[KES] Kihnu sõnaraamat

kenä <kenädä, kenädäd>
1. ilus, kena ▪ Nuõrõd tüdrikud kõik kenädä plaaniga Noored tüdrukud on kõik ilusa välimusega
2. meeldiv, tore ▪ Tämä ütleb kenädi sõnu Ta ütleb meeldivaid sõnu (räägib kenasti); Siäl oli jõlma kenä möllätä Seal oli ilmatu tore möllata; Jõlusa jõlmaga ette kenä mere piäl olla Ilusa ilmaga on päris kena mere peal olla

mösnä <mösnä, mösnät> tore, mõnus ▪ Sellel põlõ viga ühti, üsä mösnä mies Sellel pole viga midagi, päris tore mees; Siokõst mösnät tuult arva Sellist mõnusat tuult on harva

.uhkõ <.uhkõ, .uhkõd; keskv .uhkõm>
1. uhke; upsakas ▪ Juaᵉn oli uhkõm mies Jaan oli uhkem mees; Olga'mtõ nda uhkõ Ärgu olgu nii uhke; Ta piäss ennäst uhkõks ühti Ta ei pidanud end sugugi uhkeks
2. tore, ilus ▪ Küll ond uhkõ, egä päe uiõd riided selges Küll on tore, iga päev on uued riided seljas