[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 28 artiklit

Antsla [`antsla] ‹-sse ~ `Antsla›, kohalikus pruugis-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Hauka Urvlinn Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis).  A1
Vana-Antsla mõisa Hauka talu maale ehitati 1889 valminud Valga–Pihkva raudtee jaam, mis hakkas saksa keeles kandma nime Anzen nii Vastse- kui ka Vana-Antsla mõisa järgi. Mõnedel andmetel oli jaamahoone sildil kiri Анцелъ. Jaama lähedusse oli 1887 rajatud Siksälä kõrts (sks Haukakrug), selle ümber kasvama hakanud asulat kutsuti alguses Haukaks, kuigi juba XX saj alguses öeldi, et minnakse Antsla jaama. 1920 sai Antsla (Hauka) alevi õigused, Hauka nimi oli 1926 juba kõrvale jäänud. 1938 anti Antslale linna õigused. 1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. Hauka nimi pärineb talult (1762 Hauka Peter). Sõna haugas tähendab võru keeles kulli, talupoja lisanimes on kasutatud võrdlust röövlinnuga. Antsla kaguosa kannab nime Villaliin (u 1900. a kaardil külanimi Вилла). Villaliina nimi on saadud Säremiku-Juhani talu lahustüki maa ehituskruntideks jaganud peremehe perekonnanimest Vill. Vrd Vana-Antsla. – ES
BAL: 649; EAA.1270.1.264:37, L 37; KNAB; Võrumaa 1926: 429–430

Järvakandi [järvakandi] ‹-`kantiRapalev Rapla maakonnas Kehtna vallas, kuni 2017 omaette vald.  A2
1945 aleviks saanud asula on nime saanud Järvakandi klaasikoja (hiljem Järvakandi Tehased) järgi, mis asutati 1879 Järvakandi mõisale kuulunud metsa. Mõis ise asub alevist kaugemal loodes, nime päritolu vt ↑Valli küla alt. 1911 eraldati Järvakandi mõisast Reihenau (sks Reichenau) poolmõis, selle valdused jäid peamiselt praeguse alevi ümbrusse, mõisakeskust ei olnud.PP
ENE: III, 316; Järvakandi 2007

Karlova [`karlova] ‹-sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Karlowa, 1826 Karlowa-M(ois), 1927 Kaarlilinn (linnaosa).  C2
Linnajagu on saanud nime mõisa järgi, mis tekkis Alevaküla (1558 Albennküll, 1584 Alawikula) jt eraldamisel 1793 Tähtvere mõisast. Alevaküla oli tsaar Ivan IV kinkinud Tartu raele 1558, ent pärastpoole oli ta mitu korda Tähtvere mõisale tagasi läinud. XVII saj algupoolel oli Alevaküla Tartu eeslinn. Selle nimele viitab tänapäeval Alevi tänav. Karlova maadel kujunes XIX saj lõpus ja XX saj alguses taas eeslinn, mis koos Purde talu maadega praeguse Purde tänava kandis liideti 1916 Tartuga. Linnajao lõunaosa on kutsutud Taga-Karlovaks. Mõisa nimi tuleneb omaniku Carl Gustav von Krüdeneri eesnimest, millega on ühendatud venepärane liide.EE
BHO: 183; Bienenstamm 1826: 286; Eisen 1918b: 2; EM: 97, 147; ENE-EE: IV, 340; PA I: 121; Tartu 1927: 265, 270, 437; Pullat 1980: 43, 75

Kavastu2-sse›, rahvakeeles ka `Mõisaküla TMrküla Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Kawast, 1582 Kaus, 1592 Kauste, 1627 Kawaste kuella.  B1
Mõisa kohta on teateid al 1544. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadel asundus. See jagati 1939. a paiku ↑Kikaste, ↑Poksi ja ↑Saeveski külaks, mis olid rahva seas juba varem kasutusel. Mõisasüda oli kuni 1977. a-ni ametlikult Mõisaküla. Kavastu nime päritolu on L. Kettuneni arvates ebaselge ja võib erineda Hlj Kavastu omast. Pole selge, kas algtähenduse selgitus sõltub nimekujust Kaavastu või on pikk a ületaotluslik. Igatahes on tegemist stu-lõpulist kollektiivliidet sisaldava kohanimega, kusjuures varem näib olevat esinenud ka ste-line nimekuju. Kavastuga liideti 1977 Alevi küla (1582 Allowe). Viimane tähistas vana asulat, mis oli tekkinud Uue-Kastre linnuse juurde. See oli rajatud XIII saj seoses tollipunktiga (sks Warbeck; 1299 Werbeke ’tõke jõel’). Põhjasõjas purustatud kindluse varemeile tehti 1784 Kantsi (1839 Kanzi) kõrts. Kavastu mõisa vana nime Võngri (1782 Wöngri mois) on L. Kettunen kõrvutanud järvenime Võngjärv (Võn) ja Võngrimardi talunime algusosaga. Tõenäolisemalt tuleneb kohanimi XVII saj omaniku Georg Schwengelli nimest. Mõisa nime näib olevat mõjustanud võngõr-tüvi, mis esineb lõunaeesti sõnades võngõrdamma ’vingerdama’ ja võngõru(i)si-vangõruisi ’kõverdi’. XVII saj sks nimi Saleskyhof pärineb kunagi külas elanud poolakalt, endiselt amptmannilt Saleczkylt. Vrd Kastre, Kavastu1. – EE
BHO: 205; EM: 97, 150; ENE-EE: IV, 414; EO: 182, 223; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Hupel 1774–1782: III, 253; PA I: 113; PA II: 420; Rev 1624/27 DL: 47; Rev 1638 II: 239; Rücker; LUB: III: 1330; VMS: II, 710; ÜAN

Keika [`keika] ‹-sseJJnpaik (küla) Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas (Orina mõis), 1220 Kettis, 1223 Keytis, 1253 Keytingen, 1686 Keiten, 1709 Keika.  A3
Liideti 1977 Kuksema külaga, praegu on enamjaolt Järva-Jaani alevi piires, moodustades selle lõunaosa. P. Johansen seostab nime Taani hindamisraamatus mainitud vasalli Willelmus de Kedingiga, kellele kuulusid mitmed külad Simuna khk-s jm Virumaal ning kes võis olla samane Wilhelmus de Bremaga (mainitud vasallina 1254–1277), kuivõrd Bremeni lähedal asus koht Kehdingen. Sarnaseid kohanimesid on veel mujalgi Saksa- ja Prantsusmaal (Kedingen, Ketting) ja Taanis (Ketting), samuti leidub perekonnanime Keding. Kohanime eesti päritolu Johansen välistab. Arvestades aga Läti Henriku sõnastust (que Kettis vocantur ’mida kutsutakse Kettiseks’), mida ta kasutab just eesti kohanimede puhul, on tõenäolisem just nime eesti päritolu ning sarnaselt teistele vasallisuguvõsadele võis hoopis küla anda nime Willelmusele (nagu Johansen teiste puhul enamasti arvaski). Algse eesti kohanime tähendus on ebaselge, alles XVII saj alguseks lühenes see Keikaks. Kui oletada varasemaks kujuks *Keitinga ~ *Keitika, siis selle lühenemine Keikaks oleks foneetiliselt usutav. Kihelkonnanimena püsis Keika (Keitinge) XVII saj alguseni, hiljem esines lühenemata vaid Järva-Jaani ajaloolise paralleelnimena. Vrd Järva-Jaani. – FP
EAA.1233.2.1:22, L 39p; EAA.1.2.942:365, L 354p; HLK: 216–217, 242; Joh LCD: 798–799; LUB: III, 258a

