[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aavere3 [`aavere] ‹-`verre ~ -sse› Koe – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, sks Afer, 1565 Haver, 1732 Ahwere, Obla.  B3
● Kiltsi mõisale kuuluva küla juurde rajati XVII–XVIII saj vahetuse paiku kõrvalmõis, mis oli Kiltsiga samade omanike käes. 1770 eraldati Aavere Kiltsi mõisast ning läks Koeru khk alla (kiriklikult kuulus sinna juba varem). Aavere küla mõisastati ja kaotati XIX saj keskel. 1920. a-tel mõisa maadele tekkinud asundus nimetati 1977 külaks. Nime vanematest vähestest kirjapanekutest ei paista läbi nime kuju enne võimalikku lühenemist. Nimi võib olla sama päritoluga kui Aa, lisandunud on -vere. XVIII saj mainitud eestikeelne nimi Obla võib H. Gustavsoni arvates olla tulnud XVI saj omaniku Robrecht Gilseni eesnime mugandusest. Vrd Aavere1. – FP
EAA.3.1.451:127, L 91p; Gustavson 1980: 14; Hein 2011: 38; Thor-Helle 1732: 317; Ungern-Sternberg 1912a: 14, 133

Abja-Vanamõisa [abja-vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1504 Wannamoise, 1582 Abia mit Wannamoise, 1601 Wannemoyse (mõis), 1797 Wannamois (karjamõis).  C1
● Vanamõisat on samastatud (H. Ligi, E. Varep) kirjapanekuga a-st 1457 Abbalis et Meitzekull. Kui nii, siis kutsuti küla või mõisat XV saj *Mõisakülaks. 1811 sai Vanamõisa Abja mõisa kõrvalmõisaks (sks Friedrichsheim) ning oli Abja mõisaga samade omanike käes kuni 1856, mil ta iseseisvus. 1920. a-test Vanamõisa asundus. 1939. a paiku nimetati Tümpsi külaks, mis pärast sõda jagunes kaheks (Tümpsi I ja II). Need liideti 1977 uuesti Tümpsi külaks, al 1997 Abja-Vanamõisa. ↑Tümpsi on õieti omaette paik Vanamõisast põhjas. Vanamõisast läänes Veelikse mõisa maadel on eraldiseisev piirkond Roosu. Vrd Abja, Vanamõisa, Veskimäe2. – MK
BHO: 87; EAA.1865.3.173/7:1, 25, L 1, 25p; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); EVK; LGU: I, 378, II, 37; Rev 1601: 153; Stryk 1877: 303–304; ÜAN

Agali ‹Agali› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
● J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi). – MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahijärv1 [ahi‿`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
● Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’. – ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja

Aiu jõgi, kohalikus pruugis ka Äiu oja = Rõuge jõgi Rõu – jõgi Võru maakonnas, suubub Võhandusse ülevalpool Vagula järve, 1684 Ahia Jeggi, 1798 Ayo Jöggi, 1935 Aiju jõgi.  B1
● Et jõe nimi on vanem, tuleb välja Vastse-Nursis paiknenud *Aiu veski nimest (1627 Aya, 1638 Aya Kywi, 1684 Aya Möller). Nime Rõuge jõgi on kasutatud ülemjooksul Rõuges. Üleskirjutustest ei saa kindlalt välja lugeda h esinemist või puudumist nimes, kuid oletatavasti on ikkagi tegu samasuguse päritoluga nagu tuntumas jõenimes Ahja (sks Aya). Nime alguse tagavokaali a muutumine eesvokaaliks ä on hiline, seda on arvatavasti põhjustanud eespoolse kõrge i naabrus. Vrd Ahijärv, Ahisilla, Aiamaa, Nursi, Ähijärv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 25; Mellin; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196

Anija ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Annia, Hannijöggi (kuni 1848), 1241 Hanægus, 1355 Hæniyekke, 1482 Hanneyecke, 1537 Hannyyocky, 1692 Hannejoggi, 1782 Annijöe, 1848 Anija.  B4
● 1355 on olnud veel küla Pirsu (Pirsen) mõisa all, XV saj on mõis toodud Anijale. Kohalik kirikuõpetaja H. Ch. Wrede ütleb kirikukroonikas XVIII saj algul, et mõisa asutas Hermann Zöge ja algul kutsuti mõisat tema järgi nimega Hermsa. 1491 on tõesti öeldud, et Hermann Soie oli Anija sarase („Marke“ zu Hannejege) omanik. Mõis oli talle läinud 1482, see oli ühtlasi mõisa esmamaining; küla enam ei mainitud. Küla peab olema saanud oma nime *Hanejõelt, kuid selle asukoht pole selge. 1692. a kaardil on mõisast edelas järv nimega Hannejogge Jerwe (praegu Anija soo), millest voolab välja väike Soodla jõkke suubuv nimeta oja, praegune Anija oja. Järve nimi võib olla tuletatud mõisa nimest. Eeldanuks nimesid *Hanejärv ja *Hanejõgi. Siiski on see oja külanime lähtena tõenäolisem kui M. Kampmaa väide, et *Hanejõgi on Soodla jõe vana nimi, millele P. Johansen lisab, et Soodlasse suubuva Ambla jõe teine nimi on Ini-jöggi. Taani hindamisraamatu nimekuju 1241 on latiniseeritud vorm liitega -us. Mõisanimi jäi saksa keeles esialgu püsima, eesti keeles aga lühenes -jõgi : -jõe ja-lõpuks. XIX saj keskel (P. Johanseni järgi pärast a-t 1843) muudeti ka saksakeelne mõisanimi eestikeelsele kasutusele lähemaks. Anija oli 1920. a-test asundus, al 1977 küla. – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 19;  EAA.1.2.C-III-50; EAA.1210.2.2:14, lk 24; EM: 57; EO: 42; Hupel 1774–1782: 426; Johansen 1932: 16; Joh LCD: 284, 347; KNAB; LCD: 46r

Annimatsi [anni‿matsi] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ani‿matsi Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1825 Annimatz, 1909 Annimatsi.  C2
● Liideti 1977 Sihva külaga. Küla- või paikkonnanimeks on see arenenud talunimest. Talusid oli mitu, millele viitab mh kohanimekartoteegi teade („Annimatsi ommava Sihva ja Käärike vahel“). Rahvapärimuse järgi on nimi tulnud sellest, et talus elasid Ann ja Mats. Nime esimese poole taga tuleb siiski näha mehenime Hann, mis on mugandatud nimest Johannes. Tartumaa murretes sõnaalguline h ei hääldu. Teine nimi on Mats, mis on mugandatud nimest Matt(h)eus. Hann ja Mats võisid olla kas isa ja poeg või muud moodi sugulased. – MF
BAL: 614;  EAA.1368.1.12, L 1; KN; KNAB; Rajandi 2011: 87–88, 125

Arava ‹-le› Kos – küla Harju maakonnas Anija vallas (Pikva mõis), 1429 Harowe (küla), 1621 Arraff (karjamõis), 1726 Arrawa Hans (hajatalu peremees), 1871 Arrawa.  A1
● Kui oletada, et nime esialgne kuju oli u-line, võiks algseks lähtekohaks olla haru. Seda oletust toetab maastikupilt (küla lähistel hargneb Jägala jõgi mitmeks lisajõeks). Ka a-lise algkuju puhul vrd ara ’haru’, samas saaks seda kõrvutada oletatava muistse isikunimega *Ara. Nimelõpud -ve ja -va võivad olla lühenenud mitmest sõnast, neist tüüpilisemad on -pea ~ -pää, -vahe, -õue. Võimalik on ka sõna -oja asendus va-liitega, nagu see on toimunud nt Jüri khk Harjuva talunimes. D.-E. Stoebke loendis esineb liivi muistne isikunimi Arowe, mida eristab siinse nime vanimast kirjapanekust vaid sõnaalgulise h puudumine. Pole võimatu, et isikunimel esines kunagi ka h-line variant (vrd Hara-nimed, nagu Hara, Haravalta jne), seega on liittüvelise päritolu kõrval teine võimalus lähtuda ühest isikunimest. Nime kirjapanekud toetavad väidet, et sõnaalguline h kadus Põhja-Eesti murdeist XVII–XVIII saj paiku. 1977 liideti Aravaga Jõeääre ja ↑Tapi küla, esimene kuulub praegu osaliselt ka Pikva alla, teine Vetla küla piiresse. Vrd Arase. – TL
Bfl: II, 347; BHO: 23; EES: haru; Joh LCD: 548; Laansalu 2011: 121; Rev 1725/26 Ha: 325; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 16, 161; Tärk 2010: 54
Märkus. Etümoloogiat täiendatud. 2019-08-25T17:00:24.

Aravu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1592 Oracko, 1601 Aroha, 1627 Ahrha od. Musseck, 1630 Arrauw kylla, 1638 Orowa kyll, 1686 Arrowakylla, 1798 Arrawo, 1839 Arrawa.  A3
● Aravut on veel 1627 mainitud täiesti tühjaksjäänud külana. Ilmselt oligi tegemist põlisemast Meeksi külast väljakasvanud asustusega. Aravu nime päritolu pole selge. Varasemate kirjapanekute järgi võib oletada nimekuju *Arova, kus on toimunud o ja a kohavahetus, kuid tõenäolisemalt oli varasem nimekuju siiski *Arava. Motiivi poolest sobiks hästi hara ’haru’, kuna koht paikneb lahus rannaäärsetest, tõenäoliselt vanematest küladest ja ka Aravu külas endas on pikka aega olnud kahe põlise liikumistee hargnemine. Kahtlusi äratab sõnaalguse h puudumine kõigis vanades kirjapanekutes, vrd nt Akste. Võimalik on Aravu nime võrdlemine sõnaga aro ’aru, kuiv rohumaa’. Nime tugev varieerumine võiks pakkuda toetust ka vana isikunime oletusele. L. Kettunen ongi pidanud Aravu ja TMr Aravuste küla nimes aravu-komponenti aimatavaks isikunimeks. Ilmselt on Aravu nimega seotud Meeksi valla vana lisanimi ja perekonnanimi Aruste (vrd 1686 Mehikoormas Arutsi Petter). 1977 on Aravuga liidetud sellest noorem ↑Rihtemõtsa küla. Aravu ja Meeksi küla piiril paiknevad Kol´o talud, mis 1930. a-tel oli küla. Vrd Arase, Arava, Aravuse, Pilka. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EO: 271; Mellin; PA II: 436; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 262; Roslavlev 1975: 24; Rücker

Ardu [`ardu, ka ardu] ‹`Ardu ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Hardu Kos – alevik Harju maakonnas Kose vallas (Paunküla mõis), 1241 Harco (*Harto), 1417 Harde, 1716 Ardo.  A2
● Põlisküla, al 2011 alevik. L. Kettunen pakub nime lähtekohaks isikunime *Harttoi, P. Johansen aga võrdleb soome kohanimega Hartola. Nime vanemad kirjapanekud toetavad väidet, et sõnaalguline h kadus Põhja-Eesti murdeist XVII–XVIII saj paiku, siiski on h-algulisi kirjapanekuid esinenud ka hiljem (nt 1871 Hardo). – TL
Bfl: I, 119; BHO: 102–103; ENE-EE: I, 277–278; EO: 19; Joh LCD: 349; KN; Schmidt 1871

Arkna [`arkna] ‹`Arkna ~ -sse› Rak – küla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, mõis, sks Arknal, 1241 Arkenallæ (küla).  B3
● Arkenali vasallisuguvõsa on nimetatud 1333. XV saj on mainitud veskit. Veski juurde rajati vahemikus 1483–1527 mõis. XVI saj oli mõis hävinud ja selle asemel oli Väike-Arkna küla (sks Kl. Arknal), mis sulas XIX saj ühte Korjuti mõisaga (1744 mõis Korjoth, samastatud talunimega 1550 Korrige). Pärast 1613. a tekkis Suur-Arkna küla juurde karjamõis (sks Gr. Arknal), millest sai XVIII saj lõpul iseseisev Arkna mõis, ka küla säilis (Mellinil mõis Arknal ja küla Gr. Arknal). 1920. a-tel rajati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, millest 1977 koos väikese osa Arkna külaga moodustati uus Arkna küla. Haljala valda jäänud Arkna küla osa liideti Põdrusega. P. Johansen on nime analüüsinud *Arken-alla ’kivirüngaalune’ (sm harkko ’kivirünk’), kuid selle vastu räägib sõnaalgulise h puudumine Taani hindamisraamatu kirjapanekust alates. Sobivat vastet on sel puhul raske leida, vrd rannikumurdest arkala, arkana(s), arken ’kütke’, kuid seda on keerulisem kohanime motiiviks pidada. – MK
Joh LCD: 318–319; KNAB

Aseri ‹Aseri ~ -sse› VNg – alevik Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Asserien.  B3
● Aseri küla (1796 Asseri) lähedusse rajati Koogu-Aseri mõisa maadele 1899 tsemendivabrik, mille juurde 1920. a-tel tekkis töölisasula, pärast Teist maailmasõda alevik. Aleviku üks alusasula oli Aseri küla, 1534 on mainitud nii mõisat kui ka küla (Aszeryn). Mõlemad asuvad tänapäeval ↑Aseriaru küla piires. Mõis Ass[erie], mille P. Johansen on samastanud Aseriga (nurksulgudes on ilmselt Johanseni lisandus), oli tema järgi olemas juba 1367, seda on aktsepteerinud ka H. Ligi. Aserist pärineb ilmselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII saj-st ja kelle esiisa Acerus (omastav Aceri) mõisale nime andis. Johanseni järgi tuleneb mõisanimi vasallisuguvõsa nimest, kuid võiks olla ka vastupidi, küla võis anda nime suguvõsale. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks ja seda see on. Kui algne oli külanimi, siis võis see lähtuda isikunimest: dokumentides kujul As esinev nimi on muistse mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. 1977 liideti Aseriga Meriküla (1433 Merikulle) ja Uusküla (1922; 1945 Aseri-Uusküla). Meriküla jätk kagus üle oja oli varem Kukruse ehk Kukuruse küla (1844 Kukkers, 1913 Kupkurause). – MK
BHO: 350; EO: 181; Joh LCD: 841; Johansen 1932: 19; KNAB; Ligi 1961: 341; Schmidt 1844

Eametsa2 [`ea‿metsa] ‹-`metsa› Pär – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Sauga mõis), 1638 Ochametza, 1680–1684 Öhametz Byy, 1726 Oamezsher Dorff, 1751 Eha Metza Jaan, 1839 Oeametz.  B1
● Küla keskosa kadus pärast Teist maailmasõda Pärnu lennuvälja rajamisel. Kirjapanekute põhjal võib e või ö olla hiline. Võimalik, et nime algusosa lähtekohaks on oja. Siiski tuleb o-lise esmamainingu puhul arvesse ka uht : uha ’raiutud mets, risu’, uhk : uha ’jää peale imbuv vesi, maast välja imbuv vesi; talvel külmumata kohast tõusev veeaur’, milles u võiks olla madaldunud h ees. Vrd uhastik ’kinnikülmumata koht soos’. – MK
BHO: 57; EAA.1000.2.956:5, L 4p; PTK I: 255; Rev 1638 II: 32; RGADA.274.1.229/3:98, L 962p; Roslavlev 1977: 42; Rücker

Emajõgi [ema‿jõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach.  C1
● Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd

Haabneeme [`haab‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Aab‿`nieme Jõe – alevik Harju maakonnas Viimsi vallas (Viimsi mõis), 1271 Apones, 1288 Appones, 1387 Apenes, 1550 Habenem, 1687 Habbenem (mõis), Habenem (küla).  C2
● Koosneb praegu endise näidiskalurikolhoosi keskasulast ja Haabneeme aedlinnast. 1970. a-tel oli Haabneeme küla, al 1977 alevik. On arvatud, et rootslased asustasid küla juba XIII saj, kuid selle kohta puuduvad ürikutes andmed. Järeldatud on seda ilmselt seetõttu, et nime järelosa -nes on rootsipärane (rts näs ’neem’). Kuulus XIII–XIV saj Maardu mõisale, ilmselt läks XV saj Pirita kloostri valdusse, kes on 1550 oma marstalli pere ning 1551 Haabneeme ja Rohuneeme küla pantinud. Küllap on kuulumise tõttu kloostrile neid külasid nimetatud rootsi omadeks (Swedischer Habenes und Rochnim). Haabneeme on olnud viimastel sajanditel eelkõige väikemõis (mainitud 1682) ja laht (Aabnieme ~ Abineeme ~ Aabineeme laht) ning laiemalt selle ümbruskond. Isegi veel 1934 ei nimetatud Haabneemet külaks, vaid ainult taludeks. Alates Carl Magnus Stenbockist 1763 olid Haabneeme ja Viimsi mõisal ühised omanikud. Nime algusosa näib olevat puunimetus haab. Et sõnaalguline h ilmus nimesse XIV saj II poolel ning nime varasemad kirjapanekud ei ole a-tüvelised, on ilmselt haab hilisem rahvaetümoloogiline tõlgendus. P. Wieselgren on algusosaks pakkunud germaani isikunime Abbi ~ Abbe ~ Appi ~ Appe, Ap(p)o, Hap(p)o jt. Viimased variandid võiksid aga samahästi olla läänemeresoomeline o(i)-liitega isikunimi. Nime võiks siduda ümbruskonnas olevate teistegi sarnaste kohanimedega: Aabenieme laht ehk Aabineeme lõugas (Aegna ehk Äigna ja Lemmiku vahel) ning Aabiniem (Lääneotsa ehk Länneotsa küla lõpp Pranglis). Nimed pärinevad sõnast aabi ’hülgejahiks kasutatud kiiluga meresõidupaat, mille mõlemad otsad on teravad ja mis mahutas 2–6 meest’. Aabineeme otsa nime on ka Wieselgren tõlkinud rootsi keelde Båtnäs „ända“ ’paadineeme ots’. Võimalik on siiski, et see on rahvaetümoloogiline tõlgendus isikunimest. Järelosad neem ja nõmm on segunenud muudeski kohanimedes (nt Kaberneeme, vanades kirjapanekutes Kabbernömme). Tegelikult Haabneeme ümbruses õiget neeme polegi. Mõisa saksa nimi (Habbinem, 1682 Habbinem, Habbinömm) langeb kokku Ämari mõisa saksa nimega (Habbinem, Habbinöm). Vrd Ämari1. – MJ
BHO: 93, 162; EE: III, 591; EM: 58; ENE-EE: III, 261, XII, 130; Johansen 1951: 179; KNAB; Mik 2011: 75; Puhk 1996: 45; Särg 2006: 20–21; Viidas 1992: 88–90; Wieselgren 1951: 132, 134–138, 192

Haljava [`haljava] ‹`Haljava ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aljava HJn – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Hallinap, 1241 Halenhabus, 1397 Hallienhape (mõis ja küla), 1547 Allihabe, 1558 Hallienhaven, 1671 Haljawa.  B4
● 1397 müüs Tallinna bürgermeister küla Maardu mõisale, kellele see kuulus a-ni 1549. Seejärel iseseisev mõis, millest esimene märge on 1562. Mõisast lõunas säilis ka küla. Huvitav on kohaliku kirikuõpetaja H. Ch. Wrede märkus 1712 oma kirikukroonikas, mille kohaselt Lassi Otto vanaema mäletas veel, et Haljava talupojad käisid Maardu mõisas tööl. Haljava mõisale on kuni 1847 kuulunud Prangli ja Aksi saar. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis liideti 1977 külaga. L. Kettuneni järgi pärineb nimi isikunimest *Hallinhabe. 1558. a kujule viidates leiab ta, et -va on tulnud käänamisel habe : have. Kuigi nimeosad tunduvad tõesti olevat hall + habe, on selline käänamine küsitav. Taani hindamisraamatu nimekuju on latiniseeritud vorm liitega -us. Haljava alevikuks (rahvak Tinametsamäe) nimetati XX saj Raasiku aleviku lähedale Haljava mõisa maale tekkinud tiheasustusega ala. See liideti Raasikuga 1977. – MJ
Bfl: I, 86; BHO: 98–99; EM: 57–59; EO: 263; EVK; Joh LCD: 345–346; Jõelähtme 2010: 112–113; KNAB; LCD: 46r

Halliste2 ‹-sse ~ -le› Hls – kihelkond ajaloolisel Pärnumaal, sks Hallist, ? 1211 Aliste, Alistegunde.
● Aliste ehk Alistegunde muinaskihelkond hõlmas peale praeguse Halliste ka Karksi khk ala. XIII saj-st kuni 1551. a-ni kuulusid praeguse Halliste alad Karksi foogtkonda, 1585–1621 pärusvaldusena Fahrensbachidele. Halliste kirikukihelkonda on mainitud esmakordselt 1504 (Ksp. thor Alsten). 1587–1877 moodustasid Halliste ja Karksi kaksikkihelkonna, mille pastoraat oli Hallistes. Pornuse külas olev Halliste kiriku algne hoone on ehitatud arvatavasti XV saj II poolel, 1867 rekonstrueeritud pärast mitmeid purustusi ja ümberehitusi, al 1959 varemeis, taastatud 1989. Halliste nime on L. Kettunen pidanud Henriku Liivimaa kroonikast pärit Alistegunde järglaseks ja selle lähtekohaks sõna *aline, sm alinen ’alumine, madal’. Kettunen toob siiski võimaluse lähtuda ka sõnast hall : halli, ehkki h on temagi arvates hilisem lisand. ¤ Halliste kirikut ei tahetud esiotsa sugugi sinna ehitada, kus ta praegu on, vaid Penoja valda praeguse Raudsepa talu maa peale. Seks valiti üks küngas, mis rahvas praegugi veel „kirikumäeks“ ehk „Halliste mäeks“ hüüab. Aga ehitus ei edenenud seal. Ehituse paigal laulis päev päeva kõrval linnuke lepa otsas: „Ei sünni kirik siia! Ei sünni kirik siia! Kirik siit Hallistes! Kirik siit Hallistes!“ Mis meistrid päeval suure hoolega ehitanud, lagunenud öösel jälle iseenesest ära. Nõnda ei saanud kirik iialgi valmis. Viimaks jäeti ehitus pooleli ja hakati Hallistesse uut kirikut ehitama, nagu linnuke seda oli õpetanud. Kirikumäe peal Penojas on põletatud lupja ja telliskivi prügi praegu veel leida. (1901) – MK
ENE-EE: III, 289; EO: 213; HLK: XV, 7; Kirikute raamat 1901

Harju-Madise ‹-le› HMd – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, erts Mats-kirka, sks St. Matthias.
● XIII saj oli osa Vomentakæ aladest, sajandi lõpupoole osa Keila khk-st. 1296 on mainitud seal Lodenrodhe linna, mille asutas vasall H. Lode. Tegelikult linna ei tekkinud, kuid al 1343 mainitakse ürikuis Lodenrode kihelkonda, mis vastab Harju-Madisele. XVII saj algusest 1638. a-ni ja 1710–1870 oli Harju-Madisega ühendatud ka Risti khk maa-ala. Eestikeelne nimi tuleneb pühakunime mugandusest, mille ette on lisatud täiend Harju- vastandina Järva-Madisele. – MK
BHO: 343; ENE: II, 520; Johansen 1951: 208–209

Himmaste ‹-sse›, kohalikus pruugis Himmastõ ‹-he ~ Himmatsihe› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Vana-Koiola mõis), 1627 Himmowitz, 1638 Himmewitz Külla, u 1685 Himmast Kÿlla, 1839 Himmasta.  A1
● Põline küla, mille nimi sisaldab isikunime *Himma ja kollektiivliidet. Viimane on varieerunud kahe mitmuse omastava moodustamise viisi -stõ ja -tsi(dõ) vahel. Revisjonides on kasutatud ka saksa-slaavipärast witz-kohanimeliidet. Himma pärineb kõige tõenäolisemalt muinasaegsest isikunimest *Himot(tu) (tu-liitega tuletis tegusõnast *himota ’himustada, tahta’). Nendes nimenäidetes, kus h alguses puudub, on nähtud pigem germaani algupära, vrd vanasaksa Immo, Imma, Imme. Siiski on ka soome h-alguliste perekonnanimede Himmanen ja Himanen puhul, mis sobivad Himmaste nimega väga hästi, jõutud germaani algupära eelistamiseni. Himmaste kui suure küla nimi pärineb tõenäoliselt muinasajast, kuid isikunimede laenamine ja laennimede ümbertõlgendamine polnud ka siis välistatud. Himmaste külaosad on Kotiots ja Plakiots, kaugemad omaette piirkonnad on Mäelüsmõtsa, Põdõrhavvo ja Võlsimõtsa. Vrd Himmiste, Imste, Imukvere. – ES
EAA.308.6.332:1, L 1; EO: 216; Rev 1624/27 DL: 57; Rev 1638 I: 142; Rücker; SK I: 46; Stoebke 1964: 20–21, 153; Sukunimet 1992: 100

Hoboala [hobo‿ala] ‹-`alla›, rahvakeeles ka Ala‿külä Kan – paik (küla) Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Karste mõis), 1582 Obola, 1584 Obolia, 1627 Hobboall, Hobbola, Hobbdalle Jerwe (küla ja järv), 1685 Hobbohall Byy, Habbohal Siön (küla ja järv), 1723 Dorf Hobdall, 1783 Hobbola Körtsi Peter, 1903 Hobboalla.  B2
● Algupäraselt on tegemist põlise nimega, Hoboala oli küla Kaagvere mõisa lahustükil. XVIII saj-st, kui lahustükile rajati Jõksi mõis, hakkas vana külanime ka rahvakeeles välja vahetama Jõksi nimi. Hoboala nimi säilis oja (üks Võhandu jõe olulisematest ülemjooksudest) ja kõrtsi nimes. XX saj ongi mõistetud Hoboala nime all kõrtsi ümbrusse jäävat talurühma, ametlik küla pole ta olnud. Rööpselt on seda kanti kutsutud Jõksi Alaküläks. Vastanduv Mäekülä ehk Jõksi paikneb praegu osaliselt Valgjärve ja osaliselt Kanepi vallas. Hoboala koos Mäekülä põhjapoolse osaga oli 1977. a-ni samuti ametlikult Jõksi küla, siis liideti see Mügra külaga. Hoboala nime tähendus ja algupärane struktuur pole selge. Võiks oletada, et tegemist oli la-lõpulise külanimega *Hobola või *Obola ja osis -ala on nimesse tekkinud hiljem, kui kõrtsi ümbruse alumist asendit hakati mõtestama kõrgemal paikneva ülejäänud Jõksi küla suhtes. Samas on XVII saj kirjapildid väga varieeruvad, mis räägib oletusele vastu. Nime järelosa võis alata kaashäälikuga, mis oli XVII saj juba kadumas ja mida seepärast märgiti erinevalt, nii h kui ka d-ga. Sel juhul võiks oletada näiteks nimekoostist hobo ’hobune’ + *hala või *halla, äärmisel juhul isegi hobo + jala. Lõpuks võib vana külanimi lähtuda Jõksi järve kui suure ja piirkonnas dominantse järve põlisest nimest, mis võib pärineda läänemeresoome-eelsest keelevormist. Vrd Jõksi1. – ES
 EAA.308.2.173, L 1; EAA.1267.1.286:90, L 170;  EAA.3724.5.2829, L 1; PA I: 87, 136; Rev 1624/27 DL: 65, 109–110; RGADA.274.1.174:520, L 513p

Holopi ‹-le›, kohalikus pruugis ka Holobi ‹-lõ› Rõu – paik (küla) Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1798 Hollop (kõrts), 1805 Holleppi Jahn, 1826 Pallometz Holloppe, u 1900 Холуба.  A1
● Liideti 1977 Umbsaare külaga. Holopi juhtumil pole selge, kas algne on Palometsa külast välja asutatud talu või Vastse-Kasaritsa mõisakõrtsi nimi. Talupoja lisanime Holop tekkimisele on olnud kaks seletust: vn холоп ’pärisori, ori, poiss’ või eesnime Olaf mugandus Oolop, millele on ehk sõna holopp tähendusseose mõjul lisandunud h nime algusse. Vrd ka palju levinum lisanimi Holo või Hol´o traditsioonilise kirjapildiga Hollo. – ES
EAA.567.2.783:2, L 1p; EAA.1865.2.83/9:14, L 14p; Mellin; Rajandi 1966: 138; Vene TK 42

Härgmäe [`härg‿`mäe] ‹-le› – asula Lätis Vidzemes Valka piirkonnas, mõis, läti Ērģeme, sks Ermes, 1323 Edermis, 1422 Ergemes, 1438 Argemes (perekonnanimi), 1463 Ermes, Ergemis, Ergemiszche beck (oja), 1500 Ermiss (perekonnanimi), 1782 Ermes, Ehrgemes pills, 1793 Ehrgemes M., Ehrgen Uppe.  C4
● Keskaegse linnuse juurde tekkinud mõisa ja kihelkonna ala võis I aastatuhandel olla lõunaeestikeelne, kuid koha saksakeelne nimi on saadud XIV saj kindlasti läti keele kaudu. Kuigi viimati on I. Jansone kinnitanud, et eesti Härgmäe on algupärane kohanimi, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Härgmäe võib olla säilinud algupärane nimi, kuid sama hästi võib see olla ka mulgipärane mugandus läti nimekujust Ērģeme [eerd´eme]. Üheski varajases kirjapanekus pole sõnaalgulist h-d, mis XVI–XV saj ei oleks tohtinud veel ka Mulgi murdest kadunud olla. Keskaegsed baltisaksa allikad on h märkimises olnud küllalt järjekindlad, erinevalt nt Poola revisjonidest XVI saj lõpus. Jansone ja teised Läti uurijad on kinnitanud, et nimi pole algupäraselt läti päritolu. Nime lihtsustumine-lühenemine näib olevat kulgenud mitut teed. Sõnaalguline pikk e võib olla tekkinud d kao tõttu, kui erinevad nimevariandid on lühenenud ühe silbi võrra, saksa Edermis › Ermis ja *Edergemes › Ergemes. Saksa kohanime ja perekonnanime puhul näib mugandamise eeskujuks olevat Saksamaa Halle ja Sileesia piirkonna perekonnanimi Ermisch. Üksikute eranditega on uurijad ühel meelel, et baltisaksa perekonnanimi Ermes ei pärine Saksamaalt, vaid on tekkinud Liivimaa kohanimest, mis oli algupäraselt pikem. A. W. Hupelil on olnud teada, et Härgmäe nimi tuleb algupäraselt ojanimest Ehrgem. Linnuse nimes võib otsida ka alamsaksa sõnavara, vrd nt eder ’põimitud aed, aiaga ümbritsetud põld või asula’. Kui Ērģeme pole eesti substraatnimi *Härgmäe või *Härgemäe aluselt, siis jääb see tähendussisult läbipaistmatuks ja selle algupärast keelsust ei saa otsustada. Vrd Eera, Eerma. – ES
Hupel 1774–1782: III, 132–133; Jansone 2013: 81–85; Lexikon der Familiennamen 2008: Eder, Ermisch; LGU: I, 294, 411, 694; Mellin

Hürjapea [hürja‿`pea] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Ürja‿`pea ~ Ürjaba Nis – paik (küla) Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Nissi vallas (Laitse mõis), 1565 Yriawa Cubias Jurgen Wrua, 1796 Irjapä.  A2
● 1977 liideti Jaanika külaga. Kaheosalise külanime algusosa näitab tõenäoliselt päritolu Ürjaste külast, sõnaalguline h on hiljem tekkinud. Vrd Ürjaste. – MK
EAA.1.2.931:83, L 77; KN; Mellin

