[KNR] Dictionary of Estonian Place names


Query: in

?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 91 artiklit

Aarna [`aarna] ‹-le›, kohalikus pruugis-lõ›, rahvakeeles ka `Kiuma`mõisa Plvküla Põlva maakonnas Põlva vallas (Kiuma mõis), 1638 Ahrna Jacob, 1798 Orna (veski), 1839 Arna (veski).  A1
Algupäraselt on tegemist veski nimega. Tänapäeval kuulub Aarna küla alla lisaks veski ümbrusele ↑Hatiku, ↑Kiumamõisa, Piirimäe asundustalude küla ja Trohvõ küla, a-ni 1977 kandis kogu see paik Kiuma-Aarna nime. Aarna veskit on 1638 Kiuma mõisa XVI saj omanike perekonnanime Taube (Tuwe) järgi nimetatud Tuwi Kywi. Samas revisjonis on nimetatud talupoega Ahrna Jacob, kes pidavat ka veskit. 1627 oli revisjonikirjas Arendt der Moeller. Eesnimi Arendt (Arndt) on germaani Arnoldi üks variantidest, lühem variant Arn (Orn) võiks olla lisanime Aarna aluseks. Aarna nime samastus mölder Arendtiga pole kirjapanekute põhjal tõestatav, ent siiski tõenäoline. Aarna talupoja lisanimena esines XVII saj mujalgi Põlva khk-s. Alamsaksapärast hellitusliidet sisaldav Arnke on ilmselt mitme Lõuna-Tartumaa Aarike talunime alus, Plv Mooste Aarniku veski ja Võnnu Aarniku võiksid olla sama algupära. Samasse nimepessa kuuluv, isanimena saksa omastava käände tunnust sisaldav perekonnanimi Arens on Plv kõnekeelses variandis Aarits. Arvesse tulev on ka L. Kettuneni oletus, et nimi Aarna võiks olla omastava kuju Vana Testamendi eesnimest Aaron. Aarnaga on 1977 liidetud Mõtsanuka (Metsanurga) küla, mis algupäraselt on seotud hoopis Mammastega. Vrd Kadaja. – ES
EO: 148; Mellin; Rev 1624/27 DL: 62; Rev 1638 I: 152–153; Rücker

Aaviku1-sse ~ -leJürküla Harju maakonnas Rae vallas (Lehmja mõis), 1798 Awiko (kõrts), 1844 Awik.  C4
Küla on nime saanud Aaviku kõrtsi järgi. Omaette külana tekkis pärast Teist maailmasõda, kuni 1977 oli Vana-Aaviku küla samanimelise talu järgi, millest oli moodustatud ETKVLi abimajand. Vrd Aaviku2. – PP
Mellin; Rev 1725/26 Ha: 335; Schmidt 1844

Aaviku3-sse ~ -lePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas (Laimjala mõis), 1922 Aviku.  B3
1920. a-tel tekkinud asundusküla Laimjala mõisa maadel. 1977 nimetati Laimjalaks, ent 1997 taastati lõunapoolne osa Aaviku külana. Külas on ka Aaviku talu. Nimi pärineb sõnast haavik : haaviku, arvatavasti loodusnime vahendusel. Küla kõrval asus mõisa põld, mille nimi oli 1787 Hawicko-Peld. Vrd Laimjala. – MK
 EAA.2072.3.426d, L 31, foolio 1; EAN; KNAB; SK I: 12

Allika5-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Voore mõis).  B1
Hõlmab Voore mõisa südame. 1920.–1930. a-tel oli Voore asunduse osa. 1939. a asunduste kaotamisel jagati asundus kaheks: Allika ja Variku külaks, neist Variku liideti 1977 ↑Voore külaga. Külas on Allika talu. Nimi olevat tulnud allikasest maast – Roela-Mõdriku seljandiku all asula idaosas olevat rohkesti allikaid.MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); KN; KNAB

Allikmaa [allik`maa] ‹-leLNgküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas (Palivere mõis), 1726 Hellickma Maddis, 1782 Allickma Andrus, 1798 Allikma (küla), 1913 Allikülla.  B4
Külas on Allikmaa talu, võimalik, et nimi pärineb sõnast allik(as) või isikunimest Hallik. Allikmaaga on 1977 liidetud osa Kõnnu külast (1798 Kendo, 1871 Kaenno, u 1900 Кенно), küla lõunapiiril on Orkse (1593 küla Orkisby, 1798 karjamõis Orks, 1922 Orkse küla), mis osalt on Kaasiku piires.MK
EAA.1864.2.IV-9:424, L 407; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 170; Schmidt 1871

Alutaguse [alutaguse] ‹-sse ~ -leIis, Jõh, Vaiajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ.
Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Aruaru [aruaru] ‹-sseHJnküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Raasiku mõis), 1925 Aruaru (talud).  A4
Pärast 1920. a-te maareformi raba servale rajatud küla, enne seda olid seal mõisatööliste majad. Talunimed sisaldavad enamasti Aru-elementi: Aru (u 1866 Арро), Aruaru, Aruallika, külanimi olevatki esialgu olnud lihtsalt Aru. Vana talu on Arukoka (rahvakeeles ka Aruvana), teised asundustalud. Mõisaaegne rahvajutt pajatab, et soodest ümbritsetud Aruarust olla kaks korda aastas vilja saadud: siis, kui talvel jää kandis, ja pärast jaanipäeva, kui vesi oli soos alanenud. Nimes sisaldub sõna aru. Aruaru lõunaosas, Raasikust läänes on vana külakoht Kaemla (1241 Keamol, 1650 Kaimala). Al XVI saj-st on mainitud vaid (vaba)talu, mis on läinud XVII saj keskel Raasiku mõisa alla. 1690 tähistas Kaimela nimi ainult põldu. Hiljem on lähedusse rajatud uus tänini püsinud Kaemla talu. Kaemla nime seob L. Kettunen sõnaga kaim : kaimu, sm kaima, mis on usutavam kui teine tema pakutud võimalus kaema ’vaatama’.MJ
Eesti TK 25;  EAA.1.2.C-III-37; EO: 84; EVK; Joh LCD: 421; Jõelähtme 2010: 113; KN; KNAB; LCD: 46r; Lepik 2002–2003: 4; Vene TK 126

Aruküla1 [aruküla] ‹-`külla ~ -sseHJn, Jüralevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla.PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Haavametsa [haavametsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Haavamõtsa-`mõtsa›, kohalikus pruugis harva Havvamõtsa Räp, Võnküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Kastre mõis, Meeksi mõis), 1798 Hawamets, 1839 Hawametz, 1895 Hawamötz.  A2
Küla vanim osa on kaks metsavahikohta teine teisel pool Meeksi ja Kastre mõisa piiri, mida XX saj kutsuti Mõisa-Haavamõts ja Ülikooli-Haavamõts. Viimane oli nimetatud Tartu ülikooli Järvselja õppemetskonna järgi Kastre mõisa poolel. Meeksi mõisa poolele rajati XIX saj lõpul kandikohad, mis moodustavad tänapäevase küla tuumiku. Nimi tuleb loodusnimest Haavamõts, kuid nime tegelik motiveeritus pole lõpuni selge. Kohta võidi nimetada lihtsalt haaviku järgi, kuid on ka võimalik, et nime on andnud siin kandis kaua käibinud talupoja lisanimi Haavakari (Aravul 1670 Hawa Karri Peter, 1686 Hefweker Petter). Külanime kuju Havvamõtsa (haud : havva ’auk’) on ilmselt hiline edasiarendus.ES
 EAA.2072.5.683, L 1; EAA.308.2.104; Mellin; Roslavlev 1975: 29; Rücker

Harku2 [`harku] ‹`Harku ~ -sseKeipaik (küla) Harju maakonnas Harku vallas (Harku mõis), ? 1241 Harkua, 1725 Harck.  A3
Ajalooline küla Harku alevikust põhjas. Liideti 1977 Tiskre külaga (täpsemalt üksikute taludega, mis jäid Tiskre ala Tallinna piiresse arvamisel linnapiiri taha) ja moodustab praegu sisuliselt viimase keskse hoonestatud südamiku koos põhja poole laienenud uue ehitusalaga. Vrd Harku1. – MK
ENE-EE: III, 323; Rev 1725/26 Ha: 173

Igavere1-`verre ~ -sseHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1283, 1288 Ykevere, 1356 Yckauere, 1560 Ickevera kulle, 1871 Iggawerre.  A4
1283 on küla kohta öeldud, et Daugavgrīva (Dünamünde) mungad on selle hiljuti ostnud. Kuulus Padise kloostri Raasiku mõisa Puiatu vakusesse. Igavere on vere-lõpuline nimi, mille algusosa on muistne isikunimi, nagu märgib L. Kettunen. Nimi on lihtnimena ja liitnime osana levinud nii Eestis (1380 Yckamele van Lakede, 1381 Yckalem, XV saj Yga) kui ka laiemalt läänemeresoome nimevaras. Igavere põhjaosa tuntakse Igavere-Saunakülana. Igavere piiresse kagus jääb endine Võhmuta ehk Võhmuti poolmõis (sks Wechmuth), mis eraldati Perilast 1822. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus mainitud *Särevere (1241 Serriueræ, 1548 Sergefer) oli Igavere küla osa (hilisem Sorvali talu) ja käsitleb nime koos Igaverega. L Kettunen leiab, et külanimi võiks olla pigem *Särjenveere, kusjuures särg : särje võib esineda isikunimena. XVI saj II poolest allikatesse ilmunud isikunimedes esinevat nime Sorvar ehk Sorval (1568 Sorriwar Hans) peab ta päritolult soome nimeks, sest sorvari ~ sorvali tähendab soome keeles treialit. Seega ei ole Sorvali talu Igavere külas argumendiks, et 1241 mainitud küla oleks Igavere külaosa, vaid külla on XVI saj tulnud treialist ametimees.MJ
BHO: 126;  EAA.1.2.C-III-43; EM: 57; EO: 281; Joh LCD: 601–602; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 25, 28–29

Jõepera1 [`jõepera] ‹-`perra ~ -le›, kohalikus pruugis `Jõ̭õ̭perä-`perrä ~ -leRäpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Jepara, 1601 Jebara, 1625 Jebbere, 1627 Jebahren, 1638 Jeber, 1670 Jäbbora, 1682 Jöbora, 1686 Jebara kylla, 1738 Jöberrä.  A2
Erinevalt teisest Jõepera külast ei pruugi selle koha nimi olla motiveeritud asendist mingi jõe suhtes. Lämmijärve rannaküla võib olla nime saanud siia tulnud siirdlastelt mõnest teisest (kadunud?) Jõepera-nimelisest kohast. Nime väga varieeruv kirjapilt võiks ka näidata, et see on rahvaetümoloogiliselt ümber kujunenud hoopis teist päritolu nimest. Üks võimalus on võrdlus Parapalu külanime algusosaga para. Võrdlusi võib otsida ka isikunimedest. Vähem tõenäoline on oletus, et nime aluseks on vene (ka vanem slaavi) vandesõna ёбарь [jobǝr´]. Lõunaeestilises laensõnas joobõr on esialgne tähendus pehmenenud ja muutunud ’joodiku’ suunas. Jõeperaga on 1977 liidetud ↑Laanõ (Laane) küla, samuti osaliselt Meeksi piiril olev ↑Pihosi. Vrd Parapalu. – ES
EAA.567.3.190:14, L 14; EAA.308.2.104; EAA.567.3.191:44, L 44p; PA I: 95; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 30, 44; VES: 101

Kaasiku1-leNisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Laitse mõis), 1699 Kasiko Perre, 1877 Kaasiko (talu).  A2
Külana tundub olevat hiline, mainitud hiljemalt 1945. Lisanimena võis nimi olla vanem, juba XVI saj II poolel on piirkonnas mainitud talupoega Kaske Laur, 1689 Kibuna küla all Kasiko Tönnis. Schmidti kaardil 1871 on mainitud kujul Kusiko. Enne Teist maailmasõda kuulus ala Kibuna küla alla, kus oli Kaasiku ja Kaasiku-Uuetoa talu. Nime lähtekohaks on kaasik : kaasiku. Kaasikuga on 1977 liidetud Aruküla (1241 Arhukylæ, 1844 Arrokül, u 1900 Арокюля), Mõisaküla (külana 1922) ja osa Metsakülast (ka Metsküla, 1913 Метскюла).MK
 EAA.1.2.C-IV-88; EAA.1.2.931:141, L 134; EAA.1.2.940:647, L 635p; EAN; Joh LCD: 317; KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Kaasiku4-leMarküla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Martna vallas (Väike-Lähtru mõis), 1591, 1592 Kaseka, 1598 Kasike och Kurise, 1726 Kasick, 1798 Kasik.  B4
Külas oli XIX saj ka Kaasiku ehk Kurisoo karjamõis (1844 Kurrisal). Külast põhjas on Orkse (LNg), endine Palivere mõisa kõrvalmõis (1593 küla Orkisby, 1798 karjamõis Orks, 1922 Orkse küla). Vrd Kaasiku2. – MK
EAA.1.2.937:73, L 72p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 180; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:2, O:3; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:136, L 134

Kaasikvälja [kaasikvälja] ‹-le›, kohalikus pruugis Kaasikvällä Jõhküla Ida-Viru maakonnas Toila vallas, kuni 2017 Kohtla vallas (Järve mõis).  A2
1939 oli kirjas Kaasikvälja asundusena, 1945 juba külana. 1977–1997 oli ametlikult Järve küla osa. Nime võiks käsitada variatsiooninimena, vrd külast läänes on Kaasikaia küla. Küla olevat rajatud XX saj I poolel. Kaasikvälja nime aluseks on kaasik : kaasiku ’kasemets’ + väli : välja. Kaasikvälja ja Kaasikaia küla on koos kutsutud Krabuliks. Vrd Kaasikaia. – MK
ERA.14.2.720 (Viru maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 12-525 asunduste kohta); EVK; KN; KNAB

