[KES] Kihnu sõnaraamat

.lõhkma <.lõhku, lõhu>
1. (ära) lõhkuma, katki tegema ▪ Lõhkus mede tuõli ää Lõhkus meie tooli ära; Lõhkma küll kangõd, aga tegemä põlõ ühti Lõhkuma on nad küll kanged, aga midagi tegema pole ühti; Lõhksimõ Seli kivi aidu Lõhkusime Seli kiviaedu (madaraid korjates)
2. midagi intensiivselt tegema; mürgeldama ▪ Lõhub tüed tehä Lõhub tööd teha; Ää lõhkõ sedäsi Ärge niimoodi mürgeldage; Naapaelu meüräsid siäl siss ning lõhksid Nii palju möllasid seal sees ja mürgeldasid (lapsed jõulupõhkudel) || perutama ▪ Obo läks lõhkma Hobune hakkas lõhkuma

maᵉst1 <masti, .masti> kaardimast ▪ Mis siol viga mängä ond, ruutu maᵉst terven käe Mis sul viga mängida, terve ruutumast käes (ruutu on saaskopis kõige kõvem mast) || .masti minemä täkkesse, korda minema ▪ Sie läks masti, et võrgud ää tõemõ, kellel sisse jäid, torm lõhkus ää See läks täkkesse, et võrgud ära tõime, kellel merre jäid, lõhkus torm ära

narakas <naraka, narakast> närakas; kalts, näru ▪ Purjud lõhkus narakaks Purjed lõhkus [torm] närudeks; Vaenõ piäb narakatõga käümä Vaene inimene peab närudes käima

piält
1. tagas pealt, pealispinnalt ▪ Lae lasti talasi piält maha ning akati vällä aama Laev lasti tellingute pealt maha ja hakati merre laskma; Muna viereb lava piält maha Muna veereb laua pealt maha; Lõng tuli viel puõli piält keräse keridä Lõng tuli veel pooli pealt kerasse kerida
2. määrs pealt; pealtpoolt ▪ Pada aab üle, võta kuaᵉs piält ää Pada ajab üle, võta kaas pealt ära; Purjud lõhkus purus piält Purjed lõhkus [torm] puruks [laeva] pealt; Tädi tõstis lõimõst taina paᵉnnõ piäle ning tegi piält ljõbõdaks Tädi tõstis leivaastjast taina pannidele ja tegi pealt libedaks

purustama <purusta, purusta> purustama, lõhkuma ▪ Rooliratta purustas ää ning Rooliratta lõhkus [torm] ära; Olõks Kihnu mua ää purustan suurõtükügä Oleks Kihnumaa suurtükiga purustanud (puruks lasknud)

.rikma <.rikku, riku> rikkuma; lõhkuma ▪ Torm rikkus meretie ää Torm lõhkus jäätee ära; Riksid kõik oma kuõlitüe ää Sa rikkusid kõik oma koolitöö ära. Vrd .reostama

.ruaᵉsma1 <.ruasi, ruasi>
1. van laasima, oksi eemaldama (raiudes, lõigates) ▪ Õmbud kolõ paksuks läin, muga oksõ taris ää ruasi Õunapuud on väga tihedaks läinud, muist oksi on vaja ära lõigata || (linu) kupardama, raatsima ▪ Kupardõ ruaᵉsmine Kuparde raatsimine
2. kulutama, (hõõrudes) lõhkuma ▪ Suapa kengäd ruaᵉsvad kolõdast sukkõ Saapad lõhuvad koledasti sukki; Käsi jäi vaieritõ vahelõ ning ruasis sõrmõ liikmete otsast tüküd ää Käsi jäi vaierite vahele ja lõhkus sõrmenukkide otsast tükid maha
3. kaklema, kisklema ▪ Poesid läksid karupidi ruaᵉsma Poisid läksid karvupidi kisklema