[KNR] Eesti kohanimeraamat


Päring: osas

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit

Hobulaid [hobu`laid] Ridsaar Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, rts Hästholmen, 1391 alamsaksa Perdeholme, 1562 Обозасары, 1642 Hestholm.  B4
Saart kasutati hobuste karjamaana. XVII saj allikatest alates esineb rootsi nimekuju, mis koosneb sõnadest häst ’hobune’ ja holm ’laid’. Vanim nimekuju Perdeholm on algusosas küll alamsaksa keelde tõlgitud, ent järelosa holm võib viidata nime rootsi algupärale. Rootsikeelseid loodusnimesid kirjutatakse kõnekeele põhjal XVII saj-st alates üha sagedamini määratud vormis (seega Hästholmen, mitte Hästholm). Hobustele viitavaid kohanimesid on mujalgi Läänemere rannikul. Hobuseid võidi saartel pidada mh turvalisuse tagamiseks. Kaubalaevad, mille lastiks olid sageli ratsahobused, võisid kohalikelt maaomanikelt küsida karjatusluba.MB, MK
BHO: 116; Johansen 1951: 112, 261, 269, 272; Lagman 1964: 114; Månsson 1644: 29; Raid 2002: 84–85, 96–97, 134–135; Wieselgren 1962: 12, 170

Käsmu`Käsmu ~ -sseHljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Aaspere mõis), 1453 Kesemo (rand), 1524 Kazsmekul (küla), 1624 Casperwick, 1644 Kasperwyk, 1796 Kesmo (küla, kõrts, kabel), 1844 Kasmo (küla), Kasperwick (laht), 1871 Kesmo (küla, järv), Kasper Wiek (laht); sks Kasperwiek.  C1
Esimest korda on Käsmut mainitud 1453 Aaspere mõisale kuuluva rannana, asustuse kohta on teateid a-st 1524. 1971 liideti Käsmu Võsu aleviga, ent taastati 1997 omaette külana. Legendi kohaselt on küla ja laht nime saanud kas Pühale Kasparile pühendatud rannakabeli või Käsperi-nimelise kapteni järgi, kes merehädast pääsenuna kabeli rajas. E. Tarvel ei pea võimatuks, et katoliku ajal seal pühale Kasperile pühendatud kabel ka oli (praegune kabel rajati 1863). P. Johanseni järgi on põline eesti kohanimi rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud (KäsmuKäsmer- › Käsper- › Kasperwiek). Tarvel täiendab, et XV ja XVI saj materjalides olevate eestilisena tunduvate nimekujude lõppliide -mo tähendab maad, kus midagi viljeldakse. Liide tuleneb tõenäoliselt väga vanast põllunduse oskussõnast moo, mille tuletis on mh mõis. Tarvel on pakkunud, et tüvi Kese-, Kasz- tuleb sõnast ’kask’, sest puude nimetused on piirkonna kohanimedes omased. J. Simm on nime seostanud sõnaga kesanto ’kesa, tühi viljelemata maa’. Käsmu nime võiks seega tuletada sõnadest kesa + moo, ’kesamaa, taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli’. Kõne alla võiks tulla ka Soomes vetega seotud Käs(ä)mä-, Kesamo-nimede oletatav tulenemine sõnast käsämä ’konksuga puu nooda jääaugust väljavõtmiseks’, vrd ka saartemurdes esinev käss ’pootshaak’. Vrd Kesse. – MA
BHO: 195; EMS: II, 1039–1041, IV, 554; ENE-EE: XII, 270; Juske 2003: 9, 15–20, 24, 30; KM: ERA II 153, 42 (44) – 1937; KN; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SPK: 155, 211; Tarvel 1983: 72–73, 210–211

Laiuse mägi [`laiuse mägi], rahvakeeles ka `Laiuse voor Laivoor Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas.  B2
Mäel asub Vooremaa kõrgeim koht (144 m).VP
ENE-EE: XII, 278

