[HMS] Hiiu sõnaraamat

karp1 <karba, `karpa>
1. (paks) puukoor ▪ tohi on `ümber kut nahk ja sene all on karp Käi. Vt ka korp2 (1), käba (1), rääst
2. korbatanud nahk ▪ kui aav saab `terveks, karba kord tuleb `pεεle Käi. Vt ka korp2 (2)

karp2 <karbi, `karpi> ▪ kolm `karpi oli sees: vöi karp ja kala karp ja liha karp Emm