[KES] Kihnu sõnaraamat

.keütmä <.keütä, keüdä> köitma, köiega kinni siduma ▪ Keved keütkä kuõrmad kindi Koormad köidetagu köitega kinni

kleit <kleedi, .kleiti> kleit ▪ Kuõli lõpu kleedid tehti kõik ühest kangast Koolilõpu kleidid tehti kõik ühest kangast; Sui käüäd juba paelud kleitegä Suvel käivad juba paljud kleitidega

kuulutama <kuuluta, kuuluta> teatavaks tegema; teada andma ▪ Siokõst asja ei maksa jõlmalõ kuuluta Sellist asja ei maksa [tervele] maailmale kuulutada; Kui tited olid ristiinimesteks kuulutõt, pani õpõtaja vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kui tited olid ristiinimesteks kuulutatud, pani kirikuõpetaja vaderitele südamele, et me seisaks oma ristilaste hea käekäigu eest

kõik ases <kõegõ, .kõikõ, mitm om .kõikõ, mitm os .kõiki; sisseü .kõikõssõ, alaleü .kõikõlõ, kaasaü .kõikõga (hrl mitm) >
1. igaüks ▪ Mjõtmõ mõrsissõ räimi panõmõ? – Panõmõ kõikõssõ Mitmesse märssi me räimi paneme? – Paneme kõikidesse; Kõikõl lähäb ühekorra eng vällä Kõigil läheb ükskord hing välja (igaüks on surelik); Mia leppü kõikõga ää Ma lepin kõikidega ära
2. kõik (võimalik) ▪ Teste Mihkel vääb perele kõik käde Teise pere Mihkel veab perele kõik [koju] kätte; Kui raha ond, siis suab kõiki osta Kui raha on, siis saab kõike osta; Keväde akkab kõik süemine vähäks jäämä Kevadel hakkab kogu söögikraam vähemaks jääma
3. igasugune, igat liiki ▪ Ljõnnas kõiki kaupa suaja Linnas on kõike kaupa saada

.lõppus lõpuks, viimaks ▪ Mine viel aita, lõppus ise süüdi Mine aita veel [teist], lõpuks oled ise süüdi; Kõegõ lõppus pani õpõtaja vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kõige lõpuks pani kirikuõpetaja vaderitele südamele, et me seisaks oma ristilaste hea käekäigu eest

.seismä <seistä ~ sestä, seesä, käskiv kv ää .seisüg>
1. (liikumata) seisma; püsti püsima ▪ Seesäb piäle nao kurõlaogu vai, abi ei tulõ Seisab pealegi nagu murulaugu vars, appi ei tule; Veess seesäb, muas ei seesä (mõistatus) Vees seisab, maas ei seisa (= kalavõrk) || .seismä .jäämä seiskuma ▪ Tunnikell jäi seismä Seinakell jäi seisma || .seismä .jätmä seiskama ▪ Väntä ei tohe seismä jättä Väntä ei tohi seisma jätta (võimasinal võid tehes)
2. paiknema; asuma ▪ Kui kala kaua suõlõs seesäb, lähäb tuemass Kui kala kaua soolas seisab, läheb tuimaks; Laevad seisid külg külje kõrvõs kai iäres Laevad seisid külg külje kõrval kai ääres || säilima ▪ Nied õmbu õonad seisväd vähä aega Need õunad kaua ei seisa
3. (hea) seisma, hoolt kandma ▪ Õpõtaja pani vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kirikuõpetaja pani vaderitele südamele, et me oma ristilaste käekäigu eest hea seisaks

sori <sori, sori> köis; plokiköis laevas ▪ Sie sori üsä mädä, ei kannata vädädä See köis on üsna mäda, ei kannata vedada; Surdõ laevõ liivri suõdid kõik soridõga Suurte laevade kliivri soodid on kõik köitega

südä <südäme, südänt>
1. süda ▪ Mio südä tuksub jõlusast Mu süda tuksub ilusasti; Angõrjas nda vjõsada engegä, et südä tuksub siis kua, kui vällä lõikad Angerjas on nii visa hingega, et süda tuksub siis ka, kui [selle] välja lõikad || piltl ▪ Paras laenõ oli siss ning miol läks südä õelaks Paras laine oli meres ja mul läks süda pahaks || südämest kogu hingest ▪ Aab oma jutuga südämest naerma Ajab oma jutuga südamest naerma || südäme .piäle panõma tungivalt soovitama ▪ Õpõtaja pani vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kirikuõpetaja pani vaderitele südamele, et me oma ristilaste käekäigu eest hea seisaksime || südä valutab muretseb ▪ Ühte ikka vist tulõb, südä akkas jõrmsast valutama Midagi vist ikka tuleb, süda hakkas hirmsasti valutama
2. südamik ▪ Uava südämed enämiste määd Haavapuu südamikud on enamasti mädad

vadõr <vadõri, vadõrid> vader, ristivanem ▪ Egäüks tiäb ise, kui paelu oma lapsõlõ vadõrisi kutsub Igaüks teab ise, kui palju ta oma lapsele vadereid kutsub; Kõegõ lõppus pani õpõtaja vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kõige lõpus pani kirikuõpetaja vaderitele südamele, et me oma ristilaste hea käekäigu eest seisaks

õpõtaja <õpõtaja, õpõtajad>
1. õpetaja ▪ Mõni õpõtaja oli siokõ, kedäst kartsid Mõni õpetaja oli selline, keda kartsid; Miol ei põlõ sjõnd õpõtajaks taris Mul ei ole sind õpetajaks vaja. Vrd kuõlitaja
2. kirikuõpetaja ▪ Kõegõ lõppus pani õpõtaja vadõritõlõ südäme piäle, et meie oma ristilastõ iä käekäegu iest seesäks Kõige lõpuks pani kirikuõpetaja vaderitele südamele, et me oma ristilaste hea käekäigu eest seisaks. Vrd kiriku|ärrä