[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aidaa kõnek 'hüvasti, head aega'
◊ adaa
← vene ajdá 'läki; siva, viuhti'
Mõjutada on võinud ka alamsaksa ade, adde 'hüvasti'. Eesti vanas kirjakeeles on olnud kasutusel adee 'jumalaga, hüvasti', mis on laenatud alamsaksa keelest.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

alss : alsi : alssi 'niisketes ja vesistes kohtades kasvav lehitute roheliste vartega rohttaim (Eleocharis)'
Kirjakeelde toodud murdesõna, vanas murdekeeles alsi 'kõrkjas, kaisel'. Võib olla laenatud saksa keelest, ← saksa Alse 'koirohi', Alsenach 'soo-piimputk', mrd Alsch, Älsch 'koirohi'.

ammu 'suhteliselt palju v pikka aega tagasi; liiatigi; alles'
● liivi amū 'ammu'
vadja ammu- liitsõnas ammuaikaa 'väga ammu'
soome ammoin 'vanasti, ammu'
isuri aamuin 'ammune; ammu'
Aunuse karjala ammui 'ammu'
lüüdi amu 'ammu'
vepsa amu 'ammu'
Läänemeresoome tüvi.

ehk 'võib-olla, vahest'
● vadja ehtši 'ehk, võib-olla; või'
soome ehkä 'ehk; vist, võib-olla; kogemata'
isuri ehki 'ehk; vist, võib-olla; kogemata; või'
Aunuse karjala ehki 'ehkki, kuigi, vähemalt'
lüüdi ehki 'vähemalt; ometi; isegi'
Võib olla tuletis vanast asesõnatüvest e-, et, või eitustegusõnast ei. Kolmanda seletuse järgi võib olla balti laen, ← eelbalti *jeh₁gā, balti *jēgā, mille vasted on leedu jėga 'jõud, tugevus', läti jēga 'võime; aru, mõistus '.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

enne 'varem, varemalt; eelnevalt, esmalt, kõigepealt'
◊ endine, ennustama
● liivi enst 'varem'
vadja enne 'varem, vanasti; eelnevalt, kõigepealt; pigem'
soome ensi 'esimene; järgmine', ennen 'varem, vanasti; eelnevalt'
isuri enne(n) 'varem'
Aunuse karjala enzi 'esimene', enne 'varem, algul'
lüüdi ende 'varem'
vepsa ende 'varem, vanasti'
Tõenäoliselt tuletatud *nen-liitega asesõnatüvest e-, et. Kuigi tegusõna ennustama on tuntud ka eesti murretes, on kirjakeelde keeleuuenduse ajal soovitatud nii tegusõna kui ka nimisõna enne 'ettetähendus' soome keele eeskujul, vrd soome ennustaa 'ennustada, ette kuulutada'; enne 'enne, ettetähendus, märk'. ennistama on tõenäoliselt laenatud soome keelest, ← soome entistää 'ennistada; restaureerida; parandada'.

ere : ereda : eredat 'väga hele, silmipimestav'
◊ ergama
● ? soome hereä 'pulbitsev, pakatav, ülevoolav; rohke, rikkalik'
? Aunuse karjala herei 'lõtv, mitte prink; ergas, tundlik'
? vepsa hered 'kiire, kärme, elav'
Võib olla sama tüvi mis sõnas erk. Sõnas ergama lähtub g tõenäoliselt vanast liitest.

erk : ergu : erku 'elav, vilgas, reibas, terane, tundlik; ere, kirgas'; van 'närv'
◊ ärgas, ärkama
● liivi erk 'reibas, rõõmus; valvas'
vadja herkka 'hell, õrn; erk, terane; habras, rabe'
soome herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
isuri herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
Aunuse karjala herkü 'ergas, tundlik; hõlbus, paindlik'
lüüdi herk 'tundlik; peenetundeline; õrn'
vepsa herḱ 'ergu unega'
Läänemeresoome tüvi, sama tüvi võib olla sõnas ere. k lähtub tõenäoliselt vanast liitest. Sõnades ärgas ja ärkama on tüvevariant, kus e > ä. Vt ka hõrk, äratama, ärplema.

habe : habeme : habet 'mehe näo alaosa karvkate'
? ← balti
leedu šapas 'kõrs, lible'
● liivi a’bbõnz 'habemekarv'; a’bbõnd 'habe'
soome mrd haven, hapene 'karv; juuksekarv; vuntsid; habesamblik'
Aunuse karjala haven (mitm habenet) 'udemed; lõust'
lüüdi haben 'karv, habemekarv'
vepsa habin 'ninaalune; vuntsid', habeń 'lõuahabe'
Vt ka haibakas.

kaasas '(kellegagi) koos; (endaga) ühes (võetuna)'
◊ ka, kaasa, kah, kas
← alggermaani *χansā
vanaülemsaksa hansa 'kaaskond, rahvahulk'
keskülemsaksa hanse 'kaubandusselts'
gooti hansa 'rahvahulk, sõjasalk'
● liivi ka 'ka, samuti', kōz sõnas kōzgõnd 'pulmad'
vadja kaasa 'kaasa; kaasas', kaa(s) 'ka, samuti'
soome kanssa 'koos, ühes, kaasas; ka(h)', kansa 'rahvas'
isuri kansa 'rahvas'
Aunuse karjala kanzu 'rahvas, rahvahulk; perekond; kaaslane, selts(iline); koos, kaasas', riśťikanzu 'inimene'
vepsa kanz 'perekond'
On ka peetud soome-ugri tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guos'si 'külaline' või saami gázzi 'seltskond; leibkond; kamp' (need võivad olla ka läänemeresoomega rööpsed germaani laenud), udmurdi kuz 'paar' ja komi goz 'paar'. ka, kah ja kas on kujunenud vanas kirjakeeles registreeritud kaassõna kaas lühenemisel. Samast sõnast lähtub kaasaütleva käände lõpp -ga. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud liivi kas 'kas' (← kas). Vt ka kaasik2 ja kaavitama.

kalkun : kalkuni : kalkunit 'sulgedeta ning käsnalise punaka kaela ja peaga suur kodulind'
← alamsaksa kalkūn 'kalkun'
← baltisaksa Kalkun 'kalkun'
Alamsaksa või baltisaksa laenuallikas on kujunenud sõnaühendist kalkūnsche höner 'Kalkuta kuked'. Sellise nimetuse andsid Ameerikast pärit linnule maadeavastajad, kes esialgu uskusid, et nad on jõudnud Indiasse. Eesti keelest on laenatud vadja kalkkuni 'kalkun'.

kand : kanna : kanda 'jalapöia tagumine osa; seda kattev kinga, suka vms osa; millegi tagumine v alumine, hrl kuhugi külge kinnituv osa'
○ kirderanniku kanda
◊ kannikas, kannus
● liivi kūonda '(jala)kand; millegi alumine v tagumine osa'
vadja kanta '(jala-, suka-, jalatsi)kand; tagumine osa; järelejäänud osa, konts; seenejalg'
soome kanta 'alus, tüvi-, kinnitumis-, tagumine osa; (jalatsi) kand; päritolu; seisukoht, suhtumine'
isuri kanda '(jala-, suka-, jalatsi)kand; millegi tagumine v alumine osa; võrgusilma sõlm; põhjus, olukord'
Aunuse karjala kandu 'alus, tüvi-, kinnitumisosa; (jala-, suka-, jalatsi)kand; jalase v suusa tagaosa; päritolu, sugu; põlvkond; millegi kogum; seisukord, kord, alus'
lüüdi kand(e͔) '(jala-, jalatsi)kand; värtna paksem (alumine) ots; taime pung, nupp'
vepsa kand '(jala-, suka)kand; alus, kinnitumis- v tagumine osa'
? handi χɔnt '(sammas)aida jalg'
? mansi χānta '(sammas)aida jalg'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sama tüvi on tõenäoliselt sõnas känd. Esitatud handi ja mansi sõnad võivad olla ka tüve kont1 vasted. On oletatud, et selle tüve kaugemate sugulaskeelte vasted võivad lisaks olla saami gáddi 'rand; äär', komi gi̮d 'noodapära; vikati ots'; mrd 'jõekäänak, -looge' ja idamansi χantnǝ 'äärde, juurde'. kannikas ja kannus on vanad, läänemeresoome tuletised. Vt ka kannas, kannel ja kants2.

karm1 : karmi : karmi 'vali, range; külm, kõle; kare'; mrd 'kõva, jäik; (maitse, lõhna kohta:) kibe, mõru, terav'
◊ karm2
● vadja karmõa 'kare, konarlik; vali, range; kibe'
soome karmea 'õudne, jube; kirbe, kibe; räme'; mrd 'kõle, külm; tige, vihane'; mrd karmu 'külm (talve)tuul'
isuri karmea 'kare, konarlik, kõva'; karmu 'külm ja tuuline (ilma kohta)'
Aunuse karjala karmei 'reibas, ärgas; jõukas', karmakko 'kare, konarlik, kõva; jahe, kõle'
lüüdi karmakk 'veidi riknenud'
saami guormes 'jäme (jahu); kare (nahk)'
Läänemeresoome-saami tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. karm2 on liideteta tüvi, karm1 tüvevokaal -i lähtub vanast liitest.