Kadaja-leVõnküla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla.MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kadapiku1-`pikku ~ -sseKadküla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas (Neeruti mõis), u 1900 Кадапикъ (küla).  A4
Kadapiku küla kohal olnud vanasti Vandu küla heinamaa. Küla olevat sinna pärimuse kohaselt tekkinud pärast raudtee ehitamist 1870. a-tel, ilmselt siiski seoses maade kruntimisega. Külas on Kadapiku talu. Nimi lähtub sõnast kadapik ’kadastik’. 1977 on Kadapikuga liidetud Kruusimäe (1970) ja Vinnimäe (1945) küla ning osa Sirgu külast (1711, 1726 Sircko, 1844 Sirgo). Kruusimäe (samastatud sks kirjapanekuga 1628 Klingenberg) on alguse saanud samanimelisest karjamõisast ja kõrtsist. Vrd Võduvere2. – MK
EAA.3.1.445:19, L 20p; KN; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 83; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:18; Schmidt 1844

Kadapiku2-`pikku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kadarpiku ~ Kadastiku Kadküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Saksi mõis), 1796 Kaddapik (küla), u 1900 Кадарпики (küla).  C1
1977–1998 oli Piisupi osa. Nimi pärineb sõnast kadapik ’kadastik’. Ümbruskonnas on Kadapiku sage talunimi, kuid selles külas teadaolevalt Kadapiku talu ei olnud. Vrd Kadapiku1. – MK
BHO: 162; EAN; KN; KNAB; Mellin; Tammik 2005: 519

Kaersoo [`kaer`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Kaerso`Kaerso~ `Kaersu ~ `Käärso HJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija ja Jõelähtme vallas (Paasiku mõis), 1241 Kaeris, 1249 Caries, 1556 Kaeres, 1591 Karszo, 1688 Karis, 1691 Kariszküla, 1702 Kairsu, 1858 Kaersoo.  B4
Liideti 1977 Salumäe ja Sambu külaga. Oli al 1249 kuni Rootsi aja alguseni Tallinna piiskopi valdus. Al 1565 kuulus Jägala mõisale, kust eraldati koos mõisaks muudetud Paasikuga 1858. Nime etümoloogia tundub tänapäeval lihtne: nimes on kaer + soo, kuid see pole ilmselt õige ja nimi pole üldse liitnimi. P. Johansen võrdleb seda liivi isikunimega Kaire. L. Kettunen, kes paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda, arvab, et nimes peitub sõna karjus, karjane, mis häälikumuutuste tõttu on muutunud kujuks Kairis, Kaeris. Nimelõpu -se asemele on tekkinud -soo. Johanseni tõlgenduse kohta arvab ta, et ka liivi isikunimes peitub sõna kari liivi vaste. E. V. Saks arvabki, et nimi on tähendanud karjasesood. Pole siiski kindel, et nimes esineb sõna soo, ka Kettuneni etümoloogia tundub olevat kunstlik. ¤ Kaerso old enne Kärsu küla. Lugu old nii. Jägala mõisnikkude pidulauas üks preili on kogemata pieretand, aga üks ärra võtt selle süi oma piale. Tänuks, et ta selle alva as´sa oma süiks võttis, kinkind preili isa talle küla. Seda küla akati üidma Kärsu külaks. Iljem muudeti se nimi viisakamaks: Kaerso küla. (1949)MJ
BHO: 164; EO: 195–196; Joh LCD: 392; KN: 1949; LCD: 45v; LUB: I, 206; Saks 1974: 37

Kaiesoo [kaie`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis Kaie`suo`KaieHJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1945, 1970 Kaiesoo.  B4
Liideti 1977 Linnakse külaga. Kaiesoo oli varem mädasoo, kuhu enne Teist maailmasõda rajati uudistalusid, mis hakkasid kandma Kaiesoo küla nimetust. Eelkõige on küla rajatud sookõrgendikule, mille nimi oli Kaiemägi. ¤ Ruotsi aigas olla salatie läbi suo siia määle käind. Ükskord old ainult naised ja lapsed kodu, mehed old ära. Üks Ruotsi sõdur old tie maale üles leind ja siia tuld, aga kiegi tugev tüdruk Kai old ta kaikaga maha lüönd. Sellest aast piale on mäge akatud üidma Kaiemääks. (1949)MJ
KN: 1949; KNAB

Kakulaane [kakulaane] ‹-`laande ~ -sseSanpaik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), 1923 Kakulaane.  B1
XIX ja XX saj vahetusel tekkinud popsiküla, mis kuulus kas Lauküla või Tagula alla. 1977 liideti Laukülaga. Nime aluseks on metsanimi Kakulaan ehk Kakulaas (1796 Kakku Laas, 1839 Kacko Laas), mis omakorda koosneb sõnadest kakk : kaku ’öökull’ ja laas ’suur mets’. Metsane ja soine ala on ulatunud Visela (Sarapuu) jõest kuni Antsla (Ravva) jõe ja Lambahanna ojani. Vrd Kaku1, Kakumetsa. – MF
KN; KNAB; Mellin; Rücker; Troska 1987: 103; Vene TK 42; ÜAN

Kalesi-sse ~ -leHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkave, 1288 Kalsekawe, 1536 Kallitse, 1551 Kallisekowe, 1575 Kallyze kulle, 1923 Kalesi.  A4
Küla kuulus XIII saj Daugavgrīva (Dünamünde) kloostrile, hiljem Padise kloostrile kuulunud Raasiku mõisale. Kui Raasikust eraldati u 1686 Peningi mõis, läks küla selle koosseisu. XIX saj lõpul eraldati Peningist Kalesi karjamõis. Karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. P. Johansen peab nime algusosaks isikunime (sm Kallinen), mis tema järgi Taani hindamisraamatu külanimedes liitub sageli sõnale kaev : kaevu. L. Kettunen pakub välja ka sõna kale ’tugev’ nagu nimes Kaleva. Usutavam on Johanseni etümoloogia, Kalli on olnud nii eesti kui ka liivi isikunimi, nimele liitunud -ne näitab perekuuluvust, mis sobib kaev-lõpulise nimega. Nõustuma peab aga L. Kettuneni väitega, et -si on nimes hiline parandus, see esineb esimest korda 1913. 1690.–1691. a kaardil on külast (Kallis By) tükk maad lõuna pool järv (Kallisse Jerwe) ja ka Schmidti kaardil 1871 on sama nimega järv (Kallese, praegu Lõilasmäe järv). Küla keskmest loodes olevat osa on nimetatud Kalesi-Saunakülaks. Kalesi kirdeosas oli varem Saku küla (1283 Sackelevere, 1288 Sakalevere, 1586 Sackouer, 1637 ja u 1690 Sacko), mis kuulus keskajal Raasiku mõisa Tõhelgi vakusesse ja kadus pärast Põhjasõda, lähedal on säilinud Saku talu.MJ
BHO: 169;  EAA.1.2.C-IV-47; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 79;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 199–200, 203–204, 338; Joh LCD: 286, 291, 399; KNAB; LCD: 45v; LUB: III, 486a, 522a; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35

Kauru`Kauru ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1638 Cauro killa, 1797 Kauer (küla ja kõrts), 1839 Kauro.  B2
1977–1997 oli liidetud Tapikuga. Külanime tähendussisu jääb hea lahenduseta. L. Kettunen on andnud nimevasteks kaur (~ kaul) : kauri ja isikunimed Kaur : Kauri ning Kauril (‹ Gavril). Rutikvere mõisa piirkonnas esines XVIII saj lisanimi Kawa, 1744 ka külanimena Kawa, võimalik, et Kauru küla nimes peegeldub see lisanimi, eriti, kui oletada, et see oli algselt liitnimi, mille järelosa võis olla näiteks aru või ka -vere. 1583 on Tapiku ja Tamsi kandis kirja pandud küla Kawrowier, millest oleks lühenemisel mõeldav Mellini Kauer. 1638. a Kaoferrby ja Cauro killa on ilmselt sama küla. Siiski võis Kaur(u) esineda Arisvere küla all lisanimena juba varem (1586 Jan Kaul ja Rein Kor).MK
EAA.567.3.108:28, L 27p; EAN; EO: 189, 336; KNAB; Mellin; PA IV: 17, 67; Rev 1638 II: 149, 153; Rücker

Kihmla [`kihmla] ‹-sseHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Kiumbala, 1491 Kemel, 1524 Kemekul, 1621 Kembla, 1637 Kichmala, 1871 Kiimla.  B4
Kuulus XV saj Padise kloostrile, 1491 müüdi aga lahustükina Anija mõisnikule Soiele. Sellest tuli tüli, 1522 ostis klooster küla tagasi ja sestpeale oli küla Raasiku mõisa all. Varaste nimekujude järgi võib olla tegemist la-, 1524 ka küla-lõpulise nimega. Nime algusosa päritolu on ebaselge. Kihmlaga on 1977 liidetud Uusküla (1564–1565 Uskyle by, 1690 Uhskylla By, 1798 Uskülla).MJ
Bfl: I, 376; BHO: 224; EAA.1.2.931:236, L 229; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 77;  EAA.1.2.C-III-31;  EAA.1.2.C-III-40; Joh LCD: 436–437; LCD: 46r; Mellin; Schmidt 1871

Kiviloo [kivi`loo] ‹-leHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Fegefeuer, 1241 Kiulo, 1415 Kyvilo, 1694 Kiwila, 1798 Kiwwilo (küla).  A1
Mõisana mainitud 1322, piiskopilinnusena 1474, orduajal oli Tallinna piiskoppide lauamõis. Mõis asus Harju-Jaani khk-s, Kiviloo küla ajalooline tuumik Kose khk-s praeguse Lükati küla piires (liideti millalgi pärast Teist maailmasõda suures osas Kiviloo asundusega). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiviloo ja Lükati külaga. Praegune Kiviloo küla hõlmab oma tuumikus endist mõisasüdant ja asundustalusid. P. Johansen peab nime lähtekohaks sõnapaari kivine loo (’pinnas’) ehk kivi-loo. L. Kettunen usub, et nime tähenduse selgus on seda lühenemise eest kaitsnud, kuigi rahvasuus on see võinud olla lühem (nt ühel vanal kaardil olevat kõrvuti nii Kiviloo kui ka Kivilu). Ta möönab siiski, et kuna nime vanemad kirjapanekud on üsnagi erinevad (1414 Kyvel, 1442 Kyvelle, 1541 Kyffellekülle jne), ei pruugi nime tulenemine sõnast lood : loo ’paepealne maa, alvar; saareke’ olla täielikult kindel. Mõisa saksakeelne nimi Feg(e)feuer ’puhastustuli’ tuleneb Johanseni järgi nimest *Väägevere (vrd TMr Väägvere), olles eesti kohanime (1322 Neghenor, ilmselt *Veghevvor, 1413 Vegevur) saksakeelne rahvaetümoloogiline edasiarendus. Kivilooga on 1977 liidetud Kaugemäe (1690 Kaugmeggi By, 1844 Kaugumae talu) ja Kännuküla (1922 Kännu). Vrd Lükati. – TL
 EAA.1.2.C-III-31; EAA kinnistud; EM: 57; ENE-EE: IV, 571; EO: 114; Joh LCD: 435–436; KNAB; LCD: 41v; Mellin; Schmidt 1844

Kose3-leKoskihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kosch, 1499 Kirchspiel zu Kosskull (kihelkond), 1726 Kosch (kihelkond).
Vanimaid kiriklikke kihelkondi ajaloolisel Harjumaal. Kose kihelkonnal on selged looduslikud piirid, mis ei ole viimase tuhande aasta jooksul eriti muutunud. Kihelkond on loogilise tervikuna kujunenud välja muinasajal, oletatavalt IX–XI saj paiku. Endise muinaskihelkonna nime ei ole teada, kirikukihelkond asutati enne 1240. a (kirik rajati Kosele 1220. a paiku). Kose khk hõlmas Kose ja Kõue valla (viimane ühines 2013 Kose vallaga) ning osa Anija ja Raasiku vallast. Vrd Kose1. – TL
Bfl: I, 587; BHO: 258; ENE-EE: XII, 244; Rev 1725/26 Ha: 302

-kuEesti kohanimede lõpp.
Kohanimede -ku aluseks võib olla tegusõnadest tuletav liide -k : -ku (käänak, minek, nt Kääraku) või nimisõnadest tuletav liide -k : -ku (seljak, varvik, nt Aaviku, Kaasiku). Enamasti on liide olemas olnud juba nime-eelsel tasandil. k-liitega on tuletatud isiku- ja loomanimesid (*Meelike, Vilika, Tõmmik, Tähik; kohanimed Meeliku, Rassiku, Tõmmiku). Ka liitliidetes -liku (Kändliku), -ndiku (Apandiku), -stiku, (Kannastiku, Kuristiku, Pimestiku) on üheks osiseks -ku. Vene keelest laenatud liide -nik (Lipniku, Hõbeniku, Luutsniku) on andnud samuti nimelõpuks -ku. Harvadel juhtudel võib -ku olla lühenenud järelosast, nt -augu (Lepaku), -kaevu (Assaku), -Jaagu (Jaaniku, Nooreku), -kõnnu (?, Adraku), -küla (Vatku).MK
EMK 2009: 277; HK: 52; PTK II: 95–96; SK II: 46, 50, 57

Kursi4`Kurssi ~ -sseJJnküla Lääne-Viru maakonnas Tapa vallas, kuni 2017 Tamsalu vallas (Einmanni mõis), 1477 Kurss, 1667 Korps und Kursz, 1688 Kursi.  B2
A-ks 1609 oli rajatud Kursi mõis (hõlmas Savalduma ja Kaeva küla), mis ühendati Einmanni mõisaga (Kerguta, Kõdeküla ja Kaasiku) vahemikus 1716–1726; juba varem olid mõisad samade omanike käes. XVIII saj lõpuni kasutati „Einmanni ja Kursi“ nime, seejärel vaid Einmanni. Kursi säilis karjamõisana, XIX saj II poolest moonakate asulana (võimalik, et karjamõis viidi üle Kaevale), mis kuulus hiljem Einmanni asunduse alla. Viimane nimetati 1939. a paiku asunduste kaotamise kampaania ajal Kursi külaks. Tõenäoliselt tuleb nimi sõnast kurisu ’vett neelav karstilehter’, piirkonnas on neid kohalikus pruugis kuristikke teada mitmeid, läheduses on Savalduma karstiala. H. Gustavsoni oletus, et Kursi ja Korps tulenevad samast isikunimest, pole usutav. Einmanni mõisa saksakeelne nimi Korps on saadud vasalliperekonna Korpes järgi, kes omakorda sai nime Kadrina Kõrvekülast. Hans Korbys sai hilisema Einmanni mõisa maa-ala 1432 lääniks, misjärel rajati mõis. 1517 omanikeks saanud Firxide järgi oli mõis Firxenhof ehk Firxengut. Viimase Firxi lesk abiellus enne 1627 Wilhelm Heidemanniga, kelle järgi tekkis mõisa eestikeelne nimi (1732 Heinmanne, 1840 Heidemanni (Heinmanni)). Einmanni vald nimetati 1936 Vajangu vallaks. Vrd Korba, Kursi1, Savalduma. – FP
Bfl: I, 320; EAA.1.2.942:308, L 298p; ERA.14.2.714 (Järva maavalitsuse ettepanek 31. III 1939 nr 252); EVK; Gustavson 1980: 14; Joh LCD: 761, 869; KNAB; Land-Rolle 1840: 52; Schilling 1970: 67; Thomson 1986: 5, 7, 94, 108, 110, 136; Thor-Helle 1732: 316

Laaksaarõ [`laaksaarõ] ‹-sse›, kohalikus pruugis-`saardõ›, kirjakeeles ka Laaksaare-`saardeRäppaik (küla) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas, sadam (Meeksi mõis), 1588 Likisar, 1601 Lacksar, 1630 Laigsari kylla, 1638 Laxsar, 1686 Laxarekylla, 1798 Laksar.  A2
Ametlikult Parapalu küla koosseisu kuuluv Laaksaarõ küla pole saanud kasvada ümbritseva soo tõttu. XIX saj talude kruntimise ajal kolis siit osa peresid Meerapalu külla, kus tuntakse tänini külaosa Väikene Laaksaar. Nimi tuleb loodusnimest Laaksaar. Sõna saar tähistab kõrgemat kohta ehk soosaart, sõna laak tähendus pole selge. Kujul laagi esineb see ka muudes loodusnimedes, nt Laagimägi (Vas), Laaginurm (Urv). Sõnavaralised võrdlused, nagu laak : laagi ’laag, aluspuu’ või Wiedemanni Laak (lehma nimi) ei paku kõige paremat nimeandmismotiivi. Laaksaarõ nime varasemad üleskirjutused lubavad seostamist sõnaga laik, algupärane -ai- võib olla assimileerunud pikaks a-ks. Pika a tekkimist võib olla mõjutanud ka saksa keele sõna Schlag, mis muude tähenduste kõrval tähendab raielanki või üldse kohta, kust midagi on raiutud, raadatud, lagedaks tehtud. Et ka sõnal laik on valgusküllase koha tähendus, on võidud Laaksaarõ nime algusosa ümber mõtestada lagendikust saksapäraseks metsanduse oskussõnaks. Vrd Laiksaare, Lanksaare. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EES: laik; Mellin; PA I: 265; Rev 1601: 21; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 24; Wd

Laimjala [`laimjala] ‹-`jalga ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Laimla Pöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Laimjala vallas, mõis, sks Laimjall, 1645 Laidmell, Laudeuel, 1731, 1798 Laimjall.  B3
Laimjala mõis on rajatud XVII saj II poolel. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Aaviku küla, mis 1977 nimetati Laimjalaks. 1997 lahutati lõunapoolne osa uuesti Aaviku külaks. Laimjala nime algusosa on ühendatav sõnaga laid : laidu, laju, sest sageli muutub laiunimi pärast laiu maaga kokkukasvamist mäe- või künkanimeks. Võiks oletada, et -m- on pärit osisest mäe, järelosa on jala. L. Kettunen on oletamisi esitanud nimele vasteks laim : laimu (laimama) + jala. Vrd Aaviku3. – MK
EM: 124; EO: 53; SK I: 165

Laitse [`laitse] ‹`Laitse ~ -sseNisküla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas, mõis, sks Laitz, 1219 Ladise (küla), 1241 Laidus, 1365 Laydis, 1637 Laitz (mõis), 1653 Лающина, Лаюская (mõis).  B2
XVII saj tekkis Laitse mõis, mille kõrval oli küla veel XVIII saj, mil moodustati sinna karjamõis (sks Neu-Laitz) ja talupojad asustati ümber. Karjamõis ei osutunud siiski püsivaks. XIX saj rajati Kaasiku küla juurde Laitse raudteepeatus. 1920. a-test alates Laitse asundus, 1977. a-st küla. Nimi näib olevat tekkinud sõnast laid : laiu ’paan, riba’, vaevalt on siin samakõlaline laid : laiu, mis tänapäeval tähendab meresaart. Laitsega on 1977 liidetud Mäeküla, mis külana ilmus kaartidele 1930. a-tel.MK
BHO: 286; EMS: IV (20), 854; Joh LCD: 465; KNAB

LemmatsiLemmatsi ~ -sseTMrküla Tartu maakonnas Kambja vallas, kuni 2017 Ülenurme vallas, mõis, sks Ruhenthal, 1796 Lemetz (küla, karjamõis, kõrts), 1826 Lemmötsa-Mois.  C2
Küla eraldati Tähtvere mõisa küljest omaette mõisaks 1795.–1811. a vahemikus. 1920. a-te alguses moodustati mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. L. Kettunen oletas kahtlemisi, et asjaomane kohanimi on tuletatud lõunaeestilisest ne- : tse-lõpulisest omadussõnast *lemmane, vrd sm Lempinen : Lempisen ja lempi : lemmen ’armastus’. Sama lähet (lemb : lemme) oletas V. Pall Äksi Lemmatsi talu nimes. Liide -tsi lähtub sel juhul lõunaeestilisest mitmuse omastavast. Teisalt on kohanime võimalik seostada sõnaga lemm : lemme ’lible, helves’ (vrd 1826 *Lemme-mõtsa). Mõisa sks nimi Ruhenthal on tõlkes ’rahuorg’. 1977 liideti Lemmatsiga osa ↑Variku külast. Puhuti nimetatakse Lemmatsiks Aardla tänava ja raudtee vahelist Tartu piirkonda, kus asub Lemmatsi tänav. Vrd Lemmejõgi, Lemmetsa, Lemmätsi. – EE
BHO: 517; Bienenstamm 1826: 286; EM: 97, 184; EO: 212, 239; Mellin; PTK I: 117; ÜAN

Liiva7-lePöiküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Tumala mõis).  B2
Küla tekkis Tumala asunduse läänepoolsest osast 1920. a-tel, 1977–1997 oli Tumala osa. Liiva oli lisa- ja talunimena tavaline, Liiva talu oli nt Aaviku, Audla, Kahutsi, Kingli, Neemi, Orissaare, Tumala, Veere ja Üüvere külas. Vrd Kaali-Liiva, Kihelkonna-Liiva, Laugu-Liiva, Liivaranna. – MK
ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; SK I: 184

Liiva10-leJürTallinna asum Nõmmel (Kurna mõis), 1798 Liwa (kõrts).  B2
Linnajagu on nime saanud Liiva kõrtsi järgi, mida on mainitud 1798. Enne Esimest maailmasõda tekkis Liiva jaam; kogu ala liideti Tallinnaga 1940. Paikkonda Liivast loodes, Viljandi maantee ja Männiku tee hargmiku lähedal on nimetatud Risti-Liivaks (Risti ja Liiva kõrtsi järgi).PP
Mellin; Tallinn 2004: I, 287, II, 146

Linnakse-leHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1923 Linnakse, 1945 Linnukse, 1978 Linnakse.  B4
Algselt Vaase küla saunaküla, 1920. a-test omaette küla. Tänaseks on Linnakse talu järgi nimetatud küla koosseisus P. Johanseni arvates Taani hindamisraamatus 1241 Saintakæ nime taga peituvast kolmest külast kaks, Vaase ja Keskvere, mille Raasiku mõis kujundas XIX saj lõpul ümber Läti karjamõisaks. Kolmas, Mägise, on tänapäeva Raasiku. Linnaksega on 1977 liidetud ↑Kaiesoo, ↑Läti ja osa ↑Vaase külast. ¤ Ennem polt külal nime ühtegi. Üiti niisamma Vaase küla ja Konna küla, kuida kellelegi mieldis. Iljem pandi külale nimeks Linnakse. Sie sai kõige suurema talu järgi. (1949)MJ
EVK; KN: 1949; KNAB; ÜAN

Litu-leRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), u 1900 Лито (küla).  A1
1977–1997 oli Saanika osa. Ilmselt XIX saj lõpus tekkinud moonakaküla, külas olnud Litu saun. Nime tänapäevakujuga võiks võrrelda sõnu litu ’jänes; lita’ ja ka litu ’leedulane’. Näib siiski, et Võnnu mõisas olid XIX saj ka Liku hajatalud (1834 Likko Ado, Likko Jaan, hiljem Liku talu Üsse külas). Vrd Lituvere. – MK
EAA.1864.2.VIII-181:154, 155, L 158p, 159p; EKMS: IV, 78; EMS: V (21), 42, 22, 23, 24; EO: 307; EVK; KNAB

Läti3`Lätti ~ -sseHJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Raasiku mõis), sks Lisettenhof, 1923, 1930, 1970 Läti (asundus).  B4
U 1870 on Raasiku mõis rajanud karjamõisa põlise Keskvere küla maadele. Kohalikud on veel 1949 rääkinud, et 80–90 aastat tagasi oli Läti asunduse kohal Keskvere küla ja mäletati isegi talunimesid. Taluperemehed viidud osalt metsataludesse, osalt naaberküladesse teistesse peredesse. Siis pandud kaks peremeest ühte talusse ja talule ühtlasi kaks nime. Kumb oli nõrgem peremees, suri hiljem välja. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Keskvere küla ilmus allikatesse alles XV saj (1457 Keskeuer, 1556 Keszkeuer). Pärast 1920. a-te maareformi tekkinud Läti asundus liideti 1977 Linnakse külaga. Nime päritolu on lahtine. Vrd Vaase. – MJ
BHO: 220–221, 312; Joh LCD: 584–587; KN; KNAB; ÜAN

Madala-le›, kohalikus pruugis-lõVasküla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Lasva vallas (Lasva mõis), 1782 Maddalika Petrus, 1820 Maddalikko (küla), 1839 Maddalik, 1923 Madala.  B1
XVII saj lõpus veel asustamata maale tekkis algtalu ja küla XVIII saj. XIX saj keskel jäi Madala küla Vastseliina mõisa lahustükiks, mis külgnes Orava mõisa maaga, üle kihelkonnapiiride aga Pindi mõisa ja Räpina Palomõisa maaga. Nime päritolu pole selge. Madala küla kõrge ja kupliline maastik ei toeta nime algupära seostamist koha omadustega. Tõenäolisem, et nimi on pärit Madaliku lisanime kandnud peremehelt. L. Kettunen on oletanud, et kui koht pole madal, võib k-liitega sõna märkida ka muud omadust. Vrd võru madalik naistõrahvas ’lühikest kasvu naine’. Hiljem on nimi lühenenud Madala kujule.ES
EAA.1865.2.141/2:68, L 67; EAA.1271.1.226:64, L 1577; EO: 110; Rücker; VES: madalik; ÜAN

Mikita-le›, kohalikus pruugis-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1684 Kircko Mick, Mickita Peter, 1765 Dorf Mikkita.  C3
Mikita oli 1977–1997 Kellämäe küla osa. 1684. a kaardile on kohanimena peale pandud veel lisanimi Kirk. Ilmselt saab just sellel ajal alguse Mikita Peetri isanime kujunemine külanimeks. Mikita nimi on saadud eesnimest Mikit, mille aluseks on Loode-Venemaa ja Ukraina mehenimi Микита. Selle nimemuganduse, nagu ka hariliku vene Nikita algnimeks on kreeka Niketas (Νικήτας), kuigi seda on vahel kasutatud ka teise algnime Nikolaos (Νικόλαος) mugandusena, vrd seto MikkNikolai. Vrd Rogosi-Mikita. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:166, L 161p; Rajandi 1966: 136

Mõra-leKamküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Maregerwe, 1536 Moragerve, 1582 Mera, 1592 Merakul, 1627 Meeru Jerw (järv), 1796 Morra.  A2
Vahepeal, 1970. a-tel kuni 1977. a-ni Mõra-Tuigo küla. On olemas ka Mõra jõgi, mille alamjooks on paisutatud järveks. L. Kettunen võrdles kohanime sõnadega mõra, mõre ja mõrumõra; kibe’. Nende sisuline seos kohaga jääb paraku hämaraks. Mõra küla piiridesse jääb edelas kunagine Tuigu (1923 Tuigo) asundus. Vrd Mõraste. – EE
Bfl: I, 113, 577; EO: 173; Kirt 1988: 147; LGU: I, 253; Mellin; PA I: 98; PA II: 423; ÜAN

Ongassaare [ongassaare] ‹-`saardeIisküla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Tammiku mõis), 1844 Ongasar, 1913 Ongasaar (metsavahikoht).  A1
Külana nimekirjas 1970. Küla on nime saanud metsavahikohalt, see omakorda soosaarelt, mille nime algusosa on lähtunud puunimetusest hong, ongas ’suur ja vana puu’, vrd sm honka ’mänd’, vadja hoŋka ’vana suur ja jäme mänd, suur vana jäme puu’. Ongassaarega on 1977 liidetud ↑Kõnnu. Küla idapiiril on Kaasiku, ajuti olnud ka omaette küla (1945 Tammiku-Kaasiku).MK
EAN; EKMS: III, 271; KNAB; Schmidt 1844; VKS

Paasiku-leHJnküla Harju maakonnas Anija vallas, mõis, sks Pasik, 1249 Pesack, 1397 Pasius, 1637 Pasigk, 1871 Pasigk, 1923 Paasiku (asundus ja saunaküla).  B4
Küla kuulus al 1249 Tallinna piiskopile, hiljem Jägala mõisa alla, kust mõisnik eraldas 1858 Paasiku eraldi mõisaks ja liitis sellega ↑Kaersoo küla. 1903 sai rüütlimõisaks. 1880 liideti Paasiku mõisaga Papipalu karjamõis praeguse Looküla ja Vikipalu piiril, mis 1564–1565 oli olnud kroonutalu, 1765 ja 1782 Anija mõisa kõrts, 1798 karjamõis (Pappenpahl, Pappipallo M.). Paasiku mõisamaale tekkis pärast 1920. a-te maareformi asundus, mis 1939. a paiku nimetati Piiroja külaks, al 1977 on see Paasiku küla. Küla koosneb asundustaludest ja mõisasüdamest. Paasiku vana küla, nimetatud ka Paasiku-Saunakülaks, mis asub lõuna pool raudteed, liideti 1977 Salumetsaga. Nimi koosneb sõnast paas liitega -ik. V. Prausti järgi andis külale nime 500 meetri pikkune loode-kagusuunaline paekiviseljandik, kus paekivi paljandus tõenäoliselt otse maapinnalt. Sõnale paas viitab ka P. Johansen, kuid Paasiku kirjapanekud esitab ta *Paasi pisiküla (↑Kallavere) artiklis. Vrd Salumetsa. – MJ
BHO: 434, 429; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 83–84; ERA.14.2.713 (Raasiku vallavalitsuse 22. III 1939 kiri nr 649); Essen, Johansen 1939: 197; EVK; Joh LCD: 539; Johansen 1932: 44; Kehra 2014: 72–73; LUB: I, 206; Schmidt 1871; ÜAN

Parapalu [parapalu] ‹-`pallu ~ -sse›, kohalikus pruugis Parapalo-`pallo›, kohalikus pruugis ka Parrapalo Räpküla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1582 Parapallo, 1601 Parapalo, 1625 Parma Pahle, Parrma Pahl, 1627 Parabole, 1630 Parra Pall kylla, 1638 Parapolia, 1670 Perrapollia, 1686 Perrapalla Hoff, 1798 Parrapalla.  A2
Vana küla Lämmijärve rannas, kuhu pärast 1670. a rajati Räpina mõisa karjamõis. Põhjasõja-eelsel kümnendil oli see iseseisev mõis, millele allus praeguse Meeksi valla kesk- ja põhjaosa. Pärast Põhjasõda mõisat ei taastatud ja Parapalu muutus taas väikeseks külaks. Nime juures on selge järelosa palu ~ palo, mis tähendab kuiva männimetsa. Nime algusosa jääb ebaselgeks nii algkuju kui ka tähenduse poolest. Tähelepanu äratab 1625. a alustatud vakuraamatute ja nimekirjade korduv kirjapilt Parma-, mis langeb kokku hiljemgi Räpinas levinud talupoja lisanimega. Juhul, kui nendes dokumentides on Parma lisanimele üle mindud eksituse tõttu ja ainuõige on ikkagi para-, oleks alust seda komponenti võrrelda roostikku ja padrikut tähendava sõnaga parg : para. Sel juhul oleks Parapalo algselt olnud kaht maastikusõna sisaldav loodusnimi. Kirjapanekutes on al 1670 märgatav üldistamine sõnaks perä ’pära’, mida esineb kuni Rückeri kaardi nimekujuni Perrapallo. Kohalikus häälduses variandina esinev Parrapalo võib olla rahvaetümoloogia sõna pard : parra ’habe’ aluselt. See võiks ka olla saadud ühest võimalikust algkujust (*Parmapalo), kuid see oletus satub vastuollu kahtlemata lühikest r-i sisaldanud varasemate mainingutega. Üks võimalus ühendada para- ja parma- on pidada neid kreekakatoliku eesnime Paramon (Παράμονος) eri muganditeks. Parapalu küla piires on omaette kohad ↑Laaksaarõ, Pedässaarõ ja Saarõ. Vrd Paralepa, Parmu. – ES
EAA.567.3.190:14, 28, L 14, 28p; EAA.308.2.104; Mellin; PA I: 95; Rev 1601: 21; Rev 1624/27 DL: 68; Rev 1638 I: 258; Roslavlev 1975: 7, 24, 30; Rücker; Unbegaun 1995: 41; Wd: parg

Parila1Parila ~ -sseHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Pariol, 1536 Pargell, 1546 Pargill, 1636 Parila, 1712 Parrila.  B4
XVI saj oli Kiviloo piiskopimõisa küla, 1630 läks Johann de la Gardie kaudu Raasiku ja Kambi mõisate kompleksi, kuuludes viimase alla. Kambi mõisa alla paigutab Parila ka kirikuõpetaja Wrede XVIII saj algul. Parila kuulus kohalike järgi Tagavalda. L. Kettunen paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda ja tuletab küsimärgiga isikunimest *Parjo(i) + -la. Parilaga on 1977 liidetud Keskküla (1922 Kesk) ja Lae (1691 Laiküll By, 1712 Laeküll), küla piires asub endine Paenurme karjamõis (1691 Pajnorm By, 1712 Paenorm). Vrd Parila3. – MJ
BHO.431; EAA.1210.2.2:11–12, lk 19–20;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 80; Joh LCD: 537–538

Pehka`Pehka ~ -sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka `Pehka Hljküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas (Varangu mõis), 1241 Pægkælæ, 1318 Pekelle, 1402 Pechkel, 1528 Pachel, 1552 Pechel, 1620 Päcke, 1796 Pechküll, 1844 Pehkül.  B2
Küla hävis Liivi sõja käigus, XVII saj tekkis taas, kuuludes al 1782 Varangu mõisale. L. Kettunen on arvanud, et nimi tuleb sõnast pähkel : pähkla või pehkima ~ pähkima. Pehka tuumikosa jaguneb kaheks otsaks: Mäeotsa loodes ja Allikotsa kagus. 1977 liideti Pehkaga Saariku ehk Pehka-Saunaküla ning Mõislõpe ehk Mõisalõpe (-lõpe ’lõpp, ots’), karjamõisast moodustatud asundusküla.MA
BHO: 440–441; EO: 80; EVK; Joh LCD: 527; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1844

PeningiPeningi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Penningi HJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Penningby, 1677 Penningeby, 1690 Penningeby, 1765 Penningby, 1923 Peningi (asundus).  A4
1657 ostis Lennart Torstensoni lesk Beata (sündinud de la Gardie) Rootsis Upplandis Roslagenis vana Penningby lossi (1339 Pitingæby), et teha sellest oma alaealise poja Andrease Ortala krahvkonna keskus. Andreas Torstenson, kes oli Eestimaa kindralkuberner 1674–1681, eraldas 1664 Raasiku mõisast uue mõisa, mis sai oma nime Rootsi mõisa järgi. 1688. a maarevisjonis on märgitud, et Raasiku külast kujundati mõis (Penningeby) 11 aasta eest. 1678 müüdi Rootsis olev mõis ära. Peningi mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mille kõrval hiljem oli ka asund. Mõlemad liideti 1977 Peningi külaks. Rootsi Penningby nime arvatakse tulevat sõna pitingar ’väikese kitsa oru elanikud’ mitmuse omastava vormist.MJ
Bfl: II, 735; BHO: 442; EAA.1.2.940:271, L 262p; SOL: 248; ÜAN

Perila-sseHJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pergel, 1241 Periel, 1286 Perille, 1298 Pyrgela (mõis), 1732 Perrila, 1923 Perila (asundus ja küla).  C1
1286 on mainitud mõisat veskiga tsistertslaste Tallinna Mihkli kiriku valduses. XVII saj läks algul kroonu kätte ja hiljem eravaldusse. Sajandi keskel rajati Perila külast lõuna poole uus mõis. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Pikavere külaga, kuid endine mõisasüda kuulub praegu Perila küla piiresse. L. Kettunen paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda ja pakub seletuseks sõna pirg : piru (piirg : piiru, peerg : peeru), mida peab siiski ebaselgeks. Ta peab võimalikuks ka isikunime *Pirjo(i), millest oleks arenenud *Perje + -laPerila. Perila külaga on 1977 liidetud endised saunakülad Kadakaotsa ning Liivaaugu (rahvak varem Tussulinn). P. Johanseni teatel liideti Perilaga Põhjasõja ajal XVIII saj algul naabruses, Perila mõisast 1 km läänes olnud *Õunapuu küla (1241 Aunapo ~ Hæunopo, 1286 Eunepu, 1691 seesütlevas käändes Aunapus). H. Ch. Wrede mainib 1712 tühja Aunapu küla. XIX saj oli koha nimi Veski seal seisnud tuuleveski järgi.MJ
BHO: 35, 443;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 80–81; Joh LCD: 327–328, 546; KNAB; LCD: 42r, 45v; Troska 1987: 99; Wrede 2006; ÜAN

Pikajärve [pikajärve] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikäjärve, rahvakeeles ka Kitsõ`mõisa, rahvakeeles varem Jaani`mõisa Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Langensee, Groß-Johannishof (kuni 1869), 1782 Johannishof, Jani mois, Kitsi mois, 1783 Johannshoff, Jani Möisa, 1909 Pitkajärwe m., u 1900 Мз. Пикъярвъ.  A1
Mõisa ja seda ümbritseva küla praegune nimi tekkis 1869, kui mõis sai saksakeelseks nimeks Langensee. Samatähenduslik Pikajärve tuli kirjalikku käibesse XX saj alguses. Samas piirkonnas asus XVI–XVII saj *Lootvina küla (1582 Lotwin). Osa sellest ajaloolisest külast kuulub tänapäeval Kooli ja Puugi küla ning Otepää valla Vana-Otepää küla alla. Karjamõis rajati XVIII saj I poolel Kitse talu asemele (1722 Kitze Jürri), 1749 eraldati see Valgjärvest omaette mõisaks. Nimeks sai alguses saksa keeles Johannishof (eesti muganduses Jaanimõisa) Valgjärve mõisniku tütrepoja Leonhard Johann von Schreiterfeldi järgi. Pikajärve nimi anti mõisale järvenime järgi. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Pikkjärv, tänapäeval külanime järgi ümberkujunenult Pikajärv, on vaid üks selle järve nimesid. Järv on ka tegelikult selle kandi järvedest kõige piklikuma kujuga, erinevalt näiteks Alapikä järvest, mis on nime saanud Ala-Pikä talu järgi. Pikajärve nimed varem on olnud *Lootvina küla järgi (1627 Lothi) ja Tõoste talu järgi järve läänekaldal (1638 Tewojerwe, 1861 Teo Jerw). 1685. a kaardile on märgitud nimi Endjerw. Kitse nimi kandus Pikajärve mõisalt üle sellest lõuna pool paiknenud kõrtsile (1861 Kitza). Peamiselt Kitse (Kitsõ) kõrtsi järgi tuntakse ka Karstest Pikajärvele viivat teed (Kitsõ tii). Kadunud külanime *Lootvina (võrupäraselt *Luutvina) päritolu pole selge, kuid sarnasus Valgevene mitmete külanimedega Lotva, Lotvinõ, samuti valgevene-juudi perekonnanimega Lotvin, sunnib kõige tõenäolisemaks pidama siirdnime Valgevene aladelt. Vrd Lootvina. – ES
BAL: 663; EAA.1267.1.286:147, L 281;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Hupel 1774–1782: III, 276; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:454, L 447p; Stryk 1877: 218–219; Vene TK 42

Pikareinu [pikareinu] ‹-le›, kohalikus pruugis Pikäreinu-lõKam, Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Krüüdneri mõis, Valgjärve mõis), u 1722 Picka Reins Land, Pick Reins land, 1839 Reino (talu), 1861 Hoflage Rheinhof, u 1900 Пикарейну.  B1
Pikareinu talu tekkis Valgjärve mõisa maa kitsale harule Krüüdneri mõisa maade sees (sama piirisuhe ja talukoht on näha juba 1685. a kaardil). XIX saj keskel muudeti Pikareinu Valgjärve mõisa karjamõisaks (Rheinhof). XX saj alguses sai sellest kahene talurühm (Pikareinu ja Juksi). Tänapäeval on Pikareinu külaks kokku liidetud suur osa Krüüdneri mõisa kunagisest Luigaste külast (1547 Luykes), mille talude maad ulatusid Valgjärve kaldani. Küla alla kuulub ka Krüüdneri mõisa Kitse karjamõisa koht. 1977 liideti Pikareinuga Valgjärve mõisa asundustaludest koosnev Alliku küla (Kan). Pikareinu külale nime andnud talupoeg elas siin ilmselt XVII saj lõpupoolel. Talunime esmamaining jätab avatuks kaks lisanime päritolu võimalust: individuaalse lisanimega Pikk Rein või Valgjärve mõisa Pikä taludest pärit Rein. Praegu Vana-Otepää küla alla arvatud Alapikä ja Mõtsapikä talude eelkäijate varaseim maining on Picka Pap (1627). Vrd Luigaste. – ES
BHO: 541;  EAA.308.6.254, L 1;  EAA.308.2.88, L 1; Eesti SK 10; EM: 92, 157; KNAB; Rev 1624/27 DL: 111; RGADA.274.1.174:445, 459, L 448p, 452p; Rücker; Vene TK 42

Pikavere1-`verre ~ -sseKosküla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pickfer, 1241 Pikæuækæ (*Pikeuere), 1446 Pitkever (mõis), Pickfer, 1798 Pitkfer, Pikkawerre (mõis).  C1
Põline asulakoht. A-st 1446 on andmeid vaid mõisa kohta, küla pole mainitud ka edaspidistes dokumentides. 1920. a-test asundus, mis 1920. a-te lõpul jagati kaheks: Suurevälja küla põhjas ja Mallavere küla lõunas. Kuigi Pikavere nime kasutati aeg-ajalt mõisasüdame kohta, tuli ta ametlikku nimistusse tagasi alles 1977, kui üheks külaks liideti ↑Perila asundus (HJn), Silmsi (HJn, Silmsi-Perila, 1241 Silmel) ja ↑Suurevälja küla. Kohanimelõpule -vere eelnev nimeosa võib pärineda sõnast pikk : pika, murdes ka pitk : pitka. L. Kettunen peab üpris kindlaks nime lähtumist isiku- või perekonnanimest Pitka ja *Pitkanveerin : -veeren.TL
BHO: 451; EO: 279; ERA.14.2.713 (Peningi vallavalitsuse kiri 4. I 1939 nr 562); Joh LCD: 549, 605; Mellin

Pirgu`Pirku ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Juuru vallas, mõis, sks Pirk, 1524 Pirkul, Pirke (veski), 1725 Pirck.  A2
Külast ja selle juures olevast veskist on teateid XVI saj, mõis eraldati Angerjast 1662, selleks ajaks oli Pirgu küla kadunud. 1920. a-tel tekkis Pirgu asundus, mis 1977 liideti samanimelise külaga (vt allpool). Nimi on varem olnud ehk *Pirkküla või *Pirikküla (vrd 1637 talupojad Pirrika Jaehns, Pirrikas Hans, Pirka Tönnjes), hiljem on lõpposa ära jäänud. Vahest kajastub nimes sõna pirg : piru või pirru ’peerg’; tegu võib olla ka isikunimega. Rahvapärimus seob nime saksakeelse sõnaga Birke ’kask’, mis olla Kaasiku küla nime tõlge. Mõisast u 1 km põhjas olev Pirgu vana küla, mis seda nime on kandnud XX saj, on veel sama sajandi alguses olnud Kasse (ka Kase või Kaasiku) nime all, tegu on vana külaga (1241 Casacu, 1586 Kassekül, 1637 Kaßi, 1765 Kasse, 1871 Kasiko). Külas olevat Mäe talu peab P. Johansen varasemaks Taani hindamisraamatus 1241 mainitud külakohaks Mekius (1432 Meyell, 1586 Maekülla, Mettküll), ent see ei tundu siiski kindel. 1977 liideti Pirguga veel ↑Kärivere küla.PP
Bfl: I, 908; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 74; Joh LCD: 413, 500; KN; Kruusimägi 2015: 262; LCD: 42r; Rev 1725/26 Ha: 288; Wd

Pulli2-leJaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis), u 1855–1859 Пулли (küla).  A1
1977–1997 oli Taaliku osa. Külas on ka Pulli talu, arvatavasti on külanimi lähtunud Pulli talust (1738 Harjel Pulli Thomas). Pulli nimi pärineb lisanimest, vrd pull : pulli, ka mehenimi Pull. Varasem külanimi oli ilmselt *Härjaküla (1738 Harjel 1803 Harjaküll, 1856 Herjakull). Pulli küla idaosa Taaliku peakraavi juures kutsutakse Jõekülaks. Vrd Pulli1. – MK
 EAA.298.2.71, L 7;  EAA.3724.5.1998, L 1;  EAA.3724.5.1999, L 1; KNAB; Mellin; Rehepapp; SK I: 302

Raasiku-le›, kohalikus pruugis ka Raasiki HJnalevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Rasik, 1254, 1393 Raseke (küla), 1497 Rasseke (mõis), 1586 Raszke (mõis ja küla), 1637 Rasigk (mõis ja küla).  B4
Küla asetses algul praegusest alevikust lõuna pool ja kuulus kaua Padise kloostri omanikele Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Mõisat on mainitud küll alles 1497, kuid tõenäoliselt eksisteeris varem, P. Johanseni arvates rajati see Kaemla talu põldudele (↑Aruaru). Mõisal oli tollal kolm vakust: Tõhelgi (Tõhelgi ja Saku küla, Raasiku küla ja veski), Puiatu (Puiatu, Igavere, Järsi, Aruküla ja Kurgla küla) ning Pikva (Pikva küla ja veski, Kihmla küla). Raasiku küla asemele rajas kindralkuberner Andreas Torstenson XVII saj keskel ↑Peningi mõisa, mis eraldati Raasikust. XVIII saj keskel hakkas Raasiku uutele omanikele kuuluma ka Kambi mõis (sks Kampen, sai nime omanike järgi XVII saj lõpus, 1556 Jackesare), mis seni oli seotud Alaverega. 1908 liideti Kambi mõisa kinnistu Raasikuga. XIX saj lõpul pärast Raasiku raudteejaama ehitust tekkis selle ümber asula, mis 1930. a-teks muutus alevikuks. Raasiku mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti põhiliselt Tõhelgi külaga, ent mõisasüda (Raasikumõisa) kuulub praegu aleviku piiresse. Raasiku nime päritolu ei ole selge, tegemist võib olla isikunimega. Raasiku alevikuga liideti 1977 ↑Haljava alevik, mis praegu moodustab Harju-Jaani kirikust põhja jääva osa. Kiriku ja jaama lähedal lõuna pool oli P. Johanseni järgi varem Mägise küla (1485 Mekesz, 1508 Mex, 1650 Mäggis, 1690 Meggis), mis tema arvates oli üks kolmest Saintakæ külast; külaelanikud olla Põhjasõja ajal katku surnud. 1690. a kaart paigutab küla praeguse Pargi ja Põllu tänava kanti. Praegune kirik (ehitatud 1860–1863) paikneb keskaegsest lammutatud kirikust sadakond meetrit ida pool. Vrd Harju-Jaani, Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I 562; BHO: 443, 487; EAA.1210.2.2:18, lk 32;  EAA.1.2.C-III-31; EAA.5393,1:24 (SRA ÖPRK 5.1637) lk 77, 79; EAA kinnistud; EES; Joh LCD: 421, 584–586; KN; LUB: III, 270, 399a, 486a, 522a, 1345; Paucker 1847–1849: I, 53–55; Rev 1586: 90–91

Roosilla [`roosilla] ‹-leTrvküla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vooru mõis).  A1
Roosilla oli 1930. a-tel koorejaama nimi, hiljem arenes asulaks. Kuni 1977. a-ni ametlikult Roosilla asund. Roosilla põhjaosa on endine Koguli küla, rajatud samanimelise karjamõisa maadele (nimi esineb vabadiku lisanimena Kogul Jak juba 1583). Roosillaga on 1977 liidetud Laanekuru (Laane, 1970 Räägi) ja ↑Põra küla ning osa Üigu (1624 Huyko Hanss) ehk Alvre külast. Laanekuru kaugem lääneots on tuntud Murru nime all.MKu
Eesti SK 10; KN; KNAB; PA IV: 142; Rev 1624 PL: 80

Ropka [`ropka] ‹`Ropka ~ -sseTMrTartu linnajagu, mõis, sks Ropkoy, Taubenhof (varem), 1638 Karlefer, Rupkoy (mõis).  C2
Linnajagu on saanud nime mõisa järgi. Viimase kohta on andmeid al 1531 (Karlefer). Mõisa maad, kuhu kavandati rajada tööstusettevõtted (praegune Ropka tööstusrajoon), anti Tartule 1923. Samal ajal ühendati Tartuga Piiskopi mõisa maad (1627 Papi Moisa, sks Bischofshof). Aedlinnaline eramupiirkond (Ropka aedlinn ehk ↑Variku) liideti Tartuga 1962. Ropka mõisale kuulunud Külitse külas (Nõukogude ajal asus seal Ülenurme õppe-katsemajandi Ropka osakonna keskus) asub Ropka paisjärv. Ropka nime kannab ka üks Aru mõisa karjamõisaid (sks Ropka; Nõo). Selle asemele tekkinud küla liideti 1977 Mäeotsaga. Ropka nime päritolu pole selge. Seda on ühendatud vene sõnaga робкo ’aralt’, mis pole eriti usutav. M. J. Eiseni arvates on kohanimi tulnud Roopide suguvõsalt; ka seda on raske põhjendada. Nime algusosa saab häälikuliselt ühendada sõnadega roobakas : roobaka ’rooplik’, ropp : ropu ’räpane’ või rupik : rupiku ’kõlbmatu maa; mõlgiline, puukoorest torbik’, järelosa aga sõnadega koda : koja või oja : oja, ent kohanime päritolu jääb siiski ebaselgeks. Varasem sks nimi Taubenhof pärineb XVI saj mõisaomaniku nimest. Karlefer lähtub eestikeelsest vere-liitelisest nimest või on ületaotluslik. Viimasel juhul võib kohanime algusosa seostuda isikunimega Karl. Vrd Roobaka, Roobuka. – EE
BHO: 512; Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 11; Eisen 1918b: 2; ENE-EE: VIII, 214; EM: 94, 98, 184; LGU: II, 316; Pullat 1980: 43; Rajandi 2011: 145; Rev 1638 I: 70; SK I: 347; VMS: II, 347, 348

Saku viipenimi. Kohamärk osutab Sakus asuvale õlletehasele, viibe matkib pudeli lahtikorkimist.
Saku`Sakku ~ -sseKeialevik Harju maakonnas Saku vallas, mõis, sks Sack, 1436 Sacke (küla), 1489 Zake (mõis).  C1
Saku nime on esmalt mainitud 1427 (to Sacken). 1870. a paiku rajatud õlletehase ja raudteejaama ümbrusse tekkis XX saj algul alevik, 1912 asuti rajama Saku aedlinna. Nimi olevat M. J. Eiseni arvates pärit sellenimeliselt mõisnikult, kuid seda arvab ta vist mõne teise Saku nime analoogial. Häälikuliselt võiks võrrelda nimega veel sõna sakk : saka, sakas ’väljajuuritud känd koos kooretüügastega’, mida on seostatud viljelusmaadega. Saku nimedele on toodud vasteks ka sakk : saku ’sakuraha, rahatrahv’, sm sakko. L. Kettunen oletab lisaks isikunime *Sakko(i). Muinaseesti isikunime on aluseks peetud nt Saka puhul. Kettunen on kohanimega Saku samastanud 1283 (tal ekslikult 1266) Daugavgrīva (Dünamünde) munkade valduse küla Sackelevere, mida on ka 1288 Sakalevere kujul mainitud koos mõne Harjumaa (õieti Revala) külaga, kuid Kettunen ei täpsusta, millist Sakut ta silmas peab. P. Johansen on kirjapaneku küla paigutanud Harju-Jaani kihelkonda ↑Raasiku ja täpsemalt määratlemata koha Sayentacken vahele. Hiljem on ta Taani hindamisraamatu Saintakæ asetanud ↑Vaase küla ümbrussse. Kui aga siiski Sackelevere võiks olla seotud praeguse Saku nimega, siis viitab nimi maakonnanimele Sakala. Veel pakub Kettunen seletuseks sakk : saku ’salk, tuust’. Kuna algselt näib nimi olevat siiski külanimi, siis on ta ühendatav pigem eesti algupära kohanimedega, nagu Sakala ja Sakla. Saku tütarasulad on Saku-Mõisaküla (1922 Saku mõisa) ja Saku-Nõmmküla (Saku-Nõmme), esimene jagati 1977 Kasemetsa ja Saku aleviku vahel, teine kuulub praegu Tõdva piiresse. Vrd Sakussaare. – MK
BHO: 524; Eisen 1924a: 72; ENE: VII, 66; EO: 90; Joh LCD: 584, 773; Johansen 1925b: 60, 97; LUB: III, 486a, 522a, VII, 561

Salumetsa [salumetsa] ‹-`metsaHJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Paasiku mõis).  B4
Tekkis 1928, kui rajati uudismaid. Vallakirjades oli pikka aega Paasiku II asundus, u 1939. a-st sai praeguse nime. Nimi on liitnimi: salu + mets. 1977 liideti Salumetsaga vana ↑Paasiku küla. Vrd Paasiku. – MJ
EVK; ERA.14.2.713 (Raasiku vallavalitsuse 22. III 1939 kiri nr 649); KNAB

Salumäe [salu`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Salumä ~ Salu`mää HJnküla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1935 Salumäe.  B4
Küla on ehitatud Raasiku mõisa põllule pärast mõisa riigistamist 1920. a-tel. Külas on samanimeline talu, aga küla piiridesse jääb ka Salumägi (küngas), mille järgi on küla arvatavasti oma nime saanud. Salumäega on 1977 liidetud osa ↑Kaersoo külast.MJ
Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB

Samliku [`samliku] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Sambliku Vänküla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1839 Samliko (talud), u 1900 Самлико (küla).  A3
1977–1998 oli Samliku ametlikult Kurgja ja Rae vahel jagatud. 1601 oli Tori mõisa all Oore külas Samlick Matz, 1624 teatati, et Samlick Hanss on Vändra mõisast Viljandi alale ära jooksnud, Vändras on Samli Steppan. 1638 olid Vändra mõisa all talupojad Samlick Hanss (Säästlas) ja Stamlick Stephan (Rae külas), kes olid nooruses Viljandimaalt tulnud. 1795. a revisjon andis Vändra mõisa all juba kolm Samliku-nimelist talupoega, ilmselt oli siis juba ka kolm talu, Samlico Hinrich, Samlico Iahn, Samlico Hanso Jahn ning neljandana Samlico arro Jürri. Hilisemate üleskirjutuste põhjal võiks talupoja lisanimest tekkinud külanime vasteks tuua sõna samlik ’samblane’.MK
EAA.1865.3.295/4:62–63, 114, L 61p–62p, 113p; EAN; KNAB; Rev 1601: 180; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 12; VMS

Sammaste-sseHlsküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), ? 1560 Sampsar, 1601 Sammest, 1624, 1797 Sammast (küla).  B3
Külas on ühel künkal asunud kabel ja koht, kuhu veel XVII saj ohverdatud. XVII saj kuulus küla Pöögle ehk Saarde vakusesse. Nime häälikuliseks vasteks on sammas : samba. See võib olla rahvaetümoloogia, sest külanimele on võimalik anda ka võõrkeelne etümoloogia, XVI saj Poola revisjonides esineb nimekuju Zamosth (1584). Küla kohta on kasutatud ka Suurküla nime, mis oli ametlik 1920.–1930. a-tel. Sammastega on 1977 liidetud Araku küla (1970, taluna 1584 Arako Kieryk), mis praegu jääb Sammaste ja Saksaküla piirile. ¤ Terved talud olnud täiesti elanikkudeta. Põllud rohtunud harijate puudusel. Kaarli valda toonud Õisu mõisa omanik von Sievers, kes olnud kapteniks Vene keisri juures, Venemaalt inimesi. Suur osa sissetooduid olnud mustlased, kes sugugi ei olevat tahtnud tööd teha. Peksuga sunnitud tööle. Peksmiseks seotud suur sammas ülesse, millest praegune Sammaste küla oma nime saanud. (1925) Vrd Samma. – MK
BHO: 532; KM: EKLA, f 199, m 11, l 16 – 1925; KNAB; Mellin; Rev 1601: 144; PA IV: 168; Rev 1624 PL: 56; Stackelberg 1926: 166

