[KES] Kihnu sõnaraamat

arbitama <arbita, abita> van korda ajama, korraldama, parandama ▪ Majasi arbitama Maju parandama (remontima)

jamama <jamada, jama> loba ajama, lorama ▪ Sie põlõ kellegi jutt, akkad muedu jamama See pole mingi jutt, hakkad muidu lorama

.jaurama <jaurata, .jaura> lärmama; joru ajama; jagelema ▪ Kõrsimehe amõt põlõ kedägid, ikka jaura juõdikutõga Kõrtsimehe amet pole kiita amet, muudkui jaura joodikutega; Egä päe jauravad puõlõ üeni Iga päev jauravad poole ööni

.joᵉnma <.jonni, jonni> jonnima; kiusu ajama; oma kangust näitama ▪ Maᵉnn kolõ kangõ joᵉnma Mann on kole kange kiusu ajama

kargutama1 <karguta, karguta> taga ajama; tööle sundima ▪ Mia'ss piä sjõnd ikka kargutama, tie'nd ise kua mõnda Kas siis mina pean sind taga ajama, tee nüüd ise ka midagi (ilma sundimiseta)

keterdämä <keterdä, keterdä> tühja juttu ajama; laterdama ▪ Mis'sä sii keterdäd muedu Mis sa siin tühja laterdad

.kiärmä2 <.kiäri, kiäri>
1. käärima, üles või alla keerama ▪ Püksid olid üle põlvõtõ kiäritud Püksid olid üle põlve kääritud
2. käärima, lõimelõnga käärpuudele ajama ▪ Mamma keträs vjõllu ning kiäris Ema ketras villa ja kääris [lõngu]

lahutama <lahuta, lahuta>
1. (abielu) lahutama ▪ Lahutõt mies Lahutatud mees
2. lahku ajama ▪ Juusi lahutama Sassis juukseid kammima

.lasma <.laska, lasõ>
1. lubama, võimaldama ▪ Kindla mielegä mies ei lasõ ennäst narri Kindla meelega mees ei lase ennast narrida; Lasõ mia kua siia pengi otsa piäle jõstma Lase mind ka siia pingiotsa peale istuma; Lasõ vesi ruandass olla Las vesi seista puuämbris || ▪ Vana Tiiu siokõ kõrõ, et lasõ aga olla Vana Tiiu on selline kõre, et lase aga olla || .järge .lasma järele, lõdvemaks andma ▪ Lasõ ankru ketti viel järge, muedu akkab lainõga tõmbama Anna ankruketti veel järele, muidu hakkab lainega tõmbama (lahti rebima) || .lahti .lasma vabastama; vallandama ▪ Jaki uõdõr kjõsub, piäb alt lahti lasma Jaki vooder kisub, peab alt lahti laskma (järele andma); Kui sia ei mõesta tüed tehä, võidassõ sjõnd lahti laska Kui sa ei oska tööd teha, võidakse sind vallandada || maha .lasma langetama, maha võtma ▪ Metses lasti mänd raginal maha Metsas võeti mänd raginal maha || .sisse .lasma merre laskma ▪ Võrgud sisse lastud Võrgud on merre lastud; Juba akatassõ nuõta sisse lasma Juba hakatakse noota sisse laskma; Kiriku kellä elisteti kui meie ankrut sisse lassimõ Kirikukella helistati [just siis], kui me ankrut sisse lasksime (ankrusse jäime)
2. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ Taris laska sindrisi suagi Tarvis sindleid saagida lasta
3. (kuhugi) ajama, panema ▪ Eit laskis leibu ahju Vanaema pani leibu ahju; Puati ei või valamatõssõ laska, valab täüde Paati ei või murdlainetesse lasta, laine lööb vett täis
4. valama, voolata laskma ▪ Lasõ puᵉnsust kangõd õlut pangi Lase kanget õlu ankrust ämbrisse; Suᵉpp paelu vedel, taris jahu viel piäle laska Supp on liiga vedel, tarvis jahu veel peale valada
5. (hooga) liikuma ▪ Lapsõpõlvõs läksi liugu lasma põlvõtõ piäl Lapsepõlves läksin kord põlvede peal liugu laskma
6. tulistama ▪ Püss lüeb laskõs tahakohe Püss lööb lastes tagasi; Maesõma metsess suab tetri laska Mandri metsades saab tetri lasta

lobisõma <lobisõda, lobisõ> lobisema, tühja juttu ajama ▪ Ää lobisõg süemä aegõs Ära lobise söögi ajal

