[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ervu ‹`Ervu ~ -sse› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rannu vallas (Valguta mõis), 1582 Herbe, 1585 Herwa, 1638 Herwo kyllo, Jrwekyll, 1782 Hirwo, 1839 Jerwekülla (= Järveküla; ebatäpne), 1925 Hirvu.  C3
● Algselt oli küla nimi h-alguline, kuid hiljem on nagu Tartu murdes üldiselt see kadunud. Nime päritolu pole päris selge. Algkuju *herb- ~ *herv- tähendussisu ei ole kindel, vrd Nõo erbutama ~ ervutama ’hirmutama’. Hilisemad kirjapanekud viitavad lähtesõnale hirv (sama päritolu on nt Irbe väin ja Iru). XVIII saj on järjestikku kirja pandud kaks küla, nt 1721 Hirwe ja Hirwo. Need näivad lähtuvat talupoegade eri lisanimedest, vrd 1638 Irbe Andresz ja Rein ning Irwo Simon. Tõenäoliselt seetõttu on Ervu nime hakatud seostama tuntud loomanimetusega. Ervu ja Kipastu küla vahel asub 6 km pikkune seljak nimega Ervu mägi ehk Hirvumägi. 1977 liideti Ervuga ↑Kaara ja Sangsaadu (1945) ning osaliselt Metsküla (1839 Metzküll). Vrd Ervita, Iru. – EE
BHO: 117; EAA.1865.2.68(4):18. L 18; EMS: I, 775, 798; PA I: 67, 168; Rev 1638 I: 101, 102; RGADA.274.1.172:313, L 317; Rücker; Tartumaa 1925: 370, 374

Essemägi [esse‿mägi] Har – mägi Valga maakonnas Valga vallas Hargla ja Taheva külas, 1839 Essimäggi Signal.  C3
● Essemägi on laialdase kõrgendiku nimi. Mäe kõrgeim punkt on Lipumägi. Seda kasutas F. G. W. Struve XIX saj algul mõõdistamisel. Talud on Essemäe lähedal olnud XIX saj algusest (1805 Essemae Rein, Essemae Willem; 1826 Essemäe; 1879 Essimäe). Essemäe nime tähendus pole päris selge, aga selle algusosa seostub ehk lõunaeesti sõnaga essümä ’eksima’. Essemäe vana nimi on olnud Marjumägi (XIX saj Mariomäggi). Tänapäeval tuntakse selle nimega üht põhja poole jäävat tippu. Vrd Ess-soo. – MF
EAA.567.2.590:2, L 1p; EAA.1295.1.754:79, L 76;  EAA.2486.3.243, L 3; Rücker

Hallimäe [halli‿`mäe] ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1939 Hallimäe.  C3
● Hallimäe oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa. Küla tekkis kroonumetsa maale XIX saj lõpus. Hiljemalt 1871 oli sealkandis olemas Liinamäe metsavahikoht. Külale nime andnud Hallimägi asub Maasikmäe asundustalu maal, tõenäoliselt põhineb mäenimi varasemal, vahepeal kadunud asustusel. Mäe nimi võib põhineda värvisõnal hall, kuid tõenäolisemalt on vaheastmeks olnud isikunimi. Isikunimi võib samuti põhineda värvinimetusel, kuid võib olla ka mugandus germaanipärasest eesnimest, vrd nt Hall ‹ Haldor. – ES
Eesti TK 50;  LVVA.6828.4.380, L 1; SK I: 19