Liiva1-le›, kirjakeeles varem ka Liivaküla Kosküla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1782 Liwa Tönno, Liwa Hans, Liwa Mart (talupojad Karla külas), 1871 Liwa (küla).  C2
Karla küla saunaküla, mis sai alguse XIX saj lõpus talumaade kruntimisega. G. Troska 1987. a esitatud kaardil nr 44 on näha saunikute krundid Kose-Uuemõisas 1880. a-tel – osa hilisemast Liiva külast. Külas asub Liivamägi, mis on üles tähendatud 1694. a kaardil (Liwameggi). Nii võib eeldada, et küla on nimetatud mäe järgi ning nimi pärineb sõnast liiv : liiva. Varem oli paiga nimi *Hiiepere (↑Kose-Uuemõisa). *Hiiepere küla (1453 Ydenper) püsis XIX saj alguseni, mil küla mõisastati ja talud ida poole viidi. Uut kohta kutsuti algul samuti Hiiepereks, hiljem aga juurdus Liiva küla nimi. Esmapilgul näib nimi olevat lähtunud sõnadest hiis : hiie + pere, nagu sedastab P. Johansen. Kuid sel juhul jääb küsimus, miks ei ole varasemad nimekujud alanud h-ga (sõnaalguline h kadus alles paar-kolm sajandit hiljem). Seetõttu on tõenäolisem, et nimi on algselt lähtunud hoopis isikunimest, vrd liivi Yddo, Ydy.TL
 EAA.1.2.C-IV-64; EAA.1864.2.IV-1:464, L 448p, 449; Joh LCD: 616–617; KN; Stoebke 1964: 25; Troska 1987: 104 ja kaart 44

Luunja [`luunja] ‹`Luunja ~ -sseTMralevik Tartu maakonnas Luunja vallas, mõis, sks Lunia, Probsthof, 1503 Lunia, 1627 Lunnikuella, 1638, 1643 Lungenmoise (mõis), 1638 Luna (küla), 1644 Luna Moysa, 1677 Lundia.  A2
Mõis paiknes esialgu hilisema Vanamõisa kõrvalmõisa kohal (↑Põvvatu), Poola ajal toodi praegusesse asukohta. Eesti Vabariigi alguses moodustati mõisa maadel asundus, 1970. a-tel asund, mis 1977 muudeti alevikuks. Kohanime päritolu pole selge. L. Kettunen oletas, et see võiks lähtuda kas tegijanimest lunaja ’väljarentija’ (vrd luna ja lunama) või luumja ’lummaja’. Tegijanime eeldades sobiks kohanime vasteks ka isiku lisanimena mõeldav lunija. ja-lõpuga kohanimed võivad olla muudki päritolu, sh lähtuda sõnast -oja, näiteks *Lungoja ’lingoja’, vrd Kuusalu lungus, Lutsi lungih ’lingus’. Viimase nime võis anda Emajõe kõrvalharu Luunja juures. Sks varasem nimi Probsthof ’praostimõis’ pärineb XVII saj I veerandist, mil Luunja oli Tartu praosti lauamõis. ¤ Rahvapärimuse järgi olevat hilisema Luunja kohal sakslased tunginud eestlastele kallale ja tapnud nad viimseni. „Kui sõda lõppes ja inimesed hakkasid põldu harima, tuli sealt palju luid nähtavale ja inimeste luukeresid. Sealt saigi see mõisa nime Luunja mõis.“ (1961)EE
Bfl: II, 522, 844; BHO: 326; EM: 97, 164; ENE-EE: XII, 306; EO: 46, 329; KM: RKM II 153, 503/5 – 1961; PA I: 58; Rev 1624/27 DL: 42; Rev 1638 II: 246, 247; Tartumaa 1925: 440; VMS: I, 471; ÜAN

