[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ehk 'võib-olla, vahest'
● vadja ehtši 'ehk, võib-olla; või'
soome ehkä 'ehk; vist, võib-olla; kogemata'
isuri ehki 'ehk; vist, võib-olla; kogemata; või'
Aunuse karjala ehki 'ehkki, kuigi, vähemalt'
lüüdi ehki 'vähemalt; ometi; isegi'
Võib olla tuletis vanast asesõnatüvest e-, et, või eitustegusõnast ei. Kolmanda seletuse järgi võib olla balti laen, ← eelbalti *jeh₁gā, balti *jēgā, mille vasted on leedu jėga 'jõud, tugevus', läti jēga 'võime; aru, mõistus '.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

ere : ereda : eredat 'väga hele, silmipimestav'
◊ ergama
● ? soome hereä 'pulbitsev, pakatav, ülevoolav; rohke, rikkalik'
? Aunuse karjala herei 'lõtv, mitte prink; ergas, tundlik'
? vepsa hered 'kiire, kärme, elav'
Võib olla sama tüvi mis sõnas erk. Sõnas ergama lähtub g tõenäoliselt vanast liitest.

erk : ergu : erku 'elav, vilgas, reibas, terane, tundlik; ere, kirgas'; van 'närv'
◊ ärgas, ärkama
● liivi erk 'reibas, rõõmus; valvas'
vadja herkka 'hell, õrn; erk, terane; habras, rabe'
soome herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
isuri herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
Aunuse karjala herkü 'ergas, tundlik; hõlbus, paindlik'
lüüdi herk 'tundlik; peenetundeline; õrn'
vepsa herḱ 'ergu unega'
Läänemeresoome tüvi, sama tüvi võib olla sõnas ere. k lähtub tõenäoliselt vanast liitest. Sõnades ärgas ja ärkama on tüvevariant, kus e > ä. Vt ka hõrk, äratama, ärplema.

karm1 : karmi : karmi 'vali, range; külm, kõle; kare'; mrd 'kõva, jäik; (maitse, lõhna kohta:) kibe, mõru, terav'
◊ karm2
● vadja karmõa 'kare, konarlik; vali, range; kibe'
soome karmea 'õudne, jube; kirbe, kibe; räme'; mrd 'kõle, külm; tige, vihane'; mrd karmu 'külm (talve)tuul'
isuri karmea 'kare, konarlik, kõva'; karmu 'külm ja tuuline (ilma kohta)'
Aunuse karjala karmei 'reibas, ärgas; jõukas', karmakko 'kare, konarlik, kõva; jahe, kõle'
lüüdi karmakk 'veidi riknenud'
saami guormes 'jäme (jahu); kare (nahk)'
Läänemeresoome-saami tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. karm2 on liideteta tüvi, karm1 tüvevokaal -i lähtub vanast liitest.

kogemata 'mittekavatsetult, mittetahtlikult; juhuslikult'
● liivi ko’ktõ 'proovida; kavatseda'
soome kokea 'kogeda, läbi elada; kannatada; püüniseid järele vaadata'
Inari saami kuohađ 'kalapüügiriistu kontrollida'
? neenetsi χo- 'leidma'
? eenetsi ko- 'leidma'
? sölkupi k͔o- 'leidma; nägema'
? kamassi ku- 'nägema; valima; proovima'
Läänemeresoome-saami või koguni uurali tüvi. Sõna on leksikaliseerunud mata-vorm vanast tegusõnast, mis on säilinud saarte murdes, kus kogema tähendab 'kartma; häbenema, võõrastama'. On arvatud, et läänemeresoome-saami tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₃ok^w-, mille vaste on nt vanakreeka ópsomai (tuleviku ains 1P) 'näen (tulevikus)'. Samojeedi keelte sõnad on sel juhul teise päritoluga. Vt ka kogema.

