[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kaasmaru [`kaasmaru] ‹-le› Nõo – paik (küla) Tartu maakonnas Nõo vallas (Tähtvere mõis), 1582 Kazimierow, 1588 Kazmer, 1627 Kasamah Kuella, 1638 Kasamakyllo, Kasemer kyll, 1839 Kasmar.  B2
● Liideti 1977 Nõgiaruga, olles ka varem sageli loetud selle osaks. A. Westrén-Doll pidas 1582. a nimekuju muundunud poola nimeks Kazimierz, millega ei saa nõustuda. Kohanime tuumosa on olnud kolmeosaline, koosnedes sõnadest Kaas, vahest maa või mäe ning aru. Nime algusosa võib lähtuda isikunimest Kaas, mille lähteks on Karl (samalähtene on nt sm Kaasmarkku). Aru-lõpuline kuju on paralleelselt kasutusel olnud hiljemalt juba XVII saj külanimes. Vrd Saaremaa kohanimesid Kaasama, Kaasaaru. – EE
PA I: 50, 226; Rev 1624/27 DL: 133; Rev 1638 I: 60, 67; Rücker; SK I: 64; SPK: 121; Uuet 2002: 112; Westrén-Doll 1923: 50

Karilatsi1 [kari‿latsi] ‹-`latsi ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Kõlleste vallas (Kähri mõis), 1627 Karles, 1638 Karlitz, u 1685 Carlitz, 1795 Karralatz, 1798 Karrilatz.  C1
● Vana küla, mis on koosnenud omakorda sumbkülailmelistest talurühmadest. Kõlleste valda jäävad nendest Juuriku, Kindsi, Koti, Punaku ja Põrstõ. Neist Juuriku ja Põrstõ (Põrste) olid külad kuni 1977, teised liideti varem. Endises valla- ja koolimaja kompleksis paikneb Põlva talurahvamuuseum. XVII saj on teateid Karilatsis mõnda aega eksisteerinud mõisast (1638 Karlitz Moysa). Nimi sisaldab mitmuse omastava käände vormis kohanimeliidet -tsi sõnast *karilane. Nime algusosa lähtekuju ja päritolu pole selge. XVII saj nimekujud viitavad eesnime Karl mugandusele Kaarli, kuid see võib olla rahvaetümoloogiline mugandus. Külaelaniku nimetus karilane, millest nimi lähtub, võib tähistada isegi otseselt karjalast. Saaremaal võib karilane tähendada Karja khk elanikku. Need nimed võivadki olla sama algupära nagu ka Soome Karjaa, Põhja-Tartumaa hääbunud nimed *Karistvere (↑Kudina) ja *Karivere (↑Vedu). Nende nimede paljudest seletustest on Karilatsi puhul kõige usutavam ikkagi inimesega seonduv, s.o kas karjapidamine elatusviisina või sõjakus (vrd indeuroopa kar-algulised sõda tähendavad sõnad, nt vanapreisi karyago ’sõjaretk’). Selgusetuks jääb Tõduga liidetud Kõrista külaosa või väikeküla nime etümoloogiline seos Karilatsiga (1757 Körrista, hiljem peamiselt Kirrista) – kas algupärane külahõimu nimi võis veidi muutunud talupoja lisanimes säilida? Vrd Karja1, Tõdu. – ES
EAA.1865.2.62/5:12, L 21; EAA.3147.1.172:175, L 157p; EMS: II, 739; Mellin; PTK I: 55–56; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 127–128, 139; SK I: 85

Karja1 ‹`Karja ~ -sse› Krj – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Karris, 1254 Carries, 1412 Carges, 1782 Karja kihhelkond.
● Karja kirikukihelkond (ajalooallikas 1254) tekkis muinaskihelkonna põhjal XIII saj; kuni sajandi keskpaigani oli koos Valjala kihelkonnaga, sealtpeale eraldi. Karja kirik asub Linnaka külas. Nime on uurimustes ühendatud Soome kohanimedega Karjaa ja Karjalohja, mõned uurijad ka nimega Karjala. On peetud võimalikuks, et nime lähtekoht on olnud laensõna kari : karja ja sellenimelised kohad on märkinud ala, kus on rohkesti võidud karja pidada, kuid laenuandjate germaanlaste keeltes on sõna tähendanud rühma või sõjaväge. – MK
BHO: 190; Nissilä 1967: 284–285; SK I: 85; SKES; SPK: 137