[KES] Kihnu sõnaraamat

.karjuma <.karju, karju> karjuma, kisendama (ka loomade häälitsemisest); nutma ▪ Kui viel karjud, tulõb kalsuvana ning viib ää Kui veel [kauem] nutad, tuleb kaltsuvana ning viib su ära (öeldi laste vaigistamiseks); Pulmõs sai paelu laolda ning karju, nüüd iäl läin Pulmas sai palju laulda ja karjuda, nüüd on hääl ära; Kurk ond karjus kjõbõ Kurk on karjumisest kibe; Mis'te muedu karjutõ, ädä põlõ viel kedägi Mis te muidu karjute, pole teil veel häda midagi; Lammas karjub Lammas määgib (kõvasti) || ▪ Karjub õnnõ ää Sõnab õnne ära (saaki ei tohtinud sõnadega kiita ega laita). Vt karima