Ihasalu [iha‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis `Ia‿salu Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas samanimelisel poolsaarel (Rummu mõis), 1387 Janeselke, 1431 Jaensal, 1556 Jesal, 1559 Easal, 1693 Ihosal, 1798 Ihhasal.  B2
● Esimene kirjapanek viitab nimele *Jänesselkä, hiljem on nimi ümber mõtestatud. P. Wieselgren loeb 1687. a kuju (Jehusall) *Jääsalu, Ihasalu on talle tähenduslikult ebaloogiline. C. J. Pauckeri pakutud kuju Jäsal on tema meelest ühenduslüli nime vanema ja uuema staadiumi vahel. Kuna küla ja poolsaar on kandnud eri nimesid (1536 Jenniszholme, dorp Jees-Ballu, 1564 Jegisholmen, Jeeszballu), siis on võimalik, et *Jänesselkä on olnud algselt poolsaare nimi ja Ihasalu või Iasalu on külanimi. On võimalik, et külanime kirjapanekute -palu on tegelikult eksitus, mille asemel peaks olema Jeesallu. Iha küll esineb kohanimedes ja võib tähistada muistset isikunime. Wieselgreni andmeil räägib rahvasuu endisest 35 taluga külast, mis olevat asunud poolsaare kaelast selle keskpaigani ja olevat hävitatud venelaste poolt Põhjasõja ajal, misjärel rajati uus Ihasalu küla praegusele kohale ja veel hiljem Neeme. Siiski on Neeme küla esmamaining 1560 ja 1568 märgitakse taluperemeest Klausi Vanakülast (Claws wannaküll). Poolsaare kaela idaosa rannalähedast sügavikku kutsutakse Vanaküla hauaks. On võimalik, et vana küla on tõesti tühjenenud ja asemele on tulnud uut elanikkonda, kes moodustas oma nimekuju ametlikust nimest. Teisalt, arvestades kohalikku kuju Iasalu, mis sobib kokku varasemate kirjapanekutega XVII saj alguseni (alles siis ilmub kirjapanekutesse h, nt 1637 Jöhasall), on algusosas tegemist ehk sõnaga *itä : *iä(n) ’ida’. Küla asub poolsaare idarannikul ja on võrreldav Iaotsa (Idaotsa) nimega Pranglis. Ihasalu piires lõunas on Punakivi, mis 1920.–1930. a-tel oli omaette küla. – MJ
BHO: 127;  EAA.1.2.C-I-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 6; EE: III, 1119; ENE-EE: III, 552–553, XII, 160; Joh LCD: 252; Johansen 1951: 164–165; Mellin; Puhk 1996: 62; Rintala 2008: 227–231; Stoebke 1964: 84–85; Viidas 1990: 11–25; Wieselgren 1951: 226–227, 235–236, 242, 251; ÜAN

Ilmatsalu1 [ilmat‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka ‹-n› TMr – alevik Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Ilmazahl, 1542 Ilmesar, 1627 Illmatzall, 1782 Ilmazarro mois.  B1
● Mõisa kohta on andmeid al 1557. 1920. a-te alguses rajati mõisasüdamiku ümber asundus, mis 1977 nimetati alevikuks. Algselt loodusobjekti tähistav liitsõnaline kohanimi koosneb sõnadest ilm : ilma ja salu või vanemates üleskirjutistes saar : saare (H. Neusi järgi aru ’kuiv rohumaa’). Sõnasisest t-häälikut, mis esineb ka soome ja karjala kohanimedes, on seletatud mitmeti. L. Kettuneni järgi ühendub see mitmusliku vormiga ilmad. Teisalt võiks oletada ainsuse omastavast käändest tekkinud tse-liitelist kohanime (*ilmane : *ilmatse), mis võib seostuda isikunimega. D.-E. Stoebke ongi kohanime kõrvutanud Ilm-tüveliste isikunimedega, sh lisanimega Ilmatz (1445). – EE
BHO: 129; Eisen 1918b: 1; EM: 97, 142; EO: 238–239; Hupel 1774–1782: III, 254; LGU: II, 577; Neus 1852: 910; Rev 1624/27 DL: 133; Stoebke 1964: 30, 86; Uustalu 1972: 33–34; ÜAN

Ingliste [`ingliste] ‹-le› Juu – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas, mõis, sks Haehl, 1732 Ingliste m.  B3
● *Lepiku küla (Leppick) on H. Gustavsoni andmeil mainitud 1456, samanimelist mõisat 1526. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Ingliste asundus, mis 1977 muudeti külaks. Oma eestikeelse nime Ingliste on ta nähtavasti saanud mõisaomanike perekonnanimest Engdes – 1726 omandas Friedrich Johann v. Stahl Keava ja Ingliste mõisa Reinhold Engdese pärijatelt. Mõisa saksakeelne nimi Haehl (1586 Hele) pärineb oletatavasti külanimest *Hääli (vrd Häälimägi ehk Jaalimägi, mõisaomanike Stahlide perekonna matmispaik Inglistes; külanimena 1436 Hele, 1637 Hæle); algupära pole selge. Praeguse Ingliste piiresse jääb ka vana ↑Hõreda küla lääneosas. ¤ Rahvas peab Ingliste ümbrust kloostriks. Seal olevat inglid olnud. Et sellest see Ingliste nimi on tulnud. (1987) Vrd Äntu. – PP
BHO: 94; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 72; Gustavson 1975: 3; Gustavson 1978: 9; Joh LCD: 534, 647; Kas tunned maad 1965: 144; KM: RKM II 401, 326 (14) – 1987; Kruusimägi 2015: 283, 285; LUB: IX, 89; Rev 1586: 102; Thor-Helle 1732: 311

Juraski ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1684 Girask Petter, Andre, 1688 Horroska Petter, Andre, 1782 Jurraskÿ Peter, 1820 Jurraski (küla).  B2
● Juraski nime algkuju seisukohast on kahtlane 1688. a nimekuju. Võimalik, et nimi on segi aetud teise kohaliku lisanimega Horosaq (↑Horosuu, ↑Horoski). Kui nime aluseks on *jüräsk või *jurask, siis seostub selline inimest tähistav tuletis millegi järamise, närimisega, hiljem on jurask olnud kasutusel lihtsalt sõimusõnana. Teine võimalus on pärinemine eesnime Jüri ~ Juri mingist tuletisest, vrd Juresta talunimi (Mus) eesnimest Jürgen. Juraskiga on kokku kasvanud ja XX saj ka kokku arvatud teisest hajatalust tekkinud Kasuka küla (1684 Kasuka, 1688 Kassacke). 1977 liideti Juraskiga Lalli küla. ¤ Juraski küla juurest Vastseliina poole laskuv Juraski mägi uuel maanteel oli 1980. a-tel legendaarne vabakäiguga sõitmise koht. Isegi GAZ 52-l, mis muidu suurt üle 70 km/h ei läinud, võeti hoog üles, käik välja, süüde välja ja kuulati, kuidas kummide jõhkatamine kiiruse kasvades ägedamaks muutus. (2016) – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:29, L 29; EAA.1271.1.225:33, L 989; EMS: jurask; Roslavlev 1976: lisa 8; SK I: 55

Kaali ‹`Kaali ~ -sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas, mõis, sks Sall, 1782 Kali mois.  C4
● Kaali mõis on rajatud XVI saj keskpaiku. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Mõisa eestikeelse nime seletamisel on F. von Buxhövden lähtunud Gahlenite suguvõsa nimest (Gahlenitele kuulus mõis 1528–1727). L. Mere populariseeritud rahvusromantilise versiooni järgi oli algne Kaali järve nimi *Kalijärv, mille ta ühendas P. Ariste 1946. a ilmunud Kalevi-etümoloogiale toetudes sõnaga kali ’paadirulli keeramise puu’ (ja isikunimega Kalev). Mõis oleks sel juhul saanud nime järvelt. Vastulaused L. Merele on esitanud H. Ligi: 1) kõik kirjapanekud osutavad pikale a-le esisilbis; 2) lühikese täishääliku pikenemine pole kooskõlas eesti foneetika seaduspärasustega; 3) Meri ajab segi mõisa eesti- ja saksakeelse nime; 4) paljude mõisate eestikeelne nimi on tulenenud omaniku nimest. H. Ligi väidetega tuleb nõustuda selle mööndusega, et teisene täishääliku pikenemine on siiski võimalik. Kaali mõisa saksakeelne nimi Sall (esmamaining XVI saj keskelt) lähtub eesti sõnast salu või seal asunud külanimest. Balti kohaleksikonis on mõisanimega samastatud 1319 Saltovere, mis õigesti loetuna olnuks ilmselt Sallovere, see aga ei asunud Saaremaal. Vrd Salavere, Salevere1. – MK
Ariste 1946: 922–925; BHO: 529; Buxhövden 1851: 107; EM: 124; Ligi 1984: 290–291; LUB: II, 667; Meri 1976: 69–72; SK I: 62

Kaaru ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kaaru‿külä ‹-`küllä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Mooste mõis), 1627 Kauro Mick, 1686 Kauro Jack, 1741 Karro Jack, Karo Jacob, 1757 Kahro Jacob, 1805 Karokülla, 1839 Karroküll.  B1
● Nimi on alguse saanud Kauksi mõisa talupoja lisanimest. 1686. a kaart näitab, et sellise lisanimega peremehed elasid Kauksis praeguste Vigla, Saksa ja Palgi talu kohal. Vanast asukohast on säilinud metsanimi Kaarulaan lõuna pool praegust Kaaru küla. 1757 loetletakse Kaaru ja Poolakese talu kõrvuti, oletatavasti asusid need siis juba praeguse Kaaru küla kohas. Kaaru nimi pärineb talupoja lisanimest Kauro. Suure tõenäosusega on see isanimi vene ristinimest Gavril, mis omakorda tuleb algnimest Gabriel. Vrd seto mehenimi Kauri, Kaurila, soome-karjala Kauro. Võimatu pole siiski ka lisanime pärinemine linnunimetusest kaur. Nime on aja jooksul rahvaetümoloogiliselt kokku viidud sõnaga karo ’karu’, tsaariaegses ametlikus pruugis pääses see maksvusele mõisakaardi nimena Karro. 1757. a kirjapildis tähistab h ilmselt pikka a-häälikut. Kaaru põhjaosas on Vennekurmu talud, mis kuulusid Ahja mõisa (Võn) alla. Vrd Kauru, Kaurutootsi. – ES
EAA.567.3.183:14, L 15p; EAA.3147.1.172:198, L 180p; EAA.567.2.710:2, L 2p; Rev 1624/27 DL: 55; Rücker; Sukunimet 1992: 186

Kahrila järv Rõu – järv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1627 Karrithal, 1638 KarrihallJerw, 1684 Karel Jerw, Karel Kylla (küla), 1873 Kachrilla jerw.  C2
● Järv on nähtavasti nime saanud *Kahrila (‹ ? *Karhila) küla järgi kirdepoolsel kaldal (↑Kahrila-Mustahamba). 1638. a üleskirjutuses võib ehk peituda sõna all, st *Kahri + all + järv, nii nagu samal ajal on Ratasjärve mainitud kujul RattalozJerw (*Ratt(a) + alos + järv). XVII saj kirjapiltides pole märgitud nimes esinevat suhteliselt nõrka eesti h-d; h ärajätt on olnud saksakeelsete kirjutajate puhul sage. Võrreldavat küla- ja talunime Karhila esineb Soomes. *Karhi võib olla olnud läänemeresoome isikunimi, P. Mikkoneni arvates lisanimi karedate juuste või habeme järgi või lühendvorm lisanimest *Kaharpää. – ES
 EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.180, L 1;  LVVA.6828.4.439, L 1; Rev 1624/27 DL: 91; Rev 1638 I: 196; Sukunimet 1992: 175

Kaunissaare [kaunis‿saare] ‹-`saarde› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas, poolmõis, 1326 Kaunizaar (piiskopimõis), 1390 Caunissar (mõis), 1691 Kaunissar (sh Kaunisahr Jüri ja Kusich Mart), 1712 Kaunisar (veski, möldriks Kaunisare Jürri).  C4
● Tallinna piiskopi mõisana on üks vanimaid Eesti mõisaid. Hiljem, kui 1473 rajati Kiviloole uus piiskopimõis, kaotas oma tähtsuse. 1691. a kaardil on neli talukohta, neist keskne Kaunissaare. Õpetaja H. Ch. Wrede kirikukroonika järgi kuulus 1712 hajataluna Peningi mõisa alla. Mellini kaardil 1798 on kujutatud karjamõisana, H. v. Wistinghauseni järgi eraldati 1815 Peningist poolmõisana. Kaunissaare kõrval oli XX saj Kuusiku küla (1922), mis sai nime Pikva mõisa Kuusiku kõrtsitalu järgi (1691 Kusich Mart). 1977 nimetati Kuusiku Kaunissaareks. – MJ
BHO: 202;  EAA.1.2.C-III-57; EAA.1210.2.2:13, lk 22; KNAB

Kavastu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kaavastu Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, mõis, sks Kawast, 1241 Capis, 1398 Unas, Kappas (mõis, küla), 1539 Kappes (mõis, küla), 1550 Kaabs, 1622 Kawest, 1726 Kawast.  A3
● Nüüdse Kavastu kohal asus muinasajal kolm küla, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Capis cum Unæs et Mellæs. Mälla (hiljem talu Kavastu külas) tuleb P. Johanseni järgi muistsest isikunimest Melles, mida L. Kettunen võrdleb ka nimedega Meel, Mäll. Unæs’e küla hävis, kui selle asemele rajati Kavastu mõis (sks Kaaps, hiljem Kawast). Esmateated Haljala khk ühest vanimast mõisast pärinevad 1389. a-st, mil mõisa nimi oli küla järgi Unas (1505 Unnas). Kettunen pakub selle nime tulenemist isikunimest. 1539. a allikas esines mõis juba kõrval asuva Kavastu küla järgi nimega Kappes. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadest Kavastu asundus, mis 1977 liideti Kavastu külaga. P. Johansen samastab Kavastu nime Soome kohanimega Kavasto, Kettunen peab sarnasust vaid väliseks, pakkudes tulenemise võimalikuks variandiks kaba : kava ’väljaeenduv ots’. H. Kadari on nime tähenduseks andnud ’kitsas ja pikk; sale, nõtke’, aga ka ’puhas, korralik’. (Samas mainib ta, et kohalik kuju on ajalooliselt olnud Kaavastu ning lühenenud kuju on välise mõjutuse hiljutine tulemus ja seda tähendust võib pidada siiski ebatõenäoliseks.) Kavastu küla koosseisu kuuluvad ka endine Nõtke küla ning Rassivere ja Holsta karjamõis. Nõtke küla moodustati mõisatöölistele Kavastu küla maadest 1864, nimi võib tulla sõnast nõtke, notke ’nõtkuv, pehme maa, kallas’. Rassivere karjamõis (sks Rassifer) rajati 1864 Rassivere küla (koh ka Rasivere) asemele, mida on mainitud Taani hindamisraamatus kujul Kassiueræ (1398 Rassevere, 1796 Rassiwer). Kettunen ja Kadari on pakkunud nime aluseks rasi ’sõõrd, kütis’. Sauste mõisa Holsta karjamõis (sks Annenhof, 1796 Holsta) muudeti 1920. a-tel Holsta taluks. Vrd Kavastu2. – MA
BHO: 205; EMSK; ENE-EE: IV, 414; EO: 93–94, 223, 275, 309; EVK; Joh LCD: 404, 414, 502, 631–632; Kadari 1981: 6, 8; Kadari 1984: 9; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 97; Särg 2007: 44

Kavilda ‹-sse› Puh – paik ja ürgorg Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas, mõisad, sks Alt-Kawelecht (Vana-Kavilda mõis), Neu-Kawelecht (Uue-Kavilda mõis), 1495 Cawelecht (mõis), 1584 Kavlicht (mõis), 1782 Kawelti mois.  A2
● Ürgorus voolab Emajõe lisajõgi Kavilda ehk Soova jõgi. Vana-Kavilda mõis on rajatud enne 1495. Uue-Kavilda (1782 Wastne Kawilda ~ Kawelti mois) ehk Aru mõis eraldati vahemikus 1744–1751. Vana-Kavilda mõisa maad tükeldati 1868 ja rajati ↑Mõisanurme küla. H. Neus, M. J. Eisen ja P. Johansen oletasid nimepaari Jõelähtme–Jegelecht põhjal, et kohanime järelosa sisaldab osist läte ’allikas’. Kohanime algusosa on enamik uurijaid ühendanud mõne müütilise olendiga. H. Neus seostas selle soome haigusjumalaks ja põhjala valitsejaks peetud Kave nimega (tegelikult sm kave ’naine; ema; tüdruk’, ee kave ~ kabe ’naisterahvas’). M. J. Eisen tuletas kohanime varasemaks kujuks *Kaavelä(h)te tähenduses ’tondiläte’. L. Kettuneni oletused on vastuolulised. Ta pidas Kavilda nime päritolult ebaselgeks, kõrvutas seda ebaledes kaval-sõnaga ega seostanud saksakeelse nimega. Tegelikult lähtub viimane eestikeelsest. Seevastu nime Kawelecht seostas Kettunen kohanimedega Kaava, Ka(a)vastu, Kaave ning sõnadega lume kaaved ’sadav peenike lumi’ ja leht : lehe, välistamata kohanime võõrkeelset päritolu. Õhukese lumega kõrvutamine ei tundu usutav. Teisal ühendas Kettunen nime Kawelecht oletamisi sõnaga kaave ’kummitus’ ning seostas ettevaatlikult soome kohanimega Kaavi. Viimast peetakse siiski saamipäraseks. E. Pässi oletus, et Kavilda varasem kuju oli *Kaugelätte, pole häälikuliselt vastuvõetav. Pigem võiks kõne alla tulla *Kavvõ+lätte, nagu pidas mõeldavaks E. Saar Kavõldi puhul. Käsitletav kohanimi võib olla ühist päritolu teiste Kaav- ja Kav-alguliste nimedega, kuid tingimata mitte kõigiga. Vrd Kaave, Kavastu, Kavõldi. – EE
Bfl: I, 270; Eisen 1924b: 144–146; EM: 95, 150; ENE-EE: XII, 206; EO: 29, 46, 267–269, 329; Hupel 1774–1782: III, 266, 279; Neus 1852: 909; PA I: 125; Päss 1924: 31; SPK: 121; Tartumaa 1925: 366; Wd