panõma <.panna, panõ>
1. panema, asetama ▪ Kui kiriku lähäd, tulõb küünäl kua panna Kui kirikusse lähed, tuleb küünal ka panna; Muarjapäe pannõ varõs esimese pesä palgi paegalõ Maarjapäeval paneb vares esimese pesapalgi paika; Võtkõ siis paramad vihud katusõ jaoks vällä ning pangõ kõrva Võtke siis paremad [rukki]vihud katuse jaoks välja ja pange kõrvale; Naa kui ahe kuumass sai, pandi akõ ede ning akati saunõs käümä Nii kui ahi kuumaks sai, pandi [suitsusaunale] aken ette ja hakati saunas käima (mindi sauna); Latid pannassõ ümber ning akkab plangutaminõ Latid pannakse ümber ja algab plangutamine (laeva ehitamisel) || .kindi panõma sulgema; (loomi) lauta ajama ▪ Panõ ruttu uks kindi, tuba lähäb muedu külmäss Pane ruttu uks kinni, muidu läheb tuba külmaks; Ma lähä aita luõmad kindi panna Ma lähen aitan loomad lauta ajada || üles panõma üles seadma, püstitama ▪ Emä pannassõ kõegõ ennemä üles, siis tävid ning siis pannassõ plaani kuarõd Emapuu pannakse kõige enne püsti, siis täävid ja siis pannakse plaanikaared || .ümber panõma van tõlkima ▪ Panõ sie esti kiele ümber Tõlgi see eesti keelde
2. midagi alustama, hakatama ▪ Aᵉtt tõi jõlusi alga ning pani tulõ ahju Vanaisa tõi ilusaid halge ja pani tule ahju
3. kuhugi liikuma ▪ Üsä otsõ pani vädämä kua, naakui meiti nägi Aga kohe lasi jalga ka, niikui meid nägi; Viisime lapsõd koo magama ning ise panimõ tahakohe pidulõ Viisime lapsed koju magama ja ise põrutasime tagasi peole; Poestel oli vasta suid kõegõ suurõma jaᵉht, kui sai, oma purjulaevad kaindlas, randa panna Poistel oli vastu suve kõige suurem lõbu, kui sai, oma purjelaevad kaenlas, randa minna || putku panõma põgenema ▪ Mede koera iest panad kõik putku Meie koera eest panevad kõik putku

.possama <possata, .possa> tossama, suitsu välja ajama

.prikkama <prikata, .prikka> prikkama, paati ahtrist ühe aeru abil edasi ajama ▪ Ise juba suur poiss, aga mõestagid viel prikata Ise juba suur poiss, aga ei oska veel prikatagi

tossotama <tossota, tossota> tossutama, suitsu välja ajama; piltl suitsetama ▪ Ikka tossotab suetsõta Ikka tossutab suitsetada

.tuõksõ om <os tuõst> tulus, tuletegemisvahendid ▪ Tuõksõga püüti, sedäsi tulõga, raud pannassõ puati püstü, tuli põlõs rava piäl, näütäs mere põhja valgõd Tulusega püüti, niiviisi tulega, raud pannakse paati püsti, tuli põles raua peal, näitas merepõhja valgust (ahinguga püüdes) || .tuõksõl tulusel, tulusepüügil ▪ Tuõksõl käümä Tulusel käima || .tuõksõ raud tuluseraud (öisel kalapüügil kasutati tuleasemena) || tuõst .aama tulust ajama, öösel tulusel käima. Vrd .aatlõma

.vaotama <.vaota, .vaota>
1. vajutama ▪ Ljõnadõlõ tulõb kivid piäle panna, et põhja vaotab Linadele tuleb kivid peale panna, et põhja vajutab [linaleos]; Kaks korda vaotas nda kiilu, et puõlteist jalga oli ruumi auk vee all Kaks korda vajutas nii külili, et poolteist jalga oli lastiruumi auk vee all; Vaotas siäl parda vee alla lainõga Vajutas seal lainega parda vee alla; Mõnõ päävä paod lahtimini, mõnõ päävä vaotab meri kogo nad ise Mõnel päeval on [jää]praod rohkem lahti, mõnel päeval vajutab meri nad ise kokku
2. täis toppima, täis ajama ▪ Võrgud vaotas terven räimi täis Võrgud ajas räimi täiesti täis; Oni vaotan lastõl taskud poᵉnksa täüs Onu oli toppinud lastel taskud kompvekke täis
3. (kiiresti, hooga) minema ▪ Kussõ sioksõ aamaga vaotatõ? Kuhu te nii kiiresti lähete?; Lae vaotas sedäsi edekohe et Laev läks kiiresti edasi

viha <viha ~ vihada, viha ~ vihadad; keskv vihadam>
1. nimis viha, äge pahameel; sallimatus ▪ Käriseb viha tävegä nagu kadakas Särtsub vihasena nagu [põlev] kadakas || vihal olõma vihane olema ▪ Oli nda vihal, et sülje puru käüs suust vällä, kui seletäs Oli nii vihane, et sülge lendas suust välja, kui seletas || vihalõ .suama vihastama ▪ Mede nuõrõd said vihalõ ning läksid ise leibä Meie noored vihastasid ja läksid ise leiba || vihalõ tegemä vihale ajama ▪ Tõrgõs laps tieb vihalõ Tõrges laps ajab vihale (teeb viha)
2. omds viha, kibe ▪ Õlut ond siis iä, kui parajutõ viha maiku tunda ond Õlu on siis hea, kui parajalt viha maitset tunda on; Miestele piäb vihadamad viina andma Meestele peab kibedamat viina andma
3. nimis viha, mädanik ▪ Ühtegi ammustust ei toheks süelütä, küüneviha lähäb sisse Ühtegi hammustust ei tohiks kratsida, küüneviha läheb sisse; Vjõltsõ viha läks uavassõ Villase viha läks haavasse