[KES] Kihnu sõnaraamat

sõgõ <sõgõda, sõgõdad> hrv rumal, hull (inimene) ▪ Nagu sõgõ, mis lõhub Lõhub nagu hull

.toira <.toira, .toirad> rumal, jabur; hull ▪ Olg mitte üsä toira! Ära ole nii jabur!; Siokõst toirad põlõ ennemä nähtüd Sellist hullu pole enne nähtud. Vrd toᵉhm

ull <ullu, .ullu; keskv ullõm>
1. omds hull, halb ▪ Kondid valutavad, jõlmad vist lähtväd ulluks Kondid valutavad, ilmad vist lähevad halvaks; Ullõmas enäm minnä ei sua Hullemaks enam minna ei saa; A olõss ullu kedägi Aga ei olnud hullu midagi; Odra piäsi oli kõegõ ullõm korjata Odrapäid oli kõige hullem korjata; Ull lugu küll! Hull lugu küll!; Tie oli ull ja uurakanõ, tanav kjõtsas ja kivine (rahvalaulust) Tee oli halb ja auguline, tänav kitsas ja kivine
2. nimis hull, nõdrameelne ▪ Nende ullõga'mtõ sua asju aetud! Nende hulludega ei saa asju aetud!; Anna pill ullu käde, ull aab pilli lõhki (vns) Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki