[KNR] Eesti kohanimeraamat

Hermani [`hermani] ‹`Hermani ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hermanni ~ Härmani Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Hermannshof, 1797 Hermanshof (karjamõis), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M.  A1
● Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti. 1920. a-tel tekkis sinna Hermani (Vana-Käsukonna) asundus, mis 1977 liideti Käsukonnaga. Al 2015 Hermani küla. Nimi pärineb mõisanime kaudu isikunimest (Hermann Carl von Vietinghoff). Vrd Käsukonna. – MK
BHO: 115, 340; EM: 115; Mellin; Stryk 1877: 401; ÜAN

Häärmäni [`häärmäni] ‹-le› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Schilter Härman, 1688 Schilter Herman Peter, 1782 Hermanni Tomas, 1820 Hermanni (küla), u 1920 Häärmani.  B3
● Häärmäni oli 1977–1997 Mauri küla osa. Küla on saanud nime XVII saj lõpus kiltriks olnud peremehe eesnimest, mis saksapäraselt on Hermann. Vrd Härma, Härmä. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:11, L 11; EAA.1271.1.223:202, L 377; Eesti TK 42; Roslavlev 1976: lisa 1

Käsukonna [käsu‿konna] ‹-`konda› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Hermani mõis), 1694 Adam önsa Kessokonna Hanso f. (sissekanne Pilistvere kirikuraamatus), 1797 Kässakona (küla Hermani mõisast kagus), 1826 Hermanni- oder Kessakonna-M. (mõis), 1855–1859 Марiенъ ру (Vana-Käsukonnast (Кезуконъ) lõunas olev karjamõis), u 1900 Кезуконе (küla), 1923 Marienru (Uus-Käsukonna) (küla).  A1
● Hermani ehk Vana-Käsukonna mõis (sks Hermannshof) rajati XVIII saj Adavere mõisa karjamõisana, eraldati 1798 omaette mõisaks, mille alla kuulus ka Pilistvere abikirik Risti (sks Marienruh). Marienruh’ alasid nimetati eesti keeles algul Uue-Käsukonnaks (1922), 1930. a-tel Käsukonnaks, Vana-Käsukonna jäi mõisa järgi Hermaniks. Tundub, et Käsukonna oli loodus- või külanimi (talupoja lisanimena XVII saj), nime algusosaga võiks võrrelda sõnu käsar(as) ’krobelise koorega okslik (puu)’, ’kobar’, käsarik, käserik ’kängus, kidur (puu)’, käss : kässi ’väike kidur asi või olend’, kässu ’kängu, kägarasse, kössi’. Vrd ka käsk : käsu. Nime järelosa on kas liide -kond : -konna, või kui algne oli loodusnimi, siis on liide asendanud varasemast liigisõnast kujunenud järelosa, mille vasteks võis olla kond : konnu ’kõnnumaa’. Nimi jääb usutava seletuseta. ¤ See nimi olla sellest tulnud, et selle koha peal piiri ääres alati vahid olla olnud, kes selle järele valvanud, kui vaenlased kusagilt poolt, tulnud, siis olla nad kohe ratsahobustega Eestimaale kihutanud käsku viima, et nad eest teaksivad ära põgeneda. Sellest olla Käsukonna nimi selle kohale tulnud, et see käsuviijate koht on olnud. (1898) Vrd Hermani. – MK
BHO: 115, 340; EAA.3144.2.2:29, L 28; EMS: IV (18), 525, 554; ENE: II, 556; Jung 1898: 187–188 (40); ÜAN