Sarakuste-sse›, kohalikus pruugis ka Sarakutsi Võnküla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Sarrakus, 1540 Sarakus (kabel), 1582, 1588 Sarakuc, 1627 Sarakatz, 1755 Sarrakusse (mõis), 1782 Kurrista mit Sarrakus.  A1
Esmalt on kohta mainitud kabelina, hiljem külana, mis kuulus 1582 Vana-Kastre, 1601 Ahja, 1627 Võnnu ja 1684 Mäksa mõisale. Pärast Põhjasõda oli Ahja mõisa karjamõis, mis L. ja I. Rootsmäe järgi rajati küla asemele. XVIII saj II poolel kuulus karjamõisana Kurista mõisale, XIX saj algul kujundati iseseisvaks mõisaks, mis oli Võnnu khk väiksemaid. Mõisast moodustati maareformi järel asundus. Sellega liideti hiljem Sarakuste küla, mis XIX saj keskpaigani kandis J. Simmu rekonstruktsiooni järgi *Rääpnitse nime (1582 Repnic, 1627 Repnitz, 1713 seestütlev räbnitsist, 1839 Rebnitse). Rootsmäede arvates on küla algselt kutsutud Sarakutsi külaks. 1970 oli küla nimekirjas Sarakuste I külana, 1977 nimetati Sudaste külaks. Sarakuste II küla 1970. a-tel nimetati 1977 Sarakuste külaks. Simm märgib, et Sarakuste puhul võiks eeldada isikunime *Sarakune. Selle liigendamisel osadeks, oletades, et -ku on liide nagu ka -ne, saame tüveks sara. See võib olla esimene komponent sõnast sarapuu või Kuusalus esinev sõna sarg : sara ’pikk, kitsas põld, heinamaa’. Sarakuste mõisa karjamõis, mis Rootsmäede arvates rajati hiljemalt XIX saj algul, oli Prilli (1900 Prilli, jääb praegu Sudaste piiresse). Algul kandis see küla järgi Rääbnitse nime (sks Rebnitze, 1814 Raepnista, 1815 Rebnitze-mois). Nime kohta arvab Simm, et tegemist võiks olla tuletisega, ts-liite ees oleks rääpni-rääpänə, kuid tähenduse jätab lahtiseks. Nagu tse- (si-)liite ees üldiselt, võib siin tegemist olla isikunimega. Vrd Sudaste. – MJ
BHO: 493, 535; Hupel 1774–1782: III, 256; Rootsmäe 2016: 146, 149; Simm 1973: 91, 100–101, 103–104, lisa 152, 174, 180; Simm 1977: 119

Sarapuu [sara`puu] ‹-leSanküla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Sangaste mõis), u 1690 Sarapu Otte (talupoeg), 1796 Sarrapu (veski), 1826, 1839 Sarrapu (karjamõis).  C1
Sarapuu talu on asunud *Õruste külas. Veskikoht on selles külas olnud juba XVI saj, kaks sajandit hiljem on seda kutsutud Sarapuu nimega. 1826 on rajatud karjamõis. 1920. a-test asundus, u al 1939 küla. Veski ja karjamõisa nimi on saadud talupoja lisanimest, lisanimi omakorda pärineb puunimetusest sarapuu. Kadunud *Õruste küla (1582 Herosth, 1628 Haroste kuella, 1796 Errest) on nime saanud sõnast (v)õru, millega Sangaste ja Karula kandis on tihti märgitud oja. Võimalik, et selle küla eeskujul on nimetatud ka praegune Õruste küla. Vrd Õruste. – MF
BHO: 534; EAA.567.3.67:37, L 35p; ERA.14.2.718 (Valga maavalitsuse ettepanek 5. IV 1939 nr 72-a asunduste nimede muutmiseks); KNAB; Mellin; PA I: 74; Rev 1624/27 DL: 157; Rücker

Sarise-le›, kohalikus pruugis Sarisõ-lõRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1588 Jurik Saris, 1630 Saritze Mert, 1638 Saritza Mert, Saritza Mick, 1684 Saris, Sarris, 1765 Dorf Sarrisse.  A3
Talurühma ja küla nimi põhineb vanal talupoja lisanimel. Kahe perega Sarise talu on 1684 asunud tänastest ida pool, Tabina talu kohal. Praeguse küla tuumiku kohal on olnud peremees Wesua Jacob, kellel on seos mõisapiirist Vana-Laitsna pool leiduva Vanaussaia talurühma lätipärase nimekujuga Vezschla XIX saj. Sarise nime päritolu pole selge, nagu pole ka selge, kas algupärases häälduses võis esineda pikk a. Pika a korral võiks olla tegemist läänemeresoome Saarise (lõunaeesti Saaritse) nimega sõnast saar. Algse lühikese a korral on lisanimi Sarine : Saritse sõnavaraliselt mitmeti tõlgendatav. Vrd nt Wiedemanni sõnaraamatu tartukeelne veisenimi Sarik, oletatavasti sõnast sarv. Ka sõna sari ’viljatuulamissõel; kobar’ võiks olla lisanime aluseks. Sarise järve on 1684. a kaardil nimetatud *Verijärveks (Wery Siö). Vrd Vihkla. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:9, L 3p; EAA.1268.1.401:137, L 132p; PA I: 31; Rev 1638 I: 182; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 529; Wd

Sealepa-sse›, kohalikus pruugis Säälepa Rispaik Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, kuni 2017 Nõva vallas, karjamõis (Nõva mõis), 1402 Soeleppo (küla), 1434 Hans Sueleppe, 1568 Soelep Andres, Soelep Jesper, Sohelep Simen (talupojad Padise läänis), 1689 Sojalöpe, 1725 Sealep Jürri (Nõva mõisast põgenenud talupoeg.), 1798, 1844 Sealep (karjamõis), 1913 Saelepa (küla).  B3
1402 kinnitas Saare-Lääne piiskop Winrich Nõva mõisa ja küla Soeleppo igavesti Padise kloostrile. Algse külanime lähtekohaks on sõnad soo (kui e oli pikendusmärk) või loomanimetus susi : soe (sõna esineb kohanimedes ka Põhja-Eestis) ja lõpp : lõpu. Küla on asunud Leidissoo idakaldal, hiljem oli ka samanimeline karjamõis. Tänapäeval Variku küla osa. Nime algusosa soo või soe on XVII saj lõpus või XVIII saj asendunud sõnaga sea. P. Johansen on kirjapanekute põhjal oletanud nimekuju Sõjalõpe.MK
Bfl: 95; EAA.1.2.934:178, 178, 189, L 176, 176p, 186p; EAA.1.2.940:1228, L 1212p; Johansen 1929: 67; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 226; Schmidt 1844

Soomaa [`soo`maa] ‹-le› – looduspiirkond ja rahvuspark Pärnu ja Viljandi maakonnas.  C1
Soomaa on rabarohke ala Pärnu madaliku idaosas Sakala kõrgustiku loode- ja läänejalamil. Soomaa rahvuspark moodustati 1993 ja hõlmab Kaansoo, Põlendmaa, Taali, Tipu, Vanaveski ja Vastemõisa metskonna piires oleva ala. Soomaa nime võttis kasutusele J. G. Granö 1922, kelle järgi see oli tasandikkude, rabade ja metsade maastik Pärnumaa kesk- ja põhjaosas, haarates tolleaegse Häädemeeste, Kilingi, Laiksaare, Orajõe, Paatsalu, Pati, Suure-Kõpu, Tahkuranna, Talli, Uulu ja Vastemõisa valla ning Pärnu linna ala. Soomaa nime on kasutanud ka T. Lippmaa, kelle 1935 ilmunud teoses Eesti geobotaanilise liigestuse kohta haaras Soomaa praegusest laiema ala Rapla–Paide joonelt kuni Läti piirini Saardes.MK
ENE-EE: VIII, 579; Granö 1922: 277; Pae, Remmel 2006: 189; Tõnisson 2014: 17

Suigu2`Suiku ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Suegu Torküla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas, mõis, sks Suik, 1500. a-tel Suyke (küla), 1624 Suyka (tühi), 1782 Suick (mõis).  A4
1688 oli Suigu Tori mõisa karjamõis, 1724–1731 eraldati Torist ja sai kroonumõisaks. XIX saj II poolel oli mõisasüdame ümber tekkinud Mõisaküla (u 1866 Мойзопюляsic!), mis jäi vallakirjadesse kuni u 1939, mil see nimetati Suigu külaks. Suigu mõis on nime saanud varasemalt külalt. Nime tähendussisu ei ole selge, nimega võiks võrrelda soome isikunimesid Suikka, Karjalas XVI saj Suikko, Suikki (1566 Suikki Tinttunen), vrd liivi Soicke Michel (1564) ja eesti sõnu suige(s), suik ’suvirukis’, suiksarika tugi’ ja soik ’loik’. Suiguga on 1977 liidetud ↑Raidla ja Veski (rahvapäraselt varem Veneküla, vrd 1638 Wenna Peter; 1922 Veske). Vrd Suigu1. – MK
BHO: 567; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Forsman 1894: 123, 168, 207–208; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 18, 19; Rev 1638 II: 46; Stoebke 1964: 65; Vene TK 126; VMS

Suurekõrve [suurekõrve] ‹-`kõrbe ~ -sse›, kohalikus pruugis`Suurde`kõrbeKuupaik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1834 Suurekorwe (Kõnnu Kolgaküla vabadik), 1871 Surekorw (talu), 1923 Suurekõrve.  A2
Liideti 1977 Kolgakülaga. Külale pandi alus XIX saj I poolel. Esimene talu rajati Suurekõrve metsa Kolga Hara Suursoo ja Kõnnu Kuivoja soo vahelisele seljakule 1833. Rahvapärimuse järgi oli siia asunud Kõnnu Kimbalu küla kaotamise järel sealse Kadapiku talu peremees Mikk. XIX saj lõpul oli külas seitse talu, kuid 1938, kui küla liideti Kõnnu vallaga, ainult neli hajakülana. Küla on saanud nime metsa järgi, kuhu esimene talu rajati.MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 94–95; Vilbaste 1956: 174; ÜAN

Sõreste-sse›, kohalikus pruugis Sõrõstõ-he›, kohalikus pruugis harva Sõristõ, kirjakeeles varem ka Sõriste Kanküla Põlva maakonnas Kanepi vallas, mõis, sks Serrist, 1627 Seraste Kuella, 1684 Serris Külla, 1782 Serriste mois.  C2
XVII saj Piigandi mõisa alla kuulunud lahustükil asetsevasse külla rajati XVIII saj keskel mõis. Sõreste mõisa vald liideti XIX saj lõpul Põlgaste vallaga, millega ta varasemas ajaloos polnud kokku kuulunud. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Põlise külanime päritolu pole selge. Esmamainingu kuju järgi võiks olla tegemist ste-külanimega isikunimest, mis uusajal käibis küllalt hariliku lisanimena Sõra. Hilisema Sõriste i võiks edasi anda Sõra nime mitmuslikku vormi (*sõridsõq : *sõristõ). Isikunime sõnaline lähe on tõenäoliselt sõrg : sõra, kuid vrd ka Wiedemanni sõra ’sari, rehesõel’. Omadussõna sõre pole nime alusena tõenäoline, sest see on lõunaeestis o-ga (sorrõ). Ka võrdlus sõnaga serv ~ sõrv ei sobi häälikuliselt lõunaeesti alale. Sõreste piiresse jäävad omaette paigad ↑Liismiti, Sikajala ja Toio. Vrd Sõrandu. – ES
 EAA.308.2.174, L 1; Hupel 1774–1782: III, 277; Rev 1624/27 DL: 66; Wd

Säre-le›, kohalikus pruugis Sär´e Urvküla Võru maakonnas Antsla vallas (Vana-Antsla mõis), 1719 Serre Peter, 1762 Serre Külla.  A1
Säre külale nime andnud talurühm on esialgu asunud küla praegustest piiridest väljaspool. Praeguse küla lääneosa talusid (Pärsimäe kant) on siiski juba XVIII saj Säre küla all loetletud. 1685. a kaart näitab, et Säre talud on paiknenud Lambahanna oja kallastel Säremiku (Villa) talu ümbruses, praegusest Antsla linnast kirdes. 1762 on Säre nimega talud Matu (Serre Matto), Säremiku (Serre Mikko) ja Särendi (Serre Hindrik). Külanimi pärineb talupoja lisanimest, mida XVII saj alguses paikkonnas veel ei tuntud. Nime algupära pole teada, vrd võru särg : säre (kala). Praeguse Säre küla idaosa nimetati varem Lanna külaks (1592 Lanikula, 1762 Lanna), nimi on säilinud talunimena. Säre küla üksikud osad on veel tuntud nimede all Hangunukk, Kärnä, ↑Reidle, Savi ja Selli. Särega on 1977 liidetud Palu küla (1945). Vrd Särevere. – ES
EAA.1270.2.1:3, L 3; EAA.1270.1.264:46–49, L 45p–48p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.298.2.71, L 17; PA II: 444

Tammejärve [tammejärve] ‹-leJürküla Harju maakonnas Saku vallas.  B4
1998 eraldati Männiku külast endine suvilakooperatiivide ala ja nimetati Tammejärve külaks. Nimi on pandud Tammetalu järve järgi, mis omakorda on nimetatud teisel pool maanteed paikneva Tamme talu järgi. Talu ise jääb praegu Kiili valla Luige alevikku, varem on see olnud kõrts (1798 Tam̄etallo). Rootsi-aegsel kaardil 1697 on see *Haaviku kõrts (Hawiko Krog).PP
 EAA.1.2.C-I-20; Mellin

Tamsi3 [`tamsi] ‹`Tamsi ~ -ssePltpaik (küla) Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1583, 1601 Tamza, 1624 Tammesal, Tammisal, 1638, 1797 Tamse.  C1
Küla on liidetud Tapikuga 1977. Kui mitte algselt, siis vähemasti vahepeal on külanimi olnud kaheosaline, algusosa puunimetus tamm ja järelosa salu. On võimalik, et kogu nimi on olnud esmalt loodusnimi ja osis -salu on asendunud paikkonna külanimedele iseloomuliku lõpuga -si alles hiljem, kui nimi oli kinnistunud külale. Lähtumine mitmuse ste-lise vormi kohakäändeist ei ole selle nime puhul otsest kinnitust leidnud.MK
EO: 199; KNAB; Mellin; PA IV: 18; Rev 1601: 93; Rev 1624 PL: 39, 40; Rev 1638 II: 153

Tapi1-leKospaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1871 Tuppi, XIX saj II poolel Tappi, 1935 Tapi.  B1
XIX saj lõpul ilmus kaartidele hajatalu nimena. Ametliku külana mainitud 1970, 1977 liideti Arava külaga, praegu kuulub Vetla piiresse. Nimi võib olla lähtunud talupoja lisanimest – 1811. a hingeloendis on Ardu külas kirja pandud talupoeg nimega Toppi Erik. Nime tähendus jääb hämaraks. Vrd Tapi2. – TL
EAA.1864.2.VI-34:9, L 9; EAA.46.2.62; Eesti TK 50; KNAB; Schmidt 1871

Tapiku-lePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas, mõis, sks Tappik, 1583 Tapik (küla), 1638 Tappikill (küla), 1797 Tappik (mõis).  C2
Mõis on rajatud ajavahemikus 1638–1688, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudus). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Tapiku nimi oli välja kujunenud juba XVI saj, selle tähendussisu pole teada. Võimalik on oletada isikunime (vrd eestlase nime XIII saj-st Tappete, samuti lisanimena XIV–XVI saj Tappe), lähedased sõnad on ka tapa, tape ’pahmakas’ või tapp : tapu ’humal’. Tapikuga on 1977 liidetud ↑Tamsi küla.MK
BHO: 583; KNAB; Mellin; PA IV: 18; Rev 1638 II: 153; Stoebke 1964: 66; VMS

Tartu viipenimi. Kohamärk osutab kas Tartu linnavapil kujutatud ristatud võtmele ja mõõgale või Põhjasõja-aegsetele kahuritele.
Tartu [`tartu] ‹`Tartu ~ -sseNõo, TMrlinn Tartu maakonnas Tartu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 linn omaette haldusüksusena, 1211 ladina castrum Tharbatense (kindlus), 1225 ladina in Tarbato, 1550 alamsaksa Darbt, 1660 tarto, 1708 Tardo(-)Liin (tartu keeles), 1796 Tarto Lin; sks Dorpat (al XVII saj), läti Tērbata, Mētraine, vn Юрьевъ (1030, ka 1893–1918), Дерптъ (a-ni 1893), Salatsi liivi Tǟrbot.  C1
Tartu oli muinaseestlaste Ugandi maakonna keskseid linnuseid. Sai linnaõiguse arvatavasti XIII saj keskpaiku; raadi (st ka linna) on esmakordselt mainitud 1262. Kohanime selgitamisel on enamik autoreid lähtunud ladinakeelsetest nimekujudest Darbete, Tarbatum jt, mida on õigusega peetud häälikuliselt kõige lähemateks muinaseesti sõnale. Kõige usutavam on P. Ariste oletus, mille kohaselt muinaseesti *Tarvatu (autoril *Tarvato) lähtub üldsõnast tarvas ’Euroopa piison’, millele on liitunud -tu, ning tähendab nendest loomadest rikast paika (vrd ka Kobratu jt). P. Ariste pidas loomanimetust indoeuroopa (täpsemini iraani või mõnest sarnasest keelest jäänud) substraatsõnaks; teisalt on oletatud balti päritolu, vrd leedu tauras ’tarvas’. Teatavasti leidub tarva-nimelisi kohti nii Eestis (nt Tarvasjõgi, *Tarvanpää) kui ka Soomes (Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää). P. Ariste oletusele oli XIX saj keskpaiku juhuslikult üsna lähedal F. v. Erdmann oma fantastilise seletusega, et Dorpat seonduvat turgi sõnadega tur ’pühvel; härg’ ja but ’ebajumal’; esimesest olevat tekkinud Thor (samuti türann, turgi), teine aga ühenduvat Buddha’ga.

Enamik nimeuurijaid on seostanud linna nime algusosa jumaluse Taara nimega. Pikka aega toetati L. Meyeri seisukohta, mille kohaselt Tarbatu tuleneb sõnadest Taara ja pada või pado ’madalik’ (eeskujuks Henriku Liivimaa kroonika Maianpata). J. Tõnisson pidas võimalikuks lähtuda sõnast pada ’pott; katlakujuline org’, seega võinuks tegu olla Taara oruga või oruga Taara mäe jalamil. N. Anderson oletas pigem tähendust ’tamm (tammi)’ (vrd sm pato), niisiis Tartu tähendaks Taara küngast või tammi. Osa uurijaid (nt A. Knüpffer, F. R. Kreutzwald) seostas linna nime Henriku kroonika sõnaga Tarapita (Kreutzwaldil ’Taara ehk Töri pütt = Uku vakk’). Aegade vältel on Tartu nime osistena välja pakutud kõige erinevamaid, kuid ehituselt või tähenduselt täiesti sobimatuid lähtesõnu, nagu tara ’aed; aedik’ (Ch. v. Stackelbergi järgi Tartu ‹ *Tara-padu ’kindlus madaliku ääres’), tarbetu ’mittevajalik’ (H. Neus, E. Roos), tardenud ’tardunud’ (J. Karlsoni järgi ’tarretaja ehk talve linn’), tarvastama ’nõiduma’ (L. Kettunen), tatarlane (J. Lenz), *paato ’lai (ohvri)kivi’ (J. Ratas) ja sks Dorf ’küla’ (C. Schirren). Ühe kurioosumina on oletatud isegi Tartu foiniikia päritolu.


Ülemsaksa Dorpat ja vn Derpt on loodud alamsaksa nime baasil. P. Johansen on selle arengukäiku kujutanud nõnda: TarbeteDarbeteDerpteDörpt (dörp ’küla’ mõjul) › Dorpat. P. Ariste oletusel tekkis laenamisel b-line nimekuju seetõttu, et *Tarvattu võeti alamsaksa keelde läti keele vahendusel. Saksa nime päritolu kohta kirjutas C. Kelch juba 1690, et see lähtuvat alamsaksa väljendist dar bet ’seal kaugemal’ (I. Leimuse tõlkes) või ’sinnamaani’ (E. Tarvel), esitades kroonikas vastava pärimusloo. Eestikeelses tekstis on nimekuju dörpt kasutatud 1589. Tartu esmamainimise nimekuju 1030 Jurjev on pandud vallutatud alale linnuse rajanud Kiievi suurvürsti Juri Vladimirovitši (nimetatud Jaroslav Tark) ristinime järgi (võetud kaitsepühaku Georgiuse järgi). Emajõe järgi nimetatud läti Mētraine pärineb tõenäoliselt üliõpilastelt. Üldtuntud on Tartu ümberütlev nimi Taaralinn (nt 1902 ka raamatu väljaandmiskohana), mis esialgu seondus vist Tartu nime keeluga tsaariajal al 1893. Tartut nimetati veel Emajõe Ateenaks peamiselt omaaegse klassitsistliku, rohkete sammastega Kaubahoovi järgi.

Tartul eristatakse 17 linnajagu: ↑Annelinn, ↑Ihaste, ↑Jaamamõisa, ↑Karlova, Kesklinn, ↑Maarjamõisa, Raadi-Kruusamäe (↑Raadi2), ↑Ropka, Ropka tööstusrajoon, Ränilinn (↑Räni), ↑Supilinn, ↑Tammelinn, ↑Tähtvere, Vaksali, ↑Variku, ↑Veeriku, Ülejõe. Nende nimed pärinevad enamasti linnapiiridesse jäänud mõisate nimedest. Tartu on laienenud ka ümbritsevate külade arvel, nt loodepiiril Aruküla (tuntud liivakivikoobaste poolest, liideti Tartuga 1977; ? 1582 Arakiel), Alevaküla (↑Karlova) ja ↑Variku.
¤ Ebarahvaliku loo kohaselt on Tartu nimi tekkinud nõnda, et linna ehitamise alguses lahkunud Taara oma tammikust, mistõttu linn jäänud Taarata (Taaratu linnTartu). Vrd Rakvere, Tarva, Tarvastu. – EE
Ariste 1961: 253–254; Ariste 1981: 21–22; Bfl: I, 786; BHO: 53–55; EES: 517; Eisen 1925: 54, 55; ENE-EE: XII, 575; EO: 252–254; Erdmann 1850: 38, 40, 46, 47, 50; Hansen 1848; HLK: 126, 290; Karlson 1907; Kelch 2004: 57; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KM: E I 60 (415); LUB: VI, 4; Mellin; Meyer 1899; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 885 jj; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Pullat 1980: 40; Rajandi 2011: 64; Ratas 1920: 124; Raud 1975: 127; Rev 1624/27 DL: 132; Rätsep 1980; Saareste, Cederberg 1927–1931: 4, 5, 306 jj; SPK: 448; Stackelberg 1921; Tartu 1924

Tuhalaane [tuhalaane] ‹-`laandeKrkküla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas, mõis, sks Tuhhalane, 1724 Tuhhalan oder Hoffs Rödungs Landt (mõisa raadatud maa).  B1
Tuhalaane alad kuulusid XVI saj ordule. Mõis asutati Ü. Tarkiaineni järgi 1719–1720 üheksa talupoja (Paio Saxa Jaan, Liplap Thomas, Polli Simm, Semper Laur, Semper Tönnis, Pexi Jurry, Williste Jaan, Sootz Hans ja Lappakallo Widrik) maadest. Algselt kuulus mõis Karksi alla, al 1731 iseseisev mõis. 1731 on mainitud ka küla (Tuhalahn), kuid talupojad olid ümber asustatud. XX saj kuni 1977 alevik, seejärel küla. Nimi pärineb tõenäoliselt loodusnimest. Tuhalaanega on 1977 liidetud Paluküla (vrd 1578 да деревнею Палакулью, mainitud koos mitme Paistu khk külaga, 1839 Palloküll), Pintsatu (1970), ↑Soldati, Pali (1930. a-d), Sooviku (1935) ja Volmre (1970) küla. Omaette paik on Vardja (1839 Wardi talu ja Wardia veski). Peale Tuhalaane südamiku, Pintsatu ja Soldati kuuluvad ülejäänud Paistu kihelkonda. ¤ Suur paks mets läind põlema, sellest Tuhalaane nimi (1962).MK
DLV 1998: 179; KM: RKM II 145, 76 (13) – 1962; KNAB; Liitoja 1981: 16; RGADA.274.1.181/3:53, L 246p; Rücker

Tuimõisa [`tui`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sseLaiküla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Laius-Tähkvere mõis), 1599 mojze Taub, 1624 Der Hoff Tuvenhoff, 1739 Tuimois.  B4
Küla, XVII–XVIII saj ajuti ka mõis. Nimi tuleneb sõnast tui ’tuvi’, mis on omaniku perekonnanime Taube (Duve, Tuve) tõlge. Küla endine nimi oli *Kubliste (1408 Cublitz, 1534 Kublist, 1638 Taubhoff od. Kubbelietz). Võimalik üldnimeline vaste on mitmuse omastav sõnast kubel : kubla. 1977 liideti Tuimõisaga Kaasiku (rahvasuus Kaasikutaguse) ja Nukelise (1826 Nukkulis) küla. Tuimõisa põhjapoolsed talud, kus on praegu Kadaka talu, on varem olnud omaette küla (1624 Kaddiack, 1758 Kaddawick, 1796 Kaddas).VP
BHO: 608; PTK I: 48, 87–88, 247–248; P XVI: 138

TõhelgiTõhelgi ~ -sse›, kohalikus pruugis `Tõelgi HJnküla Harju maakonnas Raasiku vallas, karjamõis (Raasiku mõis), 1283 Thestekenkyne, 1288 Testelekive, 1323 Testelkien, 1798 Tehhilkiwwi, 1871 Tehhilga (karjamõis), 1923 Tõhelgi.  A4
Nimi on algne liitnimi, mille järelosa on -kivi. L. Kettuneni järgi tähendab see kivi või veskit, seega võiks nime vanem kuju ehk olla *Tõstelan kivi. Nime algusosa jääb ebaselgeks. Tõhelgi loodeosa on tuntud Kangru nime all.MJ
Bfl: I, 81; BHO: 586–587; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78; EO: 328; Mellin; Schmidt 1871; ÜAN

Tõivere [`tõivere] ‹-`verre ~ -ssePltküla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Tapiku mõis), 1583 Teiwer (küla), 1599 Taywer, 1624 Teyfer, 1797 Toifer.  B1
L. Kettunen on nime lähtekohaks pakkunud isikunime Tõiv ja võrrelnud Tõikvere nimega. Vrd Taevere, Tõikvere. – MK
EO: 282, 310; Mellin; PA IV: 18; P XVI: 278; Rev 1624 PL: 40

Uneste-sseRidküla Lääne maakonnas Haapsalu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Ridala vallas (Võnnu mõis), 1598 Vnnast by (küla), 1689 Vnnest, 1923 Uneste (asundus).  A1
Uneste küla juures oli XVIII–XIX saj karjamõis (sks Ringenhof). 1920. a-tel tekkis Uneste asundus, mis liitus lõunas oleva väikese külaga (1923. a nimekirjas koos Litu külaga). 1977–1997 oli Uneste ametlikult Saanika osa. Külanimi lähtub isikunimest (vanades dokumentides Unne, Vnne).MK
BHO: 504; EAA.1.2.937:81, L 81; EAA.1.2.941:731, L 720p; EAN; KNAB; Stoebke 1964: 72

Vaase [`vaase, ka `vaas´e] ‹-leHJnpaik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1536 Wasell, 1537 Waszekulle, 1561 Watzale (mõis), 1637 Wasakülla, Wahsa Matz (küla ja talu), 1691 Wahsa Bÿÿ, 1798 Waso.  B4
P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Vaase küla ilmus allikatesse alles XVI saj. XX saj keskpaigani hõlmas Vaase küla suuremat ala, sh Linnakse küla ja Keskvere, hilisem Läti. 1970. a-tel oli Vaase eraldi küla neist põhjas mõlemal pool raudteed, 1977 liideti Linnakse ja Salumäe külaga. Nimelõpu täishäälik varieerub kirjapanekutes. Algselt tundub nimi olevat la- või küla-lõpuline. Sellest lähtuvalt võib tegemist olla muistse isikunimega. Vrd Läti3. – MJ
BHO: 631; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78;  EAA.1.2.C-III-47; EM: 57; Joh LCD: 584–587; KNAB; Mellin

Vadsa-le›, kohalikus pruugis-lõ›, kohalikus pruugis harva`VatskaRõuküla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1796 Watsa Jaan, u 1910 Вадза (küla).  C2
Vadsa oli 1977–1997 Rasva küla osa. Küla nimi oli XVII–XIX saj Vorobi; algtaluna on see jälgitav juba Poola ajast (1588 Thomas Worobiey). Viimati kasutati Vorobi külanime 1938. a topokaardil, kui see oli paigutatud Koke ja Vatsa vahele. Vadsa lisanimi ilmus XVIII saj lõpus, usutavasti pärineb siinne nimi Kasaritsast, kus see on vanem (1627 Watza Pali). Kõige tõenäolisemalt tuleb lisanimi slaavipärasest eesnimemugandist (↑Vatsa). Talupoja lisanimena on mõeldav ka juuretiseta tehtud karaski või sepiku nimetus vatsk : vadsa. Vähemalt tõlgendatakse seda nime tänapäevalgi nii. Kolmas võimalus on lisanime seos sõnaga vatskõht’ (vrd sm vatsa), kui oletada, et see sõna oli lõunaeesti keelealal varem tuntud, ent kadus hiljem käibelt. Vrd Vatsa. – ES
EAA.1268.1.403:244, L 210p; Eesti TK 50; PA I: 33; Rev 1624/27 DL: 89; Vene TK 42; VES: 520

Vahastu1-sseKuuküla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Wasth, 1637 Wahasto Jaan (vabatalupoeg), 1683 Wahast, u 1690 Wahast Byy, 1798 Wahasto (kõrts).  A3
1977–1997 oli Liiapeksi küla osa. XIII saj on küla kuulunud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Pärast esmamainimist külanime allikaist enne XVII saj ei leia. A-ks 1637 olid Vahastusse üle viidud ka *Kullava küla talupojad. Samuti kaob küla allikaist uuesti ajavahemikus 1750–1782. Rahvapärimuse järgi on siis asutatud Luuba karjamõis (sks Annenhof) ning küla, mis asus Luuba väljal, on viidud mujale. Osa talusid sattus Hirvlisse, kus nad XIX saj jäid Kursi küla talude hulka, teised Mustametsa talude juurde. Mellini kaardil 1798 on Vahastu ainult kõrts (hilisem Männiku). XIX saj kujunes küla vabadiku- ja saunakohtadest uuesti. L. Kettuneni ja E. Tarveli arvates võib külanimi tuleneda sõnast vaha ’suur kivi’. Küla hüüti ka Vopska linnaks, nimi olevat tulnud sellest, et Kuusalu Vopska talu peremees Mart öelnud, et tema on selle linna kubernier. Vrd Mustametsa1. – MJ
BHO: 635;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 222; KN; Mellin; Tarvel 1983: 92–93; Vilbaste 1956: 184–185

Vahastu2-sse›, rahvakeeles `Suurküla Türküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Wahhast, 1534 Waesz, 1574 Waesthz (talu), u 1900 Вагастъ (alevik).  A4
Vahastu mõis rajati 1627. Võimalik, et Vahastu oli enne seda talu Raasiku külas. Vahastu varasemate kirjapanekute samastamine praeguse külaga, ajaloolise Raasikuga, on küsitav. P. Johansen on Raasikut pidanud Vahastu varasemaks nimeks, ehkki ta on eristanud Raasiku küla (Rasick) ja Vahastu talu (Waesthz); võimalik, et Vahastu talu arvati hajataluna Raasiku küla juurde. Varasem talu võis nime saada praegu Suurekivi külas oleva suure kivi, nn vahakivi järgi, mida hiljem on nimetatud Vahastu rändrahnuks, ka Vahastu mõis ise asub Suurekivi küla piires. Vahastu nimi on aga XX saj alguseks rännanud mõisa kohalt lõunasse, ajaloolise Raasiku küla nimeks (1564 Rasiko, 1615 Rassick, 1726 Rasick, 1796 Rasik, 1871 Rasiko). Vahastu külaga on 1977 liidetud Nõmmküla ehk rahvapäraselt Kõrgemäe (külana 1930. a-test), Saunametsa (1871 Saunamets, u 1900 Саунаметса) ja Tagasmäe (u 1900 Тахасма) küla. Vrd Suurekivi. – MK
EVK; Hakulinen 1956: 402; Joh LCD: 173, 241; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 149; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 85

Vaku-leKäipaik (küla) Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas (Vaemla mõis), u 1900 Вакко (küla), 1939 Vaku.  B3
Vaku nime all on mõistetud eri ulatusega paikkondi. Rahvapärimuses on Vaku olnud 1920.–1930. a-tel Allika, Kaasiku, Kogri ja Villemi küla ühisnimi, st hõlmanud kõik Vaemla mõisa vanemad külad, mis moodustasid ühe vakuse. 1977–1997 hõlmati Vaku nime alla ametlikult Allika küla idaosa (Allika II) ja Villemi küla. Leidub ka kaarte, mille kohaselt Vaku võiks tähistada üksnes Allika küla idaosa. Vaku metsaks nimetatakse metsa Kaasiku külast põhjas. Nime aluseks on vakk : vaku ’ala, maksupiirkond’. P. Johanseni järgi tuleb sõna wacken selles tähenduses Eestimaal esmakordselt kirjapanduna ette 1403, kuid vakuõigust on mainitud juba 1341.MK
HK: 272; Johansen 1925b: 4; KN; KNAB

Vana-Kaiu-`Kaiu ~ -sseJuuküla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, 1241 Kaiu, 1538 Kayekull.  C4
Kaiu küla on mainitud 1241, kuulus XIII saj-st Mihkli nunnakloostrile, XVII saj-st Eestimaa Rüütelkonnale. 1651 ja 1663 vahel küla kaotati ja sellele kohale rajati Kaiu mõis, mis eraldati Kuimetsast. 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kaiu asundus, mis 1977 nimetati Vana-Kaiu külaks, eristamaks seda teise kohta kolitud Kaiu alevikust. Kaiu nime lähteks arvatakse olevat muistne mehenimi Kai (allikates Cayo). Tähelepanuväärne on nime säilimine peaaegu samal kujul läbi sajandite. Mõisa tekkimise algusaegadel XVII saj nimetati seda saksa keeles ka Catharinaeks (nt 1687), arvatavasti kloostri abtissi Katharina Kudleni järgi, kes suri 1629. Hiljem jäi ka saksa keeles kasutatavaks nimeks Kaiust tulenev Kay. Küla nüüdispiiresse kuulub idas Oraniku (1346 Vrenhange, 1586 Vrenal), mis on varem olnud Kaiu mõisa kõrvalmõis ja hiljem küla, liidetud 1977. P. Johansen on sellega sidunud 1241. a Taani hindamisraamatu nimekuju ...rauangæs (1. täht loetamatu). 1977 liideti ka ↑Lihu küla. ¤ Kunagi väga vanal ajal, kui Eestimaal olnud vähe inimesi, otsinud üks mees endale naist. Tulles läbi inimtühjade metsade, näinud ta praeguse Kaiu kohal ees kõndivat naist. Mees hüüdma: „Kai-uuu! Kai-uuu“, et naine teda ootaks. See aga kartnud võõrast meest ja kiirendanud sammu. Kuskil praeguse Kuimetsa kohal kadunud naine lõplikult mehe silmist. See ohanud: „Kadus kui metsa!“ – sealt Kuimetsa nimi. (1974) Vrd Kaiu. – PP
EO: 300; Gustavson 1978: 13; Joh LCD: 394–395, 569–570; Kruusimägi, Paidla 1974: 82; LCD: 42r

Vandjala [`van´djala] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Vainjala, rahvakeeles Veneküla Jõeküla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kostivere mõis), 1241 Uvanghælæ, 1424 Wandel, 1513 Wandegel, 1637 Wandila Külla, 1688 Wainjalga By, 1798 Wainjalla.  A3
Wrede järgi oli Vandjala (Wanjala) 1725 olnud 1711. a katkust saadik tühi, kuid sinna asuvat peagi elama vene talupojad. 1725–1732 Vandjala küla eraldi ei mainitud, külana oli 1732 Kostivere mõisa all ainult Parasmäe, mille 45 talupojast oli 25 vene nimega, 1725–1726 oli kolm talupoega Kostivere küla all. Kuigi küla võis tühjaks jääda ka Põhjasõja sündmuste tõttu, on Vandjala mõningail teateil tühjaks küüditatud, et sinna vene talupoegi asemele tuua. Kostivere mõis kuulus tollal keisrinna Katariina I-le, ka Parasmäe külla on elama asunud vene talupojad. P. Johansen võrdleb külanime Vaindloo ja Vainupää nimedega, L. Kettunen arvab, et nimi koosneb kahest osast, vaen ~ vain ja jalg. Seejuures võib algusosa tähendada nii vaenu kui ka niitu. Tundub kaheldav, et külanimi oleks tähenduslikult seotud vaenujalal olemisega. Samas on lõunaeesti vandlane tähendanud vaenlast ja läheduses on Võerdla küla (*Võõrla), ehk on külades olnud muiste võõrast etnilist elementi. Maastikusõnana võiks vain kõne alla tulla, kuid siis pole põhjendatud järelosa jala. Vaid 1241 on nimekuju g-ga, lugeda tuleks *Vangele või *Vangela. g võib olla ka eksitus, kuid siiski on ka 1550 Wangel. Varasemate kirjapanekute põhjal on külanimi pigem olnud *Vandela. Seega on tõenäoliselt tegemist la-lõpulise nimega. Ka küla rahvuslik koosseis XVIII saj-st võib nimekujule mõju avaldanud olla. Kuigi küla elanikud on ammu eestistunud, on külanimi ümberkaudse rahva suus tänaseni Veneküla ning Vainjala või Vandjala nime eriti ei kasutatagi. Vandjalaga on 1977 liidetud osa Püümetsa külast (HJn, 1970).MJ
BHO: 638;  EAA.1.2.C-III-7; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 3; EO: 50–51, 333; Johansen 1951: 157; Joh LCD: 643–644; Jõelähtme 2010: 189–190; Lepik 2002–2003: 4; LCD: 45v; Mellin; Vilbaste 1949: 555; Välk 2009: 6; Wrede 2006: 43

Variku2-sse ~ -leTMrTartu linnajagu (Ropka mõis), 1923 Variko (küla).  C2
Saanud nime Variku külalt, mille maa-ala liideti 1977 osaliselt Tartu linnaga ja osaliselt Lemmatsi külaga. Variku nimi pärineb ühe Ropka mõisa talu nimest (praegu Tartu linna piires). Linnajagu nimetati 1930. a-tel algselt Ropka aianduse kruntideks või Ropka aedlinnaks, 1939. a paiku võeti nimeks Aianduse küla, nimi oli kasutusel mõnda aega pärast Teist maailmasõda kuni liitmiseni Tartuga 1962. Vrd Variku1. – EE
ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3103 külade nimede muutmiseks); KNAB; Uuet 2002: 220; ÜAN

Voore2-leVJgküla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, mõis, sks Forel, 1241 Uorulæ (küla), 1796 Woro.  B1
Voore mõisat on mainitud 1450, selle kõrval säilis Voore küla. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale asundus, mis 1939. a paiku jagati Allika ja Variku külaks (↑Allika5), Variku liideti 1977 Voore külaga. L. Kettunen on nimele vasteks toonud voor : voore ’mägi’ (sm vuori). Ehkki sõna voor on peetud kirjakeeles hiliseks laenuks, näib sõna esinevat vanades kohanimedes.MK
EO: 85; Joh LCD: 669–670

Väike-Kareda [`väike-kareda] ‹-lePeeküla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Koigi vallas, mõis, sks Essensberg, 1398 Cardewaye, 1686 Kerrewall, 1712 Klein Karreda, 1762 W. Karredalt (alaltütlev).  A1
Kuigi Väike-Kareda ja Suure-Kareda (↑Kareda1) nimede vanemad kirjapanekud erinevad, on nähtavasti tegu sama päritoluga. Neid võidi hakata ajapikku teineteisest eristamiseks erinevalt kirjutama (Suure-Kareda enamasti l-lõpuga, nt 1564 Karredall, Väike-Kareda Kardewey). 1620. a-test kuulusid mõlemad külad vastrajatud Esna mõisale, seega tõenäoliselt kasutati juba siis hargtäiendeid, kuigi nt 1712 on Suure-Kareda kirja pandud kui Karreda. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Väike-Kareda asundus, 1977 asundus ja küla liideti. Väike-Kareda mõis eraldati 1749 Esna mõisast ning selle saksa nimi (1750 Essensberg) kujunes Väike-Kareda küla omanike (al 1623) von Essenite nimest järelosaga -berg (sks ’mägi’). Väike-Kareda loodeosa, endist saunaküla, hakati nimetama Kassisabaks. Vrd Kareda1. – FP
EAA.1.2.942:807, 791p; EAA.3.1.448:99–100, L 67p, 68p; EAA.1235.2.4:6, L 6; EAA.1.2.933:9, 127, L 9, 127; EAA.3.1.490:199, L 196p; KNAB; LUB: VI, 2944; Schilling 1970: 105; Troska 1987: 102

Õruste-sse›, rahvakeeles Õru Sanküla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Laatre mõis), 1555 Dorf zu Herro, Herrol, 1582 Herrokull, 1628 zu Forro (kõrts), Hero (küla), 1638 Hero, 1684 Höro By, 1723 Herroküll, 1796 Erro, 1808 Dorf Oerro, Erro Krugs Hans (kõrtsmik), 1909 Erro (karjamõis).  A1
Õruste küla nimi enne 1977. a oli Õru, tänapäevast Õru alevikku teati kui Saksamatsit. Õruste on põlisküla, mis on hõlmanud tänapäeva Õru aleviku ala. Tegemist on olnud suure hajakülaga. Õru ja Õruste puhul on tegemist ühe ja sama nime variantidega, mis pandi Nõukogude ajal eristama kahte lahku kasvanud asulat. Õru nimi on saadud Õru ojalt, mida tänapäeval tuntakse Mudaoja nimega. Sõnaga õru (ka võru) on mõnel pool vanal Võru- ja Tartumaal tähistatud ojasid. Miks sai vana asula nimeks Õruste, pole täpselt teada. Ajalooliselt on selline külanimi olnud hoopis Lauküla naabruses (↑Sarapuu). ste-liide on lisatud kas selle vana küla järgi või siis üldist kohanimemalli eeskujuks võttes. Õrustega on 1977 liidetud Mudaoja (1970) ja ↑Mõneku küla. Vrd Võru, Väheru, Õru. – MF
Bfl: I, 875; EAA.567.2.423:3, 5, L 2p, 4p; EAA.308.2.110; ENE: VIII, 537; EVK; KNAB; Mellin; PA I: 73; Rev 1624/27 DL: 157, 164, 165; Rev 1638 I: 16; RGADA.274.1.174:989, L 981p

Ööriku-le›, kohalikus pruugis varem ka Öörike Jaaküla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Orissaare vallas (Maasi mõis, Taaliku mõis), 1731 Erick, 1798 Erik.  A2
1977–1997 oli ametlikult Taaliku osa. Külanimi pärineb tõenäoliselt isikunimest, vrd Eerik.MK
EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 515

Jaga

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur