[KNR] Eesti kohanimeraamat

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urv – linn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
● Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Järvakandi [järva‿kandi] ‹-`kanti› Rap – alev Rapla maakonnas Kehtna vallas, kuni 2017 omaette vald.  A2
● 1945 aleviks saanud asula on nime saanud Järvakandi klaasikoja (hiljem Järvakandi Tehased) järgi, mis asutati 1879 Järvakandi mõisale kuulunud metsa. Mõis ise asub alevist kaugemal loodes, nime päritolu vt ↑Valli küla alt. 1911 eraldati Järvakandi mõisast Reihenau (sks Reichenau) poolmõis, selle valdused jäid peamiselt praeguse alevi ümbrusse, mõisakeskust ei olnud. – PP
ENE: III, 316; Järvakandi 2007

Karlova [`karlova] ‹-sse› TMr – Tartu linnajagu, mõis, sks Karlowa, 1826 Karlowa-M(ois), 1927 Kaarlilinn (linnaosa).  C2
● Linnajagu on saanud nime mõisa järgi, mis tekkis Alevaküla (1558 Albennküll, 1584 Alawikula) jt eraldamisel 1793 Tähtvere mõisast. Alevaküla oli tsaar Ivan IV kinkinud Tartu raele 1558, ent pärastpoole oli ta mitu korda Tähtvere mõisale tagasi läinud. XVII saj algupoolel oli Alevaküla Tartu eeslinn. Selle nimele viitab tänapäeval Alevi tänav. Karlova maadel kujunes XIX saj lõpus ja XX saj alguses taas eeslinn, mis koos Purde talu maadega praeguse Purde tänava kandis liideti 1916 Tartuga. Linnajao lõunaosa on kutsutud Taga-Karlovaks. Mõisa nimi tuleneb omaniku Carl Gustav von Krüdeneri eesnimest, millega on ühendatud venepärane liide. – EE
BHO: 183; Bienenstamm 1826: 286; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 147; ENE-EE: IV, 340; PA I: 121; Tartu 1927: 265, 270, 437; Pullat 1980: 43, 75

Kavastu2 ‹-sse›, rahvakeeles ka `Mõisa‿küla TMr – küla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
● Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Keika [`keika] ‹-sse› JJn – paik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Orina mõis), 1220 Kettis, 1223 Keytis, 1253 Keytingen, 1686 Keiten, 1709 Keika.  A3
● Liideti 1977 Kuksema külaga, praegu on enamjaolt Järva-Jaani alevi piires, moodustades selle lõunaosa. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus mainitud vasalli Willelmus de Kedingiga, kellele kuulusid mitmed külad Simuna khk-s jm Virumaal ning kes võis olla samane Wilhelmus de Bremaga (mainitud vasallina 1254–1277), kuivõrd Bremeni lähedal asus koht Kehdingen. Sarnaseid kohanimesid on veel mujalgi Saksa- ja Prantsusmaal (Kedingen, Ketting) ja Taanis (Ketting), samuti leidub perekonnanime Keding. Kohanime eesti päritolu Johansen välistab. Arvestades aga Läti Henriku sõnastust (que Kettis vocantur ’mida kutsutakse Kettiseks’), mida ta kasutab just eesti kohanimede puhul, on tõenäolisem just nime eesti päritolu ning sarnaselt teistele vasallisuguvõsadele võis hoopis küla anda nime Willelmusele (nagu Johansen teiste puhul enamasti arvaski). Algse eesti kohanime tähendus on ebaselge, alles XVII saj alguseks lühenes see Keikaks. Kui oletada varasemaks kujuks *Keitinga ~ *Keitika, siis selle lühenemine Keikaks oleks foneetiliselt usutav. Kihelkonnanimena püsis Keika (Keitinge) XVII saj alguseni, hiljem esines lühenemata vaid Järva-Jaani ajaloolise paralleelnimena. Vrd Järva-Jaani. – FP
EAA.1233.2.1:22, L 39p; EAA.1.2.942:365, L 354p; HLK: 216–217, 242; Joh LCD: 798–799; LUB: III, 258a

Kihelkonna1 ‹-le› Khk – alevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kihelkonna kirikumõis, Rootsiküla mõis), 1627 Kulckon (sadam).  B4
● Alevik on tekkinud kiriku juurde XIX saj lõpul. Pärast 1940. a-id oli ametlikus nimekirjas ka Alevi küla nime all, 1977 sai uuesti Kihelkonna alevikuks. Aleviku idaotsas on Alutaguse, mis 1930. a-teni on olnud omaette küla (1691 Allentacke Küllast). Aleviku piiresse jääb ka endine ↑Rootsiküla mõis. Vrd Kihelkonna2. – MK
BHO: 225; ENE: III, 527; KNAB; SK I: 21

Kohtla [`kohtla] ‹`Kohtla ~ -sse› Jõh – küla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kochtel, 1419 Kochtel (mõis).  A3
● Kohtla mõis oli rajatud varasema küla (1241 Odris) kõrvale, 1419 on mainitud nii mõisat (Kochtel) kui ka küla (Oddrys). Vana nime on mainitud veel 1811 (Df. Kochtell oder Odarikülla), kuid 1844 on küla üksnes Kohtla nimega. Hiljem on kohapeal küla kutsutud lihtsalt Vanakülaks. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus. Kohtla mõis ja suur osa asundusest sattus Kohtla alevi moodustamisega 1945 selle koosseisu, tänapäeval on osa ↑Kohtla-Nõmmest. Ülejäänud Kohtla asunduse talud ja Vanaküla liideti 1977 Kohtla külaks. Kohtla nimest on L. Kettunen moodustanud algvormi *Kohtala(n), *Kohtela(n) ja pakkunud vasteks koht : koha (sm kohta) ja kohtlane ’aus, õiglane’. P. Johanseni arvates põhineb muinasküla Odris nimi isikunimel Oteri. L. Kettunen on selle lähtekohaks pidanud pigem isikunime Udri (1583 Udri oder Otters) või viljanimetust oder : odra. Kohtla küla, mõis ja raudteejaam on andnud esiosa Kohtla-Järve linna nimele. – MK
EO: 88; EVK; Joh LCD: 517

Kohtla-Nõmme [`kohtla-nõmme] ‹-le› Jõh – alev Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 omaette vald.  A3
● Kohtla-Nõmme tekkis 1930. a-tel ühingu Gold Fields töölisasulana Kohtla asunduse maile, nimetati 1945 Kohtla aleviks, allutati 1947 Kohtla-Järvele ja liideti sellega 1959. Paika nimetati siis Kohtla linnaosaks, ajuti ka juba Kohtla-Nõmmeks. 1990 lahutati uuesti Kohtla-Järvest Kohtla-Nõmme alevi nime all. Pärast haldusreformi, millega alevid omavalitsusüksustena kaotati, sai Kohtla-Nõmme al 1993 ühtlasi vallaks. Nimi pärineb Kohtla mõisalt + talunimest Nõmme. – MK
ENE-EE: IV, 628; KN; KNAB

Lavassaare [lavas‿saare] ‹-`saarde› Aud – alev Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1500. a-tel Lawaser, 1564 Lawsala, 1601 Lauweser, 1839 Lawasaar.  B4
● Küla juurde kujunes 1920.–1930. a-tel Lavassaare (Jõõpre) turbatööstus, mille asula sai 1949 aleviks. Endine küla kuulub alevi piiresse. L. Kettunen tunneb nimekuju Lauassare, mille vasteks esitab laud : laua. Vrd lava ’(harilikult laudadest) alus, kõrgend, kuhja alus’ + saar : saare ’soosaar’. K. Pajusalu on algusosa vasteks esitanud sõna laugas. Alevi keskusest u 1,5 km loodes on Vana-Lavassaare. – MK
BHO: 293; EMS: V (21), 16; ENE-EE: V, 438; EO: 191; Rev 1601: 181; Roslavlev 1974–1977: 1; Varep 1957: 63

Loksa1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹-lle›, rahvakeeles ka Aasu‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Lox Peter (Kolga vabatalupoeg), 1637 Locksa Peter (Kolga mõisa talupoeg), 1687 Loxa (Kõnnu mõisa kolm kaluritalu), 1694, 1699 Loxa Byy, 1798 Loksa (küla ja kabel).  B2
● Küla asub Valgejõe suudme lähedal, mis oli oluline kudema tulnud lõhe ja silmu püügikoht. Hiljem on püügiõigus olnud ainult Kalamäe (Kalame) talul, mis jäi tellisetehase ümber tekkinud alevi keskele. Hiljemalt XVII saj on küla kõrval kabel, mida on Kuusalu kirikukroonika andmetel parandatud 1629. Vältimaks segiminekut Loksa alevi, praeguse linnaga, nimetati Loksa küla 1977 ↑Kotka külaks; 2000 Loksa küla põhiosas taastati, lõunapoolne ots jäi edasi Kotka nime alla. Loksa nimes peitub sõna loks : loksu ’madal, vesine koht, soo’. Algul on nime ka vastavalt käänatud (omastav Lokso), kuid hiljem on see teisenenud Loksa kujule. Vrd Kotka1, Loksa3. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EMS: V, 22, 362; EVK; KN; KNAB; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 64; Vilbaste 1956: 150–151

Masti ‹-le› Hag – küla Rapla maakonnas Kohila vallas.  A2
● Masti küla moodustati 1977 neist Kohila asunduse (asundi) taludest, mis jäid Kohila alevi piirest välja. Nimi on pandud sealse kohaliku telemasti ja raadioreleejaama järgi. – PP
KNAB

Mustjala2 [`must‿jala] ‹-`jalga ~ -sse› Mus – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas, mõis, sks Mustelhof, 1592 Mustell (küla).  C3
● Mustjala mõis on rajatud u 1605. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, selle kõrval oli 1923 nimekirjas ka Mustjala alevik. Pärast 1930. a-id oli asula ametlikult Alevi küla (1945, 1970), al 1977 Mustjala küla. Külanime lähtekohana on oletatud isikunime *Mustjalg. Vrd Mustjala1. – MK
BHO: 370; EAN; EM: 123; EO: 50; KNAB; SK I: 224

Märjamaa1 [märja‿`maa] ‹-le› Mär – alev Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Märjamaa kirikumõis, Märjamaa mõis), 1765 Merjama, u 1900 Мерьяма (küla).  B4
● Asula tekkis XIX saj lõpus kiriku ümber Märjamaa mõisa ja kirikumõisa maadele. Alevik kasvas eriti peale Rapla–Virtsu raudtee avamist 1931. Aleviõigused sai ametlikult 1945. Alevi lõunaosas on endine Uue-Märjamaa ehk Uuemõisa poolmõis (sks Neu-Merjama), mis lahknes Märjamaast 1825. Vrd Märjamaa2. – MK
BHO: 351; KNAB

Nahajärv [naha‿`järv] Urv – järv Valga maakonnas Otepää vallas, 1685 Naha.  A2
● Üks Kooraste järvedest. Järvenimi on olemas juba 1685. a kaardil. 1627. a revisjoni Koigu mõisa järvenimede loendist on selle järve nimi välja jäänud, kui see pole just *Kõrbjärv (Koerbe), mis on siiski väheusutav. Järvenime on seostatud Nahaliina, Otepää linnusega seotud muistse kaupmeeste alevi asukohaga, kuigi linnuse- ja asulakoht on leitud hoopis lähedalasuva Liinu järve äärest. Pole teada ka sidet Nahajärve ja Kanepi külje all paikneva Nahakülä vahel. Põhinemine vanal asustusnimel on Nahajärve nime puhul siiski tõepärane. Nimi võib olla saadud ka otse sõnast nahk, mis pakub järvenime andmisel mitmesugust motiivi, vrd Tsianaha järv Kasaritsas (Rõu). – ES
 EAA.308.2.88, L 1; Rev 1624/27 DL: 107; Võrumaa 1926: 388

Orina ‹-sse› JJn – paik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, 1564 Peter Orgenka (talu), 1615 Organoo (küla), 1647 Orringa, 1732 Orrina.  A3
● Orina mõis on rajatud XVII saj I poolel. 1920. a-test asundus, mis 1977 liideti Jalalõpega, osa Orinast, sh mõis on Järva-Jaani alevi piires. Et g-tähte on alamsaksa keeles loetud j-na, võib kohanime algusosa vanimate kirjapiltide järgi seostada sõnaga ori : orja ’suur, raske puutüvi’. Kuigi põhja poolt tulles asub koht oru veerul, ei toeta seda motiivi nime kirjapanekud. Nime järelosa on palju vaheldunud, mistõttu on seda raske selgitada. Vrd Esna, Orgmetsa, Oriküla1. – FP
EAA.1.2.933:111, L 111; EAA.1.2.938:31, L 29p;  EAA.1233.1.47, L 13; EES: 338; Thor-Helle 1732: 316; Wd

Otepää3 [ote`pää] ‹-le›, rahvakeeles varem Kiriku‿`mõisa, kõnekeeles, slängis `Keskus Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis, Vana-Otepää mõis), 1749–1762 Ottepakülla, Ottepäkülla.  A1
● Tänapäevase küla territoorium hõlmab osaliselt Vana-Otepää mõisa lõunapoolsemat ala ja osaliselt Otepää kirikumõisa maad. XVIII saj tähistas Otepää küla nimi põlistalusid nii lõuna kui ka põhja pool Vana-Otepää mõisat. See tähendab, et ajalooline Otepää küla kannab tänapäeval Vana-Otepää nime ja ainult selle lõunapoolne serv kuulub praeguse Otepää küla alla. Küla territooriumile jäävad Otepää linnamägi, kihelkonnakirik ja keskaegse alevi koht. 1923. a olid sellel kohal Otepää kirikuasundus ja vanad Juusa talud. Nõukogude ajal tekkis siia Otepää sovhoosi keskus. 1970. a-tel nimetati asula Otepää külaks. Vrd Otepää1. – MF
EAA.1260.1.9:260, L 260p–261; ENE: V, 537; KNAB

Padiküla [padi‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Jür – paik (küla) Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1241 Pattas, 1453 Paitas, 1503 Paiders, Paides, 1586 Padis, 1871 Paddikül (karjamõis).  C4
● Küla on mainitud Taani hindamisraamatus, ajavahemikus 1744–1765 tehti sinna karjamõis ja küla hävis. Uuesti tekkis Padiküla 1920. a-tel Sausti mõisast väljajagatud maale. 1977 jagati Kiili alevi, Sausti ja Vaela küla vahel. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnast paas : pae. – PP
Bfl: I, 620, 622; EO: 15; Joh LCD: 542–543; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Schmidt 1871

Paikuse [`paikuse] ‹-le› Tor – alev Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paikuse vallas (Sindi mõis).  C2
● Paikuse aleviku, a-st 2011 alevi nimi on asulale pandud 1977 ilmselt seetõttu, et tegu oli Paikuse külanõukogu keskusega. Enne seda oli 1966 Taali külanõukogu nimetatud Paikuse külanõukoguks. Selle eelkäija oli Paikuse vald (1938–1950). Nimi on taaselustatud ja kuulus varem ↑Taali mõisale (u 1500 Paist, 1565 Paicus, 1638 Paygst, 1795, 1797 Paixt). Ehkki nime esimeses kirjapanekus k-aines puudub, tundub see nimes algne olevat. Võimalik, et nimi lähtub isikunimest, vrd lätlaste vanema nimena esinev Paike Henriku Liivimaa kroonikas. Murretest sobiks vasteks tuletis sõnast paik ’koht; lapp’, vrd paikus ’paikamine, paik’. Paikuse alevi varasem nimi kuni 1977 oli Sindi asundus, mis tekkis Sindi mõisa maadele 1920. a-tel. Paikuse aleviga on 1977 liidetud Lodja (1970, teisel pool Pärnu linnapiiri jätkub samanimelise linnaosana) ja Sinioja (1970), hiljem on liitunud Kodara (1638 Koddra Pern, külana 1922). Vrd Sindi, Taali. – MK
BHO: 565; EAA.1865.3.272/3:4, L 3p; EAN; HLK: 124; KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 10, 34; Uuet 2002: 197; VMS

Põlde [`põlde] ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis).  C1
● Põlde külaks nimetati senine Abja asundus 1939. a paiku. Küla hõlmab Abja mõisat ja selle ümbrust. Pärast Teist maailmasõda oli jagatud kaheks külaks, mis liideti 1977. 1960. a-tel rajati Põlde II küla maale Abja-Paluoja alevi idapiirile sovhoosiasula. Nimi on e-mitmuse vorm sõnast põld. Põldega liideti 1977 Mulgi (1977 Põlde-Mulgi) küla. Hallistes oli ka teine, Laatre mõisa piires asuv Põlde (Põldre) küla (1922 Ruuna-Puldre), mis liideti 1977 Pennikülaga, hiljem Laatrega. – MK
ENE: VI, 302; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Raadi1 ‹-le› TMr – alev Tartu maakonnas Tartu vallas.
● Alev moodustati 2022. a Tila küla ja Vahi aleviku osadest. Nimi on pandud Raadi mõisa järgi (↑Raadi³), mõisasüda jääb naabrusse Tartu linna alale. Varem on praeguse Raadi alevi piirides küladena vaadeldud Joora, Korova ja Taidla. Kaks esimest neist seonduvad karjamõisatega (vastavalt sks Joora ja Korrowa). Taidla on põline küla, XVI saj oli ta kahes osas (1558 klenne Taidell ’väike Taidla’ ja gross Taidell ’suur Taidla’). Joora ja Taidla hävisid Raadi lennuvälja laiendamise tõttu 1950.–1960. a-tel, Korovale Koidu tänava kandis on hilisemal ajal tekkinud uus hoonestus. – EE, PP
Pullat 1980: 43
Märkus. Uus artikkel. 2022-12-31T06:42:32.

Sirgala [`sirgala] ‹-sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Kohtla-Järve linnajagu Viivikonnas (Vaivara mõis), 1241 Cirpæ (küla), 1466 Sircks, 1498 Sirkes, 1583 Sircula, 1637 Sirkala, 1765 Sirgala, u 1900 Сиргала (küla).  A3
● Sirgala on saanud nime vana Sirgala küla järgi praegusest asukohast põhjas, mis suuresti hävis Teises maailmasõjas. Külaaseme juurde rajati 1959–1962 Sirgala karjäär. Sirgala asula oli 1962–1993 Viivikonna alevi osa, pärast seda kuulus Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa alla selle lahustükina, 2017 anti üle Narva-Jõesuu linnale. Vana Sirgala küla ala on 1977 liidetud Mustanina külaga. P. Johansen on pidanud külanime XIII saj üleskirjutust vigaseks, peaks olema *Cirge või *Cirke. Näib, et XV saj on nimi olnud ne- : se-lõpuline, hiljem on siirdunud la-liiteliste rühma. Liite ees oli arvatavasti isikunimi, vrd sõnu sirk : sirgu ’rohutirts’, ’lind’; sirkane ’pikakoivaline (mees)’. P. Johansen on nimele võrdluseks toonud soome kohanime Sirkkala. – MK
ENE-EE: VIII, 520; Joh LCD: 432-433; KNAB

Soomevere2 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Sumowier, 1601 Summower, 1624 Sommefer, 1638 Sohmefer, 1797 Somefer (küla).  C3
● 1624 elas külas Sommafer Peter, kes pärines Soomest. Tõenäoliselt tema järgi on külanime hakatud seostama Soomega. Varasema u-lise nimekujuga vrd summ : summa ’hulk’, suma ’segadus, praht’, rannikumurdest sumu (sumo) ’udu’. L. Kettunen, tundmata varasemaid kirjapanekuid, seostab nime Soomega ja vastandab selle Veneverega. Tõenäoliselt on see XVII saj-st alguse saanud rahvaetümoloogia. Soomevere külaga liideti 1977 Võhma alevi piirest välja jäänud Võhma küla (1583 Wechma). Vrd Soomevere1. – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 11; Rev 1601: 97; Rev 1624 PL: 47; Rev 1638 II: 156

Sootaga [`soo‿taga] ‹-sse ~ -taha› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Sotaga, 1553 Sontagken (mõis), 1601 Sottaga, Sotago (küla), 1758 Guth Sotaga.  C4
● Pikaaegne Tartu linna mõis, 1920. a-test küla, saanud oma nime suhtelise paiknemise järgi (vahest Tartu poolt vaadates, viitega Amme jõe põhjakülje soodele). 1977 liideti Sootagaga Alevi küla (1688 Allewakülla), mis oli nime saanud Alevi talu järgi, talu omakorda talupoja lisanime järgi. – PP
BHO: 563–564; Ligi 1961: 364; PTK I: 18, 226; PTMT: III, 592

Tila [tila, til´a] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Tilla TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas (Raadi mõis), sks Tilla (karjamõis), u 1900 Тили (karjamõis).  C1
● Tila on 1920. a-te alguse maareformi käigus moodustatud asundus (1930. a-test küla) samanimelisest karjamõisast, mille kohta on teateid XX saj algusest. Karjamõisa keskus jääb tänapäeval Raadi alevi piiridesse. Karjamõisa nimi tuleneb talunimest, mis pärineb sõnast tila ’valamistoru; kella kõra’ ja käibis varem talupoja lisanimena (1721/1686 Auf Tilla Andres Land; 1858 Tilla). 1977 liideti Tilaga Kerkaküla (ka Kirbu) ja ↑Muri. Raadi alevi moodustamisel 2022. a muutusid Tila küla piirid selliselt, et sisuliselt langeb ta kokku Kerkakülaga. – EE
EAA.1865.2.126/1:13, L 12p; EM: 97; EVK; KNAB; Mellin; RGADA.274.1.239/5:106, L 599; Uuet 2002: 112; Vene TK 42

Välgi ‹`Välki ~ -sse› MMg – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Elistvere mõis), 1584 Walgi, ? 1627 Welckküll, 1811 Welgi.  A3
● Varemalt vene asustusega küla. Väljakaevamiste andmetele tuginedes oletas A. Moora, et see on rajatud XIII saj ida poolt Peipsit tulnud asunike poolt. Seevastu I. Arens mainib vastupidist suunda: väljarännet Välgist XIX saj Oudovamaale. Praegugi on Pihkva oblasti Pljussa rajoonis Pljussa alevi lähedal Vjalki (Вя́льки) küla. Nime lähtena tulevad eesti sõnadest V. Palli arvates kõne alla välk : välgu, mis ei tähenda üksnes pikset, vaid Kesk-Eestis ka lagendikku (heinamaad) metsas või hoopis suurt tükki põldu, metsa või heinamaad. Lisaks sobiks tähenduslikult sm välkki ’tühi, söötis’. 1977 liideti Välgiga Kivinõmme (1970) ja Välgi-Alajõe (1582 Aloge) küla. – PP
Arens 1994: 32; KNAB; Moora 1964: 28, 100; PA I: 106, 148; PTK I: 282; PTMT: III, 510