[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aardlapalu [`aardla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), u 1900 Ардлапалу, 1922 Aardla-Palu.  A2
● Rajati 1880. a-tel popsikülana nõmmemetsa. Küla asub Aardla naabruses ning oli ametlikult selle osa 1977–1997. Kohanimi lähtub loodusnimest, mis koosneb külanimest Aardla ja sõnast palu ’kuiv liivane okasmets’. Asulat on kutsutud ka Palukülaks. Vrd Aardla. – EE
KNAB; Rootsmäe 2016: 29; Uuet 2002: 286

Agali ‹Agali› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
● J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi). – MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahja ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
● Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’. – MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Ahunapalu [ahuna‿palu] ‹-`pallu›, kohalikus pruugis Ahuna‿palo Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1512 Awenpallo, 1582 Afneballo, 1588 Achnibal, 1732 Ahonapallo, 1744, 1750 Dorff Perrawald oder Afnapalloküll.  C2
● 1627. ja 1638. a revisjonides on Ahunapalu paigutatud kokku Pühajärve (↑Leego) külaga. J. Simmu järgi on nimi sisuliselt ebaloogiline, sest sisaldab sõnu ahun ’ahven’ ja palu ’kuiv kõrge mets, liivane väheviljakas maa jm’. Võib lisada võimaluse, et Ahun on olnud isikunimi. Perävallas Ahunapalust põhjas on olnud Tasa küla (1750 ja 1758 Tassa od. Taimetzkülla), mida veel 1930. a-tel on juhuti eraldi külaks peetud. – MJ
KN; LGU: II, 123; PA I: 113, 287; Rootsmäe 2016: 189–190, 260; Simm 1973: 23, lisa 8–9; Simm 1977: 110

Akste [`akste] ‹`Akste› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
● J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.). – MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

Alaküla3 [ala‿küla] ‹-`külla› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1923 Ala, Logina Alaküla ~ Logina-Ala (on ka eraldi Logina küla).  A3
● Küla kandis Logina nime kuni Eesti Vabariigi ajani, kuid kohalikud on küla kutsunud Alakülaks juba XIX saj. 1684 on küla kuulunud Haaslava mõisale, XVIII saj aga Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. 1920. a-tel jagati Alaküla kaheks (Ala I ja II). Siinne Alaküla liideti 1977 Unikülaga, ent taastati 1997 omaette külana. Lõuna pool Vastse-Kuuste vallas olnud Alaküla nimetati 1977 Loginaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla saanud oma nime madalatest maadest. Sellest tuleneb ka küla sõimunimi Tsolnaküla (tsol´na ’madal, porine’). Vrd Logina. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 376–377; Simm 1972: 291; Simm 1973: 24, 63; ÜAN

Aruaia [aru‿aia] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1874 Arroaid, 1900 Aroaid, 1925 Aru.  B1
● L. ja I. Rootsmäe märgivad rahvamälestustele toetudes, et Aruaia karjamõisat hakkas endise kandiküla kohale u 1889 rajama mõisnik Nikolai v. Essen, kes aga 1900 suri. Karjamõis jäigi lõplikult välja ehitamata, valmis said ainult küün ja väljavahi maja. Hilisem küla (1945 ja varem asundus) kujunes karjamõisa põldudele pärast maareformi. Külanimi on hilistele nimedele omaselt loodusoludele viitav: algusosa on seotud sõnaga aru (lõunaeesti aro), mis tähendab kehva, kuiva maad või niitu. Aruaiaga liideti 1977 osa ↑Kastre külast. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 192–193; Simm 1973: 28, lisa 20; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 476

Hammaste ‹Hammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
● 1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951) – MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Himmiste1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Plv – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Vastse-Koiola mõis), 1563 Химази (küla), 1627 Himmest, 1638 Himmist, 1795 Himmiste.  B2
● Himmiste on Võhandu jõe äärne vana küla, mille alla on nt 1795. a arvatud ka kogu Tsolgo kant (1638 omaette külanimega *Süväjärve, Söha Jerw). Nime lõpus on Põlvale tüüpiline ste-kollektiivliide, algusosa sisaldab erinevalt Himmaste nimest i-d. Ühest küljest võiks see olla mitmuse tunnus: *Himmi + ste. Teisalt sobivad hästi vanasaksa ja vanataani isikunimed Himmi, Immi. D.-E. Stoebke on (h)immo-tüvelisi nimesid pidanud kahtlemisi germaani algupäraga, (h)immi-tüvelisi aga pigem germaani algupäraga nimedeks. Kuna Himmaste ja Himmiste asuvad ühes kihelkonnas ja pole alust arvata, et nimede vanuses oleks põhimõtteliselt suurt erinevust, siis jääb üle oletada, et nimesid *Himma ja *Himmi tajuti juba algselt erinevate isikunimedena. Himmistega on 1977 liidetud Jõeveere-Himmiste küla, mis enne seda moodustas suurema osa praegusest Himmiste külast. Vrd Imste, Himmiste2. – ES
EAA.1865.2.62/4:4, L 3p; Rev 1624/27 DL: 59; Rev 1638 I: 133; Selart 2016: 95; SK I: 46; Stoebke 1964: 153

Hino järv, rahvakeeles ajalooliselt Pugola järv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Misso mõis), 1627 Puckula, 1638 Suhr Puckull, 1684 Pugulla Jerwy, 1839 Pugula S, u 1920 Pugula j.  B4
● Järv on oma praeguse nime saanud Hino küla järgi kagukaldal. Varasem nimi pärineb põlisest kadunud külanimest Pugola, mille järgi XX saj nimetati veel Pugola nulka ja ametlikult kohalikku kooli. Et kool paiknes Missos Pulli järve kaldal, leidub ka teateid Pulli järve nimetamisest Pugola järveks, mis saavad olla väga hilised. la-lõpuline Pugola nimi võiks pärineda muistsest isikunimest. Arvatavasti sama järve on mainitud 1563 nimega озеро Кандолъ. See seostub teise Misso kanti ühendava vana kohanimega *Kandala. Vrd Hino2, Siksälä. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; Eesti TK 42; KN; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Rücker; Selart 2016: 77

Ibaste ‹Ibaste›, kohalikus pruugis Ibastõ Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1419 Yppas (isikunimes), 1512 Yppacht, 1582 Ibasth, 1713 Ibbasist (seestütlev), 1798 Ibast.  C3
● 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Ibaste talud Imste küla all. 1930. a-teks oli osa Imste küla talusid liidetud Ibastega. 1977 loodi uuesti Imste küla ja liideti sellega Ibaste küla Võnnu valda jäänud põhjapoolne osa. L. Kettunen annab küsimärgilise lähtekohana *Ibane, millega võib nõustuda. J. Simmu pakutud saksa isikunimed häälikulisele sarnasusele vaatamata ilmselt arvesse ei tule. Tegemist on sageda külanime lõpuga -ste, mis liitub tavaliselt muistsele eesti isikunimele. Ibaste ja Imste küla kutsutakse ja on XVIII–XIX saj kutsutud ka Alaveereks, sest nad paiknevad Laanemäe veere all. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et kuna talude päriseksostmine toimus siin varem (1860. a-tel) kui mujal Võnnus, on küla varem kutsutud ka Saksa külaks. Ibaste küla eraldiseisvad osad on Kadaja talud lõunas (Vanamõisast kagus, Kadaja küla jätk läände) ja Kripsi talud idas. Vrd Imste. – MJ
BHO: 125; EO: 215; KN; LGU: I, 212, II, 123; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 74, 480–481; Simm 1973: 30, lisa 24–25; Simm 1975a: 183

Igrise ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Igrisä ~ Igrissä ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Игрищева (küla), 1585 Лысково Игрище, 1750 Игрище, 1780 Игрища, u 1790 Игрищи, 1886 Igrẽzẽ, Igreze, Igrisse, Игриша, 1903 Igresse, 1904 Igrõsõ, Igresä, И́грище, u 1920 Igritse, 1922 Igrisa, Igristše, 1934 Igrissä, Igrise.  A2
● XVIII saj keskel kuulus küla Petseri kloostrile, 1882 otreez. Kui seletada nime eesti keele põhjal, siis võiks sobida murretes esinev Lõuna-Eesti igratama ’puurima’, igrats ’rahutu’ (Se), igrits, igruts, ikrass ’pidu’ (Räp, Se), igritsemmä ’vähehaaval nirisema või immitsema’ (Vas). Vene algupära korral vrd игрище ’mäng, ringmäng, (küla)pidu, (tantsu)pidu, (rahva)pidustus; ka mängupaik’. Kohanime Igrištše (Игрище) kohtab nii Venemaal kui ka Valgevenes. Igrise põhjapiiril Usinitsaga on Pritike, endine puustus (vn Бритнево). Igrisega on 1977 liidetud ↑Tsolgo küla. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 136, 230; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: III, 18, 470; KN; PGM 1785–1792; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 30; Selart 2016: 97; Truusmann 1897b: 23; Vasilev 1882: 119; Värska KR 1780–1794

Imste [`imste] ‹`Imste›, kohalikus pruugis `Impstõ ~ Imastõ ~ Immastõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis, Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582, 1584 Imps, 1585 Emps, 1627 Immaste, 1729 Imsist, 1796 Emst, 1834 Imbste, 1925 Imste (Imaste).  B2
● 1582 kuulus Imste Vana-Kastre mõisale (Aldendorn), 1585 juba Ahja mõisale. 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Imste küla all ka Ibaste küla talud, 1930. a-teks oli Imste jagatud Ibaste ja Lääniste küla ning Võnnu aleviku vahel. Küla moodustati uuesti 1977. Külanime algul esinevad vaheldumisi i ja e. J. Simm peab nime pärinevaks mehenimest Em(m)a ~ Im(m)a. Kurista ja Lootvina külas ning Sonnatari kurmus Võnnu–Ahja tee ääres on ka Imma talu. Tegemist ongi tavalise (muistsest) isikunimest pärineva ste-liitelise külanimega. Impste nimekujus on p m-i ja s-i vahele tekkinud hääldamise hõlbustamiseks. Imste ja Ibaste küla kutsutakse ka Alaveereks, kuna nad paiknevad Laanemäe veere all. Vrd Ibaste. – MJ
ERA.14.2.717 (Ahja vallavanema otsused 6. VI 1939, protokoll nr 7); KN; Mellin; PA I: 54, 139, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 481–482; Simm 1973: 30–31, lisa 25–26; Simm 1975a: 183; Tartumaa 1925: 476

Issaku ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1900 Issako (kõrvalmõis), 1923 Issaku (asundus).  B2
● Kurista mõisa kõrvalmõis, mis rajati 1840. a-tel Hammaste küla Issaku ja veel viie-kuue talu asemele. Algul oli Issaku karjamõis, hiljem muudeti kõrvalmõisaks. Enne mõisahäärberi väljaehitamist asus mõisakeskus lühemat aega Tahramõtsal Issakult kagus. Issaku mõisale allutati senine Saare karjamõis (↑Kurista). Nõukogude ajal liideti Issaku külaga Saare karjamõisa alale rajatud senise Kurista asundustalud. Külanimi on murdeline kuju vene isikunimest Исак. – MJ
BHO: 134; Rootsmäe 2016: 291, 306, 339; Simm 1973: 31, lisa 27–28; Simm 1975a: 183–184

Jaastrova [`jaastrova] ‹-`rovva ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Jaastruva ‹-`ruvva ~ -he› Se – küla Petseri rajoonis Krupa vallas (Lobotka, Tsätski nulk), vn Я́стребье, 1563 Ястребье (küla), 1585 Ястребы, 1686 Ястребово, u 1790 Ястребья, u 1866 Ястребова, 1872 Ястребье, 1903 Jaastrowa, Jaastruwa, 1904 Jaastrova, Я́стребье, 1922 Jastrova, 1923 Jastrebje, 1948 Ястребская.  B2
● XIX saj kuulus küla Suurõ-Kuuliska kogukonda ja Kuulja kogudusse. Seto sõnavara põhjal on kohanime päritolu ebaselge. Perekonna- või isanimi Jastrebov (Ястребов) pärineb vanavene isikunimest Ястреб ’pistrik’. Lisanimena võis see märkida nii jahimeest, pistrike eest hoolitsejat kui ka inimest, kel tige või halb iseloom. Pihkvamaal on mitu Jastrebovo (Ястребово) küla; eriti rohkesti kohtab kohanime aga Bulgaarias. Küla asub Jaastrova järve (u 1790 озе. Ястребское) ääres. Vrd Jaaska. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 256; KNAB; NL TK 25; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 596; RKKA; RL 1922; SeK: 33; Selart 2016: 104; Truusmann 1897b: 91; Vasilev 1882: 352; Vene TK 126; ÜAN

Juraski ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1684 Girask Petter, Andre, 1688 Horroska Petter, Andre, 1782 Jurraskÿ Peter, 1820 Jurraski (küla).  B2
● Juraski nime algkuju seisukohast on kahtlane 1688. a nimekuju. Võimalik, et nimi on segi aetud teise kohaliku lisanimega Horosaq (↑Horosuu, ↑Horoski). Kui nime aluseks on *jüräsk või *jurask, siis seostub selline inimest tähistav tuletis millegi järamise, närimisega, hiljem on jurask olnud kasutusel lihtsalt sõimusõnana. Teine võimalus on pärinemine eesnime Jüri ~ Juri mingist tuletisest, vrd Juresta talunimi (Mus) eesnimest Jürgen. Juraskiga on kokku kasvanud ja XX saj ka kokku arvatud teisest hajatalust tekkinud Kasuka küla (1684 Kasuka, 1688 Kassacke). 1977 liideti Juraskiga Lalli küla. ¤ Juraski küla juurest Vastseliina poole laskuv Juraski mägi uuel maanteel oli 1980. a-tel legendaarne vabakäiguga sõitmise koht. Isegi GAZ 52-l, mis muidu suurt üle 70 km/h ei läinud, võeti hoog üles, käik välja, süüde välja ja kuulati, kuidas kummide jõhkatamine kiiruse kasvades ägedamaks muutus. (2016) – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:29, L 29; EAA.1271.1.225:33, L 989; EMS: jurask; Roslavlev 1976: lisa 8; SK I: 55

Jõmmsoo [`jõmm‿`soo], kohalikus pruugis `Jõmm‿`suu Võn – soo Tartu maakonnas.  C2
● Soo Ahja jõe ümbruses Perävalla soos Ahijärvest kuni Kikassaare kõrtsini Ahja jõel. Moodustab Emajõe Suursoo edelaosa. Rahvajutu järgi pärinevat nimi kelleltki moonakalt Jõmm-Jürilt. ¤ Kord mindud puuvooriga läbi soo mõisa, Jõmm-Jüri olnud viimasel reel; teel olnud mehed vastas, Jõmm-Jüri tõmmatud maha ning pekstud oimetuks; rahva arvates olevat peksjateks olnud tondid (2016). – MJ
Eesti jõed 2001: 380; Rootsmäe 2016: 196; Tartumaa 1925: 488

Järvepää [järve‿`pää] ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Жарово на озерке на Жарове (küla), ? 1585 Нестерково Кахова, 1652 Журовова-Кадова, 1681 Süwawwa Bÿ (viga? vrd Süvahavva), ? 1750 Журова Кахова, 1780 jarwepä Küllä, u 1790 Журова кохова, 1877 Järvepää, 1885 Saare, Järwe, 1886 Журовa Кахковa, 1890 Журово-Кахово, 1897 Saareküla, Järweküla, 1904 Järvepää, Жу́рово Кахо́во, u 1920 Järvepera, 1922 Järvepea.  A2
● Juba XVIII saj II poolel kirjapandud kohanimi näitab ilmselt paiknemist järve suhtes, Järvepää all tuleb siin mõista järve otsa. Küla kuulus siis Petseri kloostrile. Ka mujal Eestis ja eriti Soomes leidub kohanimesid, kus pää esineb nimes samas tähenduses. XIX saj kuulus Selise kogukonda ja Värska kogudusse. B. Harlašov on 1585. a nimekuju samastanud siinsega, ent tõenäoliselt käib see ↑Puugnitsa kohta. Vene nimekujus esineb Kahkvale viitav osis Кахово. Selle vana kohanime tõenäolisimaid seletusi võiks peituda lõunaeestilises sõnas kaho ’külm’ või kahotama, kauhtama ’külmetama’; -va oleks vetenimedele iseloomulik järelliide. Pihkvamaal on mitu Kahnovo (Кахново) küla. Küla asub Järvepää järve (1638 Kachwa Jerw) idakaldal. Järvepääga on 1977 liidetud ↑Tegova küla (Vas). Vrd Kahkva2, Mädajõgi. – AK
Academic; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 524; Pskov 1885: 72; Pskov 1890; Pskov 1988; Reissar 1996: 59–60; Rev 1638 I: 159; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 35; Selart 2016: 106; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Truusmann 1897b: 17; Vasilev 1882: 98; Värska KR 1780–1794; VMS

Järvselja [`järv‿selja] ‹-`selga›, kohalikus pruugis `Järv‿`sälg ~ `Järv‿sällä ‹-`sälgä› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1811 Jerwosel Jacob (isikunimi), 1817 Jerwselge Jahn (isikunimi), 1839–1841 Jerwselg, 1868, 1909 Jerwselg (metskond).  A2
● Algselt oli siin Kastre mõisa jahiloss, hiljem (L. ja I. Rootsmäe järgi 1856) metsaülema asukoht. 1860. a paiku hakati suurt metsaala kultiveerima. 1921 muudeti Tartu Ülikooli põllumajanduslikuks uurimiskeskuseks (Kastre-Peravalla õppemetskond), 1924 loodi esimene Eesti metsakaitseala, st jäeti osa metsa puutumatuks ürgmetsaks. Külana nimekirjas 1945. J. Simmu järgi tuleneb nimi sõnadest järv + selg ’seljandik’. Järvselja südames on metsast ümbritsetud sügav ja selgeveeline Selgjärv. – MJ
BHO: 147; Rebane 1971: 1; Rootsmäe 2016: 186; Simm 1973: 33, lisa 34; Simm 1977: 110–111

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
● Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaarlimõisa [`kaarli‿`mõisa] ‹-`mõisa› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
● Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul. – MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kadaja ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
● Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kalli järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
● Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage. – MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Kannu1 ‹-le›, rahvakeeles ka Kannu‿mõtsa ~ Kannu‿`rae Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Mäksa mõis).  B2
● J. Simmu järgi on küla tekkinud 1880. a-tel pärast Mäksa-Agali küla (↑Agali) lammutamist. Viimane asus Agali järve ida- ja põhjakaldal (1582 Agal, 1588 Agaly). Rahvatraditsiooni järgi olevat kännustik härgadega üles küntud ja sinna kandikohad loodud. Kannu nime aluseks on sõnad kand : kannu ’känd’ ja rae ’raiesmik’. Kannu küla loodepoolseim osa on Sandikurm, mille lähedal metsas asus 1937 likvideeritud vaestemaja. Kannuga liideti 1977 Sootaga (Sootaguste) küla, kuni selleni kuulus Kannu Sootaga küla alla (1533 Socentackhen, 1582 Sotakna, 1627 Sodaka). Viimase nimi tuleneb sellest, et küla asus Võnnu poolt vaadatuna soo taga. Sootaga kuulus 1684 Kastre ja XVIII saj algul Kurista mõisale. – MJ
PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 155, 159–160, 171, 173; Simm 1973: 36–37, 109, lisa 97, 190–191; Simm 1977: 111, 120

Karisilla [kari‿silla] ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Новинки (küla), 1585 Новинка, 1750 Новинки, u 1790 Навинка, 1855–1859 Новинокъ, 1885 Karisilla, 1904 Karisilla, Нови́нки, 1922 Novinki, 1923 Karisela, Novikna.  A2
● Küla kuulus 1750 Petseri kloostrile, kiriklikult allus Värska kogudusele; 1882 ka Väike-Rõsna kogukonnas. Kohanime algusosa võib tuleneda isikunimest Kari (lühend Makariosest) või lisanimest Karinov (Кариновъ). Algusosa oleks loogiline seletada ka sõna kari : karja abil, st *Karjasilla (K. Pajusalu). Vene kohanimi Новинки tuleneb ehk sõnast новое ’uus’, seega siis „uusküla“. Vrd vanavene keeles новина ’uue (saagi)koristuse esimene saak’. Pihkvamaal on mitu Novinki (Новинки) küla. Külast voolab läbi Karisilla oja (1855 Руч. Новинской). Karisillaga on 1977 liidetud Pluitsa ja Rõsna-Mõtsa (Rõsna-Metsa) küla. Viimase lõunaosa on Puustuse (ehk Teksina, vn Декшино). Vrd Karijärv. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 15; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XVI; PGM 1785–1792; Pskov 1988; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; SeK: 38; Selart 2016: 98; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 45; Tupikov 1903: 566; VMS; ÜAN

Kastmekoja [`kastme‿koja] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kastmõ‿koda ‹-`kotta› ~ `Kastmõ‿`kua ~ `Kastmõ‿külä ~ `Kastmõ, rahvakeeles ka Sousti Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1582 Kastmut, 1627 Kassmah, 1714 Kastmakoast (seestütlev), 1744 Kasmakodda, 1796 Kastmakodda, 1923 Kastmekoa.  C3
● 1582 kuulus Vana-Kastre mõisale, 1627 Mäksa alla. J. Simm oletab, et kui a nime varasemate kirjapanekute algusosa lõpus on ebatäpsus, siis algusosa oleks kaste : kastme, mis ei sobi aga tähenduslikult. Kui koda on hilisem lisand, siis on nimes Kastme ~ Kastma ehk kokku sulanud kaste + maa, mis sobiks hästi koha asukohaga madalatel maadel. Esimene Simmu etümoloogia ei tule vist arvesse, sest vaevalt on tegemist märkimise ebatäpsusega, kuna a on nime algusosa lõpus enamikus varasemates kirjapanekutes. Teine etümoloogia on võimalik, koda : koja (murdes kua) liitubki nimele alles XVIII saj kirjapanekuis ja siis ka mitte kõigis. Tähelepanuväärne on aga see, et külanimi esineb rahvapäraselt nimetavalisena, seda kuni tänapäevani välja. – MJ
Mellin; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 54; Rootsmäe 2016: 631–632; Simm 1973: 38, lisa 39–40; Simm 1977: 111–112; ÜAN

Kastre [`kas´tre] ‹`Kas´tre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Warbeck, 1392 Werbeke, 1433 Schloß Warbeck, 1480, 1558 костеръ, 1503 Werbek, 1627 Wehrbeck oder Castor (mõis), 1686 Slott-|Kaster, Kasterhoff, 1713 Kastriwallast (seestütlev), 1729 Kastri Kül, 1763 Kaster, Kastre.  B1
● XIII saj lõpust pärinev kindlus Castor, mida J. Simm peab esmamainimiseks, on tõenäoliselt Vana-Kastre (Altenturm). Uus Kastre kants rajati XIV saj ida poole Emajõe põhjakaldale, 1558 oli see venelaste käes. Kantsi küll kindlustati XVII saj lõpul, kuid Põhjasõja ajal see purustati. 1784 kasutati kivimaterjal ära samale kohale Kantsi kõrtsi rajamiseks (↑Kavastu). Kastre mõis on rajatud XIII saj lõpus. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asundusest lõunas olnud Kastre küla jagati samal ajal Aruaia ja Võõpste küla vahel. M. J. Eisen ja L. Kettunen seovad nime ladinakeelse sõnaga castrum ’kindlus, kants’, J. Mägiste oletusliku eestikeelse sõnaga *kaster ’kindlus’, mis on tulenenud vanavene sõnast костер (tegelikult костьръ ’torn, kindlus’). Sõna on säilinud seto rahvalauludes tähenduses ’talu, mõis, küla, linn’, kuid puudub igapäevases kõnekeeles. Mõlemad etümoloogiad on võimalikud, kuid oletus, et vanavene sõna on Emajõe alamjooksule jõudnud vadja-isuri elanikkonna vahendusel, pole piisavalt tõestatud. Kastrega liideti 1977 Kikassaare küla, mis nimetati L. ja I. Rootsmäe andmeil Nõukogude ajal samanimelise kõrtsi järgi. Vrd Kavastu2. – MJ
BHO: 197, 650; EM: 98; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 138–139, 207–210; Simm 1972: 288–289; Simm 1973: 38–39, lisa 40–41

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kito ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kito‿külä ‹-`küllä›, rahvakeeles ka Seega‿saarõ ‹-lõ ~ -`saardõ› Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Бабино Каменище (küla), 1585 Бабино, u 1866 Бабино-Каменище, 1872 Каменище, 1885 Sega, 1886 Kito, Seegasaare, 1897 Бабино Каменище, 1903 Kitu, 1904 Kito, Seegasaarõ, Ба́бино Камени́ще, 1922 Kitto.  A2
● Liideti 1977 Selise külaga. Küla kuulus XIX saj Selise kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanime seletuseks võiks olla lõunaeestiline kitmä ’kiitma’ või kitjä ’kiitja’. Tõenäoline tundub eesnime Nikita lühenemine kujule *Kita ~ *Kito. Pihkvamaal on mitu Kitovo (Китово) küla. Seegasaarõ nime päritolu on ebaselge. Võrdluseks võib tuua Võrumaa sõna seek ’viljamõõt’ ja seegamaa ’pinnamõõt’; seal leidub samuti Seega talusid. Pihkvamaal on Seglitsõ (Сеглицы) küla. L. Vaba andmeil on seek balti tüvi, mis laenatud lõunaeesti murdekeelde (läti sieks, leedu siekas). P. Pälli arvates võiks Seega tuleneda isikunimest, nt Seva (Сева ‹ Всеволод või Севастьян). Vene nimes esinev Babino (Бабино) on idaslaavi maade kohanimedes levinud; Pihkvamaal oli varem mitu Babino küla. Каменище on peamiselt ukraina murdesõna, vrd ka vene каменище ’suur kivikamakas’. Venemaal on Kameništši (Каменищи) küla. Vrd Kiidi. – AK
Academic; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166, 224; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 8; KN; Pskov 1988; RL 1922; SeK: 42; Selart 2016: 100; Truusmann 1890: 54; Truusmann 1897a: 45; Truusmann 1897b: 24; Vasilev 1882: 17, 125; Vene TK 126; VES; VMS

Kitseküla1 [kitse‿küla] ‹-`külla›, kirjakeeles ka Kitse Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1767 Kitse K., 1795 Kitzeküll, 1796 Kitse, 1834 Kitsekülla, 1925 Kitse.  A2
● Nimi pärineb talupoja lisanimest (1638 Kitze Rein). XVIII saj-ni oli küla tuntud Mõrajärve nime all (1431 Morajerwe, 1536 Moragerwe), arvatavasti on seda nimetatud ka Ojakülaks (1582 Haye, 1638 Hayokylle, 1713 Ojakühla). – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 39; Simm 1973: 43, lisa 46; Simm 1977: 112–113; Tartumaa 1925: 476

Kiviora [kivi‿ora] ‹-`orga ~ -le›, kirjakeeles varem Kivioru Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1566 Каменнымъ ручьемъ вверхъ, Исъ Каменого ручья (jõgi), 1588 za kamieniem ruczaiem (puustus), 1638 Kywiora Pustus, 1684 Kifwiorra Andres, 1782 Kiwwiora Andre, 1820 Kiwwiorra (küla), u 1920 Kivioru, 1952 vn Каменка.  B4
● Hajatalu ja XIX saj-st alates küla on saanud nime oja järgi. Esmamainimisel kirjeldatakse Liivimaa piiri „Pedetsi jõelt Kiviora mööda üles kuni kivini, millel on rist“. Võimalik, et Kiviora ongi saanud nime mainitud piirikivi järgi. Vanemas võru keeles tähendab ora oja. Väikese, praegu ametliku nimeta oja Petserimaa-poolsel kaldal oli XX saj talu nimega Kamenski. XX saj muutus külanimi ora-sõna hämardumise tõttu rahvaetümoloogiliselt Kivioruks, 1997 vana nimi taastati. Vrd Orajõe1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:26, L 26; EAA.1271.1.224:228, L 859; Eesti SK 10; Eesti TK 42; NL TK 25; PA I: 30; Rev 1638 I: 160, 174; Selart 2016: 118; VES: kivi

Koivaliina [koiva‿liina] ‹-`liina›, kohalikus pruugis ka Koiva‿`liin, Koova‿`liin (Har), Kova‿`liin ~ `Kuova‿`lein ~ Kõeva‿`liin (Lei) – asula Lätis Vidzemes Hopa piirkonnas, praegune vallakeskus, läti Gaujiena, sks Adsel, 1224 terra Agzele, 1443 Atzel, 1465 Adtzell, 1566 от Говѣйского (уѣзда).  C4
● Koivaliina linnus on ehitatud strateegiliselt olulisse paika, kus kohtusid Koiva veetee ja mõned maismaateed. Mõniste kandi rahvapärimuses on tuntud muistset sõjateed, mis läks Koivaliina. Adsele linnuse esmamaininguks on peetud 1111. a, mil Novgorodi kroonika järgi toimus vürst Mstislavi sõjaretk Otšelasse (нa Очелу). E. Tarveli arvates ei ole piisavalt argumente, arvamaks, et tegu on Adsele ehk Koivaliinaga. L. Vaba ja H. Valgu arvates võib häälikuliste ja uuemate arheoloogiliste seikade põhjal arvata, et tegu on siiski Koivaliinaga. Arvatakse, et linnus on ehitatud XIII saj lõpul. Enne seda oli seal puu- ja maalinn, mis läks Mõõgavendade ordu kätte. Kui XIV saj rajati Vastseliina ja Alūksne (Marienburgi) linnus, siis Koivaliina tähtsus vähenes. Vahepealsed enam kui sada aastat aga valitseti sealt kogu Adsele muinasmaakonda. XVII saj kuulusid linnuselääni koosseisu Koivaliina (Adsele) linnus, Humalaküla (sks Hummelzeem), Vaartu (läti Zvārtava, sks Adsel-Schwarzhof) jt mõisad ning Kaaramõisa, Taheva ja Koikküla mõis. Alates Põhjasõjast hakkas linnuse tähtsus vähenema ja pärast pommitamisi jäi see varemetesse. Linnuse juurde ehitatud mõisakompleks kuulus enne riigistamist Adolf von Wulfi perekonnale ning see on Läti suurimaid. Samale perekonnale kuulus veel kümneid ümbruskonna mõisaid. Läti- ja eestikeelsed nimed viitavad asukohale Koiva (Gauja) jõe ääres. Lõunaeestikeelne sõna liin Koivaliina nimes tähendab linnust. Linnuse saksakeelse nime Adsele etümoloogia pole selge, ent Liivi- ja Kuramaal leidub mitmeid adzal- või adzel-algulisi kohanimesid. – MF
BHO II: 8, 10; LGU: I, 115; Selart 2016: 117; Tarvel 1975: 549–553; Valk, Laul 2014: 186

Koke ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1550 Kokemoise, 1627 Koyki Moysa, 1731 Kokka Moisa (küla), 1740 Kokkemoisa, 1744 Kockamoise, Kokko Moisa, 1795 Kokeküll, 1796 Kokkemois (küla).  A2
● L. Stryki andmeil oli Koke 1550 Uniküla mõisa kõrvalmõis, mis kuulus Hans Kockile; 1627 oli Ilja mõisas. J. Simmu sõnul liideti see hiljem Haaslava mõisaga, Koke küla on aga Koke mõisa ümber XVI või XVII saj kujunenud küla, mille nimi pärineb mõisa omanikult. Koke põhjaosa tuntakse Piitre (Peetri) nime all samanimelise karjamõisa (sks Peterhof) järgi. Rahva hulgas kutsutakse seda ka Tsooru mõisaks. – MJ
BHO: 244; KNAB; Rev 1624/27 DL: 125; Rootsmäe 2016: 40, 51–52; Simm 1973: 44, lisa 49–50; Simm 1975a: 186–187; Stryk 1877: I, 26; Tartumaa 1925: 476

Koorvere [`koorvere] ‹-`verre›, kohalikus pruugis `Kuurvere ‹-`verde› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kiidjärve mõis), 1449 Korever, 1498 Koriver und Hattikas (talu), 1511 Korver, 1582 Korfier, 1742 Koriwerre, 1758 Korrofer.  A1
● 1498 kuulus Kiuma, seejärel Ahja mõisale. Hiljem on olnud Kiidjärve mõisa valdus ja neid on 1758 mainitudki koos. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga koor, J. Simm teiste koor-alguliste kohanimedega (Helme Koorküla, Kanepi Kooraste), lisades, et nii ste- kui ka vere-lõpuliste nimede algusosa on sageli isikunimi. – MJ
Bfl: I, 579; EO: 304; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 439–440; Simm 1973: 47, lisa 54–55; Simm 1977: 113

Kooskora [`kooskora] ‹-`korra ~ -sse› Võn – paik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1627 Kosskor (tühi küla, veski), 1744 Koskora Hans (isikunimi), 1758 Koskora Jaan (isikunimi), 1925 Kooskora (veski).  B1
● Külana nimekirjas 1970. Liideti 1977 Adistega, osalt Eostega. J. Simmu järgi on Kooskora talud, kuid kohta on mainitud ka veskina. Simm peab nime pärinevaks vene isikunimest Косекаръ. Etümoloogia näib tõenäoline, tegemist võib olla veskiomaniku või tema järglaste nimega. Kooskora on perekonnanimena sealkandis tuntud praegugi. On ka teine võimalus, et nimi on liitnimi koosk + ora ’oja’. Veski on tõesti Kooskora oja ääres, mida ka Jaaniojaks kutsutakse. Nime algusosa koosk jääks sel juhul ebaselgeks, kuid on võrreldav Ida-Harjumaa külanimedega Härmakosu ja Kosu (sisseütlev Kosku). – MJ
Rev 1624/27 DL: 53; Rootsmäe 2016: 604–605; Simm 1972: 293; Simm 1973: 47, lisa 55; Tartumaa 1925: 477

Korela ‹-sse›, rahvakeeles ka Suurõ-Korela ‹-he›, kirjakeeles ka Suure-Korela ~ Suur-Korela ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Савино у Горелаго мосту (küla), 1585 Савино, 1780 Савина, 1885 Korela, 1897 Korila, 1903 Koreli, Горела, 1904 Suurõ-Korela, Большо́е Са́вино, 1922 Savina-Suur, 1937 Sr.-Savina.  A1
● XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanime seletab ehk läheduses asunud Korela veski nimi 1652 Горѣлая мельница ’põlenud veski’. Eesti päritolu on raske leida (vrd korel ’putukas’ või kore ’konarlik, krobeline, kare; jämeda koega; kohev, mittetihe; hõre’). Kõne alla võib tulla isikunimi Kori (‹ Gregorius) + -la (K. Pajusalu) või vn Gavrili (Гaвpилъ) mugand Karil ~ Karila (V. Aabrams). A. Šteingolde viitab Laadoga-äärsele vanale Korela (Корела) kindlusele, mille nimi seostub arvatavasti karjalastega (корела, karjalaižet). Vene nime Савино seletuseks pakkus J. Truusmann läti ja leedu sõna sauja ’peopesa, käelaba, peotäis’. Eesti algupärana on mõeldav tuletis sõnast savi. Vene perekonnanimi Savin (Савин) tuleneb isikunimedest Савва, Сава või Савватий, Савватей või Савелий. Savino (Савино) on kohanimena Pihkvamaal ja mujal Venemaal väga levinud. Küla põhjaosa on Väiko-Korela ehk Luuski küla (vn Ма́лое Са́вино). Vrd Koreli oja, Korijärve. – AK
Aabrams 2013: 242; Academic; Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 167, 238; Hurt 1904: XVI; RL 1922; SeK: 48; Selart 2016: 105; Setomaa 2009: 208–209; Simm 1970b: 135–136; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 66; Vasilev 1882: 281; Värska KR 1780–1794

Kosova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kosuva Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1796 Karlsburg (karjamõis), 1812 Carlsberg, 1826 Karlsberg, Kossowa-M, 1925 Kosuva.  B3
● Kosova oli Ahja mõisa karjamõis, millest pärast maareformi sai asundus ja 1939. a paiku küla. Nimi näib olevat vene päritolu (‹ Косово). Kosovaga liideti 1977 Pilpakülä, kus kõigil majadel olnud ühtemoodi pilpakatused. Lülletemäe järgi kutsuti ka Lülletekülaks. Loodepoolsemate talude rahvapärane nimetus on Kelmikülä, kuna seal elanud pikanäpumehed. Kosova põhjaosas on Moloka ehk Sonnatari kurm (1688 Sontor Matz). 1758 ja 1816 kuulus see Ahja Vanamõisa, 1818–1858 Ahja-Metsküla alla, 1920.–1930. a-tel on olnud ka omaette Sonnatari küla. Talud on muust maailmast võrdlemisi eraldatud, aga jõukad, seetõttu on kurmu pilkamisi kutsutud ka Saksakurmuks ja Sandikurmuks. – MJ
BHO: 185; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rootsmäe 2016: 491, 499, 573–574; Simm 1972: 289; Simm 1973: 47–48, lisa 57; Simm 1977: 120

Kriimani [`kriimani] ‹-`manni ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1582 Dwor Dytrycha Brynka, 1584 Brynkow, 1588 Brink Moyze, 1591 Folwark Brynk Moyza, 1627 Brinckenhoff, 1782 Brinkenhof, ee Krimanni mois, 1796 Krimani M.  B2
● 1627. a revisjonis on mõisa kohta öeldud, et see kuulub küll Brinckenile, kuid on peaaegu täielikult tühi ja võssa kasvanud, külasid kasutavad Räpina ja Ahja mõis. Perekond Brinckenile kuulus mõis 1640. a-ni, mil see müüdi Diedrich Riegemannile. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa eestikeelsele nimele on aluseks Riegemanni, saksakeelsele Brink(en)i nimi. Kriimani lõunaosa tuntakse Kulpna [`kul´pna] nime all 1860. a paiku endise Kulpna kõrtsi asemele rajatud karjamõisa (sks Kultena) järgi. Pärast rentniku pankrotistumist 1870. a paiku jaotati mõis pooleterameestele ehk moonakatele. – MJ
BHO: 46; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55, 143, 307; Rev 1601: 70; Rev 1624/27 DL: 122; Rootsmäe 2016: 78, 80; Simm 1973: 29, 49, lisa 20–21, 57; Simm 1975a: 187

Kurepalu [kure‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis, Kriimani mõis), 1923 Kurepalu (suvituskoht).  A2
● Päkste küla popsitarede alusel rajatud küla, millega Nõukogude ajal liideti veel mõned Päkste küla talud, ka Haaslava vallamaja. Kasutatud ka haaslavalaste suvituskohana. Küla rajati soosaarele ja seda ümbritseva soisel pinnal asuva metsa Kurepalu järgi sai ka küla oma nime (palu tähendab metsa). Kurepalu metsast kuulus Kriimani mõisale lõunapoolne osa, kuna põhjapoolne osa oli Haaslava mõisa omand. Rootsmäed arvavad, et siinsel suuremalt soisel pinnasel on vanasti nähtavasti kured elutsenud, millest ka mets nime saanud. Külas on ka vana Kure (varem ka Lokko) talu, mida Kure nimega on esmakordselt mainitud 1868, see asunud enne talude kruntimist suure metsa sees Mõraoja kaldal. – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 80–81

Kurista2 ‹-le›, kohalikus pruugis Korista ~ Koristaja ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas, mõis, sks Kurrista, 1582 Korzysc, Korzysci mlyn (küla, veski), 1584 Korzysc (veski), 1588 Korista Meczkula, 1627 Koreste kuella, 1675 Korista külla, 1684 Korrista Hoff, Korrista Kylla, 1690 Currista, 1729 Kurrista Moisa, 1925 Kurista (Korista).  B2
● Nime esimesed kirjapanekud on võõrapärased ja tähistavad ka veskit. Kuid juba 1588 on mainitud Korista Metsküla, kus nimi esineb tänapäevasel kujul (Mocykilla eraldi külana ka 1582). J. Simm seda nime ei maini. Ka 1592 esines nimi täpselt samal kujul ja järgnes loendis Hammaste külale, mille naaberküla Kurista ongi. L. ja I. Rootsmäe andmeil oli Kurista Ahja mõisa abimõis juba XVII saj (pärast 1638. a). Sai iseseisvaks 1749, olevat asunud 1,5 km idas Saarepäälsel, kust toodi 1760.–1770. a-tel praegusse asukohta. Vanale mõisakohale rajati Saare karjamõis. „Eesti mõisate“ andmeil eraldati Ahjast XVIII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis Kurista asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisast lõunas olnud Kurista küla nimetati 1942 ↑Rookseks. Simm toob ära 1638. a revisjoni märkuse, et Poka (Heido Hoff) mõisa juurde on kuulunud maa-ala nimega Nachtell, mida aga praegu vene nimega Korrista kutsutakse ning mis kuulub nüüd Ahja mõisale. Nachtel on olnud Poka mõisa üks varasematest nimedest, revisjonis toodud märkus jääb natuke ebaselgeks, ka on teisal Ahja mõisa all mainitud Korista kylla. Simm märgib, et nimele pole sobivat vastet vene sõnade hulgas, kuid võrdleb siiski sõnaga корысть ’raha-, rikkuseahnus’. L. Kettunen peab võimalikuks nime tuletamist sõnast kuristaja (tegusõnast kuristama). kuid rahvapärases nimes on esimeses silbis o; u on põhiliselt XVIII saj üleskirjutustes, see tundub olevat fikseerunud mõisanime kaudu. Tegijanimi näib nimi siiski olevat, tegemist on kas lisanimega Koristaja või on tegijanimi rahvaetümoloogiline tõlgendus vene-poola nimekujust. Kuristaga liideti 1977 Paluküla (piirnes Haaslava vallas oleva Palukülaga, kuid oli sellest metsaga eraldatud). Kurista idaosas on endine Saare karjamõis (sks Alexandershof). Vrd Poka. – MJ
BHO: 276; EM: 99; EO: 231; PA I: 55–56, 259; PA II: 426; Rev 1624/27 DL: 51; Rev 1638 I: 242, 305; Rootsmäe 2016: 305–306, 336; Simm 1972: 289; Simm 1973: 51–52, lisa 61–62; Tartumaa 1925: 476

Kuutsi ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kuudsi ‹-lõ› Har – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1797 Kutzi Jaan, Kuutsi Pedo, 1826 Kuutsi (talu), 1839 Kutzi (talu), 1858 Kutsi.  A4
● Petseri kloostri Liivi sõja aegsete valduste kirjelduse publikatsioonis on Anti Selart seostanud 1563. a mainitud nime Кучь (küla) praeguse Kuutsi külaga, mis ei ole õige. 1563. a mainitud küla on kadunud; see on asunud praeguse Jaama ja Matsi küla lähedal Varstu kandis. 1684. a kaardil on Kuutsi kohal hajatalu nimega Pallo Hans. Enne XIX saj arvati Kuutsi hajatalu *Mustamõtsa küla alla. Kuutsi tähtsus kasvas, kui XIX saj ehitati külla vallamaja ja hiljem koolimaja. Külana esines XX saj II poolest. Nimi tuleneb eesnime Konrad alamsaksa lühendist Kutz (ka Kunz(e) jt). Ka Lätis on olemas Kuoc- ~ Kūc-algulisi nimesid. Kuutsi külaga on 1977 liidetud väikekülad, õieti sageli talurühmad Horsti, Kikkoja, Kilvagu (Kilvaku), Kolgamäe, Masa, ↑Mehka (Mõniste), Mehla, Pulli, ↑Pälä, Rautsa, Rudina ja Ruuksu (Roogsoo). Vana *Mustamõtsa küla (1386 Mustemettze, 1419 die Wacke zu Mustemetze, 1443 die Wacke zu Mustemitze, 1449 Mustemetze, 1797 Mustmoets, 1826 Mustmöts) hõlmas praeguse Kuutsi, Peebu ja Karisöödi küla maa-ala. Nime algusosa tähendus seostub värvinimetusega must, järelosa mõts viitab karjamaale, metsamaale või ka kohale kodust kaugemal. *Mustamõtsa oleks siis asustusüksus, mis on välja kasvanud vanemast Mõniste külast. Vrd Kuutsemägi. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.1295.1.214:32, 89, 144, L 30, 88p, 142; EAA.1295.1.756:50, 77, L 44, 69; EAA.1865.1.136:35, L 34p; Lexikon der Familiennamen 2008: 373; LGU: I, 119, 208, 312, 338; Rajandi 1966: 98; Rücker; Selart 2016: 90
Märkus. 1563. a maining ei käi uuemate andmete põhjal Kuutsi küla kohta (vt artikli esimest lauset). 2019-05-29T18:20:09.

