[KNR] Eesti kohanimeraamat

Ahijärv1 [ahi‿`järv], kirjakeeles ka Piigandi Ahijärv Kan – järv Põlva maakonnas Kanepi vallas Piigandi külas (Karste mõis), u 1900, 1903 Ahhe Jerw.  B2
● Karste mõisale kuulunud metsas paiknevat järve ümbritseb Ahijärve soo. Sama nime on kandnud veel mitmed järved Kagu-Eestis, algusosa esineb paikkonnanimes Ahepalu (Rõu), vrd ka Aheru järv, Ähijärv, Kirikumäe järve vana nimi Ahirewo (1588), Ahja, Aiu jõgi. Juba ammu on neid kohanimesid seostatud Mulgimaal tuntud ohverdamiskoha nimetusega ahikotus (tegevusena ahtimine ~ ahtmine ~ ahkmine ~ ahvmine, ohverdaja on ahimees). P. Ariste on *ahti : *ahδin sõna ühendanud mordva keelte tegusõnaga aštums ~ aštems ’elama, paiknema, viibima, seisma, varjul olema’. Ariste on oletanud, et mordva keelteski tekkinud kuskil käimise, külastamise tähendus on kitsenenud ohvrikohas käimise tähenduseks. See oletus ei sobi just kõige paremini Ahijärve tüüpi järvenimede konteksti, mis asuvad reeglina põlisasustusest kaugel ja alati väga vanadel piirikohtadel. Ka Kanepi Ahijärv asub muistsel Põlva ja Otepää khk piiril. Mordva tähendusi võrdlevas kontekstis on mõeldav, et järve nimetati nii, kuna see oli püsiv, märkis piiri, oli rahule jäetud, siin kehtis naabritega kokku lepitud eriline kord. Analoogilist nimetekke semantikat esindavad Soome Pyhäjärvi nimed, mis on enamikus järved põlistel piiridel. Loomulikult ei saa välistada ka piirikohtade müstilist tajumist ja ohverdamiskommet piirikohas. Mõeldav germaani etümoloogia serva, tera või piiri tähendanud sõna *agjā kaudu on vähem tõenäoline, kuna ei saa seletada h tekkimist nimes, vrd Salatsi liivi ad´a ’serv, kallas, kant’, liivi aĭgà, soome aaja ’suur, lai ala’, eesti ai ’rõiva kant’. – ES
Ariste 1937;  EAA.3724.5.2828, L 1;  EAA.3724.5.2829, L 1; Faster 2014: 35–39; SLWb: ad´a; SPK: 358; SSA: aaja