[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

Aakre [`aakre] ‹`Aakre ~ -sse›, kohalikus pruugis `Aagre Rõnküla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Puka vallas, mõis, sks Ayakar, 1557 Aicker (mõis), 1582 Aiakar (väikemõis), Aiakiell (küla), 1782 Ajakarre mois.  B1
Aakre mõisa maad jagati 1920. a-te alguses kruntideks ja moodustati asundus. Pärast Teist maailmasõda jagunes asundus omakorda väiksemateks küladeks, Aakre mõisa keskus jäi Kivirehe külla. Uuesti moodustati Aakre külana 1977. Liitsõnalise kohanime algusosa on ilmselt sama päritolu kui Aakaru nimes. Erinevalt viimasest ei viita järelosises miski sõnale kõrb : kõrve. Seevastu võiks väga ettevaatlikult oletada hääbunud *kar-tüve metsa või soo tähenduses. Esimesena käsitles kohanime M. J. Eisen, kes saksakeelsest variandist lähtudes oletas alusetult, et algsem kuju võis olla kas *Ainakaar ’heinakaar’ või *Ajatar ’metsavaim’ ja võrdles seda leedu sõnaga aitvaras ’luupainaja; tulihänd’. Mõisa varasem nimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) seondub XV–XVI saj omanike Kawerite nimega. 1977 moodustati Aakre järgmistest küladest: Kanaküla, Kivirehe, Matu, Tuuse, Undi (1839 Undi karjamõis, sks Carlsberg), Veere, Väljaotsa ja Ägli. Enamik liidetud väikekülasid oli nime saanud taludelt. Matu tuleneb eesnimest, mis on Matt(h)euse ja Matt(h)iase lühendeid. Ägli tähendab Lõuna-Eestis äket. Tuuse pärineb isiku lisanimest (1628 Tusa Hann). Vrd Aakaru, Aiamaa, Aiaste, Aila. – EE
Bfl: I, 1454; BHO: 37; Eisen 1919b: 6; EM: 96, 132; EO: 176–177; Ernits 1993; Ernits 2015: 705; Hupel 1774–1782: III, 270; KN; PA I: 64; Rajandi 2011: 125; Rev 1624/27 DL: 151; Rev 1638 I: 93; Rücker; Stryk 1877: 130; ÜAN

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur