[KES] Kihnu sõnaraamat

.aitama <aedata ~ .aita, .aita>
1. abiks olema, abistama ▪ Teiti küll juba aitõt Teid juba küllalt aidatud; Kas nämäd aitaga puati vällä aada Kas nad aitaksid paati välja lükata; Kihnlasõd luban suarlasõ ädäst vällä aita Kihnlased lubanud saarlase hädast välja aidata; Kolm päevä pidi muedu aitama, neljändä päävä iest tuli raha maksa Kolm päeva pidi muidu aitama, neljanda päeva eest tuli raha maksta (kuni kolm tööpäeva loeti abiks, neljandast alates loeti teenistuseks); Lähä aita luõmu kindi panna Lähen aitan loomad kinni panna
2. mõjuma; toimet avaldama; kasu olema ▪ Sie uus rohe aitass kedägid See uus arstirohi ei aidanud ühti; Ei aita, katsumõ et enne talvõ koo suamõ Pole parata, vaatame et enne talve koju saame
3. jätkuma, piisama ▪ Aitab ju nüüd küll! Aitab nüüd küll!
4. kõlbama, kõlblik olema, sobima ▪ Vana inime, kas aitaks viel pilti tehä Vana inimene juba, kas kõlbaks [sellisest] veel pilti teha; Nüüd vist putõr aitab kua varssi Nüüd vist puder aitab ka varsti (saab juba valmis)

asi <asja, .asja>
1. asi, ese; riist ▪ Kõik asjad unnikus koos Kõik asjad hunnikus koos; Viimne märgigä asi, mis inimesele sai, oli rist aua piäl Viimne [pere]märgiga asi, mis inimesele sai, oli rist haua peal
2. asjaolu; tegevus, asjatoimetus ▪ Kui asi siokõ ond, tulõ mia enäm kordagid abi siolõ Kui asi selline on, siis ei tule ma sulle enam kordagi appi; Nüüd ond asi siokõ, et piäme lehmä ää viimä Nüüd on asi selline, et peame lehma ära viima (maha müüma); Kui kodo kuevad riided selgä suan, oln otsõ teene asi Kui kodus kuivad riided selga saanud, olnud kohe teine asi (teine tunne); Kirikus käümine oligi jõululaupa õhta piämine asi Kirikuskäik oligi jõululaupäeva õhtul peaasi || .asja olõma pistmist olema ▪ Lastõl oli õhta leväkoti juurõ kua asja, kui lõunast liha ning leibä järge oli jäen Lastel oli ka õhtul leivakoti juurde asja, kui lõunaeinest oli liha ja leiba järele jäänud
3. midagi kasulikku, väärtuslikku ▪ Endised mutid põlõ asjad kedägid, va jämedäd puraskid Endised püünised pole midagi väärt, ühed jämedad purakad on (suured kobakad); Siia kala põlõ enäm asi kedägi, kui kaua suõlõs seesäb, lähäb tuemas Siiakala pole enam midagi väärt, kui ta kaua soolas seisab, läheb tuimaks
4. rõhutav osis ühendis „mis asja“ ▪ Mis asja’ka sia aad! Mis asja sa ikka ajad! (mis jutt see nüüd on!); Mis asja paassõ panna? Mida patta panna? (mis me söögiks teeme?). Vrd msasi; sasi2

elämä <elädä, elä>
1. elama, elus olema ▪ Nendel eläväd suguvõsas naesõd kõik ette vanass Nende suguvõsas elavad kõik naised väga vanaks; Sõja aegõs eläti üsä viletsäst Sõja ajal elati üsna viletsasti; Angõrjas eläb siis kua viel edekohe, kui ää juba tehtüd ond Angerjas elab siis ka veel, kui ta juba ära puhastatud on; Räämed olid päävä käde jään, eläsid juba ussõga Räimed olid päikese kätte jäänud, elasid juba koos ussidega (olid ussitama läinud) || üle elämä läbi elama, vastu pidama ▪ Ju suab sie tali kua üle elätüd Ju saab selle talve ka üle elatud
2. elunema, asuma ▪ Mia olõ uhkõ, et mia elä Kihnu suarõl Ma olen uhke, et ma elan Kihnu saarel; Kihnus siokõst kohta ei põlõ, kus vähk elätüd suab Kihnus sellist kohta ei ole, kus vähk võiks elada; Talvõ elätässe rohkõm tuas, sui kambritõss Talvel elatakse rohkem toas, suvel kambrites; Tuli nädäli ning kuid käredä külmägä iä piäl olla, puatis telgä all elädä [Hülgepüügil] tuli nädalate ja kuude kaupa käreda külmaga jää peal olla, paadis telgi all elada; Mede lapsõd märkägid enäm kodo olla, üsä eläväd naabril Meie lapsed ei märkagi enam kodus olla, päris elavad naabrite juures
3. elatuma ▪ Kihnlasõl piäb puaᵉt olõma, jõlma elätüd ei sua Kihnlasel peab paat olema, ilma elatud ei saa

.jõstma <.jõstu, jõstu; lihtmin .jõssi>
1. istuma, istet võtma ▪ Lapsõd piäväd mõistma lugõda, kui võevad süemä aegõs lava iäres jõstu Lapsed peavad [juba] lugeda oskama, kui võivad söögi ajal laua ääres istuda; Ää jõstug üksi nurkõs nagu va noᵉnn Ära istu üksinda nurgas nagu va nunn; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (knk) Võta istet ka, muidu viid meie laste une ära; Ai suaks korra nüüd maha jõstu, jalad juba nda kangõd Saaks nüüd korraks istet võtta, jalad on juba nõnda kanged || klassikursust kordama ▪ Meite klassist jääss kedägid jõstma Meie klassist ei jäänud keegi istuma
2. istudes aega viitma ▪ Jõssimõ sõprõga eele õhta kõrtsis Istusime sõpradega eile õhtul kõrtsis || üläl .jõstma istjatsetel käima ▪ Tüdrikud jõstvad üläl ning kuduvad vardu Tüdrukud käivad istjatsetel ja koovad varrastel (silmkoeesemeid); Piäle jõulu, siis akati jälle jõstma, siis jõstuti sõnis kuni paastuni jälle üläl egä pühäbä õhta ning neljäbä Peale jõulu, siis hakati jälle istjatsetel käima, siis käidi kuni paastuni jälle igal pühapäeva õhtul ja neljapäeval
3. (põhjas) kinni olema ▪ Kihnu all jõstub suur lae juba kolmandad päävä Kihnu all istub suur laev juba kolmandat päeva [madalikul kinni]

.jäämä <.jäädä, jäe; lihtmin jääsi>
1. (mingis olukorras) olema, viibima ▪ Me jääsime nõbu juurõ üeseks Me jäime ööseks nõo juurde; Ta jäi eluse Ta jäi ellu; Ää jäeg enäm jõstma Ära jää uuesti istuma (klassikursust kordama); Kus'tõ nda kauaks jääsite? Kuhu te nii kauaks jäite? || .järge .jäämä järele, alles jääma ▪ Lastõl oli õhta leväkoti juurõ kua asja, kui lõunast liha ning leibä järge oli jäen Lastel oli ka õhtul leivakoti juurde asja, kui lõunaeinest oli liha ja leiba järele jäänud; Kui õlut tehässe, jäeb ljõnnastõst raba järge Kui õlut tehakse, jääb linnastest raba järele || ää .jäämä ära jääma ▪ Lastõl ette iä miel, kuõlitunnid pidid tänä ää jäämä Lastel oli väga hea meel, [sest] koolitunnid pidid täna ära jääma || üle .jäämä üle jääma ▪ Süemist kjõpub ikka üle jäämä Toitu kipub ikka üle jääma (järele jääma)
2. (millegi tagajärjel) muutuma; (mingisse olukorda) sattuma ▪ Jõlm akkab jäämä, varssi suab mere mindüd Ilm hakkab [vaiksemaks] jääma, varsti saab merele mindud (varsti läheme merele); Poiss ei jäe mereaigõks Poiss ei jää merehaigeks; Kus aga nutab leske naenõ, sjõnna jäänud jõekene (rahvalaulust) Kus aga lesknaine nutab, sinna on jäänud jõekene (pisaraist tekib jõeke); Selle muega jäed meitest varssi maha ning kaod ää Sel kombel jääd meist varsti maha ning kaod ära; Tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Täna jäime üsna vähese saagiga, ainult keedu jao kalu saimegi || lõppema, lakkama ▪ Vihmasadu ei tahass kudagi järge jäädä Vihmasadu ei tahtnud kuidagi järele jääda; Müristämine vist akkab üle jäämä Müristamine hakkab vist üle minema

kannatama <kannata, kannata>
1. välja kannatama; vastu pidama ▪ Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannatass enäm sugugi purjut Siis läks ilm juba nii tormiks, et ei kannatanud purje enam sugugi (purjega sõita); Jõvad kannata viel ve? Kas jõuad veel kannatada või? (kas pead vastu?) || taluma ▪ Mia ei või sioksi nalju kannata Ma ei või selliseid nalju kannatada
2. võimalik olema ▪ Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata piäle minnä Jää alles nõrk, hobusega ei kannata peale minna (ei kanna hobust peal)
3. kannatlik olema, oodata laskma ▪ Piäks vihmaga viel terä aega kannatama, suaks kueva luõ kogo Peaks vihmaga veel natuke aega kannatama, saaks kuiva loo kokku

.kartma <.karta, karda>
1. kartma, pelgama ▪ Kartug'mtõ, muuk oenas sua'mtõ valusast puksitud Ära karda, nudipea oinas ei saa valusasti puksida; Kardab nagu karu perset (knk) Kardab nagu karu perset (öeldi, kui keegi midagi väga kartis)
2. ärevil olema; muretsema ▪ Sõedamõ varvaatrist kaodu, siis põlõ madali karta'mtõ Sõidame mööda faarvaatrit, siis pole madalikke karta; Ää kartug, kül'mul mieles seesäb Ära karda, küll mul meeles seisab
3. tundlik, vastuvõtlik olema ▪ Sii vesi kiedäväd põllud, nied põuda ei karda Siin on keebjad põllud, need põuda ei karda; Viires kardab külmä, tulõb ilja ning lähäb vara Tiir kardab külma, saabub hilja ja läheb varakult ära

.kiitma <.kiita, kiida> kiitma; tunnustama ▪ Kiitug ennäst mitte, las teesed kiitvad sjõnd Ära ennast ise kiida, las teised kiidavad; Mia kiida sjõnd täüs kõrtsis ning tühjes kirikus piltl Ma kiidan sind täis kõrtsis ja tühjas kirikus (et keegi ei kuuleks); Kiida tohmi, toᵉhm juõsõb lõhki (vns) Kiida hullu, hull jookseb end lõhki; Mis'sä tühjä kiidad Mis sa tühjast kiidad (asi pole seda väärt) || .järge .kiitma takka kiitma, kõigega nõus olema ▪ Kõik kiidab järge, mis teesed ies riäkväd Kiidab kõiges järele, mis teised ees räägivad

.kjõsma2 ~ .kjõskma <.kjõsku, kjõsu; lihtmin .kjõssi; nud-kesks kjõsn>
1. kiskuma; tõmbama, tirima ▪ Mua tuul kjõsub paod lahti Maatuul kisub [merejää] praod lahti; Kahe-kolmõ puadi vahel kjõssimõ puadi üles Kahe-kolme paadi vahel tirisime paadi üles (merepõhjast); Vai nda viksist muass, et jõva'mtõ vällä kjõsku Vai on nii tugevasti maa sees, et ei jõuagi välja tirida; Naesõd läksid laidu madaru kjõsma Naised läksid laiule madaraid kiskuma (korjama) || naerda .kjõsma naeru kihistama ▪ Kõik tulid nüüd nurkõ tagant paᵉsmõst vällä ning kjõssid naerda Kõik tulid nüüd nurga tagant passimast välja ja kihistasid naerda
2. puutuma; näppima ▪ Emä kudumisõ asju ää kjõskõ, lapsõd Ema kudumise asju ärge, lapsed, näppige; Anna kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Anna kaikaga küünte peale, kui veel puutub
3. kisklema, kaklema ▪ Juõnud mehed läksid kjõsma Purjus mehed läksid [omavahel] kähmlema; Teste siäs kjõskus egä riieldes õigõks ei sua Teiste hulgas kakeldes ja riieldes hakkama ei saa
4. ülemäära pingul olema ▪ Jaki uõdõr kjõsub, piäb alt lahti lasma Jaki vooder kisub, peab alt lahti laskma (järele andma)

