[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kell : kella : kella 'peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v vasarakesega metallese helide tekitamiseks; selle helistamine, helin; numbrilauaga riist aja mõõtmiseks; aeg, mida see näitab'; mrd 'mehe v isaslooma suguorgan; kuke lokuti'
← alggermaani *skellōn-
vanaislandi skella 'kõla, naer'
vanarootsi skælla 'kelluke, kuljus'
vanaülemsaksa skella 'kelluke, kuljus'
● liivi kīela 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja'
vadja tšellä 'tilaga õõnes helitekitaja; kellukas (taim)', tšello 'tilaga õõnes helitekitaja; (mitm) (seina)kell'
soome kello 'tilaga õõnes helitekitaja; ajanäitaja; kellaaeg; kellukesekujuline ese'
isuri kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
Aunuse karjala kello 'tilaga õõnes helitekitaja'
lüüdi kell(o) 'tilaga õõnes helitekitaja'
vepsa kel 'tilaga õõnes helitekitaja'

kohr : kohru : kohru 'üleskerkinud alt õõnes moodustis'
◊ kore, kores
● liivi koŗŗi 'soine; kohev, pehme'
soome van korho 'kohevaks tehtud kuiv hein'
Aunuse karjala korhota 'kerkida, tõusta'
lüüdi korhištada 'kergitada, (kõrvu) kikki ajada'
vepsa korhotōdāzhe 'tagajalgadele tõusta; pead tõsta'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka kõhr ja kõrkjas.

krõll : krõlli : krõlli 'suur õõnes hõbehelmes'
← baltisaksa Krelle 'krõll'

kuljus : kuljuse : kuljust 'väike õõnes heliavadega metallkuul, milles lahtiselt asetsev metalli- v luutükike rappumisel tekitab heli'
● soome kulku, kulkunen 'kuljus'
karjala kuluine 'kuljus'
On arvatud, et tuletis kulisema tüvest.

kummardama : kummardada : kummardan 'pead v ülakeha kergelt ettepoole painutama'
◊ kumer
● liivi van srmt kumārd 'kummardada'
vadja kummartaa 'kummardada'
soome kumartaa 'kummardada'
isuri kummartaa 'kummardada'
Aunuse karjala kumarduo 'kummardada'
lüüdi kumartaze͔ 'kummardada'
vepsa kumartas 'kummardada'
saami gobmaras- liitsõnas gobmarasčoarvi 'ettepoole kaardus sarvedega'
ersa komams 'kummardama'
mari kumalaš 'kummardama; palvetama'
? ungari homorú 'õõnes, kumer'
Võib olla tuletis tüvest kumm1. Liivi vaste võib olla eesti keelest laenatud.

kõrs : kõrre : kõrt 'umbsete sõlmedega seest õõnes taimevars'
○ kirderanniku kors
← balti *karti
leedu kartis 'teivas, latt; (mitm) pikk rohi, hein'
● vadja kõrsi 'kõrs; kõrrepõld'
soome korsi 'kõrs'
Aunuse karjala korzi 'kõrs, vars'
lüüdi korž 'kõrs'
vepsa korz 'kõrs, vars'

kõver : kõvera : kõverat 'mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms omav'
◊ kõurik, kõõrdi
● liivi kõ’urõ 'kõver'
vadja kovera 'kõver'
soome kovera 'õõnes, õõnestatud; nõgus'
isuri kovveera 'kõver'
Aunuse karjala kover 'kõver'
lüüdi koverduda 'sügavalt kummarduda'; koverdazetta 'küüru tõmbuda, kummarduda'
vepsa kover 'kõver'
? mokša kovardams 'kokku keerama, rullima, rulli keerama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises kõõrdi on v vokaalide vahelt kadunud, < kõverdi. kõurik on murdevariandist kõur 'suur puujändrik' kirjakeeles 1960. aastatel moodustatud tuletis, millele on antud uus tähendus 'raskesti kasvatatav laps'.

küna : küna : küna 'puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v muust materjalist piklik anum'
● liivi kinā 'kasetohust karp'
soome kynä '(kirjutus)sulg'; mrd 'küna; renn; metsarada'
Aunuse karjala van küńä 'pliiats'
lüüdi küńä '(kirjutus)sulg'
Läänemeresoome tüvi. Algne tähendus on olnud 'sulerootsu õõnes ots'.

lutt1 : lutu : luttu '(sarvest) karjapasun (ka rahvapillina)'
◊ lutt2
● vadja luttu '(lehma sarvest) lapselutt; karjasarv, -pasun'
isuri luttu 'eraldunud õõnes sarv; sarvest lapselutt'
vepsa lutt 'karjasarv; vilespill'
Läänemeresoome tüvi, tõenäoliselt häälikuliselt ajendatud. Lähedane tüvi on nt sõnas lutsima.

piip : piibu : piipu 'uimastusaine, hrl tubaka suitsetamise riist, millel on ümmargune kaha ja õõnes vars'
← rootsi pipa 'piip; vile; (relva)toru; lõõr'
On peetud ka alamsaksa laenuks, ← alamsaksa pipe 'piip; toru; toruluu; muusikainstrument; vedelikumõõt'. Rootsi keelest laenamist peetakse tüvevokaali -u pärast tõenäolisemaks. Vt ka piibe-.

putk : putke : putke 'torujas vars v õie osa; paljude sarikaliste sugukonna taimede rahvapärane nimetus; eseme torujas osa, toru'
○ lõunaeesti pütsk
● liivi putk 'vars', puţk(õz) 'lill'
vadja putkõ 'õõnsa varrega taim; taime õõnes vars; rauast toru tööriista osana'
soome putki 'toru; õõnsa varrega taim'
isuri putki 'õõnsa varrega taim; õõnes vars'
Aunuse karjala butki 'õõnsa varrega taim; vilespill'
lüüdi buťk(i) 'õõnsa varrega taim; oblikas'
vepsa puťk, buťk 'heinputk (Angelica); harakputk'
saami boska, boská 'kikkaputk'
ersa počko 'toru; õõnes vars; heinputk (Angelica)'
mokša počka 'putk, vars, kõrs; õõnsus, puu (õõnes) sisemus'
mari puč́ '(relva) toru; kõrs; pasun'
neenetsi pudᵊ 'peaehte (metall)toruke; puusäsi'
sölkupi pūčǝ 'sisemus; roog, putk', puča 'seedriseeme'
kamassi put, pшt 'sisemus, üdi'
Uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi potk 'ava, kuhu vars, käepide pistetakse' ja võib-olla ka läti puķe 'lill'.

põhk : põhu : põhku 'teraviljavarte sasi, millest terad on viljapeksul eemaldatud'
○ kirderanniku pehk(o)
◊ pehkima
● liivi pȭ’kt 'peenike tolm'
vadja põhku 'põhk; (looma) pesa(paik); pesakond, perekond'
soome pehku 'põhk; allapanu'
isuri pehku 'põhk, õled'
Aunuse karjala pehko 'pehastunud kask'
lüüdi pehk 'pehastunud kask'
vepsa pehk 'seest pehastunud puu v känd, õõnes puu'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka pihu.

tila : tila : tila 'valamistoru; renn, renniga pulk; kella kõra'; mrd 'jääpurikas'
? ← algskandinaavia
rootsi mrd dele, dila 'sarve sisemus; lapse imemissarv; vorstitoppimissarv', dile, del 'udar'
● liivi tilā 'väike toru, renn; poisi peenis'
soome mrd tila 'lapse imemissarv, sarvest lutt'
Eesti keelest on laenatud baltisaksa Tille 'teatud lehter; õõnes toru; kastekannu tila', eestirootsi till liitsõnas is-till 'jääpurikas' ja läti mrd tilēns 'jääpurikas'. Vt ka till2.

tohl : tohlu : tohlu 'miski pehkinud, vana; tupp, tops, kest vm õõnes asi'
● vadja tolho, tolo '(luust sarve)könt'
soome tohlo 'õõnessarvedega mäletsejate sarve sisemuse moodustav luutapp; käpard, tohman'; mrd 'pehkinud, õõnes puu; tupp, kest'
isuri tolho 'sarve sisemuse moodustav luutapp'
karjala tohlo, tolho 'sarve sisemuse moodustav luutapp'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas tuhlama. Lähedase läänemeresoome tüve vasted on soome mrd tölhö 'sarve sisemuse moodustav luutapp', Aunuse karjala töhľö 'käpard; ohmu; räpane inimene; suur nina; sarve sisemuse moodustav luutapp'. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd dole, dolis, doļš 'sarvedeta lehm', tolains 'sarvitu', tole 'nudipea; unimüts', tolis 'sarvitu härg'. Vt ka tohlakas ja tohlama.

toos : toosi : toosi 'väike madalavõitu (kaanega) õõnes ese millegi jaoks; karbike'
← alamsaksa dōse 'toos, karp'
← saksa Dose 'toos, karp'

õõs : õõne : õõnt 'tühemik'
◊ õnnal, õnnar
● vadja õõsi 'õõs; õõnes'
soome onsi, ontto 'õõnes, tühi; õõnestatud; kume, õõnes, kõlatu'
isuri ons 'õõnes, tühi'
Aunuse karjala onzi, ondo 'õõnes, tühi; õõnsus'
lüüdi ondž 'õõs, õõnsus'
vepsa onź, onduź 'õõs, õõnsus'
saami vuovda 'rinna- ja kõhuõõs'
? ersa undo 'õõs, õõnsus'
? mokša unda 'õõs, õõnsus'
? udmurdi udur 'mesilastaru lennuava'
? idahandi ont 'sisemus, kõhuõõs'
? mansi ōntər 'kõhuõõs; emakas'
? ungari odú 'õõs, õõnsus; koobas'
Läänemeresoome-saami või koguni soome-ugri tüvi. Esitatud vastete asemel võivad kaugemate sugulaskeelte vasted olla saami vuovda 'puuõõs' ja handi ǫŋǝt 'puuõõs'. Kaks erinevat soome-ugri tüve võivad läänemeresoome keeltes olla kokku sulanud. Eesti keelest on laenatud liivi ȭn 'õõnes'. õnnal ja õnnar on vanad tuletised, mille aluseks on algsem tüvekuju *onte- : *onδe-. Vt ka õnn.