[KES] Kihnu sõnaraamat

õhk <õhu, .õhku> õhk; maapinna kohal olev ruum ▪ Õuõs ond iä värske õhk Õues on hea värske õhk; Siis lei masinalõ õhu torodõssõ ning sie jäi kua seismä Siis lõi masinale õhu torudesse ja see jäi ka seisma; Kivä süestetässe õhku ning püüdässe jälle kindi Kive visatakse õhku ja püütakse jälle kinni (jutt on nipskimängust); Tämä tõstis mjõnd õhku Ta tõstis mind üles [õhku] || tuul ▪ Teesed laevad ei suass vällä, õhk oli vasta Teised laevad ei saanud välja [sadamast], tuul oli vastu. Vrd tuulõ|õhk