[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kild2 : killu : kildu 'asja, eseme purunemisel v lagunemisel tekkinud väike tükk; väike osake, katke millestki suuremast v terviklikumast'
← balti
leedu skiltis 'viil, lõik; lahter; veerg'
● liivi kild 'laast'
? soome kelle, kelles 'pooleks raiutud puupakk; palgi pinnast lõigatud jäme laast või saetud pinnalaud'; mrd 'langetatud puu; juurtega üleskaalutud känd; kartuli- või naeritükk'
? karjala kelleš 'pooleks raiutud puupakk; pinnalaud'
Vt ka kilt, kõld.

kõld : kõlla : kõlda 'õhuke nahk, kile'
● ? soome mrd kelsi 'pealmine kiht, koor'
Tüve vaste võib olla ka soome kelle, kelles 'pooleks raiutud puupakk; palgi pinnast lõigatud jäme laast või saetud pinnalaud'; mrd 'langetatud puu; juurtega üleskaalutud känd; kartuli- või naeritükk', ühtlasi võib olla tüve kild2 variant.

lokk2 : loku : lokku 'serviti ülesriputatud laud, mille pihta märguandeks hrl puitvasaraga taotakse'
◊ lokerdama
Häälikuliselt ajendatud tüvi, võib olla sama mis sõnas lokuti. Lähedane tüvi on nt sõnades loksuma, lott, logisema. Lokku ehk lokulauda kasutati inimeste kokkukutsumiseks mõisates ja suurtaludes.

looded : loodete : loodeid (mitm) 'tõus ja mõõn'
← alggermaani *flōđ-
vanaislandi flóð 'tõus; üleujutus'
vanarootsi flōþ, flȫþ 'tõus'
gooti flōdus 'tõus, vool'
● vadja looto 'kaldaäärne jääpealne vesi', lootõ '(talvine) veetõus (jões v meres)'
soome luode 'suurvesi; mõõn'
isuri loo(v)e 'rannas jää peal olev vesi'
Sama germaani tüvi võib olla laenatud sõnas lood2. Vt ka loe.

oit : oidu : oitu mrd 'loik, lomp, vett täis auk'
● vadja uitto '(vee)loik, lomp; lodu, soovik, madal vesine koht (heinamaal v metsas)'
soome mrd uitto 'kergesti vesiseks muutuv koht, kevaditi vee all olev heinamaa'
isuri uitto 'vana jõesäng; lomp'
karjala uitto 'väike järv; vesine org'
lüüdi uitto 'kitsas ja pikk märg heinamaa küngaste vahel'
vepsa uit 'tiik, suur lomp'
On arvatud, et võib olla tuletis ujuma tüvest. Pakutud ugri keelte vasted, handi ui̯ŋǝt͕ 'madal heinamaa, mis on suurvee ajal üle ujutatud', mansi ōjta 'niit, üleujutatud ala, soo', on ilmselt teist päritolu.

tulv : tulva : tulva 'jõe veetaseme juhuslik kõrgseis, vetevoog, ülevoolav vesi; millegi (v kellegi) rohkus v tihedalt järgnev hulk, külluslik voog'
← soome tulva 'üleujutus, suurvesi, uputus; voog, vool, hoovus'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna võib olla tuletis tulema tüvest. Laenatud on ka samatüveline tegusõna tulvama, ← soome tulvia 'üle ujutada; üle ajada, uputada; voolata, voogata; lahiseda, pahiseda; valguda', ja määrsõna tulvil, ← soome tulvillaan '(ülevoolavalt) täis'.

tõug1 : tõu : tõugu 'suvivili'
? ← algiraani *towko-, *tauka- 'idu, seeme [?]'
● vadja tõuko 'suvivili'
soome touko 'kevadised põllutööd, kevadkülv; suvivili'
isuri tougo 'suvivili'
Aunuse karjala tougo 'suvivili'
lüüdi toug 'suvivili, külvatud kaer ja oder'
ersa tundo 'kevad'
mokša tunda 'kevad'
? udmurdi tud liitsõnas tudvu 'suurvesi, üleujutus', tuli̮s 'kevad'
? komi tuni̮ 'lisanduma, juurde tulema; tõusma (vee kohta)', tuli̮s 'kevad'
handi tɔw, tɔwĭ, tăwi 'kevad'
mansi tūja 'kevad'
ungari tavasz 'kevad'
Vt ka tõug2, tõugjas.