[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõu – jõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
● Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Alva jõgi Saa – jõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas.  C3
● Jõgi võib olla nime saanud Kärsu külas asuva Alva metsavahikoha järgi (1834 Alwa, vrd Reinse vakuses 1630 Alwa Mart). Vrd murdeline alv : alva ’halb’. K. Pajusalu liigendab nime Al+va ja oletab, et nimi liitub pigem Läti va-lõpuliste kohanimedega. Vrd Kärsu. – MK
EAA.1865.3.250/5:44, L 72p; LVVA.7348.1.6:16, L 12p

Amme jõgi, kohalikus pruugis harva Amedi jõgi MMg, Pal, TMr, Äks – jõgi Jõgeva ja Tartu maakonnas, 1582 nad rzeka Amaieg, 1627 Hamma Jeggi, Ammejeggi, 1796 Amme Jöggi, 1839 Ame, Hamme.  B1
● V. Pall oletas, et Amme võib pärineda eesti keelest kadunud, kuid soome keeles säilinud sõnast *ammen ~ *amme ’tõrs, tünn, kopp’, mis seostub tegusõnaga ammentaa ’ammutada’. Kõrvutades nime Ambior-kujuga Vaimastveres (↑Pedja) ja L. Kettunenile toetudes pidas ta võimalikuks oletada *ampi : *amben, mis võis tähendada kaart või esineda isikunimena. Nimekuju Amedi jõgi (vrd Amedi sild üle Amme jõe) tuletas L. Kettunen ühendist *Amme tee jõgi, mis võis aja jooksul kuluda lühemaks. ¤ Nimi tulnud sellest, et jõgi toitvat ammena Emajõge. – EE
EO: 16; KN: 1930. a-d; Mellin; PA I: 109; PTK I: 22; Rev 1624/27 DL: 12, 32; Rücker

Humalaste jõgi, kohalikus pruugis ka Umaliste oja ~ Umaleste oja Saa – jõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1851 Ummalaste Oja.  C1
● Reiu jõe parempoolne lisajõgi, kutsutud ka Kilingi-Nõmme jõeks, Kirikuojaks (ülemjooksul 1851 Kirriku oja) ja Mõiste ojaks. Varem on Umalaste jõeks kutsutud praegust Häädemeeste jõge (1827 Ummalaste Oja, 1839 Um̄alaste Fl.). Nime lähtekohaks on taimenimetus humal(as), mis võis olla talupoja lisanimi. Jõge võidi kutsuda Pärnumaal Kilingi vallas olnud Umalaste talu järgi (1906 on kaardil talu Умалисте), kuid võimalik on ka vastupidine, sest praegu kättesaadavail andmeil oli talu hilisem ja Kilingi mõisa XIX saj kaartidel seda märgitud ei ole. Tegemist oli heinamaa-, metsa- ja soonimega (1851 Ummalaste-Soo). Jõe varasem nimi näib olevat hoopis Kurgoja, sest seda nime on kandnud jõe ääres olnud koht (1815 Korkoja) Kilingi mõisa järgi. – MK
EAA.1865.3.247/3:32, L 120p;  EAA.2072.3.17a, L 1, foolio I, L 2, foolio IX; EE: VIII, 542; ERA.T-6.3.909, L 1; Kallasmaa 2003: 53; KNAB; Varep 1957: 88

Härjapea jõgi [härja‿`pea jõgi] – ajalooline jõgi Tallinnas, 1283 Haryenpe (allikas), 1345 Haryempe, 1363 Haryenpe.  B1
● Kunagine Tallinna tähtsaim vooluveekogu, algas Ülemiste järvest ja suubus Kaubasadamast ida pool Tallinna lahte. 1932–1938 suleti kollektorisse, jõe asukohta tähistab muuhulgas Jõe tänav Sadama asumis. Kuigi härjapea on üks ristiku nimetusi, pole see siinse nime aluseks. Usutavam tundub oletus, et jõgi on nimetatud mõne teise koha järgi, nt rannajoonel paiknenud neeme järgi (pea-lõpulised kohanimed tähistavad sageli neemekohti). L. Meri oletas, et sel neemikul tõmmati laevad maale, kasutades rullikuid (pulle, vrd kivihärg kivide paigaltnihutamiseks). 1283. ja 1345. a tekstis mainitakse Härjapea allikat, seegi võib olla algne nimekandja. M. Mägi toetab aga arvamust, et Härjapea (vahest isegi *Harjupea, vrd Harju) on algselt tähistanud Toompead. – PP
LUB: II, 838; Meri 1976: 298–299; Mägi 2015: 40–44; Tallinn 2004: I, 131