Ilžnä [`il´žnä] ‹`Il´žnä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ilsnä ~ Ilseni Lei – asula Lätis Vidzemes Alūksne piirkonnas Ilžnä (Ilzene) vallas, mõis, läti Ilzene, sks Ilsen.  B2
● Ilžnä mõis lahutati 1826 Aluliinast (Alūksnest). 1920. a-tel jagati asundustaludeks. Leivu nimi on läti nime mugand. Lätikeelset nime seostatakse isikunimega Ilze, kuid M. Faster on pakkunud välja ka seose liivi sõnaga i’lzõ ’üles, ülespoole’. Sel juhul võiks leida paralleele Vaabina varasema nimega (1522 Ulsen, 1582 Elsen). O. Bušs märgib, et Lätis on Ilz-algulisi nimesid, eriti järvenimesid, milles võib näha arengut Ilz- ‹ Ildz- ‹ Ilg-, vrd leedu ilgas ’pikk’. Ilžnä vald oli Leivu eestlaste kõige tihedamini asustatud piirkond. Viimati räägiti Leivu murrakut ↑Paikna (Paiķēni) külas. Leivu eestlasi on Ilžnä vallas asunud veel mh järgmistes paikades: Aavašilla (?, läti nimi teadmata), Andu (läti Onti), Bullikülä (Buļļi), Gutapõllu (Gutapuri), Katrõmõtsa (Jaunčonkas ehk Katriņmeži), Laudumäe (Lubukalni), Mustura (Melnupes), Mõtsšlääga (Mežslokas), Mäekülä ehk Bruunja (Brūniņi), Põllupi (Pilupes), Riikštakülä (Riekstiņi), Seivadži (Siveci), Soosaare (Sūzari), Soursuu (Lielpuri), Šikksälgäkülä (Āžmuguras), Šläägakülä (Ezerslokas), Tsangukülä (Čonkas), Uibumäe (Ābeļkalni), Vaslõ (Jaunzemji) ja Vääkali (Kalnvēji). Vrd Leivu, Vaabina. – PP
BHO II: 230; Faster 2015: 270; KN; KNAB; Lvv: I, 360; Niilus 1935

Kaldemäe [`kalde‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kaldõ‿`mäe Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis).  A2
● Küla on tekkinud XX saj II poolel ehitatud ühepereelamutest Kaldemäe (Kaldõmäe) talu ümbruses, ametlik küla al 1997. XIX saj tekkinud talu, mida on varem loetud Trolla või Abikülä alla kuuluvaks, on saanud nime loodusnime Kaldõmägi järgi, kallõq : kaldõ tähendab võru keeles üldjuhul mäenõlva. – ES
Eesti TK 50; KN; Vene TK 42

Karu ‹-le ~ `külla› Trv – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1624 Karro Matz, Karro Paull (talud Vooru külas), 1693 Korro Mert.  A1
● 1624 on Vooru külas mainitud kaks Karu-nimelist peret (Karro Matz, Karro Paull), esimene on tulnud sinna 1614, teine 1620, mõlemad Karksist. Võimalik, et nimi on olnud juba varem talupoja lisanimi, mis on saanud talunimeks ja hiljem külanimeks. Talu asub kõrgemal voorel, mille nimi on tänapäeval Karumägi. Kas mägi on saanud nime talu järgi või vastupidi, ei ole praegu teada. 1693. a kaardi järgi asus Karu-Märdi hajatalu (Korro Mert) praeguse küla asukohal Voorust kagu poole. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Rev 1624 PL: 80; VMS

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Lemmätsi ‹-le›, kirjakeeles varem Lemmatsi Vas – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1588 Pap Lieniesow, 1627 Lemmitze Pap, 1630 Liemetz Paep, 1688 Lemmatze, 1782 Lemmatzi Mick, 1820 Lemmatse (küla).  B3
● Misso alevikuga kokku kasvanud, ametlikult 1977 liidetud küla asub vana Pugola asustuskeskuse tuumikus, selle lähedal paikneb linnusekoht Kõõgumägi (Kõugumägi). Lemmätsi nimi pole ühe talupoja lisanimi, sest sisaldab kollektiivliidet -tsi, mis moodustuks ka tänapäeval omadussõnast lemmäne : lemmädse, mitmuses lemmädseq : lemmätsi(de). Selle aluseks on muinasaegne *lempi-tüve sisaldav isikunimi, mida ei saa kindlalt rekonstrueerida, kuid millest saadud esialgne lisanimi pidanuks olema *Lempänen ~ *Lemmänen, vrd nt soome vanad perekonnanimed Lempinen, Lemponen. Vrd Lemmatsi, Lembevere, Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:22, L 22; EAA.1271.1.224:152, L 727; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Stoebke 1964: 95; Sukunimet 1992: 276–277

Molniga ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Molnika Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Мо́льник, 1623 Смолина Гора, u 1790 Смольникъ, u 1866 Смольни, 1886 Mol´nika’, Molnika, 1904 Molnika, Смо́лина Гора́, u 1920 Smolina Gora, 1923 Smolna, u 1970 Смольник, 1999 Molniga.  B2
● XIX saj kuulus küla Metkavitsa kogukonda ja Petseri kogudusse. Kohanime Смолина Гора võib tõlkida kui ’vaigumägi’. Kohanime lähteks on смольник ’leiukoht, kaevandus’ ja смола ’vaik, puumahl’ (J. Truuusmann) või смольница ’tõrvajamise koht’ (A. Šteingolde). Perekonnanimi Smolin (Смолин) tuleneb lisanimest Смола ’tõrvaste, tumedate juustega inimene’. Pihkvamaal on Smolniki (Смольники) küla. Petserimaal Irboskas on Smolka (Смолка) oja ja Lauras Smoljanka (Смолянка) küla. Vrd Smolnitsa. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XXI; Hurt 1904–1907: II, 205; NL TK 100; PGM 1785–1792; SeK: 87; Setomaa kaart 1999; SRNG: (39), 33; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897b: 70; Vene TK 126; ÜAN

Rõngu1 ‹`Rõngu ~ -sse› Rõn – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Rõngu kirikumõis, Suure-Rõngu mõis), 1558 Рындех, 1582 Ryngien, 1782 Rönko mois, 1839 Röngo; sks Ringen.  B1
● Rõngu külast on teateid al 1582. Rõngu vasallilinnus (nimetatud ka lossiks), mis asub Lossimäe külas ja millest hiljem sai mõisa keskus, on mainitud esmakordselt 1413 (in castro Ringen). Kirik rajati XIV saj. Mõis jagunes 1759 Suure-Rõngu (1782 Ränko mois, sks 1782 Groß-Ringen, 1839 Schloß Ringen) ja Väike-Rõngu mõisaks (1782 Koka ehk Weike Ränko mois, sks Klein-Ringen). Mõlema mõisa maad plaanistati seoses maareformiga 1920–1921 talukruntideks ning seal tekkisid Suure- ja Väike-Rõngu asundus. Esimene neist muudeti 1939. a paiku külaks ja nimetati 1977 ↑Lossimäeks, Väike-Rõngu asundus liideti 1977 Tilga külaga. Rõngu alevik oli 1923 kirjas Rõngu kirikuasundusena. Asula oli tekkinud kirikukülana XIX saj lõpul tähtsate maanteede ristumispaigas ja juba 1920. a-tel nimetati seda alevikuks. Kohanime päritolu on esimesena käsitlenud M. J. Eisen, kes võrdles seda soome kohanimega Renko (temal Rengo) esialgses tähenduses ’lage koht’. Kõrvutamine on tõenäoliselt õige, kuid seda pole nime algtähendus. Soome kohanimi tuletatakse tänapäeval kas saksapärasest isikunimest Rang ~ Renco ~ Renke ~ Renko või veekogu rõngasjast-kaarjast kujust. Sama päritolu võib kehtida ka Rõngu kohta. XVII saj on nimetatud Rõngu järve (1628 Ringe Jerw, 1638 Rengoserwe ‹ *rõngasjärv?). See võib olla praegune Mädajärv, mille omaaegne kaldareljeef pole teada, ning 1638. a nimi võib pärineda asulalt (vrd 1628). Sõnalõpu n-i saksa kohanimes Ringen seletas Eisen saksa ingen-lõpuliste nimede eeskujuga (nt Bingen, Sigmaringen). Teisalt on võimalik, et see kajastab muistset n-lõpulist omastavat käänet. Aleviku põhjaserval asub hiie- ja kalmekoht Hiugemägi ning aleviku piiridesse kuulub 1977. a-st osaliselt ka endine Hiugemäe küla. – EE
Ambus 1960: 742; Arbusow 1914: 316; BHO: 503; Eisen 1919b: 6; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 269, 270; Kirt 1988: 203; PA I: 63; Rebane 1928: 8; Rev 1624/27 DL: 149; Rev 1638 I: 93; Rücker; SPK: 376; Tartumaa 1925: 412, 413; Uuet 2002: 111, 221; ÜAN

Salumäe [salu‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Salumä ~ Salu‿`mää HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1935 Salumäe.  B4
● Küla on ehitatud Raasiku mõisa põllule pärast mõisa riigistamist 1920. a-tel. Külas on samanimeline talu, aga küla piiridesse jääb ka Salumägi (küngas), mille järgi on küla arvatavasti oma nime saanud. Salumäega on 1977 liidetud osa ↑Kaersoo külast. – MJ
Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB

Sudemäe [sude‿`mäe] ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Kokora mõis).  B3
● Asundustaludest väljakasvanud küla, esimest korda nimestikus 1945. 1977–1997 oli Kuningvere küla osa. Nimi on pandud Sudemäe talu ja loodusnime Sudemägi järgi (sõnast susi : soe ’hunt’). – PP
KNAB; PTK I: 227

Sõjamäe [sõja‿`mäe] ‹-le› – Tallinna asum Lasnamäel.  C2
● Piirkonda hakati talusid rajama XIX saj II poolel, praegu on see põhiliselt tööstuspiirkond. Nimi pärineb Sõjamäe mõisalt, mille rajas 1817 raelt obrokile antud maale lihunikmeister Johann Adam Weimar. Mõisa saksakeelne nimi oli omaniku järgi Weymarshof või ka Schweinsberg ’seamägi’. Viimast on A. Kivi pidanud Sõjamäe nime moonutuseks. Sõjamäeks on arvatavasti nimetatud paikkonnas olevat seljandikku (XVIII saj plaanil Tapomege, st Tapumägi), nime seostatakse 1343 Tallinna lähedal eestlaste maleva ja orduvägede vahel toimunud lahinguga. – PP
Kivi 1964: 336–338; Kivi 1972: 117; Tallinn 2004: II, 195–196

Valuoja [valu‿oja] Vil – jõgi Viljandi maakonnas, 1836 Walo-oja.  C2
● Valuoja läbib Viljandi linna ning seal asuvat Paala ehk Valuoja paisjärve. Ta algab Viljandist põhja pool endise Klaassepa kõrtsi lähedalt heinamaadest ja suubub Viljandi järve keskossa Huntaugu lähedal. Nime päritolu pole selge, lähtekohaks võib olla tuletis sõnast valama või valguma. Varasemate kirjapanekute puudumisel on raske öelda ka midagi seostest sõnaga valgma ’paadisadam’. Nime on esimesena käsitletud ajakirjas Inland 1836, kus algusosa vasteks on ebaõnnestunult pakutud valla ’lahti’ ja valu (vrd valutama). Pärimuse järgi olnud läheduses Vaalumäel kunagi võllas ja nime on peetud tulenenuks selle mäe nimest, võllast või võlli mainib juba Inland. Ka on nime lähtekohaks peetud saksa sõna Schandpfal ’häbipost’. Needki on vaid oletused, kuid sest nähtub, et pärimus peab algseks mäenime. Juhul, kui tõesti algne oleks mäenimi Vaalumägi, siis võiks nime alusena oletada ka vaal : vaalu ’kokkukuhjatud viirg, vall’. Valuoja linnajaoks ehk Uuslinnaks on mõnikord nimetatud piirkonda Paala järve ning Kesklinna ja Uueveski vahel. – MK
H. A. v. B. 1836: 528; J. J. 1836: 832; KN; Mutli 1910; Wana 1929