Kestla [`kestla] ‹`Kestla ~ -sse› Lüg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Purtse mõis), 1241 Kectælæ (küla), 1472 Kectel, 1583 Kestil, 1694 Kechtel, Kestill.  B3
● Küla on XVI saj-st jagunenud kolme ossa, mis üldjoontes peegelduvad XX saj nimedes Kestla, Kestla-Ahu (u 1900 Кестла-Ахо, juba 1732 olid Kestlas talupojad Aho Mart ja Aho Lauri Jahn) ja Kestla-Oidu (u 1900 Кестла-Ойдо). 1977 liideti need kokku Kestla külaks. Nime kirjapanekuis vahelduvad nime keskel h ja s. L. Kettunen märgib, et alal tuleb häälikumuutust ht › st ette vaid hajusalt. Nimest moodustatud algvorm olnuks tema järgi *Kehtela või *Kehtelä, mida ta kõrvutab oletusliku isikunimega *Kehti-nen. Vana la-liitelise külanime algusosana oleks isikunimi eeldatavgi. Siiski on 1732 märgitud külanimena korra ka Keskull, kuid see võib olla kantseleietümoloogia. Vrd Kehtna. – MK
EAA.2.1.469: 878, 881, L 878p, 881p; EO: 75; Joh LCD: 422, 423; KNAB

Kodijärve [kodi‿järve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis ka ‹-n› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas, mõis, sks Gothensee, Kodjerw (kuni 1855), 1582 Kodyar (küla), 1638 Koddejerw(e), 1782 Koddijärwe mois.  B3
● Kodijärve mõis eraldati XVII saj II poolel Arula mõisast. 1920 moodustati mõisa maadel asundus, mis 1977 muudeti praeguseks Kodijärve külaks. Samanimeline põlisküla on teada al 1582. M. J. Eiseni arvates on kohanime lähteks sm koti ’kodu’ ja tema väidetud eesti sõna kodi. H. Rebane on jäänud kahevahele, kas küla nimi pärineb selle kunagise valdaja nimest (1449 Peter Ghudejaer ~ Gudeiaer) või isikunimi pärineb kohanimest. L. Kettunen ühendas loodusnimest lähtuva kohanime algusosa sõnadega koda : koja, kodu : kodu ja sm koti : kodin (vrd ka sm Kodesjärvi). Koda- ~ Kodi-tüve vaheldus on ehk sarnane nagu ↑Pühi nimes. Mõisa hilisema saksakeelse nime Gothensee kasutuselevõtt on seotud usutavasti nn gooti teooriaga, mille kohaselt olid Eesti esmaasukad germaani hõimud goodid. Praeguse küla piiridesse jääb Kirbu karjamõis (sks Woldau). – EE
BHO: 90; Bfl: I, 197; Eisen 1919a: 6; Eisen 1924a: 67; EM: 92, 138; ENE-EE: IV, 610; EO: 314; Hupel 1774–1782: III, 260; KN; LGU: I, 336; PA I: 47; Rebane 1928: 10; Rev 1638 I: 89, 90; SPK: 169; ÜAN

Koheri ‹-sse› Rid – küla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Kiltsi mõis), 1872–1873 Kohheri (talu Kiltsi mõisa all), 1900 Кохери, 1913 Kogeri, 1923 Koheri.  C1
● 1977–1997 oli Mägari küla osa. XIX saj II poolel nimetati küla Taga-Mägariks (1872–1873 Tagga Mäggara), Koheri oli talu selles külas. Nime tähendussisu jääb hämaraks, murretest võib võrdluseks tuua sõnad kohe ’kohev’ ja kohra ’kohevil’. Kirjapanekute põhjal näib, et nimes on olnud h ja g vaheldus. Vrd Kogri, Kokre. – MK
 EAA.3724.4.578, L 1; EAN; ERA.T-6.3.995, L2; KN; KNAB; VMS; ÜAN

Koivaliina [koiva‿liina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis ka Koiva‿`liin, Koova‿`liin (Har), Kova‿`liin ~ `Kuova‿`lein ~ Kõeva‿`liin (Lei) – asula Lätis Vidzemes Hopa piirkonnas, praegune vallakeskus, läti Gaujiena, sks Adsel, 1224 terra Agzele, 1443 Atzel, 1465 Adtzell, 1566 от Говѣйского (уѣзда).  C4
● Koivaliina linnus on ehitatud strateegiliselt olulisse paika, kus kohtusid Koiva veetee ja mõned maismaateed. Mõniste kandi rahvapärimuses on tuntud muistset sõjateed, mis läks Koivaliina. Adsele linnuse esmamaininguks on peetud 1111. a, mil Novgorodi kroonika järgi toimus vürst Mstislavi sõjaretk Otšelasse (нa Очелу). E. Tarveli arvates ei ole piisavalt argumente, arvamaks, et tegu on Adsele ehk Koivaliinaga. L. Vaba ja H. Valgu arvates võib häälikuliste ja uuemate arheoloogiliste seikade põhjal arvata, et tegu on siiski Koivaliinaga. Arvatakse, et linnus on ehitatud XIII saj lõpul. Enne seda oli seal puu- ja maalinn, mis läks Mõõgavendade ordu kätte. Kui XIV saj rajati Vastseliina ja Alūksne (Marienburgi) linnus, siis Koivaliina tähtsus vähenes. Vahepealsed enam kui sada aastat aga valitseti sealt kogu Adsele muinasmaakonda. XVII saj kuulusid linnuselääni koosseisu Koivaliina (Adsele) linnus, Humalaküla (sks Hummelzeem), Vaartu (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof) jt mõisad ning Kaaramõisa, Taheva ja Koikküla mõis. Alates Põhjasõjast hakkas linnuse tähtsus vähenema ja pärast pommitamisi jäi see varemetesse. Linnuse juurde ehitatud mõisakompleks kuulus enne riigistamist Adolf von Wulfi perekonnale ning see on Läti suurimaid. Samale perekonnale kuulus veel kümneid ümbruskonna mõisaid. Läti- ja eestikeelsed nimed viitavad asukohale Koiva (Gauja) jõe ääres. Lõunaeestikeelne sõna liin Koivaliina nimes tähendab linnust. Linnuse saksakeelse nime Adsele etümoloogia pole selge, ent Liivi- ja Kuramaal leidub mitmeid adzal- või adzel-algulisi kohanimesid. – MF
BHO II: 8, 10; LGU: I, 115; Selart 2016: 117; Tarvel 1975: 549–553; Valk, Laul 2014: 186

Kudjape ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kudjapä ~ Kudjapäe Kaa – alevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kudjapäh, keskajal Kudipe u. Jamerhan (talu), 1560 Kudiepäh.  A1
● Mõis on tekkinud XVII saj. Mõisa maale rajati 1920. a-tel asundus, mis 1977 nimetati Kuressaare külaks (linn kandis samal ajal Kingissepa nime), 1997 Kudjape külaks. Alevik al 2009. Soome nimele Kodjala toob A. Meri võrdluseks ka eesti Kudjapäe (= Kudjape ‹ *kuδjapǟ), pidades nime kujundlikuks või kirjeldavaks ja tuues ära H. Ojansuu soome *koδja-elementi sisaldavate nimede seostuse sõnadega kotja, kotju ’külm, kõle’ ja kotju ’võõras’. E. Koit arvab, et nime aluseks on isikunimi, vrd kudi ’nudi’, kudi ’puuplokk laeval’, kudi ’rutt’. L. Kettunen toob nimele võrdluseks tegusõna kud´jutama ’kõdistama; meelitama’. Soomerootsi nimevarast võiks Kudjapega võrrelda Uusimaa külanime Kudiby mõnd kirjapanekut (1540 Quidhijaby, 1541 Quidiaby, 1543 Quidia by, 1558 Kvdeby, 1564 Skwdheby). – MK
BHO: 264; Hausen 1920–1924: 719; KNAB; Koit 1962: 79; Meri 1943: 73; Saaremaa 1934: 510; SK I: 127

Kumbli [`kumbli] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kumpli ~ `Kumli‿`maa ~ `Kumpla Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1689 Komblesahr, 1774, 1798 Kumpla, 1871 Kumplasaar.  B2
● Saar asub Aegna lähedal, Kräsuli kõrval idas. 1544 on nimetatud holm thom Kalm, mille H. Gustavson tõlgib lagedaks laiuks, aga P. Johansen arvab, et see on ’kalmuga saar’, ning järeldab, et saarele on maetud Skandinaavia-Vene ülik Ulf ehk Uleb (↑Aegna). P. Wieselgreni järgi on saare nimi 1700–1705 Kum̄elskär, Kumelskiär. Nime arvatakse tulenevat rootsi laensõnast kummel, mis mõnes rootsi murdes on mb-line ja tähistab kivikuhilat, sh kividest kuhjatud meremärki. Johansen peab nime lähtunuks vanarootsi sõnast kumbl ’hauakivi’, ilmselt seetõttu on ta seostanud saart Ulfi ehk Ulebiga. Rootsis on nimeuurijad Kumla, Kumbla nimesid etümologiseerinud kummel-sõna mitmusevormist, mis tähistab muistset matmispaika asustuse lähistel. L. Kettunen toob siia ritta soome kumpu ’küngas’, mh hautakumpu ’hauaküngas’, ning võrdleb nime Paistu talunimega Kumpso. – MJ
Ariste 1940: 5; Blomqvist 2000: 66;  EAA.1.2.C-II-34;  EAA.1.2.C-III-2;  EAA.854.4.777, L 1; Eesti väikesaared 2009: 62–63; EO: 277; Fridell 2010: 19; Gustavson 1998: 44; Hupel 1774–1782: I, 358; Johansen 1951: 70–74; Nerman 2008a: 21–22; Schmidt 1871; SOL: 174–175; Viik 2010: 16; Wieselgren 1951: 155

Kursi4 ‹`Kurssi ~ -sse› JJn – küla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1477 Kurss, 1667 Korps und Kursz, 1688 Kursi.  B2
● A-ks 1609 oli rajatud Kursi mõis (hõlmas Savalduma ja Kaeva küla), mis ühendati Einmanni mõisaga (Kerguta, Kõdeküla ja Kaasiku) vahemikus 1716–1726; juba varem olid mõisad samade omanike käes. XVIII saj lõpuni kasutati „Einmanni ja Kursi“ nime, seejärel vaid Einmanni. Kursi säilis karjamõisana, XIX saj II poolest moonakate asulana (võimalik, et karjamõis viidi üle Kaevale), mis kuulus hiljem Einmanni asunduse alla. Viimane nimetati 1939. a paiku asunduste kaotamise kampaania ajal Kursi külaks. Tõenäoliselt tuleb nimi sõnast kurisu ’vett neelav karstilehter’, piirkonnas on neid kohalikus pruugis kuristikke teada mitmeid, läheduses on Savalduma karstiala. H. Gustavsoni oletus, et Kursi ja Korps tulenevad samast isikunimest, pole usutav. Einmanni mõisa saksakeelne nimi Korps on saadud vasalliperekonna Korpes järgi, kes omakorda sai nime Kadrina Kõrvekülast. Hans Korbys sai hilisema Einmanni mõisa maa-ala 1432 lääniks, misjärel rajati mõis. 1517 omanikeks saanud Firxide järgi oli mõis Firxenhof ehk Firxengut. Viimase Firxi lesk abiellus enne 1627 Wilhelm Heidemanniga, kelle järgi tekkis mõisa eestikeelne nimi (1732 Heinmanne, 1840 Heidemanni (Heinmanni)). Einmanni vald nimetati 1936 Vajangu vallaks. Vrd Korba, Kursi1, Savalduma. – FP
Bfl: I, 320; EAA.1.2.942:308, L 298p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); EVK; Gustavson 1980: 14; Joh LCD: 761, 869; KNAB; Land-Rolle 1840: 52; Schilling 1970: 67; Thomson 1986: 5, 7, 94, 108, 110, 136; Thor-Helle 1732: 316

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kõldu [`kõldu] ‹`Kõldu ~ -sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Kavastu mõis), 1241 Hiltæ (*Kilte), 1390 Koͤlte, 1514 Koltte-, Kultte-, Költe-külle, 1533 Kelt, 1744 Cöeldo, 1796 Köldo, 1913 Kölas.  A3
● Al XVI saj-st kuulus Kavastu mõisale. Põhjasõjas 1703 põletati küla maha ning pärast sõja lõppu rajati uuesti praegusele asukohale. L. Kettunen on pakkunud, et Kõldu nimi võib tulla isikunimest, aga on võrrelnud ka Soome külanimega Keltto (keltto ’kuivanud maa’, ’armetu’). Ka rannikumurdes esineb sõna kelu ’söötis maa; kuiv, vilets maa’. Veel üheks variandiks pakub Kettunen koldas : kolta ’äravajunud kallas’. H. Kadari järgi asuski Kõldu küla kunagise madalapõhjalise, allikatest toidetud järve põhjapoolsel kaldal, sidudes küla nime tekkimist selle järvega. Kadari pakub tulenemist sõnadest kold, kõld ’kollane’ ja ’kollaste õitega veetaim’. Võib oletada, et Kõldu küla nime tekkimist saab seostada külaäärse järvega, vrd kolle : kolde ’kalda nõlv’, koldas : kolta ja kollas ’kaldaalune õõnsus’, kolgas : kolka ’pehme kinnikasvanud veekoht; koldas’; kõld : kõlla ’veetaimede jäänused; kollane’. 1977 liideti Kõlduga Koigi, Kavastu mõisa Koigi karjamõisast (sks Koik) moodustatud küla. Koigi nimi võib tulla isikunimest Koik, kelle järgi sealset karjamõisaeelset hajatalu nimetati. – MA
EMS: II, 987, III, 481, 485, 501, 502, IV, 233; EO: 20, 31; Joh LCD: 362–363; Kadari 1978: 19–20; Kadari 1984: 3; KN; KNAB; Mellin

Kõue ‹-le›, varem ka Kõu Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Triigi mõis), 1241 Køy (küla), 1379 Kowe (mõis, veski), 1695 Kouw (mõis), 1796 Koukülla (küla), Kau, Trigi M. (mõis).  A3
● Põlisküla, mis andis nime ka lähedale rajatud mõisale (sks Kau, eestikeelne nimi Triigi). Nimi pärineb sõnast kõu, mille tähenduseks on arvatavasti esialgu olnud ’esiisa, vanaisa; taevataat, jumalus’. H. Göseken annab sõna Anherr (sks ’esiisa’) üheks vasteks wanna kouw. P. Johanseni järgi on Kõu piksejumal, oletab, et lähtekohaks võib olla isikunimi. Vrd Triigi. – TL
Bfl: II, 993; BHO: 201; Eisen 1924b: 141–143; Göseken 1660: 106; Joh LCD: 454–455; Mellin