Iskna jõgi [`iskna jõgi], kohalikus pruugis `Isknä jõgi, kohalikus pruugis harva `Ikna jõgi, rahvakeeles ka Nõnova jõgi Rõu, Vas – jõgi Võru maakonnas, 1538 Ichtesche beke, 1627 Lasswasche Becke, 1684 Iskna Jeggi, 1688 Laßwaske Reviren, 1875 Iskja, u 1900 Р. Изкна.  A1
● Jõge on kirjalikes allikates nimetatud vahelduvalt põlise nimega ja asulate järgi saadud nimedega. Isegi ühe talu kaardil 1875. a-st on kaks eraldi heinamaatükki tegelikult sama jõe ääres nimetatud am Iskja Bache bei Wokki ja am Nodas Bache (ülesvoolu, Noodasküla lähedal). Iskna jõe nime päritolu on hämar. Kui võtta aluseks nime esmamainimise Ichtesche, st *Ikteske, on sellele kõige lähemal tänapäeval Haanjas mainimist leidnud nimekuju Ikna. Üks võimalus on, et nimi seostub algupäraselt tegusõnaga iskeä ~ iskiq ~ iskida, soome ’lööma’, sm murrete ja eesti ’punuma, lõnga kokku lööma, lõnga korrutama’. Kui aga sk-ühend esisilbis on ümbertõlgendamise tulemus, kuulub nimi pigem kokku Ikuoja nimega (Vas Sandi). Tähendus ikk ’nutt’ pole neis nimedes ilmselt algupärane. Vrd ka Peetri jõe (Har) varasem nimi Ihte jõgi. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.2486.3.252, L 1; LGU: II, 751; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: lisa 1; SSA: iskeä; Vene TK 42

Jõe ‹-le›, kohalikus pruugis Jöö Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Audla mõis).  B3
● Audla mõisa maale rajatud hiline küla (1922), asub Kuke jõe ääres. 1977–1997 oli Audla osa. Küla lõunaosas teisel pool jõge asus varem Kuke mõis, mis eraldati 1731 Audlast (1798 Kukkemois). Hiljem liideti uuesti Audlaga, mõis oli jälgitav XIX saj II pooleni (1855–1859 Куккемойзъ), praegu tuntakse veel Kuke veskit. Vrd Kaarma-Jõe, Kuke2. – MK
 EAA.298.2.71, L 7; EAN; EM: 124; KNAB; Mellin

Jõku jõgi Hel – jõgi Valga maakonnas, 1690 Jeck oja.  A2
● Õhne jõe suurim lisajõgi, algab Virtsjärvest ja suubub Rulli lähedal Õhne jõkke. Jõe kaldal on ka Jõku talu (1811 Jöcku). Nime lähtekohaks võib olla jõkk ’väike jõgi’, tuletis sõnast jõgi, nagu mäkk on ’väike mägi’. Talu on nimetatud jõe järgi ja hiljem on jõge hakatud kutsuma talu järgi. – MK
EAA.308.2.217; EAA.1865.3.177/2:5, L 4p

Kudepi jõgi, kohalikus pruugis ka Kudebi jõgi Se – jõgi Petseri rajoonis Laura ja Irboska vallas, Palkino rajoonis ning Lätis Alūksne piirkonnas (Irboska, Pankjavitsa), vn Кудеб, läti Kūdupe, 1247 на Кудепи, u 1400 по Кудепи, 1585 р. Кудеб, р. Кудеп (Sõmeritsa ja Lakno gubaas), u 1866 Р. Кудебъ, u 1920 Kudepi jõgi, 1967 Kudebi jõgi.  A4
● Kudepi on üks vanimaid Petserimaal mainitud kohanimesid. Jõenime algusosa seostatakse vn sõnaga куд, кудь ’kuri vaim, kurat, saatan; nõidus, must maagia’, järelosa aga tuleneb arvatavasti läti sõnast upe ’jõgi’. Algusosa kohta vrd кудесить ’nõiduma, posima’ (V. Dal); M. Piho järgi viitavad analoogsed nimed, nt Kudinakoora, paganlikule taustale ning pärinevad juba eelkristlikust ajast. S. Melnikov võrdleb jõenime aga eesti sõnadega koda ’maja, püstkoda’, kudema või kude ’(kala)mari’. Läti jõenimele Kūdupe (upe ’jõgi’) vastab L. Vaba järgi Leedus Kuodupis, Kuodupys. Ka A. Šteingolde arvates on tegemist läti (balti) päritolu kohanimega. Võrreldavad kohanimed on ka Kud (Кудь), Volga parempoolne lisajõgi Valdais, ja ehk ka Kudinakoora (Кудина Гора) Petserimaal. Vrd Kuudeküla. – AK
Academic; Ageeva 1989: 95; Bolhovitinov 1831: IV, 19; KN; KNAB; Latvija 1993; Marasinova 1966: 56, 109; Mel’nikov 1984; SeK: 57; Truusmann 1897b: 32; Vaba 2014: 912; Vene TK 126

Lagina jõgi, kohalikus pruugis ka Lagimuse Kod, TMr – jõgi Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, 1839 Lagina Fluß.  C1
● Kargaja jõe alamjooks Koosa järvest Koosa jõkke. Nime päritolu on ebaselge. V. Pall lisab kahtlemisi sõna lagin : lagina, mus-lõpulist vormi võrdleb ta tuletistega togimus, kasimus. – PP
PTK I: 111