kets : ketsi : ketsi 'korvpallisaabas'
← vene ked, kõnek keds 'kets'
Vene sõna lähtub ingliskeelsest kaubamärgist Keds, mida kandsid 20. sajandi alguses turule toodud kummitallaga spordijalatsid.

kogemata 'mittekavatsetult, mittetahtlikult; juhuslikult'
● liivi ko’ktõ 'proovida; kavatseda'
soome kokea 'kogeda, läbi elada; kannatada; püüniseid järele vaadata'
Inari saami kuohađ 'kalapüügiriistu kontrollida'
? neenetsi χo- 'leidma'
? eenetsi ko- 'leidma'
? sölkupi k͔o- 'leidma; nägema'
? kamassi ku- 'nägema; valima; proovima'
Läänemeresoome-saami või koguni uurali tüvi. Sõna on leksikaliseerunud mata-vorm vanast tegusõnast, mis on säilinud saarte murdes, kus kogema tähendab 'kartma; häbenema, võõrastama'. On arvatud, et läänemeresoome-saami tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₃ok^w-, mille vaste on nt vanakreeka ópsomai (tuleviku ains 1P) 'näen (tulevikus)'. Samojeedi keelte sõnad on sel juhul teise päritoluga. Vt ka kogema.

koljat : koljati : koljatit 'erakordselt suurt kasvu inimene'
← heebrea Goljat (pärisnimi)
Koljat on piibli Vanas Testamendis hiigelkasvu vilistite sõdalane. Pärisnime on hakatud kasutama üldnimena tõenäoliselt saksa keele eeskujul.

korter : korteri : korterit 'tubadest koosnev eluruumide kogum'
○ kortin
← alamsaksa quartēr 'veerand'
Vanad linnamajad jagunesid tavaliselt neljaks ruumiks, mistõttu üht neist nimetati veerandiks. Samast allikast on laenatud kortel.

lontsima : lontsida : lontsin 'lonkima, vantsima'
● vadja lontsakas 'kogukas, lahmakas, kohmakas'
soome mrd lonsua 'loksuda, kõikuda, õõtsuda', lonsia 'laiselda, ringi lonkida; vantsida'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades lentsima, lõntse, löntsima, lontima.

lõke : lõkke : lõket 'leegitsedes põlev suhteliselt väike kogus puid, hagu vm põlevat materjali'
● vadja lekko 'leek'
soome mrd lekko 'leek, lõke; kuumus, päikesepaiste'
isuri lekkoi 'leek, lõke'
Aunuse karjala ľekkuo 'kõikuda, vankuda, liikuda; vaevaliselt minna, vantsida; jõlkuda, lonkida'
lüüdi lekahtada 'liiga(h)tada, paigast liikuda'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka rõkkama.

läbi 'mingi ava, ruumi vm ühest otsast, küljest sisse ja teisest välja; kogu teatava ajavahemiku kestel; mingi seisundi ajal; vahendusel, tõttu, kaudu; katki; otsa(s); mööda(s)'
◊ lävi
● liivi le’b, le’bbõ 'läbi', lä'b 'aken'
vadja läpi 'läbi; otsas, lõpuni; täiesti, üleni', lävi 'lävi, künnis'
soome läpi 'läbi; auk, mulk'
isuri läbi 'läbi'
Aunuse karjala ľäbi 'läbi, kaudu'
lüüdi läbi 'läbi'
vepsa ľäbi 'läbi, kaudu'
Läänemeresoome tüvi, mille vanem tähendus on 'ava'. Vana nimisõna vanad käändevormid on nüüd kasutusel määrsõnana.

muiste 'vanasti' muu

muu : muu : muud (umbmäärane asesõna) 'miski v keegi väljaspool mainitut; ülejäänud, teistsugune, teine'
◊ muidu, muinas-, muiste, mujal, mullu, muutma
● liivi mū 'teine, mõni; mingisugune; lähim, järgmine'
vadja muu 'muu, teine'
soome muu 'muu, teine'
isuri muu 'muu, teine'
Aunuse karjala muu 'muu, teine, ülejäänu'
lüüdi muu 'muu, teine'
saami nubbi 'teine (järgarv); muu, teine'
mari molo 'muu, teine'
udmurdi mi̮d 'muu, teine'
handi moγ- sõnas moγəl 'muu, too'
mansi mōt 'muu, teine (ka arvsõnana); võõras'
ungari más 'muu, teine; teistsugune'
Soome-ugri tüvi. muidu võib olla vana mitmuse osastava vorm, milles on omastusliide. Tuletist muinas- on kirjakeeles võinud mõjutada soome keel, soome muinainen 'muinasaegne, muistne; vana(aegne); igivana, ammune'. mujal on vana mitmuse alalütleva vorm tuletisest, < *muiγalla. mullu on vanast alalütlevavormilisest määrsõnast moodustatud viisiütleva vorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi moidogist 'muidugi, mõistagi' (← muidugist). Vt ka moondama, mugav, muide, mullikas, mõlema.