Kõnnu7 ‹`Kõndu› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Kiende, 1627 Koenda, 1638 Konto kylle, 1684 Mätzkondo Kÿlla, 1731 Könno.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre mõisale. Nimes peituv sõna kõnd : kõnnu esineb ka teistes läänemeresoome keeltes. Näiteks vepsa kohanimedes tähendab kond : kondun puustust, mahajäetud või tühjaks jäänud kohta. J. Simm arvab, et kuigi Lõuna-Eestis ootaks nimekuju Konnu, on õ-line kõnd kohanimede järgi otsustades tuntud olnud ka siin. Tartumaa koguteose järgi on paralleelnimi Mäekõnnu, kuid see tundub ekslik. Varasemates allikates on küla sageli nimetatud Metskõnnuks. Kõnnu lõunaosas on Räustava (koh Räüstävä) talud (ka Räüstävä nukk või külä). Kõnnu põhjaosa rahvapärane nimetus on Kõivosaare ots (1731 külanimi seestütlevas Koiwusarest, osa talude üldnimetus on Kõnnu-Peräots). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
BHO: 355; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 506–507, 564; Simm 1973: 53–54, lisa 66–67; Simm 1977: 114; Tartumaa 1925: 476

Kärsa2 ‹-le›, kohalikus pruugis Kärsä Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Kiersakulla, 1627 Kerse, 1638 Kerste kylle, 1729 kärsa kül.  B3
● Külanimi on ilmselt tekkinud talupoja lisanimest Kärss : Kärsä. Kärsa küla on kahes osas: edelapoolne Mäe-Kärsa ja kirdepoolne Ala-Kärsa (rahvakeeles Mäekülä ja Alakülä, 1816–1834 Ober-Kersa, Nieder-Kersa). Omaette piirkondadena eristuvad veel Arramäe (koh ka Arramäe puul ’pool’, Arramäe ja Akste järve vahel, rajatud Eesti Vabariigi ajal, enne kolm popsikohta, XIX saj III veerandil mets) ja Kahrukurm läänes, Karjamaa edelas, Mäkipäälne ehk Popsikurm lõunas ning popsitaredega Salatski ja Sulbikurm idas. Vrd Kärsa1. – MJ
BHO: 218; EO: 74–75; KN; KNAB; PA I: 89; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 475–476, 511, 540, 575; Simm 1973: 56, lisa 70–71; Simm 1975a: 188

Külaoru [küla‿oru] ‹-`orgu ~ -le›, kohalikus pruugis Külä‿oro ‹-`orgo›, rahvakeeles ka Kerigu‿`mõisa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina kirikumõis, Vastseliina mõis), 1638 Küllara Hans, 1684 Kylare, Kyllare, 1782 Küllare, 1820 Küllaarra (küla), 1900 Hofl. Kullaare, Pastorat, u 1900 Пасторат-Нейгаузенъ, 1909 Külläoro (karjamõis), 1949 Кирикумыйса.  B2
● 1684. a oli selles kohas viis sama lisanimega poolemeest. 1720–1725 ehitati külla Vastseliina kihelkonnakirik, esialgu puukirikuna. 1772 sai valmis kivist kihelkonnakirik praeguses asukohas. Kirikumõisale eraldati osa küla maast, kuid esialgu jäid küla ja kirikumõis kõrvuti. XIX saj lõpuks oli külast saanud Vastseliina mõisa karjamõis. Kruntideks jagatud karjamõisast sai 1920. a-tel taas asundustalude küla. Kuni 1977. a-ni kehtis ka ametliku külanimena praeguse küla kagupoolse osa jaoks Kirikumõisa, loodeosa säilitas Külaoru nime. Külaoru nime varasemad kirjapanekud on valdavalt ara-lõpulised, mis näitab, et -oru on saadud rahvaetümoloogilise ümbertõlgendamise teel. See tõekspidamine sobib ka maastikuga, kus koha eristamise aluseks sobivat orgu on raske leida. Pole teada, kas -ara tuleb sõnast hara ’haru’ (vrd Soohara) või on siin peidus mõni muu muutunud sõna, nt aro ’aru’, seda põllustamata jäetud maa, muruplatsi või külaplatsi tähenduses. Asustusloolise pildi järgi peaks Külaoru nimi seostuma kunagise *Hatusitsa hajaküla (suursarase) keskuseks olemisega (1561 Хатузица, 1563 Хатужицы, 1588 Chatuzicza, 1627 Cattositz): siit hargnevad teed põhja Kaagu ja loodesse Hinsa poole. Vana küla tuumikuks või kokkusaamiskohaks olemist näitab kaudselt kiriku rajamine siia XVIII saj. Külaoruga on 1977 liidetud Kar´adsimäe (Karatsimäe), Ronkusõ (Ronkuse) ja Roodsi (Rootsi) küla. Vrd Kaagu. – ES
BAL: 669;  EAA.380.2.178, L 1; EAA.308.6.316:71, L 65p; EAA.1865.2.141/2:28, L 27p; EAA.1271.1.225:15, L 995; EAA.3724.5.2894; KNAB; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 165; Selart 2016: 65; Truusmann 1897a: 39

Laho1 ‹-le›, kohalikus pruugis Laho‿külä ‹-`küllä› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), u 1900 Лахо, 1925 Lahuküla, 1970 Laho.  C3
● Nii J. Simm kui ka L. ja I. Rootsmäe toetuvad rahvapärimusele, et küla on rajatud XIX saj III veerandil. Rootsmäede järgi on küla rajatud Mooste piirilt Rasina mõisani laiunud suure metsa äärde, Simmu järgi aga samanimelise järve äärde. Viimasest johtub Simmu nimeseletus. Häälikulise sarnasuse alusel sobivat võrdluseks küll lahk : lahu ’metsaheinamaa, metsasiht’, kuid kuna järvenimi on esmane, siis sobivat paremini soome jt lähisugulaskeeltes esinev laho ’pehkinud (puu, palk)’. Kuna Lahojärv asub Laho küla suhtes teisel pool Moostet, siis küllap on Simm siin eksinud. Esimene etümoloogia sobib. Laho külaga liideti 1977 Säknalohu (koh S´aknaloho) küla (Plv). Vrd Lahojärv. – MJ
KN; KNAB; Rootsmäe 2016: 639; Simm 1973: 58–59; Tartumaa 1925: 476

Lasva [`lasva] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas, mõis, sks Eichhof, 1561 Ласва, 1588 Lasokulia, 1627 Lastwa, 1630 Laßwa kylla.  A1
● Tegemist on vana külaga sama nime kandva järve ümber (1563 Ласва у озерка у Ласва). Mõis rajati siia alles XIX saj. Vastseliina mõisast omaette rüütlimõisaks eraldati Lasva XIX saj II poolel. Varasem kubjaskond küündis Lasvast üle Loosi Vastseliinani ja kandis erinevaid nimesid (1638 Hattusche Kubiasschaf, 1688 Tilsiske Gebiet). Lasva nimi pole selle kirjaliku ajaloo jooksul praktiliselt muutunud. Nime päritolu on hämar. Üks paljudest võimalustest on tõlgendada nime algupärase järvenimena, mis sisaldab väga vanades vetenimedes ettetulevat lõppu -va. Kuid vrd ka talupoja nimi Lassuk Zerepczow 1588. a Lasva küla naabruses *Hatusitsas (Chatuzicza). Lasva saksakeelne nimi Eichhof ’tamme mõis’ valiti ilmselt XIX saj sellel perioodil, kui Nõnova ja Voki-Tamme külas anti paljudele perekondadele nimeks Eiche ja Eichorn. Nimed seostuvad Lasvast lõuna pool leidunud tammikuga, mida kasutati veel XX saj rattakodarate hulgitootmiseks ning millest tekkis Lasva mõisavalla loodeosa nimi Kõdaranukk. Lasvaga on 1977 liidetud Tsirgaski küla, mis on sisuliselt vana Lasva küla põhjaosa, ja ↑Mõskülä (Rõu). Vrd Tammsaare. – ES
PA I: 33, 35; Rev 1624/27 DL: 74,77; Rev 1638 I: 162; Roslavlev 1976: 7, 14; Selart 2016: 58; Truusmann 1897a: 39

Leego järv, kirjakeeles varem ka Leegu järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1588 Piheherw, 1601 Pueiarff, 1627 Poeha Jerwe, 1839 Lego Jerw.  C1
● Kuni XIX saj alguseni esineb kaartidel Pühajärve nime all, nii on kirjas juba Poola ajast XVI saj lõpul. Nähtavasti peeti järve vanasti pühaks, tema kaldal asus muistne ohverdamiskoht Kõrgemägi ehk Salomägi. Järve ääres olnud Leego hajataludest kujunenud küla on kutsutud samuti Pühajärveks (1638 Peha Jerwe kylle, 1750 Dorff Lego oder Pühajerw). J. Simm arvab, et nimi võib olla lähtunud sõnast *leekko või *leikko. Sm liekko on omadussõna tähendusega ’madal, lai ja avara suuga (nõu)’. Nii järve- kui ka külanimi pärineb isikunimest. 1588 on seal elanud Pep, kes on arvatavasti sama kui 1601 nimetatud Lecko Pep. Vrd ka 1627 Leicke Peep ja 1638 Lecko Henno, Leicko Pap. Isikunimi Leeko oli XVIII saj Perävallas väga levinud. Tänapäeval kuuluvad talud Ahunapalu alla. – MJ
PA I: 287; Rev 1624/27 DL: 44; Rev 1638 I: 236; Rootsmäe 2016: 218–219, 223; Simm 1973: 61, lisa 78–79; Simm 1977: 115

Leevijõe [leevi‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Leevi ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Lewenkuyll, 1584 Liewikula, 1588 Lewikula, 1675 Levi-Külla, 1829 Dorff Löweküll, 1844 Hoflage Lewiküll (karjamõis), 1925 Leevi.  C1
● Küla oli olemas juba piiskopkonna ajal, esmamainimise ajal kuulus Reynolth Vyffhusenile. Kuni Kurista mõisa eraldamiseni Ahja mõisast oli Ahja, siis Kurista mõisa all. 1829 müüdi küla ja veski Vastse-Kuuste mõisale, samast aastast on esimene teade ka karjamõisast (sks Lewiküll), mille põldude laiendamise käigus kaotati kuus-seitse talu, mis moodustasid Jõeküla. Karjamõisa maadele tekkinud Leevi asundus liitus 1930. a-teks külaga. Külanimi on algselt olnud Leeviküla, mis XX saj lühenes kujuks Leevi ja muudeti 1977 Leevijõeks, et eristada teistest Leevi-nimelistest paikadest. Leevi jõgi teeb küla juures silmuse, jões leidunud palju vähke ja varem isegi pärlikarpe. J. Simm arvab J. Mägiste isikunimede loendile tuginedes, et tegemist võib olla isikunimega, jättes selle siiski küsimärgiliseks. Kindlasti on jõenimi seotud külanimega. Kumb neist on esmane, jääb lahtiseks. Leevijõe osa on Popsiküla Külajärve ja Veskijärve vahel. – MJ
BHO: 305; KNAB; LGU: II, 599; PA I: 137, 262; Rootsmäe 2016: 391–393, 423; Simm 1973: 61, lisa 79–81; Simm 1975a: 189; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Liispõllu [`liis‿põllu] ‹-`põldu›, kohalikus pruugis `Liiss‿põllu, kohalikus pruugis harva `Liiss‿`põlde, rahvakeeles ka Troia‿`liin Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1868 Lispölla Ansiedlung, 1874 Ansiedlung Liispöld, 1909 Liispöld (metsavaht).  C2
● Küla on tekkinud XIX saj kandi-, popsi- ja metsatööliste kohtadest. Nimi on liitsõnaline: liiss + põld. J. Simm ühendab algusosa sõnaga lees : lee, mille algseks tähenduseks on olnud ’liiv’, vrd leeskmuld. Ta leiab, et kuigi tänapäeval lõunaeesti murded sõna enam ei tunne, võib see olla säilinud kohanimedes. Kolmandavältelises nimetavas on toimunud häälikuseaduslik muutus e › i. Nime järelosis ei ole ilmselt algselt mitte -põld, vaid -põlde, vrd võru põllõq : põldõ ’kõrgem koht (keset madalat, hrl soist maad)’. Simm arvab V. Palli eeskujul, et Liispõllu rahvapärane nimi Troialiin pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest metsatööliste elamud asuvad sirges reas. – MJ
Rootsmäe 2016: 224–225; Simm 1973: 62, 121, lisa 81; Simm 1977: 116; VES: 352

Lobotka ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Lobodka ~ Slobotka Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1510 в Слободе, 1563 Слободка (küla), 1585 Слоботка, 1652 Слободка, 1686 Слободское, 1886 Lobodka, Lóbotka, 1903 Slobotka, Slobodka, 1904 Lobodka, Слобо́дка.  A2
● 1977–1997 oli jagatud Treski küla ja Värska aleviku vahel. XVIII saj keskpaiku kuulus Petseri kloostri küla samanimelisse maakonda ning piirkonda. XIX saj allus küla Väike-Rõsna kogukonnale ning Värska kogudusele. Küla oli XVIII saj lõpust vallakeskus (1882 Слободская волость, 1903 Lobodka wald); keskus viidi 1904 üle Värska kirikukülla, kuigi valda nimetati kuni 1922 Lobotka vallaks. Sinna kuulusid hilisema Järvesuu, Mäe, Kalda ja Saatse valla osad. 1939 liideti külaga Mäe-Lobotka, hiljem ka Vana-Lobotka ja Väike-Lobotka küla. J. Simm on sõna слобода tähenduseks V. Dalile toetudes andnud ’vabade inimeste küla; suur küla’; J. Truusmanni järgi on see ’suur tänavküla’. Слобода on hilisemal ajal tähendanud tööliste või käsitööliste slobodaad ehk linnaosa, nt Sloboda (Слобода) Petseris. Pihkvamaal, Ingerimaal ning mujal Venemaal on mitu Slobodka (Слободка) küla. – AK
Academic; Dal’ 1955: 221; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Ivanov 1841: 249; Kaštanov 1961: 233; Reissar 1996: 59–60; SeK: 71–72; Selart 2016: 107; Simm 1971c: 170; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 69; Vasilev 1882: 293; VMS

Logina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
● Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Loko ‹-le›, rahvakeeles ka Loko‿kurmu ~ Loko‿`kurm Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1874 Lokkokurm.  B3
● XVIII–XIX saj oli Ahja küla osa, siin olid 1744 Locko Mattis ja Locko Jonas. J. Simmu andmeil on küla kujunenud Ahja mõisa moonamajadest ja kandikohtadest. Rahvapärases nimekujus esinev kurm tähendab kohalikus murdes omaette, eraldatud maakohta, soppi või nurka. Algusosa on lokk : loko ’lokulaud’, mis on esinenud ka lisanimena. – MJ
 EAA.2072.5.542, L 1; Rootsmäe 2016: 522; Simm 1973: 19, 63, lisa 84–86; Simm 1977: 116

Lootvina [`lootvina] ‹-`vinna›, kohalikus pruugis `Luutvina ‹-`vinna› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Loetfyn, 1557 Lottfin, 1582 Lotwin, 1627 Luttwin Iwann, Russ.  B3
● Kuulus 1582 Tähtvere, 1588 ja 1601 Ahja, 1627 nähtavasti Kriimani ja 1638 Kuuste mõisale. Lootvina on olnud ka Vastse-Kuuste mõisa kõrvalmõis (sks Lothwen), millest esimesi teateid on 1815, kuid on ilmselt vanem. XIX saj III veerandil rajati u km kaugusele Uue-Lootvina karjamõis (sks Neu-Lothwen) ja endist hakati kutsuma Vana-Lootvina nimega (sks Alt-Lothwen). 1920. a-tel tekkis Lootvina asundus, mis 1977 liideti külaga. Pärast Rootsi aega olid kõik Lootvina talud teotööst vabastatud ja maksid nt raharenti. Pärimuse kohaselt tulnud küla esimesed asukad Rootsimaalt. Külanime seletamisel osutab J. Simm 1627. a kirjapanekule, kus on viidatud nimekandja vene päritolule. See võiks viidata külanime vene algupärale, kuid tegemist võib olla ka külanimest tekkinud lisanimega. Vene ин-liitega külanimed näitavad asula kuulumist kellelegi ja on moodustunud isiku- ja hüüdnimedest, seepärast toob ta Tupikovile toetudes võrdluseks vene isikunime Лутовининъ. Külanimi võib lisanimest muidugi tekkida, kuid Lootvina puhul ei tule see arvesse, kuna küla on vanem. Külanimi on lisanimeks eelkõige siis, kui nimekandja on läinud elama teise külasse. Toetudes sama 1627. a kirjapanekule, märgib Simm, et küla varasem nimi on Buschenhof. Tollal on Busche Moyse olnud ühelt poolt veskikoht, teisal öeldakse, et küla nimega Luttwin, mida ka Buschenhoff’iks kutsutakse, on 8 adramaad suur ja kuulub Kriimani mõisale (Brinckenhoff). Vrd Pikajärve. – MJ
KN; Rootsmäe 2016: 395–396, 420; Simm 1972: 290; Simm 1973: 64, lisa 21, 86–86; Varep 1978: 60; ÜAN

Luige1 ‹`Luike ~ -sse› Jür – alevik Harju maakonnas Kiili vallas (Sausti mõis), 1871 Luige (Schwan) (kõrts).  B4
● Luige sai alevikuks 2008, enne seda oli küla. Omaette külaks arvati u 1920, varem olid seal hajatalud. Oma nime on saanud Luige kõrtsilt, mis esines 1871. a kaardil, hävis u 1910. Nimi on tulenenud Kurna mõisa Raudalu metsniku Jaan Luige perekonnanimest; Jaan Luik asustati XIX saj lõpus Vaela küla Luige saunast ümber Sausti mõisa majja (hiljem Sausti-Luige metsavahitalu). – PP
Ameerikas 2016: 34; Schmidt 1871; Tärk 2010: 72–73

Lutepää [lute‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Lutõbä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Лутопе жъ (küla), 1652 Лутопежъ, u 1790 Лутовищъ, u 1866 Лутошъ, 1872 Лутобижи, 1886 Lutepää, Лутeбище, 1904 Lutõpää, Лу́тобижъ, 1922 Lutepea, 1937 Luteba.  B3
● XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanimega vrd Lõuna-Eesti lutt ’(mh) kirves; lutusarv’, lututama ’sarve puhuma’. Kohanime algusosa Lut- võib lähtuda ka sks eesnime Ludwig mõnest mugandusest (nt Ludik, Ludick, Lutick). J. Truusmann püüdis seletada kohanime päritolu soome keele abil, Луто- tulevat sõnast lontto ’org, madalik’ + -бижъ ‹ vesi. Vene algupära korral võiks arvesse tulla луток ’väikekoskel’; лутоня ’poiss, vene muinasjuttude tegelane’. Kohanimi võib lähtuda ka vene eesnimest Лутоня ~ Лутоха ~ Лутоша, mis on nime Lukjan (Лукьян ‹ ladina lux ’valgus’) teisendid. Pihkvamaal on mitu Lutovo (Лутово) nimega kohta, samuti järv (оз. Лутовское). Vrd Lutika. – AK
Academic; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 550; Richter 1959: 398; RL 1922; SeK: 74; Selart 2016: 105; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 38; Vene TK 126; VMS

Luutsna jõgi [`luutsna jõgi] Võn – jõgi Tartu maakonnas Kastre vallas, 1638 Lutzna, 1779 Luhzne Bäche.  A2
● 22 km pikk jõgi algab Kurista küla kohal Lootvina mõhnastiku idajalamilt, voolab Luutsna ürgorus rööbiti Tartu–Räpina maanteega ja suubub Emajõkke Vana-Kastre küla ja Kaagvere mõisa vahel. Luutsna jõe suudme kõrgendikule, mida kutsutakse Liinakse või Liinaketsi mäeks ning mida on peetud muinaseestlaste linnuseks, rajati XIII saj lõpul või XIV saj algul Kastre kants (Oldentorne, Oldenturn, ↑Vana-Kastre). Jõe orus on ka Luutsna soo. Näib, et jõgi on saanud nime soo järgi, kus ta voolab, kuigi olevat olnud rahvajutu järgi lai ja ulatunud suurvee ajal Võnnu kirikuni. Teine Luutsna soo on Perävallas, sealsete kohalike teateil tähendavat Luutsna mädasood, millest jala läbi ei pääse. Eesti murdesõnaraamatu andmeil tähendab luusna ~ luudsna ~ luutsna ~ luut´skna (kirja pandud Võnnus ja naaberkihelkondades) kinnikasvanud jõekääru või endist jõesängi, ka üldse sügavamat veelompi. Sõna on ilmselt laenatud vene keelest (лужина ’madal märg koht, lomp’). L. ja I. Rootsmäe märgivad, et luutsna tähendab tüma sood või mudast kohta. ¤ Võnnu kihelkonnas on üks soo, keda rahvas ühe juhtumise perast Luutsna sooks kutsub. Muiste hakkanud üks kord Emajõgi vett enesest välja ajama. Veega ühes tulnud ka palju kalu jõest välja. Praegune Luutsna soo olnud kõik täis mülgasid. Nende mülgaste sisse läinud nii palju lutsu kalasi, et rahvas püüdnud neid ja söönud siis iga laps soost saadud lutsusi. Selle läbi jäänud kõigile see soo väga tähtjaks. Hakatud teda siis viimaks Lutsu sooks kutsuma. Perastpoole muudetud seda nime ja hakatud sood Luutsna sooks hüüdma. (1896) – MJ
EAA.2072.9.431; EMS: V, 552; ENE-EE: XII, 306; Kirt 1988: 113; KM: E 29918 – 1896; Rootsmäe 2016: 227, 321