Liidva jõgi [`liidva jõgi], kirjakeeles ka Lidva jõgi Se – jõgi Petseri rajoonis Laura vallas (Irboska, Pankjavitsa), vn Лидва, 1558 за Лидовскимъ, 1585 р. Лидва (Sõmeritsa gubaas), u 1790 речка Лядва, 1882 Лидва рѣка, 1897 Р. Лидва, u 1920 Lidva jõgi, 1967 Liidva, 1968 Litva.  A3
● Liidva on üks varasemaid üleskirjutatud jõenimesid Petserimaal, esinedes juba XVI saj keskel. Nime eesti algupära korral tuleksid kõne alla lidve, litv, lidu ’lible’ ja lidvetämä ’lendlema’, mõeldavalt ka leede ’liivaseljandik’. L. Vaba võrdleb Liidvat Läti-Leedu nimedega (leedu Lyduva jõgi, läti Līdava talu, Līdeksnes ezers, järv) ja märgib, et -(u)va on küll balti jõenimede tüüpiline liide, kuid ei osuta alati nime balti algupärale. Vepsast on teada jõe- ja külanimi Лидь (vepsa L´edjogi ~ L´idjogi). Kas tegemist on läänemeresoome või balti päritolu kohanimega, jääb lahtiseks. Liidva jõe järgi on nimetatud Petserimaal Lauras kaks Lidva küla (I ja II), endine samanimeline puustus Lidva I ning külad Lidva-Šumilova (Лидва-Шумилово) ja Lidva-Võsselok (Лидва-Выселок). Vrd Lõõdla järv, Liitva1, Pabra järv. – AK
Academic; Eesti TK 42; EJOK 1986; Harlašov 2002: kaart 1; Joalaid 2012: 1; KN; KNAB; PGM 1785–1792; SeK: 69; Truusmann 1897a: 38; Truusmann 1897b: 163; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 163; VMS

Lintsi jõgi Kos, Tür – jõgi Harju ja Järva maakonnas, 1686 Linsi-Jöggi (jõgi).  A2
● Mellini kaardil 1796 on Karjakülast edelas natuke allpool Lintsi jõe suubumist Pärnu jõkke märgitud veskikoht Linsiwesk. Veski võis nime saada talupoja lisanime järgi, näiteks on mainitud 1726 Karjaküla all talupoega Linssi Jürri, 1782 Mustla all talupoega Lintzi Karell. Võib-olla oli lisanimi isikunimeline, vrd sks Lenz (nimest Laurentius), Linzo, Lin(t)ze, Linse. Jõgi on nime saanud kas veski- või talunimest. – MK
EAA.1.2.942:860, L 844; EAA.1864.2.IV-7:171, L 171; Heintze-Cascorbi 1933: 325; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 135

Luutsna jõgi [`luutsna jõgi] Võn – jõgi Tartu maakonnas Kastre vallas, 1638 Lutzna, 1779 Luhzne Bäche.  A2
● 22 km pikk jõgi algab Kurista küla kohal Lootvina mõhnastiku idajalamilt, voolab Luutsna ürgorus rööbiti Tartu–Räpina maanteega ja suubub Emajõkke Vana-Kastre küla ja Kaagvere mõisa vahel. Luutsna jõe suudme kõrgendikule, mida kutsutakse Liinakse või Liinaketsi mäeks ning mida on peetud muinaseestlaste linnuseks, rajati XIII saj lõpul või XIV saj algul Kastre kants (Oldentorne, Oldenturn, ↑Vana-Kastre). Jõe orus on ka Luutsna soo. Näib, et jõgi on saanud nime soo järgi, kus ta voolab, kuigi olevat olnud rahvajutu järgi lai ja ulatunud suurvee ajal Võnnu kirikuni. Teine Luutsna soo on Perävallas, sealsete kohalike teateil tähendavat Luutsna mädasood, millest jala läbi ei pääse. Eesti murdesõnaraamatu andmeil tähendab luusna ~ luudsna ~ luutsna ~ luut´skna (kirja pandud Võnnus ja naaberkihelkondades) kinnikasvanud jõekääru või endist jõesängi, ka üldse sügavamat veelompi. Sõna on ilmselt laenatud vene keelest (лужина ’madal märg koht, lomp’). L. ja I. Rootsmäe märgivad, et luutsna tähendab tüma sood või mudast kohta. ¤ Võnnu kihelkonnas on üks soo, keda rahvas ühe juhtumise perast Luutsna sooks kutsub. Muiste hakkanud üks kord Emajõgi vett enesest välja ajama. Veega ühes tulnud ka palju kalu jõest välja. Praegune Luutsna soo olnud kõik täis mülgasid. Nende mülgaste sisse läinud nii palju lutsu kalasi, et rahvas püüdnud neid ja söönud siis iga laps soost saadud lutsusi. Selle läbi jäänud kõigile see soo väga tähtjaks. Hakatud teda siis viimaks Lutsu sooks kutsuma. Perastpoole muudetud seda nime ja hakatud sood Luutsna sooks hüüdma. (1896) – MJ
EAA.2072.9.431; EMS: V, 552; ENE-EE: XII, 306; Kirt 1988: 113; KM: E 29918 – 1896; Rootsmäe 2016: 227, 321

Lähkma jõgi [`lähkma jõgi] Pär, Saa – jõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1839 Lechma Fl.  A3
● 1834 on mainitud Lähkmaoja metsavahikohta. Nime lähtekohaks võiks olla lähe : lähtme ’allikas’, mis esineb Jõelähtme nimes järelosana, k on ilmselt hiline (h järel esineb teisteski kohanimedes vaheldust t ~ k, nt Tähtvere ~ Tähkvere). Jõenimi on tähenduse järgi otsustades esmane. Vrd Lähkma. – MK
EAA.1865.3.250/3:29, L138p; Rücker

Maadevahe jõgi [maade‿vahe jõgi] Pöi, Vll – jõgi Saare maakonnas Saaremaa vallas.  A3
● Jõgi algab Veeriku külast 3 km idakirde poolt soost ja suubub Kunnati lahte, eraldas keskajal piiskopimaid ordumaadest. – MK
SK I: 200

Narva jõgi Vai – jõgi Ida-Viru maakonnas Venemaa piiril, 1221 Narva (jõgi); vn На́рва, Наро́ва.  C2
● Narva jõgi algab Peipsi järvest ja suubub Soome lahte. See on vana piirijõgi, näiteks Täyssinä rahu 1595 määras Narva jõe piiriks Rootsi ja Venemaa vahel. Jõe nime (translitereerituna Narova, Nerova) on mainitud ka Vene kroonikais al XIII saj-st. Nime vanemaks kujuks on G. Sabler pidanud vormi Nôrowa. Jõenime on võrreldud Bugi lisajõe nimega Narew ja viikingite nimega Norwa-sund, mida nad olid kasutanud Gibraltari kohta. Nar-tüvelisi vesistunimesid leidub terves Euroopas. Ka Soomes on Narva- ja Narvi-nimesid, mis tähistavad jõge või väina. Germaani päritolu etümoloogiale on toodud kinnituseks ka Ameerikas esinev väina- ja jõekitsusenimi the Narrows. A. Šteingolde on juhtinud tähelepanu mõne uurija (A. M. Sjögren, N. Tretjakov) katsele seostada Narva jõe nime rahvanimetusega нерома, mis koos teiste läänemeresoome rahvaste nimetustega esineb „Jutustuses möödunud aegadest“. Vrd Narva. – MK
Eesti ajalugu 2013: 67; ENE-EE: VI, 560; PVL: 10; Sabler 1911: 165, 166; Vanagas 1981: 223–224

Navesti jõgi Pil, SJn, Tor – jõgi Jõgeva, Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1686 Nawastshe bache (jõgi), 1797 Nawwast Fl.  B1
● Jõgi on arvatavasti nime saanud Navesti küla või mõisa järgi, teisalt naba : nava esineb Ida-Euroopas jõenimedes, selle algtähenduseks on peetud ’allikas’. On oletatud (J. Jung, V. Reiman, M. J. Eisen, R. Kenkman, E. Varep), et jõe varasem nimi oli Pala, mida on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas 1217, 1223 ning Saare-Lääne piiskopkonna ja Saksa ordu piirijõena 1234. Selle kinnituseks, et Pala oligi Navesti, on toodud ka Paelama küla nime. 1638 on Navesti mõisa all mainitud talupoega Pallanecken Jahn, kelle lisanimes võiks näha Pala jõe nime. V. Reiman on Pala jõe nime vasteks esimesena pakkunud sõna palu ’kuiv männimets’. L. Kettunen on Pala-alguliste nimede puhul lähtunud pigem sõnast pala ’tükk, osa’, palu on ta pidanud väheusutavaks nagu ka R. Kenkman. V. Pall on esitanud mõlemad võimalused, rõhutades, et palu varasem tähendus on olnud ’põlendik, põlenud metsamaa’. – MK
EAA.567.3.81:6, L 6; EO: 14–15; Kenkman 1932: 204–207, 210–211, 239; Mellin; PTK I: 171; Rev 1638 II: 100; Schmid 1984: 7; Stackelberg 1926: 150

Optjoki jõgi [`optjoki jõgi], kohalikus pruugis ka Abd´ohha Se – jõgi Petseri rajoonis Irboska, Krupa, Petseri ja Uue-Irboska vallas, varem ka samanimeline küla ja puustus (Irboska, Petseri, Irboska nulk, Saurova nulk), vn Обдёх, Абдёха, 1491 на Дбехе, 1585–1587 рѣчка Бдеха, на рѣкѣ на Бдехѣ, 1656 рѣка Бдехъ, 1676 Бдех, 1690 Isa Reha fl., R. Issa Reha, 1745 Р. Иссареха, 1773 Р. Бдеха, u 1790 ре. Удоха, 1791 при реке Исее (*Иссе), XVIII saj Авдег, 1825 Бдёхою, u 1866 Р. Абдегъ, 1882 Бдехъ, 1914 речки Обдехи, u 1920 Optjoki jõgi, u 1980 Обдёх.  C1
● Jõgi algab Mõla järvest ja suubub Pihkva järve (pikkus 19 km); lisajõed on Smolka, Bulova ja Kolomenka oja. J. Truusmann seletab jõe nime lõunaeesti sõnaga petäj ~ pettäi ’mänd’. A. Manakov ja S. Vetrov pooldavad balti etümoloogiat: indoeuroopa ob, ab ’vesi’ + tek (teke, leedu takas ’väike jõgi, voolusäng, oja’). Seletus tundub otsitud ja kunstlik. Kahtlane on ka M. Vasmeri pakutud vn обдо, vanavene объдо ’aardelaegas’. A. Šteingolde väitel pole kohanimi slaavi päritolu; selle seostamine sõnaga обтечь ~ обтекать ’mööda, kõrvalt voolama’ on hilisem ümbertõlgendus. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge ka Isa, Issa (1690) või Исса (1745, 1791). *Isajõgi ilmus esmakordselt 1888 „Eestimaa Kubermangu Teatajas“, nimekuju Isa mainis J. Truusmann 1894. Nime on seletatud soome sõnaga iso ’suur’ või eesti sõnaga isa. Vrd Irboska. – AK
Academic; Bolhovitinov 1825; Eesti TK 42; Isakova 2012: 26; KN; KNAB; Levin 2013: 44, 47; Marasinova 1966: 71; NL TK 25; PGM 1785–1792; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1585–1587: 305; Pskov 1773; Pskov 1914: 136; Pskov 2002; Pskov TK 200; Setomaa 2009: tabel; Setumaa 1928: 168; Truusmann 1894: 55–85; Truusmann 1897b: 3; Vasilev 1882: 20; Vene atlas 1745; Vene TK 126

