[KES] Kihnu sõnaraamat

aᵉtt <ati, .atti>
1. (vana) isa; vanaisa; taat ▪ Mindi süemä ning aᵉtt akkas liha jagama Mindi sööma ning taat hakkas liha jagama; Aᵉtt, äkest tied miolõ uiõ ui Isa, äkki teed mulle uue ui; Mio aᵉtt kiob juba mjõtu aastad Minu vanaisa kiratseb juba mitu aastat (tervis on põdur); Läksime eedele ning atilõ abi Läksime vanaemale ja vanaisale appi. Vt papa
2. püüdja jooksumängus ▪ Akkamõ uõᵉpa, mia olõ küll esimene uõbi aᵉtt Hakkame kulli mängima, mina võin esimesena olla teiste püüdja; Et mitte atiks jäedä, pidid iest ää juõsma Et mitte ise püüdjaks jääda, pidid eest ära jooksma (matskimängus)

isä <isä, isä ~ isät> isa ▪ Lapsi raskõ kasvata, kui’mtõ isät põlõ Lapsi on raske kasvatada, kui [peres] isa ei ole; Isä piäb oma lastõ iest uõlt pidämä Isa peab oma laste eest hoolt kandma; Isä aan poja majast vällä Isa ajanud poja majast välja. Vrd papa

papa <papa, papat> vanaisa; isa ▪ Lapsõd uatasid kiikrigä, kas papa puaᵉt paestab Lapsed vaatasid kiikriga, kas vanaisa paat paistab; Meie üüdsime oma isä papaks Meie kutsusime oma isa papaks; Papa popsotas paku piäl piipu Papa popsutas paku peal piipu. Vt aᵉtt; Vrd vana|isä

piä|vadõr <piä|vadõri, piä|vadõrit> peavader, kõige tähtsam ristivanem (st ristiema ja -isa) ▪ Piävadõr pidi „Mina usun“ palvõsi lugõma Peavader pidi „Mina usun“ palveid lugema (ristsetel); Lapsõd pidid piävadõritõ süles olõma Lapsed pidid peavaderite süles olema

vana <vana, vana ~ vanat; keskv vanõm>
1. omds vana ▪ Tuariraba juba vana, tulõb uus tuargassõ panna Taariraba on juba vana, tuleb uus taariastjasse panna; Vanõmi inimesi piäb kuulama Vanemaid inimesi peab kuulama || vana, teatava vanusega (hrl koos arvulise suurusega) ▪ Kui vana mia võesi olla Kui vana ma võisin olla
2. nimis vana inimene; vanaisa; isa; vanaema; (looma kohta) ▪ Vana mõtlõn, et kui sie piäb, siis piäseb ää Vana oli mõelnud, et kui see (jäätükk) vastu peab, siis pääseb ära (mereõnnetusest); Naabrivana oli miolõ kua ühe moosilevä tein Naabri vanaema oli mulle ka ühe moosileiva teinud; Vana poegõga oli kõiu piäl Vana [hallhüljes] oli poegadega suurel jääpangal; Vanaaᵉtt nurkõs, süle leväkanniku täüs (mõistatus) Vanaisa nurgas, süli leivakannikaid täis (= leivaahi; keris)

vanõmad mitm <vanõmatõ, vanõmi> vanemad, isa ja ema ▪ Tänä mäletäme oma vanõmi Täna mälestame oma vanemaid; Lihasõd lapsõd piäväd oma vanõmi toitma Lihased lapsed peavad oma vanemaid toitma; Lapsõd aitavad oma vanõmi Lapsed aitavad oma vanemaid; Vanõmatõ vanõmad Vanavanemad

äi <äiä, .äiä> äi, naise või mehe isa ▪ Mia sai omalõ äiä varandusõga jalad alla Ma sain endale äia varandusega jalad alla