[KES] Kihnu sõnaraamat

kand1 <kanna, .kanda>
1. jalakand ▪ Assi jala kannaga naela otsa Astusin jalakannaga naela otsa (naela kanda); Lagun kapõtad olid jalgõs, kannad paljad Katkised sokid olid jalas, kannad paljad || jalanõu, soki või suka osa ▪ Suka kand Sukakand || .kanda taha panõma raiskama ▪ Küll pojad panad isä rahalõ kanna taha Küll pojad raiskavad isa raha ära
2. eseme osa, alus või lõpuots ▪ Ennemä pandi tävi kanna alla õbõraha Varem pandi täävikanna alla hõberaha; Kjõrvõ kand Kirvekand (kirve varrepoolne osa koos silmaga); Vikati kand Vikatikand (löe sisse passitatud vikati tagumine osa)
3. aas, kõrv ▪ Kaelarahasi tehti vanadõ surdõ õbõmüntest, nendele tehti kannad taha Kaelarahasid tehti vanadest suurtest hõbemüntidest, neile tehti kannad taha

kand2 <kannu, .kandu> känd ▪ Ai-ai kui suurõd puu kannud jätn Ai-ai kui suured puukännud [on saagija] jätnud (liiga kõrgelt saetud); Kand jääb mullassõ Känd jääb mulla alla