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
● Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Pedetsi jõgi, kohalikus pruugis ka Pedejä jõgi Se, Vas – jõgi Eestis ja Lätis, Aiviekste lisajõgi, läti Pededze, 1566 изъ Пядежи, 1627 Poedess (jõgi), 1630 Podosi Jacob pobull, 1638 Peddj (jõgi), 1681 peddest bach, u 1790 Рѣчка Подежъ, 1798 Peddez Fl., 1839 Peddetz Fl, u 1866 Р. Педдецъ.  B4
● Lätis peetakse Pededze nime üldiselt eesti keelest pärinevaks. Küllalt pikal jõel (159 km) on läti keeles olnud ka teisi nimesid, vrd Pedetsi keskjooksu asula Mālupe ’savijõe’. XVII saj-st peale on jõge mainitud nii liitega kui ka liiteta kujul (Peddj). On usutav, et liitega lõppev jõenimi on tekkinud asustusnime vahendusel. Läti Pededze, Kalnapededze jt asulate algnimi oli tõenäoliselt Pedetsi või *Pedeste tüüpi lõunaeesti külanimi, s.o nende inimeste küla, kes elavad *Pede(i) jõe ääres. 1630. a vabadik Podosi Jacob Missos võis kas elada jõe ääres või olla Pededzest ümber asunud. Eestis on säilinud ka jõe algne nimi Pedejä. Pedejä küla nimi selle ääres on noor. Pedejä nimi võib tulla sõnast petäi : pedäjä ’mänd’, kuid sel juhul jääb küsimus, miks keeleliselt läbipaistvana tajutud nime teine täishäälik on muutunud (ä › e). Alles jääb võimalus, et Pedejä nimi sisaldab tundmatut hämardunud sõna, mis esineb ka Pedeli ja Pedja jõenimedes. A. Šteingolde väitel pole tegemist vene algupära nimega. – AK, ES
LVVV: P1, 244–245; Mellin; PGM 1785–1792; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Roslavlev 1976: lisa 2, kaart 2; Rücker; Selart 2016: 118; Vene TK 126

Pedja jõgi, rahvakeeles ka Jõgeva jõgi ~ Jõune jõgi ~ Painküla jõgi – jõgi Jõgeva, Lääne-Viru, Tartu ja Viljandi maakonnas, Emajõe vasak lisajõgi, 1406 Pettie, 1408 Pettien, Pettigen, 1411 Petye, Petige, 1542 Peddyen, 1599 w rzeką Pedę, nad Pedaiegi.  C1
● Jõe nime on enamik uurijaid (A. Westrén-Doll, M. J. Eisen, L. Kettunen, V. Pall) ühendanud sõnaga pedajas ’mänd’. Varasemaks kujuks on oletatud kas *Pedäjõgi (Westrén-Doll) või liigisõnata nimevorm *Pedäjä (‹ *petäγän, Eisen jt). V. Palli arvates on viimane seletus tõenäolisem. Samas märgib Pall mitmeid kohanimesid, kus sama tüvi esineb ilma ja-silbita, nt Päde (↑Pedja), Pedasi, Pedassaare. L. Kettunen ongi oletanud, et Pedja jõgi on nimetatud Päde küla järgi, mitte vastupidi. Sel juhul on Palli arvates ka võimalik, et Pedja on lihttüveline nimi, mis ei ole sisaldanud liigisõna jõgi, sest nimi märkis alguses hoopis asulat. Vrd Pedja. – PP
KNAB; PTK I: 176–177

Peeli jõgi [`peeli jõgi], kohalikus pruugis `Piili oja Har, Rõu – jõgi Võru maakonnas Rõuge vallas, 1563 на ручью на Пиле, 1839 Peeli Fl., 1872 Peele Bach.  A4
● Peeli jõgi ehk Piili oja on Vaidva jõe lisajõgi. Nime tuntakse ka jõeäärsete talude ja heinamaade paikkonnanimena; Piili küla liideti 1977 Tunduga. Piili nimekuju on kohalik ja algupärane, ent selle tähendus tundmata. Jõenime on raske siduda vana isikunimega Pylo. Vrd Piilse. – MF
 EAA.1402.1.43, L 1; KN; Rücker; Selart 2016: 91; Stoebke 1964: 63

Peetri jõgi [`peetri jõgi], kohalikus pruugis `Piitre jõgi, kohalikus pruugis varem `Piitre‿egi, rahvakeeles ajalooliselt `Ihte jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Melnupe, 1798 Petersbach, 1839 Petri Fl.  C4
● Peetri jõe nimi on suhteliselt uus. Üks oletus on, et see on tekkinud rahvapärase nimena paljude Peetrite järgi, kes elasid jõe ääres XVII–XVIII saj. Vrd Juulamägi (Vas), mitmete Juulade järgi. Teine võimalus on seostada jõe nime kadunud *Jakapiitre taluga (nt 1805 Jakkapeter Johann). Peetri jõgi (läti keeles Melnupe ’mustjõgi’) ja Mustjõgi on põhimõtteliselt ühe jõe kaks haru, seepärast on nimed eri keeltes erinevad. Varasem jõenimi pärineb Ihte külalt (↑Tursa). Sellele viitab 1638. a üleskirjutus Vchtikulle Jegge. Ihte nime päritolu pole teada. – MF
EAA.567.2.581:5 L 4p; Faster 2013b: 47; Mellin; Rev 1624/27 DL: 217; Rücker