muu : muu : muud (umbmäärane asesõna) 'miski v keegi väljaspool mainitut; ülejäänud, teistsugune, teine'
◊ muidu, muinas-, muiste, mujal, mullu, muutma
● liivi mū 'teine, mõni; mingisugune; lähim, järgmine'
vadja muu 'muu, teine'
soome muu 'muu, teine'
isuri muu 'muu, teine'
Aunuse karjala muu 'muu, teine, ülejäänu'
lüüdi muu 'muu, teine'
saami nubbi 'teine (järgarv); muu, teine'
mari molo 'muu, teine'
udmurdi mi̮d 'muu, teine'
handi moγ- sõnas moγəl 'muu, too'
mansi mōt 'muu, teine (ka arvsõnana); võõras'
ungari más 'muu, teine; teistsugune'
Soome-ugri tüvi. muidu võib olla vana mitmuse osastava vorm, milles on omastusliide. Tuletist muinas- on kirjakeeles võinud mõjutada soome keel, soome muinainen 'muinasaegne, muistne; vana(aegne); igivana, ammune'. mujal on vana mitmuse alalütleva vorm tuletisest, < *muiγalla. mullu on vanast alalütlevavormilisest määrsõnast moodustatud viisiütleva vorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi moidogist 'muidugi, mõistagi' (← muidugist). Vt ka moondama, mugav, muide, mullikas, mõlema.

nüüd 'käes v kulumas olev ajahetk; ajahetk, milleni on jõutud'
● liivi ni 'nüüd'
Salatsi liivi nǖd 'nüüd'
vadja nüd, nüt 'nüüd'; nütšün 'nüüdne, nüüdisaegne'
soome nyt 'nüüd'; nykyään 'nüüd; tänapäeval'
isuri nüd 'nüüd'; nükküin 'nüüdne'
Aunuse karjala nügöi 'nüüd'
lüüdi ńügüde, ńügü 'nüüd'
vepsa nugďe, ńügüť 'nüüd'
ersa ńej 'nüüd'
mokša ńi 'juba'
? udmurdi ńi, ińi 'juba'
? komi ńin 'juba'
Läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-permi tüvi. -d sõna lõpus on jäänuk vanast käändelõpust või liitest.

oja : oja : oja 'kitsas jõeke; nire'
● liivi vȯjā 'veega täidetud nõgu, tiik'
vadja õja 'oja; lohk, nõgu'
soome oja 'kraav; oja'
isuri oja 'oja'
Aunuse karjala oja 'oja; kraav; renn, soon'
lüüdi oja 'oja, nire, kraav; (adra) ais'
vepsa oja 'oja, nire'
koltasaami vuäjj 'oja, nire'
On arvatud, et võib olla tuletis vanast tüvest, mis on ka sõnas voog. Saami vaste võib olla soome või karjala keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud liivi ojā 'tiik, oja'.

ometi 'ikkagi, siiski, kõigest hoolimata'
● liivi umīt, u’mmit 'ometi, vähemalt'
Võib olla tuletatud vanast soome-ugri o- tüvest moodustatud keskvõrdevormist *ompa-, mille vasted võivad olla ka ersa ombo 'teine, muu' ja mari umbal 'kaugem'. Sama soome-ugri tüvi on tõenäoliselt sõnades olema ja oma. Eesti keelest on laenatud eestirootsi åmete 'lõpuks, ometi'.

soola- liitsõnas soolatüügas 'viiruslik põletiku tunnusteta sõlmeke naha pinnal'
Rahvaetümoloogiline moonutis vanast läänemeresoome-volga või uurali tüvest, mille vasted on liivi sõ'ggõl 'soolatüügas', vadja süglä 'käsn, soolatüügas; konnasilm, rakk, vill', soome syylä 'käsn, soolatüügas; näsakasvaja', isuri süglä 'käsn, soolatüügas; torikuline', karjala süplä 'käsn, soolatüügas, pahk, punn', vepsa sübľ 'väike vistrik v vinn', saami čivhli 'vistrik, vinn', ersa śiľge 'vistrik; soolatüügas', mokša ćiľgä 'vistrik; soolatüügas', mari šə̑γə̑ľe 'käsn, soolatüügas; vistrik' ja võib-olla ka ungari mrd süly 'skorbuut; vohand, soolatüügas; paise', sölkupi šī̮la, sēla 'käsn, soolatüügas'.

sülem : sülemi : sülemit 'sületäis, pahmakas; vanast perest eraldunud osa mesilaste sülemlemisel'
← vene pčelá 'mesilane'
Laenuallikaks on mitmuse käändevormid pčëlam või pčëlami.

õgev : õgeva ~ õgva : õgevat ~ õkva mrd 'sirge'
◊ õgu-, õgvendama, õkva
Arvatavasti tuletatud omadussõnaliitega -v (*-va) samast tüvest mis sõnas õige. õkva lähtub vanast sisseütleva vormist. Tüvevariandis õgu- on v muutunud vokaaliks.

ürgne : ürgse : ürgset 'väga vanast ajast pärinev; iidne, põline' ürgama