kuluma <kuluda, kulu>
1. (kasutamisest) kuluma, kõlbmatuks muutuma ▪ Kört iest kulun, taris uus laid ede aada Kört on eest kulunud, tarvis uus laid ette ajada; Palakas kulun, piäb uiõ alla panõma Voodilina on kulunud, peab uue alla panema; Ratta iged üsä kulun Vankri teljed on päris [läbi] kulunud
2. tarvis minema, vaja olema ▪ Kakskümmen purki kuᵉrka kulub ikka ää Kakskümmend purki kurke kulub [talveks] ikka ära; Talvõ kulub soe ahe üsä ää Talvel kulub soe ahi üsnagi ära
3. (ajaliselt) mööduma ▪ Ulk aega kulub rätiku siädes ää Hulk aega kulub rätiku [pähe] seadmisega ära

leemä <eitav lii; (ta) liib> van vist (tulevikus) võimalik olema ▪ Ei tämä lii mitte kedägi suama Ei tema vist saa mitte midagi saamagi (nt merel kala); Ei liigi suama Ei saa sugugi (ei ole lootustki saada); Sjõtta liib soab Ei saa ta mitte sittagi

.maksma <.maksa, maksa>
1. maksma, tasuma ▪ Kissi jõvab selle kõik kindi maksa Kes jõuab selle kõik kinni maksta; Tuõ miolõ puõest leibä ning piimä, küll mia päräst sio vaeva ää maksa Too mulle poest leiba ja piima, küll ma pärast su vaeva tasun; Tänäve katsumõ võla ää maksa Tänavu püüame võla ära maksta || maha .maksma laevateenistust lõpetama ▪ Rotõrdamis maksõti meie maha Rotterdamis lõpetati meie laevateenistus (maksti lõpparve)
2. mõtet olema, tasuma ▪ Kas makska sedä vana puati viel parandama akata? Ei tea, kas tasub seda vana paati veel parandama hakata?; Maksa'mtõ viel minnä Ei maksa veel minna (vara veel); Sioksõ vjõluda jõlmaga maksa'mtõ lehmä vällä aada Nii vilu ilmaga ei maksa lehma välja ajada

olõma <.olla, olõ; (ta) ond; eitav ei põlõ 'ei ole' > olema ▪ Möldert olõskid kodo Möldrit ei olnudki kodus; Tie'nd aalõ mulk, siis'mte põlõ taris väräväd kuluta Tee ometi aiale mulk, siis pole tarvis väravat kulutada; Olga'nd piäle Olgu siis peale; Ei põlõ viga, kõik läks iästi Ei ole viga, kõik läks hästi; Jõululaupa ei tohe paljastõ jalgõga olla Jõululaupäeval ei tohi paljajalu olla; Uudõ aidõs ollõ paelu vanapagana jälgi Uudõ aias olevat palju vanapagana jälgi || olga .piäle head aega ▪ „Iäd aega“ või „Olga piäle“ – mõlõmad sünnüb ää minnes üelda „Head aega“ või „Olgu peale“ – mõlemat sobib ära minnes ütelda

.oᵉtsma <.otsi, otsi>
1. (üles) otsima, leida püüdma ▪ Te piäte kua aitama otsi Teie peate ka otsida aitama; Ei maksa enäm otsi, küll mõni leüdis juba Ei maksa enam otsida, küll mõni juba leidis; Mia otsi täditütre üles Ma otsin täditütre üles; Ammu olid kurnikaikad ning paᵉll vällä otsitud Ammu olid kurnikaikad ja pall välja otsitud
2. hankima, saada üritama ▪ Mede eit läks tänä maesõmalõ aganu oᵉtsma Meie vanaema läks täna mandrile aganaid otsima; Poesid läksid laidu munõ oᵉtsma Poisid läksid laiule [linnu]mune otsima
3. (hrl küsiva lause vormis) kellelegi vastumeelselt kuskil olema ▪ Mis'näd siit oᵉtsvad! Mis nad siit otsivad!; Mis'sä otsid mio asjõ kallalõ Mida sa sorid mu asjades; Mis'sä otsid põegitõ teste ede Mis sa lähed põigiti teistele ette

.paistma <.paista, paesta; lihtmin .paissid>
1. valgust ja soojust kiirgama ▪ Jõlm ond jõlus, päe paestab Ilm on ilus, päike paistab
2. soojendama ▪ Miäri anõ rasva jala taldõ alla ning paesta ahu ies, siis võtab köhä ää Määri hanerasva jalataldadele ja soojenda neid ahjutule paistel, see võtab köha ära
3. välja paistma, näha olema ▪ Aluskört'mte tohe servä alt paista Alusseelik ei tohi [kördi] serva alt paista; Küll oli jõlus uata, kui obosõd iemält paistma akkasid Küll oli ilus vaadata, kui hobused eemalt paistma hakkasid
4. näima, tunduma ▪ Nied paissid ise tiädväd, kussõ tulõb kuõᵉs võtta Nad näisid ise teadvat, kuhu tuleb kurss võtta

pidämä <pidädä, (ma) piä ~ piäb, (nad) pidäväd (modaalverbina kasutatakse 1. pöördes kas piäb või piä) >
1. pidama; vaja olema ▪ Kivä laadmõs piäväd olõma tugõvad mehed Kive laadimas peavad olema tugevad mehed; Mia piäb minemä Ma pean minema; Palakas kulun, piäb uiõ alla panõma Voodilina on kulunud, peab uue alla panema; Kui õlut tied, siis piäb mjõtu paatäüt vett tegemä Kui õlut teed, siis peab mitu pajatäit [kuuma] vett tegema; Pidäde olõma Pidavat olema
2. kinni hoidma ▪ Ljõbõdad angõrjast pioga kindi ei piä Libedat angerjat peoga kinni ei pea; Sie õmblus sjõtast tehtüd, ei piä kindi See õmblus on sitasti tehtud, ei pea kinni (hakkab hargnema) || ▪ Ernest ei piä piltl Raha tema käes ei seisa (veerevad nagu herned laiali)
3. ülal pidama, hooldama ▪ Küll akkaks jälle luõmu pidämä Küll hakkaks jälle loomi pidama
4. (riietuse kandmisest) ▪ Rikkad suavad siidi ning samõtid pidädä Rikkad saavad siidi ja sametit kanda; Nüüd pidäväd enämiste kõik suapu Nüüd kõik kannavad enamasti saapaid
5. vastu pidama ▪ Nied suapad kolõ viksid pidämä Need saapad väga tugevad vastu pidama; Toimnõ riie kangõm pidämä kui labanõ Toimne riie on kangem vastu pidama kui labane
6. arvama ▪ Pidäväd ennätsi igänes targaks Peavad end väga targaks; Piäle sedä, kui ilmsi miolõ valõtlõs, piä mia tast enäm kedägi Pärast seda, kui ta mulle valetas, ei arva ma temast enam midagi

.suama <.suaja, sua; lihtmin saemõ, lihtmin sai>
1. (oma valdusse) saama; saadaval olema ▪ Vene aa lõppus olõss kedägi suaja Vene ajal lõpus ei olnud [poest] midagi saada; Mardid suavad oma kraami käde Mardisandid saavad oma kraami kätte || .kaela .suama piltl kohustuseks saama ▪ Mia sai küll kalgu kaela Ma sain nüüd küll koorma kaela
2. tunda, kogeda saama ▪ Sai terve päävä kuastajaa vahel ruõmata Sai terve päeva kapsapeenra vahel roomata; Saemõ parajutõ enne päävä luuja minemist õngõjaa sisse Saime parajasti enne päikese loojumist õngerivi merre (lastud); Endsel aal suan ikka suarlastõga jahti Vanasti on ikka saarlastega nalja saanud; Suab nähä, kas mõni puᵉnt viel tulõb Saab näha, kas mõni punt veel tuleb (mardisante) || läbi .suama toime tulema ▪ Mia sua oma vanõmatõga igänes iästi läbi Ma saan oma vanematega väga hästi läbi || .otsa .suama (otsa) lõppema ▪ Putõr sai otsa, aga voᵉrsta viel küll Puder sai otsa, aga vorste on veel küll

.tahtma <.tahta, taha>
1. tahtma, soovima ▪ Mia tahaks tänä kindla piäle õuni võtta Ma tahaks täna kindlasti kartuleid võtta; Mia tahass ikka seüä Ma tahaksin ikka süüa ka; Mies tahtma küll, aga andma põlõ ühti Ta on küll [kange] mees tahtma, aga andma mitte sugugi || takistatud olema ▪ Ädä oli, et pullid ei tahass ää jahtu ning neid ei suass käde võtta Häda oli selles, et leivad ei tahtnud maha jahtuda ja neid ei saanud kätte võtta
2. ihkama, ihaldama ▪ Sie üks tahetav tüdrik See on tüdruk, keda kõik tahavad
4. (kindlakskujunenud ühendites) ▪ Las ta riäkä, mis tahtõ Rääkigu [pealegi], mis ta tahab

tarama <tarada, tara> ringiga ümbritsetud olema (kuust, päikesest) ▪ Päe tarab kui kangõd külmä jõlma tulõb ning kolm päävä paistvad taevas siis üeldässe, et päe sapitsõb Päikesel on ring ümber, kui kanget külma ilma tuleb ja kolm päikest paistavad taevas, siis öeldakse, et päike „sapitseb“; Kui tarab, siis tulõb teist jõlma Kui päikesel on ring ümber, siis tuleb ilmamuutus

.tienmä <.tieni, tieni>
1. (raha) teenima; elatist hankima ▪ Mia olõ üsä paelu raha tien, aga otsa kõik lõpn Ma olen päris palju raha teeninud, aga kõik on otsa saanud (kõik on ära kulunud); Talinas laatsid tiimrisi ning tiensid raha kua Tallinnas laadisid aurikuid ja teenisid raha ka
2. (kellegi juures) töötama, ametis olema ▪ Mis'täl viga elädä, nuõrõd mehed majas tienmes Mis tal viga elada, noored mehed majas teenimas; Tiiu oli kuõlitajatõ ies tienn Tiiu oli õpetajate juures teeninud || aega teenima (sõjaväes) ▪ Koᵉlla oli sõjaväes tienmes Nikolai oli sõjaväes aega teenimas

.tiädmä <tiädä, tiä>
1. teadma; tuttav olema; oskama ▪ Teese päävä oli kõikõl tiädä Teisel päeval oli [uudis] kõikidel teada; Ju sia ise tiäd, mis sä tied Ju sa ise tead, mis sa teed; Ljõnnalapsõd tahtsid tiädä, sasja sioksõ kastiga tehässe Linnalapsed tahtsid teada, mida sellise kastiga tehakse; Põlõ tiädn korda kartagi Ei osanud üldse kartagi || .tiädmätä teadvuseta ▪ Siis oli tiädmätä jäen ning oksõndan Siis oli teadvuse kaotanud ja oksendanud
2. tiä kahtlust väljendavates ühendites ▪ Mine sa neid luõmu tiä, esimest päävä välles allõs Mine sa neid loomi tea, alles esimest päeva väljas (karjamaal); Tiä sii kedägi minekud ehti, ju akkab sadõma jälle Tea siin minekut sättida midagi, ju hakkab jälle sadama

.toᵉhtma <.tohti, tohe>
1. tohtima, lubatud olema ▪ Tänäve tohtsimõ meie kua juba sedä tehä Tänavu tohtisime me ka juba seda teha (viljavihke siduda); Kas toᵉhtka meie kua minnä uatama Kas meie ka tohiks vaatama minna; Kas mia õuõ süemä tohe minnä? Kas ma õue sööma tohin minna?
2. (hrl eitavas lauses) osutab millelegi, mida ei saa või ei sobi teha ▪ Jõululaupa ei tohe paljastõ jalgõga olla Jõululaupäeval ei või paljaste jalgadega olla; Laps ei tohe nuaga mängä Laps ei tohi noaga mängida; Kaptõn ju tohtidõ enne laevast ää tulla mitte, pidäde viimne mies olõma Kapten ei tohtivat ju varem laevast ära tulla, pidavat viimane mees olema
3. julgema, söandama ▪ Pimedässe mia üksi ei tohe minnä Pimedasse ma üksinda ei julge minna; Ükski põlõ tohtin minnä'mte ärgä randa viimä Ükski pole julgenud minna härga randa viima; Viimess tahenes naa ää, et tohtsid koo minnä Lõpuks tahenes niipalju ära, et julgesid koju minna (vette kukkunud lapse riietest)

tulõma <.tulla, tulõ, käskiv kv ää tulg 'ära tule' >
1. tulema; saabuma ▪ Tulõd kua või tulõ'mtõ? Tuled ka või ei tule?; Keväde tulad aavid ruaᵉvõssõ Kevadel tulevad haugid kraavidesse (kudema); Tiä, mis'näd siäl viel köngerdäväd, et sua ühekorra tuldud'mte Ei tea, mis nad seal veel koperdavad, et ei saa ükskord tuldud; Tulõ omitõ abi! Tule ometi appi!; Mjõllas ljõnnast tahakohe tulõtõ? Millal te linnast tagasi tulete? || maha tulõma jääkattest vabanema ▪ Kui Pärnü jõgi maha tulõb, siis üheksä päävä päräst lähäb mere iä kua Kui Pärnu jõel on jääminek, siis üheksa päeva pärast läheb merejää ka || .vällä tulõma hakkama saama, toime tulema ▪ Kudas küll nende rahadõga vällä tulõd Kuidas sa küll nende rahadega välja tuled
2. (millegi paiknemise kohta) ▪ Kui Sitnä otsast kaodu olõme, siis tulad Tooma, Lulli, Tõnu Kui Sitnä neemetipust möödas oleme, siis tulevad Tooma, Lulli, Tõnu (talu)
3. vaja olema, pidama ▪ Nied paissid ise tiädväd, kussõ tulõb kuõᵉs võtta Need paistsid ise teadvat, kuhu tuleb siht võtta; Mia jälle imetlesi, kudas õpõtajal kõik sie mieles seesäb, mis riäki tulõb Ma jälle imestasin, kuidas kirikuõpetajal kõik see meeles seisab, mida tuleb rääkida; Ein tuli kõik ää tehä Kogu hein tuli valmis teha

.tundma <tunda, tunnõ>
1. tundma ▪ Ei tunnõs siäl külmä egä ei tunnõs siäl jõrmu egä mitte kedägi Ei tundnud seal külma ega tundnud seal hirmu ega mitte midagi
2. märgatav, tuntav olema ▪ Puõdis oli kua juba jõula tunda Poes oli ka juba jõule tunda
3. ära tundma ▪ Ei tunnõss meie, kis ta siokõ oli Me ei tundnud, kes ta selline oli; Kas tunnõtõ, kelle puaᵉt sie piäks olõma? Kas tunnete ära, kelle paat see peaks olema?; Koer tunnõb koera (knk) Koera tunneb koera ära (küll koer koera tunneb)

tähendämä <tähendä, tähendä>
1. tähendama ▪ Ei tiä, mis sie piäks tähendämä, et kjõrpa nda paelu sündüs Ei tea, mis see peaks tähendama, et kirpe nii palju tekkis; Mis'se tähendägä! Mis see tähendagu! (etteheitvalt)
2. mõtet olema, tasuma, maksma ▪ Neid püksä ei tähendä enäm paegata Neid pükse ei tasu enam paigata; Sedä paljast muad ei tähendä niitä Seda paljast maad ei maksa niita

.uatama <.uata, .uata>
1. vaatama ▪ Üleskohe uatõs jäeb kael kangõs Ülespoole vaadates jääb kael kangeks; Meie käösime korra juba uatamas ää Me käisime kord juba vaatamas; Tulõ'nd omiti vällä ning uata, mis nüüd suab Tule nüüd ometi välja ja vaata, mis nüüd saab; Anneli jõstub lava iäre tuõli piäle ning uatab piinikselt egät emä liigutust Anneli istub laua äärde toolile ja vaatab tähelepanelikult ema iga liigutust || ede .uatama ette vaatama; tähelepanelik olema ▪ Uata ede, viires vääb nokaga pähä! Vaata ette, tiir lööb nokaga pähe! || üle .uatama üle vaatama ▪ Järgmise päävä tüküd sai enne ühteviisi üksi üle uatõt Järgmise päeva [kooli]tööd sai enne ainult kuidagi moodi üle vaadatud (ülejala)
2. ühendina (koos sidesõnaga et) ▪ Kätkü akkas kõikma, uata et lähäb ümber, aga ei lähäss, kiikus üksi Kätki hakkas kõikuma, vaata et läheb ümber, aga ei läinud, ainult kiikus

varuma <varuda, varu>
1. varuma ▪ Jahu käüdi talvõks tuõmõs ljõnnast, ikka pidi ju talvõ jaoks varuma Jahu käidi talveks linnast toomas, ikka pidi ju talveks varuma; Aega tulõb varuda Aega tuleb varuda
2. van varuma; millegi ootel olema ▪ Kui leväsaba oli, olid kõik varakult varumõs Kui leiva järjekord [kaupluses] oli, olid kõik varakult varumas (kohal ja ootel)
3. van kogunema ▪ Varusimõ kõik Pitkänä otsa kogo Kogunesime kõik Pitkänä otsa kokku; Enä mioksi pärilisi nüüd lava taha varub Ennäe, milliseid kontvõõraid nüüd laua taha koguneb

viha <viha ~ vihada, viha ~ vihadad; keskv vihadam>
1. nimis viha, äge pahameel; sallimatus ▪ Käriseb viha tävegä nagu kadakas Särtsub vihasena nagu [põlev] kadakas || vihal olõma vihane olema ▪ Oli nda vihal, et sülje puru käüs suust vällä, kui seletäs Oli nii vihane, et sülge lendas suust välja, kui seletas || vihalõ .suama vihastama ▪ Mede nuõrõd said vihalõ ning läksid ise leibä Meie noored vihastasid ja läksid ise leiba || vihalõ tegemä vihale ajama ▪ Tõrgõs laps tieb vihalõ Tõrges laps ajab vihale (teeb viha)
2. omds viha, kibe ▪ Õlut ond siis iä, kui parajutõ viha maiku tunda ond Õlu on siis hea, kui parajalt viha maitset tunda on; Miestele piäb vihadamad viina andma Meestele peab kibedamat viina andma
3. nimis viha, mädanik ▪ Ühtegi ammustust ei toheks süelütä, küüneviha lähäb sisse Ühtegi hammustust ei tohiks kratsida, küüneviha läheb sisse; Vjõltsõ viha läks uavassõ Villase viha läks haavasse

vädämä <vädädä, vää>
1. vedama, tooma; enda järel tõmbama ▪ Teste Mihkel vääb perele kõik käde Naabri Mihkel veab perele kõik kätte; Jalgõga väetässe soppa parandalõ Jalgadega tuuakse pori põrandale; Tüdrikud, vädäge võrgud johtmõlõ Tüdrukud, vedage võrgud kuivatusraamile (vabele); Tuõ tuõrõst, vää värsked, suuri musti ning kirjavi Too toorest, vea värsket, suuri musti ja kirjusid (lausumissõnad heaks hülgejahiõnneks) || ▪ Naesõd-lapsõd vädäsid nuõta Naised-lapsed vedasid noota || õnne olema ▪ Küll ikka meitel vädäs, et viel lennuki piäle jõudsimõ Küll meil ikka vedas, et veel lennukile jõudsime || alt vädämä alt vedama ▪ Kihnlasõd tegid oma puõlõ valmis, maᵉssakad aga vädäsid alt Kihnlased tegid oma poole valmis, mandrimehed aga vedasid alt (Kakra sääre tekkimisest) || üles vädämä maale, kaldale vedama ▪ Sügüse käe, laevad juba üles väetüd Sügis on käes, laevad on juba [veest] maale veetud
2. ühest kohast teise toimetama (sõiduvahendiga) ▪ Kissi nüüd enäm oostõga vääb, kui autud võtta ond Kes nüüd enam hobustega veab, kui autod võtta on; Enne ju väeti Saksamualt viina Varem veeti ju Saksamaalt viina; Vähämäd laevad vädäsid kivä Riiga Väiksemad laevad vedasid kive Riiga || (ühenduses loodusjõududega) ▪ Tuulõ vädäs liäde Tuule keeras läände
3. vedama, lööma ▪ Mia vädäsi talõ russikaga igävese laksu vasta piäd Ma lõin talle rusikaga igavese laksu vastu pead

üle1
1. määrs üle ▪ Selle põllu piält põlõ sjõtastõ ratastõga kua üle käüdüd'mte Sellelt põllult ei ole sitase vankrigagi ka üle käidud (põllule ei ole üldse sõnnikut viidud); Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle See on hoovihm, see läheb varsti üle; Põld veegä üle Põld on üleujutatud; Selle talvõ oli tie üle tein Sel talvel oli tee üle teinud (meri oli jäätunud); Sioksõ külmägä tieb varssi üle Sellise külmaga teeb varsti [jäätee] üle [mere] || üle olõma jäätunud olema ▪ Oli kulda, et Silmävahe ollõ üle Oli kuulda, et Silmävahe olevat jääga kaetud
2. eess üle ▪ Nda jõlus rugi et üle piä Nii ilus rukis, et [ulatub] üle pea; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Kälimees tuli ka üle hulga aja külla; Üle üheteese ei astuta, kasu jäeb kindi Üle üksteise ei astuta, kasv jääb kinni