Pelska jõgi [`pel´ska jõgi] Se – jõgi Võru maakonnas Setomaa vallas ning Petseri rajoonis Petseri ja Pankjavitsa vallas, Piusa parempoolne lisajõgi (Pankjavitsa, Petseri, Koolina nulk, Vaaksaarõ nulk, Üle-Pelska nulk), vn Бе́лка, 1585–1587 на рѣчкѣ на Бѣлскѣ, 1656 рѣчка Бѣльска, u 1790 ре. белка, 1882 Бѣлка рѣка, 1897 р. Быстра, ручей Рыжиковскій, ручей Верепковскій, 1904 Pelska jõgi, Belka jõgi, Бѣлка.  C1
● Petseri rajoonis (12,5 km) ja Meremäe vallas (5,5 km) voolava jõe valgala on 85,2 km². Traditsiooniliselt peetakse jõe alguseks kas Marinova metsa tagust sood või Pelska (Бельско) ning Lähkova (Шляхово) küla allikaid või isegi Tiklasõ sood. Võiks arvata, et jõenimi tuleneb vn sõnast белка ’orav’, ent A. Šteingolde väitel on kohanimi raskesti seletatav. Belka (Белка) on levinud jõe-, harvem muu kohanimi Ukrainas, vähem Venemaal. Kohanime Belsk (Бельск) kohtab nii Valgevenes, Venemaal kui ka Ukrainas ning Poolas (Bielsk). L. Vaba andmeil on Valgevenes kohanimed Бельская, Белькa, Бельск, mis lähtuvad valgevene sõnast бель ’kõrgsoo, kus kasvab valge sammal ja kidur mets’, vrd läti blute ’lomp, loik’. Vanavene tüvi *belь on tähendusega ’niiske madalik, soo, märg luht’, vrd vanapoola biel, bil ’soo’. Vanavene бѣль on ’valge põld, värv; heledus’, бѣльникъ ’männimets’. Petserimaal Pelska jõe ääres on samanimeline küla (1585 Бельско); Irboskas on Pelkova (Бор-Бельково) ja Taeluvas Vahtsõkülä (Новая, 1897 Новая Бельско). Bõstra nimi (Быстра) on samanimelise veski järgi, ülejäänud variandid Riiskova (Рыжиково) ja Verepkova (Веребково) küla järgi. Vrd Pelsi. – AK
Academic; Ageeva 1989: 51; Hurt 1904: XXVIII; KNR; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 146; Pskov 1914: 136; SeK: 104; Truusmann 1897b: 8, 63, 65; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 40

Piusa jõgi Rõu, Se, Vas – jõgi Põlva ja Võru maakonnas ning Pihkva oblasti Petseri rajoonis, 1341 на Пивжи, на Пивжѣ (Пивжа), 1491 до Пивжи рѣке, а Пивжою рекою, за Пивжею рекою, 1585 Пивжа, 1597 poola Pilcza, 1627 Piawusche Beche, 1688 Piusche Becken, 1798 Bümse oder Piuus Fl., 1839 Pimpe Fl., u 1866 Рѣка Пимжа, 1875 Piusa, 1903 Piusajõgi, 1909 sks Bimse.  C2
● Jõgi on oma keskjooksul olnud sajandeid Liivimaa ja Pihkvamaa piir. Varasemates mainingutes on näha, et vene Пивжа ja tänapäevane eesti Piusa on samased. N. Kirsanov on näidanud, et nimekuju Пимжа võib pidada vene murrete häälikuseaduslikuks arenguks, kus v-st on ž ees saanud huulhäälik m. Nii vene kui ka saksa keeles on m-iga kirjakuju kinnistunud alles XVIII saj. Rückeri kaardi nimekuju Pimpe on ilmselt vigane. Piusa nime üks võimalik seletus on, et see võiks sisaldada uurali tüve *pite ’pikk’ nõrga astme vormi, vrd nt lõunaeesti piiunõ ’pikkune’, piuta ’pikuti’. K. Pajusalu arvates on tüve piu ’pikk’ järel omadussõnaliide -sa. Tähenduslikult sobiks see seletus hästi, sest Piusa on Pihkva järve edelaranna pikim jõgi. Tähelepanu väärib Kirsanovi teistsugune nimeseletus. Ta pakub keeruka häälikumuutuste sarja abil tõestust, et läänemeresoome sõna *joki ’jõgi’ andis varasesse slaavi algkeelde üle võetuna hiljem въжa. Ta rekonstrueerib Piusa varajase nime kujul *Pījoki. See hüpotees ei pea paika, sest eeldaks läänemeresoome ja varase slaavi algkeele kontakte hiljemalt I aastatuhande keskpaigas. Lõunaeestikeelse asustuse katkestusest Piusa jõe ääres ei ole tõendeid. Võib-olla oleks viljakam otsida въжа-nimede algupära läänemeresoomest ida pool leiduvatest jõenimedest, oletades, et selle keele kõnelejad säilitasid idaslaavi keelele üle minnes *uža ~ *vuža ~ *woža substraatsõnana. Kõrvutuses Emajõe nimekujuga Омовжа võiks omaks võtta, et vža ~ usa on olnud meie mingile idapoolsele naaberkeelele mõistetav jõge tähendav kohanimeosis. Piusa idapoolne haru on Piusakese jõgi (vn Пивезец). Vrd Emajõgi. – ES, AK
Ambus 1960: 741; BAL: 673; Hurt 1903: 74; Kirsanov 2012: 332–335; Mellin; PA I: 20; Rev 1624/27 DL: 74; Roslavlev 1976: lisa 1; Rücker; SeK: 110; SSA: piusta; Vene TK 126; VMS: piune, pius; Weske 1876: 44

Raudna jõgi [`raudna jõgi] Kõp, Pst, SJn, Vil – jõgi Pärnu ja Viljandi maakonnas, 1510 Siep bei Raudena, 1797 Fellinsche od. Köppo Fl.  B1
● Eesti keeles on jõge kutsutud ka Viljandi jõeks, Kõpu jõeks ja keskjooksul Sillavalla jõeks (1839 Sillawalla Fl.). Viimane on tulnud sellest, et XIX saj kasutasid Põhja-Viljandimaa linaveovoorid Pärnusse minekul talveteid üle Valgeraba ja Ördi raba ning Raudna jõe äärsete talude sildu, millest tulenes paikkonnanimi Sillavald. Raudna nime on jõgi saanud asustusnime järgi. On ka mõeldav vastupidine suund, siis oleks -na lühenenud omastava lõpust n ja sõnast oja. Vrd Raudna1, Raudjõgi. – MK
ENE-EE: VIII, 50; LUB: (2) III, 878; Mellin; Rücker

Ruhja jõgi, kohalikus pruugis ka Ruhi‿jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Rūja, 1479–1490 Ruye, Ruyenbeke.  A2
● Ruhja jõgi saab alguse Ruhijärvest Eestis ja voolab Lätis olevasse Burtnieki (Asti) järve. Nimi tuleb sõnast ruhi ’puutüvest õõnestatud künalootsik, küna’, -ja on moodustunud järelosast jõgi : jõe või järv : järve. Vrd Ruhijärv. – MK
ENE-EE: VIII, 232

Säde jõgi – jõgi Lätis, läti Seda, 1509 an de Seddewen, Sedwen, 1520 Tzeddewer, 1627 Szedwe, Soda kuella, 1839 Sedde, 1872 die Sedde.  C4
● Valga linnast kagu pool algava ja Asti ehk Burtnieki järve suubuva jõe tänapäevane eestikeelne nimi on saadud otseselt saksakeelsest nimekujust baltisaksa häälduses [zäde]. See kinnistus lõplikult, kui 1902 asutati Valgas „Säde“ eesti selts. Nime vanade kujude võrdlemisel paistab silma kaks rühma: saksa daativi käändelõpuga võiksid olla vormid Seddewen ja Sedwen ning teisalt jõe lätetel paiknenud küla nimed Soda (1582), Soddaperra kyllo (1638). See lubab algupäraseks jõenimeks oletada *Sedava, millest e muutumisel õ-ks sai *Sõdava, kadunud *Sõdakülä nime alus. Nimi näib olevat olnud ava-lõpuline vana veekogunimi, mille seletamine võiks ehk olla tulemuslikum balti keelte abil. Vrd Söödi, Süldinä. – ES
 EAA.3366.1.629, L 1; LGU: II, 84, 333; PA I: 88; Rev 1624/27 DL: 166; Rev 1638 I: 29; Rücker

Tirtsi jõgi Kär, Mus – jõgi Saare maakonnas Saaremaa vallas.  C2
● Jõgi on nime saanud Vanakubja küla Tirtsi talu järgi. Talunime aluseks on isikunimi, vrd Tirt täisnimest Diedrich. – MK
KNAB; SK I: 432

Ura jõgi Pär, Saa – jõgi Pärnu maakonnas, 1839 Urra Fl.  C3
● Reiu jõe vasak lisajõgi, alamjooksul nimetatud ka Uulu jõeks. Vrd Ura1. – MK
Rücker

Võhandu jõgi, kohalikus pruugis Võu ~ Võu jõgi, kirjakeeles ka Voo = Pühäjõgi – jõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1522 de Webbeke bwen den strom, 1561 на р. Выбовкѣ, 1601 ihm Wibowsken Beke, 1627 Wohanda kuella, Wiehandt kuelle (külad ülemjooksul), 1638 Wehentojegge, Wæhand, 1644 Wöhhanda, 1684 Helige Beck, Wehen oja, Kollio Jeggi, 1686 Wemba Beck, Wyboffka, 1790 Рѣка Выбовка, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, Woo Fl., Wou Fl., 1839 Pühha Fl., Woo Fl.  A1
● Läbi sajandite on Võhandu jõe puhul tuntud kaht v-algulist nime: alamjooksul Võõpsu ja Võu nimega seonduv kuju, ülemjooksul Võhandu kuju. Võib-olla ongi need erineva algupäraga nimed. Võhandu nimi tuleb välja XVII saj revisjonidest kolme külanime ja jõenimena. Samal ajal on alamjooksu tähistatud üksnes Kirumpää, Lasva ja Räpina nime järgi. XVII saj lõpu kaartidel ilmus ülemjooksule Pühäjõe nimi, mis sai laiemalt tuntuks pärast 1642. a vastuhakku püha jõe rüvetamisele ja Johann Gutslaffi 1644 ilmunud raamatut. Alamjooksul jätkus Võõpsu (Võbovka) kuju kasutamine. XVIII saj lõpul kinnistusid ülemjooksule nimed Võhandu ja Pühäjõgi, alamjooksule Võu nimi ja selle omapärane kirjapilt Woo. 1930. a-tel muudeti traditsiooni sellega, et Pühäjõe nimi anti kaardil Kanepi poolt tulevale harule, kus seda nime varem ei kasutatud (küll aga tunti Võhandut Sirvastes, kus 1638 oli jõe ühe peaharu lätetel Wehendootze kyllo). Varem kirjalikult Voo nime all tuntud alamjooksule laiendati samal ajal Võhandu nime. 1980. a-tel nimetati jõe ülemjooks, senine Pühäjõgi, Võhanduks. Võhandu nime päritolu pole selge. Seda võiks võrrelda soome ja karjala sõnaga vihanta, mis tähendab haljendavat, rohetavat, lopsaka taimestikuga paika, valmimata vilja, tumedat vihmapilve. Sõna on peetud tuletiseks viha-sõnast, aga seostatud ka sõnaga vihreä ’roheline’. Sõna on kasutusel ka märgade, lopsakakasvuliste kohtade nimedes, nt Viannankoski, Vihanninjärvi (1758 Wiando siö). Vihanta piksepilve tähendust kõrvutades oleks ka arusaadav, miks just Võhandu jõge hakati Pikse koduna austama. Teise võimalusena võib Võhandu nime lähteks pidada taimenimetust võhk : võha (läänemeresoome *vehka), nii et vihanta on olnud nimestruktuurile eeskujuks (*vihanto ~ *võhanto). Tõenäoliselt pole seda nda- ~ ndu-liitega nime alamjooksu kohta algupäraselt kasutatudki. Võu nime juures torkab silma, et Võõpsu võiks olla tähendanud Võu suuet. See sunnib kahtlema kirjalikult levinud kujus Woo. Võimalik, et pika o edasiandmiseks oleks piisanud ühekordse o kirjutamisest, aga topelt o-ga tahtsid saksakeelsed kirjutajad edasi anda ühendit õu. Esmamainingu, venekeelsete nimekujude ja tänapäevakujude võrdlemine lubab oletada algvormi *Võõpo : *Võõvon. Nõrga astme vormist *Võõvo (*Võõvon joki, *Võõvon külä) sai kaashääliku kao teel Võu. Tugevas astmes nimetava tüvi *Võõpo [võõbo] andis vene keeles tuletise Võbovka, ühend *Võõpo + suu andis Võõpsu. Areng Võõbo › Võõp on lõunaeesti keeles tavaline, vrd Aadu ~ Aat. Rekonstrueeritud nimi on keeleliselt läbipaistmatu ja tõenäoliselt väga vana. Võrdlus Võhu nimega (VJg) viib mõttele, et *Võõpo võib olla ka aluseks Võha+ndu nime tekkimisele, mille taustal pidi ikkagi olema võrdlus sõnaga vihanta ~ vihanto. Vrd Vehendi, Võõpsu, Võeva, Võhu, Võõbu. – ES, AK
Arbusow 1910: 382; EAA.308.2.182; EAA.308.2.177; EAA.308.2.104; EO: 27; Mellin; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 50–52, 56, 146; Rücker; SeK: 190; SPK: 502; SSA: 436

Õhne jõgi Hel, Krk, Trv – jõgi Valga ja Viljandi maakonnas, osalt Lätis, läti Omuļupe, 1478 Omelsche becke, ? 1638 Oehu (oja Patküla mõisa juures); sks Ömel.  B3
● Jõgi algab Sakala kõrgustiku lõunaosast, läbib Veisjärve, sealt edasi voolab läbi Ala, Taagepera, Holdre ja Hoomuli (Omuļi), kus pöördub kirdesse, laskub Tõrvast alamal Võrtsjärve madalikule ja suubub Suislepast kirdes Võrtsjärve. Suurimad lisajõed on Helme ja Jõku. Nime päritolu on ebaselge, K. Pajusalu pakub seost õõs-tüvega (vrd Karuse õhne ’õõnes’ jms), kui oletada hilist h-d, mida Lõuna- ja Lääne-Eesti murretes ette tuleb. Jõe läti nimi viitab Hoomuli (läti Omuļi) mõisale, millest jõgi Läti osas läbi voolab. ¤ Vana Ruut, kes minu õpetaja oli, see kõneles, et enne oli Ahne jõgi. Sääl palju allikaid ja külm vesi, palju inimesi uppunud. Sellepärast Ahne jõgi, et inimeste elude peale ahne. (1962) – MKu
BHO: 407; ENE-EE: X, 588; KM: EKRK I 42, 143 (2) – 1962; Rev 1638 II: 133

Ärma jõgi Pst, Trv, Vil – jõgi Viljandi maakonnas.  C1
● Ärma jõgi algab Sakala kõrgustiku idaosast Pahuvere lähedalt ja suubub Vana-Võidu ja Uusna vahel Tänassilma jõkke. Nimi on pandud isikunimelise talu või veski järgi. P. Päll on pidanud jõenime lähtekohaks Ärma veski nime Mõnnaste külas (1693 Pallo Herm), kuid pole võimatu, et sellenimelisi talusid on jõe ääres teisigi. – MK
 EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: X, 618