[KES] Kihnu sõnaraamat

ihu <ihu, ihu>
1. keha, kere ▪ Sie suutäüs viina läks terven ihusõ See suutäis viina läks kõik keresse; Sie panõb tämä ihu üppämä (rahvalaulust) See paneb ta ihu hüppama; Aas ihu imelikuks Ajas ihu imelikuks (erutas seksuaalselt); Must ihu, valgõ särk (mõistatus) Must ihu, valge särk (= lumi maas) || ihu (ning) engegä kõigest väest, jäägitult ▪ Kõik olid ihu ning engegä mängü juurõs Kõik olid ihu ja hingega mängu juures; Lapsõd olõks kua ihuengegä pidulõ läin, aga suass’mtõ Lapsed oleksid ka kõigest hingest peole läinud, aga ei saanud
2. viljaliha, sisu ▪ Õonaihu oli terven ussi auka täüs Kartul oli üleni ussiauke täis; Miolõ mieldiväd koltsõ ihuga õonad Mulle meeldivad kollased kartulid