Kähri1 ‹`Kähri ~ -sse› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, mõis, sks Heimadra, 1638 Kerry Hans, Kerry Meus, 1782 Käri mois, 1798 Kähri M., 1909 Kähri m.  A2
● Kähri mõis tekkis Tännassilma küla ääremaale XVIII saj. Endise Kirumpää lossipiirkonna kroonumaadest kinnistati uue kroonumõisa juurde Tännassilma küla ja eraldi asuv Karilatsi piirkond. Kähri valla keskus oli XX saj alguses Karilatsis, 1920. a-st olid eraldi Karilatsi vald ja Kähri vald vallamajaga Tännassilmas. XIX saj II poolel ehitati Kähri mõisa maale Tännassilma küla piirile õigeusu kirik. Kroonumõisa maad jagati asundustaludeks juba XX saj esimesel kümnendil. Eestikeelne nimi Kähri on tõenäoliselt vaheldunud nimekujuga *Kääri ja pärineb 1638. a revisjonis esinenud talupoegade lisanimest. Selle aluseks võib olla alamsaksapärane eesnimi Käärik (vrd Gerke, Gericke algnimest Gerhard). Võimalik on ka Kähri nime pärinemine loomanimetusest kähr ’mäger’ või sellest saadud talupoja lisanimest. Eesti h kuuldub võrreldes saksa ch-ga tunduvalt nõrgemana ja see jäeti saksa kirjapildis sageli märkimata. Kähri mõisa saksakeelse nime Heimadra päritolu on tundmatu, vrd Haimre. Kähri edelapiiril Puskaru külaga on ↑Laanõ talud. Vrd Käärikmäe, Kääriku. – ES
BAL: 677;  EAA.3724.4.1877, L 3; Hupel 1774–1782: III, 282; Mellin; Rev 1638 I: 140–141

Lapetukme [lape‿`tukme] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-de› Ran – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Rõngu vallas (Valguta mõis), 1418 Lappentken ~ Lappencucken, 1744 Laptoka, 1796 Lappodukma.  B1
● Esimesena seletas külanime etümoloogiat 1937 H. Rebane, kes oletas küsimärgiliselt varasemat kuju *Lappetükimaa, mis osutavat koha eraldatusele, lamedusele ja kallakulisusele (vrd liha lappetükid). Täpsem on E. Jaanuse seletus, kes pidas liitnimelise kohanime osisteks lape : lappe ’kõrval olev koht’ ja tuka ~ tutka : tukme ’ots, lõpp’. Tema arvates osutab kohanimi küla asendile Rõngu jõe läheduses kihelkonna lõunapiiri lappes ehk lõunapoolses otsas. Küla piiridesse jääb Paaslangi, ajuti küla (1945), praegu bussipeatus (1839 Paslangi veski). – EE
Bfl: I, 94; BHO: 289; Jaanus 1976; KN; LUB: VI: 120; Mellin; Rebane 1937: 25; RGADA.274.1.212/4:90; Rücker

Lehola ‹-sse› Kei – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas, mõis, sks Lehhola, 1241 Lehol (küla), 1541 Leall, 1586 Lehola, 1732 Lihhola.  A1
● Mõis on rajatud arvatavasti enne 1639. a. XVII saj II poolel oli vana küla hävinud. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. Lehola võiks seostuda nimega Lihula, ainult h ees oleks i madaldunud e-ks. Nime Lihula on seletatud mitmeti: nime aluseks on peetud oletatavat isikunime *Lihoi, mis oleks lähtunud sõnast liha. E. Tarvel on nime tuletanud sõnast liga või ligu, tema seletuses on nii häälikute arenguga kui ka tähendusega seonduvaid küsitavusi. M. J. Eisen on nimevasteks pakkunud sõna lehu ’sopp, muda’, soome liehu (lehu on eesti keeles sõna, mis selles tähenduses mujal ei esine kui Eiseni artiklis). Mõisat on naabruses oleva küla järgi nimetatud ka Kulna mõisaks. Vrd Lihula. – MK
BHO: 298; Eisen 1921a: 5; EO: 77; Kallasmaa 1999b: 644–645; Tarvel 1999a: 53

Liiva1 ‹-le›, kirjakeeles varem ka Liivaküla Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1782 Liwa Tönno, Liwa Hans, Liwa Mart (talupojad Karla külas), 1871 Liwa (küla).  C2
● Karla küla saunaküla, mis sai alguse XIX saj lõpus talumaade kruntimisega. G. Troska 1987. a esitatud kaardil nr 44 on näha saunikute krundid Kose-Uuemõisas 1880. a-tel – osa hilisemast Liiva külast. Külas asub Liivamägi, mis on üles tähendatud 1694. a kaardil (Liwameggi). Nii võib eeldada, et küla on nimetatud mäe järgi, nimi pärineb sõnast liiv : liiva. Varem oli paiga nimi *Hiiepere (↑Kose-Uuemõisa). *Hiiepere küla (1453 Ydenper) püsis XIX saj alguseni, mil küla mõisastati ja talud ida poole viidi. Uut kohta kutsuti algul samuti Hiiepereks, hiljem aga juurdus Liiva küla nimi. Esmapilgul näib nimi olevat lähtunud sõnadest hiis : hiie + pere, nagu sedastab P. Johansen. Kuid sel juhul jääb küsimus, miks ei ole varasemad nimekujud alanud h-ga (sõnaalguline h kadus alles paar-kolm sajandit hiljem). Seetõttu on tõenäolisem, et nimi on algselt lähtunud hoopis isikunimest, vrd liivi Yddo, Ydy. – TL
 EAA.1.2.C-IV-64; EAA.1864.2.IV-1:464, L 448p, 449; Joh LCD: 616–617; KN; Stoebke 1964: 25; Troska 1987: 104 ja kaart 44

Lohkuse ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1796 Lohkus (karjamõis), u 1900 Лохкузе (küla).  C4
● Vabatküla, mis oli olemas arvatavasti 1869, ja varasem karjamõis on nime saanud karjamõisaeelsete Lohkuse talude järgi, vrd Püssi mõisa all 1726 Logkasse Hans, Logkose Jürri, Logkose Simo. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda sõna lohk : lohu, kuid h nimes võib olla ka hiline rahvaetümoloogiline muutus. ¤ Kui mõisad külasid lõhkusid, toodud Lohkuse taluküla (kaheksa talu) praeguselt samanimeliselt väljalt (Püssi mõisa järele) Aa mõisa lähedusse Vooreperele. [---] Lohkuse küla vabadikud saanud aga oma asupaigaks nüüdse Mustmätta (teisendi järgi Lüganuse-Matka) küla. (1924) – MK
EVK; Joh LCD: 670; KNAB; Liiv 1924: 351–352; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 154

Lähkma jõgi [`lähkma jõgi] Pär, Saa – jõgi Pärnu maakonnas Saarde vallas, 1839 Lechma Fl.  A3
● 1834 on mainitud Lähkmaoja metsavahikohta. Nime lähtekohaks võiks olla lähe : lähtme ’allikas’, mis esineb Jõelähtme nimes järelosana, k on ilmselt hiline (h järel esineb teisteski kohanimedes vaheldust t ~ k, nt Tähtvere ~ Tähkvere). Jõenimi on tähenduse järgi otsustades esmane. Vrd Lähkma. – MK
EAA.1865.3.250/3:29, L138p; Rücker

Läänemaa [lääne‿`maa] ‹-le› = Lääne maakond – maakond Lääne-Eestis, 1574 op de Lenemaelsche grensze, 1720 Läne Ma; rts Vik, sks Wiek.
● Eestikeelset nime on mainitud esmakordselt XVI saj, nimi näitab maakonna suhtelist asendit teiste mandrimaakondade suhtes. Pärast 1950. a haldusreformi, mil maakonnad kaotati, muutus Läänemaa põhiosa Haapsalu rajooniks, millega liideti 1961 osa Lihula rajoonist ja 1963 osa Märjamaa rajoonist. Läänemaa nimi taastati 1990. Arvatakse, et Skandinaavias tunti Eesti läänealasid Adalsýsla nime all. Henriku Liivimaa kroonikas kasutatakse Läänemaa kohta nimesid Maritima, mis tähendab mereäärset maad, ja Rotalia, mis on eestikeelse Ridala latiniseeritud vorm. Mõlemal nimel on allikais paralleelselt ka ainult ühte kihelkonda haarav tähendus. Rotalia’t on üksmeelselt samastatud Ridala nimega, Maritima on aga märkinud kas kogu Läänemaad (E. Blumfeldt, H. Moora, H. Sepp), Märjamaad (H. Ederberg) või ala, mis haarab Märjamaa, Kullamaa ja Vigala (I. Arens). Levinud oli ka Maritima seostamine Ridalaga (nt E. Bauer veel 1959). On arvatud, et Maritima nimi on võetud Vulgatast tõlkevasteks Skandinaavia nimele Vic. Hiljem on võõrkeelseis allikais Läänemaad tähistatud nimega Wiek, vrd rts vik ’laht’. XIII–XIV saj olid Maritima ja Wiek E. Tarveli arvates identsed mõisted. Ridala (Rotelewic) eraldumise järel võis Maritima siirduda Soontaganat märkima. Vrd Ridala1. – MK
KNAB; Läänemaa 1938: 258; Tarvel 1971: 293, 294, 295; Uuet 2002: 134, 183, 184

Maidla3 [`maidla] ‹`Maidla ~ -sse› Juu – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Maidel, 1241 Mahethæ (küla), 1452 Maydel (mõis), 1546 Meidel.  B3
● Mõisast on teateid 1452; küla kadus XVI saj. 1920. a-tel tekkis Maidla asundus, mis 1977 muudeti külaks. Küla algne nimi on *Maheda (vrd ka Maheda Hlj khk-s, ↑Haljala¹), P. Johansen seletab seda maapinda iseloomustava sõnaga mahe. Eestikeelsest kohanimest on oma nime saanud Eestis mitmel pool mõisaid omandanud Maydellide suguvõsa (ilmselt alalütleva vormist Mahedal). Hiljem on omakorda eestikeelne nimi saksa nime mõjul teisenenud Maidlaks (1732 Maidle m.). L. Kettunen, tõsi küll, oletab lähtevormiks *Mahedala, millest on tulenenud nii praegune eestikeelne kui ka varasem saksakeelne nimi. Kettuneni uurimust kommenteerides on J. Mägiste võimalikuks lähteks pidanud ka sõna maidel (ehk madel) ’rünt’, ent sel juhul jääb seletuseta varasema nimekuju -h-. – PP
Bfl: I, 1272; EO: 12, 78, 331; Joh LCD: 283, 491–492; LCD: 41v; Mellin

Mõrtsuka ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõrtsigu ~ Mõrdsuka Ote – paik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1627 Martzug Juergen, 1638 Mertschock Jürgen (talupoeg), 1686 Merzica Tinn (talupoeg), 1749–1762 Mörzika Dorf, Mortsuga külla, Mörtsuga külla, Mörtsugaküll.  A1
● Küla on liidetud Päidlaga 1977. Külas on Mõrtsuka järv, mis on nime saanud taludelt, nagu külagi. 1638. a revisjonis kirjutatakse, et talupoeg Mertschock Jürgen on Tartumaale kolinud Pärnumaalt. 1686. a kaardi legendis on Päidla mõisa all kirjas juba viis Merzica lisanimega talupoega, kes on tõenäoliselt Jürgeni järeltulijad. H. Ligi on välja uurinud, et lisanimi Martzug (Merzuck) tuli Lõuna-Eestis tarvitusele 1620. a-tel ja enamik selle nime kandjaid oli mujalt sisse rännanud. Mujal on sama lisanime tarvitatud ka pool sajandit varem. E. Tarveli arvates tähistab lisanimi Mõrtsuk(as) sõjameest, kelleks oli kohalik talumees. Ka see tähendus tuleb keelde XVII saj algul. Teisalt võib nime aluseks olla mehenimi Mertsi(k) või Mertsin (‹ Smerts). Näiteks Aiaste külas on 1756 olnud talupoeg Krisa Merzina Jurri. Ka Soomes on tuntud mehenime Mertti või Mertsi. Kui see eesnimi või sõjamehe tähendus võõraks muutusid, mugandati külanimi rahvaetümoloogiliselt arusaadavamale ja ilmekamale kujule Mõrtsuka. Nimi on saanud paljude rahvajuttude allikaks. ¤ Keegi vanamees, ammu juba surnud, seletanud nime kohta järgmist: vanasti, pääle sõdade käinud rüüstajate salk taludes röövimas ja tapmas. Rahvas põgenenud metsa peitu. Väärsi talu rahvas olnud aga kodus. Rüüstajad tulnud sinna, leidnud toas naised sööki keetmast, kuid need olnud mehed naiste riideis. Nad piiranud röövijad sisse ning ajanud järve kõigi hobustega, kus kõik uppunud. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:27, 266, 267, 290, L 28p, 266p, 267, 267p, 290p; KN; Ligi 1980: 279–281; Rev 1638 I: 33; Tarvel, Tiik 1980: 534–538; Vilkuna 2003: 130

Nogu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› ~ Nogo ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1588 Nogow, 1627 Noggo Jakoss, 1630 Naha Jack, 1638 Noha Jaek, 1684 Någge, 1765 Dorf Noggo.  C2
● Külanimi on arenenud talupoja lisanimest. Selgusetuks jääb selle, *Arokülä alla arvatud lisanime vahekord teise, *Kõola küla alla arvatud lisanimega, millest hiljem arenes külanimi Naha (1765 Nahha, XIX saj Plaani karjamõisa rajamisel kaotatud). XVII saj algupoolel on mõlema nime kirjapildid omavahel segi aetavad, kõige varasem maining 1561 Янъ Нагаевъ kuulub just Plaani kanti, 1588. a maining aga Nogu kanti. Võimalik küll, et algusest peale on olnud tegemist erinevate nimedega ja 1630 ning 1638 Nogu lisanime jäädvustanud Rootsi kirjutajad on üritanud korrigeerida oma meelest slaavipärasele muutusele h › g allunud nimekuju. Nogu nime tähendus jääb hämaraks. Mõeldav oleks selle ühendamine sõnaga nõgu : nõo, vrd soome murrete noko, sest küla asub järsunõlvaliste küngaste vahel paikneval suhteliselt tasasel ja üldmuljelt nõgusal maa-alal. Seletuse muudab väheusutavaks tõsiasi, et talupoja lisanimi peaks siis põhinema nimetavalisel kujul, mille kohta analoogilisi näiteid ei leidu, kui isikunimi on pärit loodussõnast. Muidugi on ka võimalik, et Nogu nimi on alguse saanud mõnest slaavipärasest isikunimest. Vrd Nõo. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:95, L 91p; EES: 324; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 171; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Ole ‹-le› Emm – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Emmaste vallas (Kassari mõis), 1583 Hollo Simon, 1712 Hole, 1798 Holle.  C4
● 1977–1997 oli ametlikult Külaküla osa. L. Tiik on küla nimele võrdluseks toonud isikunimed Olav, Olev, Oll, Ool, ent ka rootsi håll ’jahimehe luurepaik’ ja soome hollimies ’postipoiss’. Tundub, et viimased oleksid kohanime lähtekohana arvestatavamad, sest sõnaalguline h on olnud püsiv, sh isegi kohapealsetes perekonnanimedes Holberg, Holmberg. – MK
EAN; HK: 172; KNAB; Tiik 1970a: 609

Otste [`otste] ‹`Otste ~ -sse› Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis, Lauka mõis), 1565 Hotzis eller Haggas by, 1688 Hotsta, 1844 Otste.  C2
● 1977–1997 oli Lauka küla osa. P. Ariste esitab Otstele kahtlevalt vasteks ’otsade küla’. Sellele räägib vastu varasemate kirjapanekute sõnaalguline h. Nime päritolu jääb hämaraks. – MK
Ariste 1938b: 30; BHO: 413; EAN; KNAB

Patküla [`pat´küla] ‹-`külla ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Owerlack.  A2
● Kuni 1977 Patküla asundus, nimetatud mõisa järgi. Patküla mõisaid oli tegelikult ühtedes kätes kaks: Patküla ja Patküla Vanamõisa (↑Tõrva). Viimast on XV saj saksa keeles nimetatud kui Hofzumfelde või hoff zum Felde (1478). 1517 läks Hoff zum Felde Johann Overlackerile, kelle perekonnanimest sai Patküla mõis oma saksakeelse nime (Owerlack). 1596 sai mõlema mõisa omanikuks Joh. Patkul, kelle perekonnanime järgi on moodustatud mõisa ja küla tänapäeva eestikeelne nimi. Võimalik, et Patkuli nimel on eesti alus, kuid sellenimelise küla asukoht ei ole teada. L. Kettunen on P. Johansenile osutades maininud, et suguvõsanime Patkull aluseks oli liivi kohanimi. On ka arvatud, et Patkull oli Pidalimõisa (sks Nieskenhof) varasem nimi (F. Amelung, M. J. Eisen). H. Moora on Pidalimõisa seostanud hilisema Peetrimõisaga Viljandi lähedal. Patkülaga on 1977 liidetud Koive (1922), Mäeküla (1922 Mäe) ja ↑Tantsumäe küla. – MK
BHO: 414; Eisen 1929a: 161; EO: 331; EVK; KNAB; LGU: I, 548; Ligi 1961: 346; Moora 1956: 15; Uustalu 1968: 742–743; Valgamaa 1932: 327

Perila ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pergel, 1241 Periel, 1286 Perille, 1298 Pyrgela (mõis), 1732 Perrila, 1923 Perila (asundus ja küla).  C1
● 1286 on mainitud mõisat veskiga tsistertslaste Tallinna Mihkli kiriku valduses. XVII saj läks algul kroonu kätte ja hiljem eravaldusse. Sajandi keskel rajati Perila külast lõuna poole uus mõis. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Pikavere külaga, kuid endine mõisasüda kuulub praegu Perila küla piiresse. L. Kettunen paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda ja pakub seletuseks sõna pirg : piru (piirg : piiru, peerg : peeru), mida peab siiski ebaselgeks. Ta peab võimalikuks ka isikunime *Pirjo(i), millest oleks arenenud *Perje + -la › Perila. Perila külaga on 1977 liidetud endised saunakülad Kadakaotsa ning Liivaaugu (rahvak varem Tussulinn). P. Johanseni teatel liideti Perilaga Põhjasõja ajal XVIII saj algul naabruses, Perila mõisast 1 km läänes olnud *Õunapuu küla (1241 Aunapo ~ Hæunopo, 1286 Eunepu, 1691 seesütlevas käändes Aunapus). H. Ch. Wrede mainib 1712 tühja Aunapu küla. XIX saj oli koha nimi Veski seal seisnud tuuleveski järgi. – MJ
BHO: 35, 443;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 80–81; Joh LCD: 327–328, 546; KNAB; LCD: 42r, 45v; Troska 1987: 99; Wrede 2006; ÜAN

Piigandi1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Vana-Piigandi Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Alt-Pigant, 1582 Pigande, 1584 Pigandi, 1590 Pigan Moize, 1628 Pigant, 1638 Pigandt, 1685 Pigantz Hoff, 1798 Alt-Pigant.  C2
● Keskajal tekkinud Piigandi mõis kuulus 1620. a-te lõpust ühte omandusse Valgjärvega, omanikuks Rootsi sõjaväe ooberst Hans Berg. Mõisas oli esialgu kaks vana küla, Kanepi ja lahustükina Sõreste. 1796 eraldati Piigandist Heisri mõis (sks Neu-Pigant), saksakeelse mõisanimena kinnistus sellest peale Alt-Pigant (Vana-Piigandi). 1920. a-tel jagati mõisa maad asundustaludeks. Tänapäeval kuulub Piigandi küla alla ka umbes pool kunagise Kanepi küla põlistaludest (Piigandi küla lõuna- ja lääneosa). Väide, et mõisat on mainitud XVI saj I poolel nime all Pygant ja et mõisa rajas Reinhold Tiesenhausen (H. Ligi L. von Strykile toetudes), on suure tõenäosusega ekslik. See ka „Brieflade“ registris mainitud mõis peaks olema Rannu Piigandi ja p-ga algav nimekuju ei pärine XVI saj-st. Stryk toetub F. G. Gadebuschi käsikirjale. XIX saj autoreid võis eksitada see, et 1582–1584 esineb Kanepi ja Hoboala küla mõisnikuna Fromhold Tiesenhausen Arulast. Mõisanimeks annavad Poola allikad sellel ajal Rom, nimesid Pigande ja Pigandi on kasutatud veski kohta. Piigandi nime kohta mainivad nii 1627. a revisjon kui ka Stryk, et see on saadud Wiegant Rumpfi (Wigannd Rumpff) eesnimest. Selline mõisnik võis siin olla enne 1558. a, kuid täpsemalt pole temast midagi teada. Varem on etümoloogia usutavust seganud arusaam, et sama koha nimekuju Pygant on vanem kui mõisnik Rumpfi aeg. Asi lihtsustub, kui tõeline esmamaining pärineb alles 1582. a-st. On teada, et poolakad tavatsesid kohanimesid üles kirjutada eesti talupoegade häälduse järgi. Sõnaalguline muutus v › p on küllalt tavaline, ehkki mitte nii reeglipärane nagu f › p. Nähtavasti juurdus selle väikemõisa poolakatelt üle võetud nimekuju ka hilisemas saksakeelses pruugis nii hästi, et w-algulist nimekuju pole hiljem enam kasutusele võtta püütud. Vrd Piigandi2. – ES
Bfl: register lk 93; BHO: 453;  EAA.308.2.88, L 1; Ligi 1961: 355; Mellin; PA I: 88, 136; PA II: 470; Rev 1624/27 DL: 64; Rev 1638 I: 5; Stryk 1877: 227–228

Piila [`piila] ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Pihla, 1645 Pyla (küla), 1731 Pyhla, 1782 Pyhla oder Pyla.  B3
● Piila mõis eraldati Karjast ja Mustjalast ajavahemikus 1744–1750, XX saj alguses kuulus õigeusu kirikule. Küla mõisa kõrval säilis. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1922 Piila-Platsimeeste küla), mis 1939. a paiku liideti Piila külaga. V. Pall on Piilsi nime puhul oletanud nimisõna, mille tüveks oleks piil-, ja esitanud häälikuliselt lähedastena piil : piilu ’varitsemine, luuramine’, piil : piilu, ennast piilu hoidma ’ennast peitu, kõrvale hoidma’, piiluma ja võrdluseks toonud ka isikunime Pylo. Saaremaa Piila puhul on võimalik ka lähtumine puunimetusest pihl, kui oletada, et varasemate kirjapanekute h ei ole pikendusmärk. Ida-Saaremaal on tuntud sõna piil(u) ’metsatukk’, mitmuses piilud. – MK
BHO: 454; EM: 121; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); SK I: 288

Praaklima [`praaklima] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Praakima Äks – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas (Saadjärve mõis), 1461 (dorpstede tho) Prakama, 1589–1590 Prakiel Moize, 1627 Brackels hoff, 1758 Brackels Dorff, 1811 Brakelsberg.  C3
● Alguses küla, XVI–XVII saj mõis, mille keskus viidi üle ↑Valgma, seejärel ↑Saadjärve külla; Praakli muutus taas külaks. Nimi pärineb saksa perekonnanimest Brakel. 1461. a ürikus on juttu sellest, kuidas H. Brakelile müüdi küla, kuid et küla nimi on eestipärastatud, siis võiks arvata, et seos isikunimega oli varem tekkinud. Nime järelosa on -maa, vahepealse saksa nime Brakelsberg järgi võiks selleks olla olnud ka -mäe. – PP
PA II: 469; PTK I: 185

Prangli2 [`prangli] ‹`Prangli›, kohalikus pruugis `Praŋli ~ `Prangli‿`maa, rahvakeeles ka Saar ‹`Saarde› Jõe – saar Harju maakonnas Viimsi vallas, 1397 Rande Ø, holm to Rango, 1525 Rangelisare, 1732 Pranglesaar, 1798 Gros Wrangelsholm oder Wrangöö; rts Stora Vrangelsholm, sks Groß-Wrangelsholm.  A1
● On arvatud, et XIII või XIV saj lõpul on siia toodud rootslasi, kaitsmaks mereteid rannaröövlite vastu, kuid 1525 olid isikunimed eestipärased. Rootslastega saareelanikud end ei seosta, küll on toodud naisi Soomest ja mandrilt. Rootsipärased perekonnanimed andis elanikele Haljava mõisa rootslasest valitseja. Prangli nime on seostatud Wrangelitega, L. Taimre järgi tegi seda esimest korda XVIII saj algupoolel kirikuõpetaja H. C. Wrede, üle sajandi hiljem C. Russwurm ning oletust on korratud tänapäevani välja. Tegemist on küllap rahvaetümoloogiaga. A. W. Hupel on 1774 öelnud, et saar on eesti keeles Pranglesaar, kirjutatakse ka Wrangoe, aga nimetatakse üldiselt Wrangel. P. Wieselgren seostab nime germaani tüvega wranga-, P. Johansen täpsemalt rootsi sõnaga vrång ’kõver’. L. Kettunen pakub esimestele kirjapanekutele tuginedes asemele võrdluse soome isikunimega Rankoi, Rankoinen, sest ka Russowi kroonika 1578 peab saareelanikeks rootslasi. Russow oma kroonika uustrükis 1584 enam päris nii ei väida. T. Viik on hiljuti sidunud nime sõnaga varanger ’viikingid’, tuues paralleeliks kohanime Varanger fjord Norra põhjaosas. Etümoloogia on võimalik ja seletaks ka pärimust, et saart olevat omal ajal asustanud röövlid. Igal juhul on eesti nimi pärit rootsi ja saksa nimest ning on võimalik, et eestlased kutsusid saart tegelikult lihtsalt Saareks (vrd Saaremaa). Sellele viitab nii praegune kasutus kui ka talupoegade lisanimi Saare, mis esineb vanade allikate järgi korduvalt ümberkaudsetes külades. Võimalik on veel üks seletus, mille on välja pakkunud G. M. Knüpffer, et Wrangö ja Wrangell on seotud Taani hindamisraamatu aegse suurmaaomaniku Tuki Vrangiga. Tuki Vrang omas maid ka hilisema Haljava mõisa aladel, Prangli koos Aksiga kuulus 1549–1847 Haljava mõisale. Muuseas sai 1078. a lahingus polovetsidega surma Kiievi-Vene üliku Tšudini vend Tuki, mis viitab sellele, et Tuki võiks olla läänemeresoome isikunimi. Nimi on siiski tuntud ka Skandinaavia nimevaras, kuigi P. Johanseni järgi nime Vrang Taanis ei esine. Et nime tähendus on ’kõver’, võib see olla eesti keelest tõlgitud lisanimi. ¤ Wrangeli-nimelise mehega seob saart ka muistend, mille järgi olevat mees pandud saare vardjaks ja nii hakatud saartki Wrangliks ja hiljem Prangliks kutsuma. Mees läinud hiljem elama Jüri khk Pajupea külla, mille Prangli talu elanikud teda oma esivanemaks peavad. – MJ
Ariste 1940: 44; Eesti väikesaared 2009: 48–49; ENE-EE: VII, 441–442; EO: 103–104, 332; Gustavson, Malmsaar, Talström 1979: 20, 22; Hupel 1774–1782: I, 358; Joh LCD: 836; Johansen 1951: 174; Solov’ev 1998: 32; Taimre 2011: 9–10; Thor-Helle 1732: 309; Viik 2011: 8; Wd; Wieselgren 1951: 195, 198–200; ÜAN

Puhja1 ‹`Puhja ~ -sse› Puh – alevik Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Puhja vallas (Kavilda mõis, Puhja kirikumõis), 1418 Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia, Puia, 1638 Poyhakyll, 1839 Puchja.  A2
● XX saj alguses kujunes kiriku ümber alevikulaadne asula, hõlmates ka toonase kirikumõisa maid. H. Neus ja L. Kettunen pidasid võimalikuks, et kohanimi tuleneb sõnast puhuja (vrd jutu-, sarve- või soolapuhuja). Järelosa -ja võib lähtuda sõnadest oja või jõe. Sel juhul jääb nime algusosa teadmata. Välistatud pole ka isikunimi (vrd 1481 Poye, 1533 Poya). E. Pässi oletus, et kohanimi tuleneb sõnast põhi : põhja kujul pohja, on ebausutav. Vrd Kükita. – EE
Bfl: I, 271; BHO: 468; ENE-EE: XII, 422; EO: 46; LGU: I, 216; Neus 1852: 910; PA I: 164; Päss 1924: 31; Rev 1638 I: 119; Rücker; Stoebke 1964: 63

Puka1 ‹`Pukka ~ -sse› San – alevik Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas, mõis, sks Bockenhof, XVII saj II poolel Bucken Hoff, XVII saj sks Buxhöwdenshof, Ostroffskymoisa, Malzoffskimoysa, 1782 sks Bockenhof, Buckenhof, ee Pokka ~ Pukka mois.  B2
● Puka alevik hakkas Puka raudteejaama ümber tekkima XIX saj II poolel. Nime on ta saanud Puka mõisa järgi, mis tänapäeval jääb Plika küla piiresse. Puka mõisa kohta on teateid a-st 1529. Mõisa vanem nimi oli XVI saj Perende (1543 Perrend), mis tulenes omaniku Lippold Perendi perekonnanimest. XVI saj oli mõisa omanik Thomas Bock. Saksa keeles tähendab Bock ~ Buck sikku või sokku. Selle nimisõna varieerumine on andnud nii o-lise kui ka u-lise esisilbiga nimevariante nii saksa kui ka eesti keelde. Saksa keelde kinnistus o-ga variant Bockenhof, eesti keelde u-ga variant Puka. Nimed on niisiis tuletatud mõisniku perekonnanimest. H. Ojansuu on arvanud, et nime aluseks võiks olla sama sõna kui Soome kohanime Putko puhul ning saksakeelne nimi oleks rahvaetümoloogiline mugandus sellest. K. Uustalu lükkab selle väite ümber. XVIII saj jagati Puka mõis kolmeks. Mõisaid hakati nimetama järgmiselt: Vana-Puka (sks Alt-Bockenhof), Väike-Puka (sks Klein-Bockenhof) ja Vastse-Puka (sks Neu-Bockenhof). 1819 said kõik mõisad sama omaniku. Vastse-Puka karjamõisa nimeks kujunes eesti keeles ↑Ruuna, Väike-Puka nimeks Koosa. Koosa karjamõis on tänapäeval kadunud; koht kuulub ↑Kolli küla alla. – MF
BHO: 41; EAA.308.6.290:5, L 5p; EM: 97; Hupel 1774–1782: III, 290; Ligi 1961: 361; Uustalu 1968: 738; Uustalu 1972: 228–229

Putkaste1 ‹-sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Putkas, 1606 Putkas, 1732 Keina mois, Putkas.  B3
● Putkaste on Hiiumaa vanimaid mõisaid, algse nimega Saulepe (1529?). 1920. a-test Putkaste asundus, 1977–1997 oli ametlikult Käina aleviku osa, al 1997 küla. H. Ojansuu on Putkaste nime toonud võrdluseks soome talunimele Putko, mida püüdis ühendada sõnaga putk : putku, vrd putkama, putku pistma. Seega hülgas Ojansuu R. Saxéni seletuse isikunime kaudu (vanarootsi Bodhger, Bodge, oletatav *Budge). Kui üldse Putko ja Putkaste ühendatavad on, siis oleks lähtekohana tõenäolisem oletada isikunime (vrd 1572 Eesti alal talupoeg Jahn Putkamapoick). Saaremaa Putku talud paistavad hilised olevat. Sõnavarast on lähedasim putkas ’putk (putke)’. On ka võimalik, et tegemist on siirikuga Läänemaalt. Varasema nime Saulepe aluseks on ilmselt sõnad sau ’savi’ ja lõpp : lõpe ’laht’. „Eesti mõisate“ teatmiku andmeil on mõisa varasemad võõrkeelsed nimed olnud ka Hösenhof ja Titfershof (1564 Tittfers hoff). Vrd Putkaste2, Saulepa. – MK
EAN; EM: 84; ENE: VI, 277; HK: 195; KNAB; Ligi 1961: 374; Stoebke 1964: 64

Püha1 ‹-sse› Pha – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Pyha, 1449 Piha.
● Kihelkonna alad kuulusid XIII saj Valjala ja Kaarma muinaskihelkonda. Püha kirikukihelkonda on esmakordselt mainitud 1449. Algselt on Püha nime kandnud ka vakus (1592 Pia Vettel) ja kaks mõisat kihelkonna alal (1645 Pyha sonst Lohdenhof genandt, ↑Sutu, Pyha sonst Brakelshof genant, ↑Pihtla). Kihelkond on arvatavasti nime saanud küla järgi (mainitud 1453 Marten Muddenkul is tho Pya), mis on saanud kõigepealt vakusenimeks ja siis laienenud kihelkonnale (kirik ehitati Püha küla maale). Sõna püha varasemaks tähenduseks on peetud ’eraldatud, üksik koht’. L. Meri on populariseerinud arvamust, et Püha khk on saanud nime Kaali järve kunagise nime Pühajärv järgi. H. Ligi on dokumentaalselt näidanud, et Pühajärve nime Kaali järve kohta on kirjanduslikult lansseerinud XIX saj F. Kruse ja üle võtnud F. v. Buxhövden, sel puudub rahvapärane alus. Vrd Püha2. – MK
Ligi 1984: 287–289; SK I: 321

Rohe ‹-sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1411 Růge, 1599 Ruhess, 1795 Ruhe, 1839 Rohe.  A1
● Tänapäeva vormist lähtudes võiks kohanime üldnimelise vastena arvesse tulla rohi. Sellise oletuse toetuseks võiks tuua ka tuletised roheline, rohekas, rohetama jne. Lõuna-Eesti murretes esineb üldsõna ruhi ~ ruuh : ruhe ~ ruuhe ~ `ruhve ’küna, paat’. Ka kohanime varasemais kirjapanekuis esineb järjekindlalt u. Viimatimainitud üldnime seostamine jõe ääres oleva küla nimega oleks sisuliselt põhjendatud. Häälikumuutuse u › o põhjenduseks võib viidata läänepoolsetes murretes esinevale u madaldumisele h ees, mis varem olevat esinenud laiemaltki. Rohe küla lõunaosa on endine Pikapere küla (hiljem veski ja kõrts, praegu vaid sellenimeline talu; 1601 Pittkipers, 1627 Pickfer, 1638 Pittkepirse). – VP
Kettunen 1962: 129; PTK I: 181, 206; P XVI: 111; Rev 1601: 158; Rev 1624/27 DL: 169; Rev 1638 II: 165

Salavere1 ‹-`verre ~ -sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Kaali mõis), 1939 Salavere.  C4
● 1920. a-te alguses Kaali asundusest eraldatud küla, Salavere nimi võeti samas kohe kasutusele. 1977–1997 oli Kaali küla osa. Küla asub Kaali järvest pisut läänes. H. Ligi on Salavere külanime pidanud pseudoajalooliseks, nime autoriks aga F. v. Buxhövdenit. 1319 on kirja pandud külanimi Saltovere, mille asemele olevat Balti kohaleksikoni järgi tekkinud Kaali mõis (sks Sall). Ürikus on ilmselt kirjutus- või lugemisviga, peaks olema Sallovere. On ilmne, et 1319. a dokumendis mainitud küla ei asunud Saaremaal, vaid Läänemaal. Vrd Kaali, Salevere. – MK
BHO: 529; Buxhövden 1851: 114; EAN; Eesti VP; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Kallasmaa 2012b: 60–65; KNAB; Ligi 1984: 292; LUB: II, 667

Sargvere [`sargvere] ‹-`verre ~ -sse› Pee – küla Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas, mõis, sks Sarkfer, 1564 Sargefer (küla), 1726 Sarckfer oder Halb-Orisahl (mõis), 1796 Sarkfer (mõis).  C1
● Küla on olnud Mäo ja Esna mõisa all, Sargvere mõis eraldati Esnast enne 1722. a. 1920. a-test asundus, 1977. a-st küla. M. Veske ja L. Kettunen on vere-lõpulise külanime algusosa vasteks esitanud sõna sarg ’põllusiil, põld, väli’, sm sarka. M. Faster on püüdnud sarg-sõnaga ühendada soome sahra ~ saara ’harkader’ ning sugulaskeelte kaudu tähendusväljaga ’haru, harg (hara)’. See põhineb oletusel, et sahra ~ saara on idapoolse läänemeresoome tagasilaen keelevormist, kus häälikuseaduslikku muutust *š › h ei toimunud. Sargvere oleks Fasteri järgi nime saanud jõeharu järgi. Jõe praegune nimi on Esna jõgi Esna mõisa järgi ega tohiks olla kuigi vana. See lahendus tundub siinse nime puhul väga konstrueeritud. Sargvere põhjapoolsed talud on endine Padula küla (1589 Paddoll), mis oli nimekirjas viimati veel 1945. – MK
BHO: 534; EO: 292; Faster 2013b: 49–50; Rev 1725/26 Jä: 118; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:182; Ungern-Sternberg 1912a: 68; Weske 1877b: 35

Seira [`seira] ‹`Seira ~ -sse› Kir – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, mõis, sks Seyer, 1565 Saura by, Szeura (küla), 1591 Serre By, 1798 Seier.  C2
● Balti kohaleksikon (BHO) samastab H. Hildebrandi järgi külanimega 1430. a kirjapaneku Serl. XVI saj kuulus küla Lihula nunnakloostrile, hilisemal ajal Kasari mõisa alla, omaette mõis hiljemalt 1688. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nimi tundub olevat tugevasti lühenenud, millest annab tunnistust tugev aste. Nime võiks analüüsida kaheosalisena Sei+ra, kusjuures algusosa tähendussisu jääb täiesti hämaraks, järelosa -ra võib Eesti kohanimedes olla pärit mitmest osisest, küllalt levinud on lühenemine vere-lõpust. Vrd -ra. – MK
BHO: 547; EAA.1.2.932:12, 52, 73, L 10, 47p, 68p; KNAB; LUB: VIII, 343; Mellin; PTK II: 40

Setomaa [seto‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles ka Setumaa Se – setode ajalooline asuala ning endine maakond (Petserimaa) praeguse Võru ja Põlva maakonna ning Pihkvamaa Petseri rajooni alal (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri).
● Esmakordselt on ürikuis juttu läänemeresoomlastest (чюхнов) Petseri kloostri piirkonnas 1549. a. Trükitud märkmeid ala mittevene rahvastiku kohta on al 1831, kui C. H. J. Schlegel kirjeldas oma 1815. a reisil mh Saalessa (Залесье) mõisat. Petserimaa tšuudidest kirjutas 1831 tollane Kiievi metropoliit J. Bolhovitinov, kes juba 1821 rääkis Petseri kloostri ümbruse mittevene elanikkonnast. Setomaa nimi tuleneb rahvakillu nimetusest seto ~ setu. Petseri eestlaste nimetust setu(kene) peetakse suhteliselt nooreks. 1860 nimetati H. E. Hartmannile omistatud kirjutises Pihkva eestlasi Settukesed, Settu, Settuke, Wiedemannil esinevad setu-rahvas, setukas ja setukene Pihkvamaa eestlase kohta ning saksa-setuke ’kadakasaks’. J. Mägiste on haaranud kinni Hartmanni joonealusest märkusest, kus viimane seletab, et nimetus setu on vana, seda tarvitatavat mitte üksnes naabruses, vaid kogu eestlaste maal, sest Petserimaa õigeusklikud eestlased tarvitavat sõna settu asesõna se (sks dies) asemel. Mägiste püüab seda põhjendada nii häälikuliselt kui ka toetudes setode keeleerinevusele võrreldes muude eestlastega, tuues näiteid, kuidas mujal on naabritele nende keelemurde tõttu pilkenimesid pandud. Hiljem on ta siiski pidanud seto nime etümoloogiat ebaselgeks. Juba 1869 ja 1872 on J. Hurt kasutanud piirkonna- ja rahvanimetust Setumaa ning Setu. Lühidalt on seto rahva nime käsitlenud E. Ernits, kes on jõudnud järeldusele, et setu võis olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, mille poolt räägib tema arvates element -u (‹*-oi). Nii on mõlemad uurijad jõudnud sarnasele seisukohale. Mägiste on heitnud kõrvale F. R. Kreutzwaldi oletatavasti pakutud vaste setä ’lell’. Nimemärgi En. (Eisen?) pakutud seto vastet чудь ’tšuud’ ei ole vist mitte keegi hiljem korranud häälikuliste samastusraskuste tõttu. P. Hagu tähelepanekute kohaselt hakkas nimetus setu eestlaste jaoks XIX saj lõpupoole märkima koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Alates III Seto Kongressi toimumisest 1993 on kirjakeeles paralleelselt endiste vormidega kasutusel setode eelistatud vormid seto ja Setomaa; viimase kinnitas kohanimenõukogu 2010 setode ajaloolise asuala nimeks. Vrd Petserimaa. – AK, MK
Bolhovitinov 1821; Bolhovitinov 1831; EEW 2000; En. 1918; Ernits 1987: 40–41; Hagu 1978: 616; Hartmann 1860: 626, 627; Hurt 1903: 139; Hurt 1904–1907: II, 5, 132; KNAB; Maslennikova 1996: 463–473, märkus 23; Mägiste 1957: 247–248; Piho 2011: 18; Sarv 1997: 1; SeK: 139; Setomaa 2009: 285; VES; Viires 2001: 92

Tähtvere1 [`tähtvere] ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tähkvere ‹-n› Nõo – küla Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tähtvere vallas, mõis, sks Techelfer, 1519 Techtelverde, 1582 Thechelverk, Techelwer (mõis, küla), 1782 Tehkelwerre, Tarto Tehkwerre Mois.  C1
● Mõisat on mainitud esmakordselt 1519, mitte aga 1515, nagu väidavad H. Ligi jt. Eesti Vabariigi alguses rajati mõisa maadele asundus, hilisem küla. Kirjapanekute sarnasuse tõttu tuleb nime päritolu käsitleda koos Tähkvere nimega. Nime algusosa algkujuks oletas L. Kettunen *Tähika- ja *Tähiku-, mida pidas tuletiseks sõnast täht ning seostas loomanimega Tähik ’heleda laiguga otsaesisel’ ja võimaliku samakõlalise isikunimega. P. Alvre ühendas Tähtvere vahetult sõnaga täht. V. Pall pidas nimetatud otseseost põhjendamatuks. Välistamata Kettuneni oletust, arvasid nii Alvre kui ka Pall, et kohanimi võib sama hästi tuleneda ka isikunimest *Tähγikko, mis on vähendusliite *-oi abil või otse tüvest tuletatud vorm sõnast tähk (vrd tähkapea ’rukkipea’, tähkapia, tähkel pia ’tühi viljapea’, täht : tähe ’tühi rukkipea’, sm tähkä ’viljapea’). Lisaks pidas Pall saksa nime sõnasisese l-i alusel võimalikuks, et kohanimi oli esialgu la-lõpuline. Tähtvere piiridesse kuulub ↑Tiksoja. Vrd Tähkvere. – EE
Alvre 1965: 354, 355; Arbusow 1910: 303; BHO: 586; EM: 94, 192; EO: 295–296, 303, 304; Hupel 1774–1782: II, 263; KN; Ligi 1968: 356; PA I: 46, 52; PTK I: 253–254; ÜAN

Tänjala [`tänjala] ‹-`jalga ~ -sse› Ann – paik (küla) Järva maakonnas Paide linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paide vallas (Purdi mõis), 1571 Tennella (Tenniell) (küla Purdi mõisa all), 1615 Tänielby (küla Purdi (Nosefär) vakuses), 1796 Tenjal (karjamõis ja kõrts).  C4
● Küla on 1977 liidetud Korbaga. L. Kettunen on nime tundnud kujul Tändjala, kuid pidanud algsemaks nimekuju *Tänjala, millele ta on võrdluseks toonud tänama (tüvest *tenha-) ja kahtlemisi ka soome kohanime Tenhiälä, mis tema järgi oleks ühendatav soome sõnaga tenhota ’võluma, nõiduma’. Sõnad *tenhiä ja *tenhijä oleksid tähendanud nõida või võlurit ja võib-olla esinenud isikunimena, vrd *Tenha, *Tenho(i), mida on seostatud paganlike loitsu- ja võlumisvõimetega. Teisalt on Kettunen külanime võrrelnud kohanimega Tänassilma, mille puhul ta lisaks eelnenule toob ära ka soome tõlke, tema järgi tenhosilmä. Tuleb märkida, et üks Tännassilma ongi Tänjalast mitte liiga kaugel Türi khk-s. Tänapäeva nime Tänjala võib analüüsida nii Tän+jala kui ka Tänja+la. Esimesel puhul võiks oletada liitisikunime, teisel la-liitelist kohanime, kus algusosa oleks oletatav isikunimi. E. Saar ja E. Ernits on Kettuneni seletust pidanud väheusutavaks, sest Võrumaa Tännassilma varasemaist kirjapanekuist puuduvad h jäljed. Tuleb öelda, et need puuduvad ka märksa vanemaist Tän(n)assilma kirjapanekuist kui Võrumaa omad, seega Kettuneni nimeseletus põrkab häälikulistele raskustele. Vrd Tännassilma2, Tännassilma3. – MK
Forsman 1894: 247; KNAB; SPK: 453; Ungern-Sternberg 1912a: 76, 88

Tännassilma2 [tännas‿silma] ‹-`silma ~ -sse›, kohalikus pruugis Tännäs‿silmä ‹-`silmä› Plv – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kähri mõis), 1627 Toennes Silmet (küla), 1638 Thensylm, 1757 Tennasilm, 1798 Tenasilm.  A2
● Vana küla, mis on al XVIII saj-st olnud Kähri mõisavalla keskus. Sellest ka elanike hüüdnimi kährläseq. Mitmel pool korduv vana külanimi põhineb tõenäoliselt elanike kutsumisel silmade värvi või muu silmade omaduse järgi. Seda asustusnimedele omaselt kõige usutavamat seletust kinnitavad naaberkeelte isikunimed, nt „valgete“ silmade kohta vn Белоглазов, poola Białokowski, läti Baltacis. Elanike omaduse tajumist võiks näidata ka 1627. a nimekuju mitmuslik kirjapilt (*silmad). Millist silmade omadust on rõhutatud, pole teada, sest tegemist võib olla hääbunud sõnaga. Selline lõunaeesti sõna nagu tinusilm, tinnõsilm, tinasilm on tähistanud tuhmi silmaga, silma katva kaega, hilisemal ajal ka klaassilmaga inimest, kuid *tännäsilm ei pruugi olla selle sõnapesaga seotud. J. Mägistel on hüpotees, et eesti Tän(n)assilma nimed põhinevad vetenimel (allika- või ojanimel liigisõnaga silm), mis sisaldab sama sõnatüve nagu vepsa jõenimi T´änus ja Lapimaa suure jõe nimi (põhjasaami Deatnu, soome Teno, norra Tena). Mägiste oletas, et nii need kohanimed kui ka sõnad tänitama, võru tänni pandma jmt on saadud tüvest *tänä- või *tännä-, mis oleks nii saami kui ka läänemeresoome keeltes tundmatust aluskeelest pärinev ja mille algtähendus oleks ’kisa, kohin, kõva kohinat tegev vool’. Seda seletust ei saa usutavaks pidada eesti Tän(n)assilma kohtade ja suure Deatnu jõe täiesti erineva olemuse tõttu. Deatnu nime peetakse tundmatust keelest pärinevaks just sõnavaralise vaste puudumise ja nimeobjekti tuntuse tõttu tohutu suurel maa-alal. Küll võib Mägiste kirjutisest tähele panna tänitama tegusõna taandamist *tänä-tüvele. Tähenduse ülekanne nägemis- ja kuulmismeele vahel võiks aidata seletada, millist silmade omadust need nimed rõhutavad. L. Kettuneni seletus sõna tänama, soome tenho ’nõidus’ ja muistse isikunime Tenho kaudu on väheusutav Mägiste poolt esile toodud põhjustel: vanast lõunaeesti keelest üles kirjutatud nimekujudes peaks olema märke h säilimisest, vrd võru tehnämä ’tänama’. Tännassilma külaosad on Aeniidü, Haidakukolk, Kalmõtu ja Tsiahar´akolk. Vrd Tänavjärv. – ES
EAA.3147.1.172:147, L 129p; EO: 124; Mellin; Mägiste 1955: 85–86; Rev 1624/27 DL: 58; Rev 1638 I: 140; SPK: 453; Wd

Undva [`undva] ‹`Undva ~ -sse› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Tagamõisa mõis), 1453 Thomas van Huntow is up Sworvenn, 1645 Hundau, Hundo, Hunda.  B2
● Nime seostamine isikunimega Untama oleks mõeldav, kui eeldada arengut Untama › Undma › Undva või Undama › Undava › Undva, on ju vaheldus m ~ v Eesti kohanimedes küllalt levinud. Vrd ka isikunime Hundo (XVI saj Peter Hundopoick). L. Kettunen on püüdnud nime tuletada tegusõnadest undama ja unduma. Vana u-lise isikunime vastu räägib kirjapanekute nimealguse h. Nimele võib anda ka germaani etümoloogia, külanimi võib olla nimelaen Rootsist, kus hundare on tähistanud Upplandi, Västermanlandi ja Södermanlandi elanikke. Sõna lähtub vanast germaani tüvest hund tähenduses ’sadakond’ ja esineb ka kohanimedes, Upplandis on Haghunda, Lagunda, Norunda, Södermanlandis Oppunda. Arvatavasti on Undva nimega samast tüvest pärit Tagamõisa poolsaare saksakeelne nimi Hundsort (1566 Hondsoort). Undva küla on jagatud kaheks osaks: Suurküla idas ja Tõrvassoo läänes. Vrd Undama, Undla. – MK
Andersson 2004: 8; BHO: 124; EO: 258; KNAB; SK I: 462–463; Stackelberg 1928: 178

Uulika ‹-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke ‹-le› Võn – paik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
● Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408

Vaiste [`vaiste] ‹`Vaiste ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas, mõis, sks Waist, 1604 Waysteby (küla), 1686 Waixt, Waistz, Waist (mõis), 1688 Waist.  B2
● Küla olevat kuulunud Varbla mõisa alla, 1661 eraldati sellest ja asutati Vaiste mõis, mida veel 1686 on nimetatud väikeseks mõisaks (Lilla Håffet, Godzet). Praegu jääb mõis Kastna küla piiresse. Vaiste asundus ja küla liitusid 1939. a paiku. 1977 liideti halduspiiri taha jäänud osa Vaistest (endine asundus) Kastna külaga. H. Ojansuu on Vaistega võrrelnud soome kohanime Vaistenkylä, viimase algusosa algseks kujuks on ta pidanud Vaivaisten- sõnast vaivainen ’põdur, vigane, sant’, vrd eesti sõna vaevane. Vaiste küla on jagatud lõunapoolseks Ees-Vaisteks ja põhjapoolseks Taga-Vaisteks. Vrd Vaimõisa, Vaisi. – MK
BHO: 639; EAA.1.2.941:1163, L 1152; EM: 88; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); Ojansuu 1920: 234; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1604:12

Vaivara2 [`vaivara] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Vaivaru Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, 1424 Wayver, 1499 Waiver (mõis või maavaldus).  A3
● XVI ja XVII saj oli Vaivara küla jagunenud Suure- ja Vana-Vaivaraks (1620 Waivarby ja Gammal Waiworby, 1688 Wannawaiwer). Esimene asus nüüdse Sinimäe kohal, teine Vaivara kiriku juures (Kirikuküla, praegu Hundinurga osa). Vaivara mõis asus algselt Laagnas (sks Lagena ehk Alt-Waiwara) ja viidi XVIII saj keskel üle Suure-Vaivara külla nüüdse Sinimäe kohale, kuhu rajati uus mõis (1782 sks Siewershof, hiljem Waiwara). 1920. a-tel tekkis sinna Vaivara asundus, mis hiljem jagunes ↑Hundinurga ja ↑Sinimäe vahel. Praegune Vaivara küla asub endisest mõisast u 6 km lääne pool ja on kujunenud Vaivara jaama ümbrusse. 1970. a-tel oli siin Vaivara asund ja Vaivara jaama asund, need liideti 1977 Vaivara külaks. Nimi on problemaatiline. Ühe võimaluse kohaselt on nimi vana vere-lõpuline külanimi, nagu mainib ka L. Kettunen, kelle pakutud teised seletusvõimalused (vahe, vaje + vare või aru) jäävad kistuiks või liialt ulmelisteks, nagu pelgalt oletuseks on jäänud ka algvormid *Vaivavere › Vaivara ja *Vaimara › Vaivara, viimasele on H. Ojansuu vasteks esitanud Vaima, mis päritolult on tema arvates algselt vaimu tähistanud sõna sugulane. Teisalt on Ojansuu nime võrrelnud soome kohanimega Vaimaroinen, selle aluseks on esitatud muinaülemsaksa isikunime Waimer. Nimi on ammendava seletuseta. Vaivaraga on 1977 liidetud Uus-Sõtke küla (1922 Sõtku-Uus, 1913 Сотке-Мюдикюла). Vaivara lõunaosas oli varem Vaivara mõisa popsiküla Reidepõllu (u 1900 Рейдепелло). Vrd Vaiga, Vaivere, Vaivina. – MK
Almquist 1917–1922: 309; Bfl: I, 584; BHO: 640; EO: 170; KNAB; LUB: VII, 202; Ojansuu 1920: 234; RGADA.274.1.1614/3:63, L 193p; Troska 1987: 100

Valuoja [valu‿oja] Vil – jõgi Viljandi maakonnas, 1836 Walo-oja.  C2
● Valuoja läbib Viljandi linna ning seal asuvat Paala ehk Valuoja paisjärve. Ta algab Viljandist põhja pool endise Klaassepa kõrtsi lähedalt heinamaadest ja suubub Viljandi järve keskossa Huntaugu lähedal. Nime päritolu pole selge, lähtekohaks võib olla tuletis sõnast valama või valguma. Varasemate kirjapanekute puudumisel on raske öelda ka midagi seostest sõnaga valgma ’paadisadam’. Nime on esimesena käsitletud ajakirjas Inland 1836, kus algusosa vasteks on ebaõnnestunult pakutud valla ’lahti’ ja valu (vrd valutama). Pärimuse järgi olnud läheduses Vaalumäel kunagi võllas ja nime on peetud tulenenuks selle mäe nimest, võllast või võlli mainib juba Inland. Ka on nime lähtekohaks peetud saksa sõna Schandpfal ’häbipost’. Needki on vaid oletused, kuid sest nähtub, et pärimus peab algseks mäenime. Juhul, kui tõesti algne oleks mäenimi Vaalumägi, siis võiks nime alusena oletada ka vaal : vaalu ’kokkukuhjatud viirg, vall’. Valuoja linnajaoks ehk Uuslinnaks on mõnikord nimetatud piirkonda Paala järve ning Kesklinna ja Uueveski vahel. – MK
H. A. v. B. 1836: 528; J. J. 1836: 832; KN; Mutli 1910; Wana 1929

Venevere1 ‹-`verre ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas, mõis, sks Wennefer, 1557 Fennestuer (mõis), 1796 Wennefer (küla, mõis, veski).  C3
● Mõisat on mainitud XVI saj (1534 Torwendahl), Venevere küla 1726. 1920. a-test Venevere asundus ja küla, mis 1977 ühendati külaks. Nime puhul on L. Kettunen vasteiks toonud rahvanimetuse vene või sõna vene ’paat’. Oletatud on ka seoseid ümberasujatega Venemaalt, kuid nimi on vanem kui näiteks vanausuliste ümberasumine, millega nime on püüdnud ühendada H. Ross. Esmamainingu st-line algusosa viitab suguvõsanimele. Veneverega on 1977 liidetud mitu väiksemat küla: Aruküla (1970 Venevere-Aruküla, 1922 Aro), ↑Jätukolga, Kullissaare (1970), Metsaküla (1922), Savilõpe (1726 Soulepp), Vanaküla (1945, varasem nimi Vanakopli, 1913 Ванакопле). – MK
BHO; EAN: 663; EO: 290; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 224; Ross 2004: 6

-vere – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpp -vere esineb asulanimedes eriti Tartu-, Viljandi- ja Virumaa kokkupuutealade kihelkondades (Lai, Pil, Plt, Sim, SJn, Trm), vähem Põhja-Eestis ja Saaremaal, Hiiumaal on ajalooliselt olnud Randvere, Kagu-Eestis vere-nimesid ei ole. Tuumikalal on -vere ees enamasti isikunimi, äärealadel on algusosana sageli muu sõnavara. Ajaliselt tulevad vere-lõpulised nimed esile juba XIII saj kirja pandud Taani hindamisraamatu (LCD) külanimedes ja on paelunud paljude nimeuurijate tähelepanu. Varasemal ajal on -vere vasteteks esitatud keskladina fara ’mõis, maavaldus’, gooti fera ja alamsaksa fiara ’ala’ (A. F. Pott), soome verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’ (E. Ahrens), vero : verosta ’(millegi) asemel’ ühenduses sõnaga wer ’koht, paik’ (E. N. Setälä), vuori (H. Neus, J. J. Mikkola) ja vaara ’mägi’ (E. Pabst), eesti vare (Pabst), veri ’(ka) suguharu’ (G. J. Schultz-Bertram, J. Kuum), pere (A. W. Hupel, J. Jung). M. Veske hülgas varasemad etümoloogiad häälikuloolistel põhjustel ja esitas seletuseks -vere ‹ -veere sõnast veer : veere ’äär’. Tema seisukohta on pooldanud paljud, sh L. Kettunen ja V. Pall, viimane on kokkuvõtteks toonud kolm punkti: 1) -vere on algselt olnud liitnime järelosa, liigisõna, mis on tähistanud nimetatavat objekti; 2) see objekt on olnud asustusüksus; 3) vere-nimede teke, eriti aga levik on seotud alepõllundusega. V. Pall ei näe põhjust, mis takistaks ühendust P. Ariste pakutud oletatava läänemeresoome sõnaga *vēri : *vēren ’mets, metsane küngas’ (sõna on säilinud läti murretes: vēris, vēre, vēra ’suur mets, suur lehtpuumets, madalapinnaseline lehtpuu- ja segamets’, vrd ka mordva keelte v́iŕ ’mets’). P. Alvre on arendanud -vere ‹ -pere teooriat, pidades seda tähenduslikult usutavamaks. Häälikumuutust p › v põhjendas Alvre liitelise astmevaheldusega. Seisukoha -vere ‹ -pere pooldaja oli ka G. Troska. Hiljem on Alvre Kettuneni eeskujul tuletanud -vere oletatavast eesti keeles kadunud alendusterminist *veere, sm vierre. Veske, Pall ja Ariste on eeldanud, et LCD külanimede aluskääne on omastav, Alvre aga, et nimetav. Oma 1960.–1970. a-tel toimunud poleemikas on Alvre ja Pall ka teineteisest mööda rääkinud: kui sõna, mille järglane on tänane -vere, oli nimetavas liigisõna, siis koht, mida ta tähistas, ei pruukinud veel olla asustusüksus, st küla. LCD vere-nimed, kui neid käsitada nimetavalistena aluskäände poolest, ei olnudki siis algselt külanimed. Kui eeldada, et peale küla oli olemas veel mingi sellega sarnanev asustusüksus, mida tähistati sõnaga *veeri : *veere või *veere (sm vierre), siis vaevalt saaks selle tähendus olla ’mets, metsane mägi’. Oletatavasti oli tegemist nimetüübiga, mis eesti asustusnimedes on väga levinud: nimetavalisele või omastavalisele täiendsõnale on liitunud omastavaline, kusjuures praegusel juhul see omastavaline = -vere, mille tähendus võiks olla ’metsa, metsase mäe’ või ’suure metsa, suure lehtpuumetsa’ jne, ning juurdemõeldav oleks küla. J. Kuum on pooldanud lõpu tuletamist sõnast veri, ka koduloolased on püüdnud leida vere-nimedele seletust taimestiku punakas värvis või seostanud neid vanaaegsete rauasulatuskohtadega. Laenulise alge juurde tagasi on pöördunud E. Tarvel, kes toob lähtesõnana vanapõhja ver ’kaljurahn kalapüügiks mere ääres’, selle tüvega on tema järgi V. Thomsenil ühendatud eesti laensõna vari (sm varjo). E. Tarvel oletab, et ver ~ vere on laenatud tarastatud, piiratud maatüki tähenduses ja kõrvutab seda indoeuroopa oletusliku sõnaga *uer ’tarastus, kindlustatud asula, tarastatud talu’, samas hoiatades liiga kergekäeliste etümologiseeringute ja laenuhüpoteeside eest. Aegade jooksul on -vere kujunenud kohanimede lõpuks, mis on põhjustanud sarjasiirdumisi teistest kohanimetüüpidest vere-lõpulisteks, tuntud on vaheldused -vere ~ -pere, -vere ~ -vare, -vere ~ -kõrve, -vere ~ -kare, -(k)vere ~ -kõrre ja -vere ~ -järve. – MK
Alvre 1963: 219–222; Alvre 1965: 351–356; Ariste 1963: 474–475; EMK 2009: 272–273; Johansen 1925b: 58; Kallasmaa 2007: 450–453; Pall 1997: 72; PTK II: 72–83; Päll 2012: 167–168, 169; SK II: 62; Tarvel 2013: 406–407; Troska 1995: 23–28; Weske 1877b: 83–95

Voore1 ‹-le› Pal – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas, kuni 1977 Roela asundus.  C2
● Roela mõisast (1591 küla Roefer, 1599 folwark Roëll, 1758 Royell; sks Rojel) on teateid XVI saj-st (kas 1472 mainitud Jurgen Wrangell van Rogull oli Roelast, pole kindel). Mõisa asemele tekkis 1920. a-tel Roela asundus, mis 1977 nimetati Voore külaks. Voore enda nimi tuli Roela valla uue nimena kasutusele juba 1939. a vallareformiga ilmselt Vooremaa nime põhjal (Kohanimede Nõukogu algne ettepanek oli Roelma, eristamaks seda Virumaal olevast vanemast Roelast). Roela nime seletavad nii L. Kettunen kui ka V. Pall sõnaga roe : rooja. Üksikutel juhtudel esineb kirjapanekutes h (nt 1599 Rohel), mis võimaldab nime varasemaks kujuks oletada ka *Rohela. Roela mõisat on eesti keeles XVIII saj nimetatud ka *Suuremõisaks (A. W. Hupelil Suremois) ja XVII saj saksa keeles omanike nime järgi Brakelshoff’iks (1601). A-st 1977 kuuluvad Voore küla piiresse ka Linnamäe (1945) ja Mägisevälja (1930. a-tel Mägise küla laiendus lõunasse, ↑Mägise-Olukvere) küla. – PP
BHO: 509–510; ERA.14.2.442 (Kohanimede Nõukogu 7. IX 1938 protokoll); LGU: I, 480; PA I: 299; PTK I: 205–206; P XVI: 115

Ülgase [`ülgase] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ülgasi Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Ilgas, 1387 Uldyes, 1403 Vldis, 1565 Yldis, 1582 Ulest, 1637 Hülgaste (küla), 1687 Üllkes, 1688 Yllux, 1798 Ülgast.  A3
● Ülgase mõis eraldati Jägala mõisast 1824, hävitades hulga majapidamisi eelkõige tiheda asustusega Koljunukis. Väike mõis on olemas olnud juba varemgi, sh 1387–1565 Tallinna toomhärrade tulumõis, hiljem kuulus Ülgase Jägala juurde. Wrede järgi oli Ülgase 1725 hajatalu, mõisast olevat pärast katku järel vaid varemed. Mõisa lähedal asus Hõbemägi, kuhu veel enne sõda kogunes kevadpühade aegu sadu inimesi. Ülgasesse rajati 1920. a-tel esimene fosforiiditehas Eesti Vosvoriit, tänapäeval on mahajäetud kaevanduskäigud saanud nahkhiirte elupaikadeks. 1920. a-tel sai Ülgase asunduseks, 1940. a-tel külaks. P. Wieselgreni arvates pärineb Ülgase sõnast hüljes : hülge, kuid nimealguline h tundub olevat hilisem lisandus. Nimes võib peituda sõna ülg ’peigmees, mees’ (vrd sm ylkä), mis esineb rahvalauludes, mh sageli ingeri rahvalauludes. Nimi on algselt si-lõpuline, millele viitavad ka ste-lõpulised nimevariandid (Ülgaste, Hülgaste). Kohanimede lõpus on e ja i vaheldus väga üldine, vrd nt Viimse ~ Viimsi. Tavaliselt on si- ja ste-lõpu ees kohanimes isikunimi, kuid võimalikud on ka isikule viitavad sõnad. Problemaatiline on siiski d nime esimestes kirjapanekutes. – MJ
BHO: 128;  EAA.1.2.C-III-9; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 4; EKMS: I, 14; ENE-EE: XII, 707; Johansen 1951: 166; Jõelähtme 2010: 195–196; Lepik 2002–2003: 13–14; Mellin; Ojap 2008: 7; Wieselgren 1951: 226, 239–240; Wrede 2006: 44; ÜAN