Lääniste ‹Lääniste›, kohalikus pruugis `Lään´ste ‹`Läänsihe ~ Läänistehe› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Liendza, 1585 Lendza, 1588 Laleze albo Lendza, 1627 Lellest Kuella, 1716 Lähnsist (seestütlev), 1793 Läänste.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 juba Ahja mõisale. J. Simm peab võimalikuks, et külal on olnud kaks eri nime Lääliste ja Lääniste. Mõlemal juhul on tegemist ste-lõpulise nimega, mille aluseks on sageli isikunimi. Ta toob esimese variandi võrdluseks isikunime Lell, kuid tundub, et kahe l-ga kirjapanekud on pigem juhuvariandid. Simmu enda kirjapanekute järgi on l-ga variante vaid veerand kõigist kirjapanekutest, L. ja I. Rootsmäe järgi esines Lääliste XVII saj lõpuni (ka 1758 Lehliste). Nad leiavad, et arvestades n-i ja l-i võrdlemisi sagedat vaheldust Lõuna-Eesti vene laensõnades, võib tegu olla vene asukate mõjutusega. Läänistes ja Imstes on XVII–XIX saj elanud palju venelasi, Läänistes on vana vene surnuaed. Pärimuse järgi elanud Läänistes väga vanast ajast ainult venelased, kellest 1929 oli alles ainult kolm perekonda. On oletatud ka nime tuletamist sõnast liin ’linn, linnamägi’ (Liinaotsa › Liinotsa › Liintsa jne, vrd Liendza). Simm toob ära rahvatraditsiooni, mis seob nime esimeste asukate läänlastega ja läänimaadega. Lääniste nime lähtekohaks võiks Simmu järgi olla *läänine, kuid ta möönab, et sellist sõna pole murdekogudes fikseeritud. Kuna see etümoloogia langeb kokku ka rahvapärimusega, ei maksaks seda siiski kõrvale jätta, sest -ne on ka isikunimeliide. Lääniste küla läänesopp Kapsi taludega kannab nime Kapsinukk või Kapsiküla. ¤ Vanasti läinud siit rändajad läbi, piimalänitsad [-pütid] kaasas, ja joonud need jõekaldal tühjaks, millest pandudki külale nimeks Lääniste ehk Läänitsa. – MJ
BHO: 288–289; KN; Mellin; PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 455, 489, 525–526; Simm 1973: 66, lisa 90

Melliste ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Meliste Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Poka mõis), 1582 Melzy mlyn (veski), 1588 Meczy albo Melzy, 1592 Melzy, 1638 Meliste Pustus, 1730 Melliste Kül, 1923 Meliste.  B2
● J. Simm esitab XVI saj isikunimed (1537 Janus Melitze, 1540 Meliste Caupi) ja märgib, et D.-E. Stoebke on esitanud Melitze ja Meliste isikunimedena. Seda need ongi, küsimus on selles, kas lisanimi tuleneb külanimest. Simm lisab, et kuna suurem osa ste-lõpulisi külanimesid tuleneb nen-lõpulistest sugunimedest (eesti keeles -ne), siis võib võrdluseks esitada isikunimed Meli, Mely, Melle, Melly. Ta toetub Stoebke teosele ja E. Roosi kirjutisele meel-ainesega nimedest. Meel-sõna ei näi varasemate kirjapanekute ega tänapäevase kasutuse järgi nimes olevat, kuid isikunimega võib tegu olla; kõigepealt on kohta mainitud ka veskina. L. ja I. Rootsmäe arvates võibki nimi pärineda veskilt, kus võidi jahvatada ka linnaseid (sks Malzmühle ’linnaseveski’, vrd Meltsiveski Tartus). Melliste omaette osad on Mäekala (Mäeküla, 1796 Mägala) lõunas ja Peetrijala idas Luutsna jõe ääres, varasemast on teada Tuimäe (1796 Tuwima). Mäekala ja Tuimäe olid XVI–XVII saj *Pikkpalu või *Pikapalu külas. Mäekala oli omaette küla XVIII saj I poolest, taluna mainitud 1627 (Meddikul), algselt ilmselt *Mädäkala, Rootsmäede arvates ka *Mädäkaela. – MJ
BHO: 348; KN; Mellin; PA I: 259; PA II: 426; Rootsmäe 2016: 106–107, 117–118, 121–122; Simm 1973: 68, lisa 95–96; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 117, 121–122

Metkavitsa ‹-`vitsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Metkävitsa ~ Mitkavitsa, kirjakeeles ka Mitkovitsa Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Irboska nulk), vn Митковицы, 1563 Мятковичи Григорьева (küla), 1585 Медковичи, 1652 Метковицы, въ Мятковицкомъ приказѣ, 1680 Metkofka monastyr (arvatavasti = Mõla klooster), 1859 Meedkova, u 1866 Метковичи, 1882 Митковичи, 1885 Метковицы, 1886 Medkowitsa, 1903 Mitkowitschi, u 1920 Mitkovitsõ, 1922 Mitkovitši, 1923 Mitkovitsa, 1937 Metkavitsa, u 1970 Митковицы.  B2
● XIX saj keskel elasid külas ka luterlastest eestlased; õigeusklikud allusid Petseri kogudusele. L. Vaba juhtis tähelepanu kohanime lõunapoolsetele (Valgevene, Ukraina) paralleelidele, kuid märkis, et ичи- või овичи-lõpulisi kohanimesid kohtab ka Pihkvamaal. Taolisi nimesid peetakse üldiselt tulenenuks isanimedest, kuid need võivad väljendada ka omandisuhteid, tegevusala jms. A. Šteingolde oletab Митковичи lähteks ajaloolist Leedu suurvürstiriigis kasutatud läänevene eesnime Митко (‹ Дмитрий). Arvatavasti tuleb külanimi siiski Metkovka jõe (Метковка) nimest (ürikutes 1656 Метковка, u 1790 Медковка). Mitmed kodu-uurijad on arvanud, et see nimi tuleneb vn sõnast медь ’vask; punane, punakas’, mis tähistas jõevee värvi. Võimalik lähe on ka мёд ’mesi’ (vanaslaavi медъ, leedu medus ’mõdu, mesi, meejook’). J. Truusmann pakkus kohanime seletuseks sõnu mätas või mäda. Vrd ka Pankjavitsa Mednikova (Медниково) küla. Vrd Sääritsa. – AK
Academic; EAA.1271.1.32; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 70, 163; NL TK 100; Markus 1937; Plotkin 1993: 115–116; Pskov 1890; Pskov 1914: 136; RL 1922; SeK: 83; Selart 2016: 108; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 43; Vasilev 1882: 191; Vaba 2014: 919; ÜAN

Metsanurga5 [metsa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis Mõtsa‿nuka Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kaagvere mõis), 1922 Mõtsanuka, 1925 Metsanuka.  A2
● Levinud, kuid hiline külanimi Eestis, nimekirjades 1920. a-test. Külana oli teiste nimede all olemas XVI saj. J. Simmu järgi on varem nimetatud Tüüra ja Übli külaks (1588 Hybly ehk Wllaloia, 1630 Türi, 1710 Tühra; Mellini kaardil 1796 kaks eraldi küla: põhja pool Emajõe ääres Türa, lõuna pool Üble; Rückeril 1839 kõik koos Terrakülla). Tüüra on ühtlasi talude rühma nimi. Päeva talu ja ta popsikohtade üldnimetus on Päivänukk. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 128, 133, 137; Rücker; Simm 1973: 69, lisa 221, 244–245; Tartumaa 1925: 476

Miikse [`miikse] ‹`Miikse ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles varem ka Meeksi Se, Vas – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk, Vastseliina mõis), 1341 на Мѣкузицком поли (’Miikse väljal’), 1341 оу Мѣкоужице оу рѣчки (’Miikse oja ääres’), 1561 Мегузица, 1563 Микужицы (vakus, küla), 1569 Мегузицы, 1585 Мигузица, 1586 Mieguzycza, 1588 Mieguzicza, 1627 Miggositz, 1638 Megositz, 1642 Меузица, 1681 Sorep By, 1684 Megositz, 1798 Megusitz od. Mecks (karjamõis), 1872 Mieksi, 1875 Meeks, 1885 Мегузицы (küla), 1909 Meeks (karjamõis).  C2
● Küla kahe poole vahel on olnud sajandeid riigipiir. Ka Liivimaa poole Miikse oli XVI saj küla. O. Roslavlev pidas 1561. a mainitud kohti Волостка Микижицы ja küla Мегузица sama nime eri kujudeks, kuid need on siiski selgelt eraldi asulate nimed. Võimalik, et külad asusid teine teisel pool Pihkvamaa-Liivimaa piiri. Nende nimede ühises algupäras kahtlust ei ole. Poola revisjonid teatavad elanike Venemaale küüditamisest Liivimaa Miikse külast ja 1584. a tulnud uusasunikest. Pihkvamaa poole Miikse püsis ilmselt järjepideva külana (vt 1688. a kaarti). 1593 Liivimaa poole Miikse läänistati, oli lühikest aega mõis ja sai pärast poolakate lahkumist Vastseliina mõisa hajataluks. Küla enam ei tekkinud, u 1678 rajati siia Vastseliina mõisa karjamõis. XIX saj eraldati see Misso mõisa karjamõisaks. 1920. a-tel sai asunduseks ja 1977 liideti Setomaa-poolse külaga Meeksiks; nimi muudeti kohalikule hääldusele vastavaks Miikseks 1997. Miikse on III vältes Meeksi nime lõunaeestiline mugandus, vrd Peetri – Piitre. See nimi on põline ste- ja si-liite vaheldusega külanimi, venepärane -зица ja saksa -sitz on mugandused nendesse keeltesse. Algupärane on olnud *Meegoste ~ *Meeksi. A. Šteingolde arvates on venekeelse kohanime aluseks läänemeresoome tüvi; hiljem lähenes see isikunimele Кузя (‹ Кузьма) ning nimi moodustus järelliitega -иц(ы), -иц(а). Kollektiivliitega nime algusosa *Meego või *Meegos võiks olla muistne isikunimi, vrd 1500 Matyes Mecke, 1489 Meko, 1355–1362 Mekuse. Nende võrdluseks on toodud ka vanasaksa Mecca, Mecco. Vrd ka Aunuse karjala Мега (1658). Veidi teistsugust seletust pakub ↑Miiaste näide. Miikse Setomaa-poolses osas on omaette paigad Kamenka (endine küla, vn Каменка) ja Roosigu. Vrd Meeksi, Meegomäe, Meegaste. – ES, AK
Ambus 1960: 740–741; Arakčeev 2008; BAL: 671;  EAA.308.2.178, L 1; Hurt 1904–1907: II, 5; Mellin; PA I: 24, 29; Rajandi 2011: 33; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 158; Roslavlev 1976: 7, 17; SeK: 84; Selart 2016: 67; Setomaa 2009: 216; Stoebke 1964: 48–49, 155; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 39–40; Weske 1876: 42, 46

Misso [mis´s´o] ‹`Mis´s´o ~ -sse› Vas – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1923 Misso vm ja postiagentuur, 1939 Misso.  B3
● XIX saj lõpus kujunes Misso valla keskus kahe põlise küla, Pulli ja Lemmätsi piirile, valla talu nr 10 maale. Alevik selle ümber hakkas kasvama XX saj keskel. 1930. a-te kaart ja 1952. a kaart esitavad Misso kohanime vallakeskuses juba tähtsamana kui sama kohanime algupärases asukohas Misso mõisas, praeguses Missoküläs. Misso alevikuga liideti 1977 põhiosa ↑Pulli külast ning ↑Lemmätsi küla. Misso kohanimi on rännanud ka ühest ajaloolisest asustuspiirkonnast teise, sest Misso mõis tekkis vana *Kisõjärve küla maal, praeguse Misso aleviku ajaloolise piirkonna (suursarase) nimed on aga Pugola (1561 Пупгала, 1630 Bockola kylla) ja *Kandala (1585–1588 Kandala, 1627 Kandella). 1563. a määratlus Пупъгула у озерка у Бѣлаго, st Pugola valge järve ääres, aitab mõista selle kohanime tajumist XVI saj, sest *Valgjärv on Pulli järve vana nimi. Misso kanti nimetatakse traditsiooniliselt Pugola kolgaks (varem nulgaks), veel 1950. a-tel oli Misso kooli nimetus Pugola 7-a kool. Vrd Lemmätsi, Missokülä, Pulli4, Siksälä. – ES
BAL: 672; Eesti TK 50; KN; NL TK 25; PA I: 4, 12, 20, 30; Rev 1624/27 DL: 76; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; ÜAN

Missokülä [mis´s´o‿külä] ‹-`küllä ~ -sse›, rahvakeeles ajalooliselt Mis´s´o `mõisa ‹-he› ~ Mis´s´o kõrdsi ‹mano› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas, 1688 Witka Miska Semman, 1782 Misso Tomas, 1820 Misso (küla), 1839 Misso (küla), 1866 мз. Иллингенъ; sks Illingen (mõis).  B3
● XIX saj alguses oli tegemist hajatalust arenenud külaga, mis kuulus XVII saj alguses *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіярвъ, 1638 Kiesse Jerw). Misso küla kõrvale tekkis sama tüüpi Pööni küla (1684 Pohni Thomas). U 1850 rajas emamõis Vastseliina siia kahe küla asemele karjamõisa, mis muudeti peagi iseseisvaks rüütlimõisaks. 1920. a-tel jagati mõisamaad asundustaludeks, tekkis Misso asundus, mis 1977 muudeti Missokülaks ja 1997 parandati hääldusele vastavaks Missoküläks. 1684. a kaart märgib siinseteks talunimedeks Pani Juri (kirjeldusraamatus Pöhni Tohmas), Hirtze Hin ja Witka Märta. Esimesed kaks nime on seotud Põnni ja Hürsi külaga. Viitka Märdi eelkäija oli 1638. a Wittke Jacob, tulnud Preisimaalt. Igal juhul võiks 1688. a Witka Miskat pidada Misso nime alusepanijaks. Vene hellitusnime Миша lõpphäälik a on asendunud läänemeresoomeliku o-ga ja š-st on saanud s´. Saksakeelne mõisanimi Illingen seostub Illiga, mis oli Vasteliina kõige lõunapoolsem karjamõis enne Misso rajamist. Saksapärase nime kujundamise eeskujuks on olnud Illingeni linn Saksamaal Saarimaal. Vrd ka Illi nimest kujunenud lisanimi Illika Tsiistre kandis XVII saj lõpus. Missokülä edelaosa vastu Misso alevikku kannab Võsovalla nime. Misso mõisas asundustalu nimena taastatud Pööni on selle koha pikima ajalooga nimi. XVII saj lõpu kirjapanekutes võib näha, et algupäraselt üks nimi on juba lahknenud Pööni ja Põnni erinevale kujule. Selle nime algkodu võiks olla siin ja mitte praeguses Põnni külas. Nime Пангулъ (*Pan + küla) on 1563 nimetatud koos Pugolaga (Пупъгула), mis asub Pulli järve ääres (озерко Бѣлое), nende kahe küla juures on ka Hino järv (озеро Кандолъ). Vrd Misso. – ES
EAA.1865.2.141/2:20, L 19p; EAA.1271.1.224:125, L 683;  EAA.308.2.178, L 1; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: 8, lisa 1–2; Rücker; Selart 2016: 76–77; Truusmann 1897a: 40; Vene TK 126

Mustakurmu [musta‿kurmu] ‹-`kurmu ~ -le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis).  B3
● J. Simmu arvates kuulusid tänapäeva Mustakurmu talud varem Ahja-Metsküla (↑Mõtsküla) alla ja nimi koosneb sõnadest must + kurm ’omaette eraldatud maakoht; sopp, nurk’. L. ja I. Rootsmäe järgi on Mustakurmu aga endine Kärsa küla osa. Mustakurmu talud on XVIII saj kirikuraamatutes ja 1816.–1834. a revisjonikirjades paigutatud Kärsa küla alla (1858 Ahja küla alla). Rahvapärane nimi oli Rootsmäede arvates tuntud tõenäoliselt juba XVIII saj algupoolel, sest 1734.–1738. a kirikuraamatu Musta Kusma ehk Kusma küla on ehk identne Mustakurmuga. Simmu etümoloogiale võib lisada, et Must nime algusosana on ilmselt isikunimi. Küla loodeosas peamiselt Ala- ja Mäe-Issaku talu maadele rajatud popsi- ja asundustalude üldnimetus on Issakunukk. Mustakurmuga liideti 1977 Musta asundus, mis oli nime saanud XVIII saj lõpupoolel rajatud Ahja mõisa Musta karjamõisa järgi (sks Louisenthal). – MJ
Rootsmäe 2016: 483, 536; Simm 1973: 19, 71

Mustjõgi [`must‿jõgi] Har, Krl, Rõu – jõgi Valga ja Võru maakonnas, Koiva lisajõgi, 1563 Мустовеси, 1627 Schwartzbeche, Fursche Beche, Thaywa, Scharra, 1638 Schwartze beche, Fyrische beche, 1684 Swart Beck, 1685 Swart Becken, 1798 Schwarzbach, 1863 Mustajöggi oder Schwartzbach.  B4
● Varasemad kirjapanekud nimetavad jõge ka Tsooru (Fierenhof) või Taheva järgi või kasutavad saksakeelset samatähenduslikku nime Schwarzbach (’must oja’). Mõistatuslik on 1627. a nimi Scharra, mis võib olla sama päritolu kui ↑Saru. Et ka Mustjõe nimi oli samal ajal kasutusel, näitab kaudselt 1561 mainitud asustusnimi Мустовери Vana-Roosa kandist, aga veel otsesemalt esmamaining Мустовеси, milles liigisõna jõgi on asendatud liigisõnaga vesi. Mustjõgi ja Mustoja on harilikud vooluvete nimed. Selle Mustjõe puhul mainivad elanikud aeglast voolu, sellega seotud sügavust, mudasust ja vee läbipaistmatust. – ES, MF
 EAA.308.2.168, L 1;  EAA.308.2.170, L 1;  EAA.1295.1.668, L 1; Faster 2013b: 47; Rev 1624/27 DL: 87, 94, 95, 99; Rev 1638 I: 48,185; Selart 2016: 90; Truusmann 1897a: 41
Märkus. Lisatud varasem maining 1563. 2019-05-29T22:44:12.

Mõtsküla [`mõts‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Mõts‿külä ~ Ahja-`Mõts‿külä Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1584 Meckula, 1627 Metzkull ~ Metze kulla, 1638 Mettest kylle, 1675 Aÿa Metz Külla, 1684 Aiametz Kÿlla, 1714 ahja mötskühlast (seestütlev), 1796 Ayamöts.  B3
● Küla nimetati Ahja-Metskülaks, et eristada teda Noorits-Metskülast. 1970. a-tel ametlikult Metsaküla, al 1977 Mõtsküla. Tänapäeval on sama nime vältimiseks üks Mõtsküla ja teine Nooritsmetsa, mis pole parim lahendus, sest lõhub traditsiooni. Mõtsküla osad on Paldsinukk loodes, Paloalune lõunas ja Praksiots põhjas. ¤ Kord asunud ühte suurde metsa mõisa ajal perekond elama; hiljem asunud ka teisi inimesi juurde, nimega metsa külä, sest asus keset suurt ja kohutavat metsa. Vrd Nooritsmetsa. – MJ
BHO: 7; PA I: 89, 137; Rootsmäe 2016: 477, 530–531, 548; Simm 1973: 23, lisa 7–8

Mäksa ‹-le›, kohalikus pruugis Mäksä Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Mäxhof, 1541 Pepefer, 1548 Pepeffer ~ Pepefer (mõis), 1555 Popever (mõis), 1582 Dwor Joanna Mexa, 1601 Mex Moysa, 1627 Meckshoff oder Pepefehr, 1782 Meckshof, ee Mäksi- ~ Meksa mois.  B1
● Mäksa mõis kuulus keskajal kuni XVI saj lõpuni Meckside suguvõsale. Mõisa varasem eestikeelne nimi on vere-lõpuline, kus algusosa on ilmselt olnud isikunimi. J. Simm toob viimase näiteks Pepe ~ Pepy ~ Pepo. Hilisema nime andis mõisale saksa mõisnikusugu Mecks, kes olevat M. J. Eiseni järgi oma nime saanud aga eesti Mägise nimest. Mäksaga liideti 1977 Murulaane ja Reheküla. Murulaane (nagu ka Veskimäe) eraldati Nõukogude ajal Mäksa asundusest, nime on saanud metsa järgi (1847 Murro Laan). Reheküla (Rehe) rajati 1920. a-tel Mäksa mõisa rehe juurde, seal olid mõisa käsitöölistele jagatud väiketalud. – MJ
BHO: 344; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 166–168, 171; Simm 1973: 74, 85, lisa 111–112, 141; Simm 1975a: 191

Mäletjärve [mälet‿järve] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis, Poka mõis), 1585 w Maliterwie, 1586 Maliterwe, 1627 Melck Jerwe kuella, 1638 Melletjerwe kylle, 1714 Melletjärwelt (alaltütlev), 1796 Mellitjerw, Jerweper.  B2
● Kuni XIX saj algupooleni kutsuti Mäletjärveks ainult praeguse küla põhjapoolsemat osa, lõunapoolsem osa, samuti Miina karjamõisa ala talud kuulusid Järveperä (Jerweperra, ka Perajerwe) koosseisu. Mäletjärve ehk Palsi müüs Sarakuste mõis 1867 Poka mõisale. J. Simm jagab liitnime osadeks ja võrdleb täiendsõna Mälet- tu-, tü-liite abil tuletatud isikunimega Melity, Melitty, Melet, Melete. Etümoloogia on võimalik, kuid kuna küla on ilmselt saanud oma nime järvelt, siis võib seda võrrelda ka vepsa järvenimega Mältjärv, mille mõned kirjapanekud on nagu Mäletjärve nimegi puhul *Mälgjärv. Mäletjärvega liideti 1977 Piiri ehk Miina küla, mis sai oma nime Miina karjamõisalt (sks Mäletjerw, 1809 Melletjerwe mois, koh Miinamõisa). Küla kutsutakse naljatlevalt ka Pilpakülaks. – MJ
BHO: 335; Mellin; Rootsmäe 2016: 108, 129–130, 132, 149; Simm 1973: 74, lisa 112–113

Nooritsmetsa [noorits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõts‿külä ~ Loorits-`Mõts‿küla Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
● Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Padari ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1582, 1584 Padarme, 1714 Paddarimäelt (alaltütlev), 1796 Paddarämäe.  B4
● XVI saj on kuulunud Ahja mõisale. J. Simmu järgi on kohanimi algselt olnud liitsõnaline Padarimäe. Ta jagab ka esikomponendi osadeks Pada + ri, kuid leiab, et häälikuliselt kõige lähemal sõnal pada : paja pole sellist tähendusvarjundit, mis võiks kohanimega sobida. Ta toob võrdluseks veel soome sõnad patama ~ patamo ’ümmargune süvend maastikul; lomp’ ning eesti padu ’madal vesine koht; vesine heinamaa, võsastik’. Teise osise -ri jätab Simm lahtiseks. Kuid nagu mägi-lõpulistes külanimedes sageli ette tuleb, võib täiendosa olla isikunimi. Perekonnanimi Padar esineb praegugi. – MJ
BHO: 415–416; Mellin; PA I: 90, 138; Rootsmäe 2016: 404; Simm 1973: 81, lisa 129–130; Simm 1977: 117–118

Paluküla3 [palu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1582 Palakilla, 1585 Palokila, 1601 Pallekull, 1638 Pallokylle, 1796 Pallo.  B2
● Kuulus Kriimani mõisale juba XVI saj. 1977–1997 oli jagatud Kriimani ja Uniküla vahel. Nimi on liitnimi, mille algusosa palu tähendab kuiva kõrget metsa. Samanimeline küla Võnnu vallas, mis piirnes siinsega, liideti 1977 Kurista külaga. Vrd Paluküla1. – MJ
Mellin; PA I: 55; Rootsmäe 2016: 85–86; Simm 1973: 83, lisa 134; Simm 1977: 118

Pedaspää [pedas‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäs‿`pää Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Ahja mõis), 1582, 1584 Pedaspe, 1638 Pedeszpe kylle, 1684 Pädaspä Kylla; vn Сосница.  A1
● 1582 kuulus nii Tähtvere kui ka Vana-Kastre mõisa kalurikülade alla. Oli 1977–2019 liidetud Meerapaluga. J. Simm märgib, et kuigi sõna pedane : pedase praegu ei esine (on pedajas, pedakas), on s-line kuju nt sõnas pedastik ja mujalgi. Nime järelosa on -pää ’ots, lõpp’, mis on rannakülade nimedes sage. Rootsmäed lisavad rahvapärimusele toetudes, et külanimi on tuletatud tõenäoliselt suurest pedajametsast, mis olevat varem praeguse soo peal kasvanud. Kord läinud mets põlema ja seejärel tekkinud soo, ainult praegused soosaared jäänud tulest puutumata. Küla esimesteks elanikeks olnud ennast võimude eest varjavad põgenikud. Kuna küla elanikud olid nii eestlased kui ka venelased, kandis küla lääneosa nime Eestiots, idaosa Veneots. Pedaspää omaette osad on Laheperä ja Virvissaare. – MJ
PA I: 57, 96, 143; Rootsmäe 2016: 615–616; Simm 1973: 84, lisa 135–136; Simm 1977: 118

Pedetsi jõgi, kohalikus pruugis ka Pedejä jõgi Se, Vas – jõgi Eestis ja Lätis, Aiviekste lisajõgi, läti Pededze, 1566 изъ Пядежи, 1627 Poedess (jõgi), 1630 Podosi Jacob pobull, 1638 Peddj (jõgi), 1681 peddest bach, u 1790 Рѣчка Подежъ, 1798 Peddez Fl., 1839 Peddetz Fl, u 1866 Р. Педдецъ.  B4
● Lätis peetakse Pededze nime üldiselt eesti keelest pärinevaks. Küllalt pikal jõel (159 km) on läti keeles olnud ka teisi nimesid, vrd Pedetsi keskjooksu asula Mālupe ’savijõe’. XVII saj-st peale on jõge mainitud nii liitega kui ka liiteta kujul (Peddj). On usutav, et liitega lõppev jõenimi on tekkinud asustusnime vahendusel. Läti Pededze, Kalnapededze jt asulate algnimi oli tõenäoliselt Pedetsi või *Pedeste tüüpi lõunaeesti külanimi, s.o nende inimeste küla, kes elavad *Pede(i) jõe ääres. 1630. a vabadik Podosi Jacob Missos võis kas elada jõe ääres või olla Pededzest ümber asunud. Eestis on säilinud ka jõe algne nimi Pedejä. Pedejä küla nimi selle ääres on noor. Pedejä nimi võib tulla sõnast petäi : pedäjä ’mänd’, kuid sel juhul jääb küsimus, miks keeleliselt läbipaistvana tajutud nime teine täishäälik on muutunud (ä › e). Alles jääb võimalus, et Pedejä nimi sisaldab tundmatut hämardunud sõna, mis esineb ka Pedeli ja Pedja jõenimedes. A. Šteingolde väitel pole tegemist vene algupära nimega. – AK, ES
LVVV: P1, 244–245; Mellin; PGM 1785–1792; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159; Roslavlev 1976: lisa 2, kaart 2; Rücker; Selart 2016: 118; Vene TK 126

Peeli jõgi [`peeli jõgi], kohalikus pruugis `Piili oja Har, Rõu – jõgi Võru maakonnas Rõuge vallas, 1563 на ручью на Пиле, 1839 Peeli Fl., 1872 Peele Bach.  A4
● Peeli jõgi ehk Piili oja on Vaidva jõe lisajõgi. Nime tuntakse ka jõeäärsete talude ja heinamaade paikkonnanimena; Piili küla liideti 1977 Tunduga. Piili nimekuju on kohalik ja algupärane, ent selle tähendus tundmata. Jõenime on raske siduda vana isikunimega Pylo. Vrd Piilse. – MF
 EAA.1402.1.43, L 1; KN; Rücker; Selart 2016: 91; Stoebke 1964: 63

Peipsiääre [`peipsi‿ääre] ‹-`äärde› Kod – vald Tartu maakonnas, vn Причу́дская во́лость.  C4
● Peipsiääre vald eraldati Alatskivi vallast 1917. a paiku peamiselt venekeelse rahvastikuga vallana, hõlmates algul ka Kallaste, Nina ja Rootsi küla. See toimus ajal, kui Eestimaa kubermang hakkas hõlmama ka Põhja-Liivimaa eesti maakondi, mis tekitas Peipsi venelastes teatavat rahutust (ajuti sooviti isegi liituda Petrogradi kubermanguga). Riigikordi ja haldusüksuste piire on küll hiljem korduvalt muudetud, aga nimi ja valla vene identiteet säilis sellest hoolimata kuni 2016.–2017. a haldusreformini, mil vallaga liideti Alatskivi vald, Kallaste linn, Pala vald ja Vara vald. – PP
KNAB; Uuet 2002: 28

Pindi2 ‹`Pinti ~ -sse› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas, mõis, sks Bentenhof, 1563 Пентеева мыза, 1588 Pentio, 1627 Benten Hoff, 1638 Bendten Hoff, 1688 Bentenhoff, Bentekylla (mõis ja talud), 1716 Pentemois, 1798 Bentenhof.  A1
● Keskajast pärinev mõis, mis esialgu jagas maad samas kohas paikneva külaga (1684 viis taluperet). 1920. a-test Pindi asundus, 1977. a-st küla. Pindi kohta on XVII saj-st alates teatud, et see olevat nime saanud XVI saj omanike perekonnanime Bendt (käändevormides Benten) järgi. 1563 on mainitud mõisa endise omanikuna aadlikku Пентеев Галекабтуев, mis lubaks lähteks oletada pigem eesnime *Bentens. Igatahes on selle nime aluseks kanooniline eesnimi Benedictus (↑Pindi¹). XVII saj II poolel oli Pindi ühine omand Rogosiga ja arvatavasti peamiselt selle tõttu ei liidetud Pindit värskelt loodud Vastseliina khk-ga, vaid see jäi Rõuge khk lahustükiks. Pindi kirik asub praeguses Lasva külas (Vas), kuid ikkagi Pindi mõisa maal (Rõu). Kirik valmis Rõuge khk abikirikuna 1881, see on ehitatud kohta, kus juba varem paiknes Kotkapalo kalmistu (1847 Kotka Pallu). – ES
BHO: 39;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.3724.4.1910, L 1; Mellin; PA I: 35; Rev 1624/27 DL: 84; Rev 1638 I: 183; Roslavlev 1976: 19; Selart 2016: 30, 57; Stryk 1877: 268–269

Pitaluva ‹-`luvva ~ -sse›, rahvakeeles varem ka Suurõ-Peresnika ‹-`nikka ~ -he› Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Saurova nulk), vn Березнюк, ? 1563 Березнево (Paatskohka külade hulgas), ? 1652 Березнюгъ, u 1790 б. березнюгъ, 1849 Березнюсь, u 1866 Подберезье, 1882 Березнюгъ Большой, 1904 Pitalova, Бере́зникъ большо́й, 1922 Beresnjuk-Suur, 1923 Beresnük-Suur, 1928 Piitalova, 1938 Pitalova (S.-Beresnjuki).  A2
● XIX saj kuulus küla Leebendi (Лебеды) kogukonda ja Petseri kogudusse. L. Vaba toob võrdluseks Latgale kohanime Pitolova (vn Пыталово), mille rahvaetümoloogiline tõlgendus on pie ’juures, ääres, kõrval’ + Tālava (Läti muinasmaakond). Eesti sõnavara põhjal nime seletada ei õnnestu, vrd pitin, piting, pi(i)tnä ’soe siirupijook’, mis on L. Vaba järgi vene laen. Vene kohanimi Березнюк tuleb sõnast березняк ’kasesalu, kasemets’ (береза ’kask’). Vrd Peresniga. – AK
Academic; Eesti TK 50; Ernits 2012: 38; Hurt 1904: XXI; KNAB; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 109; Selart 2016: 115; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Vaba 2014: 916; Vasilev 1882: 22; Vene TK 126; VMS; ÜAN

Podmotsa ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Podmodsa ‹-he ~ -`motsa›, kohalikus pruugis harva Podmetsa Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Молгино Подмогилье (küla), 1585 Исадъ Подмогилье, ? 1652 Подмогилицы, 1732 Подмогилье (küla ja issaad), u 1790 Подмогиля, 1885 Podmotsa, 1886 Podmolitsa, Подмогилицa, 1904 Potmolitsa, Potvitsa, Подмоги́лицъ, u 1920 Podmogolitsõ.  B2
● Issaad (kalapüügikoht) kuulus kuni 1764 Petseri kloostrile. XIX saj oli küla Kuulja kogukonnas ja koguduses. J. Truusmanni seletus lähtub vn sõnadest под ’all’ ja могилa ’kalme, haud’. Kuna küla kõrval on kalmistu, siis on see loogiline. A. Šteingolde oletab nime pärinemist sõnast подмостье ’purre kalda ääres, kus pestakse pesu; kelder’ või подмост ’sillaalune’ + -ье. Pihkvamaal on paar Podmogilje (Подмогилье) küla. Podmotsa lõunaosa on Haibakülä. – AK
Academic; Alekseeva 2007: 45; Eesti TK 42; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Selart 2016: 99; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44, 46; Truusmann 1897b: 56; Vasilev 1882: 240

Poka2 ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Heidohof, 1549 Heidohof, 1550 Buckenhof oder Heyde, 1582 Heitho (küla), 1627 Buckenhoff, Heidenhoff oder Nachtel, 1713 Pokka wallast (seestütlev), 1782 Heidohof oder Heidhof, ee Pokka mois.  B2
● Mõisa algne nimekuju on säilinud saksakeelses nimes Heidohof. Kui 1550 sai omanikuks Paul Bucken (Bock), hakati mõisat kutsuma saksa keeles paralleelnimega Buckenhof. Sellest kujunes eestikeelne nimi Poka. Mõisa, võib-olla ka maa-ala nimi on olnud veel Nachtel, ühe teate järgi Hortmanshof. Peale Nachtel-nime, mis tundub olevat eesti päritolu, pärinevad teised saksakeelsed nimed arvatavasti omanikunimest. J. Simm näitab pärinemist saksa perekonnanimedest vastavalt Heyde ~ Heido ~ Heito jt, Horttman ning Bock (Bucker). Heido-nimelist omanikku pole otseselt teada. L. ja I. Rootsmäe arvates on mõis saanud oma nime lähedal asunud Häido (1582 Heitho, Haida, 1638, 1796 Heido) külalt, mille maadele mõis rajati. Mõis 1630. a kaardil olevat asunud oma praeguses kohas. Häido küla on tõesti vana, mainitud juba Poola ajal, kuid mõisa mainingud on veel varasemad. Küla, mis asus u hilisemate Kulbi talude kohal, lõhuti 1860. a-tel. Praegune Poka küla rajati mõisa põldudele pärast maareformi asundusena, 1977 moodustati asundusest küla, millega liideti osa Kulbi küla ja Sulbinuka taludest. Kulbi küla on iseseisva külana mainitud 1795, kuid Kulbi talu esines juba XVII saj lõpul. Kulbi talud on praegu Mäletjärve piires. Sulbinuka vanatalud toodi praegusele kohale u 1865, varem oli siin mõisa lammaste karjamaa. Vrd Poka1, Äidu. – MJ
BHO: 109; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55; Rev 1624/27 DL: 120; Rootsmäe 2016: 100–103, 110–111, 113–114; Simm 1973: 29, 79, 88, lisa 21–22, 124, 148; Simm 1975a: 193–194

Poodlissa [poodlis´s´a] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Podles´a ‹-`les´s´a›, kohalikus pruugis harva Poodlisa Se – küla Petseri rajoonis Petseri vallas (Petseri, Irboska nulk), vn Подлесье, 1563 Подлѣсья (küla), ? 1652 Подлѣсы, u 1790 Подлесья, 1849 Подлисье, u 1866 Подлѣсье, 1904 Poodlissa, По́длисье, u 1920 Podlesje.  A2
● XIX saj keskel allus seto küla Petseri kogudusele. Seto nimi on mugandus vene nimest: под ’all’ + лес ’mets’, st „metsaalune“. A. Šteingolde peab seost sõnaga лес küsitavaks. Pihkvamaal oli Podlisje (Подлисье) küla; tänapäeval leidub Podlesje (Подлесье) külasid nii Pihkva- kui ka Ingerimaal. – AK
Academic; Eesti TK 42; Ernits 2012: 38; Hurt 1904: XXI; PGM 1785–1792; SeK: 115; Selart 2016: 109; Truusmann 1890: 57; Vene TK 126

Praaga ‹-le›, rahvakeeles Jõgõ‿`suu Võn – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kastre mõis, Kiidjärve mõis), 1732 Jögge Suu, 1734 Jöggesuust (seestütlev), 1796 Jöggisu, Praga, 1811 Jegiso Dorff; vn Брага.  C1
● Küla asub Emajõe suudmekohal ja selle vana nimi ongi olnud Jõesuu. L. ja I. Rootsmäe andmeil on nimi vanade inimeste mälus püsinud. Praaga nime olevat esimesena kasutusele võtnud venelased. Praegune nimi esineb kõrvuti Jõesuuga esmakordselt Mellini atlases. J. Simmu arvates esineb Praaga Mellinil loodusliku nimena, võimalik, et kalapüügikoha märkijana. Kuigi külanimena pärinebki see ilmselt loodusnimest, tundub, et Mellinil on külanimi pigem Praaga ja Jõesuu tähistab territooriumi. Jõesuu on muidugi otsene viide Emajõe suudmele ehk suule; Praaga nime tuletavad nii Simm kui ka Rootsmäed kärestikku, jõekarisid tähistavast vene sõnast порог, mille arhailisem vorm on праг. Küla on tüüpiline kaluriküla, mis järve eest pidevalt taganema on pidanud. Rootsmäede järgi olevat 1900. a paiku kaldajoon olnud 200–250 m kaugemal järves, vana küla asetsenud u poole kilomeetri kaugusel praegusest. – MJ
BHO: 466; Mellin; Rootsmäe 2016: 241; Simm 1973: 32–33, 90, lisa 30; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 417

Puugnitsa [`puugnitsa] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Pu̬u̬gnitsa, rahvakeeles ka Pugovitsa ‹-`vitsa› ~ Nöpsi‿külä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Нестеркохово Путвицыно (küla), 1652 Пуховицыны, 1750 Пугницъ Кахова, u 1790 Пуговищи, 1855–1859 Бубницы, 1874 Puognitsa, 1882 Пугница (Кохова), Кахово, Пугницы (küla, otreez), 1890 Пуганцы, 1897 сельцо Кахово, 1903 Puugnitsa, Pugnits, Пучницa-Кахково, 1904 Puugnitsa, Пу́гницъ Кахо́во, u 1920 Pugnitsa, 1937 Poognitsa.  A2
● 1750 kuulus küla Petseri kloostrile, 1882 oli Selise kogukonnas ja Värska koguduses. 1897 olid lisaks külale karjamõis ning talud. Kohanime algupära pole selge. Vene päritolu korral võiks võrrelda sõnadega пугнуть ’hirmutama, ehmuma, hirmuma’ või пуховик ’sulepadi, sulejope’. A. Šteingolde väitel pole võimalik seletada kohanime vene keele põhjal. Nöpsikülä nimi lähtub ilmselt Puugnitsa rahvapärasest tõlgendusest sõna пуговица ’nööp’ alusel. Vrd Järvepää. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti TK 42; Hurt 1903: 18, 166; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 30; KN; Markus 1937; PGM 1785–1792; Reissar 1996: 59–60; Selart 2016: 106; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 61; Vasilev 1882: 270

Põdramõtsa [põdra‿mõtsa] ‹-`mõtsa›, varem ka Pulli ~ Pullipõdra Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1684 Puli Thomas, 1688 Pulli Tohmas, 1782 Pulli Poddra Andre, 1820 Pullipõdra (küla), kuni 2017 Pulli.  B3
● Küla asub Pulli järve kaldal. Varasema Pulli küla ajalooline tuumik järve kagukaldal liideti 1977 Misso alevikuga, ülejäänud osa Käbli külaga. 1997 taastati Pulli küla järve loodekaldal endise Pulli metsavahikoha ümbruses, hõlmates sinna kaugemal paiknevad Põdramõtsa talud. Pulli nimi pärineb talupoja lisanimest. 1688 oli juba kolm poolemeest. Vastseliina ja hiljem Misso mõisa teine Pulli küla paiknes Viitka lähedal. Vahetegemiseks kutsuti siinset küla Pulli-Põdraks ja Viitka-lähedast Kurõ-Pulliks. Vastseliina lõunaosa on ainus kant Võrumaal, kus talupoegade põliste lisanimedena on käibinud terve sari looma- ja linnunimetusi: Pulli, Põdra, Kurõ, Märä, varem ka Ilvesse, Kurvitsa ja Orava. Et valdade ühendamisel sattus samasse valda teinegi Pulli küla, nimetati siinne 2017 Põdramõtsa külaks. Pulli järve nimi 1684. a kaardil on Walak Jerw või Walas Jerw. See on sama mis 1563 озерко Бѣлое, 1627 Walge ja 1638 WalgJerw. ¤ Hundid ajasid noort põdrapulli taga. Talvel oli jää järve peal nõrk, pull kukkus sisse ja uppus ära, hunt ei uppunud. Siis saigi järv nimeks Pullijärv. Algul olnud veel nimi Põdrapullijärv. See siin ongi Põdrapulli küla, paljalt 4 talu siin oligi, tagapool on Põdra mõts. (1982) Vrd Hino järv, Pulli1, Pulli5. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:21, L 20p; EAA.1271.1.224:136, L 701; KM: RKM II 364, 459/60 (24) – 1982; Rev 1624/27 DL: 74, 76; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 2; Selart 2016: 76

Põnni ‹-le›, kohalikus pruugis Põ̭nni Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Punni Jacob, 1798 Poenni, 1820 Põnni (küla), 1839 Pün̄i.  B3
● Põnni lisanimi selles kandis on palju vanem, kuid 1684. a kaartide järgi paiknes Põnni talu praeguses Missoküläs ja küla praeguses asukohas oli vaid ↑Hürsi Vinnora puustus. Vanemad mainingud on 1561 Панъ Хантуевъ сынъ, 1563 Пангулъ, 1627 Poeni Hannss, 1630 Panni Hans, 1638 Penni Hand, 1684 Punni Juri. Missokülä kuulus siis *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіяръ, 1588 Kisiarwa, 1627 Jarwa, 1638 Kiesse Jerw), nagu ka tänane Põnni ja Tsiistre kant. Põnni küla nimi läheb tagasi lisanimele ja see omakorda talupoja eesnimele, nagu on näha vanimast kirjapanekust. Eesnime algupära pole selge. Nimi võib olla muinasaegne, vrd 1638 Viitka kandis Pantza külla (*Põnnitsõq ~ *Põnnistõ). Kui Põnni pärineb kristlike nimede hulgast, on lähedane ladina Bonifacius, esmamainimise Панъ aga seostub selliste kreeka algupära vene nimedega nagu Panteleimon (kreeka Παντελεήμων) ja Pankrati (Παγκράτιος). Vrd Missokülä, Pankjavitsa. – ES
EAA.1865.2.141/2:13, L 12p; EAA.1271.1.224:92, L 617;  EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1; Mellin; PA I: 30; Rajandi 1966: 215; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166–167; Roslavlev 1976: lisa 1, 2; Rücker; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; Unbegaun 1995: 83

Rasina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas, mõis, sks Rasin, 1403 Wacke Rassinal, 1418 dorp zu Rasyen, 1582 Razyn, 1585 Razin, 1638 Raszinhoff, grosze Dorff Rasina, Kleine Dorff Raszina, 1744 Dorff Klein Rasin oder Üllejöekülla, Dorff Gross Rasin, 1925 Rasina, Üleküla.  C3
● Mõisast on teateid mahajäetud, tühja mõisana 1611, L. ja I. Rootsmäe arvates rajati see XVI saj lõpul. XVII saj oli juba kaks küla, *Suur- ja *Väike-Rasina (hilisem Üleküla ehk Ülejõe, ↑Terepi). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (rahvak Mõisanurmõ), mis 1977 liideti Rasina külaga. J. Simm peab liiga konstrueerituks M. J. Eiseni oletust (1929), et nimi on liitnimi, algselt *Rasinaho, kus tüveks rasi ’ale, kütis’. Pealegi ei kinnitavat seda ükski varasem nime kirjapanek. Ta võrdleb nime hoopis vene isikunimega Рязинъ, Разинъ või Рясинъ. Rasinaga liideti 1977 Rabadiku (Rabandiku) küla, mis kohalike elanike arvates rajati u 1850 metsa asemele ja on saanud nime ümbritsevast soisest-rabasest pinnasest. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 487–488; EM: 99; Rootsmäe 2016: 652, 654–655, 662; Simm 1972: 290; Simm 1973: 95–96, lisa 159–160

Roiu ‹-le› Võn – alevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1627 Roya Wessky, 1796 Rojo (karjamõis), 1923 Roio (asundus).  A2
● Algselt ilmselt veskikoht Mõraoja ääres. Päkste külas on juba 1588 olnud mitu veskit. 1758 on Roiu Markuse (Raujo Marcus) maadel märgitud mõisakoht. Veskina on ta 1627 kuulunud Hilja mõisale, hiljem on olnud Kriimani karjamõis. 1946 ühendati osa Päkste ja Kõivukülaga. 1970. a-tel Roiu asund, al 1977 alevik. J. Simm pakub nime päritoluks sõna roid : roiu, millel on kolm tähendust: 1) mustus, tolm, prügi; 2) jäme liiv; 3) kehv, kõhn loom. L. ja I. Rootsmäe teatel olevat pärimuse järgi Roiu talu rajaja, hilisemate Roiode, Roimannide ja Roilandite esiisa, tulnud siia Rootsist. – MJ
BHO: 510; Mellin; Rootsmäe 2016: 91–92; Simm 1973: 98, lisa 167–168; ÜAN

Rookse [`rookse] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ruukõsõ ~ `Ruuksõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1744 Roogsche Krug, 1758 Raugese, 1839 Roksild, Kurrista (kõrts, küla), 1909 Rooksekrug (kõrts).  B3
● Rookse on algselt kõrtsi nimi. Küla on kandnud tegelikult Korista ehk Kurista nime ja on 1942 ümber nimetatud Rookseks, sest pärast maareformi rajati mõisa kohale Kurista asundus, hilisem küla. 1923. a nimestikus on olemas Kurista ainult kui asundus ja postijaam, Rookse puudub. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et Rookse nimi näib tulenevat sõnast (pilli)roog, roogu leidus tõenäoliselt kõrtsi juures varem asunud veskijärves. Paika Kurista ja Rookse küla vahel nimetati varem Vastsemõisaks samanimelise karjamõisa (ka Kõivu ehk Kõo karjamõis, Kõivumõis, Kõomõis, sks Birkholm) järgi. Vrd Kurista. – MJ
BHO: 276; EVK; Rootsmäe 2016: 306, 316, 336; Simm 1973: 98, lisa 168; Simm 1977: 114, 119; ÜAN

Ruuksu [`ruuksu] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, kirjakeeles varem ka Rooksu Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis), 1563 Рокс Ревви на речке на Сянне (*Rõuge Ruuks Sänna ojal), 1638 Rogs Pustosz, 1684 Roogs, Rooks Meus, Rogs Meus, 1839 Rokso, 1870 Dorf Roogsoo.  B2
● Ruuksu oli 1977–1997 Hurda küla osa. Külanimi on tekkinud keskaegse hajatalu nimena. Nimi võib tuleneda loodusnimest Ruugsuu ’roogsoo’, kuid tõenäolisemalt on mingit muud päritolu nime aja jooksul nii tõlgendama hakatud. Vrd Suurõ-Ruuga. – ES
 EAA.308.2.177, L 1;  EAA.308.2.178, L 1;  EAA.308.2.180, L 1;  EAA.3724.4.1917, L 1; Rev 1638 I: 197; Rücker; Selart 2016: 94

Rõka ‹`Rõkka› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1767 Rekka Jakkob (isikunimi), 1792 Rekka (küla, metsavaht), 1839 Röka (talud).  A3
● L. ja I. Rootsmäe andmeil 1920.–1930. a-tel moodustatud küla; Rõka talu ja metsavahikohaga liideti veel mõned talud ning Järvselja lõunapoolseim piirkond. 1923 Rõka küla puudub, 1925 Tartumaa koguteoses aga esineb. 1970. a-tel Rõkka-Maasikmäe küla, mis 1977 muudeti Rõka külaks. J. Simm toob paralleeliks TMr Rõka ja Plv Rõkka talunimed ja V. Palli analüüsi kohanimede Rõkassaar ja Rõkkasoo kohta. Pall arvab, et neis nimedes on algusosa olnud *rõkas : *rõkka, millele vastav sõna tänapäeva keeles puudub, kuid ta toob võrdluseks sõnad rõtketu (Kod) ~ rõketu (Kam) ’ropp, räpane’ ning lehmanime Rõka (Pil). Kuna tegemist on algselt isikunimega, võib see tähenduslikult sobida. – MJ
Rootsmäe 2016: 249; Simm 1973: 99–100, lisa 172; Tartumaa 1925: 476

Rõsna [`rõsna] ‹`Rõsna ~ -sse›, rahvakeeles ka Suurõ-`Rõsna ‹-`Rõsna› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), ? 1563 Захино в(ъ) Троснѣ в(ъ) Болшомъ (küla), 1585–1587 Исадъ Тросно Болшое, 1750 Больш. Тросна, 1764 исад большого Тросна, 1855–1859 Большая Тросна, 1882 Большое Тросно, 1886 Suur Rõsna, Тростнa, 1890 Trostka, 1897 Тросно, Тросно исадъ, 1904 Suurõ-Rõsna, Большо́е Тро́стно, 1922 Rosna-Suure, Trostno-Bolšoi, 1923 Suur-Rõsna, 1970 Rõsna-Vanaküla.  A2
● Pihkva järve äärse küla nimi tuleneb ilmselt vene sõnast треста ~ троста ’kõrkjas; hundinui, pilliroog’ (L. Vaba, R. Agejeva), vrd ka тростник ’pilliroog’. Sõna троста võib Pihkvamaal tähendada ka madalat, niisket kohta. Päritolu eesti sõnast rõssõ, rõssõh, rõskõnõ, rõssõnõ ’rõske’ tundub ehk vähem tõenäoline, kuigi A. Šteingolde peab Rõsna nime esmaseks ja vn Трос(т)на’t selle hilisemaks ümbertõlgenduseks. Pihkvamaal leidub Trosno ja Trosnõ küla, sama nime leiab Pljussa jõe ääres ja Valdais. Trosna (Тросна) on Oka lisajõgi, samas asub Trosna küla. Endises Irboska vallas oli Trestino, Uue-Irboska vallas aga on Trostina (Тростино) küla. Rõsna küla vastas üle Värska lahe asub ↑Väike-Rõsna küla, lõuna pool on Rõsna-Mõtsa (liidetud Karisillaga). Rõsnaga on 1977 liidetud Rõsna-Palo ehk Krundikülä ja Rõsna-Saarõ ehk Haibakülä (sh Teeropi). Vrd Orava-Rõsna, Treski, Väike-Rõsna. – AK
Academic; Ageeva 1989: 58–59; Bolhovitinov 1821: 111;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti TK 42; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Reissar 1996: 59–60; RL 1922; RL 1959, 1970; SeK: 149–150; Selart 2016: 100; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b; Vaba 2014: 922; Vasilev 1882; VMS; ÜAN

Rõuge1 [`rõuge] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Rõugõ ‹-he ~ -lõ› ~ `Rõugu Rõu – alevik Võru maakonnas Rõuge vallas, mõis, sks Rauge, 1563 мыза Ревгуи, Реввы (mõis ja küla), 1585 Rewg Moyza, Rewga (küla), 1587 Reuk Moiza, 1613 Reuda, Renda, 1627 Raugk Kuella, Raug (mõis), 1638 Raug oder RowHoff, 1684 Raugs Hoff, Rougs Hoffläger, 1782 Raugo mois.  C2
● Rõuge ja Viitina mõisa omavaheline eraldumine toimus pärast 1542. a. 1668. a eraldati Rõugest Nursi mõis. Mõisanimi Rõuge ja külanimi Ruuga (↑Suurõ-Ruuga, ↑Väiku-Ruuga) on sama päritolu, vrd peremees Raug Tods 1638. Ilmselt sai mõis nime vanalt keskuskülalt ja see andis omakorda kihelkonnanime 1550. a paiku ehitatud kiriku kaudu. Rõuges paikneb rauaaegne linnamägi, mida kasutati aktiivselt VIII–XI saj. Kuidas või mille järgi linnust nimetati, pole teada. 1920. a-tel tekkis Rõuge mõisa maale asundus. Rõuge alevik moodustati 1977 Ala-Rõuge külast, mis moodustas aleviku tuumiku, ning suuremast osast Mäe-Rõuge külast kirdes ja Rõuge asundusest läänes. On näha, et Rõuge nime esimene täishäälik oli XVI saj lõpus juba õ, kuid ilmselt kasutasid XVII saj Rootsi allikad veel vanemat saksa kirjapildi traditsiooni. Kuna eesti esisilbi õ on hilistekkeline, siis on tõenäoline, et nimi ongi algupäraselt olnud Raug-alguline. Rõuge ja Ruuga tüvevokaalide erinevust võib seletada nii, et Ruuga külanimi on tekkinud talupoja lisanime kaudu kunagise algnime ainsuse omastavast. Nii `Rõuge kui ka `Rõugu on tekkinud sama nime mitmuse omastava vormist ajaloolise külanimena, kuhu võibki eri käändtüüpides tekkida kas -e (-õ) või -u (*-o). Seega on meil Rõuge nime tõenäoliseks lähtevormiks nimi *Rauka, mis võiks olla muistne isikunimi. Soome sarnast perekonnanime Raukko peetakse muganduseks Skandinaavia isikunimest Rag(n)vald. Rõuge aleviku piiresse kuuluvad 1977. a-st kagus olev Ööbikuoru küla (↑Ööbikuorg) ja lõuna pool Suurjärve olnud Vana-Kuuste küla. Vrd Raugi, Raugu. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:42, L 37; Hupel 1774–1782: III, 288; PA I: 6, 23; Rev 1624/27 DL: 8, 92; Rev 1638 I: 195, 198; Selart 2016: 94; SK I: 332; Stryk 1877: 264; Sukunimet 1992: 491

Rääptsova [`rääptsova] ‹-`sovva ~ -sse›, kohalikus pruugis `Rääptsüvä ‹-`süvvä ~ -he›, kohalikus pruugis harva Raapsonitsa, rahvakeeles ka Suurõ-`Rääptsüvä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), ? 1563 Рябцово (Paatskohka külade hulgas), 1652 Рябцево, 1781 Ряпцова, 1865–1871 Рябцова, 1882 Рябцово, Большое Рябцово, 1885 Боль. Рябцево, 1903 Rääpzowa, 1904 Suurõ-Rääptsüvä, Rääptsüvä, Большо́е Ря́бцово, 1920 S. Rääbtsüva.  A1
● Kohta on mainitud külana Petseri kloostri maksuloendis 1652, seejärel Värska kirikuraamatus 1781; 1882 kuulus Korodissa (Городище) kogukonda ning Saatse kogudusse. J. Simm eeldas külanime pärinemist isanimest Rjabtšikov (Рябчиков). Nime lähteks sobivad рябый ’kirju, lapiline, täpiline, (tedre)tähniline; ebatasane’ (vrd leedu raibas ja läti raibs ’kirju’), рябчик ’püvilill; põldpüü, põldvutt’, рябец ’(jõe)forell’, рябка ’teder’ ning рябуша ’kirju kana’. A. Šteingolde arvates tuleneb kohanimi Рябцево lisanimest Рябец või Ряб (‹ рябец, ряб ’laanepüü; pistrik, haugas’). Vene perekonnanimel Rjabtsev (Рябцев, ka Рябцов) on vasteid XVI–XVII saj-st (Рябов, Рябцов). Vanavene nimedena esinevad XIII–XVII saj Рябецъ, Рябина, Рябчукъ ja Рябъ ning isanimi Рябчиковъ. Rääptsova koosneb kahest osast: Suurõ-Rääptsüvä ja Väiko-Rääptsüvä ehk Trugina (Trungina, vn Ма́лое Ря́бцово), mis liideti 1977. Väiko-Rääptsüvä lõunaosa on Kiveste (ka Vahtsõ-Rääptsüvä). Vrd Räpsu mõis (Vll, ↑Jööri). Vrd Räpina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Hurt 1903: 238; Hurt 1904: XVI; Pskov 1792; PTK I: 210, 211; Selart 2016: 114; Simm 1970b: 139; SRNG: (35), 330–331; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 43; Tupikov 1903: 346–347, 734–735; Vasilev 1882: 281, 30; Vene TK 420; VES; VMS; Värska KR 1780–1794; Wd

Rääsolaane [rääso‿laane] ‹-`laande›, kohalikus pruugis Rääso‿laanõ, kirjakeeles varem ka Räsolaane Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Вчернолѣсье Прудище (küla), 1585 Черный Лес, ? 1652 Черный Лѣсъ, 1750 Чернолѣсье, 1780 Räsolowa, u 1790 Чернолесья, 1885 Räsowa, 1886 Rääsolaane, Чернолесіе, 1897 Чернолѣсье, 1904 Rääsolaanõ, Чернолѣ́сье, 1923 Rõsolaane, 1970 Räsolaane.  A2
● Küla kuulus 1750 Petseri kloostrile, kiriklikult allus Värska kogudusele; XIX saj Selise kogukonnas. Kohanimi võib tuleneda sõnast räänne ’rögane; rägane, risune’ + laan´ ’laas’. Venekeelne Черноле́сье tähendab lehtpuumetsa. Vrd Rääsa. – AK
Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 165; Hurt 1904: XV; PGM 1785–1792; Reissar 1996: 59–60; RL 1959, 1970; SeK: 128; Selart 2016: 106; Truusmann 1890: 59; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 85; Vasilev 1882: 338; VES; VMS; Värska KR 1780–1794: I; ÜAN

Sarakuste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sarakutsi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Sarrakus, 1540 Sarakus (kabel), 1582, 1588 Sarakuc, 1627 Sarakatz, 1755 Sarrakusse (mõis), 1782 Kurrista mit Sarrakus.  A1
● Esmalt on kohta mainitud kabelina, hiljem külana, mis kuulus 1582 Vana-Kastre, 1601 Ahja, 1627 Võnnu ja 1684 Mäksa mõisale. Pärast Põhjasõda oli Ahja mõisa karjamõis, mis L. ja I. Rootsmäe järgi rajati küla asemele. XVIII saj II poolel kuulus karjamõisana Kurista mõisale, XIX saj algul kujundati iseseisvaks mõisaks, mis oli Võnnu khk väiksemaid. Mõisast moodustati maareformi järel asundus. Sellega liideti hiljem Sarakuste küla, mis XIX saj keskpaigani kandis J. Simmu rekonstruktsiooni järgi *Rääpnitse nime (1582 Repnic, 1627 Repnitz, 1713 seestütlev räbnitsist, 1839 Rebnitse). Rootsmäede arvates on küla algselt kutsutud Sarakutsi külaks. 1970 oli küla nimekirjas Sarakuste I külana, 1977 nimetati Sudaste külaks. Sarakuste II küla 1970. a-tel nimetati 1977 Sarakuste külaks. Simm märgib, et Sarakuste puhul võiks eeldada isikunime *Sarakune. Selle liigendamisel osadeks, oletades, et -ku on liide nagu ka -ne, saame tüveks sara. See võib olla esimene komponent sõnast sarapuu või Kuusalus esinev sõna sarg : sara ’pikk, kitsas põld, heinamaa’. Sarakuste mõisa karjamõis, mis Rootsmäede arvates rajati hiljemalt XIX saj algul, oli Prilli (1900 Prilli, jääb praegu Sudaste piiresse). Algul kandis see küla järgi Rääbnitse nime (sks Rebnitze, 1814 Raepnista, 1815 Rebnitze-mois). Nime kohta arvab Simm, et tegemist võiks olla tuletisega, ts-liite ees oleks rääpni- ‹ rääpänə, kuid tähenduse jätab lahtiseks. Nagu tse- (si-)liite ees üldiselt, võib siin tegemist olla isikunimega. Vrd Sudaste. – MJ
BHO: 493, 535; Hupel 1774–1782: III, 256; Rootsmäe 2016: 146, 149; Simm 1973: 91, 100–101, 103–104, lisa 152, 174, 180; Simm 1977: 119

Savimäe1 [savi‿`mäe] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1900 Сави (poolmõis), 1922 Savimäe.  A3
● Rajati XX saj algul Rasina mõisa Savimäe ehk Maarjamäe karjamõisana (sks Marienberg). 1920. a-tel tekkis endise karjamõisa maadele samanimeline küla. Nimi on liitnimi: savi + mägi. Savimäega liideti 1977 Arojärve (Arujärve, 1796 Arrojerw, rahvapäraselt Savikurmu) ja Matsisaare küla. Viimase rajasid arvatavasti Sikuta (Sikti) küla elanikud XIX saj III veerandil või mõnevõrra varem. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 339; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 623, 641, 660; Simm 1973: 105; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 110, 119; Tartumaa 1925: 476

Selise ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sel´ssä ~ Selissä ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Mikitamäe vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563, 1585 Селище, 1872 Selize, Seliste, Selliste, 1885 Selisja, 1904 Selise, Selisä, Сели́ще, u 1920 Selitsa, 1928 Selisa, 1987 Selisekülä, 1996 Selissä.  A2
● Küla oli 1750 Petseri kloostri omanduses, 1882 oli samanimelise kogukonna keskus ning kuulus Värska kogudusse; samas on nimetatud ka eraldi otreezi. Eesti algupära korral on nime võimalikuks lähteks sõna selg : selja ’seljandik’. J. Simm pakkus nime seletuseks vn селище ’suur küla; põld, künnimaa’ (V. Dal). Mõistet võib laiendada, pidades silmas (muistset) asulakohta või kohta, kus vanasti asus kindlustamata asula. A. Šteingolde täiendab eelmist seletust: се́лище ’kunagine elupaik; ehitistevaheline ala; haritav maa; pesu valgendamise koht; muistne kalme, kääbas’. Naabruses, Kito külas, asus muistne pelgupaik Kuningamägi. Külast voolab läbi Selise oja (1585 р. Киверска). Kohanime Selištše (Селище) kohtab eriti sagedasti Ingerimaal. Endises Vilo vallas oli Selištše puustus, endises Saatse vallas aga samanimeline paik. Selisega on 1977 liidetud ↑Kito ja ↑Koksina küla. Vrd Seliste. – AK
Academic; Dal’ 1955: 172; Eesti PK 20; Eesti TK 42; EKSS; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1904: XV; Hurt 1904–1907: II, 313, III, 6, 471; KN; Reissar 1996: 59–60; SeK: 137; Selart 2016: 107; Setumaa 1928: 225; Simm 1971c: 171; SRNG: (37), 135; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Vasilev 1882: 285; VMS

Sikakurmu [sika‿kurmu] ‹-le ~ -`kurmu› Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1925 Sikakurmu.  A3
● Varasema nimega *Pessiva või *Pesiva. Kohalikud seda nime ei tunne ja väidavad, et küla on alati kutsutud Sikakurmuks. 1627 on koht olnud tühi, hiljem on sealt märgitud hajatalud. Küla kuulus algul Rasina mõisale, kes müüs selle 1880 koos Uulika karjamõisa, Uulika ja Issaku külaga Meeksi mõisale. L. ja I. Rootsmäe arvates tuli Sikakurmu nimi käibele XIX saj II poolel Sika talu või Sikapalu alusel, veel Rückeri kaardil 1839 on Pesiwa. J. Simm etümologiseerib Sikakurmu nime sõnadest sikk : sika ’sokk’ + kurm : kurmu ’eraldatud maakoht, sopp, nurk’. Kuna Sika-nimeline talupoeg on *Pessival elanud juba XVIII saj lõpul, on nime algusosa ilmselt isikunimi. Küllap on Sikakurmu tähistanud üht *Pessiva osa. Rootsmäede esitatud pärimus, et nimi on saadud metskitsedelt (sikad), keda Sikapalus palju olnud, on vist rahvaetümoloogia. Küla varasema nime *Pessiva ehk *Pesiva (1627 Pessweh, 1758 Dorff Pessiwa oder Streugesinder, 1790 Pessiwalt Sikka Johan, 1814 Die Streugesinder Pessÿwa, 1839 Pesiwa) jaotab Simm osadeks Pessi + va ning oletab, et nime algusosa häälikuliseks vasteks võiks olla päss : pässi ’oinas’, seega võiksid Sikakurmu ja Pessiva tähenduslikult ühte kuuluda. Järelosa -va jätab ta lahtiseks. Seletus pole siiski usutav, pealegi pole kindel, kas nimi on tegelikult Pessiva või Pesiva (vrd 1839). Sikakurmu küla idaosa on Issaku (Essäku, ↑Essaksoo) (1811 Issako, 1816 ja 1826 Essako, 1925 Issaku), mille nimi pärineb isikunimest. Sikakurmu piires on ka endine ↑Uulika karjamõis. Osa Sikakurmu (Issaku) küla taludest on Nõukogude ajal liidetud Rihtemõtsa külaga, nüüd Aravu osaga. Koha nimi on Luksõnburk [luksõn`bur´k´]. – MJ
Rootsmäe 2016: 602, 655, 658, 661–662, 671; Simm 1973: 85–86, 106, lisa 141; Simm 1977: 118–119; Tartumaa 1925: 476

Soitsejärv [`soitse‿`järv] Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1750 Soitjerw, 1758 Sotjerwe, 1925 Soitse järv.  C1
● Väike järv Perävalla soos Leego järve lähedal. On Perävalla jõega oja kaudu ühenduses. Nimetatakse ka Soitsjärveks või Suurjärveks. Nimi tuleneb sõnast `soine : `soitse. – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 256; Tartumaa 1925: 485

Sudaste ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Sarakuste mõis), 1627 Sudetz Kuella, 1638 Sudest kylle, 1758 Sudoste, 1767 Sudaste, 1923 Sudiste, 1925 Suudaste.  B2
● Luutsna jõe põhjakaldal Sarakuste mõisast lõunas asuv väike küla liideti pärast maareformi Sarakuste asundusega. Luutsna jõe lõunakaldal asus varem Sarakuste ehk Rääbnitse küla (↑Sarakuste), mis 1970. a-tel oli nimekirjades Sarakuste I külana. 1977 nimetati see Sudaste külaks. Külanime kirjapanekud on väga kirevad. Isegi kui esimeste kirjapanekute teise silbi täishäälik e johtub asjaolust, et saksa kirjapanekutes märgiti rõhuta silbi täishäälikut sageli e-ga, on ka hilisemates kirjapanekutes nii a, o kui ka i. Simm eraldab siiski tüvest suda-, mida ta peab sõna susi a-mitmuseks; selline mitmus esineb just lõunaeesti murrete idaosas. Nimi võib olla lähtunud isikunimest, millele viitab mitmuse omastava kuju liitest -ne. L. ja I. Rootsmäe pakuvad välja võimaluse, et küla esialgne nimi on olnud Sootaguse. See ei tundu siiski usutav. – MJ
Rootsmäe 2016: 150; Simm 1973: 110–111, lisa 193; Simm 1977: 120–121; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tabina ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Tabinilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Loosi mõis), 1561 Тапино, 1563 Топино, Топинская (vakus), 1588 Thopino, 1627 Topinna, 1638 Tappin, 1684 Tabinna, Tabina.  B1
● Vana küla, mida mainitakse ajalooallikates tihti sinna Liivi sõja ajal rajatud õigeusu kiriku tõttu. Enne Loosi mõisa alla jaotamist kuulus Tabina kokku praeguse Orava valla küladega, vakust nimetati põhiliselt *Vaigustõ nimega (1688 Wayguzicza, 1627 Waigositz). Tabina nime päritolu pole selge. Soomes eristatakse Tapani nimepesa (kreeka algnimest Στέφανος/Stephanos) ja rahvaluulest tuntud Tapio jumalusenime. Ka viimane esineb talupoegade keskaegsetes lisanimedes, nt Tapialan, Tapia, Tapio. Vastseliina Tabina nimes oleks na-lõppu lihtsam tõlgendada Stephanosest lähtuvaks, vrd Hans tapavaine 1556 ja Hendric tapanain 1560 Viiburis, Ивашко Табанов 1500 Venemaal. Ent kindel teise silbi -i- üleskirjutustes paneb lähtena pooldama muinasnime. -na võib olla ka slaavipärane lisanimeliide, mis on liitunud põlisele läänemeresoome isikunimele. Vrd Tabivere. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; PA I: 34, 35; Rev 1624/27 DL: 78; Rev 1638 I: 169; Selart 2016: 63–64; Sukunimet 1992: 600–602; Truusmann 1897a: 39; Tupikov 1903: Табанов; Stoebke 1964: 65–66; Vilkuna 2003: 177–178

Tammevaldma [tamme‿`valdma] ‹-sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
● Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tamula järv, kohalikus pruugis harva Tammul´ Plv, Rõu – järv Võrus, 1563 на Тамлиозерской лугъ (heinamaa), 1627 Tammel, die Tammelsche See, 1630 Tumba, 1638 Tammel, 1684 Tambla Siöö, 1775 Tammela Jerwe, 1839 Tammula See.  C1
● Järvenime kirjapiltides esineb vähest varieerumist, kuid vaheldus näib põhinevat sellel, kas järvenime tajutakse parajasti sõnaga sammal : sambla (võru sammõl : samblõ : sammõld) samasse tugevneva astmevaheldusega tüüpi kuuluvana või mitte. Kaashäälikuühend mb võib Tamula puhul isegi algupärane olla, kuid u ja b hääldusliku läheduse tõttu on võimalik nimelõpu -mula ja -mbla mõlemasuunaline vaheldus. Tamula nime algupära ja tähendus on tundmatu. Nimi võib pärineda väga vanast tänapäeval tundmatust keelevormist. Vrd Vagula järv. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.2072.3.56a; Rev 1624/27 DL: 56, 88; Rev 1638 I: 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Rücker; Selart 2016: 86

Terepi ‹-le›, rahvakeeles ka Terepi‿`nukk, rahvakeeles varem ka Üle‿lüisi Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.  C3
● Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476

Terikeste ‹-sse›, kohalikus pruugis Teriketsi ~ Tiriketsi ~ Terikeitsi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1536 Terrikas, 1582 Terykiec, 1588 Terykiecz, 1627 Terekatz, 1638 Terrikest Kÿlla, 1714 Terriketsist (seestütlev).  B2
● J. Simm juhib tähelepanu sellele, et varasemad kohanime kirjapanekud näitavad kahesugust tarvitust: Teriketsi ja Terikeste. ts(e)-lõppu tuleks tema järgi vaadelda kui ne-lõpuliste sõnade ainsuse omastava üht varianti (nt karjane : karjase ~ karjatse), mille on mõnikord välja tõrjunud -tsi. Sakslased panid ka ste-lõpulisi nimesid sageli kirja tz-ga. ste-liite puhul on tegemist mitmuse omastavaga, ainsuse nimetav oleks *terikene. Sellist sõna pole fikseeritud, kuid võib-olla on tegemist isikunimega, nagu selle liite puhul sageli ette tuleb. Terikeste küla kirdeosa kutsutakse Ondova külaks. ¤ Edimält ol´le Terikeste külän üt´s tõrdutegija elänü sääl mõtsan ja siss peräst om joba tõisi inemesi ka elämä lännü. Ja siss ku na joba mõisan teol nakassiva käümä, siss om joba nakanuva ütlema, et kehva terakese oleva ollu, ain ja kahru kaar segämine, om selle küläle siss Terikeste või Terakese külä jäänu, nüit om ta muutunu – Terikeste külä. (1951) – MJ
BHO: 591; KN: 1951; Rootsmäe 2016: 326, 352–353; Simm 1972: 290; Simm 1973: 117, lisa 205–206; Simm 1977: 121

Tigase ‹-sse›, rahvakeeles ka Tigase‿`nukk Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1937 Tigase.  B2
● J. Simmu järgi on Tigase Aru koolimaja ümbruses olevate majapidamiste uuem nimi. L. ja I. Rootsmäe järgi oli kandimeeste külana olemas juba hiljemalt 1830.–1840. a-tel, ehkki mõne talu iga võib tagasi ulatuda isegi XVIII saj-sse. Kuulus vanasti Tamme (Tammevaldma) küla alla (Tigasenukk). Nimi lähtub ilmselt isikunimest. Tigasega liideti 1977 Aruküla (varem Aru asundus, nimetatud Aru karjamõisa järgi, mis oli olemas juba XIX saj II veerandil) ja Kägari küla (1627 Haeggara kull, 1796 Käggera). Viimase rööpnimi XVIII saj oli *Metsaküla (1601 Metzakulla). XIX saj arvati Kägari küla alla ka Telliskivi (↑Kaarlimõisa). – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 157, 163–164, 176; Simm 1973: 117; Simm 1977: 115–116

Tonja ‹-sse›, kohalikus pruugis Ton´a Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563 Тонища Кирилкова (küla), 1585 Тонища, u 1790 Тани, u 1866 Тони, 1877 Toońa, 1885 Tona K., 1886 Tun´a, Танишецъ, 1904 Toon´a, Tuunä, То́ни, 1922 Tonä, 1923 Tonja.  A2
● Küla kuulus 1882 Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Üldlevinud on seisukoht (J. Simm), et kohanimi pärineb sõnast тоня ’kalapüük, kalurite peatus- või laagrikoht, loomusekoht jne’ (V. Dal). Kohanimi võib olla ka vene naisenime Антонина lühivorm. J. Truusmann seletab kohanime tegusõna тянуть ’tõmbama’ abil. Sarnaseid kohanimesid Petserimaalt ja Venemaalt on raske leida. Vrd Tooni. – AK
Academic; Eesti PK 20; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 166; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 163; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 163; Selart 2016: 100; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 46; Truusmann 1897b: 78; Vasilev 1882: 319; Vene TK 126; ÜAN

Treski [`treski] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Trestke ~ `Treske, rahvakeeles ka Suurõ-`Treski ~ `Suur-`Trestke Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Poloda nulk), 1563, 1585 Тростенка, 1652 Тростянка, въ приказѣ Тростянскомъ, u 1790 б. тростянка, 1882 Большая Тростянка, Большое Тростино, 1885 Trostka, 1886 Treeski, Trestki, Трeстянка, 1903 Treeske, Treski, 1904 Suurõ-Treeski, Suurõ-Trestki, Больша́я Тростя́нка, 1923 Suure-Treski, 1996 Suurõ-Treski.  A2
● Küla kuulus XVII saj Petseri kloostri samanimelisse halduspiirkonda (prikaz). XIX saj kuulus Väike-Rõsna kogukonda ja Värska kogudusse. Vene sõna тростянка võib tähendada kõrkjat, lindu värvuliste liigist või konna. Vrd ka треска́ ’tursk’, треск ’järsk heli’, тростник ’pilliroog’. Viimane seos ongi kõige tõenäolisem. Trostjanka on Venemaal ja Ukrainas levinud asula- ja jõenimi. Treski osad on Suurõ-Treski (lõunas) ja Väiko-Treski (põhjas, Ма́лая Тростя́нка, 1563 Малые Тросники), mis liideti üheks külaks 1977; küla piiresse kuulub ka Juudova. Vrd Rõsna, Väike-Rõsna. – AK
Academic; Eesti PK 20; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 103, 166; Hurt 1904: XVI; PGM 1785–1792; SeK: 150–151; Selart 2016: 100, 105; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 43–44; Truusmann 1897b: 79; Vasilev 1882: 27, 321; ÜAN

Uniküla2 [uni‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kam, Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Unnenküll (ka mõis), 1582 Unikiel (küla), Unikiel moiza (mõis), 1638 Vnykylle, 1839 Uniküll.  A2
● Uniküla oli XV–XVI saj ka mõis, XVII saj kuulus Ilja mõisa alla. L. Kettunen on Uniküla nime seostanud sõnaga uni : une. M. Joalaid ühendab kohanime isikunimega *Unti : *Unne. Viimast on peetud kas läänemeresoome- (vrd eesti uni, isikunimed Unne, Unde-lempe; sm untelo) või germaanipäraseks (vrd vanarootsi Unde, sks Unti). Unikülas asub Undemägi ja läheduses Unnemägi. Sel juhul ei saa kohanimi lähtuda uni-sõnast. Uniküla piires on Ilja ehk Hilja mõis (1627 Huellenmoysa, 1630 Hillÿ Kÿlla, Hillÿ Moisio, 1638 Elias Höffgen; sks Hiljamois). Rootsi ajal liideti mõis Haaslavaga ja oli selle karjamõis a-ni 1919, pärastpoole rajati sinna samanimeline talu. Kohanimes Huellenmoysa sisalduv n pole vana omastava lõpp, vaid tekkinud ehk sks *Hüllenhoff’i mõjul. Nime algusosa võis eesti keeles kõlada kujul *Hülli. See tuleneb tõenäoliselt Tartu bürgermeistrist omaniku Huelle nimest. Mõisake on ilmselt mõne valdaja eesnime Eliase (nt Poola ajal Elias Mengershuszen) järgi ümber nimetatud, mistõttu kaks nime on omavahel segunenud, muutudes (H)ilja-kujuliseks. Unikülas tegutseb al 1776 Sillaotsa kool (rajatud 1765, praegune nimi al 1860). Vrd Uniküla3, Unipiha. – EE
Bfl: I, 113; BHO: 116, 621; EO: 93; EM: 92, 141; Joalaid 2013a: 67; LGU: I, 253; LVVA.7348.1.5:9, L 6p, 7; PA I: 53; Rev 1624/27 DL: 122; Rev 1638 I: 225, 228; Rootsmäe 2016: 65; Rücker; Stoebke 1964: 72, 101–102

Uue-Saaluse [uue-`saaluse] ‹-sse›, rahvakeeles Saalussõ ‹`Saalustõ› ~ `Vahtsõ-Saalussõ Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas, mõis, sks Salishof, 1540 Reinhold Salis, 1561 Салуме Рейну (daativ), 1563 мызника Салуша Рейна, 1798 Salishof.  A2
● Reinhold (ka Reinholt) Salis oli XVI saj Vastseliina linnusefoogt ja Tartu piiskop eraldas talle lääniks linnuse maid. Esialgne Saaluse mõis tekkis tänasesse Halla külla (1561 Сельцо Сева, принадлежало Новгородскому мызнику Салуме Рейну). XVII saj viidi peamõis üle praegusesse Vana-Saaluse külla (1684 Salishoff, Salitz Hoff), Hallale jäi vana mõis (1684 Gambla Salis, Gamla Hofwet). Pärast Põhjasõda viidi peamõis teist korda uude kohta, seekord külla, mille kohta XVII saj kasutati nimesid Kiwast ja Keller. Uue-Saaluseks hakati mõisat ja sellest 1920. a-tel kujunenud asundust nimetama XX saj, asundus muudeti külaks 1977. Rahvalikus kasutuses eksisteerib tänini peamõisa nimi Saalussõ ja Vana-Saaluse kohta kasutatav nimi Vanamõisa. Enne Uue-Saaluse mõisaks kujunemist olnud külanimi *Kiwast on muutununa säilinud ↑Kavadi järve nimes. Sama koha teine külanimi (1684 Keller Külla) pärineb talupoja lisanimest ja on tänapäevaks kinnistunud mõisa teises kandis ↑Kelläri talule ja järvele. Uue-Saaluse põhjapoolseid talusid tuntakse Sitasilla nime all, loodeosas on Tepomõtsa ja Kõrbjärvesaare (küla kuni 1977). Uue-Saalusega liideti 1977 Hääli ja Vanakao küla. – ES
BHO: 529; EAA.308.2.178;  EAA.308.2.177, L 1; LGU: II, 802; Rev 1638 I: 176; Rücker; Selart 2016: 72; Truusmann 1897a: 40

Uuesalu [uue‿salu] ‹-`sallu ~ -sse› Jür – küla Harju maakonnas Rae vallas.  C4
● Küla moodustati 2013 peamiselt Järveküla, vähemal määral Kurna osast. Küla vanim asustatud paik on Kurna mõisale kuulunud Katku talu (ametlikult praegu Inna), mis esineb nimeta kõrtsina juba 1697. a kaardil. Küla planeerimise aegu 2003. a nimetati piirkonda endiste kinnistute järgi Katku-Uuesaluks, millest pärineb ka uue küla nimi. Katku nimi seostub sealse soise maastikuga (katk ’madal, soine koht, soomülgas’). Uuesalu nimi pärineb Saire külas olnud popsikohalt, mille algne nimi oli Uuesauna (1924), al 1933 Uuetalu (rahvapäraselt Uuetoa). Praeguse Uuesalu küla maa-alal paiknes talu lahustükk. Millal muutus nimi Uuesaluks, on teadmata. – PP
 EAA.1.2.C-I-21; Eesti TK 25; KN; KNAB
Märkus. Parandatud Katku talu mõisakuuluvus. 2016-07-03T19:08:08.

Uulika ‹-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke ‹-le› Võn – paik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
● Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408

Vaaksaarõ [`vaak‿saarõ] ‹-`saarde ~ -sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1566 Вакосоры, 1592–1593 Вакосору, u 1790 Ваксурува, u 1866 Кульницова, 1882 Ваксары, Кирпичево, 1897 Курпичево, 1904 Vaksara, Vaaksarõ, Vaaksara, Ку́рпичево, u 1920 Vaksare, 1922 Vaaksare, 1928 Vaaksaare.  C2
● XIX saj kuulus küla Voronitsa (Воронкино) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse, seda peeti samanimelise nulga keskuseks. 1977–1997 oli Kiislova küla osa. Tõenäoliselt on tegu liitsõnaga Vaak- + saar, milles algusosa võib olla seotud linnunimetusega vares (murretes vaak ’vares’, lõunamurretes ’lisapars ahjusuu kohal’). Vrd ka vaakuma, vaakma ’(hinge) vaakuma, naakuma; vaaruma, tuikuma’. Algusosa võib olla ka vakk : vaka ’mõõt, viljamõõt; puunõu’ või vakk : vaku ’maksualune maa-ala’. Vene külanimi Ваксары on pigem tulenenud seto nimest. Rööpset nime Курпичево seletab J. Truusmann sõnaga kõrvits. Teiste nimekujude põhjal võiks leida ka seoseid sõnadega курпей ’pintsel; lambanahk’ ja кирпич ’(savist) tellis’. Kuivõrd Pelsi, Sulbi ja Vaaksaarõ küla asuvad väga lähestikku, on kirjalikes allikates nende nimekujude omavahelisel seostamisel teatavat ebakindlust; vene tavas näib Ваксары rohkem viitavat Pelsi külale. Vrd Pelsi, Vaaksaarõ nulk. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XXII; KN; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 178; Selart 2016: 117; Setomaa 2009: 223; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1897b: 34; Vasilev 1882: 42; Vene TK 126; VMS

Vagula järv, kohalikus pruugis ka Vagola järv, kohalikus pruugis harva Vakul´ Plv, Rõu, Urv – järv Võru maakonnas Võru vallas, 1563 в(ъ) Валгулскомъ устье (Vagula suudmes), 1627 Walgulsche See, 1630 Waugula, 1638 Waggola, Wagull, Wagga, 1644 die Waggelsche See, 1775 Waggula Jerwe.  C1
● Järvenimi on esmane kummalgi järve kaldal paikneva Vagula küla suhtes. Vana järvenime tähendus ja päritolu pole teada. 1479. a on Ruhjast tänases Lätis üles kirjutatud soonimi Waggul purwe ja ojanimi Waggul urwe (tõenäoliselt sama sõna mis liivi ūrga, võru ura ’oja’). Esikomponent jääb ka nendes nimedes seletuseta. ¤ Viitinas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: „Tammul sa taganõ iist, siist Vakol nakkas vaoma!“ Ennevanasti olnud Vagula järv Viitinas Luhasoo asemel. Mispärast ta ära vajunud, seda ei teata. – ES
 EAA.567.3.195, L 1; EAA.2072.3.56a; KM: ERA II, 143, 395 (12); LGU: I, 536; Rev 1624/27 DL: 56; Rev 1638 I: 196, 201; Roslavlev 1976: lisa 3; Selart 2016: 86

Valgemetsa [`valge‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Valgi‿mõtsa Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis).  A1
● 1927–1931 rajatud Tartu–Petseri raudteetrassi äärde rajati selle valmimise järel raudteejaam ja suvituskoht. 1932 ehitati esimene suvila, mis kuulus tekstiilikunstnik Vanda Juhansoole. Selle krundi kinnistamise päeva 12.07.1933 on külaelanikud läbi aegade pidanud Valgemetsa sünnipäevaks. 1940. a-ks oli suvilaid juba 60. Algul nimetati Valgemetsat alevikuks ja asunduseks, al 1977 küla. Asub Ahja jõe ääres, mida sealkandis kutsutakse selge jõevee tõttu Valgejõeks. Valgemetsaks (Valgimõts) kutsutakse Koorvere küla piirilt algavat metsa, mis rahvapärimuse järgi olevat saanud nime Valgejõelt, mõnede arvates ka valge liiva järgi, millest koosneb metsaalune pinnas. Metsa laskis tühjale liivanõmmele külvata ja istutada Vastse-Kuuste mõisnik. Uus suvituskoht nimetati metsa järgi. – MJ
BHO: 626; KNAB; Rootsmäe 2016: 420

Valgesoo [`valge‿`soo] ‹-sohu›, kohalikus pruugis `Valge‿`suu ‹-suhu› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Walkiezo, 1585 Walgezo, 1588 Walgezo, 1627 Walgasuh.  A1
● L. ja I. Rootsmäe järgi olid külas kehvad maad ja siia saadeti elama ebasoosingusse sattunuid. Koos Akstega moodustab Valgesoo ümbruskonnast mõnevõrra erineva murraku. Nimi olevat kohalike arvates saadud „valgest ilvesest“ (ahtalehisest villpeast), mis varem kasvanud küla lääneosas paiknevas koplis ja küla ümbruses. J. Simm märgib, et nimi sisaldab sõnu valge ja soo, kuid ei täpsusta lähemalt. Valgesoo omaette külaosad on Mütäots (1900 Mütta talu) põhjas ja Palonurme loodes. – MJ
BHO: 642; Rootsmäe 2016: 589–590; Simm 1973: 126, lisa 225; Simm 1977: 117

Vana-Kastre [vana-`kastre] ‹-sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis), 1434 Oldetorne, 1588 Stary Kostr (Altten Thornn), 1682 Caster Oldentorn, 1744 Dorff Wanna Caster oder Altenthurm, 1730 Wannast Kastrist (seestütlev), 1782 Altenthurm, ee Wanna Kastre mois, 1810 Mae Kastre külla, Alla Kastre Külla.  A2
● J. Simm märgib M. J. Eisenile toetudes, et kantsi (Oldentorn ehk Altenthurm) rajas piiskop Hermann 1233, see hävines XVII saj. Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil on kohta esmakordselt mainitud 1342, kusjuures ta kaotas oma strateegilise tähtsuse juba varakult seoses Kastre linnuse (Warbeck) rajamisega XIV saj. Põletati ja purustati 1558 ja 1656. XVI saj seisis kantsi kõrval mõis (teateid 1503), mis on hiljem olnud Kaagvere kõrvalmõis. 1588.–1638. a revisjonides on küla (1627 Oldenthorne) mainitud Ahja mõisa all. Vrd Kastre. – MJ
BHO: 14; EM: 99; PA I: 56; Rootsmäe 2016: 138–139; Simm 1973: 25–26, 126, lisa 13–14, 226–227

Vanamõisa7 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1627 Wanna Moyss, 1638 Wanna Moyse.  C3
● Ahja mõisa esialgne asukoht Ahja jõe ääres. Vana mõisa alal olevat küla hakati kutsuma Vanamõisaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on vastukaaluks Vanamõisale Ahja mõisat kutsutud rahva hulgas Uueks mõisaks veel üsna hiljuti. Algselt kuulus Vanamõisa alla ka Sonnatari kurm (↑Kosova), mis XIX saj oli arvatud Ahja-Metsküla alla. XVIII saj II poolel, arvatavasti 1760.–1770. a-tel rajati küla kohale Vanamõisa karjamõis (sks Marienhof). Maareformi järel 1920. a-tel rajati mõisa põldudele Vana asundus, mis 1977 muudeti Vanamõisa külaks. Vanamõisa külaosa põhjas on Kibenaküla, lõunas Kureküla ehk Kurekurmu, endine küla, mis lõhuti 1860. a-tel. – MJ
Rootsmäe 2016: 503, 591–592; Simm 1973: 126; Simm 1977: 122

Vana-Saaluse [vana-`saaluse] ‹-sse›, kohalikus pruugis Vana-Saalussõ ‹`Vanna-`Saalustõ›, rahvakeeles ajalooliselt Vana‿`mõisa ‹-he› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas, mõis, sks Waldhof, 1627 Salitzmoysa, 1638 Salusz Moysa, 1684 Salishoff, 1688 Sahlitz Hoff, 1765 Wanna Moisa Jürri, 1796 Wannamois, 1839 Waldhof, 1886 Althof, 1939 Vana-Saaluse.  B2
● See on Saaluse mõisa teine asukoht kolmest järjestikusest, kus peamõis paiknes XVII saj ja XVIII saj alguses. Kui nimekiri 1684. a kaardil on pealkirjastatud Salitz Hoffe dito Gammall Hofwett, siis on vana mõisa all veel mõeldud Hallat. XVIII saj viidi mõis Vana-Saalusest ära, siin elasid talupojad ja kujunes karjamõis, mida Mellini kaart 1798 nimetab (ekslikult?) Neu Salis, st uueks Saaluse mõisaks, kuid eesti keeles ootuspäraselt Vanamõisaks (Wan̄amois). XIX saj anti karjamõisale saksa keeles uus nimi Waldhof ’metsmõis’, 1894. a sai sellest pärandi jagamisel omaette mõis, mille maadele tekkis 1920. a-tel asundusküla. Koha nimi enne Saaluse mõisa siia kolimist ei ole päris selge, ent võib oletada, et Piusa jõe järgi *Jõesteks sai nimetada kogu jõeäärset asustust tänapäeva Vana-Saalusest Kündja kandini. 1561 ja 1563 mainitud Гестькюла, Гестюгинъ, Гистюгелъ, Гестъсколя, Гистюля, Истягила märkis siis Vana-Saalust ja деревня на Пивже въ верховье Kündja kanti. Vana-Saaluse piiresse jääb ↑Tõlija kõrtsi- ja veskikoht. Vrd Halla, Kündja, Uue-Saaluse. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:119, L 114p; EAA.1268.1.403:307, L 268p;  EAA.2072.4.164, L 1; Eesti TK 50; Mellin; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: 8–9, lisa 13; Rücker; Selart 2016: 72–74