Ruhnu viipenimi. Kohamärk osutab saare paiknemisele mandrist eemal.
Ruhnu2`Ruhnu ~ -sse› = Runö [`rũũnö] ‹-leRuhsaar ja kihelkond Saare maakonnas, sks Runö, erts Run [rũũn], 1341 dat beflaten eilandh Runen (pitseril), 1366 insulam dictam Rune, 1626 die Insel Runö; läti Roņu sala, liivi Rūnõmō.  C4
Vanimad rootsikeelsed nimekujud Runön, Runö, Rünöö esinevad Johan Månssoni merekaardil 1644. Nime esimesi üsna hüpoteetilisi seletusi pakkus Ruhnu asepastor Fredric J. Ekman. Aja romantilist vaimu järgides mõtles ta sellistele sõnadele, nagu viikingitele omane runa ’riim, runo’ või saksa tegusõnale ruhen ’puhkama’. Pärast Ekmani pakkus C. Russwurm eestirootsi sõnu rund (hääldatud rũnn) ’ümmargune’ või runa ’kult’ ja iseäranis läti sõna ronis ’hüljes’. Hilisemad uurijad, mh P. Johansen, G. Franzen ja E. Lagman, on toetanud Russwurmi mittegermaani tõlgendust. Nad viitavad tõsiasjale, et kui rootslased saarele asusid, kuulus Ruhnu Kuramaa piiskopkonda ja selle kultuuripiirkonda. Lisaks on läti naabrite nimetus Roņu sala ’hülgesaar’, samuti kui liivlaste Rūnõmō (õieti Rū’nõ-, milles kajastub läänemeresoome -h-) võinud jõuda ka Ruhnu uusasukate murdekujusse rũũn. Hülgepüük oli ruhnlaste tähtis elatusvahend Teise maailmasõjani välja.MB
Ekman 1847: 39–40; Franzen 1959: 26–30; Lagman 1964: 30–32; Månsson 1644: 1–3; Russwurm 1855: I, 50–51

Ura oja, kohalikus pruugis ka Ura, rahvakeeles ka Kusma oja Rõuoja Võru maakonnas, suubub Vagula järve, 1684 Kiwi eller Grenz beck, 1839 Orra Fl.  C1
Urg või ura on vana sõna, mis tähendas algselt vooluvett, siin on seda kirjutatud ka Ida-Võrumaa moodi o-liselt. XX saj levis arvatavasti vigane kirjapilt Üraoja. Varem on oja nimetatud ka *Kiviojaks Vana-Nursis paiknenud veski järgi (kivi ’veski’). Teine, Kasaritsa-poolne nimetamisvõimalus on olnud Nursi oja (1849, 1850). Vooluvee vana nimekuju on veel Die Uderwitze 1644. a kaardil, mis seostub oja ülemjooksul tänapäeval leiduva paikkonnanimega Udrõpistü.ES
EAA.308.2.178;  EAA.3724.4.1860, L 1;  EAA.3724.4.1864, L 2;  EAA.567.3.195, L 1; Faster 2005; Rücker

Vagula järv, kohalikus pruugis ka Vagola järv, kohalikus pruugis harva Vakul´ Plv, Rõu, Urvjärv Võru maakonnas Võru vallas, 1563 в(ъ) Валгулскомъ устье (Vagula suudmes), 1627 Walgulsche See, 1630 Waugula, 1638 Waggola, Wagull, Wagga, 1644 die Waggelsche See, 1775 Waggula Jerwe.  C1
Järvenimi on esmane kummalgi järve kaldal paikneva Vagula küla suhtes. Vana järvenime tähendus ja päritolu pole teada. 1479. a on Ruhjast tänases Lätis üles kirjutatud soonimi Waggul purwe ja ojanimi Waggul urwe (tõenäoliselt sama sõna mis liivi ūrga, võru ura ’oja’). Esikomponent jääb ka nendes nimedes seletuseta. ¤ Viitinas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: „Tammul sa taganõ iist, siist Vakol nakkas vaoma!“ Ennevanasti olnud Vagula järv Viitinas Luhasoo asemel. Mispärast ta ära vajunud, seda ei teata.ES
 EAA.567.3.195, L 1; EAA.2072.3.56a; KM: ERA II, 143, 395 (12); LGU: I, 536; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 196, 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Selart 2016: 86

Vormsi [`vormsi] ‹`Vormsi ~ -sse› = Ormsö [`urmsö] ‹-le›, kohalikus pruugis Ormse [`ormse] Vorsaar ja kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Worms, ? 1359 Wormes, 1391 up (…) Wormse, under Wormse, 1449 Wormezoe, 1482 Wormesee, 1562 Wormbs, 1565 Orms Ödenn, 1644 Wormbsöö.  A4
Saare algupärane nimi on rootsi keeles Ormsö, moodustatud viikingiaegadest tuntud mehenimest Orm (sõnast orm ’uss’ omastava lõpuga -s) ja järelosast ö ’saar’. Nime tõlgendus ’ussirikas saar’ on siiski rahvaetümoloogia. On teadmata, kes või mis oli Orm – kas mereröövel, Taani piiskop Ribest või Norra kuninga Olof Tryggvasoni laev Ormen Långe. Mõne uurija arvates sai saar juba ristiusu levides XII–XIII saj esmase hajaasustuse Rootsist. Püsivam asustus näib olevat levinud kavakindlalt algul saare lääne-, siis idaossa. Külanimede põhjal otsustades tulid asukad nii Soome rootsikeelselt lõunarannikult kui ka Rootsist. XVI saj jagati saare 13 tollast küla kahte maksupiirkonda: Västervackan ja Östervackan. Nende piirile ehitati kirik, mis Tallinna Oleviste ja Soome Olavinlinna eeskujul pühendati Norra kuningale Olavile. Saare nime vanimad kirjapanekud on sakslaste sulest. Alles seejärel, kui Põhja-Eesti 1561 läks Rootsi koosseisu, ilmus dokumentidesse rootsi Ormsö. Saksa tavas oli see juba varem mugandunud w-alguliseks. Nii sks Wurm kui ka rts orm tähendavad madu või ussi. Saksa nimekujust on mugandunud ka eestikeelne Vormsi. Varasem eestikeelne nimi on olnud Hiiurootsi saar (u 1720 Io roots, 1798 Hiorootsi Saar). Saksa kultuuri mõjul on rootsi keeles XX saj olnud ka nimekuju Wormsö. 1939. a asus saarel u 2500 rootsikeelset elanikku.MB
Johansen 1951: 120, 133, 273–275, 238; Kanarbik 2003: 10–12; KNAB; Lagman 1964: 12–14, 34, 70–72, 116; Reinholdson 2011: 10–13; Russwurm 1855: I, 38, 40, 99–104; Wieselgren 1962: 11–20, 232

Võhandu jõgi, kohalikus pruugis Võu ~ Võu jõgi, kirjakeeles ka Voo = Pühäjõgijõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1522 de Webbeke bwen den strom, 1561 на р. Выбовкѣ, 1601 ihm Wibowsken Beke, 1627 Wohanda kuella, Wiehandt kuelle (külad ülemjooksul), 1638 Wehentojegge, Wæhand, 1644 Wöhhanda, 1684 Helige Beck, Wehen oja, Kollio Jeggi, 1686 Wemba Beck, Wyboffka, 1790 Рѣка Выбовка, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, Woo Fl., Wou Fl., 1839 Pühha Fl., Woo Fl.  A1
Läbi sajandite on Võhandu jõe puhul tuntud kaht v-algulist nime: alamjooksul Võõpsu ja Võu nimega seonduv kuju, ülemjooksul Võhandu kuju. Võib-olla ongi need erineva algupäraga nimed. Võhandu nimi tuleb välja XVII saj revisjonidest kolme külanime ja jõenimena. Samal ajal on alamjooksu tähistatud üksnes Kirumpää, Lasva ja Räpina nime järgi. XVII saj lõpu kaartidel ilmus ülemjooksule Pühäjõe nimi, mis sai laiemalt tuntuks pärast 1642. a vastuhakku püha jõe rüvetamisele ja Johann Gutslaffi 1644 ilmunud raamatut. Alamjooksul jätkus Võõpsu (Võbovka) kuju kasutamine. XVIII saj lõpul kinnistusid ülemjooksule nimed Võhandu ja Pühäjõgi, alamjooksule Võu nimi ja selle omapärane kirjapilt Woo. 1930. a-tel muudeti traditsiooni sellega, et Pühäjõe nimi anti kaardil Kanepi poolt tulevale harule, kus seda nime varem ei kasutatud (küll aga tunti Võhandut Sirvastes, kus 1638 oli jõe ühe peaharu lätetel Wehendootze kyllo). Varem kirjalikult Voo nime all tuntud alamjooksule laiendati samal ajal Võhandu nime. 1980. a-tel nimetati jõe ülemjooks, senine Pühäjõgi, Võhanduks. Võhandu nime päritolu pole selge. Seda võiks võrrelda soome ja karjala sõnaga vihanta, mis tähendab haljendavat, rohetavat, lopsaka taimestikuga paika, valmimata vilja, tumedat vihmapilve. Sõna on peetud tuletiseks viha-sõnast, aga seostatud ka sõnaga vihreä ’roheline’. Sõna on kasutusel ka märgade, lopsakakasvuliste kohtade nimedes, nt Viannankoski, Vihanninjärvi (1758 Wiando siö). Vihanta piksepilve tähendust kõrvutades oleks ka arusaadav, miks just Võhandu jõge hakati Pikse koduna austama. Teise võimalusena võib Võhandu nime lähteks pidada taimenimetust võhk : võha (läänemeresoome *vehka), nii et vihanta on olnud nimestruktuurile eeskujuks (*vihanto ~ *võhanto). Tõenäoliselt pole seda nda- ~ ndu-liitega nime alamjooksu kohta algupäraselt kasutatudki. Võu nime juures torkab silma, et Võõpsu võiks olla tähendanud Võu suuet. See sunnib kahtlema kirjalikult levinud kujus Woo. Võimalik, et pika o edasiandmiseks oleks piisanud ühekordse o kirjutamisest, aga topelt o-ga tahtsid saksakeelsed kirjutajad edasi anda ühendit õu. Esmamainingu, venekeelsete nimekujude ja tänapäevakujude võrdlemine lubab oletada algvormi *Võõpo : *Võõvon. Nõrga astme vormist *Võõvo (*Võõvon joki, *Võõvon külä) sai kaashääliku kao teel Võu. Tugevas astmes nimetava tüvi *Võõpo [võõbo] andis vene keeles tuletise Võbovka, ühend *Võõpo + suu andis Võõpsu. Areng VõõboVõõp on lõunaeesti keeles tavaline, vrd Aadu ~ Aat. Rekonstrueeritud nimi on keeleliselt läbipaistmatu ja tõenäoliselt väga vana. Võrdlus Võhu nimega (VJg) viib mõttele, et *Võõpo võib olla ka aluseks Võha+ndu nime tekkimisele, mille taustal pidi ikkagi olema võrdlus sõnaga vihanta ~ vihanto. Vrd Vehendi, Võõpsu, Võeva, Võhu, Võõbu. – ES, AK
Arbusow 1910: 382; EAA.308.2.182; EAA.308.2.177; EAA.308.2.104; EO: 27; Mellin; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 50–52, 56, 146; Rücker; SeK: 190; SPK: 502; SSA: 436

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur