[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kandle [`kandle] ‹-le› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kandel, 1241 Kandalæ, 1345 Kandele, 1583 Kandel, 1726 Kandell, 1840 Kandle.  B2
● Esmateated Kandle mõisast pärinevad 1583. a-st, kuid mõis võis olemas olla juba varem. Mõisa ostsid XX saj alguses Kavastu mõisa omanikud ning Kandle muutus Kavastu kõrvalmõisaks. Küla püsis mõisa kõrval osaliselt veel kuni a-ni 1871. 1920. a-te maareformiga rajati sinna Kandle asundus, a-st 1933 küla. L. Kettuneni järgi ei tule nimi mitte sõnast kannel : kandle, vaid kand : kanna, tuues võrdluseks sagedase sarnase esinemuse Soomes. 1977. a-st kuulub Kandle küla piiresse XIX saj II poolel tekkinud mõisamoonakate küla Matsu (isikunimest Mats : Matsu). – MA
EO: 73; ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; Joh LCD: 401–402; KN; KNAB; PTK I: 137; Rev 1725/26 Vi: 102; Särg 2007: 41

Kastre [`kas´tre] ‹`Kas´tre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Warbeck, 1392 Werbeke, 1433 Schloß Warbeck, 1480, 1558 костеръ, 1503 Werbek, 1627 Wehrbeck oder Castor (mõis), 1686 Slott-|Kaster, Kasterhoff, 1713 Kastriwallast (seestütlev), 1729 Kastri Kül, 1763 Kaster, Kastre.  B1
● XIII saj lõpust pärinev kindlus Castor, mida J. Simm peab esmamainimiseks, on tõenäoliselt Vana-Kastre (Altenturm). Uus Kastre kants rajati XIV saj ida poole Emajõe põhjakaldale, 1558 oli see venelaste käes. Kantsi küll kindlustati XVII saj lõpul, kuid Põhjasõja ajal see purustati. 1784 kasutati kivimaterjal ära samale kohale Kantsi kõrtsi rajamiseks (↑Kavastu). Kastre mõis on rajatud XIII saj lõpus. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asundusest lõunas olnud Kastre küla jagati samal ajal Aruaia ja Võõpste küla vahel. M. J. Eisen ja L. Kettunen seovad nime ladinakeelse sõnaga castrum ’kindlus, kants’, J. Mägiste oletusliku eestikeelse sõnaga *kaster ’kindlus’, mis on tulenenud vanavene sõnast костер (tegelikult костьръ ’torn, kindlus’). Sõna on säilinud seto rahvalauludes tähenduses ’talu, mõis, küla, linn’, kuid puudub igapäevases kõnekeeles. Mõlemad etümoloogiad on võimalikud, kuid oletus, et vanavene sõna on Emajõe alamjooksule jõudnud vadja-isuri elanikkonna vahendusel, pole piisavalt tõestatud. Kastrega liideti 1977 Kikassaare küla, mis nimetati L. ja I. Rootsmäe andmeil Nõukogude ajal samanimelise kõrtsi järgi. Vrd Kavastu2. – MJ
BHO: 197, 650; EM: 98; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 138–139, 207–210; Simm 1972: 288–289; Simm 1973: 38–39, lisa 40–41

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Pilka [`pilka] ‹-sse› TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Pilken, 1582 Pelgal, 1627 Pilkaya Moysa, 1638 Pelgala (küla), Pilckomoiso (karjamõis), 1782 Pilkia mois.  A1
● Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1770 läks sellest osa maad Kavastu mõisale. 1920. a-te alguses rajati Pilka maadel asundus, mis 1939. a paiku sai külaks. M. J. Eisen oletas ettevaatlikult kohanime isikunimelist algupära. Osa vanu nimekujusid näikse lähtuvat siiski sõnast pilkaja (ilmselt isiku lisanimi), osa aga on tuletatud la-liite abil pelg-tüvest (’kartus’), vrd sm Pelkola. 1977 liideti Pilkaga Aravuste (1558 Arras, 1582 Arrowas) ja ↑Jansu küla. – EE
BHO: 456; Eisen 1924c: 27; EM: 97, 178; Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 100; Pullat 1980: 43; Rev 1624/27 DL: 40; Rev 1638 II: 193, 239; ÜAN