mäherdune : mäherduse : mäherdust kõnek 'missugune, milline'
◊ määrane
Võib olla kuluvorm sõnade mis ja sarnane (vanas murdekeeles ka sarnadune) ühendist. määrane on veelgi lühenenud variant. Vt ka säherdune.

nüüd 'käes v kulumas olev ajahetk; ajahetk, milleni on jõutud'
● liivi ni 'nüüd'
Salatsi liivi nǖd 'nüüd'
vadja nüd, nüt 'nüüd'; nütšün 'nüüdne, nüüdisaegne'
soome nyt 'nüüd'; nykyään 'nüüd; tänapäeval'
isuri nüd 'nüüd'; nükküin 'nüüdne'
Aunuse karjala nügöi 'nüüd'
lüüdi ńügüde, ńügü 'nüüd'
vepsa nugďe, ńügüť 'nüüd'
ersa ńej 'nüüd'
mokša ńi 'juba'
? udmurdi ńi, ińi 'juba'
? komi ńin 'juba'
Läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-permi tüvi. -d sõna lõpus on jäänuk vanast käändelõpust või liitest.

oja : oja : oja 'kitsas jõeke; nire'
● liivi vȯjā 'veega täidetud nõgu, tiik'
vadja õja 'oja; lohk, nõgu'
soome oja 'kraav; oja'
isuri oja 'oja'
Aunuse karjala oja 'oja; kraav; renn, soon'
lüüdi oja 'oja, nire, kraav; (adra) ais'
vepsa oja 'oja, nire'
koltasaami vuäjj 'oja, nire'
On arvatud, et võib olla tuletis vanast tüvest, mis on ka sõnas voog. Saami vaste võib olla soome või karjala keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud liivi ojā 'tiik, oja'.

ometi 'ikkagi, siiski, kõigest hoolimata'
● liivi umīt, u’mmit 'ometi, vähemalt'
Võib olla tuletatud vanast soome-ugri o- tüvest moodustatud keskvõrdevormist *ompa-, mille vasted võivad olla ka ersa ombo 'teine, muu' ja mari umbal 'kaugem'. Sama soome-ugri tüvi on tõenäoliselt sõnades olema ja oma. Eesti keelest on laenatud eestirootsi åmete 'lõpuks, ometi'.

pagisema : pagiseda : pagisen '(kergelt) plagisema, nagisema'
◊ pagi
● Salatsi liivi pagat 'rääkida'
vadja pakisa 'pragiseda, praksuda'
soome pakista 'vestelda; lobiseda'
Aunuse karjala paišta 'rääkida, vestelda; hukka mõista, laita'
lüüdi pagišta 'rääkida, vestelda'
vepsa pagišta 'rääkida, vestelda'
? Lule saami pāhko 'sõna'
? Kildini saami pa´ggeδ 'tülitseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades lagisema, nagisema, ragisema, pugima. Saami vasted võivad olla vanad läänemeresoome laenud. Vt ka pagu1, pakatama.

pappel : papli : paplit 'põhjapoolkeral levinud haava sarnane lehtpuu (Populus)'
← saksa Pappel 'pappel'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on algselt pärit ladina keelest, vrd ladina populis 'rahvas'. Paplitega ääristati juba vanas Roomas avalikke väljakuid ja muid kogunemiskohti.

raja2 : raja : raja 'painutatud vitsraami sisse punutud võretallaga jalatsid lumel v soos käimiseks'; mrd '(pulkadest) reepõhi'
◊ rajakas
● soome raja 'vana kulunud ese (eriti jalats)'
isuri rajaska sõnaühendis kengär rajaskad 'vanad kulunud kingad'
Aunuse karjala rajakko 'maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt; vilets kulunud ese'
karjala raja 'vilets jalats; maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt'
lüüdi rajakunnu 'kulunud (kingade kohta)', rajakko 'harimata, sööti jäetud alemaa'
vepsa rajak 'kinnikasvanud alemaa'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis raja1, piltlikus tähenduses. Vt ka raisk.