Vastse-Kuuste [`vastse-`kuuste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Vahtsõ-`Kuustõ Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Neu-Kusthof, 1782 Neu-Kuuhst, Musta mois, 1787 Neu-Kusthof, 1816 Wastsekuste.  B3
● Vastse-Kuuste rajati asundusena pärast maareformi mõisa põldudele, hiljem kasvas raudteejaama asulana alevikuks. L. ja I. Rootsmäe andmeil rajati mõis Kuuste abimõisana 1750. a-tel endise Mustamõisa küla asemele. Omaette mõisaks sai 1789. Mustamõisa küla on mainitud XVIII saj algupoolel (1713 Musta moisiost, 1729 Musta Moisast, 1758 Dorf Mustamois). Küla nimi, mis algul ka Vastse-Kuuste mõisa paralleelnimena esines, eeldab, et siin on juba varem, hiljemalt XVII saj, olnud mõis või karjamõis. Kuna mõisat hakati kutsuma Vastse-Kuusteks, muutus ka Kuuste mõis Vana-Kuusteks. Nimi koosneb sõnast vastne : vastse ~ vastnõ : vahtsõ ’uus’ ja sõna kuus ’kuusk’ mitmuse omastava kujust kuuste. Vrd Vana-Kuuste. – MJ
BHO: 279; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 258; Rootsmäe 2016: 421–423; Simm 1973: 127, lisa 229; Varep 1978: 64

Velna [`vel´na] ‹`Vel´na ~ -sse›, kohalikus pruugis `Vel´nä ‹`Vel´nä ~ -he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Васильево Невели на Марковъ островъ (küla), 1652 Невелина, u 1790 Василева, 1855–1859 Велени, 1882 Невелино, 1886 Welnä, Нaвелино, 1904 Velnä, Невелино́, 1922 Vellna, 1928 Velna, 1937 Veelna.  B2
● Küla kuulus XVII saj Petseri kloostri Kuulja prikaz’i, XIX saj Kuulja kogudusse ja kogukonda. Kohanime päritolu on ebaselge. Seletuseks on pakutud samu sõnu mis ↑Velje nime puhul. Vene perekonnanimi Velin (Велин) on haruldane, sagedam on nt Нево́лин. Kirjapanekutes leiduv Невелино jääb seletuseta (arhailine невелино ’pole lubatud, ette nähtud’ ei puutu asjasse). Velnaga on 1977 liidetud Saarõpää (Saarepea) küla (vn Воронко́во, 1855–1859 Воронова, u 1920 Saareküla). Vrd Velje. – AK
Academic;  EAA.298.2.71, L 15; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Markus 1937; PGM 1785–1792; RL 1922; SeK: 183; Selart 2016: 99; Setumaa 1928: 225; Truusmann 1897a: 44; Vasilev 1882: 201; VMS

Verhulitsa ‹-`litsa ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Veerulitsa ~ Vehrulitsa ‹-`litsa› ~ Vehrutsa, kirjakeeles varem ka Verhuulitsa Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъуленка, Верхулица (küla), на рѣке на Вергулице (jõgi), 1585–1587 надъ Верхулицкою рѣкою, надъ Верхолскою рѣкою, на Верхулинской губѣ (jõgi ja laht), 1652 Вергулица, u 1790 Верхулицы, 1855–1859 Верхоулица, 1882 Верхоулицы, 1903 Werchulitsa, Bеrchuliza, 1904 Vehrulitsa, Верху́лицы, 1920 Verhuulitsa, 1922 Verhulitsa, 1923 Verhulitse.  B2
● Nime varaseim maining XVI saj käib Värska oja (Mustoja) kohta. XIX saj kuulus küla Suurõ-Kuuliska kogukonda ja Värska kogudusse. Vene nimekujude Верхулица, Верхулицы puhul on tavaliselt arvatud, et see tähendab ’ülemine tänav; tänavat pidi üles’. Kohanime päritolu jääb siiski hämaraks. M. Kallasmaa tõstab kohanimelõpu -vere seletamisel esile E. Ahrensi pakutud sm verha, verho ’vari, pelgupaik, elupaik’. Küla vastas, üle Mustoja, asub muistne pelgupaik Petserimägi. Setopäraste nimekujude põhjal tuleb kõne alla veel veer ’kallak, külg, nõlv’, samuti Võru vähr ’kahepoolne värav’, Seto vährä ~ vähre ’väravad’. Kaugem võrdlusalus oleks eesti murrete vehka, vähka, vehk ’tähis’ (vrd vene веха ’verstapost, teetähis, suunaviit’). Vene nimekujus esineb верх ’ülemine, esimene pool’ või верху ’kohal, eespool, üleval(t)’. Venemaal sarnane kohanimi puudub. XVII saj nimevarianti saaks seletada sõnaga вергнуть ’(tagasi) lükkama’. Sarnase nimega on Vergulitsa oja Lauras (Вергулица, läti Virgulica). Vrd Värska. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882;  EAA.298.2.71, L 15; Eesti TK 42; EKSS; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; KN; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 114–115; RL 1922; SeK: 183; Selart 2016: 98, 107; Truusmann 1897a: 44; Vasilev 1882: 49; VES; VMS; ÜAN

Veskimäe1 [`ves´ki‿`mäe] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis, Mäksa mõis), 1945 Tuuleveski, 1970 Veskimäe.  B1
● Veskimäe nimi nähti 1939. a ette Kaarli asunduse (↑Kaarlimõisa) uueks nimeks, põhjendades seda asjaoluga, et keset asundust mäe peal asub suur mootor-jahuveski. J. Simmu andmeil on tegemist Kokuta küla juurde moodustunud uuema külaga, L. ja I. Rootsmäe teatel on küla rajatud pärast Teist maailmasõda osast Mäksa asunduse taludest, idaosa aga liidetud Kastre aladest. Küla on saanud nime kõrgendiku järgi, mis asub Emajõe ürgoru kaldal veski kohal. Kokuta külaks nimetatakse Veskimäe idapoolset osa. Selle küla lasi lammutada 1860. a-tel Kastre mõisnik, kes rajas u 1890 siia kandikohad. Rootsmäede andmeil kutsutud küla varem rahva seas Kokota, Kokutaja või Lepikutare külaks, kuna ta olevat pärast lõhkumist lepavõsa täis kasvanud (kandikohtade rajamisel roogitud võsa üles). Kastre mõisale kuulunud Kokuta külast on teateid XVI saj-st (1582 Kokotai, 1588 Kokuta, Kokkotay, 1601 Kockatha). Rootsi ajal paiknes küla Emajõe kaldal teest põhja pool Veskimäest kuni Järvepera sooni, nagu nähtuvat 1684. a kaardilt. Rootsmäede arvates paigutati XVIII saj küla ümber hilisemale kohale. Vana külanimi on nähtavasti lähtunud talupoja lisanimest Kokutaja. – MJ
BHO: 244; EO: 230; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 113; Rootsmäe 2016: 180, 212–213, 269; Simm 1973: 128; Simm 1977: 113

Viisli [`viis(s)li] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Ahja mõis), 1582 Wisnakilla, 1584 Wiznakila, 1588 Wisli albo Wyssnakula, 1627 Wissell, 1675 Wiessle Külla, 1839 Wiesel.  C3
● Esimeste kirjapanekute põhjal on külanimi olnud *Viisna ehk *Visna, hiljem *Visli ehk Viisli. J. Simm võrdleb nime mõnede kirjapanekute alusel Äksi nimega Visusti, mille algkujuks on L. Kettunen varasemate kirjapanekute põhjal andnud *Visula, tuues võrdluseks isikunime *Vissi ja sõna viss. See sobiks küll paremini Visse külanime etümoloogiaks. Rootsmäed arvavad, et nimi lähtub vene sõnast вишня ’kirss’, mis on laenatud Tartu ja Võru murdesse kujul visna(puu) ~ visla(puu). Simm on palju ettevaatlikum. Ta seob vene sõna vaid n-liste variantidega ja lisab, et on võimalik rahvaetümoloogiline mugandus. Tundub küll, et külanimes on tegemist viljapuu nimetusega. Küla nelja popsitare nimi on Truia liin. Viisliga liideti Nõukogude ajal ka arvatavasti XVIII saj lõpul rajatud Paagna küla, mida on kutsutud ka Paagnanukaks ja Paagnanuka külaks. – MJ
PA I: 90, 137; Rootsmäe 2016: 584, 595–596, 647; Rücker; Simm 1973: 129–130, lisa 232; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Viitka [`viitka] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Viitkilõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Misso mõis), 1627 Witko (eesnimi), 1630 Wietka, 1684 Witka Danill, 1782 Witka Hindrich, 1798 Wietk.  B3
● 1638. a revisjonis on kaks eraldi Viitkat, *Panitoras kohalt pagenud Kittke (Wittke?) Jaek ja praeguses Missoküläs Wittke Jacob Preisimaalt. Talu 1684. a kaardil võiks olla nime saanud pigem esimese kunagise elukoha järgi. Viitka külanimi on alguse saanud eesnimest, mida ei saa samastada vene nimemuganduse Vitka tänapäevavastega Vitali. Balti Vitus, poola Witko, vene Вит ja itaalia Guido põhinevad germaanlaste erinevatel Widu-algulistel nimedel. Germaani nimi on tõlgendustes põimunud Sitsiiliast pärit püha Vituse ladinakeelse nimega. XIX saj Vastseliinas moodi läinud Guido nimest hakati kasutama mugandust Viido. Vanem Viitka eeldab põhinemist poolapärasel nimevormil. Tänapäevane Viitka küla hõlmab kunagise *Panitora vakuse keskse ala. Vana nime *Panitora kohta on teateid XVI saj-st alates (1561 Волостка Паниторская, 1563 Панитора (küla), 1585 Ponitora, 1627 Pannitura, 1638 Panytura Kubbiasschaft, Pantza külla, 1688 Pantoriska Gebiet). Nimi sisaldab järelosisena sõna ora ~ ura ’oja’ ja võiks põhineda kunagisel ojanimel. Algusosis on keeleliselt hämar. O. Roslavlev on seda nime seostanud Pankjavitsa venekeelse nimega Panikovitši. Tänapäeva Viitkaga on põhjaosas kokku sulanud Kamara, mis oli veel 1945 omaette küla. 1977. a-st on Viitka külaga liidetud Ala-Viitka (1945 Kapstoja), Järvemäe, Kiimagu, Kunnumäe, Lauri, Savihoovi ja ↑Tsäpsi küla. Vrd Põnni, Viidu, Viita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:11, L 11; Mellin; PA I: 4; Rajandi 1966: 178; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Selart 2016: 69; Truusmann 1897a: 40

Visse ‹-le› Võn – paik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kiidjärve mõis), 1744 Wissi Lello (isikunimi), 1758 Wissi Lillo (isikunimi), 1761 Wiissi (küla), 1798 Wisse, 1839 Wissi, 1925 Vissi.  A1
● Liideti 1977 Kiidjärvega. L. ja I. Rootsmäe arvates oli küla asustatud juba XVII saj lõpul, kuigi esineb Võnnu kirikuraamatutes alles 1760. a-test. 1684. a kaardil on sel kohal üks talu, 1688 on peremees olnud Plaxe Paap. J. Simmu andmetest on näha, et 1758 on Wissi Ado ja Michel kirja pandud just Plakse Paabu maal (auf Plaxe Paaps Land). Rootsmäede andmeil elas XVIII saj algul Kiidjärvel mitu Vissi-nimelist peret, kellelt nähtavasti küla ka nime sai. Lisanimena ongi Viss, Vissi ~ Visse ilmselt vanem kui külanimi. Vrd Vissi1. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 459; Rücker; Simm 1973: 131, lisa 239–240; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Vooreküla [voore‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Voore‿külä Kam, Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Suure-Kambja mõis), 1582 Worr, 1584 Wormoiza, 1627 Wohrro kuella, 1638 Wora, worekyllo, 1796 Wore.  A3
● Varem Vastse-Kuuste, a-st 1859 Suure-Kambja mõisale kuulunud põlisküla, mille maadele rajati karjamõis. L. Kettunen seostas kohanime sõnaga voor (sm vuori) ’mägi’. Tänapäeva voor : voore ’liustikujää all kujunenud ovaalne kõrgendik’ on XX saj laenatud soome keelest. Kohanimed Vooremägi jt lubavad oletada, et see sõna oli varem mingisuguse kõrgendiku tähenduses olemas ka eesti keeles. Vooreküla piiridesse jääv karjamõis kandis Vana-Voore nime (endine Voore asundus, praegu Vooremõisa-nimeline koht, sks Alt-Wohre), eristamaks seda Uue-Voore ehk Küka karjamõisast (kohalikus häälduses Kükä, sks Neu-Wohre), mis asub tänapäeva Voorepalu piirides. 1977 liideti Voorekülaga Liiva küla. 1939. a kavandati Voore küla ja asundus liita ning nimetada see Liiva külaks, et vähendada Voore-nimeliste kohtade arvu Tartumaal. Tegelikkuses hakkas Liiva küla tähistama üksnes endist Voore asundust. Nimi on saadud kunagise Vana-Kuuste mõisa Liiva kõrtsi järgi (1796 Liwa), mis jäi Talvikese küla poolele. Liiva nime all tuntaksegi praegu paika Talvikese ja Vooreküla piiril. – EE
EES: 612; ERA.14.2.717 (Kiidjärve vallavanema ja abide 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); EM: 92, 157, 201; EO: 96; Mellin; PA I: 51, 124; Rev 1624/27 DL: 118; Rev 1638 I: 80, 81; Rootsmäe 2016: 424

Võngjärv [`võng‿`järv] Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1536 Wendenscher See, 1627 Wennde Jerwe, 1638 Wende Jerwe, 1758 Weinjerwe, 1814 Weinjerw.  C2
● Pehme mudase põhjaga järv Ahja jõe alamjooksul keset soist heinamaad. L. ja I. Rootsmäe andmeil on 1820 mainitud ka kui Kunnijerw. Ahja jõe sirge lõik Võngjärve kohal on Võngjärve vars. Nime varasem kuju on ilmselt olnud *Võndjärv, seega on nimi seotud Võnnu nimega. J. Mägiste arvamus, et Võnnu on tähendanud algselt õõtsuvat, soist paika ja seda toetav M. J. Eiseni seisukoht koos märkusega, et vanasti otse kiriku alt soo alanudki, näib selles valguses väga usutav. – MJ
Rootsmäe 2016: 362; Simm 1977: 123; Tartumaa 1925: 485

Võnnu1 ‹`Võndu ~ -sse› Võn – alevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582 Wenden, 1627 Hoff Wenden, 1630 Wendehof, 1638 Wendo Kÿlla, Hoflage Wenden, 1740 Wendohof.  B2
● XVI saj on olnud juba suur küla. 1582 kuulus küla Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 Ahja, 1627 Kastre mõisale. 1684 kuulus küla jälle Ahja, XVIII saj algul Kurista mõisale. L. ja I. Rootsmäe järgi eraldati 1640. a-tel osa Kastre mõisa Võnnu küla talusid vastrajatud Võnnu kirikumõisale (½ adramaad). 1627 on siiski juba märgitud Võnnu mõisat. Võnnu kiriku juures kujunenud alevik ja küla olid pikka aega lahus, küla on alevikuga liidetud pärast 1945. a. Võnnu esineb allikais kihelkonnanimena varem (1360) kui küla- ja mõisanimena, tegelikkuses on viimased esmased, olgu siis küla või ka problemaatiline varane mõis. Võnnu nimele on esitatud mitu seletust. L. Kettunen võrdleb VMr Võnnusvere nime sõnaga võnnuvõõras. Võnnu khk nime puhul toob ta kujud *Võnnuste-, *Võnnuse- ning Wiedemanni sõnaraamatus esineva võńń ’väike ja paks’. Kuigi Võnnu-nimesid (sh liitnime osana) esineb Eestis mitmeid, Võnnusvere sinna hulka ei kuulu, sest selle kohalik hääldus on Võnusvere. Tõenäoliselt ei tule arvesse ka teised Kettuneni pakutud variandid. J. Mägiste arvab soome keelele ja uurijaile toetudes, et nimes esineb sõna, millel on soome keeles paralleelkuju vieno – vento ’õrn, vaikne (ka jooksev vesi)’ (vrd hieno – hento ’peen, õrn’, huono – honto ’halb’). Mägiste arvates võiks Võnnu etümoloogia siin peitudagi, tähendades õõtsuvat, soist paika. Sama seisukoha on esitanud M. J. Eisen, kes lisab, et vanasti olevat soo alanud otse kiriku alt. Arvestades, et keset sood asuva Võngjärve algne nimekuju on ilmselt olnud *Võndjärv, on oletus tõenäoline. Vrd Võngjärv, Võnnu2, Võnnu3, Võnnusvere. – MJ
EO: 289; PA I: 53; Rootsmäe 2016: 363–369; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123

Võnnu2 ‹`Võndu› Võn – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
● Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden. – MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497

Võruküla [võru‿küla] ‹-`külla› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis), 1839 Wörro, 1923 Võru.  A2
● Kuni 1977 Võru küla. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla rajatud arvatavasti XVIII saj II poolel. Tollal asus seal mõisa savikoda, kus elas mõisa müürsepp. Võnnu kirikuraamat paigutas talud veel XIX saj Vana-Kastre küla koosseisu. Sajandi lõpupoole rajati siia kandikohti (puulõikaja maju) ja Kaagvere vallamaja. Küla olevat nime saanud sellest, et vanasti asunud talud siin ringi- ehk võrukujuliselt. Seetõttu kutsutakse küla naljatavalt ka Rõngaskülaks. Võrukülaga liideti 1977 Oru küla (1945). – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 139; Rücker; ÜAN

Võõpste [`võõpste] ‹`Võõpste ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Võõbste, kohalikus pruugis `Võõpstõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1582 Woibs, 1588 Websi albo Woibs, 1601 Webys, 1688 Weeps Kÿlla, 1713 Wöbsist, 1925 Võõbste.  B2
● Külanime varasem võimalik kuju on *Võõpsi (vrd 1588). Rootsmäed arvavad, et külanimi võib olla tuletatud sõnast võpistik ’võsa’, kuid tõenäolisem on siiski L. Kettuneni seletus, millega ka J. Simm nõustub, et külanimi tuleneb isikunimest Võõbus (või *Võõbune). Perekonnanimi Võõbus on ümbruskonna külades tõesti levinud, puudub aga täielikult Eesti perekonnanimede andmebaasis (Onomastika NET). Võõpstega on 1977 liidetud Kõrvesilla küla ja osa ↑Kastre külast. Kõrvesilla ots Võõpste küla lõunaosas on algselt olnud hajatalude rühm (1782 isikunimena Körwesillo Indrick), kuid seda on peetud ka eraldi külaks (1812 Dorf Körwösill). Kas osaliselt või täielikult on ta varem kuulunud Poka mõisa alla (1821 isikunimi Pokka Körwesilla Michel). Kolme Varese talu nimetati XIX saj Varese külaks. – MJ
BHO: 686; PA I: 112; Rootsmäe 2016: 219, 267, 271–272; Simm 1973: 54–55,133, lisa 67–68, 243; Simm 1975a: 200; Simm 1977: 114–115; Tartumaa 1925: 476

Värska [`värska] ‹`Värska ~ -sse›, kohalikus pruugis `Verska ‹-he› Se – alevik Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Верхъустье (küla), на рѣчке на Верхустье (oja), 1585 Верхоустинский, 1585–1587 на Верхулинской губѣ (laht), 1652 Верхуско, Верхутско, u 1790 погостъ Верхулинскои, 1882 Верхнее Устье, Верхоустье, Гвоздница (pogost), 1901 Verska külä, 1903 Werska, Верхутская, 1904 Verska, Верхоу́стье, Верхоу́стинскій пого́стъ, 1923 Värska (sh postiagentuur ja telefonikeskjaam), 1937 Värska (alevik).  B2
● XVI saj oli Värska pogost samanimelise gubaa keskus; XVIII saj keskel oli Petseri maakonna ja piirkonna küla Petseri kloostri omanduses, XIX saj kuulus Väike-Rõsna kogukonda ning oli Värska koguduse keskus. Muudeti 1930. a-te lõpus külast alevikuks. Alevikus on Värska Püha Jüri (Georgiose) kirik; esmakordselt mainitud XVI saj lõpus. Värska sai XX saj alguseks Lobotka valla keskuseks ning oli 1922–1950 Järvesuu valla ja on al 1992 Värska valla keskus. Nimi on arvatavasti vene algupära: varaseimat venekeelset nimekuju võiks tõlkida ’ülemine suue; suuet mööda üles’. A. Šteingolde kahtleb selles, tema arvates võis nimi *Верхъ-Устье tekkida setopärase Verska algusosa ümbertõlgendamisel верх- ~ верш-tüveliseks. Alevik asub Mustoja (1585 р. Верховица) ja Värska lahe (1585 р. Верхолица) kaldal. Värska omaette piirkonnad on Alapõlla põhjas ja Laagri lõunas. Vrd Verhulitsa. – AK
Eesti TK 50; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 44; Hurt 1904: XVI; Hurt 1904–1907: II, 168; KNAB; PGM 1785–1792; Pskov 1585–1587: 115; Reissar 1996: 59–60; SeK: 198; Selart 2016: 102; Setumaa 1928: 273; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 43–44; Vasilev 1882: 48-49; VES

Äijärv [`äi‿`järv], kirjakeeles varem ka Umbjärv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1758 Ockjerw, 1839 Eik S., u 1900 Оз. Умбъярвъ, 1925 Umbjärv, 1930. a-tel Munajärv.  C1
● Järv Emajõe Suursoos Kalli järve ja Pedaspää lahe vahel, kutsutud ka Kalli Äijärveks ja Umbjärveks. Väga kalarikas järv olevat tekkinud suurvee ajal. Rahva arvates olevat järv salajõe kaudu ühenduses Peipsiga. Nime täiendosas võib esineda sõna äi : äia. Soome keeles tähendab äijä : äijän vanaisa või vanameest ja nimi esineb ka Ämmä nime paarina. Vepsa keeles tähendab äi : äijän ’palju’. Sõnatüvi peitub ka eesti sõnas äike(ne). Vrd Ämmaoja. – MJ
Eesti TK 50; Ernits 2015: 703; KN; KNAB; Mallat 2007: 133, 165; Rootsmäe 2016: 273; Rücker; Tartumaa 1925: 485