Keila viipenimi. Kohamärk sisaldab k-sõrmendit ja osutab ettevõttele Keila Kaabel või Keila tervisekeskuse veeliutorule.
Keila2 [`keila] ‹`Keila ~ -sseKeilinn Harju maakonnas, mõis, sks Kegel, 1241 Keikæl (küla).  C4
Keila linn on saanud nime XVI saj hävitatud Keila külalt (pole mainitud pärast 1549). Keila kiriku ja jõesaarel asunud ordumõisa (mainitud 1433) lähedusse Keila mäele tekkis XV–XVI saj väike alev, mis hävis Liivi sõja ajal 1567. Pärast 1870. a, mil avati Balti raudtee, ja eriti pärast seda, kui Keila mõis hakkas müüma ehituskrunte, hakkas asula taas kasvama. 1924 sai alevi ning 1938 linna õigused. Osa Keila mõisa talusid, mis jäid linnapiirist välja, moodustasid Keila küla, mis paiknes kahel pool Keila linna. 1977 liideti põhjapoolne osa Valksega, lõunapoolne osa Kulnaga. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat Keila küla asunud Keila kirikumõisa ja Keila mõisa vahel põllul, kus hiljem oli Lipu talu. Vrd Keila1. – MK
ENE: III, 500; Joh LCD: 422; Põldmäe 1993: 38

Kihelkonna1-leKhkalevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kihelkonna kirikumõis, Rootsiküla mõis), 1627 Kulckon (sadam).  B4
Alevik on tekkinud kiriku juurde XIX saj lõpul. Pärast 1940. a-id oli ametlikus nimekirjas ka Alevi küla nime all, 1977 sai uuesti Kihelkonna alevikuks. Aleviku idaotsas on Alutaguse, mis 1930. a-teni on olnud omaette küla (1691 Allentacke Küllast). Aleviku piiresse jääb ka endine ↑Rootsiküla mõis. Vrd Kihelkonna2. – MK
BHO: 225; ENE: III, 527; KNAB; SK I: 21

Kohtla [`kohtla] ‹`Kohtla ~ -sseJõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas, mõis, sks Kochtel, 1419 Kochtel (mõis).  A3
Kohtla mõis oli rajatud varasema küla (1241 Odris) kõrvale, 1419 on mainitud nii mõisat (Kochtel) kui ka küla (Oddrys). Vana nime on mainitud veel 1811 (Df. Kochtell oder Odarikülla), kuid 1844 on küla üksnes Kohtla nimega. Hiljem on kohapeal küla kutsutud lihtsalt Vanakülaks. Mõisa kohale tekkis 1920. a-tel asundus. Kohtla mõis ja suur osa asundusest sattus Kohtla alevi moodustamisega 1945 selle koosseisu, tänapäeval on osa ↑Kohtla-Nõmmest. Ülejäänud Kohtla asunduse talud ja Vanaküla liideti 1977 Kohtla külaks. Kohtla nimest on L. Kettunen moodustanud algvormi *Kohtala(n), *Kohtela(n) ja pakkunud vasteks koht : koha (sm kohta) ja kohtlane ’aus, õiglane’. P. Johanseni arvates põhineb muinasküla Odris nimi isikunimel Oteri. L. Kettunen on selle lähtekohaks pidanud pigem isikunime Udri (1583 Udri oder Otters) või viljanimetust oder : odra. Kohtla küla, mõis ja raudteejaam on andnud esiosa Kohtla-Järve linna nimele.MK
EO: 88; EVK; Joh LCD: 517

Kohtla-Nõmme [`kohtla-nõmme] ‹-leJõhalev Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 omaette vald.  A3
Kohtla-Nõmme tekkis 1930. a-tel ühingu Gold Fields töölisasulana Kohtla asunduse maile, nimetati 1945 Kohtla aleviks, allutati 1947 Kohtla-Järvele ja liideti sellega 1959. Paika nimetati siis Kohtla linnaosaks, ajuti ka juba Kohtla-Nõmmeks. 1990 lahutati uuesti Kohtla-Järvest Kohtla-Nõmme alevi nime all. Pärast haldusreformi, millega alevid omavalitsusüksustena kaotati, sai Kohtla-Nõmme al 1993 ühtlasi vallaks. Nimi pärineb Kohtla mõisalt + talunimest Nõmme.MK
ENE-EE: IV, 628; KN; KNAB

Lavassaare [lavassaare] ‹-`saardeAudalev Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1500. a-tel Lawaser, 1564 Lawsala, 1601 Lauweser, 1839 Lawasaar.  B4
Küla juurde kujunes 1920.–1930. a-tel Lavassaare (Jõõpre) turbatööstus, mille asula sai 1949 aleviks. Endine küla kuulub alevi piiresse. L. Kettunen tunneb nimekuju Lauassare, mille vasteks esitab laud : laua. Vrd lava ’(harilikult laudadest) alus, kõrgend, kuhja alus’ + saar : saare ’soosaar’. K. Pajusalu on algusosa vasteks esitanud sõna laugas. Alevi keskusest u 1,5 km loodes on Vana-Lavassaare.MK
BHO: 293; EMS: V (21), 16; ENE-EE: V, 438; EO: 191; Rev 1601: 181; Roslavlev 1974–1977: 1; Varep 1957: 63

Loksa1-le›, kohalikus pruugis ka-lle›, rahvakeeles ka Aasuküla Kuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Lox Peter (Kolga vabatalupoeg), 1637 Locksa Peter (Kolga mõisa talupoeg), 1687 Loxa (Kõnnu mõisa kolm kaluritalu), 1694, 1699 Loxa Byy, 1798 Loksa (küla ja kabel).  B2
Küla asub Valgejõe suudme lähedal, mis oli oluline kudema tulnud lõhe ja silmu püügikoht. Hiljem on püügiõigus olnud ainult Kalamäe (Kalame) talul, mis jäi tellisetehase ümber tekkinud alevi keskele. Hiljemalt XVII saj on küla kõrval kabel, mida on Kuusalu kirikukroonika andmetel parandatud 1629. Vältimaks segiminekut Loksa alevi, praeguse linnaga, nimetati Loksa küla 1977 ↑Kotka külaks; 2000 Loksa küla põhiosas taastati, lõunapoolne ots jäi edasi Kotka nime alla. Loksa nimes peitub sõna loks : loksu ’madal, vesine koht, soo’. Algul on nime ka vastavalt käänatud (omastav Lokso), kuid hiljem on see teisenenud Loksa kujule. Vrd Kotka1, Loksa3. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EMS: V, 22, 362; EVK; KN; KNAB; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 64; Vilbaste 1956: 150–151

Masti-leHagküla Rapla maakonnas Kohila vallas.  A2
Masti küla moodustati 1977 neist Kohila asunduse (asundi) taludest, mis jäid Kohila alevi piirest välja. Nimi on pandud sealse kohaliku telemasti ja raadioreleejaama järgi.PP
KNAB

Mustjala2 [`mustjala] ‹-`jalga ~ -sseMusküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Mustjala vallas, mõis, sks Mustelhof, 1592 Mustell (küla).  C3
Mustjala mõis on rajatud u 1605. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, selle kõrval oli 1923 nimekirjas ka Mustjala alevik. Pärast 1930. a-id oli asula ametlikult Alevi küla (1945, 1970), al 1977 Mustjala küla. Külanime lähtekohana on oletatud isikunime *Mustjalg. Vrd Mustjala1. – MK
BHO: 370; EAN; EM: 123; EO: 50; KNAB; SK I: 224

Märjamaa1 [märja`maa] ‹-leMäralev Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Märjamaa kirikumõis, Märjamaa mõis), 1765 Merjama, u 1900 Мерьяма (küla).  B4
Asula tekkis XIX saj lõpus kiriku ümber Märjamaa mõisa ja kirikumõisa maadele. Alevik kasvas eriti peale Rapla–Virtsu raudtee avamist 1931. Aleviõigused sai ametlikult 1945. Alevi lõunaosas on endine Uue-Märjamaa ehk Uuemõisa poolmõis (sks Neu-Merjama), mis lahknes Märjamaast 1825. Vrd Märjamaa2. – MK
BHO: 351; KNAB

Nahajärv [naha`järv] Urvjärv Valga maakonnas Otepää vallas, 1685 Naha.  A2
Üks Kooraste järvedest. Järvenimi on olemas juba 1685. a kaardil. 1627. a revisjoni Koigu mõisa järvenimede loendist on selle järve nimi välja jäänud, kui see pole just *Kõrbjärv (Koerbe), mis on siiski väheusutav. Järvenime on seostatud Nahaliina, Otepää linnusega seotud muistse kaupmeeste alevi asukohaga, kuigi linnuse- ja asulakoht on leitud hoopis lähedalasuva Liinu järve äärest. Pole teada ka sidet Nahajärve ja Kanepi külje all paikneva Nahakülä vahel. Põhinemine vanal asustusnimel on Nahajärve nime puhul siiski tõepärane. Nimi võib olla saadud ka otse sõnast nahk, mis pakub järvenime andmisel mitmesugust motiivi, vrd Tsianaha järv Kasaritsas (Rõu).ES
 EAA.308.2.88, L 1; Rev 1624/27 DL: 107; Võrumaa 1926: 388

Orina-sseJJnpaik Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, 1564 Peter Orgenka (talu), 1615 Organoo (küla), 1647 Orringa, 1732 Orrina.  A3
Orina mõis on rajatud XVII saj I poolel. 1920. a-test asundus, mis 1977 liideti Jalalõpega, osa Orinast, sh mõis on Järva-Jaani alevi piires. Et g-tähte on alamsaksa keeles loetud j-na, võib kohanime algusosa vanimate kirjapiltide järgi seostada sõnaga ori : orja ’suur, raske puutüvi’. Kuigi põhja poolt tulles asub koht oru veerul, ei toeta seda motiivi nime kirjapanekud. Nime järelosa on palju vaheldunud, mistõttu on seda raske selgitada. Vrd Esna, Orgmetsa, Oriküla1. – FP
EAA.1.2.933:111, L 111; EAA.1.2.938:31, L 29p;  EAA.1233.1.47, L 13; EES: 338; Thor-Helle 1732: 316; Wd

Otepää3 [ote`pää] ‹-le›, rahvakeeles varem Kiriku`mõisa, kõnekeeles, slängis `Keskus Oteküla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis, Vana-Otepää mõis), 1749–1762 Ottepakülla, Ottepäkülla.  A1
Tänapäevase küla territoorium hõlmab osaliselt Vana-Otepää mõisa lõunapoolsemat ala ja osaliselt Otepää kirikumõisa maad. XVIII saj tähistas Otepää küla nimi põlistalusid nii lõuna kui ka põhja pool Vana-Otepää mõisat. See tähendab, et ajalooline Otepää küla kannab tänapäeval Vana-Otepää nime ja ainult selle lõunapoolne serv kuulub praeguse Otepää küla alla. Küla territooriumile jäävad Otepää linnamägi, kihelkonnakirik ja keskaegse alevi koht. 1923. a olid sellel kohal Otepää kirikuasundus ja vanad Juusa talud. Nõukogude ajal tekkis siia Otepää sovhoosi keskus. 1970. a-tel nimetati asula Otepää külaks. Vrd Otepää1. – MF
EAA.1260.1.9:260, L 260p–261; ENE: V, 537; KNAB

Padiküla [padiküla] ‹-`külla ~ -sseJürpaik (küla) Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1241 Pattas, 1453 Paitas, 1503 Paiders, Paides, 1586 Padis, 1871 Paddikül (karjamõis).  C4
Küla on mainitud Taani hindamisraamatus, ajavahemikus 1744–1765 tehti sinna karjamõis ja küla hävis. Uuesti tekkis Padiküla 1920. a-tel Sausti mõisast väljajagatud maale. 1977 jagati Kiili alevi, Sausti ja Vaela küla vahel. L. Kettunen oletab, et nimi pärineb sõnast paas : pae.PP
Bfl: I, 620, 622; EO: 15; Joh LCD: 542–543; LCD: 47v; Rev 1586: 85; Schmidt 1871

Paikuse [`paikuse] ‹-leToralev Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Paikuse vallas (Sindi mõis).  C2
Paikuse aleviku, a-st 2011 alevi nimi on asulale pandud 1977 ilmselt seetõttu, et tegu oli Paikuse külanõukogu keskusega. Enne seda oli 1966 Taali külanõukogu nimetatud Paikuse külanõukoguks. Selle eelkäija oli Paikuse vald (1938–1950). Nimi on taaselustatud ja kuulus varem ↑Taali mõisale (u 1500 Paist, 1565 Paicus, 1638 Paygst, 1795, 1797 Paixt). Ehkki nime esimeses kirjapanekus k-aines puudub, tundub see nimes algne olevat. Võimalik, et nimi lähtub isikunimest, vrd lätlaste vanema nimena esinev Paike Henriku Liivimaa kroonikas. Murretest sobiks vasteks tuletis sõnast paik ’koht; lapp’, vrd paikus ’paikamine, paik’. Paikuse alevi varasem nimi kuni 1977 oli Sindi asundus, mis tekkis Sindi mõisa maadele 1920. a-tel. Paikuse aleviga on 1977 liidetud Lodja (1970, teisel pool Pärnu linnapiiri jätkub samanimelise linnaosana) ja Sinioja (1970), hiljem on liitunud Kodara (1638 Koddra Pern, külana 1922). Vrd Sindi, Taali. – MK
BHO: 565; EAA.1865.3.272/3:4, L 3p; EAN; HLK: 124; KNAB; Mellin; Rev 1638 II: 10, 34; Uuet 2002: 197; VMS

Põlde [`põlde] ‹-leHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis).  C1
Põlde külaks nimetati senine Abja asundus 1939. a paiku. Küla hõlmab Abja mõisat ja selle ümbrust. Pärast Teist maailmasõda oli jagatud kaheks külaks, mis liideti 1977. 1960. a-tel rajati Põlde II küla maale Abja-Paluoja alevi idapiirile sovhoosiasula. Nimi on e-mitmuse vorm sõnast põld. Põldega liideti 1977 Mulgi (1977 Põlde-Mulgi) küla. Hallistes oli ka teine, Laatre mõisa piires asuv Põlde (Põldre) küla (1922 Ruuna-Puldre), mis liideti 1977 Pennikülaga, hiljem Laatrega.MK
ENE: VI, 302; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB

Sindi viipenimi. Kohamärk sisaldab s-sõrmendit.
Sindi`Sinti ~ -sseTorlinn Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, mõis, sks Zintenhof.  C1
Sindi on 1834 Saia ja Tõela küla maadel asutatud kalevivabriku juurde tekkinud asula, mis 1921 sai aleviks, 1938 linnaks. Linn on nime saanud Sindi mõisalt (praegu Paikuse alevi piires), mis kuulus alates orduajast Zinteni perekonnale, kuni XVII saj läks kroonule. Nimi pärineb omanikunimest. Varasem Saia küla (u 1500 Saia veski, 1638 Saya talu, 1715 Sayaküll, 1797 Saja küla) paiknes Sindi kirdeosas, Tõela küla (1797 Täla) edelaosas. Vrd Paikuse. – MK
BHO: 528, 693; EAA.567.3.161:16, L 15p; ENE-EE: VIII, 509; Mellin; Uustalu 1972: 267–268

Sirgala [`sirgala] ‹-sseVaiküla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Kohtla-Järve linnajagu Viivikonnas (Vaivara mõis), 1241 Cirpæ (küla), 1466 Sircks, 1498 Sirkes, 1583 Sircula, 1637 Sirkala, 1765 Sirgala, u 1900 Сиргала (küla).  A3
Sirgala on saanud nime vana Sirgala küla järgi praegusest asukohast põhjas, mis suuresti hävis Teises maailmasõjas. Külaaseme juurde rajati 1959–1962 Sirgala karjäär. Sirgala asula oli 1962–1993 Viivikonna alevi osa, pärast seda kuulus Kohtla-Järve Viivikonna linnaosa alla selle lahustükina, 2017 anti üle Narva-Jõesuu linnale. Vana Sirgala küla ala on 1977 liidetud Mustanina külaga. P. Johansen on pidanud külanime XIII saj üleskirjutust vigaseks, peaks olema *Cirge või *Cirke. Näib, et XV saj on nimi olnud ne- : se-lõpuline, hiljem on siirdunud la-liiteliste rühma. Liite ees oli arvatavasti isikunimi, vrd sõnu sirk : sirgu ’rohutirts’, ’lind’; sirkane ’pikakoivaline (mees)’. P. Johansen on nimele võrdluseks toonud soome kohanime Sirkkala.MK
ENE-EE: VIII, 520; Joh LCD: 432-433; KNAB

Soomevere2-`verre ~ -ssePilküla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Sumowier, 1601 Summower, 1624 Sommefer, 1638 Sohmefer, 1797 Somefer (küla).  C3
1624 elas külas Sommafer Peter, kes pärines Soomest. Tõenäoliselt tema järgi on külanime hakatud seostama Soomega. Varasema u-lise nimekujuga vrd summ : summa ’hulk’, suma ’segadus, praht’, rannikumurdest sumu (sumo) ’udu’. L. Kettunen, tundmata varasemaid kirjapanekuid, seostab nime Soomega ja vastandab selle Veneverega. Tõenäoliselt on see XVII saj-st alguse saanud rahvaetümoloogia. Soomevere külaga liideti 1977 Võhma alevi piirest välja jäänud Võhma küla (1583 Wechma). Vrd Soomevere1. – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 11; Rev 1601: 97; Rev 1624 PL: 47; Rev 1638 II: 156

Sootaga [`sootaga] ‹-sse ~ -tahaÄksküla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Sotaga, 1553 Sontagken (mõis), 1601 Sottaga, Sotago (küla), 1758 Guth Sotaga.  C4
Pikaaegne Tartu linna mõis, 1920. a-test küla, saanud oma nime suhtelise paiknemise järgi (vahest Tartu poolt vaadates, viitega Amme jõe põhjakülje soodele). 1977 liideti Sootagaga Alevi küla (1688 Allewakülla), mis oli nime saanud Alevi talu järgi, talu omakorda talupoja lisanime järgi.PP
BHO: 563–564; Ligi 1961: 364; PTK I: 18, 226; PTMT: III, 592

Suure-Jaani viipenimi. Porkuni kurtide koolis õppinud kellegi Jaani-nimelise õpilase isikumärk.
Suure-Jaani2-`Jaani ~ -sseSJnlinn Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Suure-Jaani kirikumõis, Taevere mõis).  B4
Suure-Jaani kirik on ehitatud XIV saj Valula küla lähedale (teateid 1424 to dem Walle). Kiriku kaitsepühaku järgi on ka küla hüütud Jaaniks. Alevik hakkas Suure-Jaani kiriku ja kirikumõisa juurde kujunema XIX saj lõpus. Asula sai 1923 alevi- ja 1938 linnaõigused. Valula nime kannab tänapäeval Suure-Jaani lõunapoolne osa. Suure-Jaani põhjaosa on ↑Päraküla, mis on naabruses paikneva samanimelise küla endine osa. Päraküla edelapiiril oli popsiküla Kulliküla. Vrd Suure-Jaani1. – MK
ENE-EE: IX, 40; KN

Tapa viipenimi. Kohamärk osutab kas Tapa linnale kui rongiliikluse sõlmpunktile või on kohanime tõlge, viibe „tapma“.
Tapa-leAmblinn Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, mõis, XIV saj Tappus, 1620 Tappas, 1711 Tappalt.  B1
Tapa küla asemele rajati 1620. a-tel mõis. Nähtavasti hakati seejärel *Aovere (1564 Eigouer) küla nimetama Tapa külaks. 1870 rajatud raudtee juurde hakkas kujunema alevik, mis sai 1917 alevi ning 1926 linna õigused. Mõisa maadele 1920. a-tel tekkinud Tapa asundus liideti 1950. a-tel Tapa linnaga. Tapa küla liideti 1977 osalt Tapa linna, osalt Jootme külaga. Tapa nimi tuleb tõenäoliselt eestlastel ja liivlastel kasutusel olnud isikunimest Tabbe ~ Tappe. Võimalik, et aluseks on olnud hoopis Stefanose mugandused Taban, Teppo vms. Üldnimedest võivad kõne alla tulla sõnad tapp : tapu ’humal; muu vääntaim’, millega on seotud ka sm murdesõna tappo ’taraga ümbritsetud haritav maa’ ning võib-olla karjala tapos ’elukoht’. Seostamine tapmisega on rahvaetümoloogia. 1950. a-tel liideti Tapa linnaga osalt Rauakõrve küla (1716 Rauakörwest, eraldus Laastu külast, mis omakorda sulandus XX saj alguseks Rauakõrve külasse); osa maid läks Nõukogude sõjaväe kätte. Linna lõunaosas lennuvälja kohal asus varem Seeneküla, Tapa mõisa saunaküla (1911). Vrd Tabivere. – FP
Almquist 1917–1922: 308; Blumfeldt 1949: 169; EAA.1248.1.7:3, :30, L 3p, 31; EAA.1.2.933:94, L 93p;  EAA.3724.4.497, L 2; EES; EVK; KNAB; Lageda 1930; Rajandi 1966: 157; Schilling 1970: 43–44; Stoebke 1964: 65

Välgi`Välki ~ -sseMMgküla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Elistvere mõis), 1584 Walgi, ? 1627 Welckküll, 1811 Welgi.  A3
Varemalt vene asustusega küla. Väljakaevamiste andmetele tuginedes oletas A. Moora, et see on rajatud XIII saj ida poolt Peipsit tulnud asunike poolt. Seevastu I. Arens mainib vastupidist suunda: väljarännet Välgist XIX saj Oudovamaale. Praegugi on Pihkva oblasti Pljussa rajoonis Pljussa alevi lähedal Vjalki (Вя́льки) küla. Nime lähtena tulevad eesti sõnadest V. Palli arvates kõne alla välk : välgu, mis ei tähenda üksnes pikset, vaid Kesk-Eestis ka lagendikku (heinamaad) metsas või hoopis suurt tükki põldu, metsa või heinamaad. Lisaks sobiks tähenduslikult sm välkki ’tühi, söötis’. 1977 liideti Välgiga Kivinõmme (1970) ja Välgi-Alajõe (1582 Aloge) küla.PP
Arens 1994: 32; KNAB; Moora 1964: 28, 100; PA I: 106, 148; PTK I: 282; PTMT: III, 510

Vändra viipenimi. Modifitseeritud viibe „kurt“ osutab Eesti esimesele kurtide koolile (1866–1924) ja sisaldab v-sõrmendit.
Vändra1 [`vändra] ‹`Vändra ~ -sseVänalev Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 omaette vald (alev) (Vana-Vändra mõis), 1515 Wenderskulle (küla), 1560 Vennier, 1923 Vändra (alev ja postiagentuur).  C3
Alevik tekkis XIX saj lõpul, sai ametlikult alevi õigused 1945. Nimi pärineb Vändra mõisalt, mis rajati XVI saj II poolel. 1850. a-test Vana-Vändra mõis (sks Fennern, Alt-Fennern). L. Kettunen peab usutavaks algvormi *Vändera. Samas peab ta võimalikuks ka vaheldust võnnu ~ vännu võõras ja toob võrdluseks tegusõna vänderdama. Murretest võiks veel tuua sõnad vänd ’kõver’, vändrik ’kõver, jändrik’. Nime päritolu jääb siiski ebaselgeks.MK
BHO: 80; EO: 170; MS; Stackelberg 1926: 176, 208; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur