohanimesid. Selliseid kohanimesid leidubki eeskätt Kõrvemaal, Alutagusel ühes Avinurme ümbrusega ja Pärnu jõgikonna alal koos Lääne-Eesti madalikuga. Kõrve-kohanimede teket seostab J. Kents põllunduse laienemisega suurtele metsaaladele nooremal rauaajal. Kõrvemaa lõunaosa on nimetatud ka Kõnnumaaks. – MK
ENE-EE: V, 290; Kents 1947: 68, 71; Pae, Remmel 2006: 189

Kõtajärv [kõta‿`järv] Plv – järv Põlva maakonnas Põlva vallas, u 1900 Оз. Коттаярвъ, 1937 Kõta jv.  C3
● Järvenime päritolu pole selge. Oletamisi võib see sisaldada sõna katai ~ kõtai ’kadakas’. Hääldus kõtai on registreeritud küll vaid Lutsi keelesaarest. Võrreldav nimi on veel Welpe Goedder (1627. a-ks Moostest pagenud talupoeg), sellest eesnimest on tavaliselt tekkinud Köödre või Küüdre talunimesid. Lihtsalt kadaka või Põlvas tavalise Kadaja lisanime järgi motiveeritud järvenimi oleks tõenäolisem kui rahvajutt mõisahärrast, kes sattõ kõtulõ ’kukkus kõhuli’, kui järve kaldale patseerima läks. – ES
Eesti TK 50; EMS: IV, 340; Rev 1624/27 DL: 55; Vene TK 42

Kärkna [`kärkna] ‹`Kärkna ~ -sse› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Falkenau, 1798 Kärkna M.  C1
● Küla sai nime 1977 Kärkna mõisa järgi, mis ise jääb praegu Lammiku küla piiresse. M. J. Eiseni väitel on nimi tulenenud Carl Berendt von Gerteni nimest, kes rajas sinna mõisa u 1600. L. Kettunen on püüdnud nime seletada sõnaga kärkima või kärk : kärgu ’kärgatus’. Nii hilise mõisanime puhul peab V. Pall tõenäolisemaks lähtumist mõisniku nimest, ilmselt on areng olnud Gerten › *Kärtna › Kärkna. Märgitagu siiski, et kuni 1601. a revisjonini esineb vaadeldaval alal järjekindlalt nimi, mille saaks esitada kujul *Kärkla (1582 Kakiel, 1586 Kierkiel, 1592 Kierkula, 1601 Kerkuella). See võib viidata asjaolule, et Kärkna nimi on varasema külanime ja mõisniku nime segunemise tulemus. Kärkna küla nimi XIX saj lõpust kuni 1977 oli Mõisaküla (u 1900 Мойзакюля), nimi esines korra ka varem (1627 Moysekuell), arvatavasti *Kärkla küla uue nimena. 1977 sai Mõisaküla põhiosast Kärkna küla, põhjaosas moodustati ↑Sojamaa küla. Kärkna mõisa alal paiknenud kloostri eestikeelne nimi võis olla *Valkena (esines ka Mõisaküla rööpnimena, nt u 1866 Волькена). Sellest lähtus Kärkna mõisa, XVI saj II pooleni aga kloostri saksakeelne nimi Falkenau (1253 Valkena, 1525 Valckana, 1687 Falkenau). Falkenau (’pistrikuniit’) on tõenäoliselt eesti nime ümbermõtestus saksa keeles. Juba P. Johansen oletas *Valkena lähteks sõna valgma. L. Kettunen kahtles selles, sest varasemates kirjapanekutes on järjekindlalt -na, mitte -ma. Tema oletus oli, et nimi on päritolult seostatav nimedega Valguta ja Valgita (ehk sõnast valk ~ välk), ent tähenduslik paralleelsus Kärkna ja *Valkena vahel olevat juhuslik. V. Pall peab jõe lähedust arvestades tõenäolisemaks P. Johanseni seletust, märkides, et na-lõpuline vorm sai kloostri tõttu varakult hästi tuntuks. Kloostri täpsem asukoht on tuntud Muuge nime all (muuk on murdes ’munk’). See jääb nagu mõiski Lammiku küla piiresse Kärkna mõisast edelasse. – PP
BHO: 75; EO: 144; PA I: 111; PA II: 341, 396; PTK I: 104, 265; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 185; Vene TK 42; Vene TK 126

Kärmu1 ‹`Kärmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Aaspere mõis), 1241 Kermæ, u 1400 Kerme, 1796 Karmo (küla ja kõrts).  A3
● XV saj-st kuulus küla Aaspere mõisale, kes asutas 1808 külasüdamesse Kärmu (sks Kermo) karjamõisa ning ülejäänud alad läksid naaberküla Liiguste kasutusse. 1920. a-tel moodustati karjamõisast Kärmu asundus, mis hiljem oli nimestikes küla (1945). L. Kettunen on pakkunud nime päritoluks sõna kärme ’kiire’ ning isikunime *Kärmo(i). Võiks arvata, et külanime aluseks on isikunimi *Kärmo(i), mis tuleneb sõnast kärm, kärv, käärme ’madu’ või selle tuletisest kärme ’nobe, väle’. Vrd Kärmu2. – MA
EES: 208; EM: 66; EMS: 586; EO: 130; ERA.14.2.720; Joh LCD: 423–424

Kärstna [`kärstna] ‹`Kärstna ~ -sse› Hel – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Kerstenshof, ? 1586 Genest u. Kernest, 1638 Kernest.  C1
● Kuni 1977 Kärstna asundus, nimetatud mõisa järgi. Mõis rajati arvatavasti XVII saj algul, teateid on 1620. a-test (1623 küla Kermest oder Kermes). 1638 mainitud koos Murikatsiga. M. J. Eisen on saksakeelse mõisanime Kerstenshof põhjal esitanud nimevasteks isikunime Kersten ‹ Christianus ja sama nime on ette pannud L. Kettunen, kes omalt poolt on lisanud vasteks eesti keelest lähtuva *Kärs-nina. Nimega on siiski ilmselt samastatav 1586. ja 1638. a külanimi Kernest, Kerrnestekull, vrd 1624 küla Koernast. Külanime struktuur eeldaks lähtumist isikunimest, kuid selleks ei sobi Kersten. 1638 oli küla all mainitud talupoega Kernigk Sim ehk Kernick Sim, kes 1624 oli kirja pandud *Külaaseme (Killa Asima, ↑Põrga) küla all (Koernick Simon). Lisanimele võiks vasteks tuua kärn-sõna tuletisi kärnik ’konarik’, kärnika(i)ne, kärnikline, kärnikläne ’krobeline’, ning kui kirjapanekus oe märgib ö-d, siis sõna körnik ’kidur’, kuid see võib olla ka k-lõpulisest isikunimest tuletatud lisanimi. Loodusnime Kärnassaar puhul on V. Pall küsimärgiliselt vasteks esitanud kärn : kärna. Pole siiski võimatu, et asustusnimedes on häälikuline seos sõnaga kärn : kärna rahvaetümoloogiline ja nende nimede aluseks on olnud lähedase kujuga isikunimi (vrd nt sks Gern, Kern, Gerni, Kerni, Kaerni, Kernant). 1638 on ka mujal Lõuna-Eestis olnud Kernakyll. Helme nimekuju Kärstna võib olla muganenud saksakeelsest mõisanimest Kerstenshof, viimase motiiviks on aga olnud tõenäoliselt varasemast isikunimest tekkinud külanimi. Vrd Kärnamäe, Kärstnä. – MK
Eisen 1929a: 163; EO: 142; EVK; Förstemann 1856: 484; Heintze 1908: 147–148, 184; PTK I: 104; Rev 1624 PL: 84; Rev 1638 I: 66; Rev 1638 II: 129, 131, 132; Stryk 1877: 361

Käsmu ‹`Käsmu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Aaspere mõis), 1453 Kesemo (rand), 1524 Kazsmekul (küla), 1624 Casperwick, 1644 Kasperwyk, 1796 Kesmo (küla, kõrts, kabel), 1844 Kasmo (küla), Kasperwick (laht), 1871 Kesmo (küla, järv), Kasper Wiek (laht); sks Kasperwiek.  C1
● Esimest korda on Käsmut mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva rannana, asustuse kohta on teateid a-st 1524. 1971 liideti Käsmu Võsu aleviga, ent taastati 1997 omaette külana. Legendi kohaselt on küla ja laht nime saanud kas Pühale Kasparile pühendatud rannakabeli või Käsperi-nimelise kapteni järgi, kes merehädast pääsenuna kabeli rajas. E. Tarvel ei pea võimatuks, et katoliku ajal seal pühale Kasperile pühendatud kabel ka oli (praegune kabel rajati 1863). P. Johanseni järgi on põline eesti kohanimi rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (Käsmu › Käsmer- › Käsper- › Kasperwiek). Tarvel täiendab, et XV ja XVI saj materjalides olevate eestilisena tunduvate nimekujude lõppliide -mo tähendab maad, kus midagi viljeldakse. Liide tuleneb tõenäoliselt väga vanast põllunduse oskussõnast moo, mille tuletis on mh mõis. Tarvel on pakkunud, et tüvi Kese-, Kasz- tuleb sõnast ’kask’, sest puude nimetused on piirkonna kohanimedes omased. J. Simm on nime seostanud sõnaga kesanto ’kesa, tühi viljelemata maa’. Käsmu nime võiks seega tuletada sõnadest kesa + moo, ’kesamaa, taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli’. Kõne alla võiks tulla ka Soomes vetega seotud Käs(ä)mä-, Kesamo-nimede oletatav tulenemine sõnast käsämä ’konksuga puu nooda jääaugust väljavõtmiseks’, vrd ka saartemurdes esinev käss ’pootshaak’. Vrd Kesse. – MA
BHO: 195; EMS: II, 1039–1041, IV, 554; ENE-EE: XII, 270; Juske 2003: 9, 15–20, 24, 30; KM: ERA II 153, 42 (44) – 1937; KN; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 155, 211; Tarvel 1983: 72–73, 210–211

Käsukonna [käsu‿konna] ‹-`konda› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Hermani mõis), 1694 Adam önsa Kessokonna Hanso f. (sissekanne Pilistvere kirikuraamatus), 1797 Kässakona (küla Hermani mõisast kagus), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M. (mõis), 1855–1859 Марiенъ ру (Vana-Käsukonnast (Кезуконъ) lõunas olev karjamõis), u 1900 Кезуконе (küla), 1923 Marienru (Uus-Käsukonna) (küla).  A1
● Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti (sks Marienruh). Marienruh’ alasid nimetati eesti keeles algul Uue-Käsukonnaks (1922), 1930. a-tel Käsukonnaks, Vana-Käsukonna jäi mõisa järgi Hermaniks. Tundub, et Käsukonna oli loodus- või külanimi (talupoja lisanimena XVII saj), nime algusosaga võiks võrrelda sõnu käsar(as) ’krobelise koorega okslik (puu)’, ’kobar’, käsarik, käserik ’kängus, kidur (puu)’, käss : kässi ’väike kidur asi või olend’, kässu ’kängu, kägarasse, kössi’. Vrd ka käsk : käsu. Nime järelosa on kas liide -kond : -konna, või kui algne oli loodusnimi, siis on liide asendanud varasemast liigisõnast kujunenud järelosa, mille vasteks võis olla kond : konnu ’kõnnumaa’. Nimi jääb usutava seletuseta. ¤ See nimi olla sellest tulnud, et selle koha peal piiri ääres alati vahid olla olnud, kes selle järele valvanud, kui vaenlased kusagilt poolt, tulnud, siis olla nad kohe ratsahobustega Eestimaale kihutanud käsku viima, et nad eest teaksivad ära põgeneda. Sellest olla Käsukonna nimi selle kohale tulnud, et see käsuviijate koht on olnud. (1898) Vrd Hermani. – MK
BHO: 115, 340; EAA.3144.2.2:29, L 28; EMS: IV (18), 525, 554; ENE: II, 556; Jung 1898: 187–188 (40); ÜAN

Kündja [`kündja] ‹-le›, kohalikus pruugis Kündä ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vana-Saaluse mõis), 1627 Kindia Peter, 1630 Kynte Petter, 1638 Kinta Peter, 1684 Kinde Hinno, 1765 Dorf Kündä.  A2
● Saaluse mõisa talukoht on 1684. a kaardi järgi asunud praegusest küla tuumikust loode pool. Piirkonna keskuseks kujunes uude kohta viidud Kündä talu XIX saj lõpus, kui siin oli külakool ja meierei. Nime muutumine Kündäst (kirjas tavaliselt Künda) teise tähendusega Kündjaks on toimunud XX saj keskpaigas. Võimalik, et taustal oli kolhoosinimi. Kündä nime algne tähendus pole selge. Võiks oletada saksapärase eesnime mugandust, nt Günther › Kündä. Kirjapanekute põhjal näib i-line kuju algupärane (vrd perekonnanime Ginter). Ühendamine III vältes sõnakujuga kinnas : kinda on kahtlane, pigem võib siin-seal korduv talunimi Kinda olla samuti isikunime ümbertõlgendamise tulemus. Kündjaga on 1977 liidetud Andrimäe, ↑Kaloga, ↑Petrusõ ja osa ↑Kelläri külast. Kündja kandi pisikülade ja talurühmade vana ühist külanime pandi kirja erineval moel. 1561 on seda nimetatud vaid Piusa ülemjooksu külaks, 1585 ja 1588 esinesid nimekujud Juczi, Iuczi. Varem, 1561 veel ainult Vana-Saaluse kandi kohta käinud nimi Гестькюла oli hajatalusid ühendav nimi nüüd ka siin. Külanimi kordus 1638 (Hiestkulla). Nimi sisaldab sõna jõgi vanapärast, kuid setode häälduses tänapäevani kohatavat omastava kuju i˛u (kaks silpi), st *Iustõkülä (*Jõesteküla), *Iutsi(dõ). Hiljem esines see ainult möldrite ja muude talupoegade lisanimedes (1627 Just Peter Mühle, 1630 Juristo Hento, 1638 Juriste Hente oder Jurste Jürgen Mühle). Näib, et talupoja lisanimena tõlgendati see nimi ümber *Juuristuks. Esmamaining ja Hiestkulla võimaldavad ka tõlgendada lähteks juuksed (võru hiussõq). Algupärane tähendus on siiski „need, kes elavad jõe lähedal“. XVII saj tõrjus selle nime välja Alakülä nimi (1684 Allakülla), talupojad lisanimega Alla elasid siis tänapäeva Petrusõ külas. Vrd Petrusõ, Vana-Saaluse. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:120, L 115p; PA I: 5, 32; PTK I: 69; Rajandi 1966: 69; Rev 1624/27 DL: 86–87; Rev 1638 I: 176, 178; Roslavlev 1976: lisa 2–3; Truusmann 1897a: 40

Lange ‹-le›, kohalikus pruugis ka Lange‿`mõisa Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis (Vana-Kuuste mõis), sks Langenhof, 1796 Langemois.  C2
● Küla ja mõisa kohta on andmeid al 1471. Tartu bürgermeister Hinrick Lange ostis mõisa koos külaga 1483. Selle maad läksid 1600. a paiku Vana-Kuuste mõisale, kes rajas sinna hiljem karjamõisa. XVIII saj alguses siirdus Haaslava mõisale, hiljem aga Vana-Kuustele tagasi. 1920. a-te alguses tehti karjamõisa maadele asundus. Kohanimi, mida hakati kasutama XVI saj, tuleneb omaniku perekonnanimest Lange. Mõis kandis esialgu teisi nimesid: 1471 Koykis, 1483 Lude. Esimene neist pärineb ühe mõisa alla kuulunud küla nimest. *Koiksi või *Koikise (1483 Koyken, 1534 Koikyll) on tõenäoliselt suguluses teiste Koik-tüveliste nimedega (Koigi jt) ja lähtub L. Kettunenile toetudes isikunimest. Lude tuleneb omanikuperekonna Lude ehk Ludeni nimest. – EE
BHO: 322; EM: 92, 160; KN; EO: 167; LGU: I, 426, 516, II, 360; Uustalu 1968: 247, 736; ÜAN

Lapetukme [lape‿`tukme] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Valguta mõis), 1418 Lappentken ~ Lappencucken, 1744 Laptoka, 1796 Lappodukma.  B1
● Esimesena seletas külanime etümoloogiat 1937 H. Rebane, kes oletas küsimärgiliselt varasemat kuju *Lappetükimaa, mis osutavat koha eraldatusele, lamedusele ja kallakulisusele (vrd liha lappetükid). Täpsem on E. Jaanuse seletus, kes pidas liitnimelise kohanime osisteks lape : lappe ’kõrval olev koht’ ja tuka ~ tutka : tukme ’ots, lõpp’. Tema arvates osutab kohanimi küla asendile Rõngu jõe läheduses kihelkonna lõunapiiri lappes ehk lõunapoolses otsas. Küla piiridesse jääb Paaslangi, ajuti küla (1945), praegu bussipeatus (1839 Paslangi veski). – EE
Bfl: I, 94; BHO: 289; Jaanus 1976; KN; LUB: VI: 120; Mellin; Rebane 1937: 25; RGADA.274.1.212/4:90; Rücker

Leego järv, kirjakeeles varem ka Leegu järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1588 Piheherw, 1601 Pueiarff, 1627 Poeha Jerwe, 1839 Lego Jerw.  C1
● Kuni XIX saj alguseni esineb kaartidel Pühajärve nime all, nii on kirjas juba Poola ajast XVI saj lõpul. Nähtavasti peeti järve vanasti pühaks, tema kaldal asus muistne ohverdamiskoht Kõrgemägi ehk Salomägi. Järve ääres olnud Leego hajataludest kujunenud küla on kutsutud samuti Pühajärveks (1638 Peha Jerwe kylle, 1750 Dorff Lego oder Pühajerw). J. Simm arvab, et nimi võib olla lähtunud sõnast *leekko või *leikko. Sm liekko on omadussõna tähendusega ’madal, lai ja avara suuga (nõu)’. Nii järve- kui ka külanimi pärineb isikunimest. 1588 on seal elanud Pep, kes on arvatavasti sama kui 1601 nimetatud Lecko Pep. Vrd ka 1627 Leicke Peep ja 1638 Lecko Henno, Leicko Pap. Isikunimi Leeko oli XVIII saj Perävallas väga levinud. Tänapäeval kuuluvad talud Ahunapalu alla. – MJ
PA I: 287; Rev 1624/27 DL: 44; Rev 1638 I: 236; Rootsmäe 2016: 218–219, 223; Simm 1973: 61, lisa 78–79; Simm 1977: 115

Leo ‹-le› VJg – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Porkuni mõis), 1796 Leo oder Kilpifer (küla), u 1900 Лео.  A1
● Küla on 1977 liidetud Veadlaga. 1726 on Naraka küla all mainitud Leo Andres, Leo Jak ja Leo Hans. Ilmselt sellest isikunimest tekkinud lisanimega talupojad on asustanud üle sooala oleva vana küla. Küla varasem nimi *Kilbivere on mainitud juba 1345 (Kilpeuer). Palamuse Kilbavere puhul on vasteks toodud kilp : kilbi (sm kilpi : kilven), soome kilpa ’kihlvedu’ ja oletatavat isikunime *Kilppa. V. Pall, kes on Kilbavere nime pikemalt analüüsinud, on seisukohal, et ehkki otsesed tõendid puuduvad, on võimalik, et nime algusosa oli isikunimi (vrd 1585 Toc Kilp), mille vasteks võiks olla sm kilpa. VJg külanimes oli XVIII saj teises silbis i, nii sobiks siin vasteks ka kilp : kilbi. – MK
EO: 296; Johansen 1932: 11; KNAB; Mellin; PTK I: 68–69

Levala2 ‹-sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Karitsa mõis), 1241 Læuel (küla), 1583 Lewald, 1782 Lewwala.  C1
● Küla on kuulunud Karitsa mõisale, mis oli XVIII saj Rakvere karjamõis ning eraldati Rakvere mõisast enne 1840. a. P. Johansen on nime võrrelnud Põhja-Tartumaa ja Saaremaa Levalaga ning soome kohanimega Levälä. L. Kettunen, kes on küla ekslikult paigutanud Paidesse, on nimele võrdluseks toonud perekonnanime Levänen, sm levä ’mererohi’, levä-llään ’laiali’ ja leveä ’lai’. V. Pall on MMg Levala puhul oletanud ka isikunimelist algupära, vrd Leve Meell, Leweles. Levalaga on 1977 liidetud Sepa-Nõmme (1945), ↑Tamna ja Täru (VMr, u 1900 Терро) küla. – MK
EAN; EO: 77; Joh LCD: 474–475; KNAB; PTK I: 119; Stoebke 1964: 47

Lilli-Anne ‹-sse›, rahvakeeles Lilli‿`mõisa ‹-lõ, -n› ~ Annõ‿`mõisa ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Sõmerpalu mõis), 1762 Lillimoisa Kunsa Ado, 1770 Lünenhoff, Konsa ~ Lüni Ado, 1793 Annenhof; sks Lühnen, Annenhof.  B1
● Tänapäevase külanime all on kokku pandud kahe karjamõisa nimed. Neist Lilli oli 1766–1867 ametlikult omaette mõis, kuigi seda majandati Sõmerpaluga koos. Annõmõisa (Anne) on kogu aeg olnud kas Lilli või Sõmerpalu mõisa karjamõis. Lilli mõisa alla kuulusid kunagise suure Osula küla idaosa talud. 1912 müüdi suur osa mõlema karjamõisa maast asundustaludeks saksa talupoegadele (↑Heimtali²). Lillimõisa nime seletab rahvasuu sõna lüll ’võllas’ abil. Tõenäolisem on siiski, et kohanimi on alguse saanud Heinrich (Hinrich) Schillingi nimest, kes 1627. a revisjoni järgi oli sakslane ja pidas teenete eest saadud ühte adramaad. 1638 oli ta Sõmerpalust lahkunud. Saksakeelne Lühnen on ilmselt teist algupära. Annõmõisa on Põhja-Liivimaale eriti tüüpiline karjamõisa nimi, saadud naisenimest Anne (Anna). Annõmõisa nimi Rückeri kaardil 1839 (Sophien) on jäänud selgitamata, see võib olla eksitus. Lilli-Anne lõunaosas on eraldi Kaapsuu talud. – ES
BHO: 19, 323; EAA.1270.1.264:72, 106, L 71p, 106; Rev 1624/27 DL: 60; Rev 1638 I: 150

Liva ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Patküla mõis), 1715 Liwwa Markus (talupoeg Patküla mõisas), 1977 Liva (küla).  A2
● Nime päritolu on teadmata, alal on olnud küll mitmeid Liiva talusid. Ü. Tarkiainen on samastanud nimega 1688 Liwa Kylla, ka 1724 on Patküla mõisa all märgitud Liwa Külla. Kirjaviisi järgi tuleks neid lugeda Liiva. Patküla mõisa alal on Liva või Livva esinenud lisanimena, vrd 1744 Liwwa Peter und Jürry, 1795 Liwwa Juhan̄, 1811 Liwwa Johann. Hiljem on seda lisanime kirjutatud Liwa. Vrd sm liva ’puder, lima’. Väike võimalus on, et lisanimi on kujunenud alal varasemalt esinenud lisanimest, vrd 1638 lähedase mõisa (sks Blanckfeldhof) all talupoeg Libba Hans, võis olla sama mees, kes 1624 Lybbo Hans. XX saj on Liva olnud talunimi. Varasem nimi oli kuni 1977 Alaküla (Ala küla). Nimi oli antud Patküla mõisavalla Väikese Emajõe ääres asuvale osale. Mõisavalla kõrgemal asuvad osad kandsid Keskküla (↑Jõgeveste) ja Mäeküla (↑Patküla) nime. Livaga on 1977 liidetud osa Luitsepa ehk Liutsepa külast (1970). – MK
EAA.567.3.91:13, L 10p; EAA.1865.3.176/9:21, L 110p; EAA.1865.3.177/12:12, L 11p; EAN; ERA.T-6.5.78, L 1; KNAB; Ojansuu 1920: 141; Rev 1624 PL: 86; Rev 1638 II: 133; RGADA.274.1.181/1:94, L 87p; RGADA.274.1.214:37, L 219p

Logina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
● Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Lubja ‹-le›, kohalikus pruugis Lubja‿küla Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1575 Kalckoffen, 1613 Kalckofen Jürgen (vabatalupoeg), 1620 Kalckugnen, 1688 Lubia, 1693 Lubja, 1835 Lupja.  C2
● Üldiselt on siin mainitud kaht talu kokku kahe adramaaga, Lubja kõrval oli 1575 Simen ja 1622 Gilse Mick, millest sai hilisem Kiltsi talu. Algul on talud kuulunud Pirita kloostrile, hiljem on Lubja kuulunud Haabneeme mõisa, Kiltsi Viimsi mõisa alla. 1725.–1726. a revisjonis on need kaks arvatavasti ekslikult samastatud (Kiltz oder Kalckofen). Al 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Kohalike teateil oli Lubja Viimsi mõisa tööliste elupaik. Oma nime on Lubja küla ja külas olev Lubjamägi saanud lubjaahjudelt, sama sisuga on nime saksa- ja rootsikeelne kuju. Siin põletati lupja veel XIX saj ja ahjude koht on seniajani näha. Kiltsi (koh Kiltse, Kilsi) nime arvab P. Johansen tulenevat Otte Gylsenilt, kes oli mõisavalitseja olnud 1555. Tundub siiski, et Kiltsi nimi esineb esmakordselt alles 1622 (vrd 1688. a kaardil Kiltz, En fremmande bonde, st võõras talupoeg). Seega võib tegemist olla mehega, kes oli pärit Väike-Maarja Kiltsi mõisast. Viimase nimi tuleneb küll samast Gylsenite suguvõsa nimest. – MJ
 EAA.1.2.C-III-4; EAA.1864.2.VIII-78:15, L 15; EAA kinnistud; Joh LCD: 663; KN; Rev 1586: 21; Rev 1725/26 Ha: 366; Viidas 1992: 60

Lustivere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, mõis, 1552 Lustver (mõis), 1797 Lustifer (mõis).  B3
● 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimi on problemaatiline. L. Kettunen, kes on vasteks toonud lust : lusti ’lõbu, rõõm’, on ka ise kahelnud selle suhteliselt noore laenu sobivuses küllalt vana vere-lõpulise nime puhul ja pidanud võimalikuks rahvaetümoloogiat. Nime algusosa võiks pigem võrrelda soome sugunimega Lusi XVI saj-st ja eesti lisanimega samast sajandist Neanurmes (1584 Martin Lusz) või sõnaga luste (luiste) ’teatud umbrohi või heintaim’. Vrd Kokaviidika. – MK
BHO: 326; EO: 310; Mellin; Stoebke 1964: 167; VMS

Lüganuse1 ‹-sse ~ -le› Lüg – alevik Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Lüganuse kirikumõis, Püssi mõis), 1241 Lygenus (küla), 1523 Loggenhussen, 1583 Luggenhusz, 1732 Liggäne, 1840 Lügganusse.  C3
● Kuni 1977 Lüganuse küla, mille nime on P. Johansen (1933) ja tema järel A. Saareste tuletanud suguvõsanimest von Luggenhusen, kellele küla kuulus juba XIII saj. Seevastu L. Kettunen on algseks pidanud eesti keelest lähtunud külanime ja lõppu -husen peab ta külanimest lähtunud suguvõsanime saksapärastuseks. Ta peab nime oletamisi eesti isikunimeks, millele toob võrdluseks liga-loga või sm lika ’mustus’, millel on palju variante (loka, löga, läga), mainides, et liide -nus : -nuse on ebaharilik, kuid teoreetiliselt siiski vastuvõetav. Samale seisukohale oli jõudnud enne Kettuneni töö ilmumist ka Johansen, kes nentides, et -se, -ese ja -use on eesti kohanimelõppudena sagedased, peab osist -husen sakslaste seas tekkinud rahvaetümoloogiaks. Algne näib seega olevat eesti külanimi. 1977 liideti Lüganusega ↑Püssi asundus. Aleviku edelaotsas on Uhaku talud, mida on ajuti (1922) omaette külaks loetud. Niisamuti oli XX saj alguseni omaette küla aleviku põhjaotsas Matka küla piiril Kääniku ja lõunaotsas Püssi linna idapiiril Külmoja. Vrd Lüganuse2. – MK
EO: 158; Johansen 1952: 14; Joh LCD: 489; Saareste 2006: 101

Lüübnitsa [`lüübnitsa] ‹`Lüübnitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Lüübnitsä ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1510 и на Любницах, 1585–1587 Любница-Мокушево, пус. Любница (küla ja puustus), 1646 деревни Любница, 1652 Лебжица, 1764 Любницы (issaad), 1782 Любницъ, 1783 Любеницъ, Лыбеницъ, u 1790 Любанца, 1886 Lüübnitsa, 1903 Lübnitsa, 1921 Lubnitsõ, 1923 Ljubnitsa; vn Лю́бницы.  A1
● Juba XVI saj oli olemas nii Lüübnitsa küla, puustus kui ka issaad. XVI–XVII saj kuulus ⅔ Peeter-Pauli kloostrile Talabskil ja ⅓ kroonule, XVIII saj oli küla Petseri kloostri ja mõisnike ühiskasutuses. XIX saj oli küla kogukonna keskus ning allus Kulkna kirikule. XIX saj lõpus elasid seal õigeusklikud venelased; varasemast ajast on teateid ka vanausulistest. Kohanime lähteks võib olla isikunimi, nt N. Tupikovi sõnaraamatus on XIII saj isikunimi Любь ’armas’ ja XIV saj Любко. A. Šteingolde arvates ei tulene see sõnadest любовь, любить; pigem on tegemist substraadiga. Kohanimena on see suhteliselt haruldane, meist ida pool Valdais on kohad, nagu Ljubnitsa (Любница) ja Ljubnitsõ (Любницы); Petserimaa lõunaosas asub Ljubenetsi järv (Любенец). Vene kroonikates tähistas sõna Любь liivlasi, Любская земля Vana-Liivimaad. ¤ Pärimuse järgi on küla oma nime saanud tsaar Peeter I-lt, kes käinud siin suviti puhkamas ja randade ilu nautimas (vn любоваться). Arvatakse, et külale pandi nimi selle ilusa vaate pärast, mis avanenud Lüübnitsa mäelt järvele. – AK
Arakčeev 2008; Bolhovitinov 1831: 111; Hurt 1903: 165; Kaštanov 1961: 233; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 146; SeK: 76, 77; Truusmann 1897a: 44; Tupikov 1903: 237; Vasilev 1882: 172–173; Värska KR 1780–1794; ÜAN

Mahu ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis, Malla mõis), ? 1591 Mahorandaby, 1913 Маго-Ранна (küla).  A2
● Küla varasem nimi oli Neemeküla, mida esines XX saj alguseni (1796 Nemi, u 1900 Немекюля), hiljem kinnistus Laheküla nimi, mida seni kasutati pigem küla idaosa kohta (1782 Laheküll). Nimede piirid olid siiski hägusad: 1930. a-te topokaardil on nüüdse Mahu piires läänest itta arvates Mahuküla (Malla mõisa alal) ja Lahe (Kalvi mõisa alal), 1970. a-te asulareformi skeemil aga Männiku, Mahu ja Lahe, neist Mahu kõige väiksem, hõlmates mõned talud varasema Neemeküla tipus. Seejuures Männiku küla esines ka XX saj alguse kaardil (u 1900 Менникукюля). 1977 ühendati need kõik Mahu küla nime alla. Mahu oli Viru-Nigula kihelkonna varasem nimi (1241 Maum, hiljem sks Maholm), mida kasutati veel XVIII saj. Nimi oli säilinud sadama (1871 Hafen Maholm) ja ranna nimes (1796 Mahhorand), millest tulenes 1913. a külanimi Mahu-Ranna, hiljem jäeti nime teine osis ära. L. Kettunen, kes tunneb veel Ingerist Mahu küla, on nimele võrdluseks toonud sm maho ’aher’. Mahu sadamat varasemas Lahekülas on nimetatud ka Kaupsaare sadamaks (1796 Kaupsaare Saddam). – MK
EAA.1864.3.IV-3:425, L 416; ENE: V, 33; EO: 92; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:705, L 6; Schmidt 1871

Manija1 ‹Manija ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis Manõja Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Pootsi mõis).  C3
● Külanimi pärineb saarenimest. Rahvapärimuse kohaselt elas saarel Pootsi mõisa heinamaavaht, kes olevat rajanud esimese, Manija talu. Küla rajati 1933, mil saarele jagati asunikukohti. Kihnust tulijaid olnud 79. Vrd Manija2. – MK
Kallasmaa 2010: 836

Manni ‹`Manni ~ -sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas (Päärdu mõis), 1750 Mande Christopher (talupoeg Päärdu mõisa all), 1765 Mande Toffer, Manni Krüger Juhan (hajatalu ja kõrtsmik Päärdu mõisas), 1795 Manni Hans (talupoeg Päärdu mõisa all).  B2
● Manni külana nimekirjas 1922. 1977–1997 oli Rääski küla osa. Manni nimi tuleneb perekonnanimel põhinevast talu- või kõrtsinimest, 1726 on Kivi-Vigalas elanud saksa soost kangur Christopher Mannes, kes on ilmselt sama mees kui 1750 mainitu. XX saj algul nimetati Mannit ka Soopakülaks (1913 Соопакюла) Soopa talu järgi, nimi tuleb sõnast soobas : soopa ’soine maa, vesine karjamaa või mets, mudane koht põllul, lomp’. Manni piires asub ka endine Maanda karjamõis (sks Peterhof), mis võis nime saada samast lähtest kui Manni. – MK
EAA.3.1.488:313, L 291p; EAA.3.1.497:157, L 147p; EAA.1864.2.V-67:18, L 18; EM: 89; KN; KNAB; Rev 1725/26 Lä: 67, 68

Meenikunnu soo [meeni‿kunnu soo], kohalikus pruugis Meeni‿kunnu suu Räp – soo Põlva maakonnas, 1798 Meenjerw S. (järv), 1926 Meenikunnu soo, 1937 Meenikunnu soo, Lagesoo, 1949 бол. Меникюнд.  C2
● Soo on saanud nime suure soosaare järgi, mille nimi on Meenikund. Sõna kund tähendab metsa, ülesharimata maad. Nime algusosa tuleb Räpinas tavalisest isikunimest Meeni, mis on talupoegade lisanimena kasutusel olnud vähemalt XVI saj (1584 Mik Manipoik Leevakul, 1625 Meni Mert jt Pääsna külas). Tõenäoliselt on Meeni olnud eesnimi. Selle päritolu pole teada, kuid vrd germaani Meinhard. Nimelühendi *Meini diftongi ei teisenemine ee-ks oleks ootuspärane. Teine võimalus oleks mugandus vene nimest Евмений (Jevmeni) kreeka algnimest Eumenes (Εὐμένης). ¤ Leevi vallan, Palo asundusõn asuv Meenikund sai uma nime tollõst, et oll´ soost ümbritsetu maa, kos kasveva vanast paiu- ja lepävõso. Niisugust maakotust kutsute kund vai kunnus. Edimäne inemine, kes sinnä elämä asose, oll´ Meeni ja nii sai kotus nime Meenikund. (1940) Vrd Meeliku. – ES
EAA.567.3.190:6, L 5p; Eesti TK 50; KM: ERA II 271, 462 (9) – 1940; Mellin; NL TK 25; PA I: 141; Petrovskij 1966: Евмений; Rajandi 2011: 127; Võrumaa 1926

Mehkamaa [mehka‿`maa] ‹-le› Har – paikkond Võru maakonnas Rõuge vallas, Mõniste mõisa maa-ala.  A4
● Legendi kohaselt olevat pärast suurt katku sinnakanti elama jäänud ainult mees nimega Mehka, kes ringi kõndides avastanud naise jalajäljed. Peagi leidnud ta ka naise üles, kelle nimi olevat olnud Hipõ. Mehkast ja Hipõst saanud alguse Mõniste kandi rahvas. See jutt on arvatavasti kunstlikult loodud. Mõniste kandi levinumaid mehe- ja naisenimesid on aga XVIII–XIX saj olnud tõepoolest Mehka ja Hipp, mida naabrite juures esineb suhteliselt harva. Nende nimede rohkus on inimestele kõrva jäänud, nii et sellest on saanud sealse kandi meeste ja naiste hüüdnimed mehkad ja hipõd. Naabrid on pilkeks loonud ka Mehkamaa nime. Vrd Mehka. – MF
Pae, Remmel 2006

Moku ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Pala mõis), 1627 Mocke Hanns, 1726 Mokkult, 1758 Mocko, 1816 Mocco.  B3
● V. Pall jätab nime algupära lahtiseks. Tegu on algselt talupoja lisanimega: 1627 on kirja pandud Mocke Hanns, kes on *Pikknurme külla tulnud Virumaalt. Nime lähteks võib pakkuda kas vene isikunime Mokei (Мокей) või vene sõna мох ’soo’ (Iisakus Vaikla külas on Mohku talu, kust võib nimekandja pärineda). Oletades, et Moku talu asukoht palju ei muutunud, võib küla varasemaks nimeks olla olnud *Pikknurme (1582 Piknorm, 1627 Pittkenormb, 1638 Pickenorm), mis on Mokuks muutunud millalgi XVIII saj. Moku lõunaosa moodustab Uudeküla (1585 Udekul, 1688 Udekyl), mis on Mokuga liitunud 1930. a-te lõpuks. – PP
KNAB; PA I: 108, 197; PTK I: 142, 259; Rev 1624/27 DL: 27; Rev 1638 II: 238; Superanskaja 2005: 244

Moldova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Muldova ~ Moldovi Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Aa mõis), 1241 Muldillippæ (küla), 1426 Mondeleppe, 1782 Moldow, 1871 Moldawi.  C3
● Algne küla oli kadunud XVI saj-ks, P. Johansen on oletanud, et küla maad, mis XV saj läksid Kärkna kloostrilt Aa mõisa alla, mõisastati, kuid küla nimi säilis loodusnimes. 1782 on Aa mõisa all mainitud vabatalupoega Tomas Moldow, 1835 Johann Moldau, kelle loodusnime põhjal saadud lisanimest kujunes taas külanimi. Küla vanem taludest koosnev külaosa oli pankkalda peal, vabatküla kalda all. L. Kettunen, kes tunneb külanime kujul Muldova, on nime aluseks pidanud sõna muld ja osises -lippæ näeb ta kahtlemisi sõna lõpp : lõpu. ¤ Moldovi (saksa keeles Aadorf) küla tekkimislugu on järgmine. Vanemal ajal oli üks Aa mõisa omanik saadikuks (teiste järele Vene-Türgi sõjas ohvitserina) Moldau vürstiriigis. Temal oli kodumaalt teener kaasas, kes oma isanda mainitud riigis kolmel korral surma suust päästnud. Kodumaale tagasi tulles kutsunud mõisnik mehe kord endaga kaasa, jalutama mööda mõisamaid. Sellel jalutuskäigul kinkinud härra mehele hulga maad ja metsa mõisamaade küljest, tänuks elupäästmise eest, ja vabastanud mehe orjusest ning kõigist maksudest. Ka annud härra talle kui vabale mehele liignime ja nimelt Moldau. Mees asunud kingitud maale elama – ja nii tekkinud Moldovi küla. (1924) – MK
EO: 107; Joh LCD: 506; Liiv 1924: 357; Schmidt 1871

Munsi ‹-le› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Sürgavere mõis), 1638 Munnimatz (talupoeg mõisakeses nimega Esmundtshof).  B4
● Asula on tekkinud Käliste küla Munsi talu maadele 1950. a-tel, kui sinna asutati Suure-Jaani masina-traktorijaam. 1970. a-tel kuni 1977 oli kirjas Munsi asundina. Võimalik, et nii küla nimi kui ka talupoja eestikeelne lisanimi on rahvaetümoloogiline kohendus XVII saj mõisanimest Esmundtshof, mis tuleneb saksa mehenimest, vrd Eschmund. Kui lähtume eesti keelest, siis 1638 oli Muhust pärit Munnimatz, kes võis ka anda nime talule, elanud kohal kolm aastat. Sel juhul lähtub külanimi isikunimest, lisanime aluseks on munn : munni ’peenis, munand; käbi, ümmargune asi’, algne tähendus ’väike muna’. – MK
EMSK; ENE: V, 250; KN; Rev 1638 II: 108; Selchow 1934: 31

Mustla1 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sse› Trv – alevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu kirikumõis, Tarvastu mõis), 1583 Muslo, 1599 Mustykulla, 1624 Muestell, 1638 Muslekull, 1797 Mustla.  A3
● Varasema küla asukoht pole teada, revisjonides esineb ta alati Tarvastu, Pikru ja Sääsla (↑Kuressaare) küla läheduses. Praegune alevik kujunes 1890. a-tel Tarvastu mõisa ja kiriku maadele Viljandi–Pikassilla maantee ääres olnud Mustla kõrtsi ümbruses. Tarvastus ei andnud talupidajad meeleldi maad sulastele popsikohtade rajamiseks, vaid eelistasid rahalisi suhteid. Töökäsi oli vaja aga nii neil kui ka mõisnikul, kes hakkas 1897 rentima sulastele väikeste tükkidena maid Mustla kõrtsi ümbruses. Mustlast sai maakehvikute asula, millele 1927 anti aleviõigused. 1938–1979 oli Mustla u 1000 elanikuga Eesti väikseim linn, pärast seda on taas alevik. Alevikust edelas olnud talusid nimetati XX saj Mustla külaks, see liideti 1977 Tinnikuruga. L. Kettunen on Anna samanimelise küla puhul esitanud lähtevormi *Mustala(n) või Musto(i)la, sõna must : musta on esinenud ka perekonnanimena (sm Musto(i)nen, Musto(i)la). Vrd Mustla2. – MKu
EO: 79; Kaldre, Malve, Haak 2011; KNAB; Mellin; PA IV: 142; P XVI: 22; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 113

Muuksi [`muuksi] ‹`Muuksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1290 Munkenkulle, 1637 Mukis, u 1690 Mukast, 1699 Mukast Byy, 1725–1726 Muksi.  C2
● Nime esmamaining näitab selgelt, et algne nimi oli *Mungaküla, muuk on murdeline kuju. Hiljem näib nimes olevat järelliide, kas -stu või -si. P. Johanseni järel arvab seda ka L. Kettunen, kes annab nime lähtekujuks *Muukasi-. G. Vilbaste peab munkade asumise tõendiks kloostri majade aset Lepiku talu maal. E. Tarvel viitab talle, kuid peab kloostri aset siin rahvapärimuseks. Muuksi osad on olnud Liivaküla ehk Liivaots põhjas ja nüüdseks hääbunud endine popsiküla Vainuküla ehk Kassisaba kagus. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 372;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; EO: 200, 337; EVK; Joh LCD: 785; Rev 1725/26 Ha: 368; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91; Vilbaste 1956: 153–154, 1050

Mõrtsuka ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõrtsigu ~ Mõrdsuka Ote – paik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1627 Martzug Juergen, 1638 Mertschock Jürgen (talupoeg), 1686 Merzica Tinn (talupoeg), 1749–1762 Mörzika Dorf, Mortsuga külla, Mörtsuga külla, Mörtsugaküll.  A1
● Küla on liidetud Päidlaga 1977. Külas on Mõrtsuka järv, mis on nime saanud taludelt, nagu külagi. 1638. a revisjonis kirjutatakse, et talupoeg Mertschock Jürgen on Tartumaale kolinud Pärnumaalt. 1686. a kaardi legendis on Päidla mõisa all kirjas juba viis Merzica lisanimega talupoega, kes on tõenäoliselt Jürgeni järeltulijad. H. Ligi on välja uurinud, et lisanimi Martzug (Merzuck) tuli Lõuna-Eestis tarvitusele 1620. a-tel ja enamik selle nime kandjaid oli mujalt sisse rännanud. Mujal on sama lisanime tarvitatud ka pool sajandit varem. E. Tarveli arvates tähistab lisanimi Mõrtsuk(as) sõjameest, kelleks oli kohalik talumees. Ka see tähendus tuleb keelde XVII saj algul. Teisalt võib nime aluseks olla mehenimi Mertsi(k) või Mertsin (‹ Smerts). Näiteks Aiaste külas on 1756 olnud talupoeg Krisa Merzina Jurri. Ka Soomes on tuntud mehenime Mertti või Mertsi. Kui see eesnimi või sõjamehe tähendus võõraks muutusid, mugandati külanimi rahvaetümoloogiliselt arusaadavamale ja ilmekamale kujule Mõrtsuka. Nimi on saanud paljude rahvajuttude allikaks. ¤ Keegi vanamees, ammu juba surnud, seletanud nime kohta järgmist: vanasti, pääle sõdade käinud rüüstajate salk taludes röövimas ja tapmas. Rahvas põgenenud metsa peitu. Väärsi talu rahvas olnud aga kodus. Rüüstajad tulnud sinna, leidnud toas naised sööki keetmast, kuid need olnud mehed naiste riideis. Nad piiranud röövijad sisse ning ajanud järve kõigi hobustega, kus kõik uppunud. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:27, 266, 267, 290, L 28p, 266p, 267, 267p, 290p; KN; Ligi 1980: 279–281; Rev 1638 I: 33; Tarvel, Tiik 1980: 534–538; Vilkuna 2003: 130

Mähkli [`mähkli] ‹-le› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Karula mõis), 1585 Markus Mekeshalis, 1586 Markus Megias, 1601 Marx Meggias, 1627 Mechle Kuella, u 1690 Micheli, 1720 Mechkle Jahne p. Johan, 1805 Mechkesi, 1839 Mächkli.  C2
● Suhteliselt ammu külana mainitud Mähkli kuulus XVI saj Konnukülä alla (1582 Komukilla, 1584 Konokila). Tänapäeval on Mähkli küla lõunaosas talud Alakonnu, Mäekonnu, Konnumäe jt. Küla ajaloolist tuumikut Mähkli, Andsi ja Paabu taluga võib tajuda juba XVII saj lõpu peremeeste nimedest (u 1690 Micheli Hindrich, Hanß ja Paap). Mähkli nime päritolu pole selge. XVII saj lõpus on kirjapilt üldistatud Mihkli või Miikaeli (Micheli) eesnimele, kuid see nimi viitab hoopis kõrval asuvale Mikilä talule (u 1690 Micheli Tido Hans). 1627. ja 1638. a külanimi kõlab kokku Harglas kahes kohas esineva Mehla talunimega. 1805. a kirjapanek näib viitavat järelliitega nime *Mähkesi võimalusele, aga vrd ka mähkäts ’saamatu inimene’, tuletis allpool mainitud vene laensõnast. Kui kolm kõige varasemat mainingut peremees Markuse lisanimest Konnuküläs on üldse Mähkli nimega samastatavad, siis võiks nime oletamisi pidada venepäraseks lisanimeks, vrd vn мякиш ’pehme leivasisu’, samatähenduslik laensõna mähkä ja vanad vene isikunimed Мякиш, Мякуш, Мякишев, milles on kasutatud kujundlikkust (’leivasisu’ › ’pehme inimene’). Mähkli nime vahelduvate kirjapiltide puhul võib olla tegemist ka linnunimetuse meigas ehk mehik erinevate kujudega, millele on liitunud osis -li mingist lühemaks kulunud sõnast. Vrd ka D.-E. Stoebkel esinevad läänemeresoome nimede näited Meyke, Meice. Veel tuleb Mähkli nime alusena arvesse Lõuna-Eestis levinud lisanime ja talunime Mähä võimalik eriareng. Mähkliga liideti 1977 Vana-Hauka küla (1970). Mähkli küla kogu territooriumi varasem nimi Konnukülä tähendab kohta, mida saab määratleda maastikusõnaga kond ’suur mets, ääremaa, ülesharimata maa’, vrd tänapäeva eesti kõnnumaa. ¤ Mähkli on ka Rootsi sõja aegne nimetus, et seal mähiti haavatuid. Šeremetjev oli seal ja ei tea, kes see Rootsi väejuht oli. Seal ümberringi on mäed matused. (1973) Vrd Meeksi, Miiaste, Miikse, Mäha, Mähma. – ES
EAA.567.3.67:30, L 28p; EAA.1297.2.1:20, L 18; EAA.567.2.671:5, L 5p; KM: RKM II 308, 336/7 (6) – 1973; Must 2000: 211; PA I: 70, 131, 170; PA II: 324; PTK I: 150; Rev 1601: 37; Rev 1624/27 DL: 155; Rev 1638 I: 34; Rücker; Stoebke 1964: 48; Tupikov 2004: 263, 264, 658; VMS: mähkats

Mähuste järv, kohalikus pruugis ka `Mäuste järv Kuu – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas Koitjärve külas, 1694 Mehuste sioo (järv), 1935 Mäoste.  A3
● Kaunis suur ja sügav metsajärv, mille läänekallas on kõrge Mähuste mägi, ümbruskonnas mets. Mägi, mis on Kuusalu khk kõrgeim punkt, laskub peaaegu järvepinnani, mujal on kaldad madalad. Mähuste metsa olevat läinud pärisorjuse eest põgenejad, ponnikud, kes elanud koobastes. Pärispea poolsaare üht tippu (ja külaosa) kutsutakse Mähü otsaks, kasutatakse ka sisseütlevat Mähkü. Mõlemas nimes peitub sõna mähk : mähu, kuid kas tegemist on variandiga sõnast mähk : mäha ~ mähi ’puu koorealune’ või millegi muuga, jääb ebaselgeks. L. Kettunen võrdleb Mähustet soome nimega Mähönen. Jumindalt on kirja pandud mähkülane ebaselge tähendusega ’kõikteadja?’. Võimalik, et ongi tegemist isikunimega. – MJ
 EAA.1.2.C-II-40; Eesti TK 50; EKSS; EO: 216; KN; Vilbaste 1956: 257; Vilbaste 1967: 427

Mäksa ‹-le›, kohalikus pruugis Mäksä Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Mäxhof, 1541 Pepefer, 1548 Pepeffer ~ Pepefer (mõis), 1555 Popever (mõis), 1582 Dwor Joanna Mexa, 1601 Mex Moysa, 1627 Meckshoff oder Pepefehr, 1782 Meckshof, ee Mäksi- ~ Meksa mois.  B1
● Mäksa mõis kuulus keskajal kuni XVI saj lõpuni Meckside suguvõsale. Mõisa varasem eestikeelne nimi on vere-lõpuline, kus algusosa on ilmselt olnud isikunimi. J. Simm toob viimase näiteks Pepe ~ Pepy ~ Pepo. Hilisema nime andis mõisale saksa mõisnikusugu Mecks, kes olevat M. J. Eiseni järgi oma nime saanud aga eesti Mägise nimest. Mäksaga liideti 1977 Murulaane ja Reheküla. Murulaane (nagu ka Veskimäe) eraldati Nõukogude ajal Mäksa asundusest, nime on saanud metsa järgi (1847 Murro Laan). Reheküla (Rehe) rajati 1920. a-tel Mäksa mõisa rehe juurde, seal olid mõisa käsitöölistele jagatud väiketalud. – MJ
BHO: 344; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 166–168, 171; Simm 1973: 74, 85, lisa 111–112, 141; Simm 1975a: 191

Möldre2 [`möldre] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Möldri Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Möller Pep, 1688 Moeller, 1782 Möldri Tannil, 1820 Rebbase-Möldre (küla).  B3
● 1688. a revisjoni järgi oli peremehi lisanimega Moeller juba neli. 1820. a nimekuju seostatus Rebäse külaga näitab, et taheti vahet teha samanimelise külaga Piusa jõe ääres. Kuna selles Möldre külas pole sobivat vooluvett ja tuulikutest XVII saj Vastseliinas pole teateid, siis on tõenäoline, et külanimi on saadud peremehe lisanimest, kes tuli kas Piusa-äärsest Möldri külast või mõnest teisest veskikohast. Vrd Möldri3. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:9, L 9; EAA.1271.1.223:218, L 407; Roslavlev 1976: lisa 1

Navikõ ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Navigõ ‹-he ~ -lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Новинка, 1686 Новинки, 1849 Navike, 1882 Навинки, 1904 Navigõ, Нови́нки, u 1920 Naviki, 1949 Новике, 1996 Navigõ, 1997 Navikõ.  B1
● XVII saj kuulus küla Petseri kloostri Mokornulga halduspiirkonda (prikaz’i), XVIII saj Taeluva koguduse alla ning XIX saj Obinitsa kogukonda. 1684 on üle jõe (Mäe-)Kõokülas mainitud Nafwj Wassil ja Ifwask, kes võivad pärineda kas Navi või Navikõ külast. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Vene nimi võib tuleneda sõnast новое ’uus’, vrd vene murretes новина ’uue (saagi)koristuse esimene saak’. Külanimi Novinki (Новинки) on Venemaal väga sage, Pihkvamaal ja Karjalas leidub mitu samanimelist küla. L. Vaba võrdleb seda Valgevene kohanimega Навікі, J. Truusmann toob võrdluseks Leedu kohanime Naujiena (‹ naujas ’uus, noor’). Petserimaal Irboskas oli 1897 Novinka (Новинка) puustus. Vrd Karisilla, Navi. – AK
Academic; EAA.308.6.316:52, L 45p; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 2012: 35; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 242; NL TK 25; SeK: 93; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 46, 47; Vaba 2014: 918, 919; Vasilev 1882: 199

Nooritsmetsa [noorits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõts‿külä ~ Loorits-`Mõts‿küla Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
● Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Norra ‹-sse› Koe – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koeru vallas, mõis, sks Kaltenborn, 1732 Norra.  B4
● Mõis rajati juba orduajal, esmamaining on teada hilisemast ajast (1569 Koltenborn, 1626 Kaltenbrunnen). 1920. a-tel loodi Norra ja Udeva mõisa maadele Udeva-Norra asundus, mis peagi eraldati omaette Norra ja Udeva asunduseks. 1977 nimetati Norra asundus külaks. Eestikeelse nime Norra sai mõis juba XVIII saj alguseks Knorringitelt, kes olid mõisa omanikud hiljemalt al 1626. Saksakeelse nime Kaltenbrunn sai mõis külmade allikate järgi. Et ta kandis saksa keeles sama nime Roosna-Allikuga, siis nähtavasti sellest eristamiseks hakati XVIII saj järjepidevamalt kasutama saksa keeles Norra kohta nime Kaltenborn. 1977 liideti Metsanurga küla, mis moodustati 1930. a-teks metsataludest. – FP
EE: VI, 269; RL 1922: V, 52; Ungern-Sternberg 1912a: 104, 111

Paatna [`paatna] ‹`Paatna ~ -sse ~ -le› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas (Kloodi mõis), 1241 Patenal (küla), 1583 Pattnal, 1744 Paatna.  B4
● Nime on P. Johansen analüüsinud *Paaden-ala ’pae-alus(põhi)’. Samal seisukohal on L. Kettunen, kes toob ära mitmuse omastava paate, mis nähtavasti esineb nime algusosa alusena. – MK
EO: 139; Joh LCD: 291, 540

Paganamaa [pagana‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, rahvakeeles varem ka Trumbi‿palu Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Krabi mõis), u 1920 Trumbipalu.  B4
● Erinevad kõnekeelsed hüüdnimed tekkisid esmalt popsikülale praeguse Paganamaa küla edelaosas. 1977. a laiendati nime kehtivust, liites Lambri ja Saratoki-Rüütli (sh Kikkamäe) küla. Matkarajad, maastikukaitseala ja Vanapagana legendid on Paganamaa nime populaarsust kasvatanud, nii et see käibib kogu Krabi kandi rööpnimena. ¤ 1. Paganamaal on palju aunimesid. Mõni ütleb, et Paganamaa sellepärast, et seal Vanapagana jäljed. Mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle ja vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik. Õige nimi on Trumbipalu. (1957) 2. Kõik, kes vaesed või vargad või valitsuse eest kõrvale hoidsid, elasid Krabi Paganamaal. Mõnel oli majakene, mõnel oli mäe sisse kaevatud. Trumbioru perve sees oli mitukümmend perekonda. Mis varastati, see sinna viidi, otsima minna ei tohtinud, siis sai tappa või varastati sind ennast paljaks. Kiriku liikmed nad ei olnud, kirikus ei käinud, mõisale ega vallale maksu ei maksnud, nagu omaette riik. Arnoldi riigi nime ei tea. (1957) – ES
Eesti TK 42; KM: RKM II 63, 403 – 1957; KM: RKM II 63, 444/445 (18) – 1957

Paistu2 ‹`Paistu ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Paistu kirikumõis).  C3
● Paistu kiriku ja pastoraadi juurde tekkis alevikulaadne asula XIX saj lõpul, kuid otseselt küla on mainitud hiljemalt XVI saj, aga ilmselt varemgi. 1234 mainitud preestri Vinandus de Peystele lisanimi võis olla nii küla kui ka kihelkonna nimi, kuid la-liitelisena oli see pigem külanimi, vrd ka 1305 Paystele. XX saj on Paistu enamasti olnud alevik, a-st 1977 küla. M. Veske, kes ise pärines Paistust, on nime lähtekohana näinud *Paasisto sõnast paas : pae. L. Kettunen (nagu varem C. E. Napierskygi) on lisaks toonud võrdluseks paiste sõnast paistma. Sks nimekuju Paistel põhjal moodustas ta nime võimalikeks algkujudeks *Paistela, *Paistola, *Paistala. Ta oli arvamusel, et ka nimekujud *Paadine või *Padine : *Padise võinuks anda *Paisten, kusjuures võisid kasutusel olla variandid *Paiste küla ja *Paistela. Kettunen on oletamisi esitanud veel tulenemisvõimalusena *pajusto puunimetusest paju. Paistuga on liidetud Turva küla (1922 Turvamaa). Vrd Paistu1. – MK
Beiträge 1843: 99; BHO: 421; EAN; ENE-EE: VII, 145; KNAB; LUB: III, 614a

Palandõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), ? 1652 Тимошева, u 1866 Юковъ Конецъ, 1882 Тимашево, Розляково (küla[osa]d), Рончаково, Назаркино (puustused), 1885 Polande K., Juga otsa, 1897 Polande, Jugadtsa, Тимошево (Юковъ Конецъ), 1904 Palandõ, Ю́ковъ коне́цъ, u 1920 Palante, 1922 Palande, 1923 Palandu, Jukov konets.  C2
● XVIII saj jagunes küla neljaks osaks (Кранцова, Бездѣлья, Дѣнязова?, Красикова?), nimed on tänaseks kadunud. XIX saj jagunes Saalessa (Залесье) kogudusse kuuluv küla Timaševo (Тимашево, Lähkova kogukonnas) ja Rozljakovo (Розляково, Koolina kogukonnas) külaks ning Rontšakovo (Рончаково) ja Nazarkino (Назаркино) puustuseks. 1977–1997 oli Meremäe küla osa. Palandõ nimi pärineb palama ’põlema’ tüvest. Petserimaal oli ka teine Palandõ (1939 Põlenud Variku, 1938 Горелый Бор) küla. Vene nime Юков Конец algusosa tuleneb ilmselt isikunimest. Nimi võib tuleneda talupoja lisanimest (allikates Jugo, Jocko, Jocka), mille päritolu pole selge. Leidub ka lisanimi Juka (sm Jukka) algnimest Johannes. Karjalas kasutatav eesnimi Juko on andnud talunime Jukola. Юковский oli Vene aadlisuguvõsa, kes pärines XVII saj Vologda kubermangust. Vene talupoja lisanimena esines XVII saj Юговъ, eesnimena Юго. Timaševo (Тимашево) on Venemaal sage kohanimi. Isanimi Timošev (Тимошев) tuleneb kanoonilisest vene eesnimest Тимофей (‹ kreeka Τιμόθεος/Timotheos ’jumalakartlik’). Розляково nimi võiks A. Šteingolde andmeil tuleneda sõnast росляк ’sihvakas inimene; noor männimets’. Vrd Jugo, Jugu. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; RL 1922; SeK: 100; Truusmann 1890: 58, 59; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 77, 89; Tupikov 1903: 854; ÜAN

Pandju [`pandju], kohalikus pruugis `Pan´tu ~ `Pandju‿`maa Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Pandisahri, 1807 О. Пундя, 1875 Ins. Pandi, XIX saj II poolel Pande heu.  B2
● Saareke, millest vesi on suure osa ära söönud. P. Ariste on võrrelnud omavahel kohanimesid Pandivere, Pandja ja Pandju, kuid arvab siiski, et tegemist on kahe erineva tüvega, mis üksnes juhuse tõttu on samakõlalised. Ariste nõustub P. Wieselgeniga, kes on J. Mägistele toetudes arvanud, et Pandjumaa kuulub ühte soome sõnaga pantio ’linnu- või kalapüügiseadeldis; vajutise all olev sageli auku tehtud säilitushunnik’. Pandju vasteid esineb Ariste teatel rohkesti Soome kohanimedes, nt Pantiosaari, Pantia, Pantio, Pantioniemi, Pantioranta. Jõelähtmest on küll kirja pandud sõna pandju ’meres olev väike maatükk’, kuid M. Kallasmaa arvates pole võimatu, et see on pärisnimi, seega koguja eksitus. Pandju ja maa vahel olevat väina kutsutakse Püünsi salmeks, kuna Pandju asub Püünsi küla all. – MJ
Ariste 1940: 5, 8; Ariste 1957b: 130–131;  EAA.1.2.C-III-2; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 41; HK: 179–180; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; Nerman 2008a: 231–232; Viidas 1992: 86; Wieselgren 1951: 124

Papisilla [papi‿silla] ‹-`silda ~ -le›, rahvakeeles varem Viidika Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Laiksaare mõis), 1816 Pappisilla (talu Laiksaare mõisa all), u 1900 Паписилла (küla).  B1
● Talunimest lähtunud külanimi koosneb sõnadest papp : papi ja sild : silla. Rahva teatel olevat Saarde õpetaja jaoks, kes Häädemeestel mõnikord aastas käis jumalateenistust pidamas, sunnitud talupoegi teed korras pidama ja silda ehitama; selle mälestuseks saanud oma nime Papisilla talu, kust tee läbi käis. Papisillaga on 1977 liidetud Ojasoo (rahvapäraselt Kulbi, 1922 Ojaso) ja põhiosa ↑Padina külast, samuti Vaheliku lõunaosa. – MK
EAA.1865.3.247/5:15, L 53p; EAN; KN; KNAB; Pärnumaa 1930: 334

Pedetsi jõgi, kohalikus pruugis ka Pedejä jõgi Se, Vas – jõgi Eestis ja Lätis, Aiviekste lisajõgi, läti Pededze, 1566 изъ Пядежи, 1627 Poedess (jõgi), 1630 Podosi Jacob pobull, 1638 Peddj (jõgi), 1681 peddest bach, u 1790 Рѣчка Подежъ, 1798 Peddez Fl., 1839 Peddetz Fl, u 1866 Р. Педдецъ.  B4
● Lätis peetakse Pededze nime üldiselt eesti keelest pärinevaks. Küllalt pikal jõel (159 km) on läti keeles olnud ka teisi nimesid, vrd Pedetsi keskjooksu asula Mālupe ’savijõe’. XVII saj-st peale on jõge mainitud nii liitega kui ka liiteta kujul (Peddj). On usutav, et liitega lõppev jõenimi on tekkinud asustusnime vahendusel. Läti Pededze, Kalnapededze jt asulate algnimi oli tõenäoliselt Pedetsi või *Pedeste tüüpi lõunaeesti külanimi, s.o nende inimeste küla, kes elavad *Pede(i) jõe ääres. 1630. a vabadik Podosi Jacob Missos võis kas elada jõe ääres või olla Pededzest ümber asunud. Eestis on säilinud ka jõe algne nimi Pedejä. Pedejä küla nimi selle ääres on noor. Pedejä nimi võib tulla sõnast petäi : pedäjä ’mänd’, kuid sel juhul jääb küsimus, miks keeleliselt läbipaistvana tajutud nime teine täishäälik on muutunud (ä › e). Alles jääb võimalus, et Pedejä nimi sisaldab tundmatut hämardunud sõna, mis esineb ka Pedeli ja Pedja jõenimedes. A. Šteingolde väitel pole tegemist vene algupära nimega. – AK, ES
LVVV: P1, 244–245; Mellin; PGM 1785–1792; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Roslavlev 1976: lisa 2, kaart 2; Rücker; Selart 2016: 118; Vene TK 126

Peeterristi [`peeter‿risti] ‹-le› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas (Härmamäe mõis), 1796 St. Petri (kirik), 1844 Kap. St. Peters (kabel), 1871 Kap. Peter (kabel).  C2
● Külana nimekirjas 1922. Peeterristi on nime saanud kohal olnud Vaivara abikiriku nimipühaku järgi. Mellini kaardil on kiriku kõrval märgitud ka kõrts. Peeterristiga on 1977 liidetud Hoovi küla (u 1900 Ови), Metsküla (1922, 1920. a-tel ka Soosaare), Põlendiku (1913 Пелендикъ) ja Sininõmme (u 1900 Сининемми). ¤ Peeterristi nimi on rahvapärimuse kohaselt saadud kas merehädas olnud Hollandi kapteni järgi, kes ehitanud tänutäheks kabeli (laevavrakk asuvat Leekovasoos), või Peetri-nimeliselt väepealikult, kes Rootsi-Poola sõjas 1601 langenud ja Laagna alla maetud. (1964) – MK
EAN; KN: 1964; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Peetri jõgi [`peetri jõgi], kohalikus pruugis `Piitre jõgi, kohalikus pruugis varem `Piitre‿egi, rahvakeeles ajalooliselt `Ihte jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Melnupe, 1798 Petersbach, 1839 Petri Fl.  C4
● Peetri jõe nimi on suhteliselt uus. Üks oletus on, et see on tekkinud rahvapärase nimena paljude Peetrite järgi, kes elasid jõe ääres XVII–XVIII saj. Vrd Juulamägi (Vas), mitmete Juulade järgi. Teine võimalus on seostada jõe nime kadunud *Jakapiitre taluga (nt 1805 Jakkapeter Johann). Peetri jõgi (läti keeles Melnupe ’mustjõgi’) ja Mustjõgi on põhimõtteliselt ühe jõe kaks haru, seepärast on nimed eri keeltes erinevad. Varasem jõenimi pärineb Ihte külalt (↑Tursa). Sellele viitab 1638. a üleskirjutus Vchtikulle Jegge. Ihte nime päritolu pole teada. – MF
EAA.567.2.581:5 L 4p; Faster 2013b: 47; Mellin; Rev 1624/27 DL: 217; Rücker

Pelgulinn [pelgu‿`linn] ‹-`linna› – Tallinna asum Põhja-Tallinnas.  B1
● 1870. a-tel hoonestatud linnajagu on R. Nermani arvates saanud kujundliku nime pelgupaiga tähenduses, mida saab tõlgendada nende inimeste varjupaigana, kes Tallinnas kuritöö korda saatnud või kes varjasid end vaenuvägede eest. Teiseks motiiviks võib olla eraldatud, vaese piirkonna pilkenimi, sest niisuguseid Pelgulinna-nimelisi kohti on Eestis veelgi (nt Peetri khk-s asus selline saunaküla, kus asusid need peremehed, kes ei jõudnud makse maksta ja pidid pelgu minema). Teine tõlgendus tundub usutavam, sest 1930. a-tel tajuti nime sageli halvustavana. Vrd ka Wiedemanni sõnaraamatus antud tõlget: pelgu-linn ’Freistadt’ (st vabalinn). Vrd Kelmiküla. – PP
Nerman 2000: 6–8; Tallinn 2004: II, 59; Wd

Peningi ‹Peningi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Penningi HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Penningby, 1677 Penningeby, 1690 Penningeby, 1765 Penningby, 1923 Peningi (asundus).  A4
● 1657 ostis Lennart Torstensoni lesk Beata (sündinud de la Gardie) Rootsis Upplandis Roslagenis vana Penningby lossi (1339 Pitingæby), et teha sellest oma alaealise poja Andrease Ortala krahvkonna keskus. Andreas Torstenson, kes oli Eestimaa kindralkuberner 1674–1681, eraldas 1664 Raasiku mõisast uue mõisa, mis sai oma nime Rootsi mõisa järgi. 1688. a maarevisjonis on märgitud, et Raasiku külast kujundati mõis (Penningeby) 11 aasta eest. 1678 müüdi Rootsis olev mõis ära. Peningi mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mille kõrval hiljem oli ka asund. Mõlemad liideti 1977 Peningi külaks. Rootsi Penningby nime arvatakse tulevat sõna pitingar ’väikese kitsa oru elanikud’ mitmuse omastava vormist. – MJ
Bfl: II, 735; BHO: 442; EAA.1.2.940:271, L 262p; SOL: 248; ÜAN

Pikevere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Pikivere Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Raigu mõis), 1564 Pickewer, 1913 Pikkifer.  B3
● Nimi võib olla tingitud maastikust, kuid võib ka olla seotud kunagiste võimalike omanike Pitkevere vasallisuguvõsaga, kes on nime saanud Kose khk Pikaverelt. 1977 liideti ↑Ällivere küla. Vrd Pikavere1. – FP
EVK; Joh LCD: 894; KNAB; Ungern-Sternberg 1912a: 10

Plessi ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1782 Plessi Andre, 1805 Plessi Lissari Abram, Plessi Andres jt, 1820 Plessi-Kiwwi, Plessi (talud), 1839 Plessi (küla), 1901 Plessi (karjamõis).  C2
● Plessi ja Tallikeste on ainsad Vastseliina külad, mis jäid Liivimaa idapiiri märkiva Piusa jõe ja Miikse oja joonest ida poole. XVII saj lõpu kaartidel siin veel asustust pole, küll aga piirikivi (?) Warmsteen ’lämmi kivi, soe kivi’. Hilisema aja Plessi taludega on samastatav XVIII saj tuntud Lissari talurühm (eesnimest Jelizar). XIX saj kadus Lissari nimi käibelt. Pastor Masing kirjutas u 1850: „Lissari külla (om karjamõisas tettu)“, st küla on karjamõisaks tehtud. Arvatavalt sama koha rööpnimeks olnud Plessi andis uuele karjamõisale nime. 1920. a-tel jagati Plessi karjamõis taas taludeks, tekkis asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nimi oli talupoja lisanimi, kuid selle päritolu pole teada. Vrd võru pless, plesspää ’kiilaspea’ (‹ vn плешь, vastavad perekonnanimed Pleškov, Plešakov, Plehhanov jt). Võimalik, et 1684. a lisanimi Plexe ↑Mäe-Kõokülas esindab sama nime ja *Plessi Lissar oli see, kes rajas esimese talu varem tühjale piirialale. Vrd ka läti perekonnanime Pless. – ES
EAA.1865.2.141/2:46, L 45p; EAA.567.2.686:8, L 7p; EAA.1271.1.223:102, 113, L 189, 221;  EAA.3724.4.1958, L 3;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1917.1.155:10, L 2; Must 2000: 264; Rücker; Unbegaun 1995: 120–127

Puhtaleiva [`puhta‿leiva] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Puhta‿leeva Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Sootaga mõis), 1798 Puchtaleiba, 1805 Puchtalieb.  C4
● Küla sai nüüdse nime talu järgi XVIII saj lõpupoolel. Kuigi P. Johansen oletab kuju Puhhalieb järgi lähteks sõnaühendit *puha liiv, siis V. Pall peab tõenäoliseks talupoja lisanimest tekkinud kohanime. Tõepoolest, juba 1585 on naabruses Vara *Mõisakülas olnud talupoeg Hanc Puhoslieb, kellelt ehk nimi pärinebki. 1627 on Puehas Leib Henn kirja pandud *Pulmikvere külas (↑Äksi⁴). 1638 on revisjonis märgitud, et *Sooveere külas on kõrtsikoht, kuhu on tulnud uus talupoeg; tõenäoliselt on selleks talupoegade loetelus mainitud Pohass Leipe Henne, kes 1627. a oli *Pulmikveres. Puhtaleiva küla varasem nimi oli *Sooääre või *Sooveere (1582 Soer, 1585 Souer, 1588 Sower, 1638 Sowora Kylla, 1738 Suär Külla, 1744 ja 1758 Soerekülla). V. Pall on nimekujuks oletanud *Sõõru, ent see tundub uute andmete põhjal vähem sobivat, sest küla asus soise ala veerel (vrd ka Sootaga samas lähedal). ¤ Rahvasuus seletatakse Puhtaleiva nime kas nii, et kunagine Rootsi kuningas Gustav ei olnud kusagilt mujalt puhast leiba leidnud kui sellest külast, või põldudega, kust sai head rukkisaaki. – PP
 EAA.2623.1.2038, L 16; EO: 343; KN; PA I: 105, 189, 274; PTK I: 187, 229; PTMT: III, 594–595; Rev 1624/27 DL: 18; Rev 1638 II: 190, 193

Puiatu1 ‹Puiatu ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Adavere mõis), 1510 Pugat, 1797 Pujat.  A2
● Vana küla, mainitud koos Pilistvere Puiatuga 1583 (Puiat, Puiat Wietsza), hiljem on arvatavalt Pilistveres Väike- (1601 Klein Puiat) ja Põltsamaal Suur-Puiatu (1601 Gross Puigt). 1624 on mõlemad külad ühes ja samas vakuses, aga XVII saj lõpu kirikuraamatutes kasutatakse nime ilma täiendita nii Põltsamaal kui ka Pilistveres. Hilisemal ajal näib Põltsamaa Puiatu püsivat külana. Häälikuliselt lähedase vaste nimele saame liivi vanast isikunimest Puyate, mille V. Kiparsky ongi ühendanud eesti kohanimega Puiatu. L. Kettunen on ühendanud Anna, Maarja-Magdaleena ja Jüri Puiatu ning võrrelnud neid sõnaga poeg. Seda on kritiseerinud V. Pall, kes on näidanud häälikuloolisi raskusi Puiatu ühendamisel sõnaga pojatu. Puiatuga on 1977 liidetud Metsaküla (külana 1930. a-test) ja ↑Varivere. – MK
LGU: I, 876; Mellin; PA IV: 14, 15; PTK I: 187; Rev 1601: 96, 103

Punapargi [puna‿pargi] ‹-`parki ~ -sse› Saa – paik (küla) Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis).  A1
● Punapargi küla on tekkinud Voltveti mõisa popside külana, igale mehele oli mõõdetud 2 ha metsa, mis tuli ise raadata. Punapargi saeveski asutati 1906. Külana esineb 1930. a-te kaartidel, 1977 liidetud Tihemetsa aleviku ja Leipste külaga. E. Varep on oletanud, et nime algusosa pärineb u kilomeeter lõunas asunud vanalt Punapea talult (Pati mõisa all 1816 Punape). Punapargis on ka läheduses park ning von Strykide matusepaik. ¤ Rahvapärimuse kohaselt on küla nime saanud Napoleon Bonaparte’i järgi, kes olevat kaotanud sinna oma saapa. – MK
EAA.1865.3.247/7:23, L 137p; EVK; Paluoja 2008: 10; Pärnumaa 1930: 500

Puutli [`puutli] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1627 Puhtly Martt, 1630 Pulti Mertt, 1684 Putle, 1688 Puttele Hinto, Puttele Wassil, 1820 Putli (küla).  B2
● Külanimi tuleb talupoja lisanimest, mis on tundmatut päritolu. Nimi pole muutunud, 1630. a kirjapildis on ilmselt tähed vahetusse läinud. Vrd vanavene küllalt tavaline isikunimi Путило(в), samuti koeratõugu märkiv sõna puudel : puudli, mille aluseks on saksa Pudel (algtähendus ’veelomp, lodu’, alamsaksa pūdle, puddle). Usutav lisanime alus oleks pudelit tähendav sõna putel´ (alamsaksa buttel, puttel), tuleks seletada vaid pika u kujunemist nimes. Puutli külla tuli XIX saj mitu perekonda Venemaalt, kes ehitasid siia väikese õigeusu puukiriku, mis on tänaseni säilinud. Puutli külaga on 1977 liidetud Pikändü (Pikaniidu) küla, samuti vanadest hajataludest tekkinud külad Kamara (1684 Cammar) ja Nuh´a ehk Nuhja (ka Nohja, 1684 Noe). – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.225:275, L 1449; EES: pudel; Kluge 2002: Pudel; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 2, 5; Tupikov 1903: Путило

Põlula ‹-sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas, mõis, sks Poll, 1241 Pøllula (küla), 1489 Polle (mõis).  A4
● Veel XVIII saj Põlula küla järgi olnud talupojad on 1795 jagatud nelja küla vahel: Kuivajõe (Kuiwajoe), Männiku (Mennick, ↑Männikvälja), ↑Nurkse (Nurkse) ja Uueküla (Uekülla). Neist viimane asus 1871. a kaardi põhjal u hilisema Kaasiksoo küla kohal. L. Kettunen ei nõustunud P. Johanseniga, kes võrdles külanime soome kohanimega Pöllölä, vaid on nime lähtekohaks pidanud põld : põllu või teise võimalusena oletatavat isikunime *Põlo(i) + -la, tuues võrdluseks vepsa kohanime Peloila. Põlulaga on 1977 liidetud Uuemõisa ehk Põlula-Uuemõisa küla (1945). Osa viimasest kutsuti Vanakubja ehk Mäetaguse külaks (1922). – MK
EAA.1864.2. V-43:4–10, L 4–10; EO: 81, 427; Joh LCD: 552; KNAB

Põrga ‹-sse› Hel – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Kärstna mõis), 1624 Perga Thomas, 1630 Perka Tomas, 1638 Porga Thomass ~ Poerga Thomas, 1684 Porka Jürgen, Porka Hans (talud Veisjärvest kirdes Kärstna mõisa all), 1882 Põrgamõis, u 1900 Пыргимойза (poolmõis), 1936 Põrga (küla).  C1
● Külana ilmus kaartidele 1930. a-tel. Hilisema poolmõisa kohal oli XVII saj kaks talu. Poolmõis jäi ligikaudu kohale, kus Rückeri kaardil 1839 on märgitud Murikatsist loodes *Külaaseme (Kullaassem), Mellinil 1797 jääb Küllaassem Murikatsist läände. Mellinil on märgitud nii küla kui ka kõrts. Helme Põrga võib olla tulenenud lisanimest, 1624 oli Killaasche vakuses *Mõisakülas (Moiskill) Perga Tomas, kes on ilmselt mainitud ka 1630 ja 1638. Tänapäeva nimi langeb kokku Saaremaa Põrga (1645 Perke) küla nimega, mida on võrreldud sõnaga põrk : põrga (mh ’puupõõn, vedru, vemmal’). Vrd sm kohanime Porkkala, milles sisalduvale sõnale porkka on antud tähenduseks ’vahend, millega vett lüües aetakse kalu püünisesse’, ’vemmal’ ja ’teatud tüüpi parv’. Põrga lõunaosa tuntakse Tuhakoti (1684 Tohakot Hans) nime all. ¤ Pärimuse kohaselt on Põrga karjamõisa rajamisel varasemad talud hävitatud. Karjamõisa jagamisel asundustaludeks olevat karjamõisa järgi võetud külanimeks Põrga. – MK
EAA.308.2.191; Eesti TK 200; EMSK; EVK; Grenzstein 1882–1883; KNAB; LVVA.7348.1.6:34, L 30p; Mellin; Rücker; Rev 1624 PL: 84; Rev 1638 II: 121; SK I: 312; SPK: 345

Rajaküla2 [raja‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Muuga mõis, Rahkla mõis), 1796 Raja.  B2
● 1920. a-tel oli kaks küla: Muuga-Rajaküla ja Rahkla-Rajaküla. Pärast 1945. a on Rahkla-Rajaküla liidetud Muuga-Rajakülaga, al 1977 on nimeks Rajaküla. Algne kaheliolek pärines mõisaajast, kui küla asus Rahkla ja Muuga mõisa piiril. Lisanimena oli Raja olemas juba XVIII saj algul (1726 Raya Jürri Muuga mõisas). Rajakülaga on 1977 liidetud Muuga-Aruküla (1922 Aru-Muuga küla ja Muuga-Aro asundus). Muuga-Aruküla põhjaosa tuntakse Sandiväsitaja nime all. ¤ Vanasti nimetati neid, kes olid vaesed ja läksid endale süüa kerjama, santideks. Kord läinud üks sant ka sinna külla. Käinud ikka ühes ja teises peres, aga ei olnud midagi saanud. Käinud terve küla läbi, aga ei leivaraasugi. Vihastanud ja ütelnud, et on alles sandiväsitaja küla, ei saa tükki leibagi. (1962) – MK
KN: 1962; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 230

Randvere1 [`randvere] ‹-`verre ~ -sse› Jõe – küla Harju maakonnas Viimsi vallas (Maardu mõis), 1397 Randevere, 1491 Randyver, 1693 Randafer.  C2
● 1637 on kõik talupojad märgitud lihtsalt Maardu rannatalupoegadeks, Randvere nime pole mainitud. Randvere kandi külanimed on kasutusse tulnud pikkamööda (Leppneeme 1637, Tammneeme 1682) ja olnud algselt isikunimede osad (1637 Naistoeya Thomas). Randvere on seega ühendanud hilisema Maardu Rannavalla osa kuni Muugani. Eraldi on varasemal ajal nimetatud siiski arvatavasti praeguse Leppneeme ja Tammneeme vahel asunud *Torsimaa küla (vt allpool). Kuigi juba 1397 on Randvere kuulunud Maardu mõisale, tundub, et siinsed talupojad on olnud eriasendis. Nad on muidugi olnud kalurid, kes palju põldu ei harinudki, kuid nende hulgas on olnud ka vabatalupoegi. Võimalik, et need on olnud rootslased, kuid nimede järgi otsustades on nende hulgas kindlasti olnud ka eestlasi. XV–XVI saj vahetusel on Randvere olnud omaette vakus (1496 wacke to Randeuer, Randelsche wacken, 1507 Randeversche wacke). Külal on vere-lõpuline nimi, nime algusosa Rand- esineb sellisena XVIII saj-st, enne seda lõppes algusosa täishäälikuga (põhiliselt e, ka i ja a). P. Wieselgreni järgi on nimes eesti sõna rand, ka nimekuju Randel(e) (1402, 1496), mida P. Johansen on pidanud nime rootsikeelseks kujuks, on tema järgi lihtsalt eesti nime mugandus. L. Kettunen ja tema järel M. Kallasmaa näevad Saaremaa Randvere saksakeelses nimes Randefer mitmuse omastavat, mis sobib veel paremini Viimsi Randvere puhul, sest asustus on siin olnud rühmiti n-ö eri randadel. Algselt ongi kogu ranniku nimi olnud Randvere. Randverega on 1977 liidetud ↑Aiaotsa küla. *Torsimaad (1682 Torsimakull) on peetud rootslaste külaks (1376 Könecke van Thusnes, 1397 Turysnes, 1491 Tornas, 1523 Torszenim). Külana on viimati nimetatud 1636 (Torsenem), kuid 1637 ja 1693 sellise lisanimega talupoega ei esine; nimi esineb aga 1682. a kaardil. Nime mitmete variantide järelosa -nes, -nas on ilmselt rts näs ’neem’. Seletamatu on külanime äkiline kadumine koha- ja isikunimede hulgast juba XVII saj. Vrd Randvere2. – MJ
 EAA.1.2.C-III-14; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 2; ENE-EE: VIII, 24–25; Johansen 1951: 169–172, 319–320; Jung 1910: 13; Viidas 1992: 95–99; Wieselgren 1951: 173, 184, 190; Wrede 2006: 50; ÜAN

*Revala, kirjakeeles ka Rävala – muinasmaakond Põhja-Eestis, ladina Revel, Revelensis provincie, Revalia, VII või VIII saj Rifargicam, Rifaricas, Riffarricam.
● Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi. On usutav, et Revala maakonna nime päritolu on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal. Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud või pole seda seal olnudki. Nimekuju *Räävli on üksikjuhtudel fikseeritud ka eesti keeles: 1689. ja 1693. a lauluraamatute ilmumiskohaks on tiitellehel märgitud Räh̸vli- echk Tal-Linnas ning teisel 1693. a lauluraamatu tiitellehel Rähwli- echk Tal-Linnas. Vanimad teated nimest pärinevad tõenäoliselt Hieronymuse VII või VIII saj kirjutatud Isteri Aethicuse kosmograafiast. Kosmograafias nimetatakse mitmel korral saart nimega Rifargicam ~ Rifaricas ~ Riffarricam koos Taraconta saarega. Lõppu -ica/-icus peetakse kohanimeliiteks. Varase maailmapildi kohaselt arvatigi Läänemere maid olevat saared, kuhu pääseb ainult meritsi (vrd ka Bremeni Adama 1073–1076 koostatud kroonikat „Hamburgi piiskoppide teod“, kus Eestit peeti saareks). Aethicuse kosmograafia Rifargica sidus Reval’iga Läti ajaloolane Nicolaus Busch, kes arvas, et Revala maakond, seejärel linnus, on oma nime saanud pankranniku järgi: muinasskandinaavia rif, taani rev ja rootsi ref; Revel oleks sellest tuletatud vähendusvorm (deminutiiv). Nimi esineb ka Kenti Thomase Aleksandri-romaani variandis kujul Rifaires ’Rifairi elanikud, kes võitlevad saratseenidega’ (tekstis esineb veel Taraconce ~ Taragonce). Mainzi Heinrichi nn Sawley maailmakaardil esineb nimi kujul Rapharrica insula (u 1110), Erbstorfi maailmakaardil kujul Ripharrica (u 1239–1250) ja Herefordi kaardil vigaselt Capharica (u 1300). Nimekuju esineb ka Skandinaavia saagades ning ühes maailma kirjelduses. XIII saj lõpul kirja pandud Põletatud Njáli (Brennu-Njáls) saagas esineb nimi kujul til Rafala (30. pt). Seal esinevad sündmused on dateeritavad vahemikku 960–1020. Islandlase Haukr Erledssoni 1306–1308 koostatud entsüklopeedilise koguteose „Hauksbók“ peatükis, kus jutustatakse, mis maad on maailmas, mainitakse loetelus kohta kujul Refalir (ka Refaler). Kuigi Noole-Oddi (Ǫrvar-Oddr või ka Örvar-Oddr) saaga on tundmatu autori poolt kirja pandud samuti XIII saj lõpul, esineb Ida-Euroopa maade loetelu ainult ühes hilisemas versioonis ja selle ümberkirjutustes, kus pikemas maade loetelus, mis kordab „Hauksbóki“ loetelu, on Refalandi (30. pt). Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse Revele, Revelensis provincia maakonnast, selle elanikest ja vanematest (al 1218), samuti taanlaste linnusest Lindanisas, kus asus revalaste kunagine linnus (1219 castrum quondam Revelensium). Al 1220. a-st on kroonikas Revele linnuse nimi vaheldumisi taanlaste linnusega (Lindanisas). Taani hindamisraamatu väikeses nimistus 1230 on nimetatud, et Revala maakonnas on kolm kihelkonda (in Reuælæ III kiligunde). Revala nime on uurinud P. Wieselgren ja G. Must. Wieselgren esitas statistilise ülevaate Revala nimevariantidest ja jagas need e-, ä- ja a-kujulisteks, nt Refle, Ref(f)la, Reffuel, Reuel, Ræffle, Räfle, Räffla; a-kujulised vormid on väga harvad, nt Raffele. Ta osutas ka võimalusele, et nimi on eesti algupära ning on seotud külanimega Räbala, st Rebala. Ta oletas, et nimi on kujunenud sõna räbal ~ ribal ’kaltsud, vilets’ ja sellega seotud sõna riba kõrvaltähendusest ’maariba’. Seega oleks Räbala tähendus ’maariba’ + kohakäändeliide -la. J. Mägistele osutades kirjutab ta, et skandinaavlased andsid sellele nimekujule oma rahvaetümoloogilise seletuse rev, revel. Must tõestab, et Tallinna saksakeelne nimi Reval on muistse Eesti kohanime Rebala germaniseeritud vorm. Tema arvates on Rebala seotud sõnadega rebane ja rebu ’(ka) rebane’, mille kohaselt oleks Rebala tuletatud loomanimetusest reba + -la nagu ka Karula, Härgla, Varese, Kurgvere jt. Vrd Rebala, Tallinn. – US
Busch 1921: 197; EKR 1525–1850; HLK; LCD: 40v; Meri 2008: 450–458; Must 1951; Wieselgren 1948

Riuma [`riuma] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹`külla ~ -sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Rimo, 1584 Rewma, 1601 Riemkulla, 1624 Ryhoma, 1638 Rohumakill, Rumma, 1797 Rioma.  A2
● Põlisküla, mille väga vana nimi on tugevasti kulunud. Nime järelosa on tõenäoliselt pärit sõnast maa või mägi. P. Nurmekund on arvanud, et algupärane nimi oleks *Riiumaa, mis ei tundu aga usutav. Tõepärasem paistab nime algusosa lähtumine pigem vahepealsetes kirjapanekutes kajastuvast sõnast rohi : rohu. Riuma kagunurk on Mõtsanurga (Metsanurga). Riumaga on 1977 liidetud ↑Jaanessa küla. ¤ 1. Mulgi talu maal kasvab suuremal kivikalmel Kloostrimetsa kask – seal olevat 1330. aasta paiku tegutsenud dominikaani kloostri abikirik. Klooster asunud Aadamantsu talu niidul. Muuga metsa ääres asub munkade kalatiik, seest kividega vooderdatud. Seal külas olevat palju sõdu toimunud, seepärast on nimeks Riiumaa. (1939) 2. Riuma rahvas olnud vanasti väga kuri ja tülihimuline, kes enesevahel ja naaberküladega ühtelugu kakelnud. Sellest saanudki ta omale nimeks Riiumaa, mis hiljem muutus Riumaks. (1939) – MKu
KM: ERA II 237, 281 (8) – 1939; KM: ERA II 237, 245 (1) – 1939; Mellin: VII, 1796; PA IV: 146, 179; Rev 1601: 129; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 113, 119

Rocca al Mare [roka al maare] ‹-sse› Kei – Tallinna asum Haaberstis (Haabersti mõis).  A1
● Vabaõhumuuseumi piirkond on nime saanud Rocca al Mare suvemõisalt, mille rajas 1863 Girard de Soucanton, kes andis sellele itaaliapärase nime (’kalju mere ääres’). Piirkonnas on teisigi suvemõisaid, mh Liberty. – PP
Tallinn 2004: II, 147–148

Roosna-Alliku [`roosna-alliku] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Alliku JJn – alevik Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Roosna-Alliku vallas, mõis, sks Kaltenbrunn, XIV saj Yalechtem, 1564 Jegelecht, 1732 Halliko, 1818 Roosna Allik.  C3
● Küla kandis algul *Jõelähte nime, kuna sealt saab alguse Pärnu jõgi. A-ks 1617 läks küla Bogislaus Roseni valdusesse, kes asutas sinna mõisa. Eesti keeles oli peamiselt kasutusel nimekuju (H)alliku, ent nähtavasti eristamaks seda Türi-Allikust, lisati mõnikord Rosenite kui mõisa asutajate (omanikud 1617–1731) järgi Roosna, mis hiljem kasutuses kinnistus. 1920. a-test asundus, 1977. a-st alevik. Hajusam osa endisest asundusest sai ↑Allikjärve külaks. Mõisa saksakeelne nimi Kaltenbrunn (mainitud al 1639) tähendab külma allikat. – FP
Blumfeldt 1949: 169; EAA.1.2.933:23, L 23; KNAB; Land-Rolle 1818: 40; Schilling 1970: 63–64; Ungern-Sternberg 1912a: 14, 114, 134

Rulli ‹`Rulli ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Helme mõis, Jõgeveste mõis), 1839 Rulli (kõrts), u 1900 Рулли (küla).  A2
● 1922 Rulli alevik, hiljem taas küla. Vahepeal oli Ala (↑Liva) küla osa, moodustati taas 1977. Küla on tekkinud ilmselt kõrtsi lähedusse ja saanud selle järgi nime. Juba 1638 on mainitud Helme kirikumõisa talupoega Rulle Pap, kes paistab olevat sama isik kui 1624 mainitud Brulle Papp. Kuna tegu on olnud hilisema kõrtsiga, siis võiks lisanimi olla muganenud ehk alamsaksa sõnast bruwer, bruer, vrd tänapäeva eesti keeles pruul : pruuli ’(õlle) valmistaja’. Rulli küla kirdepoolseid talusid on 1920.–1930. a-te kaartidel nimetatud Rannakülaks (1922 Ranna). – MK
EES; KNAB; Rev 1624 PL: 83; Rev 1638 II: 122; Rücker

Rummu3 ‹`Rummu ~ -sse ~ -le› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), 1913 Руммо (küla), 1923 Rummu.  A4
● 1977–1997 oli Üsse küla osa. Küla on tekkinud arvatavasti XIX saj II poolel, kui Võnnu mõis laskis ehitada majad oma teomeestele, kes said 9 vakamaad maad ning pidid kolm päeva nädalas mõisas tööl käima. Külanime lähtekohaks võib olla rumm : rummu ’asja, eseme jämedam ümmargune osa, toru’. Mainitagu, et eesti Rummu nimed võivad olla eri päritolu. Sellenimelisi külasid leidub mujalgi, kuid tavaliselt on Rummu talude nimi. Ridalast ei ole siiski Rummu talu registreeritud. – MK
EMSK; EVK; KNAB; SK I: 351; ÜAN

Ruusmäe [`ruus‿`mäe] ‹-le›, rahvakeeles ajalooliselt Rogosi ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Rogosinsky, 1591 Stanislaw Rogozinski (läänimees), 1627 Roggosinsken Hoff, 1798 Rogosinsky, Rogosi M., 1939 Rogosi, Laitsna-Rogosi (vald), 1952 Русмяэ.  A3
● Kaua aega Rogosi nime kandnud koht sai Ruusmäe nime, kui 1938. a nimetati Laitsna-Rogosi vald ümber Ruusmäe vallaks. Ühe rahvapärimuse järgi valiti vallale uus nimi mäe järgi Rogosi ja Vana-Laitsna vahelisel teel, kuid tegelikult paikneb tuntud nimega Ruusmägi Käänult Vastseliina poole viival teel. See koht võib küll nimevalikuga seostuda, sest 1938. a liideti vallaga ka mõned külad Vastseliina poolelt. Ruusmäe asundus muudeti külaks 1977. Varasem, mõisa kohta tänapäevalgi käibiv Rogosi nimi kujunes piirkonnale Stanisław Rogoziński perekonnanimest, kes oli mõisaga seotud vaheaegadega 1591–1625. Rogozińskile 1591. a läänistatud Polarwa küla on 1585–1588 kirja pandud Vastseliina lossi alla kuulunud vakuse ja külana (Pulhiarwa, Puliharwa, Puluiarwa). Küla võib samastada mõnede talupojanimede, hilisemate külanimede abil, nt 1588 Jurik Saris (vrd Sarise küla). Kahtlemisi võib seda vana külanime seostada Palojärve kui piirkonna suurima, ehkki äärealal asuva järve nimega. – ES
BHO: 508; Eesti TK 50; Mellin; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 31; Rev 1624/27 DL: 85; Roslavlev 1976: 3

Rõngu1 ‹`Rõngu ~ -sse› Rõn – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Rõngu kirikumõis, Suure-Rõngu mõis), 1558 Рындех, 1582 Ryngien, 1782 Rönko mois, 1839 Röngo; sks Ringen.  B1
● Rõngu külast on teateid al 1582. Rõngu vasallilinnus (nimetatud ka lossiks), mis asub Lossimäe külas ja millest hiljem sai mõisa keskus, on mainitud esmakordselt 1413 (in castro Ringen). Kirik rajati XIV saj. Mõis jagunes 1759 Suure-Rõngu (1782 Ränko mois, sks 1782 Groß-Ringen, 1839 Schloß Ringen) ja Väike-Rõngu mõisaks (1782 Koka ehk Weike Ränko mois, sks Klein-Ringen). Mõlema mõisa maad plaanistati seoses maareformiga 1920–1921 talukruntideks ning seal tekkisid Suure- ja Väike-Rõngu asundus. Esimene neist muudeti 1939. a paiku külaks ja nimetati 1977 ↑Lossimäeks, Väike-Rõngu asundus liideti 1977 Tilga külaga. Rõngu alevik oli 1923 kirjas Rõngu kirikuasundusena. Asula oli tekkinud kirikukülana XIX saj lõpul tähtsate maanteede ristumispaigas ja juba 1920. a-tel nimetati seda alevikuks. Kohanime päritolu on esimesena käsitlenud M. J. Eisen, kes võrdles seda soome kohanimega Renko (temal Rengo) esialgses tähenduses ’lage koht’. Kõrvutamine on tõenäoliselt õige, kuid seda pole nime algtähendus. Soome kohanimi tuletatakse tänapäeval kas saksapärasest isikunimest Rang ~ Renco ~ Renke ~ Renko või veekogu rõngasjast-kaarjast kujust. Sama päritolu võib kehtida ka Rõngu kohta. XVII saj on nimetatud Rõngu järve (1628 Ringe Jerw, 1638 Rengoserwe ‹ *rõngasjärv?). See võib olla praegune Mädajärv, mille omaaegne kaldareljeef pole teada, ning 1638. a nimi võib pärineda asulalt (vrd 1628). Sõnalõpu n-i saksa kohanimes Ringen seletas Eisen saksa ingen-lõpuliste nimede eeskujuga (nt Bingen, Sigmaringen). Teisalt on võimalik, et see kajastab muistset n-lõpulist omastavat käänet. Aleviku põhjaserval asub hiie- ja kalmekoht Hiugemägi ning aleviku piiridesse kuulub 1977. a-st osaliselt ka endine Hiugemäe küla. – EE
Ambus 1960: 742; Arbusow 1914: 316; BHO: 503; Eisen 1919b: 6; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 269, 270; Kirt 1988: 203; PA I: 63; Rebane 1928: 8; Rev 1624/27 DL: 149; Rev 1638 I: 93; Rücker; SPK: 376; Tartumaa 1925: 412, 413; Uuet 2002: 111, 221; ÜAN

Räni ‹-le› TMr – alevik Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Renningshof, 1782 Renni.  C2
● Esmateade mõisa kohta pärineb XVI saj keskpaigast. 1618 läks see Tartu raehärra Hans Renni valdusesse. XVII saj keskel oli omanikuks Jacob Renni, kes sai hiljem perekonnanimeks Renning. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdames Räni asundus, mis 1977 nimetati külaks, 2013 alevikuks. A-tel 1923–1977 oli peale asunduse ka Räni küla (↑Õssu). Mõisa ja asunduse järgi on nimetatud Tartu linnajagu Ränilinn. K. Uustalu järgi tuleneb Räni XVII saj mõisaomaniku perekonnanime varasemast (Renni), saksakeelne nimi aga hilisemast variandist. Räni mõisa algne nimi, hääbunud lõunaeestipärane *Tseamõisa (1618 Zeamoisa, 1627 Zigga Moysa, Szoeha Moysa, 1630 Zian moisio) koosneb osadest tsiga : tsia ~ tsea ’siga’ ja mõis(a). 1977 liideti Räniga Mäeküla ja ↑Ränna. – EE
Almquist 1917–1922: 316; BHO: 495; Eisen 1918b: 1; EM: 98, 182; KN; LGU: I, 110, 216; Mellin; Rev 1624/27 DL: 130, 137; Uuet 2002: 112, 220, 264; Uustalu 1968: 739

Rääka [`rääka] ‹-le› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1704 Räka Jahn (taluperemees Vastemõisas), 1797 Räka (karjamõis ja kõrts), 1839 Recka (karjamõis).  A4
● Rääka oli XVIII–XIX saj ka karjamõis. Külana mainitud 1945. Nime päritolu on ebaselge. Lisanimena esines Suure Jaani khk-s juba 1601, mil on mainitud üksjalga Recke Matz, kes näis elavat Kuhjavere või Tääksi kandis. Võrdluseks võiks tuua isikunimed Reck, Rekk ‹ Dietrich, Heinrich ja sõnad räkk : räki, rekk : reka ’rokk’, räga(stik) ja linnunimetuse rääk. – MK
EAA.567.3.99:40, L 43; Rajandi 1966: 216; Rev 1601: 112; Rücker

Saarde3 [`saarde] ‹`Saarde ~ -sse›, kohalikus pruugis `Saarta ‹-he›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Saar‿`niita Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Sarnit Jörgen, 1688 Sarnit, 1782 Sarnitto, 1820 Saarnitta (küla), 1839 Sarnito, u 1920 Saarde.  B2
● 1688 oli kirjas juba kaks talu kokku nelja poolemehega. Viitkal olnud vanast asustuskeskusest veidi eraldi seisev küla on nime saanud loodusnime *Saarniit (’niit metsasaarega’) a-mitmuse kujust. Mitmuslik nimi Saarniidud on käinud perekondade kohta, kes selles paigas elasid; nimi on teisenenud järgmiselt: koht Saarniit › elanikud saarniidüq › Saarniita külä. Viimasest lühenenud Saarta on ametlikus pruugis muudetud Saardeks. Saardega on 1977 liidetud Joora küla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:3, L 3; EAA.1271.1.223:130, L 245; Eesti TK 42; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker

Saate [saate, ka `saate] ‹`Saate ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Saarte Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Penuja mõis), u 1900 Карлсбергъ (Саате) (Penuja karjamõis).  A2
● Külas on olnud Saate karjamõis (sks 1797 Karlshof, 1811 Carlshoff, 1909 Karlsberg). 1811 on karjamõisa läheduses mainitud talupoeg Sado Janus, kes oli surnud 1807. Ilmselt sellest lisanimest, mis võis olla ka talunimi, on küla nime saanud. 1939. a paiku tuli Saate nimi ametlikult kasutusele, enne seda oli ta vallakirjades Metsaküla, millele vastandus Väljaküla (praegu Saate lääneosa). Saate nime aluseks on ilmselt e-mitmuse vorm sõnast saat : saadu ’eraldiasetsev põld’, mis tuleb ette Saare- ja Mulgimaa kohanimedes. Vrd Metsaküla10. – MK
EAA.1865.3.171/6:13, L 13; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; KNAB; Mellin

Saka ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Sackhof, ? 1241 Satzæ (küla), 1523 Szacke, 1583 Grodt-Sacke, 1732 Sakka (mõis), 1796 Sackhof (mõis), Gr. Sack (küla).  A2
● XIII saj kirjapanekut on varem samastatud ka kohanimega Satsu (T. Teivaala, M. J. Eisen). P. Johansen on selle ühendanud Sakaga, ehkki mainib isegi, et niisugune k ja ts-i vaheldus ei tule mujal esile kui nimede Aa (Hazæ), Atsalama (Akimal) ja Saka (Satzæ) puhul. Hiljem on nähtust püütud seletada omapärase häälikumuutusega Alutaguse murdes (U. Sutrop) või vadja mõjuga, kus eesvokaalile eelnev k muutus tš-ks (L. Kettunen, A. Künnap). 1587 oli Saka küla jagunenud kahte ossa, millest annavad tunnistust nimed Suur-Saka ja Peen-Saka ehk Taga-Saka. Suur-Saka kõrvale rajati XVII saj keskel mõis, Peen-Saka arvati Ontika alla ja sai nimeks Ontika-Saka (liideti 1977 ↑Ontikaga). Saka mõisa ümber 1920. a-tel rajatud asundus liideti 1977 Saka külaga. Nime alusena on Johansen oletanud muistset eesti isikunime. Kettunen, kes on isikunime samuti võimalikuks pidanud, on toonud vasteks ka sakk : saku ’salk, tuust’ ja võrrelnud nime Sakalaga. Sakaga on 1977 liidetud Kolga-Saka (1922) ehk Kolga vabatküla (1920) ehk Kolkküla ja ↑Suttermu küla. Vrd Sakala, Sakla, Saku. – MK
Eisen 1920: 86; EO: 69, 90; Joh LCD: 593–594; KNAB; Künnap 2002: 97–98; Mellin; Sutrop 1999: 646; Teivaala 1907: 17, 24

Saksamaa [saksa‿`maa] ‹-le› Lai – paik (küla) Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kivijärve mõis).  B2
● Kandikohtadest koosnev väike küla, esimest korda külana mainitud 1922. Liideti Teilmaga 1977. Nime saanud Saksamaa talu järgi, mis on üks vanemaid. Samas lähedal Saksasilla oja. ¤ Rahvapärimuse järgi tõi mõisnik uudismaa harimiseks Saksamaalt töölisi, kes olid Saksamaal ja Karusilmal korteris, kuid mitte kauem kui aasta. Teise seletuse järgi oli tegu mõisamaaga, mis asus mõisast kaugel nagu Saksamaa. – PP
Eesti TK 50; KN; KNAB; PTK I: 215