[KES] Kihnu sõnaraamat

.kargama <karata, .karga>
1. hüppama, hüplema; perutama ▪ Mia jõutsi parajutõ üle pao karata Ma jõudsin parajasti üle jääprao hüpata; Lassi puᵉnn kargas piält ää Lähkri prunt kargas pealt ära; Ää süeg sioksõ lörinägä, aad obosõd kargama (knk) Ära söö sellise lurinaga, ajad hobuse perutama || ää .kargama põgenema, putku panema
2. äkki, ootamatult tekkima (haigus, viha jm) ▪ Kui ma üles tõosõ, põlvõtõssõ kargab naa suur valu Kui ma üles tõusen, lööb põlvedesse nii suur valu
3. haarama, kinni võtma ▪ Teste koer kargas miol eele siärest kindi Naabripere koer kargas mulle eile säärde kinni; Sai vihalõ ning kargas mio karvu kindi Vihastas ja kargas mulle karvu kinni
4. tükki minema (piima kohta) ▪ Kui murrastõt piimä palava supi piäle valad, siis piim kargab ää Kui tilgastanud piima palava supile valada, siis piim läheb tükki
5. sugutama ▪ Muud amõtid põlõ'mtõ, kui kargab tüdrikä Muud ametit tal polegi, kui et kargab tüdrukuid

.kõnkama <kõngata, .kõnka> hüppama ühel jalal ▪ Lapsõd kõnkavad ühe jala piäl Lapsed hüppavad ühe jala peal; Akkamõ võedu kõnkama Hakkame võidu ühel jalal hüppama